Poska Sõnumid 4.12.2015 #15

15

NR 12 | 2015

Tartu Jaan Poska gümnaasiumi koolileht

REPORTAAŽ

Teistmoodi töövarjupäev „Mina lähen töövarjuks tuletõrjujale / leiutajale / programmeerijale/ projekti haldajale / poliitikule / näitlejale / õpetajale,” rääkisid mitmed sõbrad juba nädal enne töövarjupäeva.

Ma olin ka registreerinud ennast ametlikult Playtechi projektijuhi varjuks, kuid kui lugesin kirja, mis selle kohta saadeti, siis ütlesin neile ära, kuna mina olin üks neljast noorukist, kes pidid kõik varjutama mitte projektijuhti, vaid Playtechi personalijuhti. Mõte teiste noorukitega Playtechi kontoris tähelepanu pärast võistelda ja töölehti töövarjupäeva kohta täita tundus liiga palju. Läksin varjuks hoopis oma isale!

Päev algas uniselt võiduka peapesuga. Aega on. Isa veel magas ja võisin rahulikult istuda ning eilset kooki degusteerides raamatut sirvida. Kui isa ärkas, läksime kohe tema kontorisse.

Ma reaalselt polnud pikka aega näinud, kuidas isa töötab ja tegelikult

täpselt ei teadnudki, mis ta ametikoht on. Tuli välja, et ta põhiliseks tööks on HOLOR OÜ firma juhtimine. Teate neid sätendavaid hologrammilisi kleepse viinapudelite peal? Need on kõik minu isa firma sissetoodud ja vist ka disainitud. Isa kontoris istusin ta kõrvale ja vaatasin, kuidas viimane e-maile sortis ja paarile vastas. Niimoodi umbes 15 minutit. Seejärel pani ta asjad kinni ja ütles, et on tehtud. Mida? Enamus tema tööpäevast sageli moodustab uute hobide avastamine ja vanade jätkamine, mitte rutiinne töö. Ta programmeerib mõnel hetkel riigi jaoks hobiks programmi, vahepeal mängib arvutimänge (Civilisation V ja veel midagi sarnast).

Aga minuga, peale e-mailide korrastamist, mõtles ta midagi muud teha.

Kuna viimasel ajal on mu elus domineerinud juhtimine ja ettevõtlus, siis mõtlesime, et äkki nuputame välja mõne uue firma või mobiilaplikatsiooni idee. Aja möödudes polnud

midagi pähe vupsanud, pakkusin välja, et äkki otsime internetist. Kindlasti on seal ideid, mida inimesed ise ei julge teostada, kuid pakuvad välja teistele. “Message in a bottle” oli idee lühikirjeldus, mille leidsime. Pakkusin välja idee, et GPSi kasutades jätta endast maha digitaalse kirja – ainult teatud koordinaatidele jõudes saab kasutaja avada sõnumi. Läksime mõlemad isaga elevile ning hakkasime kirjutama plusse ja miinuseid. Ja niimoodi veetsime tunnikese, kuni oli aeg lõunaks. Läksime La Dolce Vita restorani ja sõime pitsat. Isa viskas mind koju ning ütles, et töövarjupäev on läbi. Ootamatu lõpp.

Soovitan kõigil õpilastel ise oma vanematele tööle minna, kui seda varem pole teinud. Märkasin kontoris ja ka isa juures uusi asju, mida varem ei teadnud. Ei pea seda just töövarjupäeval tegema, nii et proovige järele! ■ Autor: Mart Piirimees Foto: Marleen Maask

2

PROBLEEM

4. detsember 2015

Raha mõjusfääris

JUHTKIRI

Elu algus

Haridustee jätkamine peale põhikooli on loogiline samm. Kuid õik tahavad kuhugi kuuluda, ometigi on sellel teel takistusi, elada täisväärtuslikku elu, alustades kodu ja kooli vahelisest maailma muuta ja ennast lei- kaugusest ja lõpetades elamisda. Kõik tahavad midagi ja tahavad kuludega.

K

seda kohe.

Selleks aga, et midagi saada, peab vaeva nägema. Just soovitu nimel töötamine on see ainuke aspekt, mida kõik vältida üritavad, kas või alateadlikult. Inimesed on laisad ja jäävad järjest laisemaks. Nüüd, kus internetist saab tellida kõike eluks vajalikku, pole vaja jalgagi majast välja tõsta. Ajal, mil meelelahutust saab sõna otseses mõttes käes hoida või seinale kinnitada, on aktiivne tegevus haruldaseks muutumas. Kuid maailmas on palju rohkemat kui mustad ruudud meie sõrmede valduses või lõputult informatsiooni hoomav infosüsteem, mis vastab meie kõigile küsimustele, olgu kas või valesti.

Tahan kõigile südamele panna, et eksperimenteerimine ja uurimine on positiivsed. Mugavustsoonist väljumine on kosutav. „Elu algab sealt, kus sinu mugavustsoon lõpeb,” nagu on öelnud ameerika kirjanik Walsch. ■ Piret Oja peatoimetaja

TOIMETUS Peatoimetaja: Piret Oja Reporterid: Pille Markov, Anita Sibul, Laura Männiste, Anett Vao, Lenna Uibopuu, Mart Piirimees, Jürgen Hendrik Voitka, Annika Paas, Madlen Müür, Kätlin Maran, Susanna Mõtsmees Kujundaja: Maarika Martins Fotograafid: Marleen Maask, Merili Mägi Soovid kaasa lüüa toimetuse tegemistes või tahaksid meiega midagi huvitavat jagada? Kirjuta meile! poskasonumid@gmail.com

Laura Männiste reporter Miks minnakse linnakoolidesse? Üks põhjus on see, et maakohtades pole võimalust keskkooli astuda. Eesti Hariduse Infosüsteemi andmete järgi on Eestis 186 gümnaasiumit või keskkooli, millest 72 asub Harju maakonnas, 20 Ida-Viru maakonnas, 19 Tartu maakonnas, 12 Lääne-Viru maakonnas ja Ida-Viru maakonnas on 20 keskkooli/gümnaasiumit. Vähem koole on Võru, Viljandi, Valga, Saare, Rapla, Pärnu, Põlva, Lääne, Järva, Jõgeva, Hiiu maakondades, kus koolide arvud maakonna kohta varieeruvad 1st-10ni. Lisaks on koolid koondunud suuremate keskuste ümber ja tahes-tahtmata peab õpilane kooli tõttu muutma oma tavalist elurutiini.

Linnakooli valikut mõjutab ka isiklik eelistus. Küsisin ühe poskalase käest, miks ta astus linna gümnaasiumisse. „Tunnen, et linnas on parem haridustase, kompetentsemad õpetajad ja suurel hulgal võimalusi ennast arendada,” vastas ta.

Kulud ei võrdu tulud Fakt on see, et kodust eemale kolimisega kaasnevad kulud, mis jäävad kanda vanematele. RAKE (sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskus) andmetel on 14-19 aastase noore elamiskulud ligikaudu 353 kuus.

Elamispinnad noorele on tavaliselt kas üürikorter, peretuttava juures elamine või õpilaskodu. Õpilaskodusid gümnaasiumiõpilasele on Tartu maakonnas 5 ja Tartu linnas vaid 1. Õpilaskodudes ei jätku kohti kõigile kaugemalt tulnutele ja selle tõttu on teine võimalus üürida korter.

Raskuskohaks on see, et õpilaskodudes jääb kuuüür 45-100 juurde, aga üürikorterid ületavad seda hinda kõvasti.

Gümnaasiumid, mis on riigigümnaasiumid, hüvitavad õpilasele majutuskulud kuni 50 kuus ja kooli ning tagasi alalisse elukohta sõidu kulud. Lisaks võivad omavalitsused hüvitada elamiskulusid/transpordikulusid, aga see varieerub ja kõik omavalitsused seda ei tee.

Lahendused?

Käistletav probleem on keeruline, sest kelle kohustus on tagada parim haridus noorele? Peavad seda tegema vanemad, riik või keegi kolmas? Praegusel hetkel on vähemkindlustatud noorte valikuvõimalused piiratud ja soov pürgida kaugemale jääb raha taha seisma. Olukorda aitaks parandada see, kui omavalitsused saaksid Foto: Kazimierz Popławski / www.eesti.pl Miks valitakse Tartu? eraldada raha noortele, kellel ei ole Tartusse suundus muudest oma- majanduslikult parimad võimalused. valitsustest 2014/15. õppeaastal õp- See annaks noorele võimaluse õppida pima 1900 õpilast, nendest 178 Tartu seal, kus ta tõesti soovib seda teha.

Jaan Poska gümnaasiumisse. Tartut Abiks oleks ka see, kui riik võimaldaks võidakse valida seetõttu, et noored gümnaasiumitel rajada õpilaskodunäevad oma tulevikku linnas elades sid. See kindlasti vähendaks majuvõi töötades ja paljud gümnaasiumid tusprobleeme. pakuvad laialdast valikainete võimaMuidugi kõik ei käi nii lihtsalt, et lust, mis haakuvad noorte huvide ja keegi soovib midagi ja seda tehaksegi. eelistustega.

