Page 1

Korp! Arminia Dorpatensis laulik


See on ................................... laulik.


Sisukord Ametlikud laulud Argentina Das ist das Band, das wir erkoren Es steht auf festem Grunde Eesti hümn Saksa hümn Austria hümn La marseillaise Gaudeamus igitur O alte Burschenherrlichkeit Freiheit, die ich meine Freude schöner Götterfunken

10 11 12 13 14 15 16 17 18 19 19

Üldised Aeg ei peatu Asunik Auld lang syne Bright Side of Life Ça Ça geschmauset Country Roads Crambambuli Die Gedanken sind frei Ei meelest läe mul iial... Ei saa mitte vaiki olla Elu, armastan sind Emmaste juubelilaul Erika Erika (saksa keeles) Esimene tüürimees Glück auf! Der Steiger kommt Gold und Silber lieb ich sehr Голубой вагон Grand Marino Haanja miis Hakkame, mehed, minema

21 22 23 24 25 26 27 28 29 29 30 31 32 32 33 34 35 36 37 38 38


Heeringas Hei-jah meil tuleb tõusta Helmi Hommik on kaugel Hommikul kui tõuseb päikene Hulkuri valss Iga mees on oma saatuse sepp Im schwarzen Walfisch zu Askalon Imeline aas Isa kallis Isa, ära joo purju ennast Jahitrofeed Jambalaya Joo, sõber, joo Joogilaul Jorupill jonn Jäljed Julge laul Kas tunned maad Kaugel, kaugel, kus on minu kodu Kaunimad laulud Kesköötund Kihnu laul Kikilips Knockin’ On Heavens Door Koit Kord läksid kolm sõpra Kord olin ma röövlite pealik Korraks vaid Krambambuli Kuhu küll kõik lilled jäid Kui imä minnu kiigutas Kui kallist kodust läksin Kui läeb libedalt Kui mina alles noor veel olin Kui oleme joonud šampanjat Kui on jõudnud sügise Kui ootab sadam Kungla rahvas Kuradi laul Kus pidu iial peetakse Kuusteist kannu

39 40 41 42 43 44 45 46 47 48 49 50 51 52 53 54 55 56 57 58 59 60 61 62 63 63 64 65 66 67 69 70 71 72 73 74 75 76 77 78 79 80


Küttide koor Küünlavalguse valss Las käia, kulla peremees Laualinad Laul ennekuulmatust lahkusest Leib jahtub Lily Marleen Lili Marlen Lossis nimega Gradesko Love Me Tender Lõke preerias Lõppenud on päevad Läbi saju Ma kaeban naiste peale nüüd Ma loodan, et saan sellest üle Ma lätsi läbi Tsergo küla Ma olen väike Maid ja rahvaid maha jättes Maja mere ääres Mats alati on tubli mees Me armastame ooperit Me elu jääb mõistmata aktiks Me mõtted on priid Me pole enam väikesed Me vaenlased on verised Meil aiaäärne tänavas Metsa läksid sa Metsavendade laul Mida teevad isa, ema Miljuneer Mis värvi on armastus Mu isamaa armas Muinaslugu muusikas Mul meeles veel meloodia Mullu mina muidu karjas käisin

81 81 82 83 84 85 86 87 88 88 89 90 91 92 92 93 94 94 95 95 96 97 98 99 100 101 102 103 104 105 107 108 109 110 110

Musketäride laulud В дорогу! Песенка мушкетеров Друзья История Атоса

111 112 113 114


Пьриятно вспомнить в час заката

115

Mustlase elu Mutionu Mõtisklus Naerata Nagu merelaine Need on kauged hallid rajad Nii ajaratas ringi käind Noorus on ilus aeg Nõia elu O sole mio Oh milleks meile vaja Olgu jääv meile päike Oi külad, oi kõrtsid Oo buršihiilgus endine Peagi saabun tagasi su juurde Песенка крокодила Гены Песня про зайцев Песня друзьеи Pistoda laul Politruk Puhu tuul Põgene, vaba laps Põhjamaa Quando, quando Que sera sera Rahalaul Rahu Rahvahulgad, tulge kokku Raindrops Keep Falling On My Head Rannalinna restoranis Rikas ja vaene Rohelised niidud Rändaja õhtulaul Saaremaa valss Sauna taga tiigi ääres Seal, kus lõpeb asfalt Seal väiksel Balti merel Seasons In The Sun See viis Seda paati pole tehtud linnuluust

116 116 117 117 118 118 119 119 120 121 121 122 122 122 124 124 125 126 127 128 129 129 130 130 131 131 132 132 133 133 134 135 136 137 138 138 139 140 141 142


Sepa laul Sigaretid ja viinad Sinilind Sinine vagun Stosst an, Arminia lebe! Su silmade sära Suliko Suudlus läbi jäätunud klaasi Suveöö Sõprade laul Sõlmi juustest lahti pael Süda Ta lendab mesipuu poole Taas punab päiksekiirtes pihlapuu Talveöö Tartu marss Tasa heliseb kelluke väljal Those Were The Days Tiigrikutsu Transvaal, Transvaal, mu kodumaa Tule ääres istun mina Tõuse üles ja läheme ära Tähtede poole Täna me liigume Täna õhtul naudin elu Tüdruk Vahva kindral Vana pildiraam Vanaisa kell Vandersellide laul Veel viivuks jää Viltkübar Viimne ratsu Viis viimast Viitina lugu Väike neid Väikesed lapsed kõik magavad juba Väitsa-Mackie (Mäckie Messer Moritat) Väitsa-Mackie Õhtud Moskva lähistel Õrn ööbik Öö lõhnab, vihma sajab

143 144 145 146 147 148 148 149 150 151 151 152 152 153 153 154 154 155 156 157 158 158 159 160 160 161 162 162 163 164 164 165 166 167 168 169 170 171 172 172 174 174


VAIMULIKUD Au, kiitus olgu igavest Jumal, Sul ligemal Ăœks kindel linn ja varjupaik Ă•nnista ja hoia

177 178 179 180


Ametlikud laulud


Argentina Argentina, Argentina, treuer Liebe starke Macht, deines trauten Namens Ehre sei der erste Trunk gebracht. Brüder, auf, mit ernstem Sinne greift das Glas und haltet’s hoch! Argentina blühe, grüne, Argentina, lebe hoch! Doch bevor die Gläser klingen, wer’s mit uns hält, lasst uns sehn! Und wer Liebe nicht verspüret, lass das Glas nur lieber stehn! Denn als schwach sie uns gefunden, hat uns Liebe stark gemacht und in manchen trüben Stunden oft so freundlich uns gelacht. Treue ist des Bundes Zeichen; lasst es als Panier uns wehn! Doch wer Treue nicht will halten, lass das Glas nur lieber stehn! Treue zu dem Burschenrechte, Treu’ zum Bunde, Treu’ zum Freund, Treu’ zum alten treuen Gotte, dessen Geist uns hier vereint. Grüssen wir nun auch zum Schlusse des Gemütes sonn’ge Höhn! Wer uns diese will verachten, lass das Glas nur lieber stehn! Lass ertönen deiner Lieder, Argentina, Silberquell! Lass erklingen deine Gläser, Argentina, silberhell! Eine Träne fernen Lieben, denen unsre Zeit vorbei! Einen Gruss dem Wingolf drüben und ein Hoch der Bundestreu’! Wer’s so meint, der greif’ zum Glase, halt’ es fest und halt’ es hoch! Argentina, blühe, grüne, Argentina, lebe hoch!

10


Das ist das Band, das wir erkoren Dass ist das band das wir erkoren, das luchtend unsre Brust umzieht: Schwarz, Weiss und Gold, so ward’s gegoren, so kling’es wieder, Bundeslied! Wir wissen’s wohl warum zum Zeichen die Väter dieses Bandgewählt, und nimmer soll es von uns weichen solenge ein Herz zum Bunde zählt! Schwarz ist der Ernst! Ernst ist das Leben in seinem allertiefsten Grund; Ernst ist der Geist, ernst ist das Sterben in unsrem Wingolfsbruderbund. Und wir sind auch in ernsten Zeiten und sind wir’s nicht sind sie in uns: drum lehre Schwarz uns ernstlich streiten in Kampfe in und ausser uns! Und Weiss die Unschuld will es meinen die Reinheit und das hehre Licht: So trete jeder vom Gemeinen, der diese Farben um sich flicht! Mit Unschuld in des Kampfes Toben, mit Reinheit, die uns nie gereut: In Finsternis mit Licht von oben - das ist es, was uns Weiss gebeut! Und Gold! Ja Gold vom grünene Baume des Lebens, das die Freude pflückt: nicht, das wir gehn, von düstrem Traume umnachtet, grämlich und gebückt. Nein, Freude, Freude, diesich weidetan dem, was Gott auf Erden baut, Und über alles unverleidet hinauf zum goldnen Himmel schaut. Und Schwarz-Weiss-Gold, so sei’s getragen, so lange Burshenlust besteht, In Ehren, sonder Furcht un Zagen, in Freud’ und Leid, in Fried’ un Fehd’! Und Schwarz-Weiss-Gold! so soll es schallen wie heut, so jede Stunde noch: O Wingolfsfarbe, du von allen die hehrste, schönste, lebe hoch!

11


Es steht auf festem Grunde Es steht auf festem Grunde ein festes Haus gebaut, das weitum in die Runde nach allen Landen schaut. Es hält auf seinen Zinnen das Kreuz getreulich Wacht; drum wohnt sich’s traulich drinnen, ob’s draussen stürmt und kracht. Und wenn am Strahl der Sonne sein Banner sich entrollt, so grüssen wir mit Wonne sein Schwarz und Weiss und Gold: Denn nur auf ernstem Grunde kann hell die Reinheit blühn und nur mit ihr im Bunde die Freude golden glühn. O Haus so lieb und teuer, wo Hand in Hand sich schlingt, wo frisch das heil’ge Feuer von Herz zu Herzen dringt, wo stets noch sonder Reue die Lust im Jubel flog, du Haus der Brudertreue, o Wingolf, lebe hoch! Wer trat in deinen Frieden und fand nicht Lieb und Glück? Wer ist hinausgeschieden und sehnt sich nicht zurück? So kommt von Süd und Norden, kommt her von Ost und West! Heut ist’s gegründet worden, heut feiern wir sein Fest. Neu sei das Wort beteuert, dem dieser Bau entstammt; hell sei die Glut erneuert, die uns in ihm entflammt! Und sind wir längst gegangen, vielleicht zur Gruft hinein, mögst du noch blühend prangen, o Wingolf, hehr und rein!

12


Eesti hümn Mu isamaa, mu õnn ja rõõm, kui kaunis oled sa! Ei leia mina iial teal see suure laia ilma peal, Mis mul nii armas oleks ka, kui sa, mu isamaa! Sa oled mind ju sünnitand ja üles kasvatand; Sind tänan mina alati ja jään sul truuks surmani! Mul kõige armsam oled sa, mu kallis isamaa! Su üle Jumal valvaku, mu armas isamaa! Ta olgu sinu kaitseja Ja võtku rohkest’ õnnista’, Mis iial ette võtad sa, mu kallis isamaa!

13


Saksa hümn Deutschland, Deutschland über alles, über alles in der Welt, wenn es stets zum Schutz und Trutze brüderlich zusammen hält, von der Maas bis an die Memel, von der Etsch bis an den Belt! Deutschland, Deutschland über alles, über alles in der Welt. Deutsche Frauen, deutsche Treue, deutscher Wein und deutscher Sang sollen in der Welt behalten ihren alten schönen Klang, uns zu edler Tat begeistern unser ganzes Leben lang — deutsche Frauen, deutsche Treue, deutscher Wein und deutsches Sang! Einigkeit und Recht und Freiheit für das deutsche Vaterland! Danach laßt uns alle streben, brüderlich mit Herz und Hand! Einigkeit und Recht und Freiheit sind des Glückes Unterpfand — blüh im Glanze dieses Glückes, blühe, deutsches Vaterland!

14


Austria hümn Land der Berge, Land am Strome, Land der Äcker, Land der Dome, Land der Hämmer, zukunftsreich! Heimat bist du großer Söhne, Volk, begnadet für das Schöne, vielgerühmtes Österreich, vielgerühmtes Österreich! Heiß umfehdet, wild umstritten liegst dem Erdteil du inmitten, einem starken Herzen gleich. Hast seit frühen Ahnentagen hoher Sendung Last getragen, vielgeprüftes Österreich, vielgeprüftes Österreich! Mutig in die neuen Zeiten, frei und gläubig sieh uns schreiten, arbeitsfroh und hoffnungsreich. Einig laß in Brüderchören, Vaterland, dir Treue schwören, vielgeliebtes Österreich, vielgeliebtes Österreich!

15


La marseillaise Allons, enfants de la patrie, Le jour de gloire est arrivé contre nous de la tyrannie :,: L’étendard sanglant est levé! :,: Entendez-vous dans les campagnes mugir ces féroces soldats? Ils viennent jusque dans nos bras egorger nos fils, nos compagnes! :,: Aux armes, citoyens! Formez vos bataillons! Marchons! Marchons! Qu’un sang impur abreuve nos sillons! :,: Que veut cette horde d’esclaves, de traītres, de rois conjures? Pour qui ces ignobles entraves, :,: Ces fers dčs longtemps prépares? :,: Franēais, pour nous, ah! quel outrage, quels transports il doit exciter! C’est nous qu’on ose méditer de rendre ą l’antique esclavage! :,: Aux armes, citoyens! etc. Quoi! ces cohortes étrangčres Feraient la loi dans nos foyers! Quoi! ces phalanges mercenaires :,: Terrasseraient nos fiers guerriers? :,: Grand dieu! par des mains enchaīnées nos fronts sous le joug se ploieraient! De vils despotes deviendraient les maītres de nos destinées! :,: Aux armes, citoyens! etc.

16


Gaudeamus igitur :,: Gaudeamus igitur, juvenes dum sumus! :,: Post jucundam juventutem, post molestam senectutem :,: Nos habebit humus! :,: :,: Ubi sunt, qui ante nos in mundo fuere? :,: Vadite ad superos, transite ad inferos, :,: Ubi jam fuere. :,: :,: Vita nostra brevis est, brevi finietur. :,: Venit mors velociter, rapit nos atrociter, :,: Nemini parcetur. :,: :,: Vivat academia, vivat professores! :,: Vivat membrum quodlibet, vivant membra quaelibet, :,: Semper sint in flore! :,: :,: Vivant omnes virgines faciles, formosae! :,: Vivant et mulieres tenerae, amabiles, : ,: Atque laboriosae! :,: :,: Vivat et respublica et qui illam regit! :,: Vivat nostra civitas, maecenatum caritas, :,: Quae nos hic protegit! :,: :,: Pereat tristitia, pereant osores! :,: Pereat diabolus, quivis antiburchius, :,: Atque irrisores! :,:

17


O alte Burschenherrlichkeit O alte Burschenherrlichkeit, wohin bist du verschwunden? Nie kehrst du wieder, goldene Zeit, so froh und ungebunden! Vergebens spähe ich umher, ich finde deine Spur nicht mehr. O jerum, jerum, jerum, o quae mutatio rerum! Den Burschenhut bedeckt der Staub, es sank der Flaus in Trümmer, der Schläger ward des Rostes Raub, verblichen ist sein Schlimmer, verklungen der Kommersgegang, verhallt Rapier-und Sporenklang, O jerum… Wo sind sie, die vom breiten Stein nicht wankten und nicht wichen, die ohne Moos bei Sherz und Wein den Herrn der Erde glichen? Sie zogen mit gesenktem Blick in das Philisterland zurück. O jerum… Da schreibt mit finsterm Amtsgesicht der eine Relationen, der andre seufzt beim Unterricht, und der macht Rezensionen, der schilt die sünd`ge Seele aus, und der flickt ihr verfall`nes Haus. O jerum… Allein das rechte Burshenherz kann nimmermehr erkalten im Ernste wird, wie hier im Scherz, der rechte Sinn stets walten; die alte Schale nur ist fern, geblieben ist uns doch der Kern und den lasst fest uns halten. Drum, Freunde, reichet euch die Hand, damit es sich erneue, der alten Freundschaft heil`ges Band, das alte Band der Treue! Klingt an und hebt die Gläser hoch, die alten Burschen leben noch, noch lebt die alte Treue!

18


Freiheit, die ich meine Freiheit, die ich meine, die mein Herz erfüllt, kommt mit deinem Scheine, süsses Engelsbild! Magst du nie dich zeigen der bedrängten Welt? :,: Führest deinen Reigen nur am Sternenzelt? :,: Unter grünen Bäumen in dem lust’gen Wald unter Blütenträumen ist dein Aufenthalt. Ach, das ist ein Leben, wenn es weht und klingt! Wenn dein stilles Weben wonnig uns durchdringt! Wo sich Gottes flamme in ein Herz gesenkt, das am alten Stamme treu und liebend hängt, wo sich Männer finden, die für Her und Recht mutig sich verbinden, weilt ein frei Geschlecht. Freiheit, die ich meine, die mein Herz erfüllt, kommt mit deinem Scheine, süsses Engelsbild! Freiheit, holdes Wesen, gläubig, kühn und zart, hast ja lang erlesen dir die deutsche Art

Freude schöner Götterfunken Freude schöner Götterfunken, Tochter aus Elysium, wir betreten feuertrunken, Himmlische dein Heiligtum. Deine Zauber binden wieder, was die Mode streng geteilt, alle Menschen werden Brüder, wo dein sanfter Flügel weilt.

19


ÜLDISED


Aeg ei peatu See on nii seatud, et aeg ei peatu, vaid aina edasi tõttab. Ja päevad läevad ja aastad mööduvad. Ja sul on kiire, on väga kiire, sa aina kuhugi tõttad. Ja päeva püüad ja märkamatult õhtu ongi käes. Ei, aeg ei peatu, ei, ei. Ei, aeg ei peatu, ei, ei. Sa peatu hetkeks ja mõtle veidi kesk vaikust kiirustamata. Sest aastad läevad ja päevad mööduvad. Mis saab, mis tuleb, kui kaugel oled, kas tead, kuhu nii tõttad. Kui ootad veidi, näed, järele sul jõudnud ongi päev.

Ei, aeg ei peatu …

Mis saab, mis tuleb, kui kaugel oled, kas tead, kuhu nii tõttad. Kui ootad veidi, ja seisatud, siis paremini näed. Ei, aeg ei peatu …

21


Asunik Viinakombinaadi märjuke rõõmsaks teeb mu südame. Tuju lõbusa ta neile loob – kõigile, kes seda joob. Taat aga ütles eidele, kui oli lõppen’d päevatöö: “Rõõmsalt möödub õhtu pikk, kui on laual asunik.” Eit pani padavai alevi, oli aga varsti tagasi. Peagi kõlas rõõmus lauluhääl – asunik oli laua pääl. Ammutuntud tõde see – pisikene pits ei liiga tee. Kui on joodud asunik, siis on pidu paras just.

22


Auld lang syne Should auld acquittance be forgot, and never brought to mind? Should auld acquittance be forgot in days of auld lang syne? For auld lang syne, my dear, for auld lang syne, We’ll take a cup of kindness yet for auld lang syne. And here’s a hand my trusty fiere and gie’s a hand o’thine; And we’ll tak a rigid giud-willie waugt for auld lang syne. For auld lang syne, my dear, for auld lang syne, We’ll take a cup o’kindness yet for auld lang syne.

23


Bright Side of Life Cheer up, Brian. You know what they say. Some things in life are bad, they can really make you mad. Other things just make you swear and curse. When you’re chewing on life’s gristle, don’t grumble, give a whistle! And this’ll help things turn out for the best... And always look on the bright side of life! Always look on the bright side of life. If life seems jolly rotten, there’s something you’ve forgotten! And that’s to laugh and smile and dance and sing. When you’re feeling in the dumps, don’t be silly chumps, Just purse your lips and whistle — that’s the thing! And always … For life is quite absurd, and death’s the final word. You must always face the curtain with a bow! Forget about your sin — give the audience a grin, Enjoy it — your the last chance anyhow! So always look on the bright side of death! Just before you draw your terminal breath. Life’s a piece of shit, when you look at it. Life’s a laugh and death’s a joke, it’s true, You’ll see it’s all a show, keep ‘em laughing as you go. Just remember that the last laugh is on you! And always …

24


Ça Ça geschmauset Ca ca geschmauset, laßt uns nicht rappelköpfisch sein! Wer nicht mithauset, der bleib’ daheim. Edite, bibite, collegiales! Post multa saecula pocula nulla! Der Herr Professor liest heut’ kein Kollegium: Darum ist es besser, man trinkt eins ‘rum. Edite, bibite ... Trinkt nach Gefallen, bis ihr die Finger darnach leckt; dann hat’s uns allen recht wohl geschmeckt. Edite, bibite ... Auf, auf, ihr Brüder! Erhebt den Bacchus auf den Thron und setzt euch nieder, eir trinken schon. Edite, bibite ... So lebt man immer, so lang der junge Lenz uns blinkt Und Jugendschimmer die Wangen schminkt. Edite, bibite ... Knaster, den gelben, hat uns Apolda präpariert Und uns denselben rekommandiert. Edite, bibite ... Hat dann ein jeder sein Pfeifchen Knaster angebrannt, so nehm er wieder sein Glas zur Hand! Edite, bibite ... So lebt man lustig, weil es noch flotter Bursche heißt, Bis daß man rüstig ad patres reist. Edite, bibite ... Bis daß mein Hieber vom Corpus juris wird besiegt, So lang, ihr Brüder, leb ich vergnngt! Edite, bibite ... Denkt oft, ihr Brüder, an unsre Jugendfröhlichkeit! Sie kehrt nicht wieder, die goldne Zeit! Edite, bibite ...

25


Country Roads Almost heaven West Virginia blue ridge mountains, Shenadoah river. Life is old there older than the trees, Younger than the mountains, growing like a breeze. Country roads, take me home to the place, I belong West Virginia, mountain momma, take me home, country roads. All my memories gather round her, miner’s lady, Stranger to blue water. Dark and dusty painted on the sky Misty taste of moonshine teardrop in my eye. Country roads … I hear her voice in the mornin’ hours she calls me The radio reminds me of my home far away, and drivin’ down The road i get the feelin’ that i should have been home Yesterday, yesterday. Country roads … Take me home country roads, take me home country roads.

