Väike Prints enese otsingutel

mees Väike Prints

eneseotsingutel

Elu on ikka absurdne, yin ja yang, kinni-lahti.

Tekst: Kadri Kütt ▪ Fotod: Laura Strandberg Stiil: Aulikki Puniste ▪ Muah: Kristi Petolai Riided: Suitsupply, stilisti erakogu

Müüdid elust enesest

Sanderit kõnetavad nii Sisyphose kui ka Narkissose müüt, üks absurdsusest ja teine enesearmastusest. Ta on mõelnud need teemad ka monolavastuseks kombineerida ning tal on peas isegi plaan olemas, kuid see ootab veel õiget aega.

„Ennast näen küll veel väikese poisina, kes otsib iseennast ja oma teed, lihtsalt nüüd teen seda uutes vormides,“ sõnab näitleja Sander Rebane (30). Teater, muusika, õhtujuhtimine ja ka muu on tema elus kogemused, mille kaudu tema eneseleidmise teekond kulgeb.

Sanderi ellu tuli paar aastat tagasi kirg, mille ajel veedab ta nüüd pea kogu oma aja stuudios instrumente ja helisid kokku põimides. Ta õpib Georg Otsa nimelises Tallinna muusikakoolis muusikaproduktsiooni ning sai mais lõputööna valmis oma esimese minialbumi.

Oma muusikat kirjeldab ta stiilideülesena – selles on segu R&Bst, lo-fi’st, hiphopist, synthwave’ist. „Kõik algas sellest, kui ma mõned aastad tagasi kodus kitarri tinistama hakkasin. Jõudsin üsna kiiresti mõistmisele, et nii hea instrumentalist ma ikkagi ei ole, et ainult kitarriga muusikat teha. Siis aga avastasin digitaalsed muusikaprogrammid ning see maailm andis mulle võimaluse luua kõike, mida soovin. Sattusin sellest sõltuvusse ja olen seda siiani,“ räägib Sander.

Teater ja muusika seisavad Sanderi elus küll veel eraldi, aga just oma koduteatri Endla ruumides lõi ta proovide vahel kogu eelmise kevade ka muusikat – hommikust õhtuni ja vabadel päevadelgi. „See on nii nauditav, kui saab heli savina voolida, sellega võib lõputult mängida. Sellised sügavad augud, millesse end kaotada, on mind alati tõmmanud,“ nendib Sander. „Tavaelu kipub olema küllaltki rutiinne, aga muusikaga saan teha asju, mida mujal ei saa, ning vaadata sügavalt otsa iseendale, oma vigadele ja endas toimuvatele muutustele. See on valus, kuid samas väga õpetlik ja nauditav protsess.“

ENESELEIDMINE ERI HELISAGEDUSTEL

Sander on loominguliste vormide kaudu otsinud just seda ainumast asja, mille kohta öelda, et vaat see olen mina kunsti sees. Midagi, milles endast ausalt kõik välja panna ja siis näha, kas sellel on ka väärtust. Teatris on selleks võimaluseks monolavastus, mille Sander loodab ühel hetkel muusikaga seotuna ette võtta. Muusika annab talle võimaluse eneseleidmist ja jagamist katsetada. „See on iseseisev tee, mille pean läbi käima,“ selgitab ta. „Erinevalt teatrist olen stuudios üksi, mul ei ole kellegagi peegeldada. Seal on kõik loominguga seotud kahtlused, kõhklused ja eneseusaldamise küsimused eriti teravalt esil. Üritan lasta lahti mineviku taagast ja eelarvamusest, kuidas muusikat tegema peab. Igapäevane enesele otsavaatamine ja selles virvarris rahu otsimine on arendav, see hoiab noorena ja mõistuse erksana.“ Tegelikult Sander ju teab, et stuudiost ta siiski nö valmis inimesena ei välju. Pigem õpib ta eneseleidmise teekonnal hoopis ideaalidest lahti laskma. „Minialbumi valmimine võtab minu jaoks mingi eluperioodi kokku. Sellest tuleneb ka albumi pealkiri „a Phase“. Album väljendab minu emotsioone, mõtteid ja tehnilisi oskusi teatud

loomise perioodil,“ ütleb ta. Mõneti on see ka avantüürlik katse, et sisemine irratsionaalsus saaks pinnale kerkida. „Teater võib olla teinekord liiga ratsionaalne. Kogu prooviprotsess on üks lõputu sõnastamine. Muusikas saan sellest lahti lasta. Mõeldes tulevikule ja teatrile, on mul tunne, et kõik asjad jõuavad lõpuks ühte kohta kokku. Lõpuks tegeleme nii teatris kui ka muusikas tegelikult ühe küsimusega – kuidas ennast usaldada.“