Muudatuste tegemine on keeruline Teist aastat JPGs õppiv Mariliis ko- protsess, mille telgitaguseid tavainilis Tartusse, sest ta külastas linnas mene ei taipagi, aga tulevikus kõikitihti oma vendasid ja nii muutus Tar- dele õpilaste võrdsete võimaluste tu talle südamelähedaseks. Lisaks tekitamine on asi, mille poole püüelsellele tüdines ta ka kodulinna üks- da. ■ luisusest ja hakkas igatsema millegi uue ja huvitava järele. Lisaks kõigele on Tartu siiski heade mõtete linn!

ÕPETAJATE VEERG

4. detsember 2015

3

Teekond saalist kulisside taha Õppelajuhataja Mai Perillus: "Arvan, et hea õpetaja pole ainult see, kel on laitmatud ainealased teadmised ja oskused neid edasi anda, vaid head õpetajat iseloomustab ka suhtumine oma õpilastesse, oma ainesse ja oma töösse. Et õpetaja suudaks seesuguse terviku moodustada, peaks tal olema võimalusi ja aega tunda end ka mitteõpetajana, osaledes laulukooris, jooksumaratonidel, külastades teatrietendusi või reisides ringi.

Teisisõnu, õpetaja peaks oskuslikult tegelema nii ainesisese kui ka ainevälise enesekasvatusega. Tõsi, sageli võib vabal ajal kogetu seostuda veidral kombel ka õpetatava ainega. Kui õpetajal on inimesena sisu, on suure tõenäosusega ka ta aines sisu."

Merike Trubert õpetaja Triennaali peakorraldaja on Loit Jõekalda, kes alustas algselt Eesti kunstnikke koondava üritusega, aga iga korraga on see kasvanud – lisandunud on väliskunstnikke ja näitusekohti. Osalesin ise esimest korda triennaalil oma joonistustega ja tegin ettekande konverentsil aastal 2009.

Loomingulises joonistamises valminud Mati-Markus Kullamäe teos teemal käed.

Peale seda kutsus Loit mind appi 2012. aasta triennaali korraldustoimkonda. Ka siis osalesin joonistustega ja tegin ettekande, lisaks kureerisin ühe triennaali näitustest.

Seekordse triennaali korraldustoimkonnas olin Loit Jõekaldale abiks väliskunstnikega suhtlemises. Samuti olin žürii liige. Lisaks seadsin endale ülesande reklaamida triennaali frankofoonsetes riikides. See õnnestus nii hästi, et möödunud sügisest olin kirjavahetuses ligi saja prantsuskeelse

Loomingulises joonistamises valminud Kirsten Kiholase teos teemal portree.

inimesega (osaliselt oli ka triennaali ingliskeelne suhtlus minu õlgadel).

Valituks osutus kandideerinutest vaid osa, aga siiski oli seekordsel triennaalil kõige arvukamalt esindatud just Prantsusmaa (ka teistest prantsuskeelsetest riikidest osutusid mitmed kunstnikud valituks). 20. kuni 21. aug olin kohal nii Tallinnas kui Viinistul, kus tegelesin nii ingliskeelsete kui prantsuskeelsete triennaali külalistega. Osalesin ise taas joonistustega ja tegin ka ettekande.

Minu seekordne ettekanne „Drawing as a Creative Morning Exercise" andis ülevaate huvitavast kogemusest valikaine Loominguline joonistamine juhendamisest Jaan Poska Gümnaasiumis. Ettekannet illustreerisid kursuse raames loodud joonistused, mis teenisid kuulajate hulgas palju kiitust (sh EKA joonistamise õppejõude).

Meil on tõesti väga palju andekaid õpilasi.

Kogu töö joonistustriennaaliga on puhas hullumeelne entusiasm (tegutsedes kõigi ametlike töökohtade kõrvalt), selle eest ma mingit materiaalset tulu ei saa, küll aga saan hulgaliselt positiivseid emotsioone ja uusi tuttavaid. ■

4

PERSOON

4. detsember 2015

Loominguline aktivist 2015/16 õppeaasta algusest on õpilasesinduse uus president 11.a klassis õppiv Hele-Mai Mängel.

Lisaks koolielu aktiivsele edendamisele, tegeleb Hele-Mai ka palju muuga. Niisiis viisime läbi intervju, et saada rohkem teada õpilaste häält esindava Hele-Mai kohta.

Piret Oja peatoimetaja ▶ Millega Sa tegeled?

Sellest aastast sai minust õpilasesinduse president. Siiani ma ei kahetse seda. Arvan, et koostöö teiste õpilasesinduste liikmetega sujub hästi ja meil läheb kõik kenasti. Õpilasesinudse kõrvalt olen ma muidu ka väga aktiivne. Tegelen muusikaga ja mul on oma bänd.

Muidu olen laulmisega tegelenud umbes seitse aastat. Mängin ka kolme instrumenti. Lisaks meeldib mulle väga kirjutada. Kirjutan palju proosatekste, nii inglise kui ka eesti keeles.

Olen üldse hästi loominguline inimene.

selt aeglane. Ühte laulu oleme juba kaks kuud välja mõelnud. See ei ole üldse lihtne. Kui me lõpuks oma laulud ja mõned teiste artistide laulud selgeks õpime, siis saame panna kokku nn kava, ja võib-olla hakkame endale esinemisi ka otsima. Aga praegu niimoodi aktiivselt me ei esine. Pigem töötame selle nimel, et saaksime hakata kontserte andma. ▶ Kuidas toimub kogu produtseerimise ja arranžeerinugu protsess?

Teete seda isekeskis?

Jah, tegelikult bändis olev trummar on ise produtsent. Tal on oma stuudio, mis on alustavale bändile väga hea. Saab kõik asjad kohe ära salvestada. Ja kui mõelda teiste bändide peale, kes võivad alustada, siis neil ei

ole seda võimalust, et saavad kohe oma asju salvestada tipptasemel kvaliteediga stuudios. Kuigi see produtsent on minu eakaaslane, on ta seda teinud juba mõned aastad ja sellest piisab. Meil ei olegi mingisugust täisprofessionaali kuskilt välismaalt vaja. ▶ Kuidas on möödunud esimesed kuud õpilasesinduse presidendina?

Ilmselgelt on mul hoopis vähem aega, kuigi ma ei tunne, et kohustusi oleks rohkem. Mulle tundub, et olen koolis õpilasena autoriteetsem. Näiteks hakkasin seda tundma, et pean valima, mida hommikul selga panen.

Aga tegelikult meeldib mulle kõige rohkem see, et saan koolielus kaasa rääkida ja mingeid muudatusi läbi

▶ Milline on Sinu lemmik kooliväline tegevus?

Ma arvan ikkagi, et muusika, bänd, laulude kirjutamine, pilli mäng – kõik need. ▶ Kas esinete bändiga aktiivselt?

Praegu on periood, kus me tegelikult originaal laule püüame saada instrumentidele. Arranžeeringu ja produktsiooni periood – see on õud- Hele-Mai Mängel

REPORTAAŽ

Töövarjupäev Lenna Uibopuu reporter Algselt, kui töövarjupäev ja selle info välja kuulutati, arvasin, et ei võta sellest osa. Ilmselt määras otsuse ametialade nimekirjas puuduv südamelähedane elukutse. Minu meelt pani muutma õpetaja Mari Roostik isiklikult, kes pakkus välja, et keegi

võiks tulla tema töövarjuks. Olin nõus pakkumise vastu võtma pikemalt mõtlemata.

Suurem armastus eesti keele ja kirjanduse vastu kujunes välja põhikoolis, mil saime lugeda sügavama sisuga teoseid. Lisaks köitis mind väga, kui loominguliselt on eesti keelt võimalik õpetada. Näiteks õppisin sõna arhitekt õigesti kirjutama, kui eesti keele õpetaja meile selgeks tegi, et arhitektid teevad ainult tugevaid maju. Õpetaja Roostikuga veetsime töövarjupäeva teistmoodi, kui seda näeb

Foto: erakogu

ette tavaline kooliõpetaja päevakava.

Nimelt sain osaleda eesti keele õpetajate koolitusel ülikoolis. Loengut pidas meile eesti keele vanemteadur Tiit Hennoste teadusteksti kirjutamise teemal. Isegi kui pean tunnistama, et teadusteksti kirjutamine ei ole väga huvitav teema, suutis õppejõud selle nii köitvalt ette kanda, et jäin lõpuks suu ammuli kuulama. Eelkõige leidsin enda jaoks kasuliku selles, kuidas edukalt plagieerimisest hoiduda ja korrektselt refereerida.

Koolituse teisel poolel rääkis Hennoste meile lähemalt ajakirjandusest

PERSOON

4. detsember 2015

5

viia, sest kui sind õpilasena midagi häirib, siis see tavaliselt „kõrgemate võimudeni“ ei jõua. Võib-olla klassijuhatajani, aga sealt see edasi ei lähe. Õpilasesinduses saan öelda oma arvamuse ja seda arvestatakse ning selle kaudu toimuvad muutused. Ja õpilasesinduse presidendina on muidugi ka see, et vastutus ja sõnaõigus on palju suurem, ning selle tõttu saabki rohkem asju ära teha. ▶ Kuidas Sa kõike teha jõuad?

Eks vahepeal ikka on stressirohke.

Esiteks kipun ma olema see inimene, kes lükkab asju edasi. Ja samuti see, kes ei kirjuta väga tihti asju ülese. Nüüd on olukord paranenud, sest tahes-tahtmata õpilasesinduse presidendina ei tohi asju ära unustada.

Aga need stressirohked olukorrad tekivadki siis, kui ma ei ole enda aega korralikult ära planeerinud. Üks hetk tunnengi, et mul on nüüd 11. klassis uurimistöö ja muidu kool ning siis õpilasesinduse asjad. Kõik on kuhjunud ja siis püüan ennast elu eest pinnapeal hoida. Õnneks olen siiamaani suutnud ennast pinnal hoida. Ma

Õpilasesindus nalja ei mõista

Foto: õpilane koridorist

▶ Kui Sa saaksid ühe päeva veeta kellegi teisena, siis kellena?

Ma ausalt öeldes keegi teine ei tahaks olla. Aga kui ma saaksin valida üks päev mingi teise isikuga koos viibida, siis valiksin oma lemmik laulukirjutaja/artisti, kelleks on Charlie Simpson. Kahjuks väga vähesed inimesed teavad teda, aga tema on inimene kellega tahaksin koos laule kirjutada, muusikat teha, kitarri mängida.

Kui sul on hinge peal mure, siis ära Ta on minu lemmik artist. Minu jaoks on hoia seda endale ta imeline laulukirjutaja. Kui mul oleks püüan õppida asju mitte kuhjama, et võimalus selle inimesega tutvuda ja ei tekiks stressirohkeid olukordi. koos aega veeta, siis oleks see minu Öeldakse, et kes palju teeb, see jaoks kõige suurem au üldse. Aga päpalju jõuab. Ma ei ole siiamaani tões- ris keegi teine ma olla ei tahaks. ■ tust saanud. Ise koguaeg vingun, et aega on nii vähe. Samas võtan endale Hele-Mai: „Õpilasesindus on koht, kohustusi juurde ja jõuan. Ehk peab kuhu võite oma muredega pöördusee väljend tõesti paika? da. Ja meie, kui õpilasesindus, oleme tegelikult väga tähtis osa koolist, ja

saame kooli muutusi tuua. Kui sul on hinge peal mure, siis ära hoia seda endale. Tule räägi meile, sest me oleme eakaaslased ja jagame samasid muresid. Me seisame õpilaste huvide eest.“

ning sõna võttis ka eesti keele dotsent ja eesti vana kirjakeele vanemteadur Külli Habicht, kes arutles õpetajatega eesti keele riigieksami teemadel. Oli uskumatu kuulda ja näha, kui põlema võivad pedagoogid riigieksami mainimisel süttida. Eelkõige kurdeti, et eksam on etteaimamatu ning liialt laialivalguv ehk eksami tulemused sõltuvad liiga vähe eesti keele tundides omandatud teadmistest. Siinkohal panen kõikidele abiturientidele ja teistele gümnasistidele südamele, et tundides tuleb tähele panna, uudistel silm peal hoida ning võimali-

teks selleks, et anda tunniteemat edasi võimalikult originaalselt. Lisaks tunniteema edasiandmisele on õpetaja ülesanne ka noorte suunamine, arendamine ja väärtushinnangute tähtsuse rõhutamine. Peale töövarjupäeva kogemust, olen enam kui kindel, et soovin tõenäoliselt ülikoolis jätkata humanitaarerialal.

Kindlasti kutsun kõiki noori üles järgnevatel aastatel töövarjupäevast osa võtma. See on silmaringi avardav kogemus eriti ühe noore jaoks, kes ei ole oma tulevikuplaanides kindel. ■

kult palju oma silmaringi avardada.

See tagab kindlama enesetunde enne eesseisvat riigieksamit ning kindlasti tõotavad tulemused tulla palju paremad.

Töövarjupäev oli minu jaoks väga huvitav ja andis hea ülevaate, milline on õpetaja amet ning kuidas saavad väljaõppe pedagoogid. Olen siiralt tänulik õpetaja Mari Roostikule, kes oli nõus mind enda töövarjuks võtma.

Sain teada, et õpetaja ametit saab pidada vaid siis, kui sul on selle jaoks tõeliselt kirge ning pedagoogidelt nõutakse palju loomingulisust, näi-

6

REIS

4. detsember 2015

Kolme kuuga kohalikuks Veetsin modellina terve möödunud suve Taimaal. 1. juunil tegin enne ärasõitu füüsika arvestuse ning järgmisel hommikul olin juba Bangkokis. Esmamulje suurlinnast oli pehmelt öeldes üllatav.

Annika Paas reporter Taksoga tulevasse elamispaika sõites kõndis üks kana mööda teed ning esimesel jalutuskäigul tundsin, et hingamiseks õhku justkui polekski.

Kliima oli niiske ja palav ning kõik see segunes tänavatoidu aroomiga – algul oli see lõhn tõesti ebameeldiv, kui harjusin, muutus see boonuseks.

Ringi liikumiseks oli palju võimalusi. Kõige sagedamini kasutasin taksosid, mida tuli tee ääres käega viibates kutsuda. Enamus taksojuhte

Bangkok. Paat tipptunni ajal.

inglise keelt ei rääkinud, seetõttu oli sihtpunkti seletamine üsna keeruline.

Sageli näitasin linna kaarti, kuid tihti tuli ka ise seletada, seetõttu pidin ära õppima ka mõned taikeelsed sõnad.

Reeglina polnud taksodel isegi GPS-i ning kõik taksojuhid olid isemoodi.

Oli neid, kes oskasid inglise keelt ja rääkisid palju ning teadsid isegi Eesti ajalugu. Ühe taksojuhiga rääkisin peaaegu terve tee automarkidest, teine hakkas sõitma, kui olin taksosse istumas, üks jalg sees ja teine väljas.

Liiklusummikuid oli väga palju ning seetõttu kasutasin mõnikord ka mootorrattataksosid, taevaronge (BTS),

tuk-tukke ning metrood. Kõik liiklusvahendid olid meie mõistes odavad, näiteks taksosõidu alustustasu oli alla ühe euro. Ükskord tuli mulle mootorratta takso juht kätega kallale, kuna maksin paberraha asemel sentides.

Mündid lendasid mööda tänavat laiali, mina aga jooksin koju. Enamasti olid kohalikud siiski lahked ja sõbralikud. Kõige ekstreemsem, kuid samas ka kiireim ja odavaim liiklusvahend oli paat, mis sõitis prahist ja jäätmetest süsimustal jõel. Tipptunni ajal möödus tihti viis paati, enne kui ühe peale hüpata sai.

Tai köök on väga mitmekesine, proovisin iga päev midagi uut. Toidud on enamasti väga vürtsikad, kasutatakse ohtralt tšillit ja kookospiima.

Kõige paremad olid puuviljad, eriti päikesekollased mangod, mille maitsest tunnen Eestis puudust. Kõrvuti puuviljadega müüdi turul söögiks ka

Foto: erakogu

putukaid, mida ma siiski ei suutnud proovida, kuna olin tänavatel piisavalt hiigelsuuri prussakaid ringi jooksmas näinud. Iga nurga peal oli McDonald's ja Starbucks. Tavaline vahvlijäätis maksis McDonald'sis vaid 20 eurosenti.

Vabadel päevadel käisin linnaga tutvumas. Õnneks oli ülerahvastatud linnas ka suuri parke, mis mõjusid kui oaasid kõrbes. Ei olnud haruldane, kui keset parki jooksis peaaegu üle jalgade varaan. Huvitav oli see, et kell kuus päeval hakkas pargis mängima Tai hümn ning kõik pidid püsti tõusma, isegi jooksjad jäid seisma. Sama-

moodi oli kinos enne iga seansi algust. Kaubanduskeskused olid enamasti vähemalt viiekordsed ning kesklinnas oli selliseid üksteise lähedal neli tükki. Tutvusin mõne kohalikuga ning nendega koos oli mul võimalus Buddha päeval, mis on sealne rahvuspüha, tutvuda Tai kommetega, mis hõlmasid viirukite ja kimbu lilledega kolm korda ümber templi käimist ning Buddhale annetuste tegemist. Vabadel nädalavahetustel tegime teiste modellidega spontaanseid sõite Bangkokist välja imelistele Tai saartele, kus sai ujuda ookeanis.

Peale esimest kuud pidin uuendama viisat, selleks tegin läbi kolmepäevase reisi naaberriiki Laosesse.

Seal tundus kliima veel kuumem kui Tais ning tänavad olid nii tolmused, et sportautod ja mootorrattad olid valge linaga kaetud. Väga vaeste majapidamiste kõrval leidus uhkete rõdudega hooneid. Nii mõnigi reklaam oli kirjavigadega, näiteks Laoses toodetud õlle oma. Sellistes kohtades lihtsalt peab kõike läbi kerge huumoriprisma vaatama, on ju siiski tegemist ühe vähimarenenuma riigiga.

Augusti lõpus toimus Bangkokis järjestikustel päevadel kaks pommiplahvatust. Õnneks ei olnud olukord nii hull kui Pariisis, kuid siiski kannatasid süütud inimesed, minu tuttavad viibisid ühele plahvatusele väga lähedal. Pinget oli õhus palju, meil ei lubatud nädal aega kodust kaugele minna, kuna rünnakud olid suunatud välismaalaste vastu. Kui sellised sündmused toimuvad nii lähedal, on hoopis teine tunne, kui neist uudistest lugeda. Ausalt öelda oli päris hirmus.

Kolme kuu möödudes tundsin end peaaegu kohalikuna, oskasin soovitada huvitavaid kohti, pakkusin abi.

