Sodur0118

E E S T I

S Õ J A N D U S A J A K I R I VÄLISMISSIOONID: ülevaade kõikidest meie välismissioonidest, lk 18

Nr 1 (99) 2018

Eesti ja NATO: liitlased on nüüd püsivalt siin

LOE LK 10

Palk lĂľpetamisel alates 1350.- EUR

Ă•ppeajal palk alates 650.- EUR

1/2018

3

SISUKORD 4 Eesti uudised 6 Välisuudised 8 Paraad 2018 Vahendame kindral Riho Terrase kõnet Eesti Vabariigi 100. sünnipäeval

10 Eesti tee NATO-sse ja koos liitlastega edasi Iseseisvuse taastamise järel kaaluti Eesti julgeoleku- ja kaitsepoliitika kujundamisel erinevaid valikuid. Kõne all oli nii ettepanek neutraliteediks Soome ja Rootsi eeskujul kui ka idee kolme Balti riigi sõjalisest liidust, kuid jõuti ikkagi NATO-sse, kirjutab kaitseministri nõunik Henrik Praks.

Prantsuse sõdurite ilvesemissioon Eestis LYNX (ee ilves) missioon on Prantsusmaa panus NATO liitlaste suurendatud kohaloleku (enhanced Forward Presence, eFP) missiooni raames Baltimaades ja Poolas.

Prantsusmaa sõdurid paigutati alustuseks Tapa sõjaväelinnakusse, kirjutab kolonelleitnant Frederic Sirgue.

17 Eestlane juhib NATO luuredroonide hankimist NATO-le 1,3 miljardi euro eest luuredroone hankiva juhtkomitee esimeheks valiti noor Eesti naine Silva Aher, kelle sõnul annab positsioon Eestile esmakordse võimaluse komitee juhtpositsioonilt kaasa rääkida.

Teda küsitles Karin Kivipõld.

relvajõududega üksi. Eesti jaoks on olnud kaks suurt võimalust sõdureid rahvusvahelistele missioonidele saata ÜRO ja NATO kaudu, uuemal ajal on lisandunud ka otseselt Euroopa Liidu korraldatud missioonid.

26 Eesti aukonsul: rahuvalvajad on Liibanoni stabiilsuse võti Eesti Vabariigi aukonsulina Beirutis tegutseva ettevõtja Fouad Fadel’i sõnul on ÜRO rahuvalvajad Lõuna-Liibanonis stabiliseerivaks jõuks, mis aitab ära hoida võimaliku konflikti puhkemist.

Aukonsulit intervjueeris kapten Aivo Vahemets Liibanonis.

Kindral Terras: me kaitseme ennast ise ja liitlased toetavad meid Eesti Vabariigi sajanda sünnipäeva puhul oli ajakirjal Sõdur põhjust küsitleda kaitseväe juhatajat kindral Riho Terrast, mis Eesti kaitseväes tehtud ja mis teoksil.

Intervjueeris Heiki Suurkask.

34 Eesti kindralid ja admiralid Tutvustame neid 19 meest, kes alates Eesti iseseisvuse taastamisest jõudnud välja kõrgema ohvitseri aukraadini.

Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva puhul ülendati kindralmajoriks Indrek Sirel ja Martin Herem.

45 Kindralid ja admiralid kuni 1940. aastani Aastatel 1918-1940 sai Eesti sõjaväes kindraliauastme 36 ja admiraliauastme 2 meest. Aastal 1944 ülendas Otto Tiefi valitsus kindralmajoriks ka kolonel Jaan Maide. Mis neist hiljem sai, meenutab ajaloolane Hanno Ojalo.

18 Eesti sõdur missioonil

46 Kaitseliit on tugev jõud, sest vaba tahe maksab

Tänapäeval pole ükski riik oma

Mis on Kaitseliit ning milline on

Toimetaja Keeletoimetaja

staabi- ja sidepataljoni teavituskeskus Heiki Suurkask heiki.suurkask@mil.ee / 717 2162 Raiko Jäärats Diina Kazakova

Toimetus Trükitud Kaanefoto ISSN:

50 Ajateenijate teenistusvalmidus ja kogemused ajateenistuses Vanusest sõltub ajateenija meelestatus teenistusse ja selle võimalik muutus. Kuidas on omavahel seotud ajateenijate meelestatus, valmisolek ja soov teenistusse asuda ajateenistuse alguses? Millised on nende hinnangud pärast teenistuse läbimist ehk reservi arvamisel? Kirjutab Kairi Kasearu.

54 Eesti kaitsetööstuse tähtsamad projektid 2017. aasta oli Eesti kaitsetööstusele tervikuna hea aasta, mis tõi kaasa hulgaliselt visiite, seminare, konverentse, üritusi, messe, näitusi. Sõlmiti uusi müügilepinguid nii Eestis kui ka eksporditurgudel. Tehti senisest rohkem ettevõtete vahelist koordineeritud koostööd. Saadi rohkem pildile nii kodumaises kui ka rahvusvahelises meedias, kirjutab Ingvar Pärnamäe.

Kui tiivad olid puust ja mehed rauast ehk kui Eestis ehitati lennukeid…

Avaldame detailsema kirjelduse, kuidas tublid meistrimehed Post, Org ja Neudorff (Tooma) 1930. aastatel Eesti lennuväe tellimusel siin kodumaiseid lennukeid ehitasid. Kirjutab lennundusajaloolane Toomas Türk.

66 Raamatututvustused

Filtri tee 12, 10132 Tallinn sodur@mil.ee Ofset OÜ Karl Möls 1406-3379

SÕDUR NR 1 (99) 2018

Väljaandja Peatoimetaja

selle koht ja tähtsus kaitseväe kõrval? Et mõista selle organisatsiooni olemust ja funktsioone, on kõige parem seda kaitseväega võrrelda - joonistades nõnda välja nende kahe, Eesti kaitsejõudude kandva samba, erinevused ning kokkupuutepunktid.

Võrdlevad kol Riho Ühtegi ja ajakirja Kaitse Kodu toimetus.

4

EESTI UUDISED

KADETID TÄHISTASID TARTU RAHULEPINGU SÕLMIMISE AASTAPÄEVA

Kõrgema sõjakooli kadetid asetasid 2. veebruaril Tartus pärja Vabadussõja mälestusmärgile, et tähistada 98. aasta möödumist Tartu rahulepingu sõlmimisest ning mälestada Vabadussõjas langenuid.

"Tartu rahuga loodud rahu on antud meile hoida," ütles kaitseväe ühendatud õppeasutuste täiendusõppe keskuse ülem kolonelleitnant Avo Veske. Kolonelleitnant Veske sõnul võideti Vabadussõda tänu rahva toetusele. "Ka täna on vaja kogu rahva panust, et säilitada meile hoida antud rahu," ütles Veske.

Tartu rahu mälestussündmusel osalesid lisaks kaitseväe ja Tartu linnavalitsuse esindajatele ka üliõpilaskorporatsioonid.

Kaitseväe ühendatud õppeasutused on Eesti ainus riigikaitseline kõrgkool, kus koolitatakse ohvitsere ja allohvitsere kaitseväele ning Kaitseliidule.

Eestit külastas Briti ühendekspeditsiooniväe ülem

SÕDUR NR 1 (99) 2018

Jaanuari viimasel päeval Tallinnas peetud kaitseväe sangpommispordi meistrivõistlustel saavutas võistkondlikus arvestuses üldvõidu merevägi. "Teine järjestikune üldvõit sangpommispordis annab tunnistust sellest, et sportimine on mereväelaste hulgas au sees," ütles mereväe ülem mereväekapten Jüri Saska.

CrossFit spordiklubis peetud kaitseväe sangpommispordi meistrivõistluste võistkondlikus arvestuses tulid teiseks ja kolmandaks 1. jalaväebrigaadi allüksused. Võistlusest võtsid osa 122 kaitseväelast ja kaitseliitlast, kokku 17 võistkonda.

Võistlus koosnes mitmest harjutusest – kahe 24-kilogrammise sangpommi tõukamisest rinnalt sirgetele kätele ja sangpommi rebimisest parema ja vasaku käega. Võistluse parimad selgusid kahe harjutuse soorituste põhjal kogutud punktide summa alusel. Võitjad selgitati Eesti sangpommispordi liidu kohtunike abil välja kolmes vanuseklassis ja seitsmes erinevas kaalukategoorias – kuni 63, 68, 73, 78, 85, kuni 95 ja üle 95 kilogrammi.

Kaitseväe sangpommispordi meistrivõistluste pidamise eesmärk on populariseerida ning arendada sangpommisporti kaitseväes, selgitades sealjuures välja riigikaitsjate seas selle ala parimad.

FOTOD: EESTI KAITSEVÄGI

Kaitseväes selgitati parimaid sangpommispordis

Jaanuari lõpus külastas Eestit Ühendkuningriigi ühendekspeditsiooniväe ülem kindralmajor Stuart Skeates, et arutada kaitseväe juhataja kindral Riho Terrasega regiooni julgeolekut ning kaitsealast koostööd. Kindralmajor Skeates kohtus Eestis viibides ka kaitseminister Jüri Luigega, kelle sõnul loovad nii ühendekspeditsioonivägi kui ka Eestis NATO lahingugrupis teenivad Ühendkuningriigi üksused võimaluse tugevaks heidutuseks, ühiseks väljaõppeks ning ajalooliste sidemete säilitamiseks. Ühendkuningriigi juhitavasse ühendekspeditsiooniväkke (Joint Expeditionary Force ehk JEF) kuuluvad lisaks Ühendkuningriigile ja Ees-

tile Rootsi, Taani, Soome, Läti, Leedu, Holland ja Norra. Eestil on mandaat üksuse tegevuses osaleda sel ja järgmisel aastal, kokku panustab kaitsevägi rahvusvahelisse kiirreageerimisüksusesse enam kui kümne kaitseväelasega.

Tapal paikneva NATO lahingugrupi põhituumiku moodustavad Ühendkuningriigi kaitseväelased, kes saabusid Eestisse 2017. aasta kevadel.

Enam kui 800 Briti kaitseväelase käsutuses on tankid Challenger 2, jalaväe lahingumasinad Warrior ning liikursuurtükid AS90. Lisaks panustab enam kui tuhandest kaitseväelasest koosnevasse lahingugruppi kompaniisuuruse üksusega Taani.

EESTI UUDISED

AUTOMAATTULIRELVADE HANKELE ESITAS PAKKUMISE NELI RELVATOOTJAT Automaattulirelvade hankele esitasid jaanuari lõpus pakkumise relvatootjad Heckler & Koch, Sig Sauer, Lewis Machine & Tool Company ning Patriot Ordnance Factory. Kaitseinvesteeringute keskus hindab, kas pakkumised vastavad esitatud

minimaalsetele nõuetele märtsi lõpuks ning esitab seejärel vastavaks tunnistatud pakkujatele ettepaneku läbirääkimisteks ja võistleva hinnapakkumise tegemiseks. Lepingu sõlmimiseni on kavas jõuda 2018. aasta teises pooles.

MÖÖDUS 25 AASTAT KAITSEVÄE ORKESTRI TAASLOOMISEST

Kaitseinvesteeringute keskus kuulutas välja hanke kaitseväele 5,56 mm ja 7,62 mm automaattulirelvade ja nende lisavarustuse ostmiseks juunis. Hankele esitas taotluse 14 tootjat, kellest kvalifitseerus üheksa, pakkumise esitas neli relvatootjat.

5

Kavandatava hankelepingu kohaselt planeerib kaitseinvesteeringute keskus osta aastatel 2018 – 2021 ligikaudu 11 000 automaattulirelva. Lisaks sellele peab sõlmitav raamleping võimaldama täiendavalt kuni 18 000 automaattulirelva ostmist aastani 2024.

Hanke maksimaalne eeldatav maksumus on 75 miljonit eurot.

Tegemist on järgneva kümnendi ühe mahukama ja olulisema relvastushankega liikursuurtükkide K-9 ja laskemoona hanke kõrval.

1993. aastal taasloodud kaitseväe orkester tähistas 1. veebruaril 25 aasta möödumist esimesest tegevuspäevast taasiseseisvunud Eestis. „Tänane kaitseväe orkester on 1918. aasta novembris moodustatud orkestri õigusjärglane, nii et tegelikult tähistame me koos Eesti Vabariigiga oma sajandat aastat,“ ütles kolonelleitnant Peeter Saan. „Orkestri ajalugu on olnud rikkalik ja paratamatult jääb sellesse ka pikk okupatsiooniperiood, kuid täna tunneme uhkust kaitseväe orkestri traditsioonide edasi viimise üle vabas Eestis“.

Kuigi ametlikult kirjutati orkestri taasloomise otsusele alla 29. jaanuaril 1993, peavad orkestrandid orkestri taasloomise aastapäevaks 1. veebruari, mil orkester kogunes ning tööd alustas.

Kaitseväe orkestri taasloomisele on pühendatud orkestri traditsiooniline märtsis korraldatav kevadkontsert.

Kaitseväe orkestri ülesanne on kindlustada muusikaga kõik riiklikud ja sõjaväelised tseremooniad. Orkestri repertuaaris on nii vigurmarssimise programm kui ka mitmed kontsertprogrammid süva- ja kergemast muusikast. Lisaks 40 professionaalsele sõjaväemuusikule mängivad orkestris ka muusikalise ettevalmistuse saanud ajateenijad.

PRESIDENT TUNNUSTAB RIIKLIKU TEENETEMÄRGIGA SEITSET KAITSEVÄELAST

SÕDUR NR 1 (99) 2018

Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva eel presidendilt riikliku teenetemärgi saanud 166 inimese seas on ka 7 kaitseväelast ja üks kaitseväe teenistuja.

Kaitseväe juhataja kindral Riho Terras pälvis Kotkaristi I klassi ning kaitseväe peastaabi ülem brigaadikindral Martin Herem Kotkaristi II klassi teenetemärgi.

Kotkaristi III klassi teenetemärk omistati 1. jalaväebrigaadi ülemale kolonel Veiko-Vello Palmile ning IV klassi teenetemärk toetuse väejuhatuse staabiohvitser kolonelleitnant Marek Laanistole ja õhuväe lennubaasi ülema asetäitjale kolonelleitnant Harli Taltsile.

Kaitseväe veebel ülemveebel Siim Salistet ja õhuväe veebel staabiveebel Janis Jallaid tunnustati Kotkaristi kuldristiga.

Lisaks tunnustas president Valgetähe IV klassi teenetemärgiga õhuväe staabi tagalaosakonna spetsialisti Marju Rondot.

6

VÄLISUUDISED

VENEMAA ALUSTAS UUE TANKIHÄVITAJA TESTIMIST 2S25 Sprut-SD (vn 2С25 „cпрут-СД“, ingl 2S25 „Kraken-SD“) on modernne dessantvägedele mõeldud tankihävitaja, kontseptsioonilt klassifitseeritav ka kui kergetank, ujuvtank või dessanttank, mida on välja töötatud ja toodetud Volgogradis juba 1980. aastatest alates. Venemaa relvajõudude käsutuses on masinad aastast 2005.

2S25M Sprut-SDM1 on nüüd selle kergetanki modifitseeritud versioon, mida hakatakse selle aasta esimeses kvartalis aktiivselt testima. Lisaks sõitmis- ja tulistamisvõimele testitakse ka masina ujumise ja vees tulistamise võimet. Selle mobiilsust, kiirreageerimisvõimet ja ka õhu teel transporditavust kavatsetakse järgneva aasta jooksul tõsisemalt testida, heites neid masinaid langevarjuga alla lennukitelt Il-76.

Tankihävitajad on varustatud 125 mm kahuritega, olles tulejõult võrreldavad tankidega T-90. Nad kaaluvad 18 tonni, sõidavad teel 70 km/h, vees 7 km/h. Vajavad kolmeliikmelist meeskonda.

THALES AVALIKUSTAS UUE BUSHMASTER MR6

si rd 1.

Itaalia sai Iisraelilt teise CAEW lennuki

ni ri

SÕDUR NR 1 (99) 2018

Itaalia õhuvägi on saanud oma käsutusse teise õhueelhoiatuse (CAEW) lennuki, mille tarnijaks oli Iisraeli kaitseministeerium ja Israel Aerospace Industries (IAI).

CAEW lennukiks on Gulfstream G550, mille arendajaks oli IAI allüksus Elta Systems, kes tarnis selle Itaaliasse koos elektroonilise neljamõõtmelise aktiivradariga, mis tuvastab objekte nii õhus kui pinnalt. Samuti on sellel NATO-ühitatavad sidesüsteemid, mis on Elta ja Itaalia Leonardo Communications’i arendatud.

IAI sõnul on sellel lennukil elektroonilise- ja mereseire varustus, mis on mõeldud tegutsemiseks pikkade vahemaade tagant. Elektroonilise seire meetmed tuvastavad emittereid, nende elektroonilisi parameetreid ja platvorme, ütles IAI oma pressiteates. Lennukil on nii aktiivsed kui ka passiivsed enesekaitse sensorid, mis on kavandatud ohtude avastamiseks ja vastumeetmete käiku laskmiseks lähenevate juhitavate rakettide puhul.

Pardal asuv arvutisüsteem toodab nii õhu- kui merepilti sünteesides materjali, mis on saadud mitmetest sensoritest ja taktikalistest andmesideühendustest.

Maapealne jaam tagab satelliitside ühenduse, missioonide toetamismeetmed ja personali väljaõppe.

FOTOD: WIKIMEDIA, PENTAGON, THALES, GRAAFIKA GRAPHIC NEWS

ni

Relvatootja Thales Australia esitles jaanuaris Londoni soomusmasinate konverentsil oma uut nelikveolist soomusmasinat Bushmaster MR6, mida on Iraagis, Afganistanis ja Malis saadud lahingukogemusi arvestades muudetud veelgi kaitstumaks maamiinide ja improviseeritud lõhkekehade plahvatuste eest. Masinat demonstreeriti küll ambulantsi konfiguratsioonis, aga kasutavad neid soomukeid oma sõjaväelaste kaitseks kaheksa riiki, sh NATO liikmetest Suurbritannia ja Holland.

Bushmaster MR6 on varustatud 330-hobujõulise mootoriga, uue lukustumisvastase pidurite süsteemiga ja parandatud keskse rehvide täispumpamise süsteemiga. Ühekordse tankimisega sõidab masin maha 800 km. Masin liigub kaheliikmelise meeskonnaga (juht ja komandör), ning mahutab kuni kümme reisijat.

Masinal on eesuks meeskonna jaoks ja laiem tagumine uks reisijate jaoks, masina keret on ka avardatud, et sinna rohkem asju mahuks.

Masinale on võimalik paigaldada ka parandatud kaitsemeetmeid ja kaugjuhitavat relvastusjaama, mida saab relvastada kas 30 mm kahuri, 40 mm automaatgranaadiheitja või rakettidega.

Bushmastereid on Thales Australia kokku tootnud juba 1150 tükki ja nad on tõestanud oma otstarvet ka lahingutes. Masina „sügav V-kere“ suunab plahvatuse lööklaine meeskonnast eemale, kaitstes seega nende elusid.

Kokkuvõtted ajakirjast Jane’s Defence Weekly ja teistest väljaannetest

Venemaa töötab välja tuumatorpeedot

USA on leidnud tõendeid, et Venemaal töötatakse välja suurt tuumalõhkepeaga torpeedot, mis oleks võimeline rannikulinnu maa pealt pühkima.

KANYON (Venemaal: Ookeani mitmeotstarbeline süsteem, Staatus-6)

24m

VesiKäigu- AuruJõuallikas: Juhtimine, Sütik Kokkupõrke reaktiiv- mehha- turbiin tuumareaktor navigatsioon vältimise mootor nism ja kontroll sonar Tehnilised näitajad Lõhkepea: kuni 100-megatonnine 100 sõlme (185 km/h) termotuumarelv on kaks korda võimsam Kiirus: Tabamiskaugus: kuni 10 000 km kui Tsar Bomba – võimsaim tuumarelv, 1,000m mida üldse kunagi on katsetatud Max tegevussügavus: Allveelaev Habarovsk

Arvatavalt peamiseks stardiplatvormiks torpeedodele oleks uus tuumajõul liikuv allveelaev Habarovsk

Habarovsk on ehitatud nii, et see oleks võimeline kandma ja välja tulistama kuni kuus Kanyon-tüüpi torpeedot

120m Relv: väidetavalt on seda „soolatud“ tugevalt radioaktiivse koobalt-60ga, muutes saastatud alad kuni sajaks aastaks inimesele elamiskõlbmatuks

Vööris on kaks külgedel asuvat survekeret

7

Droon võttis Süürias rajalt maha tanki T-72 USA MQ-9 Reaper droon oli sunnitud Ida-Süüria kohal 10. veebruaril ründama ja hävitama nõukogude päritoluga tanki T-72, kuna sellest oli avatud tuli kohalike vastupanuvõitlejatega koos olnud USA nõuandjate pihta. Õhujõudude keskväejuhatuse ülem, kindralleitnant Jeffrey Harrigan oli sunnitud tunnistama, et kuna Süüria sõjatandril näeb üha enam tegutsejaid, on ka otsuste tegemine järjest enam komplitseeritud. Antud juhul oli kohapealne maavägede ülem sunnitud langetama otsust tanki rünnata enesekaitseks, sest see oli jõudnud ameeriklastest tulistamiskaugusele.

Harrigan ei saanud kinnitada, kellele tank kuulus, kas venelastele või nende liitlastele Süüria valitsusvägedest. Samal päeval tulistas aga Iisrael alla oma territooriumi kohale tunginud Iraani drooni ja vastas seejärel hävitajate F-16 õhulöögiga Iraani liitlaste pihta Süürias.

Kolm päeva varem oli USA sunnitud kasutama oma õhujõudu, sh F-22A Raptor ja F-15E Strike Eagle hävitajaid, MQ-9 droone ja ka maapealset kahurväge, et kaitsta oma liitlasi Süüria sõjas valitsusvägede rünnaku eest. Väidetakse, et selles kokkupõrkes võis hukkuda isegi 200 inimest, peamiselt Venemaalt värvatud vabatahtlikke.

Tsunami, kuni 500 m kõrge, võiks saastumise kanda ka kaugele sisemaale, laastades suuri alasid Allikas: Global Security

Jooniste autor laevastikuanalüütik H.I. Sutton

© GRAPHIC NEWS

2015. aastal oli Kreml sunnitud tunnistama, et kaks telekanalit oli otse-eetris üle õla näidanud üht kindralit, kes parajasti lehitses salajase tuumatorpeedo Staatus-6 jooniseid ja üksikasju. Läänes vaieldi seejärel, kas tegemist oli tõesti tööõnnetuse, avaliku hoiatusega läänele või hoopis desinformatsiooniga.

Kuna tegemist on salajase projektiga, siis teab lääs selle tuumatorpeedo detaile vaid videokaadri alusel. Hiljuti edastati meediale aga USA luure keskagentuuri raport, mis järeldas, et selline relv on ka tegelikult Venemaal väljatöötamisel. Kanyon on sellele Pentagonis antud hüüdnimi ja teadaolevalt on Venemaa seda korra ka testinud.

uut tanki kavatseb Venemaa kaitseministeerium igal aastal juurde hankida.

Lisaks uutele tankidele T-14 ja T-90M räägitakse palju odavamatest ja tugevalt uuendatud tankidest T-72B3M, mis peaks jääma riigi soomusvägede peamiseks jõuks.

mln dollarit nõuab Moskva Indialt, et parandada kahju, mis tekitati Indiale renditud Akula (Štšuka-B) klassi tuumaallveelaevale. Kümneks aastaks India käsutusse antud INS Chakra sonari kaitsepaneele remonditakse India Vishakhapatnami mereväebaasis.

SÕDUR NR 1 (99) 2018

uut sõjalaeva võtab USA merevägi kasutusele järgmisel viiel aastal. Praegu on USA mereväel 280 alust.

President Donald Trump on eesmärgiks seadnud 355 laevast koosneva mereväe, kuid praegused kavad võimaldavad ehitada maksimaalselt 342 laeva aastaks 2039.

8

EESTI VABARIIK 100

 Kindral Terras EV100 paraadil.

FOTO: GREGOR JÜRNA

SÕDUR NR 1 (99) 2018

EESTI VABARIIGI 100. AASTAPÄEVA PARAADI KÕNE

EESTI VABARIIK 100

9

Lugupeetav vabariigi president!

Austatav riigikogu esimees!

Härra peaminister!

Ekstsellentsid! Kaitseväelased ja kaitseliitlased!

Head kaasmaalased!

M

ber-ajateenijad, kes tänu oma ettevalmistusele ja nutikusele suudavad Eestit kaitsta küberruumis.

Eesti kaitsetööstus on üha tugevam ja nähtavam. See leiab tunnustamist ja koostööd üle terve maailma. Peame ka Eesti kaitseväes rohkem meie oma kaitsetööstuse tehnoloogiaid ja lahendusi kasutama.

