Represseerimine ja rehabiliteerimine

REPRESSEERIMINE JA REHABILITEERIMINE

Repressioonid ja nende mõju muusikule

Nii Tuudur Vettiku227, Alfred Karindi228, Riho Pätsi229 kui ka teiste loovisikute juurdlustoimikutest kooruvad välja mitmed Nõukogude julgeolekuorganeid ja nende töömeetodeid iseloomustavad vahendid, mida kasutati nende represseerimiseks.

Jälgitavate kultuuritegelaste hulgas olid ka nn õigete poolel olnud Gustav Ernesaks, Vladimir Alumäe, Aleksander Arder ja teised tagala või n-ö Jaroslavli taustaga230 mehed. Süüdimõistmise vajalikke tõendeid oli paljude kohta, aga need jäid esialgu kuni uute korralduste saamiseni tagavaraks.

Tuudur Vettik arreteeriti 18. veebruaril 1950. aastal.231 Talle endale teatavaks saanud andmetel oli selle vahetuks ajendiks tuntud intrigandi ja elukutselise pealekaebaja Nikolai Goldschmidti232

227 ERAF. 130-1-6456. Vettiki juurdlustoimik. 228 ERAF. 130-1-1423. Karindi juurdlustoimik. 229 ERAF. 130-1-6501. Pätsi juurdlustoimik. 230 Jaroslavli taustaga inimeste all mõeldakse neid, kes osalesid ühel või teisel viisil ENSV Riiklike Kunstiansamblite tegevuses või koguni asutamises Nõukogude tagalas. ERKA loomise otsustas NSVL Kunstide Valitsus, kuid see asutati ametlikult 22. märtsil 1942 Jaroslavlis. Vt nt

Pajuste, Maris. Eesti Riiklike Kunstiansamblite sümfooniaorkester Jaroslavlis. // AegKiri 4,

ETMM, lk 219–230. 231 ERAF. 130-1-6456. L 4–5. ENSV Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi arreteerimisorder nr 166. 18.veebruar 1950. 232 Nikolai Goldschmidti on nimetatud „elukutseliseks”, kuna ta tegi uurimisorganitega koostööd juba enne Teist maailmasõda, Saksa okupatsiooni ja seejärel ka Nõukogude okupatsiooni ajal.

kaebus.233 Pärast Vettiku arreteerimist algasid tema lõputud ülekuulamised kõigepealt Tallinnas, Pagari tänavas, seejärel Tallinna Patareis ja hiljem Narvas234. Viis päeva kestnud esimene küsitlusvoor algas pühapäeval, 19. veebruaril lõuna ajal otsese küsimusega: „Mille eest teid arreteeriti?” – „Ilmselt mineviku tegevuse eest,” vastas Vettik, kes varasemast kriitikatulest läbikäinuna teadis, millises stiilis sellistele küsimustele tuleb vastata ning lisas, et on „hiljem püüdnud saada nõukogude muusikuks”. Suhteliselt kiiresti jõuti juba aimatavate küsimusteni Saksa okupatsiooni aja kohta. „Miks jäite elama Saksa vägede poolt okupeeritud Eestisse? Milles seisnes teie tollane kuritegelik tegevus (ehk küsimus „Metsavendade laulu” ning 1943. aastaks planeeritud tänulaulupeo organiseerimise kohta).235

Paar päeva pärast Vettiku arreteerimist võtsid julgeolekuministeeriumi ohvitserid tema korteri enda valdusesse. Nad ei oodanud isegi kohtuotsust, sest neile oli see juba algusest peale vaid vormistamise küsimus. Helilooja abikaasale Lonnile (1907–1968) jäeti esialgu kõige väiksem toake, kuid uute peremeeste terror sundis teda sealt „vabatahtlikult” välja kolima. Ka töölt lasti Lonni Vettik lahti nagu tema õde Salmegi, kes töötas raadio lastesaadete toimetajana.236

Tuudur Vettiku eeluurimine kestis kaua. Terve aasta jooksul pikendati tema vahi all hoidmise korraldust kuu aja kaupa237, kuna süü tõestamiseks vajalike formaalsuste täitmisega oli probleeme. Uurimise ajal, 1950. aasta 16. juulil, võttis ENSV ülemnõukogu presiidium oma otsusega238 Tuudur Vettikult, Alfred Karindilt ja Riho Pätsilt ENSV teenelise kunstitegelase aunimetuse.239 Otsus ise oli

233 ERAF. 130-1-4322. L 103–111. Nikolai Goldschmidti juurdlustoimik. 234 ERAF. 130-1-6456. L 16–166. 235 Rahi-Tamm, Aigi; Randjärv, Laine. „Omavahelised suhted on normaalsed”. Eesti koorijuhtide survestamine stalinismi tingimustes. // Tuna. Ajalookultuuri Ajakiri (ilmumisel). 236 ERAF. 130-1-6456. L300–311. [Tuudur Vettiku avaldus Eesti NSV prokurörile]. XX 11. 1967. 237 ERAF. 130-1-6456. L 22–24 [Постановление: необходимость продолжить следствие и содержания обвиняемого под стражей].11.05.1950, 14.06.1950, 15.07.1950. Samasisulised otsused järgnevad 21.08.1950 (L 30); 16.09.1950 (L 32); 14.10.1950 (L 35–36); 13.11.1950 [L 41]. 238 ERA. R-1797-3-212. L 2. Toimik nr 2/187. ENSV ülemnõukogu presiidiumi otsus. 239 ERA. R-1797-3-212. L 2.

loomulikult koostatud kusagil mujal. Kurioosne on see, et 1951. aasta 24. veebruarist on säilinud ENSV julgeolekuministeeriumi polkovniku Detjuki kiri240 ENSV Heliloojate Liidu esimehele Eugen Kapile, kus kurdetakse, et kahetsusväärselt on jäänud sõjatribunali otsusest välja Tuudur Vettikult ENSV teenelise kunstitegelase tiitli äravõtmise otsus. Kirjas sisaldub palve need ametkondlikud protseduurid ette võtta, et küsimus saaks lahendatud. Kirjale on vastanud Eugen Kapp 5. märtsil 1951. aastal241, et siiski on ENSV Heliloojate Liidule laekunud õiend ENSV Kunstide Valitsuselt ning et 16. juuli 1950 otsusega on see asi juba korraldatud.

