Harjumaa muistendid A5 by Lii Ranniku

Harjumaa õpilaste ülestähendatud koha- ja kunstmuistendid

jääb S ee l u g u a dsivoa egsa,i vkauinmeemie e jääb ae a i k seleamm Se e lugu , kuhku uphaiuksepmalt pi ki ta st ut otsisid koh ki eksiPräänrnaakuid jõe i El a s k ord s e en eh a ldj a s . T Pärast pik kujsõoultidiuhükhedtmet a oli vä g a s õbr a sse paika, oilkuidd. Mu hajakdeodtsu a li k , a g a ta e i s u l i otsustas ta ike sed kõrgendk õr genadviekerue n ä id a n ud en n a st te istele s kord üks laisk mees. Ühel päeval sed vä kust id s a t s, a E. la ee a m d v nu ad d Ta m õtle s k o te e he t e h a o r g u . juks ei ah M K . a. at u g u a e g uu si k g ha r a o am it eh a endale maj kõik kohad onle sid: et ii k i s e en i vä lj , i skoth ta i g nä s de s ta e.e rPaenm lu v k ja t e a . Ük sk ord lustada. Rannas ü a e alustada maja Pikalt ve ereva„dPi k al tPikvave a t üd in e s vä ik õt m el es ik eh m is kk e ste st j a kive täis. Kohe te udis¹ ere.“ Nii sündiskei k s P jõ , k is la a e h m e t e st g vä i ol s v m mee

Sisukord KOHAMUISTENDID Kuidas tekkis Kostivere maa-alune jõgi . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 2 Ohvrikivi ja seitsme keeruga kadakas . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 3 Otsa Näkiauk . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 4 Ruila Ukukivi . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 5 Laitse Reomägi . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 5 Laitse lossivalvur . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 6 Ülemiste järv . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 6 Sitakivi . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 8 Lehmja tammik . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 8 Punane köök . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 8 Saalimägi ehk „Hotellimägi“ . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 9 Jõngu väli ehk praegune hobusekoppel . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 9

KUNSTMUISTENDID Jägala linnamägi . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 10 Kuidas tekkis Seenekivi . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 10 Muistend Seenekivist . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 11 Seenekivi . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 11 Kuidas tekkis Kostivere kooli taha jõgi . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 11 Kuidas tekkis Treppoja . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 12 Kuidas tekkisid laulvad liivad Laulasmaa randa . . . . . . . . . . . 12 Kuidas Pikavere endale nime sai . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 13 Kuidas tekkis Pikavere . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 14-15 Ardu Munamägi . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 15 Kurisu allikas ja maa-alune oja . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 16 Rapla kivi . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 16 Lohusalu vana algkooli ja lasteaia maja . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 17 Kapteni maja kummitus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 18 Suurupi tuletornid . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 18 Kuidas Aegviidu endale nime sai. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 20 Pukimäe tekkimine . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 21 Kuidas Angerja oja endale nime sai . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 22 Kuidas tekkis Ruila järv . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 22 Kuidas Laulasmaa endale nime sai . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 25 Suure pärna muistend . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 26 Kuidas ussipuu oma keele murdis . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 26 Ussikivi . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 27 Miks Kloogaranna vetelpääste maja maha põles… . . . . . . . 27 Lohusalu kummituslaev . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 29 Kuidas tekkis Tissimägi . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 30 Lohusalu Kooli kummitus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 31 Surmanuki lugu . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 32 Pakri saarte tekkelugu . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 34 Katlavann . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 35 Kuidas juhtus nii, et Paldiski sadam on jäävaba? . . . . . . . . . . 36

Harjumaa hoiab oma pärandit Kultuuripärandi aasta 2013 on kohe lõppemas ja me võime julgelt öelda, et selle aasta moto – „Pärijata pole pärandit“ sidus endas efektiivselt põlvkondi ja väärtuseid. Sel pärandiaastal oli Harjumaal fookuses nii vaimne kui materiaalne kultuuripärand. Harjumaa noored on fantaasiarikkalt ja südamega kirjeldanud oma kodukohtade pärimusi, lugusid, legende ning jäädvustanud lugematul hulgal põnevaid fotosid. Kõike seda, mida ja kuidas me täna hoiame, hakkavad tulevased põlved uuesti mõtestama. Oma kirjapandud jutustustes seostasid noored minevikku tänapäevaga, nii mõnigi neist on seletanud nähtusi enda tänapäevasest teadmiste vaatevinklist. Mul on hea meel, et Harju Maavalitsuse, Harjumaa Omavalitsuste Liidu ja Harjumaa Muuseumi poolt korraldatud loovuskonkursil jäi kõlama inimtekkelise kultuurimaastiku säilitamise tahe, olulisus ja soov kanda väärtuseid läbi enda edasi tulevikku. Eesti on alates 2006. aastast liitunud UNESCO vaimse kultuuripärandi kaitse konventsiooniga, millega soovitakse kaitsta elavaid kultuurinähtusi. Vaimse kultuuripärandi kaitse tähendab eelkõige selle elujõulisuse tagamist, väärtustamist ja elavas kasutuses hoidmist. Vaimse kultuuripärandiga paralleelselt tunnustame materiaalseid kultuuriväärtusi, seal hulgas ajaloo-, ehitis-, kunsti-, arheoloogia-, tööstus- ja tehnikamälestisi ning veealuseid mälestisi. Pärandiaasta lõppemisega ei kao kuhugi pärand ega pärijad. Mäletame ja tunnustame, hoiame ning armastame oma pärandit ja pärijaid! Ülle Rajasalu Harju maavanem

Kohamuistendid Kuidas tekkis Kostivere maa-alune jõgi Üles kirjutanud Gelly Rämmeld (8 a) Jutustajad: isa Rando Rämmeld (u 40 a) ja ema Angela KondasRämmeld (40 a). Isa Rando kuulis muistendi oma vanaema Enda Rämmeldilt. anasti, 400 aastat tagasi elasid talunikud, kes kasvatasid loomi ja lapsi ja vilja. Nende seas elas ka Vanapagan, kes nende põlde põletas ja viljad ära sõi. Ükspäev said talunikud kokku ja mõtlesid: „Lähme, anname sellele Vanapaganale tappa!“ Talunikud võtsid relvad pihku ja panid ajama. Vanapagan puges maa alla ja pani jooksu. Talunikud järel. Vanapagan põgenes ja pistis aeg-ajalt pea maa seest välja, et näha, kas talunikud teda ikka veel taga ajavad. Nii tekkiski Kostivere maa-alune jõgi. Pildil on näha, kuidas kohati laiuv jõgi kaob vahepeal maa alla. Pildid on tehtud praeguse hilissügisese veetõusu ajal. Suvel kuivaga voolab jõgi peaaegu täiesti maa all.

Ohvrikivi ja seitsme keeruga kadakas Janeryn Ööpik, Ruila Põhikool, 2. klass kukivi asub Pärnu maantee ääres Kääbaste mäel. See on tuntud ka kui Ruila Lossikivi, Neitsikivi, Lindakivi ja Kalevipoja põllekivi. See on Eesti suurim ohvrikivi, kivi ümbermõõt on 35,1 m, kõrgus 5,7 m ja ohvrilohu läbimõõt on 40 cm. Ühe jutu järgi tahtnud Kalevipoeg Lindanisast lennutada sukapaelaga 2 kivi Riia linna pihta, kuid pael katkes ja üks kivi kukkus Ruilasse teine aga Varbolasse. Muiste võidelnud Lindanisa ja Varbola kiviviskamises. Lindanisa visatud kivi kukkunud üsna Varbola jala ette, kus see on praegugi. Varbola olnud nõrgem: tema kivi kukkunud poole maa peal Ruila juures maha. Räägitakse veel, et Muistse Vabadusvõitluse ajal hukatud kivi otsas vangistatud ja surmamõistetud sakslasi. Ühe jutu kohaselt olevat siin Vanapagan lambaid tapnud ja need pajas keetnud. Paja aset meenutab ka kivi otsas olev lohk. Kui Oleviste kirik valmis sai, oli rahva rõõm suur. Kirik lisas linnale au ja ilu. See oli ka laevadele tuletorn ja juhataja. Varsti purjetas Tallinnasse palju laevu. Mida rohkem inimesed rõõmustasid, seda enam Vanapagan vihastas. Oleviste kõrge torn oli tal pinnuks silmas. Vanapagan plaanis torni hävitada. Kuna ta oli Pärnus ja tal ei olnud aega, et minna Tallinnasse, võttis ta suure mehise lingu ja suure kivi. Kivi raskuse tõttu aga lingu pael katkes ja kivi ei tabanud märki vaid langes Pärnu-Tallinna tee äärde Ruila mõisa väljale. Seal puhkab see kivi praegugi. Teised aga räägivad, et kivi ei visanud Vanapagan vaid Kalevipoeg, kes samal ajal Riias kirikut ehitas. Ta vihastas, et Olevi kirik oli suurem ja kõrgem kui tema oma ja selleks tahtis ta kirikut hävitada. Kernu seitsme keeruga kadakas on looduskaitse all. See kasvab Pärnu maantee ääres Kernu koolimaja ligidal. Rahvajutu kohaselt olevat puu kasvama pannud Rootsi kuningas Karl XII. Ühe proua poolt jutustatuna oli lugu järgmine. Vinni väljakul, nagu rahvas paika nimetab, oli Põhjasõja ajal peatunud Karl XII oma armeega. Õhtul oli sõjapealikuga lõkke ääres istudes võtnud ta 12 kadakast keppi, väänanud need seitsmesse keerdu ja öelnud: „Kui need kadakad kasvama lähevad, tuleb maale

pikk rahuaeg ja Rootsi võim läheb Eestist ära. Kui kadakas kuivab, tuleb Rootsi võim Eestisse tagasi“ . Võrreldes teiste muistenditega, mis on seotud Rootsi kuninga ja puude istutamisega Eestis, võib Kernu kadaka lool leida pidepunkte tegelike ajalooliste sündmustega. Sest tõesti liikus Karl XII oma vägedega Põhjasõja ajal ühel oma sõjaretkel (1700. aastal) siitkandist läbi.

