10 minute read

30 aastat jalgpallikohtunikuna. Nelja kange kogenu lood

1994. aastal kogunes esimeseks kohtunike kursuseks kokku kirev ja õpihimuline seltskond jalgpallisõpru. Esimene lend oli silmapaistev, sest sealt sirgus nii mõnigi tippkohtunik, kes jäi jalgpalliga seotuks ka pärast vile või lipu varna riputamist. Vilistlaste nimekirjast võib leida näiteks Sten Kaldma, Are Habichti, Heigo Niilopi, aga ka Hannes Reinvaldi, Artur Tellingu ja Margus Kotteri. Samal aastal lõpetas kohtunike kooli Ida-Virumaal ka Dmitri Vinogradov. On muljetavaldav, et need neli meest on tänini aktiivselt kohtunikutööga seotud!

Tekst: Eva-Maria Kriisa

Advertisement

Hannes Reinvald

(29.07.1971)

Praegune kohtunike vaatleja ning EJLi kohtunike komisjoni liige (vastutusalad on kohtunike füüsiline ettevalmistus, arengugrupid ja naiskohtunikud).

Kuidas ja miks sinust kohtunik sai?

Minu arust oli niimoodi, et nägin kuskil kuulutust, et jalgpalliliit organiseerib kohtunike kooli. Heinart Kaat ja Oleg Timofejev olid need, kes siis kohtunike kursused tegid. Mul isa oli nii vuti- kui hokikohtunik ja sealt oli teadmine ja reeglite tundmine olemas. Mõtlesin siis, et käin sealt kursuselt läbi ja vaatan, mis nad seal räägivad.

Milline su seos jalgpalliga enne kursusele minekut oli?

Huvi oli suur. Vaatasin seda ja oskuste piires mängisin ise ka, aga kõrgel tasemel see ei olnud.

Hannes Reinvald ei tegutse küll enam aktiivse kohtunikuna, kuid on tänini tuntud suurepärase füüsilise vormi poolest.

Foto: Katariina Peetson

Nüüd on sellest kursusest üksjagu aega möödas. Mis sind jalgpalli juures nii pikalt hoidnud on?

Ma arvan, et enamikul kohtunikel on olnud nii, et ise mängimine lõpetatakse mingil tasemel ära, aga kohtunikuna saad sa kõrgemal tasemel mänguga seotud olla ja saad sellest osa. Eks see nii ongi, et mida kõrgemal tasemel mängus sees olla saad, seda suuremaks see motivatsioon kasvab. Mida ägedamaid mänge vilistamas käid, seda suurem on eduelamus.

Milliseid hetki oma karjäärist sa kõige eredamalt meenutad?

Eriti eredalt on meeles ikkagi kõik need mängud, kus on olnud suured staadionid ja täismaja. Näiteks Amsterdami Ajax, Spliti Hajduk, Türgis oli Kayserispor – kõik need, mis on toimunud vutiriikides täismaja ees ja on sellised mängud, mida meie inimesed muidu telekast või pealtvaatajana näevad. Ilmselt on see nii nagu koondisemängijatelgi – kui lähed kuskile, kus on palju publikut, on selles sees olla hoopis teine tunne kui mõnel meie meistriliigamängul, kus on ka üksikud hõiked kuulda. Möllu sees on äge olla.

Kohtunikuamet on olemuselt küllaltki raske. On sul lugejatele jagada mõnda nõuannet, soovitust või mõtet, mis sind ennast nende aastate jooksul aidanud on?

Esiteks on oluline soov ennast arendada, et keerulistest olukordadest välja tulla, ise kasvada ja nendest õppida. Algul on kõik need madalamad liigad ja noortel kohtunikel surve peal, aga siis ongi olulisel kohal soov areneda, enesekindlust kasvatada ja usk, et see ei saa nii keeruline ja raske olla. Teine on muidugi see seltskond, kes on sellest kadalipust läbi tulnud ja tippu jõudnud – need on ägedad, erilised ja tugevad persoonid.

Artur Telling (23.04.1976

)

Lõpetas tippliigades abikohtunikuna tegutsemise 2021. aastal, aasta hiljem sai Tellingust kohtunike vaatleja.

Kuidas ja miks sinust kohtunik sai?

Raadiost tuli kohtunike kursuse kohta kuulutus ja ema arvas, et ma võiksin sinna sobida. Nii ma siis läksin vaatama. Üks mu klassivend oli seal juba ees, nii et saime rahulikult kahekesi käia. Jalgpalli mängisin ise hoovis ja meeldis, äge oli.

