Võimalus paremaks eluks

KUIDAS EDASI?

Võimalus paremaks eluks

„Sul on üks elu – ela seda hästi ja kasuta neid võimalusi, mida tehnoloogia pakub,“ kutsub Eesti Laste ja Noorte Diabeedi Ühingu (ELDÜ) ja Diabeedikooli juhataja Kristi Peegel kõiki diabeedihaigeid üles insuliinipumpa ja sensorit kasutama. Või neid vähemalt proovima.

TEKST Ülli Plink FOTOD Fotolia, Linus Medical

Kui Kristi Peegeli pojal 13 aastat tagasi 1. tüübi diabeet diagnoositi, olid reaalajas veresuhkru näite näitavad sensorid veel kauge unistus. Täna on need olemas, et võimaldada diabeediga inimesele tervetega võrreldavat elukvaliteeti – tänu sellele saab ju igal hetkel jälgida, mis tervisega toimub, ja teha sellest johtuvalt häid ja õigeid otsuseid.

Sensor kui inimõigus

Täna võrdleb Kristi Peegel sensori kasutamist autojuhtimisega. „Kui võtad sõrmeotsast verd ja mõõdad selle järgi veresuhkrut, saad sa praeguse hetke väärtuse. See on nagu kinnisilmi autojuhtimine – korraks teed silmad lahti ja vaatad, kus sa oled, siis paned jälle kinni ja sõidad edasi. Kui paari tunni pärast uuesti veresuhkrut mõõdad, teed silmad uuesti lahti ja vaatad, kuhu oled jõudnud. Ehk et sa tegelikult ei tea, mis vahepeal toimub. Aga kui tahad autot või oma elu juhtida lahtiste silmadega, siis sensor näitab su veresuhkru väärtust igal hetkel. Ja sel ei pruugi olla mingit seost enesetundega – sul võib olla suhkur väga kõrge, aga tundub, et see on normaalne, või on suhkur normaalne, aga tundub hoopis madal või kõrge. Oluline on aru saada, et veresuhkrut mõjutab kõik, alates toidust ja ilmast, lõpetades enesetunde ja magamatusega.“

Diabeediga teismelise ema teab hästi, et lapse adekvaatse minapildi taga on just tema normis veresuhkru näit. „Minu arvates on igaühel õigus olla adekvaatne – haige ei pea ju elama hirmus, sest ta ei tea, mis edasi saab,“ ütleb Kristi Peegel sensorit kiites ning näitab oma telefonis ja käel olevas nutikellas poja veresuhkrunäite reaalajas, mis teeb nii ta enda kui ka lapse elu kordades lihtsamaks. Ent ta on näinud ka neid, kes võtavad sensori maha ja ütlevad, et neid näite kogu aeg näha on õudne, sest need hakkavad elu juhtima. „Tegelikult pead sa ise selle

Asendamatud abilised diabeedi haldamisel.

juhtimise üle võtma ja aru saama, mis sinuga toimub. kasutamisega. Viimaste hulka kuulub lisaks sensorile Näiteks kui oled 20 aastat söönud hommikuti putru, kahtlemata ka insuliinipump, mis tähendab ennemõõtnud enne sööki ja 4 tundi pärast seda oma vere- kõike paindlikkust insuliini manustamisel. suhkrut ja kogu aeg on see number olnud ilus, aga Kristi Peegel täpsustab, öeldes, et pump annab sensor näitab, et number võimaluse, et insuliin, läheb pärast sööki üles ja mis kehasse läheb, imenrikub kogu su päeva, siis süüdi ei ole ju sensor, vaid Diabeedihaigele pakuvad dub oluliselt paremini. „Pumba tehnoloogiat menüü ja eluviis, mida sensor ja pump parima peetakse ka kliinilistes tuleb muuta.“ võimaluse haigust kontrolli uuringutes kõige füsioInsuliinipump kui all hoida. loogilisemaks viisiks insuliini kehasse andmisel. paindlik abiline Kui kasutad süstalt, siis Diabeedikooli eestvedajate sa süstid ju suure koguse missioon on see, et mitte ükski diabeedidiagnoosi insuliini korraga oma kehasse, aga ei tea, kuidas see saanud inimene ei tüsistuks – et ta oskaks päriselt seal imendub. Ka tervel inimesel ei ole ju nii, et kaks oma haigusega hakkama saada ja tunneks diabeedi korda päevas vallandub glükoosiga hakkamasaamipõhitõdesid, alates toitumisest ja liikumisest, lõpeta- seks kehas suur insuliiniannus ja vajadusel lisandub des insuliini annustamise ja parimate abivahendite ka vahepealseid doose. Tegelikult tilgub ju insuliini

meile peale kogu aeg – pump annab füsioloogilise võimaluse seda kehale anda ja nii imendub insuliin ka oluliselt paremini.“

