4 minute read

SAID KUULI! MIDA TEHA?

SAID KUULI! MIDA TEHA?

„Kuulitabamuse saamine on väga huvitav kogemus, mis väärib detailset kirjeldust,“ märkis Hispaania kodusõja päevil kuuli kõrri saanud kultuskirjanik George Orwell ning võrdles saadud kogemust elektrilöögiga.

Tekst: Kaido Tamm, Pärnu kiirabi õde-brigaadijuht

Teadaolevalt elas Orwell kuulitabamuse üle. Ning suure tõenäosusega elad ka sina. Sest toetudes statistikale: kui kuul ei ole tunginud just pähe või südamesse, on kuulitabamusest eluga pääsemise tõenäosus 80 kuni 95 protsenti.

Pärast kuuli saamist on oluline säilitada rahu ja vältida järgmisi kuulitabamusi, mis ellujäämisvõimalust juba tunduvalt vähendavad. Näiteks kui kuulitabamusega kopsu on tõenäosus ellu jääda 80 protsenti, siis teine kuul kopsudesse vähendab seda 35 protsendini. Ehk siis esimese asjana tuleks kas oht elimineerida või selle eest varjuda. Ning siis juba on aeg tegeleda esmaabiga.

HULK KAASUVAID VIGASTUSI

Muidugi, laskehaavast põhjustatud kehavigastuse raskus ja ellujäämise tõenäosus sõltuvad ka kuuli kaliibrist, kineetilisest energiast, lennukiirusest, massist ning pöörlemiskiirusest. Need mõisted on seotud energia jäävuse seadusega – energia ei teki ega kao, vaid muundub ühest liigist teise ja kandub ühelt kehalt teisele.

Kui kuul tabab inimese keha, muundatakse kuuli liikumine energiaks, mis purustab lööklainega rakud – kuul surub rakud eemale, tekitades haavakanali. Lisaks kaasneb liikumise ja hõõrdumisega soojus, mis väljendub põletushaavadena.

Samuti kaasnevad kuulitabamusega luude murdumised ja kildnemised, samuti väliselt mittenähtavate veresoonte, närvide ja siseelundite purustused.

Kuulihaav võib olla kas läbiv või mitteläbiv. Läbival kuulihaaval on sisenemisava, haavakanal ning väljumisava. Väljumisava on üldjuhul suurem, servad on ebaühtlased ja väljapoole pöördunud. Mitteläbiva kuulihaava puhul jääb kuul kehasse ehk siis olemas on sisenemisava ja haavakanal, kuid puudub väljumisava.

ESMAABI NAGU ESMAABI IKKA

Esmaabi andmise üldiste nõuete järgi tuleb haavapiirkond kõigepealt riietest vabastada, et haav oleks nähtav. Kindlasti otsi ka teist haava-ava, et saada vastus, kas tegemist on läbiva või mitteläbiva tabamusega. Seejärel sulge verejooks, algul haavale surudes ning seejärel rõhksidemega survet avaldades. Hemostaatilised pulbrid ja käsnad (HemCon, Celox) toimivad ka väga efektiivselt, moodustades verega kokkupuutel verejooksu sulgeva geeli. Vajadusel – äärmisel vajadusel – kasuta ka žgutti.

Seo haav steriilse sidemega, selle puudumisel võimalikult puhta riidega.

Suure verekaotuse tagajärjel võib haavatul tekkida šokk. Haavatu muutub näost kahvatuks või kahvatuhalliks, tema nahk on külm ja niiske. Pulss ja hingamine on kiirenenud. Haavatu on rahutu, ahmib õhku. Võib tekkida iiveldus, oksendamine. Enesetunne võib halveneda kuni teadvusekaotuseni. Hinda haavatu pulssi, hingamist ja teadvusel olekut iga 10 minuti tagant. Hingamise ja südametegevuse lakkamisel alusta elustamisega.

Kui kannatanu hakkab oksendama või tekivad hingamishäired, keera ta võimalusel püsivasse külgasendisse. Ja muidugi kutsu koheselt kiirabi või transpordi kannatanu haiglasse.

Rindkere kuulihaavaga on ellujäämistõenäosus 50–70 protsenti.