Mis sind 30 aastat jalgpalli juures hoidnud on?

Siin on kaks peamist asja. Esimene on värskelt niidetud muru lõhn enne mängu. See on hea tunne. Teiseks on see üks võimalus olla osa suurest mängust. Jalgpalli ma omal ajal ei mänginud, aga kohtunikuna sain sellest toredast mängust osa võtta küll.

Mida sa tagasi vaadates oma karjääri tipphetkeks pead?

Eesti karikafinaalis on õigust mõistetud ja mõned korrad olen välismaal Euroopa liigas ka õigust mõistnud, need ongi sellised kõige kõrgemad mängud olnud. Samas on olnud teisigi päris toredaid mänge. Kümmekond aastat tagasi oli üks Tallinna kultuuripealinna turniir, kus Flora mängis Belgia klubi Genkiga, ning see oli ka päris tore. Kohtunike seltskond ise on ka hästi äge olnud.

Kuidas sa seda seltskonda kirjeldaksid?

Lõbusad! Nagu Jaan Pehki laul „Me ei laula raha pärast“, siis raha pärast kohtunikutööd ei tehta. Okei, raha natuke aitab ka, aga me teeme seda sellepärast, et see meile meeldib, ja kui see asi meile meeldib, siis selle arvelt tuleb see hästi välja ka. Selle tõttu on lahe rääkida kuttidega erinevalt elualalt, mängudele sõidud ja tagasisõidud... Selline lahe seltskond.

Millise nõuande, mõtte või soovituse annaksid teistele kohtunikele, et sellel küllaltki karmil alal vastu pidada?

Üks teine kõva kohtunik on öelnud, et rahulolematus kohtunikuga on selleks, et mõjutada tema

Artur Telling (paremal) 2021. aastal pärast naiste karikafinaali.

Foto: Liisi Troska järgmist otsust. Tegelikult isiklikult neil mängijatel, treeneritel ja pealtvaatajatel sinu vastu midagi ei ole. Neil on täitsa ükskõik sinust, aga nad tahavad mõjutada sinu järgmist otsust. Kui sa kohtunikuna saad aru sellest, et see ei ole suunatud mitte sinu, vaid sinu järgmise otsuse vastu, siis ei ole see nii valus seedida. Kui noorema kohtunikuna olid rasked ajad, mil treenerid või mängijad ei olnud rahul, siis oli tol ajal ka ähvardamisi. Sellises olukorras on kõige parem soovitus kindlasti helistada mõnele vanemale kohtunikule ja talle ära rääkida, sest rääkimisest on väga palju kasu. Nad oskavad öelda, et seda on kõigil olnud, ning selgitada, kuidas sellega toime tulla. Jah, mõni mäng ei tule hästi välja, aga oluline on seda mitte põdema jääda. Praegune kohtunike tugistruktuur on väga hea: rääkida saab piirkonnajuhi või mõne vanema kohtunikuga. Helistage, mitte keegi ei saada teid kukele!

Margus Kotter (14.11.1970)

Praegune saalijalgpallikohtunike arengurühma eest vastutav isik, tegutseb kohtunike vaatlejana nii muru- kui saalijalgpallis.

Margus Kotter on tänapäeval rohkem seotud saalijalgpalliga.

Foto: Katariina Peetson

Kuidas võtsid vastu otsuse, et sinust saab kohtunik?

Kõige esimene mäng oli mul 1984. aastal rajooni meistrivõistlustel. Kuna kohtunik ei tulnud kohale, vilistasin mängu mina. Olin siis 13aastane. Kui ma olin juba 16–17, siis sain ka raha: Jõgeva rajooni meistrivõistlustel kolm rubla mängu eest. Mulle hakkas see siis meeldima, mängisin ise veel samal ajal maakonna tasemel ja hiljem ka Eesti esiliigas. Kui ma tulin sisekaitseakadeemiasse õppima, nägin Spordilehes kuulutust, et on kohtunike kool, ja mõtlesin, et miks mitte. Paralleelselt käisin ka korvpallikohtunike kursusel, aga jäin kuidagi jalgpalli juurde ja esimesed mängud tulid juba kiiresti. Eks mind muidugi pandi vilistama, sest ma olin paras mölalõug. Sain mölisemise eest kollaseid kaarte ja ei olnud kohtunikega rahul.

Mida sa sellest esimesest mängust mäletad, kui 13aastasena juhuslikult kohtunikurolli sattusid? Ma ei mäleta täpselt, kes mängisid, aga mäng toimus Jõgeva aleviku staadionil. Ega ma reegleid eriti ei teadnud, vaatasin, kus viga on või ei olnud. Assistente ju siis veel ei olnud. Niimoodi ma siis tegin ja kuidagi see mäng lõppes. Mis tulemusega, ei mäleta, aga vitsu ma selle eest ei saanud ja oldi rahul. Mäng oli siis hoopis teine.

Kohtunike koolist on nüüd üksjagu aega möödas. Mis sind 30 aastat jalgpalli juures hoidnud on?

Suur mõjutus oli kindlasti see, et olin poolteist hooaega vilistanud, kui sain juba meistriliiga üleminekumängu – kõik probleemidega kohtunikud võeti maha ja seega kohtunikke meil eriti polnud. Esimene mäng oli mul Kohilas Hiiumaaga, mäletan, et Tutk ja Pajunurm mängisid võistkondades.

Aivar Pohlak nägi seda mängu ja tuli küsis pärast, et kas mul on huvi teha ka kõrgemal tasemel mänge. Ütlesin, et muidugi, ma ei kartnud midagi.

Kindlasti määraski ka see, et me saime päris kiiresti kohe meistriliigasse, kus tuli end tõestada, ja me jäime ellu. Suur motivatsioon oli ka tasu. Tänasega ei saa seda võrrelda, aga kolm mängu meistriliigas oli rohkem kui minu kuutasu politseinikuna. See motiveeris ka seal tasemel püsimiseks tegutsema, sest alla kukkudes olid tasud palju väiksemad.

Hea punt oli meil ka koos. Me käisime ka mängudeväliselt üksteise ja perekondadega läbi, meeskonnavaim oli hea. Selle aja kohta olid mängud ka huvitavad, intriigi oli palju. Intriig oli muidugi teistmoodi kui täna, tol ajal olid olemas ka näiteks kuritegelike grupeeringute omanduses olevad jalgpalliklubid.

Mida sa tagasi vaadates oma karjääri tipphetkeks pead?

Raske öelda. Olen kaks karikafinaali ja mitu otsustavat mängu vilistanud, aga eks iga poisi unistus on olla platsil, kui mängib Brasiilia. Minul õnnestus see 2009. aastal Eesti–Brasiilia mängul, kus ma olin neljas kohtunik, ja see oli väga suur au. Olen praegugi seda mängu üle vaadanud ja oma lastele näidanud.

Kindlasti oli oluline ka esimene rahvusvaheline mäng, mida siin Eestis vilistasin. Eks neid mänge on palju, aga võibolla oli tipphetk hoopis see Kohila ja Hiiumaa mäng, kus mind märgati. Tänu sellele sain ma üles ja tänu sellele olen ma jalgpalli juurde jäänud.

Anna lugejale mõni soovitus või nõuanne, mis sind ennast sellel pikal teekonnal aidanud on. Ole sina ise, ära muutu robotiks! Igal kohtunikul on oma iseloom, eneseväljendus ja käekiri. Ära karda otsustada ja eksida – elus teeme me niikuinii palju eksimusi ja küll me neid siis parandada saame. Ole aus enda ja teiste vastu, siis kõik laabub. Kui hakata vingerdama või tahta kellelegi miskit platsil kätte maksta, tuleb see elus tagasi. Ole hea inimene, aga karm ja õiglane.

Dmitri Vinogradov (28.05.1974)

Premium liiga abikohtunik; läbi aegade enim kõrgliigamänge teenindanud õigusemõistja; FIFA kategooria kohtunik 2006–2018.

30 aastat on mööda läinud, aga Dmitri Vinogradov toimetab endiselt tipptasemel abikohtunikuna!

Foto: Liisi Troska

See, et Dmitrist saab jalgpallikohtunik, oli tegelikult tähtedesse kirjutatud. Raja olid ette käinud kümme aastat varem vilistamist alustanud isa Valeri ja onu Sergei, kes mängisid enne kohtunikutööd pikalt ka koos jalgpalli. Isa suunamisel leidis Dmitri end kolm aastakümmet tagasi, 1994. aastal kohtunike koolist. „Jalgpall ei olnud minu jaoks uus asi: olin sellega lasteaiast saati koos ujumisega tegelenud,“ räägib Dmitri. „Tol ajal oli kohtunike arvu poolest Eestis raske aeg ja isa soovitas proovida.“

