KAANELUGU
Vabatahtlikud päästjad on riigile väärt partner, kuid Päästeliit
päästjate eest seisval Päästeliidul kulub partnerilt rahalise toe saamiseks häirivalt palju aega ja närve.
katuserahast või ministeeriumi eelarverealt – makstakse vaid aastaks korraga. “Me tahame, et vabaühendused plaaniksid oma tegevusega pikaajalist mõju, kuid teisalt sõltuvad nad poliitilisest rahastusest, mis võib ära kukkuda,” sõnastab Kari Käsper vastuolu. “Riik väldib strateegilise partnerluse lepingu sõlmimist, ta justkui paaniliselt kardaks, et me tahame neile suli teha ja homsel päeval ära kaduda, aga samas ta kutsubki seda esile,” tõdeb Toomas Roolaid. Eimar Veldre sõnul on siseministeeriumis mõeldud partneritega pikaajalisemate lepingute sõlmimise peale küll, kuid praegu neid ei ole. Ta leiab samuti, et ühingul võiks ikka toimimiskindlus olla, samuti pikemad lepingud partnerluse rahastamiseks.
Kaheteist kuu raha saab kasutada vaid kaheksa kuud Lisaks nimetavad nii Anneli Kana Kodukandist kui Toomas Roolaid Päästeliidust, et kui rahastusotsus aasta lõpus ka tehakse, siis tegelikult laekub see ühingu kontole heal juhul kevadel, aga võib-olla alles suvel. Kas riik oma tegevustoetuse eest siis esimeses kvartalis koostööd ei oota, töörühmadesse ei kutsu? Kutsub, muidugi kutsub, kuid palka ühendused oma inimestele maksta ei saa, sest raha ju pole, isegi kui rahastusotsus tehti. Teele Pehk meenutab, 14
et tol aastal, kui Linnalabor katuserahast aastaks toetust sai, jäi osa tegevusi üldse tegemata, kuna lepingu sõlmimine ministeeriumiga võttis pool aastat aega. Aveli Ainsalu tunnistab, et toetuste laekumine võtab tõesti aega, kuid kulud loetakse abikõlblikuks alates aasta algusest. “See on organisatsiooni tegevjuhi ja raamatupidaja nuputamine, kuidas numbrid klappima saada, kui kulusid on enne toetuse laekumist,” ütleb ametnik. “Rahastamise korrastamise juhend soovitab tegelikult, et tegevustoetuse lepingud oleks mitmeaastased ja seda just selleks, et jääks ära see palkade pusle kokku panemine, millele organisatsioon kulutab palju aega ja vaeva,” lisab ta ja tõdeb, et siiamaani pole ka regionaalministri valitsemisalas arengukava vahenditest mitmeaastaseid lepinguid sõlmitud. Raha saab aga kasutada ainult detsembrikuuni. “Raha ülejäämine näitab, et sa pole võimeline seda administreerima. Keegi ei mäleta enam, et sa said raha kätte alles aprillikuus ja see pidi sisaldama 12 kuu palka,” kirjeldab Roolaid vastuolu. Niisiis peavad ühenduse juht ja raamatupidaja leiutama seaduslikke viise, kuidas leida palgaraha ka aasta esimesteks kuudeks, samas kulutades kaheksa kuuga ära aastaks mõeldud toetuse. Suuremad ühendused on suutnud ise
tekitada puhverraha, kuid olemasolev süsteem ei taga püsivat rahastust neile, kes tegelikult igal aastal moel või teisel toetust saavad. “Minu meelest on täielik jama ka ministeeriumi soovitus, et tehke KÜSKi projekte, et teil oleks vaherahastus. KÜSKi projektid pole mõeldud likviidsusprobleemide lahendamiseks,” ütleb Roolaid. “Jaanuar on rahulikum aeg, töötatakse poole kohaga, rohkem pole võimalik,” reedab Anneli Kana, kuidas Kodukandis palgarahata toime tullakse. Üldiselt on ta seda meelt, et ühendused peaksid rohkem mõtlema omatulu teenimisele – juba seepärast, et pärast 2020. aastast võivad euroraha kraanid kinni minna. “Palju vingeid külamaju on ehitatud, millega pole midagi peale hakata. Peame investeerima äriplaanidesse ja kestlikkusse, külaelu ei saa edendada ainult projektiraha või vabatahtliku tööga,” võtab Kana kokku tegelikult mitte ainult külade probleemi.
Omatulu tekitab uusi pingeid “Projektivoorud käivad ikkagi ehku peale ja see pole jätkusuutlik rahastus,” tõdeb ka Teele Pehk. Ta lisab, et omatulu teenimine on hädavajalik juba seepärast, et vahel tuleb ka projekti kulusid esmalt ise katta ning projektiraha tasub need alles tagantjärele; osa projektidest eeldab ka