26


Crambambuli Crambambuli, das ist der Titel des Tranks, der sich bei uns bewährt. Er istein ganz probates Mittel, wenn uns was Böses widerfährt. :,: Des Abends spät, des Morgens früh trink’ ich mein Glas Crambambuli, Cram-bim-bam-bambuli, Crambambuli. :,: Bin ich im Wirtshaus abgestiegen, gleich einem großen Kavalier, Dann laß’ ich Brot und Braten liegen und greife nach dem Propfenzieh’r. :,: Dann bläst der Schwager “Trantanti” Zu einem Glas Crambambuli, Cram-bim-bam-bambuli, Crambambuli. :,: Reißt mich’s im Kopf, reißt mich’s im Magen, hab’ ich zum Essen keine Lust; Wenn mich die bösen Schnupfen plagen, hab’ ich Katarrh auf meiner Brust; :,: Was kümmern mich die Medici? Ich trink’ mein Glas Crambambuli ... Ist mir mein Wechsel ausgeblieben, hat mich das Spiel labet gemacht, Hat mir mein Mädchen nicht geschrieben, ein’n Trauerbrief die Post gebracht: :,: Dann trink’ ich aus Melancholie ein volles Glas Crambambuli ... Und fällt der Bursche durch’s Examen, so schiert er sich den Teufel drum; Er reiset doch in Gottes Namen keck in der ganzen Welt herum, :,: Und denkt, “Das war verlor’ne Müh! Doch Mut, mir bleibt Crambambuli!” ... Crambambuli soll mir noch munden, wenn jede and’re Freude starb, Wenn mich Freund Hein beim Glas gefunden und mir die Seligkeit verdarb; :,: Ich trink’ mit ihm in Compagnie das letzte Glas Crambambuli ... Wer wider uns Crambambulisten sein hämisch Maul zur Mißgunst rümpft, Den halten wir für keinen Christen, weil er auf Gottes Gabe schimpft; :,: Ich gäb’ ihm, ob er Zeter schrie, nicht einen Schluck Crambambuli ...

27


Die Gedanken sind frei Die Gedanken sind frei, wer kann sie erraten, sie fliehen vorbei wie nächlichte Schatten. Kein Mensch kann sie wissen, kein Jäger erschiessen, es bleibet dabei: die Gedanken sind frei! Ich denke, was ich will und was mich beglücket, doch alles in der Still und wie es sich schicket. Mein Wunsch und Begehren kann niemand verwehren. Es bleibet dabei: die Gedanken sind frei! Ich liebe den Wein, mein Mädchen vor allen, sie tut mir allein am besten gefallen. Ich bin nicht alleine bei meinem Glas Weine, mein Mädchen dabei: die Gedanken sind frei! Und sperrt man mich ein im finsteren Kerker, das alles sind rein vergebliche Werke; denn meine Gedanken zerreissen die Schranken und Mauern entzwei: die Gedanken sind frei! Drum will ich auf immer den Sorgen entsagen und will mich auch nimmer mit Grillen mehr plagen. Man kann ja im Herzen stets lachen und scherzen und denken dabei: die Gedanken sind frei!

28


Ei meelest läe mul iial... Ei meelest läe mul iial Le Havre’i kuumad ööd. Ei meelest läe see piiga, kel silmad nii kui söed. Seal rüübatud sai viskit ja muret polnud miskit, sest noor ma olin siis ja veri kuum. . :,: Ahoi! Ahoi! sest noor ma olin siis... Ahoi, ahoi ja veri oli kuum... :,:

Ei saa mitte vaiki olla Ei saa mitte vaiki olla, lauluviisi lõpeta’ vaikimine oleks vale, sunniks südant lõhkema. Tahan õige tasa laulda, tasa kannelt helista’, Et ei sind, mu kõige kallim, lauluga ma tülita. Aga kui torm minu kandlelt kostab siiski kõrvu sul’, Siis sa ise oled süüdi: miks nii armas oled mul’!

29


Elu, armastan sind Elu armastan sind, sulle kuulub mu kiindumus ammu. Elu armastan sind, ikka uuesti sinusse armun! Tuhat tuld süütas linn töölt ma väsinult koju nüüd suundun. Elu armastan sind ning ma soovin, et kaunimaks muutud. Palju mull antud head: õitsev sünnimaa, merede hingus… Ning ma ammugi tean, mis on väärt siira sõpruse kindlus. Hea, et tunda ma saan, kuidas päevade keeris mind haarab! Elu armastan ma – süda lööb talle innukalt kaasa. Kuulad ööbiku häält, suudled lemmikut tähtede valgel. Annab arm sulle käe ning täis õnne sul uus elu algab. Oma lastega koos jälle vallatled nii nagu enne. Oled kaua veel noor, tunned lastegi lastest kord õnne. Aastad lendavad reas, muutud nukraks, kui juustes näed halli. Elu meeles neid peab, kes ta eest oma verd andnud kallist. Elu, vaimustad mind, sulle tehased laulavad hümni. Elu armastan sind ning ma loodan, et armastad mindki.

30


Emmaste juubelilaul Aasta otsa pidasime nõu. Meil on juubel, aga keda kutsuks külla. Rõõmust suurest rõkkaks väike õu, nüüd on valmis kõik ja sõbrad võivad tulla. Meie juubelil on nii ... puudub laualt vein ja viin, Aga pidu ei jää sellepärast seisma. :,: Puhub tuulekene soe, laualt lonkse me ei loe. Nu a druzba natšinajetsja s ulõbki :,: Ja siis täitub rahvast meie laud: insenöörid, juhid, komandörid, kokad, EÜE-le aastaid toonud au. Kõigil vaja oleks meie lauas kohta. Meie juubelil on nii … Hiljaksjääjatega on meil nii: pole kombeks, kes jääb hiljaks see jääb ilma. Nende jaoks on trahvilöögid meil, nämm-nämm-nämm-nämm-nämmnämm seitse härjasilma. Meie juubelil on nii … At ulõbok hmurõi djen svetlei, at ulõbki daze vikerkaar prasnjotsja. Iga nädal pidustused meil, aga sügiseks on juubel saanud otsa. Meie juubelil on nii …

31


Erika Kodukülla maha jäi mul neiuke, nimeks tal - Erika Millal jõuan ma su juurde tagasi minu neid - Erika Tralal-lal-lal... Metsaserval väike valge majake elab seal - Erika Nüüd ma teen siin üksi püsti-pikali sinuta - Erika Lähme Venemaale naisi röövima sinuta - Erika Venemaal on naised nõnda ilusad nagu sa - Erika

Erika (saksa keeles) Auf der Heide blüht ein kleines Blümelein und das heißt: Erika. Heiß von hunderttausend kleinen Bienelein wird umschwärmt Erika. Denn ihr Herz ist voller Süßigkeit, zarter Duft entströmt dem Blumenkleid Auf der Heide blüht ein kleines Blümelein und das heißt: Erika. In der Heimat wohnt ein kleines Mägdelein und das heißt: Erika. Dieses Mädel ist mein treues Schätzelein und mein Glück, Erika. Wenn das Heidekraut rot-lila blüht, singe ich zum Gruß ihr dieses Lied. Auf der Heide blüht ein kleines Blümelein und das heißt: Erika. In mein’m Kämmerlein blüht auch ein Blümelein und das heißt: Erika. Schon beim ersten Morgengrau’n sowie beim Dämmerschein schaut’s mich an, Erika. Und dann ist es mir, als spräch’ es laut: Denkst du auch an deine kleine Braut? In der Heimat weint um dich ein Mägdelein und das heißt: Erika

32


Esimene tüürimees Esimene tüürimees ei raatsi iial juua kõik oma kopkad tahab kodumaale tuua. :,:Jää jumalaga Mann, sest tuules oli ramm ja reisusihiks oli meile Rotterdam.:,: Kapten, vana merikaru, juua täis kui tint, jäi masti alla magama kui väljas oli vihm. :,:Jää jumalaga ... :,: Vanemmadrus see’i tee muud kui lakub ööd kui päevad jumal teab kas tema silmad selget päeva näevad. . :,:Jää jumalaga ... :,: Pootsman on meil kaine peaga vaikne nagu toi, purjus peaga lärmab nii, et ruhvis kerkib koi. . :,:Jää jumalaga ... :,: Aga kapteni tütar oli vana logi lein, tema armsam jook oli konjak ja vein :,:Jää jumalaga ... :,: Kokal puder kõrbes põhja, see on paha märk, siis masti otsa tõmmatud sai koka vana särk. :,:Jää jumalaga ... :,: Kui masti otsa tõmmatud sai koka vana särk, see paistis igaühele kui viimsepäeva märk. :,:Jää jumalaga ... :,:

33


Glück auf! Der Steiger kommt Glück auf, Glück auf! der Steiger kommt, und er hat sein helles Licht bei der Nacht schon angezündt. Schon angezündt, das gibt ein’n Schein, und damit so fahren wir bei der Nacht ins Bergwerk ein! Ins Bergwerk ein, wo die Knappen sein, und da hauen sie das Silber und das Gold bei der Nacht aus Felsenstein. Der eine haut Silber, der andre Gold, und den schwarz-braunen Mägdelein bei der Nacht, den’ sein sie hold. Ade, ade, lieb Schätzelein, und da drunten im tiefen Schacht bei der Nacht, da denk ich dein. Und kehr ich heim zum Schätzelein, so erschallt des Bergmanns Gruss bei der Nacht Glück auf, Glück auf!

34


Gold und Silber lieb ich sehr Gold uns Silber lieb ich sehr, kann’s auch gut gebrauchen; hätt’ ich nur ein ganzes Meer, mich hineinzutauchen! ‘s braucht nicht grad geprägt zu sein, hab’s auch so ganz gerne, seis’s des Mondes Silberschein, sei’s das Gold der Sterne. Seht, wie blinkt der goldne Wein hier in meinem Becher; horch, wie klingt so silberrein froher Sang der Zecher! Dass die Zeit einst golden war, will ich nicht bestreiten, denk ich doch im Silberhaar gern vergangner Zeiten. Doch viel schöner ist das Gold, das vom Lockenköpfchen meines Liebchens niederrollt in zwei blonden Zöpfchen. Dar um du, mein liebes Kind, lass uns herzen, küssen, bis die Locken silbern sind und wir scheiden müssen. Holdes Liebchen, trag nicht Leid, blicke nicht so trübe, dass du nicht die einz’ge Maid, die ich herzlich liebe. Schau, Studenten sind mal so, lieben mehr als eine, bin ich nicht mehr Studio, lieb ich dich alleine.

35


Голубой вагон Медленно минуты уплывают в даль, встречи с ними ты уже не жди. И хотя нам прошлое немного жаль, лучшее, конечно, впереди.

Скатертью, скатертью дальний путь стелется, И упирается прямо в небосклон. Каждому, каждому в лучшее верится... Катится, катится голубой вагон.

Может мы обидели кого-то зря, календарь закроет старый лист. К новым приключениям спешим, друзья ... эй, прибавь-ка ходу, машинист! Голубой вагон бежит, качается, скорый поезд набирает ход... Ах, зачем же этот день кончается, пусть бы он тянулся целый год!

36


Grand Marino Sadamasse laev kui tuleb, täna vööraid keeli kuuleb Grand Marino, Grand Marino Mööda veerust neeger jõlkus kaval mõte meeles mõlkus Grand Marino, Grand Marino Taskus kõlises tal sterling, seda kuulis ilus preili Grand Marino, Grand Marino Tema tõstab kleiti, näitab sukka, müksab neegril küünarnukka Grand Marino, Grand Marino Sealt Narva maanteelt ülesse läeb neeger resturanisse Grand Marino, Grand Marino Trepist üles, number viis, kus neeger hakkas kütma siis Grand Marino, Grand Marino Hommikuks polnd järel muud kui kopsud, soolikad ja luud Grand Marino, Grand Marino Kui sul armastus ei sobi, jo siis ikka aitab money Grand Marino, Grand Marino Oled inetu või hirmus aga süda tuksub armus Grand Marino, Grand Marino Daame ilust sobib laulda aga ära meelt sa heida, aga kui on võimalus raha tarvita Sest raha sel on imekange vägi, raha eest saab andeks mitmed häbid raha eest sul sobib armasta ja raha eest sa igavese mälestuse saad.

37


Haanja miis Haanja miis viidi lubjakivve kolm päiva Vorolo. Haanja miis läits Tiganiku puuti uma kolmo kopkaga. Tahtso osta püksinöpse uma higivaiva iist. Haanja miis nägi silgupüttü tiganiku leti iih, Haanja miis pallo puudisäksa: “Esänd, lupa tsurgata!” “Tsurka, no tsurka, Haanja miis uma leeväpalakost!” Laul um otsah, laul um otsah, ei lää inämb edesi.

Hakkame, mehed, minema Hakkame, mehed, minema, kodu poole kõndima, :,: tare poole tõttama. :,: Paneme piibud põlema, vanad tobid tormama, :,: uhked tobid uhkamaie ! :,: Hakkame, mehed, minema kodu poole kõndima, :,: tare poole tõttama. :,:

38


Heeringas :,: See oli ennemuistsel a’al kui heeringas elas kuival maal :,: :,: Ta hoidis ennast eemal veest ja teda peeti kassi eest :,: :,: Kord kaljas kahe mastiga läks teele soola lastiga :,: :,: Seal laeval oli heeringas kes hiiri rotte hävitas :,: :,: See heeringas oli maiasmokk tal meeldis väga soolavakk :,: :,: Ta näris soola hoolega siis mõlema suupoolega :,: :,: Ei pannud süües tähele et näris augu laevasse :,: :,: Siis kaljas kahe mastiga läks põhja soola lastiga :,: :,: Seepeale Neptun vihastas ja ütles: “Kuule heeringas :,: :,: et kaljasesse augu sõid ja uue laeva põhja tõid :,: :,: se’ karistuseks pead sa nüüd merevee sees elama :,: :,: Sind merest kinni püütaks ja tünni sisse soolataks.” :,: :,: Ja sellest ajast tõsi see on merevesi soolane :,:

39


Hei-jah meil tuleb tõusta :,:Hei-jah meil tuleb tõusta, hei-jah meil tuleb tõusta, hei-jah meil tuleb tõusta, siis kui hommik koidab. :,: Mis teha meil kui see madrus on purjus, mis teha meil kui see madrus on purjus, mis teha meil kui see madrus on purjus, siis kui hommik koidab. Hei-jah meil tuleb tõusta ... Nädal aega söödaks talle vett ja leiba ... Hei-jah meil tuleb tõusta ... Annaks talle nuusutada vandi otsa ... Hei-jah meil tuleb tõusta ... Pistaks tema tühja õllevaati ... Hei-jah meil tuleb tõusta ... Pistaks tema trümmi tüskeks lastiks ... Hei-jah meil tuleb tõusta ...

40


Helmi Helmi, mulle õpeta, kuidas saaks kord minust tantsija, sest on vallanud mind dz’ässirütm ning see võluv muusika. Helmi, mulle näita vaid, mõni moodne samm kuis foksis käib paarist sammust peaks ju piisama, et ma võiksin tantsida. Ja kui kõlab me lemmikviis, tantsima sinu siis viin. Maailm siis kaob ja paradiis meile on avatud siin. Helmi, mulle õpeta, kuidas saaks kord minust tantsija, sest on vallanud mind dz’assirütm ja mind võlunud sa.

41


Hommik on kaugel Me kohal on taevas, me jalge all maa, siin vahepeal olla on hea. Võin teha just seda, mis õigemaks pean, mind keelata keegi ei saa. :,: Jaa, jaa, jaa — hommik on kaugel, joogem ja laulgem! Igas päevas võiks olla veel teinegi päev ja viskiklaas mõlemas käes. :,: Kui tahan, siis lähen, kui tahan, siis jään — see sõltub, kus kaetud on laud. Kui särinaid kuulen ja pudeleid näen, siis minult on lõõtspill ja laul. Refr. Ei elult ma oodata oskagi muud kui pidu ja pillide keelt. Ja natuke päikest ja natuke kuud ning tüdruku lahkemat meelt. Refr. Kui hommikul ärkan ja rõõmuga näen, et veel mulle antud üks päev, siis puhtamad riided ja juba ma läen! Ning roosid ja lõõtspill mul käes. Refr.

42


Hommikul kui tõuseb päikene Hommikul kui tõuseb päikene lähen lahingusse ma vairih-vairah :,: Tulen tagasi sealt võitjana või langen ma :,: :,: Vallerille-vallerille-valleraa-aa-a:,: :,: Tulen tagasi sealt võitjana või langen ma.:,: Kui ma peaksin täna langema olen homme surnud mees vairih-vairah :,: Sõbrad mind siis hauda kannavad just koidu eel :,: :,:Vallerille-vallerille-valleraa-aa-aa:,: :,:Sõbrad mind siis hauda kannavad just koidu eel.:,: Kolm sinilille õitsevad minu kalmukünka peal vairih-vairah :,: Uhke ratsamees neid murrab sealt nii õelal käel :,: :,:Vallerille-vallerille-valleraa-aa-aa:,: :,:Uhke ratsamees neid murrab sealt nii õelal käel.:,: Käi põrgu uhke ratsamees lase lilled õitseda vairih-vairah :,: Neid vast näha oleks igatsend mu kauneim neid :,: :,:Vallerille-vallerille-valleraa-aa-aa:,: :,:Neid vast näha oleks igatsend mu kauneim neid.:,:

43


Hulkuri valss Lossides krahvidel pulmad on hoos, kus mõrsjal on kroonitud pea. Seal voolamas šampanja, viin ja šartröös, kuid südamed külmad kui jää.

Siis meeleldi maanteel ma tantsin kus metsade, tormide laul, seda marulist hulkuri valssi tule minuga, neiu ah-hoi!

Tähis on taevas ja kumamas kuu, kui kristallid säravad nad, kuid hulgust ei sugugi segamas muu, kui mõrsjaga teed astuvad.

Siis meeleldi maanteel ...

Ei hulguse armastus tooruseks lä’e, ta süda on puhas ja prii. Ka tema võib armsamat kallistada ja õnne tal näidatagi.

44

Siis meeleldi maanteel ...


Iga mees on oma saatuse sepp

Iga mees on oma saatuse sepp ja oma õnne valaja. ükskord lahvatab vimm, mis kogunend salaja.

Mõisad põlevad, saksad surevad, mets ja maa saavad meitele. :,:Saavad meitele, jah meitele, jah meitele, meitele, meitele.:,:

Iga mees on oma ...

Meie põleme, meie sureme, siis ei jää enam ühtegi orja. :,:Ei ühtegi orja, ei ühtegi orja, ei ühtegi, ühtegi peremeest.:,:

45


Im schwarzen Walfisch zu Askalon Im schwarzen Walfisch zu Askalon, da trank ein Mann drei Tag, bis dass er steif wie ein Besenstiel am Marmortische lag. Im schwarzen Walfisch zu Askalon, da sprach der Wirt: “Halt an! Der trinkt von meinem Bakterschnaps mehr als er zahlen kann!” Im schwarzen Walfisch zu Askalon, da bracht der Kellner Schar in Keilschrift auf sechs Ziegelstein’ dem Gast die Rechnung dar. Im schwarzen Walfisch zu Askalon, da sprach der Gast: “O weh! Mein bares Geld ging alles drauf im Lamm zu Ninive!” Im schwarzen Walfisch zu Askalon, da schlug die Uhr halb vier, da warf der Hausknecht aus Nubierland den Fremdling vor die Tür. Im schwarzen Walfisch zu Askalon wird kein Prophet geehrt, und wer vergnügt dort leben will, zahlt bar, was er verzehrt.

46


Imeline aas Sel künkal algas imeline aas — näis vastu taevasina must ja paljas. Kuid hiirekõrvus rohi oli maas — nii imevärske ja nii imehaljas. Sel künkal algas imeline aas. Me tundsime, kuis puude süda lõi ja kuulsime, kuis mullast võrsus rohi. Puud hüüdsid hääletult: ei või, ei või ja haljas rohi sosistas: ei tohi. Me tundsime, kuis puude süda lõi. Kas tõesti nüüd saab tõde muinasloost, et sellest laanest tagasi ei tulda? Me läksime ja oksad läksid koost ja tummas õhus lõhnas sooja mulda... Kas tõesti nüüd saab tõde muinasloost? Ehk küll me ümber kivist linn on taas, me kõnnime, kui kõnniks me legendis: nüüd õites on me imeline aas, kuid kõik ta õied õitsevad meis endis. Ehk küll me ümber kivist linn on taas.

47


Isa kallis Isa, kallis, las meid olla veel, saaks veel mängida, päikenegi alles taevateel, kuis siis uinuda? Uni tulla veel ei saa, vara minna magama … Une Mati juurde teele nüüd, ta ju ootab meid. Mul veel panna nuku magama, tule Maieke, voodi teen sull’, pesen ka, sa ju väikene … Lõpnud mängud, uinuda tahame nüüd rõõmuga — Une Mati juurde teele nüüd, ta ju ootab meid. Nuku, Maie juba magamas voodis väikeses, Peedu, Liisa, kel te seast kord on paikesed? Lõpnud mängud, uinuda tahame nüüd rõõmuga — Une Mati juurde teele nüüd, ta ju ootab meid.

48


Isa, ära joo purju ennast

Sind ainult palun, isa, ära joo purju ennast, siis, kui jälle pühad saabuvad. Too emale sa lilli parem linnast, sest pisaraid on valus vaadata.

Seinakell lööb pikki õhtutunde, osutid nii visalt liiguvad. Trepilt veel ei kosta isa samme, akna taga oksad liiguvad. Läbi vaadatud on pildiraamat, jutud loetud, und ei tule veel. Lähevad tunnid nagu laisad loomad, ema istub nukralt akna all. Unenäos on jälle kõik nii ilus – isa tuleb, lilli täis peod. Naeratades ema juukseid silub, lähestikku õnnelikud näod.

49


Jahitrofeed Kõik metsaloomad teadsid ammu juba, et varsti tuleb inimjahi luba. Nüüd õige aeg on valmis panna lõksud, küüned, hambad ja veel teised nõksud. Trofeedevõistlus kuulutati välja, see loomadele tegi palju nalja. Kui stiimul käes, mis siis viga küttida ja inimesi maha nottida. juhhei,

Hammas hamba vastu, juhhei,

küüne vastu küüs sul,

metsaelu lõbusaks teeb koopaseinal inimluust trofee.

Ka kitsendusi seadus ette nägi: vaos tuleb hoida oma jahivägi. Sa ära küti emasid ja lapsi ja mehi kes on veidi võtnud napsi. Läks hooaeg lahti, metsas pidu käis, kõik loomad olid poolteist päeva täis, kui ükskord ära vajus kolkund õllevaht läks lahti inimesejaht.

Hammas hamba vastu ...

