Tuudur Vettik – Eesti laulupeoliikumise juht, strateeg ja metoodik

TUUDUR VETTIK – EESTI LAULUPEOLIIKUMISE JUHT, STRATEEG JA METOODIK

Tuudur Vettik oli helilooja, koorijuht, pedagoog ja koorimuusika teoreetik. Ta oli oma kooridirigeerimise koolkonna rajaja ning samal ajal paljude kooride dirigent. Vettiku üldjuhi taktikepi all lauldi 1933., 1938., 1947., 1960. ja 1969. aasta laulupeol. 1980. aasta üldlaulupeol oli ta aujuht.

Mis puudutab Vettiku sünnikohta ja -päeva, siis seni on andmed olnud ebatäpsed. Seega süvenen siin sellesse veidi põhjalikumalt. Tulevase helilooja vanemad elasid Simuna ja Väike-Maarja kihelkonnas. Isa Peeter Reinu poeg Wettik (1869–1965) sündis Pudivere mõisa Sootiigi külas.147 Mõisal oligi kaks küla – Sootiigi ja Nadalama. Ema Kristiina (Tiina) Jüri tütar Saar sündis 1. juunil 1871 (surnud 1947) ja on abiellumise aastal, 1895, kirjutatud Väike-Maarja kogudusest Uniküla mõisa alt Simuna koguduse liikmeks.148 23. mail 1895. aastal on Simuna pastor E. Paucker laulatanud Simuna kihelkonna Käru mõisa hingekirjas oleva 26-aastase Peeter Reinu poeg Wettiku ja 23-aastase Kristiina Jüri tütar Saare Simuna kirikus.149 Tuudur Vettik, sünnijärgse nimega küll Feodor Fabian Wettik, nägi ilmavalgust vana kalendri järgi 22. detsembril 1897. aastal kell 3 öösel Pudivere mõisa Nadalama külas.150 Uue kalendri järgi

147 EAA. 1229-1-170. L 407. EELK Simuna koguduse personaalraamat. 148 EAA. 1229-1-62. L 55. EELK Simuna koguduse personaalraamat. 149 EAA. 1229-1-186. L 41p–42. Simuna koguduse 1895.–1908. aasta abielumeetrika. 150 EAA. 1229-1-173. L 245. EELK Simuna koguduse 1897. aasta sünnimeetrika]; EAA. 12321-247:101. RA digikogud, EELK Väike-Maarja koguduse personaalraamat; EAA. 3585-192. L 105–106. Pudivere valla elanike nimekiri 1885–1910.

Tuudur Vettik juhatamas 1959. aasta laulupidu Tartus, Toomeorus. Hetk enne eeltakti. Ka vähesega on võimalik tuhandete lauljate tähelepanu tõmmata. Selleks on sisemine jõud. Foto: Ants Nilson

on seega tema sünnikuupäev 3. jaanuar 1898. Senistes elulookirjeldustes, sh Vettiku omakäelistes kirjapanekutes on sünnipäevaks märgitud 4. jaanuar, mis tuleneb uue ja vana kalendri ümberarvutamisveast.151

Vettiku sünnipaigana on nimetatud Uniküla152 Väike-Maarja lähistel. See on vaid osaliselt õige: Uniküla oli tema ema kodupaik enne abiellumist. Hiljem, Tuudur Vettiku poisikeseeas, koliski perekond Unikülla ja sellest sai tema lapsepõlvekodu. Arhiivis on säilinud ka dokumendid perekonna kolimise kohta Nissi kihelkonnast Väike-Maarjasse.153 Seda, miks Tuudur Vettik Pudiveret oma sünnikohaks ei nimeta, pole sugugi raske oletada – tema isal, mõisamoonakal tuli tihti elukohta vahetada, aga need kolimised mahtusid siiski aega enne Tuuduri enda ajaarvamist ja päris koduks saigi talle just Uniküla.

Tähelepanuväärne on see, et kõik Vettikute perekonna lapsed olid silmapaistvate loominguliste võimetega, olgu see siis pärandatud isa- või emaliinist.154 Tuuduri vend Arthur (ka Artur Reinhard) Vettik oli maalikunstnik ja suri 1942. aastal Leningradis blokaadi ajal. Vend Leonhard Karlo suri lapseeas. Salme Helene Vettik oli abielus kirjanik Bernhard Kangermanniga ning sai ise tuntuks draamakirjanikuna – ta on mitmete kuuldemängude ja lastejuttude autor.

Veidi vajavad ka selgitamist Tuudur Vettiku nimekujud. Meetrikaraamatus Feodor Fabianina kirja pandud poissi kutsuti koduses ringis ikka Veedaks või Tiuks. Koolis aga kohanes see saksa kultuuriruumi tavade järgi Teodoriks. 1920. aastatel hakkas asjaosaline ise end Tuuduriks nimetama. Sellise ettepaneku olevat talle välja pakkunud helilooja Richard Päts, kes valis ise samal ajal endale uueks nimeks Riho. 155 Paralleelselt käibis ka nimekuju Tuudor. Isa Peeter on poega

151 Nähtavasti on tegemist perekonnaseisudokumentides korduvalt täheldatud arvutusveaga. 20. sajandi algul vana kalendri järgi märgitud kuupäevade arvestamiseks uude kalendrisse tuli sellele liita 13 päeva. Pahatihti unustati, et 19. sajandi kuupäevadele tuli liita vaid 12 päeva.

Nähtavasti on just sellise arvutusveaga tegemist ka T. Vettiku sünnikuupäeva puhul (tänan selle kommentaari eest TÜ doktoranti Kadri Toomingat). 152 Männik, Maris. Tuudur Vettik. Eesti Raamat, Tallinn, 1990, lk 8. 153 EAA. 1232-1-247. L 260. [EELK Väike-Maarja koguduse personaalraamat 1905–1930]. 154 Merike Lepa kiri autorile. 25. detsember 2011. Artur Vettik (Arthur Reinhard, 1896–1942);

Leonhard Karlo Vettik (1900–1903); Salme Helene Vettik-Kangermann (1909–1965). 155 Mälumäng. http://www.euro.postimees.ee/250805/esileht/meedia/175023.php.

oma kirjas veel 1941. aastal Theodoriks kutsunud.156 Kirjas Roland Laasmäele 1965. aastal on Tuurur Vettik pidanud sõbrale seletama: „Minu nimi on küll Tuudur, kõik uud! Mõni kirjutab isegi Tudor või Tudur. Üks igavene jant!”157 Ametliku kinnituse sai Vettik oma nimele alles 1981. aastal.158 .

