Issuu on Google+


joel haahtela

liblikakoguja


Tõlke väljaandmist on toetanud FILI – Finnish Literature Exchange Tänu Kultuurkapitalile

Ilmunud sarja „Areeni Bestseller“ 6. raamatuna

Originaali tiitel: Joel Haahtela Perhoskerääjä Romaani

© Joel Haahtela ja Kustannusosakeyhtiö Otava 2006

Soome keelest tõlkinud Hille Lagerspetz Toimetanud Terje Kuusik Sarja kujundanud Tarmo Rajamets Küljendanud Tarmo Rajamets Kõik õigused kaitstud Autoriõigus: OÜ Hea Lugu ja Hille Lagerspetz, 2012 ISBN 978-9949-489-27-5 Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas


joel haahtela

liblikakoguja Romaan

areeni

bestseller


Joakimile ja Verale


I


1.


1991. aasta aprillikuu kolmandal päeval sain ma kirja, mis teatas, et olen saanud päranduse. Lugesin kirja ikka ja jälle ning olin kindel, et ma ei ole kunagi tundnud meest, kelle nimi on Henri Ruzicka. See pidi olema eksitus, muud seletust ei olnud. Järgmisel hommikul natuke pärast kella üheksat kõndisin ma advokaadibüroo poole, kust kiri oli mulle saadetud. Läksin üle Tunturikatu, astusin läbi väikese pargi moodi puudetuka ja tundsin, kuidas mu näole langes puudelt tilku. Öösel oli sadanud, tänavad olid pärast vihma niisked, pargis ei olnud hingelistki, ümberringi paistis hõljuvat õrn udu. Nagu oleks kõik sel hommikul veidi paigast ära, natuke maailmast irruli, kingade all krabisev kruus, vett nõrutavad oksad. Otsekui oleksin ma ka ise ainult varjupilt, vaevu-vaevu olemas, siluett tühjal tänaval. Enne kokkulepitud kohtumist tegin poolkaare ümber Töölö lahe Linnunlauluntiele, sealt üle raudteesilla lahesopi äärde, kus jäin hetkeks silmitsema jää alt paljastuvat poolenisti uppunud puupaati. Ma vaatasin paadi akende ees rippuvaid pleekinud lillelisi kardinaid, oranži ja rohelist, hõbedavärvi eesklampi, teki kestendavat lakkpinda, läbi vee kumavat parrast, millele oli tõmmatud sinine triip. Vaatasin ripnevaid köisi, millest osa oli juba katki, mille abil jääb paat puuvaiade külge kiikuma, kui jää on lõpuks läinud või kuni mõni osa lõplikult järele annab. Mõtlesin suvepäevade peale, mida selles paadis oli kunagi veedetud, paadi elegantse liikumise peale läbi lainete, kuidas selle käil oli ikka ja jälle tõusnud lainetele vastu, piiskade peale, mida oli kajutiklaasile pritsinud, saarel ankrusse jäänud vaikuse peale, köienagina 11


peale, paadis nähtud unede peale, võib-olla õnne peale. Ma ei suutnud aru saada, miks see oli sedaviisi unustatud. Isegi heitgaasidest tuhmunud lipp, millel oli juba peaaegu võimatu eristada paadiklubi vappi, oli jäetud kokpiti taha oma kohale, kus see rippus nagu mingi hale, häbistatud mütsak. Ma jätkasin teed Mariankatule, kus väikese toidupoe vastas oli maja number üheksa ukse kõrvale kinnitatud advokaadibüroo silt. Korraks lõin kõhklema. Jäin ukse ette seisma ega saanud mõttest pilti: kaks inimest päikesepaistes, paat, meri, viimane suvi, vaikus nende vahel. Ma nägin nende aeglustunud liigutusi, aga hääli ma ei kuulnud. Nad olid liiga kaugel, valgus oli liiga hõre, selle servad olid maastikupilti kinni kõrbenud. Vihma oli jälle sadama hakanud ja piiskade hääl täitis tänava, tuules oli veel talve kaja. Pistsin käe taskusse ja kobasin asju, mis selle põhja olid kogunenud, välgumihklit, münte, kirjaklambreid, kviitungitükke. Katsusin teist taskut, kiri oli alles. Tõmbasin kirja välja, et see veel kord läbi lugeda, aga siis viskas tuul kirjale vihmapiisku, nii et tint hakkas laiali valguma. Advokaat oli umbes neljakümneaastane naine, kelle juuksed olid krunni keeratud. Tume villasest riidest seelik ulatus allapoole põlvi. Ta juhatas mu laua äärde istuma ja ütles, et Henri Ruzicka nimeline mees on jätnud mulle päranduse. Tema oli testamenditäitja. Pärandisse kuulusid maja, krunt ja pangakontol olev rahasumma. Henri Ru­zickal ei olnud ühtki sugulast, nii et ainus pärandisaaja olin mina. Ma kuulasin naise juttu imestusega ja tundsin äsja lõigatud rooside lõhna. Aknalaual oli kimp punaseid roose. Ma ütlesin talle, et see on väga kummaline. Ma ei ole kunagi tundnud ühtegi meest, kelle nimi on Henri Ruzicka, nii et ilmselt on juhtunud eksitus, või siis on tegemist naljaga. Ma ei taibanud küll, kes oleks võinud niisuguse nalja peale tulla, seega oli eksitus tõenäolisem võimalus. Naine raputas pead ja ütles, et tegemist ei ole eksitusega. Tal olid kõik paberid olemas. Ta oli kohtunud mehega eelmisel sügisel. Nüüd oli mees surnud. Naine rääkis, et Henri Ruzicka oli tema poole pöördunud eelmise aasta oktoobris ja teatanud, et tahab teha testamenti. Nad olid kohtunud ainult ühe korra. Henri Ruzicka oli seletanud, et tal ei ole lapsi ega õdesid-vendi, ja teiste võimalike sugulaste elu kohta ei osanud ta midagi öelda. Tema isa oli Michal Ruzicka, kes dokumentide põhjal oli 12


