1 minute read

Keila-Joa pargi loodusrada

kunagist liustike liikumist. Koos jääga sattus Jumindale ka 7 m kõrgune Majakivi. See on Eesti suuruselt kolmas rändrahn. Redeli abil võib ronida rahnule kivikuningat mängima.

Edasi siirdub matkarada üle Aabla rabaserva. Raba kujunemine algas ligi 7000 aasta eest, mil maapind kerkis ja endiste rannavallide vahele jäi merest eraldunud laguun. Rabaservast tõuseb trepp Pikanõmme luitele, mille tipp on ühtlasi poolsaare kõrgeim punkt. Ümbruse nautimiseks on luiteharjale rajatud vaatetorn. Selle juurest suundub rada põhja, pöördub paremale ja ületab siirdesoo riba. Enne parklasse naasmist tuleb veel läbida ala, kus kunagi laiusid heinamaad. Muistseid kiviaedu ja piirikive on näha veel praegugi.

Keila-Joa pargi loodusrada 3 km Keila-Joa loodusrada sobib pärastlõunaseks jalutuskäiguks ja on jõukohane ka lastega peredele. Kohalik tõmbenumber on mõistagi Keila juga, millel on kõrgust 6 ja laiust 60–70 m. Kui võtta arvesse kõrgust ja vooluhulka, kuulub Keila juga Eestis jugade esikolmikusse. Õhtuti on juga valgustatud, et vaatepilti saaks ka hämaras nautida.

Juba 1555. aastal tegutses Keila joa lähistel veski. Mõisakoht tekkis Keila-Joale 17. sajandi hakul. Aastal 1827 sai mõisa omanikuks Alexander von Benckendorff, kes laskis jõe paremale kaldale rajada uhke härrastemaja ja kavandas jõekallastele idüllilise maastikupargi. Park on liigirikas –siin kasvab ligi 80 puu- ja põõsaliiki. 1928. aastal valmis Keila-Joa veski juures hüdroelektrijaam, mis tootis energiat lossile ja ümberkaudsetele taludele. Samas tegutses ka kalakasvatus. Praeguseks on Keila-Joa mõis eravalduses ja põhjalikult restaureeritud.

Varem oli pruutpaaridel tavaks abielutõotuse kinnitamiseks Keila jõe sildade külge lukk kinnitada. Paraku soodustavad lukud sillakettide roostetamist. Pulmalukke võib kinnitada „Kahe südame“ skulptuuri külge.

This article is from: