raamat
Jalgpall okupatsiooni öös Vaapo Vaheri raamat “Jalgpall hingede öös” pajatab vuti osast meie kultuuriloos.Haarav ja sõnaosav tekst polemiseerib ka meie rahvusjalka huku üle, ehitades oma tõlgenduse üles aplombikale väitele, mida on väga raske tõestada. Indrek Schwede
R
aamatu idee on kiiduväärne ja Vaapo Vaher parim persoon, kes need kahe valdkonna – jalgpalli ja kultuuri – suhted suudab läbi valgustada. Õigupoolest pole mingit mõtet hakata tegema sisukokkuvõtet, sest iga katse jääks alla autori efektsetele sõnaleidudele ja mõttetriblingule. See on mõnus, lobe ja hariv lugemine. Kes raamatu kätte võtab, ei saa enne rahu, kui see läbi loetud. Nagu kriitik Rein Veidemann kunagi üht Vaheri raamatut retsenseerides autori kohta pillas: temaga juba igav ei hakka! Aga kuna kiitmine on igav, siis – nagu Jalka raamatuarvustustes tavaks – asugem kiiresti kriitika manu! Autor on kiskunud avalikkuse ette mitu oodatud ja ootamatut kultuurihiidu, kellel on olnud lähem või kaugem kokkupuude jalgpalliga. Esimesed peatükid annavad lugejale kätte selge rütmi – ühele isikule on pühendatud üks peatükk.
“
Saksa okupatsiooni ajal üritas Leetjärv korraldada vutimängu, mille tuludest saaks Estonia teatri uuesti üles ehitada.
„
Aga segadust külvab raamatu ülesehitus, mis pajatab ühest ja samast isikust pikalt-laialt eri peatükkides (Ernst Joll, Aleksander Antson, Voldemar Leetjärv) ja koguni ühest-samast sündmusest eri peatükkides (Antsoni-Sirge Venemaa reis). Rohkem informeeritud
lugejat tabab mõnegi peatüki puhul seetõttu väike pettumus: miks on autor välja jätnud selle ja selle põneva juhtumuse või detaili? Alles mõni lehekülg hiljem selgub, et unustatud pole siiski midagi olulist. Estonia meeskonna väravavahist ja Estonia teatri näitlejast Voldemar Leetjärvest on juttu kolmes järjestikuses peatükis, millest teine algab nii, et kui raamatut lehitsev inimene on otsustanud seda eraldi lugeda, ei taipa ta esiotsa suurt midagi. Sisuliselt jätkub teine osa sealt, kus esimene pooleli jäi. Juturaamatu puhul see ei häiriks. Aga persoonide vahel liigendatud teose puhul on lugeja harjunud raamatut sirvima, et talle huvitavamaid isikuid välja valida. Tõsi, selle veidrusega harjub lugemise käigus ära, aga häirivalt silma jäi see küll.
Leetjärv ongi selle raamatu üks huvitavamaid tegelasi. Peale mehe põnevate rollitäitmiste näite- ja jalkalaval kirjutab Vaher, kuidas pärast Vene taasvallutust 1944. sügisel kutsus Leetjärv ajalehes taasorganiseeruma Kalevi ja Estonia endiseid jalgpallureid. See oli oktoobri algul. Raamatule lisaks on põnev mainida, et kaks nädalat varem Saksa okupatsiooni ajal üritas Leetjärv korraldada vutimängu, mille tuludest saaks Estonia teatri uuesti üles ehitada. Vutiplatsil pidid kohtuma sakslaste legendaarne MM Reval ja teiste klubide parematega tugevdatud jalgpalli-Estonia või Tallinna koondis (1). Teade ilmus ajalehes 13. septembril, kui venelased olid juba Lõuna-Eestis. Pole märke, et järgmisele nädalale planeeritud matš oleks toimunud – järgmisel nädalal, 22. septembril olid punaväed juba Tallinnas.
Ei hoidnud ajalugu oma saladust
Minu ainuke irin persoonivaliku üle on Artur Adson. Tema seos jalgpalliga on pisut pingutatud: mees on ühes oma spordivastases kirjutise pikas loetelus maininud ka “jalgpallilööjaid”. Kogu muu jutt Adsoniga seoses on spordist üldiselt ja langeb seetõttu ansamblist välja. (Oletamisi on Vaher kirjutanud ka Egon Ranneti seostest jalkaga, mida ta otsesui tunnistab). Osava sõnaseadjana kangutab autor Adsoni peatüki lõpu Harald Tammeri isiku kaudu jälle jalka juurde tagasi, mainides, et Tammer oli ka meie sporditerminoloogia loojaid. Tammeri näite teinuks tüsedamaks ja jalgpallipärasemaks, kui autor lisanuks, et Tammer oli ka vutiterminoloogia 2010 DETSEMBER JALKA
37