Nüüd põlislaanes näitus tehti lahti, kõik loomad väsind pärast pikka jahti, kuid nende silmist paistab rõõmus meel ja uhkelt seinal ripuvad trofeed. Tõi põder uhked sarvekandja sarved ja hunt, kel inimsooga vanad arved tõi hulga sääreluid, mis puhtaks näritud ja vaiguga nii kaunilt lakitud.

Hammas hamba vastu ...

Kahejalgne loom, üllas looduse kroon - võta endal’ teadmiseks see.

50


Jambalaya Goodbye, joe, me gotta go, me oh my oh. Me gotta go, pole the pirogue down the bayou. My yvonne, the sweetest one, me oh my oh. Son of a gun, we’ll have big fun on the bayou. Well jambalaya and a crawfish pie and fillet gumbo Cause tonight I’m gonna see my ma cher amio. Pick guitar, fill fruit jar and be gayo, Son of a gun, we’ll have big fun on the bayou. Thibodaux, Fontaineaux, the place is buzzin’, Kinfolk come to see Yvonne by the dozen. We dress in style and go hog wild, me oh my oh. Son of a gun, we’ll have big fun on the bayou. Well jambalaya … Well jambalaya and a crawfish pie and fillet gumbo Cause tonight i’m gonna see my ma cher amio. We dress in style and go hog wild, me oh my oh. Son of a gun, we’ll have big fun on the bayou.

51


Joo, sõber, joo Mu naine on üks vana nõid, kes muud ei taha kui raha – :,: viina ja raha. :,: :,: Joo, sõber, joo, joo ennast täis kui siga! Oma viimased sendid sa kõrtsmikul vii ja ütle, mis elul on viga! :,: Itaalias, Hispaanias ja kaugel, kaugel Hiinas juuakse viina, ikka viina ja viina. Atlantia ja Peipsi järv ja teised ookeanid – seal sõitvad suured praamid, neil peal on viina-aamid.

52


Joogilaul Elus pole alati kõik nali, elu toob meil rõõme kurvastust ent sageli kui saatus liiga vali ma kuskilt pean ju leidma lohutust Ma tõstan klaasi, sest olen täna kurb. Ma tõstan klaasi, sest pettis mind mu arm. On keegi teine keda armastab ta, on keegi teine ja ma nõnda üksinda Ma tõstan klaasi su terviseks mu neid, et õnne saaksid sa leidma eluteel. Mis sest et jääd’valt sinust lahkuma ma nüüd pean. Ma tõstan klaasi, soovides sul head

53


Jorupill jonn Majast majasse astub jonn, küsib, kas lapsed kodus on. Mis me talle küll vastame, tuppa ei taha teda lasta me? Oi, tönn, tönn, jorupill jonn, mis me talle küll vastame? Oi, tönn, tönn, jorupill jonn, tuppa ei taha teda lasta me. Jalgu pühib riiakas jonn, ukse taga ta viisakas on. Laske lastega mängima, kui ei ole läinud sängi nad. Oi, tönn, tönn, jorupill jonn, laske lastega mängima. Oi, tönn, tönn, jorupill jonn, kui ei ole läinud sängi nad. Mine minema, jorupill jonn, naer just praegu meil külas on. Sinu joru ei vaja me, sirtsusohu sind ajame. Oi, tönn, tönn, jorupill jonn, sinu joru ei vaja me. Oi, tönn, tönn, jorupill jonn, sirtsusohu sind ajame.

54


Jäljed Päev vaikselt pilvevarjust lahkub meist, kuid jätab jäljed meist kõigist varjudes. Ja meie rõõm nüüd karjuma peab, ma seda tunnen ja sinagi tead. Hommikuks söed ainult maas, pole neid, mis me jätsime, me koos. Kusagil veel soojad jäljed on teel, mis me jätsime, me koos. Kust leida seda, mis võiks hoida told veel kaua-kaua, kui hommik juba tulnd? Kas üldse meis on olemas see, mis süütaks leegi ammu kustunud leel? Kusagil veel soojad jäljed on teel, mis me jätsime, me koos. Hommikuks veel soojad jäljed on teel, mis me jätsime, me koos. Öövarjudeks nüüd saame kõik sel ööl, vaid hommik lummusest võib päästa meid. Kusagil veel soojad jäljed on teel, mis me jätsime, me koos. Hommikuks veel soojad jäljed on teel, mis me jätsime, me koos.

55


Julge laul Vaikin igal pool ja nii malbe võrgu enda ümber koon, mille tagant eal ei keegi mind välja too. Ja see on nii hea — nõnda ükski hing minust veel ei tea, et nii tihti duelli endas pean. Ja siis ma olen nagu sangar seiklusfilmis — ohu ees ei sule iial silmi, ei ma satu hätta ja ükski neiu jätta mind ei enam saa. Kui tarvis, tähti taevast alla tooma sõidan, igas paigas aina kuulsust võidan, kas või tiigrit paitan ja seegi siin ei aita — kõigist julgem ma, kõigist julgem olen ma. Lähen mööda teed, kaunis neiu ruttab minu ees, liblikana päeva paiste hõljub — ime see. Kõnnib seal ja kaob, ta ei märka, et ta on kui loodud mu jaoks, aga hiljem kodus temast nii kaua veel und ma näen. Ja siis ma olen …

56


Kas tunned maad Kas tunned maad, mis Peipsi rannalt käib Läänemere rannale ja Munamäe metsalt, murult käib lahke Soome lahele? See on see maa, kus minu häll kord kiikus ja mu isadel. Sest laulgem nüüd ja ikka ka: see ilus maa on minu kodumaa! Siin teretavad metsaladvad nii lahkelt järvi, rohumaid, siin taeva vihmal oras võrsub ja päike paitab viljapäid. See on see maa ... Siin kasvab eesti meeste sugu ja sammub vabadusele. Siin kasvab priskelt eesti neiu ja sirgub eesti mehele. See on see maa ... Siin tõstab rahvas põllurammu ja matab endist viletsust; siin püüab rahvas vaimu valgust ja võidab endist pimedust. Oh tõotagem südamest Me mehed olla igavest! Ja laulgem nüüd ja lõpmata: Sa kosu, kasva, kallis kodumaa!

57


Kaugel, kaugel, kus on minu kodu Kaugel, kaugel, kus on minu kodu — kaugelt tervisi saadan ma sul. :,: Üksi rändan ma võõramaa radu, pisar laugel, kui meelestud mull’! :,: Tasa nuttis siis kallim mu rinnal, tasa sosistas õrn tuulehoog. :,: Kurvalt kajakad kaebasid rannal, vaikselt vulises vahune voog. :,: Vaikseks jäänud on lainetav meri, vaikseks jäänud on kallima rind. :,: Üle lageda vete vaid kõlab kurb ja igatsev hulkuri laul. :,:

58


Kaunimad laulud Kaunimad laulud pühendan sull’, vanematest armastatud kallis kodumaa! Võimsasti tuksub süda siis mul, kui sulle laulan, mu isamaa! Taevasse tõuseb tugev laulu hääl südame põhjast vaimustuse väel. Pühamaks paigaks oled mull’ ikka, kuni veel süda tuksub mul sees. Võimsasti kõla siis, ühine laul õitsegu, kasvagu kodumaa! Priiuse päike paistab me maal, rusujatest vabastatud Kalevite ra’al! Orjuse kütked purustatud maas, muistne priius meil jälle käes! Särama löönud kodupinnal koit, Eestimaa taevas vabaduse loit. Paremad päevad paistma meil jäävad, kaunimad ajad ootamas ees. võimsasti kõla siis ühine laul: õitsegu, kasvagu, kodumaa!

59


Kesköötund On kesköötundi löönud juba kellad kõik me linnas. Küllap oled voodis sa, kuid mul ei tule und. Toas ma küünlavalgel kõnnin ikka siia sinna ja mul on tunne, et minust mõtled sel ööl. Ma ei tea, miks sa ei tulnud. Püüan põhjust leida, kuigi minu üksindust see kergemaks ei tee. Küünal sinu pildi peale nukraid varje heidab ja mul on tunne, et minust mõtled sel ööl. Kuis näha su silmi, kallis, tahaksin ma, kuid kahjuks neid ei näe. Kujutlen su naeru, kallis, kuid tuba külmalt vaikseks jääb. Ma ei tea, miks sa ei tulnud …

60


Kihnu laul Kui ärkab kevade üle maa, viib jääkatte merelt minema. Siis Kihnu ranna rahvas ka rannas räimi püüdemas. Eemalt kuuldakse hüidija häält, noota veetakse mere peal. Aerud need naksuvad, paadid need kõiguvad. Soovid sõudejal südametes liiguvad.

Looja võta õnne anda, hoia Kihnu mereranda. Looja võta õnne anda, hoia Kihnu mereranda.

Kui tuleb õnnistatud suvike ja põldudel valminud viljake. Siis Kihnu ranna rahvas ka heinamaal ja põllu peal. Higipisarad palgede pääl, töö ja vaev neil kõikidel seal. Mitmed rändavad tormis ja tuules, eemal, kaugemal kodude juurest.

Looja võta õnne anda ...

Kui tuleb sügisene vilu ja märg, ja lõppenud väliste tööde järg. Siis Kihnu ranna rahvas ka suisest vaevast puhkamas. Eemalt tõttavad tagasi, kes rändavad kaugemaid radasi. Lootes ootab emakene poega, lootes ootab neiukene peiukest.

Looja võta õnne anda ...

Kui tuleb tali toob lund ja jääd. Kui palkka randa sõudmassa näed. Siis kompassi noolõ järele üks laev seal sõidab merele. Ankrusi, ketta seatakse, hulga inimesi veetakse. “Hurra!” rahvad hüüavad ja reedrite südamed rõõmustavad.

Looja võta õnne anda ...

61


Kikilips Tean, et riie meest ei peida, tean, mis väärt on mehe müts, vatikuube ma ei laida, paha pole teksapüks. Aga lood on hoopis teised, kui sul kõrval kena tips. Ükskõik, mis seljas ongi sul — peaasi kikilips.

Kikilips teeb mehe šikiks, kikilipsu pühaks pean. Kikilipsuga siin ilmas kõik ma kätte saan. Kikilips teeb lahti uksed, murrab lahti südamed. Ei kikilipsu vastu saa siin maa peal keegi veel.

Kikilips võib olla kirju, pruun või punane või must. Ta ei heida sulle varju, pigem kaunistab sind just. Kui sind naine maha jättis ja sa minult küsid miks, siis vastan sulle veendunult: sul puudus kikilips.

62

Kikilips teeb ...


Knockin’ On Heavens Door Mama, take this badge off of me, I can’t use it anymore It’s getting dark, too dark to see, feel I’m knocking on heaven’s door

Knock..knock..knocking on heaven’s door Knock..knock..knocking on heaven’s door Knock..knock..knocking on heaven’s door

Mama put my guns in the ground, I can’t shoot them anymore That long black cloud is coming down, I feel I’m knocking on heaven’s door Baby stay right here with me ‘cause I can’t see you anymore This ain’t the way it’s supposed to be I feel I’m knocking on heaven’s door Son won’t you remember me? I can’t be with you anymore A lawman’s life is never free I feel I’m knocking on heaven’s door

Koit Laulud nüüd lähevad kaunimal kõlal, :,: Vägevail voogudel üle me maa. :,: Ilu see edeneb õuede õlal, Isamaa pind ärkab õitsema. Mägede harjadel kumamas koit; :,: Taevasse tõusku me lootuse loit! :,:

63


Kord läksid kolm sõpra Kord läksid kolm sõpra, kord läksid kolm sõpra, :,: kord läksid kolm sõpra üle Koivamaa jõe. :,: Ja sõprade majja ja sõprade majja, :,: ja sõprade majja seal viis nende tee. :,: Oh mamma mis maksab, oh mamma mis maksab, :,: oh mamma mis maksab teil õlu ja viin. :,: Kas on teie ilus, kas on teie ilus, :,: kas on teie ilusam tütar ka siin. :,: Meil õlut ja viina, meil õlut ja viina, :,: meil õlut ja viina on rohkem kui lund. :,: Aga tütar see magab, aga tütar see magab, :,: aga tütar see magab juba igavest und. :,: Siis läksid nad kambri, siis läksid nad kambri, :,: siis läksid nad kambri, kus ta lamas kirstu sees. :,: Üks võttis tal räti, üks võttis tal räti, :,:üks võttis tal rätiku silmade pealt. :,: Ja andis ta närtsinud, andis ta närtsinud, andis ta närtsinud huultele suud Ja andis ta närtsinud huultele suud. Kui elasid olid, kui elasid olid, :,: kui elasid olid, olid ilus kui kuld. :,: Nüüd lamad sa kirstus, nüüd lamad sa kirstus, :,: nüüd lamad sa kirstus, oled mustem kui muld. :,: Siis läksid kolm sõpra, siis läksid kolm sõpra, :,: siis läksid kolm sõpra, kuhu viis nende tee. :,:

64


Kord olin ma röövlite pealik Kord olin ma röövlite päälik, mul salgas kaksteistkümmend meest, :,: me röövisime rikkaid ja vaeseid ja neidude südameid ka. :,: Me sõitsime läbi kõik mered, kus iganes peatus me laev, :,: me panime voolama vered, end rikkasti tasus me vaev. :,: Me laeval oli saaki ju palju ja viina, mis igamees jõi. :,: Kõik röövis veealune kalju, mis laevale hukatust tõi. :,: Kõik mehed mul uppusid ära, merepõhjas on neil vaikne haud. :,: Mina üksinda pääsesin ära, mu päästjaks sai laeva laud. :,: Oh, oleks ma röövlite päälik, oleks laevas kaksteistkümmend meest. :,: Ma rööviksin rikkaid ja vaeseid ja neidude südameid ka! :,:

65


Korraks vaid Korraks vaid ainult sain ma olla sinuga. Korraks vaid- küllap nii vist peabki olema. Korraks vaid lootsin leida õnne ma, korraks vaid kuid siis jälle läksid sa. Ütlesid, et lahkud minust — teise leidnud sa. Nii teha võid, ei hakka hoidma kinni sind nüüd ma. Ilmas leidub teisigi, kes armastavad mind. No ütle, miks siis taga nutma pean ma praegu sind.

Korraks vaid …

Mine siis, kuid minneski sa seda meeles pea — ma peagi leian uue, kes on sama hell ja hea. Pole tarvis teada mul, et süüdi oled sa, küll aeg see kiirelt mööda läeb, pea unusta sind ma. Korraks vaid …

66


Krambambuli Krambambuli on joogi nimi, mis vahul klaasides meil keeb. On hästi proovitud ta abi, kui keegi meile kurja teeb. :,: Ma hilja õhtust koiduni sest klaasist joon krambambuli. Kram-bim-bam-bambuli, krambambuli. :,: Kui astun kõrtsi leti taha, nii nagu rikas kaubamees, ei leiba, liha ma siis taha, sest pudel märjukest on ees :,: Ja kõht mul laulab tantari, sest klaasis on krambambuli, jne. :,: Kui pea mul haige, kõhus valu ja söögiisu kadunud, kui nohu raskust ma ei talu, katarr on kopsu tunginud, :,: Ei lohuta mind medici - ma joon üks klaas krambambuli, jne. :,: Oh oleks suurest soost ma tõusnud, kui keiser Maximilian. Ma oleks lippu kõrgel hoidnud ja selle peale kirjutand: :,: Toujours fidčle et sans souci, C’est l’ordre du Crambambuli, jne. :,: Kui mängulaual kaotan raha või veksel alles maksmata, ei pruut mull’ kirja saata taha, või surmasõnum postiga, :,: Siis kurbuses ma põhjani joon klaasi täis krambambuli, jne. :,: Oh kui nüüd vaesed isad, emad teaks pisut poege puudustest, pääst silmad nutaksivad nemad ja kahvataksid kurbusest; :,: Kuid siiski joovad filii, sest bene on krambambuli, jne. :,:

67


Kui vabadust ma hoidma tõttan ja sünnimaa eest võitlema, ma halja mõõga kätte võtan, mu kõrval sõber seisab ka. :,: Siis ütlen tal: “Mon cher ami, veel enne klaas krambambuli!” jne. :,: Kui tudengil ei ole raha, ta laenab seda jällegi ning mõtleb: kõigil ilmas paha, nii minul kui ka sandilgi. :,: Sest nõnda käib filosofii, mis äratab krambambuli, jne. :,: Te rumalad, kes ei joo viina, ei salli teid ja kahju teist! Siin maa peal tunnete tõest’ piina ja taevas saavad inglid teist! :,: Vett joote nagu veisedki, teil tundmatu krambambuli, jne. :,: Kes omad autud lõuad avab krambambullaste laituseks, see Taeva Isa andi haavab, ei teda pea me kristlaseks. :,: Ja tall’ ei anna iialgi üht tilgakest krambambuli, jne. :,:

68


Kuhu küll kõik lilled jäid Kuhu küll kõik lilled jäid, mis on neist nüüd saanud? Kuhu küll kõik lilled jäid? Kaob kiirelt aeg... Kuhu küll kõik lilled jäid? Neiud tuppa õied tõid. Mil’ ükskord mõistad sa? Mil’ ükskord mõistad sa! Kuhu küll kõik neiud jäid, mis on neist nüüd saanud? Kuhu küll kõik neiud jäid? Kaob kiirelt aeg... Kuhu küll kõik neiud jäid? Mehe leidis iga neid. Mil’ ükskord mõistad sa? Mil’ ükskord mõistad sa! Kuhu küll kõik mehed jäid, mis on neist nüüd saanud? Kuhu küll kõik mehed jäid? Kaob kiirelt aeg... Kuhu küll kõik mehed jäid? Sõtta läksid püstipäi. Mil’ ükskord mõistad sa? Mil’ ükskord mõistad sa! Kuhu küll kõik hauad jäid, mis on neist nüüd saanud? Kuhu küll kõik hauad jäid? Kaob kiirelt aeg... Kuhu küll kõik hauad jäid? Maa on jälle lilli täis. Mil’ ükskord mõistad sa? Mil’ ükskord mõistad sa!

69


Kui imä minnu kiigutas ;:;Kui imä minnu kiigutas ja ütles sõjamees:;: :;:Ei ole ma veel sõjamees, vaid hällis lamaja:;: :;:Kui ükskord suureks kasvasin, siis sai minust sõjamees:;: :;:Mind viidi ära mõisasse seda liisku võttema:;: :;:Siis saadeti mind sõjasse, kus püssid paukusid:;: :;:Kus suurestükid möllasid ja vennad võitlesid:;: :;:Seal sain mina raseklt haavatud ja mõõgal raiutud:;: :;:Siis panti minnu vankrisse ja viidi ära säält:;: :;:Kui laatsareti mind kanneti selle suure ilma sees:;: :;:Kolm tohterit, kaks kindralit minu ümber seisid sääl:;: :;:Ma palusin neil kirjuta oma armsail vanemail:;: :;:Et võtaks tulla vaatama, kuis haige olen ma:;: :;:Ma palusin neil kirjuta oma armsa vennale:;: :;:Et võtaks tulla vaatama, kuis haavat olen ma:;: :;:Ma palusin neil kirjuta oma armsa õele:;: :;:Et võtaks tulla vaatama, kuis mind siin mähitas:;: :;:Ma palusin neil kirjuta oma armsa pruudile:;: :;:Et võtaks tulla vaatama, kuis mind siin maetas:;: :;:Ilm kirstulda, ilm linulda selle valge liiva sees:;: :;:Kui imä minnu kiigutas ja ütles sõjamees:;:

70


Kui kallist kodust läksin Kui kallist kodust läksin :,: ma kurvalt kaugele :,: Siis ütles kase varjul mull’ hella neiuke: “Nii selge kui see allik :,: on minu armastus :,: Siit käib küll õhtu õhul Su järel igatsus!” Sinu süda on kui Emajõgi, voolab vaikselt, tundmata ta vägi. :,: Täna võid sa neidu armasta’ aga homme vaata, kuidas sa tast lahti saad. :,: Ma nägin mõnda kaske :,: ja mõnda allikat :,: Ma nägin mõnda neidu mul naeratelevat. Ei olnud kask, ei allik :,: nii armas ometi :,: Ei vaatnud võõras neiu nii õrnalt iialgi. Sinu süda ... Kui võõrsilt jälle koju :,: ma rõõmul rändasin :,: ja allikat ja kaske ma jälle tervitin : kask oli ära kuivand :,: ja allik mudane :,: mu neiu oli läinud ära teise kaenlasse. Sinu süda ...

71


Kui läeb libedalt On looja loonud meile tursked kämblad, me teeme tööd ja lulli me ei löö, on looja loonud meile tursked kämblad, kuid kui läeb’ libedalt sul kõik, kui läeb’ libedalt sul kõik, keegi teine ära teeb su töö. Kui läeb’ libedalt, kui läeb’ libedalt, kui läeb libedalt sul kõik, siis see ei loe. Me elutee käib sinka-vonka, kuid kui läeb libedalt sul kõik, siis see ei loe. On looja loonud kiusatuseks viina, et näha kas jääb kindlaks meeste meel, on looja loonud kiusatuseks viina, kuid kui läeb’ libedalt sul kõik, kui läeb’ libedalt sul kõik, saabub kiusatus ja pattu teed. Kui läeb’ libedalt, ... On looja käsk, et ligimest sa aitad, kas olgu laeval, taevas, kuival maal, on looja käsk, et ligimest sa aitad, kuid kui läeb’ libedalt sul kõik, kui läeb’ libedalt sul kõik, ei sind tarbe korral leia ta. Kui läeb’ libedalt, ... Eks tule naine selle tarvis võtta, et oleks keegi, kes su sängi poeks, eks tule naine selle tarvis võtta, kuid kui läeb’ libedalt sul kõik, kui läeb’ libedalt sul kõik, naist ei võta sa, kuid säng on soe. Kui läeb’ libedalt, ... On lausa patt, kui mees lööb üle aisa, ja tõmbab ringi teiste naistega, on lausa patt, kui mees lööb üle aisa, kuid kui läeb’ libedalt sul kõik, kui läeb’ libedalt sul kõik, ei su naine sellest teada saa. Kui läeb’ libedalt, ...