Eesti kaitsevägi saab olla tulevikku vaatav vägi ainult siis, kui me teame oma tugevusi ja õpime kogemustest.

Viimaste aastate jooksul on loomulikuks osaks reservväelase elust saanud õppekogunemised. Need toimuvad tihti ootamatult ja eelneva teavituseta. See on väga vajalik praktika, sest ainult nii saame selge pildi meie mobilisatsioonivõimest.

Selle aasta maikuus käivitub suurim kaitseliidu õppus Siil 2018, kus osalevad kaitseliitlased ja naiskodukaitsjad, reservväelased ja ajateenijad, tegevväelased ja liitlaste üksused.

Oluline on silmas pidada, et õppused on tavapärane osa riigikaitsesüsteemist.

Oleme kogenud mõistmist ja kaasaelamist meie riigikaitsjate perekondadelt, kogukondadelt ja tööandjatelt. See on tugi, mida kaitsevägi ja Kaitseliit väga kõrgelt hindavad.

Eesti riigi kaitsel on sarnaselt tähtsad nii iseseisev kaitsevõime kui ka NATO-le põhinev kollektiivne kaitse.

Meie liitlassuhete tugevus peitub ühtsuses. See on armatuur, mille ümber on valatud kõigi aegade kõige tugevam sõjaline liit.

Eesti jaoks tähendab see liitlaste kohalolekut. See on sõjalise heidutuse alus.

NATO lahingugrupp Tapal ja õhuturbemissioon Ämaris, aga ka liitlaste üksused, mis osalevad Eestis toimuvatel õppustel, on saanud igapäevaseks osaks kaitseväe tegevusest. See on lähedaste liitlaste läbikäimise argipäev.

Täna on Ühendkuningriigi juhitava lahingugrupi koosseisus lisaks brittidele esindatud ka Taani kuningriik ja Island.

Taanlaste kompanii, mis täna Tapal teenib, on täpselt sama suur kui see Taa-

ni vabatahtlike üksus, mis neljandal aprillil 1919. aastal Vabadussõtta eestlasele appi tuli – 189 võitlejat.

Me täname oma liitlasi, kes on saatnud oma mehed ja naised Eestisse. See on kõige kindlam viis NATO kaitsmiseks.

Oleme ka ise teadlikud ja valmis reageerima seal, kus meie abi oodatakse.

Meie kaitseväelased teenivad kõrvuti prantslaste ja brittidega, ameeriklaste ja soomlastega ning paljude teiste riikide sõduritega.

Sõjalist sekkumist vajavad olukorrad ümbritsevad Euroopat mitmest ilmakaarest. Peame püsima valvsad ja olema valmis keerulisteks missioonideks kodust kaugel.

HEAD EESTI INIMESED! Eesti riigi kaitsjad peavad väga oluliseks rahva tuge ja toetust. Näeme seda täna siin Vabaduse väljakul, kus siiras huvi riigikaitse ja armastus oma isamaa vastu peegeldub teie kõigi silmist.

Me tunneme seda igal kevadel, mil veteranide sümbol sinilill on nähtav kõikjal üle terve Eesti.

Meie side rahvaga püsib tugev tänu sellele, et riigikaitses on koht ja võimalus kõigile.

Püüdkem anda noortele rohkem võimalusi oma riigist osa saada, sest läbi nende ja nende järeltulijate silmade nähakse Eesti järgmist sajandit.

Arusaamine ja austus oma riigi vastu algab kodust, kasvab koolis ja kestab terve elu.

Kapral Eduard Kuuskori soov saja-aastasele Eestile on: “et ta püsiks igavesti. Ilma igasuguse kõrvalise mõjuta, oma riigi inimeste ja oma riigi rahvaga“. Hoiame seda soovi au sees.

Olgu meile selge, et meie rahva iseseisvus ja vabadus ei ole kunagi olnud, ega saa kunagi olema iseenesestmõistetav. Meie rahva ja vabaduse kaitseks on loodud Eesti riik.

Elagu Eesti Vabariik!

Kaitseväe juhataja kindral Riho Terrase kõne Eesti vabariigi 100. aastapäeva paraadil Tallinnas Vabaduse väljakul, 24.02.2018.

SÕDUR NR 1 (99) 2018

ul on suur au ja hea meel soovida teile õnne Eesti Vabariigi sajanda aastapäeva puhul.

Eesti riigi kaitsmine on kaitseväelaste ja kaitseliitlaste jaoks kõige tähtsam ülesanne. Me täidame seda ülesannet pühendunult ja tingimusteta.

Ajast, mil meie vaarisad tõotasid kaitsta noort riiki, on möödunud sada aastat. Nad tegid seda Vabadussõjas koos kogu eesti rahvaga.

Võitu Vabadussõjas oli vaja selleks, et viia ellu unistus oma riigist. Seda oli tarvis selleks, et kindlustada väikese rahva usku iseolemisse. Vabadussõda andis selge sõnumi – kõik on võimalik, kui üks rahvas seda väga soovib.

Seda sõnumit ei suutnud enda alla matta võõrvõimud ega massiküüditamised. See jäi edasi kõlama ja aitas meie rahval püsima jääda. Üheks kirkamaks näiteks meelekindlusest ja usust Eestisse on kapral Eduard Kuuskor.

Ta on viiskümmend kolm päeva vanem kui Eesti Vabariik. Tema elukäik on justkui Eesti riigi ajalugu ühes inimeses.

Kapral Kuuskor oli üks neist julgetest sideväelastest, kes alustas relvastatud vastupanu punastele sissetungijatele Raua tänava lahingus 21. juunil 1940ndal aastal.

Teises maailmasõjas oli ta Haukka grupi sidepidaja. Hiljem viibis ta nõukogude vangilaagrites ja asumisel üle kahekümne aasta.

Täna elab see kange vanahärra Keilas. Me soovime talle vabariigi sünnipäeval õnne.

Head kaasmaalased!

Kapral Kuuskori teadmised ja oskused võimaldasid tal abistada Eesti vastupanuliikumist.

Ka täna peame rõhuma sellele, et meie inimeste teadmised ja oskused saaksid Eesti kaitsel kõige paremini rakendatud.

Kaitsevägi peab olema tulevikku vaatav vägi ja oskama oma rahva ja riigi eeliseid hästi kasutada. Meie innovatsiooni veduriks on kogu Eesti ühiskond.

Juba täna on ajateenistuses kü-

10

EESTI JA NATO

Eesti tee NATO-sse ja koos liitlastega edasi

FOTOD: REUTERS, AFP, EESTI KAITSEVÄGI

Henrik Praks KAITSEMINISTRI NÕUNIK

SÕDUR NR 1 (99) 2018

Iseseisvuse taastamise järel kaaluti Eesti julgeolekuja kaitsepoliitika kujundamisel erinevaid valikuid. Kõne all oli nii ettepanek neutraliteediks Soome ja Rootsi eeskujul kui ka idee kolme Balti riigi sõjalisest liidust.

A

jalooline kogemus 1939.-1940. aastatest õpetas siiski, et julgeoleku tagamisel ei tohi enam kunagi sattuda olukorda, kus Eestil puuduvad mõjukad liitlased ning peame üksinda ülekaaluka vaenlase vastu seisma. Seetõttu kujunes ainuvõimalikuks valikuks suund ühinemisele Euroopa julgeolekut tagavate struktuuridega, mis eelkõige tähendas liitumist NATO-ga.

Alles Nõukogude impeeriumi kütkeist vabanenud riigis tundus NATO liikmelisus esialgu muidugi utoopiline eesmärk. Eestis viibisid veel Vene väed, oma kaitsejõudude ülesehitamist tuli alustada nullist. Samuti ei olnud allianss ise veel valmis laienemiseks endise Varssavi bloki riikidesse, rääkimata siis juba Balti riikidest.

Aluse NATO suuna kinnistamisele lõi 1992. aastal ametisse astunud peaminister Mart Laari valitsus, mis võttis välis- ja julgeolekupoliitikas ühemõtteliselt selge suuna täielikule lõimumisele Lääne institutsioonidega.

Märgilise tähendusega oli poliitiline otsus minna üle NATO standarditud laskemoona kasutavale relvastusele, mille praktiliseks väljundiks oli kaitseväele relvade ostmine Iisraelist. Samaaegselt hakkas NATO ise tegema esimesi arglikke samme organisatsiooni avanemise suunas. 1994. aastal käivitatud NATO „Partnerlus rahu nimel“ (Partnership for Peace – PfP) programmiga liitunud riikide seas oli Eesti üks esimesi.

Formaalne konsensuslik kinnitus Eesti soovile NATO-ga liitumiseks anti

 Kanada sõdurid lumistel õppustel Leedus

omadele. Omandati kogemusi NATO tegevusest ning sündisid esimesed plaanid Eesti lähendamiseks alliansile.

Eesti NATO püüdlusi toetas ka üldisem tihe kahe- või mitmepoolne rahvusvaheline kaitsealane koostöö, mille väljunditeks olid näiteks kaitseväelaste väljaõpe- ja täienduskoolitus välisriikides, samuti üldine nõustamine riigikaitsesüsteemi ülesehitamisel. Lisandus lääneriikide materiaalne abi, alguses küll vaid mitteletaalse varustuse ja tehnika annetustega, kuid alates 1990. aastate teisest poolest hakkas Eesti saama ka otsest relvaabi.

NATO-ga liitumise kontekstis oli eriti märkimisväärne Taani roll, kellest kujunes algusest peale Balti riikide NATO püüdluste tugevaim nõustaja ja toetaja nii poliitiliselt kui ka erinevate praktiliste tegevuste kaudu.

Loomulik oli tihe koostöö Balti naabrite Läti ja Leeduga, kes samuti NATO suunas liikusid. Balti riikide ühised kaitsekoostööprojektid: rahuvalvepataljon BALTBAT, merevägede miinitõrjeüksus BALTRON, õhuseiresüsteem BALTNET ja sõjaline õppeasutus Balti kaitsekolledž, kujunesid initsiatiivideks, mille kaudu suunati lääneriikide ekspertiisi ja sõjalist kultuuri ning NATO standardeid Balti riikide arenevatesse kaitsejõududesse.

Eestis saadi varakult aru, et soovides lõimuda Euroopa julgeolekusüsteemi, peab riik ka ise midagi vastu pakkuma ning panustama laiemasse rahvusvahelisse julgeolekusse. NATO oli 1990-ndatel aastatel otsimas n-ö uut ideed külma sõja järgses maailmas ning rahuvalve ja kriisiohje kujunesid valdkondadeks, millele alliansi tähelepanu keskendus. Eesti osalus rahvusvahelistel operatsioonidel algas endises Jugoslaavias, kuhu 1995. aasta veebruaris suundus ÜRO missioonile Hor-

11

mille käigus said liitumiskutse Poola, Tšehhi ja Ungari, jäid Balti riigid veel välja. Teema ei kadunud aga päevakorrast kuhugi ning juba järgmisel tippkohtumisel 1999. aasta kevadel Washingtonis otsustas allianss käivitada uue programmi „Liikmelisuse tegevusplaan” (Membership Action Plan – MAP), mille eesmärk oli suunata ja abistada NATO liikmelisuseks valmistuvaid riike. Üheksa MAP staatuse saanud riigi seas oli ka Eesti.

Programmi raames käivitus juba sihikindel töö valmistada Eesti ette NATO liikmelisuseks. Muuhulgas võttis Eesti endale kohustuse suurendada kaitse-eelarve 2%-ni SKP-st. Ehkki selle eesmärgi tegeliku saavutamiseni läks veel palju aastaid, oli siht juba varakult seatud.

2001. aastal Ameerika Ühendriikides ametisse astunud president G.W. Bushi administratsioon jõudis peagi järeldusele, et NATO laienemisega edasise venitamise asemel on mõistlikum nimetatud küsimus resoluutselt n-ö Suure Paugu (Big Bang) laienemisringiga lahendada. 11. septembril 2001 USA-s toimunud terrorirünnakud, mis tõid kaasa muutused rahvusvahelises poliitikas, kinnistasid vaid seda nägemust ning selle tulemusena avanes Eestile omamoodi unikaalne „võimaluste aken“ NATO-ga liitumiseks. 2002. aasta 21. novembril esitasidki NATO riigid Praha tippkohtumisel Eestile ja veel kuuele riigile kutsed alliansiga liitumiseks.

Peale lühikesi ametlikke liitumisläbirääkimisi ning kõigi NATO liikmesriikide parlamentide heakskiitu viidi ühinemine NATO-ga lõpule 29. märtsiks 2004. Eestist oli saanud maailma tugevaima sõjalise alliansi täieõiguslik liige, kelle suhtes hakkas kehtima ka kuulus Põhja-Atlandi lepingu 5.

EESTIS SAADI VARAKULT ARU, ET SOOVIDES LÕIMUDA EUROOPA JULGEOLEKUSÜSTEEMI, PEAB RIIK KA ISE MIDAGI VASTU PAKKUMA NING PANUSTAMA LAIEMASSE RAHVUSVAHELISSE JULGEOLEKUSSE vaatiasse Taani pataljoni koosseisus rahuvalverühm ESTPLA-1. 1996. aastast osaleti juba Bosnias NATO juhitud missioonil ja jälle koostöös taanlastega.

1997. aastal käivitunud NATO idasuunalise laienemise esimesest ringist,

artikli kollektiivkaitsekohustus, millega liitlased on kohustunud vastastikku aitama rünnaku alla sattunud NATO liikmesriiki.

Eesti liitumine NATO-ga sattus ajavahemikku, mil liitlased olid kes-

SÕDUR NR 1 (99) 2018

7. mail 1996 Riigikogus heaks kiidetud dokumendiga „Eesti riigi kaitsepoliitika põhisuunad”, mis kinnitas, et Eesti eesmärk on saada NATO täisliikmeks. Ühtlasi deklareeriti, et riigikaitse ehitatakse üles kahel teineteist täiendaval ja omavahel lahutamatult seotud põhisuunal: oma kaitsejõududele tuginev iseseisev kaitse ning rahvusvaheline kaitsekoostöö, mille eesmärk on ühine kaitsetegevus koostöös Euroopa julgeoleku- ja kaitseorganisatsioonidega.

Järgnevatel aastatel muutus partnerlus NATO-ga aasta-aastalt tihedamaks.

Koostöövõrgustik PfP raames keskendus osalusele ühisüritustel, sealhulgas õppustel, ning kaitseväe koostöövõimelisuse arendamisele ja riigikaitse planeerimisprotseduuride lähendamisele NATO

EESTI JA NATO

12

 NATO õppustel Poolas lehvis ka Eesti lipp

EESTI JA NATO

kendunud julgeoleku tagamisele oma piiride taga, eelkõige sõjaliste operatsioonide abil Euroopast kaugetes piirkondades. Osasid neist operatsioonidest juhtisid suuremad liikmesriigid, nagu näiteks USA Iraagis, kuid NATO jaoks tervikuna kujunes peamiseks fookuseks missioon Afganistanis, kus tipphetkel 2011. aastal teenis ISAF operatsioonil umbes 140 000 NATO riikide sõjaväelast.

Välismissioonid, ehkki küll Eestist kaugel ja teistsugustes oludes, on võimaldanud kaitseväele hindamatut praktilist kogemust nii reaalsest lahingutegevusest kui ka koostööst teiste liitlastega. Eesti piiratud ressursse arvestades on selge, et operatsioonidel tuleb teha koostööd suuremate liitlasriikidega. Nii teenisid Eesti kaitseväelased pea kümnendi koos brittidega Afganistanis, samuti aastaid koos

EESTIST OLI SAANUD MAAILMA TUGEVAIMA SÕJALISE ALLIANSI TÄIEÕIGUSLIK LIIGE, KELLE SUHTES HAKKAS KEHTIMA KA KUULUS PÕHJA-ATLANDI LEPINGU 5. ARTIKLI KOLLEKTIIVKAITSEKOHUSTUS

SÕDUR NR 1 (99) 2018

Näidates solidaarsust teiste liitlastega asus ka Eesti aktiivselt panustama rahvusvahelisse kriisiohjesse. Keskendudes alates 2006. aastast sõjalisele missioonile koos brittidega Lõuna-Afganistani Helmandi provintsis, kujunes Eestist proportsionaalselt inimeste arvuga üks suuremaid panustavaid riike ISAF-is. Arvestades, et Eesti kaitseväelaste teenistuskohad asusid enamasti n-ö kuumades kohtades, tähendas see paratamatult ka tõsiseid inimkaotusi. Üheksa kaitseväelast andsid oma elu Afganistanis ja kaks Iraagis.

Ameerika Ühendriikide sõjaväelastega Iraagis.

Kui 2014. aasta alguses esitas Prantsusmaa Euroopa Liidu raames abipalve teistele riikidele aidata prantslasi Kesk-Aafrika Vabariigis, oli Eesti üks esimesi riike, kes sellele positiivselt vastas ja oma kaitseväelased Aafrika sügavustesse appi lähetas.

Lisaks osalemisele sõjalistes operatsioonides panustas Eesti ka teistesse peamistesse NATO initsiatiividesse.

Näiteks hakati nii maaväeüksuste kui

ka mereväe laevadega osalema NATO reageerimisjõududes NRF. Omamoodi Eesti niššiks alliansis kujunes küberjulgeoleku valdkond, millele aitasid kaasa ka 2007. aastal Eestit tabanud küberrünnakud ja nende õppetunnid.

Selles valdkonnas kujunes lipulaevaks 2008. aastal Tallinnas Eesti initsiatiivil tööd alustanud NATO kooperatiivne küberkaitse kompetentsikeskus.

NATO pidas Venemaad kuni 2014. aastani strateegiliseks partneriks, keda ei arvatud kujutavat alliansi liikmesriikidele sisuliselt mingit ohtu. Sellest johtuvalt jäid NATO jaoks kollektiivkaitseküsimused Balti regioonis esialgu tahaplaanile. Vene-Gruusia sõda 2008. aastal tõstatas küll küsimuse sellise poliitika muutmise vajadusest, kuid see jäi tollal vaid pinnavirvenduseks ning peagi oldi NATO-Vene partnerlussuhete juures tagasi.

Seetõttu piirdus alliansi alaline kohalolek regioonis aastaid NATO õhuturbemissiooniga Balti riikides. Nimelt, lähtudes põhimõttest, et NATO õhuruumi kaitsel tuleb järgida ühtseid aluseid, otsustati, et Balti riikide puhul, kellel endal hävituslennukid puuduvad, jääb õhuturbefunktsioon teiste liikmesriikide täita. Missiooni hakati kohe Eesti, Läti ja Leedu liitumise hetkest täitma NATO riikide lennukite roteerumisega Leedu Šiauliai lennubaasist.

 eFP juhtivaks jõuks Eestis on britid

tis hakkas paiknema USA maaväe kompaniisuurune üksus ning Ämari lennuväli võeti kasutusele täiendava

13

bunud üksuse raamriik on Suurbritannia ning sellesse panustavad Prantsusmaa ja Taani. Kõik riigid, kellega Eestit seob muuhulgas varasem väga praktiline koostöökogemus välismissioonidelt erinevates maailma kriisikolletes.

Lisaks tegutsevad perioodiliselt Eestis õppuste ja väljaõppe raames Ameerika Ühendriikide Euroopa Heidutusinitsiatiivi korras saadetud üksused, mis kuuluvad NATO idatiiva riikidesse saadetavate täiendavate vägede hulka. Vahepealsed kartused, nagu võiks Trumpi administratsioon vähendada USA tegevust Euroopa julgeoleku tugevdamisel, ei ole õnneks täitunud.

Vastupidi, USA on suurendanud oma rahalist panust, sealhulgas eraldades 100 miljonit dollarit 2018. aastaks Balti riikide kaitsevõime tugevdamiseks mõeldud hangete jaoks.

Eesti ise on aga täna mitmes valdkonnas NATO-s teenäitajaks. Näiteks kui alliansis on üheks keskseks teemaks liitlaste vaheline õiglasem koorma jagamine, siis on Eesti teistele liitlastele heaks eeskujuks sellega, et on juba aastaid eraldanud vähemalt 2% SKP-st riigikaitsele. Jätkuvalt on Eesti kanda juhtriigi roll paljudes küberjulgeoleku alastes tegevustes.

Lähtudes julgeoleku jagamatuse põhi-

ILLUSOORSED LOOTUSED PARTNERLUSSUHETEST VENEMAAGA VARISESID PÕRMUKS NING LIITLASED MÕISTSID, ET VENEMAA EI PRUUGI PÕRKUDA TAGASI KA NATO LIIKMESRIIGI SÕJALISEST RÜNDAMISEST NATO Balti õhuturbemissiooni baasina. Ühtlasi käivitus põhjalikum NATO adaptatsioon, sest eelmise kahe kümnendi jooksul suuresti unarusse vajunud kollektiivkaitsealased oskused ja mõttemallid vajasid taas meeldetuletamist.

Eesti ja teised regiooni riigid tõstatasid aga jätkuvalt vajadust suuremaks NATO lahinguvõimeliste üksuste kohalolekuks meie regioonis, et saata veelgi selgem signaal liitlasriikide otsesest seotusest Balti riikide julgeolekuga ning tõsta võimaliku agressiooni lävendit. 2016. aasta suvel otsustasidki alliansi liidrid Varssavi kohtumisel, et Eestisse, Lätti, Leetu ja Poola saadetakse mitmerahvuselised NATO maavägede pataljonisuurused lahingugrupid. Eestisse 2017. aasta kevadel saa-

mõttest, jätkab Eesti ka panustamist välismissioonidele Afganistanis, Lähis-Idas või Aafrikas.

NATO kollektiivkaitse moodustab koos iseseisva esmase kaitsevõimega Eesti sõjalise riigikaitse alustala. Viimaste aastate jooksul on selle tugevdamisel ning üldise NATO heidutushoiaku arendamisel ära tehtud väga suur töö. Täna teenivad Eesti territooriumil igapäevaselt meie liitlaste sõdurid, kes on valmis vajadusel koos Eesti kaitseväelastega astuma välja meie vabaduse ja iseseisvuse eest. Siiski ei luba ei sõjalispoliitilised arengud Venemaal ega ka laiemad muutused maailma julgeolekukeskkonnas loorberitel puhata. Järjekindel edasine töö NATO heidutus- ja kaitsehoiaku pideval tugevdamisel ning seeläbi Eesti julgeoleku kindlustamisel peab jätkuma igapäevaselt.

SÕDUR NR 1 (99) 2018

Eestis investeeriti NATO ühisraha Ämari lennubaasi renoveerimisse, kuid alalist NATO sõjalist kohalolekut sinna esialgu ei tekkinud. Ajapikku hakkasid Eestis toimuma ka regulaarsed väiksemahulised õppused USA ja teiste NATO riikide osalusel, kuid struktureeritum NATO poliitika heidutuse ja kaitse tagamiseks meie regioonis puudus jätkuvalt.

Kui 2014. aastal okupeeris Vene Föderatsioon Ukrainalt Krimmi ning alustas sissetungi Ida-Ukrainas, tabas see NATO allianssi üllatusena. Illusoorsed lootused partnerlussuhetest Venemaaga varisesid põrmuks ning liitlased mõistsid, et Venemaa ei pruugi põrkuda tagasi ka NATO liikmesriigi sõjalisest ründamisest. Peaaegu üleöö tegi NATO kannapöörde ning kollektiivkaitseküsimused muutusid jälle alliansi tegevuse keskmeks. Arvestades Balti regiooni erilist geograafilist asendit sügaval NATO idatiival ning Venemaa sõjalist ülekaalu piirkonnas, kujunes just Balti riikide kaitse tagamisest uuenenud NATO tegevuse põhiküsimus.

Kohe pärast Vene agressiooni käivitumist Ukrainas hakkasid nii NATO tervikuna kui ka Ameerika Ühendriigid, kui sõjaliselt kõige võimekam liitlane, astuma samme Eesti ja teiste Balti riikide julgeoleku tugevdamiseks. Ees-

EESTI JA NATO

14

EESTI JA NATO

PRANTSUSE SÕDURITE ILVESEMISSIOON EESTIS

Frederic Sirgue KOLONELLEITNANT PRANTSUSE LYNXI TEABEOHVITSER

FOTOD: J. ANDRJUSTSENKO/ PRANTSUSE ARMEE

SÕDUR NR 1 (99) 2018

LYNX (ee ilves) missioon on Prantsusmaa panus NATO liitlaste suurendatud kohaloleku (enhanced Forward Presence, eFP) missiooni raames Baltimaades ja Poolas. Prantsusmaa osaleb panustava riigina ja riigi sõdurid paigutati alustuseks Tapa sõjaväelinnakusse, kogu missiooni juhtis raamriigina Suurbritannia.

