Kirev Karlova 2019

kirev karlova

Nr. 9

2019

Mis paneb maja remondi venima – Karlova vaimuna tuntud mees lahkub Liivimaalt Rebase sadam saab 70 – Infotahvlid kutsuvad tänaval seisatama – Karlova teater ja lähitulevik Alevi tänaval avati uus toidukoht – Karlova vanima kassi mõtted – Pudruhaldja Laura Valli elu Pardid Karlovas – Tervislik retsept Jakobi Jalatsi peakokalt

2 Kirev KARLOVA

Kirev

KARLOVA

Foto: Silja Paavle

Karlovlased leiavad linnaosa seltsi üleS üha sagedamini

3

Arne Hall Eha tänavalt, Karlova Seltsi esimees

Toredaid tegemisi jagub meie linnaossa aasta ringi.

Kutsun kõiki neis osalema ja saama elamusi, mis veel pikalt meeles püsivad.

Foto: erakogu

Kevad koos päikeseliste ilmade ja rohke soojusega mähkis tänavu Karlova aegsasti noorde rohelusse ja õiteilusse.

Loodus lausa kutsub välja kõndima ja toimuvat jälgima.

Teel läbi uueneva Ees-Karlova on üks saareke endiselt muutuste ootel. Ühel läinud sügise kirjul päeval jõudsid inforuumis kiirustajad kuulutada juba vana Kasekese maja lammutamist. Mõni aeg hiljem said Karlova Seltsi esindajad kokku selle koha uue arendajaga. Talle tutvustatud rohelise maja idee leidis arusaava vastuvõtu ning pakkus mõtteainet – ehk võiks sellest majast saada väärikas Karlova visiitkaart.

Aga siis heliseb taskus telefon.

Helistaja tutvustab end Karlova elanikuna, kellel on üks küsimus.

Karlovlased ongi varasemast palju sagedamini osanud üles leida Karlova Seltsi, et sealt nõu küsida või abi saada.

Tänu sellele saavad ka seltsi eestvedajad teada, mis karlovlasi erutab ja mis päevakorral on.

Tükk aega pole olnud nii paljusid ühendavat teemat, nagu seda on eeloleval suvel Tartus kehtima hakkav uus bussiliinivõrk. Sügisesed arutelud olid elavad ja emotsionaalsed. Suurt osa Karlova bussikasutajaid rahustas teadmine, et läbi linnaosa keskme, Tähe

tänava, kulgeb tulevikus isegi kaks bussiliini. Seda suurem oli ehmatus, kui märtsis avaldatud plaani järgi bussiga enam Karlova südamesse ei saa: lähim bussipeatus tuleb otsida kas Võru või Kalevi tänavalt. Helistajad, eelkõige vanemaealised, peavad Karlovas elamise üheks äärmiselt oluliseks väärtuseks võimalust sõita bussiga pärast rikkalikku turulkäiku raskete kottidega praktiliselt koduukse ette, nooremad aga võimalust jõuda kesklinnast kiirelt Ees-Karlova koolidesse. Loodame, et rohkete protestide ja rahulolematuse tõttu leidub liikluskorraldajatel veel lahendusvariant.

Karlovlaste ja tartlaste armastatud kohvik Anna Edasi saab mais kümneseks. Pidasime seltsi juhtidega sügisel ja linnavarade osakonnaga talvel läbirääkimisi Tähe 20 rendilepingu pikendamiseks. Arutelude käigus tõdesime, ja edastasime selle mõtte ka linnajuhtidele, et see kohvik ei ole algusest peale mitte lihtsalt äri, vaid sotsiaalne ettevõtmine ehk Birjo ja Silver Urbas peavad kohvikut Karlova kogukonna jaoks. See on oluline koht uudiste vahetamiseks ja suhtlemiseks. Eriti neile, kes iga päev ajalehti ei loe, raadiot ei kuula või televiisorit ei jälgi, kuid kes astuvad Anna Edasisse tassikest kuuma teed või kohvi nautima. Just siit võib saada niidiotsa remondimehe või korstnapühkija leidmiseks. Just siin levib info, et ühte vanatädi pole mitu päeva õue peal näha olnud – ehk peaks

minema ja vaatama, kas ta abi ei vaja.

Unustada ei saa kohvikus toimuvaid kultuuriüritusigi. Kirjandussõbrad said läinudki talvehooajal nii mõnelgi õhtul kuulata luulet autori elavas ettekandes või osaleda uue raamatu tutvustusel ühes selle koostajate-kirjutajatega.

Kohviku ja seltsi vahel on kujunenud selline ühistegevus, mis lubab kinnitada: nad on parimad sõbrad. Palju õnne ja jõudu Anna Edasi alati toimekale perele!

Kus on midagi head, sinna tuleb tihti juurde. Tahaksin kiita Barlova baari eestvedajaid, kes on väga hea hooga käima lükanud ja kiirelt ka kaugemate inimeste seas populaarseks saanud söögikoha Jakobi Jalats.

Lisaks vestlesin möödunud aasta jooksul päris mitme ärevaks muutunud helistajaga kütmise teemal. Olen veendunud, et hoolimata kaugemalt ja kõrgemalt saabunud kirjadest kaugkütte tutvustamise ja sobitamise kohta peab Karlovasse ka ajalooline puuküte kindlasti alles jääma. Ainult kasutage kuivi puid, hoidke ahjud-lõõridkorstnad korras ja kütke õigesti, palun!

Karlova päevad 2019 nii traditsiooniliste kui ka uute sündmustega jäid just selja taha, kuid toredaid tegemisi jagub meie linnaossa aasta ringi. Kutsun kõiki neis osalema ja saama elamusi, mis veel pikalt meeles püsivad.

Ilusat kevadet!

Kireva Karlova väljaandja: Karlova Selts Toimetaja: Silja Paavle Kujundaja: Janika Nõmmela Keeletoimetaja: Ene Nagelmaa Kaanefotode autor: Silja Paavle Trükk: Bookmill ISSN 2228-2025 Karlova päevi 2019 korraldas Karlova Selts. Toetajad: Tartu linn ja Kodanikuühiskonna Sihtkapital (KOP programm). Koostööpartnerid: Tartu Loodusmaja, kohvik Anna Edasi, Barlova, Karlova Kool, Päästeamet, Politsei- ja Piirivalveamet, Tartu 2024, Lille Maja, Eesti Ornitoloogiaühing, Noored Toredate Mõtetega, Tartu Rahvusvaheline Maja, Tartu Eksperimentaalne Jalgrattatehas, Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum, Salemi kirik, Karlova sadam, Rebase sadam.

Karlova seltsi kroonika 2018‒2019 • Mai–juuni – Karlova puhkeala pinnase­ tööd ja muruseemne külvamine, puh­ keala sai märkimisväärselt korrastatuma väljanägemise. Augustis tegi linnavalitsus esimese niitmise, paraku jättis aasahei­ nade kasvule jälje kuiv suvi.

• 9. juuni – seltsi üldkoosolek. Esitati ja kinnitati aruanded; valiti uus viieliikme­ line juhatus järgmiseks kolmeks aastaks, vahetus kaks liiget; peeti tulevikuplaane.

• 5. august – selts esitas linnavalitsusele rahataotluse 2019. aasta kultuuriürituste korraldamiseks.

• September – toimusid linnavalitsuse korraldatud Tartu jalgrattastrateegia seminarid, seltsi osalemine jäi ebasobiva toimumisaja tõttu lünklikuks.

• September–jaanuar – leidis aset mitu kohtumist Tartu linnavalitsuse linnava­ rade osakonna juhtidega ja valdkonna abilinnapeadega, leidmaks nii Karlova Seltsi ja Anna Edasi kohvikut kui ka linnavalitsust rahuldavaid uue üüri­ lepingu tingimusi; Anna Edasi kohviku kui sotsiaalse ettevõtte tutvustamine linnavalitsusele.

• Oktoober–november – Tartu uue bussi­ liinivõrgu plaani arutelu: seltsi esindajad osalesid koosolekutel, vahendati infot ja jagati Karlova linnaosa elanike seisukohti linnavalitsusega. Esialgse plaani järgi pidi Karlova peatänavat, Tähe tänavat mööda hakkama kulgema kaks bussiliini.

• September – Karlova Selts toetas Barlova baari võitluses väliterrassi säilimise eest ja selle mõistliku lahenduse leidmist selle kasutamiseks.

• 1. oktoober – selts esitas kohaliku omaalgatuse programmi taotluse 2019. aasta kultuuriürituste korraldamiseks.

• 2. oktoober – linnaosaseltside juhtide sügisene ümarlaud, mille korraldas võõ­ rustaja Annelinna Selts. Osales kaks uut seltsi (Rahinge külaselts ja Loku järve külaselts) haldusreformiga lisandunud Tartu uutelt aladelt. Arutati seltside koos­ tööd, tegevustoetuse vajalikkust ja uue bussiliinivõrgu probleemkohti.

• 22. oktoober – seltsi esindajad kohtusid Kasekese krundi (Tähe 19) arendajaga ja pakkusid välja nn rohelise maja idee, mis leidis poolehoidu.

• 11. detsember – linnaosaseltside juhid ja eestvedajad kohtusid Tartu linnapea ja abilinnapeadega, arutati koostööd ja vahetati infot.

• September–detsember – toimusid pro­ jekti „Karlova kultuurijälg 100“ üritused, eestvedajateks Aune ja Raivo Valk.

• Veebruar – linnavalitsusega sõlmiti toe­ tusleping, mis lisaks kultuuriürituste toe­ tamisele sisaldas ka seltsi tegevustoetust.

• Veebruar–aprill – ettevalmistused Karlova päevade 2019 korraldamiseks, korraldajate regulaarsed kohtumised loodusmajas.

• Märts–aprill – avaldatud uue suvel kehtima hakkava bussiliikluse plaani järgi oli Karlova peatänav, Tähe tänav, jäetud suures osas ilma bussiühenduseta. Selts toetas karlovlasi nõudmises, et Tähe tänava algusosas säiliks bussiliikluse, see oli tulemuslik.

• 4. mai – Karlova puhkeala talgud Emajõe ääres.

• 13.–19. mai – Karlova päevad 2019.

4 Kirev KARLOVA

Kirev

Jaan Malin: Karlovast on minu siin elamise jooksul saanud vägagi suur puust linn Silja Paavle Tähe tänavalt Kuraditosin aastat Karlovas elanud Jaan Malin on paljude linnaosa elanike jaoks tõeline Karlova vaim. Paraku pühib mees juulikuus Karlova tolmu jalgadelt ning kolib, nagu ta ise ütleb, Liivimaalt Eestimaale. Uut hingamist ja hoogu otsima. korraldamisse on Jaan pannud oma südame ja kulutanud palju aega. „Olen neid korraldades tundnud vanaema pärast ka pisukest kohustust,“ tunnistab ta.

Lisaks teab ta, et isapoolne vanaisa suri just selle maja ülemisel korrusel pärast seda, kui oli õues puid lõhkunud. „Sõjas kannatada saanuna ei pidanud ta enam lihtsalt vastu.“ Karlova ja linnaosa seltsi tegemistes on Jaan üldse hingega kaasa löönud, kuigi Karlova Seltsi liikmeks pole ta kunagi astunud. „Ma ei tunne vajadust, et peaksin millegi nimel tegutsema. Mulle meeldib teha asju, mis mind köidavad,“ põhjendab ta.

Üks, millest Jaan vaimustub, on Karlovaga seonduv kunst. Nelja aasta eest sündis sellest huvist raamat „Karlova kunstis“, milles oli 49 Karlovat või karlovalikkust kajastava taiese reprot. Kuid mitte ainult – reprode juures olid ka pildid, kuidas kunstitööl kujutatu päris elus välja näeb. Vanim Jaani leitud teemakohane kunstitöö, mis raamatusse jõudis, pärines aastast 1828, uusim aastast 2014. Jaani eesmärk raamatut koostades oli toetada Karlova paigavaimu mõtestamist.

Koondas Karlova kunsti kokkuvõtlikuks raamatuks Kergeks ei tee minekut seegi, et Väike-Tähe tänavas asuva hoonega on nende suguvõsal pikemaajaline seos. Jaan oskab rääkida, et see maja sai valmis 1931. aastal, tema vanatädi ostis selle aga 1939. aastal.

1939–1940 toimus hoone kapitaalremont. Kui see sai valmis, maja natsionaliseeriti. Maja riigistamise tõttu ei jõudnudki vanatädi seal elada. „Tõsi, pärast sõda elas ta siin ühes korteris,“ lisab mees.