Otsa Näkiauk Elina Lang, Ruila Põhikool, 2. klass aitses on karstiala. Tuntuim neist on Otsa Näkiauk. Legendid räägivad, et seal elab näkk, kes tõmbab inimesi ja loomi maa alla. Näiteks oli härg läinud põllule ja kadunud vee alla. Hiljem leiti tema kaelas olev kelluke Vanaõue talu kaevust.

Ruila Ukukivi Elina Lang, Ruila Põhikool, 2. klass kukivi, tuntud ka Ruila Lossikivi, Neitsikivi, Lindakivi ja Kalevipoja põllekivina, on Eesti suurim ohvrikivi. Ohvrilohu läbimõõt on 40 cm. Kivi kohta on palju legende. Siin olevat Vanapagan lambaid tapnud ja neid pajas keetnud – lohk kivi otsas meenutab pajaaset. Samuti räägitakse, et Muistse Vabadusvõitluse ajal hukatud kivi otsas vangistanud ja surma mõistetud sakslasi.

Laitse Reomägi Elina Lang, Ruila Põhikool, 2. klass rjapõlve ajal oli mõisa talupoegade elu väga raske. Igaüks katsus härrale meelepärast olla. Keegi tütarlaps eksis kupja kepi all salamahti kuuenda käsu vastu. Keegi oli seda kogemata pealt näinud ja see juhus levis kulutulena edasi. Sinna hakati tooma väärtusetuid asju. Kõik praht, mis kätte saadi, loobiti sinna maha. Laitse mõisavalitsus oli sunnitud igal aastal sealt ära vedama mitmesugust kolu. Veel praegugi kannab see koht Laitse Reumäe nime. Õnneks tänapäeval on see komme kadunud.

Laitse lossivalvur Elina Lang, Ruila Põhikool, 2. klass aitse lossi ees seisab dolomiidist kuju, mille autoriks on Tauno Kangro. Lossivalvur on püstitatud sinna sõprade, tuttavate ja külastajate õnne rahulikku und valvama. Aegajalt on nähtud kuju juures liikumas sarnast kuju. Lossi päris valvur valvab samuti inimeste rahu järgi.

Ülemiste järv Margus Karu, Peetri Lasteaed-Põhikool, 5. klass ulle rääkis selle loo minu isa, kes on 32-aastane. Ta täpselt ei mäleta, kas talle on seda lugu keegi rääkinud või on ta seda kuskilt kuulnud või lugenud. Kunagi väga-väga ammu elanud üks mees. Tal oli palju lapsi ja naine, kuid mehel ei olnud tööd ja ta pidi minema tööd otsima, et oma peret üleval hoida. Mehele pakuti lõpuks tööd, aga see töö oli salajane. Mees pidi kaevama üht auku. Milleks seda auku tarvis oli, seda ta ei teadnud. Tal lihtsalt kästi seda auku kaevata ja ka kaevamise koht oli salajane.

Kaevamise eest tasuti talle aga hästi. Ja sellepärast mees kaevamas käiski, et see töö aitas tal oma peret toita. Kord, kui mees jälle kaevas, tuli tema juurde üks imelik mees. Ta nimetas ennast Ülemiste vanakeseks. Imelik mees tahtis auku ära osta. Mees vastas talle, et tema ei saa seda müüa, kuna see ei ole tema oma. Järgmisel päeval läks mees oma tööandja juurde ning rääkis talle, et üks imelik mees olevat tahtnud auku ära osta ja selle eest suurt raha pakkunud. Tööandja lubaski mehel augu vanakesele müüa. Kui mees jälle tööle läks, oligi vanake jälle kohal ja küsis, kas mees talle augu müüb. Mees ütles, et ta müüb, ja vanake oli selle üle ülirõõmus ning ulatas kullakoti mehele. Mees tahtis teada, et milleks tal seda auku vaja on, kuid vanake seda ei öelnud. Nii mees kui ka tööandja jagasid omavahel ära selle kullakoti ning said mõnusalt elu lõpuni ära elada. Aastaid hiljem aga august mööda minnes nägi mees, et augu asemele oli tekkinud järv. Mees küsinud vastutulijalt, et kas augu asemele on järv tekkinud, kuid seda vastutulija ei teadnud, oskas ainult öelda, et järve nimi on Ülemiste järv.

Sitakivi Kuuldud lood on salvestanud ja seejärel ümber kirjutanud: Annabel Püvi, Peetri kool, 7. klass ainupea kabeli lähedal asub mere ääres üks suur kivi, mida rahvasuus kutsutakse Sitakiviks. Vanasti kulges vana tee kabelisse mööda kaldapealset. Pühapäeviti käis ümberkaudne rahvas oma peredega kabelis jutlust kuulamas. Need ,kes elasid kaugemal, tulid kohale hobustega ning käisid seal kivi taga enne jutlust oma häda toimetamas. Sellest siis ka selline nimi. Aastakümneid hiljem kasvasid seal väga head ja suured metsmaasikad, mida mu ema sõi . Loo rääkis minu vanaema Maire (vanus 62 a) Lääne-Virumaalt.

Lehmja Tammik Kuuldud lood on salvestanud ja seejärel ümber kirjutanud: Annabel Püvi, Peetri kool, 7. klass elle kohaga on minule teada kaks muistendit. Esimene neist räägib, et Lehmja tammiku tammed olevat tegelikult pulmalised, keda Metsavana tammedeks muutis, sest peale laulatust olid nad ebasündsalt käitunud. Kaks suuremat tamme olevat pruut ja peigmees. Teine muistend räägib aga sellest, et pulmalised tulid kirikust suure tuisuga ning eksinud ära ja olevat end ise tammedeks vandunud. Muistendi rääkis tädi Kristel, vanus 43 a, elab Jüris Harju maakonnas.

Jõngu väli ehk praegune hobusekoppel Koguja: Alari Oad, Kolga Keskkooli 10. klass õngu väli on saanud oma nime kurja kupja Jõngu järgi. Vanemate inimeste mälestustest tuleb välja selline lugu, et 1880-tel oli Kolga mõisas kupjaks eriti kuri mees nimega Jõnk. See olevat lausa „vereimeja“ olnud. Siis kui ehitati härjatalli selle välja vastas, siis igal hommikul laskis Jõnk ühel Kolga poisil Kolga arust sületäie sarapuukeppe tuua, millega töölisi peksta, aga poiss tegi salaja noaga keppidele sälgud.

Punane köök (Asukohaga Jõngu väljast jõe pool) Koguja: Alari Oad, Kolga Keskkool, 10. klass unaseks köögiks kutsuti mõisa ajal tapamaja. See oligi selline lahtine ehitis, neljas nurgas sambad, muldpõrand, katus pea kohal. Ennevanasti tapeti seal mõisa loomi. Näiteks igal nädalal tapeti mõisa moonakatele üks härg söögiks. Seal võisid oma loomi tapmas käia ka kohalikud talumehed. See asukoht oli hea, kuna lähedal oli jõgi, kust sai vett ja saun, kust sai karvavõtmiseks kuuma vett. Minu enda vanaonu Tõnu oli kunagi vanasti nuumhärja tallis tallipoiss. Lugu kuuldud lapsepõlves vanaemalt Julie-Marie Soosaarelt.

Saalimägi

ehk

„Hotellimägi“

Koguja: Alari Oad, Kolga Keskkool, 10. klass aalimägi on saanud sellest oma nime, et kui sa tuled Kolga mõisa Pudisoo poolt, siis peale sepikoda see tõus enne mõisa, praeguse külalistemaja tagant, seda mäge nimetatakse Saalimäeks. Tegelikult ükskõik kust poolt lähened mõisale, siis sa märkad, et mõis on ehitatud mäele. Kuna Pudisoo tee poole jäid mõisa peosaali aknad ja kui akendes ennevanasti oli valgus, siis mõis paistis hästi kaugele. Selle loo rääkis mulle umbes 1980-te alguses Cornelius Tamm (mõisa restauraator).

Kunstmuistendid Jägala Linnamägi Marko Roland Pall, Kostivere Kool, 2. klass unagi ammu asus Jägala jõe kaldal väike linn, kus elasid kääbused. Linnas oli kõik väike: majad, loomad, puud ja taimed. Ükskord tuli neil mõte ehitada auto. Nad sõitsid alguses väikese ringi, siis suurema ringi ja lõpuks otsustasid nad minna maailma vaatama. Nad ehitasid linnale katuse ja lükkasid peale mullahunniku, et keegi seda linna ei leiaks ja ära lõhkuda ei saaks. Kunagi tulevikus, kui nad tagasi tulevad, kaevavad nad selle jälle välja, et oma väikeses linnas edasi elada.

