siit ja sealt
nii nad
ütlesid “Kas olen esinumber? Treener ütleb. Kas laupäeval mängin mina või Pedõk? Treener ütleb.” Flora esikinnas Marko Meerits “Mõlemad vanemad on mul venelased, aga ema pani mind eesti lasteaeda ja kooli. Ise pean end venelaseks, aga eesti keelt räägin paremini kui vene keelt. Grammatika lonkab, sõnad ununevad ja kirjutamine valmistab kohati raskusi.” Levadia ründaja Artur Rättel “Pidanuks Glebovalt uiske laenama.” Flora peatreener Martin Reim Levadia kunstmuruväljakust “See on ainult meeste maailm, kus domineerivad meeste reeglid. Need reeglid on jalgpallireeglid, kus ollakse kord kaitses, kord rünnakus, kord kukutakse, kord ollakse kohtuniku ja väravavahi positsioonis. Naised ei tunne seda maailma väga hästi, need on jõhkrad reeglid, mida mehed on harjutanud juba lapsest saadik.” Marianne Mikko Eesti poliitikast “Meil ei ole ühtegi ulmekõrge palgaga mängijat, need on rahvajutud. Ütleme nii, et rääkida võib keskmise baarmeni palgast, summad ei ole suured.” Nõmme Kalju president Kuno Tehva “Lootused olid meil suuremad, aga paberi peal mänge ei peeta.” Nõmme Kalju väravavaht Kert Kütt “Arvestades Venemaa kombeid, võib juhtuda, et mind jäetakse pingile.” Kaliningradi Baltika pani Taavi Rähni müüki “Tihtipeale avastan end äärekaitsja kohalt, samal ajal kui äärekaitsja ise kuskil ees ringi kimab.” Sander Puri uues klubis Kielce Korona “Tulevik on sinimustvalge ja emalõvid on saabunud!” Keith Boanas Eesti järelkasvukoondisest Sotši turniiril “Nn Bosmani reegel oli FIFA ja UEFA jaoks suur õnnetus, kuigi täpsustada tuleks, et Bosmani reegli olemus ei ole mitte lepingu lõppemise järel lihtsalt vabaks agendiks olemine, vaid lepingu lõppemise järel liitudevahelise ehk siis rahvusvahelise ülemineku mõttes vabaks agendiks olemine, ning selle vastu võitlesid mõlemad organisatsioonid viimase võimaluseni ja jätkavad seda siiamaani.” Aivar Pohlak Eesti üleminekureeglite tagamaid selgitades
6
JALKA APRILL 2011
Leo Kunnas: jalgpall saab luua ühtsustunnet Eesti Jalgpalli Liit on alustanud mängueelsele kätlemistseremooniale inimeste kutsumist, kel on laiem seos kas konkreetse päeva või vastasega või kel on muu ühiskonna jaoks oluline tähendus. Ühtlasi intervjueeritakse neid inimesi. Avaldame väljavõtte usutlusest kirjaniku ja reservkolonelleitnandi Leo Kunnasega, kes osales selle aasta Riigikogu valimistel ja kogus üksikkandidaadina enim hääli (3269), mis oli üle Eesti paremuselt 35. tulemus. Jalgpalli kui maailma populaarseima spordiala tähendusest rääkides on seda võrreldud ilma relvadeta sõjaga riikide ja linnade vahel või siis gladiaatorite võitluse moodsa vormiga – võitlus areen, lahingustrateegia, poolehoidjad, sõjahüüded, lipud, tähendus riikide ja rahvaste jaoks, mõju rahvusvahelistes suhetes. Kas jagate seda mõtteviisi? Ma ei jaga seda mõtteviisi, sest ei tohiks segi ajada võitlust ja võistlust. Sõjas on alati kaotajaid, isegi võitjate hulgas, sest paljud surevad või minetavad oma tervise. Võistluses, kui silmas pidada spordivõistlust, ei ole tegelikult kaotajaid, mis sest, et skoor võib olla mõnikord meie kahjuks. Spordis võidab inimeste tervis. Jalgpall on oma olemuselt lihtne mäng, mis ei vaja harrastamiseks erilisi tingimusi või kalleid vahendeid. Seda saab igal pool mängida. See tõmbab noori kaasa, mis on eriti oluline nüüdisaegsel arvutiajastul, mil inimesed liiguvad vähem kui varem. Loomulikult on sport vastukaal – oluline vastukaal inimeste ebatervislikele eluviisidele, pahedele ja nõrkustele. Teie jaoks olulisteks põhimõteteks ja südameasjadeks on kodanikuühiskond, sotsiaalprobleemid ja tasakaalustatud areng. Jalgpall hõlmab kõiki ühiskonna gruppe ja seda peetakse meil lõimumise heaks näiteks, selle sotsiaalset mõju hinnatakse väga suureks. Millisena näe te siin jalgpalli rolli ja võimalust? Eesti jalgpallikoondises on kindlasti erinevatest rahvustest Eesti elanikke, aga ma ei usu, et neid koheldaks kuidagi erinevalt, sest igaüks peab oma koha ausalt välja teenima. Minu arvates on jalgpall samasugune meeskonnatöö nagu kaitseväeteenistus, kus tulemus sõltub eelkõige kogu kollektiivi jõupingutustest. Meie ühiskonnas on paraku liiga palju individualismi ja kitsast kildkondlikkust. Jalg pall, nagu meeskondlik sport üldse, võiks
Foto: Mihkel Maripuu/Postimees/Scanpix
aidata säärasest liigrõhutatud individualismist ja kildkondlikkusest ülesaamisel. Ajal, mil riikide ja rahvuste piirid on hägustumas ja maailm muutub üha väik semaks ja negatiivses mõttes ühenäoli semaks, on sport üks väheseid valdkon di, kus riigid ja rahvad ennast näidata saavad. Kas Eesti inimesed oskavad oma riiki ja kultuuri hinnata või vahetatakse riigi ülesehitamise kohustus, vastutus ja võimalus pigem isikliku hetkeedu vastu ja unustatakse kultuuri roll isiksuse arenda misel, enese seotus oma päritolukohaga? Kas ja mida saaks siin jalgpall ära teha? Arvan, et kulub veel umbes kümme aastat, kuni Eesti poliitilised jõud ja rahvas hakkab mõistma meie ühiskonna põhiprobleemi – elanikkonna vähenemist. Masu ajal on negatiivsele iibele lisandunud uus ohtlik tegur: inimeste massiline lahkumine riigist töö ja leiva otsinguil. Võib karta, et paljud neist ei pöördu ka olude paranedes tagasi. Olukorra tõsidus ei jõua praegu veel inimeste teadvusse, sest igapäevaelus on raske hoomata, kas meid on saja või kahesaja tuhande võrra rohkem või vähem. Arvan, et eestlased oskavad oma riiki ja kultuuri hinnata. Pigem on probleemiks see, et kõike, mis meil on, peetakse liiga iseenesestmõistetavaks, mistõttu võivad igapäevased valikud ja otsused olla pikemas ajaperspektiivis vastutustundetud. Jalgpall ei saa siin midagi otseselt ära teha, küll aga kaudselt, luues ühtsustunnet. Kindlasti on iga tõsine jalgpallifänn oma maa patrioot.