P O O LT J A V A S T U
Kas
kooseluseaduse ja pagulaste debatid õpetasid meid POOLT aktiivsemalt osalema? Jah, õpetasid küll
VASTU
Maie Kiisel, TÜ ühiskonnateaduste instituut
Õ
Erakogu
ppimiseks peetakse reeglina mi dagi, mis toimub teadvusta tult. Siis, kui istume koolipingis ja kuulame õpetaja selgitusi Pythagorase teoreemi või demokraatia toimimispõhi mõtete kohta. Eksamil ehk suudame neid fakte meenutada, aga päriselus pole nen de ellurakendamine niisama lihtne. Samas saame täisnurkse kolmnurga ülesjoonistamise ning perekesksete läbirääkimistega hakkama ilma erilise vai mupingutuseta. Sellised praktilised argios kused aitavad meid märkamatult edasi ka siis, kui on vaja ruumijaotust kavandada või koosolekut juhtida. Meie sisemine autopiloot on seetõttu hindamatu abimees. Erinevalt koolipingi teadmistest oman dame “autopiloodi” aga märkamatult, eeskujusid jäljendades ja iseenda võimeid vähehaaval proo vile pan nes.
40
Eluspüsimiseks vajab see pidevat kasu tamist. Näiteks ütleme tere inimestele, kes ka meile tere ütlevad. Ületame muru sealt, kus keegi juba raja sisse tallanud. Kirjutame luuletusi, mis sarnanevad luuletustega. Sellist õppimist nimetatakse kogukondlikuks koosloomeks (mõiste pärineb antropoloogidelt Lave’ilt ja Wen gerilt). Jäljendades kinnistunud oskusi on liht ne pidada enesestmõistetavaiks, mistõttu imestamegi, kui meie kõrval oleval inime sel need puuduvad. Kui ta ei tule toime prantsuse r-i hääldamise, veebibrauseri kasutamise, konverentsil sõna võtmise või bürokraatlikku konteksti sobivate sõnade pruukimisega. Meil on lihtsam suhelda selliste inimestega, kel on meiega sarnased oskused, sõnavara, tähendusväli, mõtte viis ja seeläbi ka tuttavate ring. Sellised “autopiloodile” rajatud kogukonnad pole teadvustatud, aga toimivad inimsuhete kujundajana nii, et sarnasus lähendab sar naseid, erinevus kasvatab kaugenemist. Mis hetkel aga sarnasuse kogukonnad üksteisest nii kaugele liikusid, et tekki nud lõhe märkama hakkasid? Eero Jan son MTÜst Eesti Pagulasabi, mis tege leb põhiliste inimõigustega, tunnistab, et oma suureks üllatuseks leidis ta end 2015. aasta kevadel ühtäkki mitte keskpõrandalt kõigile arusaadavate küsimustega tegelemas, vaid “äärmus laste” seast, mida vastandati ei-tea-kust ilmunud teisele äärmusele. Mitmed inimesed, kellelt pagulasdeba
tist õppimise kohta pärinud olen, leiavad, et nende kõige suurem õppetund ongi tõdemus, et see, mida sai pidada arvamu seta “sooks”, on hoopis vastaspool, kellega suheldes on raske leida õigeid, vastastikku arusaadavaid sõnu: “Kui tõekspidamised on igapäevastes aruteludes testitud, nii ratsionaalsed, loogilised, veatud, siis miks ta mind ometi ei mõista?” Tuttav ärimees õppis seda, et “rumalal rahvamassil” on sageli õigus. Näiteks selles, kas Kreeka kavatseb laenu tagasi maksta. Ütleb, et õigus polnud ministril, kes üksnes oma raius, vaid arvukal skeptilisel kommen taariumipublikul. Aga kogukondlik koosloome? Need inimesed, kes on elanud võrdlemisi märkamatuna ja sõnavõtmisjulguse ning -oskusteta, on – suuresti ka tänu meediatehnoloogiliste võimaluste aren gule – saanud tõuke jäljendada avalikus ruumis seda, mida nad on seal ise pikka aega näinud: dialoogi sarnaste vahel, kes saavad näpuga näidata kellelegi kol mandale, keda pole kohal. Meedia toel ja üksikute eestvedajate eeskujul on tasapisi õpitud sõna võtma, avalikult esinema ja üldse mõistma, et sõnavõtmine kui selline on ok. Aktiveerunud on sootuks uued näod, kes saavad oma kogukonnas kasvatada teistmoodi tegutsemise oskusi. Et poliitilist eneseväljendust on teadlikult õpetades raske saavutada, tuleks hinnata uute aktivistide rolli nähtamatu kogu kondliku õpikogemuse loomisel. Küsimus on, kas ka teine pool oma “autopiloodi“ üle vaatab.