72


Kui mina alles noor veel olin Kui mina alles :,: noor veel olin, :,: lapsepõlves :,: mängisin. :,: Ei mina teadnud :,: muud kui seda, :,: mis mina nägin :,: silmaga. :,: Rõõm teeb lastel :,: laulu hääle :,: kaunimaks kui :,: kandle keele. :,: Meie elu :,: on siin ilmas :,: nii kui linnul :,: oksa peal. :,: Näitab ennast :,: rõõmul siiski :,: Süda on täis :,: kurvastust. :,: Ei me tea, :,: kas me saame :,: siin veel kokku :,: tulema. :,:

73


Kui oleme joonud šampanjat Mis veetlev piknik suises metsatukas, kui eemale jäi karske päeva praht! Sul vastu kändu katki läksid sukad – me jalges tantsu lõi šampanjavaht. Ja küll sai keevaliselt elurõõme neelatud! Nii kirkas tujus pole miski keelatud ... Ärge jätke mind üksi, kui oleme joonud šampanjat. Šampanja on kirgede paradiis patusel maal. Ärge jätke mind üksi, kui oleme joonud šampanjat, ei lahku või minna, kui kokku sai löödud pokaal! On värske noorpaar mööblitühjas köögis; ei märka nad, et puudub külmkapp. Kas ongi aega mõelda praegu söögist – kui arm on suur, siis muu võib olla napp! Taas pilgud ristuvad “Sovetskoje igritskojel” ja poiss teeb tüdrukule silma: “Vist on veel!” Ärge jätke mind üksi ... Kuid paukuv kork ja hõbedased traadid te seltsi enam iial mind ei too, sest eile õhtul rõõmusõõm pokaalis mu hinge murdis justkui mürginool: kõik järsku lahkusid ja teistest lahku kistuna jäin lauda ootamatult üksi istuma. Ärge jätke mind üksi, kui oleme joonud šampanjat, sest üksinda jäädes ma töinama pistan kui laps. Ärge jätke mind üksi, kui oleme joonud šampanjat! šampanja ei ole ju üldsegi kurbuse naps. Ärge jätke mind üksi, kui oleme joonud šampanjat – šampanja on kirgede paradiis patusel maal. Ärge jätke mind üksi, kui oleme joonud šampanjat – ei lahku või minna, kui kokku sai löödud pokaal

74


Kui on jõudnud sügise Kui on jõudnud sügise, kolletanud lehed, salatung siis vägisi Tartu kannab mehed. Rinnast tõuseb vägev viis, tuulest õhku kantud, talle vastab põld ja hiis, ta on rõõmuks antud: Gaudeamus igitur, Pikk ja väsitav on tee, mis viib Taaralinna. Üle mitme mäe ja vee jõuad viimaks sinna. Nukrus poeb rinnasse, kurbus valdab meeli, ja siis läbi silmavee kuuled kurbi hääli: Vita nostra brevis est, Aga ees teekäänu pääl valendab üks kogu, varsti selgub silmal’ sääl väikse neiu nägu. Uuest rõõm siis rinnas keeb, nukrus kaob ära - tudeng jälle laulu teeb, nõidund silmasärast: Vivat omnes virgines Juba jõudnud Tartusse, kaugel kodu, isa, kaugel hella emake, siin vaid kära, kisa... Siiski paik on olemas, kus võid rõõmul viibi, sõpre ringis kõlamas kuuled tut’vat viisi: Pereat tristitia

75


Kui ootab sadam Ma ei näe, kuidas tuul su juustes puhub, ehavärv mängib koduranna veel. Ma ei näe, kuidas und otsid põuasel ööl, sest mu laev on ikka alles teel.

Kui sadam ootab koju vaid ühtainust laeva siis sada meest seal rõõmu leiab eest. Kui sadam ootab aga kas või sadat laeva siis ootad sina vaid ühte meremeest

Ma ei näe, kuidas peatub sinu põsel jaaniöö viimne tõrvatulekeel Ma ei näe, kuidas torm muudab rahutuks sind sest mu laev on ikka alles teel.

Kui sadam ootab ...

Ma ei näe sind veel laineladvast üle ega saa sind ka hellitada veel Aga kord oled sooldunud süles mul sa sest mu laev on juba koduteel.

76

Kui sadam ootab ...


Kungla rahvas Kui Kungla rahvas kuldsel a’al kord istus maha sööma, siis Vanemuine murumaal läks kandle lugu lööma. :,: Läks aga metsa mängima, läks aga laande lauluga. :,: Sealt saivad lind ja lehepuu ja loomad laululugu; siis laulis mets ja mere suu ja Eesti rahva sugu. :,: Läks aga … :,: Siis kõlas kaunist’ lauluviis ja pärjad pandi pähe. Ja murueide tütreid siis sai Eesti rahvas näha. :,: Läks aga … :,: Ma laulan mättal, mäe peal ja õhtu hilja õues ja Vanemuise kandle hääl, see põksub minu põues. :,: Läks aga … :,:

77


Kuradi laul Kord võitles Lõuna-Venemaal, kaugel Doni steppides üks vapper Eesti pataljon lauldes laulu kuradist. Meid paisati itta kord läände, kõikjal seisime kaljudena ja ka Neveli sood ja Tšerassid, neil iial ei unusta’ saa. Rünnakrelvade terasest tules, kõlab leekides kuradi naer: haha-haa. Sirgub vabadusidu, ei murta neid ridu, kes Eesti eest andnud on kõik. Aeg sangarid kord unustab ja tandrid tasandab. ja surnu-pealuu sõdureist vaid tuul meil jutustab... Teed tagasi meil ei ole, ehkki häving on silmade ees. Vaba Eesti eest palju ei ole, kui ka langeks meist viimane mees. Rünnakrelvade terasest tules ...

78


Kus pidu iial peetakse :,: Kus pidu iial peetakse, seal näha võite meid. :,: Meil käivad kannud ringi ja ülendavad hingi — eks juua või ju veel. Ja ega’s pole muud, kui pinguta: laul käib üle kõige! :,: Juheirassa, juheirassa, juheirassasassa! Poisid, pangem torud hüüdma! :,: :,: Me laulumehed oleme, Eks seda kõik ju tea. :,: Me rändame siin ilmas, ei pea me sihti silmas — eks rännata ju või. Ja ega’s pole muud … :,: Kui pidu juba lõppenud ja kõigil kurb on meel. :,: Veel käivad kannud ringi ja ülendavad hingi, eks laulda või ju veel. Ja ega’s pole muud …

79


Kuusteist kannu Ei otse koju läe, kui käes on palgapäev, vaid sätin sammud linna poole. Ei huvita mind ükski kauplus linna pääl, ei heida pilku naiste soole. 16 kannu, mis annab mulle rammu. 16 kannu ja kandikutel juust. 16 kannu, mis tõidab minu rammu ja lauad, mis tammepuust. On seismas tänaval üks lärmav järjekord. Sean ennast vastumeelselt sappa, kui palju sisenejaid ees on juba old, neil pole vaja lauda katta. 16 kannu,... On antud üksik koht mul seinapoolses reas. Kus letilt võluv pilk mind saatmas, teen suitsu, teise, juba kelner seisab seal “Kui palju?” küsib, mina vastan... 16 kannu,... On möödund tundi kolm või kurat seda teab. Kõik seltskõnd liitund ühtseks pereks. Käib laul, sest õllekas on kõigil tuju hea. 16 kannu,...

80


Küttide koor Mis kaunim veel maailmas küttimisretkest, me elupokaal on siis ääreni täis. Kui jahisarv luikab kord metsas kord vetel ja põtrade kannul meist igaüks käib. Meis hõõgvel on ülev ja joovastav iha, see kõiki meid julgeks ja tugevaks teeb. Me laul lendab metsade, mägede taha, las täidetud karikas kõlama lööb. :,: Johh-ohh la-la-la … :,: Diana me öödele heledust annab ja päeval meid jahutab karastav tuul. On välju, kus metsloomi rajuna tormab — seal päästmatult tabab neid iga me kuul.

Küünlavalguse valss On küünlavalgus hell ja soe, süda valsitaktis lööb. Kõik hurmav, hell me hinge poeb, meid köidab kaunis öö. Me kahekesi tantsime parketil käsikäes. Me viimne tants on täna see, mis ei meelest unune. Ma täna uues valguses kogu senist elu näen. Ja rohkem veel, kui enne veel, sind ma armastama jään. Nüüd viimne küünal kustuta, veel suudle mind ja siis, on saabund aeg meil lahkuda Hinges viimse valsi viis.

81


Las käia, kulla peremees Las käia kulla peremees nüüd kõrgelt õllelaineid. :,:Sest täna pikk meil öö on ees(3x):,: kuid homme olgem kained :,:kained:,: See mees, kes õllest lugu ei pea ja varakult läeb voodi, :,:See on kui närtsind lilleke(3x):,: ja lepalehe moodi, :,:moodi:,:. See mees, kes enne hommikut ei jäta õllelauda, :,:see elab elu võrratult(3x):,: ja võrratult läeb hauda, :,:hauda:,:. See neid, kes poisilt musi saab ja emale läeb kaebma, :,:see on kui süütu talleke(3x):,: ja süütuna läheb taeva, :,:taeva:,:. See neid, kes poisilt musi saab ja ise vastu annab, :,:see on kui õitsev õunapuu(3x):,: ja peagi vilja kannab, :,:kannab:,:. See mees, kes kolmekümnene ja eluvänt ei kerki :,: see jätku naised rahule(3x):,: ja mingu puusärki, :,:särki:,: See mees, kes neljakümnene ja õllekõht teeb liiga, :,:see jätku õlled rahule(3x):,: ja joogu valget viina, :,:viina:,: See neid, kel neljakümnene ja kehakaal teeb liiga, :,:see jätku koogid rahule(3x):,: ja söögu kohupiima, :,:piima:,:.

82


Laualinad Me laualinad nurmedel on pleekind ja ligunenud aastaid linaleos. Su poole olen ikka joosta leekind, sest süda sääl on, tegu aga eos. Ehk kokku saame jalamil, mis lumest. On päris vaba, hele päikesest. Sääl, nähes Sind, ma räägin Sinu imest ja Sina minu imest väikesest. Ma tean, et on otsimistel tipud, kuid millisel neist Sina võbised? Vaid udu, mille loorides Sa ripud, ja pulmalised. Ammu tõbised. Ehk kokku saame ... Me laualinad ... Ehk kokku saame ...

83


Laul ennekuulmatust lahkusest Kui aega saate, tulge minu juurest läbi, mis sest, et tornikell on löönud pool kaksteist. Mu pargis kuuskedel on kullat’ iga käbi, on öösel aega tunda saada teineteist. :,:Ma olen tõesti nõnda, tõesti nõnda lahke:,: Mu suures majas leidub mitu valget tuba, kus seitse päeva võite pidutseda just Vaid õelaid mõtteid, kortsus kulme ma ei luba, teil halva tuju korral näitan kohe ust. :,:Ma olen tõesti nõnda , tõesti nõnda lahke:,: Kui soovi on, võib ratsutada valgel märal, et teada saada, kuhu käändub pargitee. Mu majas ikka leidub kohte rõõmsal käral, mis sest, kui pööraseks on muutunud dinee. :,:Ma olen tõesti nõnda , tõesti nõnda lahke:,:

84


Leib jahtub Akna all must metsaäär. Akna peal koltub kuväär. Mida on maailmas uut? Kiirus, vaid kiirus, ei muud. Lapsed taas tulla ei saa – lühike aeg, pikk on maa. Kummutil pildid reas, õlelill nende seas, kuldjuuksed peas. Valgel laual rätiku all palav leib. Madal on uksepiit, lapsed on läinud siit. Leib jahtub, oodates neid. Kõrge taevas, madalad, suitsunud laed ... Trepil on valget lund, puud on täis karget und. Ootamist tiksumas aeg. Aknad täis lillelist jääd: mis sa sealt vaatad või näed! Tulema keegi kord peab, kui ta veel teed siia teab ... Linnas on siledaid teid – on seal ka magusam leib? Kuidas seal endaks saad? Juured on sul kesk maad, memm ja su taat, memm ja su taat ... Valgel laual rätiku all palav leib ...

85


Lily Marleen Kasarmu ees tänaval, öisel kõnniteel latern tookord säras, ta särab nüüdki veel Ja ootab et me tema all taas kohtuksime tänaval :,: kui siis Lily Marleen :,: Latern oma kaitsel me õnne pühendas kauni tunni maitsel me varjud ühendas Mis sest, et rahvas möödus meist me nägime vaid teineteist :,: mu neid Lily Marleen :,: Juba lahku viiski signaal me õnneteelt, kolm päeva kartsa siiski ei julgustand mu meelt ehk küll su juurde ihkasin ja lahkumist ma vihkasin :,: mu arm Lily Marleen :,: Latern sinu sammu tunneb ikka veel, kuigi mina ammu viibin kaugel teel Ja ootab et me tema all taas kohtuksime tänaval :,: mu neid Lily Marlene :,: Kui mul uni laugel öisel puhkusel, tõotan sulle kaugelt kaitsekraavist veel Kui igav hakkab laternal sind ootan jälle tema all :,: kui siis Lily Marlene :,:

86


Lili Marlen Vor der Kaserne, vor dem grossen Tor stand eine Laterne und steht sich noch davor. So woll´n wir uns da wiedersehen, bei der Laterne woll´n wir stehen, :,:wie einst, Lili Marlen. :,: Uns´re beide Schatten sah´n wie einer aus, dass wir so lieb uns hatten, das sah man gleich daraus, uns alle Leute soll´n es sehen, wenn wir bei der Laterne stehen, :,:wie einst, Lili Marlen. :,: Schon rief der Posten, sie bliesen Zapfenstreich, es kann drei Tage kosten, Kamerad, ich komm ja gleich. Da sagten wir auf Wiedersehen, wie gerne möcht´ ich mit dir gehen – :,:mit dir, Lili Marlen. :,: Deine Schritte kennt sie, deinen schönen Gang, alle Abend brennt sie, doch mich vergass sie lang, Und sollte mir ein Leid geschehen, wer wird bei der Laterne stehen :,:mit dir, Lili Marlen. :,: Aus dem stillen Raume, aus der Erdegrund hebt mich im Träume dein verliebter Mund. Wenn sich die späten Nebel drehen, wird ich bei der Laterne stehen, :,:wie einst, Lili Marlen. :,:

87


Lossis nimega Gradesko Lossis nimega Gradesko, kaugemal kui Temesvar, istus vahva vürst Bibesko, Serbia hall hospodar. Mida tegi vürst Bibesko, Serbia hall hospodar, lossis nimega Gradesko, kaugemal kui Temesvar? Slivovitši jõi Bibesko, Serbia hall hospodar, lossis nimega Gradesko, kuni purjus oli vaar.

Love Me Tender Love me tender, love me sweet; never let me go. You have made my life complete, and I love you so. Love me tender, love me true, all my dreams fulfill. For, my darling, I love you, and I always will. Love me tender, love me long; take me to your heart. For it’s there that I belong, and we’ll never part. Love me tender … Love me tender, love me dear, tell me you are mine. I’ll be yours through all the years till the end of time. Love me tender …

88


Lõke preerias Lõkkesuits, hõõgvel söed. Hobu hommikust õhtuni käis. Nüüd on tulnud öö. Kõrgel kuu, tuul on loid. Rohulõhna on preeria täis. Kuula mind kauboi. Sul ees on kodutee, sa peagi poega näed. Üks päeva vaid sadulas on olla veel. Öö ja päev. Tean, see kõik rõõmu toob. Aga laulust, mu sõber kauboi, ei kao nukker noot. Läände jäi noorik hell. Võõrais rantšodes saatuseks sai võõras karjakell. Lootust tõi lasso lend. Aga õnnest jäi kirjades vaid igatsev legend. Ei sul ei lõpe tee ja kuigi poega näed, nii palju otsida ja leida veel siiski jääb. Hõõgvel vaid hoia söed. Iga lõke teeb valgemaks öö. (3x) Usu mind, kauboi.

89


Lõppenud on päevad Oli kevad siis, kui minu juurde saabusid kord sa, päevi rõõmurohkeid minu jaoks tõid kaasa endaga. Liialt hilja taipasin kui petlik oli siis kõik see: ei nüüd aita enam pisaradki, hiljaks jäänud need, jäänud need ... Lõppenud on päevad, mil’ nii tihti käisid siin, hinge sellest hetkest on vaid jäänud nukker piin. Kuid ei sellepärast meelt ma heida nüüdki veel, küllap kohtan teisigi veel kuskil oma teel. Sa seda tea ja meeles pea, et ainus sa ei olla saa. Andeks võin ju sulle anda kui kord tuled tagasi, kuid kas sel’ mõtet, parem on kui jääbki kõik nüüd nii. Sõnu kauneid kord mul ütlesid, ma siiski üksi jäin. Ilma sinuta nüüd jälle kurvalt kõikjal ringi käin, ringi käin... Lõppenud on päevad ...

90


Läbi saju Armastusel kummalised teed, armud vahel päeval, armud ööl. Tihti on kuuvalgus uue õnne algus – minul aga juhtus see ... Kui läbi raske vihmasaju tormas kevadine tuuleiil. Töölt tulin ja mind saatsid koju, ümber sul mu mantlisiil. Ei järgi jäänud vihmasadu hetkeks, tilga järel langes tilk. Meil aga lõbusamaks retkeks saabun’d sobiv silmapilk. Ilm hämardus, kui loojus päike, me kohal taevas tinahall. Su silmist aga leidsin läike, mis rõõmus, soe ja paitav hell. Nüüd päiksepaiste hajutanud pilved, hõiskab pargis laululind. Mul meelde jääb, mil saatsid koju läbi saju, kallim, mind.

91


Ma kaeban naiste peale nüüd Üks punanina kohtusaalis, kes taskukella varastas ei tunnistanud oma süüd. Ma kaeban naiste peale nüüd. :,: Ma kaeban naiste peale nüüd. :,: Leo sageli käib kinos, teatris ja tihti kunstinäitustel, kuid ikka mustaks jääb ta padjapüür. Ma kaeban naiste peale nüüd. :,: Ma kaeban naiste peale nüüd. :,: Hulk jahimehi, koerad kaasas, päev läbi jahmerdasid soos. Nad lasid ainult ühe püü. Ma kaeban naiste peale nüüd. :,: Ma kaeban naiste peale nüüd. :,: Pea läheb kiilaks, rangi jäävad jalad ja juba käsi väriseb ja neli kuud on maksmata mul üür. Ma kaeban naiste peale nüüd. :,: Ma kaeban naiste peale nüüd. :,:

Ma loodan, et saan sellest üle Mu ümber vaikseks jäi. Ja järsku kõik, mis kaunis näis, valgus nagu nukrameelsust täis. Ma sind ei süüdista, vaid soovin, et sul oleks hea ükski valu jäädav pole eal ... Ma loodan, et saan sellest üle, et sa mind ei armasta. Ma loodan, et saan sellest üle ning siis jälle kord naeratan. See algas kõik veetleval kevadkuul ja lõppes, kui koltusid lehed puul... Ma loodan, et saan sellest üle, et sa mind ei armasta.

92


Ma lätsi läbi Tsergo küla :,: Ma lätsi läbi Tsergo külä kats versta edasi. :,: :,: Ai kõssa-kõnna-kõssa-kõssa-kõnna kats versta edasi. :,: :,: Siis tulli vasto pimme mets kos neio eläsi. :,: :,: Ai kõssa-kõnna jne. :,: :,: See neio pühkse murro ja pallõl jummalat. :,: :,: Ai kõssa-kõnna jne. :,: :,: Oh, esä kõrgõh ülevah pane minnu mehele! :,: :,: Ai kõssa-kõnna jne. :,: :,: Kas sepale või sellile või vana juudile! :,: :,: Ai kõssa-kõnna jne. :,: :,: Kui sepp ei võta siis selli ma ei taha ja juudile ma ei läe! :,: :,: Ai kõssa-kõnna jne. :,: :,: Sääl tulli illos seto poiss kel kaalah hõppõ kell. :,: :,: Ai kõssa-kõnna jne. :,: :,: Ta tõiõ pika pudeli ja andsõ esäle. :,: :,: Ai kõssa-kõnna jne. :,: :,: Siis esä rüübäs pudelist ja imä limpsas kiilt. :,: :,: Ai kõssa-kõnna jne. :,: :,: Siis ütel Ivvo minulõ noh Katä kuis sõs um? :,: :,: Ai kõssa-kõnna jne. :,: :,: Ja kui ta minno mudsahti ma lausu’õi sõnagi. :,: :,: Ai kõssa-kõnna jne. :,:

93


Ma olen väike Ma olen väike, olen alles väike ja päris viina veel ei joo ja siis kui õues paistab päike, ma kasti õlut ära joon. Ja ema ütleb mulle: sa vana vastik nolk! Nüüd sellest ma ei hooli, sest õlu - pole solk! Ja mul on kann, see on õllekann. Ja selle kannu peal on õ, Ja kui ma sellest kannust rüüpan, siis veelgi suuremaks saab rõõm Ja minu pinginaaber on minu sarnane nii armas väike joodik, nii pehme, karvane.