Jaani vanaema elas aga hoopis praegustele karlovlastele Eharoosa majana tuntud hoones, mille hoovis toimuvate kirjandusõhtute

Jaan näitab taiest, mille valmistamiseks kasutas ta Väike-Tähe maja katusel olnud pea sajandivanust tõrvapappi.

Fotod: Silja Paavle

Jaan alias Luulur tunnistab, et tegelikult ei lähe ta siit kerge südamega. „Mingi osa minust jääb alatiseks siia,“ nendib ta. Aga ta lihtsalt tundis ühel hetkel koos õde Leaga, et tüdines Väike-Tähe tänaval asuva maja kallal nokitsemisest. „Kui tahad maja eest korralikult hoolitseda, on sul kogu aeg midagi teha. Aga kui selle tõttu jääb midagi muud tegemata, jääb ju kogu elu elamata,“ arutleb ta. Et maja ostmiseks võetud pangalaenu maksmisega saadi ühele poole, otsustati viimaks enda elu veidi kergemaks teha.

Aga samas ei ole see lihtne, sest Karlovas asuv maja on aastatega mehe südame külge kasvanud. Jaan muretseb, sest teadmata on nii Väike-Tähe 15 asuva hoone kui selle hoovimaja tulevik. „Aga võibolla ma ei tohiks sellele enam üldse mõelda,“ nendib ta. Küll teab ta, et tal oleks väga kahju, kui elumajast kaoks ahiküte ning hoovimajas asuvast pesuköögist ja kuurist saaksid korterid. Jaan möönab, et vaadates kõike seda, mis ümberringi toimub, ei imesta ta, kui maja omanikul sellised ahvatlused tekivad.

Karlovas hakkas tegelema visuaalse kunstiga Paigavaim oli suuresti ka see, mis Malinite pere Väike-Tähe tänavale üle mitmekümnete aastate tagasi tõi. Jaani isa Ilmar Malin andis abikaasa Ingele vabad käed õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise menetluse alustamiseks. Üsna viimasel minutil said paberid korda aetud ning nii saadi hoone taas oma valdusse. Vastust tuli oodata küll nii kaua, et Ilmar seda ära oodata ei jõudnudki.

Kolimise üdini positiivsest mõjust oma emale meenutab Jaan, et kunstnike majas elades suitsetas ta ema aastaid. „Eks mina ka, passiivselt, sest mulle sigarettide lõhn meeldis.

Aga samas soovisin, et ema sellest pahest vabaneks,“ sõnab mees. Ema proovis kõikvõimalikku apteegis müüdavat toetusravi, mitte miski ei mõiganud. Kui ema kolima hakkas, tegi Jaan talle ettepaneku, et VäikeTähe tänaval enam ei suitsetata. Või noh, kui ema ikka väga tahab, siis teeb seda ainult köögis pliidisuu ees. „Ja siis läkski nii, et alates sellest päevast ei tõmmanud ema ühtegi sigaretti,“ rõõmustab Jaan.

Mõlemad asusid Väike-Tähe tänavale 2006. aastal, kus ees

ootas juba õde Lea. Kunstnikuks õppinud õde ja ka Jaan tundsid, et Karlovasse tulekuga seoses tekkis soov ja inspiratsioon tegeleda visuaalse kunstiga. „Loodan, et minu uues elupaigas on mul selleks veel rohkem indu,“ kostab ta. Üleüldse loodab ta, et Eestimaale kolides tekib tal suurem huvi teha asju oma kätega. „Seni olen olnud ju rohkem ideede generaator ja korraldaja, tegutsenud sõnade ja keelega,“ märgib Jaan, kes häälutajana on ka välismaal üks tuntumaid eesti poeete.

Lähiaastatel plaanib vähem esineda Eestimaal loodab ta vabaneda ka Facebooki sõltuvusest. „Suur osa minu ajast möödub seal. Ma olen sõltlane,“ tunnistab ta. Tõsi, Jaan ei luusi suhtlusportaalis mitte päris sihitult, teda köidab grupis Nostalgiline Tartu jagatav aja- ja kultuurilugu. Kuid sealt kopeerib ta pilte arvutisse tundide kaupa.

Viimati vaimustus ta pildist, mille järgi oli ühel majal Tähe tänaval lausa kolm torni.

Lisaks on Jaan võtnud plaani, et esineb lähiaastatel vähem. „Mulle Jaan on tulvil krutskeid ning lugusid, koduõuel asuva kuuri seinas oleva naela kohtagi oskab ta üht-teist kõnelda. Lugudest said mai lõpus osa kõik huvilised, kellele Jaan lahkelt oma maja ukse paotas.

KARLOVA

5

tundub, et teen seda üleliia tihti.

Kui suppi liiga paljudele jagada, läheb see liiga lahjaks,“ märgib ta.

Kuid praegu tunneb Jaan ikka enam seda, et tal on raske ära minna. „Oma keskkonnast äraminek on ju igaühele raske. Aga ma tunnen, et see on vajalik. Olen oma elu ja tegemistega veidi umbe jooksnud, mul on vaja uut hingamist,“ sõnab ta. Üks on aga kindel: Jaan jääb igatsema siinseid inimesi.

Kuigi mitmetele enda veetud tegemistele, näiteks festivalile Hullunud Tartu ja luuleõhtute sarjale TarSlämm, on leitud juba uued eestvedajad, teab mees, et tal on lähiaastatel võimalus oma armsate karlovlastegagi edasi suhelda ja koostööd teha, sest vähemalt aastateks 2021 ja 2024 on tal Tartusse põnevaid tegemisi planeeritud.

Karlovas on liiga palju autosid 2021. aastal möödub sada aastat eesti luuletaja Ilmar Laabani sünnist. Et Jaan on tema loomingut uurinud, tahaks ta siin korraldada rahvusvahelist konverentsi.

2024. aastal möödub aga Jaani isa

6 Kirev KARLOVA

Kirev

KARLOVA

Jaan Malin on Karlova vaimu kehastus

Jaan kinnitab, et Karlova jääb talle alatiseks südamesse.

Jaan naudib hetki, mil saab veel mahti oma senise kodu õues istuda ning elu ja asjade üle mõtiskleda.

Ilmar Malini sünnist sada aastat ning kui õnnestub leida Ilmari kunsti eksponeerimiseks vähegi sobilik paik, sooviks Jaan väga tema juubelinäitust Tartus korraldada. „Selle võiks siis avada Euroopa kultuuriaasta raames,“ tähendab ta. Jaan lisab, et need on konkreetsed plaanid, kuid nende teostumine sõltub sellest, milline ta ise selleks ajaks on. „Mitte keegi ei saa öelda, milline ta on näiteks 80-aastasena,“ kostab mees.

Selles, et inimesed ja ajad muutuvad, võib Jaani sõnul veenduda kasvõi Karlovas ringi uidates.

Tema ise on vaadelnud oma kodulinnaosa siin elatud aastate jooksul huviga nii jalutades kui jalgrattaga mööda tänavaid tiirutades.

Jaani sõnul on üsna palju muret tekitavat.

Näiteks, et Karlovas on liiga palju autosid. „Tundub, et neid tuleb siia ainult juurde. Kasvõi pärast Tähepargi kvartali täitumist uute elanikega,“ sõnab ta. Tähepargi

kvartal tervikuna ei ole Jaanile meeltmööda, sest talle tundub, et need majad on Karlova vaimust kaugel.

Jaan on ka täheldanud, et järjest Karlovasse lisanduvad inimesed erinevad suuresti neist, kes siin juba aastaid elanud ja Karlova vaimu kandnud.

„Samas ei ole mul põhjust sugugi öelda, et need ettevõtted, mis kadunute asemele on tekkinud, ebavajalikud on,“ räägib ta.

Jaani süda lausa hüppas rõõmust, kui 17. mai õhtul Barlova ja Jakobi Jalatsi esist rahvast vaatas. „Tõeline rõõm oli seal näha erisuunalist elu pulbitsemas,“ selgitab ta.

Jaani sõnul ei saa Karlova kohta enam sugugi öelda, et tegu on väikese

puust linnaga – Karlovast on saanud vägagi suur puust linn. „Karlova näeb enamasti üsna uhke välja, sest siin on palju inimesi, kes selle eest iga päev hoolitsevad,“ rõõmustab ta. Jaanil kripeldab, et ta seda peagi enam pidevalt ei näe, kuid kogu selle hoolitsetuse üle tunneb ta uhkust ka siis, kui ise siin enam ei ela.

Jaan toob inimesed kokku. Leiab kirjanduslikeks salongiõhtuteks need, kes on valmis oma loomingut jagama, need, kes valmis seda oma kodus laskma esitleda, ning kuula­ jad. Kõrvalt paistab, nagu tuleks see lihtsalt.

Ta helistab julgelt ka hilja õhtul, kui vajab teist arvamust või kui tunneb, et mõni teema vajab lahenduseks mitut pead.

Jaan on looja. Kirjutab luulet ja loeb kõige erilisemal viisil ise oma tekste, ta on Karlova kirjanduslike ja kuns­ tikogumike kokkupanija.

Järjest uhkemaks muutuv Karlova jääb südamesse Ka on Jaan tänavatel uidates oletanud, et need, kes oma ilusale puitmajale plastaknad ette panevad, on enamasti arendajad.

Kuid samas on rõõmsaid asju ka. Nii rõõmustab Jaan iga järjekordse renoveeritud hoone üle ning järjest Karlovasse lisanduvate ettevõtete üle. „Karlova ei ole enam magala, nagu vene ajal,“ kostab mees. Kahju on vaid sellest, et mõned väga vajalikud asutused, nagu apteek, raamatukauplus ja jalatsiparandus, on aastatega linnaosast välja surnud.

Aune ja Raivo Valk Eha tänavalt räägivad Jaani kohta nii: „Jaanist on alguses raske sotti saada. Ta jätab boheemlase mulje, millega prakti­ line elu ja õigeaegne asjaajamine kokku ei käi. Aga tegelikult on just tema see, kes leiab vajaduse korral klammerdaja, et oma kunstitööd seina külge kinnitada, või muret­ seb, kas kirjandusõhtu külalistele on ikka pleede. Aga see pole mui­ dugi peamine.

Oleme Jaani abiga varsti juba 10 aastat korraldanud Eharoosat kir­ jandusõhtut ja teisiti polekski see võimalik. Kui selle aasta aprilli algu­ ses murelikult uurisin, kas ta aitab ka nüüd, teatas ta, et kümne kirja­ nikuga on juba kokkulepped ole­ mas. Jaaniga on koos väga kindel ja turvaline tegutseda.

Oma olemuse ja tegevusega on ta Karlova vaimu kehastus: loomingu­ line, väikese vimkaga, alati rattal, laia tuttavateringiga, tugeva kogu­ konnatundega, aitab ja julgeb abi küsida. Eriline inimene ja imeline sõber.“

Väike-Tähe 15 hoovimaja teadmata tulevik teeb Jaani veidi murelikuks.

7

8 Kirev KARLOVA

Kirev

Mida vanas majas laest leida võib?

Laemaalingud!

Aili Saluveer Tähe tänavalt Kui ise pole asjaga kokku puutunud, võib küsimus, mis paneb ühe majaremondi venima, panna tõsiselt pead murdma. On see laiskus? Ajapuudus? Midagi koledat või hoopis põnevat, mis on vanas majas välja tulnud? Vaatame kohe lähemalt.

Nagu eelmiselgi aastal ajakirjas Kirev Karlova kirjutatud, vahetati aadressil Tähe 26 asuva maja fassaadi remondi käigus paar palki ka meie korteri ühe toa välisseinas ja laes. Seetõttu pidime hakkama remonti tegema. Krohviparandusi tehes leidsime fragmente laemaalingutest.

Hakkasime otsima nõu ja abi, mida nendega peale hakata.

Kuna meie maja on ehitatud 1911. aastal, oli varemgi põhjust arvata, et siin võiks olla krohvimaalinguid. 20. sajandi alguses olid interjöörimaalingud nimelt küllaltki levinud viis korterite ja trepikodade kaunistamiseks. 1920.‒1930. aastatel mood muutus, sel ajal kaeti paljud maalingud ja laed värviti lihtsalt valgeks.

järel 2002. aasta oktoobris samas toas remonti tegime. Meil ei olnud sellel ajal aga laemaalingutest ka piisavalt teadmisi. Paar aastat hiljem, kui asusime värskendama teise toa lage, märkasime küll lae värvist läbi tulnud paari punast värviplekki. See andis alust aimata, et midagi seal on. Tookord me sellele suuremat tähelepanu ei pööranud, värviplekid said kaetud ja lagi uue värvikihi.