Algusaastad kulgesid klassikalist rada mööda: esmalt vilistas ta noorteturniire ja -mänge, seejärel tulid jalgpalliliidult määramised madalamate liigade mängudele ning kuna amet sobis hästi, jäi ta sellega tegelema. Küll aga oli kohtuniku igapäevaelu praegusega võrreldes kardinaalselt erinev – lausa nii erinev, et Dmitri sõnul ei saa neid aegu võrreldagi. „Alustades varustusest ja lõpetades mängijate suhtumisega. Treeninguprotsess ei olnud kindlasti nii põhjalik kui meil praegu. Ka ettevalmistuse osas on erinevus väga suur,“ toob Dmitri mõned näited. „Selles mõttes on praegu tehtud palju samme edasi.“

Isa ja onu roll Dmitri karjääris on olnud hindamatu. „Pilt nendest kohtunikena oli pidevalt silme ees ja nende eeskuju mõjutas mind palju. Nägin, et kõik on võimalik ja minu enda kätes,“ räägib Dmitri. Eriti vahva põlvkondade lõimumine oli umbkaudu 20 aastat tagasi, mil peakohtunik Valeri ning abikohtunikud Dmitri ja Sergei kuulusid mängul kolmekesi brigaadi. „Kindlasti oli see eriline – ei juhtu iga päev, et ühe pere mehed on koos väljakul!“

Oma esimese mängu kõrgliigas tegi Dmitri 1997. aastal ehk kolm aastat pärast kohtunike kooli lõpetamist. Kuigi teekond noorteturniiridelt Eesti parimate meeskondade mängudeni oli küllaltki kiire, tuli ta muutustega toime, sest muud varianti eriti ei olnudki. „Tol ajal ma sellele nii ei mõelnud, sest kui läks nii edukalt, siis miks mitte? Mulle sobis see hästi,“ meenutab ta. Algusaastatel oli nii edukamaid kui vähem edukaid mänge, ent järjepidevalt iseend analüüsides käis ka areng ja töö on alati nõuetekohaselt tehtud olnud.

Tänapäeval üldjuhul ükski õigusemõistja nii kiirelt end kõrgeimal tasemel proovile panema ei pea ega saagi seda teha, sest enne tuleb edukalt läbida eri arengugruppide tasemed. Kuidas näeb aga olukorda Dmitri – kas, pea ees, võõrasse vette hüppamine on tegelikult kasulikum või on pikem elukaar tõhusam lähenemine? „Mulle tundub, et ühe kuni kolme aastaga ei saa kohtunikuks saada. Isegi kui alustad noorena, nagu praegu alustatakse kooliajal. Arvan, et vähemalt viis aastat läheb madalamates liigades ja siis edasi kõrgliigasse liikuda tundub juba mõistlikum. Minule meeldib see lahendus rohkem kui noore kohe, pea ees, vette viskamine. Aga eks kõik kokkuvõttes sõltub inimesest,“ ütleb Dmitri.

Sel aastal täitub lisaks 30 aastale kohtunikuna veel üks ümmargune number – nimelt tähistab Dmitri tänavu 50. sünnipäeva. Peale selle, et tegemist on vanima praegu Premium liigas tegutseva kohtunikuga, sai Dmitri mullu oma nime kirja ajalooraamatutesse: 9. juulil toimunud Harju JK – Tammeka mängul teenindas ta kõrgliigas oma 526. kohtumise, millega tõusis läbi aegade enim mänge teinud Eesti kohtunikuks. Varasem rekord, 525 mängu, kuulus Hannes Reinvaldile. Vinogradovi nimel on enne algavat hooaega aga juba 532 mängu.

Tõsiasi on, et Dmitri jagab Eesti liigamängudes tihti väljakut endast küllaltki nooremate ja vähem kogenud õigusemõistjatega. Oma rolli kirjeldades jääb ta ise küll tagasihoidlikuks, ent kahtlemata on ta aastate jooksul saanud noortele anda nii mõnegi väärtusliku õpetussõna. „Mängul olen ma tavaline brigaadi liige ja me kõik oleme võrdsed – nii mina kui nooremad kohtunikud, eriti kui me oleme tippkohtunikud. Samas on mõnikord ikka vaja miskit noorematele kolleegidele öelda, viisakalt muidugi! Näiteks madalamates liigades olen tihti noorematega olnud ja siis olen neid ikka suunanud miskit paremini tegema,“ räägib Dmitri.