Nagu näha Vettiku juurdlustoimikust, alustasid võimud andmete kogumist tema n-ö rahvavaenuliku tegevuse kohta juba teisel aastal pärast Nõukogude korra loomist.242 Ülekuulamisel KGBs 1948. aasta novembris päriti Eduard Visnapuult aru Vettiku kodanliknatsionalistliku tegevuse kohta.243 Eesmärk oli Vettik igal juhul süüdi mõista.244 Talle pandi süüks peaaegu kogu ta loominguline tegevus, nimetades teda kodanlik-natsionalistliku ideoloogia kandjaks ja levitajaks. See hoiak ja süüdistus on just niimoodi sõnastatud enamiku tunnistajate antud ütlustes. Julgeoleku uurijate andmete järgi Tuudur Vettiku kohta on tunnistusi andnud Nikolai Goldschmidt245 , Aliide Vedro246, Riho Päts247, Harri Kõrvits248, Eva-Margarete Noorma249, Bruno Lukk250, Arno Kallikorm251, Ado Velmet252 ,

240 ERAF. 130-1-6456. L 216. Polkovnik Detjuki kiri Eugen Kapile] 24. veebruar 1951. 241 ERAF. 130-1-6456. L 216. Eugen Kapi vastus polkovnik Detjukile. 5. märts 1951. 242 ERAF. 130-1-6456. L 100–102. Eduard Visnapuu ülekuulamise protokoll. 26. november 1948. 243 ERAF. 130-1-6456. L 100–102. Eduard Visnapuu ülekuulamise protokoll. 26. november 1948. 244 ERAF. 130-1-6456. L 228–236. Vettiku kaebus süüdistuste asjus. Detsember 1953. 245 ERAF. 130-1-6456. L 103–111. Nikolai Goldschmidti ülekuulamise protokoll. 30. jaanuar 1950. 246 ERAF. 130-1-6456. L 112–115. Aliide Vedro ülekuulamise protokoll. 10. veebruar 1950. 247 ERAF. 130-1-6456. L 266–267. Riho Pätsi ülekuulamise protokoll. 18. detsember 1950. 248 ERAF. 130-1-6456. L 118–120. Harri Kõrvitsa ülekuulamise protokoll. 28. november 1950. 249 ERAF. 130-1-6456. L 123–124. Eva-Margarete Noorma ülekuulamise protokoll. 1. detsember 1950. 250 ERAF. 130-1-6456. L 121–122. Bruno Luki ülekuulamise protokoll. Bruno Lukk (1909–1991), pianist ja pedagoog. 251 ERAF. 130-1-6456. L 125–127. Arno Kallikormi ülekuulamise protokoll. 8. detsember 1950. 252 ERAF. 130-1-6456. L 251–252. Ado Velmeti ülekuulamise protokoll. 23. november 1950.

Aron Tamarkin253 jt. Kuid kõiki loetletud tunnistajate ütlusi ei saa tänasel päeval hinnata siiski ühe mõõdupuuga. Riho Päts oli sattunud sellesse nimekirja, sest kinnitas, et avaldas Tuudur Vettiku „Metsavendade laulu” oma 1942. aasta koolilaulikus.254 Just sedasama tunnistust kasutati hiljem Pätsi enda represseerimise ettekäändena. Eduard Visnapuu kuulati üle kui mõnede Vettiku laulude sõnade autor. Jõuliste süüdistustega Vettiku vastu esines toonane Tallinna Riikliku Konservatooriumi direktori kohusetäitja Bruno Lukk255 .

Toimiku materjalid256 annavad aluse järeldada, et mõne tunnistaja soov oli oma nahka päästa, mõni arvas heauskselt, et õige hõlma ei hakka keegi; mõnda ajendas kadedus andeka ja väljapaistva koorijuhi vastu ja mõni võis ehk loota, et kolleegide kõrvaldamine avab tee tema kiiremaks karjääriks.

Süüdistusotsuse kokkukirjutajad kasutasid võimalust tõlgendada kõiki ütlusi nõukogudevastasena, et kuriteokoosseisule sel viisil kaalukust lisada. Nõukogude repressiivorganite jaoks polnud detailid olulised, neile oli juba enne ülekuulamist selge, mida arreteeritutele süüks panna. Vettiku ja paljude teiste Eesti vaimuinimeste represseerimine pidi teenima n-ö kodanliku natsionalismi hävitamise ja uue, nõukoguliku mõttelaadi juurutamise eesmärki. Juurdlustoimikusse kogutud ütlused oli vaid ehitusmaterjal, millest see süüdistustemüür üles laduda.

Vettik väitis seletuskirjades, et uurimine ENSV Julgeoleku Ministeeriumis toimus terrori ja omavoli õhkkonnas: „Uurija võis sõimu, ähvarduste ja vägivalla abil protokolli panna kõik oma äranägemise järgi, sest temal oli ju vaid üks ning selge eesmärk – inimene süüdi mõista.” 257

253 ERAF. 130-1-6456. L 130–131. Aron Tamarkini ülekuulamise protokoll. 8. detsember 1950. 254 Päts, Riho [koostaja]. Lemmiklaulik. Algkooli V ja VI klassi lauluvara. Eesti Kirjastus,

Tallinn, 1942. 255 ERAF. 130-1-6456. L 147. Bruno Luki antud iseloomustus Tuudur Vettiku kohta. 1950. 256 ERAF. 130-1-6456. Vt väljavõtteid Tuudur Vettiku ülekuulamise protokollidest, mis kinnitavad eriti jõhkraid meetodeid inimestele süüdistuste esitamisel ja arreteerimisel 1940.–1950. aastatel. 257 ERAF. 130-1-6456. L300–311. Tuudur Vettiku avaldus Eesti NSV prokurörile. XX 11. 1967.

15. jaanuaril 1951. aastal toimus Eesti NSV Siseministeeriumi Sõjatribunali kinnine kohtuistung Tallinnas „Sõjaväe Tribunali asukohas”. See tähendab, et kohtuistungi imitatsioon oli salajane ning isegi selle toimumist, aega ja kohta varjati avalikkuse eest sõjasaladusele viidates.258 Tuudur Vettiku „süüasja” arutati Vene NFSV kriminaalkoodeksi alusel, sõjatribunal koosnes vene rahvusest nõukogude ohvitseridest ning Vettiku asja hilisem menetlus oli samuti NSVLi Siseministeeriumi Leningradi ringkonna sõjatribunali ja 8. laevastiku sõjatribunali pädevuses.

