koostama ka tutvustavaid materjale ning levitama infot projekti kohta meie ühenduse kohalikele osakondadele, soovides motiveerida nende noori osalema projekti läbiviimisel juhul kui meil peaks õnnestuma see rahaline toetus saada. Ja… me saimegi selle projektitoetuse! Me saime nõusoleku projekti teostamiseks, minu organisatsiooni juhatus oli lisaraha üle väga õnnelik ning mina tundsin erilist rõõmu, kuna sain võimaluse kombineerida oma projekti sihtrühma huvisid oma organisatsiooni vajadustega. Seega võin ausalt öelda, et algatajaks olin mina ja mitte noored.
î Ajakava ja metoodika Läks aga nii, et peale seda kui olime välja kuulutanud, et oleme saanud sellise toetuse (ning toonud sealhulgas esile kui palju on meil selle tulemusena võimalik eraldada raha kohalikele projektidele), möödus kolm kuud, kuid keegi ei paistnud asja vastu huvi tundvat. Mida teha? Minu arvates oli esialgne idee endiselt aktuaalne ja hea ning mulle tundus, et noored peaksid kavandatud projektis kaasa lööma. Neile oleks see väga kasulik, või vähemalt nii me arvasime. Neil oleks võimalik õppida oma ideid senisest paremini esitlema, ehk ka mõni kohalik probleem lahendada, õppida poliitikute lubadustega kaasas käima - kõik justkui väärtuslikud võimalused, kuid mingil põhjusel ei tundnud noored asja vastu huvi. Ärevust lisas seegi, et kogu ühendusel oli potentsiaalselt palju kaalul: lisaraha, paremad kontaktid meie noorte vabatahtlikega ja veel midagi – nimetagem seda maineväärtuseks – igati edukas tulemus, mida avalikkusele demonstreerida.
96 Sõidukogemusi noortealgatustest
Niisugustes tingimustes eksisteerib suur oht, et projektinõustamine muutub tendentslikuks ja ebaausaks, keskendudes omaenda vajadusele lihtsalt leida keegi, kes sinu projekti idee ellu viib. Millised on aga noorte vajadused? Mõistagi ei ole neil tahtmist osaleda marionett-nukuna kellegi teise probleemide lahendamisele suunatud algatuses. Selge see, et ideed ei saa kõigile müüa ja eriti veel osaluse suurendamiseks ettevõetud algatus ei saa olla jätkusuutlik ega leida noorte seas toetust, kui see pole vastavuses nende eneste huvide ja vajadustega. Niisiis püüdsin ühes kohas inimesi veenda teadvustama nende endi vajadusi selle teemaga seoses, teises kohas rääkida projekti vajalikkusest kogukonna arengut silmas pidades või luua atmosfääri, kus noored hakkaksid mõtlema võimalustele, mis neid „minu” projektis osaledes ootaks. Kui nad muidugi lõpuks selleni jõuavad… enam ma selles nii kindel polnud. Kas võib juhtuda, et pean projekti lõpparuande koostamisel laskma fantaasial lennata, andma osa raha tagasi või ütlema kogemust analüüsides näiteks, et minu kavandatud projekt ei lähtunud mitte tegelikest (või ebapiisavalt hinnatud) vajadustest, vaid prognoositavast dünaamikast? Sellisele järeldusele jõudmine, selle omaksvõtmine on väga raske, eriti siis, kui su enda töökoht on selliste ettevõtmiste edukusega tihedalt seotud, kuid see on ikkagi parem olukorrast, kus noortest kujunevad nö sinu tööriistad. Ise noor olles poleks ma soovinud, et mind kasutatakse ära noorsootöötaja huvides ning kirjeldatud olukord on ilmekaks vastuseks küsimusele, kui kaugele võib projektinõustaja minna, realiseerides oma ideid läbi nende noorte, kellega ta koos töötab.
î Projekti tulemused Kahe kuu möödudes ilmutasid ühel seminaril osalenud noored järsku huvi projekti pakutavate võimaluste vastu. Need olid noored, kellega ma olin varem veidi koostööd teinud ning kes nüüd, võimalusest kuulnuna, võtsid korraga ideest „tuld” - mõtlesid välja oma projekti-ideed ja määratlesid