Muusikuks kujunemise lugu

Tuudur Vettiku muusikutee algas 1912. aastal Väike-Maarja kihelkonnakoolis mees- ja segakoori moodustamisega kaasõpilastest. 1919.–1925. aastal õppis ta äsja avatud Tallinna Kõrgemas Muusikakoolis (hilisem Tallinna Konservatoorium), töötades samal ajal muusikaõpetajana. Esialgu oli tema eriala viiul ning õpetajad Eddy Bullerian ja Alfred Papmehl. Peagi aga valis ta muusikapedagoogika ja sai sel alal ka diplomi (õppejõud professor August Topman ja professor Juhan Aavik). Lisaks õppis Vettik Artur Kapi juures kompositsiooni ja täiendas end hiljem (1927–1932) eraviisiliselt Mart Saare juures. Ta mäletas, et esimest korda puutus ta Saare loominguga kokku aastal 1915, mil Simmi juhatusel õpiti „Põhjavaimu”. Seejuures öelnud koorijuht Juhan Simm: „See polegi laul, see on unistus.”159 Siit sai alguse Saare ja Vettiku pikaaegne ja sügav sõprus, millest annab tunnistust ka ligi paarkümmend aastat kestnud põhjamaiselt karge vaimsusega kirjavahetus160 1930.–1940. aastatel ning paljud fotod. Kahjuks lõppes kirjavahetus 1950. aastal, kui Vettik arreteeriti ja saadeti Siberi vangilaagrisse. Ta oli küll väga solvunud, et vana sõber lakkas nüüd kirjutamast, kuid tõsiasi, et ta vangilaagris kirju ei saanud, ei pruukinud veel tähendada, et talle neid ei saadetud. Siiski

156 ETMM, M 347:1/108. L 24. Peeter Vettiku kiri oma lastele Theodorile ja Salmele Kulotinost

Venemaal. 10. aprill 1941. 157 Randjärv, Laine. Sillad üle piiride. Vettiku kiri Laasmäele omaloodud teoste koorile õpetamise metoodikast, oma uuest eesnimest ja Kastresse sõitmise võimalustest. 1965, lk 90–92. 158 EAA.1229-1-173. L 233p–234. EELK Simuna koguduse 1897. aasta sünnimeetrika. Vettik sai eesnimele Tuudur ametliku kinnituse 17. aprillil 1981. 159 Tuudur Vettik. „Luule, see ei tule tuulest...” Mõttemõlgutusi Mart Saare 75. sünnipäeva puhul. // Sirp ja Vasar 1957, 27. september. 160 ETMM, M 347:1/106. Tuudur Vettiku kirjavahetused 1936–1978. Kirjavahetus vaibus

Vettiku vangistamisega 1950. aastal.

on võimalik, et Saar tõepoolest ei kirjutanudki talle enam alalhoidlikkusest ja hirmust sattuda ise repressioonide ohvriks.

Tuudur Vettik, tema õpetaja Artur Kapp ja mõttekaaslane Mart Saar (kaks Suure-Jaani meest) moodustasid ühe loomingulise koolkonna. Neid ühendas suhtumine loodusesse, rahvaluulesse ja rahvuslikku muusikasse. Vettik tundis rahvalaule hästi juba lapsepõlvest, nende sisemist rikkust õpetas teda avastama ja hindama aga just Mart Saar. 161

Tuudur Vettiku lähedased kaasvõitlejad ning mõttekaaslased 1930. aastate muusikaelus olid Riho Päts ja Evald Aav. Neidki ühendasid rahvuslikud taotlused tollases koorimuusikas.

Konservatooriumis õppimise ajal hakati Vettikut kui andekat koorijuhti ka laiemalt tähele panema. Juba esimeste tema juhatusel toimunud kontsertide puhul avastasid arvustajad, et tal on temperamenti, energiat ning oskust kooriga põhjalikult töötada. 1921. aastal kirjutas ajaleht Kaja 9. mail Westholmi Gümnaasiumi korraldatud koolipeost Draamateatris, mille kontserdiosa oli juhatanud „energiline lauluõpetaja härra Vettik”.162 1924. aastal ajalehes Vaba Maa ilmunud kirjutises Tallinna noorte laulupäevast, mille lõpuosas olid esinenud keskkoolide ühendatud nais- ja segakoorid T. Vettiku ja A. Kasemetsa163 juhatusel, märgitakse, et just need ettekanded pakkusid kõige suuremat kunstilist naudingut ning „mitut pala tuli kuulajate nõudmisel korrata”.164

Vettiku esimene oma koor oli 1922. aastal Noorte Ühingu „Tungal” segakoor, hiljem juhatas ta ka samanimelist meeskoori. Aastail 1924–1938 oli ta Tallinna Rahvaülikooli Seltsi (edaspidi TRS) segakoori juht. Hiljem tulid teised koorid: 1939. aastal Tallinna Koolinoorsoo Muusika Ühingu segakoor „Leelokund” ja „Eesti Laulumehed” (koorid lõpetasid tegevuse 1940. aastal). Kokku juhatas Vettik 27 koori, millest paljud olid omal ajal silmapaistvaimad Eestis.

161 ETMM, M 347:1/106. Tuudur Vettiku kirjavahetused 1936–1978. 162 Kaja 1921, 7. mai, lk 1. 163 Anton Kasemets (1890–1978 Toronto, Kanada), muusikateadlane ja koorijuht. Muusikalehe toimetaja aastatel 1925–1927, 1929–1933 Estonia teatri direktor, 1941–1944 Tallinna

Konservatooriumi koorijuhtimise ja muusikaajaloo õppejõud. 164 Tallinna noorte laulupäev. Alapealkirjad: Hiilgav kordaminek. Hulk pealtvaatajaid. Õnnestunud ettekanded. Laulupäevad kujunegu traditsiooniks. // Vaba Maa 1924, 3. juuni.

Tuudur Vettikust sai laulupeoliikumise juht tänu muusikalisele andekusele ja mitmekülgsetele organisaatorivõimetele. 1928. aastal kirjutas ta artikli „Mõtteid tulevastest laulupidudest”165, mida nimetas küll ise „üksikuteks mõteteks, mitte programmiks”. Seal määratles ta nii laulupidude rahvuskultuurilise rolli, nende üldrahvalikkuse ning tõstatas repertuaari jõukohasuse, kooride ettevalmistuse, kontroll-eelproovide kui ka peo korraldusliku poolega seotud küsimusi. Samuti võrdles ta Eesti, Läti ning Soome laulupidusid ning leidis, et Eesti laulupeokavad on liiga lihtsad, naabrite omad seevastu kunstiliselt hoopis kõrgemal tasemel. Vettik, muusika valdkonnas maksimalist, kaitses jõuliselt massilaulupeo ideed. Läti laulupeo ühendkooris olevat olnud 6000 lauljat, soomlastel aga mitte enam kui 3000. Samal, 1928. aastal ulatus osalejate arv Eesti laulupeol aga juba 15 000ni.