Eino Lainvoo259 on meenutanud, kuidas 1951. aasta kevadel hakkasid Narva laagrisse „saabuma tapid suurema arvu poliitvangidega, sest väljas oli intensiivistumas võitlus nn kodanlikkude natsionalistidega”. Ta mäletab tulijate hulgas heliloojat Riho Pätsi ja Tuudur Vettikut, kirjanik Bernhard Lindet, Paide teatri direktorit Raivo Opsolat, korrektor Rein Nurkset ja teisi.„Narva laagrist oli kujunemas selekteerimispaik, kus need, keda peeti kasutamiskõlblikuks, rakendati tööle, teised aga saadeti kiiresti edasi kaugematesse laagritesse. 260

Lainvoo mälestuste järgi oli heliloojatel siiski niipalju õnne, et nad paigutati kultuuritöötajate ühiselamusse, kus neile anti võimalus tegutseda oma kutsealal, mis seisnes peamiselt nootide ümberkirjutamises. Laagril oli ka oma väike orkester, kes esinenud pidulikel puhkudel. Pillimehed tervitasid näiteks õhtul värava juures kivikarjääri mehi, kui nad olid kõva protsendiga oma toodanguplaani täitnud. „Kõiki neid üritusi koordineeris „kultorg”, ametimees, kes ka ise kuulus vangide kategooriasse,” kirjutas Lainvoo. 261

Ajaloolane Aigi Rahi-Tamm on näidanud, et Nõukogude võimu repressiivsed aktsioonid eesti rahva vastu olid püüdlikult, professionaalselt ja kõigi sõjapidamisreeglite järgi ette valmistatud. Need olid

258 ERAF. 130-1-6456. L 218–219. ENSV SM Sõjatribunali kohtuotsus T. Vettiku kohta]. 15. jaanuar 1951. 259 Eino Lainvoo (1921–2007), Artur Alliksaare noorpõlvesõber ja saatusekaaslane stalinistlikul ajastul, tegeles noorpõlves luuletamisega. Elas Peedul, käis sealt koolis Tartus Treffneri gümnaasiumis, mille lõpetas 1940. Kuulus koos Ain Kaalepiga Peedu omakaitserühma, kes käis

Kaalepi sõnul 1941. aastal Tõravere silla valves. Oli Narva laagris koos Alliksaarega. 260 Lainvoo, Eino. Artur Alliksaare saatusekaaslasena Narva laagris. // Looming 2011, 10, lk 1394. 261 Samas.

üks osa sõjast Baltikumi rahvaste vastu. Ta ütleb: „Käivitatud oli võimas masinavärk, millest avalikkusele ei soovitud näidata isegi jäämäe veepealset osa.”262 See aitab mõista ka Tuudur Vettiku kohtuprotsessi. Sõjatribunali eesistuja oli justiitsmajor Maganov ja kaasistujad miilitsavanem Lunter ning vanemseersant Berezin, kohtu sekretär vanemleitnant Kuznetšenkov.263 Tõenäoliselt ei nähtud kohtuprotsessi matkimisega ka liigset vaeva (oli aasta 1951, sõja lõpust oli kõigest kuus aastat möödas) ning kasutati lihtsalt sõnastust „Tribunal vaatas toimikus esitatud süüdistused läbi.”264

Tuudur Vettiku kohta käiv ENSV Siseministeeriumi Sõjatribunali kohtuotsus on leitav mahukas toimikus süüdistuskokkuvõttena kahel lehel.265 Teda süüdistati esmalt selles, et olles „kodanlik natsionalist ja nõukogudevastaselt meelestatud isik”, jäi ta 1941. aastal ettekavatsetult elama Saksa fašistlike vallutajate poolt okupeeritud Eesti NSV territooriumile, kus ta tegi aktiivset koostööd okupantidega ja tegeles nõukogudevastase propagandaga.

See, et Vettik jäi Eestisse nagu suurem osa eesti rahvast 1941. aastal, vastab tõele. „Aktiivne koostöö okupantidega” on tüüpiline nõukogulik retoorika. Vettik jätkas Saksa okupatsiooni ajal oma tööd koorijuhina. Ta ise väitis266, et esialgu püütud talle üsna agaralt kaela määrida koostööd okupantidega ning jutt käinudki Vene NFSV kriminaalkoodeksi paragrahvi 58 punktist 3. Kui Vettik aga sellele kindlalt vastu vaidles, olevat see teema ülekuulamiste temaatikast ära kadunud. „Olen pärit töölisperekonnast, selgitas Vettik. Mina olen töötanud ainult töötava rahva hulgas, mul ei ole olnud isegi ühtegi isiklikku tuttavat rahatuusade hulgast, sest et ma neid ei sallinud ja hoidusin neist. Vettik lootis saavutada enda mõistmist isegi sellest, et pajatas enda represseerijatele oma hingeelu, ellusuhtumist ja tõekspidamisi: Minul ei ole kalduvust varanduse kogumiseks. Ma võiksin ju omale ka „individuaali” muretseda, „Pobeeda” või „Volga” omanikuks saada, see

262 Rahi-Tamm, Teise maailmasõja järgsed, lk 26. 263 ERAF. 130-1-6456. Eesnimed ja initsiaalid puuduvad. 264 ERAF. 130-1-6456. L 218–219. Vettiku suhtes tehtud kohtuotsus. 15. jaanuar 1951. 265 Samas. 266 ERAF. 130-1-6456. L 300–311. Tuudur Vettiku avaldus.

oleks aga minu põhimõtete vastu. Ei, ma ei ole kodanlik natsionalist olnud!, lõpetas Vettik.267

Vettiku kohta koostatud süüdistuskokkuvõttes esineb mitmel korral mõiste – tegi koostööd Saksa okupatsioonivõimudega. Sõjatribunali kohtuotsuse kolmas lõige ütles, et Vettik, püüdes olla kasulik Saksa okupatsioonivõimudele, võttis 1943. aastal vabatahtlikult enda peale natsionalistliku sõjalis-fašistliku relvastatud organisatsiooni „Omakaitse” koori „Põhjala” juhtimise ja dirigeerimise. Lisaks sellele üritanud Vettik Saksa okupantidele 1943. aastal tänulaulupidu korraldada.268

Ka selles süüdistuspunktis ei olnud midagi, mida helilooja oleks püüdnud oma eluloost maha vaikida. 1943. aasta septembris kirjutasid ka ajalehed Tuudur Vettiku asumisest Omakaitse Harju maleva segakoori „Põhjala” dirigendiks.269 Maestro ise kinnitas samuti, et dirigeeris segakoori „Põhjala”, mis tegutses „Omakaitse” juures. Ta pidas siiski vajalikuks lisada, et koori kontaktid „Omakaitsega” olid formaalsed, ehkki koor kasutas selle organisatsiooni ressursse. Ükski laulja ei olnud „Omakaitse” liige, rõhutas Vettik. Sama koor tegutses 1944–1947 Riikliku Filharmoonia juures. Veel leidis Vettik, et tema kui koorijuhi kohus oli töötada selle nimel, et eesti koorikultuuri säilitada.270