Maid ja rahvaid maha jättes :,: Maid ja rahvaid maha jättes, rõõmsalt kodu poole tõttes. :,: :,: Tee peal tahtis pätt mind tappa, õnneks jõudsin kõrtsituppa. :,: :,: Kõrtsitoas oli õhk nii kibe, õllest viinast põrand libe. :.: :,: Otsiti seal kõnemehi, kellest kõrts ka polnud tühi. :,: :,: Saadi kätte koolipapa, tassiti ta rahva ette. :,: :,: Räägiti seal vanast ajast ja ka meie lunastajast. :,: :,: Ukse vahelt paistis pilu. Kõrvaltoas oli nääriilu. :,: :,: Mehed jooksid, habe orvis, näärikuuse peale tormi. :,: Oh sa, õnnistaja, hoia, :,: Kes sai kooki, kes sai saia, :,: kes sai väikse prääniku. :,: Talve a’al on välku vähe, anna kuradile pähe. :,:

94


Maja mere ääres Kui on meri hülgehall ja sind ründamas suur hall. Kui on meri hülgehall ja sind ründamas on suur hall.. Akna taga õhtu eel, paat on mere poole teel ning mere ääres väike maja ootamas on mind. Nii hea, nii hea on mõelda siis et kuskil rannaliiv ja mere ääres väike maja ootamas on mind. Seal, kus vana kaev on kriuksuv aiavärav on seal, kus vana kaev on kriuksuv aiavärav, värav on. Akna taga …

Mats alati on tubli mees Mats alati on tubli mees, ei kedagi ta pelga; :,: Ei kummarda ta saksa ees, ei tõmba küüru selga. :,: :,: Ja kui see laul meil korda lä’eb, ei meie kimpu jää. :,: Kord astus oma pambuga ta läbi mõisa õue, :,: Saks tuli vastu kärkides kui kõige kurjem kõue: :,: :,: Ja kui see laul jne. :,: “Kas sina, tõbras, parunit ei enam tunda taha? :,: Või on sul munad mütsi sees, et müts ei võtab maha?” :,: :,: Ja kui see laul jne. :,: Mats võtab mütsi maha küll, siis seisab müts tal põues; :,: See sünnib toas, kirikus, kuid mitte mõisa õues. :,: :,: Ja kui see laul jne. :,: Mats alati on tubli mees, ei kedagi ta pelga; :,: Ei kummarda ta saksa ees, ei tõmba küüru selga. :,: :,: Ja kui see laul jne. :,:

95


Me armastame ooperit Nüüd juttu tuleb ooperist ja tema hüvast puhvetist. Ma läksin sinna frakiga ning iseennast näitama. Kuid ooper kuulmata mul veel, sest puhvet oli hiigla peen. Seal terve aja istusin ja peeni jooke nautisin. Jahahaa! Ahhahhaaa! Jaahahaa! Jahhahahahahaa! Jaahaha! Kuid ooper käib ka puhvetis — lalallalallalaa! Ma laulan üpris uhkesti — lalalallalallalaa! Me ooperit, me ooperit, me armastame ooperit! Me ooperit, me ooperit, me armastame ooperit! Bel canto on mul laitmatu, ma sellel alal võitmatu. On hinges mul Itaalia ja südames Veneetsia. Fassaad on minul korralik, võibolla veidi norralik. Kuid miks mind pole märgatud ja lava peale torgatud? Jahahaa! Ahhahhaaa! Jaahahaa! Jahhahahahahaa! Jaahaha! Kuid ooper käib ka puhvetis lalallalallalaa! Ma laulan üpris uhkesti lalalallalallalaa! Me ooperit … Jarrala Haja Jarrala Haja Jarrala Ha! Jarrala Haja! Jaa Me ooperit …

96


Me elu jääb mõistmata aktiks Me’ elu jääb mõistmata aktiks vist küll: näed elu, ent varsti lä’eb valuks see sul! :,: Ah kui juba mürgel, siis mürgel lõpuni! Ah kui juba unustus, siis olgu täielik! :,: Ju nooruses tormasid ellu sa ka, kulutid jõudu, ent kõik see asjata! :,: Ah kui juba mürgel ... :,: Nüüd pooled su nooruse päevist on läind, kuid neis oma õnne sa pole veel näind! :,: Ah kui juba mürgel ... :,: Ka teaduse kõrgusel rühkinud sa, kuid suurimad tõed ka sääl sul leidmata! :,: Ah kui juba mürgel ... :,: Ja armastushurma sa tunda ka saand, kuid sellest sul valulik mälestus jäänd! :,: Ah kui juba mürgel ... :,: Sest valagem klaasid kõik uuesti täis ja joogem nad tühjaks, vast aitab see, eks näis! :,: Ah kui juba mürgel ... :,:

97


Me mõtted on priid Me mõtted on priid: kes suudaks neid köita? Kes vägev on nii, et vangi neid heita? Ka vanglas ja vaevas neil lahti on taevas. :,: Kõikvõimsad me nii - me mõtted on priid. :,: On elada rõõm kesk päikese kulda, On harida rõõm maad emakest mulda. Ja kannatust kanda ja ohvriks end anda. :,: Kõikvõimsad me nii ... :,: Kõik muu meil ükskõik, mis ise me’i taha. Meis enestes kõik, kas hea see või paha. Me süda ja silmad need loovad maailma. :,: Kõikvõimsad me nii ... :,:

98


Me pole enam väikesed Me teame mis on hellus mis on hool, meid saatnud armastus on igal pool. On aastad läinud õnneläikesed, kuid meie, me pole enam väikesed! Las jääda meile ka käimata teid, hulk karme päevi ja armunud öid. Las jääda meile ka võitmata vood :,:ja meie laulda kõik laulmata lood.:,: Meid kanti hällist saati käte peal, ei lastud varvast ära lüüa eal. Meist hoiti eemal tormid, äikesed, kuid meie, me pole enam väikesed! Las jääda meile ... Me tööd ja mängud võeti vati seest, meid kaitsti kiivalt pettumuste eest. Said kätte toodud kuud ja päikesed, kuid meie, me pole enam väikesed! Las jääda meile ...

99


Me vaenlased on verised Me vaenlased on verised, neist mõrtsuk iga neljas. Nad käivad määda Venemaad, pomm kotiga on seljas. EÜE ja Euromais on ühtne NATO pere, kel Reagan, Thatcher, Pinochet Teeb pai ja ütleb: “Tere!” I love Thatcher! Kuldpagunites huntamees on märatsemas Poolas. Ja neegripealik Kuubamaalt saeb palmipuid Angoolas. EÜE ja Euromais ... Kuid meile kuulub Iirimaa, Hongkong ja veel Guajaana. Port Stanley kuulub meile ka, ei anna teda ära. EÜE ja Euromais ... Käi põrgu ablas asiaat, su kõri närib kohe Ükssarvik, lõvi-kuningas ja vana Wales’i lohe. EÜE ja Euromais ... Kui Vene karu pöörane La Manche’i äärde jõuab, Siis Jumal kaitseb Inglismaad, seob metsalise lõuad. EÜE ja Euromais ... Kui Saterfieldi piknikul mind tabab sõjauudis, Teetassi lükkan kõrvale, joon viskit välikruusist. EÜE ja Euromais …

100


vMeil aiaäärne tänavas Meil aiaäärne tänavas, kui armas oli see, kus kasteheinas põlvini me lapsed jooksime. Kus ehani ma mängisin küll lille, rohuga. Kust vanataat käe kõrval mind tõi tuppa magama. Küll üle aia tahtsin siis ta kombel vaadata. “Laps oota,” kostis ta, “See aeg on kiir küll tulema!” Aeg tuli. Maa ja mere peal silm mõnda seletas, Ei poolt nii armas polnud seal kui külatänavas!

101


Metsa läksid sa Metsa läksid sa ja metsa läksin ma, ja metsa läksid kaks karujahimeest ka. :,: Oh, hoi-ai-jaa tiralla-la ja metsa läksid kaks karujahimeest ka. :,: Püssi võtsid sa ja püssi võtsin ma, ja püssi võtsid kaks karujahimeest ka. :,: Oh, hoi-ai-jaa jne. :,: Karu nägid sa ja karu nägin ma ja karu nägid kaks karujahimeest ka. :,: Oh, hoi-ai-jaa jne. :,: Karu lasksid sa ja karu lasksin ma, ja karu lasksid kaks karujahimeest ka. :,: Oh, hoi-ai-jaa jne. :,: Nahka võtsid sa ja nahka võtsin ma, ja nahka võtsid kaks karujahimeest ka. :,: Oh, hoi-ai-jaa jne. :,: Naha müüsid sa ja naha müüsin ma ja naha müüsid kaks karujahimeest ka. :,: Oh, hoi-ai-jaa jne. :,: Raha said sa ja raha sain ma ja raha said kaks karujahimeest ka. :,: Oh, hoi-ai-jaa jne. :,: Kõrtsi läksid sa ja kõrtsi läksin ma, ja kõrtsi läksid kaks karujahimeest ka. :,: Oh, hoi-ai-jaa jne. :,: Napsu võtsid sa ja napsu võtsin ma, ja napsu võtsid kaks karujahimeest ka. :,: Oh, hoi-ai-jaa jne. :,: Purju jäid sa ja purju jäin ma, ja purju jäid kaks meest korraga. :,: Oh, hoi-ai-jaa jne. :,: Koju läksid sa ja koju läksin ma ja koju läksid kaks karujahimeest ka. :,: Oh, hoi-ai-jaa jne. :,: Peksa said sa ja peksa sain ma ja peksa said kaks meest korraga. :,: Oh, hoi-ai-jaa jne. :,:

102


Metsavendade laul Seal metsaserval väikses majas, kus elasid mu vanemad. Seal metsaservas väikses majas, on pesa teinud punased. Ai-tših, ai-tšah, ai-tšah, ai velled, me metsavennad oleme. Ai-tših, ai-tšah, ai-tšah, ai velled, me metsavennad eestlased. Ja meil ei ole senti raha, me peame metsas elama Ja me ei saa, ei või, ei taha, ei taha tiblat teenida. Ai-tših, ai-tšah ... Ja oma lippu sini-musta-valget me ikka au sees hoiame. Ning alles võitluses saab selgeks, kes meist on õige eestlane. Ai-tših, ai-tšah ... Ja sinu sõstramustad silmad, mis võlusid mu südame. Ja sinu sõstramustad silmad, ei need mul iial unune. Ai-tših, ai-tšah ... Mu ema, isa lasti maha ja kallim viidi Siberi. Nüüd hulgun mööda soid ja radu ja tapan vene tiblasid. Ai-tših, ai-tšah ...

103


Mida teevad isa, ema Mida teevad ema isa siis kui lapsed magavad? Teises toas nad tasakesi on. Igasugu juhiseid ja õpetusi jagavad selle kohta mis neil käsil on. Isa lõikab ajalehest seda mida hoida, ema justkui laua taga loeks. Isa mõtleb ametist, mis täitsameest ei toida – ema justkui isa mõtteid loeks. Kodus leidub kohti, kuhu istuda või astuda: toast võib teha haigepalati. Ema tahab reisida ja isa kodus istuda samuti ei ihka alati. “Üksinduse meeleolust ennast välja lülita, tegutse ja ela leppides! Ära mõtle kaugustest, kus keegi sind ei tülita. Ära mõtle elust steppides.” Mida teevad ema isa siis kui lapsed magavad? Teises toas nad tasakes on. Igasugu juhiseid ja õpetusi jagavad selle kohta mis neil käsil on.

104


Miljuneer Mind kogu elu oli küla toitnud, mu pääle vaadati kui koerale mu taskud eales polnud raha hoidnud, kui ükskord ümbrik toodi kohale. Sain kirja Londonist, kus notar teatas: mu tädi lõpetand on maise tee Oh kallis tädi meenutan sind ikka, su testament must tegi äkki rikka Oh, darling happy days will now begin. Ma jätsin hurtsiku kus olin kasvand, siin kolkas eales enam mind ei näe nüüd olen miljuneer ja söön end rasva ja valge kinda sisse pistan käe. Kuid kuhu minna siit kus olen harjund, kust kunagi ei ole ära käind! Mul mõtlemist ei olnud vaja pikka, kas läände suunduda või hoopis itta I‘ll buy the ship and sail around the world. Ma ostsin purjeka “Saint Margareta” ja neli kokka hiina kooliga kes teavad molluskitest rokka keeta, kuid mida teha rooliga? Ma ostsin tüürmani ja seitse madrust ning uhke habemega kapteni ja pealekauba sain veel ühe plika, kes kajutisse kandikuga lippab kui ütlen - “Bring me whisky and cacao!” Ma päeval kõnnin mööda laevatekki, siin kalad lendavad, ei ela vees neil õhtul akna taha panen pekki las loomad näevad, siin on rikas mees. Kõik päevad sarnased kui neegrid kõrbes kuid kas ei paista sealt Ameerika nüüd meeskond ruttu laevalaele ritta paar sõna ütlen lõpetuseks ikka “You all are free to leave, except the girl!” Ma võtsin kaasa oma tõmmu plika ja lasin laeval minna tuldud teed “Kas tüdruk tead seepaik on siin Ameerika ja mina sinu miljuneer. Kas tead, et oled hakand mulle silma kas tead, et naine sa ja mina mees?” Ning kohe selgeks sai et teadis ikka ja tegi igasugu hulle trikka “Oh darling, happy days will now begin!”

105


On õhtuks kanda kinnitada vaja ma läksin uurima kust osta saan üks pilvelõhkuja või lihtsalt maja, kust hästi ära paistaks ookean. Ma jooksin rõõmsalt mööda liivast randa - nüüd algab elu uus, kõik valla teed. Kuid samma kohta välja jõudsin ikka, kus juba ootas mind mu tõmmu plika ja ütles naerdes -”Make me love again!” Oh darling, happy days are here again.

106


Mis värvi on armastus Su huultel nii värskelt, kui juunis punetab maasikavärv. Su juuksed on puravikpruunid, silmad kui sinine järv. Neid värve ma näen, neid värve ma tean, neis laulugi kokku sean ... Kuid mis värvi on armastus, kes seda teab? Mis värvi on armastus? Kui teaks, küll oleks hea! Su aknad maaliksin kohe just seda värvi ma, et iga päev mu armastust siis näeksid sa, siis näeksid sa. Mürk-kollaseks muudab mind ootus, sinuta maailm on hall. Vaid igatsust leevendav lootus, särav kui hõbekristall. Neid värve ma näen … Öö purjetab mustaval laeval, tuleb siis päev mul näib, et roosaka pintsliga taevast värvimas koidukiir käib. Neid värve ma näen …

107


Mu isamaa armas Mu isamaa armas, kus sündinud ma, :,: Sind armastan ma järjest ja kiidan lauluga! :,: Ei seedrid, ei palmid ei kasva me maal; :,: Kuid siiski kenad männid ja kuused, kased ka. :,: Ei hõbedat, kulda ei leidu me maal; :,: Kuid viljakandvat mulda on küllalt igal pool. :,: Oh õitse veel kaua, mu isade maa! :,: See maa, kus palju vahvust ja vaimuvara ka! :,: Su hooleks end annan ja truuks sulle jään :,: nii kaua, kui kord suren ja oma hauda lä’en! :,:

108


Muinaslugu muusikas Kõik, mida mulle ütlesid tol õhtul, kui muusika mu hinges kõlas see. Nüüd, mil muusikat ma kuulma juhtun, meenud sina minule. Üht muinaslugu muusikas ma kuulen ja sina seisad unelmais mu ees. Ning laulmas iga tund ma leian end, sest muusika ja sa, ma mõlemasse armund. Teeb muusika mind vahel kurvameelseks ja süda on nii tulvil igatsust, et laulmas iga tund ma leian end, sest muusika ja sa, ma teisse armund. Olla nii ei või, kuigi seda räägivad kõik. Kas tõesti on siis mõttetu see, kui igatsed sa kuud, mis särab läbi öö? Muusika ent siiski trööstib mind ja ütleb, et ma varsti kohtan sind. Nüüd laulmas iga tund ma leian end, sest muusika ja sa, ma teisse armund.

109


Mul meeles veel meloodia Mul meeles on veel suveteed, kus käsikäes kord käisime ja uduloor, mis varjas järveveed. Mul meeles veel on kuldne kuu ja õieehtes toomepuu ja huuled soojad paitamas mu suud. Aeg nii kiiresti läeb, möödub pea talv ning kevad on käes. Ammu pole sind näi’nd, seda ei tea, kuhu sa jäid. On meeles mul meloodia, mis tollel õhtul laulsid sa, kui seda kuulen, meenud mulle taas.

Mullu mina muidu karjas käisin Mullu mina muidu karjas käisin, mullu mina karjas käisin. Ai! tillukene vellekene, kuldani, kaldani, mullu mina karjas käisin. Tegin mina pilli pajukoorest, pilli tegin pajukoorest. Ai! tillukene vellekene, kuldani, kaldani, pilli tegin pajukoorest. Istusin siis mättale mängimaie, puhuma siis pillilugu. Ai! tillukene vellekene, kuldani, kaldani, puhuma siis pillilugu. Salakesi kuulas minu mängu karjapõlve kaunim neiu. Ai! tillukene vellekene, kuldani, kaldani, karjapõlve kauneim neiu.

110


Musketäride laulud В дорогу! Бургундия, Нормандия, Шампань или Прованс Куда бы ни унес вас верный конь, При вас мой меч фамильный И песенка при вас: Где подлость, там схватка, Два слова и перчатка, Пока еще жива Гасконь. Бургундия, Нормандия, Шампань или Прованс, Эфес почаще грейте о ладонь. Дай бог, чтоб эта песня Была, мой друг, про вас: Где подлость- там схватка, Два слова и - перчатка, Пока еще жива Гасконь.   Благославляю вас в дорогу, Во след врагам всегда найдутся и друзья. Деритесь там, где это можно, слава богу. И уж конечно там деритесь, где нельзя.   Бургундия, Нормандия, Шампань или Прованс, И в ваших жилах тоже есть огонь, Но умнице фортуне, Ей-богу, не до вас, Пока на белом свете Есть Гасконь!

111


Песенка мушкетеров Поpа, пора порадуемся на своем веку Красавице и кубку, счастливому клинку Пока, пока, покачивая перьями на шляпах Судьбе не раз шепнем - мерси боку Опять скрипит потертое седло И ветер холодит былую рану Куда вас, сударь, к черту, занесло Неужто вам покой не по карману   Нужны Парижу деньги , се ля ви А рыцари ему нужны тем паче Но что такое рыцарь без любви И что такое рыцарь без удачи

112


Друзья Hа волоске судьба твоя, Враги полны отваги, Но, слава богу, есть друзья, Но, слава богу, есть друзья, И, слава богу, у друзей есть шпаги. Когда твой друг в крови, А ля гер ком, а ля гер(о), Когда твой друг в крови, Будь рядом до конца. Но другом не зови, На войне, как на войне Но другом не зови, Ни труса, ни лжеца.   И мы горды, и враг наш горд, Рука, забудь о лени! Посмотрим, кто у чьих ботфорт, Посмотрим, кто у чьих ботфорт, В конце концов согнет свои колени.   Противник пал, беднягу жаль, Но наглецы не сносны, Недолго спрятать в ножны сталь, Недолго спрятать в ножны сталь, Но гордый нрав не спрячешь в ножны.

113


История Атоса “ ... любовь - это лотеpея, в котоpой выигpавшему достается смеpть! Повеpьте мне, любезный д’Аpтаньян, вам очень повезло, что вы пpоигpали. Пpоигpывайте всегда - таков мой совет...” Hевесте гpафа де Ля-Феp Всего шестнадцать лет. Таких изысканных манеp Во всем Пpовансе нет: И дивный взоp и кpоткий нpав И от любви как пьяный гpаф...    Есть в гpафском паpке чеpный пpуд, Там лилии цветут, Там лилии цветут. Цветут...   Hевеста гpафа де Ля-Феp Становится женой. И в честь гpафини де Ля-Феp Затpавлен звеpь лесной. Охота в лес, тpубят pога, Супpуги мчат к pуке pука...   Hо что с женой, помилуй бог - Конь pухнул сгоpяча. И гpаф, чтоб облегчить ей вздох, Рвет ткань с ее плеча, И платье с плеч ползет само, А на плече гоpит клеймо!    Палач-то был мастак и вот Там лилия цветет, Там лилия цветет. Цветет.   Что ж гpаф? Hе муж и не вдовец? Обоих в омут ... и конец!

114


Пьриятно вспомнить в час заката Приятно вспомнить в час заката Любовь, забытую когда-то. Полезно вспомнить в час рассвета Слова забытого поэта. Щедра к нам, грешникам, земля. А небеса полны угрозы. И что- то там еще тра- ля- ля- ля.... Перед грозой так пахнут розы.   Мы знаем все, ведь мы не дети, Опасно жить на белом свете. Но как не жить на свете белом, Коль любишь жизнь душой и телом.   Щедра к вам, грешникам, земля А небеса полны угрозы. Кого-то там еще тра- ля- ля- ля.... Перед грозой так пахнут розы

115


Mustlase elu Oo millal saaksin ma mustlasena maailmas ringi veel rännata. Nii vabalt rõõmus ei ole keegi, kui loodusrüpes on mustlane. Kus elu looduslik ja päiksepaistega ma olen õnnelik vaid sinuga. Ma mustlaskombel maailmas rändan ja otsin õnne. Kus asub see? Sageli metsades hulkudes meenub mul mustlase muretu elu, milles nii palju on võlu ja nii palju romantikat.

Mutionu Elas metsas muti-onu, keset kuuski noori, vanu, :,: Kadakpõõsa juure all eluruum tal sügaval. :,: Kutsus kokku külalisi, karvaseid ja sulelisi, :,: Lendas vares, harakas, kull ja kaaren nupukas. :,: Vantsis uhkelt karuvana, veeres siili okaskera, :,: Jänes nudi sabaga, orav kikkis kõrvaga. :,: Joostes tuli reinuvader, hiljaks jäi veel põhjapõder, :,: Siis kõik lauda istusid, pidurooga maitsesid. :,: Karu imes mesikooki, jänes rüüpas kastejooki, :,: Kaaren karumarju sõi, kull see kurejooki jõi. :,: Põder limpsis samblasuppi, orav näris käbijuppi, :,: See oli päise päeva a’al pilla-palla pillerkaar. :,:

116


Mõtisklus Laine laine järel randa kandub, sääl siis jõuetuna liiva vaob nagu lubadus, mis kergelt antud, nagu tõotus petlik, mis kaob. :,: Igas hetkes peitub head ja halba, sääl, kus lõpeb, seal ka algab tee. Meri kustutab kord jäljed kaldalt, aga hinges püsivad need. :,: Kostab sosin üle vaikse mere, suurel kivil käsi hoiab kätt. On see kohtumise rõõmus tere või ehk nukker hüvastijätt. :,: Igas hetkes …

Naerata On arm meil möödunud ja ees nüüd lahkumine. Kas tõesti loodad sa, et õnn on igavene? Las meeldiv mälestus meil möödund päevist jääb, sest lahkuda ju saab ka sõpradena, armas. Seepärast naerata nüüd jälle sa, naerata nagu eile armas Pisarad nüüd kuivata, naerata, onn ei ole kaugel. Kui hinges on üksindus ja südames igatsus, siis möödund õnne meenuta naerata, naerata. Kui vahel tunned sa end veidi üksikuna, siis tea, et möödub see-taas saad sa rõõmu tunda. Kui silmis pisarad kõik pühi ara nad, su kaunid silmad on ju naeratuseks loodud. Seepärast …

117


Nagu merelaine Ma saabun salaja kui laine, mis randa merevaiku viib ja mere maik mu huulte peal on maine, kuid rõivas võbeleb kui tiib. Olla võin kui jää või tulikuum, su kõigi unistuste tuum ja valgel ööl ka varjust truum. Enda nii sulle tõin ma, kuigi tean, et homme võin ma muutuda vaid nimeks sinu suul. Ja muutun samuti kui laine, mis piire millekski ei pea. Sa oled mees ja mina olen naine, tean mõnda, mida sa ei tea. Olla võin … Ma olen nagu päev, sa öö. Üks meri, teine on kui maa. Kui palju tundeid mahub meie vahele. Aimata ei suuda keegi, muutub meri, muutub maa.

Olla võin …

Need on kauged hallid rajad Need on kauged hallid rajad musta mure taeva all, rasked katsumuste ajad käia karmil võitlejal.