Tuudur Vettiku laulupeo üldjuhi debüüt toimus Tallinnas X üldlaulupeol 1933. aastal. Tema ilmumine ühendkoori ette kutsus esile vaimustuse nii lauljate kui ka kuulajate seas. XII üldlaulupeo teatmikus (1947) on kirjutatud, et professor Tuudur Vettikut iseloomustab „tugev muusikaline isiksus, sihiteadlik tõlgitsuslik suund, kus domineerib laulus peituvate meeleolude reljeefne esiletoomine ja nende teadlik rõhutamine”.166

Vettikul oli Alfred Karindi sõnul „eksimatu muusikaline vaist, võrratu temperamendikus, järjekindlus, nõudlikkus ning resoluutsus”.167 Tugev kriitikameel ei jätnud Vettikut maha ka vanaduses. Ta käis sageli kontsertidel ja andis koorijuhtidele pärast seda alati konkreetseid nõuandeid või tegi umbes selliseid märkusi, et „see koht ei tule sellise rabelemisega korralikult välja, mõtle mõne teise lahenduse peale”.168

Tuudur Vettiku koorijuhatamise stiil oli omapärane ning tema kaasaegsed on seda üsna põhjalikult kirjeldanud. Tema noorusaega käsitlevatest Theodor Männiku169 mälestustest saab lugeda, et kui

165 Vettik, Tuudur. Mõtteid tulevastest laulupidudest // Muusikaleht 1928, 6/7, lk 174–181. 166 XII üldlaulupeo teataja. Tallinn, 1946, 3, lk 147. 167 Karindi, Alfred. Tuudur Vettik saab 50-aastaseks // XIII üldlaulupeo teataja 1947, 1, lk 18–19. 168 Randjärv, Intervjuu Ants Üleojaga. // Sillad üle piiride, lk 187–205. 169 Theodor Männik (s 1904 – surmaaeg teadmata), Westholmi Gümnaasiumi vilistlane (7. lend, 1925. a).

Vettik tõusis dirigendipulti, löönud ta harilikult paari käeviipega oma pikad juuksesalgud korralikult üle pea, et need ei tükiks koorijuhtimise ajal segama, ja seejärel andis koorile kätte hääled. Lõpuks „tõstis kindla ning energilise liigutusega oma käed üles märguandena, et peatselt läheb lahti”. 170 Gustav Ernesaks kirjutas oma mälestustes noorest ja energilisest Vettikust suhteliselt napilt, kuid lugupidavalt. Ernesaks tunginud Tallinna Rahvaülikooli Seltsi segakoori harjutustele, kus teda lummanud „uus, senitundmatu, väga energiline tööstiil. Vettiku koori juhatamise stiil oli hoogne, isegi agressiivne, töö käis võimsa tempoga, millega olnud võimatu mitte kaasa minna. Tema lakoonilised, teravad, serviti repliigid aina lendasid ega talunud vastuvaidlemist”.171 Ernesaksa positiivsest suhtumisest Vettikusse räägib oma intervjuus pikemalt ka emeriitprofessor Kuno Areng. 172

Mart Saar leidis, et Vettikul on tugev koorijuhi närv ja silmapaistev talent, viidates vajalikule omadusele, et lisaks häälerühmade muusikalisele kooshoidmisele „on tarvis, et laulukoor ise ka omast laulmisest tiivustatud saaks, vaimustatud saaks ning muutuks seega kui ühtseks mänguriistaks, mida osavalt käsitab kunstnik-interpretaator – koorijuht. [...] Vettiku juhatajavõimete amplituud on väga lai, sügav ja mitmekesine. Kui koorijuhile on temale omane tunnete romantiline erutus, väljendusmaneeri impulsiivsus, mis peene taidelise taktiga ja õilsa juhatamise stiiliga tasakaalustatud. Tema ei tee ilmseks mitte ainult laulude plastilisust ja konkreetset väljendust, vaid nende sügavaimat soojust ja inimeselikku mõistmist. Ta on laulupidude suurkuju”.173

Sama meelt on Vettiku õpilane Ants Üleoja, kelle hinnangul oli laulupeo ühendkooride juhatamine see valdkond, kus Vettik ennast eriti kindlana tundis. Teda mäletatakse sisendusjõulise dirigendina, kes hoidis väheste nappide žestidega koori näpu otsas. „Enneolematu temperament ja hiigelkoorile vajalik spetsiifiline žestikulatsioon – mitte pidev suur töö, vaid oluliste momentide

170 ETMM, M 347:1/154. L 4–5. [Theodor Männiku käsikirjalised mälestused Tuudur

Vettikust]. Oktoober, 1971. 171 Ernesaks, Gustav. Kutse. Eesti Raamat, Tallinn, 1980, lk 86. 172 Randjärv, Intervjuu Kuno Arenguga. // Sillad üle piiride, lk 171–186. 173 ETMM, M 347:1/155. L 18–27. [Mart Saare käsikirjalised märkmed Tuudur Vettikust].

õigeaegne rõhutamine – tegi maestrost koorilauljate lemmiku,” ütleb Ines Rannap.174 Ants Üleoja meenutab autorile antud intervjuus aga nii: „Eks ta olnud ütlemistega järsk ka koori ees, aga õnneks lauljad ei solvunud.”

Tuudur Vettik laulupidude mõttest

Helilooja ja koorijuht Tuudur Vettik pühendas oma elu ja töö laulupidudele, tegeledes muu hulgas põhjalikult nende juurte ja ajaloolise sõnumi lahtimõtestamisega. Vettik tundis ja tunnustas ka balti-saksa kultuuri mõjutusi eesti rahvuslikule kultuurielule enne 1869. aastat. Ta kirjutas Tallinnas Kadriorus 1857. aastal peetud Baltimaade laulupühast, kus osalesid koorid Riiast, Pärnust, Tartust, Narvast ja Tallinnast, samuti 1865. aastal Jõhvis ja 1866. aastal Simunas toimunud laulupühast. Muljet avaldav on 1866. aasta Tallinna saksa laulupeo kirjeldus: „… lilledega ehitud sadamasild, Moskvast, Tverist ja Peterburist tulnud lauljate vastuvõtt sadamas, uhke laulupeorongkäik ja vanikutega kaetud auvärav, sellel Vanemuine, Koit ja Ämarik, tuhanded pealtvaatajad uulitsail ja platsidel”.175

Vettik nimetas laulupidu vaimulahinguks. 176 Tema kirjutis 1929. aasta Muusikalehes on üllas ja kõrgelennuline, nagu aastapäevade puhul ikka kohane. Võib oletada, et Vettik üldistas selle metafoori kaudu laulupidude rolli ühiskonnas.

Laulupeotraditsioonide kaitsmine oli Vettikule südamelähedane teema. Järgmine näide on otsekui nüüdisajast. Ka praegu võitlevad kultuurivaldkonnad oma õiguse eest olla enim tunnustatud ja rahastajate silmis privilegeeritud. „Kas tõesti laulupidude maania?” küsis Vettik 1931. aastal Muusikalehes.177 Nimelt arvas tuntud keeleuuendaja Johannes Aavik, et Eestis korraldatakse liiga palju laulupidusid, mis neelavad palju raha. Tema meelest oleks seda otstarbekam kasutada hoopis eesti keele arendamiseks ja uudissõnade loomiseks. Aavik loetleb, et ühe suvega on peetud üle 15 laulupäeva ning

174 Rannap, Ines. Tuudur Vettik – 100. // Kultuurimaa 1998, 11. märts, lk 13. 175 Vettik, Tuudur. Laulupühi, -pidusid ja -päevi kuni aastani 1869. // Muusikaleht 1929, 5/6, lk 199–206. 176 Vettik, Tuudur. 1869. a. // Muusikaleht 1929, 5/6, lk 153. 177 Vettik, Tuudur. Laulupidude asjus. // Muusikaleht 1931, 1, lk 7–12.

nimetab seda laulupidude maaniaks. 178 Etteheiteid tehti nii laulude kunstilisele tasemele kui ka helitehnilisele küündimatusele. Eriti kummaline oli Aaviku arvamus, et Eesti laulupeod edendavat „lõbukultuuri, kergemeelsust ja sugulist lodevust”.

