Pakume välja ettevõtetes tasemehariduse toetamise tüpoloogia. Ettevõtted, kes pakuvad „põhimõttelist tuge” või „integreeritud tuge”, toetavad selgelt tasemehariduses osalemist. Kui ettevõte toetab õppimist põhimõtteliselt, toetab ta tõenäoliselt ka õppimist, mis ei ole tööga seotud (nt alamliigid „naasev” ja „muutev”). Ettevõtte jaoks on õppimise põhimõttelisest toetamisest saadav kasu suurem kui kahju, mis võib kaasneda üksikute õppijate toetamisega, kelle õppimine ei ole ettevõtte kitsaste eesmärkidega seotud. Toetusmustrid „teadmatus” ja „nõusolek” aga ilmselt töötajate hariduses osalemist eriti positiivselt ei mõjuta. Ettevõtetel on ka tähtis roll tasemehariduses osalemiseks lisavõimaluste loomisel. Tavaliselt algatatakse tasemeõppe projekt töötajate rühma jaoks. Kuigi ettevõtte vajadustele kohandatud eriprogramme (mida sageli kaasrahastatakse riigieelarvest) eelistab ainult väike osa ettevõtetest, suurendavad need märkimisväärselt tasemehariduses osalejate arvu, sest igas projektis lööb kaasa rohkem töötajaid.
Kuidas töötajad ettevõttelt tasemehariduses osalemiseks toetust saavad? Vastupidiselt üldistele täienduskoolituskursustele toimub tasemehariduses osalemine sagedamini töötaja enda algatusel. Järelikult on tööandjalt toetuse küsimise võimalused tasemehariduse korral isegi tähtsamad. Kas õppimist toetatakse või mitte, sõltub tasemehariduses osalemise liigist (vt eelpool). Tähtis on ka see, kuidas tasemehariduses osalemist üldiselt toetatakse. Uuringu tulemused ei näidanud, et tasemehariduses osalemise korral oleks läbirääkimised ettevõttega kuidagi erinenud sellest, kuidas tööandja ja töötajad tavaliselt koolituste üle läbi räägivad. Lisaks mitteametlikele kontaktidele arutatakse tasemehariduse vajalikkust ja selles osalemise kavatsusi kõige sagedamini arenguvestlustel. Väga harva on ettevõtetes ametlikult kehtestatud selline tegutsemisviis, mis sõnaselgelt toetab tasemehariduses osalemist. Eeldatavalt on töötajad teadlikud tavalistest toetusmustritest („individuaalne toetus”, „põhimõtteline toetus” ja „süstemaatiline toetus”).
Millised on peamised asjaolud, mis takistavad VKE-sid investeerimast elukestvasse õppesse ja tasemeharidusse? Juhtumiuuringutes nimetatud takistused on täielikult kooskõlas varasemate uuringute tulemustega, mis käsitlevad raskusi, mida ettevõtted kogevad töö kõrvalt koolitusteks aja leidmisel, töö ümberkorraldamisel ning madala hariduse ja suhteliselt väheste oskustega töötajate motiveerimisel. Koolituskulud ei ole enamiku ettevõtete jaoks otsustavad. Teoreetilisest seisukohast võib öelda, et mõned ettevõtted ei suuda ilmselt koolituste tulemusi rahuldavalt ära kasutada. Üksikute töötajate õpitulemusi ei ole võimelised ettevõtte tulemuste parandamiseks ära kasutama eelkõige „tõrjutud ettevõtted” ja „olematu koolituskultuuriga ettevõtted”. „Tõrjutud ettevõtted” ei saa tegelikult koolitusest ja jätkuharidusest mingit kasu enne, kui üldine olukord ettevõttes ei muutu. Kuna ettevõtted osalesid uuringus omal valikul, ei leidnud me ettevõtet, mis kuulunuks „olematu koolituskultuuriga ettevõtete” alla. Sellele vaatamata on „tõrjutud ettevõtete” arv oluline tegur, kui võrrelda näiteks väikesi ettevõtteid suurtega või riikide üldist koolitustegevust (vt Hefler ja Markowitsch, 2008). Kuigi ettevõtte koolitustegevuse taset selgitab kõige paremini ettevõtte koolituskultuur, küsisime ka koolitust takistavate asjaolude kohta: millised on VKE-des ekspansiivse koolituskultuuri tekkimise peamised takistused? Ekspansiivse koolituskultuuri väljaarendamisel on esmatähtis ettevõtte organisatsiooniline pädevus ja koolituskogemus. Uuringus osalejate hulgas oli palju ettevõtteid, mille juhtkond toetab koolitust tugevalt, samas möönavad nad, et neil on raskusi koolituste tulemuste rakendamisega. Seetõttu sõltub koolitustegevuse edasine areng organisatsiooniliste pädevuste täiustamisest. Eelkõige peaksid neist probleemidest olema teadlikud koolitusi kaasrahastavad riigiasutused, kes peaksid püüdma leida vahendeid, mis toetaksid vajalikku organisatsioonilist pädevust ja nõnda ka ekspansiivse koolituskultuuri arengut. Tasemehariduse juures on põhinõueteks, et see oleks kättesaadav õppija kodukohas ja õppekava hõlmaks tööga seotud elemente. Koolitusest huvitatud väikeettevõtted suudavad vaevalt mõjutada asjaolu, et lähikonnas ei ole sobivaid, eelkõige madalama taseme haridust pakkuvaid õppeasutusi. Sõltumata väljakujunenud koolituskultuurist takistab tasemehariduses osalemist ka ühe või mitme ettevõtte vajadustele kohandatud tasemehariduse puudumine. Seetõttu võib riikides, kus tasemehariduse mitme46