Tunne toitu
"Piimad", millega pole lehmadel midagi pistmist
21. sajand on üks väga põnev sajand: telefonid näitavad pilti, inimesed lendavad turistidena kalli raha eest kosmosesse ja piimal ei pruugi olla mitte mingit pistmist loomadega. TEKST: Martin Hanson FOTO: Shutterstock
V
älja näevad need "piimad" üsna sarnased sellega, mida me kõik lapsepõlves rüüpasime või tänini kohvile valame. Maitsevad ja lõhnavad need joogid aga omapäraselt, enamasti meeldivalt, kuid alguses ehmatavalt. Mida oodata joogilt, mis on valmistatud kaerast, mandlitest, kookosest, India pähklist, sojast või riisist? Mainitud taimsed joogid (rahvasuus kutsutakse neid ka "veganpiimadeks", "taimseteks piimajookideks" või ka lihtsalt kaerajoogiks, mandlijoogiks, riisijoogiks ja nii edasi) ei ole tehniliselt, ega ka sisuliselt võttes piimad, kuigi nende idee on sarnaseid loomseid tooteid asendada või olla neile alternatiiviks. Kutsuma peaks neid pigem ikkagi lihtsalt teraviljast, ubadest või pähklitest valmistatud jookideks, kuigi enamik arenenud maailma on ekslikult võtnud omaks terminid nagu "kaerapiim, riisipiim, mandlipiim". Ajamata neid jooke segamini loomsete piima-
42
HETK
dega, ootamata neilt koopiat või päris samu elamusi.
Aastasadadepikkune traditsioon Nagu ikka, tuleb kuskil ka nende taimsete jookide puhul mainida ära tõsiasi, et tegemist ei ole mingilgi moel uue leiutise või avastusega, vaid ikka hästi unustatud vanaga. Täpsemalt siis juba aastasadu, võib-olla isegi aastatuhat vana traditsiooniga. Taimseid jooke on kasutatud nii Hiina, araabia kui ka paljude teiste riikide, rahvaste ja tsivilisatsioonide gastronoomias. Kõige vanem analoogne taimne jook, millel on ka kõige pikem kasutusajalugu, on tõenäoliselt Aasia toidu lahutamatu osa kookosjook. Kuna kookospähkel hulbib vees, levisid kookosed üle kogu planeedi, jäädes kasvama neisse piirkondadesse, kus kliima sobilik oli. Nii on paljude Kagu-Aasia, LõunaAmeerika ja Vaikse ookeani rahvaste hulgas just purustatud kookose viljali-
hast pressitud jook see, mida peetakse selleks õigeks "piimaks". Kui kookosjoogi ajalugu on selgelt kõige vanem, siis kõikide teiste jookide puhul saab tuua välja erinevaid esmamainimisi: esimest korda mainitakse Hiina kirjanduses sojajooki juba 1365. aastal, 17. sajandist on see jook juba kindel Hiina toidukultuuri osa ja 19. sajandi lõpul võrdles üks USA ajakiri lehmapiima ja sojajoogi toitainelist koostist. Sojajoogis tooteid on lääneriikides müüdud terve eelmise sajandi vältel. Põhja-Aafrika, araabia maade ja India üks olulisemaid toiduaineid – mandel – jõudis Euroopasse juba enam kui 1000 aastat tagasi. Islami ja kristluse tüvitekstides on palju kohti, kus mainitakse mandlijooki kui religioosse gastronoomia osa. Üsna pea jõudis mandlijook ka kokaraamatutesse: 13. sajandil ühe Bagdadis välja antud retseptivihiku lehekülgedele ja 14. sajandil hoopiski Etioopia kokakunsti tutvustavasse teosesse. Inglise keelde jõudis
