Eesti Disaini Leht / No 1
DISAINIPOLIITIKA
25.05.2012
DISAINERID ASTUVAD LIITU MÖÖBLITOOTJATEGA Suurte kogemustega endine mööblitootja AUGUST KULL keerab nüüd mööbliklastrikella käima. Usutleb ENE LÄKK. Mida kujutab endast Eesti mööblitööstuse klaster ja mis on selle mõte? Eesti mööblitootjad on aastaid proovinud oma konkurentsieelist suurendada koostöö abil. Veidi üle 20 aasta tagasi moodustati liit, nüüd tegime klastri, kuhu kuulub 12 mööblifirmat, Tallinna Tehnikaülikool ja Eesti Disainerite Liit ning veel mõned olulised organisatsioonid. Klastri laiem eesmärk on konkurentsi- ja ekspordivõimekuse parandamine. Kui palju kasutab täna Eesti mööblitööstus disainiteenust? Millegipärast arvavad ettevõtted, et nad teavad disainist peaaegu kõik. Teatakse aga eelkõige seda, et maitsekamalt tehtud toode aitab teda paremini müüa. Ei teadvustata et, peale lisandväärtuse andmist tooteportfellile, tõstab läbimõeldud disainipoliitika ettevõtte väärtust. Mind hämmastab veidi nende nägemus disainist, mida nähakse ainult tootes. Aga see on vaid üks disainijuhtimise osa ettevõttes. Maailmast võib tuua palju näiteid, kus maksab ettevõtte bränd, mis annab tootele lisandväärtust. Selles suhtes ettevõtted võib-olla ei käsitle seda disaini arenguprotsessi jätkusuutlikuna. Muuseas, 64% ettevõtetest olid nõus tellima disaini, kui saavad selle teostamiseks EASi toetust. Kas klastril on ka eesmärk harida tootjaid disaini alal? Meil on üle kümne ürituse ja projekti aastas. Kutsume rahvusvaheliselt tugevaid eksperte meile rääkima kindlatel teemadel, aga otsime ka disainereid lahendama konkreetselt ettevõtete vajadusi. Enne muidugi oleme need teemad lahti mõtestanud ja kaardistanud vajadused klastri sees. Kas need vajadused on juba kaardistatud? Ei, ettevõtete puhul on alati ajafaktor see kõige suurem piirang. Kui keegi ettevõtetest praegu teaks, et ta suundub kolme aasta pärast sellesse ja sellesse sektorisse, tehes neid ja neid asju, oleks ta väga saavutusrohke. Tegelikult me alles otsime seda õiget suunda. Me peaksime ette nägema eelkõige nõudmisi, mida ühiskond esitab meile homme. Kui me seda suudame teha, siis saame olla ka edukad. Kas ettevõtted teavad, mida nad ei tea? Tuletan meelde enda arengut, mis oli ka konarlik, üle kivide ja kändude. Mitte keegi ei sünni kuldmuna suus, selleks tuleb läbi kogemuste ja ka vigade kasvada. Meie ülesanne on aidata selgitada, mida ettevõtetel vaja on. Kas pole nii, et kuni saab allhankega ära elada, ei mõtle ettevõtja tootearendusele? Kuus-seitse aastat tagasi saadeti ettevõttele foto, et kas saaks sellist toodet teha, ja see tehti ära. Täna ei tulda enam sellise küsimusega. Suured müügiketid ei too pilte, vaid otsivad ettevõtete tooteportfellist sobivaid tooteid. Järgmine etapp on see, kui minna kaubanduskeskusesse ja leida sealt mingi Eesti bränd. Täna sellist pole, aga näiteks Eesti üks suuremaid mööblitootjaid Bellus on hakanud brändingule rõhuma. Ta müüb kõikides suuremates kettides oma mööblit, etikett „Bellus” peal. See aeg on möödas, kus eestlastel kästi oma tootemärk ära peita. Millised turud on plaanis vallutada? Soome mööbliimpordis on praegu 34 protsenti Eestis toodetud mööbel. Soomlaste
6
August Kull: „Euroopa turule on meie jaoks jäetud väike pilu. Nüüd on meie endi asi, kas suudame ennast sellest läbi pressida.”
