EESTI KÜLALIIKUMINE KODUKANT WWW.KODUKANT.EE PROJEKT
„Vabatahtlike kaasamismudeli rakendamine hoolekandesüsteemi“ 2021–2023
Jaanuar 2022
Vabatahtlik seltsiline loob ilusaid hetki ja toob rõõmu neile, kes tunnevad end üksi! KRISTA PEGOLAINEN-SAAR Projektijuht, juhatuse liige Eesti Külaliikumine Kodukant
Inimene on sotsiaalne olend. See tähendab, et ta vajab teise inimesega suhtlust ja seltsi. Mis saab aga siis, kui äkki avastad, et oled üksildane, pere on kaugemal ja ka varasem suhtlus sõpradega on ära kadunud? Poodi, raamatukogusse või ka tohtri juurde on toredam minna kellegagi koos, sest siis saab talle toetuda või temaga ootejärjekorras juttu puhuda. Vabatahtlik seltsiline ongi see, kes on valmis taolist tuge pakkuma, olles abikäsi just sotsiaalvaldkonnas eelkõige eakatele ja erivajadustega täiskasvanud inimestele.
Selle aasta septembrist alustas taas kaheaastane tegevusprogramm, mille raames pakutakse sotsiaalhoolekande süsteemis vabatahtlike seltsiliste tugitegevust.
Eesti Külaliikumine Kodukant on välja töötanud kaasamismudeli, mille toel saame seltsilise tuge pakkuda kahe aasta jooksul kokku 1800 abivajajale.
Oleme loonud igat maakonda katva võrgustiku, kus tööd korraldavad ja informatsiooni edastavad koordinaatorid. Oleme kaasanud oma tegevustesse 40 omavalitsust ning uute liitujate arv aina kasvab – ikka selleks, et ükski eakas ega erivajadusega inimene ei jääks üksi. Milliseid tegevusi saab koos seltsilisega ette võtta? Seltsiliseks olemine ei ole kohustus, vaid võimalus panustada oma aega teisele inimesele. Lihtsamalt: seltsiline veedab võimaluse korral aega koos abivajajaga. Ta võib minna koju, hoolekandeasutusse, päevakeskusesse või mõnda muusse avalikku paika. Näitetegevused: • ühised vestlused, lugemine, aju stimuleerivad ja füüsilised harjutused • saatjaks olemine koduvälistes sotsiaalsetes tegevustes, sh kultuuri tarbimisel • lihtsamate kodutööde koos tegemine, toidukoti kandmine, mäluhäirega inimesele teejuhiks olemine • mälestuste talletamine, abivajaja kuulamine Loetelu ei ole kindlasti lõplik, kuid iseloomustab just neid tegevusi, mida omavalitsustes töötavatel koduhooldajatel tuleb tihti oma muude töökohustuste kõrvalt teha. Siin tulevadki appi vabatahtlikud seltsilised.
Vabatahtliku seltsilisega koos on julgem käia kohtades, kuhu ehk üksi enam minna ei taha.
Kuidas seltsilised ja abisaajad teineteist üles leiavad? Oleme loonud koordinaatorite võrgustiku ja jaganud Eesti 15 tegevuspiirkonnaks. Informatsiooni tegevuspiirkondade kohta leiate lehe tagumiselt küljelt. Iga piirkonna koordinaator ongi see, kelle abil osalised kokku viiakse. Lisaks koostööle omavalitsustega kaasab koordinaator teisi partnereid ja hoiab koos seltsiliste võrgustikku. Kes võib olla vabatahtlik seltsiline? Ootame seltsilisteks inimesi alates 16. eluaastast, ülemist vanusepiiri ei ole. On tähtis, et seltsilisel oleks siiras soov ning huvi eakaid ja eri-
vajadusega inimesi aidata, pakkudes neile oma sõprust ja aega. Mida seltsiliseks olemine annab? Esmalt võimaldab see noortel saada esmased kogemused ja teadmised näiteks erialavalikutest: kas ma sobitun tööks inimestega, mis on erinevused töötamisel eakate ja erivajadustega inimeste puhul? Vähem tähtis pole ka see, et paljudel noortel polegi vanavanemaid ja tihti vajavad nad hoopis ise küpsemat eeskuju. Kahe peaaegu samavanuse inimese omavaheline suhtlus hoiab mõlemad virged. Lehe kogemuslugudes, mille pani kirja Maire Aunaste, just sellest räägitaksegi.
