rannajalgpall
Indrek Siska värvikas hooaeg Iisraelis Sulandumine moslemikogukonda, põgenemine vihaste fännide eest, mängijate tugev seos kodukohaga, jõuline stiil ja paindumatu taktika – selline oli esimese Eesti rannajalgpallurina välisklubisse pääsenud Indrek Siska esimene kirev hooaeg. Erik Eenlo
I
israeli meeskonnas Kfar Qasem pallinud eestlase arvele jäi neli põhihooaja mängu. Kuna juudiriigis dikteerib televisioon hooaja kestuse, mängitakse sealses rannajalgpalliliigas koos play-off’idega üksnes kaheksa matši. “Kuna meeskond kohamängudele ei kvalifitseerunud, sai minu hooaeg küllaltki kiiresti läbi,” tunnistab Indrek Siska (pildil paremal). Meeskondlikult ei saa suvega rahule jääda, kuid isiklikus plaanis on rahuloluks põhjust: “Professionaalne rannajalgpallur soovib teenida uusi lepingupakkumisi ning see läks mul korda.” Iisraeli spordi politiseerituse tõttu on rannajalgpalliski suur vastasseis juutide ja araablaste vahel. Kohalikus liigas mängib kümme juutide ja üks araablaste klubi, viimasesse kuulus ka Siska. “Mängude ajal olid kõik meie vastu. Vilekoor muutus kohati nii suureks, et võimatu oli võistkonnakaaslaste häält kuulda,” meenutab Siska. Eestlast üllatas meeskonna juhtkonna tegevus vastasseisu õhutamisel. “Mängijatele üritati selgeks teha, et juudid peavad araablaste
Foto: erakogu
64
JALKA SEPTEMBER 2011
moodi mängima õppima ning vastupidine ei tule kõne alla.” Sealsete vastasseisude näitlikustamiseks võtab Siska appi mängu eelmise aasta meistermeeskonnaga. “Kohtumise küll kaotasime, aga lõpuvile kõlades jooksid inimesed tribüünidelt alla, et meile koht kätte näidata. Meeskonnakaaslased aitasid mul peitu pugeda ning palusid enne ohu möödumist mitte välja tulla. Pärast viidi meid politseieskordiga minema,” kirjeldab eestlane värvikat vahejuhtumit.
Tekitas treeningul konflikte Varem Eesti koondise eest Euroopa ja Brasiilia rannajalgpalliga kokku puutunud Siska arvates rajaneb Iisraelis mäng vaid sellel, kumb võistkond on jõulisem ja suudab rohkem joosta. Osaliselt on sealne rõhuasetus tingitud sellest, et nn suurt jalgpalli mängivatel meestel on lubatud rannajalgpallis kaasa teha. Senisest erinevaks peab eestlane ka Iisraeli liigale omast jäika ja paindumatut taktikalist lähenemist. Eesti rannajalgpalluril oli oma meeskonnas etendada kandev roll. Koos varem oma maa meistriks tulnud brasiillase Juninho Codeira ning ühe Iisraeli koondisse kuuluva mängumehega moodustas eestlane meeskonna tuumiku. “Saavutasime Codeiraga hea klapi ning ana-
lüüsisime pidevalt Iisraeli mängu iseärasusi,” tunnistab eestlane. “Jõudsime järeldusele, et siinne mängustiil meile ei sobi. Meiega oldi küll hädas, kuid Codeira kiirus ja tehnika ei pääsenud maksvusele.” Liidrikoormat tunnetades tekitas Siska trennis konflikte, sest treener võttis vastu küsitavaid otsuseid. “Kui nägin, et midagi on valesti, jätsin mängu seisma,” möönab Siska. “Rääkisin korduvalt treeneriga, et mängu natuke muuta. Suurt tulu sellest ei tõusnud.” Treeningutingimused olid professionaalsed ning mängijate eest hoolitsesid kõrge tasemega taustajõud. 35–40kraadise kuumuse tõttu toimusid treeningud kas hommikul vara või õhtul hilja – päevasel ajal oli liiv selleks liiga kuum. Eestlase kodukohaks oli üsnagi väike enamjaolt araablaste asustatud eeslinn Kfar Qasem Tel Avivi lähedal. “Kohalikud tegid minu jaoks elamise nii heaks kui võimalik, aidates muuhulgas lahendada ka turvalisusprobleeme. Moslemite kogukonnas koheldakse kõiki kui pereliikmeid. Elamistingimused olid ideaalsed,” kirjeldab rannajalgpallur. Jalgpalli näol on Iisraelis tegemist spordialaga number üks, mistõttu tippmängijaid hinnatakse väga kõrgelt. “Kontrast Eestiga on suur. Peetakse iseenesestmõistetavaks, et jalgpallur mängib enda ja meeskonna kõrval ka toetajate ja kodukoha eest. See annab palju lisamotivatsiooni. Kaasaelamist oli tunda igal sammul,” kirjeldab Siska sealset jalgpallikultuuri. Praeguse seisuga plaanib Siska Iisraeli naasta. Teiste hulgas on temast huvitatud Jeruusalemma ja Haifa klubid.