Teadmine võimaliku maalingu olemasolust jäi siiski kummitama.

Aastaid hiljem, täpsemalt 2012. aastal, viidi Karlova Seltsi algatusel ellu projekt interjöörimaalingute uurimiseks Karlovas ehk Tartu Karlova linnaosa seina- ja laemaalingute inventeerimine.

Mina sain sellest teada üsna projekti lõpufaasis, kuid tänu sellele õnnestus osaleda ka projekti tulemusi tutvustaval Punased värvilaigud laes seminaril Hea Maja poes.

Me ei märganud mingeid viiteid krohKarlova Seltsil on Kristiina Ribeluse vimaalingutele, kui korteri ostmise koostatud kaust projekti käigus kirja

pandud ja väljapuhastatud interjöörimaalingute kohta, peamiselt on tegemist trafarettmaalingutega. Sellest kaustast sain ka esmast infot, millised need maalingud olla võiksid. Olen käinud paar korda ka säästva renoveerimise infokeskuse korraldatud krohvimaalingute töötoas, kust sain aimu trafarettmaalingute iseloomust ja peamistest töövõtetest.

Seetõttu alustasime nüüdki abi otsimist just Hea Maja poest, samuti püüdsin kontakti saada Kristiina Ribelusega. See kõik võttis aga aega.

Värvikihte eemaldasime millimeeterhaaval Alustasime maalingute väljapuhastamisega. See töö oli aeganõudev ja ka väsitav, sest laed on kõrged, umbes 3,1 meetrit, ning aegade jooksul oli kogunenud 10–12 värvikihti. Puhastada tuli väga ettevaatlikult, et säilinud maalinguid võimalikult

KARLOVA

9

vähe kahjustada ja säilinud osad võimalikult täpselt kätte saada.

Maalingute väljapuhastamiseks jõudsime katsetada paljusid ehituspoodides leidunud vahendeid. Kõige sobivamateks töövahenditeks osutusid pahtlilabidad, skalpell ja õhukeste teradega nikerdusnoad. Kohati pidi pealmisi värvikihte nokkima tõesti millimeetri kaupa, et allolevat värvi võimalikult palju säilitada.

Proovisime õlivärvikihte eemaldada ka atsetooni ja värvieemaldajatega, kuid see ei andnud tulemust. Õnneks sai Kristiina Ribelus aega käia paaril korral meie lage vaatamas. Ta andis väärtuslikku nõu, kuidas edasi puhastada.

Veidi saime arutada ka võimalikku taastamise kulgu. Kuigi tekkis lootus, et ta saab meid rohkem abistada, ei olnud tal enam mahti appi tulla. Head nõu saime ka Hea Maja poest Pillelt, seda nii töövahendite kui ka värvide kohta.

Maalingutes on ka mõistatusi

Fotod: erakogu

Restaureerimistööde käigus käisime Toomas Liivamäe lahkel loal tema korteris Väike-Tähe tänaval vaatamas kõrgema kunstikooli üliõpilaste taastatud laemaalinguid. See andis meile väga olulist teavet selle kohta, mida väljapuhastatud maalingutega peale hakata ja kuidas neid võiks eksponeerida.

Saime ka aru, et meie juhtum on tavalisest täiesti erinev: inventeeritud laemaalingud paiknevad peamiselt lagede nurkades, meil aga on maalingud laes seinte keskkohas. Otsisime hoolikalt nii nurkadest kui ka lae keskelt, kuid seal polnud peale joonte midagi.

Laemaalinguid uurinud Kristiina Ribelus ütles, et ta ei ole sellist maalingut varem näinud. Samuti ei ole talle niisuguseid silma jäänud niinimetatud mustriraamatutes, mille järgi maalermeistrid neid maalinguid omal ajal tegid.

Kuna maalingud on päris suured, nende mõõdud on umbes 1,5 x 0,8 m, võttis nende väljapuhastamine päris palju aega. Kui kõik pealmised värvikihid said eemaldatud, oli järgmine töö lae pesemine lihtsalt sooja vee, harja ja nuustikuga, mustrite kohalt loomulikult väga ettevaatlikult. Kui see tehtud sai, oli pilt veidi selgem.

Nüüdseks on kõik tuvastatud mustrielemendid ja jooned kalkale kantud. Jooned ja lehed on valdavalt selgeks saanud ja üles joonistatud.

Mõistatuseks jäävad maalingute keskosas olevad pildid (arvatavalt maastikku kujutavad), sest säilinud osa ei ole väga selgelt arusaadav. Nii palju võib aimata, et need on olnud veidi erinevad, samuti on erinev värvide tonaalsus. Seetõttu on mul tekkinud idee, et maaling kujutas loodust,

võimalik, et veekogu vastavalt ilmakaartele hommikul, päeval, õhtul ja öösel. Lõunapoolne on kõige heledam, aknapoolne ehk päikeseloojangupoolne kõige punasem ja ööpoolne ehk põhjapoolne mustades toonides. Kahjuks pole säilinud idapoolne maaling, sealt on korstna ümberehitamise ajal krohv maha võetud, alles on vaid mustri tipuosa tähe ja lehtedega.

järgnevatest värvikihtidest läbi tulema, siis on enamikus õite asukohtades need julmalt maha kraabitud või suisa välja taotud, järel on vaid inetud augud krohvikihis. Et laemaalingud on omal ajal maalitud üsna jõuliste värvitoonidega, on mõnel kohal neid püütud katta kas värnitsa või õlivärviga, mille alt algset mustrit kätte saada on väga raske või suisa võimatu.

Nüüdseks on lae mustriosades olnud praod väga ettevaatlikult pahteldatud ja Õied on täiesti kadunud saab tasapisi hakata värvima. Plaan on Samuti on kahju, et täiesti kaduma on taastada maalinguid niipalju, kui meil läinud õied. Õrna aimu saab ainult akna- on õnnestunud säilinud jooni ja ornapoolse maalingu ühelt poolelt, kus on mente tuvastada. Arvatava looduspildi aimata punaste õite paiknemist, kuid osa üle maalida ei ole plaanis, püüame mitte nende täpset kuju. Et tegu on säilinud värvi kinnitada ja nii jätta. punase värviga, mis arvatavasti kippus Õite kohta veel ei tea, kas proovime

Artikli autor Aili Saluveer laemaalingut taastamas.

10 Kirev KARLOVA

Kirev

KARLOVA

11 Fotod: Silja Paavle

midagi teha, või jäävadki need kohad tühjaks.

Selgunud on veel üks probleem – mida teha peegelvõlviga? Nüüd saime viimaks küll teada, miks see ei ole sümmeetriline. Nimelt on esialgu

olnud krohvitud ainult lagi, seintel oli tapeet otse palgil. Nägime seda akna kõrvalt, kust krohv fassaadiremondi käigus maha tuli. Seinad on krohvitud hiljem ja seetõttu ei olnud meil ka seintel maalinguid. Lae peegelvõlvi

me sümmeetriliseks krohvima ei hakka, jätame selle nii, nagu ajalooliselt on kujunenud.

Aga mõeldes neile punastele laikudele – mida siis teise toa laest veel leida võiks? Põnevust jagub.

Seeru 20 aastat Karlovas Silja Paavle Tähe tänavalt „Ah et te mõtlete, et milline näeb välja üks 20-aastane kass?

Palun, siin ma olen!“ lubab ühes Tähe tänava korrusmajas elav Seeru lahkelt end väljavalituil silitada ning aeg-ajalt ka oma pererahva korteri ukse taga kella helistada. Istusin koos eaka kiisuga paaril päikeselisel päeval sellesama maja taga murul ning kuulasin, mida ta oma elust räägib. Üks ajaleht kirjutas, et kasside eluea rekord kuulub ühele välismaalasele.

Keegi kass nimega Creme Puff elanud 38 aasta ja kolme päeva vanuseks. Mõtlen talle ja püüan veel vapralt vastu pidada. „Õigupoolest olen ma juba 20 aastat ja viis kuud vana. Ma ise seda ei teaks, aga perenaine arvutab kuid näppude peal ja räägib sellest kõigile, kellele vähegi võimalik. Alguses ma ei saanud temast üldse aru. Aga siis hakkasin mõtlema, et inimaastates teeb see ju umbes 96 aastat. See vist on vinge jah.

Inimeste elu ei saa liiga lihtsaks teha

Naljakas on see, et ma elan praegu täpselt samas majas ja trepikojas, kus ma oma pererahvaga esimest korda kohtusin. Kellegi kondised sõrmed poetasid mu ühel päeval trepikotta radiaatori alla. Alguses oli seal mõnus soe, aga siis kuulsin ühel hetkel trepikojas lärmi

ja mingi käratsev naistekamp viskas mu mingi valge olluse sisse. Hiljem kuulsin, et seda kutsutakse lumeks. Oi, see oli külm ja vastik! Püüdsin neile naistele sellest ka märku anda, aga neil oli omavahel niipalju seletamist hulkuvate kasside teemal, et mu hääl ei käinud sest vadast lihtsalt üle.

Siis aga tulid üle õue natuke vaiksemad tüübid, korjasid mu enda hõlma alla ja viisid naabermajja. Alguses arvasin, et seal on minu kiusamiseks jälle mingeid imelikke asju välja mõeldud. Mind pisteti vanni ja räägiti midagi puhtaks pesemisest. Milleks mul siis keel on, taevas küll!?

Tundus aga, et see on minu võimalus sellest külmast valgest ollusest pääsemiseks, ja lubasin enda kallal toimetada.

Natuke muidugi punnisin vastu, ega inimeste elu saa ka liiga kergeks teha.

Elasin selle kuidagi üle ja siis läks olemine mõnusaks. Eks ma siis ise proovisin selle eest ka tänulik olla. Ükskord viisin peremehele hiire arvutitooli peale. Millegipärast hakkas ta röökima. Perenaine oli kogu aeg tööl, talle ma ei saanud hiirt nina alla tassida.

Panin selle talle siis käekotti. Tema oli mitu nädalat rahul, kuniks ühel õhtul hakkas rapsima. Ilmnes, et ta ei olnud seda hiirt lihtsalt üles leidnud! No ja selge see, et laagerdunud hiir pole enam nii maitsev kui värske.

Nime sain halli kasuka järgi Ahjaa. Oma nimest ma pean ka rääkima.

Pererahvas hakkas juba tunnike pärast minuga kohtumist mind Seeruks kutsuma.

Ja on pidanud terve elu seletama oma sõpradele, et nimi ei tule seersandi auastmest.

Kuigi mul poleks ka selle vastu midagi, perepoeg sai hiljaaegu seersandiks ja tundub eluga päris rahul olema. Nime sain ma hoopis halli kasuka järgi.

Pärast on aastad läinud tasapisi.

Aeg-ajalt käis pererahvas küll nädalate kaupa reisil, kuid siis saatsid nad mulle siia kellegi ikka vaatamiseks. Nende kodus olles oli aga elementaarne, et igal hommikul kell kuus tuli mind õue lasta.

Vaadake ise, kui lühikesed käpad mul on – nendega suure maja aknaid küll avama ei küüni ka kõige vingema hüppe korral.

Minu rõõmuks saadetakse aeg-ajalt akna taha mingeid linde. Neid vaadates

tuleb vägisi lauluisu peale. Õnneks meeldib see väga pererahvalegi, väga sageli tulevad nad siis mind naerda turtsudes vaatama.

Mõned linnud on aga ka vastikud.

Eriti need katusel elavad kajakad, kes mingil ajal aastas oma lapsi pesast maapinnale viskavad ja neid siis kiivalt valvavad. Siis peab küll vaatama, et ühegi tite lähedusse ei satu, mis siis, et nad on samasugused hallid nagu minagi.

Kes see endast suurema linnu küünte vahele ikka sattuda tahab.

Mina võõraid lapsi ei armasta!

Kõige suurem tüli oli pererahvaga siis, kui nad akna alt kaks võõra kassi poega tuppa tassisid. Minu laps oli just suureks saanud ja siis jälle tüütud tited majas – no tere hommikust! Ei mina võõraid lapsi armasta! Istusin nädal aega protestiks akna taga. Õnneks tulid mingid tüübid ja viisid need kassid minema.

