• jõuetus („olen täiesti läbi, ei jaksa enam”),
• apaatia, kõrvaletõmbumine (hobid, sõbrad ei paku enam midagi), • viha (tugev jonn, vastuhakk), • keskendumisraskused käitumine),
(üliaktiivsus,
mitteadekvaatne
• enesevihkamine („olen rumal, minust ei pea keegi, ma ei meeldi kellelegi”), • valitsevad tunded on kurbus, nutulisus, enesehaletsus,
• maailmalõpu tunne, viimsepäeva tunded (laps räägib, mõtleb ja joonistab surmast), • lapse süstemaatiline koolist puudumine.
Kiusamisest ei tohi kunagi mööda vaadata, seda tuleb panna tähele ja hoolida sellega seotud õpilastest. Kiusamisele, mida täiskasvanu ise pealt näeb, on vaja kohe reageerida. Selle lõpetamine on oluline, sest mida kauem olukorral lastakse kesta, seda traumaatilisemad on tagajärjed, võides viia äärmusliku käitumiseni, ka enesetapuni.
Ükskõik kui tõsine konkreetne juhtum ka ei oleks, peaks täiskasvanu reaktsioon sellele olema selge, otsekohene ja aus ning vältima alandust, sarkasmi, agressiooni, ähvardusi või manipuleerimist. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses on sätestatud, et kool rakendab abinõud vaimse ja füüsilise vägivalla ennetamiseks ning õpilane on kohustatud täitma õppenõukogu kehtestatud kodukorda. Selleks, et kool saaks tagada koolis viibimise ajal koolipere turvalisuse, tuleb igas koolis kokku leppida, kuidas toimitakse, kui keegi rikub kooli kodukorda. On oluline, et kooli personal räägib oma nõudmistes ja tegudes „ühte keelt“. Ühtsete hoiakutega tagatud kooli kultuuriruum mõjub turvalisena ja aitab ennetada probleeme.
73