Süüdistuskokkuvõtte viimastes punktides väideti, et pärast Eesti NSV territooriumi vabastamist saksa fašistlikest okupantidest 1944. aastal ei öelnud Vettik lõplikult lahti oma teadvuses kodanliknatsionalistlikest ja šovinistlikest mõjutustest,271 ei lülitunud aktiivselt muusikakultuuri edasisse arendamisse ja Nõukogude Eesti laulude repertuaari rikastamisse uute nõukogude lauludega. Ta olevat püüdnud igakülgselt viia rahva laiadesse massidesse šovinistlikke mõjutusi kodanlik-natsionalistliku muusika ja laulude kaudu. 272

267 ERAF. 130-1-6456. L 300–311. 268 ERAF. 130-1-6456. L 218–219. [Vettiku suhtes tehtud kohtuotsus]. 15. jaanuar 1951. 269 T. Vettik segakoor Põhjala juhiks. // Eesti Sõna 1943, 17. september, lk 6. 270 ERAF. 130-1-6456. L 300–311. [Tuudur Vettiku avaldus]. 271 ERAF. 130-1-6456. L 218–219. 272 ERAF. 130-1-6456. L 218–219.

1948. aastal kirjutatud raamat laulu õpetamisest – „Diktsioon laulus” olevat läbi imbunud kodanlik-natsionalistlikust ja šovinistlikust mõjust idealismi alusel. 273 Milles see Vettiku šovinism siis venelastest uurijate arvates väljendus? Süüdistuskokkuvõte annab samas ka seletuse: toodud näidetes ei ole ühegi nõukogude helilooja ja vene klassiku laulude noote.

„Metsavendade laul” vs „Laul Leninist”

Võim seadis eesmärgiks kõrvaldada iga inimene, kes võis segada nende režiimi kinnistumist Eestis. Üheks selliseks inimeseks peeti ka Tuudur Vettikut. Kohtuotsuse aluseks oleva süüdistuse põhitrump on kirjas otsuse teises lõigus, mis ütleb, et Vettik kirjutas 1941. aastal sõnad ja muusika nõukogudevastasele loole „Metsavendade laul”, mille ta olevat pühendanud „bandiitidele, kes hoidsid kõrvale mobilisatsioonist Nõukogude armeesse ja võitlesid relvadega Nõukogude valitsuse vastu Nõukogude armee üksuste ajutise taganemise ajal”. 274 Seda laulu pidas võim valitseva korra vastu võidelnud metsavendade hümniks. Laulu neljanda salmi ridades „Me ründame raevund rüüstajaida, neid põrgupõhja paiskame”, tundsid vallutajad ilmselt ennast ära.

Vettik seletas ülekuulamistel põhjalikult laulu saamislugu. Ta oli kirjutanud selle algversiooni 1937. aastal, saanud impulsi Mait Metsanurga menukast ajaloolisest romaanist „Ümera jõel”. See raamat polnud vaatamata seal leiduvale eesti patriotismi õhutavale meelsusele nõukogudevastaseks kirjanduseks veel kuulutatud. Pealegi ilmus Metsanurga raamat ka hiljem, okupeetritud Eestis mitmes väljaandes.275 Vettiku selgituse järgi pidas ta silmas 13. sajandil tegutsenud raudrüütleid-rüüstajaid. Vana, ajaloolist muljet lõi tema

273 ERAF. 130-1-6456. L 160. [Tuudur Vettiku kohta esitatud süüdistuskokkuvõte]. 9. detsember 1950. 274 ERAF. 130-1-6456. L 165–167. Süüdistuskokkuvõttest Tuudur Vettiku kohta. 15. detsember 1950. 275 Ümera lahing 1210. aastal kujutas eestlaste sõjalist võitu neile muidu kaotuserohketes ristisõdades. Hiljem on see väike nupukas võit omandanud sügavama sümboolse tähenduse ning asetub ühte kestvasse ritta Jüriöö ülestõusu, Mahtra sõja ning lõpuks nende lõppvaatuse Eesti

Vabadussõjaga. (vt selle kohta ka Linda Kaljundi. Eesti lugu: Mait Metsanurk „Ümera jõel”.

Eesti Päevaleht 2008, 17. oktoober).

Tuudur Vettiku käsikirjaline „Metsavendade laul”. (Väljavõte Vettiku toimikust ERAF. 130-1-6456.) Saatuslikuks osutunud tekstivisand. Siin pole veel viimane variant täpselt selge (vt pealkiri ja 4. salm). Anno 1211 viitab ajaloolisele ammu toimunud sündmusele ja sulgudes on kirjas, et pealkirjaks võiks olla ka „Lembitlaste laul”.

arvates runolaulu stiil, kus alliteratsioon seda rõhutas. Laul rääkis vikerlastest ja sellest, kuidas paganlikud sõdalased lubasid raudrüütleid põrgupõhja lüüa. Sinnasamasse pidid ka eestlased saksa ristisõdijate hirmutuste kohaselt sattuma, kui nad ristiusku vastu ei võta. Vettiku arvates oli tema tugevaks kaitseargumendiks asjaolu, et laulu esmatrükk ilmus juba 1939. aastal, mil Nõukogude väed polnud Eestit veel okupeerinud. 1211. aasta mainimine laulu tiitlis pidi tema meelest olema ilmselge vihje, et laul on seotud eestlaste muistse vabadusvõitlusega, mis oli suunatud saksa röövvallutajate vastu.

Tuleb siiski tunnistada, et Vettiku püüd eitada laulus olevat võimuvastast hoiakut oli naiivne ja lootusetu. Nõukogude võimuritele oli täpselt teada, keda eesti rahvas 1950. aastal metsavendadest lauldes nii metsavendade kui ka rüüstajate all mõtles.

Tõepoolest, analüüsides laulus sisalduvat semantilist mitmekihilisust muusikateoreetilisest vaatevinklist ilmneb „Metsavendade laulus” sisuline jõuline allegooria. Muusika minoorse helilaadi, dünaamika ja tempomuudatuste abiga väljendub tugevasti just see ridadevaheline mõte, mida Nõukogude võim nii väga kartis –

ideelispoliitilise variserliku palge paljastamine. Tekst, kus on rõhutatud vajalikke silpe, meloodia, kus on eesti rahvaviisile omast rõhutud meeleolus kordusmotiive, lisaks jõuline meeskoori esitus – see kõik kokku annab tugeva sõnumi.