Kuidas tekkis Seenekivi Ervin Viires, Kostivere Kool, 2. klass li kord üks seen. Ta oli umbes pliiatsi suurune. Ta kasvas kuuse all. Seal lähedal jõe peal oli tamm, mis oli umbes 100 meetrit pikk. Ühel päeval tamm purunes ning vesi voolas välja. Seda nägi haldjas. Tal oli seenest kahju ning ta muutis seene hästi suureks kiviks. Nii sündiski Seenekivi.

Muistend Seenekivist Karut Luur, Kostivere Kool, 2. klass las kord seenehaldjas. Ta oli väga sõbralik, aga ta ei näidanud ennast teistele. Ta mõtles kogu aeg uusi liiki seeni välja. Ükskord ta tüdines väikestest ja pehmetest seentest ära ning ta mõtles teha mõne suurema ja kõvema seene. Selleks otsis ta metsast midagi tahket ning leidis kivi. Seenehaldjas otsustas oma võimed sellega ühendada ning meisterdas ühe suure kivist seene. Rahvas pani sellele nimeks Seenekivi.

Seenekivi Sander Kiviselg, Kostivere Kool, 2. klass las kord üks haldjas ja oli ka suur kivi. Haldjale ei meeldinud see kivi. Ta muutis kivi seenekujuks.

Kuidas tekkis Kostivere kooli taha jõgi Tommi Laanejõe, Kostivere Kool, 2. klass ostivere kooli taga oli tee, mida mööda lapsed kooli läksid. Iga päev edasi-tagasi käimisest tekkis suur kraav. Sellesse kraavi kogunes vesi ja niimoodi saigi Kostivere kooli taha jõgi.

Kuidas tekkis Treppoja Ken Markus Pirnpuu, Laulasmaa Kool, 3. klass las kord üks laisk mees. Ühel päeval otsustas ta endale maja ehitama hakata. Kahjuks ei teadnud mees, kust alustada. Rannas jalutades nägi ta, et kõik kohad on kive täis. Kohe tekkis mehikesel mõte alustada maja ehitamist trepist. Kuna mees oli väga laisk, jõudis ta ühe aastaga valmis ehitada ühe trepiastme. Selleks ajaks kui trepp valmis sai, oli mehike juba üsna vanaks saanud. Juhtus olema väga vihmane suvi, vett aina kallas ja kallas taevast alla. Kuna trepp oli ehitatud vanasse jõesängi, kogunes sinna suve lõpuks väga palju vett. Maja jäigi ehitamata, tekkis hoopis oja, mida rahvasuus hakati Treppojaks kutsuma.

Kuidas tekkisid laulvad liivad Laulasmaa randa Siim Erik Belials , Laulasmaa Kool 3. klass nnemuistsel ajal, ühel Eestimaa valgeimal ööl, kohtusid Koit ja Hämarik. Nad jalutasid Laulasmaa rannas. Merekohin oli kui muusika kõrvadele ning rannaliiv krudises jalgade all.

Merekohin kohe kutsus noori rannaliival tantsima. Koit Ja Hämarik tantsisid kogu öö kuni hommikuni ja liiv laulis nende jalgade all. See oli imeline öö, võib olla kõige imelisem üldse. Sellest päevast peale laulab liiv aeg-ajalt oma igatsuse laulu Koidu ja Hämariku järgi. Ning rahvas kutsub Laulasmaa randa laulvate liivadega rannaks.

Kuidas Pikavere endale nime sai Kert Paur, Pikavere Lasteaed-Algkool, 3. klass ord kohtusid kolm vägimeest Mardimäel. Seal läinud nad vaidlema, kes on kõige tugevam. Peagi otsustati kõigi jõud proovile panna kivi veeretamisega. Esimene vägimees veeretas kivi ning see jäi pidama kivisesse lohku. Teise vägimehe kivi veeres ainult mäest alla. Kui kolmas vägimees pani kivi veerema, siis ei jäänudki see pidama, kuni oli silmist kadunud metsade vahele. Kaks esimest vägimeest öelnud, et pikk oli kivi veeretamine ning saagugi selle koha, kuhu kivi kadus, nimeks Pikavere.

Kuidas tekkis Pikavere Krista Kangur, Pikavere Lasteaed-Algkool, 3. klass lasid kord viis pikka inimest, kellele meeldis väga ehitada. Kord leidsid nad ilusa aasa, kus oli palju punaseid marju. Kõik need marjad koos nägid välja nagu veremeri. Pikad inimesed korjasid marjad ära ning ehitasid sinna palju maju. Maju oli nii palju nagu tavalises külas. Seejärel otsustasid viis pikka inimest selle koha nimeks panna Pikavere.

Kuidas tekkis Pikavere Ken Veski, Pikavere Lasteaed-Algkool, 4. klass las kord vägilane, kes oli väga üksik. Kord tuli tal mõte, et läheb otsib endale ilusa paiga, kuhu maja ehitada. Ta rändas ja rändas, kuni jõudis ilusa metsa äärde. Vaatas ringi ja oli väga üllatanud, kui kena ja rahulik koht see oli. Pikemalt mõtlemata otsustaski sinna ehitama hakata. Ehituseks vajas kive ja suurt käru, millega saaks korraga rohkem materjale vedada. Mõeldud, tehtud. Kõigepealt meisterdas käru ning hakkas asju kokku vedama. Kord käruga tulles, purunes sellel vars ja käru pani koos kivikoormaga kallakust alla vuhama. Vägilane jooksis kiiresti kärule järele. Järsku lendas käru kummuli, kivid veeresid välja. Jahmatusest toibunud, hakkas vägilane heast meelest naerma, et oli nii pikalt kärule järele tormanud, sest see koht oli eelmisest veelgi kaunim. Ta mõtles endamisi, et väga pikalt veeres ja nii õige koha peale. Nii tuligi vägilasel mõte panna selle koha nimeks Pikavere, sest käru oli pikalt veeredes ,leidnud talle imeilusa elupaiga.

Kuidas tekkis Pikavere Maria Siimo, 4. klass ee lugu jääb aega, kui meie esivanemad otsisid kohta, kuhu paiksemalt elama asuda. Pärast pikki eksirännakuid jõuti ühte ilusasse paika, kus olid uhked metsad ja väikesed kõrgendikud. Majad otsustati teha orgu. Mehed vaatasid seda veeremist ning ütlesid:„Pikalt veerevad. Paneks koha nimeks Pikavere″. Nii sündiski Pikavere.

Kuidas tekkis Pikavere Andre Loikmann, Pikavere Lasteaed-Algkool, 4. klass las kord üks hiiglane, kes oli ainus olend Maa peal. Talle meeldis väga asju voolida. Ta voolis päevi ja öid. Ühel päeval tuli kausi asemel hoopis mõisa moodi maja. Hiiglane vihastas ning viskas selle jõe äärde, mis oli punane nagu veri. Edaspidi tulid tal ainult majad ning inimesed, kes ärkasid ellu. Peagi märkas hiiglane, et nii saab terve külakese ja ta hakkas veelgi usinamalt voolima maju, inimesi, puid ja põõsaid. Kuna esimene maja lendas veripunase pika jõe äärde, siis sellest ajast peale hakati seda kohta nimetama Pikavereks.

Ardu Munamägi Anna Loore Sulõnd, Ardu kool, 5. klass las Ardus üks kanamuna kaupmees, kes pidi iga päev enne koitu teele asuma, et munad turul maha müüa. Sinna oli tal mitu head kilomeetrit minna. Turule sõitis ta rolleriga, munad kastiga pakiraamil. Iga päev, kui kaupmees oli turule jõudnud, märkas ta, et üks muna oli kadunud. Alguses ei teinud ta sellest väljagi, kuid ükskord, kui korraga oli puudu juba kaks muna, otsustas kaupmees välja selgitada, kuhu munad kaovad. Järgmisel päeval, kutsus ta naabrimehe appi. Naaber sõitis kanamunadega ees, munakaupmees aga salaja tema kannul. Järsku tuligi üks mehike, napsas kaks muna kastist ning lasi jalga. Mehed hakkasid teda taga ajama, kuni jõudsid Ardu koolimajani, mille esine oli mune täis. Munade keskel istus varas. Karistuseks käskis kaupmees vanal nõial , selle koha, kus varas istus, pilvedeni tõsta. Kohe hakkaski varga alla munadest suur mägi kasvama. Mehike paluma, et teda ei karistataks. Ta ütles: „ Ardus pole ühtegi mäge ja lastel pole talvel kuskil kelgutada. Ma varastasin mune selleks, et nendest mägi teha ja Ardu lastele rõõmu valmistada“ . Seepeale peatas nõid nõidumise, kuid Ardu lastele oli jõudnud kerkida just paras väike kelgumägi. Kaupmees oli rahul, et tema munadest said lapsed rõõmu. Tekkinud mäge hakati kutsuma Ardu Munamäeks.