EESTI JA NATO

 Õppus Eesti maastikul oli prantslastele uus kogemus

2

017. aastal lõpetas LYNX kaks neljakuulist rotatsiooni Eestis ja suunas detsembris oma üksused ja varustuse Leetu, selleks et panustada ka Saksamaa eFP lahingugrupi tegevusse Rukla sõjaväelinnakus Leedus 2018. aastal. Prantsuse sõdurid olid Eestis kompaniisuuruse ühendrelvaliigilise taktikalise üksusega, mida mehitas 2. merejalaväerügement esimese nelja kuu jooksul, seejärel 2. võõrleegioni jalaväerügement.

See missioon oli poliitilise initsiatiivi tulemus NATO Varssavi tippkohtumiselt juulist 2016. aastal. eFP demonstreerib liitlaste solidaarsust ja soovi julgestada partnereid Põhja- ja Ida-Euroopas. Selles kontekstis on Prantsusmaa nõustunud lähetama üksusi, et panustada algsesse mitmerahvuseliste pataljonide kohalolekusse Baltimaades ja Poolas alates 2017. aastast.

MISSIOONI AJASTATUS

LOGISTIKA LYNX-missioon on Prantsuse armee jaoks unikaalne. Esimene siirmine oli logistiline katsumus. Taktikalised sõi-

HARJUTA, DRILLI, KORDA JA ALUSTA UUESTI Väljaõpe on LYNX-i ja eFP missiooni aluseks, osana Prantsuse vägede operatiivsest valmisolekust. Peamine iseärasus on see, et individuaalne ja kollektiivne väljaõpe toimub mitmerahvuselises keskkonnas.

LYNX-missioon Eestis annab võimaluse väljaõppeks ühendrelvaliigilises raamistikus meie Briti ja Eesti kolleegidega

Prantslaste sihtüksuse mehed ja naised näitasid südikust ja otsustavust nende jaoks võõras keskkonnas. Keskmiselt miinus kümne kraadiga öösel ja pluss kuue kraadiga päeval aprillis, eriti külma põhjatuulega, lumesajuga mais ja oktoobris, metsastunud, märgade ja soiste oludega septembris.

Juulis ja augustis, vastupidi, langesid Prantsuse sõduritele kaela putukate parved. Täiesti uus üllatuste valdkond meie sõdurite jaoks, kes harjunud oma teistel välismissioonidel pigem kõrbe, Saheli– taoliste tingimuste või džungliga.

Mais ja juunis Kevadtormi ja Saber Strike õppuste ajal oli Prantsuse üksustel võimalus töötada sünergias koos brittide ja eestlastega. Septembris võtsime me osa õppustest Põhjakonn ja Sibul, mis võimaldasid teha koostööd ka Eesti Kaitseliidu üksustega. See oli tõesti uus ja huvitav kogemus. Novembris läksid Prantsuse üksused koos Eesti Scoutspataljoniga Lätti õppustele Teraskilp, et osaleda suurematel pataljoni taseme lahinglaskmistel, mida vaid harva proovitakse sellisel tasemel Prantsusmaal.

ME OLEME NATO! TEHNILINE JA TAKTIKALINE KOOSTOIME Kuidas võiks Briti remondimees parandada meie VBCI-d? Kuidas võiks tema Prantsuse ametivend teha sama Warriori või CV90-ga? Kuidas saab sind turvaliselt transportida liitlaste sõidukis?

Nendes valdkondades koostegutsemisvõimet ei ole võimalik improviseerida viimasel hetkel, vaid seda tuleb rahulikult ennetada, juba tükk aega ette. Et olla valmis igaks juhtumiks, õpetasid prantslased, britid ja eestlased üksteist vastava tehnikaga toime tulema, testides just võimalikke probleeme selle juures.

Kohapeal Eestis harjutasid kolm riiki koos, õppides toime tulema erinevate

DETSEMBRIS 2017 VIISID LENNUKID PRANTSUSE SÕDURID TAGASI KODUMAALE JA UUS PRANTSUSE ROTATSIOON VÕTTIS ÜLE VASTUTUSE, ET PAIGUTADA VARUSTUST JA SÕIDUKEID LEETU ja teiste regiooni saadetud üksustega.

Prantsuse sihtüksus viimistles ja kohandas oma taktikat ja protseduure ning omandas ka uusi teadmisi võitluses avatud ja kinnisel maastikul, laskmises, juhtimises, hoolduses, logistikas ja lahingpäästmises. Me õppisime üksteiselt palju.

lähenemistega juhtimisele, erineva relvastuse, varustuse ja inimressursiga. Õppused olid suurepäraseks võimaluseks aru saada nendest erinevustest, et olla suutelised neid hoopis uuteks võimalusteks pöörama, täiendades üksteist.

SÕDUR NR 1 (99) 2018

20. märtsil 2017 saabusid esimesed 50 Prantsuse sõdurit koos Briti sõduritega Tapa sõjaväelinnakusse, et valmistada ette tulevast varustuse ja eFP üksuste põhiosa siirmist. Aprilli alguses siirdati Eestisse juba 270 meest ja naist, kes Prantsusmaal kuulusid 30 erinevasse üksusesse, koos Briti lahingugrupiga.

Prantsuse sihtüksus koosnes kompaniisuurusest ühendrelvaliigilisest üksusest (jalavägi tugevdatuna pioneeride ja tankidega), mida toetas Prantsuse toetusüksus. See integreeriti ühendrelvaliigilise Briti lahingugrupi koosseisu (mida juhtis 5RIFLES), allutatuna Eesti 1. jalaväebrigaadile.

Seejärel, juuli lõpus roteeriti esimesed Prantsuse üksused leegionäridega.

Nende neljakuuline kohalolek oli sõltuvuses ka teistest kohustustest välismaal ja Prantsuse vägede operatiivsest tsüklist maailma eri osades, sh Prantsusmaal.

30. novembril 2017 kuulutati Prantsuse missioon lõppenuks ja LYNX-i kontingent võttis ette ümberpaiknemise Leetu.

Detsembris 2017 viisid lennukid Prantsuse sõdurid tagasi kodumaale ja uus Prantsuse rotatsioon võttis üle vastutuse, et paigutada varustust ja sõidukeid Leetu, kus uus LYNX-i missioon alustas jaanuaris 2018 oma neljakuulist teenistust, seal juba Saksamaa juhitud lahingugrupi koosseisus.

dukid ja Prantsuse varustus (sh neli Leclerc tanki, 13 jalaväe lahingumasinat VBCI-d ja sada konteinerit) toodi kohale raudteed mööda Euroopa kaudu Eestisse. Seejärel vajas sama varustus detsembris Leetu üle kolimist, et jätkata missiooni juba uute üksustega.

Prantsusmaa on harjunud oma vägesid siirma ja ümber paigutama, kuid see on siiani väljakutseks, ühtlasi heaks kogemuste pagasiks logistikutele, kes võivad treenida oma erialaseid oskusi ja arendada teadmisi, kuidas liigutada vägesid Baltikumi.

Prantsuse üksusi toetab rahvuslik toetuselement (NSE), mis moodustab kolmandiku kogu Prantsuse kontingendist. Selle ülesandeks on toetada Prantsuse lahingkompaniid kõikides valdkondades: meditsiinilises, hoolduses, administreerimises, transpordis, sidepidamises ja infosüsteemides.

Kõikidel tasanditel aitavad NSE sõdurid kaasa Prantsuse üksuse igapäevasele elule, valmistavad ette varusid, näevad ette arvutite ja infosüsteemide vajadusi, tulevad toime kõikvõimalike vigastustega, parandavad sõidukeid, varustavad kütuse ja laskemoonaga jne. Väljas/õppusel olles toetatakse väikeste kergete toetusüksustega, et kiiresti toime tulla kõikvõimalike logistiliste probleemidega, tehes tihedat koostööd Briti toetuselemendiga.

15

16

EESTI JA NATO

 Prantslaste sõjatehnika sai ära proovitud ka Eesti teedel

si sõduritele, sest nende kogemused lahingutegevusest on erinevad.

Kaheksa kuuga Eestis näitas Prantsuse väeosa oma otsustavust ja jõulisust NATO partneritele. Olles siirdatud esimest korda Balti riikidesse, demonstreeris Prantsuse armee oma professionaalsust ja võimet töötada koos teiste rahvustega. Koos kogu selle tööga, mida kogeti Eestis ja nüüd Leedus, tugevneb NATO liitlaste koostöövõime veelgi.

PRANTSLASED TULEVAD TAGASI EESTISSE AASTAL 2019

Esimene takistus oli keel. Ühiseks keeleks, mida prantslased ja eestlased kasutasid, oli nende Briti partnerite inglise keel. Visaduse abil said korraldused arusaadavaks, seejärel võeti

pole üldse lihtne), tuleb seda regulaarselt treenida.

Tõstes seda oskust, parandame ka kogu ülejäänud süsteemi efektiivsust kohapeal. Koostöövõime on para-

PRANTSUSE SIHTÜKSUS OMANDAS KA UUSI TEADMISI VÕITLUSES AVATUD JA KINNISEL MAASTIKUL, LASKMISES, JUHTIMISES, HOOLDUSES, LOGISTIKAS JA LAHINGPÄÄSTMISES

SÕDUR NR 1 (99) 2018

need ka käiku ja kolm rahvust leidsid piisava tasakaalu, et luua alust koordineeritud juhtimisele.

Välismissioonidel/operatsioonidel olles tegutseb Prantsusmaa sünergias teiste üksustega ja selleks on oluline, et prantsuse sõdurid saaks kiiresti aru, kuidas igaüks neist tegutseb. Selleks, et saada aru käskudest inglise keeles ja olla võimeline tegema ettepanekuid taktikalisteks käskudeks, arvestades nii liitlaste ressursse kui ka võimeid (mis

nenud aste-astmelt ka Tallinnas, kus väike eFP juhtimiselement töötab tihedas koostöös plaane välja koos Eesti kaitsejõududega.

Spektri teises otsas oli tavaline, et Prantsuse pioneerirühm sai Briti pioneeridelt varustust, et toetada Prantsuse kompaniid demineerimisel, sildade ehitamisel või miiniväljadest läbipääsu rajamisel. Igapäevane töö koos erinevate rahvustega on NATO kaubamärgiks. See kogemus toob uusi teadmi-

Prantsuse kaitseminister Florence Parly teatas jaanuaris Eesti kaitseministrile, et 2019. aastal naaseb Prantsuse kompanii Eestis asuvasse NATO pataljoni.

Kaitseminister Jüri Luik teatas seepeale, et otsus peegeldab Eesti väga head koostööd Prantsusmaaga ning on märk liitlaste solidaarsusest ja ühtsusest. „Prantslaste naasmine Suurbritannia juhitud NATO lahingugruppi 2019. aastal on järjekordne näide sellest, kuidas Prantsusmaa ja laiemalt allianss võtavad heidutushoiaku tugevdamist tõsiselt,“ lausus kaitseminister.

Eesti ja Prantsusmaa kaitsekoostöö on Luige hinnangul väga tihe, Eesti on osalenud ühistel operatsioonidel Kesk-Aafrika Vabariigis ja Malis, tehakse kahepoolset koostööd NATO-s, Euroopa Liidus ning küberkaitses.

Luik ütles, et Eestis asuva lahingugrupi tugevus on sellesse panustavate riikide Suurbritannia, Taani, Islandi ja Prantsusmaa varasem tihe koostöö erinevate sõjaliste operatsioonide raames. Lisaks annab Prantsusmaa naasmine lahingugruppi 2019. aastal võimaluse tugevdada koostegutsemisvõimet juba 2017. aasta õppetundide põhjalt ning lahingugruppi paremini integreerida 1. jalaväebrigaadiga. „Prantsuse kompanii kutsus Eestit naljatamisi külmaks džungliks. On selge, et teistsugune maastik ja väljaõpe talvetingimustes võimaldab liitlasüksustel ennast proovile panna neile tavatus keskkonnas“, sõnas kaitseminister.

Lisaks panustab Prantsusmaa alates maist NATO Balti õhuturbesse, vahetades välja praegu Ämaris baseeruvad Itaalia õhuturbelennukid.

Allikas: kaitseministeerium

INTERVJUU

17

EESTLANE ASUS NATO LUUREDROONIDE HANKIMISES JUHTROLLI NATO-le 1,3 miljardi euro eest luuredroone hankiva juhtkomitee esimeheks valiti Silva Aher, kelle sõnul annab positsioon Eestile esmakordse võimaluse komitee juhtpositsioonilt kaasa rääkida.

S

ilva Aher on 32-aastane ning töötab Eesti relvastusdirektori esindajana Brüsselis, esindades Eestit nii NATO kui ka Euroopa Liidu relvastusalastel kohtumistel. Käesoleva aasta alguses alustas ta tööd NATO AGSi juhtkomitee esimehena.

Kes on NATO AGSi juhtkomitee esimees ja missugust tööd ta teeb?

Alliance Ground Surveillance on programm, millega arendatakse NATO maaseire võimekust. Täpsemalt hangib NATO programmiga luuredroone.

Esimehe ülesanne on komitee tööd juhtida, vahendada liikmesriikide huve ning otsida kompromisse, et ühiselt hankimisotsuseid langetada.

Kui näiteks USA esindaja minu praegusel ametikohal omab mitut alluvat, siis Eestil on selle positsiooni jaoks üks inimene. See on võimaldanud mul näha ja kogeda palju erinevaid relvastusläbirääkimisi. Seetõttu, kuigi olen noor, on minu kogemuste pagas mõnevõrra laiem kui teiste suuremate riikide esindajatel, kus minusuguseid noori inimesi üldse laua taha ei lubatagi.

Samuti on Eesti võtnud peamiselt konstruktiivse ja tervikpilti arvestava lähenemise, mille keskmeks on teiste riikide positsioonide vahel kompromisside leidmine. Eesti esindamine ei ole seetõttu väga erinev komitee esimehe rolli täitmisest ja teised riigid on hakanud seda märkama.

Kas saad tuua näite kompromisside leidmisest?

Räägi palun luuredroonidest, mida uuel ametikohal hankida aitad.

Luuredroonidele saab peale panna erineva võimekusega seadmeid – näiteks radareid ja tarkvaraprogramme, mis tõlgendavad infot – ja igale riigile on tähtsad erinevad võimekused. Tuleb leida kompromissid, mis sobivad nii liikmesriikidele kui ka NATO-le.

Lisaks tuleb suhelda teiste huvitatud osapooltega NATO sees ja väljas.

Kuidas sellisele ametipositsioonile jõudsid?

Konkursiga. AGSi programmi juhtkomitee esimees valitakse üheks aastaks. Iga riik, kes AGSi programmi komiteesse kuulub – kokku 15 riiki – sai esitada oma kandidaadi. Kandidaadid esitasid Eesti ja Läti ning seetõttu nad hääletada ei saanud. Esimeses voorus sain 11 häält 13st ja teises valiti mind ühehäälselt.

Kui tavaline on, et 32-aastane eestlane sellisele kohale pääseb?

Kas droonid hakkavad lendama ka Eesti kohal?

Kindlasti. Eesti puhul hakatakse jälgima peamiselt, mis toimub meie piiril ja selle taga. Samuti võivad need lennata ka näiteks Vahemere kohal ja jälgida migrantide liikumist.

Kui suureks saavutuseks esimehe kohta ise pead?

See oli kindlasti asi, mida ma ei oodanud.

Oli üllatav. Eestil ei ole kunagi varem ühegi komitee juhi positsiooni olnud. On ikka erakordne, et mul õnnestus sinna valituks saada. Ma arvan, et see on väga hea stardipositsioon, kust vaadata, mida hiljem edasi teha.

KAITSEMINISTEERIUMI STRATEEGILISE KOMMUNIKATSIOONI OSAKONNA NÕUNIK

On Sul mingi suurem unistus, kuhu jõuda tahad?

Elu on ootamatusi täis, kunagi ei tea, kuhu sa täpselt jõuad. Kui kuhugile jõuad, tuleb lihtsalt kasutada neid šansse nii hästi, kui võimalik. Õppisid politoloogiat, aga kuidas jõudsid julgeolekuni?

Olen õppinud Tartu Ülikoolis riigiteadusi ja politoloogiat, Euroopa Vabade Kunstide kolledžis filosoofiat ja kunstiajalugu, Saksamaal Kieli Ülikoolis majandust ning Erasmuse programmiga Inglismaal politoloogiat.

Tartu Ülikooli politoloogia õpingute ajal töötasin Balti kaitsekolledžis akadeemilise assistendina ning aitasin tunde ette valmistada ja seminare korraldada. Sellest tekkis ka huvi valdkonnaga lähemalt tutvuda.

Relvastusmaailm on väga põnev, sest pidevalt toimuvad uued avastused ja arengud ning sellega kaasnevad ka ohud, millega peab toime tulema.

Eestlastena me ju tajume väga tugevalt, et julgeolek on oluline teema.

Millega vabal ajal tegeled?

Olen tegelnud väitlemisega üle kümne aasta. See on asi, mis mind ametikoha saamisel kindlasti aitas. Selle hobiga õppisin argumente koostama ja neid avalikult võimalikult hästi esitama – vaja oli kuulata, mida teised räägivad ja aru saada, millised on nende tugevused ja nõrkused. Need on oskused, mis komitee esimehe positsioonil kasuks tulevad. Peale selle naudin lugemist ja sporti.

Elad juba üle kahe aasta Brüsselis, kas Eestit ka igatsed?

Jõudsin Brüsselisse oktoobris 2015 ja minu ametiaeg lõppeb augustis 2019, seega veedan siin kokku peaaegu 4 aastat.

Kord kvartalis saan Eestis käia. Hea meelega käiksin tihedamini, olen Eestist puudust tundnud küll. Eesti kiirele internetile ja mugavale asjaajamisele ei ole Euroopa südames konkurentsi. Mustast leivast ma ei hakka rääkimagi.

Eestisse tagasitulek on kindlasti üks minu eelistusi, aga eks näis, mida tulevik toob.

SÕDUR NR 1 (99) 2018

See on väga ebatavaline. Kui ma sellele kohale kandideerisin, siis üks inimene, kes mind toetas, ütles naljaga pooleks: „Ära muretse! Meil valiti just üks verinoor inimene komitee juhiks. Ta on vaid 40 aastat vana.“ Mul olid aga mõned eelised. Ma olin juba AGSi komitees Eesti esindaja ja relvastusteemadega pikalt tegelenud.

USA Global Hawk baasil ehitatakse võimekad luuredroonid, mis lendavad kaks korda kõrgemal kui reisilennukid, püsivad õhus enam kui ööpäeva ja suudavad isegi läbi pilvede tuvastada maa peal sõitva auto margi.

Hange on faasis, kus droonid hakkavad tootmisliinilt jõudma ning neid sertifitseeritakse ja testitakse, et need oleks turvalised ja lennukõlbulikud.

Viie drooni hanke maksumus on 1,3 miljardit eurot ja need hakkavad kuuluma NATO sõjaliste juhtide käsuahelasse ja lendama vastavalt NATO vajadustele.

Karin Kivipõld

18

MISSIOONID

EESTI SÕDUR

missioonil SÕDUR NR 1 (99) 2018

Tänapäeval pole ükski riik oma relvajõududega üksi. Välismissioonid on lahutamatu osa relvajõudude kogemuste omandamisest.

Heiki Suurkask SÕDURI PEATOIMETAJA

FOTOD: EESTI KAITSEVÄGI

 ESTCOY-8 patrull Afganistanis

MISSIOONID

19

gama 1992. aastal. Eesti rühm (ESTPLA, Estonian platoon) ühines selle jõuga aastal 1995, veidi enne selle tegevuse lõpetamist. Eesti üksused paiknesid Horvaatias. Näiteks Hollandi üksused, mis paiknesid Bosnias, on olnud hiljem tugeva kriitika all, sest nad ei suutnud ära hoida Srebrenica veresauna, mille korraldasid serblased.

• Kergejalaväerühm ESTPLA-1 (29 sõdurit, ülem n-ltn Margus Lillemägi, hiljem ltn Paul Vaha), Horvaatias 1995. aastal (UNPROFOR, Taani pataljoni koosseisus) • Kergejalaväerühm ESTPLA-2 (33, ülem ltn Rein Vaabel), Horvaatias 1995. aastal (UNPROFOR, Taani pataljoni koosseisus)

LIIBANON

E

NATO loodi aastal 1949 selleks, et tasakaalustada jõude külma sõja ajal.

Alliansi liikmesriigid on olnud seotud mitmete konfliktidega maailmas, kuid esimese sõjalise operatsiooni võttis NATO alliansina ette alles 1990. aastal Lahesõja eelõhtul Türgi toetamiseks.

Balkani sõjad, mida ÜRO ja Euroopa Liit lõpetada ei suutnud, vajasid lõpuks juba NATO juhitud rahusundimisjõudude kohale saatmist.

2001. aastal alanud sõda terrorismi vastu on sundinud ka NATO-t sekkuma sõjaliselt näiteks konfliktidesse Iraagis, Afganistanis, Liibüas ja Somaalia vetes, nii terroristide kui ka piraatide vastu.

Euroopa Liit on võtnud aga ette sõjalisi missioone alates 2002. aastast Balkanil ja Aafrikas.

HORVAATIA ÜRO rahuvalvejõud (UNPROFOR, United Nations Protection Force) saadeti endise Jugoslaavia aladele rahu ta-

SÕDUR NR 1 (99) 2018

esti jaoks on olnud kaks suurt võimalust sõdureid rahvusvahelistele missioonidele saata Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) ja Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni (NATO) kaudu, uuemal ajal on lisandunud ka otseselt Euroopa Liidu korraldatud missioonid.

1945. aastal asutatud ÜRO peamisi ülesandeid on maailmas rahu hoida ja sõdu vältida, millega pole küll täiel määral toime tuldud. Riikidevahelised sõjad on küll haruldased, kuid ligemale 40 siseriiklikku sõjalist konflikti on maailmas edasi kestmas. ÜRO sinikiivreid näeme vaenupooli lahutamas 16 eri kohas.

Rahuvalveülesandeid on ÜRO liikmesriikide üksused täitnud alates 1948. aastast, lisaks peab ÜRO põgenikeagentuur tegelema 22,5 miljoni sõjapõgeniku probleemidega. ÜRO rahuvalvemissioonidel on Eesti sõdurid osalenud alates 1995. aastast.

ÜRO rahuvalvejõud (UNIFIL, United Nations Interim Force in Lebanon) paikneb Liibanonis alates 1978. aastast. Eesti ühines operatsioonidega seal 1996-1997 ja uuesti alates 2015. aastast.

Eesti panustab praegu ÜRO rahuvalvemissiooni Liibanonis mehhaniseeritud jalaväerühmaga koos logistikaelemendi ja staabiohvitseridega.

• Eesti rahuvalvekompanii ESTCOY-1 (135, ülem kpt Tõnis Asson), Liibanonis aastail 1996-97 (UNIFIL, Norra pataljoni koosseisus) • Eesti kontingendi (37) ülem kpt Mario Lementa, jalaväerühm ESTPLA-19 (ülem n-ltn Janari Jaanso), Liibanonis 2015. aastal (UNIFIL, Soome-Iiri pataljoni koosseisus) • Eesti kontingendi (u 40) ülem maj Kalle Kõlli, jalaväerühm ESTPLA-20 (ülem n-ltn Priit Lillemets), Liibanonis aastail 2015-16 (UNIFIL, Soome-Iiri pataljoni koosseisus) • Eesti kontingendi (u 40) ülem maj Kuido Põldoja, jalaväerühm ESTPLA-21 (ülem n-ltn Valdo Hälvin), Liibanonis 2016. aastal (UNIFIL, Soome-Iiri pataljoni koosseisus) • Estcon 5 (u 40) ülem maj Ivo Silbaum, jalaväerühm ESTPLA-22 (ülem ltn Virgo Luude), Liibanonis aastail 2016-17 (UNIFIL, Soome-Iiri pataljoni koosseisus) • Estcon 6 (u 40) ülem kpt Andrei Šlabovitš, jalaväerühm ESTPLA-23 (ülem n-ltn Oliwer Nõlvak), Liibanonis 2017. aastal (UNIFIL, Soome-Iiri pataljoni koosseisus) • Estcon 7 (u 40) ülem maj Margus Mikk, jalaväerühm ESTPLA-24 (ülem ltn Erkki Tuul), Liibanonis aastail 2017-18 (UNIFIL, Soome-Iiri pataljoni koosseisus)

20

MISSIOONID

LÄHIS-IDA ÜRO rahuvalvemissioon UNTSO (United Nations Truce Supervision Organization) Iisraeli ja naaberriikide lepitamiseks on kestnud juba 1948. aastast peale, sõjalised vaatlejad Eestist on selles osalenud alates 1997. aastast.

Eesti panustab UNTSO vaatlusmissiooni sõjaliste vaatlejate ja vaatlusgrupi ülemaga, kokku kuni nelja tegevväelasega.