Vastukaaluks oli olemas fakt, et aastatel 1944–1950 lõi Vettik terve hulga ideoloogiliselt sobivaid laule nõukogude poeetide sõnadele, näiteks „Noorte laul”, „Laul, helise!”, „Meie tõotus”, „Laul Leninist”, „Ballaad Leninist”, „Lenini monument”, „Nõukogude armee” ning kantaat „Suur pidupäev”.276

Loodud helitööd vaadati enne käibele laskmist Heliloojate Liidu töökoosolekutel läbi. Kui nad seal heakskiitu ei pälvinud, siis nad trükki ega ettekandmisele ei pääsenud. Kontsertide programmi kinnitas alati Kunstide Valitsus.

Tänaste hindajate silmis oleks sellise võimsa komplekti nõukogulike heliteoste autoril päris raske selgitada, et ta ikkagi ei olnud nn kommunistide õuelaulik. „Noorte laul” ja „Laul, helise!” olid üldse kõige esimesed nõukogulikud koorilaulud Eestis ja esimesel nõukogulikul üldlaulupeol 1947. aastal olid need ühed lugudest, mis ei pärinenud Saksa okupatsiooni ajal, 1943. aastal toimuma pidanud laulupeo repertuaarist.

Vettik ei jäta mainimata sedagi, et Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni aastapäevaks toimunud koorilaulude võistlusel 1947. aastal sai tema „Laul Leninist” preemia. Väljapaistva juhatamise eest 1947. aasta üldlaulupeol ja heliloomingu eest andis ENSV valitsus talle teenelise kunstitegelase nimetuse277, I järgu riikliku preemia ja tasuta sõidu Moskva linna 800 aasta juubelile. Konservatooriumi dirigeerimise fakulteedi kateedrijuhataja, dekaani ja õppejõuna pälvis ta aga 1947. aastal professori tiitli.

Sellele vaatamata kaalus üks „Metsavendade laul” üles mitmed Lenini-teemalised lood ja see kaalukus viis helilooja süüdimõistmiseni. Loogilise jätkuna pöördus 1950. aastal Kunstide Valitsuse vaneminspektor muusikaasutuste alal Harri Kõrvits ENSV Kunstide

276 ERAF. 130-1-6456. L 300–311. Tuudur Vettiku avaldus. 277 ERAF. 130-1-6456. Tuudur Vettikule oli omistatud ENSV teenelise kunstitegelase aunimetus 19. juulil 1947. aastal ENSV ülemnõukogu presiidiumi määrusega. (Isiklik leht kaadrite arvestamiseks). 20. veebruar 1950.

Valitsuse juhataja poole ametliku palvekirjaga278 kustutada ideoloogiliselt vastuvõetamatud teosed Kunstide Valitsuse bilansist. Avalduse lisas on kahel lehel märgitud teoste autoriteks „rahvavaenlased” Päts, Vettik, Karindi, Regi, [Erich] Kõlar, Võrk ning ENHList välja heidetud Tamverk ja Uritamm.

Sõjatribunali järgmine trafaretne süüdistus kõlas nii: „Vettik omas kodus nõukogudevastast, kodanlik-natsionalistlikku, kontrrevolutsioonilist ja fašismimeelset kirjandust.”279 Selleks oli ajakiri Muusikaleht, muusikakirjandus ning mõned võõrkeelsed, Vettiku võõrkeeleõpetajast abikaasale kuulunud ajakirjad. Hilisematest märkustest selgub, et kaduma läks kogu helilooja raamatukogu ja tema enda helitööde kollektsioon.

Niisiis olid repressiivorganite uurijad 1950. aasta lõpuks koostanud Vettiku kohta arvukalt süüdistuskokkuvõtteid.280 Uurimine lõppes 13. detsembril 1950, protokolli allkirjastasid vanemleitnant Leppik ja T. Vettik.281 ENSV Siseministeeriumi Sõjatribunal tegi 1951. aasta alguses lõpliku süüdimõistva otsuse.282 Tuudur Vettik mõisteti ENSV Siseministeeriumi Sõjatribunali otsusega 15. jaanuarist 1951 süüdi Vene NFSV kriminaalkoodeksi kurikuulsa paragrahvi 58 alapunktide 1a ja 10, lõige II alusel. Karistuseks määrati üldlevinud karistus 25 aastat paranduslikku tööd sunnitöölaagris ja 5 aastat sundasumist (rahvakeeles 25 + 5). „Ainult ime oleks lubanud niisuguse karistuse kandjal vabanemiseni ellu jääda,” märgib Karjahärm.283

Tunnistajatena viibisid otsuse teatavakstegemise ajal kohtusaalis Nikolai Goldschmidt, Aliide Vedro, Harri Kõrvits, Ado Velmet ja Aron Tamarkin. 284

278 ETMM, M 145. Harri Kõrvitsa kiri ENSV Kunstide Valitsuse juhatajale. 1950 (täpsem kuupäev puudub). 279 ERAF. 130-1-6456. L 218. 280 ERAF. 130-1-6456. L 4, 6, 15, 155, 159, 160. 281 ERAF. 130-1-6456. L 165–167. Uurimise lõpetamist kinnitav protokoll ja lõppjäreldus. 13. detsember 1950. 282 ERAF. 130-1-6456. L 218–219. Tuudur Vettiku suhtes tehtud kohtuotsus. 15. jaanuar 1951. 283 Karjahärm, Luts, Kultuurigenotsiid Eestis, lk 128. 284 ERAF. 130-1-6456. L 183–189. Sõjatribunali istungi protokoll. 15. jaanuar 1951.

Vettiku vangilaagriaastad Siberis

Pärast kohtuotsuse väljakuulutamist jätkus Vettiku vangistus Narva laagris ja seejärel juba Irkutski oblastis Taišeti vangilaagris285 . Tollal ehitati Siberis kuulsat Abakan-Taišeti raudteed. Eesti Riigiarhiivi286 ja Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi arhiivimaterjalidest287 selgub muu hulgas, et Tuudur Vettik ei jätnud selle kuue aasta jooksul, mis ta veetis vangilaagrites, siiski muusikat. Ta juhatas vangide koori ja orkestrit, kirjutas muusikat ja mängis viiulit. Küllap aitas see tal üle elada alusetu represseerimisega kaasnenud õudused ja kannatused, mida ta tundma pidi.

Elamistingimused olid Siberi vangilaagris ebainimlikud. Kunagine Taišeti laagri vang Ahto Liik, kes viibis mõnda aega Vettikuga samal ajal sellessamas vangilaagris ja keda mul õnnestus intervjueerida, mäletab hästi, missugune elu seal.288 Ta mainis, et metsalangetustöid Taišetis ei tehtud. Elati kuuekümnekesi umbes 10–15 meetri pikkustes barakkides, magati kahekorruselistel naridel kambrites, mis olid täiesti ülerahvastatud. Äratus toimus relsi kolkimisega laagri väravas. Sööklas käidi 100 kaupa, leiba anti väikese jupikese haaval kolm korda päevas ning plekk-kausist sai süüa veidi suppi või putru. Igal mehel pidi oma lusikas kaasas olema.

Ahto Liik teadis Vettikut tegelikult juba Eestis elamise ajast. Ta mäletab, et Vettik saabus Taišeti laagrisse 1953. aasta lõpus. Liik rääkis, et vanad mehed ja muusikud said raskematest mullatöödest vabaks. Muusikainimestele olevat leitud tavaliselt tegevust laagri sees – põhiliselt töötati kas komandandina, veekeetjana, saunamehena, kokana vm. Vettik oli tema sõnul mänginud lõunasöögi ajal viiulit.

Liik oli tollal umbes 20-aastane noor mees, nii et tema mälestused võivad olla ka tuhmunud või ei osanudki noor inimene hinnata seda füüsilist ja emotsionaalset raskust, mida pidi taluma üks kunagine lugupeetud muusik kaugel Siberi vangistuses.

Ahto Liik meenutas sedagi, et laagrist lubati aastas välja saata vaid kaks kirja. See korraldus seletab ka ETMMi arhiivis oleva

285 ETMM, M 347:1/107. Tuudur Vettiku kirjad Lonni Vettik-Paigalisele 1955–1966. 286 ERAF. 130-1-6456. 287 ETMM, M 347:1/107. 288 Autori intervjuu Ahto Liikiga 25. augustil 2011.

Vettiku kirjade vihikut289 kui sellist. Kuna kirju sai lähetada harva, kogus ta kirjad Lonnile ühte vihikusse. Sellise vastusteta monoloogiga jätab vihik suisa päeviku mulje. Kuna eraldi kirjadena polnud neid võimalik ära saata, siis polnud muidugi ka vastuste saamine ühele või teisele küsimusele mõeldav.

Tuudur Vettiku ja teiste kultuuritegelaste toimikud ja dokumendid, mida ma olen uurinud ja analüüsinud, näitavad bolševistlike jõustruktuuride küllaltki rutiinset represiivtegevuse jada, mis omakorda andis tunnistust sellest, et inimene oli vaid tühine kübe võimu küüsis. Kuriteo koosseisu puudumine, kuid samas selle jõuline külgekleepimine süütutele inimestele oli tolle aja üks norme.

Süü mõiste Nõukogude totalitaarse ühiskonna kontekstis ei ole võrreldav tsiviilühiskonna ja õigusriigi põhimõtetega. Sealtpoolt vaadates tundus iga demokraatlik tegu või mõte totalitaarriigi õõnestamisena ehk süüteona. Totalitaarset ühiskonda pole võimalik mõõta õigusriigis üldkehtivate mõõdikutega – tegemist on kahe täiesti erineva maailmaga.

Süüasja läbivaatamine ja rehabiliteerimine

Inimesed, kes julgesid avaldada mõtteid, mis erinesid kehtestatud ideelis-poliitilistest normidest või mis neid suisa eirasid, olid valitseva okupatsioonivõimu kibedad vaenlased ning nad isoleeriti ühiskonnast. Pärast Stalini surma hakkas suhtumine poliitilistesse vangidesse Nõukogude Liidus muutuma. 1954. aastal moodustati ekspertkomisjon290, kes asus analüüsima Vettiku „kuritegelikku” loomingut ja riiki õõnestavat tegevust. 24. novembri 1954. aasta Leningradi sõjaväeringkonna prokuröri otsusega määrati ühte sellisesse ekspertide rühma toonane Tallinna Riikliku Konservatooriumi direktor, Stalini preemia laureaat Eugen Kapp, EN Heliloojate Liidu juhatuse esimehe kohusetäitja Boris Kõrver, esimehe asetäitja Gustav Ernesaks, sekretär Edgar Arro, muusikafondi direktor Stepanov ja professor Vladimir Alumäe. Kõik nad olid Jaroslavli taustaga mehed. Teadmata täpselt, mida neilt oodatakse või mis suunas režiim kavatseb

289 ETMM, M 347:1/107. 290 ERAF. 130-1-6456. L 269–270. [Tuudur Vettiku loomingu ekspertiisikomisjoni määramine]. 24. november 1954.

pöörduda, taunis ekspertgrupp 1954. aastal Vettiku artiklites sisalduvat kodanlik-natsionalistlikku meelsust.

Etnoloog Ants Viires selgitab inimeste toonaseid hoiakuid, julgust või argust, ausaks jäämist või valetamist sellega, et tekkis nõukogulik kaksikmoraal, kus küüniliselt põimusid valetamine, oma naha hoidmine, lömitav teesklus ja võimukandjate takkakiitmine.291 Tollele skisofreenilisele ajastule annab täpseima määratluse sotsioloog Aili Aarelaid, öeldes, et 1940. aastatel püüdsid inimesed kramplikult elada korraga kahes ajas: eraelus kehtivas ja turvalisust kindlustavas eesti ajas ja ametiasutustes toimivas vaenulikus vene ajas. 1949. aasta küüditamine ja 1950. aasta EK(b)P Keskkomitee VIII pleenum tõid kaasa selle ajavahe murenemise, mida omakorda saatis inimeste tohutu moraalne kahestumine.292

Tuudur Vettik oli aastail 1950–1956 võimudele ohtlik kurjategija. Mõni aasta hiljem on see kõik aga väliselt justkui unustatud. Vettik jätkas aastatel 1957–1962 tööd konservatooriumi dirigeerimiskateedri professorina. 1957. aastal asus ta juhtima Tallinna Raudteelaste klubi meeskoori. Sellega pälvis ta suure tunnustuse 1958. aasta üleliidulise raudteelaste päeva puhul toimunud kontserdil Moskvas. 1960. aastal on ta juba ENSV üldlaulupeo repertuaarikomisjoni liige ning segakooride üldjuht.

Eriti kahepalgelises olukorras oli EN Heliloojate Liit, kes 1948. aastal Vettiku risti lõi, aga võttis nüüd tema suhtes aupakliku positsiooni ja kiitis teda iseloomustuses taevani.293 Isegi „Metsavendade laul” oli unustatud! Sellised vastuolulised ja vähe sellest, et ühe organisatsiooni, vaid isegi samade inimeste koostatud paberid iseloomustavad nii inimeste variserlikke hoiakuid kui ka aja meeleheitlikkust.

