Allikate kirjeldus

ALLIKATE KIRJELDUS

Eesti muusikakultuuri ja selle naabervaldkondade, kirjanduse ning kunsti arengut käsitlev kirjandus jaguneb kolme eriilmelisse rühma: kõigepealt Eesti Vabariigi aegsed (1918–1940), seejärel Nõukogude võimu ajal ja lõpuks Eesti iseseisvuse taastamise järel ilmunud käsitlused. Samuti uurisin mujalgi maailmas ilmunud kirjandust.

Nõukogude massirepressioonide ajalugu käsitlevat kirjandust on tohutult palju. Halastamatu avameelsusega kirjeldab represseeritute olukorda Juri Stetsovski kaheosaline teos.526 Eesti ajaloolased on sellest samuti üsna põhjalikult kirjutanud.527 Seda laia teemat ma üksikasjalikumalt oma uurimisteema ja selle raamatu tarbeks ei analüüsinud. Küll on aga väga oluline ära märkida uurimused, mis käsitlevad just kultuuriinimeste represseerimist 1940. aastate teisel poolel ning 1950. aastate algul. Selle kohta on teaduskäibelises mõttes paraku vähe arvestatavaid uurimusi. Seda kinnitab ka Karsten Brüggemann, öeldes, et Eesti ajalooteadus on liialt keskendunud poliitilise ajaloo või kitsaste nišiteemade uurimisele ning kõikvõimalikud uue kultuuriajaloo (new cultural history) teemad,

526 Стецовский, Юрий. История советских репрессии. Том 1 и 2. Общественный фонд

«Гласность», 1997. 527 Vt nt Karjahärm, Toomas; Luts, Helle-Mai. Kultuurigenotsiid Eestis. Kunstnikud ja muusikud 1940–1953. Argo, Tallinn, 2005; Rahi-Tamm, Aigi. Teise maailmasõjajärgsed massirepressioonid Eestis. Allikad ja uurimisseis. Doktoritöö. Juhendaja Aadu Must. TÜ Kirjastus,

Tartu, 2004; Rahi-Tamm, Aigi. 1949. aasta märtsiküüditamine Tartu linnas ja maakonnas. //

Kleio. Ajaloo Ajakiri 1998; Kross, Jaan; Varju, Peep; Sarv, Enn; Olesk, Sirje; Krikk, Mai; Lippus, Urve; Lindmäe, Herbert; Kornel, Eenok; Oja, Egon. Kannatuste aastad 1940–1941. 1. vihik. Sihtasutus Valge Raamat, Tallinn, 2008; jt.

sealhulgas laulupeokultuur, on leidnud käsitlemist üksnes muude distsipliinide raames.528

Vene ajalookirjanduses on väga põhjalikult käsitletud poliitilisi massirepressioone üldisemas plaanis529, samuti natsirežiimi tõttu kannatanud heliloojate saatust, kuid muusikute kannatused stalinlike repressioonide ajal on esitatud tagasihoidlikult530. Kahjuks on asjatu loota, nagu peituks mõnes juba ilmunud käsitluses ammendav võti, mis stalinismiaja kultuuripoliitika küsimused lõplikult lahendaks. Levinud on müüt, nagu oleks muusikud Stalini režiimi ajal olnud üsna kaitstud seltskond, kellele repressioonid justkui ei laienenudki. Seda seisukohta on jõuliselt kritiseerinud Šostakovitš: „Hiljem ütlevad: mida sa kartsid? Muusikuid ju ei puututud. Sellele pean ma vastama: see on vale!”531

Soome muusikateadlane ja ajaloolane Simo Mikkonen selgitab, miks võimud ei pidanud vajalikuks Heliloojate Liitude üle nii karmi kontrolli kehtestada kui konservatooriumide puhul: võimalik et repressioonide kartuses hakkasid heliloojad ise liidust aktiivselt vormima nõukogulike kampaaniate esivedurit, mida toetas propagandistlikult ka ajakirjandus, eriti Sovetskaja Muzõka.532

Eesti koorimaailma lõhestatusest tol ajal on põhjalikumalt kirjutanud Hain Rebas533, kes avab ka selle tahu, kuidas väliseestlased Nõukogude Eestis toimuvale kaasa elasid. Välis-Eesti kultuuritegelaste hinnangud tol ajal peetud laulupidude repertuaarile ja omavahelistele suhetele on oluline teabeallikas.

528 Vt Tammela, Hiljar; Liivik, Olev. Kas Eesti lähiajaloos on endiselt „valgeid laike”? // Tuna.

Ajalookultuuri Ajakiri 2010, 4, lk 131. 529 Vt nt Лунеев, В.В. Статистика политических репрессии. // Опубликовано в преступности XX века: мировые, региональные и российские тенденции. Издание 2-e, переработанное и дополненное M. Волтерс Клувер, 2005, с 365–372. Vt ka http://www.abai.kz/ node/2128. 530 Vt nt Я давно уже умер. Композиторы в ГУЛАГ-е: Всеволод Задерацкий и Александр

Веприк. http://shalamov.ru/research/61/14.html. 531 Tunnistus. Dmitri Šostakovitši mälestused. Kirja pannud Solomon Volkov. Tõlkinud Liisi

Erepuu. Vagabund, 2002. [Originaal: Wolkow, Solomon (Hg.); Die Memoiren des Dmitrij

Schostakowitsch. Berlin, München, 2000], lk 205. 532 Mikkonen, State Composers, p 229 –231. 533 Rebas, Hain. Eesti koorilaulu lõhestatusest nõukogude aastail. // Mäetagused 2016, 63. https://www.folklore.ee/tagused/nr63/rebas.pdf