Nii pikk, nii pikk on võitlejal tee kaugele kodu poole minna, kuid musta muretaeva all kui raske ka ei oleks tal, ta jõuab, ta jõuab sinna.

Veel ei leidu kuskilt varju, ümberringi tuulte ulg, pikki orge, künkaharju paiskub vastu surmatuld.

Nii pikk ...

Jäävad mitmed külma hange, märga mulda sellel teel, aga mitte kõik ei lange, paljud koju saavad veel.

118


Nii ajaratas ringi käind Nii ajaratas ringi käind, me kaunid päevad mööda läind, :,:meil tuleb lahkuda.:,: Meid lahkumine kurvaks teeb ja süda põues nukralt lööb :,:ja hinges raske mul:,: Laul ilule meid kokku tõi ja südamed meil loitma lõid. :,:Jää sõbraks laulule:,: Ja edasi meid viib me tee. Et õnnerikkalt kulgeks see, :,:õnn kaasa, sõbrake:,:

Noorus on ilus aeg Pea õits’vad lilled, pea õits’vad roosid, pea õitseb lill - ära-unusta-mind. :,: Ma ütlen veel üks kord - noorus on ilus aeg, noorus ei tule iial tagasi. :,: :,: Ei tule, tule ta, iial ei tule ta, noorus ei tule iial tagasi. :,: Meil kasvab viinapuu ja sel on marjad, neist voolab välja magus vein, :,: Ma ütlen veel üks kord jne. :,: Ma armastan neidu, kes mull’ nii armas, teda ajaviiteks armastan. :,: Ma ütlen veel üks kord jne. :,:

119


Nõia elu Inimestel elu igav, haldjail hallivõitu. Nõia elul sel on võlu, laskem luuasõitu! Nõia elu, nõia elu, see jah on kõige parem! Ah, kui hea on olla nõid kui sa vaid õppind oled. Nõia elu, nõia elu, see jah on kõige parem! Ah, kui hea on olla nõid, kui sa õppind oled. Inimene tõuseb vara, ta on tööde ori. Nõial kratt toob koju vara, kulda on meil kui pori. Nõia elu, nõia elu ... Nõidund ma ja uurind veidi, kübara saan potist. Aga tip-top ballikleidi nõiun jahukotist. Nõia elu, nõia elu ... Teiste mured meile kama, klõbistame sõrgu. Aga pärast maiset jama põrutame põrgu. Nõia elu, nõia elu ...

120


O sole mio Che bella cosa ‘na jurnata’e sole, n’aria serena doppo ‘na tempesta pe’ ll’aria fresca pare gi´â’na festa Che bella cosa ‘na jurnata’e sole, Refr. Ma n’atu sole cchiu bello ohimç ‘o sole mio sta n’fronte a te, ‘o sole, ‘o sole mio, sta n’fronte a te, sta n’fronte a te.

Oh milleks meile vaja :,: Viina joo kui noor veel oled sa, küll vanaduses aega on karskust pidada :,: . Oh milleks meile vaja seda ämmamoori maja selle pummeldame maha, lähme metsa elama :,: Suitsu tee kui noor veel oled sa, küll vanaduses aega on kopse ravida :,: Oh milleks meile vaja ... :,: Litsi löö kui noor veel oled sa, küll vanaduses aega on nunna mängida :,: Oh milleks meile vaja ... :,: Lapsi tee kui noor veel oled sa, küll vanaduses aega neid üle lugeda :,: Oh milleks meile vaja ...

121


Olgu jääv meile päike Suur päiksesõõr, all taevakaar. Nii näeme joonistust poisil. Kõik valmis teeb, siis lihtsalt veel alla ta kirjutab read: :,: Olgu jääv meile päike, olgu jääv meile taevas, olgu jääv meile ema, olgu jääv minu rõõm! :,: Truu sõber hea, mind usu sa, rahvad kõik ihkavad rahu. On aastaid meil kolmkümmend viis, kindlalt ka kordame siis: :,: Olgu jääv meile päike … Ei vaenujõud, ei sõjaõud poegadel surma või tuua. Jääb päikseleek, jääb õnnetee. See on me kõikide püüd: :,: Olgu jääv meile päike …

Oi külad, oi kõrtsid Oi külad, oi kõrtsid, mu noorus, mu võlu, kus parimad piigad, kus pudeliõlu, kus suveöid kaunistas kiikede kägin, kus pille ja pisaraid kuulsin ja nägin. Oi külad, oi kõrtsid, kust hulkusin läbi, kus ühtaegu tunda sain uhkust ja häbi, kust maantee viis määda, kust redel viis lakka, kus armastus algas, kus haledus lakkas. Oi külad, oi kõrtsid, mu noorus, mu võlu, kus piimased piigad, kus õhtune õlu, kus laulsid ja langesid sõbrad ja velled. Aeg möödub ja muudab veel kaunimaks selle.

122


Oo buršihiilgus endine Oo burši hiilgus endine, miks kuskil sind ei taba? Ei sina enam uuene, aeg kuldne, vapper, vaba. Ma vaatan ümber asjata, sa oled kadund jäljeta. :,: O, jerum, jerum, jerum, que est mutatio rerum. :,: Kuid burši mütsi katab tolm ja riismetes ta lagi. Ka mõõka söönud rooste helm ja kustunud ta vägi. Kommerši laul on kaugenud, rapiiri löögid raugenud. :,: O, jerum ... :,: Kus on need, kes õigelt teelt ei kõikund ega langend? Kes veinis, rõõmus tõstis meelt kui Kalev olid kanged. Nad läksid longus nägusi vilistlasmaale tagasi. :,: O, jerum ... :,: Sääl seab nüüd nukker ametmees üks kokku relatsioone, Ja teine õhkab õppetöös ning see teeb retsensioone. Üks sõimleb pattu higi sees ja too on mures ihu eest. :,: O, jerum ... :,: Üks õudsel pinnal hõõrudes veab piire, külvab iva, Ja teine hõõgub müüritöös ning see söeb tänavkiva. Üks suhkrut surub naeritest ja too teeb jõudu koseveest. :,: O, jerum ... :,: Kuid külmuda ei ilmaski või burši süda õige. Tões nagu praegu naljaski hää mõte üle kõige. On kadunud küll nooruskuum kui järele jäänd vana tuum :,: Ja seda hoidkem õige ning hoidkem üle kõige. :,: Seepärast, sõbrad, andkem käed, et elluksid kui enne Me vanad pühad sõprusväed, täis ustavust ja õnne. Ja tõstkem kannud, olgem hoos, kõik vanad buršid on veel koos :,: Ja truudus nagu enne ja truudus nagu enne. :,:

123


Peagi saabun tagasi su juurde Peagi saabun tagasi su juurde. Aastaid möödund. Teel ma kodu poole. Tean, et mind sa ootad, kohtuda veel loodad – lahkudes nii ütlesid mul sa… Peagi saabun tagasi su juurde. Astume koos ellu jälle uude. Lakkavad siis ohked, igatsused rohked – õnn jääb meie majja elama. Ma täna unelen õnnest, mis saabub, ootel on kogu mu meel. Homme siis süda las joobub, kohates sind jälle eluteel! Peagi saabun tagasi su juurde. Tervitusi viigu sulle tuuled. Öelgu sulle seda, mida tunneb süda – tagasi su juurde saabun ma.

Песенка крокодила Гены Пусть бегут неуклюже Пешеходы по лужам, А вода - по асфальту рекой. И неясно прохожим В этот день непогожий, Почему я веселый такой. Я играю на гармошке У прохожих на виду... К сожаленью, день рожденья - Только раз в году. Прилетит вдруг волшебник В голубом вертолете И бесплатно покажет кино. И, наверно, оставит Мне в подарок пятьсот “эскимо”. Я играю …

124


Песня про зайцев В темно-синем лесу, Где трепещут осины, Где с дубов-колдунов Облетает листва, На поляне траву Зайцы в полночь косили И при этом напевали странные слова: А нам все равно, а нам все равно, Пусть боимся мы волка и сову. Дело есть у нас - в самый жуткий час Мы волшебную косим трын-траву. А дубы-колдуны что-то шепчут в тумане. Из поганых болот чьи-то тени встают Косят зайцы траву, трын-траву на поляне И от страха все быстрее песенку поют: А нам все равно, а нам все равно, Пусть боимся мы волка и сову. Дело есть у нас - в самый жуткий час Мы волшебную косим трын-траву. А нам все равно, а нам все равно, Твердо верим мы в древнюю молву: Храбрым станет тот, кто три раза в год В самый жуткий час косит трын-траву. А нам все равно, а нам все равно, Станем мы храбрей и отважней льва. Устоим хоть раз в самый жуткий час Все напасти нам станут трын-трава.

125


Песня друзьеи Ничего на свете лучше нету, Чем бродить друзьям по белу свету. Тем, кто дружен, не страшны тревоги, Нам любые дороги дорóги! (2 korda) Мы своё призванье не забудем – Смех и радость мы принёсем людям. Нам дворцов заманчивые своды Не заменят никогда свободы! (2korda) Наш ковёр – цветочная поляна, Наши стены – сосны-великаны. Наша крыша – небо голубое, Наше счастье – жыть такои судьбою!

126


Pistoda laul Ühel seikleval priiuserüütlil olgu pistoda alati vööl. või peitku ennast hoopis ta põues, sest nii on kindlamgi veel. See relv on ka imelik talisman, mis hoiab sind päeval ja ööl. ja lõikab läbi kõik kütked, kütked, millesse satud sa teel. Ta jätab terveks, terveks vaid kütked, mis hoidmas teda sinu vööl. neid kütkeid tema läbi ei lõika, sest nii on kindlamgi veel.

127


Politruk See oli muistsel a´al, kui vabariik me maal ja venelasel kitsaks jäi omal maal. :,: Oh-oi-oi-aa, ti-ral-lal-laa ja venelasel kitsaks jäi omal maal.:,: Neil elust kõrini ja meri põlvini ja unes nemad nägid ainult Stalinit. :,: Oh-oi-oi-aa, ti-ral-lal-laa ja unes nemad nägid ainult Stalinit. Siis tulid punaväed kui ehtsad kaltsumäed ja kaasas nendel oli politruk. :,: Oh-oi-oi-aa, ti-ral-lal-laa ja kaasas nendel oli politruk. :,: Siis metsa läksin ma ja metsa läksid sa, et saaks neid politrukke küttida. :,: Oh-oi-oi-aa, ti-ral-lal-laa et saaks neid politrukke küttida. :,: Siis püssi võtsin ma ja püssi võtsid sa, et saaks neid politrukke lasta ka. :,: Oh-oi-oi-aa, ti-ral-lal-laa et saaks neid politrukke lasta ka. :,: Ma ise vait kui sukk, mu püss on vait kui sukk, aga põõsa taga krabistab politruk. :,: Oh-oi-oi-aa, ti-ral-lal-laa aga põõsa taga krabistab politruk. :,: Siis paugu panin ma ja paugu panid sa ja kogupaugu raibetele korraga. :,: Oh-oi-oi-aa, ti-ral-lal-laa ja kogupaugu raibetele korraga. :,: Ma ise vait kui sukk, mu püss on vaid kui tukk ja põõsas on vait ka politruk. :,: Oh-oi-oi-aa, ti-ral-lal-laa ja põõsas on vait ka politruk. :,: Siis naha võtsin ma ja naha võtsid sa ja viisime ta Stalinile parkida. :,: Oh-oi-oi-aa, ti-ral-lal-laa ja viisime ta Stalinile parkida. :,: Sain vatikuue ma ja lubjavildid sa ühes nende sõprade täidega. :,: Oh-oi-oi-aa, ti-ral-lal-laa ja sõit läks Siberisse lauluga. :,:

128


Puhu tuul Puhu tuul, ja tõuka paati, aja Kuramaale mind! Kura ema oma tütre lubas kodukanaks mull’! Lubas küll, ei annud aga, nimetas mind joomariks! Nimetas, et purjus pääga varsa sõitnud vaeseks ma. Kus ma joonud kõrtsi kuivaks? Varsa vaevand millise? Oma raha eest ma joonud, sõitnud oma varsaga. Puhu tuul, ja tõuka paati, aja Kuramaale mind! Kura ema oma tütre lubas kodukanaks mull’

Põgene, vaba laps Üle kõige on maailmal vaja üht vaba last, üht vaba last, kes midagi pole kuulnud heast ega kurjast, ei heast, ei kurjast. Ega viitsi mõeldagi püüdjate paelust, kuid püüdjail on vaja just vaba last. Põgene, vaba laps, see on ainus võimalus! Põgene, vaba laps, vii peitu maailma vabadus, kuni veel sa vähegi suudad, kuni veel sa vähegi loodad, vähegi hoolid! Põgene vaba laps! Vägivald armastab vabadust, tahab ta võita ja vallutada, vägivald igatseb vabadust enda najale kallutada. Vägivald armastab vabadust, armastab vabadust… Põgene vaba laps! Põgene, vaba laps …

129


Põhjamaa Põhjamaa, me sünnimaa, tuulte ja tuisuööde maa range maa ja kange maa, virmaliste maa. Põhjamaa, me sünnimaa iidsete kuuselaante maa lainte maa ja ranna maa, sind ei jäta ma. On lumme uppund metsatalud, vaiksed taliteed, nii hellad on su aisakellad, lumel laulvad need Põhjamaa, me sünnimaa, karmide meeste kallis maa taplemiste tallermaa püha kodumaa. Põhjamaa, me sünnimaa hinges sind ikka kannan ma kaugeil teil sa kallis meil sind ei jäta ma.

Quando, quando Ütle millal tuled sa? Ütle, quando, quando, quando? Tuled siis, kui lumi maas, või kui kevad tärkab taas? Ütle, millal on see päev? Ütle, quando, quando, quando? Kas sind suvepäikse käes või siis sügiskullas näen? Mind nii õnnetuks teed, kui ei vasta mul sa. Sinu hääles on naer – tuled siis, kui selleks aeg! Ütle, millal – ole hea! Ütle, quando, quando, quando? Sa ei tea, kuid mina tean: küllap tuled õige pea!

130


Que sera sera When I was ust a little girl, I asked my mother what will I be? Would I be pretty, would I be rich? Here’s what she said to me: Que sera sera, what ever will be, will be, The future’s not ours to see, que sera sera, What will be will be, When I grew up and fell in love, I asked my sweetheart, what lies ahead? Will we have rainbows day after day? Here’s what my sweetheart said: Que sera sera … Now I have children of my own, they ask their mother, what will I be? Would I be handsome, would I be rich? I tell them tenderly: Que sera sera…

Rahalaul :,:Otsi lolli ,kes ei kardaks kolli, kui on kollil rahamaitse suus. Raha mängib elus põhirolli. Raha see on õnn ja armastus:,: Kõrged mõtted see on puhas möga, pole ilu ilma rahata. söö ja maga, sarvevahet süga — ega elult muud ei taha ka. :,:Otsi lolli ,kes ei kardaks kolli ... :,: Raha võim on suur ja igavene, elu lühikene -raha pikk. Kel on vähe või on natukene, sellel puudub helge ... sellel puudub helge tulevik.

131


Rahu Vaikusse, valgusse, puhtusse minna suudan, kui ületan enda. Sinusse usun kui kindlasse linna, ära siis minema lenda. Kõik, mida tunnen pean vaikima maha. Sina... sina vaid vaikuses kajad. Tahan ja tahan nüüd taevaste taha, küllap siis seda on vaja. Tahan ja tahan nüüd taevaste taha, selleks mul sindki on, selleks mul sindki on vaja! Mul on su ilu vaja, mul on su elu vaja, mul on su hinge vaja, sinu ilu vaja, sinu rahu vaja mul on Mul on su ilu vaja, mul on su elu vaja, mul on su hinge vaja, sinu ilu vaja, sinu rahu vaja mul on

Rahvahulgad, tulge kokku Rahvahulgad, tulge kokku Emajõe kaldale! Tahad tunda õiget rõõmu, anna käed minule! Vaiksel Emajõe kaldal ainult tahan elada, Ilusamad eluaastad veedan Taaralinnas ma. Meelitagu teised linnad toreduse, iluga, Lõunamaade haljad aasad, Lõuna-ööd, Itaalia: Vaiksel Emajõe kaldal ainult tahan armasta’, Ilutseva silma sära ütleb: “Siin võid armasta’!” Otsas kui on elupäevad, otsas kui on ilus arm, Vaiksel Emajõe kaldal kaevake mul vaikne kalm. Vaiksel Emajõe kaldal ainult tahan surra ma; Seal, kus õnne jätkub hulgal’, seal on ilus puhata!

132


Raindrops Keep Falling On My Head Raindrops are falling on my head And just like the man who’s feet are too big for his bed, Nothing seems to fit, Those raindrops are falling on my head, they keep falling So I just did me some talking to the sun, And I said I didn’t like the way he got things done, Sleeping on the job, Those raindrops are falling on my head, they keep falling But there’s one thing I know, The blues they sent to meet me won’t defeat me. It won’t be long ‘till happiness steps up to great me. Raindrops keep falling on my head, But that doesn’t mean my eyes will soon be turning red. Crying’s not for me, cuz I’m never gonna stop the rain by complaining Because I’m free, nothing’s worrying me

Rannalinna restoranis Rannalinna restoranis unises ja uhkes :,: Üle mitme setme aasta lõbus lööming puhkes :,: Keegi oli kellelegi pakkund oma pruuti :,: Sõber oli lihtne hing ja nalja tõena pruukis :,: Asi tuli avalikuks aga üpris hilja :,: Siis kui neiu oli paisund võõrast ihuviljast :,: Pulmad peeti restoranis unises ja uhkes :,: Peigmees vaene vagusasti varjas meelehärmi :,: Peldikus ei pidand vastu nähes naervat sõpra :,: Võttis põuest noa ja torkas surnuks tolle tõpra :,:

133


Rikas ja vaene Kes on rikas, see vaid praadi süüa leegib, kes on vaene, see küll vesist suud vaid pühib, Kes on rikas, punab näost kui kirsimari, kes on vaene, see on kuiv kui surmavari. Aga mulle siiski ükstaskõik on see, ei mu rõõmsat südant miski kurvaks tee! Kes on rikas, julgeb tõde näkku öelda, kes on vaene, julgeb sellest ainult mõelda. Kes on rikas, pahvib sigarit nii magus, kes on vaene, imeb vaikselt pinutagust. Kes on rikas, sõidab autos, lüües laulu, kes on vaene, see vaid lisab kondiauru. Kes on rikas, sellel siid ja samet seljas, kes on vaene, sellel küünarnukk on paljas. Aga mulle siiski ... Kes on rikas, kannab seemisnahast kingi, kes on vaene, vantsib paljajalu ringi. Kes on rikas, selle jaoks kõik uksed valla, kes on vaene, lendab tihti trepist alla. Kes on rikas, seda iga naine ihkab, kes on vaene, see vaid igatsedes õhkab. Kes on rikas, julgeb abikaasat petta, kes on vaene, see jääb selles suhtes hätta. Aga mulle siiski ... Kes on rikas, võidab kohtus kõik protsessid, kes on vaene, tasub kongis kõik ekstsessid. Kes on rikas, teeb küll sageli pankrotti, kes on vaene, talle puistama peab kotti. Kes on rikas, see ju uhkes lauas praalib, kes on vaene, seda paha tuju klaarib. Kes on rikas, läheb hauda kätel kantud, es on vaene, läheb käru peale pantult. Aga mulle siiski …

134


Rohelised niidud Kord olid niidud rohelust täis, pilv taevavõlvist vaid harva üle käis. Peegeldus päike jõe suveselges vees :,: niitude vahel, kus kulges meie tee. :,: Niitudelt päike on kadunud nüüd, nukrana kaigub veel sügislinnu hüüd. Vingudes ruttab seal vihur üle mäe ning ega meidki seal keegi enam näe. Kus on me elu ja kus on meie arm? Ei ole süüdi ja tõesti ma ei tea, mille peale lootma või mõtlema ma pean. Oh, sa katki lõid mu unistused kõik, võtsid kogu õnne, mille kaasa tõid. Siiski ma ootan kevadet uut, niitude haljust ja paljut-paljut muud. Loodan, et tõesti sa ühel päeval siis lõplikult tuled, sest süda nõuab nii. Niitude vahel siis taas kulgeb me tee...

135


Rändaja õhtulaul Ma kõnnin hallil lõpmata teel kesk nurmi täis valmivat vilja, ma kõnnin ja kõnnin otsata teel, ju lapsena teesid armastas meel — teed laulavad õhtul hilja. Need teed, kuis on nad nii kõvad kui keed, need otsata kutsuvad jooned, — ma kõnnin ja kõnnin, teed kõvad kui keed, nii hallid ja tolmused kõik need, need rändaja eluhooned. Ju lapsena teesid armastas meel, ju lapsena kuulda tee juttu — ju lapsena kõndi armastas meel, oma laulu nii laulda hallil teel, kui polekski ilmas ruttu. Tund hiline nüüd, laulab lõpmata tee — meel igatseb tolmuta randa, tund hiline, tee kõva kui kee, mind hoiab kui mõrsjaks enesele — ei siiski saa pärale kanda. Ma kõnnin hallil lõpmata teel kesk nurmi, täis valmivat vilja, ma kõnnin ja kõnnin otsata teel kui teede laul, tee helisev meel, ja kõik on nii õhtul hilja.

136


Saaremaa valss Seal laupäevaõhtuselt lõhnavad kased, kui nendesse vajutad hõõguva näo. Ja pühapäev hinges sind uskuda laseb, et õnne vaid kauguses kukuvad käod. Oh, keeruta, lennuta linalakkneidu, kel silmist nii kelmikaid sädemeid lööb! Ei sellist küll maailmas kusagil leidu kui Saaremaa heinamaad juunikuu ööl... Ei sellist küll maailmas kusagil leidu kui Saaremaa heinamaad juunikuu ööl. Ning hämaras toomepuu lumena valev on sinule hõiskavaid ööbikuid täis... Miks muidu su huuled ja õhetav pale nii õunapuuõiele sarnane näib! Oh, keeruta … Oi, Saaremaa niitude kastesed süled, öövaikuses lauludest helisev nurm! On pilvedest helendav taevas su üle, ja kirgliku suudluse esmane hurm! Oh, keeruta … Just sellisel heinamaal peamegi pidu, kus hämarik koidule ulatab käe. On kõikide mõtteid ja toiminguid sidund see tööde ning rõõmudeküllane päev. Oh, keeruta, kudruta kavalat juttu kuldtärniga nooruke sõjamees sa. Me ööd on nii valged ja kuluvad ruttu, et linalakkneidu sa püüda ei saa. Me ööd on nii valged ja kuluvad ruttu, et linalakkneidu sa püüda ei saa.

