lapsi käsitletakse juba ainuüksi nende ea tõttu alati abitus seisundis olevate isikutena. Nende ekspluateerimine on alati kuritegu.
Kahe kuriteo eristamiseks on tihti vaja detailset informatsiooni ohvri lõpliku olukorra kohta. Vahetegu seisneb ohvrite erinevas kohtlemises. Smuugeldamise puhul puudub õiguslikust lähtekohast ohvri sundimise või petmise element; tõenäoliselt ei väärkohelda neid ei füüsiliselt ega psüühiliselt ega jäeta ilma liikumisvabadusest; ei ekspluateerita neid halastamatult pika aja jooksul seksiäris, illegaalsel tööturul või teistel illegaalsetel tegevusaladel.
Inimkaubanduse erinevus inimsmuugeldamisest ning prostitutsioonist
1.3
Lisaks on oluline täheldada, et kui migrantide smuugeldamine on kuritegu riigi vastu, siis inimkaubandus on isikuvastane kuritegu.
Inimkaubanduse defineerimine on keerukas ning seda keerulisem on määratleda selle suhet teiste komplekssete ühiskondlike nähtuste, prostitutsiooni ning inimsmuugeldamisega. Mõnikord tõmmatakse prostitutsiooni ja inimkaubanduse vahele võrdusmärk. Aga see ei ole õige. Tõepoolest on väga sageli inimkaubanduse keskmes seksuaalne ekspluateerimine, kuid tegu ei ole ühe nähtuse erinevate nimedega. Inimkaubanduse ja prostitutsiooni peamised erinevused on järgmised:
Inimsmuugeldamine nagu inimkaubandus on alati seadusvastane. Teiseks ühisjooneks on tõsiasi, et mõlemal puhul satuvad inimesed inimväärikust alandavatesse ning ohtlikesse tingimustesse. Samas on inimkaubandusel ja inimsmuugeldamisel ka mitmeid olulisi erinevusi: inimsmuugeldamise puhul ületatakse alati riigipiire, inimkaubandus võib aga toimuda ühe riigi või isegi linna piires;
inimkaubandusel on teisi vorme peale prostitutsiooni; inimkaubanduse puhul on alati olemas kolmas osapool, kes saab kasu ekspluateerimisest;
riigipiiri ületamine inimkaubanduse raames ei pruugi olla ebaseaduslik. Näiteks Eesti kodanikud võivad vabalt minna kõikidesse Euroopa Liidu riikidesse. Inimsmuugeldamise puhul on riigipiiride ületamine aga alati illegaalne;
inimkaubandus on kõikides riikides seadusvastane, prostitutsioon on aga mitmetes riikides ühel või teisel viisil reguleeritud, nagu näiteks Hollandis, Saksamaal, Austrias, Kreekas, Türgis, Šveitsis, Lätis, Austraalia Victoria osariigis.8
smuugeldamise puhul soovivad smuugeldatavad vabatahtlikult välisriiki minna, inimkaubanduse puhul on kaubitsetu vaba tahte küsimus märksa keerulisem. Küllalt sageli kaubitsetakse ohvreid füüsilise ja vaimse vägivalla või pettuse teel.
Mõisted inimkaubandus ja smuugeldamine aetakse tihti omavahel segi. Kuigi kahel kuriteoliigil on mitmeid ühisjooni, on vahetegu lihtne: inimkaubitseja eesmärk on ohvrit pikaajaliselt ekspluateerida, enamiku smuugeldamisjuhtude puhul aga lõpeb smuugeldaja suhe ohvriga illegaalsel sisenemisel teise riiki. Enamasti ei huvitu smuugeldaja sellest, mis saab smuugeldatust sihtriigis edasi. Kurjategija peamine eesmärk on saada tasu osutatud “teenuse” eest. Tavaliselt on raha tasutud ettemaksuna.
Inimkaubandus, prostitutsioon ja inimsmuugeldamine ei ole sama nähtuse erinevad nimetused, vaid erinevad ühiskondlikud probleemid, mis võimendavad üksteist. Inimsmuugeldamine võib smuugeldatule märkamatult areneda inimkaubanduse juhtumiks. Sageli ei tunne illegaalsed immigrandid sihtriigi keelt, kombeid ega seadusi. Neil puuduvad sotsiaalsed sidemed ning toimetulekuks vajalik raha. Samuti kardavad illegaalselt riiki saabunud pöörduda abi saamiseks ametivõimude poole. Nad teavad, et on rikkunud seadust ning kardavad riigist väljasaatmist. Sellises olukorras on ümberasujad inimkaubitsejate lubadustele ning meelitustele eriti haavatavad. Ka smuugeldatud ise võivad teenistuse nimel ekspluateerimisega nõustuda.
Inimkaubanduse puhul on peamiseks eesmärgiks toimetada isik legaalselt või illegaalselt sihtriiki ja teenida tema ekspluateerimise pealt. Inimkaubandus võib vahel – kuid mitte alati – hõlmata smuugeldamist. Ohver võib esialgu nõustuda enda transportimisega riigisiseselt või illegaalselt üle piiri ning võib isegi juhtuda, et inimkaubitsejad püüavad oma ohvritelt transpordi eest tasu saada.
8 Eesti ja teiste riikide prostitutsioonipoliitikate kohta vt. Pajumets, Marion (2004) Prostitutsioon, kas ühiskondlik probleem? – arvamused nähtuse olemusest, põhjustest ja tagajärgedest, Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskus, EV Sotsiaalministeeriumi võrdõiguslikkuse osakond, Põhjamaade Ministrite Nõukogu, lk. 20–25, http://www.enut.ee/lisa/raport-eesti.pdf (väljatrükk Internetist 29.09.2004).
17