Kogemus oli võimas, hoopis teine tunne, kui geograafia tundides tundmatute riikide kohta internetist infot otsida. Mussoonid on muide tõsiselt eksisteerivad – vihmaperioodil sadas peaaegu igal õhtul ning tänavad olid üle ujutatud. Kindlasti soovitan võimalusel reisida ja uusi kogemusi hankida, kuna teooria pole kunagi nii kasulik kui praktika. ■

REPORTAAŽ

4. detsember 2015

7

Geenivaramusse „käpp sisse“ Madlen Müür reporter Mina olin 19. novembril töövarjuks Eva Mekkile ja Martin Tootsile. Päev algas natuke enne kella kümmet, kui Geenivaramusse jõudsin. Astusin julgel sammul uksest sisse, kõndisin Riia 23-st Riia 23 b-sse, sest majad on ju teatavasti ühendatud. Helistasin Steven Smitile, kellele mina pidin algselt töövarjuks olema. Vahepeal toimus aga muudatus, sest ma olen juba kõiki Geenivaramu ruume ja laboreid näinud ning tahtsin nüüd ainult laboritööd reaalselt teha. Seda ka mulle võimaldati.

Mulle tuldi alla vastu ja tutvustati Eva Mekkile, kes otsis mulle võimalikult väikese kitli, aga paraku pidin suuremaga ikkagi hakkama saama, mis muidugi ei seganud mind, vaid oli hoopis naljakas, kuidas ma ,,uppusin“ kitlisse. Läksime laboriruumi ning koheselt pandigi mind tööle.

Koos Evaga lugesime protokolli ja alustasin täisverest DNA eraldamist.

Kohe, kui olin selgeks saanud, mida ja kuidas tegema peab, mõistsin, et jah, just see ongi see, mida ma teha tahan.

Ma ei oleks aga arvanud, et see on

niivõrd spetsiifiline, raske ja täpsust nõudev töö. Iga natukese aja tagant kummikinnaste vahetamine ning puhtuse hoidmine on sellel alal tähtis. Geenitehnoloogia on just see, millega tulevikus tegeleda tahan.

DNA eraldamine kestis kokku üle 4 tunni, sest enamuse ajast oli DNA tsentrifuugis ning selleks ajaks leiti mulle teine tegevus – RNA eraldamine.

RNA eraldamine oli veel raskem, aga ometi meeldis see mulle rohkem

Madlen geenivaramus

kui DNA eraldamine. Martin Toots luges ingliskeelset protokolli ja ütles, mida on vaja teha. Põhimõtteliselt tegin kõike iseseisvalt ning see võttis aega üle tunni aja. Siis pidi RNA natuke aega seisma ja tegelesin jälle DNA eraldamisega. Pärast seda proovisin vereplasma ja valgete vererakkude eraldamist ning ka see tuli hästi välja. Vahepeal oli kosutav teepaus, kus tutvusin teiste geenitehnoloogia alal töötajatega ning üldse oli selline meeldiv õhkkond. Tundsin, et just sellises kohas ma tahangi töötada.

Seejärel tuli teha DNA-le ja RNA-le kvaliteedikontroll. Sain teada, et DNA oli õigesti eraldatud. Ka RNA ei olnud millegi tõttu lõhustunud ega kadunud, vaid sain tõesti RNA eraldamisega hakkama. Päev lõppes 14.30, kui olin peaaegu viis tundi laboris töötanud. Ütlesin Martin Tootsile ja Eva Mekkile head aega ja vastu sooviti kõike head ja ilusat koolis. Öeldi veel, et Geenivaramus on mul nii-öelda ,,käpp sees“. Olin ja olen siiamaani nii rahul terve päevaga, kuigi see töö on raske. Kõik vastas täpselt mu ootustele. Kõik töötajad olid sõbralikud ja terve päeva oli meeldiv õhkkond, mis siiamaani on nii värskelt meeles. ■

Foto: erakogu

Päev Lauri Mällo töövarjuna Jürgen Hendrik Voitka reporter Kui ma küsisin bioloogiaõpetaja Mällo käest, kas ta on nõus mind oma töövarjuks võtma, hoiatas ta mind kohe, et läheb konverentsile Tallinnasse ning ei luba mulle, et see võiks mind huvitada. Peaaegu iga päev enne konverentsi ütles ta, et mul on võimalus veel kellegi teise varjuks minna, kui soovin. Mind ta ümber veenda ei suutnud ning läksin siiski vapralt kaasa.

Koostöökonverentsil „Mida üks ei või, seda üheksa võivad“ diskuteeriti loodus- ja täppisteaduste ning tehnoloogia (LTT) populariseerimise üle noorte seas ja ühiskonnas. Kõigepealt tutvustati teadus- ja tehnoloogiapakti – eesmärke, tegevussuundi ja liitu-

misvõimalusi. Seejärel toodi näiteid pakti efektiivsusest, näiteks Tartu Tamme gümnaasiumi koostöö kooliväliste partneritega LTT õpetamisel, mida õpetaja Mällo soovib ka meie koolis läbi viia. Pärast kohvipausi toimus laudkondades arutelu, kuidas pakti kolm tegevussuunda koos võimalikuks muuta. Viimasena anti üle auhinnad parimatele LTT populariseerijatele. Õpetaja Mällo ütles, et kõige tähtsam tegevus sellistel konverentsidel on inimestega suhtlemine. Sinna oli tulnud ligi 200 teadlast, ettevõtjat ja õpetajat ning Lauri Mällo pidas kontakte väga oluliseks. Jah, see pole kindlasti tavaline õpetaja tööpäev, kuid leian, et on tähtsam just teada sellistest üritustest, kus peab suhteid looma. Tavalisi tööpäevasid on võimalik koolis iga päev näha.

Kui minult küsiti, et kas konverents on minu jaoks väga igav ning õpetaja töö nüüd hirmutav, vastasin eitavalt.

Koostöökonverents 2015 kindlustas mu tulevikuplaane ja mulle väga meeldis kogu päev. Tulevastel abiturientidel soovitan kindlasti osaleda töövarjupäeval – see aitab luua tulevikuplaane ning ka kontakte tulevikuks. ■

Tihe arutelu.

Foto: erakogu

8

ARVUSTUS

4. detsember 2015

„7x7“ „Lugedes lahkunud kolleegist kirjutatut, mõistsin, et kui sinu elust ähvardab saada raamat, on targem oma lugu ise ära rääkida.“ See arusaam ajendas Vahur Kersnat oma algselt pojale lugemiseks kirjutatud elulugu ka avalikkusega jagama. Raamat ilmus 2011. aastal Tallinnas ja osutus rahva seas ülimenukaks, purustades lausa müügirekordeid. Kuid mis on Kersna fenomen tegelikult, kes meedia vahendusel on jätnud endast üpriski salapärase mulje?

Kätlin Maran reporter Vahur Kersna on sündinud 1962. aastal Antslas ning lõpetanud Tartu Ülikooli ajakirjandusosakonna. Tegemist on menuka telemehega, kes on juhtinud mitmeid saateid, sealhulgas näiteks „Pealtnägija“, „Reisile sinuga“ ja „Sind otsides“. Ta on avaldanud kaks elulooraamatut ning mõlemad on osutunud ülimalt populaarseks. Raamatu „7x7“ lugemise teeb põnevaks see, et teos kirjeldab hästi Vahuri olemust ja eluolu, kuna mees on enda eraelu avalikkuse eest alati pigem varjanud. Vahur kõneleb teoses oma lapsepõlvest, spordilembusest, kahest armastusest, läbielamistest ja paljust muust. Teoses on lisaks Vahuri meenutustele häid sõnu ja lugusid jaganud ka tema sõbrad ja tuttavad.

Raamat on illustreeritud rohkete värvikate fotodega, mis ilmestavad kõrvalolevat teksti ning see muudab lugemise huvitavamaks.

Teoses räägib ta palju oma läbielamistest. 90-ndate Eestis polnud Vahur Kersna just kõige armastatum inimene, kuna ta julges teistest erineda ja oma uute ideede ja vaadetega teles eksperimenteerida. Seetõttu tekitas ta rahva seas pahameelt ning sai mitmeid sõimukirju vihastelt televaatajatelt ja mõnelt kolleegiltki. See aga ei takistanud Kersnat edasi tegutsemast ning oma soovide järgi käitumast.

Tänu oma sihikindlusele saavutas ta hiljem suurt edu, kui saade „Pealtnägija“ muutus ülipopulaarseks ning purustas vaatajarekordeid. Aja jooksul rahva viha pöördus ning Vahur sai

armastatud telemeheks, kes ta on tänaseni.

Lisaks teletööga kaasnenud probleemidele on Vahuril tulnud mitmeid kordi silmitsi seista surmaga. Raamatu viimastel lehekülgedel toob ta välja viis olukorda, mis oleks võinud lõppeda halvimaga ja tegelikult kimbutas teda ka üks raske haigus. Kuid kõigest hoolimata on ta saatuse tahtel õnneks meiega.

Peale teose lugemist mõistab, et mees, kes on teles jätnud väga saladusliku ja pigem tagasihoidliku inimese mulje, on tegelikult väga sihikindel ja ambitsioonikas persoon. Ta ei lõpeta enne, kui on ka ise oma looduga lõpuni rahul.