Peegel räägib asendamatutest abilistest diabeedi haldamisel särasilmil, sest näeb nende kasutamise plusse igapäevaselt. Näiteks rääkis talle hiljuti üks eelmise aasta lõpus pumba saanud keskeas naisterahvas, kellel silmaprobleemide tõttu oli väga tugev motivatsioon oma veresuhkur korda saada, oma võitlusest koroonaga – just tänu pumbale väljus ta sellest võitjana ja jäi ellu. „Pumbas on ainult kiiretoimeline insuliin ja öeldakse, et see on meie kehaomane ehk toimetab samamoodi nagu insuliin terve inimese kehas. Kui pikatoimelise insuliini toimeaeg on kuni 72 tundi, siis seda keha tagasi ei anna. Aga kui sul on pump, siis sa juhid oma elu 2- kuni 4-tunnise sammuga ja ei pea väga muretsema, kui ka teed sel ajal mõne vea.“

Tehnoloogia kui mõistlik valik

Kristi Peegel teab, millest räägib, sest on aastaid pumba abil oma lapse hüposid minimeerinud ja korraldanud sensori abil igapäevaelu niimoodi, et nii poeg kui ka ta ise saaks elada täisväärtuslikku elu, mille osa on paratamatult ka pidev magamatus ja mure lapse tervise pärast. „Meie oleme insuliinipumpa kasutanud aprillist 2008 ja ehkki pumpadega on olnud aeg-ajalt muresid – kas kanüül ummistub või reservuaar murdub kusagilt ära –, on nad minu kogemuses väga töökindlad, nagu ka sensorid, ja ma ei vahetaks neid millegi muu vastu. Mõistusega inimene teeb ju alati mõistliku valiku. Kui ta saab aru, et pump ja sensor on praegusel ajal, kui meil ei ole veel seda kapslit, mis insuliini kehas teisiti tööle paneb, diabeediravis asendamatud, siis ta neid ka kasutab.“

Seda öeldes liiguvad diabeedihaigete eest võitleva ja selle eest hiljuti ka Eestimaa uhkuse tiitliga pärjatud naise mõtted paratamatult tulevikku, mis on ühelt poolt hirmutav, teisalt kindlasti ka väljakutseid pakkuv. Nimelt seisab ka tema pojal pärast 19-aastaseks saamist ees arsti vahetus ja kaob täna olemasolev haigekassa tugi, mis on võimaldanud soetada diabeediravi tehnoloogilisi abilisi soodustingimustel. „Kõige hullem on see, et kui laps, kes on saanud algusest peale pumbaravi, saab täiskasvanuks ja peab

vahetama arsti ja siis esimene asi, mida uus arst talle ütleb, on: võta nüüd pump ära, aeg on poputamine lõpetada ja hakata süstima. See on ilmselgelt ajas tagasiminek, mille taga on asjaolu, et arst ei ole saanud vastavaid koolitusi ega ole pumba võimalustest teadlik, maaletooja aga ütleb, et arste pole mõtet koolitada, kui patsientidel pole raha pumba ostmiseks. Nii ongi meil Tallinnas ja Tartus üksikud arstid, kelle juurde me julgeme need patsiendid saata, kes tahavad omale pumpa panna.“