PARIMATES ROLLIDES SAAB JÄÄDA ISEENDAKS

Muusika juurde jõudmise üks põhjusi oli Sanderil ka see, et vahepealsetel piirangutest mõjutatud aastatel otsis ta eneseväljenduseks uut viisi. Ta ei suuda olla tegevusetult, kiretult ja võimaluseta end kuidagi välja elada. See muudaks rahutuks ja kurvaks. „Kõrges eas ei tahaks ma arutleda selle üle, kas mul jäi elus midagi tegemata, ja tunda, et oskasin teha vaid ühte asja. Rohkem vaba aega andis võimaluse avastada muusika,“ räägib Sander.

Teater on jätkuvalt tema teine kirg, eriti kui tuleb ette erisuguseid lavastusi ja inimesi, kes tavapärastest raamidest välja murravad. Ühe meeldejäävama tükina toob ta eelmisest aastast välja lavastuse „Ma teenindasin Inglise kuningat“.

Sel ajal tundis Sander teatrielust väsimust ning oli mõtteis näitlemisega pea et hüvasti jätmas. „Otsustasin, et panen endast 150 protsenti sellesse lavastusse ning kui see välja ei tule, siis lasen teatrist lahti, sest kui see kedagi ei puuduta, olgugi et olen enesest kõik lavale jätnud, siis järelikult ei ole mind teatrisse vaja. See lahtilaskmine oli aga väga vabastav kogemus. Sellest vabadusest tingituna sain tagasisidet, mis kinnitas mulle mu sisemist tunnetust. Leidsin, et äkki mul ikkagi on koht teatris ja mul on teatrile midagi pakkuda,“ räägib Sander.

Teatritöö kõrvalt on Sander sageli saate või õhtujuhi või pulmaisa rollis ning teeb koostööprojekte oma sotsiaalmeediakanalites. „Minu jaoks on õhtu õnnestunud siis, kui võin hiljem öelda, et olen kellegagi kutsujate või külaliste seast sõbraks saanud. Eelmisel suvel oli mul taolisi üritusi rohkelt ja õppisin neist meeletult,“ sõnab ta.

MEDITATSIOONIHETKED MOOTORRATTAL

Viimased aastad on Sanderile hästi mõjunud loomingulises mõttes, regulaarne trennitegemine jäi aga unarusse. Nüüd on ta tagasi jõusaalis ning ennekõike selleks, et stuudios istumise vahel end sirutada ja mõtlemisest puhata. Sander Rebase artistinimega SASS esimene singel „YEAH“ on kuulatav nii Spotifys kui ka YouTube’is. Kogu album saab avalikuks 15. juulil.

„Praegu, 30aastasena saan aru, et vormi tasuks hoida, sest kui hakkad langema mööda mugavuse kurvi, on neljakümneselt ilmselt küllaltki raske midagi uuesti üles ehitada… Tegelikult saab inimene ju vanaks siis, kui lõpetab asjade vastu huvi tundmise. Eks ka sellepärast otsin pidevalt uusi väljundeid. Varem kirjutasin ja lugesin palju, ühel hetkel jäi see unarusse. Siis tundsin, et ma ei õpi enam, aga kui muusika avastasin, tekkis mu ellu taas kirg, mis hoiab aktiivse ja mõtlevana,“ tõdeb Sander.

Möödunud kevadel veetis Sander palju aega kodukohas Mõisakülas, kus ta jõudis tagasi kunagise hobi, motokrossi juurde. Ta on sõitnud pitbike’iga ja kõva treenimise tulemusena noppinud võistlustelt kohti esikolmikus. „Pärast nelja-viieaastast pausi tundsin, et suutsin palju arukamalt sõita, ning olin selle tulemusena palju kiirem. See oli huvitav avastus, et vanuse kasvades tasub vanu hobisid katsetada, sest võib neis arukam olla. Füüsis ei ole muidugi sama mis nooremana, aga pea ja keha ühendus on kindlasti parem. Kross on ka väga hea enda väljalülitamise võimalus, sest rajal eriti muule mõelda ei jõua. Mõjub meditatiivselt,“ räägib Sander.