Minu jaoks on tegemist väga huvitava ja inspireeriva raamatuga, mille

„7x7“

lugemine ei tekitanud kordagi igavust. Julgen seda soovitada kõigile, kes ihkaksid teda lähemalt tundma õppida ning paljastada tema teles loodud saladuslikku loori. Raamatu lugemine läheb väga ruttu, sest peaaegu igal lehel on ka pilt, mis teksti ilmestades aitab kõike paremini mõista. Raamatu võtaksin enda jaoks kokku ühe lausega: „Elus tuleb kõigi öeldu viisakalt ära kuulata, kuid käituda vaid nii, kuidas endale õige tundub.“ ■

Kujundus: Asko Künnap ja Laura Künnap

4. detsember 2015

ARVUSTUS

9

„Ma ei kuku kunagi kokku, sest ma ei võta end kunagi kokku.“ Anett Vao reporter Andy Warhol (sünninimega Andrew Warhola) sündis 6. augustil 1928 Pittsburgh’is ja suri 22. veebruaril 1987 New Yorgis. Ta oli väga mõjukas Ameerika popkunstnik, näitleja, graafik ja filmitegija. Ta vihkas abstraktset ekspressionismi. 1962. aastal valmis tema esimene pildiseeria Campbelli supipurkidest. Andy Warhol kandis lõuendile mõne tuntud inimese fotosid. Tema kangelasteks said tolle aja kuulsused, nagu näitleja, laulja ja modell Marilyn Monroe, samuti näitleja Elizabeth Taylor, laulja Elvis Presley, aga ka presidendi abikaasa Jackie Kennedy. Kõrgeim summa, mis on makstud Warholi töö eest, on 100 miljonit dollarit. „Andy Warholi filosoofias“ ei olnud peateemat ega peaprobleemi, peatükkideks olid erinevad teemad: „Raha“, „Majandus“, „Kunst“, „Kuulsus“, „Armastus“ jne. Teos oli väga lihtsasti loetav ja ei muutunud igavaks, kuna iga peatükk oli erinevalt kirja pandud. Mõnes kohas rääkis ta tegelikest sündmustest oma elus, teises kohas aga seletas oma vaatenurka mõne teema kohta. Raamatul ei ole otsest sõnumit, küll aga paneb autor lugejat mõtisklema tekstis kajastatud teemade üle – kui tähtis on tegelikult kuulsus? Kuidas suhtuda „plastilisse ilusse“? Mis on „ilus“? Kui tähtis on rikkus? Kas kõike võib pidada eimillekski? Kas miski on elus üldse tähtis? Kuidas suudavad kaks inimest elu lõpuni igal hommikul üksteise nägu näha ja olla samal ajal „õnnelikus abielus“? Huvitavaks teeb raamatu see, et kuigi ta elas aastatel 1928–1987, siis tema mõtted, vaated ja ellusuhtumine on väga sarnased tänapäeva inimesega. Tekkis tunne, et ta teadis juba siis, milline saab elu tulevikus olema ja mõistis maailma väga realistlikul viisil. Raamat mõjus väga tõepäraselt ja ilustamatult. Kõik oli lihtsalt kirja pandud ning Warholi mõtted olid ausalt ja otseselt raamatus välja toodud.

Andy rääkis palju telefoniga ja vaatas televiisorit. Tema „naiseks“ oli

magnetofon, mille ta igale poole kaasa võttis. 3. juunil 1968 tulistas Warholi radikaalfeminist Valerie Solanas. Valerie süüdistas Andyt liiga tugevas mõjuvõimus tema üle. Andy sai raskelt vigastada ja pääses napilt eluga. Solanas mõisteti kolmeks aastaks tingimisi vangi.

Selle juhtumi tõttu oli Warholil edaspidises elus raske hakkama saada ning tal esines füüsilisi probleeme. Ta ei rääkinud palju oma usklikkusest, kuid ta oli katoliiklane.

Raamatus nimetas ta oma palgalisi „B-deks“, kellega ta samuti vestles telefoni teel. Ennast nimetas ta raamatus „A-ks“. Sealt tuleb ka alapealkiri: „A-lt „Andy Warholi filosoofia“ Foto: kirjastus Kunst B-le ja tagasi A-le“. „Andy Warholi filosoofial“ on sar- mul suuri ootusi ja ei osanud alguses nasusi Armin Käomäe „Lui Vutooni- midagi arvata, ma ei olnud sellest ga“. Andy Warhol oli üksik ja talle raamatust enne midagi kuulnud, seemeeldis nii elada, sest ta ei tahtnud ga puudus mul eelarvamus. Raamat abikaasat ega lapsi, ta veetis suure osa osutus minu jaoks väga mõnusaks ja oma päevast televiisorit vaadates. Ai- humoorikaks lugemiseks. Mulle nuke suhtevorm, mis talle sobis, oli meeldis, et raamat ei olnud üles ehitelefoni teel rääkimine, nii, et mõle- tatud kronoogilises järjestuses, vaid male inimesele jääks alles „privaate- peatükkidena, milles Warhol jagas lu“. Lui oli samuti väga üksik ja oli korraga nii oma elukogemusi kui ka mõnes mõttes „üksindusest“ hullu- maailmavaateid. Raamat ajas mind mas. Tal oli peas palju mõtteid, koha- heas mõttes naerma ja mõne koha ti tundus talle iseseisev elu suure- peal ka tõsiselt maailmaasjade üle pärasena ja ta tundis ennast kui mõtlema – seal leidus palju huvita„maailma tipus“, teisalt ei suutnud ta vaid, naljakaid, tõeseid ja „ärapaneolukorraga leppida ning ta ainsaks vaid“ ütlemisi. Warhol jättis endast kaaslaseks oli silikoonist nukk. Andy väga huvitava ja vastuvoolu ujuva Warhol sealkohal oli aga endale selli- inimese mulje. Olles ka ise kunstniku se elu valinud, kuid Luil polnud vali- tüüpi, sain temaga seostuda ning vakut. Samuti on Lui Vutooni juhtum hepeal tundus, et mõtleme mingitel palju traagilisem ja sürreaalsem kui teemadel samamoodi. Mulle siiralt meeldis see raamat ja kindlasti oli see Andy Warholi.

Kui teiste peatükkide sisu on mitu minu jaoks üllataja. Kõige rohkem lehekülge, siis peatükis „Surm“ kirju- meeldisid mulle raamatu puhul tema tab Warhol vaid nii: „Ma ei usu selles- kuldsed ütlused, mille sarnaseid ei ole se, sest sa ise ju ei viibi kohal, et ma seni teistest raamatutest leidnud. ■ teada, et see juhtus. Ma ei oska selle kohta midagi öelda, sest ma pole selleks ette valmistatud.“ Ma olin selles raamatus meeldivalt üllatunud. Lugema asudes ei olnud

10

INTERVJUU

4. detsember 2015

Mäed, juust, sturm – see on Austria Elina Kahre on meie kooli õpilane, kes selle õppeaasta otsustas veeta Austrias vahetusõpilasena.

Praeguseks on Elina olnud Austrias juba üle kahe kuu ning küsisin temalt muljeid senise kohta.

Sain teada huvitavat Austria kommetest ning kuulsin palju seiklusrohkeid jutte.

Susanna Mõtsmees reporter ▶ Kust tuli mõte minna aastaks vahetusõpilaseks?

Mõte sündis juba ammu umbes 2–3 aastat tagasi, kui minu üks tuttav läks vahetusaastale ning rääkis, kuidas see tema elu ja tema maailmapilti on mõjutanud. Kohe hakkasin ise selle kohta uurima. Siis olin kahjuks aga veel liiga noor, et minna, ning vahepeal mõte ununes. Eelmise aasta sügisel tegin aga spontaanse otsuse, et ikkagi lähen ja siin ma olen. ▶ Miks valisid just Austria?

Mul oli algselt kolm valikut – USA, Holland ja Austria. Aga mida rohkem mõtlesin tulevikule, seda enam sai selgemaks, et võiksin valida riigi, mis võib tulevikus ka kasulik olla. Sel korral siis just saksa keele eesmärgil. Veel aitasid Austria valikule kaasa asukoht ja loodus Kesk-Euroopas, mägine ja tohutult kaunite vaadetega, ükskõik kus ma ei viibiks. Samuti olen selle lühikese aja jooksul tänu Austria asukohale käinud juba Sloveenias, Horvaatias ja Itaalias. ▶ Millises linnas elad? Mis sulle selle koha juures meeldib?

Elan tegelikult maal, mitte päris lehmade ja kanadega, aga naabriaiast satuvad mõnikord kanad ka meie aeda. Küla nimi on Untertiefenbach, aga koolis käin linnas nimega Hartberg (~6000-7000 elanikku), mis on umbes 15 minutit autosõitu. Selle küla juures meeldib mulle, et elan mäe otsas (Austria mõistes küngas) ja vaade selle tipust on imeline. Samuti meeldib mulle see, et inimesed on

Killuke Eestit mägedes.

Foto: erakogu

▶ Kust tuli mõte hakata enda vahetusaasta kohta blogi pidama? Millest seal täpsemalt kirjutad?

Blogi idee tuli endistelt vahetus▶ Mis oli aastaks kodust lahkumise õpilastelt, kes samuti pidasid blogi. juures kõige raskem?