Kodurahu laabus.

Paar korda on mind arsti juurde tassitud. Need ma olen ka kuidagi üle elanud. Eks ju telekaski räägita pidevalt, et oma tervise eest tuleb hoolt kanda.

Ma ise hoiaksin küll tohtritest eemale, kuid tegelikult on tore, kui keegi su eest hoolitseb. Viimane kord mõni kuu tagasi oli muidugi päris hull, mind jäeti pärast pikka autosõitu haiglasse teiste hoole alla. Õnneks peretütar päästis mind sellest jamast. Ja istus pärast seda mitu päeva minuga koos. Ta on üldse tubli, aeg-ajalt lamabki minu rõõmuks diivanil ja lubab mul enda peal magada. Kass vajab ju vaheldust ometigi, isegi magamiskohtade vaheldust!

Aga see haiglas olemine, vot see oli vastik! Või noh, tegelikult oli asi hull juba enne. Nii halb oli, et midagi ei jaksanud teha. Mõtlesin, et annan otsad. Üks tark lokkis juustega naine kobas mind kõhu alt ja oskas öelda, et tegu on piimanäärme kasvajaga. Ta oskas selle ära lõigata ka.

Sain tema jutust aru, et ilma operatsioonita poleks saanud – kes teab, kas ma olekski enam elavate kirjas. No ja preemiaks enda päästmise eest lubasin end perenaisel veel paar korda autoga mööda linna sõidutada.

Nüüd on elu jälle nagu hernes. Eriti kevadel. Teate ikka, kui ilusad on Karlova kevaded? Hoolimata tsipa valutavatest kontidest – aastad pole ju enam need – käin isegi paar korda päevas ümber maja jalutamas. Ja siis luban trepikojarahval enda eest korteriukse taga kella helistada.

Nad on täitsa toredad, ma ei hakka neile igaks juhuks ütlema, et ma ise sellega hakkama ei saagi. Aga tänulik olen ma neile küll.

Elu tuleb lihtsalt tšillilt võtta Ah et mis mu pika ea saladus on? Ega ma täpselt teagi. Aga usun, et elu tuleb lihtsalt tšillilt võtta. Praegu meeldib mulle näiteks päeviti päikeselaigus lesida. Teen seda perenaise lemmiktugitoolis. Õnneks on ta mõistev ning kolis oma arvutiga laua taha tagasi.

Ma soovitangi tegeleda täpselt sellega, mis sulle meeldib ja mis su rõõmsaks teeb, parasjagu lustida ja pisiasjade üle mitte muretseda. Ja lasta end mõned korrad päevas ikka veidi silitada. Vot see teeb olemise mõnusaks. Ja kui on mõnus olla, pole ka vanaks elamine mingi vaev.“

12 Kirev KARLOVA

Kirev

Pudru- ja kohvihaldjas Laura Valli uurib nüüd Ameerikas rukkileibade hingeelu Silja Paavle Tähe tänavalt „Aeg-ajalt on hea ära käia, siis on jälle indu ja inspiratsiooni edasi tegutseda,“ kostab Karlova Kohvi pudru- ja kohvientusiastina tuntud Laura Valli, keda nüüd juba viis kuud pole kohvikus näha olnud.

Jaanuaris sai temast doktorant USAs Washingtoni osariigis.

Foto: Aldo Luud

asemel väikestes kogustes värskelt jahvatatud kohviube ostma. „Mõistsin esimest korda elus, et erinevatest riikidest pärit oad näevad välja, lõhnavad ja maitsevad erinevalt – kohv ei olnudki enam lihtsalt kohv,“ märgib ta.

Nii hakkas Laura tasapisi eri maade kohviube proovima. Aga ta ei teinud mitte masinakohvi, vaid tavalist „pätikohvi“. Ikka nii, et lusikatäis-paar pulbrit tassi ja kuum vesi sellele peale ning siis pärast viit minutit kõike seda segada ja oodata, kuni kohvipuru tassipõhja vajub.

Laura naerab, et ei unusta iial ühe kohvimüüja pilku, mille too noorele naisele heitis, kui kuulis, kuidas see kodus kohvi teeb. „Ma saan aru, et tudeng ja raha on vähe, kuid presskannu saab poest kõigest 20 naela eest!“ kõlas pilku saatnud kommentaar. Presskannu pole kangekaelsel Laural siiani.

Antropoloogiat õppinud Laura huvi toiduteema vastu päädis lõputööga, milles ta arutles koduse toiduvalmistamise tähenduse üle. „Ma üritasin seda selgitada, kasutades prantsuse filosoofi Michel Foucault’ erinevaid, peamiselt võimuga seotud mõisteid,“ räägib Laura. Talle tundub nimelt, et toidu kaudu on hea mitmesuguseid keerulisi teemasid mõtestada.

Ennekõike lähtudes tõigast, et söömine on kogemus, mis huvitab kõiki inimesi ja mis on kõigil olemas.

Mis lõputööd kirjutades kõige üllatavam tundus? Laura ei mõtle kaua. „Toiduga on seotud võimustamine. Ehk siis see, et toit annab inimesele teatava sõltumatuse,“ kostab ta. Maailmas on nimelt väga palju asju, milleta inimene hakkama saab, ilma söögita aga mitte. „Kui meil on võime ja oskus ise toitu hankida, seda ise kasvatada või ka saadaolevast toidukraamist süüa teha, annab see meile päris palju vabadust,“ sõnab Laura.

Tema sõnul on tänapäeval asi siiski muutumas, sest inimesed sõltuvad paljuski kaubanduskettidest. Aga kodune toiduvalmistamine on sellest hoolimata olnud läbi aegade oluline nii peresuhete säilitamiseks kui ka kogukonna loomiseks.

Karlova Kohvisse sattus ta tööle juhuslikult Laura elu üks suurimaid kirgi on toit ja sellega seonduv. Tõsisem huvi toiduteema vastu tärkas temas gümnaasiumi ajal. „Sain aru, et söömine pole mitte lihtsalt füsioloogiline vajadus ja söögi valmistamine tüütu kohustus, vaid kõik toiduga seotu on suurepärane võimalus oma praktilisi oskusi arendada, loovust realiseerida ja uusi maitseid kogeda,“

meenutab Laura. Just siis võttis ta vastu otsuse köögis pidevalt midagi uut proovida, hakkas uurima toidublogisid ja kokaraamatuid ning katsetama neist leitud uusi retsepte.

Inglismaale ülikooli õppima asunud, oli tal söögitegemiseks vähem aega, kuid huvi ei kadunud kuskile. Nii veetis ta pühapäeviti tunde kohalikul maheturul.

Inimestega vestlemine tekitas kohalikku kogukonda kuulumise tunde.

Toidu kaudu on hea keerukaid teemasid mõtestada Laura räägib, et just Inglismaal sai ta aimu kohvimaailma mitmekesisusest, kui hakkas vaakumi pakendatud kohvipuru

Oma töös mõtiskles Laura ka selle üle, kust ja kuidas toiduga seotud tõekspidamised tekivad ehk kuidas otsustatakse, mida süüa (teha). „Sageli me mõtleme, et võim on selle käes, kes süüa teeb.

Tegelikult on ka sööjatel väga palju võimu, sest nad võivad keelduda sellest, mis neile tehtud,“ näitlikustab ta. See tähendab, et toidutegijad peavad arvestama sööjatega. Ja nende mõtted, mida

KARLOVA

Kängurutega Austraalias.

süüa teha, ei pruugi tulla neilt endilt, vaid näiteks riigi tasandilt toitumissoovituste kaudu või hoopis lapsepõlvekodust. „Sedasi on võimalik palju erinevaid seoseid luua,“ märgib Laura.

Ta loodab kogu hingest, et Karlova Kohv on suutnud kogukonna loomisse ja ka tugevdamisse oma osa anda nii toidu, kohvi kui ka üldiste tõekspidamiste kaudu.

Karlova Kohvisse sattus Laura tööle aga täiesti juhuslikult. Vähem kui pool aastat pärast Inglismaalt koju naasmist leidis ta juhuslikult suhtlusportaali Facebook postkasti kaustast „Muud sõnumid“ kirja kelleltki Lauralt, kes küsis, kas ta sooviks peatselt Karlovas avatavas veinibaaris ja kohvi röstkojas menüüd välja arendada ja midagi söödavat valmistada üsna piiratud tingimustes. Kirja saatnud Laura Mäharist polnud ta elus varem midagi kuulnud. „Kuna ma ei kipu ühelegi põnevale ettepanekule eitavalt vastama, jäin selle ettepanekuga kiiresti nõusse,“ meenutab Laura. Nädala pärast said kaks Laurat omavahel kokku ning pärast seda hakati järk-järgult menüüd katsetama. Esialgu tehti seda Laura Mähari pool Pargi tänaval. See tähendas lõputut Linda ja Pargi tänava vahet lippamist küll valmis saiamäärete ja müslidega, küll pestode ja

13

Foto: erakogu

moosidega, rääkimata köögitehnika siiasinna tassimisest.

Väikeses kohvikus võiksid kõik osata kõike Laura on kuulnud, et teda oli Karlova Kohvi meeskonnale soovitanud keegi selle liikmete koorikaaslastest. „Ma olin pärast ülikooli lõpetamist poolteist kuud Kremplis tööl. Küllap siis sõna hakkas levima, et mind toiduteema huvitab, ehkki sellealast väljaõpet mul pole,“ naeratab Laura.

Kui söögikatsetusi oli Laura oma elus teinud usinalt, siis Karlova Kohvis hakkas ta end ka kohviteemadel edasi arendama. „Mul polnud vähimatki mõtet esialgu baristana tööle hakata ja end kohviga siduda. Aga kui sa töötad väikeses kohas, on hea, kui kõik töötajad oskavad kõiki vajalikke töid,“ nendib ta. Huvi kohvi vastu tekitas ka pisike, aga tubli La Marzocco kohvimasin, mille kõrval Laura päevast päeva toitu vaaritas. Liiatigi oli ta selleks ajaks juba mõistnud, et maitse on oluline nii toidust kui kohvist rääkides.

Kui Laura esimesel kohvikuaastal peeti Tallinnas Kultuurikatlas esimest kohvifestivali, tundis ta ühtäkki, et just kohvimaailma kaudu võib avaneda

14 Kirev KARLOVA

Kirev Toiduga on ta sidunud end doktorantuuriski. Washingtoni osariigi ülikooli põllukultuuride ja -pinnase osakonda läks ta just selleks, et dr Stephen Jonesi juhendamisel saialaboris (The Bread Lab) õppida ja töötada.

Tulevikuplaanid tahavad veel settimist

Kaasdoktorantidega matkamas.

põnevaid võimalusi, mis toovad igapäevaellu mitmekesisust.

Muu hulgas kuulutati ka välja, et toimub võistlus Aeropressiga kohvi valmistamises.

Laura polnud seesugusest seadeldisest varem midagi kuulnud. Kuu enne võistlusi hakkas ta vaatama teemakohaseid videoid internetist, luges kohviteemalisi raamatuid ning korraldas ise oma esimese Aeropressi koolituse. Ja läks nii, et selle seadeldisega kohvi valmistamise võistluse ja pääsu ka kohvi valmistamise maailmameistrivõistlustele võitis just Laura.

Tiitlit kaitses ta ka järgmisel aastal, mistap on ta end Eesti esindajana saanud proovile panna maailmameistrivõistlustel nii Lõuna-Koreas kui Austraalias. „See kõik andis mulle vaheldust ja töö­lusti, samuti uusi teadmisi kohvi kohta. Muutusin enesekindlamaks, sest mõistsin, et kui tahta, on võimalik pealehakkamise ja katsetamisjulguse olemasolu korral kiiresti endale huvipakkuvaid põhitõdesid selgeks teha,“ räägib Laura.

Ühte toitu naljalt kaks korda järjest ei söö Aga Aeropress – mis see siis õigupoolest on? Laura sõnul on see kõige uuem lisa kohvivalmistamise vidinate nimistus. Aeropressi patentis Stanfordi ülikooli aerodünaamika professor Alan Adler 2005. aastal. Laura sõnul on see ülesehituselt põnev seadeldis, mis kombineerib endas nii filtrikohvimasina, presskannu kui ka espressomasina võimalusi. Lisaks on tegu kerge ja purunematu seadmega, mida on lihtne kasutada. Enda Aeropressi võttis Laura kaasa ka oma uude ookeanitagusesse kodusse.