BOSNIA JA HERTSEGOVIINA

SÕDUR NR 1 (99) 2018

Rahusundimisjõud IFOR (Implementation Force) oli NATO juhitud kontingent Bosnias ja Hertsegoviinas aastail 1995-1996, mis asendati seejärel NATO juhitud stabiliseerimisjõuga SFOR (Stabilisation Force in Bosnia and Herzegovina), mis kestis aastani 2004.

Eesti osales nendes aastail 1996-2004, seejärel oli 2004-05 kohal ka NATO peakorteris Sarajevos.

• Kergejalaväerühm ESTPLA-3 (34, ülem ltn Ain Rekkand), Bosnias ja

 ESTPLA-21 uurib kaarti Liibanonis

Hertsegoviinas 1996. aastal (IFOR, Taani pataljoni koosseisus) • Kergejalaväerühm ESTPLA-4 (40, ülem lpn Jüri Tõnisma), Bosnias ja Hertsegoviinas 1997. aastal (SFOR, Taani pataljoni koosseisus) • Kergejalaväerühm ESTPLA-5 (39, ülem ltn Risto Pärtel) Bosnias ja Hertsegoviinas aastail 1997-98 (SFOR, Taani pataljoni koosseisus) • Kergejalaväerühm ESTPLA-6 (39, ülem ltn Tiit Sillam), Bosnias ja Hertsegoviinas 1998. aastal (SFOR, Taani pataljoni koosseisus) • Balti pataljoni kontingent BALTCON-1 (120, ülem maj Rein Vaabel), Bosnias ja Hertsegoviinas aastail 1998-99 (SFOR, Taani pataljoni koosseisus) • Balti pataljoni kontingent BALTCON-2 (37, ülem n-ltn Anti Mölter), Bosnias ja Hertsegoviinas 1999. aastal (SFOR, Taani pataljoni koosseisus) • Balti pataljoni kontingent BALTCON-3 (26, ülem lpn Elmar-Ha-

rald Tammisto), Bosnias ja Hertsegoviinas aastail 1999-2000 (SFOR, Taani pataljoni koosseisus) • Balti luureeskadron BALTSQN-1 (65, ülem kpt Kalev Koidumäe), Bosnias ja Hertsegoviinas 2000. aastal (SFOR, Taani pataljoni koosseisus) • Balti luureeskadron BALTSQN-4 (97, ülem kpt Eero Kinnunen), Bosnias ja Hertsegoviinas aastail 2001-02 (SFOR, Taani pataljoni koosseisus) Alates aastast 2004 on riigis paiknenud Euroopa Liidu rahuvalvejõud EUFOR Althea (European Union Force Althea). Selles osales Eesti aastail 20052011. Missiooniüksused ESTGUARD olid kokku pandud Kaitseliidu baasil.

• Valverühm ESTGUARD-1 (28, ülem ltn Margus Võsu) Bosnias ja Hertsegoviinas aastail 2005-06 • Valverühm ESTGUARD-2 (29, ülem ltn Riivo Piirson) Bosnias ja Hertsegoviinas 2006. aastal • Valverühm ESTGUARD-3 (29, ülem ltn Margus Muld) Bosnias ja Hertsegoviinas aastail 2006-07

 Sõdurina Kesk-Aafrika Vabariigis

KOSOVO

Andres Soome), Kosovos aastail 19992000 (KFOR, Itaalia sõjaväepolitsei koosseisus) • Mitmeotstarbeline sõjaväepolitseirühm ESTPATROL-2 (21, ülem ltn Toomas Peda), Kosovos 2000. aastal (KFOR, Itaalia sõjaväepolitsei koosseisus) • Mitmeotstarbeline sõjaväepolitseirühm ESTPATROL-3 (22, ülem ltn Risto Pärtel), Kosovos aastail 2000-01 (KFOR, Itaalia sõjaväepolitsei koosseisus) • Mitmeotstarbeline sõjaväepolitseirühm ESTPATROL-4 (21, ülem ltn Aigar Põder), Kosovos 2001. aastal (KFOR, Itaalia sõjaväepolitsei koosseisus) • Mitmeotstarbeline sõjaväepolitseirühm ESTPATROL-5 (22, ülem lpn Jaanus Rahula), Kosovos aastail 2001-02 (KFOR, Itaalia sõjaväepolitsei koosseisus) • Mitmeotstarbeline sõjaväepolitseirühm ESTPATROL-6 (23, ülem kpt Eero Tepp), Kosovos 2002. aastal (KFOR, Itaalia sõjaväepolitsei koosseisus) • Mitmeotstarbeline sõjaväepolitsei-

MISSIOONID

rühm ESTPATROL-7 (22, ülem kpt Vahur Karus), Kosovos aastail 2002-03 (KFOR, Itaalia sõjaväepolitsei koosseisus) • Balti luureeskadron BALTSQN-7 (98, ülem ltn Tarmo Safronov), Kosovos 2003. aastal (KFOR, Taani pataljoni koosseisus) • Mitmeotstarbeline sõjaväepolitseirühm ESTPATROL-8 (22, ülem ltn Janek Ojaste), Kosovos 2003. aastal (KFOR, Itaalia sõjaväepolitsei koosseisus) • Mitmeotstarbeline sõjaväepolitseirühm ESTPATROL-9 (22, ülem ltn Ants Kiviselg), Kosovos aastail 2003-04 (KFOR, Itaalia sõjaväepolitsei koosseisus) • Mitmeotstarbeline sõjaväepolitseirühm ESTPATROL-10 (22, ülem n-ltn Artur Meerits), Kosovos 2004. aastal (KFOR, Itaalia sõjaväepolitsei koosseisus) • Balti luureeskadron BALTSQN-10 (98, ülem kpt Alo Valdna), Kosovos aastail 2004-05 (KFOR, Taani pataljoni koosseisus)

21

SÕDUR NR 1 (99) 2018

Kosovo konflikt teravnes aastal 1998 avaliku etnilise puhastusega ja NATO oli sunnitud sõjaliselt Serbia väed sealt välja lööma. Kosovo iseseisvuse tunnustamine on siiani NATO liikmesriike kahte leeri löönud. Eesti tunnustab Kosovot iseseisva riigina, Kreeka ja Hispaania mitte.

Kosovo missioonidel on meie tegevväelased teeninud 1999. aastast peale. Mitmeotstarbelised sõjaväepolitseirühmad ESTPATROL-1 kuni ESTPATROL-14 osalesid Kosovos NATO rahutagamisoperatsioonil 1999. aasta novembrist kuni 2006. aasta detsembrini. Balti luureeskadronid BALTSQN-7, BALTSQN-10 ja BALTSQN-13 osalesid Taani pataljoni koosseisus missioonidel 2003. aasta märtsist kuni 2006. aasta augustini. Kaitseliidu baasil moodustatud luurerühmad ESTRIF-1 kuni ESTRIF-6 osalesid Kosovos 2007. aasta veebruarist kuni 2010. aasta veebruarini.

• Mitmeotstarbeline sõjaväepolitseirühm ESTPATROL-1 (10, ülem n-ltn

 KFOR-i embleem Kosovos

22

 BALTSQN-10 naasis Kosovost

MISSIOONID

SÕDUR NR 1 (99) 2018

• Mitmeotstarbeline sõjaväepolitseirühm ESTPATROL-11 (22, ülem n-ltn Kristjan Piir), Kosovos aastail 200405 (KFOR, Itaalia sõjaväepolitsei koosseisus) • Mitmeotstarbeline sõjaväepolitseirühm ESTPATROL-12 (22, ülem leitnant Hannes Meimre), Kosovos 2005. aastal (KFOR, Itaalia sõjaväepolitsei koosseisus) • Mitmeotstarbeline sõjaväepolitseirühm ESTPATROL-13 (22, ülem ltn Artur Meerits), Kosovos aastail 200506 (KFOR, Itaalia sõjaväepolitsei koosseisus) • Balti luureeskadron BALTSQN-13 (66, ülem kpt Mait Müürisepp), Kosovos 2006. aastal (KFOR, Taani pataljoni koosseisus) • Mitmeotstarbeline sõjaväepolitseirühm ESTPATROL-14 (22, ülem n-ltn Taavi Otsalainen), Kosovos 2006 (KFOR, Itaalia sõjaväepolitsei koosseisus) • Luurerühm ESTRIF-1 (26, ülem n-ltn Lauri Kriisa) Kosovos 2007. aastal (KFOR, Taani pataljoni koosseisus)

• Luurerühm ESTRIF-2 (26, ülem ltn Marek Susi) Kosovos aastail 2007-08 (KFOR, Taani pataljoni koosseisus) • Luurerühm ESTRIF-3 (26, ülem n-ltn Taavi Mets) Kosovos 2008. aastal (KFOR, Taani pataljoni koosseisus) • Luurerühm ESTRIF-4 (26, ülem n-ltn Juhan Aus) Kosovos aastail 2008-09 (KFOR, Taani pataljoni koosseisus) • Luurerühm ESTRIF-5 (26, ülem n-ltn Toomas Karting) Kosovos 2009. aastal (KFOR, Taani pataljoni koosseisus) • Luurerühm ESTRIF-6 (26, ülem n-ltn Hare Unt) Kosovos aastail 2009-10 (KFOR, Taani pataljoni koosseisus) Eesti panustab KFOR (Kosovo Force, asutatud 1999) missioonile praegu kahe tegevväelasega: ühe staabiohvitseri ja ühe staabiallohvitseriga.

MAKEDOONIA EL-i sõjaline operatsioon Concordia saadeti Makedooniasse aastal 2003: Eestist osales üks allohvitser. Euroopa Liidu missioonid kestsid selles riigis aastani 2006.

IRAAK Operatsioon ”Iraagi vabadus„ (Iraqi Freedom, aastail 2003-2010) algas terroriste toetanud Saddam Husseini režiimi kukutamisega Iraagis USA ja liitlasvägede (peamiselt Briti ja Poola) poolt 2003. aastal, ning 2004. aastal asus Iraagis rahu tagama mitmerahvuseline jõud (MNF-I, Multi-National Force – Iraq), kokku 150 000 sõduriga 26 riigist.

2011. aastal lahkusid liitlasväed Iraagist, kuigi sõjaline koostöö Iraagi valitsusega on edasi kestnud.

• Jalaväerühm ESTPLA-7 (32, ülem kpt Eero Kinnunen) ja kaubakäitlusmeeskond CT-1 (11, ülem vbl Ahto Sternfeld), Iraagis 2003. aastal (MNF–I) • Jalaväerühm ESTPLA-8 (32, ülem kpt Vahur Murulaid) ja kaubakäitlusmeeskond CT-2 (13, ülem vbl Tõnu Juul), Iraagis aastail 2003-04 (MNF–I) • Eesti kontingendi vanem kpt Toomas Väli Iraagis aastail 2004-05, jalaväerühm ESTPLA-9 (32, ülem kpt Janno Märk) ja kaubakäitlusmeeskond CT-3 (13, ülem v-srs Janek Innos), Iraagis 2004. aastal (MNF–I)

 ESTPLA-17 missiooniga Iraagis

MISSIOONID

23

MEIE EI UNUSTA Välismissioonidel on hukkunud Eesti kaitseväelastest: Nooremseersant Andres Nuiamäe (02.06.1982-28.02.2004) Vanemveebel Arre Illenzeer (23.06.1976-25.10.2004) Nooremseersant Jako Karuks (03.08.1973-23.06.2007) Seersant Kalle Torn (24.09.1982-23.06.2007) Vanemveebel Ivar Brok (20.07.1977-23.05.2008) Seersant Raivis Kang (28.06.1983-23.08.2009) Veebel Eerik Salmus (23.07.1983-23.08.2009) Veebel Allain Tikko (11.01.1979-15.06.2009) Nooremseersant Kristjan Jalakas (07.07.1990-15.12.2009) Nooremseersant Herdis Sikka (12.10.1989-30.08.2010) Kapral Agris Hutrof (25.01.1986-15.10.2011)

• Eesti kontingendi vanem maj Toomas Väli Iraagis 2008. aastal, jalaväerühm ESTPLA-17 (34, ülem ltn Raul Kadaste), Iraagis 2008. aastal (MNF–I) • Jalaväerühm ESTPLA-18 jäi 2008. aastal Iraaki saatmata (MNF-I) 2014. aastal käivitas USA uue sõjalise operatsiooni Islamiriigi (Da’ishi) vastu Iraagis ja Süürias nimega Sisemine Lahendus (Inherent Resolve), millesse Eesti panustab kuueliikmelise väljaõppemeeskonna ja ühe vanemohvitseriga mitmerahvuselises meeskonnas, mis nõustab Iraagi ministeeriume ja julgeolekujõudusid.

AFGANISTAN Terrorirühmitus al-Qaida oli varjunud Afganistani aladele juba 1996. aastal, olles avalikult liitlassuhetes seal islamiemiraati looma hakanud usuliikumisega Taliban. 1998. aastal kui al-Qaida laskis õhku kaks USA saatkonda Aafrikas, vastas USA tiibraketilöögiga al-Qaida positsioonide vastu Afganistanis ja Sudaanis.

SÕDUR NR 1 (99) 2018

• Eesti kontingendi vanem kpt Kalle Teras Iraagis 2005. aastal, jalaväerühm ESTPLA-10 (32, ülem kpt Andrus Merilo), Iraagis aastail 2004-05 (MNF–I) • Eesti kontingendi vanem kpt Tarmo Ränisoo Iraagis aastail 2005-06, jalaväerühm ESTPLA-11 (34, ülem ltn Sergei Guselnikov), Iraagis 2005. aastal (MNF–I) • Eesti kontingendi vanem kpt Veljo Raide Iraagis 2006. aastal, jalaväerühm ESTPLA-12 (34, ülem ltn Margus Kuul), Iraagis aastail 2005-06 (MNF–I) • Eesti kontingendi vanem maj Aron Kalmus Iraagis aastail 2006-07, jalaväerühm ESTPLA-13 (34, ülem ltn Meelis Jõemaa), Iraagis 2006. aastal (MNF–I) • Eesti kontingendi vanem maj Ivar Murrik Iraagis 2007. aastal, jalaväerühm ESTPLA-14 (34, ülem n-ltn Ranno Raudsik), Iraagis aastail 2006-07 (MNF–I) • Jalaväerühm ESTPLA-15 (34, ülem ltn Kaido Kivistik), Iraagis 2007. aastal (MNF–I) • Jalaväerühm ESTPLA-16 (34, ülem kpt Rainek Kuura), Iraagis aastail 2007-08 (MNF–I)

2001. aastal, kui al-Qaida rammis reisilennukitega New Yorgi kaksiktorne ja Pentagoni, vastas USA juba terrorismivastase sõja väljakuulutamisega.

2001. aasta novembris kukutas USA koos liitlastega Talibani Afganistanis võimult, kuid al-Qaida ja Talibani liidritel õnnestus end varjata ja sõjategevus on jätkunud tänase päevani.

NATO juhitud rahvusvahelise julgeolekuabijõudude (International Security Assistance Force – ISAF) rahu tagamismissioon loodi 2001. aasta detsembris Bonni lepinguga. ISAF tegutses ÜRO julgeolekunõukogu mandaadi alusel, Eesti osales ISAF-is alates 2003. aastast, kuni selle mandaadi lõpuni 31. detsembril 2014.

• Demineerimismeeskond ISAF III (ka ISAF I, 6, ülem ltn Janek Zõbin) Afganistanis 2003. aastal (ISAF-i rahvusvahelise brigaadi koosseisus) • Demineerimismeeskond ISAF IV (6, ülem ltn Jaanus Ende) Afganistanis aastail 2003-04 (ISAF-i rahvusvahelise brigaadi koosseisus) • Demineerimismeeskond ISAF V (5, ülem ltn Raul Kütt), kaitseväe peaarst maj Andrus Remmelgas ja Kabuli lennuliikluse juhina lipnik Reet Stamm Afganistanis 2004. aastal (ISAF-i koosseisus)

24

 ESTPLA-10 sõdurid Iraagis

MISSIOONID

SÕDUR NR 1 (99) 2018

• ISAF-i staabis kol-ltn Indrek Sirel, veel kaks staabiohvitseri, demineerimismeeskond ISAF VI (5, ülem ltn Vesse Põder), kiirabibrigaad (3, ülem kpt Margus Pärnapuu) Afganistanis aastail 2004-05 (ISAF-i koosseisus) • Eesti kontingendi vanem kol-ltn Artur Tiganik, ISAF-7 (demineerimismeeskond, meedikud ja julgestajad, 13, ülem ltn Raul Kütt), lisaks õhuväe meteoroloog ja perroonimeeskond Kabuli lennuväljal, üks erialaohvitser ja kaks staabiohvitseri Afganistanis 2005. aastal (ISAF-i koosseisus) • Eesti kontingendi (15) vanem maj Urmas Nigul, seejärel maj Kaido Vaher, vaatlejate grupp MOT-1 (6, ülem kpt Lauri Abel) ja demineerimismeeskond EODT-6 (9, ülem n-ltn Helgo Lauk) Afganistanis aastail 2005-06 (ISAF-i Suurbritannia ülesehitusmeeskonna koosseisus) • Eesti kontingendi (25, hiljem 56) ülem kol-ltn Raivo Tamm, hiljem kt maj Toomas Möls, vaatlejate grupp MOT-2 (6, ülem kpt Georg Linkov), demineerimismeeskond EODT-7 (ka EOD-9, 13, ülem ltn Indrek Jürgenson),

logistiline toetusmeeskond ESTCON NSE (6, ltn Tarmo Uustal), seejärel ka jalaväerühm Estcoy-2 (37, ülem ltn Ain Tiidrus) Afganistanis 2006. aastal (ISAF-i Suurbritannia ülesehitusmeeskonna koosseisus) • Eesti kontingendi (u 120) ülem kolltn Vahur Karus, motoriseeritud jalaväekompanii Estcoy-3 (81, ülem maj Leo Käige), demineerimismeeskond EODT-10 (15, ülem kpt Üllar Luhaste), toetusüksus NSE-2 (10), Afganistanis aastail 2006-07 (ISAF-i Suurbritannia ülesehitusmeeskonna koosseisus) • Eesti kontingendi ülem kol-ltn Paul Vaha, jalaväekompanii Estcoy-4 (80, ülem kpt Andrus Merilo), toetusüksus NSE-3 (15, ülem kpt Sven Pool), demineerimismeeskond EODT-11 (10, ülem kpt Harri Teras) Afganistanis 2007. aastal (ISAF) • Eesti kontingendi ülem kol-ltn Raul Tõnnov, jalaväekompanii Estcoy-5 (82, ülem kpt Eero Kinnunen), toetusüksus NSE-4 (18, ülem ltn Urmas Reis), Afganistanis aastail 2007-08 (ISAF) • Eesti kontingendi (120) ülem kol-ltn Alo Valdna, jalaväekompanii Estcoy-6

(105, ülem maj Ain Tiidrus), toetusüksus NSE-5 (17, ülem ltn Tanel Kapper), Afganistanis 2008. aastal (ISAF) • Eesti kontingendi (u 140) ülem maj Sten Reimann, motoriseeritud jalaväekompanii Estcoy-7 (ülem maj Raigo Paimla), toetusüksus NSE-6 (ülem ltn Andres Ojalt), diplomaadi lähikaitsemeeskond (CPT), lennuvälja perrooniteenindusmeeskond (CST) ning staabiohvitserid Afganistanis aastail 2008-09 (ISAF) • Eesti kontingendi (152, hiljem 289) ülem maj Janno Märk, jalaväekompanii Estcoy-8 (ülem maj Tarvo Luga) ja toetusüksus NSE-7 (ülem ltn Magnus-Voldemar Saar, mõlemad Briti juhitud väekoondise koosseisus), seejärel ka jalaväekompanii ESTCOY-E (134, ülem maj Ain Tiidrus, USA merejalaväe alluvuses) Afganistanis 2009. aastal (ISAF) • Eesti kontingendi ülem kol-ltn Kajari Klettenberg, jalaväekompanii Estcoy-9 (ülem kpt Sergei Guselnikov) ja toetusüksus NSE-8 (ülem ltn Erkki Soo) Afganistanis aastail 2009-10 (ISAF)

 Laevakaitsemeeskond missioonil

MISSIOONID

25

Eesti panustab ÜRO rahuvalvemissioonile Malis (MINUSMA, Mission multidimensionnelle intégrée des Nations unies pour la stabilisation au Mali, alates 2013) praegu kahe staabiohvitseri ning vaatlus- ja nõustamismeeskonnaga.

Eesti panustab Euroopa Liidu missiooni Malis (EUTM, European Union Training Mission in Mali, samuti alates 2013) väljaõppeinstruktorite ja staabiohvitseridega.

KESK-AAFRIKA VABARIIK Euroopa Liidu sõjaline missioon Kesk-Aafrika Vabariigis EUFOR RCA kestis aastail 2014-15. Eesti osales selles 2014. aastal.

• Eesti kontingendi (u 50) ülem EUFOR RCA missioonil kol-ltn Sten Allik, rühmaülem Tanel Rattiste Kesk-Aafrikas 2014. aastal

AAFRIKA SARV JA VAHEMERI

Toomas Möls, jalaväekompanii Estcoy-15 (ülem maj Tõnis Metjer) ja toetusüksus NSE-14 (ülem kpt Rauno Mäe) Afganistanis aastail 2012-13 (ISAF) • Eesti kontingendi (Estcon-15) ülem kol-ltn Arno Kruusmann, jalaväekompanii Estcoy-16 (ülem maj Meelis Loik) ja toetusüksus NSE-15 (ülem kpt Lauri Kriisa) Afganistanis 2013. aastal (ISAF) • Eesti kontingendi (u 150) ülem kolltn Maidu Allikas, jalaväekompanii Estcoy-17 (ülem maj Viljar Laaneste) ja toetusüksus NSE-16 (ülem ltn Rodion Sorokin) Afganistanis aastail 2013-14 (ISAF) • Toetusüksus NSE-17 (15, ülem kpt Riho Juurik) Afganistanis 2014. aastal (ISAF) 1. jaanuarist 2015 kestab Afganistanis NATO missioon Resolute Support (ee Otsustav toetus), millesse Eesti panustab neljaliikmelise demineerimismeeskonnaga.

MALI Rahvusvahelised missioonid Mali rahustamiseks kestavad aastast 2013.

SÕDUR NR 1 (99) 2018

• Eesti kontingendi ülem kol-ltn Riho Ühtegi, jalaväekompanii Estcoy-10 (ülem maj Meelis Jõemaa) ja toetusüksus NSE-9 (ülem ltn Asso Treksler) Afganistanis 2010. aastal (ISAF) • Eesti kontingendi (u 165) ülem kolltn Viktor Kalnitski, jalaväekompanii Estcoy-11 (ülem maj Ranno Raudsik) ja toetusüksus NSE-10 (ülem kpt Tarmo Tarmer) Afganistanis aastail 2010-11 (ISAF) • Eesti kontingendi (165) ülem kolltn Anto Kergand, jalaväekompanii Estcoy-12 (ülem maj Martin Kukk) ja toetusüksus NSE-11 (ülem kpt Toomas Kalda) Afganistanis 2011. aastal (ISAF) • Eesti kontingendi ülem kol-ltn Antti Viljaste, jalaväekompanii Estcoy-13 (ülem maj Kaido Kivistik) ja toetusüksus NSE-12 (ülem kpt Ramil Lipp) Afganistanis aastail 2011-12 (ISAF) • Eesti kontingendi ülem kol-ltn Margus Koplimägi, jalaväekompanii Estcoy-14 (ülem maj Eero Aija) ja toetusüksus NSE-13 (ülem kpt Rivo Aavel) Afganistanis 2012. aastal (ISAF) • Eesti kontingendi ülem kol-ltn

Merepiraatluse tõrjumiseks Somaalia esistes vetes alustas Euroopa Liit sõjalist operatsiooni EU NAVFOR Somaalia ehk operatsiooni Atalanta 2008. aastal, milles Eesti osales aastail 20102013 laevakaitsemeeskondadega.

• Esimene laevakaitsemeeskond (10, ülem van-ltn Rait Luks) Saksa mereväe alustel aastail 2010-2011 • Teine laevakaitsemeeskond (ülem ltn Ivari Sarapuu) Prantsuse mereväe alustel 2011. aastal • Kolmas laevakaitsemeeskond (10, ülem ltn Indrek Reinbach) Prantsuse mereväe alustel aastail 2011-12 • Neljas laevakaitsemeeskond (10, ülem kpt Venno Slugen) Saksa mereväe alustel 2012. aastal • Viies laevakaitsemeeskond (ülem ltn Indrek Reinbach) Prantsuse mereväe alustel 2013. aastal NATO mereoperatsioon Active Endeavour kestis samas regioonis aastail 2001-2016. Eesti osales selles aastal 2013 sõjalaeva julgestusmeeskonnaga (10, ülem van-ltn Rait Luks) NATO mereväegrupi nr 1 koosseisus 2013. aastal Saksa sõjalaeval.

Eesti panustab EUNAVFOR Med ehk operatsiooni Sophia (alates 2015) Vahemerel ühe logistika staabiohvitseri ja ühe meedikuga.

Tasub tähele panna, et 14 Eesti laevakaitsjat, kes 2013. aastal Indias vangi langesid ja 2017. a vabaks lasti, teenisid erafirma laeval ja nendel Eesti mereväega otsest seost ei olnud.

26

INTERVJUU

EESTI AUKONSUL: rahuvalvajad on Liibanoni stabiilsuse võti SÕDUR NR 1 (99) 2018

Eesti Vabariigi aukonsulina Beirutis tegutseva ettevõtja Fouad Fadel’i sõnul on ÜRO rahuvalvajad Lõuna-Liibanonis stabiliseerivaks jõuks, mis aitab ära hoida võimaliku konflikti puhkemist.

Aivo Vahemets KAPTEN, EESTI KONTINGENT LIIBANONIS, TEABEOHVITSER FOTOD: EESTI KAITSEVÄGI

 Eesti aukonsul Fouad Fadel (paremal) kohtus Eesti, Soome ja Iiri rahuvalvajatega

INTERVJUU

27

nikke, kellega kohalikel tuleb töökohtade pärast konkureerida.

Kuidas te kirjeldaksite praegust olukorda Liibanonis?

Üle pika aja õnnestusid Liibanonis presidendi valimised, oktoobris 2016. See viis valitsuskoalitsiooni moodustamiseni, kuhu kuuluvad kõik kolm peamist konfessiooni. Liibanoni valitsemissüsteem põhineb konfessioonide (s.o usutunnistuste) tasakaalul1. Suurimad kogukonnad on kristlased ning muslimid.

Muslimitest on esindatud nii sunniidid kui šiiidid, aga parlamendis on esindatud ka vähemusgrupid nagu näiteks druusid.

Kristlased ja muslimid on esindatud kõigil valitsustasemetel. President on kristlane, valitsuses ja parlamendis on kristlastest liikmed, kes esindavad Liibanoni kristlikku poolt. Muslimeid esindavad kaks suuremat parteid – Hizbullah (araabiapäraselt ka Ḩizb Allāh, ingl Hezbollah) šiiite ja Hamas sunniite (viitab ilmselt sellele, et Muslimi Vennaskond on viimasel ajal Liibanonis tugevalt järgijaid otsimas, seni on tugevaim sunniitide partei siiski Saad Hariri juhitav Tulevikuliikumine - toim), ning neil on samuti oma esindajad parlamendis ning ministrid valitsuses.

Meil on väga selge konfessionaalne tasakaal, mis tagab stabiilse riigi funktsioneerimise Liibanonis. Loomulikult on meie eesmärgiks sekulaarne (s.o ilmalik) valitsemissüsteem. Kui vaadata Liibanoni konstitutsiooni, siis selle eesmärk ongi liikumine konfessionaalsest tasakaalust ilmaliku ühiskonnakorralduse poole.

Kuid tänase seisuga võin öelda, et meie riigil on funktsioneeriv valitsus ja president ning ees ootavad parlamendivalimised, mis toimuvad 2018. aasta mais. Need leiavad aset hiljuti vastu võetud uue valimisseaduse järgi, mis lubab suuremal hulgal inimestel valimistest osa võtta. See on esimene suurem läbimurre Liibanoni ajaloos.

1943. aastal sõlmitud kokkuleppe alusel kehtestati Liibanonis konfessionaalse riigivalitsemise põhimõtted, mis muuhulgas tähendas, et tähtsamad ametikohad riigis jaotatakse Liibanonis esindatud usukogukondade vahel. Nii näiteks kuulub presidendi ametikoht alati kristlastest maroniitidele, peaministri koht muslimitest sunniitidele, parlamendi spiikri koht muslimitest šiiitidele jne.

1

süsteemist liikuda ilmalikul demokraatial põhinevale ühiskonnakorraldusele.

Vaatamata pingelisele poliitilisele olukorrale, keskenduvad Liibanoni inimesed pigem igapäevastele olmemuredele – Süüria sõjast tingitud majanduslangus ja välisinvesteeringute vähenemine ning suur hulk sõjapõge-

SÕDUR NR 1 (99) 2018

F

adel’i sõnul panevad liibanonlased suuri lootusi maikuus toimuvate parlamendivalimistele. Uus valimisseadus annab esmakordselt valimisõiguse ka väljaspool Liibanoni elavatele kodanikele ning laiendab valimistel kandideerida saavate ringi. See aitab riigil usutasakaalul põhinevast valitsemis-

28

INTERVJUU

 Aukonsul saabus rahuvalvajate juurde

KUID TÄNASE SEISUGA VÕIN ÖELDA, ET MEIE RIIGIL ON FUNKTSIONEERIV VALITSUS JA PRESIDENT NING EES OOTAVAD PARLAMENDIVALIMISED, MIS TOIMUVAD 2018.

AASTA MAIS.

SÕDUR NR 1 (99) 2018

Valimisseadust muudeti nii, et Liibanonist väljaspool elava liibanonlaste diasporaa saab esmakordselt valimistel osaleda. Lisaks muudeti proportsionaalsuse põhimõtteid, mis võimaldab senisest suuremal osal ühiskonnast valimistel kandideerida.

See muudab ka parteide esindatust parlamendis. Need muudatused annavad lootust, et demokraatia ja demokraatlikud tavad muutuvad suuremaks osaks Liibanoni poliitilises süsteemis.

Siseriiklikult on Liibanonil täna funktsioneeriv valitsus ja tugev sõjavägi, millel on rahva toetus ja mida toetab ka rahvusvaheline üldsus. Ameerika Ühendriigid toetavad meie sõjaväge mitte ainult sõnadega vaid ka tegudega – nad on hiljuti lubanud sõjaväele 120 miljoni dollari väärtuses materiaalset abi. Meie valitsust toetab ka rahvusvaheline üldsus – Euroopa Liit, Ameerika Ühendriigid. Isegi Venemaal ei ole Liibanoni küsimuses erimeelsusi, mulle tundub, et Liibanoni osas on kõik riigid

üksmeelel ning me ei ole erimeelsuste allikaks. Üheks destabiliseerivaks elemendiks, millele tuleb mingil hetkel läbirääkimistel lahendus leida, on relvastus ja relvastatud jõud, mis jäävad seaduslike relvajõudude kontrolli alt välja. Pean siin silmas Hizbullah relvastatud üksusi, nende käes olevat relvastust ning nende tegevust väljaspool Liibanoni (Hizbullah võitlejad osalevad Süüria sõjategevuses sealse valitsuse liitlastena – toim). See on peamine murede allikas Liibanoni valitsusele, eriti sunniitidele ja sunniite esindavale peaminister Saad Haririle, aga ka rahvusvahelisele üldsusele eesotsas Ameerika Ühendriikidega – kuidas Liibanon suudab integreerida Hizbullah käes oleva relvastuse seaduslikesse relvajõududesse.

Samas on koordinatsioon Hizbullah ja Liibanoni relvajõudude vahel väga lähedane ja hea. Nende vahel ei ole konflikte, vaid väga hea omavaheline koostöö ja üksteisemõistmine. Sellepärast

oleme kindlad, et siseriiklikult see meile probleeme ei tekita. Kuid Iisrael tõlgendab Hizbullah’d ja nende käes olevat relvastust olulise julgeolekuriskina. Selles ongi meie peamine vastuolu – Iisrael näeb Hizbullah’d ohuallikana, meie näeme seda tugevuse ja stabiliseeriva elemendina Liibanonis niikaua kuni nad relvajõududega koostööd teevad.

Kuidas Liibanoni tavaline inimene praeguses poliitilises olukorras ennast tunneb?

Inimestel on kaks peamist muret. Eelkõige muretsevad nad oma igapäevase leiva ehk majanduse pärast. Kui me räägime majandusest, siis see ei ole Liibanonis kõige paremas seisus ning sellel on kolm põhjust. Esiteks, poolteist miljonit põgenikku Süüriast2, kellest vaid osa elab põgenikelaagris, kuid enamik elab väljaspool laagreid, kus nad üritavad leida tööd.

Nad konkureerivad nende töökohtade pärast kohalike liibanonlastega ja see teeb kohalikele loomulikult muret.

Teiseks, enamikel Liibanoni perekondadest oli palju riigist väljaspool elavaid sugulasi või lähedasi, kes toetasid peresid. Enamik neist elas naftarikastest 2 Ligikaudu 6 miljoni elanikuga Liibanoni on erinevatel hinnangutel saabunud 1-2 miljonit sõjapõgenikku.

INTERVJUU

riikides ja saatsid Liibanonis elavatele perekondadele raha. Need sissetulekud on pärast naftakriisi ja nafta hinnalangust ära kukkunud. Kolmas põhjus on majanduslangusest ja Süüria konfliktist tingitud välisinvesteeringute märgatav vähenemine viimastel aastatel. Eriti mõjutas see infrastruktuuri ja ehitussektorit, need on aga teadaolevalt majanduskasvu mootorid.

Teiseks peamiseks murekohaks tavaliibanonlaste jaoks on kahtlused võimalikust korruptsioonist valitsussektoris ja riigi eelarveliste vahendite kasutamine.

See paneb inimesi mõtlema, kas poliitikud valitsuses või parlamendis on õiged inimesed neid esindama. Maikuus toimuvad valimised saavadki selle usaldussuhte proovikiviks. See on meie kindlustus, sest valimiskast lubab inimestel öelda, kas praegused parlamendiliikmed täidavad oma korruptsioonivastase võitluse lubadusi või mitte.

Meil on suur riigivõlg ja oluline osa selles on ebaefektiivsel avalikul sektoril, mis on ülekoormatud suure teenistujate arvuga. Paljud poliitilised parteid võtavad teenistujaid avalikku sektorisse tööle, see ei ole efektiivne ja nad ei tee seal seda tööd, mida nad peaksid. Meil on vaja rohkem efektiivsust.

Ma arvan, et need on peamised murekohad, millega Liibanoni inimesed rahul pole. Loomulikult on põgenike põhjustatud koorem suur, aga sama suurt muret valmistab korruptsioon avalikus sektoris.

Kui rääkida lähemalt ÜRO rahuvalvemissioonist, siis mida te arvate, kas rahuvalvajad on Liibanonis jätkuvalt vajalikud?

Kui esitada spekulatiivne küsimus ja paluda teil kirjeldada hüpoteetilist olukorda, siis mis teie arvates juhtuks, kui ÜRO rahuvalvajaid siin regioonis enam ei viibiks?

Lõuna-Liibanoni kontrolli all hoidmine oleks suur väljakutse Liibanoni relvajõududele. Kindlasti kahjustaks see oluliselt piirkonna julgeolekuolukorda ja oleks konfliktiallikaks. See viiks võimaliku konfliktini kahe riigi vahel.

Kujutlege, kui siin peakski täiemõõduline relvastatud konflikt puhkema, mis siis regioonis juhtuks? See sütitaks terve regiooni ja oleks kogu piirkonna täielik häving. Ja mis juhtuks järgmisena – Euroopa ukselävel oleks 1,5 miljonit täiendavat sõjapõgenikku. Nad lahkuksid maad ja merd pidi ning koputaksid järgmisel päeval teie uksele. Türgi,

väga kerge kontakti saada. Minu jaoks on nad väga kõrgel kohal tsiviliseerituse mõistes. Eesti on üks kõrgemini tsiviliseeritud riike, mida ma külastanud olen, võrreldav naaberriikide Soome ja Rootsiga. Mulle tundub, et Eesti on rohkem Põhjamaa kui Baltimaa.

Kohtusite Liibanonis Eesti rahuvalvajatega. Kas teil oli neile ka soovitusi, kuidas kohalike inimestega suhelda ja kuidas kõige paremini nendega ühine keel leida?

Kohalikud elanikud teie piirkonnas on peamiselt külainimesed ja talunikud, siin ei ole suuri linnu. Tavaliselt on neil väga tugevad perekondlikud sidemed, mida nad hindavad. Aga neil on ka pärimus ja nad hindavad oma rahvuslikku kultuuri. Arvestades, et kõik teie sõdurid ei tule tingimata suurtest linnadest, vaid on ka väiksematest kohtadest ja Eesti küladest pärit sõdureid, kes hindavad loodust ja maaelu, siis neid jagatuid väärtusi tulekski kohalike

RAHUVALVAJAD EI TEGUTSE SIIN MITTE AINULT OLUKORRA SEIRAJATE JA JÄLGIJATENA, VAID KA PUHVRINA. NENDE ABIL ON RAHVUSVAHELISEL KOGUKONNAL PIDEV ÜLEVAADE OLUKORRAST Itaalia või Kreeka kaudu nad leiaksid tee, kui Liibanonis neil enam turvaline poleks. See on järgmine murekoht rahvusvahelisele kogukonnale.

Mainisite, et olete Eestis käinud. Jagage palun eredamaid muljeid oma külastusest?

Mis mind Eestis kõige rohkem rabas, oli ilus Tallinna vanalinn ja kui hästi see säilitatud on. Ma veetsin seal jalutades paar tundi, nautides pärimust ja kultuuri. Teie riik on olnud ju asustatud jääaja lõpust saadik. Ma võrdlen seda Liibanoniga, mida on mainitud juba piiblis. Meie mõlemal riigil on pikk ja väärikas pärimus. See rabas mind enim, et Eesti ja eriti Tallinn on nii pika ning sügava kultuurilise ajalooga. Mul ei ole olnud veel võimalust külastada Eesti saari, kuid saan seda teha 2018. aasta suvel, kui tulen Eestisse aukonsulite konverentsile.

Millise mulje on teile Eesti inimesed ja rahuvalvajad jätnud?

Mul on mulje, et nad on väga sõbralikud, rahulikud, nii-öelda maalähedased, kõrgelt haritud inimesed, nendega on

inimestega suheldes esile tuua. Neile meeldiks näha, et teie hulgas ei ole ainult linnainimesed. Mul ei ole mingit kahtlust, et suhtute kohalikesse austusega ja väärikalt ning nad kindlasti hindavad seda. Teie eestlaslikud omadused võivad olla võtmeks edu saavutamisel kohalike elanike hulgas. Istuge nendega aeg ajalt maha ja suhelge.

Enamik siinsest nooremast põlvkonnast räägib inglise keelt ja aitab vajadusel vanematel tõlkida. Rääkige neile, milline on teie riik, mida te sööte, nad on väga lihtsad inimesed, olge ka teie nendega lihtsad. Selles ei ole midagi keerulist.

EESTI AUKONSUL BEIRUTIS • Liibanoni ettevõtja Fouad Fadel tegutseb Eesti vabariigi aukonsulina Beirutis ametlikult 2017. aasta 2. märtsist.

• Aukonsul on oma pädevuse piires konsulaarülesandeid täitev ametiisik, kelle valdkonna eest vastutav minister nimetab tähtajaliselt või määramata ajaks.

SÕDUR NR 1 (99) 2018

Rahuvalvajad on Liibanonis vajalikud niikaua, kuni ei ole sõlmitud rahulepingut Liibanoni ja Iisraeli vahel. Rahuvalvajad aitavad ära hoida olukorra eskaleerumist, mis on jätkuvalt võimalik. Praegu on siin rahulik, nii-öelda stagneerunud ja loodetavasti see nii ka jääb. Hizbullah kohalolu on aga osadele mureallikaks ning seda võidakse igal hetkel ära kasutada pingete üleskruvimiseks. Rahuvalvajad ei tegutse siin mitte ainult olukorra seirajate ja jälgijatena, vaid ka puhvrina. Nende abil on rahvusvahelisel kogukonnal pidev ülevaade olukorrast mõlemal pool Liibanoni ja Iisraeli vahelist eraldusjoont. Rahuvalvajatelt saab ÜRO informatsiooni mõlema poole tegevusest ja sündmustest eraldusjoonel. Ja ma usun, et iga kokkulepete rikkumine saab seetõttu rahvusvahelise õiguse kohaselt menetletud ja karistatud

või vähemalt ei luba ÜRO olukorral eskaleeruda. Rahuvalvajate kohalolu on stabiilsuse võti niikaua, kuni meil ei ole rahulepingut Iisraeliga.

29

30

INTERVJUU

SÕDUR NR 1 (99) 2018

Eesti Vabariigi sajanda sünnipäeva puhul oli ajakirjal Sõdur põhjust küsitleda kaitseväe juhatajat kindral Riho Terrast, mis Eesti kaitseväes tehtud ja mis teoksil.

Heiki Suurkask SÕDURI PEATOIMETAJA

FOTOD: ROOMET ILD, MIKK JÜRISSON

 Kindral Riho Terras

KINDRAL TERRAS: me kaitseme ennast ise ja liitlased toetavad meid

le alustada on alati raskem kui ühe jutiga panna. Ka soomlased saavad saja-aastaseks, aga nende pidev ja katkematu areng on viinud neid sinna, kuhu meil on veel tükk maad minna. Ma usun, et kaitsevägi ei saa kunagi valmis, nagu ka Eesti riik.

Alati on mingid uued väljakutsed, muutused ja arengud. Ma arvan, et me püüame

31

olla asjadega kursis ja aktuaalsed, aga alati saab edasi areneda. Lõppstaatust ei olegi olemas. Kaitsevägi on ka vanem kui Eesti Vabariik, vähemalt 1. jalaväebrigaad arvab niimoodi.

Millised on selle aasta suurimad väljakutsed Eesti kaitseväele?

Kindlasti on sellel aastal kaitseväe ja Kaitseliidu suurim väljakutse – õppus Siil 2018, kus me mobiliseerime maakaitse ja Kaitseliidu üksused, ka need, mis sõjalises struktuuris ei ole. Põhirõhk on sellel, et tõestada endale ja teistele, et kontseptsioonina Kaitseliit töötab ja toimib. See on väga mahukas ja mitmekihiline ülesanne, seda enam, et taas on tulemas paljud liitlased sinna meiega koos. See on meie suurim väljakutse nii väljaõppe kui ka avalikkusega suhtlemise poole pealt. Õppused peaks näitama ka meie mobiliseerimisvõimet suurte kriiside puhul. Kevadtormid, Okas, Siil... Kas me nende põhjal saame öelda, et mobiliseerimisvõimega võib rahul olla?

Rahul ei tohi kunagi olla. Meil on ennekõike eesmärk iseendale tõestada, et meie valitud ajateenistusel põhineva reservarmee kontseptsioon koos mobilisatsiooni teemadega on toimiv. 2015. aasta Siili ajal tõestasime, et see vägi on võimalik kokku kutsuda. Eelmisel ja üle-eelmisel aastal Okasega tõestasime iseendale, testisime selle kiirust ja ajaraame. Nende baasil on põhjust arvata, et meie valitud reservarmee kontseptsioon toimib, aga on veel palju nüansse, mis tuleb üle vaadata, ennekõike just kokkukutsumise meetodid.

Peame ka kohustuse tekitama. Kui tänapäeval enamik järgib liikluseeskirju ja kehtestatud maksusüsteemi, siis peame ka reservarmee toimimises jõudma sarnase olukorrani, kus ka kaitseteenistuse kohustuse „maks“ saaks Eesti meestel ja vabatahtlikel naistel tasutud.

Eesti sõduri ja ka enamiku Eesti ühiskonna kaitsetahe on tugev.

Samas näeme meediaruumis katseid seda kaitsetahet kõigutada ja inimesi selles kahtlema panna.

Kas kaitsevägi ikka tunneb piisavat toetust elanikkonnalt tervikuna?

Üldiselt ei ole sellega minu ajal probleeme olnud. Ma arvan, et pigem on viimastel aastatel toetus tugevnenud ning suurenenud ka eesti keelt mitte kõneleva ehk vene keelt emakeelena rääkiva elanikkonna hulgas. Leian, et me oleme õigel teel. Ideaali ei ole, aga eeldan, et

SÕDUR NR 1 (99) 2018

E

esti Vabariik sai saja-aastaseks ja Eesti kaitsevägi saab saja-aastaseks.

Iseseisva riigi kohta on see siiski suhteliselt lühike aeg. Kas me võime kinnitada, et kasvuraskustest oleme nüüdseks üle saamas?

Meie riik on ju vabana ainult 50 aastat eksisteerinud ja kaks korda algusest pea-

INTERVJUU

32

INTERVJUU

toetuse tunnetuselt oleme paremas seisus kui paljud meie naabrid.

Eestis on kaitsekulutuste tase üle kahe protsendi sisemajanduse kogutoodangust. Kas selline tase on meie majandusliku võimekuse juures piisav, et Eesti kaitseväge tegelikult kaasaegsel tasemel hoida?

See on minimaalne, millest alates on võimalik rääkida mingisuguse kaitse arendamisest. Kunagi ei ole raha liiga palju. Meie jaoks on teine väga oluline, aga piiratud ressurss – inimesed. Aasta-aastalt isegi personalikulusid ja palka tõstes ei ole me saavutanud seda kasvusammu, mida me oleme planeerinud. Viimastel aastatel on kerge kasv küll olnud, aga sisulist hüpet ei ole suudetud saavutada. Seetõttu tegevteenistuses olevate inimeste hulk piirab ka meie kaitsevõimet.

 Külaskäigul Ida-Virumaale, 2016. aastal

me oleme täiesti tõsiseltvõetavad, teistega võrdsel tasemel nii väljaõppe kui ka pealehakkamise poolest. Kõige olulisem on enesekindluse tekkimine, et me teeme õiget asja ja teeme seda õigesti.

Missioonide tulemusel on Eesti sõdurite maine maailmas päris kõrge. Kui meie võrdleme aga oma sõdureid teiste NATO riikide sõduritega, kas meil on põhjust midagi häbeneda või on meil lausa midagi, mida teistele NATO riikidele eeskujuks seada?

Ma arvan, et meie paindlikkus ja vähene bürokraatlikkus, kuigi meile endale tundub, et bürokraatiat on palju, aga teistel on seda veel rohkem. Samuti meie suutlikkus teha paindlikke otsuseid ja muutuda operatsioonidel. See on kindlasti meie eelis ja Eesti sõduri distsipliin on võrreldamatu väga paljude meie liitlaste distsipliini-

MEID ON KA TÄHELE PANDUD KUI VÄGA DISTSIPLINEERITUT, EESMÄRGILE PÜHENDUNUD VÄGE, EESMÄRGIKESKSE MÕTLEMISE JA PAINDLIKU JUHTIMISSTIILIGA Eesti sõdurid on käinud nüüdseks välismissioonidel juba ligemale 22 aastat. Kui edukalt oleme nendelt missioonidelt saadud kogemusi rakendanud oma kaitseväelaste väljaõppesse? Mida me üldse missioonidest õppinud oleme?

SÕDUR NR 1 (99) 2018

Alustame sellest, et välismissioon ei ole koht, kus me peaks midagi õppima, vaid sinna saadetakse parlamendi otsusel Eesti sõdurid rahvusvaheliselt täitma oma ülesandeid ja kohustusi, milliseid oleme endale võtnud. Ja meie esimene õppetund on see, et kui me teeme otsuseid osaleda mingitel operatsioonidel välispoliitilistel kaalutlustel, siis on vaja otsuseid teha kiirelt ja olla esimeste seas. See annab alati kõige parema n-ö nähtavuse.

Teine on see, et oleme olnud piiranguteta lahinguväljal ja see on olnud alati nähtav ning kindlasti pannud meie sõdurid ka raskematesse olukordadesse. Me oleme õppinud, et rahvusvahelisele operatsioonile minnes peab alati arvestama sellega, et see on ohtlik ja inimesed võivad surma ja haavata saada. Meie noored ohvitserid, kes on käinud Afganistanis või Iraagis, õpivad surve all lahingutingimustes otsuste vastuvõtmist. Ka see on äraütlemata suur oskus. Kõige tähtsam kokkuvõtteks on see, et Eesti sõdurid on tõestanud nii endale kui ka liitlastele, et

tasemega. Meid on selles mõttes ka tähele pandud kui väga distsiplineeritut, eesmärgile pühendunud väge, eesmärgikeskse mõtlemise ja paindliku juhtimisstiiliga.

NATO tippkohtumine on kavandatud juulis 2018 uude NATO peakorterisse Brüsselis. Mida nüüd Eesti sellelt tippkohtumiselt ootab?

Eesti jaoks olulised tippkohtumised Walesis ja Varssavis muutsid väga oluliselt kogu läänemaailma maailmapilti. Otsused, mis seal tehti, olid väga selgelt Eesti jaoks kasulikud. Aga meie eesmärk ei ole loorberitele puhkama jääda. Olles teadlik ja aru saades ka lõunatiiva riikide muredest ja probleemidest ning nendega tegeldes, tahame meie ikkagi saavutada seda, et heidutuse hoiakut, mis on tingitud eFP kohalolekust, laiendatakse veel kontseptsioonide ja plaanidega, kuidas toimub nende operatsioonitoetus siin piirkonnas.

Milline on NATO tegevuskava õhus ja merel? Kuidas toimub nende tugevdamine ja kuidas neid meie piirkonnas, meie sõjateatris olevaid võimelünkasid kõige otstarbekam on koos liitlastega täita? Meie liitlased peavad aru saama, et me oleme valmis ja tahame artikkel kolme täita, mis teatavasti näeb ette, et iga riik peab olema võimeline iseennast kaitsma. Ja artikkel viie osa, kuidas me seda liitlastega koos-

töös teeme, on see, milles me peame üritama ka järgmisel NATO tippkohtumisel oma vajadustele veel paremad vastused saada. Kindlasti on oluline ka see, kuidas küberruumis toimuvat edasi arendatakse.

Kunagi varem iseseisvuse ajal pole Eesti pinnal nii palju liitlasvägesid nähtud. Kas see on vaid ajutine vastus Venemaa agressioonile Ukrainas või võime juba öelda, et kohalolek siin jääb püsima?

Nagu kaitsevägi areneb, muutub ka see keskkond, kus me oleme. Tänase päeva seisuga tundub maakomponendi kohalolek siin olevat optimaalne, aga ka õhus ja merel toimuv on meile oluline. Ei saa öelda, et see ei võiks suureneda. Tänaseks on otsus tehtud pikas perspektiivis ja lõpptähtaega ei ole määratud. Kui ühel päeval kõik meie naaberriigid on demokraatlikud, sirge maailmavaate ja vastutustundliku suhtumisega, siis kindlasti ka seda liitlaste kohalolekut on vähem vaja.

Tänasel päeval ma seda tulemas ei näe.

Eesti eraldi ja ka NATO tervikuna on pidevate psühholoogiliste ja kübersõja rünnakute all. Kas meie ühiskond on nende eest piisavalt kaitstud ja kas meie kaitsevägi on võimeline nendele adekvaatselt vastama?

Kaitsevägi üksinda ei pea vastama rün-

INTERVJUU

33

tiiva liitlased näevad, et ka meie oleme vastutustundlikult panustamas nende probleemidesse. Ettepanek saata Eesti rühm Afganistani tugevdamiseks ja läbirääkimised Prantsusmaaga võimalikest ühistest operatsioonidest on osa sellest suurest mängust ja pildist.

Kas üleilmne sõda terroristide vastu ikka jätkub?

Üleilmne sõda terroristidega peab jätkuma. Me peame aru saama, et kuigi meil väikese riigina on vähem kokkupuuteid olnud, ei tähenda see seda, et terrorism meie piirkonnas välistatud on. Prantsusmaal toimunud terrorirünnakus said ka eestlased surma. See puudutab kõiki väga otseselt ja vahetult.

Aga eksistentsiaalne oht lähtub ikkagi Venemaast. Praegu tundub, et see valulävi ei ole liiga kaugel.

nakutele, mis toimuvad kõikides teistes domeenides. Küll aga on kaitsevägi olnud sellise mõtlemisviisi eestkõneleja, et nendele ohtudele tuleb kompleksselt läheneda. Laiapindse riigikaitse mõttes tuleb läheneda terviklikult nii küber-, majandusohtudele, kui ka infosõja ohtudele. Ma arvan, et Eesti riigis on see teadmine tekkinud, et propagandasõjas tuleb positsioone paika saada ja selles võitlemises on tarvis vahendeid, mis on spetsiaalselt selle jaoks mõeldud. Ka tänases riigieelarves oluline strateegilise kommunikatsioonieelarve suurendamine näitab seda. Me ise oleme õppustega tõestanud, et teema on vajalik ja sellega tuleb edasi tegeleda, mingisugused võimed on meie kaitseväes juba tekkinud ja see on üks osa meie lahingutest. Kübersõda on üks paljudest ohtudest, millega tuleb tegeleda kompleksselt. Küberrelv ei ole rohkem ega vähem sarnane suurtükkide, tankide või lennukitega, erinevus on ainult selles, et seda relva saab kasutada ka praegu, rahu ajal ja sellel rindel käib pidev mõõduvõtmine.

Külma rahu tuleb ikka säilitada. Küll aga ma ei näe veel seda võrdlust, et see nii kohutav on. Sellist pinget nagu külma sõja tippaastatel ma täna siiski meie regioonis täheldada pole suutnud. Samas aga kaugel idas on need pinged juba lähenemas külmale sõjale.

Ma pean siinkohal mainima saja-aastaseks saanud kapral Eduard Kuuskorit, kes oli üks nendest meestest, kes siiski ka pauku tegi, 1940. aastal sidepataljoni võitlejana Raua tänaval. Ma usun, et täna oleme oma mõttemaailma, arusaamise ja tahtmisega nii kaugel, et eesmärk on konflikti ära hoida. Me peame olema nii hästi valmis, et see tekitaks heidutusliku efekti. Ja kui vaja, siis pea-

MEIE EESMÄRK EI OLE MITTE EESTI EEST SURRA, VAID TOIMETADA NII, ET SÕDA EI TULEKS, ET EESTI RIIK OLEKS VABA JA ISESEISEV Kas Eesti ja Venemaa vahel on külm sõda?

Ma arvan, et mitte sellises formaadis ja pinges nagu külma sõja aegsel Ida-Saksamaal. Aga valvel peab olema, tähelepanelikult tuleb jälgida kõiki asju ja liitlaste tähelepanu tuleb ka sellel piirkonnal kogu aeg hoida. Vaieldamatult on Aafrikas ja Lähis-Idas toimuv väga ohtlik ja palju rohkem tuntav - nähtav meie lõunatiiva liitlastele. Meie asi on oma eesmärgi eest seista ja siiamaani on meil see päris hästi õnnestunud. Aga seda saab vaid siis teha, kui meie lõuna-

me ka sõdima ja tegema seda igal juhul.

Meie eesmärk ei ole mitte Eesti eest surra, vaid toimetada nii, et sõda ei tuleks, et Eesti riik oleks vaba ja iseseisev.

Ja liitlased on meile siin väga tugevalt toeks?

Ilma liitlasteta oli ka 1940. aasta väga suur väljakutse. Liitlassuhete hoidmine on väga tähtis. Ka Vabadussõda ilma liitlasteta ei oleks olnud võidetav. Täna oleme võimelised sõdima ise, kui meile teatud kohtades appi tullakse.

SÕDUR NR 1 (99) 2018

Me kõik teame, milline närvide mäng oli külma sõja ajal, kui vastastikku ähvardati tuumarelvadega ja pideva sõjalise konfliktiga. Täna on Eesti sisuliselt samasuguse närvidemängu

rindejoonel. Kas meil on aga üldse võimalik selliste ähvarduste puhul külma rahu säilitada?

NATO ja EL „vihmavari“ on küll tugev argument maailmas, aga vastu peame sõjaliselt hakkama ikka meie ise. Kas me võime kindlalt öelda, et 1940. aasta stiilis hääletu alistumine on tänapäeval võimatu?

EESTI KINDRALID

34

ja

SÕDUR NR 1 (99) 2018

KINDRALID

35

Kõrgemad ohvitserid Eesti maaväes ja õhuväes on kindral, kindralleitnant, kindralmajor ja brigaadikindral. Kõrgemad ohvitserid mereväes on admiral, viitseadmiral, kontradmiral ja kommodoor.

Alates Eesti kaitsejõudude taastamisest 1991. aastal on neid auastmeid välja teeninud kokku 19 Eesti sõjaväelast. Nelja tärni kindraleid on tänaseks kokku kolm.

Heiki Suurkask SÕDURI PEATOIMETAJA

FOTOD: KAITSEVÄGI, SCANPIX

KINDRAL ALEKSANDER EINSELN (1995)

SÕDUR NR 1 (99) 2018

Aleksander Einseln sündis 25. oktoobril 1931 Tallinnas. Ta lahkus koos emaga Eestist 1944. aastal Saksamaale ja elas alates 1949. aastast Ameerika Ühendriikides.

Vahetult enne Korea sõja algust ühines ta USA armeega, teenides Korea sõjas 187. langevarjurite rügemendis.

1964. aastal lõpetas ta erivägede ohvitserikursused ning osales eriüksustega kahel korral Vietnami sõjas, aastail 1965-1966 ja 1971-1972.

1968. a lõpetas ta George Washingtoni ülikooli ja aasta hiljem armee juhtivkoosseisu ja kindralstaabi kolledži.

1975-1976 teenis ta USA maavägede peastaabis ja 1977-1982 staabiülemate komitee juures. 1985. aastal läks ta Vaikse ookeani väejuhatusest erru kolonelina, teenides USA vägedes välja kokku 28 medalit.

1993. aastal naasis Einseln Eestisse ja teenis kaitseväe juhatajana alates 1993. aasta maist kuni ametist lahkumiseni 1995. aasta detsembris. Kindralmajoriks sai ta 1993. aastal, kindralleitnandiks juunis 1995, kindraliks detsembris 1995.

Einseln kandideeris Riigikokku 1999. aastal Sinise Erakonna liikmena, 2004. aastal Euroopa parlamenti ja 2007. aastal uuesti riigikokku Eesti Kristlike Demokraatide nimekirjas, kuid ei osutunud valituks.

1996. aastal anti talle Kotkaristi II klassi teenetemärk. Kindral Einseln suri 16. märtsil 2017 ja maeti sõjaliste auavaldustega Arlingtoni sõjaväekalmistule Virginias.

36

KINDRALID

SÕDUR NR 1 (99) 2018

KINDRAL ANTS LAANEOTS (2011)

KINDRAL RIHO TERRAS (2017)

KINDRALLEITNANT JOHANNES KERT (1998)

Ants Laaneots on sündinud 16. jaanuaril 1948 Kilingi-Nõmmel Pärnumaal. Ta on lõpetanud kaardiväe kõrgema tankivägede kooli Harkivis ja Malinovski-nimelise tankiväeakadeemia Moskvas, õppinud NATO kaitsekolledžis Roomas ning Soome kõrgematel riigikaitsekursustel. Laaneots on teeninud Nõukogude armees, jõudnud seal polkovniku auastmeni ning tegutsenud Etioopias jalaväediviisi ning armeekorpuse ülema sõjalise nõunikuna.

Aastatel 1989-1991 teenis ta Tartu sõjakomissari ametikohal. Taasiseseisvunud Eestis määras valitsus Ants Laaneotsa 1991. aasta sügisel looma kaitsejõudude peastaapi ning aastatel 1991-1994 oli Laaneots selle ülem. Aastatel 1994-1996 töötas ta AS-i ESS Lõuna direktorina. 1997. aastal teenis Laaneots kaitseväe peainspektori ametikohal ning aastatel 19971999 oli ta taas kaitsejõudude peastaabi ülem.

Enne kaitseväe ühendatud õppeasutuste (KVÜÕA) ülemaks määramist aastal 2001 teenis Laaneots Balti kaitseuuringute keskuse ülemana. 2002. aastal nimetati ta kaitseatašeeks Venemaal ja Ukrainas.

Kaitseväe juhataja ametis oli Laaneots aastail 2006-2011, mille järel läks erru.

2015. aastal valiti ta Reformierakonna ridades Riigikogu liikmeks.

Kindralmajori auastme sai ta 1998. aastal, kindralleitnandiks 2008, kindraliks aastal 2011. Laaneotsa on autasustatud Kotkaristi II klassi (2000), Kotkaristi I klassi (2012) ja arvukate teiste teenetemärkidega. Lisaks on ta pälvinud Rootsi kuningriigi Põhjatähe II klassi ordeni.

Riho Terras on sündinud 17. aprillil 1967 Kohtla-Järvel. Eesti kaitseväega ühines ta 1991. aastal ja lõpetas esimesed ohvitseride kursused nooremleitnandina. Ta alustas teenistust Kalevi jalaväepataljonis, oli Põhja üksik-jalaväekompanii ja 1998-2000 vahipataljoni ülem ning aastail 2000-2001 Kaitseliidu peastaabi ülem. Aastatel 2001-2004 oli Terras kaitseatašee Saksamaal, alates 2005. aastast juhtis ta kaitseväe peastaabi analüüsi- ja planeerimisosakonda ning oli seejärel peastaabi ülema asetäitja operatiivalal.

2007. aasta veebruarist augustini teenis Terras välisoperatsioonil Iraagis NATO väljaõppemissiooni staabiülema asetäitja ametikohal. Aastatel 2008-2010 oli Terras kaitseministeeriumi kantsler ning seejärel, 2011. aastal, kaitseväe peastaabi ülem. Alates 2011. aasta detsembrist teenib Terras kaitseväe juhatajana.

Brigaadikindraliks ülendati ta aastal 2011, kindralmajoriks 2013, kindralleitnandiks 2015 ja kindraliks 2017.

Aastatel 1989–1993 õppis Terras Tartu Ülikooli ajalooteaduskonnas, 1994–1998 aga Müncheni Bundeswehri ülikoolis riigi- ja ühiskonnateaduse erialal ning omandas magistrikraadi. Ta on lõpetanud vanemstaabiohvitseride kursuse Balti kaitsekolledžis ning Ühendkuningriigi kuningliku kaitseuuringute kolledži Londonis.

Terrast on autasustatud Kotkaristi IV klassi (2005), Kotkaristi I klassi (2018), lisaks veel Norra, Soome, Poola, Saksamaa ja Läti kõrgemate teenetemärkidega.

Johannes Kert on sündinud 3. detsembril 1959 Petseris. Kert oli 1990. aastal taasloodud Kaitseliidu Tartu maleva esimene pealik ja 1992. aastal taasloodud Kuperjanovi pataljoni esimene ülem.

Kert on lõpetanud Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskonna, läbinud Tartu Ülikooli sõjalise kateedri, roodukomandöride kursuse Harkivi kõrgema tankivägede kooli juures, kõrgemate riigiametnike strateegilise planeerimise kursuse George C. Marshalli nimelises Euroopa julgeoleku-uuringute keskuses Saksamaa Liitvabariigis, Soome Vabariigi maakaitse kõrgkooli Eesti riigikaitse kõrgema juhtkonna erikursuse. Aastal 2000 lõpetas Kert Ameerika Ühendriikide Army War College’i Pennsylvanias.

Aastatel 1993-1996 oli ta Kaitseliidu ülem ning 1996-2000 kaitseväe juhataja. Kindralmajoriks sai ta aastal 1997, kindralleitnandiks 1998. aastal.

2002-2008 oli Kert Eesti sõjaline esindaja NATO ja Euroopa Liidu juures.

Kindralleitnant Kert esitas taotluse tegevteenistuslepingu lõpetamiseks omal soovil, erru mineku järel oli esmalt kaitseministri nõunik, 2015. aastal valiti aga Reformierakonna nimekirjas Riigikogu liikmeks.

Eesti riik on tunnustanud kindralleitnant Kerdi teeneid Eesti riikluse taastamisel Kotkaristi II klassi teenetemärgiga (2001). Kerti on autasustatud ka paljude ametkondlike ja välismaa teenetemärkidega.

KINDRALID

VIITSEADMIRAL TARMO KÕUTS (2002)

KINDRALMAJOR HARRY HEIN (2004)

KINDRALMAJOR TEO KRÜÜNER (2004)

Tarmo Kõuts on sündinud 27. novembril 1953 Pihtla vallas, Saaremaal. Ta on lõpetanud Tallinna riikliku merekooli ja Kaliningradi Tehnilise Instituudi.

Sõjalise ettevalmistuse sai ta Tallinna riiklikus merekoolis ja Soome Vabariigi maakaitse kõrgkoolis.

1973. – 1990. aastani sõitis Kõuts merd Eesti Merelaevanduse laevadel, alustades madrusena ja tõustes juhenduskapteniks. Aastail 1990 – 1993 oli ta Tallinna merekooli ülem ja Eesti merehariduskeskuse rektor ning 1993 – 2000 piirivalveameti peadirektor. Kontradmiraliks sai ta aastal 1998. Kaitseväe juhataja ametis oli ta aastail 2000-2006, seejärel läks erru. 2002. aastal ülendas vabariigi president Tarmo Kõutsi viitseadmiraliks.

2007. aastal valiti ta Isamaa ja Res Publica Liidu ridades Riigikogu liikmeks, kuid 2011. a ta enam ei kandideerinud. Eesti riik on hinnanud Tarmo Kõutsi teeneid Riigivapi teenetemärgi II klassiga (2005) ja Kotkaristi teenetemärgi II klassiga (1998). Lisaks on teda autasustatud Leedu, Itaalia, Portugali, Norra ja Soome kõrgemate aumärkidega.

Harry Hein on sündinud 22. veebruaril 1945 Valgas. Ta lõpetas aastal 1967 Leningradi kõrgema sõjakooli üldvägede ohvitserina. Aastal 1982 lõpetas ta Frunze-nimelise sõjaväeakadeemia, kus ta õppis üldvägede ja staapide operatiiv- taktikalist juhtimist. Aastail 1967–1989 teenis ta Kaug-Ida sõjaväeringkonnas rühmaülema, rooduülema, pataljoni staabiülema, pataljoni ülema, polgu staabiülema, polguülema ja diviisi staabiülema kohal. Aastatel 1989–1991 oli ta Eesti NSV tsiviilkaitse staabi ülem.

Ta töötas Eesti piirivalve peadirektorina 2000. aasta oktoobrist kuni 2005. aasta novembrini. Aastatel 1991–2000 töötas ta päästeameti peadirektorina.

Ta on osalenud ka lühiajalistel täienduskursustel kodanikukaitse ja päästetööde alal Norras, Soomes ja Ameerika Ühendriikides.

Piirivalveameti peadirektor kindralmajor Harry Heinal täitus 2005. aasta 22. veebruaril piirvanus, kuid kaitseväe juhataja pikendas kindralmajori tegevteenistuslepingut sama aasta 4. novembrini, seejärel saadeti ta erru.

“Kindral Hein on üks väheseid Eesti kõrgemaid sõjaväelasi, kelle sõjamehetee on olnud klassikaline ja pikk, täis aastatepikkust viljakat tegevust ja enesetäiendamist,” sõnas tookord viitseadmiral Tarmo Kõuts. Eesti riik on Harry Heina tema teenete eest tunnustanud 1998. a Eesti Punase Risti II klassi ja 2006. a Kotkaristi II klassi teenetemärgiga.

Teo Krüüner on sündinud 8. juulil 1943 Antslas. Ta on lõpetanud kiitusega (cum laude) Tšernigovi õhuväe akadeemia, läbinud kursused Taani Kuninglikus kaitsekolledžis, Norra kaitsekolledžis ja NATO kaitsekolledžis. Krüüner teenis aastail 1966–1991 Nõukogude armee õhuvägedes ja sai polkovniku auastme.

Ta teenis Eesti õhuväes alates 1991. aastast. 1996 – 1998 oli ta õhuväe ülema kohusetäitja, alates 1998. aastast aga õhuväe ülem. Brigaadikindraliks ülendati ta aastal 2003, kindralmajori auastme andis vabariigi president talle 2004. aasta 21. juulil. Samal kuul saadeti ta pidulikult erru.

Kindralmajor Krüünerit on autasustatud paljude teenetemärkide ja autasudega, sealhulgas Kotkaristi III klassi (2000) teenetemärgiga ning Läti ja Soome aumärkidega.

1993–1995 Aleksander Einseln 1996–2000 Johannes Kert 2000–2006 Tarmo Kõuts 2006–2011 Ants Laaneots Alates 2011 Riho Terras

KAITSEVÄE PEASTAABI ÜLEMAD 1991–1994 Ants Laaneots 1994–1995 Arvo Sirel (kt) 1995–1997 Vello Loemaa (kt) 1997–1999 Ants Laaneots 1999–2002 Aarne Ermus 2002–2007 Alar Laneman 2007–2011 Neeme Väli 2011 Riho Terras 2011–2013 Peeter Hoppe 2013–2016 Igor Schvede alates 2016 Martin Herem

SÕDUR NR 1 (99) 2018

KAITSEVÄE JUHATAJAD

37

38

KINDRALID

 Pime aeg on parim ümberpaiknemiseks ja varustamiseks, siis jõuab moon ja sageli ka söök jalaväelaseni.

SÕDUR NR 1 (99) 2018

KINDRALMAJOR VELLO LOEMAA (2010)

KINDRALMAJOR NEEME VÄLI (2012)

KINDRALMAJOR VALERI SAAR (2016)

Vello Loemaa on sündinud 18. jaanuaril 1951 Paides. Sõjalisi õpinguid alustas ta Jeiski kõrgemas sõjakoolis Venemaal, mille lõpetas 1973. aastal hävituslendurina. Pärast lõpetamist teenis Loemaa Ukrainas NSV Liidu õhuvägede hävitus-pommituslennukite polgus, kus sai 1. kategooria sõjaväelenduriks, olles lennanud üle 2000 lennutunni reaktiivlennukitel. 1982. aastal lõpetas ta Monino Õhujõudude Akadeemia ning oli edutatud 1989. aastal lennuväediviisi komandöri asetäitjaks.

1992. aastal asus Loemaa ametisse Eesti kaitsejõudude peastaabis.

7. veebruaril 1994 määrati ta Eesti õhuväe ülemaks, selles ametis oli ta 1995. aastani. Aastatel 1995-1997 teenis Loemaa tollase kaitsejõudude peastaabi ülema kohusetäitjana, 1995-1996 ka kaitseväe juhataja kohusetäitjana, 1997-1998 õhuväe ülema kohusetäitjana.

Aastatel 1998-2002 oli ta Eesti sõjaliseks esindajaks NATO-s, 2003-2005 töötas ta kaitseväe operatiivülemana ning aastail 2005-2007 oli kaitseatašee Ameerika Ühendriikides ja Kanadas.

Brigaadikindraliks ülendati ta aastal 2005, kindralmajoriks 2010. a. 2008. aasta jaanuarist kuni erru saatmiseni 2011. aastal teenis Loemaa taas Eesti sõjalise esindajana NATO ja Euroopa Liidu juures.

Vello Loemaad on autasustatud Kotkaristi IV klassi (2001) ja terve rea teiste teenetemärkidega.

Neeme Väli on sündinud 1. juunil 1965 Paides. Ta on lõpetanud Bundeswehri staabi- ja juhtimisakadeemia Saksamaal ning Tartu Ülikooli õigusinstituudi.

Tegevust Kaitseliidus alustas ta 1990. aastal esmalt kompaniiülema, 1991. aastast Järvamaa maleva pealiku, 1993. aastast peastaabi ülema ja 1996.-97. aastatest Kaitseliidu ülema kohusetäitjana. Ta on teeninud NATO Põhja-Euroopa Väekoondise staabis aastatel 2000-2003 ja erinevatel ametikohtadel kaitseväes, 2006. aastal sai temast kaitsejõudude peastaabi ülema asetäitja ja 2007. aastal peastaabi ülem, millises ametis oli ta 2011. aastani. Brigaadikindraliks ülendati ta aastal 2009, kindralmajoriks aastal 2012.

Brigaadikindral Väli andis 18. veebruaril 2011 kaitseväe peastaabi ees korraldatud pidulikul rivistusel kolonel Riho Terrasele üle peastaabi juhtimise ja lipu, jätkates teenistust Eesti Vabariigi sõjalise esindajana NATO ja Euroopa Liidu juures. Samal kuul inspekteeris Väli ka Eesti sõdureid Afganistanis. NATO sõjaline komitee valis ta 2012. aastal NATO rahvusvahelise sõjalise staabi ülema esimese asetäitja ning poliitika ja planeerimise osakonna direktori ametikohale. 2016. aastal arvas kaitsevägi kindralmajor Väli reservi.

Välit on autasustatud Kotkaristi IV klassi (2006) ja veel mitmete teenetemärkidega.

Valeri Saar on sündinud 28. juunil 1955 Valgas. Ta on lõpetanud Žitomiri kõrgema õhukaitse raadioelektroonika sõjakooli, Harkivi õhukaitse akadeemia akadeemilised kursused, Bundeswehri staabi- ja juhtimisakadeemia Saksamaal ning kursused NATO kaitsekolledžis ja Balti kaitsekolledžis.

Kindralmajor Saar on teeninud Eesti kaitseväes selle algusest. Ta on teeninud aastail 1992-1996 üksiku raadiotehnilise õhukaitsepataljoni ülema, 1996-2003 ja 2005-2006 õhuväe staabi ülema, 2003-2005 kaitsejõudude peastaabi ülema asetäitja ning 2006-2007 staabiülema asetäitjana NATO treeningmissioonil Iraagis. Aastail 2007–2012 oli ta õhuväe ülem ja 2012-2016 Eesti sõjaline esindaja NATO juures, seejärel arvati ta reservi.

Kindralmajor Saare puhul tõstis selleaegne kindralleitnant Terras eelkõige esile Ämari lennubaasi arendamist ning ütles, et kindralmajor Saar on pikka aega olnud Eesti õhuväe hääl, mõistus ja südametunnistus.

Brigaadikindraliks sai ta aastal 2008, kindralmajoriks 2016. Mullu nimetati ta kaitseministeeriumi ja kaitseväe kaitsetehnoloogia-alaseks eriesindajaks Ukrainasse.

Kindralmajor Saar on pälvinud Kotkaristi IV (1997) ja III (2005) klassi teenetemärgid, samuti kaitseministeeriumi, kaitseväe ja Kaitseliidu teenetemärke.

KINDRALID

KINDRALMAJOR INDREK SIREL (2018)

KINDRALMAJOR MARTIN HEREM (2018)

Meelis Kiili on sündinud 20. märtsil 1965. Ta alustas teenistust kaitseväes 1991. aastal Kaitseliidu Lääne-Viru maleva staabiülemana. 1996. aastal osales ta ÜRO missioonil Liibanonis.

Ta on olnud aastail 1998-1999 rahuoperatsioonide keskuse ja 2005-2006 maaväe staabi ülem ning 2006-2008 kaitseväe peastaabi ülema asetäitja.

Brigaadikindral Kiili on lõpetanud Balti kaitsekolledži esimese lennu 2000. aastal, NATO kaitsekolledži Roomas ja Ameerika Ühendriikide maaväe sõjakolledži. Aastatel 2000 - 2003 teenis Kiili NATO regionaalse väejuhatuse staabis Northwoodis, aastatel 2008 - 2010 oli ta Eesti kaitseatašee Ameerika Ühendriikides ja Kanadas. 2010. aastast kuni 2012. aastani teenis brigaadikindral Meelis Kiili esimese eestlasena Balti kaitsekolledži ülema ametikohal.

Brigaadikindraliks sai Kiili aastal 2010, kindralmajoriks 2017. Kaitseliidu ülemaks sai Kiili 2012. aastal. Kaitseliidu ülemana teenistust alustades andis Kiili lubaduse, et rakendab kõik oma teadmised, kogemused ja oskused Kaitseliidu arendamisse. “Luban, et oleme koos heas ja võitleme kõik koos, kui ajad ei ole enam nii head,“ lausus ta siis.

Kiili on teine kindrali auastmes Kaitseliidu ülem. Esimene oli aastatel 1925-1940 Kaitseliitu juhtinud kindralmajor Johannes Orasmaa (Roska).

Brigaadikindral Kiilit on autasustatud mitmete aumärkidega.

Indrek Sirel on sündinud 16. jaanuaril 1970. aastal Tallinnas. Ta lõpetas 1991. aastal Moskva sõjaväeakadeemia ja teenis endises Nõukogude armees rühmaülemana. Aastail 1993–1999 teenis ta Alfa-kompanii ülemana Kalevi üksik jalaväepataljonis; kompaniiülemana Põhja üksik-jalaväekompaniis; pataljoniülemana Viru üksik-jalaväepataljonis ja kaitseväe peastaabi operatiivosakonna erinevatel ametikohtadel.

Aastail 2001–2004 teenis ta kaitseväe peastaabis operatiivosakonna jaoskonnaülema ja hiljem analüüsi- ja planeerimisosakonna ülema asetäitjana. 2003. aastal lõpetas ta Soome riikliku kaitseakadeemia kindralite erikursuse. 2004.– 2005. aastal teenis Afganistanis ISAF-i staabis ning oli samas ISAF-i Eesti kontingendi rahvuslik vanem.

Aastail 2005–2006 teenis Sirel Scoutspataljoni ülemana, liikudes 2006. aastal maaväe staabi ülemaks ja täites aastail 2007–2008 maaväe ülema ülesandeid.

Sirel määrati maaväe ülema ametikohale 2008. aastal ja teenis sellel ametikohal kuni 2012. aastani. 2009. aastal lõpetas ta USA maaväe sõjakolledži ja omandas magistrikraadi strateegiliste uuringute alal. Brigaadikindraliks sai ta aastal 2012. Sama aasta lõpus asus teenima NATO Brunssumi ühendvägede juhatuse väljaõppeosakonna ülema asetäitjana. Sirel määrati kaitseväe juhataja asetäitjaks 2016. aasta juulis. 2018. a kindralmajoriks ülendatud Sirelile on antud mitmeid au- ja teenetemärke, nende hulgas Kotkaristi IV klass (2004).

Martin Herem on sündinud 17. detsembril 1973. aastal Tallinnas. Ta on lõpetanud Eesti riigikaitse akadeemia, KVÜÕA keskastmekursuse ning Balti kaitsekolledži kõrgema staabiohvitseri kursuse, olles käinud end täiendamas ka Ameerika Ühendriikides.

Tema teenistus kaitseväes algas aastal 1996 Kuperjanovi üksik-jalaväepataljonis. Aastail 2000-2001 oli ta Tartu üksik-jalaväepataljoni staabiülem, 2002. aastast sai Heremist KVÜÕA õppejõud ning hiljem taktika õppetooli ülem. 2006. a osales treeningmissioonil Iraagis. Aastatel 2007 - 2008 oli ta LT VÕK Tapa väljaõppekeskuse staabiülem, ülema ülesannetes. Aastail 2008 - 2012 oli ta Kirde kaitseringkonna ülem.

2012. aastast on kolonel Herem olnud KVÜÕA ülema asetäitja ning alates 2013. aastast kaitseväe ühendatud õppeasutuste ülem. Alates 15. juulist 2016 on ta kaitseväe peastaabi ülem.

Brigaadikindraliks sai ta 2017. aastal.

Kaitseminister Jüri Luige ettepanekul kinnitas Vabariigi valitsus 18. jaanuaril 2018 Martin Heremi järgmiseks kaitseväe juhatajaks, alates 5. detsembrist sel aastal. President ülendas ta 14. veebruaril kindralmajoriks.

Heremit autasustati 2018. aastal Kotkaristi II järgu teenetemärgiga. „Kui me suudame 21 000 meest püssi alla panna, siis me saame üsna mitme asja vastu ise hakata. Eestit ei okupeerita päevade jooksul,“ kinnitas ta jaanuaris ERR-i otsesaates.

SÕDUR NR 1 (99) 2018

KINDRALMAJOR MEELIS KIILI (2017)

39

40

KINDRALID

SÕDUR NR 1 (99) 2018

BRIGAADIKINDRAL MÄRT TIRU (2000)

BRIGAADIKINDRAL ALAR LANEMAN (2005)

BRIGAADIKINDRAL URMAS ROOSIMÄGI (2009)

Märt Tiru sündis 10. oktoobril 1947. aastal Tallinnas. Tiru teenis Nõukogude armees motolaskurdiviisi vaneminsenerina, raadiomõõtmise insenerina ja väeosa ülema asetäitjana. Perestroika ajal lasi Tiru end Eestisse üle tuua ja töötas 1991. aastani Rapla sõjakomissariaadis.

Novembris 1991 sai ta Raplamaa riigikaitse osakonna ülemaks. Järgnes teenistus kaitsejõudude peastaabis kantseleiülemana. Vahepeal töötas Märt Tiru ka piirivalveametis. Pärast kindral Aleksander Einselni ametist lahkumist jätkas Tiru teenistust kaitsejõudude peastaabis rahuvalvejaoskonna ja hiljem välissuhete osakonna ülemana.

3. jaanuaril 2000 määras vabariigi president Lennart Meri kolonel Märt Tiru kaitseväe juhataja kohusetäitjaks, ülendades teda samal aastal ka Eesti esimeseks brigaadikindraliks. Pärast kaitseväe juhataja (Tarmo Kõuts) ametisse nimetamist jätkas Tiru teenistust kaitseväe juhataja nõunikuna ja aastail 2001-2005 Eesti sõjalise esindajana Ameerika Ühendriikides.

Brigaadikindral Märt Tiru eestvõttel alustasid 1995. aastal Eesti sõdurid ÜRO vägede koosseisus rahuvalve missioone Horvaatias, Bosnias ja Liibanonis. Eesti riik on vääristanud kindral Tiru teenistust ja pühendumust Kotkaristi III klassi teenetemärgiga (2001). Tiru suri 18. oktoobril 2005, maetud on ta Tallinna Metsakalmistule.

Alar Laneman on sündinud 6. mail 1962 Vändras. Ta on esimese Eesti ohvitserina lõpetanud õpingud Londoni kuninglikus kaitseuuringute kolledžis. Varem on Laneman lõpetanud Tallinna kõrgema ehitusvägede poliitsõjakooli, aastal 1985. Aastatel 1998-2001 õppis Laneman Rootsi kuningriigi sõjaväeakadeemias.

Alar Laneman alustas teenistust Eesti kaitseväes esimese kaitseväe üksuse kaitsejõudude peastaabi staabikompanii ülemana 1991. aastal. Aastatel 1992-94 teenis Laneman Kalevi üksik-jalaväepataljoni ülema ametikohal. 1994. aastal sai temast esimene Eesti rahuvalve üksikkompanii ülem. Aastatel 1995 kuni 1998 oli ta Eesti, Läti ja Leedu ühise elukutselise üksuse Balti pataljon (BALTBAT) esimene ülem.

2001.- 2002. aastani oli Laneman maaväe staabi ülem, 2002 kuni 2007 kaitsejõudude peastaabi ülem. Brigaadikindrali auastme andis vabariigi president Alar Lanemanile 2005. aastal. 2007. aastal lahkus ta seoses sõjaväeluure skandaaliga õpingutele Londonisse, 2008 määrati Laneman kaitseväe operatiivülemaks, kuid 2009. aasta 1. jaanuarist koondati see ametikoht ja brigaadikindral Alar Laneman lahkus tegevteenistusest.

2017. aastal kandideeris ta Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna ridades Pärnu linnavolikokku, kuid ei osutunud valituks. Vabariigi presidendid on brigaadikindral Alar Lanemani teeneid Eesti riigikaitse ülesehitamisel hinnanud Kotkaristi IV (1997) ja III klassi (2005) teenetemärkidega.

Urmas Roosimägi on sündinud 18. aprillil 1958 Tallinnas. Urmas Roosimägi alustas oma sõjaväeteenistust 1980. aastal, pärast Kiievi kõrgema õhutõrje-raketiinseneride sõjakooli lõpetamist, Nõukogude armees, kuhu ta jäi 1991. aastani, tõustes rühmaülemast väeosaülemaks.

Aastatel 1991–1995 oli ta Hiiumaa riigikaitseosakonna ülem, 1995–1998 üksiku raadiotehnilise õhukaitsepataljoni (hilisema õhutõrjedivisjoni) ülem, 1999–2000 kaitseväe juhataja kohusetäitja, 2000–2003 kaitsejõudude peastaabi õhutõrjeinspektor, 2004–2008 lahingtoetusüksuste väljaõppekeskuse Tapa väljaõppekeskuse (Lt VÕK Tapa VÕK) ülem ja Kirde kaitseringkonna ülem. Kolonel Roosimägi täitis maaväe ülema kohuseid alates 2008. aasta juunist, mil kolonel Indrek Sirel suundus aastaks Ameerika Ühendriikide armee sõjakolledžisse õppima.

Juunist 2008 kuni 1. aprillini 2009 oli Roosimägi maaväe staabi ülem, siis läks erru ning president Toomas Hendrik Ilves andis Roosimäele brigaadikindrali auastme, lähtudes kaitseväe juhataja 2. veebruaril tehtud ettepanekust. 2001. aastal andis president talle Kotkaristi IV klassi teenetemärgi.

2009 kuni 2016 oli Roosimägi Tapa vallavolikogu esimees, esindades kohalikku valimisliitu. 2017. aastal pälvis ta Tapa valla teenetemärgi. Urmas Roosimägi vedas aastaid MTÜ Tapa Linna Arengu Seltsi tegevust, mis projektide kaudu toetas Tapa valla kultuurielu.

KINDRALID

BRIGAADIKINDRAL ARTUR TIGANIK (2015)

KOMMODOOR IGOR SCHVEDE (2016)

Peeter Hoppe on sündinud 25. oktoobril 1960 Tartus. Ta alustas teenistust kaitseväes 1993. aastal Kuperjanovi pataljonis rühmaülemana ning jõudis sama pataljoni ülema ametikohani.

Hoppe on lõpetanud Tallinna Polütehnilise instituudi, Soome maakaitse kõrgkooli, Ameerika Ühendriikide sõjakolledži ning kaitsnud magistrikraadi Ameerika Ühendriikide riigikaitse ülikoolis sõjalise strateegia alal.

Aastatel 2000-2002 teenis ta kaitseväe peastaabi operatiivosakonnas ning oli aastatel 2002-2005 maaväe staabi ülem. Ta on teeninud NATO ühendväejuhatuse staabis Brunssumis planeerimisosakonna jaoskonnaülemana.

Alates 2011. aastast teenis Hoppe kaitseväe peastaabi ülemana ja 2013. aastal ülendati ta brigaadikindraliks.

2013. aasta suvel asus ta kaitseväe sõjalise esindaja ametikohale NATO operatsioonide väejuhatuses Belgias.

2016. aastal arvati ta Eesti kaitsevägede reservi. „Eestlaste enesekriitilisus ja põhjamaine stoilisus ei lase mõnikord tunda siirast heameelt ja uhkust saavutuste üle, kuigi tegelikult peaksime,“ ütles toona üheksa aastat võõrsil erinevatel ametikohtadel teeninud brigaadikindral Hoppe, kelle sõnul näeb Eesti arengut kõige paremini just see, kellel on olemas võrdlusmoment teiste riikidega.

2002. aastal anti talle Kotkaristi V klassi teenetemärk.

Artur Tiganik on sündinud 13. jaanuaril 1971 Loksal. Ta on lõpetanud Rjazani kõrgema õhudessantvägede kooli, Balti kaitsekolledži vanemstaabiohvitseride kursuse ning kaitsnud magistrikraadi Ameerika Ühendriikide maaväe sõjakolledžis.

Tiganik alustas teenistust Kalevi üksik-jalaväepataljonis, tõustes staabiülemaks aastail 1995-1996 ja pataljoni ülemaks 1996-2000. Seejärel jätkas ta teenistust kaitsejõudude peastaabis staabiohvitserina, aastatel 2001-2004 Scoutspataljoni ülemana, 2004.-2009. aastani 1. jalaväebrigaadi ülemana.

Tiganik osales 2005. aastal NATO operatsioonil Afganistanis ISAF-i peakorteris staabiohvitserina.

Alates 2009. aastast teenis brigaadikindral Tiganik maaväe staabiülemana ning alates 2012. aastast maaväe ülemana. Ta määrati 2014. aastal kaitseväe juhataja asetäitjaks. 2016. aastast on ta Eesti sõjaline esindaja NATO Euroopa ülemjuhatuse (SHAPE) juures.

Vabariigi president andis talle 2004. aastal Kotkaristi IV klassi teenetemärgi.

Brigaadikindral Tiganik on tuntud ka selle poolest, et viimastel aastatel on ta osalenud rahvusvahelistel jäähokivõistlustel Eesti kaitsejõudude hokiklubi meeskonna koosseisus ja saavutanud ridamisi võite.

Eesti kaitsmine ei saa tugineda ainult professionaalsele väele või ainult ajateenistusele. Võtmesõna on efektiivsus, kinnitas Tiganik 2013. a intervjuus ajakirjale Sõdur.

Igor Schvede on sündinud 5. detsembril 1970 Prahas. Ta on lõpetanud Nahhimovi nimelise meresõjakooli, Peterburi Frunze nimelise kõrgema meresõjakooli ja Balti kaitsekolledži vanemohvitseride kursuse. 2012. aastal lõpetas ta Ameerika Ühendriikide meresõjakolledži (U.S. Naval War College) meresõja juhtimiskursuse.

Ta teenib kaitseväes 1993. aastast, alustades teenistust mereväes miinilaevade divisjonis, kus jõudis divisjoni ülema ametikohani ning oli Balti riikide ühise miinitõrjeeskaadri BALTRON ülem. Muuhulgas on ta olnud EML Ahti komandöri kohusetäitja ja EML Sulev komandör.

Schvede on teeninud ka NATO mereväekomponendi staabis Northwoodis, Suurbritannias. Välisteenistuse jooksul 2006. aastal osales ta NATO operatsioonil Afganistanis teenides ISAF-i peakorteri sideohvitserina Afganistani kaitseministeeriumis.

Aastail 2013-2016 teenis Schvede kaitseväe peastaabi ülemana, 2016. aastal ülendati kommodooriks. 2016. aasta suvel asus aga tööle Eesti sõjalise esindajana Euroopa Liidu ja NATO juures.

Vabariigi president annetas talle 2005. aastal Kotkaristi IV klassi teenetemärgi.

Kui 2014. aastal saabusid Eestisse 150 Ameerika Ühendriikide õhudessantväelast, et osaleda koos Eesti kaitseväelastega õppustel, oli ka Schvede neid vastu võtmas.

SÕDUR NR 1 (99) 2018

BRIGAADIKINDRAL PEETER HOPPE (2013)

41

42

KINDRALID

Aastatel 1918-1940 said Eesti sõjaväes kindraliauastme 36 ja admiraliauastme 2 meest. Aastal 1944 ülendas Otto Tiefi valitsus kindralmajoriks ka kolonel Jaan Maide. Neist tegutses maaväes 28, mereväes kaks, sanitaarteenistuses kuus ja juriidilises valdkonnas kaks.

Aastaks 1940 oli osa neist tegevteenistuses, osa juba erus.

E

nne kindralite juurde asumist vaatame mõlemat Eesti kontradmirali. Johan Pitka sai Vabadussõja ajal 1919. aastal esialgu mereväekapteni ja kohe seejärel kontradmirali auastme. Kuigi Pitka oli osalenud Vene impeeriumis mereväelipnikute kursustel, ei olnud tal selle lõpetami-

kus nimetatud kolm polkovnikut teenisid, saadeti üsna varsti sakslaste poolt laiali. Aukraadid said nad aga Eesti Ajutise Valitsuse käest.

Võib arvata, mis näo tegi kindral Larka, kes juhtis Eesti rahvaväge Vabadussõja algul, kui ta asendati Venemaalt saabunud alampolkovnik

VÕIB ARVATA, MIS NÄO TEGI KINDRAL LARKA, KES JUHTIS EESTI RAHVAVÄGE VABADUSSÕJA ALGUL, KUI TA ASENDATI VENEMAALT SAABUNUD ALAMPOLKOVNIK LAIDONERIGA

SÕDUR NR 1 (99) 2018

se kohta mingit tõendit. 1926. aastal kontradmiraliks saanud Hermann Salza oli olnud Tsaari-Venemaa Balti laevastikus 2. järgu kapten.

Nüüd aga kindralitest. Huvitaval kombel said esimeseks kolmeks kindralmajoriks juba 1918. aasta kevadel, täpsemalt 12. märtsil, Aleksander Tõnisson, Ernst Põdder ja Andres Larka.

Sel ajal oli Eesti Saksa vägede poolt okupeeritud ja eesti rahvusväeosad,

Laidoneriga. Laidoner ülendati siiski jaanuaris 1919 kohe kindralmajoriks, kohe peale Vabadussõja lõppu kindralleitnandiks ja 1939. aastal kindraliks.

Vabadussõja ajal sai kindralmajori auastme veel Jaan Soots.

Seejärel anti kindralmajoriaukraade 1920. aastatel järgmiselt, esialgu üsna heldekäeliselt: 1920 Otto Heinze ja Aleksander Silberg; 1921 Paul Lill (ülendati 1938 kindralleitnandiks), Dimitri

Hanno Ojalo AJALOOLANE FOTOD: ARHIIV

Lebedev, Werner Zoege von Manteuffel, Aleksander Paldrok ja Ludvig Puusepp; 1922 Johan Unt ja Artur Lossmann; 1925 Juhan Tõrvand; 1926 Nikolai Reek (sai 1938 kindralleitnandiks) ja Gustav Kunnos; 1928 Gustav Jonson, Johannes Orasmaa ja Tõnis Rotberg.

Seejärel pärast mõningast pausi 1930ndatel aastatel kindralite arv üha kasvas. 1932 Ants Kurvits ja Rudolf Reimann; 1933 Hans Leesment; 1935 Herbert Brede; 1936 Jaan Kruus; 1937 Aleksander Pulk, Otto Sternbeck, Voldemar Rieberg, Hugo Kauler, Nikolai Helk ja Martin Jervan; 1939 August Traksmaa.

Viimastena ülendati kindralmajoriteks 24. veebruaril 1940 neli meest – August Traksmaa, Richard Tomberg, Aleksander Jaakson ja August Kasekamp. Erandkorras 1944. aasta septembris veel Jaan Maide.

KINDRALITE AMETIKOHTADEST EESTI VABARIIGIS Kõige tähtsam ametikoht oli muidugi sõjaväe (hiljem sõjavägede) ülemjuhataja. Amet eksisteeris aastatel 1918-1920,

KINDRALID

 Kindral Johan Laidoner.

 Kindralmajor Andres Larka

 Vabadussõjas langenute mälestusmärgile pärja panek.

ka kindralid. Järgnevas nimekirjas on ära toodud ainult kindralid: Aleksander Tõnisson 1920 ja 1932-1933; Jaan Soots 1921-1923 ja 1924-1927; Hans Kurvits

 Kindralmajor Ernst Põdder

1924–25 sai Laidoner ülemjuhatajana kolm nädalat olla sõjaminister Jaan Sootsist kõrgemal kohal.

1920. aasta 27. märtsist kaotati Vabadussõja aegne ülemjuhataja staap (mida oli juhtinud Jaan Soots) ja Eesti sõjaväe faktiliseks juhtijaks sai sõjavägede staap, mis muutus 1924. aastal kindralstaabiks ja 1. juunist 1929 kaitsevägede staabiks. 1937. aastal nimetati see jälle sõjavägede staabiks.

Sõjavägede staabi moodustamisel 1920. aasta kevadel sai selle ülemaks polkovnik Jaan Rink, sama aasta 2. augustist vahetas Rinki välja polkovnik Paul-Adolf Lill. Saanud 1921. a kindralmajoriks, pidas Lill staabiülema ametit kuni 25. jaanuarini 1925, mil läks sõjaministri abiks.

1. novembrist 1925 sai sõjavägede staabi ülemaks kindralmajor Juhan Tõrvand. Tõrvandi ajal aga leiti valitsuses, et sõjavägede staabi taolist katusorganisatsiooni ei ole üldse tar-

TÕRVANDI AJAL AGA LEITI VALITSUSES, ET SÕJAVÄGEDE STAABI TAOLIST KATUSORGANISATSIOONI EI OLE ÜLDSE TARVIS. 1. NOVEMBRIST 1926 SEE LIKVIDEERITI 1924; Nikolai Reek 1927-1928 ja 19391940; Paul Lill 1933-1939.

1. detsembrist 1920 võttis valitsus sõjaministrilt ära ülemjuhataja õigused. Sõjaminister jäi järgnevalt sisuliselt relvajõudude kõrgemaks juhiks kuni 1934. aastani, mil Laidoner jälle ülemjuhatajaks sai. Ka aastavahetusel

vis; 1. novembrist 1926 see likvideeriti ja Tõrvandist sai oma senise allasutuse kindralstaabi ülem. Eespool nimetatud reformide tagajärjel sai Tõrvandist 1929. a kaitsevägede staabi ülem ja seda kõrget ametiposti sai ta pidada 7. märtsini 1934, mil vahetati välja kindralmajor Nikolai Reegi vastu.

SÕDUR NR 1 (99) 2018

1924-1925 ja 1934-1940. Alustagem sellest teadmisest, et meie relvajõudude nimetus oli Vabadussõja ajal Rahvavägi, seejärel aga nii sõjavägi kui ka kaitsevägi, alates 1. aprillist 1929 ainult kaitsevägi ja alates aprillist 1937 ainult sõjavägi.

Eesti sõjaväel ja kaitseväel on olnud vaid üksainus ülemjuhataja. See oli kindralmajor (21. märtsist 1920 kindralleitnant ja 24. veebruarist 1939 kindral) Johan Laidoner. Oma kõrget ametinimetust kandis ta Vabadussõja järel kuni 26. märtsini 1920, seejärel 1. detsembrist 1924 kuni 8. jaanuarini 1925 ja 12. märtsist 1934 kuni 22. juunini 1940.

Laidoneri esimesel ülemjuhataja kohalt lahkumisel 1920. aastal pandi ülemjuhataja õigused ja kohustused valitsuse otsusega sõjaministrile, kelleks olid erinevatel aegadel nii eraisikud kui

43

44

KINDRALID

 Kindralmajor Aleksander Tõnisson.

 Kindralmajor Jaan Soots.

 Kontraadmiral Johan Pitka.

Reegist sai 1937. a muidugi sõjavägede staabi ülem ja 1938. a auastmelt kindralleitnant. Kui Reek 12. oktoobrist 1939 teistkordselt sõjaministriks kutsuti, sai meie viimaseks sõjavägede staabi ülemaks kolonel (al 1940 kindralmajor) Aleksander Jaakson, kes kõrvaldati ametist juba okupeeritud Eestis 15. juulil 1940.