Laulupeoliikumise eeskõnelejana üles astunud Tuudur Vettik selgitas seepeale keelemehele, et 15 laulupidu aastas olid siiski maakondlikud ja kihelkondlikud laulupäevad, mis tähendas, et igas paikkonnas peeti neid üks, mitte 15. Lõpuks pidas Vettik vajaliku olevat täpsustada, et „kadetsejad põevad väga suure liialdamise haigust”, kui arvavad, et koorimuusika edendamisse on maetud hiigelsummasid – tegelikkuses põhinevat Lauljate Liidu179 tegevus rohkem ikka tegijate entusiasmil.

Tuudur Vettik pedagoogina Tallinna Riiklikus Konservatooriumis

Koorijuhtide õpetamist alustas noor koorijuht Vettik juba 1920. aastate lõpul. 1929. aasta Muusikalehes jagas ta rahvakooridele metoodilist laulude interpretatsiooni õpetust, kus võeti läbi laulude artikulatsioon ja diktsioon, meloodika, rütm ja dünaamika ning meetodid.180

Üldlaulupidude ettevalmistuste käigus jätkas Vettik innukalt dirigentide koolitamist nii kokkusaamistel kui ka Üldlaulupeo Teataja vahendusel. Juhtnöörid, mida ta andis koorijuhtidele, eristusid teiste üldjuhtide näpunäidetest oma põhjalikkuse ja sügava metoodilise läbimõelduse poolest. Hiljem kohtame Vettikule iseloomulikku laulude esitamise metoodilist selgitust nii Roland Laasmäe kui ka oma teiste õpilastega181 peetud kirjavahetuses. Ühes oma

178 Aavik, Johannes. Laulupidude maania. // Olion 1930, 11, lk 15–17. 179 Eesti Lauljate Liit (ELL) loodi 1921. aasta septembris. Ettepaneku luua liit, mis juhiks kogu kooriliikumist, tegi 1919. aastal Tallinna Meestelaulu Seltsi koorijuht Konstantin Türnpu.

ELL edendas koorilaulu ja puhkpillimuusikat kümmekond aastat ning lõpetas tegevuse 1944.

See taastati omal moel 1973, mil Kanada eestlased panid aluse ühendusele Eesti Lauljate Liit

Põhja-Ameerikas. 1982. aasta märtsis asutati Tallinnas Eesti NSV Kooriühing, mis oli ELL õigusjärglane ja kannab nüüd nime Eesti Kooriühing. 180 Vettik, Tuudur. Kas tunned maad. // Muusikaleht 1929, 11, lk 330–334. 181 ETMM, M 347:1/112; 116.

kirjas, kus on juttu Tartu laulukooridest ja ettevalmistustest meeskoori Gaudeamus juubeliks, tänab Laasmäe Vettikut tema saadetud nn teadustöö eest. Neis soovitustes oli läbi mõeldud iga pisimgi detail, mille abil võiks saavutada laulu kõlav ja maksimaalselt meisterlik ettekanne.

Vettiku näpunäited XIII üldlaulupeo segakooride kava õppimiseks võtsid 1. vihikus enda alla 26 lehekülge ning sisaldasid selgitusi, partituurikatkeid ja dirigeerimisjooniseid.182 Samal ajal sai Gustav Ernesaks oma saatesõnas meeskooride laulude 1. vihikule hakkama pooleteise leheküljega183 ja üsna hea pedagoogisoonega Riho Pätski piirdus lühikese käsitluse ning tuntavalt lihtsamate tehniliste võtetega.184 1940. aastal oli Vettik Tallinna Riiklikus Konservatooriumis muusikajuhtimise kateedri üks asutajaid ja kuni 1946. aastani selle esimene juhataja. Muusikajuhtimise kateeder hakkas tegelema professionaalsete koori- ja orkestrijuhtide ettevalmistamisega. Järgneval kahel aastal, 1946–1947, oli ta õppeasutuse dekaan, alates 1947. aastast aga kooridirigeerimise professor.

Tuudur Vettikut võib pidada professionaalse koorijuhtimise koolkonna rajajaks. Tema õpilased olid Roland Laasmäe, Ants Kiilaspea, Arno Kallikorm, Alma Tamm, August Lüüs, Aita Teder, Voldemar Rumessen (Vardo Rumesseni isa), Aksel Pajupuu, Ülo Pajur, Hugo Kruusmann, Eda Aulis-Kõrgemägi, Uuno Taremaa, Ants Üleoja ja mitmed teised hilisemad tunnustatud muusikapedagoogid, koorijuhid ja muusikategelased. Enne konservatooriumit, aastatel 1919–1940, oli Vettik aga Jakob Westholmi eragümnaasiumi muusikaõpetaja ja tema õpilastest tulid meie muusikaellu hiljem sellised nimekad isikud nagu Boris Kõrver, Aarne Oit, Roman Toi, Naan Põld, Endel Lippus jt.185

182 Vettik, Tuudur. Juhendid XIII üldlaulupeo segakooride kava I vihu laulude õppimiseks. //

XIII üldlaulupeo teataja 1948, 3, lk 187–212. 183 Ernesaks, Gustav. Saateks XIII üldlaulupeo meeskooride I vihule. // XIII üldlaulupeo teataja 1948, 3, lk 213–214. 184 Päts, Riho. Juhendeid lastekoorijuhtidele XIII üldlaulupeo repertuaari läbitöötamiseks. //

XIII üldlaulupeo teataja 1948, 3, lk 215–233. 185 ETMM, M 347:1/97. L 48.

Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi arhiivis on säilinud Vettiku kirja mustand Jüri Varistele, kus ta lahkab põhjalikult koorijuhtimise kateedri loomise lugu.186 Nimelt ilmus 1969. aastal konservatooriumi juubeli puhul raamat selle 50-aastasest ajaloost, mille olid kirjutanud peamiselt nõukogude ajal juhtivale positsioonile tõusnud ja võimude soosingu pälvinud kultuuritegelased. Konservatooriumi ajaloos oli maha salatud Tuudur Vettiku kui koorijuhtide õpetaja roll, tema töö professori ja kateedrijuhatajana. Teda masendas fakt, et midagi pole räägitud tema õpetuse koolkonnast, vaid on mainitud ainult Ernesaksa ja Variste õpilasi. Kuna Vettik oli tolleks ajaks ka ametlikult rehabiliteeritud, otsustas ta oma au kaitsta ja vähemalt osaliselt tõe jalule seada. Sama teemat käsitleb ka 1969. aasta sügisel Õhtulehes ilmunud artikkel187, kus Vettik lükkab ümber selle, mis Jüri Variste raamatus avaldas.

Antud kirjas kolleegile oli midagi hoopis palju laiemat kui kahe mehe isiklikud suhted või rahulolematus faktide kirjeldusega juubeliraamatus. Siin peegeldub kahe inimese maailmavaateline konflikt. Eelkäijate töö mahavaikimine, halvustamine või kõige sagedamini just enda arvele kirjutamine oli nõukogudeaegses teaduse- ja kultuurielus väga laialt levinud haigus, mille vohamist võim lausa mahitas, mitte ainult ei talunud. Kiri Varistele on erakordselt tõredas toonis. Vettik taunib tema süstemaatilist eneseupitamist ja ajaloolise tõe moonutamist seoses koorijuhtide ja muusikaõpetajate koolitamisega konservatooriumis (rõhuasetused originaalkirjas): „Koorijuhtimise kateeder loodi 1944. aastal, paneb imestama, et juhtivprofessor ja kateedri juhataja ei tunne oma asutuse ajalugu. Tegelikult oli asi järgmine: kui 1940. aastal Eestis kehtestati nõukogude kord, siis üheks suurimaks ja olulisemaks uuenduseks konservatooriumis oli: likvideeriti kirikumuusika osakond ja oreliosakond. Nende kahe osakonna baasil avati uus osakond: muusikajuhtide kateeder! See oli sügisel 1940!” Vettik ironiseerib oreliosakonna

186 ETMM, M 347:1/50. L 32–37. [Tuudur Vettiku kiri professor Jüri Varistele seoses Tallinna

Riikliku Konservatooriumi 50. aastapäevaga. 1969]. Vt ka Randjärv, Intervjuu Kuno Arenguga. // Sillad üle piiride, lk 171–186: Kuno Areng meenutab oma intervjuus, et Vettiku ja Variste suhted olid halvad, üksteise aadressil olla avalikkuse ees öeldud koguni pikantseid teravusi. Ilmselgeid pingeid kolleegide vahel tõendab ka Vettiku Varistele kirjutatud kirja toon. 187 Vettik, Tuudur. Mis on praegu teisiti? // Õhtuleht 1969, 27. september.

kajastamise üle raamatus: „Võib-olla nüüd on orelist piinlik seda rääkida. Sellepärast vaikitakse. Marksismi-leninismi kateedri juhataja Müürsepp aga ütles siis oreli kohta: „Orel on alati teeninud kirikut ja uinutanud rahvast usule, seepärast oreliklass kinni. ””188 Vettiku kiri Varistele lõpeb selge ja jõulise arupärimisega: „Need Sinu kirjalikud avaldused, millede vastu ma siin vaidlen, on ekslikud ja minu tööd maha salgavad. Siin ma ei jää ükskõikseks. Ma ootan Sinu reageerimist minu kirjale. Sellest sõltub minu edasine tegutsemine nendes küsimustes. ”189

Tuudur Vettik oli andekas ja huvitav õpetaja.

Vettiku endine õpilane Linda Bachmann-Kallikorm on meenutanud,190 et ta oli erakordselt nõudlik, kriitiline, terava keelega, kuid siiski väga südamlik õpetaja. 1940. aastate lõpul tundus Vettik õpilastele jumalusena, tema sõna maksis ja oli ka juhtumeid, mil tema rangus tõi mõnele õpilasele pisara silma. Koorijuht Uuno Taremaa191 mäletab oma õpetajat Vettikut väga südamliku inimesena, kes oli oma üliõpilaste suhtes soe ja osavõtlik. Hilisemas elus sai Taremaast saatuse tahtel Vettikule ka sõber ja autojuht. Vettik olevat naerdes öelnud, et ta on ainuke inimene maamunal, kellel on kõrgema muusikalise haridusega isiklik autojuht. Nii sõideti koos mööda Eestimaad ringi sinna, kuhu Vettik parasjagu soovis. Ta olevat küll arvanud, et õpib ise autojuhtimise ära, kuid see ei õnnestunud tal vanemas eas siiski enam. Taremaa meenutab, et Vettik tahtis teel olles ikka kirikutornide juurde sisse keerata ja kirikute juures peatust teha. Samuti armastas ta väga loodust vaadelda, eriti meeldisid talle kõrged puud. Loodusearmastus paistab ka tema laulutekstidest ja heliloomingust.

188 ETMM, M 347:1/50. L 32–37. 189 ETMM, M 347:1/50. L 32–37. 190 Linda Bachmann-Kallikormi meenutused raamatu autorile. 10. detsember 2011 ja 8. veebruar 2012. 191 Uuno Taremaa (s 1931), koorijuht ja muusikapedagoog. Meenutus töö autorile. 30. jaanuar 2012.

Vettik helilooja ja laulutekstide autorina

Tuudur Vettik on kirjutanud kokku ligi 400 heliteost sega-, mees-, nais- ning lastekooridele, samuti soololaule ning palu viiulile, klaverile ja orkestrile. Tema loomingu tähtsamas osas, kooriloomingus on ligi 200 nimetust. Eesti 1930. aastate tunnustatuim koorimuusika autor Mart Saar iseloomustab Vettiku loomingut nii: „Vettiku loomingus kajastub kogu põhjamaise looduse lein ja rahuldamatuks jääv igatsus mingi kättesaamatu järele; tema teostes undab laante ääretu, muretsev üksindus”. 192

Vettiku laule iseloomustab koorispetsiifika põhjalik tundmine, neis on tunnetatav omapärane, folklooriga läbi põimitud, tugev individuaalne käekiri ja põhjamaiselt karge toon. Laul „Merellä on sinine” on siin üks paremaid näiteid. On viidatud, et Vettik oli mõjutatud soome muusikast ja kooriloomingust.193 Siin kerkibki küsimus, kus algab meie muusikas soomelikkus ja lõpeb eestilikkus või vastupidi. Laulu „Mullu mina muidu karjas käisin”, mida inimesed vahepeal sageli laulsid, on Vettik tõlkinud näiteks soome rahvaluulest ja kohandanud sealse rahvaviisigi eesti lauluks nii, et vaid vähesed teavad selle algupära. Kuigi heliloojatel on igaühel oma rahvus, siis muusikal seda ei ole.

Mitmed tema koorilaulud, nagu „Nokturn”, „Kuu”, „Su Põhjamaa päikese kullast”, „Põhjamaa lapsed”, on püsinud aastakümneid meie kooride kontserdiprogrammides. „Nokturn” (sõnad Kersti Merilaas, 1937) ja „Kuu” (sõnad Tuudur Vettik, 1940) on eesti koorimuusika vaieldamatud tähtteosed. Ilmselgelt oleks Vettik oma nime heliloojana jäädvustanud meie koorimuusika ajalukku ka siis, kui poleks peale nende kahe rohkem ühtegi lugu kirjutanud. Suurvormidest nimetagem tema koorikantaate „Suur pidupäev”, „Rõkatame rõõmulaulu” ja „Rõõmupäev” ning mitmeid koorisüite.

Vettikul on väga erineva iseloomuga laule, sealhulgas ka lõbusaid ja tantsulisi uuemate rahvalaulude seadeid (nt tsüklis „Virulaste tantsud”). Ta ei häbenenud luua ka pisut sentimentaalseid laule, hea näide on rahvalik laul „Siidilipp ja hõbepurjed”. Siin kohendas Vettik

192 ETMM, M 347:1/155. L 18–27. 193 Männik, Tuudur Vettik, lk 64–65.

algse rahvalaulu meloodilisemaks. Ehkki EMIC (Eesti Muusika Infokeskus) annab laulu „Siidilipp ja hõbepurjed” loomisaastaks 1960, tõestab arhiivileid muud – nimelt oli näiliselt naiivne lugu mõneks ajaks juba 1945. aastal keelatud laulude nimistusse194 pandud. (Kahjuks peab tõdema, et EMIC on mitme helilooja teoste osas puudulik, samuti pole seal kajastatud kõiki läbi aegade Eestis tegutsenud professionaalseid muusikuid.)

Kui sirvida 1940. aastate teise poole keelatud ja lubatud laulutekstide toimikuid195, siis on selgelt näha, et tsensorid kartsid pärast sõja lõppu ja Nõukogude okupatsiooni algusaastatel eriti just mere- ja laevateemalisi lugusid. Igasugune rändamine üle vee ja kaugeile maile, laevaga ja paadiga – see oli ametnike jaoks hirmutav ja seetõttu esinemiskavades keelatud. Paljud sellised keelatud lood said oma eluõiguse tagasi hiljem, Hruštšovi sula ajal.

Eesti juhtivate meeskooride 1930. aastate repertuaari võrrelnud Saari Tamme uurimuse järgi olid eesti autoritest kõige enam esindatud Mart Saar, Konstantin Türnpu, Artur Kapp, Aleksander Läte, Miina Härma, Richard Ritsing ja Enn Võrk ning nende järel kohe Tuudur Vettik koos Evald Aavaga, kuuludes kindlalt lauldavamate heliloojate esikümnesse.196

Vettiku meeskoorilaulude kogumikku iseloomustades kirjutas Artur Kapp, et ta loob „ilusaid laule, kui mõttelt, nii ka muusikaliselt kujunduselt. Kuigi vahest karedalt, ent ka pehmes, õrnasüdamelises väljenduses”. Kapi arvates väljendus selles Vettiku, aga ka üldisemalt eestlase iseloom: „Öeldakse, et eestlane on jonnakas. Jah on. Ka muusikas. […] Ei rahulda pime rändamine akordist akordini, lausest lauseni. On tarvis kindel kuju – arhitektuur – mõtete joon. […] Selge mõtteviis, hää läbitöötlus ja armastus muusikale.197

194 ERA. R-1205-2-117. Lubatud ja keelatud laulude tekstid. 1945. 195 ERA. R-1958-1-13 [1947]; ERA. R-1958-1-17 [1948]; ERA. R-1205-2-383 [1948]; ERA.

R-1958-1-35 [1949]; ERA. R-1958-1-36 [1949]; ERA. R-1958-1-70 [1953]. Lubatud ja keelatud laulude nimekirjad. 196 Tamm, Saari. Mida laulsid eesti meeskoorid enne aastat 1940? II. // Teater. Muusika. Kino 2009, 1, lk 75–76. 197 Kapp, Artur. T. Vettiku „12 laulu meeskoorile” (arvustus). // Muusikaleht 1931, 11, lk 290.

Just need omadused olid Kapi arvates omased Tuudur Vettikule ja samuti võrdluseks toodud Mart Saare koorilauludele.198

Seesama Vettiku koorilaulude kogumik leidis arvustamist ka Prahas ilmunud rahvusvaheliselt tuntud saksakeelses muusikaajakirjas Der Auftakt, kus tema laule nimetati põhiosas omapäraseks. Leiti nii etnograafilist eesti muusikat, arhaisme, rõhutati laulu „Lauliku kalmul” (sõnade autor Eino Leino) ülihead „komposiitorlikku tööd” ning leiti lõppkokkuvõttes, et kõik see osundab Vettiku „komposiitorlikule võimekusele ja väärtusele”. Arvustuses kurdetakse laulude teksti tõlgete puudumise üle ning arvatakse, et oma muusikalise väärtuse poolest oleks need laulud sobinud rikastama tollase Euroopa koorimuusika repertuaari, ent loomulikult ei oleks teiste riikide koorid saanud neid laule esitada neile tundmatus eesti keeles.199

Tuudur Vettik kui laulutekstide autor väärib eraldi tähelepanu. Juba tema esimestest lauludest oli mitu loodud ta enda kirjutatud tekstile, näiteks 1917. aastal valminud koorilaulud „Vihm sajab” („Sügislaul”) ja „Laul emale”. Vettik on kirjutanud sõnad umbes 30 enda viisistatud laulule. Enamikule neist on ta sõnade autorina märkinud juurde Vettiku nime, mõne juures on aga eelistanud seda varjata, kasutades pseudonüüme A. Saarik, A. Ennok, E. Kõrend jt. Tuntumad Vettiku enda sõnadele loodud laulud on „Kuu” (1940), „Merellä on sinine” (1928), „Virmaliste valgus” (1940) ja „Noorte laul” (1945). Mõistagi ei saa neid laulutekste hinnata samade reeglite järgi kui luuletusi ja neid on peetud vanameelseks ja liiga romantiliseks. Need tekstid ei kuulu poeesia kõrgklassi, aga on orgaaniliseks osaks muusikast, pääsedes koorilauludes suurepäraselt mõjule koos just nendele loodud meloodiaga. Vettik ise on öelnud, et koorilaulu teksti „kallimaks väärtuseks on helilised konsonandid, sest need annavad mitmesuguseid helilisi efekte, rütmilisi ja koorikõlalisi peegeldumisi ning häid kõlakombinatsioone”.200

Tuudur Vettiku loomingu ettekannetest kodumaal ega võõrsil ei ole täielikku ülevaadet koostatud, sest ta oli 1950. aastatel keelatud

198 Kapp, T. Vettiku „12 laulu meeskoorile”, lk 290. 199 Eesti heliloomingut välismaa arvustuses. T. Vettik. „12 meeskoorilaulu”. Väljavõte

G. Krause arvustusest ajakirjas „Der Auftakt” (Praha). // Muusikaleht 1932, 4, lk 126. 200 Vettik, Tuudur. A capella Laulukoori juhataja käsiraamat. Eesti Lauljate Liidu väljaanne nr 115, Tartu, 1939, lk 186.

autor. Eesti Raadios on siiski saadaval hulgaliselt tema teoste salvestusi nii kooride kui ka ansamblite ettekandes ning laulupidudel esitatud laulude salvestusi201 .