Maikuus rukkipõllul.

Foto: erakogu

Foto: erakogu

Kuid lisaks hea kohvimeistrina jäi Laura paljudele meelde ka pudru eestkõnelejana – algsed Karlova Kohvi fantaasiapudrud on just tema välja mõeldud.

Laura muheleb, et selle taga on tõik, et ta otsustas 2011. aastal, et ei söö ega valmista ühtegi toitu kaks korda või sama retsepti järgi, kui see vähegi võimalik on. „Õnneks on ka järgmised kokad selle väljakutse vastu võtnud,“ naeratab ta.

Kas sellest põhimõttest kinni pidada on õnnestunud? „Laias laastus küll,“ naerab Laura. Karlova Kohvis pole päris sama putru veel kaks korda menüüs olnud. Küll aga on ta aru saanud riskidest, mis selle põhimõttega kaasnevad.

Näiteks, kui ta teeb kuskile külla minekuks kaasa midagi söödavat, ei tea keegi kunagi, kuidas see maitseb. „Vahel läheb kümnesse, vahel mitte. Aga siis saab vähemalt mõelda, kuidas järgmine kord teisiti teha,“ kostab Laura.

„Mulle meeldib siinne terviklik lähenemine. Keskendutakse justkui leivale-saiale, kuid räägitakse ka kõigest muust sellega seonduvast. Koostööd tehakse geneetikute, toitumisteadlaste, põllu- ja veskimeestega, pruulijate, kokkade ja pagaritega,“ kirjeldab Laura. „Võiks lausa öelda, et käsil on toidusüsteemi ümbermõtestamine laiemalt, selle jätkusuutlikumaks muutmine, tegemata järeleandmisi keskkonna või inimeste tervise arvelt.“ Ta ise tegeleb süvendatult rukkiga. See ei tähenda aga lihtsalt leiva küpsetamist, vaid ka katsepõldudel erinevate sortide kasvatamist, aretamist, saagi koristamist ja jahu jahvatamist, koostööd eri osariikidest laboris katsetamas käivate külalispagaritega ning võimaluse korral ka nende pagarikodade külastamist. „Eks näis, kui paljusid erinevaid Ameerika rukkileibu ma oma doktorantuuri lõpuks proovinud olen,“ muigab ta. Arvepidamiseks kahe käe sõrmedest enam ei piisa.

Kas see võib tähendada, et tulevikus pakutakse Karlova Kohvis ka Laura küpsetatud leiba? „Vara veel öelda. Mu viisa kehtib neli aastat, praegu olen alles viis kuud ära olnud. Kuid eks näis, mis saab. Vahel on hea ära käia, siis saab uusi mõtteid ja indu tegutsemiseks,“ sõnab ta.

Uute plaanide settimiseni püsib tal ninas aga kevaditi kõikjal Karlovas õitsevate õunapuude lõhn.

KARLOVA

15

Killuke Karlovaga seotud kultuurilugu jõudis raamatusse Silja Paavle Tähe tänavalt „Jõudes kell seitse hommikul Tartusse ning nähes kohaliku ülikooli professoreid ja üliõpilasi hulganisti tänavail liikumas, kaasas raamatud ja paberid, hüüdsin ma nagu inimene, kes on laevahukust pääsenud: «Maa, maa! Inimesed, inimesed!“ kirjeldas vene kirjanik, publitsist ja ajakirjanik Faddei Bulgarin 1827. aasta 19.–20. mail oma Narvast Tartusse jõudmist.

Kõigi aja- ja kultuuriloost huvitatud karlovlaste rõõmuks ilmutas sel kevadel kirjastus Ilmamaa Poola rahvusest vene kirjaniku, publitsisti ja ajakirjaniku Faddei Bulgarini „Kirjad Karlova mõisast“. Raamatu tõlkija ja koostaja on Malle Salupere.

Kirjastuse kodulehel kõneldakse raamatu kohta järgmist: „Faddei Bulgarin (1789–1859) ostis Tartu lähedase Karlova mõisa 1828. aastal.

Elupõlisel sõjamehel, kes käinud Napoleoniga läbi Euroopa ja sõdinud Vene poolel Soome sõjas, tuli sealtpeale vähemalt suviti ja ajuti aasta läbi pista rinda Tartu linnaisadega ja kantseldada laaberdama kippuvaid üliõpilasi.

Puškini ajastu vene kirjanduse käsitlustes Poeedi põhivaenlaseks kuulutatud Bulgarinit, kelle pärand on ligi poolteist sajandit kannatanud nii vene kui ka nõukogude kirjandusteadlaste poriloopimist, on tasapisi hakatud rehabiliteerima alles alates 1990ndatest.

Ent just Bulgarin oli enne Turgenevit ainus vene kirjanik, kelle kõik olulised teosed ilmusid juba tema eluajal paljudes võõrkeeltes. Ta oli esimene kutseline ajakirjanik ja kirjanik Venemaal nagu Jannsen eestlastel.

Käesolevasse mahukasse köitesse on tõlkija Malle Salupere valinud Bulgarini memuaristika selle osa, mis võiks huvitada eesti lugejat, ning kirjutanud saatesõna vormis põhjaliku ülevaate autorist ja tema ajast.“

Raamat on maiuspalaks kõigile aja- ja kultuuriloost huvitatuile, sest annab ilusa ülevaate tolleaegsest Tartust. Isutekitamiseks lubas kirjastus Ilmamaa lahkelt ära trükkida paar lõiku. „Kui Toomemägi oma inglise pargi ja varemetega oleks olnud mõnes Vene või Prantsuse linnas, olnuks see kahtlemata kogunemiskohaks kõigile, kes tahavad suvisel ajal jalutada ja meelt lahutada. Kuid Tartu elanikud käivad selles kaunis paigas ainult kevade hakul, kui

kõik haljendama lööb.“ (Lk 334–335) „Tartu on koos oma Riia ja Peterburi agulitega (viimane asub teisel pool Emajõge) kaks versta pikk ja üks lai, seitsmeverstase ümbermõõduga; kogu linna pindala ei ületa nelja ja poolt ruutversta, kaasa arvatud hoonetevahelised tühjad alad.

Linnas on kokku pisut üle 800 kroonu- ja eramaja, millest kivimaju ei ole üle 130. Hoonete arv ei ole pindalaga kooskõlas, kuid aiad ja majadevahelised alad võtavad palju ruumi.

Mõlemast soost elanikke on 8500–9000, rahvuselt on need venelased, sakslased ja eestlased.

Tänavaid on kokku 99.“ (Lk 336–337) „Kuigi poeesia vaikib Tartu õnnetust saatusest ja see linn pole maailmas nii kuulus nagu Assüüria ja Juudamaa pealinnad, on Tartu elanike õnneFoto: Silja Paavle tused olnud sama suured.

Seda õnnetut linna on laastanud nälg, taudid, sõda, tuli ja tagakiusamised usu pärast. Selle linna elanikke on tapetud ja võõrsile vangi veetud. Tartut on neliteist korda piiratud ja üksteist korda rünnatud ja laastatud; Vene valitsuse kaitse all on ta uuesti elustunud ning nägusaks muutunud. Muusad on ta oma alaliseks elupaigaks valinud.“ (Lk 340–341) Pikematest kirjeldustest ja mõtisklustest osa saamiseks tasub lugeda aga juba raamatut ennast.

16 Kirev KARLOVA

Kirev

KARLOVA

Karlova majad tutvustavad tänavail uitajaile linnaosaga seotud kirjanduslugu Silja Paavle Tähe tänavalt „Karlova päevadel toimunud kirjanduslikest ringkäikudest tekkis teadmine, et Karlovas on nii palju toredaid kirjanikke elanud. Karlova päevade välisel ajal me neid Karlovaga seostada ei oska,“ kirjeldavad Aune ja Raivo Valk Eha tänavalt, kuidas tekkis idee kaunistada meie linnaosa majad tahvlitega seal elanud kirjanike või sellest kandist kirjutatud tekstidest.

Fotod: Silja Paavle

Panevad möödunud aegade üle mõtisklema

Aune Valk ja Koidu 22 maja omanik Illimar Labent silti paigaldamas.

Toomas Liivamäe ja Mart Velskri eestvedamisel korraldatud kirjanduslikest ringkäikudest on jäänud kõlama, et Karlova on kirjarahva hulgas olnud hinnatud elupaik juba enne selle linnajao ametlikku tekkimist. Et seda asjaolu ikka ja jälle meelde tuletada, sündiski Aune ja Raivo Valgul mõte paigutada kirjandusloolisi tahvleid asjaomastesse paikadesse. See tundus olema ka sobiv kingitus Eesti Vabariigi sajanda sünnipäeva tähistamiseks.

Pisiasjad võtsid mitu kuud aega Aune ja Raivo pidasid nõu Anti Saare, Jaan Malini ja Berk Vaheriga, hiljem

liitus projektiga ka Tuuli Ruus. Toomas ja Mart valisid välja tekstid ning seejärel kirjutati projekt „Karlova kultuurijälg 100“, mida rahastas Eesti külaliikumine Kodukant.

Korrektsuse huvides olgu ära märgitud, et sama projekti raames toimusid ka viis kirjandus- ja loomeõhtut Karlova kodudes ning kümnele Karlova koolile, huvikoolile ja lasteaiale kingiti Karlova kultuuriloolise kujundusega lauamäng.

Enne esimese tekstirohke tahvli kinnitamist August Kitzbergi elukohta Kitzbergi tänaval tuli tegeleda veel paljude pisiasjadega. Muu hulgas saada

linnalt kooskõlastus seesuguste tähiste paigaldamiseks. Selleks tuli kooskõlastada sildi kujundus ja esialgu mõeldud kirjastiil ümber teha, linn pidi nõustuma ka materjalivalikuga. See kõik võttis omajagu aega. „Lõpuks lubas linn meil teha nii, nagu majaomanikud ütlevad. Kuid soovitusena kõlas, et tahvlid võiksid asuda hoone küljel,“ räägib Aune.

Ilmastikukindlad tahvlid lasti trükkida reklaamibüroos Valge Kass. VäikeTähe ja Võru tänava ristis asuva büroo Võru tänava poolsel seinal on Hendrik Visnapuu tekst, mis kirjeldab vaadet linnale just sellest kohast 1951. aastal.

Tahvleid kohale seadma asudes ongi tehtud koostööd ennekõike majaomanikega ning nagu nendib Tuuli, on nendega ühenduse saamine olnud projekti asjaajamises üsna keeruline ja aeganõudev. Seda sageli ka põhjusel, et majal on mitu omanikku. Kui keegi neist tahvliga nõus pole, ei saa seda ka paigaldada. Paraku juhtuski nii, et kõigi majaomanike silmad ei läinud projektist kuuldes särama ning mõnede tahvlite paigalepanekust tuli vähemalt esialgu loobuda. Mõne maja külge tahvli panek aga on viibinud, sest maja fassaad on remondis.

Küll aga on mõnikord pärast nendega läbirääkimist tulnud esialgu väljavalitud tekstijupp asendada mõne teisega, sest see tekst, mis sada aastat tagasi oli igati asjakohane, võib tänasel päeval olla teisiti mõistetav ja majaomanikku häirida.

Tahvlite paigaldamine ei ole olnud samuti sugugi nii lihtne, kui arvata võiks. Näiteks tuleb üks kavandatav Mati Undi tekstiga silt Teguri tänavale panna hoopis posti külge, sest ei aia ega maja küljes poleks see möödakäijatele nähtav. Täpset lahendust on vaja veel nuputada.

Pargi tänavale üles seatud Betti Alveri ridade paigaldamine hoone külge nõudis aga korralikku pusimist, sest maakivist vundamendi sisse ei õnnestunud algul kruvisid kuidagi sisse keerata. Viimaks mõtles sobiva lahenduse välja majaomanik ise. „Õnneks on enamik maju siiski puidust ning tahvlid saavad üles ilma suurema vaevata,“ rõõmustavad Aune, Raivo ja Tuuli.

Projekti eestvedajad loodavad, et tahvlid pakuvad avastamisrõõmu kõigile mööda Karlova tänavaid jalutajaile ning sunnivad neid hetkeks seisatama ja kirjanike tekste lugedes möödunud aegade üle mõtisklema.

Milliste kirjanike sõnad on juba tänavaile jõudnud?

