2 minute read

Küünlavalgel kaugel Hiinas

2014. aasta märtsikuu Jalka kaanel oli Raio Piiroja, kes meenutas oma päeviku abiga pöörast aega Hiinas Chengdu Bladesi meeskonnas. Kohale jõudes tuli Piirojal näiteks ootamatult juba esimesel päeval hommikuse trenni järel õhtul treeningmängus platsile minna. „Soojenduse tegin püsti magades. Mängisime 2000 meetri kõrgusel ja see lõi kohe klapi kinni, suu ahmis õhku. Lõpuosa mängisin ainult tahtejõuga.“ Teises kultuuriruumis ja harjumatus keskkonnas tuli Piirojal harjuda üsna karmide reeglitega. „Praktikas nägid uued reeglid välja nii, et kell 23.00 lülitati elekter välja, et me ei saaks vaadata telerit ega kasutada internetti. Hakati kontrollima, et me 23.20 oleksime voodis. Et me näeksime öösel tualetis käia, anti meile esimesel õhtul küünlad. Edaspidi jäeti elekter alles, aga teler ja internet kadus õhtul ära. Iga õhtu korjati nutitelefonid ja iPadid ära. Selle tegime siiski ruttu selgeks, et eurooplaste asju ei näpitaks. Meile jäid tehnikavidinad alles. Välismängudele sõites jälgiti, et me ei kasutaks tehnikat. Bussis, lennukis ja lennujaamas oli telefoni näppimise eest trahv 300 eurot.“

Advertisement

Jalka kolumnist, kahe jalkapoisi ema Kirsi Altjõe imestas oma veergudel, et noortetreenerid katsetavad sageli võistlustel oma võistkonnaga. „Mis siis trennis tehakse, kui alles võistlustel hakatakse katsetama, kes üldse mida oskab ja millist positsiooni mängima sobib? Kas lapse talent ja loovus tõesti avalduvad alles pingeolukorras ja trennis lihvitakse tehnikat, antakse ainult hea füüsiline põhi? Isegi iseloomu ja ambitsioone ei kaardistata? Paneb siiralt imestama, kui tähtsal turniiril hakatakse loterii-stiilis katsetama. Aga kui paneks väravavahi hoopis ründesse? Või tipuründaja keskväljale ning väravasse vasaku äärepooliku? Vahetaks platsilt korraga kogu pundi välja! Ja siis tõdetakse – oh, ei tulnud midagi välja! No pole midagi, õpime. Miks seda õppetundi ei võiks saada kodus, trennis või sõpruskohtumisel, mitte sadade kilomeetrite kaugusel?“

Ajakirja peatoimetaja Indrek Schwede tutvustas seevastu lugejatele president Lennart Meri seotust või mitteseotust jalgpalliga. Spordivõõra inimesena oli Meri tol hetkel ainus president, kes ei olnud külastanud Eesti jalgpallikoondise mängu, kuid taipas sellest hoolimata vuti tähtsust ja leidis viise, kuidas jalgpalli kõnedes kasutada.

Venemaal peamiselt endiste Nõukogude Liidu vabariikide osalusel toimunud Kubok Sodružestvo turniiril tegi Martin Reimi juhendatud Eesti U21 koondis tugeva esituse, jõudes poolfinaali. Reim kiitis selle eest üsna värskelt valminud EJLi jalgpallihalli.

„Sisehalliga on efektiivsust juurde tulnud. Me ei kaota enam 3–4 kuud kohapeal tammumiseks, vaid saame edasi areneda,“ sõnas Reim. 2014. aasta veebruaris teatas karjääri lõpetamisest Eesti meestekoondise rekordväravakütt Andres Oper, kes andis sel puhul pressikonverentsi. Matusemeeleolus alanud sündmus lõppes siiski lõbusamates toonides, kui Oper hakkas meenutama uhke karjääri parimaid mänge ja löödud väravaid. Jalka toimetaja Siim Kera (fotol) viis läbi põneva osaluseksperimendi, kui tegi kaasa Jürgen Henni juhendatud FC Flora duubelmeeskonna treeningu. Keral läks raskeks juba soojendusharjutustel, kus tuli joosta nii selg ees, külg ees kui vahepeal üle minitõkete hüpata. „Kolm ringi hiljem ei saa ma enam midagi aru. Miks ma lihtsalt joosta ei võiks? Kui ma enne teoks ei saanud, siis nüüd liigun ma umbes selle väikese elaja maksimumkiirusel. Vaimusilmas näen kõmumeedia väljaannete pealkirju: „ŠOKK: ajakirjaniku ajas hauda soojendus“. Järjest hullemaks läheb ning järjest rohkem saan aru, miks ma pole viimasel ajal jalgpalli mänginud. Võhma ei ole.“

Intervjueeriti veel Katrin Kaarnat, Viktor Metsa ja Anni Koppelit, postritel olid Andres Oper, Thiago Silva, Marek Hamšík ja Michael Carrick.

Loe Jalka vanu numbreid aadressil www.issuu.com/jalka!

This article is from: