Eesti meeste maratonitiimi edukas finaal Münchenis

Eesti meeste maratonitiimi edukas finaal Münchenis

Eesti meeste maratonitiimi idee tekkis Roman Fostil, kui ta selle Eesti Kergejõustikuliidu podcastis välja käis. Kolm meest, Romanile lisaks Tiidrek Nurme ja Kaur Kivistik, panidki tiimi kokku ja asusid treenima Müncheni EM-i maratoni tiimidevaheliseks arvestuseks. Projekti jooksul veedeti laager Keenias Itenis ja Šveitsis Silvaplanas.

TEKST: Eva-Maria Vaher FOTOD: Eva-Maria Vaher, erakogu

Uuesti tuldi idee juurde tagasi pärast Tokyo olümpiamängude maratoni, kui Tiidrek ja Roman treenerite Mark Mischi, Toomas Tarmi ja füsioterapeut Peeter Nigoliga analüüsiks maha istusid. „Jõudsime järeldusele, et hea oleks Müncheniks välja panna maratonitiim. Selleks oli meil vaja kolmandat liiget, kes suudaks Euroopas tipptasemel võidu joosta. Sügisel otsustas muidu staadionijooksjana tuntud kergejõustiklane Kaur Kivistik väljakutse vastu võtta ning keskenduda koos meiega maratonijooksuks,“ selgitab Tiidrek. Roman lisab: „Jah, kui nägin eelmine aasta Paide-Türi rahvajooksul Kauri, siis küsisin temalt otse. Ta näitas üles oma soovi ja edasi juba arutasime mina, Tiidrek, Kaur ja Erich Teigamägi konkreetsemast koostööst.

Võib öelda, et oktoobrikuust alates saime kord-kaks video vahendusel kokku ja detsembris oli juba esimene ühine laager Keenias.“ „Mina kuulsin tõesti sellest mõttest kõigepealt Romani käest. Ma ei olnud varem teadlik, et selline arvestus EM-l on olemas. Minu jaoks oli 2021. aasta väga raske ja COVID-vaktsiinist tingitud kõrvalmõjude tõttu pidin olümpiast eemale jääma. Nimelt tekkis kõrvalmõjude tõttu vigastus ja polnud võimalik normaalselt treenida ega võistelda. Seetõttu kaotasin riigipoolse rahalise toetuse ja pidin mõtlema, mis edasi saab. Poisid tegid ettepaneku meeskond välja panna ja see tekitas ärevust ja ootust antud projekti suhtes. Uskusin, et olen võimeline hästi jooksma. Tänu projektile sain ka rahalise toe tagasi ja oli hea tippsportlasena jätkata,“ põhjendab Kaur oma nõusoleku tagamaid.

Sügisel otsustas muidu staadionijooksjana tuntud kergejõustiklane Kaur Kivistik väljakutse vastu võtta ning keskenduda koos meiega maratonijooksuks

Esimene ühine laager Keenias

„Esimese maratonitiimi ühise laagri korraldasime Keenia keskmäestikus Itenis. See keskkond oli meie kõigi jaoks tuttav, kuna olime korduvalt seal varem käinud. Treeninglaagri eesmärgiks seadsime veebruaris toimuva Sevilla maratoni, kus Kaur tahtis oma esimest maratonikogemust ning mina pidin jooksma aja alla 2:14.30. See oli Euroopa meistrivõistluste kvalifikatsiooninorm,“ räägib Tiidrek. Mõlemad mehed täitsid endale seatud eesmärgid. Roman oli normi juba varem täitnud ja reeglite kohaselt sai Kaur kolmanda liikmena ilma kvalifikatsiooninormita Münchenisse osalema.

Roman kolis püsivalt Iteni 2018. aastal ja ka laagri ajal elas koos oma perega lühikese jalutuskäigu kaugusel Eesti majast, kus elasid Tiidrek, Kaur ning palju teisi eestlasi (vt eelmist artiklit) Tiidrek on Keenia treeninglaagrites käinud 23 korda, kuid ütleb, et seekordne laager oli eriline, sest Eesti jooksjad tegutsesid kui ühtne meeskond. „Lisaks oli tore näha, kuidas Roman oli ennast sinna oma perega sisse seadnud. Samuti oli tore Eesti maja Keenias projekti raames tuttavaks saada eestlastega, kes meile külla tulid,“ ütleb Tiidrek. Kaur lisab: „Ka minu jaoks jätsid Keeniast kõige eredamad mälestused ühised treeningud, sest varem polnud me sellises koosseisus treeninud. Väga huvitav oli läbi treeningu rohkem tuttavaks saada.“

Hooandja projekt aitas Šveitsi

Mehed soovisid Münchenis olla parimas vormis ja selleks oli vaja veel ühte laagrit mäestikus. Et ettevalmistus oleks põhjalik ja kaasa saaksid tulla ka kõik meeskonda tehniliselt toetavad inimesed, oli vaja raha. Riigipoolne hoiak on, et sport peab sellises faasis ise hakkama saama ja nii tuli pöörduda rahva poole. Selleks oli hea variant korraldada Hooandja projekt, mis kõikide tiimiliikmete sõnul oli küll viimane õlekõrs, kuid lõpuks osutus edukaks ning näitas rahva suurt toetust. „Kuna tahtsime viimase ettevalmistuse teha maksimaalselt, siis pidime leidma vahendeid, et see ellu viia. Meil ei õnnestunud raha leida mujalt ning uskusime, et meil on piisavalt fänne ja toetajad, kes soovivad oma väikse panuse anda. Mul oli varasem kogemus Hooandjaga olemas ja nii me seda teed läksime,“ selgitab Kaur. „See ei olnud raha kogumiseks meie jaoks esimene valik, kuid kuna tiimi eelarvet ei saanud kokku, siis võtsime selle sammu ette. Kauri varasem positiivne kogemus aitas kaasa ning mitmed projekti põhjad ja teadmised saime just tema käest. See, kui palju inimesi meiega ühinesid, oli muljetavaldav! Lühikese ajaga saime kokku rohkem kui küsisime. Meid toetas 179 hooandjat.

Üleüldse tulid meie projektiga kaasa mitmed toetajad ning abimehed. Võiks öelda, et see puudutas peaaegu kõiki Eesti pikamaajooksuga lähedalt seotud isikuid. Meie otseseid abilisi on olnud poole tuhande ringis,“ on Tiidrek tänulik.

Laager Šveitsis möödus imeliste vaadete keskel.

Viimane lihv Šveitsi laagris

Eduka Hooandja projekti järel ootas ees kuuenädalane laager Šveitsis Silvaplana linnas. Kõik kirjeldasid seda treeninglaagrit kui business class kogemust. Tiidrek: „Minu ja Kauri jaoks oli tegemist tuttava piirkonnaga. Roman viibis seal esmakordselt. Silvaplana asub merepinnast 1830 meetri kõrgusel Engadini mägede vahel. Jooksuradade valik on seal hea, enamasti sai joostud kruuskattega kergliiklusteedel. Põhitreeningud tegime tunniajase autosõidu kaugusel asuvas Itaalia linnas Chiavennas, mis asus 300 meetri kõrgusel merepinnast. Sealne kliima oli ligilähedane sellega, mis meid Münchenis võib ees oodata. Kuue- nädalase treeninglaagri jooksul viibisid kohal kolm treenerit – Mark Misch, Margus Pirksaar ja Corey Kubatsky. Abis käisid ka füsioterapeudid Sander Jürs ja Peeter Nigol. Emotsionaalset tuge pakkusid ka mõned pereliikmed ning paar Eesti harrastusjooksjat.“

Hotell nimega Albana võimaldas tiimile esmaklassilist toitlustust ning sportlastele vajalikke spaaprotseduure erinevate saunade ja vannide näol. Romani jaoks oli oluline, et ta saaks keskenduda taastumisele, teha segamatult tööd ja tunnetada oma hetke piire. „See laager läks hästi. Tekkis seal koos olles tiimitunne. Meil oli olemas korralik abipersonal ning hotell, kus elasime, oli väga sooja vastuvõtuga ja parimate tingimustega. Kui miskit oleks võinud olla teisiti, siis ehk kaasata ka vereanalüüside näitusid. Sealt oleks tagasisidena võinud midagi treeningprotsessi juurde saada. Seda just eriti minu puhul,“ ütleb Roman.

Sooritusjärgsed mõtted

Ei ole saladus, et kohati pandi maratonitiimile peale ka medalilootusi. Selleks oleks aga kõik pidanud üle ootuste hästi minema. Maratonidistants, mille kulg sõltub väga paljudest erinevatest teguritest, aga ei hellita. Roman oma sooritusega rahule ei jäänud. 62 lõpetanu hulgas andis aeg 2:19.34 talle 41. koha, kuid miinimumeesmärgiks oli joosta 30 hulka. „Püstitatud eesmärk jäi saavutamata, sest 24. kilomeetril hakkas pistma. Ei suutnud selle maksapistega hakkama saada ja jalad läksid aina raskemaks. Kuna ringil (maraton joosti neljal 10 km pikkusel ringil – toim.) oli ka üks korralik tõus, siis teadsin, et viimane ring läheb raskeks. Nii läkski ja tuli ära kannatada. Hea seegi, et tuli aeg alla 2:20. Emotsioon on ikka hea, pole kurb ega ka ülevoolavas meeleolus. Ikka on tunne, et tahan jooksma minna, sest see on see, mis mind tasakaalus hoiab,“ võtab Roman oma karjääri viimase tiitlivõistluse kokku ning on siiski õnnelik, et tippsportlase karjäär just nii ilusas kohas ja sellise publikuga lõpetatud sai.

Hulga paremini läks aga Tiidrekul, kes jooksis Eesti maratoni tiitlivõistluste rekordi, aeg 2:12.46. „Mida päev edasi, seda rohkem mõistan, missuguse suure saavutusega hakkama saime. See, et mehed jõudsid tervena ja motiveerituna stardijoonele, on juba iseenesest ime. Julgen seda võrrelda Islandi jalgpallimeeskonna jõudmisega EM-i veerandfinaali aastal 2016. Aasta eest oli meil ainult kaks Euroopa tasemel maratoonarit. Lühikese ajaga treenis Kaur ennast piisavalt tugevaks, et pakkuda konkurentsi rohkem kogenud jooksjatele. Meil ei olnud varumeest, seega ühe mehe väike vigastus oleks võinud kogu projektile vee peale tõmmata. Terve aasta pidime selleks treenima ilma suuremate tõrgeteta. Lisaks pidime selleks ürituseks meeskonnana kvalifitseeruma. Kõik need etapid, mida aasta jooksul planeerisime, õnnestusid. Võistlus oli peaaegu et ideaalne. Soovinuks kuumemat ilma, sest see oleks tinginud rohkem konkurentide ärakukkumisi eesotsas. Meie olime kuumaks ilmaks valmistunud ja see oleks andnud eelise. Aga olla Euroopa suurriikide vahel maratonis 6. kohal on enneolematu ning ajalooline sündmus Eesti kergejõustikuajaloos!“ on Tiidrek saavutuse üle uhke.

Kauri jaoks oli Münchenis tegemist teise maratoniga. Esimese jooksis ta veebruaris Sevillas ajaga 2:16.38, mis oli Eesti jooksjate läbi aegade kõige kiirem esimese maratoni aeg. Münchenis tuli ajaks 2:17.51, mis ei ole ka algaja maratoonari jaoks just kerge sooritus. Kauril on nüüd kaks erinevat kogemust, mille põhjalt edaspidiseks karjääriks strateegiat seada. EM-i maratoni võttis ta kokku lühidalt: „Sportlasena ikka analüüsin tegureid, saaks paremini teha. Minu soorituse juures kindlasti oli neid tegevusi rohkem, mis õnnestusid ja kus vigu ei teinud. Kuid kindlasti mõned küsimused kripeldavad ja järgmine kord oskan neid vältida! Melu Münchenis oli suurepärane ja aitas lõpuni vastu pidada.“

Aga olla Euroopa suurriikide vahel maratonis 6. kohal on enneolematu ning ajalooline sündmus Eesti kergejõustikuajaloos!

Eesti meeste maratonitiim 2022 tänab poolt tuhandet inimest, kes olid otseselt projektiga seotud toetamise või siis abikäena. Lisaks ka muidugi kaasaelajaid ja mehed soovivad, et see maratoniteekond annaks tiivad ja inspiratsiooni uutele jooksjatele.

Enam kui pooleaastane treeningperiood ühise tiimina kulmineerus EM-l 6. kohaga. Eesti on kõrges mängus maratoniriik!

Maratonimehi toetab Polar