Venemaal on korraldatud konverents-festivale, mälestamaks 20. sajandil poliitilistel põhjustel represseeritud muusikuid.534 Eesti muusikateadlased on ülalmainitud müüdi petlikkusest rääkinud juba 1980. aastatel. Näiteks Tiia Järg rääkis Tallinna Konservatooriumis peetud vene muusika ajaloo loengutes juba sügaval nõukogude ajal julgelt ja ausalt Sergei Prokofjevi ja Dmitri Šostakovitši elust ja loomingust ning inimlikust võitlusest totalitaarrežiimiga, hiljem on ta seda teinud ka kirjasõnas.535 Eestis toimunud protsesside ning meie loomeinimeste tegevuse hindamiseks on tähtis võrrelda, kuivõrd erines nõukogulik kultuuripoliitika ning selle ellurakendamine Eestis teiste NSV Liidu piirkondade omast. Läti ajaloolaste uurimused ja ettekanded teaduskonverentsidel annavad vaatenurga kollaboratsiooni teemale meie naaberriigis.536 Paraku julgeti neil teemadel arutleda üksnes Saksa okupatsiooni kontekstis aastail 1941–1944, edasi muutus see nähtavasti liiga valusaks. Samasugust tendentsi täheldame ka meie teadlaste puhul, sest analüütilisi uurimusi kollaboratsiooni ilmnemisest okupatsiooniaastate Eestis meil peaaegu pole.537 Kui Enn Sarv ütleb oma 1997. aastal ilmunud raamatus, et pole kokku lepitud, keda ikkagi lugeda endiseks kollaborandiks, ja et see teema on häbelikult maha vaikitud538, siis tuleb tõdeda, et

534 Титаренко, Елена. Памяти композиторов, подвергшихся в ХХ веке политическим и национальным гонениям, посвящен музыкально-просветительский проект «Репрессированная музыка». //Корр РИА Новости, Москва, 11.04.2002. 535 Vt nt Järg, Tiia. Sergei Prokofjev 23. IV 1891–5. III 1953. // Teater. Muusika. Kino, 2003, 3. http://www.temuki.ee/arhiiv/2003/03/03marts_m07.htm; Kirjad sõpradele I. Dmitri Šostakovitš (1906–1975). // Teater. Muusika. Kino 2006, 11. http://www.temuki.ee/arhiiv/2006/11/lugu14.pdf. 536 Kangeris, Kārlis. Estlands Selbstverwaltung vor der Reformder landeseigenen Verwaltungen (07.03.1942) –Betrachtungen vom lettischen Standpunkt. // Latvija under Nazi German Occupation 1941–1945; Strods, Heinrihs. Extermination of Activists and Supporters of the First Bolshevik Occupation in 1941–1945. // Latvija under Nazi German Occupation 1941–1945; Ezergailis, Andrievs. Collaboration in German Occupied Latvia: Offered and

Rejected. Materials of International Conference 12–13 June 2003, Riga. Symposium of the

Commission of the Historians of Latvia, Volume 11. Riga: Latvijas vēstures instituta apgāds, 2004. 537 Vähese erandina võib nimetada Enn Tarveli ülevaatlikku käsitlust vastavast temaatikast:

Tarvel, Enn. Kas ajalugu saab kirjutada objektiivselt? // Tuna. Ajalookultuuri Ajakiri 2005, 3; sellekohast tähelepanu pälvib ka Enn Sarve kokkuvõtlik ülevaade: Sarv, Enn. Õiguse vastu ei saa ükski. Eesti taotlused ja rahvusvaheline õigus. ORURK, Tartu, 1997. Vastavat temaatikat käsitletakse tema raamatu peatükis 10.4. Kollaborantide probleemist, lk 259–266. 538 Sarv, Õiguse vastu ei saa, lk 264.

hiljemgi pole siinses ajalooteabes märgatavat muutust selles suhtes toimunud.539

Saksa kultuuriuurijad on võrrelnud stalinismi- ja natsismiajastu semantikat kunstis. Käsitledes muusikaajalugu 20. sajandi diktatuuride kontekstis, väidab Dorothea Redepenning ettekandes „Musik im Stalinismus”540, et stalinismi ajal kasutatud kultuurivaldkonna terminoloogiat võiks semantilises mõttes võrrelda ka fašistliku ideoloogiaga.

Stalinismi võidukäigu kõige olulisemaks verstapostiks Eesti NSV kultuuripoliitikas loetakse 21.–26. märtsil 1950. aastal toimunud EK(b)P Keskkomitee VIII pleenumit, mis on tuntud märtsipleenumi nime all. Just see mõjutas ka Eesti laulupeoliikumist ja ilma selle tagamaid tundmata ei ole võimalik mõista, mis ja miks Eesti muusikakultuuris ikkagi muutus. Sel teemal on taasiseseisvumise järel Eestis ilmunud uurimusi, tänu millele tollase kultuuripoliitika kontseptsiooni tõlgendamine on suurel määral ümber hinnatud. Ajakirjas Akadeemia on avaldatud ülimalt oluline allikas, kommunistlike võimurite kultuuripoliitikat ning selle ümber toimunud intriige ning heitlusi kajastav märtsipleenumi stenogramm.541 Ent ainult sellest oleks nõukogude kultuuripoliitika mõistmiseks ikkagi väheks jäänud, seda tõestab ka sellesama pleenumi näitel Moskva ajaloolane Jelena Zubkova. 542 Tõnu Tannberg on väga jõuliselt uurimist edasi arendanud ja lahti seletanud märtsipleenumi laiemad

539 Randjärv, Laine. Intellectual Occupation and Collaborationism in the Cultural Life of

Estonia: reflected in the Epistolary Communication between Tuudur Vettik and Roland

Laasmäe. Trames, 2013, 17(67/62), 1, 3–34. 540 Redepenning, Dorothea. Musik im Stalinismus. // Musik in Diktaturen des 20. Jahrhunderts. Hrsg. von Michaela G. Grochulski, Oliver Kautny, Helmke Jan Keden. Internationales

Symposion an der Bergischen Universität Wuppertal vom 28./29.2.2004. Tagungsband.