KURISU ALLIKAS JA MAA-ALUNE OJA Mirjam Kihulane, Vääna Mõisakool, 5. klass las kord üks taluperenaine, kes oli oma teenijatüdrukute vastu õel. Ilmaski ei kuuldud talt head sõna, vaid ikka kurja vandumist. „ Nii kurja suuga inimest pole terves maailmas varem nähtud. Kunagi pole ta millegagi rahul,” rääkisid inimesed. Läinud üks teenijapiiga kord allikast vett tooma ja soovinud, et maa kurja suuga emanda neelaks. Samal silmapilgul avanes maapind ja vanapagan viis perenaise endaga kaasa. Selle koha peale, kus maapind avanes, tekkis auk ehk koobas. Koopast voolas välja ojake, mis aga varsti maapõue kadus. Mitte keegi ei julgenud sellest ojast vett võtmas käia, sest sinna ilmusid mürgised ussid. Külarahvas hakkas seda kohta kutsuma kurja suuga emanda järgi Kurisuuks, mis hiljem muutus Kurisuks.

Rapla kivi Jutustas: vanaema Lea (52 a) Kirja pani: Kevad Belle Saarepera, Peetri kool, 5. klass ui sa oled Raplas käinud, siis võibolla oled sa juhtunud Vesiroosi gümnaasiumi juures nägema umbes meetrikõrgust kivi. Legendi järgi olevat see olnud Kalevipoja kivi, sellega oli ta visanud hunti. Nimelt sel ajal oli hunte väga palju ning kõik vihkasid neid. Seda võite muidugi arvata: „Miks?” Ja kui hunti nähti, kutsuti kohale küla tugevaim mees, kes siis hundi eemaldas. No ja siis ühel päeval nähtigi hunti, kes lambaid murdis. Kohe oligi Kalevipoeg platsis ja mõtles mida teha. Peagi nägi ta kauguses üht lapikut kivi. Kalevipojal tuli mõte hunti kiviga visata. Eks ta võttis siis selle kivi ja viskas suure kaarega õhku. Hunt ei jõudnud aga kivi eest ära joosta ja jäi selle alla. Kui Kalevipoeg surnud poleks, siis päästaks ta lambaid siiamaani. Kuid see Kalevipoja kivi seisab seal, kuhu ta maandus, praegugi. Kui sa muidugi suudad seda kivi tõsta, siis arvatavasti võid sa sealt leida lapiku hundi. 

Lohusalu vana algkooli ja lasteaia maja Sarah Mandri, Laulasmaa kool, 5. klass nimesed räägivad, et seal kummitab. Selle uks on lahti, mitte lukus ja mõned aknad on puruks. Niisiis ühel päeval läksid poiss ja tüdruk sinna mängima. Nad ei uskunud seda, mida inimesed rääkisid. Seal käis muidu vahel ka valvur, kuid pidi iga kord pärast kodus põdema. Poiss ja tüdruk läksid WC-sse Blowdy Maryt ja poomist mängima. Olid juba kaua mänginud. Kuid siis nad mõtlesid, et ei jaksa enam mängida. Pealegi tundis tüdruk järsku hullu valu kaelal. Poiss proovis tuld põlema panna, aga see ei läinud. Nad proovisid ust lukust lahti teha, aga võti oli kadunud. Nad mõtlesid kedagi appi kutsuda, aga levi ei olnud. Nad hakkasid appi hüüdma, aga seal lähedal ei olnud kedagi. Lõpuks leidsid nad võtme ja pääsesid välja. Ja poiss ütles tüdrukule: “Sul on kaela peal kägistamisjäljed!“ Niisiis nad jooksid koju. Aga paar kuud hiljem läks sinna üks teine poiss. Ta oli sõpradega ukaukat mänginud ja tal oli vaja hädasti vetsu minna. Ta teadis, et algkool ja lasteaed oli sealsamas lähedal. Aeg oli hiline. Ta astus sisse, uks kääksus „käääks“. Alguses oli kõik vaikne. Kuid kui ta hakkas vetsule lähemale jõudma, hakkas järsku klaver mängima. Vetsu ustega tehti nagu trummipõrinat. Poiss karjus üle kisa: „Halloo, on siin keegi?“ Aga järsku jäi kõik vait. Ja ta kuulis vaid kaja: „On siin keegi?“ Ta mõtles, kas minna edasi, ja siis otsustas, et läheb. Ta jõudis vetsu ja keeras ukse lukku, aga järsku läks see ise lahti. Poiss jooksis välgu kiirusel minema ja ta ei läinud sinna lähedale enam pika aja jooksul.

Kapteni maja kummitus Birgit Veegen, Laulasmaa kool, 5. klass ohusalus asub vana maja. Seal kummitab. Umbes aastatel 19902005 asus seal lasteaed ja algkool ning räägitakse, et see koht on hirmutav, kuna lasteaiast varastati telekas ja muid väärtuslikke asju. Öösel on seal kuuldud ka kellegi samme. Umbes aastatel 1780- 1850 elas seal vana laevakapten. Ta oli hea mees ning ta elas ka päris hästi. Omal ajal oli laevakapten ka rikkamate seas. Kuskil Haapsalu lähedal oli tal päris kena kodu, isegi nagu mõis. Ühel päeval aga tahtis ta rahu ja vaikust ning ta otsis endale väikest merele lähedal olevat maamaja. Ta otsis kõik Eesti mereäärsed maakodud üles, kuid ei leidnud ühtegi sobivat, kuni üks vana sõber soovitas talle Lohusalus olevat maja. Vana Kapten ostis selle maja päris väikese summaga ära. Mööbel sisse viidud, asus ta seal elama oma naise ja kahe lapsega. Kuid tal oli ka vaenlasi, kellele ta oli raha võlgu. Ühel hommikul, kui mees ärkas, ei leidnud ta kusagilt oma naist ega lapsi. Kui ta astus oma puhketuppa, nägi ta oma peret üles pooduna. Juures oli ka kiri: ”Sa ei tasunud oma võlgu.” Kapten oli nii õnnetu, et ta võttis oma sahtlist revolvri ja lasi endale kuuli pähe, sest ta tahtis taevasse oma naise ja laste juurde pääseda. Sellest ajast kummitab seal õnnetu vana kapten, kes soovib halba inimestele, kes löövad või tapavad teisi elusolendeid, ning saadab nad põrgusse.

Suurupi tuletornid Kirke Kirikall, Tabasalu Ühisgümnaasium, 5.a klass sajandil algul elas Suurupis rikas kalakaupmees nimega Kalju. Kaljul oli kolm poega, kõige vanema poja nimi oli Kalev ja kaks nooremat poega olid kaksikud, nende nimed olid Neeme ja Joosep. Kalev oli juba nii vana ,et käis merel üksi kala püüdmas. Ühel tormisel pärastlõunal läks Kalev üksinda kalavõrke välja võtma. Võrkude välja võtmisega läks tal kauem aega kui ta oli planeerinud. Kui ta hakkas tagasi suunduma ei näinud ta enam kus pool on kallas, sest merel oli pimedaks

läinud. Samal ajal hakkas isa juba muretsema, et kuhu Kalev jääb. Isa mõistis, et Kalev ei näinud enam kallast kuna õues oli juba liiga pime. Kalju võttis oma nooremad pojad Neeme ja Joosepi endaga randa kaasa. Mehed hakkasid rannas puu tükke ja muud põlevat rannast korjama, et neist suurt lõket teha. Peagi oli neil suur lõke rannas põlemas, mis pidi paistma päris kaugele merele. Kalev, kes oli merel märkas peagi lõket ja hakkas selle suunas liikuma. Ei läinud kaua kui ta randa jõudis. Kogu pere oli väga õnnelik. Rannast mindi otse koju ja arutati juhtunu üle ja juba samal õhtul joonistasid Neeme ja Joosep erinevad variandid tuletornidest, millest paistev tuli paistaks kaugele merele ja oleks kõigile meremeestele abiks pimedas merelt koju jõudmiseks. Mõlema poisi joonistused olid nii erinevad ja huvitavad, et isa ei suutnud otsustada millist neist ehitada. Nii otsustaski isa ehitada kaks tuletorni ühe mäe peale ja teise mäe alla rannale. Nii said alguse Suurupi tuletornid.

Kuidas Aegviidu endale nime sai Hardy Keller, Aegviidu Kool, 6. klass aua aega tagasi otsustanud Kalevipoeg Eestimaale tiiru peale teha. Ta tahtnud näha, kas Eestimaal on tema jaoks veel avastamata kohti. Kalevipoeg alustanud oma retke lõunast, liikudes edasi põhja poole. Kui käidud olnud neli päeva, tundnud mees, et väsimus kipub peale tulema. Aga puhata ta veel ei saanud, kuna tema teel seisnud kivihunnik. Kalevipoeg läinud siis kivihunniku juurde ja asunud seda hoogsalt laiali viskama. Esimene kivi maandunud metsa, teine aga lennanud sohu. Kolmas sattunud üldse rappa. Neljas kivi kukkunud otse talude keskele. Kivid olnud rasked ja maandumise kohale tekkinud suured augud. Pärast seda tulnud kõva vihm ja täitnud kõik augud veega. Kalevipoeg vaadanud neid veekogusid ja imestanud, et aukude kohale nii ilusad järved tekkisid. Lõpuks saanud Kalevipoeg mahti maha istuda. Visanud pikali ja proovinud magada. Uni ei tahtnud tulla. Siis saanud Kalevipoeg aru, et tal puudub peaalune. Võtnud kaks peotäit mulda ja mätsinud selle kokku padjaks. Padi tulnud päris hea ja uni olnud ka magus. Maganud maha viis päeva. Kui mees ärganud, olnud ta hästi puhanud, sest ümberringi valitsenud täielik vaikus. Kalevipoeg pannud künkale nimeks Kabelimägi, sest ümbrus olnud vaikne kui kabelis. Oma puhkamiskohale tahtnud ta ka nime panna. Kuna ta oli siin palju aega veetnud, pani ta koha nimeks Aegviidu. Siis jätkanud ta teed Tallinna poole. Nii sai üks ilus koht endale toreda nime.