Aastatega on see idee vahetusõpilaste Arvatavasti oma koeraga hüvasti- seas populaarsemaks muutunud ning jätmine, mis oligi kõige kõige raskem, enamasti kirjutavad vahetusõpilased, sest tema ei saanud ju aru, et tulen nagu ka mina, iseendale, et aastate varsti tagasi. Kindlasti ka teadmine, et pärast oleks kergem meenutada. Sakuna jätan aasta vahele, siis sõbrad muutuvad ja klass Ausalt öeldes igatsen ka Eesti muutub. Keeruline koolisüsteemi, sest Austria oli ka oma voodiga omaga võrreldes on asi hüvasti jätta, kuigi 100 korda parem. pean tunnistama, et raskem oli oma sõprade ja perega hüvasti jätta. muti ka perele ja sõpradele, et vältida pidevalt küsimusi „Kuidas läheb?” või ▶ Mida igatsed kõige rohkem? „Mis teed” / „Mis teinud oled?” Mina Kohukesi, kohukesi, kohukesi, pel- kirjutan igapäevastest asjadest ja kui meene ja kartuliputru ja veel nii palju on mõni põnevam seik, siis sellest Eestile omaseid sööke. Neid võiks jää- veidi pikemalt. Lisan ka igale postidagi üles loetlema. Loomulikult oma tusele pilte, mida nädala jooksul teikoera, pere ja sõpru ka, aga see igatsus nud olen, et lugejatel oleks kergem on teistmoodi igatsus, sest ma tean, et tegevusi ja olukordi ette kujutada. nad ei kao kuhugi. Pole veel niinimetatud koduigatsust, mis vahetus- ▶ Mis sulle Austria juures kõige õpilastel peaks praegusel ajal tekkima, rohkem meeldib? olnud. Ausalt öeldes igatsen ka Eesti Praegu saksa keele õppimine, sest koolisüsteemi, sest Austria omaga paljust saan juba aru ning oskan ka võrreldes on asi 100 korda parem. vastata ja olen selle üle väga uhke, üksteise vastu sõbralikud ning kõik teavad kõiki ehk inimesed on lahkemad.

INTERVJUU

4. detsember 2015

11

kuus õhtul ja pühapäeviti pole need üldse lahti.

Graz – lähim suurlinn.

sest enne Austriasse tulekut ei rääkinud ma sõnagi saksa keelt. Kuid ka igapäevane uute inimestega tutvumine ning hommikune vaade, kui päike mägede tagant tõuseb, on väga meeldivad meeldetuletused sellest, miks vahetusaastale tulin. Ja ka see, et mägistel aladel sõites võid tee pealt leida lamba või lehmakarja. ▶ Mis on Austrias teistmoodi kui Eestis? Üks asi, mida märkasin esimesel päeval, on see, et inimesed lahjendavad kõiki jooke (mahlad, karastusjoogid) vee või mineraalveega ja isegi restoranis olles paluvad seda kelneritel teha. Minu peres, kui tehakse näi-

Vahetusõpilaste grupiselfie.

Foto: erakogu

▶ On Sul juhtunud ka midagi ebatavalist?

Läksin esimesel õhtul host-emaga kohalikust väikefarmist mune tooma ning sinna jõudmiseks pidime kõndima üles vähemalt kahest mäest. Kohtusime ka host-ema tuttavatega, kellest mitte keegi ei teadnud, kus Eesti asub. Saime munad kätte ja majani jäi veel viist minutit kõndida, jalad olid selleks ajaks juba päris valusad, kui äkitselt tuli host-emal meelde, et ta unustas maksta. Läksimegi tagasi! Kui kohale jõudsime, kutsus see naine meid sisse istuma. Ühel hetkel kadus host-ema kuskile ära ja jäin üksi võõraste inimestega. Järsku oli mul ühes Foto: erakogu käes värske juust ja teises käes sturm (mahla ja siidri vahepealne jook). teks kurgisalatit, võetakse kõikidel Tagasiteel, kui jälle mäest üles rühkikurkidel seemned lusikaga välja. sime, sõitis mööda üks vankriga onu, Nende kartulisalat koosneb majo- kes ütles, et ta võib meid koju viia. neesist, kartulist, riivitud juustust ja Koju saime vankris ja see oli tõesti väga rohkest äädikast. Austrias kasu- päris vinge, sest ühes käes olid mutatakse väga palju õli kõikide toitude nad ja teises värske juust, kusjuures juures ja nad söövad väga palju saia ja munadel ei olnud mingit pakendit ka leiba – hommikuks, lõunaks ja õhtu- ümber ehk hoidsin neid lihtsalt süles. söögiks. Alguses see häiris mind, kuid nüüd olen juba pideva leiva ja saia ▶ Kellele soovitaksid vahetusõpilaseks söömisega ära harjunud. minemist?

Koolitunnid on ametlikult 50 miSelle tee võiksid ette võtta noored, nutit pikad, aga need kestavad pigem kes ei pelga kogeda teistsugust kul30 minutit, sest õpetajad hilinevad tuuri ja kellele meeldib õppida tundalati 5–10 minutit ja tunnid lõppevad ma teiste maade traditsioone; avasalati 5–10 minutit varem.

Vahetusaasta on midagi enamat Õpetajatele peab kui uus riik ja uued kombed, alati ütlema Frau see on tunne, mis jääb meelde (Proua) professor ja kogu eluks perekonnanimi või Herr (Härra) professor ja perekonnanimi ehk tuleb olla ülimalt viisakas. Koo- tada riike, kus veel käidud pole ja lisüsteem on tõesti väga erinev. Nähes minna kohtadesse, kuhu puhkuse ajal nii teistsugust koolisüsteemi, armas- kunagi ei satuks. Vahetusaasta on mitan Eesti oma iga päevaga aina roh- dagi enamat kui uus riik ja uued kem ja tunnen piinlikust kõigi kombed, see on tunne, mis jääb kordade üle, kui olen nurisenud või meelde kogu eluks. Pole veel kohanud kurtnud. ühtegi vahetusõpilast, kes kahetseks Erinev on ka noorte vabaaja veet- vahetusaastal käimist. See aasta ei mise viis. Eestis on võimalused palju pruugi olla parim aasta mu elus, aga mitmekülgsemad ja on suurem või- kindlasti on see kõige kogemustemalus valida asjade vahel, mida peale rikkam, vähemalt praeguseni. ■ kooli teha. Näiteks minu klassikaaslastest, s.o. 25 õpilast, käib trennis vaid neli inimest ehk see number pole just kuigi suur. Samuti üks asi, mis mulle väga vastukarva käib, on see, et tavaliselt pannakse poed kinni kell

12

VESTLUSRING

4. detsember 2015

Mida arvab Poska kooli järelkasv?

Vaatame, mis mõlgub mõtetes kümnendate klasside õpilastel, kes alustasid oma gümnaasiumiteed meie armastatud koolis.

Muljed olid loomulikult positiivsed.

kud ja sõbralikud, õpetajad on profesionaalsed, toredad ja humoorikad.

Põhikooliga võrreldes on õpikeskkond palju parem.

Annaliisa: Mina olen rahul oma otsusega tulla Jaan Poska Gümnaasiumisse. Kooli keskkond on sõbralik, õpetajad on abivalmid ning siiani on kõik hästi läinud. Mulle väga meeldib perioodide süsteem, tundide pikkus ning see, et kõik ained ei ole korraga.

Ei saa ka kurta, et tunnid oleksid igavad või ühekülgsed.

10.a – Triin Ehrlich 10.b – Oskar Kobar 10.c – Jürgen-Allan Jüriado 10.d – Hendrik Rokk 10.e – Annaliisa-Helena Toom Pille Markov reporter ▶ 1. Mis oli Sinu jaoks meeldejäävaim hetk rebaste ristimisest?

Triin: Usun, et kogu ristimine oli tore ja meeldejääv kogemus, mida järgnevatel aastatel meenutada. Kaneeliga kala ja prääksuga kükid jäävad vast paljudele rebastele kauaks meelde.

Oskar: Rebaste retsimine oli kindlasti väga vahva. Kõige eredamalt on meelde jäänud rebastele ettenähtud rajad koridoris, mis lõid retsimise emotsiooni koolis. Lisaks olid jumalad ehk abituriendid väga aktiivsed.

Jürgen: Kõige meeldejäävam hetk oli esimesel päeval sööklas põlvili muna haudumine, kus mu jumal käskis mul vahetunni lõpuks tibu välja haududa. Samuti oli lahe õpetajatega selfisid teha.

Hendrik: Ma arvan et see, kuidas meid õhtul ristiti. Juttude järgi pidi see päris hull olema, aga ma täitsa nautisin, sest hoopis väga lõbus oli.

Oskar Kobar (10.b)

Foto: erakogu

Annaliisa-Helena Toom (10.e)

Foto: erakogu

Ma arvan, et see uudne kogemus on rebasele ühekorraga imelik ja imeline.

Annaliisa: Rebaste retsimine oli meeletult vahva kogemus. Meeldejäävaimad hetked olid peale kooli toimunud üritused. Need olid minu arust kõige lõbusamad, sai koos klassiga erinevatel võistlustel pingutada.

Samuti ei saa mainimata jätte libedaid kalu ja pidevaid pommirünnakuid. Kõige meeldivam kogemus retsist on ilmselt klassi ühtsuse teke.

See on kindlasti üritus, mis tõi välja meie klassi kokkuhoiu. ▶ 2. Millised on Sinu esmamuljed Poska koolist?

Triin: Õpetajad on head, süsteem toimib, õhkkond on vaba ja koolikaaslased toredad. Isegi söök on hea – mida veel hing ihkaks?