Musik im Metrum der Macht, Band 3. Are Musik Verlags, Mainz 2006, s 234–251. 541 EK(b)P Keskkomitee VIII pleenumi stenogramm. I–XI. Tõlkinud Mart Arold. Saatetekst

Jaan Isotamm. Allmärkused: Viktor Niitsoo. // Akadeemia, 1998, 12, lk 2655–2686; Akadeemia, 1999, 1, lk 191–222; 2, lk 415–446; 3, lk 639–670; 4, lk 863–894; 5, lk 1087–1118; 6, lk 1311– 1342; 7, lk 1535–1566; 8, lk 1759–1790; 9, lk 2017–2048; 10, lk 2221–2256. 542 Zubkova, Jelena. Baltimaad ja Kreml 1940–1953. Tõlkinud Margus Leemets; teaduslik toimetaja ja järelsõna: Tõnu Tannberg. Varrak, Tallinn, 2009; Зубкова, Елена. Феномен

«местного национализма»: «Эстонское дело» 1949–1952 годов в контексте советизации Балтии. Отечественная история, 2001, 3, с 89–102 jt.

poliitilised tagamaad.543 Ta on analüüsinud nõukogude võimumehhanismide ja ideoloogia juurutamist, st sovetiseerimise taktikat mitmes okupeeritud riigis eri eluvaldkondades. Ta iseloomustab protsessi alates „ettevaatlikust sovetiseerimisest” kuni jõumeetodite rakendamiseni kui just Balti vabariikides rakendatud spetsiifilist mudelit ning näitab seejuures, et oluliseks lüliks olid kohapealsed, otse Moskva juhtkonnale alluvad organid (ÜK(b)P vabariiklikud bürood 1945–1947) ja nende keskusest saadetud bolševistliku meelelaadiga juhid.

Vaatamata taasiseseisvumise järel ajalookirjanduses avaldatud kvalitatiivselt uutele käsitlustele, on 1950. aastate parteipoliitilise võitluse käsitluses lünki ja faktivigu, mida ajaloolased oma töödes järk-järgult parandavad-täiendavad. Nii näiteks on sovetiseerimise käiku ja toimimismehhanismi Balti riikides üksikasjalult käsitlenud Olaf Mertelsmann. 544 Kogu Märtsipleenumi-eelse ja -järgse poliitilise võitluse tervikpildi põhjalikuma avamise juures on mainimist väärt ka Tõnu Tannbergi õpilase Olev Liiviku 2010. aastal ilmunud artikkel.545 Ta kummutab seal mitmed senised poolrahvusromantilised müüdid ning hindab kiretumalt neid, keda peeti režiimi märtriteks (selle raamatu sisu seisukohalt Nikolai Karotamme, aga samuti Nigol Andreseni kiretum hindamine).546 Märtsipleenumist ja sulaaja kultuuripoliitikast on kirjutanud Olaf Kuuli, sidudes tervikpildiks üleliidulised ja kohalikud kultuuripoliitilised diskussioonid. Nagu ta näitab, toimus kultuuriküsimustes, sh ka rahvuskultuuride eluõigust puudutaval teemal sisuline diskussioon, millel oli siiski terve rida spetsiifilisi jooni: neis said osaleda vaid kompartei

543 Tannberg, Tõnu. Moskva poliitika Balti liiduvabariikides sõjajärgsetel aastatel 1944–1956.

TÜ Kirjastus, 2008; Tannberg, Tõnu. Kuidas Moskvas valmistati ette 1950. aasta märtsipleenumit. ÜK(b)P Keskkomitee otsus „puudustest ja vigadest” EK(b)P KK töös. // Tuna.

Ajalookultuuri Ajakiri 2010, 1, lk 121; Tannberg, Tõnu. 1950. aasta märtsipleenumi eel- ja järellugu. „Eesti süüasi” (1949–1952) Moskvast vaadatuna. // Tuna. Ajalookultuuri Ajakiri 2001, 3, lk 122. 544 Mertelsmann, Olaf. Sovietization of the Baltic States 1940–1956. Kleio, Tartu, 2003. 545 Liivik, Olev. Tagasivaade 1950. aasta märtsipleenumile. Kas venelased ja Venemaa eestlased saavutasid võidu „juunikommunistide” ja „korpusemeeste” üle? // Tuna. Ajalookultuuri

Ajakiri 2010, 1, lk 55–69. 546 Olev Liiviku hinnang läheb kokku raamatu üheks allikaks olnud Ahto Liiki mälestustes

Nigol Andresenile antud hinnanguga: vt Randjärv, Laine. Sillad üle piiride. Ahto Liiki intervjuu. // Kirjastus SE&JS, Tallinn, 2012, lk 207–213.

liikmed ning hoolega tuli jälgida samalaadsete arutelude kulgemist üleliidulisel tasandil, kuna just seal määrati piirid lubatu ja lubamatu vahel.