Pukimäe tekkimine Genner Šeiko, Aegviidu Kool, 7. klass unagi ammu kattis Aegviidu tasast maapinda tihe mets. Vanapaganal oli suur pere, aga tal ei olnud kuskil lapsi pesta. Ühel päeval käskis Vanapagana eit mehel perele saun ehitada. Vanapagan mõtles mõne päeva järele, võttis siis sae ja puki ning läks ilusat metsa otsima. Paaritunnise otsimise järel sattus ta Aegviidu kanti ja leidis, et see on hea metsa langetamise koht. Ta hakkas kohe suure hooga tööle. Õhtul pani ta oma asjad kokku, viis need koju ja tegi nii mitu päeva järjest. Ühel õhtul otsustas ta, et tööriistu pole mõtet koju tassida, parem jätta need metsa. Seda nägi pealt Kaval-Ants, kelle peas tekkis kohe kaval mõte Vanapaganale vingerpussi mängida. Järgmisel päeval tuli Vanapagan tööle ja märkas, et kirves on kadunud. Arvas, et unustas kuhugi ja töötas saega edasi. Ülejärgmisel päeva hommikul pani tähele, et saagi ka enam pole. Vanapagan ei osanud midagi arvata ja hakkas palke puki peale laduma. Uuel päeval tööle tulles avastas, et ka pukk on läinud. Eemal aga paistis kõrge mägi. Kaval-Ants ei olnud jaksanud pukki ära vedada ja seepärast oli tassinud selle peale suure kuhja mulda. Vanapagan oli aga nii rumal, et ei mõistnud, kust see mägi metsa sisse oli tekkinud. Vanapagan läks tühjade kätega koju ning sai oma eidelt korraliku keretäie. Tänapäevani käivad Vanapagan lapsed mustade jalgadega ringi. Seda kohta, kuhu Kaval-Ants mattis Vanapagana puki, kutsutakse nüüd Pukimäeks ja seal on lastel hea kelgutada.

Kuidas Angerja oja endale nime sai Kristina Johanna Artjušin, Kiili gümnaasium, 7. klass iili vallas Paekna külas voolab imelise veega oja. Vanasti tavatsesid noored pühapäevaõhtuti oja kaldale koguneda ja seal laulda. Sageli lauldi kuni päikeseloojanguni. Koju minnes oli kombeks ojast vett võtta, sest see vesi oli imelise väega. Ühes talus, kuhu püha veega ämber oli toodud, hõiskas väike tüdruk : „Meie vees elab kala!“ Vanemad inimesed ruttasid kohe kaema. Ja veel milline kala – angerjas! Sellest ajast peale ristiti see oja Angerja ojaks. Ei enne ega pärast ole keegi enam niisugust imet näinud, et väike oja annab sellise kala välja. Siiamaani peetakse Angerja oja vett salapäraseks, sest kord on teda rohkesti, kord pole üldse. Kord kaob ta täiesti kivide alla. Ta peidab endas aegade saladust, mida oleks ka meil põnev teada.

Kuidas tekkis Ruila järv Annika Otstar, Ruila kool, 7. klass uba ammu aega tagasi, sada aastat enne eestlaste ristiusku pöördumist, leidis aset üks kohutav lugu. Tol ajal oli levinud veel muinasusund. Harjumaal, praeguse Ruila järve ääres oli kunagi üks varjuline lagendik. Muru oli seal ilus roheline ja seda paika varjasid tihedad vanad puud. Nüüdseks on juba ammu kõik sealsed puud maha raiutud, aga tol ajal oli mets seal nii paks, et platsi olemasolu oli vähestele teada. Lagendiku keskel paiknes üks hall lame kivi. Külarahval sinna kanti eriti asja polnud ning paljudel polnud metsa rüpes olevast sammaldunud kivist aimugi. Ühel ilusal päeval, kui päike paistis ja linnud laulsid, istus üks väike poiss kurvalt üksinda kodus. Nimelt oli selle poisi vanaema raskelt haigeks jäänud. Ei aidanud siin enam arstiabi ega ka poisi nutt. Keegi ei teadnud enam, mida teha, kuna sel ajal polnud veel enamike haiguste vastu ravi leitud.

Samal päeval tõusis vana naine voodist üles ja läks uksest välja. Vaene lapselaps ei saanud aru, mis toimub, sest tegelikult tema memm oli nii haige, et ei tohtinud end palju liigutadagi. Haige vanaema kõndis ja kõndis ega jäänud enne seisma, kui oli metsa jõudnud. Vanaema kannul sammunud poiss jõudis samale lagendikule, kuhu kellelgi tavaliselt asja polnud. Vana naine istus sinna kivile maha ja hakkas vaiksel häälel laulma. Pojake ei teadnud, miks vanaema ometi seal on ja sedaviisi laulab, aga väsimusest vajus ta memme kõrvale maha. Nad istusid seal koos pikki tunde ja vana naine muudkui laulis igasugustest lindudest ja loomadest, elust ja valust. Poisil tulid kurvastusest pisaradki silma, kuna ta teadis, et peagi on vanaema elupäevad loetud. Memm oli juba pikka aeg laulnud, kuid järsku muutus ta lauluhääl kähedamaks ja lõpuks vaibus. Poiss avas oma unised silmad ja nägi, et tema vanaema on kivile lebama jäänud. Poiss taipas, et vanaema oli lahkunud. Pisarad voolasid ja voolasid poisi silmist, kuna memm oli talle väga kallis olnud. Vana naine maetigi sinna samasse paika kivi kõrvale. Edaspidi hakkasid tema lähedased seal teda mälestamas käima. Nad pidasid seda kohta pühaks paigaks, kuna memm oli ise läinud sinna oma viimaseid hetki veetma. Kuid keegi ei osanud arvata, miks oli olnud vanal naisel nii oluline just sinna surema minna. Poiss käis tihti tuttaval kivil nutmas. Algul vanaema pärast, hiljem lihtsalt ka siis, kui tal halb tuju oli. Koht oli hea ja rahulik. Pärast vana naise surma hakkas poisi peres kehvasti minema. Tihti ei jätkunud perele süüa. Viletsus hiilis uksest ja aknast sisse. Ühel õhtul läks poiss üksi vanaema kivile nutma. Tal oli suur nälg. Aga imekombel, pärast pikka kivil istumist, oli sahver kodus toitu täis. Oh seda üllatust ja rõõmu, mis sel õhtul seal peres oli! Keegi ei teadnud, kuidas toit sinna sattunud oli, kuid sellegipoolest lasti toidul hea maitsta. Nädala aega hiljem oli aga poisil rõõm silmist taas läinud. Tema koer Muri oli kadunud. Poiss otsis koera kõikjalt, kuid asjata. Lõpuks oli lootus kadunud, sest koera polnud enam pikka aega nähtud. Poiss läks kurvalt oma lemmikpaika. Istus vanaema kivile keset tühja muruplatsi ja puhkes nutma.

Samal õhtul, kui poiss nukrana koju jõudis, nägi ta aida ees rõõmust hüppavat Muri. Koera nähes kadusid poisi soolased pisarad kohe. Ta oleks võinud vanduda, et polnud iial õnnelikum olnud kui just sel õhtul. Poisil ei läinud kaua aega mõistmaks, et kõik see võis olla seotud vanaema kiviga. Ta katsetas veel korra, et kui tal midagi halvasti oli, läks ta puudest varjatud platsile kivi peale nutma. Imelikul kombel leidsid kõik asjad pärast kivil käimist lahenduse. Poisike sai ajapikku aru, et see on vanaema, kes aitab, kui pisarad kivile kukuvad. Poiss rääkis sellest kõigest kodus vanematele ja edaspidi ka sõpradele. Uskumatu jutt imettegevast kivist hakkas suurel kiirusel levima ka kaugemale. Külarahvas hakkas peaaegu iga oma murega seal nutmas käima, nii et muru oli ka kuumal suvepäeval pisaraist niiske, sest inimestel tuli ikka ette muresid. Paljudel täitusid sageli kivil käimise järel ka kõige salajasemad soovid. Inimesed armastasid nüüd seda kivi ja puudest varjatud platsi. Kivi hakati külarahava seas kutsuma Soovikiviks. Kõik teadsid seda, kes sinna maetud on ja pidasid vanast naisest väga lugu, sest usuti, et seesama naine kustutab kõik nende mured ja parandab sügavad haavad. Nii oli möödunud juba sada aastat, et rahvas igast oma murest Soovikivil nuttes lahti sai. Seegipoolest oli sada aastat piisavalt pikk aeg selleks, et platsist oli saanud pisarate tulemusena sügav järv. Mures inimesed ei saanud enam kivile istuma minna ja kurbusest pisaraid poetada, sest Soovikivi oli vee alla jäänud. Sellest päevast lõppeski rahva muretu elu. Kõik pöördus vanasse rööpasse tagasi. Ajapikku unustati üldse, et järves vana Soovikivi peidus on. Inimesed pidid ise oma muredega hakkama saama. Mõned inimesed aga käivad siiani kauni pisaratest tekkinud järve kaldal salajast kivi tagasi nutmas, kuid asjata. Kellegi soovid enam ei täitu, sest vee alla jäänud kivil istuda ei saa. Sellegipoolest paitavad päikese kiired kaunist Ruila järve pinda, sest seal peitub ju Soovikivi, millest kunagi nii palju abi on saadud. Nemadki peavad lugu sellest vanast naisest, tänu kellele leidub Ruilas üks salapärane järveke.

Kuidas Laulasmaa endale nime sai Angela Lill, Laulasmaa kool, 7. klass ord ammu sõitis ühe tundmatu küla poole kuulus mõttetark. Alles 20 kilomeetri kaugusel külast olles kuulis ta kaunist laulu. Mida lähemale härra jõudis, seda kaunimaks laul läks. Lõpuks jõudis ta külla ja kõik inimesed laulsid ülimalt kaunilt. Mõttetargale meeldis see väga. Ta tahtis teada selle küla nime, et kõikidele rääkida sellest külast, ta arvas, et seal võiks teha kauneid kontserte. Külarahvas oli seda küla lihtsalt Metsakülaks kutsunud. Mõttetark arvas, et see nimi küll ei sobi, oleks vaja midagi kaunimat. Siin on kaunis loodus, kaunis laul, arvas mees. Terve külarahvas koos mõttetargaga mõtles välja uue nime: Laulasmaa. See nimi meeldis kõigile. Kutsuti ka ennustaja, et ennustada Laulasmaa tulevikku. Taheti teada, kui kaua see küla siin püsib ja mis edasi toimub. Ennustaja jõudis kohale. Tema eripäraks oli see, et ta töötas kaartide, ennustamiskuuli ja oma mõttega korraga. Naine hakkas ennustama ja nägi, et Laulasmaale tulevad ja hakkavad elama kuulsad muusika- ja kunstiinimesed. Külarahvas oli hämmingus ja arvas, et küla nimi sai küll hästi valitud. Ennustaja ütles ka seda, et see küla kestab väga kaua. Naine rääkis, et Laulasmaale rajatakse kunagi kool ja suur hoone, kus hakkab käima palju inimesi. Ennustajal ja mõttetargal oli õigus. See väike tundmatu küla arenes: siia rajati Laulasmaa SPA ja nimi Laulasmaa kestab siiani. Laulasmaal elavad ka kuulsad muusika- ja kunstiinimesed. Nii saigi Laulasmaa endale nime.

Suure pärna muistend Annaliisa Mals, Kiili gümnaasium, 7. klass iili vallas Paeknas Mäe talu juures kasvab ilmatusuur pärn. See on lausa looduskaitse all. Vana pärnapuu on aga raskes olukorras: nimelt temasse pandud plomm hakkab lagunema ega hoia teda varsti püsti. Peremees on teda veorihmadega toetanud, nüüd tuleks need asendada, aga kas teda siiski veel aidata saab, pole teada. Vana lugu räägib tüdrukust, kes oli seenele minnes eksinud ega leidnud enam koduteed. Ta jõudis küll välja põllule, aga oli juba pimenenud, algas torm ning ta ei tundnud koduteed ära. Raju oli nii tugev, et väevõimuga suutis ta püsti püsida. Äkki nägi ta pärna, mis oli küll tohutu suur, aga seest õõnes. Tüdruk lipsas puuõõnsusesse ja palus, et torm lõppeks. Järsku lõi puu helendama ja imekombel nägi ta oma maja sealsamas lähedal. Seda puud hakati kutsuma soovide puuks, sest pärnapuu täitis kõik inimeste soovid.

Kuidas ussipuu oma keele murdis Anna-Ly Sofie Ruusmaa, Laulasmaa kool, 7. klass ord elanud Laulasmaa sanatooriumis üks mees, kelle nimi oli Sass, täisnimi Aleksander. Ta töötas seal arhitektina. Mehele meeldis nikerdada puust asju, eriti meeldis talle looduses nikerdada. Sassi peeti isegi nõiaks, kuna räägiti, et ta näeb nägemusi. Neid, keda või mida ta nägi, nikerdas ta puusse. Sassile meeldis ka mere ääres jalutamas käia, ükskõik, milline ilm akna taga oli. Eriti meeldis mehele tormiga mööda mere äärt Lohusallu jalutada. Ühel tormisel õhtul läks Aleksander jälle mere äärde jalutama. Tee peal nägi ta ühte kõverat puud. Ta vaatas seda üsna mitu minutit ja otsustas siis, et see puu näeb ussi moodi välja. Mees läinudki oma meisterdamistööriistu tooma ning valmistanudki sellest puust ussi pea koos kehaga. Ta

oli nimelt näinud unes eelmise päeva öösel ka ussi, arvas nüüd, et see on mingi märk. Hommikul, kui inimesed tööle läksid, oli õhkkond kuidagi veider. Hiljem märgati, et Sassi ei ole veel tulnud. Külarahvas hakkas mehe pärast muretsema ja koos võeti nõuks minna teda otsima. Terve küla oli juba läbi otsitud, kõik majad, keldrid, kuurid ja isegi koolimaja, kuid keda ei olnud, oli Alekander. Viimaks leiti ta kõvera ussi moodi puu kõrvalt teadvusetult lebamas. Inimesed märkasid ka Sassi nikerdatud ussi. Rahvas arvas, et küllap see mehe võttis, ning seepärast murdsid nad ussi keele ära. Ussi keel põletati, et see enam kellelegi kurja ei saaks teha. Sass aga saadeti tuhana merre. Sellest ajast peale polegi Sassi nikertatud ussil keelt suus.

Ussikivi Fred Rohi, Kiili gümnaasium, 7. klass aku ja Kiili valla piiril asub ussikivi. Ta on kohe tee veeres, paistab isegi autojuhtidele silma. Sagedasti võib kivil ohvriande näha: enamasti on sinna pandud münte. See kivi on eriline, sest see, kes seda näeb, veendub kohe ise. Sa näed kivil ussi. Selgelt ja tugevalt joonistuvad välja ussi kontuurid, tahes -tahtmata sirutub käsi neid kõverikke silitama ja ande andma. Tahes- tahtmata voolab sinusse jõudu ja usku. Selle kiviga on seotud järgmine lugu. Vanasti oli külas tohterdaja, kes ravitses inimesi ainult keskpäeval, aga õhtul ja öösel käis ta libahundiks. Külaelanikud said sellest teada ja proovisid teda jälitada, aga tabamata see libahunt jäi. Kord öösel näinud üks hiline teekäija maanteäärsel kivil heledat valgust, samas ka kuulnud susinat. Teekäija võttis maast suure malga ja virutas kivi suunas. Susin vaikis ja kui mees kivi lähemalt silmitses, nägi ta seal surnud ussi ja hundinaha tükki. Pärast seda sündmust ei tea keegi enam ravitsejast midagi. Uss aga on alles veel meilegi vaadata.

Miks Kloogaranna vetelpääste maja maha põles… Mari-Liis Keevallik, Laulasmaa kool, 7. klass unagi, kui Kloogaranna randa ehitatud vetelpääste maja oli veel kasutusel, siis käis suviti seal palju inimesi… Seal oli väike kohvik, kus sai süüa, olid vetelpäästjad ja sai laenutada ujumisrõngaid, rannapalle ja muud. Vastupidiselt päikesepaistelistele suvepäevadele, kui rand ja vetelpääste maja olid täis inimesi, hääli ja päikesepaistet, siis talveööd olid seal külmad ja kõledad. Talvel käisid vetelpääste majas koos inimesed, kes uskusid, et neil on niinimetatud üleloomulikud võimed. Kokku said nad ainult öösiti, sest siis võisid nad kindlad olla, et neid ei nähta. Ühel talvel tuli mingisugusel noortekambal mõte minna öösel vetelpääste majja, kuid nad ei teadnud, et samal ööl toimub seal ka võimetega inimeste koosistumine. Noored jõudsid hoonesse ning otsustasid vaadata ka alla keldrisse. Kuid just keldris toimus salajane koosolek. Kamp liikus vaikselt edasi – ikka sügavamale, keldri poole, ainsaks valguseks kolm taskulampi. Kui nad lõpuks keldrisse jõudsid, kukkus kellelgi taskulamp kolinal põrandale. Lärmi peale ruttasid teisest keldri otsast kohale need, kes olid oma salajast koosolekut pidanud. Noored kohkusid ning pistsid jooksu, võimetega inimesed hakkasid neid taga ajama, lootuses neile järele jõuda ning kõik ära seletada, kuid mitte keegi ei korjanud üles taskulampi, mis maha oli kukkunud- see jäi põlevana põrandale vedelema, kuid üsna lähedal mingisugustele õlistele kaltsudele. Taskulamp muutus tuliseks, järsku hakkasid ka kaltsud põlema ning tuli levis kiiresti ja lõpuks oli terve vetelpääste maja leekides, kuid kuna oli öö, siis ei näinud tulekahju keegi. Hommikul, kui randa saabusid esimesed suusatajad, kelgutajad, oli vetelpääste majast alles ainult selle kiviosa. Ja nii on see kuni tänaseni…

