Inimloomuse uurija Kuigi oma trilleriga “Pimedas pimedas metsas” annab briti kirjanik Ruth Ware (38) aimu, et tunneb üsna hästi inimhinge hämaramat poolt, on ta päriselus äärmiselt helge ja rõõmsameelne daam. Tekst Kristi Pärn-Valdoja Foto Liisabet Valdoja Inspiratsioonist puudust ei tule – n-ö kirjanikublokki Ruth Ware ei tunne.
R
uth Ware’i rahvusvaheliseks bestselleriks saanud, lugejat öö otsa üleval hoidev põnevik räägib ühest pruudile pühendatud tüdrukuteõhtust, mis läheb mingil hetkel täitsa käest ära... Mood kohtus Ruthiga Londonis, kus ta elab koos abikaasa ja kahe lapsega ning töötab täiskohaga kirjanikuna. Lugesin su raamatut kella poole neljani hommikul – aitäh magamata öö eest! Pean tunnistama, et lõpupoole aimasin pahalase ära, aga see tegi asja mõnes mõttes veel põnevamaks, sest tahtsin teada, kas mul on ka õigus... Hahhaa, nii ongi! Hiljuti tehti üks uuring, mitte konkreetselt minu raamatu, vaid krimkade kohta üldiselt, mille käigus jagati inimesed kahte rühma. Ühed pidi lugema raamatut nii, et nad ei teadnud, millega see lõpeb, teistele öeldi puänt ette. Huvitaval 46 mood
kombel hindasid raamatut kõrgemalt just need, kes mõrtsukat teadsid. Minu jaoks on see täielik müstika! Aga ilmselt neile siis meeldiski lugeda just seda, kuidas autor otsad kokku tõmbab ja lõpplahenduseni jõuab. Sinu raamatu peategelane Nora on kirjanik, kes ütleb, et tunneb end ebamugavalt, kui inimesed temaga ta raamatust rääkida tahavad ja seda kiidavad. Kas sinuga on samamoodi? Mitte päris. Jah, raamatu kirjutamine on väga isiklik asi ja isegi kui see pole autobiograafiline, paned sinna ikka väga palju ennast sisse. Ja on kummaline mõelda, et võhivõõrad teavad, kuidas su mõte töötab. Tõsi on ka see, et ma ei oska reageerida komplimentidele, pean seda veel harjutama. (Naerab.) Kui mulle öeldakse, et oh, mulle nii meeldis su raamat, muutun enamasti kohmetuks ja pobisen kuidagi tänusõnad
vastu. Aga üldiselt mulle meeldib väga oma raamatust rääkida. Ent mis puutub Norasse, siis meid seob ainult see, et ka mina – kuigi olen ju britt – vihkan tee joomist. Ma olen sada protsenti kohviinimene. Peategelane ei olnud koolis just kõige õnnelikum õpilane, aga kuidas sinuga oli? Mul oli väga tore kooliaeg ja erinevalt Norast suhtlen ma mitme klassikaaslasega tänaseni. Kaks mu kõige lähemat kooliaegset sõbrannat olid näiteks esimesed, kes “Pimedas pimedas metsas” läbi lugesid ja mind seda avaldama julgustasid. Aga eks muidugi jagunesid ka meie koolis tüdrukud populaarseteks ja mitte nii väga populaarseteks. Kas sina kuulusid populaarsete hulka? Ei. Ma ei olnud otseselt ebapopulaarne, küll aga natuke nohik. Olin kogu aeg nina-
pidi raamatutes ega teadnud suurt midagi viimastest moetrendidest või popmuusikast. Aga ma ei tundnud end kunagi halvasti. Milline su enda tüdrukuteõhtu oli? Armas, aga üpris vaoshoitud. Ja seal ei tapetud kedagi ära. (Naerab.) Kas kirjanikuks saamine on olnud su eluaegne unistus? Jaa, ma hakkasin kirjutama kohe, kui tähed selgeks õppisin. Jutustasin õele lugusid ja mõtlesin oma Barbie-nukule välja täiesti võrratu armuelu, kirjutasin temast jutukesi, mis olid nagu Jackie Collinsi romaanid! Aga pärast ülikooli töötasin mõnda aega kirjastuses ja siis adusin äkki, kui palju suurepäraseid raamatuid on maailmas olemas. Seepeale tuli väike tagasilöök, mõtlesin, et kuidas küll minu lood sellesse imelisse maailma ära mahuvad. Kirjutasin ikkagi edasi, kuigi ainult sahtlisse. Aga siis sündisid lapsed, jäin koduseks ja mõtlesin, et tahaksin vähemalt proovida põnevusromaani kirjutamist. Arvasin, et ma ei anna endale kunagi andeks, kui isegi ei katseta. Miks sind just krimikirjandus paelub? Tegelikult pole see eesmärk omaette, olen ju kirjutanud ja avaldanud ka lasteraamatuid, aga läks nii, et esimesest täiskasvanutele mõeldud teosest sai põnevik. Ja mul on tunne, et need teevad praegu ka kuidagi suurt comebacki. Absoluutselt, eriti just sellised hämarad põnevikud, kus peategelaseks noor ja omadega natuke puntras naine. Minu meelest võiks sellel žanril lausa omaette nimi olla – on sul ideid? Ei ole, aga ma nii tahaks, et oleks, sest kõik, mis seni välja pakutud, on üsna tobedad. No nagu näiteks chick noir. See ei meeldi mulle üldse! Kuidas sa teada said, et Reese Witherspoon su raamatu filmiõigusi endale tahab? Tegelikult ostis õigused New Line Cinema stuudio, kes tegi ka näiteks “Sõrmuste isanda” filmid, aga Reese on asjaga seotud küll. See kõik oli täiesti sürreaalne, ma ei tea Hollywoodist absoluutselt mitte midagi, asjatasin ühel õhtul kell üksteist köögis, olin öösärgis, kui mu Ameerika agent helistas Los Angelesest ja ütles, et Reese Witherspoonile meeldib su raamat ja ta tahab selle filmiks teha. Mõtlesin, et tore küll, kuidas ma nüüd sellise uudise peale magama saan jääda? On sul ka ettekujutust, kes võiks Norat mängida?