Aegamööda hakkas Vettiku „süü” ka ametlikes toimikutes kokku sulama. Sulaaaja saabudes otsustas NSV Liidu 8. sõjalaevastiku prokurör 26. veebruaril 1955. aastal vähendada Vettiku vangistust kaheksa aastani, kuid jäi siiski seisukohale, et helilooja süü on tõestatud.294 NSV Liidu ülemnõukogu presiidiumi 24. märtsil 1956. aastal

291 Viires, Ants. Eesti ajalugu stalinlikus haardes. // Tuna. Ajalookultuuri Ajakiri 2003, 1, lk 38. 292 Aarelaid, Aili. Topeltmõtlemise kujunemine kahel esimesel nõukogulikul aastakümnel. //

Akadeemia 2000, 4, lk 765. 293 ERAF. 130-1-6456. L 312–314. ENSV Heliloojate Liidu karakteristika Tuudur Vettikule. 3. jaanuar 1968. 294 ERAF. 130-1-6456. L 287–288. 8. sõjalaevastiku prokuröri protestikiri. 26. veebruar 1955.

välja antud määrus teatab ikka veel, et Vettikule määratud karistus 10 + 5 aastat oli õige otsus295. NSV Liidu Siseministeeriumi osakonna protokollis kehtivad korraga nii Vettiku vanglast vabastamise kui ka süüdimõistev otsus. Seega tekkis kurioosne olukord, kus võimuorganid lasid küll inimese vabaks, kuid ei võtnud temalt maha karistust. Nädalapäevad hiljem, 15. mail 1956. aastal, lisandus aga NSV Liidu Siseministeeriumi teatis, mis kinnitab vastupidiselt eelmisele dokumendile, et Vettik on süüdistustest vaba ja tema õigused taastatakse.296

Tuudur Vettik vabastati vangilaagrist 1956. aastal. Milline aga oli see Eesti, kuhu ta naasis?

Vettik vabanes vangilaagrist Hruštšovi sula ajal. Sellest sulast, mis Eestis valitses, ei tasu ennast siiski liialt petta lasta, vaid seda tuleks käsitleda pigem kui liberaliseerimise ajajärku.297 Sama mõistet on oma töödes kirjeldanud ka California ülikooli professor Rein Taagepera. Analüüsides olukorda Balti riikides 1950. aastate keskel, ütleb ta, et Stalini surma järel hingasid kõik kolm vabariiki pisut vabamalt. Rohkem ruumi anti kohalikule initsiatiivile, suurem osa ellujäänud küüditatuid pöördus tagasi, toimus rahvuskirjanduse ja -kultuuri taassünd ja lõpuks isegi vene immigratsiooni ajutine seismapanek.298 1956. aasta aprillis oli Eesti ajakirjanduses tõepoolest puhkenud diskussioon kultuuripärandi ja -inimeste ümberhindamise küsimustes.

Teatavasti anti 1952. aastal Gustav Naani peatoimetamisel ilmunud teoses „Eesti NSV ajalugu” Eesti Vabariigi aegsele kultuurielule hävitav hinnang – tol perioodil olevat mandunud nii eesti kirjandus kui ka kunst,299 muusikavaldkonda pole seal aga üldse mainitud. Hruštšovi sula ajaks tundusid need negatiivsed hinnangud isegi tervele reale kompartei liikmetele ülepakutuna. Ajalehes Sirp ja Vasar toimus mõttevahetus, kus Venemaa eestlastest kõrged funktsionäärid

295 ERAF. 130-1-6456. L 296. NSVL Ülemnõukogu Presiidiumi otsus]. 9. mai 1956. 296 ERAF. 130-1-6456. L 297. Tõend Tuudur Vettiku vabastamise kohta nr 027589. 15. mai 1956. 297 Kuuli, Sula ja hallad, lk 154. 298 Misiunas, R. Taagepera, R. The Baltic States: Years of Dependence 1940–1990. London Hurst & Company, London, 1993. 299 Eesti NSV ajalugu (kõige vanemast ajast tänapäevani). Toimetaja Gustav Naan. Eesti Riiklik

Kirjastus, Tallinn, 1952, lk 366–367.

Gustav Naan, Viktor Maamägi ja Eduard Päll üritasid jätkuvalt omaaegse Eesti Vabariigi kultuuri maha materdada, kuid said mitme avarama pilguga parteiliikmete kriitika osaliseks, mis küll püsis marksismi dogmade raamides. Sirbi ja Vasara toimetus aga paistis silma hämmastava julgusega ja kritiseeris avalikult kultuuriministeeriumi, kes püüdis diskussiooni administratiivsete meetoditega lämmatada. Tõsi, faktiliselt Naani-vastaste võiduga lõppenud võitlus sai karmi vastulöögi kompartei keskkomitees koostatud toimetuse juhtkirja näol. Sellele ei lastud enam kellelgi ühtegi vastulauset avaldada. Sirbi ja Vasara diskussioon ei suutnud radikaalselt muuta EKP Keskkomitee senist kultuuripoliitikat, aga lõi siiski arvestatava mõra ideoloogilistesse dogmadesse.300

Ka järgmistel aastatel püsis nii Moskvas kui ka Tallinnas habras tasakaal võimul olevate stalinistide ning mõningase mõtlemisvõime säilitanud uuendusmeelsemate kommunistide vahel. Kommunistlikusse parteisse mittekuuluvatel tegelastel polnud tollal teadupärast võimalust kultuuripoliitilistes diskussioonides kaasa rääkida.

Kodus tagasi, pidi Vettik kohanema tavaeluga. Nüüd tuli tal olla erakordselt hoolas, et mitte taas otsustajatega vastuollu minna. Vaatamata sulale ei saanud isemõtlejad Nõukogude Liidus siiski veel 1960. ja 1970. aastatel vabalt hingata. Tuudur Vettikule oli erakordselt oluline taastada oma positsioon ja staatus ühiskonnas. Paraku ei saavutanud ta kumbagi. Arusaadavalt oli tema mõttemaailm muutunud, ta hing haiget saanud, uhkus riivatud.

Lisaks probleemidele ideoloogilistel tandril on Tuudur Vettiku kaasaegsed talle süüks pannud anonüümkirjade saatmist kolleegidele ja oma koorilauljatele. Seetõttu elas Vettik suhtelises eraldatuses pärast 1962. aastat, mil skandaal lahendati tema lahkumisega Konservatooriumi õppejõu kohalt301 .