Eesti NSV-s kujunes välja võitlus siin juhtivatesse ametitesse ülendatud Venemaa eestlaste ning kohaliku kaadri, sh juunikommunistidele lähedaste tegelaste vahel.547 Lembit Raid on lahti seletanud sõjajärgsete aastate parteipoliitika ja nn kodanlike natsionalistide tegutsemise tagamaid.548

Eesti rahvuskultuuri ja rahvusliku identiteediga seotud küsimusi on käsitlenud oma töödes paljud uurijad549. Siinse muusikaelu ja koorikultuuri kajastamisel on ajalookirjanduses aga omalaadi vastuolu. Ühelt poolt on uurijad, eriti Rudolf Põldmäe550, aga varasemast ajast ka näiteks Karl August Hermann551 või muusikaarvustaja ja 21 raamatu autor Artur Vahter552 käsitlenud küllaltki ülevaatlikult meie rahvusliku muusikakultuuri ja koorilaulu algusaegu, selle seoseid seltsiliikumise ja laulupidudega, samuti on üht-teist ilmunud ühe või teise paikkonna muusikakultuuri ajalugu käsitlevates koduloolistes kirjutistes. Ent teisalt puudub meil tänaseni ammendav ja ülevaatlik Eesti muusikaajalugu, mis sisaldaks laulupeoliikumise ülevaadet tervikuna. Eriti puudutab see anneksiooniaastaid 1944–1991. Seda tühimikku püüab osaliselt täita ka seesama raamat.

547 Kuuli, Olaf. Sula ja hallad Eesti NSV-s. Kultuuripoliitikast aastail 1953–1969. O. Kuuli, Tallinn, 2002; Kuuli, Olaf. Stalini-aja võimukaader ja kultuurijuhid Eesti NSV-s (1940–1954).

O. Kuuli, Tallinn, 2007; Kuuli, Olaf. Diskussioon eesti kultuuripärandist Hruštšovi „sula” ajal. // Kleio. Ajaloo Ajakiri 1995, 4 (14), lk 29–39; Kuuli, Olaf. Sulaaegsest kultuuripoliitikast Eestis. Aasta 1958. // Kleio. Ajaloo Ajakiri 1997, 1 (19), lk 30–31. 548 Raid, Lembit. Kas peremees või käsualune? III. Parteiarhiivi materjalidest. // Kleio. Ajaloo

Ajakiri 1995, 2 (12), lk 45–51. 549 Töös on kasutatud Aili Aarelaidi, Tiia Järgi, Jaak Kangilaski, Toomas Karjahärmi, Anu

Kõlari, Urve Lippuse, Helle-Mai Lutsu, Sirje Oleski, Helju Taugi, Rein Veidemanni, Tõnu

Viiki, David Vseviovi jt töid allikatena. 550 Rudolf Põldmäe on käsitlenud Eesti esimesi üldlaulupidusid kahes raamatus: vt: Põldmäe,

Esimene Eesti üldlaulupidu, Tallinn, 1969; Kaks laulupidu, Tallinn, 1976. 551 Karl August Hermann andis aastail 1885–1897 välja esimest eesti noodilisaga muusikaajakirja Laulu ja mängu leht ja koorilaulukogumikke Eesti kannel (I, 1875; II, 1883; III 1884).

Temalt ilmusid ka raamatud Noodiõpetus (1892), Noodiõpetus ja komponeerimise õpetus (1893). 552 Artur Vahter (1913–2004), muusikateadlane, koorijuht ja pedagoog. Teise maailmasõja ajal oli Eesti laskurkorpuse kapellmeister ja koorijuht. On kirjutanud mitmeid monograafiad ja muusikateoreetilisi uurimusi.

Sõdadevahelise Eesti Vabariigi (1918–1940) muusikakultuuri ja laulupeoliikumise ajalugu oli veel liiga noor, et tollased uurijad oleksid soovinud ja saanud sellest põhjalikult kirjutada. Sedasama võib öelda ka Tuudur Vettiku, laulupeoliikumise liidriga seoses – mees oli oma võimete tipul, kuid uurijatele oli aeg veel varane, et tema elutööle hinnangut anda. Seejärel saabus aga võõrvõimu periood ning helilooja sattus põlu alla. See seletabki, miks Vettiku elu ja tegevuse kohta ei ole kuni 1990. aastani ühtegi monograafilist käsitlust ilmunud.553 Väga ilmekas näide Tuudur Vettiku ja Roland Laasmäe elutöö käsitlemise sügavuse hindamise juures on nende elulooliste andmete kõrvutamine arhiividokumentidega554 – senises kirjanduses on vigu nii muusikute sünniajas kui ka -kohas.

Õnneks võimaldab seda lünka (1918–1940) täita tolleaegne vaba ajakirjandus: artiklid, arvustused ning kroonika ajalehtedes-ajakirjades. Perioodika kasutamine meie kultuuriloo, sh muusikakultuuri uurimisel, on just viimasel kümnendil sagenenud (palju on sellele kaasa aidanud ajakirjanduse digiteerimine ning kättesaadavaks tegemine internetis (vt http://dea.nlib.ee).

Eriti oluline on Muusikaleht555, millest tollal kujunes laulupeoliikumise häälekandja. Just seal tutvustati laulupeoliikumise ideoloogiat ning toimusid tõsised ja põhimõttelised diskussioonid Eesti koorimuusika arengusuundade üle ning artiklites joonistusid selgelt välja siinses muusikakultuuris väljakujunenud koolkonnad ja nende piirid. Samas võime Muusikalehte pidada peaaegu Tuudur Vettiku n-ö koduajakirjaks. Ta oli ise oluline tegelane mitmesuguste muusikaürituste kirjeldustes ja arvustustes ning tähelepanu all laulupeoliikumise ülevaadetes, lisaks aga Muusikalehe artiklite tunnustatud autor. Vettik on selle ajakirja vahendusel jätnud endast ereda jälje muusikakriitiku, koorijuhi ja pedagoogi, koorimuusika teooria

553 Esimene selleteemaline raamat ilmus 1990. aastal Maris Männiku autorluses. Vt Männik, Maris. Tuudur Vettik. Eesti Raamat, Tallinn, 1990. 554 EAA. 1229 – EELK Simuna kogudus; 1232 – EELK Väike-Maarja kogudus; 3585 – Pudivere valla elanike nimekiri 1885–1910; TLA. 1463-1-24 – Tallinna Pühavaimu koguduse sündinute ja ristitute nimekiri 1922. 555 1924. aasta 23. veebruaril ilmuma hakanud Muusikaleht oli Eesti tähtsaim muusikaväljaanne.