Vettik kui publitsist ja muusikakriitik

1920. aastatel tegeles Vettik aktiivselt muusikakriitikuna. Ta väljendus teravalt ja ei jätnud ütlemata, kui mõni muusik osutus tema arvates oma võimete poolest üsna keskpäraseks interpreediks.202 Tema kirjutatud ülevaadetes oli tunda professionaalsust ning oskust keerulised probleemid lihtsas ja arusaadavas keeles lahti kirjutada. Laasmäe on öelnud, et „otsekohesus ja ausus on omadused, mis meeldivad lauljatele, kuid kohati ei meeldi kolleegidele. Elu ja muusika aga valet ei salli.203 Just see määratlus aitab mõista Tuudur Vettiku muusikaarvustusi. 1930. aastatel võis ajakirjandusest lugeda mitmeid tuliseid vaidlusi eesti keele kasutamise üle laulutekstides. Üks neist oli Vettikule väga ootamatu – seal ründas helilooja Adolf Vedro teda keele ilmekuse, arusaadavuse ja puhtuse teemadel, mille eest ta oli seni ise tuliselt sõdinud. Toimus nn sünkoobitüli. 1937. aastal kirjutas konservatooriumi rektor professor Juhan Aavik, et rütmi probleem on eesti koorilaulus veel lõplikult lahendamata. „Eesti laul oleks pidanud algusest peale tarvitama oma keele kohast rütmi, siis oleks ta võitnud oma loomulikkuses, ilus, originaalsuses ja väljenduse mõjus, ja kui meie võõra mõju tõttu selle vastu oleme patustanud, siis on ülim aeg selle vältimiseks abinõusid otsida.”204 Talle sekundeeris Adolf Vedro, kes oli hoopis radikaalsem. Vedro kirjutas, kuidas ta oli oma helilooja tee algul 1935. aastal avastanud nähtuse, mida nimetatakse sünkoobiks (rõhk takti rõhutul osal,

201 ERR fonoteek: Tuudur Vettiku teoste salvestused. 202 Tuudur Vettik. IV sümfoonia kontsert „Estonias”. 5. II 1928.(Juhatas Juhan Aavik, solist

Heikki Kansanen). // Muusikaleht 1928, 3, lk 87–88. 203 Allikvee, Aare. Tallinlasest tartlane ehk 60 aastat Roland Laasmäe sünnist. // Edasi 1982, 20. august, lk 4. 204 Aavik, Juhan. Rütmi probleem meie koorilauludes. // Uus Elu 1937, 5. veebruar, lk 5.

mida tingib eesti keele grammatika, kus sõna rõhk on esimesel silbil), ning soovitas muusikateostes edaspidi sünkoopi kasutada.205 1938. aasta 7. märtsi ajalehes Uus Eesti ründas Vedro muu hulgas Vettiku laulu „Su Põhjamaa päikese kullast”, kus rütmide teadlikust keelekohasest käsitamisest ei saavat juttugi olla, sest veri kõlavat kui veeri ja meri kui meeri. 206 Vedro esitas sellest kõigest kokkuvõtte ka Muusikalehes, teatades muu hulgas, et tema seisukohad „leiavad peaaegu sajaprotsendilist toetust” Tartu Ülikooli foneetika laboratooriumi juhataja magister Paul Ariste töödes ning et te peab „üleliigseks üksikasjaliselt vastata vastuväidetele”.207

Vettik asus kolleegile üsna kurjalt kallale, võttes Vedrolt sünkoobi n-ö leiutaja au ja näidates, kuidas eesti heliloojad on seda kasutanud juba alates 1909. aastast: „Eesti heliloojad on juba mitukümmend aastat tarvitanud sünkoopi kui endastmõistetavat rütmikuju. Seda on tehtud täie teadlikkusega […] ning sobitades sünkoopi eesti keele iseloomuga ja rütmiga. Eesti keel aga võimaldab sünkoopi kasutada samuti kui teisigi rütmikujusid.”208 Vettik pidi Vedro peale väga kuri olema, sest teisal soovitab ta oponendil selle asemel, et teiste tööde rütmi kallal norida ja seejuures eksimisega sisse kukkuda, kõigepealt eesti keel selgeks õppida.209 Vaidluses lõi aktiivselt kaasa ka Eduard Visnapuu210, kelle arvates olid Vedro viited Ariste „sajast protsendist” väga kaugel.211

Sünkoobitüli polnud Vettiku ainuke võitlustanner, sellele lisandus poleemika Eesti jaoks sobiliku rahvushümni loomise teemal. 1937. aastal oli ta veendunud, et meie koorimuusika on jõulisel tõusuteel, sisaldades rahvuslikke ja isamaalisi laule.212 Samas hindas ta olemasoleva Eesti rahvushümni213 väärtust nii meloodia kui ka

205 Vedro, Adolf. Uus vaade eesti keele sõnarõhule. // Uus Elu 1937, 5. veebruar, lk 5–6. 206 Vedro, Adolf. Eesti keele omapära aluseks meie muusikale ja selle rütmile. Eesti keel kaitseb sünkoopi. // Uus Eesti 1938, 7. märts, lk 6. 207 Vedro, Adolf. Arutlusi sünkoobiküsimuse ümber. Selgituseks vastuväidete puhul rütmiprobleemis. // Muusikaleht 1938, 6, lk 141. 208 Vettik, Tuudur. Järelmärkusi A. Vedro kirjutusele. // Muusikaleht 1938, 6, lk 142. 209 Vettik, Järelmärkusi, lk 143. 210 Eduard Visnapuu (1895–1969), luuletaja, muusikateadlane ja rahvamuusika uurija, eesti muusikaajakirjanduse rajajaid; luuletaja Henrik Visnapuu vend. 211 Visnapuu, Eduard. Mõningaid vastuväiteid A. Vedrole. // Muusikaleht 1938, 6, lk 144. 212 Vettik, Tuudur; Aav, Evald. Ettevalmistused üleriiklikuks laulupeoks. // Uus Eesti 1937, 3. jaanuar, lk 3. 213 Siin mõeldakse F. Paciuse „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm”.

teksti poolest üsna tagasihoidlikuks. Vettik esitas oma argumendid eriti nõudlikul kombel, kuna ta oli 1934. aastal kirjutanud Markus Univeri sõnadele laulu „Su Põhjamaa päikese kullast” kindla soovi ja teadmisega, et sellest saabki uus hümn.214 Ta planeeris algupärase hümni loomist Eesti Vabariigile, ent „Su Põhjamaa päikese kullast” ei saavutanud rahva hinges kunagi sellist mõjujõudu, mida oodatakse hümnilt. Vaatamata professionaalsule jäi Vettiku laulus puudu karismaatilisusest – lauljate ning publiku emotsionaalse mõjutamise juures on sellel aga määrav tähtsus.

Tuudur Vettiku väga oluliseks teeneks on mitmete koorijuhtidele vajalike õpikute ja käsiraamatute kirjutamine ning avaldamine. 1939. aastal nägi ilmavalgust põhjalik „Laulukoori juhataja käsiraamat” (kordustrükk 1965), seejärel „Noodiõpetus laulukooridele” (1939) ja „Diktsioon laulus” (1948), käsikirjaks jäi „Muusikaõpik laulukooridele”. Nende raamatute saatus ja nendega seotud poliitilised aktsioonid väärivad eraldi käsitlust.

Võrdleme Vettiku 1939. aastal ilmunud „A capella laulukoori juhataja käsiraamatu” esmatrükki215 1965. aasta kordustrükiga, mille nimeks sai lihtsalt „Koorijuhi käsiraamat”.216 Kohe torkab silma, et muutunud on raamatu stiil– kordustrüki sissejuhatus ja lõppsõna kannavad ajastule iseloomuliku ideoloogia pitserit ning pakatavad leninliku mõtte kiitusest ja üleskutsest seda laiemaltki teha. Kuna Vettik ise ei ole teadaolevalt neid muudatusi kommenteerinud, võime vaid oletada, kas see oli kohustuslik nn riigilõiv, mis oli selle trükkipääsemise hinnaks, või oli see hoopis autori enesekaitse meetmeks. Meenutame, et Vettik vabanes vangistusest alles 1956. aastal ja polnud 1965. aastal veel rehabiliteeritud. Ent Nõukogude anneksiooni ajal juhtus sageli, et toimetus lisas raamatusse omal algatusel veel midagi „vajalikku”.217 Raamatu teksti analüüs viitab siiski vettiklikele elementidele ja groteski kasutamisele ning lubab arvata, et tegemist on tõepoolest tema enda tekstiga.