Foto: Urmas Luik
Vabatahtlike seltsilistega liitudes saad pakkuda turvatunnet, olla toeks ja lisada kauneid hetki nende ellu, kes tunnevad end üksi.
2
VABATAHTLIK SELTSILINE I Projekt „Vabatahtlike kaasamismudeli rakendamine hoolekandesüsteemi“ 2021–2023
Jaanuar 2022
Mis selgus, kui katsetasime seltsiliste tegevust
Seltsilise toel võib saada juurde uusi oskusi.
Foto: Elmo Riig / Sakala
Kuidas sai vabatahtlike seltsiliste tegevus alguse?
0%
20%
pidi erivajadusega inimesed) inimesed. Aastatel 2018–2020 viiski MTÜ Eesti Külaliikumine Kodukant need tegevused ellu Põhja- ja Lõuna-Eesti piirkondades. Novembrist 2018 kuni aprillini 2020 toetati kokku 678 inimest ja 273 vabatahtlikku panustasid oma aega 21 600 tundi. Vabatahtlike abi jõudis inimesteni 12 maakonnas ning 43 omavalitsuses.
Parandatud kartulikorv üksildust ei leevenda TIINA TAMBAUM TLÜ Eesti demograafia keskuse teadur, haridusgerontoloog, vabatahtlike seltsiliste koolitaja
„Mis vabatahtlikkusest te siin jaurate,“ vehib Tarmo (66) umbusklikult käega. „Ma olen eluaeg teisi aidanud ja aitan ka edasi. Näed, just eelmine nädal parandasin siin naabri-Mallel kartulikorvi ära.“ Tarmol on õigus. Omasid aidatakse ja on aidatud, selleks pole vaja vabatahtlikke. Süsteemi on vaja, sest vabatahtlikkus ja aitamine ei ole täpselt samad asjad. Aidatakse tavaliselt siis, kui on mingi pakiline probleem või häda. See, kellel on abi vaja, on üldjuhul ka ise aktiivne, ta räägib oma murest ja otsib abi. Lisaks ei pruugi aitamine olla regulaarne, sest kui probleem lahendatud, võib abistaja asja unustada. Vabatahtlikud seltsilised aitavad ennetada 21. sajandi kõige salapärasemat ja ohtlikumat vaenlast – üksildust. Arvatakse, et üksildus tapab praegu rohkem kui vähk või suitsetamine. Ohtlikkusele vaatamata ei taju aga inimene üksilduse riski pakilise probleemina, mille lahendamiseks ta peaks ise abi otsima. Pigem vastupidi. Mõni aasta tagasi kirjutas ajakirjas Elukaar naine, kes läks Ameerikasse tütrele appi lapsi hoidma. Kuigi ta sai olla koos oma lastelastega ja ta oli tütre perele väga vajalik,
19% 10%
Võimaldas jätkata elamist kodus
11%
11%
Aitas jõuda vajaliku teenuseni või spetsialisti abini
27% 23%
osakaal vastanutest (n = 346)
lemisest. Enim esitati arusaama, et seltsiliseks olles tajutakse, kui vajalik see tegevus on vabatahtlikule endale, eriti vanemaealiste-
Samuti hindasid vabatahtlikud tagasisideküsitluses oma kogemust positiivseks, leides, et see pakkus neile rõõmu tegutsemisest ja suhtAbi kogukonnas osalemisel
5
3
Abi toimetustes väljaspool kodu
19
Kauba kojutoomine
3
17
6
2 0,4
Abi majapidamistöödes
7
Abi enesehooldusel, tervise säilitamisel
2 1
Lugude/mälestuste jagamine, oskuste õpetamine
2 1
7
Vestlus + tegevus
26
Vestlus
II aastal (n = 7986)
23
18 1
18
11
0
10
20
30
IDAVIRUMAA, 5
LÄÄNEVIRUMAA, 111
39
50
Pilootprojekti raporti ja kaasamismudeliga on huvilistel võimalik tutvuda Eesti Külaliikumise Kodukant kodulehel www.kodukant.ee.
41
HARJUMAA, 88
1
Allikas Euroopa Sotsiaalfond projektist nr 2014-2020. 2.02.001.01.15-0002. Lõppraport Inga Kalvist, projekti assistent
RAPLAMAA, 3 2
1
JÕGEVAMAA, 33 PÄRNUMAA, 141
VILJANDIMAA, 42 75
1
14
20
2
Toetatud inimeste arv 1
141
Mudeli katsetamises osalenud vabatahtlikud ja kliendid maakondade kaupa
TARTUMAA, 3
VALGAMAA, 4
Vabatahtlike arv 1–75
40
sati vabatahtlikud, omavalitsuste sotsiaaltöötajad ja ka eakad ning erivajadustega inimesed. Mudeli väljatöötamise käigus loodi ühine nimetaja vabatahtlik seltsiline, mis rõhutab, et see vabatahtlik tegutseb eelkõige sotsiaalvaldkonnas. Pilootprojekti tulemuste põhjal alustati uus protsess, mis kestab augustini 2023.
49
SAAREMAA, 1
Graafik: Vabatahtlike osutatud abi tegevuste kaupa (osakaal kõikidest tegevustest, %)
10
13
Abi tervishoiu- ja sotsiaalteenuste kasutamisel
Telefonivestlus
le. Üle poole pilootprojektis osalenud seltsilistest kinnitas soovi seda tegevust edaspidi jätkata.
2 2
Abi koduvälistes sotsiaalsetes tegevustes
HIIUMAA, 109
42%
Graafik: Muutused abisaaja vaatest pilootprojekti kestel
23%
osakaal vastustest (n = 760)
LÄÄNEMAA, 2
77%
100%
2% 5%
Aitas kaasa hariduse omandamisele/enesetäiendamisele
Vabatahtlike panust oli võimalik mõõta ka rahalisest küljest – projekti kestel tegutsenud vabatahtlikud tõid hoolekandesüsteemi lisaväärtust kokku 106 273 euro ulatuses (hinnangu alus on vabatahtliku tunni rahaline väärtus suurusjärgus 4,92 eurot). Projekti tulemusena töötati koos vabatahtlike ja osalenud omavalitsustega välja seltsiliste kaasamismudel. Selle valmimisse kaa-
80%
23%
12%
Toetas kogukonnas osalemist
I aastal (n = 7095)
60%
35%
Toetas igapäevaeluga toimetulekut kodus või väljaspool kodu
Abi õues ja aias
tundis ta ennast suures võõras linnas üksildasena. Ühel päeval nukralt pargipingil istudes astus tema juurde avala naeratusega kohalik tüdruk ja alustas pahaaimamatult juttu. Naine reageeris lühidalt ja jäiselt: mingu minema. Lai naeratus tüdruku näol haihtus, ta jooksis ära. Samal momendil sai naine aru, mida ta tegi: talle pakuti seltsi, mida ta vajas, aga tema lükkas selle tagasi. Üksildus on kvaliteetsete inimsuhete puudus. Suhe on protsess, mitte sündmus. See tähendab, et üksildust ei saa leevendada ühe-kahe korraga, nagu aitas Tarmo naabrinaist Mallet. Üksildust on välisel vaatlusel võimatu kindlaks teha, sest see ei pruugi tähendada suhete puudust. Inimene, kes elab üksi, ei pruugi olla üksildane; inimene, kes elab teistega koos, võib olla üksildane. Miks? Vaatamata sellele, et ta kõrval on teised, ei ole tal kedagi, kellega saaks rääkida talle olulistest asjadest. Sotsiaaltöötajad, koduõed ja teised avaliku teenuse osutajad aitavad lahendada inimese pakilisi probleeme, et keegi ei peaks kannatama nälja, külma või valu pärast. Me ei saa aga iialgi nii rikkaks, et pakkuda avaliku teenusena üksilduse riskiga inimestele regulaarset sotsiaalset suhtlust, pakkuda võimalust olla andja, tekitada temas kuuluvustunnet, parandada tema usku oma võimetesse ning aidata tal mõtestada oma elu. Seda saab teha ainult vabatahtlik seltsiline.