See ilmus Eesti Lauljate Liidu väljaandena, aastas ilmus 10 numbrit ajakirja, vt selle kohta ka

Tomson, Maret. Riho Pätsi tegevus muusikaajakirjanikuna. // Teater. Muusika. Kino 2000, 2, lk 59–64. On väga kahju, et seni ei ole digiteeritud Muusikalehte, mis on kõige tähtsam allikas Eesti 1920.–1930. aastate koorimuusika ajaloo uurimisel.

metoodika tutvustajana556, samuti laulupeoliikumise ajaloo uurija, laulupeoliikumise kaitsja ning kultuuriteoreetikuna.557 1940. aastatest peale leiame kirjandusest valdavalt üldisi loosunglikke kirjutisi laulupidude tähtsusest. Vähegi sisukamad muusikakriitilised artiklid sattusid formalismisüüdistuste rahe alla ning nende kirjutajatele seati tõkkeid teadustegevuse jätkamisel. 1960. aastatest hakkas siiski ilmuma üksikuid ülevaateid Eesti koorikultuuriga seotud loovisikutest ja nende loomingust, autoriteks või koostajateks näiteks 1940. aastate lõpul nõukogude võimu põlu all olnud Karl Leichter558, samuti ka nooremad Leelo Kõlar559, August Luur560 jt. Nõukogude perioodil ilmunud käsitluste puhul tuleb arvestada nende ilmumise aegseid tingimusi – tugevat ideoloogilist kontrolli ning tsensuuri.

Siin tasub veel nimetada Helju Tauki561 ja Mare Põldmäe562 artikleid, eriti aga Maris Männik-Kirme tööd, tänu millele algas Tuudur Vettiku tagasitoomine Eesti kultuurilugu kajastavasse kirjasõnasse. Eesti taasiseseisvumise künnisel avaldas Männik Vettiku eluloo ülevaate ja tema loomingu loetelu.563 Lisaks sellele on ta käsitlenud Vettiku ja Saare tegevust Eesti koorimuusika rikastamisel.564 Loomulikult ei olnud Männiku raamatu ilmumise ajal veel võimalik süveneda Vettiku elu paljudesse olulistesse tahkudesse, eriti tema

556 Vt nt Tuudur Vettiku artiklid: Uusi teid koori kompositsiooni arenemises. // Muusikaleht 1928, 12, lk 348–349; 1869. a. // Muusikaleht 1929, 5/6, lk 1 9853–154; Muusika ja poeesia koorilaulus. // Muusikaleht 1929, 1, lk 5–9 jpt. 557 Vt Tamm, Saari. Mida laulsid eesti meeskoorid enne aastat 1940? // Teater. Muusika Kino 2009, 1, lk 75–76. 558 Leichter, Karl. Mart Saar. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn, 1964. 559 Riho Päts sõnas ja pildis. Mälestuste kogumik. Koostanud Leelo Kõlar. Eesti Raamat, Tallinn, 1981. 560 Vt nt Juhan Simm sõnas ja pildis. Koostanud August Luur. Eesti Raamat, Tallinn, 1975. 561 Tauk, Helju [koostaja ja kommenteerija]. Ühe muusikutee kroonikast: Tuudur Vettik aastatel 1947–1968. // Teater. Muusika. Kino 1988, 10, lk 74–89; Tauk, Helju (koostaja ja kommenteerija). Ühe muusikutee kroonikast: Riho Päts. Teater. Muusika. Kino 1989, 6, lk 80–91. 562 Põldmäe, Mare [valik ja kommentaarid]. Ühe muusikutee kroonikast: Enn Võrk. // Teater.

Muusika. Kino 1988, 11, lk 57–61. 563 Männik, Tuudur Vettik, Tallinn, 1990. 564 Vt nt Männik-Kirme, Maris. Mart Saare ja Tuudur Vettiku koostöö eesti koorikultuuri rikastamisel. // Hüpassaare laulik Mart Saar. Toimetanud Johannes Jürisson. Eesti Raamat,

Tallinn, 1982, lk 219–234.

represseerimise asjaoludesse. Paraku on sellesse käsitlusse kandunud ka varasemates kirjutistes leiduvaid ebatäpsusi.

Laulupeoliikumist kui tervikut käsitlevaid teadustöid nõukogude ajal ei avaldatud ning laulupidude tegeliku sisu avamiseni poleks uurijad tollal saanud ka minna. Mingil määral täidab seda lünka memuaarkirjandus, eelkõige Gustav Ernesaksa mälestusteraamatud565, kus laulupidude teema kajastamine on siiski pigem kirjeldav, sisaldab romantilisi stampe ja hämmastavat lihtsustamist ning ei ava ühiskondlikke tagamaid. Samas oleks autorilt ülekohtune ka midagi enamat nõuda – tsensuur oli nende raamatute kirjutamise ajal veel täies elujõus.

