Eesti jõududega
“Tannhäuser” KRISTEL PAPPEL muusikateadlane
Tannhäuser (Mati Turi) ja Veenus/Elisabeth (Heli Veskus).
Richard Wagneri ooper “Tannhäuser” Rahvusooper Estonias. Lavastaja: Daniel Slater. Kunstnik: Leslie Travers. Valguskunstnik: Anton Kulagin. Dirigendid: Vello Pähn, Jüri Alperten, Mihhail Gerts. Esietendus 14. märtsil 2013.
P
ärast 2011. aasta augustis neli korda etendunud Wagneri “Parsifali” tõi Rahvusooper Estonia sel kevadel lavale “Tannhäuseri”, ja mitte projektina, vaid püsivalt mängukavva kuuluva teosena, tä-
26
6-7/2013
histades sellega ühtlasi ka Wagneri 200. sünniaastapäeva. Kui rahvusvaheliselt vaadates on Wagneri ooperid teatri repertuaari lahutamatu koostisosa, siis meil tuleb pärast pikka vaheaega see alles endastmõistetavuseks kujundada. Tõsi küll, esimene julge ettevõtmine oli juba 2008. aastal “Tristan ja Isolde”, mis lõi aluse järgmistele Estonia Wagneri-lavastustele. Praegune “Tann häuser” aga on pärast 1984. aasta “Lendavat hollandlast” esimene Wagneri ooper, mida esitatakse ainult oma jõududega. Siinkohal väärib kohe tunnustust Estonia peadirigendi Vello Pähna põhjalik ettevalmistus- ja
viimistlustöö “Tannhäuseri” muusikatõlgendusega. “Tannhäuseri” esitamise eelduseks on tenor, kes suudaks laulda väga nõudlikku nimiosalise partiid ja samas orgaaniliselt sulatada sellesse lavakuju, omaenese minaga heitleva lauliku. Rahvusooperis sai see võimalikuks tänu Mati Turile ja Mart Madistele. Turi lisas oma välismaal lauldud Siegfriedile nüüd Tannhäuseri ja valmistab ette juba Parsifali, tehes viimasega oma Wagneri-debüüdi Saksamaal, Chemnitzi traditsiooniderikkas ooperiteatris. Turi hääl säras, oli piisavalt jõuline ning ühtaegu paindlik fraseerimises ja nüanssides. Eriti veenvalt õnnestus Tannhäuseri jutustus Rooma-rännakust (III v), mille interpretatsioon oli sugestiivne ja helilooja pikka mõttekaart esiletoov. Madiste lüürilisem hääl ja väljendusviis sobivad tegelikult hoopis rohkem prantsuse ooperistiilile, nii et Tann häuseri osa pani Madistet paratamatult oma piire kompama, aga ka tema kandis rolli välja, nii palju kui lavastus võimaldas. Lavastaja Daniel Slater Inglismaalt ei arvestanud lauljate eripäraga ning Tann häuseri rolli keerukusega, jättes laulja üksi lavale seisma ilma sisemise või välise ülesandeta. Lauljale olnuks tugipunktiks kasvõi mõni rekvisiit, liikumisimpulsiks paar sammu, mis oleks vähendanud ka seismise füüsilist koormust. Eriti kannatas selle all esimese vaatuse Veenusemäe pilt, mis niikuinii õnnestub vähestel lavastajatel ning ka Estonias oli see õhtu nõrgim. David Slateri ja ta kaasmaalasest kunstniku Leslie Traversi lavastus kuulub nn uus-Bayreuthi traditsiooni, mille rajasid 1950ndatel Wagneri pojapojad Wieland ja Wolfgang. Nad esitasid Wagneri oopereid võimalikult abstraheeritult, Carl Jungi arhetüüpidest ja alateadvuse-uuringutest lähtudes, ning staatiliselt. Siia on lisandunud 1990. aastatel lavakujunduses populaarseks saanud valged seinad – steriilne ruum, mille taustal näidatakse seisundeid ja sümboleid – ning kostüümikavandeid vallutanud hallid bürooülikonnad. Niisiis, väike järel aitamiskursus meie ooperiteatrile ja publikule? Miks mitte, peaasi, et seda meil uudse lähenemise pähe massiliselt kordama ei hakataks. Positiivne on, et valged seinad nihkuvad vahepeal paigast, jaotades lava reaalse ja kujuteldava ehk alateadvuse maailma vahel. See rõhutab lavastaja ideed, et Vee nus ja Veenusemägi on Tannhäuseri fantaasia, on tema alateadvuse soovunelmad ning et Tannhäuser projitseerib meelelist