Tõenäoliselt juhtub see, et kuul purustab kopsukelme välis- ja siselestme, mille tõttu tungib õhk kopsukelme ruumi ja surub kopsu kokku, tekitades lahtise õhkrinna. See on eluohtlik seisund ja vajab kiiret lahendamist.

Rindkere laskehaava ja õhkrinna tunnusteks on sissehingamisel rindkerehaava kohal kuuldav õhu sisseimemise heli. Väljahingamisel väljub rindkerehaavast mullidena verist vedelikku. Penetreeriva rindkerevigastuse korral tuleb esmalt lahtine õhkrind sulgeda. Selleks võib kasutada kas spetsiaalset Aschermanni klappi või siis rindkerehaava sulgemiseks mõeldud klapi või ventiiliga plaastrit (nt SAM Chest Seal).

Kui sellist klappi või plaastrit pole, siis sobib haava sulgemiseks ka kile või foolium. Selle servad kinnita nahale nii, et üks nurk jääks õhu väljalaskmiseks avatuks, nõnda tekib klapp. Haavatu aseta poolistuvasse asendisse, kere kallutatud vigastatud küljele.

Kolju kuulihaavaga on ellujäämisvõimalus umbkaudu 15 protsenti, kui aga kuul on tunginud ajusse, siis nullilähedane. Ent kui ohver on veel elus, siis jällegi sulge esmalt verejooks ja seo peahaav. Kui eespool sai öeldud, et verejooks tuleb peatada haavale surudes, siis peahaava puhul see tõde

ei kehti. Koljuluule surudes võivad luuhaava servadest sattuda killud ajukoesse. Samuti ei maksa esmaabi andmise käigus hakata sügavalt peahaavast võõrkehi eemaldama ega (ka mitte puhastamise eesmärgil) torkima vigastatud silma. Vigastatud silmale aseta kumer ese (nt plasttass) ja kinnita leukoplastiga silma ümbritsevale nahapinnale.

Juhul, kui ei ole lülisambavigastuse kahtlust ja haavatu on teadvusel, asetada ta poolistuvasse asendisse. Suu ja neelu verejooksu korral pane haavatu lamama püsivasse külgasendisse. Kui on aga kahtlus, et lülisammas on vigastatud, siis ära haavatu pead enne liiguta, kui on paigaldatud kaelalahas.

Jäsemetega on nii, et üheksal juhul kümnest sinna tabanud kuul veel ei tapa. Küll aga toob see pahatihti

kaasa luumurrud. Nende tunnusteks on võimetus jäset liigutada, jäseme kuju muutumine luumurru piirkonnas, jäseme pikkuse muutumine või ebatavaline asend. Selliste sümptomitega kannatanut ei maksa enne jäsemete lahastamist liigutada. Kui selleks ei ole just tungivat vajadust – näiteks tule alt ära toimetamine.

Haava esmaabi algab jällegi verejooksu peatamisest – kata haava sisenemis- ja väljumisava. Lahaste või käepäraste vahendite puudumisel fikseeri käsi rindkere külge või seo luumurruga jalg terve jala külge.

Kõhupiirkonna kuulihaava korralgi on ellujäämisvõimalus üsna suur, täpsemalt 50–90 protsenti. Kannatanu aseta selili, jalad põlvedest painutatud. Sulge verejooks ja seo haav. Süüa ega juua ei maksa kõhuhaavaga kannatanule anda.

Oksendamise ja köhimise korral toeta käega haavatu kõhule asetatud sidet. Ning juhul, kui kõhuhaavast on väljunud sooled, ära puutu väljunud soolelingu käega. Kata soolelingud puhta kile või riidega ning aseta sellele soojust hoidev isolatsioonikiht.

Veel kord – ehkki kuulitabamuse tagajärg võib olla letaalne, on oluliselt suurem tõenäosus, et nii ei lähe. Piirkonnad, mille kuulitabamus toob kaasa peaaegu vältimatu surma (ehk aju ja süda), moodustavad inimese kehast vaid umbes viiendiku. Seega – raasike õnne, külma närvi ning õigeaegselt saadud adekvaatne esmaabi ja teiega on kõik hästi.

ALLIKAVIITED: