Hea teada

Silma tööpõhimõte ja refraktsioonivead: Enne silmade laserprotseduurile tulekut on soovitatav mõista silma tööpõhimõtet. Püüame seda lühidalt selgitada.

Silm on nagu fotoaparaat: sarvkest on selge, kuplikujuline aken, mis moodustab silma eesseina, võrkkest on aga valgustundlik kude silma tagaosas, mis on närvikiudude võrgustiku kaudu ühenduses ajus asuvate nägemiskeskustega. Võrkkest toimib silmas nagu film fotoaparaadis, sarvkest toimib võrkkesta peale valgust koondava läätsena. Valguskiirte murdumisel silma valgustmurdvates struktuurides tekib võrkkestal kujutis, mis edastatakse ajule ning tõlgendatakse hiljem nägemistajuna.

Sarvkesta ja silmasisese läätse kumerused määravad selle, kas kaugetelt objektidelt silma sisenevad valguskiired koonduvad võrkkestal asuva kollatähni piirkonnas. Kui valguskiired ei koondu täpselt võrkkestal, on tegemist refraktsiooniveaga.

Refraktsioonivea parandamiseks kasutatakse sobivat lisaläätse (näiteks prillid või kontaktläätsed), mis koondab silma sisenevad kiired täpselt võrkkestal ja tulemuseks on selge nägemine.

Refraktiivkirurgilised protseduurid eksimeerlaseri abil tehakse sarvkestal. Sarvkest on silma peamine kiiri koondav läbipaistev struktuur. 90 % sarvkestast moodustab kude, mida nime- tatakse stroomaks ehk päriskihiks. Seda katab välimine kiht, mida nimetatakse epiteeliks. Kui lihvida sarvkesta stroomat laseri abil, on võimalik sarvkesta kuju püsivalt muuta. Nii muutub ka sarvkesta valguskiirte koondamise võime efektiivseks ning saavutatakse hea ja loomulik nägemisteravus.

Silmas asub veel silmalääts, mis samuti kiiri murrab. Silmalääts töötab analoogselt kaamera objektiiviga, muutes pidevalt fookust vastavalt sellele, kas vaatame lähedale või kaugele. Silmalääts peab olema elastne, et laitmatult töötada. Vanusega kaotab lääts elastsuse ja seetõttu leiab tavainimene ennast neljakümnendates või viiekümndendates eluaastates olukorrast, kus läätse jäikuse tõttu tekivad raskused lähedale vaatamisel. See on protsess, mida nimetatakse presbüoopiaks ehk vanadus-kaugnägevuseks. Presbüoobid kasutavad reeglina lähedale vaatamiseks ning lugemiseks plussprille.

M Oopia Ehk L Hin Gevus

Terves ja töökorras silmas koondab sarvkest kiired täpselt võrkkestale, andes selge nägemise ilma prillide või kontaktläätsedeta. Müoopia korral on silma läbimõõt mõni millimeeter pikem või sarvkest kumeram kui vaja oleks. Valguskiired koonduvad võrkkesta ette jäävas punktis ning on võrkkestale jõudes fookusest väljas, tekitades silmapõhja hajuva kujutise. Kauged objektid on hägused, samas võivad lähedal asuvad objektid olla selged.

H Peroopia Ehk Kaugn Gevus

Hüperoopia korral on silm lühem või sarvkest lamedam kui vaja. Valguskiired koonduvad võrkkesta taha jäävas punktis ja on seetõttu võrkkestale langedes fookusest väljas. Lähedal asuvad objektid võivad näida hägustena, kauged objektid on selgemad. Tugeva hüperoopia korral (suurem kui +2 D) või inimestel, kes on vanemad kui 40-eluaastat, on ka kaugel asetsevad objektid hägused.

ASTIGMATISM EHK SILINDER

Normaalselt on silma sarvkest ühtmoodi kumer nii horisontaal- kui ka vertikaalsuunas, piltlikult öeldes nagu jalgpall. Kui valguskiired läbivad sarvkesta, koonduvad nad ühes punktis. Astigmatismi korral on sarvkesta kõverus horisontaal- või vertikaalsuunas erinev, nii et sarvkest on nagu ragbipall – ühest küljest tugevalt kumer ja teisest lame. Seetõttu ei koondu sarvkesta läbivad valguskiired ühes punktis, vaid mitmes. Tulemuseks on moonutatud nägemine ja segane kujutis silmapõhjal. Enamikul müoopia või hüperoopiaga silmadel esineb peaaegu alati mingil määral ka astigmatismi.

Kõikidel neil juhtudel vajab inimene valguskiirte korrektseks koondamiseks mingit tüüpi korrigeerivat läätse, näiteks prille või kontaktläätsesid. Et neid refraktsioonivigu korrigeerida, kasutatakse ka erinevaid laserprotseduuri meetodeid.