137


Sauna taga tiigi ääres Sauna taga tiigi ääres mängis Miku Manniga, püüdsid väikseid konnapoegi lõhkilöödud panniga. “Kuule Manni,” ütles Miku, “eks see ole kena konn? See vist selle suure konna väike sugulane on?” “Rumal Miku,” vastas Manni, “ei see ole päris konn: suurel konnal neli jalga, sellel ainult saba on.”

Seal, kus lõpeb asfalt Seal, kus lõpeb asfalt, seal ootad mind, kallim, seal su süda mulle, jah mulle vaid lööb. Kuid me vahel miilid on pikad ja hallid, meie vahel seisavad vaesus ja töö. Olen sõidus päeval ja tähtede valgel, loojangute lõõsas ja puhkevas aos. Kuid, kus lõpeb asfalt, seal vaevaselt algab põhjatute mülgaste lõputu kaos. Eile sõber läks ja jäigi teele, täna võib see saatus leida mind. Tuleta siis hetkeks veel kallim meelde, seda, et ma embasin mõtteis sind. Väsimuse uim võtab võimust ja painab, vähened nii aeglaselt sõidetud maa. Kuid mind hoiab uinumast lootus, mis aimab — seal, kus lõpeb asfalt, seal ootad mind sa.

138


Seal väiksel Balti merel Seal väiksel Balti merel üks väike Kihnu saar. Minu igatsus tema järel, mil ükskord sinna saan. Las laines möllab torm tuul puhub purjesse Laev lendab täies vaardis rind vahutab tal ees Sina väike Kihnu neiu, ei ütle mina sul muud. Sina ikka minu neiu, sul kuumalt annan suud. Las laines ... Kui täna mul puudub raha, olen rahul sellega Joon vanad püksid maha, küll homme uued saan Las laines ...

139


Seasons In The Sun Good bye to you my thrusted friend, we`ve known each other since we were nine or ten; Together we climbed hills and trees, learned of love A B C; Skinned our hearts and skinned our knees. Good bye my friend it`s hard to die, when all the birds are singing in the sky Now that the spring is in the air pretty girls are ev’`ry where, think of me and I`ll be there We had joy, we had fun, we had seasons in the sun, But the hills that we climb were just seasons out of time. Goodbye papa please pray for me, I was the black sheep of the family,’ You tried to teach me right from wrong, too much wine and too much song, Wonder how I got along. Goodbye papa it’s hard to die, when all the birds are singing in the sky, Now that the spring is in the air, little children everywhere, When you see them I’ll be there. We had joy we had fun we had seasons in the sun, But the wine and the song like the seasons out of time. Goodbye Michelle my little one, you gave me love and helped me find the sun, And every time that I was down, you always come around and Get my feet back on the ground, Goodbye Michelle it’s hard to die, when all the birds are singing in the sky, Now that the spring is in the air, with the flowers everywhere, I wish that we could both be there. We had joy we had fun we had seasons in the sun But the stars we could reach were just starfish on the beach

140


See viis See viis haaras mind, see viis võlus mind, see viis võitis mind, kui esmakordselt kuulsin laulmas sind Sind nägin päiksena lavalt paistmas, sind terve saalitäis mõttes mõistmas, su laulu lõhna ja mõtet haistmas, ainult ma ei mõistnud sind. Ka mina püüdsin sust aru saada, ei tahtnud teistest ma maha jääda, kuid laulu mõte läks minust mööda, ainult viisi jagas pea See viis haaras mind … Võibolla laulsid sa armurõõmust, võibolla väikesest veinisõõmust, võibolla ühtegi mõttejäänust, selles laulus polnud sees. Kui puuga oleks ma pähe saanud, ei ühtki sõna mul meelde jäänud, kuid sellest viisist ei küllalt saanud, sina ise olid viis. See viis haaras mind … Nüüd olen aastaid su kõrval käinud, su häid ja halbugi külgi näinud, ei ole siiski sinust aru saanud, kõrvus ainult mul see viis. Su publikuks on nüüd toa täis lapsi, kes kuulavad sind nii vastu tahtmist, ei ole roose ei suurt aplausi, jäänud ainult on see viis. See viis haaras mind …

141


Seda paati pole tehtud linnuluust Seda paati pole tehtud linnuluust, kaared ise painutasin tammepuust. Ei ma pannud pilliroogu mastideks ega punapõllekesi purjedeks. Tugev mootor tuksub nagu süda tal, lained aga laksu löövad täävi all ja ta endas kannab kolme kanget meest, kes on läbi käinud mitme mere veest. Kõige noorema on üle-valla ramm, teine noota sisse laskma osavam, kolmas aga väga palju laule teab — kalad merest, kuuldes teda, tõstvad pead. Igaühel noorik randa maha jäi, igaühel kallim paadi vastas käib. Harva aga näen ma oma päiksekiirt, sest ta juba kuulus karjabrigadir. Aga ise on ta nagu kibe sool — ütle mulle: “Merest kehva kala tood. Rohkem kasu toovad minu kirjakud, kui su lahjad tursad, lestadkõversuud.” Oot, oot, oot, las tulgu kagutuuled vaid, siis toon sulle iludusi-angerjaid! Sihvakad ja sirged, sabakuubedes, tulevad ja kummardavad sinu ees! Oota, küll sa minu karja näha saad! Lõhed, laiad laugud otsas säravad, uimed helepunasega värvitud, küljed hõberahadega kirjatud!

142


Sepa laul Kui sirgusin veidi, siis arvas mu taat, et sepp sellest poisist ehk kuidagi saab. Nii meistriga ääsi ees kokku lõin käed ja algas mu esmane töömehepäev, oo-oo-oo, see oli nii.

Jaa-jaa-jah, kõll! Ees sädemeist põlenud põll, jaa-jaa-jaa, oi-oi-oi! Minust õpipoiss sai.

Et selliks ma saaksin, siis eksamitöö, sepp arvas, et jalust see maha mind lööb. Mul kirp anti rautada, ole vaid mees ja hüppajal parajad rauad sa tee, oo-oo-oo, see oli nii. Jaa-jaa-jah, kõll! Ees sädemeist põlenud põll, jaa-jaa-jaa, oi-oi-oi! Kirp rauad sai. Kord uusaastaöösel, kui märatses torm, mu ees seisis saatan nii sünge ja morn. Ta kurtis, et sakstel on häärberis ball, läeks tantsiks, kui rauad on kulunud all oo-oo-oo, see oli nii. Jaa-jaa-jah, kõll! Ees sädemeist põlenud põll, jaa-jaa-jaa, oi-oi-oi! Saatan rauad sai. Nüüd lõppegu, poisid, kõik naljad ja jutt, meil aega on vähe ja töödega rutt. Siin vankrile rehvid ja sahale tald, seal külvikul taldrikud viltu on all, oo-oo-oo, see oli nii. Jaa-jaa-jah, kõll! Ees sädemeist põlenud põll, jaa-jaa-jaa, oi-oi-oi! Tööpõld on lai.

143


Sigaretid ja viinad Kord oli mul naine ja natuke raha ja pisike majake mändide all. Kõik oli nii kena ja enese teha ja elu see veeres kui võõbatud pall.

Sigaretid ja viinad ja kirglised naised mu elu kõik tuksi on keeranud nad. Sigaretid ja viinad ja kirglised naised ei hauaski enam teist rahu ma saa.

Siis tuli üks sõber ja ütles, et lähme ja teeme seal kõrtsis üks mehine pits. Sest ajast see maailm on minule täpe, nii valusalt nüpeldab Issanda vits.

Sigaretid ja viinad …

Nüüd mullaga kaetud mu patune kere, üks rohtunud haud lebab mändide all. Oh mööduja, sulle ma ütlen sealt tere ja hoiatan tegemast kõike mis halb.

144


Sinilind Muinasjuttu sinilinnust rääkis mulle ema, kui ma olin väike ja uni vaevas mind. Siiski näib see vana lugu tuhatkordselt kenam nüüd, kus tunnen tõeliselt sind. Kui loojangul päev, ma mõttesse jään — otsima rändan üht sinilindu sel ööl. Ei uinuda saa, sest unelmais ma sinuga lendan, mu sinilind, koos sel ööl. Seal kujutlustiib meid kohtama viib saabuvaid aegu, mis teeksin küll ma kui tõesti sa tuleksid praegu? Lä’eb tund ja lä’eb tund ning oodates und unistan õnnestigatsen sind, minu sinilind.

145


Sinine vagun Aegamööda minutid nüüd kaovad kõik, ära looda, et neid kohtad veel. Eilsest kahju meil küll olla võib, parem siiski see, mis ootab eel. Teele, jah, teele nüüd rännutee jälle viib, terastee kauguses taevast toetamas. Igaüks, igaüks homses näeb helget teed, kihutab, kihutab vagun sinine. Asjata ehk solvasime sõpru häid, ajapikku seegi meelest läeb. Seiklusteta elu peagi tüütaks meid, rutta, vedur, ära seisma jää! Teele … Taevakarva vagun kärmelt mõõdab maad, hoogu iga ratas lisab veel. Ah, miks küll see päev nii ruttu otsa saab, miks ei kesta terve aasta see. Teele ..

146


Stosst an, Arminia lebe! Stosst an: Arminia lebe! Hurra hoch! Die Philister sind uns gewogen meist, sie ahnen im Burschen, was Freiheit heisst. Frei ist der Bursch! Frei, frei, frei ist der Bursch! Stosst an: Vaterland lebe! Hurra hoch! Seid der Väter heiligem Bunde treu, doch denkt der Nachwelt auch dabei! Frei ist der Bursch! Frei ist der Bursch! Stosst an: Frauenlieb lebe! Hurra hoch! Wer des Weibes weiblichen Sinn nicht ehrt, der hält auch Freiheit und Freund nicht wert. Frei ist der Bursch! Frei ist der Bursch! Stosst an: Männerkraft lebe! Hurra hoch! Wer nicht singen, trinken und lieben kann, den sieht der Bursch voll Mitleid an. Frei ist der Bursch! Frei ist der Bursch! Stosst an: freies Wort lebe! Hurra hoch! Wer die Wahrheit kennet und saget sie nicht, der bleibt fürwahr ein erbärmlicher Wicht. Frei ist der Bursch! Frei ist der Bursch! Stosst an: kühne Tat lebe! Hurra hoch! Wer die Folgen ängstlich zuvor erwägt, der beugt sich, wo die Gewalt sich regt. Frei ist der Bursch! Frei ist der Bursch! Stosst an: Burschenwohl lebe! Hurra hoch! Bis die Welt vergehet am jüngsten Tag, seid treu ihr Burschen und singet uns nach: Frei ist der Bursch! Frei ist der Bursch!

147


Su silmade sära Su silmade sära ei unune iial ja kus ka ei viibiks ma, taas tuleksin siia. . Sinuga koos nüüd olla võime, mu kallis. Sinuta mulle näib — kõik päevad on hallid. Las mööduda aastad, võib kaduda ilu, kuid armastus meile jääb – see on kogu elu. Sinuga koos nüüd olla võime, mu kallis. Sinuta mulle näib — kõik päevad on hallid. Ma palun sind veelgi, veelgi, veelgi, veel olla koos.

Suliko Otsisin su hauda ma siin, Südant vaevas valu ja piin. :,: Mõtlesin siis ma Sulikost — kurbus liiga ränk mulle on :,: Metsas, roosiõit nägin sääl, kastepisar hiilgas ta pääl. :,:Kurvalt hüüdsin ma Sulikod, kaugel kas nii õilmitsed sa? :,: Põõsa varjus helis’ mu viis, üle jõe kostis mu hüüd. :,: Küsisin talt ma: “ Suliko, kas sääl üle vee laulad sa?” :,: Puude ladvus sahises tuul, salus kõlas ööbiku laul. :,: Läbi vaikse öö heljus ta nagu ühes siin ma olen. :,: Mmmmmmmm...

148


Suudlus läbi jäätunud klaasi Hetke vaid mõni mälestus kestab. Kuid on neid, mida minna ei lasta. Küllap siis on meil väga neid vaja, sest nad leiavad aja, külastavad meid taas Hetke vaid mõni mälestus kestab, kuid on neid, mida minna ei lasta. Küllap siis meie vajame neid, sest nad tulevad taas, kas sa ootad või ei. Sajab akna taga laia valget lund veel õhtu eel. Ja ma äkki läbi jäätunud klaasi siis su silmi näen. Sina surud vastu külma klaasi suu ja mina ka. Nii jäälilled kõik me aknaklaasil siis sulavad. Hetke vaid … Sellest päevast saab nüüd õige mitu lund ja muudki veel. Tundub nagu oleks toona näinud und ma õhtu eel. Nüüd mu akna taga ulub jäine tuul ja kurb on meel, kuigi aken on just nõnda nagu siis lilledes, kuigi aken on just nõnda nagu siis lilledes. Hetke vaid …

149


Suveöö On palju luuletustes öid, neis iga hetk on nagu surematu leid Need ööd on avasilmi unistatud ööd, kus tuhas sädelevad kuldsed söed Need ööd on alati kui peod, kus leegiks kuumenevad igatsuste eod On palju luuletustes helisevaid öid — miks elus harva kohtab neid. Kuid suveöö, mis meile igiomaks sai. See suveöö ei loodud luulelennust vaid Siis sulle näis, et lausa lõputa on see, kuid mulle lühikeseks jäi me helgeim suveöö On palju luuletustes öid, mis nukrast kaugusest on vaimustanud meid Me nagu karnevali pääsmeid hoiaks käes, kuid ikka keelatud on sinna pääs Need ööd on eksideski head, neist tahaks rääkida, kuid vaikima neist peab On palju luuletustes imelisi öid, miks elus harva kohtab neid. Kuid suveöö, mis meile igiomaks sai. See suveöö ei loodud luulelennust vaid Siis sulle näis, et lausa lõputa on see, kuid mulle lühikeseks jäi me helgeim suveöö

150


Sõprade laul Sõbrad teiega on hea, aga elu samme seab — hakkan minema nüüd oma kitsast rada. Aeg vaid üksi seda teab, suures saladuses peab, kus on peidus minu saabumise sadam. Ja mu õnn võiks olla suur, kui te ükskord nähes kuud, mõtleksite siis ei rohkem ega vähem, kui et kurat teab mismoodi tal seal läheb.... Uusi sõpru, usun veel, leian tollel võõral teel, aga mäletate kuidas jõime viina? Kuis nii rõõmsaks muutus meel, kui kitarre ainus keel võis meid pikaks õhtuks unustusse viia. Ja mu õnn võiks olla suur ...

Sõlmi juustest lahti pael Sõlmi juustest lahti pael, heida põrandale see. Nagu leegi võbin lael, veel mu kõrval leba sa. Ära looda leida und, peagi hommik koitma lööb. Kingi mulle mõni tund, aita mööda saata, Olen halb või olen hea, kohut mõistma sa ei pea. Võtku homme mind või saatan, täna sõpra vajan ma. Maha jäänud eilne päev, homset kellad veel ei löö. Kurb on see, kui üksi jään, aita mööda saata öö.

151


Süda Süda, soovin, et su valik oleks vali. Kaalu, keda kallimaks neidudest pead — ära tee vaid mõtlematult seda! Süda, hinda ainult õiget üle kõige — neidu rõõmsatujulist, virka ja head, et ma võiksin armastada teda. Kaks korda enam meil õnne on siis, kaks korda kenam võib elu tunduda nii. Süda, hinda ainult õiget üle kõige — neidu rõõmsatujulist, virka ja head, et ma võiksin armastada teda.

Ta lendab mesipuu poole Ta lendab lillest lillesse ja lendab mesipuu poole ja tõuseb kõuepilv ülesse, ta lendab mesipuu poole. Ja langevad teele tuhanded, veel koju jõuavad tuhanded ja viivad vaeva ja hoole ja lendavad mesipuu poole. Hing, oh hing, sa raskel aal, kuis ihkad isamaa poole. Kas kodu sa, kas võõral maal, kuis ihkad isamaa poole. Ja puhugu vastu sul surmatuul ja lennaku vastu sul surmakuul, sa unustad surma ja hoole ning tõttad isamaa poole! Hing, oh hing …

152


Taas punab päiksekiirtes pihlapuu Taas punab päiksekiirtes pihlapuu ja suve kuldses kuues mängib tuul ning kõrgel taevavõlvil õhtu eel on kureparved kaugel teel Taas tihti vihmast märg on rannaliiv ja alla uttu hääbub silmapiir Kus oled nüüd mu väike viirelind, ei otsida ma oska Sind Nii hell ja hea kõik oli siis, suurt õnne tundis mu meel Vist sügistuul sind kaasa viis, jäänd ainult unelmad veel Taas punab päiksekiirtes pihlapuu ja suve kuldses kuues mängib tuul Kuid suvi soe ei iial meelest läe, ta südamesse alles jääb.

Talveöö Keerlevaid, langevaid helbeid on täis kõik laotus ja uinuvad puud. Sadu viib endaga lendlema neid — hea hetk, kus soovida ei mõista muud. Talveöö valguse särelev läik, näol sulamas helbeid, ja suul, helkjate pilvede aeglane käik ja vaikselt, õige vaikselt heljub tuul. Las meid veel, kallis, olla teel üheskoos kaunimal talveööl. Las meid veel, kallis, olla teel, mis lumehelbeid langevaid on täis. Keerlevaid, langevaid helbeid on täis kõik laotus ja uinuvad puud. Sadu viib endaga lendlema neid — hea hetk, kus soovida ei mõista muud. Las meid veel ... Talveöö muinasjutt meiega jääb kui lumi see ükskord läeb. Suveöö unenäos mõnikord näen taas lumehelbeid langevaid ja jääd.

153


Tartu marss Kauneim linn on Eestis Tartu, Emajõe kalda peal. Kes kord käinud seal, ei sel meelest läe kaunid tunnid Toomemäel Kauneim linn on Eestis Tartu ja kui saatus sind on viind ära kaugele, koju viib su tee ikka Tartu tagasi. Sinna jäi minu isa ja ema, sinna jäi minu öde ja vend. Raskel tunnil meid Tartu linn kutsub, kätte jõudnud tasumise tund Ei me kauem end oodata lase, võitlus ühine kõiki meid seob. Me tuleme ja võidame, “Vanemuises” laulame

Tasa heliseb kelluke väljal Tasa heliseb kelluke väljal, kerge tolm keerleb hämaral teel, :,:Laulab küüdimees nukralt ja vaikselt, kaua laul kajab väljadel veel.:,: Selles laulus on tundeid nii palju, nõnda lihtne ja liigutav see, :,:Et mu tardunud süda lööb valjult ja tas uuesti loitma lööb leek.:,: Teised ööd mulle tõusevad meelde kodumetsad ja haljendav niit. :,:Ammu kuivanud silmadest veereb jälle pisara põletav piisk.:,: Tasa heliseb kelluke väljal, kerge tolm keerleb hämaral teel. :,:Vaikind küüdimees, maantee nüüd tundub mul nii lõputu, lõputu ees...:,:

154


Those Were The Days Once upon a time there was a tavern where we used to raise a glass or two, Remember how we laughed away the hours, think of all the great things we would do Those were the days, my friend, we thought they’d never end We’d sing and dance for ever and a day We’d live the life we’d choose, we’d fight and never lose — for we were young and sure to have our way Then the busy years went rushing by us, we lost our starry notions on the way. If by chance I’d see you in the tavern we’d smile at one another and we’d say Those were the days... Through the door there came familiar laughter, I saw your face and heard you call my name Oh my friend we’re older but not wiser — for in our hearts the dreams are still the same. Those were the days...

155


Tiigrikutsu Mul juba sünnist saati tiigri süda sees. Mul kõik on õed ja vennad, kes seal metsa sees. Mul ema ööbik, isa lõvinahas käib. Mul terve mets on ainult sugulasi täis. Ise olen tiigrikutsu ja ma ei karda kedagi. Kord ema laulis mulle väga kurba viit. Ja isa õpetlikud sõnad lausus siis: “Sul ainsaks vaenkaseks on loodud inime”. Kuid ma ei suutnus uskuda neid sõnu siis! Sest et olen tiigrikutsu ja ma ei karda kedagi. Ja kord siis seisiski mu vastas jahimees. Tal julgelt otsa vaatasin, ei jooksnud eest. Sest et olen tiigrikutsu ja ma ei karda kedagi. Mul haavad paranend, mul tiigri süda sees. Mul kõik on õed ja vennad, kes seal metsa sees. Mul terves metsas ainult sugulased need, mul ainsaks vaenlaseks on loodud inime. Sest et olen tiigrikutsu ja ma ei karda kedagi.