Oskar: Poska on praegu jätnud väga positiivse mulje. Koolipere tundub väga sõbralik olevat ja siiani pole midagi ette heita, peale natukene kehvakese koolitoidu, kuid ka see oleneb päevast.

Jürgen: Minu esmamuljed on üpriski positiivsed. Inimesed on toredad ning õpetajad sõbralikud. Mõni õppemeetod on küll raskusi valmistanud, kuid loodan, et edaspidi läheb paremini.

Hendrik: Poska kool on tore kool.

Siinsed õpilased on väga vastuvõtli-

▶ 3. Mis oli Sinu lemmiktund esimesel perioodil? Miks?

Triin: Ma arvan, et muusika. Saime laulda, pilli mängida ja põgusalt tutvuda ka muusikaajalooga.

Oskar: Esimeses perioodis oli sellele kohale tihe konkurennts, kuid kõige rohkem ootasin alati vene keelt, kus ei hakanud kunagi igav. Kõige informatiivsem oli ilmselt eesti keel.

Jürgen: Minu lemmiktund oli eesti keele praktikum. Sai ennast proovile panna iseseisva õppimise näol.

Hendrik: Ma arvan, et ajalugu, kuna Indrek Pajuri jutt on väga huvitav ja kui ta mõne nalja viskab, saab naerda ka. Ta suudab ajaloo huvitavaks teha ning ta jutt jääb hästi meelde.

Annaliisa: Lemmiktund esimesel perioodil oli ilmselt matemaatika.

Vaatamata sellele, et aine osutus ras-

Triin Ehrilich (10.a)

Foto: erakogu

VESTLUSRING

4. detsember 2015

13

usun, et edaspidi oskan arvestusteks paremini valmistuda.

Annaliisa: Üldiselt olen enda arvestustega rahul, eks alati saaks paremini. Arvestades, et kõik on uus ning võõras, siis arvan, et läks hästi. ▶ 5. Kui raske on olla 75 minutit järjest ühe koha peal?

Triin: 75 minutit on täitsa paras aeg isegi minu jaoks, kellele ühe koha peal olemine just meeltmööda pole.

Mulle just meeldib selline süsteem, see annab parema võimaluse ühele ainele korralikult keskenduda.

Oskar: Ei ütleks, et 75 minutit midagi erilist oleks. Vahetusõpilasena olid mul lausa 90-minutilised tunnid.

Seal aitas muidugi kaasa tunni keskel tehtav 5-minutine paus joogipudeli täitmiseks ja muude vajaduste rahulJürgen-Allan Jüriado (10.c) Foto: erakogu damiseks.

Jürgen: Ei ole raske, kui tegu pole kemaks kui ootasin, olid tunnid ikka- just kunstiajalooga. 75 minutit lähegi huvitavad ning naerupahvakad vad tegelikult üpris kiiresti ning erikäisid tunni juurde. Muidugi ei saa nevalt põhikoolist saab ühe tunniga mainimata jätta füüsikatunde ja õpe- palju rohkem teadmisi. taja Voltri unustamatuid kilde.

Hendrik: Ausalt öeldes ma ei tunne vahet 75 ja 45 minutil, sest aeg lendab ▶ 4. Kuidas arvestused läksid?

Poskas päris kiiresti. Mäletan, kuidas Triin: Ma kartsin isegi hullemat ja põhikoolis istusin tunnis ja lugesin olin end mentaalselt millekski väga minuteid, et tiksuks täis see 45 minujubedaks ette valmistanud, aga enda- tit. Tunnid on palju huvitavamad.

Annaliisa: Üks mu suurim hirm enne Kaneeliga kala ja prääksuga kooli tulekut oli karkükid jäävad vast paljudele retus, kuidas pean vastu bastele kauaks meelde.

75-minutilise tunni.

Aga see polegi nii raske – tunnid on legi üllatuseks läksid arvestused hästi. huvitavad ning ülesanded pakuvad Oskar: Arvestused läksid täitsa väljakutset, seega igav ei hakka. hästi. Kõik tulemused vastasid ootustele või ületasid neid. Kindlasti ta- ▶ 6. Mida ootad eelolevalt koolihaksin tänada kõiki neid toredaid aastalt? saatusekaaslasi, kellega koos see näTriin: Ma ootan kooliüritusi, esidal Tartu ülikooli raamatukogus veedetud sai.

Jürgen: Arvestused läksid küllaltki hästi ning sain isegi oodatust paremaid hindeid. Keemiaga küll kõige paremini ei läinud, ei saanud kahjuks õpetaja seletustest aru ning iseseisvalt õppides ei saanud kõike selgeks.

Hendrik: Arvestused läksid suhteliselt hästi. Ma oskasin enamikke ained, kui välja arvata matemaatika, kus mind ootab kordusarvestus. Samas ei saa olla head ilma halvata.

Loodan muidugi, et järgmised arvestused lähevad siiski edukamalt. Õnneks tean nüüd, kuidas kõik toimib ja Kala

Hendrik Rokk (10.d)

Foto: erakogu

nemisi, praktikume ja valikaineid.

Kõige enam ootan ma aga uusi ja põnevaid väljakutseid.

Oskar: Eelolevalt kooliaastalt ootan kõige rohkem heade suhete hoidmist õpetajatega. Kuna ise elan suhteliselt aktiivset elu, siis pean just seda kõige tähtsamaks. Aga muid ootusi pole seadnud. Ehk koolil on, millega üllatada.

Jürgen: Endalt ootan häid õpitulemusi ning koolis püsimist. Teistelt aga mõistvat suhtumist ja sõbralikkust.

Hendrik: Ma ootan seda, et ma ületaks ennast õppimises, kuna ma ei olnud põhikoolis väga aktiivne õppija. Selle kooliaasta alguses oli isegi veidi raske, aga ma usun, et kohanen kõigega ja suudan jõuda oma eesmärgini, milleks on veel rohkemate teadmiste omandamine.

Annaliisa: Kooliaastalt ootan huvitavaid üritusi, jätkuvalt sõbralikku keskkonda ning tulemusi, millega võib rahule jääda. Loodan, et koostöö kooli, klassi ja õpetajatega möödub konfliktideta. ■

Foto: Marleen Maask

14

NIPINURK

4. detsember 2015

Rebaste S.O.S. – mida, miks ja kuidas?

Natukene segaduses ja eksinud rebased.

Foto: Marleen Maask

8. Kui tunnis kuulad, on arvestusKallid rebased! Kindlasti olete teks õppimine palju lihtsam. Seega, nüüdseks uue kooliga harjunud, Candycrush võib tunduda ahvatleva kuid abituriendina oskan öelda, et valikuna, aga pole arvestuste nädala ärge muretsege – läheb hullemaks!

Pille Markov reporter Ees on palju katsumusi, õnnestumisi ja läbikukkumisi. Siin on mõned soovitused ning hoiatused, mis tuleks koju seina peale kleepida. Mis kõige tähtsam – ärge kahelge üheski kirja pandud soovituses. 12. klass teab, millest räägib!

1. Räägi õpetajate ja klassikaaslastega kõikidest probleemidest. Vaikimine ja hambad ristis kannatamine kahjustavad sinu haridust ning ei lase koolil muutuda paremaks.

2. Tunne, et oled rumal, on kerge tekkima – uus informatsioon ja kohanemistvajav süsteem. Sa ei ole rumal ja sa ei ole üksi, kõik sinu ümber tunnevad täpselt samamoodi. Ära lase sellel paranoial end maha murda!

3. Võta võimalikult paljudest üritustest ja ettevõtmistest osa, hiljem kahetsed!

4. Ära puudu, kasuta oma võimalust tasuta hariduse saamiseks.

5. Piisav uni toob head tulemused.

6. Ära joo perioodi ajal kohvi, siis on arvestuste nädalal kofeiinil suurem mõju.

7. Pane õpikutele paber ümber ja kirjuta nimi peale. Kogemused näitavad, et varem või hiljem läheb üks kooli peale uitama.

mental breakdown’e väärt.

9. Enne arvestusi pidutsemine on halb mõte. Enne töö, siis lõbu!

10. All-nighter’ite ajal tasub väikesi uinakuid teha. Muidu oled elav laip ja miski ei jää tegelikult meelde.

11. Koostöö on alus. Jagage konspekte ja arutlege, tehke õpiõhtuid.

12. Läbikukkumine ei ole maailma lõpp. Juhtus – kõigil juhtub. Lihtsalt anna endast parim!

13. Hoia klassis sõbralikke suhteid.

Hea, kui leidub toetajad, kes halva tuju või ebaõnnestumiste korral olemas on.

14. Kui saad kätte kohustusliku kirjanduse nimekirja, siis alusta lugemi-

Olla või mitte olla?

sega kohe! Kui kohe üldse ei viitsi, siis otsi vähemalt raamatud välja...

15. Tee midagi väljaspool kooli, mis sulle meeldib. Kool on küll prioriteet, kuid maailmas leidub ka muud olulist.

Mis kõige tähtsam – hoia õpetajatega häid suhteid. Neid austades peetakse lugu ka sinust. Iga õpetaja on erinev, samuti igaühe õpetamismeetod. Mõned näpunäited võiks teile siiski poetada... Kui sul on keemias või füüsikas praktiline töö, siis tule kasvõi katkuga kohale. Nii sellepärast, et need on kõige huvitavamad tunnid, kui ka tuntud tarkuse tõttu – kes hiljaks jääb, see punktidest ilma jääb...

