Sissejuhatus

JÄRELDUSED JA SOOVITUSED

Piret Talur

Praegune noorteseire aastaraamat valmis rööpselt noortevaldkonna arengukavaga 2014–2020. Uute eesmärkide seadmise lainel on viimastel aastatel nii noortevaldkonna sees kui ka sellest väljaspool üha sagedamini küsitud, milles väljendub praegu ja tulevikus noorsootöö väärtus. Nagu kajastab seekordse noorteseire aastaraamatu sissejuhatav artikkel, on see arutelu muu hulgas tekkinud küsimusest, mida ainulaadset suudab noorsootöö pakkuda lisaks teistele valdkondadele, näiteks haridussüsteemile, lastekaitsele, sotsiaaltööle, õiguskorra tagamisele. Euroopa Nõukogu kokkulepe noortevaldkonna arenguks – Agenda 2020 – näeb noorsootöö rolli mitmekultuurilise ühiskonna arengu toetajana. Euroopa Liidu noortestrateegia eeldab, et noorsootöö peaks soodustama ühiskonna arengut noorte töötuse vähendamise, tervislike harjumuste kujundamise ja ühiskondliku aktiivsuse suurendamise kaudu. Võtmemõisteks on siinkohal mitteformaalne õppimine, mille teadvustamine ja tunnustamine on olnud kogu viimase kümnendi noorsootöö erialaste arutelude sõlmpunktiks.1

1 Mõistete noorsootöö ja mitteformaalne õpe kattuvus on jätkuvalt aruteluobjektiks. Noorteseire poliitikaülevaates „Noortevaldkonna hindamise võimalustest Eestis kolme EL-i riigi kogemuse taustal” viitavad autorid Marti Taru ja Lauri Peterson, et terminit mitteformaalne õpe kasutatakse küllaltki sageli noorsootöö sünonüümina. Praeguse kokkuvõtte autor eelistab mõelda, et esiteks toimub noorsootöös peale mitteformaalse ka informaalne õpe ning teiseks ei toimu mitte-

Kas hinnata individuaalset või ühiskondlikku väärtust?

Eesti 2010. aasta noorsootöö seaduse kohaselt on noorsootöö noore jaoks arengukeskkond, mis toetab isiksuse väljakujunemist: „Noorsootöö on tingimuste loomine noore isiksuse mitmekülgseks arenguks, mis võimaldab noortel vaba tahte alusel perekonna-, tasemeharidus- ja tööväliselt tegutseda.” Seega tuleb noorsootöö ja selle tulemuslikkuse hindamine korraldada viisil, mis näitaks noorsootöö väärtust üksikisikute jaoks, ükskõik kui vähe või palju neid on. Selle lähenemisviisi puhul kohtutakse paraku rea raskustega. Esiteks ei pruugi muutus ühe osaleja jaoks olla ühiskonna tasandil märgatav, mistõttu võib kriitiline mõtleja küsimärgistada noorsootöö ühiskondliku rahastamise mahu ja otstarbekuse üleüldse. Teiseks ei sünni muutused hetkega, vaid küpsevad pikemalt, mistõttu on raske eristada, mil määral just nimelt noorsootöös kogetu, veel vähem mõni üksikkogemus tegelikult selle muutuse tingis. Kolmandaks võib juhtuda, et noore enda ja tema kõrvalseisjate (vanemate, noorsootöö professionaalide jt)

formaalne õpe mitte ainult noortele mõeldud tegevustes, vaid ka teistele sihtrühmadele näiteks täiskasvanuhariduse raames. Seega ei ole mitteformaalse õppe kasutamine noorsootöö sünonüümina õigustatud.