Lohusalu kummituslaev Anna-Maria Mäeots, Laulasmaa kool, 8.klass äbi aegade on räägitud erinevaid põnevaid ja hirmsaid jutte Lohusalu lahel karile sõitnud vanast kaubalaevast. Mõned räägivad, et sellel laeval oli needus. Laeva kapten olevat kuradiga lepingu sõlminud: kui ta sureb, saab vanakurat laeva endale. Kapten olevat olnud kaval mees, mõelnud plaani välja, et vanapagan laeva endale ei saaks. Plaani tagamaid ei tea keegi ja laeva saatusest ka mitte. Legendi järgi suundus laev tormisel sügispäeval Lohusalu sadamasse. Sinna ta ei jõudnud, sest mingil põhjusel ei põlenud sadamas mitte ühtegi märgutuld, nagu poleks sadamat olnudki. Sellepärast sõitis kapten sadamast mööda ja jäi karile täielikult kinni. Ärasaamiseks polnud enam võimalustki. Kapten hirmutas meeskonda, et vanapagan kiusab neid või üritab laeva kiiremini kätte saada. Terve meeskond läks segamini ja üksteise järel hüpati üle parda. Kuna õues oli niisugune pimedus, et nägi vaevalt enda ette astuda, ei teadnud keegi, kus on maa ja kuhupoole ujuda. Kapten oli julge mees ja jäi pardale hommikut ootama, aga mida ei tulnud, oli hommik. Nagu olekski kogu aeg öö. Hommik ei tulnud ega tulnud, nädalaid ei tulnud. Kapten oli oma laevale truu ja ei lahkunudki pardalt. Tal polnud lõpuks enam midagi süüa, ainult rummi oli veidi. Ta jõi ennast purju ning suri rahulikult pilkases pimeduses.

Pärast seda, kui keegi laeva ligidale läheb, hakkab toimuma imelikke asju. Tihti nähakse laeval ringi uitamas murelikku kaptenit, rummipudel käes. Keegi ei tea, mis seal tegelikult juhtus, see on vaid üks kümnetest legendidest ja juttudest, mis külarahva vahel ringi liiguvad. Võib-olla just nii juhtuski, mine sa tea!

Kuidas tekkis Tissimägi Getter Räni, Laulasmaa kool, 9. klass eel väga-väga kaua aega tagasi, kui taevas oli allpool merd, elas Laulasmaa metsas vana nõid. Pikkade mustade juustega nagu rannaadru, nina sirge kui männitüvi, nahk kollane nagu mere äärde kuhjunud liiv ja rinnad suured kui kaks mäge. Nõid hoidis silma peal Laulasmaa metsal ja rannal. Nõidus juurde puid ja kive, teeradu ja sipelgapesi ning jälgis, mida linnud-loomad on ümbruskonnas korda saatnud. Ühel päeval metsas ringi tammudes ja endale tegevust otsides kohtas nõid üsnagi lagedal liivaplatsil vana ja räsitud olemisega karu. Nõid astus lähemale, et näha, millega loom tegeleb. Nimelt üritas karu liiva kokku kuhjata ja moodustada midagi väikeste mägede taolist. Astunud veel paar-kolm sammu lähemale, ei suutnud nõiaeit oma uudishimu tagasi hoida ja päris mesikäpalt: „Kas tohib küsida, millega nii varajasel hommikutunnil tegeled?“ Karu, pisut kohkudes, nähes nõida, kurtis talle oma mure ära: „Olen siin juba seitse päeva mööda metsi ringi hulkunud ja mõelnud, kuhu talveks magama heita. Sobivat koobast ei leidu kuskil. Seepärast otsustasin, et valmistan koopa ise-liivast.“ Nõid üllatus ning küsis muret tundes: „Kas liivakoobas on talveks piisavalt vastupidav?“ Nüüd muutus ka karu pisut murelikuks ning nad jäid mõlemad tükiks ajaks mõttesse. Karu lamas selili krudiseval liival, vaadates taevas hõljuvaid pilvi, ja nõid istus käsipõsakil kännu otsas. Möödus mitmeid pikki minuteid, kui äkki lõi nõial nagu pirn peas põlema üks huvitav idee. Ta hüppas kännult püsti otse karu ette. „Tead! Siin istudes ja mõtlikult ennast vaadates märkasin, et tegelikult pole mulle neid rindu üldsegi vaja. Kasu nad ei too ja viivad ainult keha tasakaalust välja. Ma võiksin ju sama hästi ilma nendeta elada.“ Karul polnud selle mõtte peale midagi tarka öelda kui ainult nõustuda.

Nii läksid nad koos välja valima sobivat platsi Laulasmaa kõige tuulevaiksemas metsatukas. Kui sobiv plats oli olemas, jalutas nõid selle keskele ning keerutas pikki musti juukseid ümber oma sõrmede. Seejärel jäi ta tõsiseks ning lausus: „Sündigu siia minu rindadest kaks mäge!“ Ja keset liivaplatsi kerkisidki mäed. Mesikäpp sai endale talveks koopa ning nõid ei pidanud enam rasket koormat keha küljes tassima. Ajapikku ongi kohta hakatud kutsuma Tissimäeks ja küllap kutsutakse ka edaspidi.

Lohusalu Kooli kummitus Elisabeth Dulger, Laulasmaa kool, 9.klass astaid tagasi elas selles majakeses üks Kapten. Vana oli tubli meremees ja seilas pikalt merd, kuid seetõttu oli maja unarusse jäänud. Keegi tubli mees pani aga tähele ja võttis kätte ning rajas sinna väikese koolimaja. Keegi ei tea, mis imega see onuke Kapteni maja oma kasutada sai, sest vanale merekarule oli maja hingepõhjani kallis ega lubanud seda kellelgi puutuda. Pealegi, mis Kapten tahtis, majakesest sai pisike koolimaja. Niisiis, varsti helisesid esimesed koolikellad ja väikesed lapsed jooksid rõõmsalt kilgates mööda kooliõue ringi. Läks paar aastat ja ühel tormisel õhtul tuli Kapten tagasi. Kuulnud, et ta kodust on koolimaja saanud, sai meremees maruvihaseks. Ta haudus aasta otsa plaani, kuidas lapsed koolist välja saada ja maja tagasi võtta. Proovis igatmoodi, küll käis majale õhtuti haigusi peale panemas, loitsusid koos nõiaga lausumas ja hirmutamas, kuid miski ei ajanud kooliperet majast minema kolima. Alati leiti lahendus tekkinud probleemile, oli see siis hallitusseen seinal või mõni muu jama. Selline vastupanu ajas merekaru lõpuks hauda. Vana Kapten muudkui mõtles ja mõtles, mõtles end halliks, kuni enam ei suutnud ja viskas sellepärast sussid püsti. Kooliperemees arvas, et nüüd olid kõik mured lahendatud ja Kapten teda enam ei tüüta- aga ei! Pärast Kapteni lahkumist hakkas koolis juhtuma imelikke asju. Õhtuti kolisesid potid ja vilkusid tuled. Koristajatädid nägid kord ka märgi jalajälgi ning nüüd räägitakse, et Kapten käib koolis kummitamas, kuna pidas peremehe peale vimma, et too tema loata kooli asutas.

Talveõhtuti, kui küünlad põlesid, tuli merekaru kummitama ja puhus küünlad kustu, kui aknad lahti olid, armastas ta neid hirmutavalt kriiksutada. Vahel jäid mõned lapsed õhtupoolikul ema-isa ootama, siis pani kummitus uksi kinni, nii et põnnid enam välja ei pääsenud ja hirmsasti kartma hakkasid. Tänaseks on kool maha jäetud, seal ei käi enam hingelistki. Keegi ei oska öelda, miks, kuid räägitakse, et Kapteni kummitus tegi midagi õudset ning sinna ei lubatud enam lapsi sisse. Ju sai Kapten lõpuks siiski oma majakese tagasi ja jättis koolipere rahule.