Pärast Eesti taasiseseisvumist on Eesti muusikakultuuri ajaloost rohkem kirjutatud. Muusikavaldkonna ajaloo uurimise silmapaistvateks keskusteks on kujunenud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ning Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum. Esile tuleb tõsta Tiia Järgi teadustöid muusikategelaste elu ja loomingu uurimisel,566 Urve Lippuse uurimistööd, kus on jõuliselt seotud eesti omakultuuri, muusika ja rahvuslikkuse ideed.567 Raamatus „Muutuste kümnend” rõhutab Lippus muu hulgas isiklike märkmete, eraviisiliste vestluste ja mälestuste erilist väärtust arhiiviallikate kõrval. Kuna nõukogudeaegne ajakirjandus tegutses range tsensuuri all, siis on mälestused, „mis on juba loomu poolest subjektiivsed, samasugune ajalooallikas nagu objektiivsemana paistvad ametlikud dokumendid”,568 kirjutab Lippus.

Urve Lippus on uurinud ka repressioonide ohvriks langenud muusikainimeste saatust.569 1930. aastate eesti koorimuusika arengut käsitlevatest töödest toon välja veel Saari Tamme ja Maret Tomsoni

565 Ernesaks, Gustav. Suu laulab, süda muretseb. Eesti Raamat, Tallinn, 1971; Ernesaks, Gustav.

Nii ajaratas ringi käib. Eesti Raamat, Tallinn, 1977; Ernesaks, Gustav. Kutse. Eesti Raamat,

Tallinn, 1980; Ernesaks, Gustav. Laine tõuseb. Eesti Raamat, Tallinn, 1983. Ernesaks, Gustav.

Laul, ava tiivad. Eesti Raamat, Tallinn, 1985. 566 Tiia Järg on uurinud põhjalikumalt Cyrillus Kreegi, Mart Saare, Peeter Süda elu ja loomingut.

Vt nt http://www.temuki.ee/arhiiv/2003/01/03jaan_m05.htm. 567 Rahvuslikkuse idee ja eesti muusika 20. sajandi algupoolel. Koostanud Urve Lippus. Eesti

Keele Sihtasutus, Tallinn, 2002, lk 7–78. 568 Lippus, Urve. Muutuste kümnend. EV Tallinna Konservatooriumi lõpp ja TRK algus. Eesti

Muusika- ja Teatriakadeemia, Tallinn, 2011, lk 9. 569 Lippus, Urve. Eesti muusika kaotused Nõukogude okupatsiooni läbi. Valge Raamat, Tallinn, 2008; Lippus, Muutuste kümnend, Tallinn, 2011.

uurimused570, kus on lahatud nii kooride repertuaariprobleeme kui ka koorimuusika kajastamist ajakirjanduses ning selle ümber toimunud võitlust. Muusika ja muusikainimeste tegevuse, samuti kooriliikumise teemat on käsitlenud Avo Hirvesoo, Anu Kõlar, Valter Ojakäär571 jpt. Hirvesoo ülevaade muusikute saatusest okupatsiooniaastatel ja kirjeldused Venemaa vangilaagris hukkunutest või läände pagulusse läinud muusikutest on andmepanga mõttes olulised nii erialaliselt kui ka isikulugude jäädvustamise mõttes.572 Kõlari väitekiri Cyrillus Kreegist573 avab süvitsi helilooja loomingu teoste kaupa ja kirjeldab samas ka meie muusikaelu dramaatilist kujunemislugu tol ajastul. Need tööd on toonud teaduskäibesse rohkesti uut ja empiirilist materjali. Katrin Puuri 2004. aastal Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias kaitstud magistritöö574 sisaldab osalejauuringu analüüsi, mille kaudu ta uuris koorirahva arvamusi, ootusi ning eelistusi laulupidude tuleviku ja korralduse põhiküsimuste kohta.

Viimaste aastate jooksul on laulupidude ajaloo uurimisel aktiviseerunud ka 2007. aastal Tartu Linnamuuseumi filiaalina rajatud Tartu Laulupeomuuseum, kes on alustanud laulupidudes osalenute mälestuste kogumist, süstematiseerib laulupidude repertuaari ning jätkab info kättesaadavaks tegemist veebis. Tunnustusväärne on olnud kunagise TÜ kutsutud professori Vello Salo teadustegevus I–XI üldlaulupidude repertuaari uurimisel ning selleteemaliste loengute pidamisel.

Kultuurilooliste uurimuste autorid on läbi aegade tuginenud perioodikas avaldatud teemakohastele kirjutistele. Eespool oli juba juttu 1920.–1930. aastatel ilmunud artiklitest Tuudur Vettiku tegevuse uurimisel. Täiendavaks abiks on olnud Rahvusraamatukogu

570 Tamm, Saari. Eesti meeskooride repertuaari kujunemisest kuni 1940. aastani. Magistritöö (muusikateadus). Juhendaja Maris Kirme. Tallinna Ülikool, 2008; Tamm, Saari. Mida laulsid eesti meeskoorid enne aastat 1940? II. // Teater, Muusika, Kino 2008, 11, lk 93–98; 2009, 1, lk 75–76; Tomson, Maret. Riho Pätsi tegevus muusikaajakirjanikuna. // Teater. Muusika.

Kino 2000, 2, lk 59–64. Tomson, Maret. 1930. aastate Eesti üldlaulupeod muusikaajakirjanduse peeglis. // AegKiri. Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum, 2009, 3, lk 113–120. 571 Ojakäär, Valter. Omad viisid võõras väes. 1940–1945. Kirjastus Ilo, 2003. 572 Hirvesoo, Avo. Kõik ilmalaanen laiali… Kupar, Tallinn, 1996. 573 Kõlar, Anu. Cyrillus Kreek ja Eesti muusikaelu. Väitekiri muusikaajaloos. Juhendaja Urve

Lippus. EMTA, 2010. 574 Puur, Katrin. Estonian song festivals. Analysis of participant survey. Magistritöö. Juhendaja

Allan Puur. Eesti Muusikaakadeemia, 2004.

temaatilised kartoteegid ja andmebaasid, huvitavat faktoloogilist materjali pakkusid ülevaated kontsertidest ja kontserdireisidest, laulupidudest ja nende ettevalmistustöödest jms. Siiski on mitmed kirjutised sündinud ideoloogiliselt survestatud ajas, mistõttu olen andmeid kõrvutanud mitmete allikatega.