Sel hooajal ta ilmselt rajale ei jõua, kuna keskendub muusikale ning krossisõit võtaks aega ja eeldaks elamist Eesti teises otsas. Praegu ta muusika soonelt maha ei taha hüpata ja võtab sellest mõnusast vooseisundist kõik mis võimalik.

ENESEKINDLUS TULEB VÄLJAKUTSETE KAUDU

Kõige paremini tunneb Sander end tegemistes, kus ta saab endas midagi uut avastada ja end arendada. Kui ta käib koolides noortele eneseväljenduskoolitusi tegemas, küsitakse temalt sageli, millest tuleb enesekindlus. „Enesekindlus on huvitav asi, mis kasvab, kui astuda vastu olukordadele, kus ei olda varem olnud, aga julgetakse isegi läbi häbi nendesse minna,“ sõnab ta ning lisab, et ka eneseanalüüs tuleb kasuks. „Mäletan esimest korda, kui pärast lavastust tundsin, et igal hetkel laval ma tõepoolest ka mõtlesin seda, mida ütlesin. Ma ei olnud autopiloodil, ei valetanud endale ega publikule ning see oli minu jaoks oluline moment.“

Enesekindlust Sander mehelikkusega ei seo, tema jaoks väljendub meheks olemine igaühel eri viisil. Kui mehelikkust kuidagi defineerida, siis peab ta olulisteks tunnusteks vastutust, alandlikkust ja vigade tunnistamist. „Minu jaoks on alati õhus olnud küsimus, kes olen mina massi sees. Teater ja muusika on erinevad viisid, kuidas ma sellest aru saada püüan. Mulle meenub keskkooliajast ühe kirjaniku

Siit ja sealt

▪ Esimene asi hommikul … teen kohvi. ▪ Lemmiklõhn … sooja kevadise metsa lõhn. ▪ Tunnen end šikilt … kui olen aus. ▪ Mul on mugav … dressides! ▪ Parim hetk päevas … kui avastan midagi uut. ▪ Ma unistan … vabadusest. ▪ Tahaksin osata … lihtsalt olla. ▪ Ilusaim kompliment … kui keegi usaldab. ▪ Ilus inimene on … see, kes eikarda. ▪ Ilutoode, mis mu kapis alati on … küünetangid. ▪ Võiksin lõputult süüa … profitroole!

tsitaat: „Tark inimene on see, kes endas kahtleb.“ See kahtlus saadab mind siiani ning teisalt see inspireerib mind ning paneb tegutsema, küsima ja uurima.“

VASTASTIKKU INSPIREERIV SUHE

Eneseotsingute taustal unistab Sander vabadusest, sellest, et ta suudaks end ära elatada teiste dikteeritud päevatööta. „Tahaksin tegeleda ainult nende asjadega, mis mind huvitavad, ja minna reisile siis, kui ma seda soovin. Tean aga, et kui selleni jõuaksin, siis ilmselt tekiks jällegi igatsus piiride järele. Elu on ikka absurdne, yin ja yang, kinnilahti,“ nendib Sander.

Ajast on Sanderil pidevalt puudu, ka lähedaste jaoks. „Kui mul tekib mingi kirg, siis ei saa mind tagasi hoida. Samas olen alati mõelnud, et inimesed saavad teineteist täisväärtuslikult armastada siis, kui nad on eraviisiliselt inspireeritud – niiviisi sütitavad nad ka teineteist. Muidugi saab suhte üles ehitada ka ühisele maailmale, milleks on enamasti pere … mida mul veel ei ole. Mõnes mõttes ootan seda aega, kui peaksin endast välja astuma, lapsele pühenduma ja ennast ära andma.“

Üheks oma suurimaks eeskujuks peab Sander David Lynchi, kes on enam tuntud režissööri, stsenaristi ja produtsendina, aga loob ka eripärast muusikat. „Tema loomingulised põhimõtted on minu jaoks väga inspireerivad. Olen kõik ta intervjuud ära vaadanud ja biograafilised teosed läbi lugenud,“ märgib ta. Lugemiseks avastas Sander viimati aga Harry Potteri imelisi kujutluspilte loova maailma, mida ta on koos elukaaslasega nii raamatute kui ka filmide kujul nautinud. Parem uni ja mõnusamad unenäod on garanteeritud!