Jüri Parijõgi – Tolstoi 3 August Kitzberg – Kitzbergi 1 Aado Lintrop – Tähe 38 Juhan Sütiste – Tähe 34 Betti Alver – Pargi 2 Kauksi Ülle – Aleksandri 27 Hando Runnel – Tähe 21 Hendrik Visnapuu – Võru 30a Bernard Kangro – Tähe 39 Madis Kõiv – Koidu 22 Nimekiri on koostatud aprilli lõpu seisuga. Lähiajal on lisandumas veel viis silti.

Kõikide siltide sisu ja aadresse saab vaadata ka veebilehelt www.karlova. ee/kirjandus

17

18 Kirev KARLOVA

Kirev

Karlova teatris tunnevad kõik end oodatud ja omadena Silja Paavle Tähe tänavalt Karlova teatri viienda hooaja lõpuks võib teatripere kergendatult hingata: karlovlased on oma linnaosa teatri omaks võtnud. Seda kinnitas Karlova teatri produtsent Ruta Rannu, kellega ühel päikeselisel päeval teatri hoovis õunapuu vilus juttu vestsime.

Rutal lõpeb Karlova teatris kolmas hooaeg. Selle aja jooksul on ta aru saanud, et oma linnaosas on inimesi, kes ei jäta vaatamata ühtegi koduteatris mängitavat Foto: Silja Paavle

etendust. „Nad on mulle juba nagu sõbrad, teretame ka tänaval trehvates,“ naeratab Ruta. Samas jõuab ikka veel teatrimajja ka inimesi, kes on imestunud, et palvemaja asemel on end sisse seadnud teater.

Omaks on võetud ka teatrimaja hubane kohvik, kuhu unustatakse end teinekord pärast etendustki muljeid vahetama. Ning kõige toredam on see, et muidu tagasihoidlikud eestlased ei pea paljuks pärast väikese teatri külastamist sealsetele inimestele tänusõnu öelda. „Siin oli nii intiimne ja hubane, et tekkis tunne, nagu kõik oleksid omad.

Siin on alati tunne, et kõik on oodatud,“ öeldakse Rutale sageli.

Ajatu lugu „Kadri“ jõuab lavale Staadioni tänaval Augustis oodatakse inimesi aga Staadioni tänavale (Staadioni 48), 1878. aastal ehitatud ajaloolise hoonekompleksi parki. Seal tuuakse vaatajate ette muusikaline suvelavastus „Kadri“.

Selle etendusega tähistatakse Silvia Rannamaa ajatu väärtusega, paljusid põlvkondi vaimustanud noortejutustuse esmailmumise 60. aastapäeva ja kirjaniku 101. sünniaastapäeva.

tagaaeda (Sõbra 19a), kus lavastub taas „Tsaar Saltaan. Üleküpsenud muinasjutt“.

Kes seda mullu nägema ei juhtunud, see teadku, et 23. hooaega alustav Emajõe suveteater on Puškini armastatuimale, lopsaka keelekasutuse, ilmekate karakterite ja ootamatute süžeekäikudega imemuinasjutule andnud uue elu ja hingamise kolme näitlejanna pöörase ümberkehastumisvõime toel.

„Tsaar Saltaan on surnud. Ta elas ilmselgelt liiga kaua, läks lõplikult ogaraks ja suri vanadusnõtrusesse. Tema närvikava oli juba nooruses labiilne ja soovid lapsikuvõitu. See jäi aga märkamata kolmele noorukesele õele, kes olid tsaari hiilgusest ja armastusest lootusetult pimestatud ning keda järgnevatel Teist suve järjest saab osa tsaar aastatel muinasjutu turvalise kulgemise Saltaani muinasjutulisest loost nimel jõhkralt ära kasutati.

Kuigi suvel on teatrihoonesse vähem asja, Nüüd, kui olnut ja olevat lahutab ei soiku teatrielu. Ruta sõnul saavad suvel aastate tume sein, kohtuvad kolm õde hoo sisse Emajõe suveteatri tegemised, taas. Küpsed, väärikad, oma uhkuses suveetendustega püütakse inimesi viia murdmatud. Peale valitseja surma enesuutesse põnevatesse paikadesse. telt muinasjutulumma maha raputanud, Teist suve järjest oodatakse teatri- on neil esmakordne võimalus üksteisele sõpru Tartu Pühade Aleksandrite kiriku ausalt silma vaadata. See kohtumine Foto: Karlova teater

Tsaar Saltaani peielauas on võimalik koostlagunemiseni vanadel tsaaritaril, kanguril ja kokapiigal üksteisele ausalt silma vaadata ja kaua hinges­ hoitu välja paisata.

„Teismeline Kadri otsib väljapääsu alaväärsusest, kiusamisest, kehvadest oludest ning igatseb oma kaotatud vanemate armastust ja hoolitsust. „Kadri“ on lugu eneseleidmisest, muutumisest inetust pardipojast unistuste luigeks, hallist hiirekesest printsessiks.

Põlvkonnad, sõjajärgne ja stagnatsiooniaegne, võitjate ja lumehelbekeste, X, Y ja Z ‒ kõik nad vahetuvad, kuid noore inimese armumised ja pettumused, unistused ja püüdlused, rõõmud ja mured, võidud ning kaotused on ikka endised. „Kadri“ on kauneim näide sellest, et „naerata ometi, ja maailm naeratab sulle vastu“,“ seisab kirjas lavastuse tutvustuses. Ruta sõnul on tegu looga, mis on aktuaalne ka praegu. „Kadri“ lavastaja on Andres Dvinja­ ninov, dramatiseerija Aidi Vallik, helilooja Toomas Lunge ning laval näeb paljude laste kõrval vaid nelja täiskasvanut ehk Marje Metsurit, Külliki Saldret, Marika Barabanštšikovat ning Riho Kütsarit. Kadri rollis teeb näitlejadebüüdi Hanna Simona Allas.

Sügisel üllatatakse teatrisõpru Eestis esimest korda lavale jõudva lavastusega „Minu haukuv koer“ ning näha saab veel kevadel menukaks osutunud „Juveliiri juubelit“. Hilissügisel on plaanis lavale tuua ka üks lastele mõeldud tükk, kuid selle olemuse jätab Ruta esialgu veel saladuseks.

Koduteatril tasub silma peal hoida aga igal ajal, sest lisaks etendustele saab seal osa õdusatest kontsertidest.

Karlova teatri kohta on lisateavet lugeda veebiküljelt karlovateater.ee.

19 Foto: Karlova teater

kujuneb tragikoomilistest situatsioonidest pungil emotsioonide virvarriks, kus keegi enam päris täpselt ei tea, kes ta ise on või kes ta vastas seisab,“ on kirjas lavastuse tutvustuses.

Kaili Viidase lavastatud tsaar Saltaani hoogsa loo toovad juulikuus vaatajate ette Marika Barabanštšikova (Vanemuine), Karin Tammaru (Endla), Terje Pennie (Ugala) ja Ingrid Isotamm (Emajõe suveteater).

KARLOVA

Suvelavastuse “Kadri” osatäitjad.

20 Kirev KARLOVA

Kirev

Karlo ‒ uus restoran Alevi tänaval

Silja Paavle Tähe tänavalt Rebase paadisadam tähistab tänavu sügisel 70. sünnipäeva. Selle tähtpäeva puhul kutsub sadama juhatus üles jagama sadamaga seotud mälestusi ja pilte.

Endise mööblikombinaadi paadisadamana linnarahva seas tuntud ning Rebase tänava lõpus tegutseva MTÜ Tartu Rebase Paadisadam juhatus oskab ühtteist põnevat sadama ajaloost aga juba praegu pajatada.

Madis Rennu räägib, et nõukaaja algusest, alates 1949. aastast tegutses praeguse sadama aladel artell Puit, kus olid ametis üsna laia profiiliga puutöömeistrid. Paari aastaga kasvas artell hoogsalt. Peagi vajati laienemisala. Rebase tänava lõppu, praeguse sadamaala juurde tekkis uus suurem tootmishoone, kus senise klaveriparandus- ja mööblitöö kõrval hakati valmistama ka puupaate.

Sada puupaati aastas

See vana kaader sadamast on võetud ilmselt möödasõidul jõelaev Raketa pardalt ajavahemikus 1975–1985.

vajaks täpsustamist. „Ühel hetkel avastati, et alumiiniumpaadid on lollikindlamad ja odavamad, ning nii puupaatide aeg otsa sai,“ nendib Madis. Aga 1980ndatel olid need veel enamuses.

Tegelikult leiab selliseid haruldusi jõeservast veel tänini, näiteks loksub Rebase sadamas kai ääres üks punane iludus. „See paat on üks väheseid

käsitsitööna valminud puitpaate, mis on ükshaaval puitlippidest kokku liimitud,“ kostab Madis. Jaan Sotnik lisab, et paat on säilinud ainult tänu Rebase sadamas olnud paaditõstukitele. On teada, et mõned aastakümned tagasi oli Emajõgi lennuväljalt jõkke jõudnud õli tõttu väga reostunud. Lisaks kahjustas paate ka kiirlaevade tekitatud laine.

Foto: Silja Paavle

maailmanurgast midagi,“ kostab mees.

Ta kiidab oma ema tundlikku maitsemeelt, tänu millele on kõik road tasakaalu timmitud.

Karlo pluss on kindlasti seegi, et kõik toidud valmistatakse otsast lõpuni kohapeal ise värskest toorainest. Sestap on mõned inimesed vahel päeval nurisenud, et päevaprae lauale jõudmine võib viibida. Aga Mairo sõnul on see lihtsalt märk kvaliteedist: just see tähendab, et toit pole kuskil pliidil pool päeva sööjat oodanud.

Kolme kuu jooksul on ilmnenud juba ka klientide lemmikroog ehk Karlo enimtellitud toit on sealihašnitsel sibula-juustupaneeringuga. Alati on muheldud pärast Karlo kambaka lauale tellimist, sest see kujutab endast kiloraskust burgerit. „See on tõsiselt suur, minul endal on selle söömisega näiteks raskusi,“ naerab Mairo. Alla kümne euro maksev burger passib seega jagamiseks ka sõpradega ning kõik, kes seda seni proovinud, on toiduga rahul olnud.

Karlo on avatud argipäeviti kell 11–21, kuid Mairo sõnul võib vahel juhtuda, et uksed on kauem avatud. Siis tasub lihtsalt sisse astuda – ära ei aeta kedagi.

Suvel on plaanis lahtiolekuaega pikendada kella 23ni, laupäeviti suletakse uksed kell 1.

Emajõe kaldal oli alates sajandivahetusest tegutsenud aga palgiparvetuse vastuvõtuplats. On teada, et sellesse artelli parvetati palke isegi Õhne jõe kallastelt. „Vahemaa on muljet avaldav. See oli tõeliselt suur ettevõtmine, kuid Karlovat ehitati ja siia oli vaja suurel hulgal materjali,“ märgib Madis.

Teada on ka, et viiekümnendatel toodeti siin ligi sada puupaati aastas.

Kui kaua meistrid neid aga valmistasid,

Foto: erakogu

Fotod: Silja Paavle

Õigupoolest on restoran Karlo, mille nimi on, mõistagi, lühend Karlovast, avatud juba märtsist saati. Mitteametlikult tehti uksed lahti veebruaris, kuid esimene kuu läks katsetamaks, kas Alevi ja Võru tänava ristumiskohas üldse võiks toidukoht toimida.

Toimis, sest päeviti restoranipere käed rüpes istuda ei saa. Mareti poeg Mairo Viilukas sõnab, et päevasel ajal jõuab sinna sööma isegi kuni 60 inimest. „Meie päevapakkumisi näeb ka veebilehel paevapraad.ee ning enamik kliente on sealtkaudu meid leidnud,“ kostab Mairo. Peale tema toimetavad restoranis Karolin Viilukas ja Mati Lõhmus.

Mairo Viilukas.

Klientidelt on saadud tagasisidet, et lisaks heale toidule hindavad „Siia tullakse õhtuti, et korraks pere nad ka võimalust mugavalt parkida. keskel rahulikult istuda ja süüa,“ Parkimiskohti jagub kõigile, sest Alevi kõneleb Mairo. tänava mööblipoe parkla on kohe toiduKuidas päeviti ise köögis askeldav koha kõrval.