Palju on kirjutatud sellest, mida tõi kaasa sulaaeg. Lühim kokkuvõte pärineb Olaf Kuulilt: „[…] NSV Liidu tippfiguurid mõistsid, et valitsev süsteem ei ole endisel kujul enam elujõuline, et seda tuleb reformida.575 Samas on ühiskonda selle üldises arengus alati kergem analüüsida kui seda, mis toimus inimestes või inimestega. Nagu juba mainitud, ei räägi Roland Laasmäe ja Tuudur Vettiku kirjavahetus (mis käis osalt ka sulaajal) sugugi mitte ainult koorilaulust või interpretatsiooniküsimustest. Kas vihjamisi öelduna või lausa otse toovad need kirjad esile tollesama sotsiaalpsühholoogiliselt keeruka külje – nende mõlema ja nende lähedaste kolleegide olemusliku käitumise.

Eestis on kirjutatud okupatsiooniajast mälestusi ja raamatuid ning seda ajajärku on käsitletud teadustöödes. Hea argumentatsiooniga varustatud käsitluse poolest saab eriti esile tuua Toomas Karjahärmi, Helle-Mai Lutsu576 ja Jaan Laasi577 uurimusi, mis käsitlevad kunstirahva ja teadlaste represseerimist. Professor Urve Lippus annab muusikute-interpreetide saatusest põhjaliku ülevaate artiklis „Eesti muusika kaotused Nõukogude okupatsiooni läbi”578 .

Koorijuhtide üleelamistest ja elukäigust on kahjuks vähem kirjutatud. Kokkuvõtteks võib sama öelda kogu kunstirahva kirjavahetuse kohta. Erinevalt 19. sajandist või ka 20. sajandi algusest on möödunud sajandi teine pool erakordselt vaene loovisikute avalikustatud erakirjavahetuse poolest. Enim on sellega tegelenud Eesti Kirjandusmuuseumi teadurid (nt Eve Annuk, Rutt Hinrikus, Kristi Metste, Sirje Olesk), Eesti Rahva Muuseumi jt kultuurivaldkonna teadusasutuste töötajad.

575 Kuuli, Sula ja hallad, lk 155. 576 Karjahärm, Toomas; Luts, Helle-Mai. Kultuurigenotsiid Eestis. Kunstnikud ja muusikud 1940–1953. Kirjastus Argo, Tallinn, 2005. 577 Laas, Jaan. Teadus diktatuuri kütkeis: Eesti teadusest ja kõrgharidusest natsionaalsotsialistliku ja sovetliku teaduspoliitika raames. Kirjastus Argo, Tallinn, 2010. 578 Lippus, Urve. Eesti muusika kaotused, lk 175–213.

Eesti ning samuti Läti ja Leedu laulupidude unikaalset kultuuriloolist tähendust on käsitlenud Kristin Kuutma, kes aitas oma ülevaadete ja uurimustega väga palju kaasa Balti riikidele nii olulise traditsiooni lülitamisele UNESCO kultuuripärandi nimekirja.579

Tuudur Vettiku ja Roland Laasmäe aegne poliitiline ja loominguline keskkond on valdkond, millest nõukogudeaegsed käsitlused annavad tugevasti moonutatud ja ilustatud pildi. Eriti käib see loomeinimeste aktiivse tagakiusamise kohta. Ent veelgi raskem on toonasest ametlikust kirjasõnast leida andmeid tagakiusamise passiivsemate vormide, näiteks töötingimuste ahendamise, loomevabaduse piiramise ning loomingu käibest kõrvaldamise kohta. Kord juba põlu alla sattunud loomeinimeste mahavaikimise tava ajalookirjanduses on visa kaduma. Selle tõestuseks on näiteks Seppo Zetterbergi mahukas Eesti ajalugu580, kus seoses Teise maailmasõja eelse Eesti muusikaelu ja 1938. aasta üldlaulupeoga on juttu mitmest silmapaistvast heliloojast (Eduard Tubin, Artur Kapp, Evald Aav), kuid Tuudur Vettikut selles raamatus ei mainita. Veelgi enam, 1938. aasta üldlaulupeo juures nimetatakse hiljem, juba sügaval Nõukogude ajal Vettikult laulupeoliikumise liidri sümboli üle võtnud Ernesaksa, mitte aga selle kõige olulisemat meest, XI üldlaulupeo kunstilist juhti Vettikut.

Lisaks otsestele tagakiusamistele, tsensuurile ja uurimisvabaduse puudumisele oli just meie kultuuriloo uurijate nappus nõukogude ajal põhjuseks, miks selles valdkonnas ringleb siiani rohkesti pooltõdesid ja legende.581 Vältimaks ideoloogilist survet ja teades, kui tugev on tsensuur ja kontroll, valisid ajaloouurijad teemasid pigem n-ö ohututest ajajärkudest, olgu selleks keskaaeg või 19. sajand. Seega on vaja Eesti laulupeoliikumise ajaloo uurimisel veel ära teha suur töö.