Surmanuki lugu Sandra Tõnismäe, Laulasmaa kool, 9. klass unagi ammusel ajal, kui polnud veel internetti, telefone, telekaid ja kõike muud elektriga seotud kraami ning kui meresid valitsesid kurjad ja jõhkrad piraadid ja viikingid, seilasid Soome lahel (tol ajal märgistamata vetel) selle aja kõige nahaalsemad viikingid. Nad otsisid maad, mille saaks tühjaks röövida ja ära risustada ehk kus saaks laamendada. Peale mitmeid päevi seilamist sattusid mehed oma laevaga ühe saare otsa. See oli väga väike, saare ümber valitses vaid udu ja salapärane kuma. Mehed otsustasid veidiks saarele koos puhkama jääda, et siis järgmisel päeval oma vandaalseid tegevusi jätkata. Laev ankruga kinnitatud ja end saarele mugavalt sisse seatud, hakkasid viikingid märkama kummalisi muutusi saare juures. Nad kuulsid hääli, just kui mõne vana hädise mehe kauget pobisemist. Saare kaldale tekkisid minutite jooksul suured adruvallid ning udu paksenes nii tihedaks, et mehed nägid üksteist hädavaevu. Kui mehed suurest hirmust ja segadusest oma laevale pageda tahtsid, ootas neid laeva endise koha peal vaid ankrukett. Laevast endast polnud märkigi. Sel hetkel olid jässakad meremehed kohkunud nagu väiksed abitud kitsekesed. Õudusest hakkasid mehed jumalalt abi paluma. Palumise peale kuulsid nad taeva poolt kurja kuulutavaid hääli- välgu

paukumist, tuule ägedat mässamist ja kõige valjemini sedasama hädise vanamehe pomisemist. Viikingid jäid, suu ammuli, kuulatama, mida vanamees neile öelda üritab, kuid kõik oli liiga ähmane, jutt segane ja tundus, nagu räägiks isegi mitu vanameest korraga. Udu tükkis neile aina lähemale ja lähemale. Muutus aina tihedamaks ja tumedamaks. Mõne hetke pärast hakkasid mehed märkama üksteise kadumist. Nad olid kõik puntras koos, hirmunud väikesed lambukesed… Iga natukese aja tagant tiriti üks neist udu poolt pimedusse. Viikingite karjed olid summutatud. Kui kõik mehed udu küüsi olid langenud, kadus hetkega kogu salapära, pilved selginesid, udu justkui haihtus, adru taandus merre ja kõik oli jälle täiesti tavaline. Keegi ei tea kindlalt, mis sel tillukesel saarel sel õhtul toimus, kuid räägitakse, et tappev udu oli Lohusalu kaitsva merejumala kätetöö. Siiamaani pole mingit loogilist ega teaduslikku seletust juhtunule. Praeguseks ajaks pole enam sellel kohal saart, vaid väike küngas. Tänu kadunud viikingitele nimetatakse seda mereäärset küngast tänapäeval Surmanukiks.

Pakri saarte tekkelugu Anna-Maria Belousova, Merilin Mölder ja Liis-Marii Männimägi, Paldiski Gümnaasiumi 10. klass aastal valitses Paldiski alasid Nikolai Pakrikovski. Tal oli kaks imeilusat tütart, vanem Tatjana ja noorem Svetlana. Nikolai oli väga jõukas mees, kelle vallutused ulatusid Aafrikast PõhjaJäämereni. Nikolaini jõudsid ühel päeval aga kuuldused sellest, et Soome vürst Mikko III tahab vallutada Eesti alasid, liites need Soome Vürstiriigiga. Nikolai oli aga kategooriliselt selle vastu. Nende kokkusaamine toimus St. Peterburi äärelinna maa-aluses punkris. Mikko oli nõus loobuma maa-aladest, kui Nikolai loovutab talle ühe oma tütardest. Nikolai keeldus. Mikko sai lausa tulivihaseks, paari kuu möödudes tungis ta Paldiskisse. Mikko ei tulnud siia eesmärgiga vallutada maad, vaid mõrvata Nikolai tütred, et too kurbusest murduks ja kingiks oma alad võitluseta. Öö saabudes tungis Mikko tütarde magamistuppa ja torkas noad nende

südametesse. Kogu Paldiski pind tunnetas tüdrukute viimaseid südametukseid. Kogu linn mattus uduga, nii paksu ja tihedat polnud siinmail varem nähtud. Hommikul, kui udu oli taandunud ja pimedus kadunud, märkasid linnaelnikud drastilist muudatust. Ööga oli tekkinud kaks saart. Need saared nimetati Nikolai kaudunud tütarde järgi Suureks- ja Väikeseks-Pakriks. Nikolai süda oli lõhenenud nagu ka Paldiski alad. Kurbusest hüppas Nikolai pankrannikult alla. Sellest päevast peale on iga aasta samal päeval murdunud tükikesed pankrannikust, mis langevad samamoodi nagu Nikolai pisarad viimastel elupäevadel.

Katlavann Robin Kinnunen, Paldiski Gümnaasiumi 10. klass ja Henry Veskioja, 11. klass kskord ennemuistsel aal kukkus taevast alla suur põlev kera. See tegi õhus kõrvulukustavat häält ja maaga kokkupuutel plahvatas. Maandumiskohta tekkis auk. Seda pauku oli kuulda seitsme maa ja mere taha. Seda kuulsid ka nõiad ning lendasid uudishimust vaatama, mis sellist koledat häält oli teinud. Peale pikka luua otsas istumist jõudsid nad kohale ja leidsid eest kraatri, mis ikka veel hõõgus. Nad mõtlesid, et jahutavad selle maha, et mets põlema ei läheks ja hakkasid lähedal asuvast veetornist ämbritega vett vedama. Kui kraater oli juba peaaegu täis, mõistsid nad, et see ei jahtu maha. Kui nad nägid, et vesi keema läks, tulid nad mõttele teha sinna oma katel. Katel sai nõidade seas väga populaarseks, kuna mingil maagilisel väel ei vajanud see kütmist. Nõiad üle maailma kolisid selle lähedale elama. Paarisaja aasta pärast asutati Paldiski linn ning nõidadele ei meeldinud lähedal oleva linna kära ja nad kolisid minema. Nende kunagine katel jäi aga sinna hõõguma. Tänapäeval on kunagise küla asemel linn, vana veetorni asemele kerkinud uus. Kunagine katel on küll oma hiilguse kaotanud, kuid suvel on seal ikkagi soojem vesi kui kusagil mujal. Praegu on see inimeste seas populaarne ujumiskoht just oma sooja vee tõttu. Kunagise nõiakatla ja praeguse ujumiskoha järgi kutsutakse seda Katlavanniks.

Kuidas juhtus nii, et Paldiski sadam on jäävaba? Kaidi Lõugas, Paldiski Gümnaasium, 11. klass unagi ammu-ammu, kui Eestimaa pinnal elasid veel mammutid ja pingviinide esivanemad, kattis meie maad mitmekilomeetrine jääkiht. Saatan põrgus mõtles, et talle aitab kuumusest ja leekidest. Üks põrgusse sattunud pingviin rääkis, et Eesti pinnal on eriti mõnusalt jahe ja jääd on tonnide viisi. Saatan uuris ja mõtiskles, kuidas saaks Eestisse minna, ilma et rikuks jumalaga sõlmitud kokkulepet, et kumbki neist ei tõsta jalga maa peale. Mullamutt kuulis ta mõtisklust pealt ja soovitas tal kaevata Eestini, aga mitte liiga lähedale. Saatanale meeldis seesugune mõte ja ta lasi oma alluvatel kaevata seni, kuni nad tunnevad, et enam ei ole palav. Nii nad jõudsid tulevase Paldiski alla, tänu millele hakkas Paldiski kohal jää sulama natukene kiiremini kui mujal ning kui kunagi tuli siia ühel külmal talvel Peeter I, siis ta pani tähele, et Paldiski meri on täiesti jäävaba! Kuigi põhjus oli teadmata, lasi ta siiski rajada siia sadama. Tänu Saatanale ongi tegelikult Paldiski sadam igavesti jäävaba.

Raamatu ilmumist on toetanud Harjumaa Maavalitsus ja Harjumaa Omavalitsuste Liit. Toimetaja: Kaia Kärner Kujundaja: Lii Ranniku / Areal Disain Trükk: Aktaprint ISBN 978-9949-9025-5-2 © Harjumaa Muuseum

e i me i u k , a eg ääb a j oh t a , u k g u d l i e s . i Se d ots asud a a a m e m n a el e si va ui d m al t e s nkaa kvaenlasi, k n i ä a r p Kuid tal i oli kellele ta oli raha ks k uh u , k us kki e a i p k i t a võlgu. p Pä r a s el,d kui mees ärkas, ei s a ss eÜhel hommiku s u l e i k i e vä üht leidnud oma d jtaa kusagilt a s j õ u ti t ti naist ega lapsi. Kui e a t m s d u e s k t o puhketup pa, uh taM aastus a nägi ta oma peret j a d oma Poi ss ja tü dru k ol i d . d d sed u i k s lä ksi d W C i a d t -sn pooduna va a . Juures oli ka kiri: ”Sa ei y üles M po om ist mäng ima. k õr g e se B louw. dM eharey tdja Oli d ju ba kaau aomr g d: e sivõlgu. l tasunud än oma t ” Kapten g h in ü ud e . K t a oli nii õnnetu, g ui na d m õtlesi d, et d ei ja ksa en am meänmi st n i n si is Pa n e k s k oh revolvri . oma sahtlist i ja lasi ve e r g ida. Peaeleretgei ta tü dru k jä rs ku hu ll vtuanddvõttis is n d i sk ü e v s u va lu kaela l.kPaoil t i i . “ Npähe, sest ta tahtis taevasse „ Pi ss pr oo vi endale s tu e rekuuli põlema pa nn a, aga see ei lä in ud. N ade k s Pi k a vld n i m pr oo vi si doma us naise ja laste juurde pääseda. otsustas lu kust la hti teha , aga võ ti oli kaduna ve re . t sellega ühendad a ning Pi k ud. N ad moma õtlesivõimed kedag i ap pi kutsu d da, aga levi ei olnu d. N ad ha kmeisterd ap pi kas i as ühe suure kivist seene. Rahvas

El a oli n äi Ta m li ik ta t p eh m