40%
Parandas enesetunnet
Toetas sotsiaalsetes tegevustes osalemist väljaspool kodu
2018. aasta kevadel kuulutas sotsiaalministeerium välja hanke „Vabatahtlike rakendamise koostöömudeli testimine hoolekandesüsteemis ja üle-eestiliselt rakendatava koostöömudeli väljatöötamine“, mille eesmärk oli leida Eestile sobiv mudel vabatahtlike kaasamiseks hoolekandesüsteemi. Hanke sihtrühm, n-ö kasusaajad, olid eakad (vanuses 65+ eluaastat) ja täisealised erivajadusega (edas-
pakutud abi võimaldas neil jätkata elamist kodus. Ootamatult paranes toimetulek just teatud elumuutuste korral (nt haiglaravijärgne taastumine). See võimaldas ennetada või edasi lükata inimeste sattumist ööpäevaringsele hooldusele.
Kõige sagedamini parandas vabatahtliku toetus inimeste enesetunnet (nii arvas 77% tagasisidet andnud abivajajatest) ja aitas edukamalt toime tulla koduste toimetustega või asjaajamistega väljaspool kodu (42%). Ligi veerand (23%) abivajajatest leidis, et vabatahtliku
Võib öelda, et vabatahtlike peamine tegutsemisvõimalus ja tulemus oli abivajaja emotsionaalse heaolu suurendamine ning sotsiaalse kaasatuse parandamine. Abivajajatelt kogutud tagasiside näitas, et koos veedetud aeg ja ühised tegevused mõjutasid positiivselt nii toetatud inimesi kui ka vabatahtlikke endid.
PÕLVAMAA, 37 28
VÕRUMAA, 99
Jaanuar 2022
Projekt „Vabatahtlike kaasamismudeli rakendamine hoolekandesüsteemi“ 2021–2023 I VABATAHTLIK SELTSILINE
3
Eha Kruus – vabatahtlik seltsiline, kellel silmad säravad MAIRE AUNASTE Kogemusloo autor
Eha Kruus (vasakul) ja Anna Tihhonovskaja.
Foto: Heli Harak
Eha Kruus (72) teab sel aastal 80-aastaseks saavat Anna Tihhonovskajat ajast, kui Hiiumaal Kidastes oli veel kauplus, kus lahke ja sõbraliku olemisega Anna oli müüja. Eha ise suunati mandrilt saarele pärast EPA lõpetamist ja Kõrgessaare kolhoosis agronoomina tööle hakkamist. „Lähemalt saime tuttavaks palju hiljem, kui Kõrgessaare päevakeskuses hakkas koos käima eakate tantsutrupp. Tantsimas käime oma rõõmuks – täpsem oleks vist öelda, et eks see on rohkem liikumine muusika rütmis,“ jääb Eha tagasihoidlikuks. Heli Haraku juhenda-
Lõppematu naljasoonega Ülo Jõgi MAIRE AUNASTE Kogemusloo autor
Ülo Jõgi (83) käis pealinnas viimati 10 aastat tagasi, silmaarsti juures. „Mis ma sinna mandrile lähen. Kõrgessaares sai vanasti kõik asjad ära aetud – nüüd tuleb perearsti juurde Kärdlasse sõita. Mul on kõik kolm süsti kätte saadud. Nendest inimestest ma aru ei saa, kes ennast süstida ei lase! Abikaasaga magasime 60 aastat ühe teki all, aga eelmise kevade 5. mail kell 19.46 Aita lahkus … Ega see üksiolemine kerge ei ole. Õnneks on mul kaks last, seitse lapselast ja viis lapselapselast. Ja muidugi Tõnis!