Ajaloos tee konspekte, ole kindlasti aktiivne ning küsi rohkelt küsimusi, see meeldib õpetajatele väga. Kui matemaatikatunnid on täielik raketiteadus, siis mine julgelt konsultatsiooni. Meie kooli õpetajad ei naera, kui sa küsid, kuidas korrutustabel töötab. Ühiskonnatunnis soovitaks eespingis istujatel kõrvatroppe kasutada, kuid siis jääd ilma õpetaja huvitavatest selgitustest. Bioloogiaga on selline lugu, et kui vaatad mööda õpetaja imelistest joonistustest, võid ootamatult targaks saada. Mida veidramaid küsimusi esitad, seda põnevamatele radadele tunniteema kaldub.

Kui te minu sõnu ei usu, katsetage kõike enda peal. Kes siis teiste vigadest õpib? ■

Foto: Marleen Maask

SOOVITUSED

4. detsember 2015

15

Mugav on stiilne Kooli peal ringi käies on lust vaadata, kui palju käib meie koolis stiilseid neide. On näha nii kindla stiili järgijaid kui ka eksperimenteerijaid.

Seekord püüdis kaamerasilm neist osad pildile.

Anita Sibul reporter

AIRIS, 10.A

Airis mõtleb alati hoolikalt läbi, mida selga paneb, ja seda tavaliselt eelmise päeva õhtul. Enda sõnul meeldivad talle pigem veidi erilisemad riided, kuid mitte liiga kreisid. „Sama lugu on ka pidulike riietega, liigne pidulikkus mulle ei istu,“ lisab Airis. Värvivalik on neutraalne – „Neoonvärvid pole kohe üldse minu teema.“ Seevastu hallikates ja beežides toonides näiteks, tunneb ta end alati hästi.

Arise põhilised inspiratsiooniallikad on Instagram ja Tumblr, kus surfates satub outfit’i postituste peale.

Kindlat stiili-ikooni tal pole. See-eest meeldib katsetada erinevate stiilidega.

Airise tänane riietus on eelkõige lihtne. Lõhkised teksad ning kõrge kaelusega pluus. Täiusliku look’i jaoks on ta lisanud käekella.

AIRIIN, 11.A

„Riietuse panen ma enamjaolt eelmisel õhtul klaveri peale valmis, et hommikul enam riiete sobitamisele ei peaks mõtlema,“ annab Airiin hea nipi inimestele, kelle jaoks hommikul iga lisaminut und tähtis on. Õhtuti outfit’i valimisele läheb tal paar-kolm minutit. Airiini jaoks on tähtsaim riiete mugavus ja see, et terve päev koolis end mõnusalt tunda saaks.

Airiini riietus tundub kõrvaltvaatajale kindlasti minimalistlik ja stiilipuhas. Mustade teksade ja pikavarrukalise pluusi juurde on sobitatud pilkupüüdev teksavest, mille karvane krae lisab sügistalvist hõngu.

Laura

Foto: Merili Mägi

LAURA, 11.A

Airiin

Foto: Merili Mägi

Laura üheks tavaliseimaks riietuse osaks on lõhkised teksad, nii ka täna. „Kui aus olla, siis mul kapis polegi tavalist teksapaari, kõik on n-ö lõhkised,“ nendib ta. Põhilised jalanõud on ketsid. „Ja kusjuures täna avastasin, et mul pole isegi kõige tavalisemaid baleriinasid,“ tunnistab Laura – on täiesti ketsiusku. Riietuse ülaosas on tal pehme ruuduline särk.

Päevalook’i valib Laura välja hommikuti ja lähtub eelkõige mugavusest.

Kindla garderoobi olemasolu tõttu ei kulu tal kokkuvõttes riiete valimisele palju aega. Samas tunnistab, et ajakulu oleneb sellest, kui palju hommikul viitsimist on.

KAROLIINA, 12.A

„Riietusi panen kokku oma maitse järgi esemetest, mis tunduvad enamvähem kokku sobivat,“ muheleb Karoliina. „Teen seda hommikuti ja ajaliselt kulub ligikaudu 15 minutit.“ Kuigi Karoliina riietuses võib alati musta värvi leida, ei ole tal kindlat stiili. Pigem pealuvad teda huvitavate nimedega poed, nt Bananaland.

Täna on Karoliina selga pannud sportliku alatooni ja kõrge kaelusega triibulise särgi. Sportlik teema on sel hooajal eriti moes. Särgi juurde on sobitanud aga hoopis midagi tüdrukulikku – velvetist musta seeliku. Tähelepanu pälvivad ka madala platvormiga kingad. Kahe erineva stiili kokkusobitamisega on Karoliina suurepäraselt toime tulnud.

Airis

Foto: Merili Mägi

Karoliina

Foto: Merili Mägi

OMALOOMING

4. detsember 2015

Teritaja

„No ja siis leidke vastused töölehe küsimustele õpikust ning tooge need tunni lõpus mulle,” sõnas nasaalse häälega õpetaja Valner, „Aega on teil tunni lõpuni.” Selle peale hakkas enamik õpilasi raamatut lappama ning vihikusse pealkirja kirjutama. Kõik peale Gloria, kellel selleks tuju puudus. Töötamise asemel otsustas ta uurida oma unustusse jäetud pinali sisu. Laimiroheline pinal, mille muster koosnes oranžidest kilpkonnadest ning sinistest ahvidest mängimas.

Pungil aastate jooksul kogutud varandust, mida ta nüüd igavusest läbi vaatama hakkas. Salakirjad klassiõe Viktoriaga, teritaja, kommipaberid ja suur hulk nürisid pliiatseid.

Klassiruumis oli kuulda vaid õpilaste kirjutamist ning proua Valneri jala väristamist oma laua taga, muidu oli vaikne. Tunni Lõpuni oli jäänud 25 minutit.

Gloria otsustas kõik oma pliiatsid üle lugeda ning seejärel nad uhke teritajaga ära teritada. Teritaja oli samuti roheline ja omas kolme auku: keskmiste, sellest pisut suuremate, ja väga suurte pliiatsite jaoks. Glorial olid ainult keskmise suurusega pliiatsid. Nende teritamisega ei kulunud tal kuigi palju aega. Kollane, sinine, roosa, roheline ja must, punast polnudki. Neiu tundis end pisut halvasti, et tal kahele teisele teritaja augule rakendust polnud. Mõni klassikaaslane oleks kindlasti neid kasutada saanud, kuid mitte tema.

Ta uuris siledat teritajat ning surus selle endale vastu põske. „Armas väike teritaja,” mõtles ta, kui ta järgmiseks seda oma laubal veeretama hakkas. Sõrmi teritaja aukude peale pannes oli tunda, et augud ühtki sõrme mahutada ei suutnud. Välja arvatud – just nimelt! Parema käe väikseimal sõrmel oli ruumi siseneda otsapidi teritaja suurimasse auku.

Külm metall tervitas ta näppu, kui ta seda teritajas pisut liigutas. Altpoolt aga silitasid ta küünt ennist maha teritatud pliiatsijäägid. Gloria oli vaimustuses.

Nii vaimustuses, et hakkas oma väikest sõrme teritajas pöörama selleks, et see oma peas justkui teravaks saada. Tundes kohest valu ning aukartust teritaja ees, mõistis ta tehtud viga. Väikselt sõrmelt oli lahti lõigatud tubli kogus nahka, mille alt nüüd verd kiiruga immitsema hakkas. „Oh loll!” kirus end Gloria, näppu suhu pistes. „Sõrm pole ju kellegi pliiats,” korrutas ta vihase tooniga mõtteis kuniks tekkis küsimus: või äkki ikka on?

Ilast näppu nüüd suust välja võttes, pani ta selle paberile ning joonistas punase naerunäo. „Vahva,” mõtles ta, kui oli leidnud oma otsitud pliiatsi. Järgmiseks kirjutas ta valgele lehele oma nime ja seejärel ka kõigi enda pereliikmete nimed. Gloria oli avastanud vägagi lõbusa tegevuse. Tunni lõpuni oli jäänud 15 minutit, kuid tööd polnud plika veel tegema hakanud. Tekkis mõte: aga miks mitte säästa pastakat ning leht täita punases kirjas? Nii ta tegigi.

Tunnis kaasa töötamine polnud kunagi olnud toredam. Tuikava, verd väljutava sõrmega kirjutamine muutis iga sõna tähendusrikkaks. Iga küsimuse vastus oli automaatselt õige, sest selle eest oli makstud verega. Gloria tundis endas punase kirja väge, mis väljendus valu ning peapöörituse näol. Siit oli tulemas viis.

Kolm minutit oli jäänud tunni lõpuni, kui tüdruk oma lehe ära otsustas anda. Ta oli üks viimastest. Õpetaja juurde sammudes, ootas proua Valner teda kurja pilguga. Teine oli juba kaugemalt märganud, et üks ta õpilastest on oma vastused punaselt kirja pannud. „Gloria, no mis see siis on?” hüüdis ikka veel nasaalsusest pakatav õpetaja. Ta tõstis üles oma kaks kätt ning paljastas tohutud labakäed, mille otsas istusid aastatega pisikeseks teritatud sõrmeköndid. „Mis värviga ma su tööd nüüd parandan?”

Autor: Leo Vissak

Oled teinud mõne huvitava kunstiteose või kirjutanud midagi ja tahad seda teistega jagada? Saada see toimetusele! Meie e-posti aadress: poskasonumid@gmail.com