PEAVARI EI OLE KINDLASTI PEAASI, KUID...

PEAVARI EI OLE KINDLASTI PEAASI, KUID...

... mingil hetkel võib sellest sõltuda inimeste elu. Usutavasti on laiemale publikule juba ammustest aegadest kenasti meelde jäänud, et ellujäämisõppe põhilisteks jutupunktideks on vesi, tuli, toit ja varjed. Just nimelt nendest viimastest, täpsemalt varjete n-ö suvistest versioonidest, teeme sedapuhku juttu.

Tekst ja illustratsioonid: MEHIS BORN, ellujäämisõppe instruktor

Tavalistes Eesti ilmastikuoludes on sademed, tuul ja ebasobivad õhutemperatuurid meile igipõlisteks saatjateks ja me oleme enamik ajast moel või teisel nende meelevallas. Mõnes episoodis võib olukord olla suisa nõnda hull, et sattudes looduses ellujäämissituatsiooni, peamegi me esimese asjana keskenduma katusele, seintele ja põrandale ning alles pärast nendes küsimuses õnnestumist, võime me hakata tegelema tuleaseme ja joogiveega ning päeva lõpuks ka kulinaarsete väljakutsetega.

Kõige kiirem ja lihtsam lahendus on leida metsalaanest looduse enda poolt vormistatud varjualune. Näiteks üks tihe ja kõrge kuusk (õigemini selle alune) on hädasolija enam-vähem kuivas ning varjus hoidmiseks igati tänuväärt paik. Kui me aga anname endale aru, et peame jääma mingisse kohta kauemaks kui mõnetunnine vihmahoog, on oluline vaadata ümbritsevat märksa laiema pilguga.

Peatuskoha valikul peab silmas pidama mitut aspekti. Esmalt tuleks tähelepanu pöörata kütte- ja ehitusmaterjali olemasolule. Seejärel minna täpsemaks ja proovida leida võimalikult kuiva pinnasega paik ning selle valimisel kalkuleerima kindlasti ka peatuskohta kasutama hakkavate inimeste arvuga. Oluline on koha suletus tuultele ning ekstra mõnus on, kui läheduses leidub joogi- ja tarbevee ammutamiseks sobiv veekogu. Arusaadavalt peavad kaitseliitlased ja sõjaväelased arvestama vajadusel ka oma kohalviibimise varjamise asjaoludega. Nüüd aga ehitama!

Üksikmehe sirm

Kõige kiirem ja lihtsam lahendus on üksikmehe sirm (vt joonist lk 62). Alusraam on lihtsalt püstitatav ja olemasolul saab selleks ära kasutada ka tuulemurruga sobivalt langenud puud. Katusesõrestiku katmiseks võib kasutada näiteks kuuseoksi või roogu. Kattematerjali paigaldamisel püüdke toimetada nii nagu seda tehakse „päris“ katuste (sindel, eterniit jne) puhul. Alustage ridade ladumisega alt servast ja liikuge järjest kõrgemale. Kui teil ei ole magamise ajaks vaja enda soojendamiseks teha lõket, siis võib katusega katta ka sirmi mõlemad küljed. Sissepääsuks jääb sellisel juhul küll rajatise ahtake esiots, kuid sademete ja tuulte eest leiate seal urus arvatavasti kaitset.

Sirmvarje ehk laavu

Enimlevinuimaks varjetüübiks on meil saanud suurem sirmvarje (vt joonist lk 61), mille puhul on meie kõnekeede tulnud soome laenuna kasutusele sõna laavu. Mugav ja hubane katusealune, mis on hea kaldenurga puhul võimalik saada üsna vihmakindlaks ning kuhu alla ja ette koguneb lõkketulest kenasti soojus. Ehitust alustage põhiraamist. Hea on, kui te leiate põhipostideks kaks kasvavat puud, kuid nende puudumisel saab probleemi edukalt lahendada ka lõigatud materjaliga. Katuse osa katke püstiste lattidega ja eriti tore on, kui teil õnnestub neile kinnitada umbes 30 sentimeetrise sammuga horisontaalsed põiklatid. Sealt edasi järgneb juba kattematerjali paigaldus. Lihtsalt saab kattematerjali teema lahendada ka kile, presendi, või millegi muu taolisega, kuid nende puudumisel tuleb pöörduda siiski emakese looduse poole. Ja siinkohal märgiksin ma ära ka ühe ääretult olulise detaili, milleks on korralikult tihendatud katuse alumine serv. Andke endast parim, et katuse ja maapinna vahele ei jääks mingitki pilu, sest just see on see koht, kust külm õhk leiab teie juurde tee kõige hõlpsamini.

Püstkoda

Kõige kapitaalsem, ning sellest lähtuvalt ka materjali- ja töömahukam, on ajalooline püstkoda (vt joonist lk 63) – iidne nomaatide eluase, mis on aastatuhandeid ennast igati õigustanud.

Püstkoja rajamiseks tuleb esmalt püsti ajada kolm omavahel otstest seotud põhilatti. Need on võimalik saada paika üksi askeldades, kuid kõrgema rajatise juures kulub marjaks ära mitu kätepaari. Seejärel täidetakse tekkinud tühimikud täiendavate lattidega või siis meisterdatakse kattematerjali

tarbeks püstlattide vahele sobiv sõrestik. Nüüd jääb veel ainult püstkoja katmine kasutada oleva kattega ja asukad võivadki oma uude kotta rõõmsasti sisse kolida.

Püstkojas on meil lootust saavutada tõsiseltvõetav isoleeritus väliskeskkonnast. Lisaks sellele käib püstkojaga kaasas maskeeriv efekt – tulekolle ja kojas toimetavad isikud jäävad vaenulikule silmale suuresti nähtamatuks ning loodusesse sulamine on oskuslikult toimetades kergesti saavutatav.

Lõpetuseks õpetussõnad, mis kehtivad igasuguse maapinnal puhkamise ja ööbimise kohta. Isoleerige ennast armastatud maakerast kõikmõeldaval moel ja kombel! Te võite olla ehitanud endale suurejoonelise eluaseme, kuid kui te lebate selles ilma küljealuseta, siis leiab kõle külm teid kiiresti ja katvalt üles. Aastakümnete pikkune praktika on näidanud, et kõige mõjuvõimsama „voodi“ saab rajada kuuseokstest. Paarikümne sentimeetri kõrgune (kohevas olekus) madrats tagab teile kindlasti vajaliku soojuse. Ja kuused kasvavad meil kõikjal, need on isegi olemas hetkel veel ikestatud idaaladel!

Hääd ehitamist ja jääge ellu!