Rõõm läbi pisarate

Teadmised kui elu alus

noosi saanud inimesed haiglast välja teadmisega, et midagi muud peale süsivesikute lugemise ja insuliini lisamise ei muutugi. Meie oleme siis need, kes on lasknud neil natuke aega teha insuliini ja tunda, et elu on lill, ja siis lõhkunud õhulossi maha ja öelnud, et tegelikult tuleb hakata teistmoodi elama.“ Enne, kui pump saab diabeedihaigele või ta vanemale päriselt abistajaks, peab aru saama, mida tuleb diabeediga teistmoodi teha, mis on oluline, mis mitte. Ja pumbal ei õpetata ainult erinevaid funktsioone kasuNeid täiskasvanud diabeedihaigeid, kes nii pumpa tama, vaid ka näiteks seda, mida tähendab päevakui ka sensorit kasutavad, on Kristi Peegeli sõnul rütm, miks teha erinevaid basaale, millal teha pikõnneks üha rohkem, sest kasid booluseid, lisaks nad on aru saanud, et nii toidukoolitus – mis on kaua, kui meditsiinis pole rasvad, valgud, miks peab toimunud murrangut, Mida rohkem diabeediga tegema booluse näiteks 3, mis diabeedi üldse välja inimene oma haigusest 6 või 8 tunni pärast. raviks, on tehnoloogia teab, seda paremini on ta „Meil on iga nupuvaparim võimalus haigust kontrolli all hoida. kaitstud. jutuse taga üsna pikk ja põhjalik selgitus,“ täpsus„Öelda täna, et midagi tab armastatud koolitaja. on kättesaamatu, eriti „Näen seda tavaliselt kookui rääkida kuni 19-aastaste vanusegrupist, peaks lituse kolmandal päeval, kui inimesed ütlevad, et see olema piinlik – siis on tegemist kas teadmatuse või kõik on nii keeruline, et tahaks rongilt maha astuda…. tahtmatusega,“ kommenteerib spetsialist ja lisab, et Aga see ongi koht, kus me näeme, et diabeedihaldus kui sa saad süstimisega hakkama ja oled mõistlikum ei ole ainult glükomeetri, peni, sensori või pumba kui väike laps või teismeline, siis pane endale külge kasutamine, vaid elukestev tegelemine ja õpe.“ sensor, sest sa väärid teadmist, mida su tervis just Kui teadmistes on lüngad, tulevad spetsialisti praegu teeb. See võimaldab ju vaadata paremat tänast sõnul esile ka kurvemad lood, mis on seotud aastaja näha ka helgemat homset. kümnete eest pandud diagnoosidega inimestel, kelle

Just tulevikku vaadates ajavad oma asja ka ELDÜ tervis on juba pöördumatult kahjustunud. „Oleme ja Diabeedikooli töötajad, kelle mantra, mida nii lapse- sellega seoses kogenud ka palju Tuhkatriinu-lugusid vanematele kui ka täiskasvanutele pidevalt meelde ja töövõite, kui oleme saanud inimestel jälle elutahte tuletatakse, on: mida rohkem sa tead, seda paremini tagasi ja naeratuse näole, aga teistpidi on see rõõm oled sa kaitstud. Selleks tehakse juba aastaid põhja- läbi pisarate. Sest kui sa istud dialüüsis ja käid silmi likke pumba ja sensori koolitusi, mis on oluline osa laserdamas, vaevalt näed ja liigud, siis tekib paratanende pakutavast rehabilitatsiooniteenusest ja mille matult küsimus, kas siis on õige aeg sekkumiseks. järele on pidev vajadus. Neil koolitustel ei keskenduta See frustratsioon, mis tüsistustega inimesi nähes kunagi ainult tehnoloogiale, vaid selgitatakse põhja- tekib, on kurb ega ole kuidagi korvatav. Täiskasvanu likult diabeedi ABC-d, sest ka ses osas on nii diabee- peaks ju aru saama, et tal ei ole mitut elu ja selleks diga laste vanematel kui ka täiskasvanutel diabeedi- ei anta pidevalt uusi võimalusi,“ kõlab kommentaar, haigetel suuri lünki. „Pump on ju ainult abivahend, mida täiustab mõte, et kõik tänapäevased valikud ja aga kui sa diabeeti hallata ei oska, siis ainult toidule vahendid on loodud just selleks, et tüsistusi ei tekiks insuliini pealelükkamine ei ole lahendus,“ kommen- ning elu diabeediga oleks päriselt elamisväärne ja teerib Kristi Peegel. „Kahjuks tulevad paljud diag- kvaliteetne.