Kuidas jaapani muusikud sellist töörežiimi taluvad? Nad on teistsugused. Kakskümmend aastat tagasi oli neil puhkust ainult üks päev, nii et üks nädal – see on juba progress. Rääkisime abikaasaga ja otsustasime, et on aeg tulevikule mõelda. Meil on kaks last, viieaastane poeg ning kahe ja poole aastane tütar. Neil oleks parem elada ja õppida Euroopas. Peale selle on Jaapanist Euroopasse väga kallis sõita, aga mina soovin, et mu mängu kuuldaks ka teistes maades ning eriti kodus Eestis. Esinesin siin viimati 1991. aastal, kuid siis olin ju veel täiesti teistsugune mängija. Olen väga palju juurde õppinud. Nii et kui 2005. aastal avanes võimalus minna elama ja töötama Islandile, mis on Eestile palju lähemal kui Jaapan, langetasime otsuse. Nüüd töötan väikese Laugari muusikakooli direktorina, mul on puhkust umbes neli kuud aastas ning sissetulek on igati piisav. Oleme rahul. Mulle meeldib ka õpetada. Mind kutsuti tegema meistrikursusi Saksamaale Karlsruhesse, kus ise olen õppinud. Olin väga rõõmus, kui seal öeldi, et olen väga hea õpetaja ja et meie Brahmsi trio esitus abikaasa Tuuli ja Karlsruhe ooperiteatri orkestri soolotšellistiga meeldis kõigile väga.
juhuks, et tollel ajal esitasin üldklaveri eksamil Bachi d-moll klaverikontserdi esimese osa, Skrjabini fis-moll etüüdi op 8 nr 2 ja vist midagi kiiret veel Schumannilt. Lisaks mängisin enda tarbeks Bachi f-moll klaverikontserdi esimest ja teist osa, mitmeid prelüüde ja fuugasid HTKst ning Chopini nokturne. Saksamaal õppides töötasin kogu aeg klarnetiõpetajana, et elamiskulud kinni maksta, kokku kolmes muusikakoolis ja ühe aasta Muusikaülikoolis professor Meyeri assistendina. Jaapanis andsin ma seitsme aasta vältel meistrikursusi. Enamik mu õpilasi oli juba muusikaülikooli lõpetanud üliõpilased, neid oli igasuguste oskustega ja igas vanuses. Mitmed käisid mul ka Osa kast tunnis, paaril korral üks isegi Tokyost. Nii et aastal 2008 täitus mul kakskümmend aastat tööst pedagoogina! Saksamaal võitsid minu õpilased maakonna- ja regionaalkonkurssidel mitmeid esikohti. Üks klarnetist Jaapanis, kellele ma juba Saksamaal professor Meyeri kõrval assistendina tunde andsin, küsis minu nõuandeid edasi ka Kyotos – tema on nüüd Sapporo sümfooniaorkestri klarnetirühma kontsertmeister. Eriti õnnelik olin aga siis, kui Karls ruhe Muusikakõrgkool mind eelmise aasta suvel meistrikursusi pidama kutsus! Minu kogemus orkestrandi ja solistina ning hulga erinevate pillide tundmaõppimine on andnud mulle sellised teadmised, mis teevad õpetamise minu jaoks äärmiselt kergeks. Ma saan kiiresti interpreedi, dirigendi, õpilase või orkestri tasemest aru ja see lubab mul kergelt õpetada, sest probleemid paistavad selgelt silma ja ma oskan neid kohe ka parandada.
Ütlesite, et teile meeldib õpetada. Kui pikk on teie õpetajako gemus? Minu esimesed õpetamiskogemused olid aastast 1985, kui ma veel Otsa koolis käisin. Kummalisel kombel olid koolikaaslastest pianistid need, kes minu käest nõu küsisid. Ja veelgi kummalisem, et oma esimesel ametlikul töökohal 1988. aastal töötasin just klaveriõpetajana. Et asi väga imelik ei tunduks, mainin igaks
Keda eelistate heliloojatest, missugune muusika teile meeldib? Kuigi mulle meeldivad kõigi heade heliloojate väga head teosed, siis vaikne armastus on Bach. Aga mind viivad pöördesse kõik klassikalise muusika pärlid, olgu nendeks siis Mozart, Brahms, Beethoven, Tšaikovski, Prokofjev jne. Olen selles mõttes nagu jaapani publik, kellele meeldivad klassikalise muusika kuulsaimad teosed.
Tõusva Päikese Maalt lahkuda? Oli mitmeid põhjusi. Jaapanis saab puhkust suvel ainult ühe nädala. Ja ka sel nädalal pidin harjutama, sest ees seisis keerukas kava ja oli vaja selleks valmistuda. Nii et kaheksa aastat mul praktiliselt polnud puhkust ja ühel hetkel ma taipasin: veel mõne aasta möödudes ei suuda ma enam sellisel režiimil töötada.
Pärast kontserti Kyotos. Paremalt teine Berliini Filharmoonikute esiklarnetist Karl Leister, keskel abikaasa Tuuli.
muusika 2/2009