2022. aastal omistati Dmitrile EJLi hõbemärk, kuna just tolle aasta kevadel täitus tal kohtunikuna Premium liigas 500 mängu. Tagantjärele tunnistab ta, et seda numbrit ta teadlikult taga ei ajanud. „Minu jaoks oli see kindlasti eriline saavutus. 500 mängu – no ei kujuta ette, kuidas üldse! Ausalt öeldes ma sellele enne eriti ei mõelnud ja tegin lihtsalt oma tööd. Aga siis juhtus nii! Minu jaoks on see ilus ja tähtis number, mis näitab, et kogu minu elu ongi tegelikult jalgpalliga seotud,“ meenutab Dmitri.

Vinogradovi 30 aasta pikkusele teekonnale on jäänud ka mõni keerulisem periood. Üks neist oli

1990. aastate lõpus, mil vaba Eesti kohtunikkonnas viidi läbi intensiivne eestistamine ning nii mõnelgi vene rahvusest õigusemõistjal tuli areenilt lahkuda. „Mäletan seda hästi. Ütleme nii, et see ei olnud lihtne aeg. Kui ausalt öelda, siis tol ajal tegin igat mängu teadmisega, et see võib jääda mulle viimaseks. Kui ma rangelt eksin, näiteks. Mõnikord olid sellised mõtted. Samas ei tunnetanud ma, et keegi oleks mind ka otseselt survestanud midagi teistmoodi tegema,“ võtab Dmitri selle perioodi kokku. Tol ajal kerkis areenile aga mitu Eesti õigusemõistjat, kellest paljud on küll vilistamise lõpetanud, ent Dmitri toob esile sellised nimed nagu Hannes Reinvald, Hannes Kaasik, Jaan Roos ja Kristo Tohver.

Lisaks pikaaegsele tegutsemisele kohalikes liigades on Dmitri pikki aastaid olnud ka rahvusvaheline kohtunik. FIFA litsentsi sai ta 2006. aastal ning esimene ametlik rahvusvaheline mäng toimus Põhja-Iirimaal Belfastis, kus sealne U21 koondis kohtus Liechtensteini eakaaslastega. „Minu jaoks on see unustamatu mäng. Enda tunnetuse järgi läks mul hästi. Vaatleja oli ka üldjoontes rahul, aga tõi välja mõned vead, mida me temaga pärast mängu arutasime. Ütleme nii, et hinne ei olnud päris rahuldav, aga minu enda tunde järgi läks hästi! Mõnikord juhtub, et enda vaade on teiste omast erinev,“ meenutab Dmitri esimesi samme rahvusvahelisel areenil.

Omamoodi eriline oli ka Dmitri viimane rahvusvaheline mäng, kui 2018. aastal kohtusid Belgradis Serbia ja Leedu koondis. Kuna juba varem oli teada, et just see mäng jääb Dmitrile rahvusvahelisel areenil viimaseks, otsustasid teised asjaosalised sündmusele pidulikkust luua. „Pärast mängu kinkisid serblased mulle mängupalli koos võistkonnaliikmete autogrammidega. Oli väga uhke tunne!“

Teisi rahvusvahelise karjääri eredamaid hetki meenutades toob Dmitri esile ka 2011. aastal Saksamaal Gelsenkirchenis toimunud Euroopa liiga mängu, kus olid vastamisi Schalke ja AEK Larnaca. Mäng peeti Arena AufSchalke staadionil enam kui 50 000 pealtvaataja silme ees. „Staadion oli ilus, tribüünid olid täis – uskumatu tunne! Selliseid mänge ei saa me just iga päev.“

Mida soovitaks niivõrd suure kogemuste pagasiga õigusemõistja noortele ja tulevastele kohtunikele? „Kui soovid seda ametit proovida, siis julgemalt! Alustage ja ma olen kindel, et te ei kahetse. See on suur kogemus, mis tuleb lisaks sportlikule poolele kasuks ka tavaelus. See on uskumatu tunne. Kindlasti on nii paremaid kui halvemaid päevi, aga nii on see ka igapäevaelus.“ Kui Dmitri käest aga küsida, mis on niivõrd pikaajalise vilistamise juures järjepidevuse säilitamise valem, tunnistab ta lihtsalt, et kõige tähtsam on tahe. Sees peab olema see spordipisik, mis teeb tööst elustiili – ega Dmitri põhjuseta kohtunikuameti kõrvalt igapäevaleiba kehalise kasvatuse õpetajana teeni!

This article is from: