PROJEKTIJUHI KATSUMUSED

KATRIIN VINOGRADOV

INSÜKis projektide korraldamisega alustasin juba esmakursuslasena ning esimese projektitiimi koosseisu panin end kirja avanädalal. Registreerudes ei olnud mul mingit eesmärki hakata tudengielus aktiivseks. Tahtsin lihtsalt proovida Spagetisilla korraldamist, kuna see läks kokku mu erialaga ning mõtlesin, et ehk on projektitiimis olles lihtsam INSÜKis kanda kinnitada ja ülikoolis tuttavaid leida. See üks projekt oli algus pikale ja ootamatule viieaastasele teekonnale, tänu millele olen osalenud vähemalt kümne erineva projektitiimi töös, veetnud kõva kolm aastat INSÜKi juhatuses ja personalis ning olnud projektijuht kolmel korral.

Minu esimene projektijuhtimise kogemus tuli rebaste ristimisest teise kursuse alguses. Rebaste ristimine on omamoodi projekt, kus planeerimist on küllaltki vähe, aga asju hakkab juhtuma ürituse ajal. Ei mäleta enam, kas piiratud eelarve tõttu või väheste teadmiste pärast printimis- ja köitmisteenuste vallas, sai tellitud ligikaudu 200 rebasepassi voldikut, mis polnud veel volditud. Kuna ristimine oli kohe ukse taga, otsustasime, et saame ise need passid volditud ja lasime paari tiimikaaslasega näppudel käia tugevusõpetus I loengu tagumistes ridades. Aasta hiljem teist korda sama projekti juhtides sain pidada asjatut võitlust ilmaga, kui keset ristimist hakkas korralikult padukat sadama ning ei jäänud miskit muud üle, kui üritus enneaegselt lõpetada, kuna märg rebane pole õnnelik rebane.

Peale rebaste ristimise olen korraldanud Rööpameistri projekti. See oli omaette katsumus, kuna projekt toimus täiesti esimest korda ning koos tiimiga suutsime kuidagi visioonist luua võistluse. Esmakordse projekti korraldamine on paras katse-eksitusmeetod. Panin täiesti pange võistluse korraldamiseks hädavajaliku materjali tarnete ja hindadega ning rabelesin lõpuks päris kõvasti, uurides ja kirjutades läbi paljud müüjad Euroopas, et asjad õigeks ajaks ja eelarve piires kätte saada. Lõpuks tekkis veel suuri probleeme kauba kätte saamisega, kuna kullerid ei jaksanud helistada, et nad on kortermaja ukse ees või siis tulid nad hetkedel, kui mind polnud kodus. Minu jaoks on projektide korraldamisel kõige suurem katsumus olnud toime tulla erinevate inimtüüpidega – kuidas hakkama saada sellega, et kõigil on erinev kohusetunne ja tööeetika ning kuidas kõigi motivatsiooni üleval hoida. Projekte ja organisatsiooni juhtides olen õppinud palju, kuidas nendes olukordades rahu säilitada.