“ teatab Ülo erakordselt reipa häälega. Tõnis Ülemaantee on teada igale hiidlasele. Üle 70-aastane mees leiab oma saja töö ja tegevuse kõrvalt aega ja tahtmist aidata teisi inimesi. „Sellele mehele tuleks Lenini orden anda! Väga viis pluss inimene,“ pole Ülo kiitusega kitsi. „Korra nädalas käib Tõnis mu juurest läbi, aga kui helistan, tuleb sagedamini ka. Ma ise enam autoga ei sõida, väimees ei luba. Tõnis viib mind Kärdlasse, kui vaja, mõnikord istume niisama ja lorrame,“ teatab Ülo, sest lorramine on eluaegsele hiidlasele juba emapiimaga kaasa antud. „Mul läheb juba kella nelja või viie ajal uni ära, aga enne kella kuut ma voodist välja ei tule! Siis lähen annan koerale sepiku või saiatüki hammaste vahele, keedan endale putru ja söön vürtsikilu kõrvale. Ma võin kümme kilu korraga ära süüa, kuigi peaksin söömist piirama hakkama – püksid ei lähe enam jalga! Aga ega ma enne kella seitset pükse jalga ei panegi … Kella kaheksa
ajal lähen lauta kanade juurde, mul on 17 kana. Kella kolme-nelja vahel korjan munad kokku, kuigi talveajal neid rohkem kui kolm-neli päevas polegi. Ise söön ühe keedumuna päevas, ülejäänud saavad lapsed endale. Õhtupoole vaatan telekat, kuigi telekas vaatab rohkem vist mind,“ naerab Ülo oma taluhoovil tuulega võidu. Eluaeg on ta elanud kas mere ääres või mere lähedal, pidanud kolhoosiajal kõiki ameteid alates kalurist kuni kombainija traktorijuhini. „Ega ma lastest tol ajal midagi teadnud, kodune elu oli kõik proua õlgadel. Pensionile jäin aga kohe, kui kell kukkus. Reisisin ja tegin
käsitööd – põletasin vaasidele pilte. Mu vaasid olid isegi näitustel. Nüüd olen laisaks jäänud. Loen Maalehe läbi, vaatan „Siberi võmmi“ ja hiljemalt kell 12 lähen magama. Naabrimehega käime üksteisel sünnipäeval ja tütrepoeg Jarmo tuleb oma sünnipäeva alati minu juurde pidama. Ütleb, et kui ta Kõrgessaares sünnipäeva ei pea, siis poleks sünnipäeva nagu olnudki,“ tunnistab Ülo Jõgi, kes saab 31. mail 84-aastaseks. Ausalt öelda kõlbaks ta oma optimismi ja lõppematu naljasoone poolest ka ise vabatahtlikuks seltsiliseks.
tavas trupis on kirjas 16 naist, Anna nende hulgas. „Inimesed on ju üksteist alati toetanud, seda tehakse ka ilma igasuguste kampaaniateta. Kord oli Annal tarvis Kärdlasse saada, aga buss sel päeval tema juurest mööda ei sõitnud. Nii meie ühised autosõidud Kärdlasse alguse saidki. Ka Anna tütar elab Hiiumaal, aga ema ei hakka ju tütart kutsuma selleks, et sõita edasi-tagasi sada kilomeetrit arsti juurde. Ma ise pean samuti linnas käima ning mul pole raske poole tee pealt Anna auto peale võtta,“ ei tee Eha Anna aitamisest suurt numbrit. „Ega me siis ainult poes koos ei käi, oleme käinud ka kinos ja näitustel, surnuaias ja korra kirikus. Ainus, kus Anna käia ei taha, on kohvikud – ostame koogid poest hoopis kaasa ja joome kohvi Anna
pool kodus,“ annab Eha aimu, mida seltsiliseks olemine tähendab. Anna on üles kasvanud Peipsi ääres. Aastaid tagasi mattis ta oma abikaasa ja elab nüüd vaid koos valge kassi Belkaga. „Juuksuris käigud on samuti Annale tähtsad – tõelist daami tunned lokkidest!“ iseloomustab Eha oma eakat sõbrannat. „Talvel, kui õues ja aias on tegemisi vähem ning mõnikord kipub tusk peale tulema, siis lihtsalt helistame. Anna ei virise ega kritiseeri kunagi. Kui talle miski ei meeldi, siis ütleb ta selle välja, aga see ei ole virisemine!“ tunnistab Eha. „On inimesi, kellega on hea ja lihtne suhelda, Annale seltsiliseks ja sõbraks olemine ei ole kohustus, vaid kahepoolne rõõm,“ teatab ta. Eha Kruus on kindel, et rääkimisest paremat ravimit üksilduse vastu ei ole.
