MÕTE
FOTO: SCANPIX
Demokraatia ja politsei Politsei käitumine peegeldab riigi demokraatia taset kõige rohkem, tehes seda nähtavalt 24 tundi ööpäevas. See, kuidas politsei suhtleb, kuidas rakendab sundi jne, on iga riigi demokraatia lakmuspaberiks. ui pealkiri oleks „Demokraatlik politsei“, oleks tegemist väitega ning poleks enam midagi arutada. Võiks eeldada, et demokraatliku riigi politsei on samuti demokraatlik. Enamasti see nii ongi. Küsimus on nüanssides, mida kogumis ja kontekstis vaadeldes saab hinnata, mil määral on politsei demokraatlik või mitte. Politseiteadlase Peter K. Manningi väitel peegeldab demokraatiat politseis see, kuidas politsei kohtleb iseennast (politsei sotsiaalne struktuur, töökultuur ning edutamise, värbamise ja vallandamise poliitika). Organisatsioonilisest aspektist peetakse demokraatliku politsei aluseks esmajärjekorras eraldumist militarismist, sisemiste distsiplinaarüksuste loomist ja otsustusõiguse detsentraliseerimist. Jätan viimati nimetatud politseisisesed kategooriad siiski eraldi aruteluks ning keskendun ühiskonda lähemalt mõjutavatele küsimustele. Muidugi oleks politsei tegevuse käsitlemine ahvatlevam ja puudutaks meid kõiki lähemalt, kuid ei pruugi olla edasiviiv, küll oleks aga emotsionaalne. Seejuures on politsei käitumine ikka keskkonna, sh organisatsiooni peegeldus, mitte vastupidi. Kui politseinikke on karmis sõjaväelises keskkonnas koolitatud vastuvaidlematult käske täitma, siis ei ole sellises politseis palju ruumi loovusele ega avatusele. Samuti ei ole thatcherismi ja reaganoomika tagajärjel õhukeseks muutunud riigis oodata suurt arvu politseinikke ning mitmed turvalisusküsimused on antud või jäetud erasektorile.
K
10
Ei ole kahtlust, et politsei eksisteerib formaalse organisatsioonina, kuid sama kindlalt ei saa väita, et politsei on demokraatlik. Õigem oleks öelda, et niiviisi väites peab see olema kuidagi põhjendatud. Millised on demokraatliku politsei vältimatud eeltingimused? Usun, et meid ei vii edasi arutelu õige või vale kategoorias. Küsimus on pigem rõhuasetustes ja mõjus. Miks peab üldse arutlema politsei demokraatlikkuse üle? Peamine põhjus on see, et politsei käitumine peegeldab riigi demokraatia taset kõige enam ning teeb seda kõige nähtavamalt 24 tundi ööpäevas. See, kuidas politsei suhtleb, kuidas rakendab sundi jne, on iga riigi demokraatia lakmuspaberiks. Politsei käitumine võib inimeste elu mõjutada fundamentaalselt ning seda mitte ainult sunniga. Politsei tegevuse kaudu ei hinda inimesed ainult valitsuse tegevust, vaid see avaldab mõju demokraatliku riigi poliitilise elu võtmeküsimustele, nagu valimised, sõnavabadus jms. Politsei tegevus raamistab demokraatlikku poliitilist elu, määratledes piirtingimused, milles see toimub. Kui mittedemokraatlikus riigis võib politsei kasutada üksikuid demokraatlikke meetodeid (nt tagab üksikisikutele võimaluse pöörduda politsei poole), siis ei toimi demokraatlik riik ilma demokraatliku politseita.
Demokraatliku politsei määratlemine Valdavalt on demokraatia mõtestamisel kasutatud vahendina riiki, harve-
mini on tegemist mõne väiksema kooslusega, nt organisatsiooniga. Üks selle põhjusi on asjaolu, et kõiki riigile iseloomulikke demokraatia tunnuseid ei saa üksühele üle kanda organisatsiooni tasandile. Niisiis peame pöörama oma pilgud demokraatliku politsei iseloomulike tunnuste leidmiseks mujale. Esimest korda sõnastati demokraatliku politsei seitse aluspõhimõtet 1996. aastal ÜRO politseimissiooniks Bosnias ja Hertsegoviinas ning lühidalt kõlavad need nõnda: 1) politsei peab olema orienteeritud ning lähtuma demokraatia põhimõtetest; 2) politsei peab avaliku usalduse vastuvõtjana käituma professionaalselt; 3) politsei kõrgeim prioriteet peab olema elude kaitsmine; 4) politsei peab teenima kogukonda ning on kohustatud andma sellele aru; 5) politseitegevuse peamine ülesanne on inimeste elu ja vara kaitse; 6) politsei peab austama inimväärikust ja järgima põhilisi inimõigusi; 7) politsei ei tohi oma tegevusega kedagi diskrimineerida. Nendele põhimõtetele järgnes samal aastal ÜRO korrakaitse standard inimõiguste tagamiseks (International Human Rights Standard for Law Enforcement). Teine tähtis dokument, millele toetuda, on Euroopa Nõukogu 2001. aastal heaks kiidetud Euroopa politsei eetikakoodeks (European Code of Police Ethics). Mõlemad on mahukad ja sisukad dokumendid, mida siin pikemalt ei käsitle, kuid peatun nendest tulenevatel demokraatliku politsei alustel. Viimase kümnendi ühes mõjuka-