214 Vettik, Tuudur. Millal saame omale algupärase rahvushümni. // Muusikaleht 1938, 2, lk 35–38. 215 Vettik, Tuudur. A capella laulukoori juhataja käsiraamat. Eesti Lauljate Liidu väljaanne,

Tartu, 1939. 216 Vettik, Tuudur. Koorijuhi käsiraamat. Kirjastus Eesti Raamat, Tallinn, 1965. 217 ERAF. 130-1-6456. L 300–311. )Tuudur Vettiku avaldus Eesti NSV Prokurörile). XX 11. 1967.

Kõrvutagem mõlema väljaande viimaseid ridu. Kõigepealt 1939. aastal: „Loodan sellele raamatule oma praeguste ja tulevaste kolleegide seas lahket ja häätahtlikku vastuvõttu ning ühinemist minuga selle raamatu ainukeses valmimise põhjuses, s. o. et meie eesti

kodumaine koorilaul areneks, kosuks, kasvaks ja võtaks üha

haaravama ja kõrgema kõla!”218 (Vettiku rõhuasetus.) 1965. aasta kordustrükis: „Loodan, et koorijuhid leiavad sellest raamatust nii mõnegi hea näpunäite oma tööks, näpunäite, mis aitaks neil saavutada seda, et meie Nõukogude Eesti koorilaul

areneks, kosuks, kasvaks ja võtaks üha haaravama ja kõrgema

kõla!”219 (Vettiku rõhuasetus.)

Käsiraamatus on tabatav ka üks huvitav kompositsiooni element: kordustrüki tekst algab ja lõpeb ühe ning sama Lenini tsitaadiga – „Kunst kuulub rahvale”. Selles sihilikus korduses on Vettikule omast groteski ja torget.

Tehniline dirigeerimisõpetus on mõlemas väljaandes sarnane, kuid koorijuhi organisatsioonilise töö juhendid ning krestomaatiliste näidete maht erineb. Sõjaeelse väljaande võiks lisada ka tänapäeval arvestatava organisatsiooni juhtimise põhitõdesid tutvustava lektüüri auväärsesse ritta, samal ajal kubiseb teemakäsitlus 1965. aasta raamatus punastest propagandistlikest lisanditest. Oli toimunud ideoloogiline nihe.

Kõik see ei vähenda käsiraamatu koorijuhile mõeldud õpetuse metoodilist tähtsust. Huvitav on märkida, et nõukogude ajal töötanud koorijuhte need nõukogulikud manused väga ei häirinud. Neis nähti ajale omast sunniviisilist ballasti, mida lihtsalt polnud vaja lugeda. „Koorijuhi käsiraamat” on olnud väheste omasuguste hulgas220 koorijuhtidele väga vajalik. Selle kolmas peatükk kandis pealkirja

218 Vettik, A capella laulukoori…, lk 6. 219 Vettik, Koorijuhi…, lk 4. 220 Analoogilisest kirjandusest saab nimetada veel vaid Richard Ritsingu 1938. aastal ilmunud „Koori- ja orkestrijuhi käsiraamatut. Eesti Lauljate Liidu Tartumaa osakonna väljaanne,

Tartu, 1938). Pärast Vettiku raamatu kordustrükki valmis Ants Kiilaspea kirjutatud õppevahend „Koori dirigeerimise alused. Eesti Raamat, Tallinn, 1969). Pärast Roland Laasmäe surma andis Linda Laasmäe tema materjalide põhjal välja dirigeerimisõpetamise metoodika käsiraamatu, Roland Laasmäe „Kooridirigeerimise õpetamise metoodikast muusikakoolis.

Koostanud Linda Laasmäe. ENSV Kõrgema ja Keskerihariduse Ministeerium (rotaprindi väljaanne), Tallinn, 1982.

„Teksti hääldamisest koorilaulus”. Alfred Karindi rääkis, et enne Vettiku koolitustöö algust oli vaja laulutekstid kuulajatele trükitud kujul kätte anda, sest muidu polnud lootustki, et nad sõnadest eksimatult aru saavad. Pärast koorijuhi käsiraamatu ilmumist, kus on seda küsimust erakordse asjatundlikkuse ja põhjalikkusega käsitletud, muutus olukord väga kiiresti paremuse poole.221 1939. aastal sai Vettik oma „A capella laulukoori juhataja käsiraamatu” eest Eesti Raamatufondi 1939. aasta populaarteadusliku kirjanduse auhinna.222

Vettikule oli koorilaulu tekst, selle poeesia ja sõnumi jõudmine kuulajani erakordselt oluline. Keele ja teksti väljalaulmise ehk diktsiooni selgust taotles ta kõikidelt kooridelt. „Kui sõnad segavad laulu muusikalist külge, siis parem nad juba ära jätta. Siis ei maksa aga sõnadega laule kirjutada, vaid sõnadeta,” ironiseerib Vettik.223 Ta jälgis hoolega, kuidas ühe või teise koori laulutekstid kõlasid, ja kirjutas välja selle, mis talle ei meeldinud. Mõningaid stiilinäiteid: „kuldranage (kuldrannake), mägedel hõisataks emelist logo (mägedel hõisataks imelist lugu), mo züdames valot ja piinat (Mu südames valud ja piinad), kas pizar mino värskel kalmol (kas pisar minu värskel kalmul), kalliss, magoss... 224 (kallis, magus). Lauljatele seletas ta kannatlikult, mis asi on eesti keeles välde ja mida tuleb lauldes siiski teistmoodi hääldada, kui rääkides.

Vettiku diktsiooni metoodiline käsitlemine koorilaulus sattus ka terava poliitilise rünnaku ohvriks. 1949. aasta 13. märtsil, suurküüditamise kuul Tallinnas toimunud EN Heliloojate Liidu üldkoosolekul225 võeti tema õpetus „Diktsioonist laulus” tõsiselt ette. Liidu vastutava sekretäri Harri Kõrvitsa ettekandest loeme, et „Vettik andis välja ideoloogiliselt väära raamatu. Selle asemel, et ülistada nõukogude kultuuri, oli autor otsustanud rääkida mingist diktsioonist!”226

221 Karindi, Alfred. Tuudur Vettik saab 50-aastaseks. // XIII üldlaulupeo teataja 1947, 1, lk 20. 222 Muusikaleht 1940, 5, lk 111. 223 Vettik, Tuudur. Muusika ja poeesia koorilaulus. // Muusikaleht 1929, 1, lk 5–9. 224 Vettik, Tuudur. Muusika ja poeesia, lk 5–6. 225 ERA. R-1958-1-26. EN Heliloojate Liidu üldkoosolek Muusikateaduse ja -kriitika olukorrast ENSV-s. 13. märts 1949. 226 Rahva Hääl, 1949. 19. märts. Vt ka Kuuli, Sula ja hallad Eesti NSV-s, lk 20.