Arhiivimaterjalidest (kunagise julgeolekuministeeriumi dokumendid) on kahtlemata tähtsaimad Tuudur Vettiku, aga samuti tema

579 Kuutma, Kristin. Teadusliku analüüsi ja ülevaate koostamine Eesti, Läti ja Leedu laulu- ja tantsupidude ning Kihnu kultuuriruumi kohta, mille tulemusena kanti need UNESCO suulise ja vaimse maailmapärandi nimekirja. Tallinn, 2003. 580 Zetterberg, Seppo. Eesti ajalugu. Tänapäev, Tallinn, 2010, lk 463. 581 Metste, Kristi. Miks Faehlmannist ei saanud arstiteaduskonna professorit? // Keel ja Kirjandus 2009, 5, lk 325.

represseeritud kolleegide juurdlustoimikud. Kuna Vettiku toimikud said uurijatele täies mahus kättesaadavaks alles 2008. aastal, on need veel põhjalikult läbi uurimata ja avaldamata. Juurdepääsupiirangud on kehtinud ka teiste arhiiviallikate suhtes. Avalikkuse juurdepääs arhiividokumentidele ongi seadusega määratletud ja piirangud kõikides Euroopa riikides, et kaitsta isikute, ettevõtete ja riigi huve. Piirangute kehtestamiseks kasutatakse üldist viivitus- ehk ooteperioodi või spetsiaalset ooteperioodi eri dokumendiliikidele.

Tuudur Vettiku kohta koostatud julgeolekuministeeriumi juurdlustoimik dokumenteerib represseerimisega seotud olud, esitab detailselt maestrole esitatud süüdistused, markeerib ülekuulamised, kohtuotsuse, kassatsioonikaebuse ning lõpuks ka rehabiliteerimise käigu. Siin on fikseeritud paljud faktid, mis annavad tunnistust jõhkrate uurimismeetoditega läbi viidud informatsiooni väljapressimisest ning mida kannab tunnistajate ilmselge hirm langeda ise repressioonide ohvriks. Mõned protokollid seevastu näitavad tunnistajate püüdlikku koostöötahet võõrvõimudega. Loomulikult peab toimikus esitatud andmetesse suhtuma allikakriitiliselt – tuleb lähtuda tõsiasjast, et tihtipeale on seal esitatud vaid repressiivorganite ettekujutus ja ettekäänded, mis on kantud kindlast eesmärgist muusik kurjategijaks mõista, selle asemel et teada saada tõsiasju.

Samasse seeriasse kuuluvad ka Tuudur Vettiku kolleegide, temaga samaaegselt represseeritud muusikute Riho Pätsi ja Alfred Karindi isiklikud toimikud. Kultuuritegelase Nikolai Goldschmidti toimikust leitud teave avas aga eriti ilmekalt tema elu varjatud mitmekihilisuse.

Materjale uurides jõudsin paratamatult tõdemuseni, kuhu koondusid varasemate uurijate tulemused: toimikutes leitavad dokumendid on tendentslikud, sest sõltusid koostaja meelevallast. Seega nõuab nende kasutamine tõsist allikakriitikat ning üldistuste tegemiseks on vaja leida täiendavat informatsiooni. Lisaks pole ka kõikide toimikute seisukord ja vormistus selline, et vastata uurija elementaarsetele vajadustele. Siin peaks kasutama professionaalsete arhivaaride abi, kes korrastaksid materjali nõuetekohaselt ning kirjeldaksid seda.

Isikutoimikute kõrval olen analüüsinud Eesti Riigiarhiivis ja Eesti Ajalooarhiivis, samuti Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi kogudes ning Eesti Vabariigi Kultuuriministeeriumi arhiivis leiduvaid materjale ning omaaegses perioodikas avaldatud artikleid, mis on kas ammu unustatud või pole siiani uurijate tähelepanu köitnudki.

Repressioonidega seotud allikate, mälestuste ja intervjuude ning kirjades leiduva ainese kasutamisel olen tuginenud ka Aigi Rahi-Tamme doktoritöös esitatud seisukohtadele. Nõukogulike massirepressioonide tunnustatud uurija Rahi-Tamm näitab, et ametlikud dokumendid ja trükised annavad sündmustest ühekülgse ning sageli tugevasti moonutatud pildi. Seetõttu on vaja ka koguda sündmuste tunnistajate mälestusi, leida inimeste käes olevaid kirju ja märkmeid ning teha seda võimalikult kiiresti, et saada vahetut tagasisidet inimestelt, kes seda aega veel isiklikult mäletavad või on seda omalgi nahal kogenud. Üksnes paljudest allikatest ammutatud teabe kriitiline analüüs saab avada meile sündmuste ja protsesside tegeliku olemuse.

Uut ja märkimisväärset infot sain veel foto- ja videomaterjalidest. Siin raamatus toodud fotod ei ole pelgalt illustreerimivad, vaid annavad oma deitailide, inimeste näoilme ja kehakeelega ning laulupidudel kasutatava sümboolikaga väärtuslikku lisainformatsiooni. Fotod võivad anda ajastu ja ajaloolise olukorra kohta vahel rohkemgi teavet kui pikad sõnalised kirjeldused. Ajaloolane Lauri Vahtre on foto osatähtsust ajaloo jäädvustamisel tabavaimalt iseloomustanud, kirjeldades nõukogudeaegset loomevabadust piinana582, mille ühe väljendusena näeme Dmitri Šostakovitši valulist ilmet peaaegu kõigil temast tol ajal tehtud ülesvõtetel.

Ja muidugi ei saa märkimata jätta koolilaule, nende sõnades ja helikeeles sisalduvat infot ja selle muusikateoreetilist analüüsi. Helikeeles avaldub autori suhtumine ja see võis muuta sõnalise apoloogia terviklikuks paroodiaks.

582 Vahtre, Lauri. Absurdi impeerium. Tammerraamat, Tallinn, 2012, lk 150.