suurt vastupidavust. Suur osa on kooril, kes on nii Orpheuse kaaslaste, allilma fuuriate ja Elysiumi vaimude rollis. Ajuti sekkub kelmikas Amor. Teises vaatuses, kus tegevus kandub allmaailma, ilmub Orpheuse hukkunud armastatu Eurydike. Esimeses versioonis oli ooperi peaosa kirjutatud kastraatlauljale, hiljem seadis Gluck selle osa ümber tenorile. Esimene Orpheus oli kastraatlaulja Gaetano Guadagni, väljapaistev isiksus, kes oli olnud ka meisterlik näitleja. Vaatasin kättesaadavast meediast üle mõned ooperi varasemad lavastused. Tundus, et noore sakslase Georg Rooteringi Tallinna lavastus oli ehk inspiratsiooni saanud Robert Wilsoni kaunist lavaseadest, kus peaosa laulab metsosopran Magdalena Kožena, etendust juhatab John Eliot Gar diner ja tervik mõjub kui vanakreeka vaasimaal. Rooteringi lavastuse oluliseks lisanduseks oli füüsilise teatri “Pan.Optikum” akrobaatide trupp. Kuna ooperi tegevus toimub nii reaalsuses kui ka vaimude maailmas, oli ka lavastus viidud korraga kahele tasandile. Alateadvuse ja kujutluse tasandit annab edasi füüsiline teater oma tavatu õhus lendamise ning laes ja seintel pea alaspidi, n-ö peegelpildis kõndimisega. Igal vokaalsolistil on oma alter ego füüsilise teatri artisti näol. Lavaline liikumine, kuigi vahel äärmiselt ekstreemne, oli huvitav ning ekstravagantsusest hoolimata muusikaga kooskõlas. Alter ego võte lavastuses pole kahtlemata midagi uut, kuid töötas selles kontekstis. Akrobaatide kasutust põhjendas ehk ka see, et omaaegsed lavastused paistsid silma uskumatute lavaliste efektidega. Ühes säilinud kirjelduses öeldakse näiteks: “Ma nägin teatrilaval vahtkonnast ümbritsetud naise kujutust. Kui see laotas käed laiali ja avas oma rüü, kerkis terve imepärase arhitektuuriga loss. Kui vahtkond vaid torkas oma hellebardid maha, muutusid need otsekohe jugadeks, purskkaevudeks ja puudeks, mis moodustasid lossi ette võluva aia.” Pean tunnistama, et nautisin kõigi solistide ja koori esitust. Olen tänulik, et õnnestus näha etendust just kontratenoriga peaosas, sest varem nähtud tenorid selles rollis pole just mõjunud eriti autentselt. Rootsi kontratenor Mikael Bellini vastupidavus Orpheuse keerulises osas oli imetlusväärne ning tema tundlik ja lihtne esitus oli maitsekalt sobiv. Üks õhtu mõjuvamaid et-
Mikael Bellini Orpheuse ja Heldur Harry Põlda Amori rollis.
Eurydike (Helen Lokuta) Amoriga. FOTOD IA REMMEL
muusika 10/2010 29