156


Transvaal, Transvaal, mu kodumaa :;:Transvaal, Transvaal, mu kodumaa, sa põled tule sees:;: :;: Seal laia puude okste all kord istus mõttes mees:;: :;:Mis üle sina kaebad, mees, mis üle kurvastad:;: :;:Ma isamaa üle kurvastan, mul kahju kodumaast:;: :;:Mul kõiges kümme poega on, kolm neist on langenud:;: :;:Kuid ülejäänud võitlevad veel vabaduse eest:;: :;:Mu vanem poeg ju vanamees, ta langes võitluses:;: :;:Ja ilma palve, ristita sai maha matetud:;: :;:Mu kõigest kõige noorem poeg, ta palub sõjasse:;: :;:Tal kaksteist aastat vanadus, ta on veel alles noor:;: :;:Oh isa, isa luba mind ka vaenuväljale:;: :;:Isamaa ja vabaduse eest oma elu ohverdan:;: :;:Ma poja palvet kuulasin ja teda lubasin:;: :;:Seesama päev läks minuga poeg vaenuväljale:;: :;:Ühes hirmsas suures lahingus, kus ma ta kaotasin:;: :;:Poeg roomas inglis’ laagrisse, tõi meile padruneid:;: :;:Transvaal, Transvaal, mu kodumaa, taganedes hüüame:;: :;:Küll jumal õigust armastab ja kurjust karistab:;:

157


Tule ääres istun mina Tule ääres istun mina, õhus lend’vad sädemed. :,: Öösel keegi mind ei sega, kõik on vait ja vagusi. :,: Hommikul meid koidupuna vara unest äratab, :,: Rändama mind sunnid sina mööda laia ilmamaad. :,: Nüüd, mu kallim, lähen mina, teadmata mu reisitee. :,: Mälestuseks seo mull’ sina rätik sõlme rinnale. :,: Tahaks teada, kes küll homme kuuleb minu lauluhäält. :,: Ja kes päästab selle sõlme lahti minu rinna päält! :,:

Tõuse üles ja läheme ära Tõuse üles ja läheme ära. Kaste langeb ja märjaks saab maa. Tõuse üles ja läheme ära. Kauem siia me jääda ei saa. Võta kinni, kui tahad veel kaelast, võta sõrmedest, hoia veel käest, aga ehted, mis kadusid kaelast, ükskord tagasi küsi mu käest. Tõuse üles ja läheme ära. Kauem siia me jääda ei saa. Öö on lühike. Hilja või vara, juba enam aru ei saa. Võta kinni …

158


Tähtede poole Samm raskeks muutun’d järsul teel, jõud kadun’d, alles lootus veel. Vaev on liiga suur, surub ligi maad, liialt jõudu nõuab. On neetult ränk see mäkketõus ja kahtlema lööd oma jõus. Vaev on liiga suur, surub ligi maad, liialt jõudu nõuab. Kui vaatad teed, on silme ees linn, mis paistab kõigile. Kui vaid sinna tee, kitsas, porine poleks nõnda raske. Ei sõprus sellel tõusuteel eal ei aita naabrimeest. Vaev on liiga suur, surub ligi maad, liialt jõudu nõuab. Aeg lä’eb, jõudu hoidma peab. Kui ei tunne teed, aidata võib õige mees. Aeg lä’eb, jõudu hoidma peab. On ammu tuntud tõde see, lihtsam mäest on allatee. Jätan maha kõik, kõrvus laulab tuul, kiirus aina kasvab. Ja kuigi viltu vaatavad vaevas mäkke rühkijad. Jätan maha kõik, kõrvus laulab tuul, kiirus aina kasvab. Aeg lä’eb Kui sammud õiges suunas sead, siis tippu jõuad õige pea. Kui ei tunne teed, leia õige mees, aidata võib seegi. Kuid jõuad mööda kõigist teel, kes õiged uksed lahti teeb. Kui ei tunne teed, leia õige mees, aidata võib seegi. (3x)

159


Täna me liigume :,: Täna me liigume küladesse, korteritesse, :,: :,: Kus või ja munaroog ja värskelt lüpstud piim :,: :,: Ja üks väikene viin. :,: :,: Neiu, sull’ tuksub mu rind, aga veel ei võta mina sind. :,: :,: Sest oota veel paar kuud, siis jälle annan suud :,: :,: Ja toon sõrmuse sull’. :,: :,: Neiu, su kambrike ülal on nii väike, kenake. :,: :,: Vast nüüd on aeg sul minna ja ennast heita sinna, :,: Sest suvisel a’al algab vara ju koit.

Täna õhtul naudin elu Täna õhtul naudin elu, vallatledes sinuga, täna imetlen su ilu, homme võitlen surmaga. Kõik maailma uhked roosid kingin täna sinule, :,:täna hüüan ainult: proosit! kaunimale neiule:,: Tulgu homme torm või maru, vara on veel murda pead. Meie üürikese elu viimsed hetked olgu head! Kõik maailma uhked roosid... Sõber, ütle, mis on elu, ütle, mis on armastus? Elu, see on vaev ja valu, armastus on unistus. Kõik maailma uhked roosid... Armastan sind igavesti, armastan sind surmani! Kuigi juuksed hõbehallid, armastan sind ikkagi! Kõik maailma uhked roosid...

160


Tüdruk Öö saabunud sadama üle, laiutab lahtede suus Tähtede helkivas süles naeratab kullane kuu Tean, et mu tüdruk sa magad, tean, et sind suigatab tuul Sinust mu akende taga jutustab kullane kuu Tüdruk, armastan päikest ja tuuli, tüdruk, sinust ma unistan vaid. Oi neid kirsina punavaid huuli, tüdruk, ütle mul, kust sa need said Kauguste kutset kui kuulen, see mind nii rahutuks teeb. Selles on meri ja tuuled, selles on sinavad veed Sinul ja tormil ja taeval — midagi ühist on teil. Koos mulle meenute laeval pikil ja pimedail öil Tüdruk, armastan päikest ja tuuli ... Reelingul naaldun ja laintes otse su pilku kui näeks Karide kohinas kuulen palvet, su juurde et jääks Sinul andsin kord sõna — usu, ma seda ka pean. Sina ja meri ja mina — üks neist on liigne, ma tean Tüdruk, armastan päikest ja tuuli ...

161


Vahva kindral Vahva kindral Windischgrätz ja teised härrad kindralid varavalges läksid sõtta, vaenlast julgelt ründasid. Varavalges läksid sõtta, hüüdsid kogu karjaga: :,: “Aidaku meid härra Kristus ja see neitsi Maarja ka!” :,: Algas taplus Solferinos, suits käis taevavõlvini. Soolikaid seal songiti ja verd seal voolas põlvini. Soolikaid seal songiti ja tõusid lihakuhilad, :,: raiusid seal meie poisid hirmsas vihatuhinas. :,: Meie poisid, ärge kartke, palka teilt ei koorita, Rahavanker sõidab kaasa rügemendi vooriga. Rahavanker sõidab kaasa, mitu koormat õgimist, :,: pole kuskil rügemendis lõbusamat sõdimist. :,:

Vana pildiraam Tolmund seintel raamid , neis möödund aastad reas. Valges kleidis daamid, üks mirdipärg. Laekas koltund kirju kui lehti sügispuul. See, kes neid on saanud, on ammu läinud siit Vana pildiraam kaugeid aegu teab, neid kes läinud siit luitund raam meeles peab Vana pildiraam kaugeid aegu teab, kui kord läeme siit, meidki siis meeles peab Leida möödund õnne või kordki olla noor, raamil tuhmund klaasid seal all see kõik. Keegi teele poega nii kaugel saatis veel, nüüd ka need on läinud, kes saatis neid. Vana pildiraam …

162


Vanaisa kell Mu vanaisa kell, lebas nukralt laua peal tollest päevast, kui merelt lahkus ta. Ei sest hõbedasest kannist loobund vanaisa eal, kui ta läbi rändas mereteed ja maad. Ühel päeval kord siis sõnas, pojale ta nii — ainult merele jääb kella süda truuks. Peatus kell, kui suri see vana mees, kes ta sõbraks olnud pikal mereteel. Polnud tahtmist tal tiksuda … Laual vaikselt lebas ta … Peatus kell, kui suri see vana mees, kes ta sõbraks olnud pikal mereteel. Kui mu isa sirgus suureks, endal leiba teenis tööl, kauged meresõidud talle võõraks jäid. Polnud mere jaoks ta loodud, maad kündis päeval, ööl, nii see kell ta laste mänguasjaks sai. Sest ka meist, tema lastest polnud meremehe verd, ainult raamatutes olid kauged maad. Peatus kell, kui suri see vana mees, kes ta sõbraks olnud pikal mereteel. Aastad möödusid, lapsepõlvest mälestus nii hell, taas ma mereranda kodu rajasin. Äkki kord, ühel päeval hakkas tiksuma see kell, mis nii palju aastaid laual lebas siin. Jäi veel imestada vaid, kui ma uudist kuulda sain, et sel päeval oli sündinud mul poeg. Tiksus kell, et oodata sõpra head, kes ta mere teele kaasa kord viiks. Oma uut moodust algas ta … Tahtis uut aega näidata … Tiksus kell, et oodata sõpra head, kes ta mereteele kaasa kord viib.

163


Vandersellide laul Kolm vanderselli vallatut ei karda kingi tallata Oh sa pime pime pime, maailm on imeline. Kui elad oma õue all, ei tea, mis sünnib kaugemal. Oh sa pime pime pime, maailm on imeline. Kas idast tõuseb päike, kust nahk saab uue läike, miks järvel- jõel on kallas, kes elab vetevallas. Kas seal, kus maailm otsa saab on ümberringi tüma maa Oh sa pime pime pime, maailm on imeline.

Veel viivuks jää Roose kevad endaga toob, puhkeb rõõm ja süda on noor, tuhandeid mõtteid täis pea Taeva taustal säravad söed, lõhnab sirel sumedas öös... sinuga olla on hea Veel viivuks jää, mu armsam, hetkeks mu juurde veel jää. Su kuju õrn ja vaade hell, su silmist kes teab, mil neid ma jälle näen Veel viivuks jää mu armsam, säilita hetkeks veel hurm hellusest soojusest ja päikse paistest — kevad on sinuta kurb.

164


Viltkübar Su kodu kauaks tühjaks jäi – veel oled ikka teel. Kuid siin jälgi sinust kohtan – külas vahest käin siin veel. Su peegel nukralt läigib ja laual tühi vaas. Kõik põrand täis on tolmu, vaibal huulepulk on maas.

Su pärlid karbis tuhmid, nurgas üksik suveking, moest läinud vildist kübar – pole ammu sind näinud siin.

Jäänud seisma seinakell – sind veelgi ootab ta, et jälle tunde lüüa, kui kord koju saabud sa. Kuid millal see päev tulla võib, mil’ toas taas kõlab naer? Seni kõik on kui kord ammu, seni peatub siin veel aeg...

Su pärlid karbis tuhmid ...

165


Viimne ratsu Loojangule vastu kappab üksik hobune, kuhu viib küll tema tee, kas tal pole peremeest. Kiirest jooksust sasitud on uhke ratsu lakk, tolmune on sile nahk, kauneis silmis valuvahk.

Miks nii on, sind ei vaja keegi enam nüüd. Ja kas on selles kõiges sinul üldse süüd, et meil kõik masinate abil tehtud saab, aga sind inimene varsti unustab.

Koplist pääsend aina otsid oma kodu veel, alles jäänud on küll teed, aga maja pole see. Põrnitseb sind sajasilmne kivihiiglane, justkui sulle selgeks teeks, et sa oled viimane.

166


Viis viimast Tähtsaid mehi täis on poodium, jaa, kõik on täis. Mulle pole kohta loodud, jaa, hiljaks jäid; kõikjal, kus on rahvast reas, seisan viimse viie seas, ootan, millal taandub kord pikk järjekord. Viis viimast on meelest läinud sootuks, neid iialgi ei kutsuta lauda, viis viimast ei kaota siiski lootust ja nii nad võivad rõõmsasti laulda, viis viimast on meelest läinud sootuks, neid iialgi ei kutsuta lauda, viis viimast ei kaota siiski lootust ja nii nad võivad rõõmsasti laulda. Hei, küll ükskord saabub aeg, hehehei, hei, las liigub järjekord. Kord kui uni vaevab silma, jaa, aeg on käes. Kõik on rännul teise ilma, jaa, eks me näe, kaste nõuab rahvas reas, seisan viimse viie seas, kaugelt kandub ninna kõhn meelespea lõhn. Viis viimast on meelest läinud sootuks, neid iialgi ei kutsuta hauda, viis viimast ei kaota siiski lootust ja las nad seal siis rõõmsasti laulda, viis viimast on meelest läinud sootuks, neid iialgi ei kutsuta hauda, viis viimast ei kaota siiski lootust ja las nad seal siis rõõmsasti laulda, Hei, küll ükskord saabub aeg, hehehei, hei, las liigub järjekord.

167


Viitina lugu Oja ääres, puude vilus lillerikka aasa peal :,: Leidsin lille, mis nii ilus, et ta sarnast polnud seal. :,: Ilust lille ihaledes lähemale läksin ma. :,: Kätt ta järel’ sirutades teda tahtsin noppida. :,: Aga rohust roomas välja uss ja ütles minule: :,: Ära lähemale tule, ta ei õitse sinule. :,: Unemõtte huupi sõudes läbi vaiksest vaarikust :,: leidsin allikale jõudes sinilille saarikust. :,: Ära kohku, kallikene, ei sind taha sõtkuda. :,: Meil on kodus aiakene, armas koht ka sinu jaoks. :,: Selle koha saan ma andma sulle elupaigaks ma. :,: Sinna armutee mind kannab, et sa oled mulle hea. :,: Aga rohust roomas välja uss ja ütles minule: :,: Ära lähemale tule, ta ei õitse sinule. :,:

168


Väike neid Väike neid, oota vaid, veel on maid, kuhu said antud hoiule mu armutõotused, kuid kui merelt tulen taas, hüüan rõõmsalt “Hollarii” ja Sul tasku pistan kingiks dollari. Kui ma laevas olen tööl, sulle mõtlen päeval ööl ja su juustest leitud linti kannan vööl, kuid kui sadam neelab mind ja jalge all on kindel pind, ootab mind, ootab mind võõras linn. Linna tunda pole vaja, sest kus meremeeste maja, sealt on laulu, naeru kosta taevani. Siin on mehed, kel on kulda ja kui röövima ei tulda, pidu püsida võib varavalgeni.

Väike neid, oota vaid ...

Liiter viskit peseb maha huultelt meresoolavaha, piip on suus ja lahkub sealt vaid suudlusteks. Piigad siin ei ole pahad, kui on taskus suured rahad, ühe dollari vaid jätan truuduseks. Igas mereäärses linnas, kus on laevatatav pinnas, tüki südamest ma jätnud õitsema. Kuid kui aastaring saab ümber, pööran laevaotsa ümber ning ma koju sõidan, koju sõidan taas.

Väike neid, oota vaid ...

169


Väikesed lapsed kõik magavad juba Mina ei taha veel magama jääda, tänav ei maga ka veel. Kiisu käib õues, tuul tuhiseb mööda, taevas ei maga ka veel. Ema on köögis ja askeldab alles, ei taha uinuda veel. Autod ei maga ja hüüavad mulle tuut-tuut-tuut, tuut-tuut-tuut akna all teel. Väikesed lapsed kõik magavad juba, minagi magama jään. Head ööd autod, tuul, kiisu ja tuba; unes teid, unes teid kindlasti näen.

170


Väitsa-Mackie (Mäckie Messer Moritat) Und der Haifisch, der hat Zähne und die trägt er im Gesicht. Und MacHeath, der hat ein Messer, doch das Messer sieht man nicht. Ach, es sind des Haifischs Flossen, Rot, wenn dieser Blut vergießt! Mackie Messer trägt ‘n Handschuh, drauf man keine Untat liest. An der Themse grünem Wasser fallen plötzlich Leute um! Es ist weder Pest noch Cholera, doch es heißt: MacHeath geht um. An ‘nem schönen blauen Sonntag liegt ein toter Mann am Strand Und ein Mensch geht um die Ecke, den man Mackie Messer nannt. Und Schmul Meier bleibt verschwunden und so mancher reiche Mann Und sein Geld hat Mackie Messer, dem man nichts beweisen kann. Jenny Fowler ward gefunden mit ‘nem Messer in der Brust Und am Kai geht Mackie Messer, der von allem nichts gewußt. Wo ist Alfons Glite, der Fuhrherr? Kommt das je ans Sonnenlicht? Wer es immer wissen könnte, Mackie Messer weiß es nicht. Und das große Feuer in Soho, Sieben Kinder und ein Greis In der Menge Mackie Messer, den / Man nicht fragt und der nix weiß. Und die minderjährige Witwe, deren Namen jeder weiß Wachte auf und war geschändet, Mackie, welches war dein Preis? Und die Fische, sie verschwinden, doch zum Kummer des Gerichts Man zitiert am End den Haifisch, doch der Haifisch weiß von nichts Und er kann sich nicht erinnern und man kann nicht an ihn ran, Denn ein Haifisch ist kein Haifisch, wenn man nicht beweisen kann.

171


Väitsa-Mackie LAAT SOHOS: Kerjused kerjavad, vargad varastavad, litsid löövad litsi, moritaadilaulja laulab moritaati. Ning haikala, sel on hambad ning need näos on näha tal, aga Väitsa-Mackie’l väits on, temal väits on hõlma all. Punased ju hail on uimed verest, mis tal valatud! Mackie kinnastelt ei paista, et ta teod on alatud. Rohelise Thames’i ääres sureb rahvast üleöö. Pole katk see, ei koleera. Kõmu käib: on Mackie töö. Siniselgel pühapäeval laip on kaldal liiva peal, aga keegi Väitsa-Mackie läheb ümber nurga seal. Ning Schmul Meyer kadus ära, teisi rikkaid mehi ka. Et on Mackie’l nende raha — seda tõestada ei saa. (Peachum kõnnib abikaasa ja tütrega jalutades üle lava vasakult paremale) Kai alt leiti Jenny Towler, väitsa tera rinna sees, aga kai peal Väitsa-Mackie kõnnib nii kui õige mees. Voorihärra Glite jäi kaotsi, kuhu — vist ei selgu eal. Ning kes tahes seda teadku — Mackie mite ilma peal. Seitse last jäi tulle Sohos, maja — nüüd on süsi ta. Rahva sees käib Väitsa-Mackie, kelt ei tasu küsida. Kõik ju alles mäletavad seda leseks tehtud last, kes, kui ärkas, ära naerdi — Mackie, mis sa maksid tast. (Lõbunaiste seast kostab naer. Nende hulgast lahkub üks mees ja läheb kiirel sammul üle terve platsi) KÕRTSI-JENNY: See oli väitsa-Mackie!

172


Õhtud Moskva lähistel Aias vaikne kõik, puud ei kahise, loodus virgub taas koidu eel. :,: Mulle õhtud need, Moskva lähistel jäävad kallimaks kõikidest. :,: Veereb jõe voog eemal raugena, helgib hõbekuu sinkjal veel. :,: Kõlab, vaibub laul kuskil kaugemal nendel vaiksetel õhtutel. :,: Kullake, miks pead mornilt painutad, milleks pilku peidad muu eest? :,: Raske kõnelda, raske vaikida kõigest sellest, mis südames. :,: Varsti puhkeb koit, tuhmub tähistee, mulle ainult üht tõota veel, :,: Et sul õhtud need Moskva lähistel meelest iial ei unune. :,:

173


Õrn ööbik Õrn ööbik, kuhu tõttad sa nüüd lahkel lehekuul? Kas mõisa aias hõisata sa tahad roosipuul? Või metsas toorel toomingal saab hüüdma sinu suu, Kui tähed hiilg’vad taeva all ja valgust valab kuu? Ei mõisa aias hõisata või laulu minu rind, Sest vanemate verega on võietud see pind: Ka metsas toorel toomingal ei laulma saa mu huul, Vaid talupoja akna all, seal pühal pärnapuul. Kui jõuab õnnis suine öö, siis laulan talle ma, Et unuks meelest päeva töö, jääks rahus magama. Kõik öö siis hääled heljuvad ta kauni kambri sees Ja unenäod ilusad tal seisvad silma ees. Kui aga taevas kumab koit ja kaob pime öö, Siis laulan: tõuseb priiusloit ja vajub orja vöö, Sest idataeva servassa ju näha koidutuld Ja uuel ilul särama löönd Eesti muistne muld.

Öö lõhnab, vihma sajab Öö lõhnab, vihma sajab, on kevad Tartu peal, on möödas halvad ajad, on kevad Tartu peal. Vihm jõudis üle Soome, nüüd peatub Eesti peal, vihm peseb puhtaks Toome, nüüd läheb haljaks seal. Öö lõhna hingan, vihm värskeks teeb mu pea, linn puhkab unenäljas, nüüd uni on ka hea. Ma hulgun pika aja, teen tuuri Toome peal, mind ärevusse ajab too hakikisa seal. Ma lähen, äkki vajub jalg justkui mädasool, siis näen, kuis mäe all vajub maa põhja ülikool.

174


175


VAIMULIKUD


Au, kiitus olgu igavest (Soli Deo Gloria)

Au, kiitus olgu igavest´ Kolmainu Jumalale, et Tema suurest heldusest meid avitanud jälle. Meist hea meel on Jumalal, suur rahupõlv on taeva all, kõik vaen on otsa saanud. Sind, Isa, meie kiidame ja palume Sult abi, kes ülal pead nii targasti kõik oma sõna läbi; Su vägi on ju otsata, mis tahad, see peab sündima, Sa oled kaunis Issand. Oh Jeesus, Õnnistegija, kes Isast, tulid taevast, meid tahtsid Sina lepita´ ja päästa ära vaevast. Ma palun kõigest südamest Sind, kallist vaga tallekest, oh anna meile armu! Oh Püha Vaim, Sa abimees, Sa rõõmustaja taevast, meid hoia kurja vaimu eest! Et Jeesus päästis vaevast meid oma kalli surmaga, seepärast seisab lõpmata see peal ka meie lootus.

177


Jumal, Sul ligemal Jumal, Sul ligemal ihkan mu vaim! Üles siit vaevaööst kannab mind aim. Kasvab mu ahastus, ainult üks laul mu suus: Jumal, Sul ligemal ihkab mu vaim! Kui tee ka vaevane, mis käia mul, viib ta mind ometi ligemal Sul. Inglid mind armsasti kutsuvad taevasse. Jumal, Sul ligemal ihkab mu vaim. Ja kui siit muremaalt kutsud Sa mind koju, kus igavest leian ma Sind, taevasse elama lauluga tulen ma. Jumal, Sul ligemal ihkab mu vaim!

178


Üks kindel linn ja varjupaik Üks kindel linn ja varjupaik on meie Jumal taevas. Ta hoiab meid kui kilp ja mõõk, Ta aitab kõiges vaevas. Küll vana vaenlane on väga vihane, suur vägi, kavalus on tema tugevus: ei ole tema sarnast. Ei aita meie nõu ja töö, see on küll peagi lõpnud. Üks mees on võitlemisele meil´ Isast appi tulnud! Kas tunned seda meest? Ta nimi: Jeesus Krist! See Issand suurest väest, see ainus Jumal tõest, võit Temale peab jääma! Kui oleks ilm täis kuradeid, kes tahaksid meid neelda, ei karda meie kedagi, eks Jumal või neid keelda? Maailma vürstil veel küll tige vihameel, ei siiski võimust tal, sest ta on kohtu all, üks sõna rõhub teda! Eks meile sõna seisma jää, eks turtsugu nad vihast? Ei Jeesu Kirik hukka läe, mis alustud ta Vaimust. Kui võtvad meie käest au, ihu, last ja naist, et mingu igavest! Ei saa nad kasu sest, Ta riik peab meile jääma!

179


Õnnista ja hoia Õnnista ja hoia, Vaimuga meid võia, oma pale tõsta Sa, Issand, ja meid valgusta! Igal ajal jäägu meile Sinu rahu, Oma Vaimu anna Sa, Jeesusega ühenda! Aamen, aamen, aamen! Jeesu nime kiitkem: Meie Issand oled Sa, esimene, viimne ka!

180


Korp! Arminia Dorpatensis laulik  

Korporatsioon Arminia Dorpatensise lauliku esmaversioon

Read more
Read more
Similar to
Popular now
Just for you