Ei ole. Kui sa lood tegelase, on ta sinu jaoks nii reaalne ja isiklik, see on sama, nagu peaksin ütlema, kes võiks mõnes filmis mängida mu isa. Ma ei tea, ta on mu isa! (Naerab.) Kas elukutselise kirjanikuna elab Inglismaal hästi ära? Mul on vedanud, sest saan kenasti hakkama. Ja väikeste lastega sobib selline elukorraldus väga hästi. Viin lapsed hommikul kooli, tulen koju, kirjutan neli tundi ja lähen neile järele. Kui sul on kirjutamiseks nii vähe aega, muutud kontsentreerituks. Pean iga päev kirjutama, et raamat õigeks ajaks valmis saaks, niisama unelemiseks aega ei jää.
jälgid inimesi, et oma tegelaskujude jaoks inspiratsiooni saada? Ma ei ole kunagi ühtegi inimest täelikult raamatusse pannud, aga inimesi jälgin küll. Võtan ühelt natuke ja teiselt natuke, ühelt näiteks juuksestiili, teiselt mingi käitumismudeli jne. Inimloomus huvitab mind väga, eriti see, kuidas inimesed iseennast näevad ja teistele tunduvad. Kas teed oma lugude jaoks ka mingit researchi? Natuke ikka, uue raamatu puhul uurisin näiteks tõuse ja mõõnu ja kruiiside n-ö hingeelu. “Pimedas pimedas metsas” kirjutades suhtlesin päris palju politsei ja haiglatöötajatega. Ja siis, kui sain teada,
“Asjatasin ühel õhtul kell üksteist köögis, olin öösärgis, kui mu Ameerika agent helistas Los Angelesest ja ütles, et Reese Witherspoonile meeldib su raamat ja ta tahab selle filmiks teha.” Aga kui inspiratsiooni pole? Lihtsalt ei tule ideed ja kõik – mis sa siis teed? Olen seni õnnega koos olnud, sest mul pole veel kirjanikublokki ette löönud. Muidugi on päevi, kui lugu ei edene hästi, siis lähen jalutama või maksan arveid või teen midagi muud, aga üldiselt on mul raamat juba peas valmis, nii et jääbki üle ainult kirjutada. Millal su järgmine romaan ilmub? Inglismaal ja Ameerikas juba sel suvel. Nimi on “The Woman in Cabin Ten” ja tegevus toimub kruiisil. Peategelane ärkab öösel selle peale üles, et kuuleb kõrvalkajutist karjeid, jookseb rõdule ja näeb enda arvates laipa, aga kui asja uurima hakatakse, ei usu teda keegi, sest laevast pole kadunud ühtegi inimest. Kõik mu raamatud väljendavad natuke mu enda foobiaid. “Pimeda metsa” Nora kannatab mälukaotuse all ja tema jaoks on kõige hullem see, et ta ei tea, kas ta on teinud midagi halba või mitte. Uue raamatu foobia on see, et sa tahad kuriteost teada anda, aga mitte keegi ei usu sind. Kõlab natuke nagu Agatha Christie “Paddington 16.50”? Jaa, kusjuures ma olen suur Agatha Christie fänn! Kas sa vahel istud kohvikutes ja
et mingid asjad ei käi päriselus ikka nii, nagu ma ette kujutasin, olin väga pettunud. Mõtlesin, et mis mõttes, see peab nii töötama! Uue raamatu jaoks uurisin rahvusvahelisi seadusi, sest kui kuritegu toimub rahvusvahelistes vetes, tegeletakse sellega hoopis teistmoodi kui siis, kui mõrv pannakse toime maal. Kas politsei aitab hea meelega kirjanikke? Jaa, mind paneb alati imestama, kui abivalmis võivad inimesed olla. Aga vahel juhtub nii, et nad on fokusseerunud teistele asjadele. Näiteks politseile meeldib rääkida seadustest, mind aga huvitab tihtipeale hoopis see, mida nad ise kuritegusid lahendades tunnevad, natuke isiklikumad ja psüholoogilisemad asjad. Millised on su lemmikkohad Londonis? Kindlasti Liberty kaubamaja! Isegi kui ma sealt midagi ei osta, on see üks fantastiline koht, kus ringi jalutada. Covent Garden meeldib, ka Kew Gardens park. Viimane on selline rahulik mõnus koht, kuhu turistid tavaliselt ei jõua. Ja mulle meeldib väga kohvik-pood Drink.Shop.Do, kus me praegu istume. Olen Londonis elanud 18 aastat ja armastan seda linna väga, aga mu teine armastus on Pariis, kus ma mõnda aega elasin ja inglise keelt õpetasin. mood 47