jaoks oleme nagu kodumaine tootja. Aga klaster on võtnud eesmärgiks vallutada kaugemad turud, sest koduturul peaks hakkama saama igaüks ise. Ma arvan, et Holland ja Belgia on need kohad, kuhu tahaks jõuda. Kohad, kus turg ise hindab parema kvaliteediga, kõrgema disainiväärtusega tooteid. Kui vaatame Euroopat tervikuna, siis sealseid tarbijaid võib liigitada mitmesse kihti. Kõigepealt sõjajärgne põlvkond, kellel on väga selgelt välja kujunenud eelistused. Siis on tarbijad, kes on kokkuhoidlikud, aga hindavad siiski kvaliteeti ja kolmas on sisserännanud tööjõud. Mul on õnnestunud käia hästi palju ringi. Olen otsinud, kuhu võiks Eesti mööblitööstus paigutuda. Kust leida väärtuslikku turunišši. Me peame arvestama ka seda, et Eesti mööblitootja on väike – keskmiselt ühes
firmas töötab alla 20 inimese. Siiski ekspordis on täna edukalt läbi löönud ettevõtted kelle töötajate arv on suurem kui 40. Samas ka väiksematele ettevõtetele tuleks otsida ekspordiväljundeid. Kas selle klastri mõte polnud ka ühendada jõud? Paljud arvavad, et see on suurte ettevõtete ühendus. Mina arvan, et klastris leiavad abi need, kes on piisavalt väiksed, kes ei ole arenenud suureks ja kes täna peavad Hunt Kriimsilma kümmet ametit. Aga kas väiksed on klastrist huvitatud? Meie teavitustöö on olnud ebapiisav. Siin on mitmeid põhjuseid. Klaster on aktiivselt tegutsenud alles selle aasta algusest. Oleme praegu pannud paika seda, kuidas klaster kõige efektiivsemalt suudaks täita ettevõtete
ootusi. Oleme tegelenud äriidee visualiseerimisega. Palun visualiseerige see mulle! Joonistasin siia sünergiaringi, mis koosneb neljast osast. Kõigepealt kvaliteedijuhtimine. Kvaliteedi ja tootmisefektiivsuse plokis on meil kaasatud Tallinna Tehnikaülikool. See on ainus, kes Eesti mööblitööstusele ja puidutööstusele annab insener-tehnilise personali. Teiseks, disaini rakendamine. See on koostöös Eesti Disainerite Liiduga. Kolmandaks, toode tuleb kuidagi kohale toimetada. Siin toimub töö koos logistika- ja tarneahelate ühinguga. Neljandaks materjalide ühisosa, mis tähendab seda, et aitame ettevõtetel ühiste ostudega saada ostuhinda paremini kontrolli alla. Praegu ostavad ettevõtted Eestis 10–12% kallimat materjali võrreldes suuremate Euroopa Liidu ettevõtetega, sest mahud on väikesed ja võimatu on saada konkurentsivõimelist hinda. Lisaks kaasame rahvusvahelisi eksperte, kes õpetavad ettevõtjatele, kuidas efektiivsemalt ja kvaliteetselt toota. Samuti tulevad disainijuhtimise koolitust korraldama välisesinejad, kes tunnevad turgu, kuhu plaanime minna. Nii tekibki sünergia, mis aitab ettevõttel paremini toimida. Kuna siin on koostöövõrgustik ettevõtjate vahel, siis saab erinevaid tootmisvõimsusi osta või müüa. Meie huvi on eelkõige suurendada ettevõtete ekspordivõimekust nelja aastaga kaks korda, mis on väga ambitsioonikas soov. Mille poolest erineb klaster äsja käivitunud Eesti ettevõtete arengule suunatud pilootprojektist Buldooser? Buldooser on disainiteadlikkusele suunatud ettevõtmine. Meie tõstame nii teadlikkust kui ka aitame ellu viia konkreetseid disainiprojekte. Buldooser koolitab täna vaid tippjuhte. Meie harime ka keskastme juhte. Tippjuhil on visioon, aga inimesed, kes ettevõttes töötavad, peavad seda visiooni ellu rakendama. Klastril ei ole vaid üks valdkond, milles minnakse sügavuti, me katame kogu ettevõtte konkurentsivõimekuse tõstmiseks vajalikke tegevusi. Ma näen neid kaht projekti teineteist toetavana, mitte konkureerivana. Kuidas hakkab toimuma ettevõtjate disainiteadlikkuse kasvatamine klastris? Eks ta juba vaikselt meil käib koolituste kaudu. Kohe varsti toimub workshop, kus me näitame, kuidas sünnib lähteülesanne. Mida peab selle lähteülesande tegemisel silmas pidama. Kuidas käib disainerite valik? See on kuulutatud välja disainerite liidu liikmete suurele ringile. Räägitud on ka nende disaineritega, kelles nähakse potentsiaali. Huvilisi praegu on ja kui läheb ettevõtjadisainer paaridesse jaotamiseks, siis tuleb esialgu ühe tootja kohta kaks-kolm disainerit. Ettevõtja otsustab, milline idee kolmest on kõige parem. On ka erapooletu ekspert, kes aitab ettevõtjal parimat ja sisukamat toodet valida. Mida see projekt annab disaineritele? Disainerid saavad selle projekti kaudu praktilist töökogemust, õpivad paremini tundma materjale, tootmistehnoloogiaid, tootmisettevõtete spetsiifikat ning leiavad uusi koostööpartnereid. Kuhu meie mööblitööstus ennast positsioneerib? Me võiksime olla Lõuna-Skandinaavia.