Mida annab vabatahtliku seltsilise tugitegevus vabatahtlikule ja abivajajale? HELEN METSMA Põlva-, Võru- ja Valgamaa koordinaator
Esimesena tõstan esile, et abistatav saab tänu seltsilisele suhelda, mis vähendab tema üksildustunnet ja suurendab turvatunnet, sest alati on kindlam, kui tead, et sul on keegi, kelle poole mure korral pöörduda. Sa saad jalutamas käies hoida kellegi käe alt kinni ja olla kindel, et ei kuku isegi siis, kui pea hakkab ringi käima või kui jalad veidi töntsiks muutuvad – sul on toetaja ja abistaja. Kindlasti saab abistatav tänu seltsilisele juurde julgust teha asju, mida üksinda olles ette võtta ei julgeks või ei saakski. Loo-
dan, et abistatavast ja seltsilisest saavad ka head sõbrad. Kui oled vabatahtlik seltsiline, siis saad hea enesetunde, mille annab kellegi aitamine või kellelegi rõõmu valmistamine. Kindlasti saad tunda tänulikkust oma panustatud aja ja hoole eest. Vabatahtlik on abistatava maailmapildi laiendaja ning uudiste tooja. Seltsilisena tegutsedes ja teisi abistades muretsed enda tuleviku pärast vähem – näed, kuidas saadakse hakkama üksi ja vanemas eas võib-olla mitte enam väga hea tervisega. Kui annad midagi endast, panustad oma aega ja heasoovlikkust, siis on ju lootus, et tulevikus leidub üks rõõmsameelne ja lahke südamega inimene, kes pakub seltsi ka sulle. Usun siiralt, et vabatahtliku seltsilise tegevuse tulemus on mõlemapoolne tänulikkus.
Miks osaleb projektis Rakvere vald? MAIDO NÕLVAK Rakvere vallavanem
Ülo päevadesse toob seltsiline alati rõõmu.
Foto: Heli Harak
Iga kohaliku omavalitsuse suurim soov on tagada oma elanikkonna rahulolu ja elukvaliteet. Üks paljudest eesmärkidest on tagada eakatele tegevusi, mille kaudu aktiivselt ühiskonna elust osa võtta. Üksildus ja tegevusetus halvendavad märgatavalt elukvaliteeti ja mõjutavad pikas plaanis ka tervist. Vabatahtliku seltsilise projektis osalemine annab omavalitsusele suurepärase võimaluse pakkuda oma valla
eakatele ja erivajadusega inimestele vajalikku tuge üksinduse peletamiseks ja sotsialiseerumiseks, mida me praegu oma teenuste baasil teha ei saa. Lisaks kaasneb sellega teadlikum koostöö kogukondade ja omavalitsuse vahel, sest nii seltsilised kui ka seltsi vajavad inimesed elavad meie enda külades ja alevikes. Nii loome koos suuremat omavahelist kogukondlikku sidusust, mis omakorda aitab teha vallal paremaid otsuseid sotsiaalvaldkonna arendamiseks. Olen veendunud, et see on parim investeering, mis tagab abivajajatele parema elukvaliteedi ja aitab planeerida ka sotsiaalabile mõeldud kulusid.
