Sageli ajendab vabatahtlikuks minemist soov leida iseennast või saavutada iseseisvus. Paljudes Euroopa riikides elavad vabatahtlikud projekti ajal kas üksi või koos teiste vabatahtlikega. See on täiesti uus samm just neile, kes on varem elanud ema-isa katuse all. Nüüd peavad nad iseseisvalt hakkama saama. Samas on see täiesti uus kogemus ka neile, kes siiani on elanud üksi või koos sõpradega, kuid vabatahtlikuna satuvad hoopis elama perekonda. Ühest küljest õpitakse sel viisil teiste inimestega paremini arvestama, kuid teisalt saadakse osaks uuest perekonnast. Nende abiga saab palju sügavama kokkupuute kohaliku kultuuriga ning möödaminnes ja vahel ka enesele märkamatult omandatakse uus võõrkeel. Uus keeleoskus ongi üks põhilisemaid asju, millest vabatahtlikud teenistusse astudes unistavad. Prantsusmaal, Hispaanias või Ladina-Ameerikas on see märksa lihtsam kui enamikes Euroopa riikides. Nendes n-ö romaaniriikides on kohalikega praktiliselt võimatu inglise keeles rääkida (enamasti nad seda lihtsalt ei räägi või kui räägivadki, siis aktsendist arusaamiseks läheb tõenäoliselt ikkagi tõlki vaja). „Alguses võib tunduda lootusetu hakkama saada . Võib-olla oskad sa esimestel nädalatel iga asja peale varmalt vastata ainult „jah” ja „aitäh” ning enamasti ei saa isegi aru, millega sa siis nüüd nõustusidki . Teinekord oled jube uhke kui suudad midagi uut öelda … ja siis selgub, et soovisid just sünnipäevalapsele „häid jõule”. Ja seda täpselt keset suve . Märkamatult avastad aga paari kuu pärast, et räägid päris soravalt ja kellelgi ei õnnestu sulle siga kuke pähe maha müüa . Ja aasta pärast arvataksegi , et oled kohalik … Sest nii sinu keel , käitumine kui ka kultuuriruum ongi muutunud just selliseks, nagu kohalikel .” (Liis Parker, Costa Ricas 2007/2008 9 kuud).
Eestisse tulnud vabatahtlikel enamasti nii kergelt keeleoskus ei tule, sest teadagi on meie emakeel oma 14 käändega välismaalaste jaoks nagu raketiteadus. Lisaks ka see, et eestlased tormavad oma vaba inglise keele oskusega sageli appi sinna, kus seda abi ei vajata – nimelt, ka nähes välismaalase püüdlikkust rääkida kohalikus keeles, vastab eestlane innukalt inglise keeles. Seetõttu jääb paljudel vabatahtlikel uus ja huvitav eesti keel ainult „tere”, „aitäh” ja „terviseks” tasandile. Kuid sageli suudavad vabatahtlikud meid üllatada ning rääkida poole aasta pärast juba täiesti ladusat eesti keelt. Edu valemiks on julge pealehakkamine ja ülim kannatlikkus… Näiteks… Boliivia tüdruk tuli Eestisse vabatahtlikuks, rääkides ainult hispaania keelt. Ta oli õppinud koolis inglise keelt ainult ühe aasta ning ainukesed väljendid, mida ta selles keeles valdas, olid „how are you what’s your name” Ta kasutas neid alati ühe lausena. Koolis, kus ta vabatahtlikuna tegutses, kasutas ta suuremalt jaolt oma loomekeelt (käed, jalad, pildid). Eesti keele asemel hakkas ta loomulikult õppima inglise keelt, kuna see on kergem, sellega saab Tallinnas kenasti hakkama ning lisaks on sellest talle ka tulevikus rohkem kasu. Tänu oma suurele pingutusele ja keele praktiseerimisele kohalike ja teiste vabatahtlikega, sai ta igapäevaeluga toimetulekuks inglise keele selgeks üsna kiiresti. Veelgi enam, tema motivatsioon õppida kohalikku keelt, et paremini suhelda oma õpilastega ja suuremat panust projektile anda, oli niivõrd suur, et ta õppis ütlema palju väärtuslikke väljendeid ka eesti ja vene keeles. (Silvia Cruz, Eestis 2007/2008 9 kuud) Suurem osa noortest otsivad EVSi projekte valdkonnas, mida nad hästi tunnevad ja teavad, soovides saada selles ka rahvusvahelist kogemust ning ühiskonna arengule oma panus anda. Ka vastuvõtvad organisatsioonid tunnevad end kindlamalt kui tuleb noor, kellel on juba selles töös eelnev kogemus. Kuid teatavasti on EVS loodud just selle eesmärgiga, et anda noortele võimalus saada esimene kogemus, olles sellega tõukeks nende edasisele elule.
EstYES kogemused vabatahtlike vastuvõtmise ja saatmisega
EstYES kogemused vabatahtlike vastuvõtmise ja saatmisega
72
traditsioonidega. Tagasi tulles nähakse elu juba hoopis teise pilgu läbi, mõistes, kui olulised võivad olla pisiasjad, mis igapäevaelus tunduvad nii loomulikud. Mõistetakse ka paremini välismaalasi oma riigis – nende soovi suhelda kohalikega, õppida tundma meie kultuuri ning samas ka jagada oma.
73