Tuudur Vettik rehabiliteeriti lõplikult pärast pikki aastaid kestnud palvekirjade kirjutamist. Erilist tähelepanu pälvib tema 1967. aastal vormistatud kirjalik pöördumine ENSV prokuröri

300 Kuuli, Diskussioon, lk 29–39. 301 Randjärv, Intervjuu Kuno Arenguga. // Sillad üle piiride, lk lk 171–186.

poole302, mis omal kombel kujutab endast manifesti tõest ja õigusest. Sealt saab lugeda küll juba vangistusest vabanenud, kuid mitte veel rehabiliteeritud Vettiku põhjalikku kirjeldust, kuidas okupatsioonivõimud vahendeid valimata inimesi kurjategijateks tembeldavad. Kiri oli suunatud ENSV peaprokurörile lootuses, et tema süüasi vaadatakse taas läbi ja ta inimlikud õigused taastatakse. Siin on väljavõte sellest: „Nagu teame, oli 1950 aastal Stalini isikukultus oma kõrgpunktil. Uurimine Julgeoleku Ministeeriumis toimus terrori ja omavoli õhkkonnas [Vettiku rõhuasetus]. Uurija võis sõimu, ähvarduste ja vägivalla abil protokolli panna kõik oma äranägemise järgi, et aga inimest süüdi mõista. Kui palju süütuid inimesi pidid Siberis aastaid vaevlema, enne kui õigus jalule seati! Ma püüdsin esialgu ülekohtu vastu võidelda, ei andnud moonutatud protokollidele allkirja. Aga võim ja ähvardused näitasid minu võitluse tühisust. Lõpuks tegi uurija ettepaneku: „Et mitte määrida [Vettiku rõhuasetus] protokolle, teeme uurimise lõpetamisel veel eri protokolli, kuhu märgime kõik vajalikud puudused…””Kuid lõpu eel vahetati uurijat, kes keeldus parandusi tegemast ja soovitas Vettikul sellest rääkida kohtus. Kohus ei pööranud sellele aga tähelepanu.303 Niisuguse taktikaga püüti hirmunud ja meeleheitel inimest näiliselt rahustada, et teda rohkem rääkima panna.304

Vettik pidi ootama rehabiliteerimise otsust pärast vangistusest tagasitulekut veel 12 aastat. Alles siis tagastati talle teenelise kunstitegelase aunimetus305. ENSV ülemnõukogu presiidiumi otsus selle kohta saabus 24. jaanuaril 1968.306 Sellele järgnes ülemkohtu presiidiumi määrus 19. veebruaril 1968.307 13. märtsil 1968 on Vettik oma allkirjaga kinnitanud, et talle on tagasi antud 17 fotot, helikunstniku diplom 1936. aastast ja Eesti preemia diplom 1948. aastast.308 Ta oli korduvalt palunud oma

302 ERAF. 130-1-6456. L 300–311. 303 ERAF. 130-1-6456. L 231. 304 Rahi-Tamm, Randjärv. „Omavahelised suhted on normaalsed ”, Tuna, (ilmumisel). Vt ka

ERAF. 130-1-6456. L 300–311. 305 ERAF. 130-1-6456. ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi määrus. [Isiklik leht kaadrite arvestamiseks]. 20. veebruar 1950. 306 ERA. R-1797-3-212. L 2, toimik nr 2/187. ENSV Ülemnõukogu presiidiumi otsus. 307 ERAF. 130-1-6456. L 78–81. ENSV ülemkohtu rehabiliteerimisotsus. 19. veebruar 1968. 308 ERAF. 130-1-6456. L 83. Käsikirjaline kinnitus. 13. märts 1968.

avaldustes309 need arreteerimise käigus konfiskeeritud dokumendid tagastada. Lisaks tagastatud esemetele soovis ta ka teavet muusikakirjanduse ja käsikirjade kohta, mis temalt ära võeti. Vastuseks sellele leiame toimikust väikese ja peaaegu märkamatu käsikirjalise teate: avaldajale on telefoni teel öeldud, et temalt, Vettikult, võetud käsikirjad ja raamatud on akti alusel hävitatud.310

Represseerimine lõhkus igaveseks Tuudur Vettiku elu. Muidugi saatis see aeg teda varjuna ka aastaid hiljem nii emotsionaalses kui ka karjääri mõttes. Isiklike kannatuste ja ülekohtu lood on Vettiku ja Laasmäe kirjavahetuses pidevalt sees, ent küllaltki varjatud ja hoolega peidetud kujul, millest said täielikult aru vaid need kaks. Võõras lugeja märkab seda vaid väga tähelepanelikul süvenemisel. „24. jaanuaril 1968. a. Eesti ülemkohtu presiidium annulleeris kõik need otsused ja lõpetas minu asja, kuna minu selleaegses tegevuses puuduvad kuriteo tunnused. Juba 1956. a. maikuus Liidu ülemnõukogu presiidiumi erikomisjon kustutas kohtuotsuse, taastas õigused ning vabastas minu. Nüüdne akt annab mulle ka konfiskeeritud varanduse tagasi. Kas ei ole see nagu kuri muinasjutt?”311 , kirjutab Vettik Laasmäele enda rehabiliteerimisotsusest. Kahjuks ei õnnestunud tema abikaasal Lonni Vettikul selle tunnistajaks olla, sest ta oli raske haiguse tagajärjel lahkunud vaid 20 päeva enne otsuse saamist.

Vaatamata sellele, et 80. aastatel oli Nõukogude Liidus taas vaimse repressiooni tugevnemise aeg, omistati endisele vangile Tuudur Vettikule 1980. aastal ENSV rahvakunstniku tiitel. Nõukogude repressiivajastu paradoksid olid ettearvamatud.

Neil järgneval kahel fotol paistab suur emotsionaalne ja füüsiline erinevus dirigendi hoiakus. 1947. aastal oli Vettik oma kuulsuse tipul, armastatud ja tunnustatud laulupeo üldjuht. 1960. aastal oli ta aga vintsutustest läbi tulnud, alandusest taas püsti tõusnud ja uuesti laulupeo üldjuhi pulti naasnud. Vangistus pures küll Vettiku füüsist, tema vaim aga oli tagasi tulles seda karastunum.

309 ERAF. 130-1-6456. L 327. Vettiku avaldus ENSV Julgeoleku arhiivi ülemale major Jermolinile. 5. september 1968. 310 ERAF. 130-1-6456. L 326. Rehabiliteerimise tõend]. 12. september 1968. 311 Randjärv, Sillad üle piiride. Vettik Laasmäele enda Tartu kontserdi viimastest ettevalmistustest ning tagasivaatest enda represseerimise loole. 4.02.1968, lk 111–112.

XII üldaulupidu. 27.–29. juuni 1947. Juhatab Tuudur Vettik. Foto: EFA, nr 0-30608

XV üldlaulupidu. 19.– 21. juuni 1960. Juhatab Tuudur Vettik. Foto: S. Rosenfeld, EFA, nr 0-90761