4
VABATAHTLIK SELTSILINE I Projekt „Vabatahtlike kaasamismudeli rakendamine hoolekandesüsteemi“ 2021–2023
Jaanuar 2022
Kuidas saab kontakti? Kui sinu lähedane eakas või erivajadusega täiskasvanud inimene vajab seltsilise tuge või tead oma kogukonnas elavat abivajavat inimest, siis võta meiega ühendust!
Meie tegevuspiirkonnad ja kontaktid:
www.kodukant.ee/seltsiline VIRUMAA piirkond – koordinaator Margit Maksimov, tel 525 4590, e-post margit.maksimov@gmail.com; sh LÄÄNE-VIRUMAA – koordinaatori assistent Katrin Nõlvak, tel 5650 5806, e-post nolvak.katrin@gmail.com
TALLINNA linn – koordinaator Kristina Amor, tel 5660 4642, e-post kristina.amor@helpific.com HARJUMAA piirkond – koordinaator Karin Talalaev, tel 529 9161, e-post karin.talalaev@gmail.com RAPLAMAA piirkond – koordinaator Aili Raidma, tel 526 1197, e-post aili.raidma@gmail.com
HIIUMAA piirkond – koordinaator Ingrid Purge, tel 5695 4846, e-post sydamepesa@gmail.com SAAREMAA piirkond – koordinaator Silje Vaik, tel 5811 9440, e-post silje.vaik@gmail.com
HIIUMAA
HARJUMAA
LÄÄNEMAA
RAPLAMAA
IDAVIRUMAA
LÄÄNEVIRUMAA
JÄRVAMAA
JÕGEVAMAA PÄRNUMAA
SAAREMAA
VILJANDIMAA
TARTUMAA
VALGAMAA
PÕLVAMAA VÕRUMAA
PÄRNUMAA piirkond – koordinaator Hiie Lainela-Kollom, tel 517 0842, e-post lainela.hiie@gmail.com LÄÄNEMAA piirkond – koordinaator Svea Stamberg, tel 5815 8957, e-post laanemaavabatahtlik@gmail.com VILJANDIMAA piirkond – koordinaator Ene Saar, tel 507 0846, e-post enesaar0404@gmail.com JÄRVAMAA piirkond – tel 5553 3990, koordinaator alustab tööd veebruaris 2022
KAGU-EESTI piirkond (Põlvamaa, Võrumaa, Valgamaa) – koordinaator Helen Metsma, tel 5656 1655, e-post helenmetsma@gmail.com
Kas teadsid, et ... Mida vanem vanuserühm, seda suurem on üksinda elavate inimeste osakaal. Kuni neljandik 85-aastastest või vanematest meestest elab üksi, umbes 50% 65-aastastest ja vanematest naistest elab üksi. Kokku ligi kolmandik puudega inimestest elab üheliikmelises leibkonnas (Eesti Puuetega Inimeste Koda, 2020). Lisaks vanemaealiste inimeste arvu üldisele suurenemisele elab 31.12.2020 seisuga Eestis 145 346 puudega inimest, nad moodustasid ligi 11% elanikkonnast. Suurem osa puudega inimestest kuulub samal ajal ka
LÕUNA-EESTI piirkond (Jõgeva vald, Põltsamaa vald, Mustvee vald, Peipsiääre vald ja Tartu vald) – koordinaator Eha Anslan, tel 527 8531, e-post anslaneha@gmail.com; sh TARTUMAA piirkond (Tartu linn, Kastre vald, Elva vald, Luunja vald, Kambja vald, Nõo vald) – tel 5553 3990, koordinaator alustab tööd veebruaris 2022
Väljaande toetajad: vanemasse earühma: üle kahe kolmandiku neist on 55-aastased või vanemad (Eesti Puuetega Inimeste Koda, 2020). Statistikaameti andmetel vajavad vähemalt pooled puudega inimestest vahetevahel abi, ligi neljandik puudega inimestest vajab aga pidevalt abi.
AJAKIRI ELUKOGENUD INIMESELE