surnud Leipzigis 1938. aastal, ja ema oli Anette Ruzicka, kes oli surnud aastal 1937 Veronas. Henri Ruzicka oli kaheksakümmend aastat vana ja tal oli nii Soome kui ka Saksa kodakondsus, ent advokaadi arvates oli mees juba aastaid Soomes elanud, seitsmekümnendate lõpust alates. Nad olid kogu kohtumise jooksul rääkinud saksa keeles. Kui ma küsisin, miks Henri Ruzicka oli tahtnud päranduse mulle jätta, ei osanud naine vastata. Mees ei olnud oma elust just palju rääkinud. Advokaat ütles, et tedagi paneb imestama, et ma Henri Ruzickat ei tunne. Ta oli ette kujutanud, et meie vahel on mingisugune side või et me oleme sõbrad. Ta ütles, et on üpris tavaline, et üksikud inimesed teevad testamendi mõne sihtasutuse nimele, aga teha testament täiesti tundmatu inimese nimele oli väga haruldane. Tema teadis vaid mõnda juhtumit. Aga Henri Ruzicka ei olnud talle põhjust öelnud. Ta oli kirjutanud nime ja aadressi väikesele postkaardile, ja midagi muud tal ei olnud: ainult nimi ja aadress. Me istusime tükk aega vaikselt. Naine täitis planke, sulepea kriipis paberit. Ma kujutlesin Henri Ruzickat siinsamas toas, püüdsin ette kujutada tema häält. Käisin mõttes läbi kõik Henri-nimelised mehed, keda olin elu jooksul kohanud, ja mulle tundus, et mäletasin kaht. Kumbki neist ei saanud olla Henri Ruzicka. Seoses tööga olin ma saksa keelt õppinud ja korra ka Saksamaal käinud, aga ma olin kindel, et ei olnud teda seal kohanud. Kui ma advokaadilt küsisin, kuidas mees oli surnud, katkestas ta oma kirjatöö ja ütles, et tema teada oli Henri Ruzicka saanud kodus infarkti. Postiljon oli leidnud ta nädal pärast surma, kui postkasti oli hakanud posti kogunema. Kinnises ümbrikus testament oli tal surres taskus olnud, ja see oli otseteed advokaadi kätte toimetatud. Naine vaikis, võttis sulepea taas kätte ja ütles, et me peame läbi vaatama mõne vormikohase dokumendi, ja kui me asusime pärandvara loeteluga seotud küsimusi arutama, triivisid mu mõtted mujale, mul oli raske keskenduda, roosilõhn heljus toas, miski liikus tema nime varjus, terve elu. Kella üheteistkümne paiku saime valmis ja advokaat küsis, mida ma olen mõelnud teha. Ütlesin talle, et ma ei tea veel, ma ei suutnud hästi mõelda, et ma võtan temaga peagi uuesti ühendust. Tema ütles, et oleks hea, kui lepiksime aja kohe kokku. Ta naeratas mulle ja me jätsime hüvasti. Ma läksin trepist alla ja astusin peatuses trammi peale, 13


mis sõitis läbi linna. Vihmamärjad majaseinad läikisid, jalakäijad otsisid nende äärest kaitset, kummardasid armu paludes. Lasipalatsi juures oli õnnetus juhtunud. Vagun libises aeglaselt ristmikule kuhjunud autode vahelt läbi, inimesed olid uudistama kogunenud, sõitjad sirutasid kaela, et paremini näha. Minu ees oli üks mees otsaesise vastu klaasi surunud, ja veel hulk aega pärast seda, kui olime õnnetuskohast möödas, püsis ta liikumatuna. Tema nägu peegeldus klaasil, jagunes kaheks; nagu meil kõigil oleks kaks võimalikku elu.

14


„Areeni Bestseller” aitab Eesti lugejal orienteeruda värske ilukirjanduse kirjus maailmas. Sarja valitud romaanid on hinnatud nii kriitikute kui lugejate seas oma kodumaal ning ka laiemalt. Ilmuvad juba tuntud kirjanike raamatud, mida on saatnud suur menu kogu maailmas ning ka autorid, keda alles avastatakse. Eesmärk on üks – pakkuda lugejale tõeline lugemiselamus. Samas sarjas veel: Tom Rachman „Imperfektsionistid” Emma Donoghue „Tuba” György Dragomán „Valge kuningas” S. J. Watson „Ei. Tohi. Magama. Jääda.” Irène Némirovsky „Prantsuse süit”



Joel Haahtela "Liblikakoguja"