M I T M E K Ü L G N E K O N S E R VAT I S M
aegadele ja see oli olemas enne konservatismi, mis sündis XVIII sajandi lõpus. Ses mõttes seostub traditsionalism väga tihedalt konservatiivse hoiakuga. See tähendab, et erinevused konservatiivse hoiaku ja ideoloogia vahel ühelt poolt ning traditsionalismi ja konservatismi vahel teiselt poolt, on mingil määral paralleelsed. Paljud autorid, sh Mannheim, rõhutavad ka klassikalist vahet konservatismi kui asise ja anti-ratsionalistliku ning progressivismi kui abstraktse ratsionalistliku mõtteviisi vahel. Konservatism ja progressivism põhinevad seega täiesti erinevatel eeldustel. Nende vaated ühiskonnale on risti vastupidised. Lühidalt: konservatism pooldab säilitamist ja progressivism muutusi. Arvestades konservatismi paljutahulisust, pole ime, kuidas erinevad autorid eristavad konservatismi eri tüüpe. Nad kõik püüavad välja pakkuda ideaalseid tüpoloogiaid, mis aga ei vasta ega saagi vastata mitmekesisele reaalsusele. Lisaks sellele kasutatakse ebakindlaid kriteeriume, mistõttu saadud tüpoloogiad on süsteemsed ainult osaliselt. Heywood eristab autoritaarset, patroneerivat ja libertaarset konservatismi.23 Autoritaarne konservatism on autokraatlik ja reaktsiooniline ning tema eesmärk on juhtida ühiskonda ülalt alla. See erineb pigem tagasihoidlikust ja pragmaatilisest anglo-saksi konservatismist, mis lähtub Burke’i ideedest. Patroneeriv konservatism eelistab samuti „ülalt alla reforme” „alt üles revolutsioonidele”, kuid vähem jõulisel viisil ning kooskõlas mõistlikkuse põhimõttega. See on ühiskonna parema osa kohustus või õigemini privileeg nõrgemate eest hoolitseda. Nimetatud traditsioon on tugevalt esindatud nn ühe rahva konservatismis, mis otsis keskteed majandusliku liberalismi ja etatismi vahel.24 Libertaarne konservatism pooldab kombinatsiooni suurimast võimalikust majandusvabadusest ja vähimast võimalikust valitsuse regulatsioonist. Selle majandusliku laissez-faire’i paariline on ühiskondlik-kultuuriline traditsionalism.25 Funderburk ja Thobaben ei loo eristust sisu põhjal, vaid pakuvad välja kronoloogilise jaotuse klassikaliseks, nüüdisaegseks ja tänapäeva konservatismiks.26 Klassikaline konservatism viitab konservatismi algusaastatel väljakujunenud filosoofiale, mis lähtub suuresti Burke’i ideedest ning tugineb 23
A. Heywood, op. cit., 2000, lk 52–54. Mõiste on pärit mõjukalt poliitikult Benjamin Disraelilt (1804–1881), kes Konservatiivse Partei egiidi all tahtis klassid ühendada üheks rahvaks. 25 Uusparempoolsus seostub libertaarse konservatismiga, ent façsism pigem autoritaarse konservatismiga. 26 Ch. Funderburk ja R. G. Thobaben, op. cit., 1994, lk 124–152. 24
66