Mairo Karlo menüüd kirjeldab? Õhtusel ajal saab Karlost aga à la „Valmistame siin sellist toitu, mida carte’i restoran, mille on omaks võtnud tahaksime ise ka süüa. Oleme menüüd juba ka ümbruskonnas elavad inimesed. koostades sellesse lisanud igast

21

Rebase sadam saab 70-aastaseks

Silja Paavle Tähe tänavalt „Aitab kellegi teise heaks töötamisest,“ mõtles paljudes Tartu toidukohtades päevakokana töötanud Maret Sepp ning rajas koos perega Alevi tänavale restorani Karlo.

KARLOVA

See paat on üks väheseid käsitsitööna valminud puitpaate, mis on ükshaaval puitlippidest kokku liimitud. Selliseid on säilinud vähe.

Väliskuju idee pärineb Jaan Sotniku sõnutsi aga Kanadast, kust keegi kaheksakümnendate alguses kerekuju joonised tõi.

22 Kirev KARLOVA

Kirev

Jaan räägib, et sadam hakkaski tasapisi välja kujunema sedaviisi, et artelli meistrid ehitasid ka endale paadid ning sidusid need siis Emajõe kaldale põõsaste külge. „Tasapisi hakkas asi laienema,“ kõneleb ta.

Arhiivist leitud dokumendid kinnitavad, et 27. oktoobrit 1949 võib hetke­ andmete järgi lugeda sadama ametlikuks sündimispäevaks, sest sel päeval sõlmis artell Puit linnaga maakasutuslepingu Rebase ja Sõbra tänava ning sadamaraudtee ja jõe vahelisel alal paadiehitustöökoja avamiseks. Palgiparvetajad kasutasid enne seda sama maa-ala ilmselt ilma dokumenteeritud kokkuleppeta, aga kui keegi oskab sel teemal mingeid viiteid või mälestusi lisada, oleks ka see info väga teretulnud.

Veidi hilisemast ajast pärineb dokument, mille järgi Tartu linn võttis vastu otsuse rajada linna kaks paadisadamat.

Mööblikombinaadi sadam ehk siis praegune Rebase sadam oli üks neist. „See oli toona tegutseva paaditöökoja juures igati hea koht: ühest küljest linna serv, teisalt asus Karlova siinsamas. Rada oli sisse harjunud, Karlova ehituseks vajalik puitmaterjal toodi ju siitkaudu,“ räägib Madis.

Jaan teab, et sadamas oli hiljem paati hoidmas veel mitmeid mehi, kes olid varem artellis Puitki töötanud, sealhulgas muidugi ka endale ja teistele tellijatele paate ehitanud. Artellist Puit kasvas tasapisi välja aga mööblitehas Tarmeko. Mitmed endiste paadimeistrite töönipid on kogu­konna vanematel liikmetel tänini meeles.

Paslik noortele alustamiseks Praeguseks on sadamaala muidugi tundmatuseni muutunud. Kallast on mehemoodi täidetud ning ala on Siili tänava

Foto: erakogu

Algul seoti paadid põõsaste külge

23

Pekingi pardid passivad Karlova aedadesse ideaalselt Silja Paavle Tähe tänavalt Kui Kristina Allik ja Veiko Raime Uus-Meremaal ringi sõites paljudes avalikes parkides jäneseid, kanu, parte ja hanesid märkasid, tekkis neil tunne, et nende endagi aias võiks mõni elus hing veel olla. Nii jõudsidki kahe aasta eest nende Kalevi tänava koduaeda pardid.

Jaan Sotnik Rebase sadamas 1980ndate keskpaigas.

elamuarenduse tõttu kõvasti kahanenud. „Me oleme igati elujõulised, kuigi teha on palju,“ märgivad nii Madis kui ka Jaan. Kuid pelgalt sadamamaksudest kogukondlikku sadamat ei arenda.

MTÜ liikmed käivad sadamavalves, teevad talgute korras töid õuel-sillal ja korraldavad üritusi ennekõike vabatahtliku tööna. Madis nendib, et see on oluline, kui on soov tagasihoidlikumate kuludega hakkama saada.

Samas soovitakse sadamat hoida sellisena, nagu see on, ehk et betoonkaisid ja suuri sadamamakse sellesse paika esialgu ei tule. „Soovime, et ka noortel oleks

olemas sadam, kust alustada,“ kostab Jaan. Ning vanemate sadamaliikmete kogemus ja asjatundlikkus – ka see on

Foto: Silja Paavle

Foto: Silja Paavle

oluline argument, miks koos käia.

Sadam püüab alati ka karlovlaste soovidele vastu tulla – nii korraldataksegi igal aastal Karlova päevade lõpetuseks siin meeleolukas lõkkeõhtu. Ühisüritustele on linnarahvas ikka oodatud ja teinekord võib muidugi sadamavalvurilt küsida, kas sillal on ehk ka spinningu viskamiseks ruumi. „Õhtuti siia tulles on tunne, nagu tuleks maale. Siin on vaikne, ainult linnud laulavad,“ räägib Jaan, kelle sõnul on Rebase paadisadam mõnus paik närvi puhkamiseks.

MTÜ Tartu Rebase Paadisadam soo­ vib kokku panna sadama ajaloo. Kui kellelgi on dokumente, mälestusi või pilte Rebase paadisadama, endise mööblikombinaadi paadisadama või omaaegse artelli Puit kohta, on ta oodatud neist märku andma Madis Rennule telefonil 502 3176 või meilitsi mrennu@gmail.com.

Jaan Sotnik ja Madis Rennu.

KARLOVA

Foto: Silja Paavle

Õigupoolest mõtlesid Kristina ja Veiko ka jäneste võtmise peale. Kiirelt sai aga selgeks, et jänesed nende koduaeda ei passi, sest need kaevavad end aiast välja. Igaks juhuks küsis Veiko Kristinalt üle, kumb siis jääb – jänes või part. „Part,“ sai ta kiire vastuse.

Sellest vestlusest juba järgmisel päeval leidis ta ühe Võrumaa taluniku, kelle käest endale Pekingi pardid koju tuua.

Pekingi pardi kasuks otsustati seetõttu, et seda tõugu kasvatatakse lihaks. Esialgu oli nimelt plaan kevadel aeda toodud pardid jõuluks ära süüa. „Me ei pannud neile seepärast nimesidki,“ märgib Kristina.

Rebane käib parte kimbutamas Esimene suvi koos partidega oli pererahvale üks suur õppimine. Muu hulgas tuli toime tulla ka Karlovas ringi luusivate rebastega, kes partides endale kosutavat kehakinnitust haistsid. Igatahes said need esimese suve pardid reinuvaderi käppade vahel nii viga, et nad jõudsid toidulauale arvatust kiiremini.

Edaspidi on pererahvas aeda rebase vastu püüdnud kindlustada, näiteks elektrikarjusega. Kuid lõplikult pole see õnnestunud, sest ka praegused pardid on rebaselt rapsida saanud. Maaülikoolis töötav metsloomaarst tegi partidele koduvisiidi ja nentis, et parim ravim on siiski supipott.

Need pardid olid Kristinale ja Veikole aga juba nii hinge pugenud, et paar otsustas lindu antibiootikumidega ravida. See õnnestus ning praegu ei reeda aias ringi paterdajate käitumises küll miski nende üleelamisi. Ainult siis, kui pardid magama lähevad, on võimalik midagi aimata.

Pardid tukuvad nimelt pea kaenlas, kuid isapart oma kaela niipalju painutada enam ei suuda.

Kalevi tänaval elavad pardid aasta ringi õues. „Neil kardavad külma ainult jalad. Seepärast hoiavad nad ka magades jalgu tiibade vahel,“ kostab Veiko.

24 Kirev KARLOVA

Kirev

Foto: Silja Paavle

Silja Paavle Tähe tänavalt Just praegu on õige aeg mõelda, kuidas oma lemmiklooma kõikvõimalike parasiitide eest kaitsta. „Puugitõrje on aktuaalne ka linnas,“ rõhutab omanimelise loomakliiniku veterinaar Janne Orro.

Foto: Merle Liivak

Et lemmiklindudel oleks soojem, ehitas Veiko neile targa maja. Lisaks selles olevale põrandaküttele, mille soojust saab reguleerida vastavalt õues valitsevale temperatuurile, avab maja hommikul lindudele ukse ning õhtul sulgeb selle taas. Parte saab jälgida veebikaameraga ning kui kaugel reisil olles ilmneb, et linnud ei ole maja sulgumise ajaks sinna

jõudnud, on võimalik partide kodu äpi kaudu juhendada ust taas avanema ning linde koju lubama.

Kaamera on Kristinale ja Veikole pakkunud aga ehmatavaidki vaatepilte, kord vaatas neile sellest vastu rebane.

Teinekord nägid nad, kuidas pardid rebaste eest veesilma tagumisse otsa putkasid ning reinuvader seepeale hätta jäi. Rebane katsus küll käpaga vett, kuid märjaks teha ta end ei soovinud. Tänu kaamerale on ka ilmnenud, et viimasel

kontaktis. Näiteks magavad peremehega ühes voodis. Sedaviisi jõuab ravim ka inimese voodisse, inimesele mõeldes pole see aga kõige mõistlikum.

Täpilahuseid on väga erinevaid, nende kasutamiseks saab täpsemaid juhiseid loomaarstilt. Osa täpilahuseid kaitseb lemmikuid lisaks puukidele ka sääskede ja kihulaste eest. Eriti just õhukese karvaga loomadele on see oluline.

Suukaudsed vahendid on tänapäeval samuti väga tõhusad, kuid uuemad ravimid on kättesaadavad vaid loomaarsti retseptiga.

Foto: Pexels

Kõige lihtsamini leiab sobiva puugitõrjevahendi oma loomaarstiga konsulteerides. „Ravimivariante on palju, kuid palju on ka riske. Loomaarst oskab öelda, kas konkreetsele loomale võiks olla parim kaelarihm, täpilahus või suukaudne ravim,“ räägib Janne ja annab siinkohal ka lühikese ülevaate vahenditest.

Kaelarihm on pika toimega (isegi kuni seitse-kaheksa kuud) ja rahalises mõttes kindlasti kõige soodsam.

Kaelarihmad ei sobi aga sellistele koertele-kassidele, kes on inimestega tihedas

Linnud on head aiavalvurid

Partide maja saab reguleerida äpiga

25

Kaitse lemmiklooma puukide eest

talvel käis parte kimbutamas hoopis tuhkur.

Kuigi pardid linnaaias võib tunduda midagi eksklusiivset, on linnas nende pidamine tegelikult lihtne. Neil on vaja vaid aeda, kus rohtu süüa ja liikuda, ning suuremat anumat, kus end aeg-ajalt märjaks kasta. „Ka kodupardid käivad ju tegelikult vähe tiigis,“ teab Kristina ja lisab, et partidele piisab täiesti ka suuremast kausist.

Kristina ei ole kuulnud, et Tartu linnas keegi veel oma koduaias parte peaks. „Kanu on küll,“ märgib ta. Samas soovitavad Kristina ja Veiko parte ka linnaaeda soojalt. „Erinevalt näiteks kukest, kes kireb, pardid ei lärma. Nad ei haise ja nende väljaheide ei söövita. Kui nad on üksi, vajavad nad hellust ehk kipuvad ka sülle ja on paimaiad,“ põhjendab ta.

Kristina ja Veiko partidest on suurema pererahva tähelepanu vajadusega isane part.

Aga munad? Kristina sõnab, et Pekingi part muneb päevas ühe muna ehk seepärast pole mõtet neid pidada. Kuigi koogile annab ka see üks muna teise meki. Kes soovib parte munade pärast, peaks vaatama hoopis jooksupartide järele. Nende pidamine mõlgub ka Kristinal mõttes.

Esialgu ei luba Kristina ja Veiko elu­ tempo siiski lisaks olemasolevale 12-aastasele koerale Lissule ja partidele rohkem loomi ja linde võtta. Nende ühine unistus on aga lammaste pidamine linna­ aias. „Praeguste arvutuste järgi vajaks ka minilammas rohkem ruumi, kui meil talle praegu pakkuda on,“ nendib Veiko, et see mõte jääb esialgu sobivamaid aegu ootama.

Kui partide juurde tagasi minna, siis nende suur pluss on aga seegi, et lisaks töötavad linnud aiavalvurina ehk kui Lissu võõraste saabudes häält ei tee, annavad tulijaist märku just pardid.

Koeraga saavad pardid, muide, sõbralikult läbi. Esialgu valvas Lissu linde nagu ema. Praeguseks on kõik täiskasvanuks saanud ning nende iseloomud paika loksunud, mis tähendab, et pigem katsetatakse õrnalt nokkides üksteise piire.

