naismängija
Anett Vilipuu sõidab, et jalgpalli mängida Haapsalust Tallinna mängule ja siis koju tagasi, vahel koguni mitu korda nädalas. Selline rutiin aitab Anett Vilipuul viia ellu oma unistust jalgpallurikarjäärist. Alver Kivi
N
õmme Kalju naiskonnaga Eesti meistrivõistluste esiliigast meistriliigasse pürgivale Anett Vilipuule on mängupäevade sõidud Haapsalust Tallinnasse ja siis koju tagasi tavapärased. Mõnikord on nädalas koguni kolm mängu ning siis koguneb neiule üle kuuesaja sõidukilomeetri. Kui mäng juhtub jääma hilja peale, siis saab ta ööbida Tallinnas sugulaste juures. “See ei ole minu jaoks raske, tahan mängida ja seepärast olen püüdnud osaleda kõigil Kalju mängudel,” ei tee Anett kindlasti paljudele ulmelisena tunduvast mängurütmist erilist numbrit. “Bussisõit ei ole mind ära väsitanud ja kui olen kohal, olen alati mänguks valmis.” Trenni tuleb Anett Vilipuul paraku teha kodus üksinda treenerite koostatud programmi järgi. Mitmete asjade tegemisel aitavad teda isa ja ema. “Eriti palju on abiks isa, kes minu tegevust palju toetab,” räägib Anett. “Ema ei soovi mind jalgpalli mängimas eriti näha, tema tahaks, et ma tegeleksin mõne muu spordialaga. Olen talle selle peale öelnud, et mina jalgpallist ei loobu.” Jalgpallipisikusse nakatus Anett Vilipuu väikese tüdrukuna koduõues poistega mängides. Kuigi algul ei tulnud kõik hästi välja, sai ta tasapisi paremaks, mängukaaslaste vastu mängides enam hätta ei jäänud ja ta võeti omaks. Siis soovitati seni ujumistrennides käinud tüdrukul hakata tegelema hoopis jalgpalliga. Nii alustaski 12aastane Anett Taeblas treener Kairi Korpe juures treeningutega, kus ta harjutas koos mõne tüdrukuga taas poistega. Trennid olid head ja talle meeldisid, kuid paraku lagunes grupp ära.
“
„
Naiste hulgas saan mängida endast vanemate vastu ja see on väga hea, arendab mind palju paremaks.
“Ega ma ei teagi täpselt, miks nad enam ei viitsinud trennis käia,” räägib Anett. “Leiti igasuguseid põhjendusi, küll oli vaja õppida või midagi muud teha. Keegi ei tulnud enam kohale ja puudus distsipliin. Aga üldiselt oli mõnus seltskond, käisime erinevatel tüdrukute turniiridel ja meil oli päris tugev tiim.” Soov jalgpalliga edasi tegeleda oli aga suur ja Anett Vili58
JALKA OKTOOBER 2012
Foto: erakogu
Anett Vilipuu võtab palli hoo pealt omaks nagu kogenud proff.
puu hakkas käima trennis Haapsalus. Peagi avanes võimalus mängida Nõmme Kaljus, keda ta esindab nii B-klassi meistrivõistlustel kui ka naiste esiliigas. “Naiste hulgas saan mängida endast vanemate vastu ja see on väga hea, arendab mind palju paremaks,” on keskpoolkaitses mängiv Anett oma naiskonnaga rahul. “Üldiselt on naised mind hästi vastu võtnud, kuigi vahel on mängus probleeme olnud, kui ma pole neile söötu andnud. Siis nad veidi riidlevad, aga ma üritan ja tasapisi on koostöö paranenud.” Hea mänguga on Anett Vilipuu murdnud end sisse ka Eesti U17 neidude koondise uksest. Sinisärki kandes on ta teinud ka oma parima mängu, kui tal õnnestus Balti turniiril 3 : 1 võidumängus Leedu vastu värav lüüa. “Leedu vastu oli minu elumäng,” rõõmustab Anett. “Andsin täiega, ma tahtsin nii väga seda väravat lüüa. Pall tuli hästi ette ja õnneks läks sisse.” Sel sügisel loodab ta saada koondisega EM-valikturniirile Sloveenias, kus Eesti vastased on Sloveenia, Tšehhi ja Islandi eakaaslaste koondised. Praegu Haapsalu gümnaasiumi 10. klassis õppiv Anett Vilipuu soovib pärast keskkooli lõpetamist minna õppima välismaale ja leida endale seal ka klubi, kus jalgpalli mängida. Võimalusel ei ütleks ta ära ka professionaalse mängija karjäärist. “Tahan nii väga jalgpalli mängida,” avalikustab raskusi trotsiv neiu oma soovi.