Salemi kiriku kõrval elavad pardid tekitavad möödakäijais igatahes elevust ning inimesed ei pea paljuks neid pildistadagi.

Kes soovib parte lähemalt kaeda, on Kalevi 74a hoovi alati teretulnud sisse astuma, sest pererahvas on otsustanud oma aeda hoida avatuna kõigile huvi­ l istele. „Sügisel võib tulla ka õunu korjama,“ julgustab Kristina.

Aias toimuval ja ka partide tegemistel saab silma peal hoida suhtlusportaalis Facebook lehe­k üljel Musta Koera Aed.

KARLOVA

Kas sinu kassil on kiip?

Kogenud loomaarst Janne Orro töö­ tab igapäevaselt ka Tartu kodutute loomade varjupaigas ning näeb sageli, et kui kiibistamata koeri on vähe, siis kassid on valdavalt ilma kiibita. „Aga just kevadeti juhtub kassidega palju õnnetusi, näiteks kukuvad nad aknast alla või lähevad lihtsalt ula peale. Kui kassil on kiip, võimaldab see loomal kiiremini koju jõuda,“ märgib Janne.

Lisaks tuletab ta meelde, et ainult kiibi paigaldamisest ei piisa. Looma andmed tuleb kanda ka registrisse.

Lemmikloomaregistrisse veebiaad­ ressil llr.ee saab andmeid kanda nii loomakliinik kui ka inimene ise, registrisse veebiaadressil lemmik­ loomaregister.ee kannab andmed loomakliinik. „Vähemalt ühes võik­ sid andmed olemas olla. See liht­ sustab ula peale sattunud lemmiku omanike ülesleidmist,“ rõhutab loomaarst.

26 Kirev KARLOVA

Kirev

Sinihallitusjuustuga peet kergelt kuumutatud aedviljadega

Esmaspäev, 13. mai KIRJANDUSPÄEV 16.30– 18.00

Kultuurilooline vestlus „Karlova vaimuelust 19. sajandi alul“.

Kirjandusteadlane Mart Velsker usutleb kultuuriloolast Malle Saluperet, Faddei Bulgarini raamatu „Kirjad Karlova mõisast“ tõlkijat ja koostajat, Anna Edasi kohvikus Tähe 20.

22.00– 00.45

22.20 Eesti esimene mängufilm „Karujaht Pärnumaal”, elav heli Siim Randveerult;

Eharoosa kirjandusõhtu „Kaotatud / leitud“

Foto: Kiur Kaasik

18.00– 19.30

Kirjanduslik-kultuurilooline jalutuskäik „Aja(s)tu ilu“ Karlovas. Retkejuht Toomas Liivamägi, kogunemine Kasekese ees Tähe 19.

19.30– 21.30

Eharoosa loomeõhtu Eha 31 aias. Esinevad Ron Whitehead, Berk Vaher, Jaan Malin, Carolina Pihelgas, Hasso Krull, Lauri Pilter, Kristina Viin, Katrin Pärn ja Joanna Ellmann.

22.35 „Lõputu poeesia”, Alejandro Jodorowski, 2016.

Pilet 4/3 eurot (õpilased ja pensionärid).

Laupäev, 19. mai PEREPÄEV 10.30

Rongkäiguliste kogunemine Karlova sadamas Rebase 18.

11.00

Tervitame Supilinna ja teiste linnaosade esindajate saabumist sadamasse.

11.15

Rongkäik Karlova sadamast peoplatsile. Teekond: Karlova sadam – pargiala – Jõe tn – Tolstoi tn – Tähe tn – Pargi tn – Kalevi tn – peoplats. Tule rongkäiku, võta kaasa sõber ja lipp!

12.00– 16.00

Perepäev loomemajanduskeskuse (Kalevi 13/15/17) ja loodusmaja (Lille 10) pargis ning Lille maja (Lille 9) hoovis.

Teisipäev, 14. mai KUNSTIPÄEV 9.00– 16.00

Helle Lõhmuse joonistuste näitus haridusteaduste instituudi raamatukogus Salme 1a, ruum 106. Avatud 2. juunini E–R 9–17.

11.00– 18.00

Anton Aunma Karlova vaated Mikkeli galeriis Tähe 39.

NB! Avatud terve nädala!

18.00

Kunstioksjon Väike-Tähe 15 aias. Esinevad Lea Malin, Jaan Malin, Ilmar Malin, Kalli Kalde, Eva Krivonogova, Maris Tuuling, Külli Laidla jt.

19.00– 21.00

Drink & Draw Salme 18 aias. Modelli joonistamine vabas õhus koos muusika ja keelekastega. Kaasa võtta oma joonistustarbed ja -paber.

16.00

Lauatennise võistlus 1+1 Salemi kiriku juures Kalevi 76.

18.00

Karlova koolide ringkäik, retkejuht Agnes Joala, kogunemine Kasekese ees Tähe 19.

19.00

Teaduskolmapäev Barlovas Tähe 29.

Esineb geoloog Jüri Plado ja esitleb oma uut raamatut „Meteoorist kraatrini”, kitarril Karl Kruuse.

21.30

Fotomatk Karlovas „Kuidas loobuda pilti otsimast ja leida linna?“ jalgratastel, retkejuht Taavi Piibemann.

Eelregistreerimisega eliisa.pass@ut.ee.

Lille maja hoovis laat jms.

Lavaprogrammis esinevad Kirsika Mühlberg, Melani Alliksaar, Elisabeth Uudevald, Allikabänd, Laulupesa, tantsukool Shate, Lille maja noored, rahvatantsijad ja Luunja noortebänd.

Pargialal Karlova kirbukas, kauplema on oodatud Karlova inimesed, registreerumine: myhlberg@ntm.ee.

Tegevused loodusmaja ja loomemajanduskeskuse pargialal : Loodusmaja kostitab nii suuremaid kui väiksemaid mänguliste tegevustega. Kavas on hariv jäätmete sorteerimise mäng, lisaks taaskasutatavatest materjalidest meisterdamise töötoad.

Loodusmajas toimub sel päeval ka perehommik ja saab mängida põnevat fotojahti. Avatud on loodusmaja talveaed ja loomatuba.

Tartu 2024 3 x 3 telk ning põhupakid, lastega mängud ja üllatustegevused.

Eesti spordi- ja olümpiamuuseum oma telgi ja tegevustega.

Päästeamet oma telgiga.

Neljapäev, 16. mai LOOVUSPÄEV

Valmistamine:

2–3 keskmise suurusega keedetud peeti (õnneks saab tänapäeval keedupeeti ka poest varuda)

Lõigu aedviljad nii, et nendest saaksid suupä­ rased ampsud – sedasi on lihtne kõik kenasti pannile visata.

3–4 spl sinihallitusjuustu (kellele meeldib veidi tugevam maitse, võib seda vabalt roh­ kem panna ja eks see olene veidi ka juustust endast)

Kuumuta pann ning alusta kana praadimi­ sega. Kui kana on kenasti kuldne ning sa oled veendunud, et ka küps, lisa juurde tükeldatud paprika, tsukiini, šampinjonid ja küüslauk.

Maitsesta kogu segu soola-pipraga ning kuu­ muta keskmisel kuumusel. Jälgi, et aedviljad jääksid kergelt krõmpsud.

2 dl vahukoort 2–3 küüslauguküünt 1 keskmise suurusega paprika 1 väiksem tsukiini 8 šampinjoni soola maitse järgi, näputäis pipart 250 g kana kintsuliha

Pane potti koor ja juust ning kuumuta mada­ lal kuumusel, kuni juust on koores sulanud.

Lisa tükeldatud peet ja sega. Enne serveeri­ mist maitse kastet kindlasti, sest soolasuse tunnetamine on väga individuaalne ja oleneb sinu kehast.

Aseta aedviljasegu ja juustune peet taldrikule ning naudi värviküllaseid maitseid.

12.00– 17.00

Ehtestuudio Cirrus Tähe 22 avatud Karlova päevade külalistele.

15.00

Näitus „Karlovapoeg“ Karlova pargis. Eksponeeritakse kaheksat tööd kõrgema kunstikooli Pallas skulptuuriosakonna tudengitelt: Alo Saareli, Daniil Piskun, Fred Põdra, Gloria Niin, Jonna Kubu, Liina Kinks, Reino Meensalu ja Urmas Aaviku, juhendaja Eike Eplik. Tööd jäävad parki 19. mai õhtuni.

16.00 19.00

19.00– 22.00

Tartu eksperimentaalne jalgrattatehas loodusmaja parklas.

Tartu rahvusvahelise maja kohvik Köömen. Süüria ja teiste põnevate maade köök. Lisaks töötoad ja tegevused, tule õpi ja avasta!

Heategevusüritus „Hingesoojus“. Avatud on hoovikohvik ja kohapeal mitmed esinejad ja töötoad. Kõigil on võimalik tulla müüma ka oma näputööd. Kogu teenitud tulu kohvikust ja annetuskastist läheb heategevuseks SA TÜK lastefondile.

Töötuba „Tee oma rõdul lõhnavaba komposti“ korporatsioon Rotalia hoovis Tähe 3.

Linnuretk, retkejuht Leho Luigujõe. Kogunemine Eha tänava staadionil. Jalutame ringi Karlova parkides ja tänavatel ning õpime tundma meie linnaosa linde.

Tantsuõhtu „Kõik kastmed peale salsa“ kammivabriku klubi­ hoones Teguri 26. Tantsuks mängib puhkpilliorkester Tamme, dirigent Gunnar Pettaig, solist Kasper Kaar. Pilet 5 eurot.

Reede, 18. mai KOHVIKUTEPÄEV 8.00– 24.00

Kohvikutepäev üle terve Karlova, üle 40 eriilmelise kodukoh­ viku tänavatel ja hoovides, mõned avatud iga päev, enamik vaid mõneks tunniks või üheks õhtuks, hea võimalus piiluda Karlova aedadesse. Täpsem info www.karlova.ee.

14.00– 18.00

Mobiilne „noorte“ bussikohvik.

12.00– 22.00

Ehtestuudio Cirrus Tähe 22 on avatud Karlova päevade külalistele.

Karlova kino ehtestuudio Cirrus hoovis Tähe 22.

22.00 filmid Karlova seltsist ja Karlova ajaloost;

Kolmapäev, 15. mai LIIKUMISPÄEV

Vaja läheb:

27

KARLOVA PÄEVAD 13.–19. mai 2019

„Hea toit tuleb alati parem, kui seda valmistada hea tujuga. Olen alati leidnud, et väike naeratus ja hea tuju on toidu valmistamisel kõige tähtsamad komponendid. Ja alles siis tulevad värsked toiduained, mida kasutame köögis ja mida kõike külalistega jagada,“ on Jakobi Jalatsi peakoka Angelika Illaku kindel veendumus.

Et käes on päikeseline kevad ning tulemas mõnus suvi, jagab ta ühe suvise roa retsepti. Seda on üsna lihtne valmistada, ning mis kõige olulisem, see mõjub tervisele kergelt ja kosutavalt. Retseptis märgitud koostisosadest piisab kõhukinnituseks kahele.

Lihasõbrad võivad aedviljadele soovi korral lisada kana.

Toidu valmistamiseks läheb vaja väiksemat potti ja panni.

KARLOVA

Mujal Karlovas: Tartu adventkogudus 115 raames: 14.30

Nukuteatri Talleke etendus kogu perele „Noa lugu“ Lille 18.

17.00

Kontsert, kammerkoor Ootus, solistid ja instrumentaalkoosseisud Lille 18.

18.00

Tuumavarjend Tehase 23.

Lõkkeõhtu Rebase sadamas. Esinejad Heikki Kalle, Tõnu „Tõun” Timm, Teet Velling. Õhtu aitab pimedusse Mihkel Rennu kitarril ja lauldes. Lõke, tants.

20.00

Pühapäev, 20. mai KIRIKUPÄEV 11.00

Jumalateenistus Salemi kirikus Kalevi 76.

Jutlustab Toivo Pilli teemal „Kogukond on kuldaväärt“.

Kirikukohv pärast teenistust Kalevi 90 aias, halva ilma korral kiriku keldrisaalis.

SUUR AITÄH kõigile toetajatele, koostööpartneritele, esinejatele ja vabatahtlikele, kes on andnud oma panuse Karlova päevade toimumisse!