Aastatel 1939-1940 paiknesid Eesti kindralid sellistel ametikohtadel: 2. diviisi ülem kindralmajor Jaan Kruus; 3. diviisi ülem kindralmajor Herbert Brede; kaitseliidu ülem kindralmajor Johannes Orasmaa; õhukaitse ülem kindralmajor Richard Tomberg; suurtükiväe inspektor kindralmajor Hugo Kauler.

major Aleksander Tõnisson 1920-1921, 1928-1932 ja 1933, 1. diviisi ülem ning 1921-1928, 3. diviisi ülem; kindralmajor Johan Unt 1928-1930, 3. diviisi ülem.

Muidugi ei unustatud ka teenekaid erukindraleid – nii olid Konstantin Pätsi autoritaarse korra perioodil Jaan Soots ja Aleksander Tõnisson vastavalt Tallinna ja Tartu ülemlinnapead.

kindralid: Laidoner, Reek, Tõnisson, Jonson, Sternbeck, Tõrvand, Tomberg, Soots, Lill, Kruus, Kauler, Brede, Larka, Orasmaa, Kurvits, Traksmaa, Jervan, Helk, Jaakson, Pulk ja neist pääses elusalt kodumaale tagasi vaid Richard Tomberg.

Seejuures võeti kaheksa kindralit (Jonson, Kruus, Rotberg, Kauler, Jervan, Kasekamp, Brede, Traksmaa) 1940. aastal ka Punaarmeesse, nimelt Eesti 22. territoriaallaskurkorpusse, kuid arreteeriti enne Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahelise sõja algust.

Milliseks kujunes allesjäänud 8 mehe saatus? Huvitaval kombel õnnestus mitmel kindralil (just sanitaarkindralitel) repressioonidest esialgu eemale hoida ja nii surid need kolm soliidses eas meest (Leesment, Paldrok ja Puusepp) kodumaal juba Saksa okupatsiooni ajal, samal moel pääsenud Artur Lossmann põgenes 1944. aastal Läände ja suri Suurbritannias.

Mõnel seni pääsenud kindralil oli nõuks võetud Eestisse jääda ka pärast 1944. aastat või ei suutnud nad õigeaegselt põgeneda. Neist arreteeriti ja hukati või hukkusid vangistuses Jaan Maide ja Tõnis Rotberg. Otseselt sõjategevuses sai (tõenäoliselt) surma Johan Pitka, kelle saatus on endiselt segane. Salapärasel viisil pääses ainsana arreteerimisest Rudolf Reimann, kes suri Tallinnas 1946. aastal.

Nagu kahjuks näeme, õnnestus oma kodus rahulikult (mittevägivaldselt) surra 38 Eesti kindralist ja admiralist kõigest 12-l, kellest üheksa suri Eestis ja kolm paguluses.

KINDRALITE SAATUS Kindralitest suri kuus iseseisvas Eestis (Ernst Põdder, Aleksander Silberg, Dmitri Lebedev, Werner Zoege von Manteuffel, Gustav Kunnos) ega näinud selle kokkuvarisemist 1939.-1940. aastatel ja üks, Johan Unt, oli arvatavalt

MUIDUGI EI UNUSTATUD KA TEENEKAID ERUKINDRALEID – NII OLID KONSTANTIN PÄTSI AUTORITAARSE KORRA PERIOODIL JAAN SOOTS JA ALEKSANDER TÕNISSON VASTAVALT TALLINNA JA TARTU ÜLEMLINNAPEAD

SÕDUR NR 1 (99) 2018

Eelnevalt jõudsid teistest kindralitest olla diviisiülemateks ka kindralmajor Otto Heinze 1920, 1921-1928 ja 19321933, 1. diviisi ülem ja 1921. a 2. diviisi ülem; kindralmajor Gustav Jonson 19301934, 3. diviisi ülem; kolonel (tulevane kindralmajor) Jaan Maide 1939-1940, 4. diviisi ülem; kindralmajor Aleksander Pulk 1936-1939, 1. diviisi ülem; kindralmajor Ernst Põdder 1919-1920, 3. diviisi ülem ja 1921-1926, 2. diviisi ülem; kindralmajor Nikolai Reek 1926-1927 ja 1928-1934, 2. diviisi ülem; kindral-

NSV Liidust saadetud palgamõrvari tapetud Tallinnas 1930. aastal.

Kaks kindralit ja üks admiral lahkusid 1939. aastal Saksamaale, seal surid juba pärast sõja lõppu Otto Heinze ja Voldemar Rieberg, kuid admiral Salza sattus Saksamaal venelaste kätte ja veeti vangistusse, kus ta suri.

ALLESJÄÄNUD 29 MEHEST ARRETEERITI 21 NSV Liidu julgeolekuorganid arreteerisid juba aastatel 1940-1941 järgnevad

KINDRALID

45

KINDRALITEST JA ADMIRALIDEST ANNAB ÜLDISE PILDI ALLJÄRGNEV TABEL. NIMI

VABADUSRIST

SÜNDINUD

SURNUD

1919 kindralmajor, 1920 kindralleitnant, 1939 kindral

VR I/1, III/1

1884 Vlj Viiratsi v

1953 Vladimiri vanglas, NSVL

Paul Lill

1921 kindralmajor, 1938 kindralleitnant

VR I/2

1882 Vlg Jõgeveste v

1943 Sverdlovski vanglas, NSVL

Nikolai Reek

1926 kindralmajor, 1938 kindralleitnant

VR I/2, II/2, II/3

1890 Tallinnas

1942 Ussolje vangilaagris, NSVL

Andres Larka

1918 kindralmajor

VR I/1

1879 Vlj Kabala v

1943 Malmõži vanglas, NSVL

Ernst Põdder

1918 kindralmajor

VR I/1

1879 Võr Aleksandri v

1932 Tallinnas

Aleksander Tõnisson

1918 kindralmajor

VR I/1

1875 Trt Härjanurme v

1941 hukati Tallinna keskvanglas

Jaan Soots

1919 kindralmajor

VR I/1

1880 Vlj Helme v

1942 hukati Ussolje vangilaagris

Johan Pitka

1919 kontradmiral

VR I/1

1872 Jrv Võhmuta v

1944 jäi Eestis teadmata kadunuks

Otto Heinze

1920 kindralmajor

VR I/2 ja II/2

1877 Jamburgi kr Kotlõ v

1968 Bad Windsheimis, Saksamaal

Aleksander Silberg

1920 kindralmajor

-

1869 Narvas

1926 Tallinnas

Dmitri Lebedev

1921 kindralmajor

-

1872 Prn Uduvere v

1935 Tallinnas

Aleksander Paldrok

1921 kindralmajor (med)

VR I/2

1871 Trt Kavastu v

1944 Kuressaares

Ludvig Puusepp

1921 kindralmajor (med)

-

1875 Kiievis, Ukrainas

1942 Tartus

Werner Zoege von Mantauffel

1921 kindralmajor (med)

VR I/2

1857 Vir Määri v

1926 Tallinnas

Arthur Lossmann

1922 kindralmajor (med)

VR I/2

1877 Prn Vana-Vändra v

1972 Londonis, Suurbritannias

Johan Unt

1922 kindralmajor

VR I/2 ja III/2

1876 Vlj Tarvastu v

1930 mõrvati Tallinnas

Juhan Tõrvand

1925 kindralmajor

-

1883 Prn Laatre v

1942 Vjatka vangilaagris, NSVL

Gustav Kunnos

1926 (1919) kindralmajor (jur)

-

1878 Võr Vastseliina v

1926 Tallinnas

Gustav Jonson

1928 kindralmajor

VR II/2 ja I/3

1880 Vlj Päri v

1942 hukati Saratovi vanglas, NSVL

Johannes Orasmaa (Roska)

1928 kindralmajor

VR I/2 ja II/3

1890 Vir Joala v

1943 Vjatka vangilaagris, NSVL

Tõnis Rotberg

1928 kindralmajor

VR I/2

1882 Vlj Viljandi v

1953 Talšeti vangilaagris, NSVL

Hermann, parun von Salza

1928 kontradmiral

VR I/3

1885 Lnm Haapsalus

1946 Butõrka vanglas, NSVL

Ants Kurvits

1932 kindralmajor

VR I/2

1887 Trt Saadjärve v

1943 mõrvati Sosva vangilaagris, NSVL

Rudolf Reimann

1932 kindralmajor

VR I/1

1884 Tartus

1946 Tallinnas

Hans Leesment

1933 kindralmajor (med)

VR III/2

1873 Prn Abja v

1944 Tallinnas

Herbert Brede

1935 kindralmajor

VR I/2

1888 Vir Püssi v

1942 hukati Norilski vangilaagris, NSVL

Jaan Kruus

1936 kindralmajor

VR II/4

1884 Lnm Sooniste v

1942 hukati Moskvas, NSVL

Nikolai Helk (Tšistjakov)

1937 kindralmajor (jur)

1885 Trt Laiuse v

1941 hukati Tallinnas

Martin Jervan

1937 kindralmajor (med)

VR I/2

1891 Tallinnas

1942 Tšeljabinski vangilaagris, NSVL

Hugo Eduard Kauler

1937 kindralmajor

VR I/2

1893 Jrv Väinjärve v

1942 hukati Norilski vangilaagris, NSVL

Aleksander Pulk

1937 kindralmajor

VR I/2

1886 Tartus

1941 hukkus Soome lahel

Voldemar Rieberg

1937 kindralmajor

-

1886 Lnm Haapsalus

1952 Baden-Badenis, Saksamaal

Otto Sternbeck

1937 kindralmajor

VR I/2

1884 Jrv Albu v

1941 hukati Tallinnas

August Traksmaa (Traksmann)

1939 kindralmajor

VR I/3 ja II/3

1893 Vir Rägavere v

1942 Gorelniki vangilaagris, NSVL

Aleksander Jaakson

1940 kindralmajor

VR I/3 ja II/3

1892 Vlj Holdre v

1942 Vjatka vangilaagris, NSVL

August Kasekamp

1940 kindralmajor

VR II/3

1889 Jrv Einmanni v

1942 Saraatovi vangilaagris, NSVL

Richard Tomberg

1940 kindralmajor

-

1897 Virumaa Salla v

1982 Tallinnas

Jaan Maide

1944 kindralmajor

VR II/3

1896 Vlj Vana-Kariste v

1945 hukati Moskvas Butõrka vanglas, NSVL

SÕDUR NR 1 (99) 2018

AUASTE

Johan Laidoner

46

KAITSELIIT

KAITSELIIT on tugev jõud, sest vaba tahe maksab

SÕDUR NR 1 (99) 2018

Riho Ühtegi ja ajakirja Kaitse Kodu toimetus FOTOD: EESTI KAITSEVÄGI

Mis on Kaitseliit ning milline on selle koht ja tähtsus kaitseväe kõrval?

Et mõista selle organisatsiooni olemust ja funktsioone, on kõige parem seda kaitseväega võrrelda - joonistades nõnda välja nende kahe, Eesti kaitsejõudude kandva samba, põhilised ja põhimõttelised erinevused ning kokkupuutepunktid.

KAITSELIIT

 Raske õppusel, kerge lahingus

47

ruumis ja – ulatuses. Kaitseliit on põhiliselt territoriaaljaotusega maakaitseorganisatsioon, mis tähendab, et Kaitseliidu üksuste põhitegevus rahu- ja sõjaajal kulgeb peamiselt territooriumil, kus nende liikmeskond elab.

Kriisi ja sõja korral võidakse mõningaid Kaitseliidu üksusi saata appi teistesse regioonidesse, kuid Kaitseliidu põhifunktsioon on siiski jääda suhteliselt staatiliselt oma vastutusalale.

Kaitsevägi aga on konventsionaalne, mobiilseks kaitseks ette valmistatud struktuur, mis koosneb eksterritoriaalsetest üksustest. See tähendab, et sõjalise konflikti korral lahkuvad üksused oma alalistest paiknemiskohtadest ning sõdivad seal, kus kaitseplaan ette näeb.

Nad ei kinnistu mingisugusele konkreetsele alale, vaid liiguvad vastavalt vajadusele ühest piirkonnast teise.

Samuti saame rääkida ka strukturaalsest vahest. Kaitseliidu rahuaegne struktuur ei ole selgelt fikseeritud. See on alati avatud uusi liikmeid vastu võtma. Nii võivad olla Kaitseliidu malevate, malevkondade, kompaniide ja rühmade suurused olla täiesti erinevad.

Sõjaajaks moodustatavad lahinguelemendid on küll fikseeritud koosseisu ja varustusega, kuid kogu ülejäänud

KAITSELIIDU ÜLESANDED

E

seväe kohuslus on seadusest tulenev sund, mitte aga vaba valik.

Rääkides ülesannetest, siis Kaitseliidu põhiülesanne on oma tegevuse kaudu kasvatada liikmeskonna teadlikkust ning suurendada üldist riigikaitsetahet rahva seas. Riigikaitseks vajalike üksuste tootmine on selle organisatsiooni jaoks oluline, kuid mitte kõige tähtsam ülesanne.

Kaitseväe ülesanne on aga ette valmistada kaitseväge reservis, mida vajadusel on võimalik kasutada riigikaitses.

Ajateenistuse ja professionaalsete oskustega osaleb kaitsevägi ka riigikaitsetahte ja teadlikkuse suurendamises, kuid asutuse peamine eesmärk on siiski sõjaaja üksuste tootmine.

KODU KÜLJES KINNI Oluline vahe tuleb sisse ka tegutsemis-

SÕDUR NR 1 (99) 2018

elkõige on Kaitseliit vabatahtlik ühiskondlik riigikaitseorganisatsioon, mis tähendab, et tema liikmed on astunud organisatsiooni omal soovil, mis eeldab neilt meestelt ja naistelt tavalisest kõrgemat teadlikkust, patriotismi ja motiveeritust isamaa kaitsesse panustamisel. Osaleb ju Kaitseliidu põhiline liikmeskond riigikaitses vabatahtlikena, ilma rahalist tulu saamata.

Kaitsevägi seevastu on riigiasutus, mis tähendab, et tema koosseis on riigi palgatud. Kuigi tegevteenistuses olevate kaadrikaitseväelaste motivatsioon ja teadlikkus riigikaitsest on üldjuhul kõrge, on riigikaitse nende jaoks siiski palgatöö.

Reservis olevate kaitseväelaste motivatsioon pole aga võrreldav Kaitseliidu liikmete omaga, kuna nende kait-

1) osaleb Eesti kodanike isamaaliste ja rahvuslike tunnete tugevdamisel, kaitsetahte säilitamisel ja kasvatamisel; 2) valmistab ette riigi sõjalise kaitse võimet; 3) osaleb Eesti elanike turvalisuse suurendamises ja tagamises; 4) annab ja korraldab tegevliikmetele sõjaväelist väljaõpet kaitseväeteenistuse seaduse § 6 lõike 3 alusel Kaitseväe juhataja kehtestatud korras; 5) annab ja korraldab muud väljaõpet ja koolitust; 6) arendab ja väärtustab kehakultuuri ja sporti elanikkonna hulgas; 7) tagab vajaduse korral kaitseministeeriumi ja selle valitsemisalas olevate riigikaitseliste objektide ja vara ning Eesti välisesinduste valve; 8) täidab teisi talle seaduste ja nende alusel kehtestatud õigusaktidega antud ülesandeid.

48

KAITSELIIT

struktuur on valmis vastu võtma kõiki vabatahtlikke, kes riigikaitsesse soovivad panustada.

Kaitsevägi seevastu on rangelt fikseeritud koosseisu ja varustusega struktuur, mis jaguneb brigaadideks, pataljonideks, kompaniideks ja rühmadeks või neile vastavateks õhu- ja mereväe ning erioperatsioonide elementideks.

Rääkides mobilisatsioonist, siis Kaitseliit on üldjuhul hõlpsasti mobiliseeritav ehk isemobiliseeruv organisatsioon ja Kaitseliidu üksusi ei ole vaja formeerida, kuna need on juba moodustatud.

Samuti saab Kaitseliitu kokku kutsuda ilma üldmobilisatsiooni välja kuulutamata. Kuigi Kaitseliidule on püstitatud sarnaselt kaitseväele mobilisatsiooni kiirusklassid, tuleb Kaitseliit kokku reeglina palju kiiremini.

Eesti kaitsevägi, vastupidi, asub reservis. Kaitseväe rahuaegne struktuur on peamiselt väljaõppe- ja administratiivstruktuur, mis sõja korral muutub sõjaajastruktuuriks ning mida täiendatakse reservis olevate üksustega.

kaasamine kriiside ohjamisse ja hädaolukordade lahendamisse toimub seadusregulatsioonide ja riigi tasemel tehtavate otsustega.

ROHKEM VABADUST Kaitseliitlane on ennekõike tsiviilisik, kes oma vabast ajast tõmbab selga kaitseväe vormi ja osaleb sõjalistel harjutustel.

Muul ajal on tal kodaniku tavaõigused ja kohustused.

Seejuures on kaitseliitlasel õigus hoida kodus kaitseväe relvi ning varustust.

Pärast ajateenistust jäetakse kaitseliitlasele vormiriietus kätte, teised saavad selle kohalikust kaitseliidu organisatsioonist. Niisamuti on kaitseliitlasel lihtsam soetada omale Kaitseliidu registrisse võetavaid relvi ning laskemoona.

Kaitseliitlane võib teenistuses kasutada isiklikult soetatud relvastust ja varustust, samas kohustub Kaitseliit kaitseliitlasele tagama põhivarustuse (vorm ja relv).

Kaitseväelane on aga seadusega reguleeritud riigiteenistuja, kellele kehtib

KAITSEVÄELANE ON AGA SEADUSEGA REGULEERITUD RIIGITEENISTUJA, KELLELE KEHTIB RIDA PIIRANGUID, NAGU NÄITEKS KEELD OSALEDA POLIITILISES TEGEVUSES

SÕDUR NR 1 (99) 2018

Selleks tuleb mobiliseerida reservväelased ning nende mobiliseerimiseks on kolm kiirusklassi. Mobiliseerimine ise on keeruline protsess, mis põhineb seadusest tuleneval kaitseväekohustusel ning selle rakendamiseks kasutatakse vajadusel ka sunnimeetodeid.

Mobiliseerimisele järgneb üksuste formeerimine ja koostööharjutused, mis kõik nõuab aega enne, kui üksus saab lahinguvõimeliseks.

Erinevalt kaitseväest, ei ole Kaitseliit ka ainult kaitseväelise tegevusega organisatsioon. Naiskodukaitse ja noorteorganisatsioonide abil pakutakse tegevust tunduvalt laiemale ühiskonnagrupile kui seda on vaid kaitseväe kohustuseks sobilikud mehed. Oma vanematekogude ja juhatustega osaleb Kaitseliit laiemalt ühiskondlikus tegevuses.

Kriiside ja hädaolukordade ajal on Kaitseliit vaieldamatult organisatsioon, mille liikmeskonda saab ka omavalitsuste tasandil kaasata olukorra taastamisse.

Kaitsevägi on rangelt riigikaitseline asutus, mis keskendub ainult riigi kaitsevõime kasvatamisele ning riigi sõjalise kaitse arendamisele. Kaitseväe

rida piiranguid, nagu näiteks keeld osaleda poliitilises tegevuses ja teenistuse kõrvalt osaleda äritegevuses või töötada mõnes teises kohas (mõnede erisustega).

Reservväelane on küll tsiviilisik, kuid kaitseväeteenistusse kutsumisel hakka-

KINDRALMAJOR MEELIS KIILI, KAITSELIIDU ÜLEM Iidne Hiina väepealik Sun Zi on öelnud, et parim võit on võit ilma lahinguta. Seda mõtet parafraseerides – võit on see, kui meie inimeste julgeolek on tagatud ning põhiseaduses sätestatud põhimõtted, väärtused ja riiklikud huvid ei ole kompromiteeritud.

Just selline lähenemine on olnud Kaitseliidu tegevuste aluseks.

Kaitseliidu rolli iseseisva kaitsevõime tagamisel ei ole võimalik alahinnata ja me panustame eelpoolmainitud aspektidesse nii Kaitseliidu seaduses püstitatud ülesandeid täites kui ka kodanikena eeskuju andes. Ka sõjalise kaitse seisukohast on Kaitseliit võtmerollis, toetades nii sisekaitset kui ka kaitseväge valmisolekuastmete tõstmisel.

Kaitseliit toetub kolme V samba peale, mis on võitlejad, võimaldajad ja võimendajad, kelle koostegevus loob planeeritud või planeeritust soodsamaid mõjusid, eesmärgiga toetada soovitud lõppseisundi, riigikaitse laia käsitluse saavutamist.

Kõik need V-d on ühtemoodi ja võrdväärselt tähtsad. Võitlejad võitlevad, võimaldajad võimaldavad võitlejatel võidelda ning võimendajad toovad kaasa oma oskuse, tahte ja tarkuse ja oma igapäevase tegevuse kaudu tõstavad Eesti inimeste turvatunnet, meie kõigi heaolu.

KAITSELIIT

KAITSEVÄGI

Liikmed on astunud organisatsiooni omal soovil.

Koosseis on riigi palgatud.

Põhiülesanne on kasvatada liikmeskonna teadlikkust.

Põhiülesanne on sõjaaja üksuste tootmine.

Territoriaaljaotusega maakaitseorganisatsioon.

Mobiilseks kaitseks ette valmistatud struktuur.

Kaitseliidu rahuaegne struktuur ei ole selgelt fikseeritud.

Kaitsevägi on rangelt fikseeritud koosseisu ja varustusega struktuur.

Isemobiliseeruv organisatsioon.

Mobiliseerimine põhineb seadusest tuleneval kaitseväekohustusel.

Ei ole ainult kaitseväelise tegevusega organisatsioon.

Rangelt riigikaitseline asutus.

Kaitseliitlane on ennekõike tsiviilisik.

Kaitseväelane on seadusega reguleeritud riigiteenistuja.

Kaitseliitlane võib teenistuses kasutada isiklikult soetatud relvastust ja varustust.

Kaitseväelane tohib teenistuses kasutada ainult kaitseväe väljastatud varustust ja relvastust.

 Kui kodu vajab kaitset…

KAITSELIIT

49

KAITSELIIDU LIIKME ÜLDISED ÕIGUSED JA KOHUSTUSED 1) Kaitseliidu tegevliikmel ja tegevliikmest auliikmeks valitud isikul on õigus: a) olla valitud Kaitseliidu valitavasse kollegiaalsesse organisse või valitavale kohale Kaitseliidu seaduses ja kodukorras kehtestatud korras; b) tagatistele Kaitseliidu seaduses sätestatud korras; c) taotleda ning kehtestatud korras hoida ja kanda Kaitseliidu väljaantud relva ja tegevliikme relva ning muud varustust;

vad tema jaoks kehtima samad reeglid, mis elukutselistel kaitseväelastel.

Erinevalt kaitseliitlasest ei tohi kaitseväelane üldjuhul kaitseväe relvi kodus hoida. Ajateenija ja tegevteenistusest lahkuv kaitseväelane peavad tagastama kaitseväele teenistuses saadud varustuse ja vormiriietuse. Isikliku relva soetamiseks ja selle arvele võtmiseks politseiregistris peab kaitseväelane läbima seaduses ette nähtud protseduurid.

Samuti tohib kaitseväelane teenistuses kasutada ainult kaitseväe väljastatud varustust ja relvastust.

KAITSELIIT KUI VÕIMALUSTE ALLIKAS

muvad üldjuhul vaid nädalavahetuseti.

Ja see kaks päeva elad põhimõtteliselt ka ilma söömata üle, mis nii viga motivatsiooni hoida. „Aga kui oleks kaks kuud metsas, siis ma võib-olla räägiks teist juttu,“ ei taha ega kavatse ta kuidagi vähendada kaitseväelaste panust Eesti kaitsesse.

SÕDUR NR 1 (99) 2018

Seersant Jaak Uusküla jaoks Kaitseliidu Rapla malevast on Kaitseliit eelkõige võimaluste allikas. Võimalus olla abiks Eesti kaitsel, kui seda peaks vaja minema. Samuti võimalus hüpata langevarjuga. Seda kõike Kaitseliit võib talle pakkuda. Õppusi, koolitusi, väljahüpet – rohkem kui ta seda oma tiheda ajagraafiku tõttu endale lubada saab.

Aga võimalus on alati olemas, kui selleks vajadus, tahtmine ja aeg on.

Just võimaluste rohkus oli see, mis Uusküla Kaitseliidu juurde tõi. „Oligi see, et ma sain teha langevarjuhüppeid.

See oli see põhjus, miks ma tulin,“ meenutab Uusküla lennukat algust. Millele tõsi küll, järgnes passiivsem periood.

Neli aastat ei teinud ta organisatsioonis suurt midagi. Õppustel ei käinud. Aga liikmekaart oli ikkagi rahakoti vahel ja aeg ajalt ikkagi kripeldas. Nii otsustas Uusküla asja tõsisemalt käsile võtta ning pani end pioneerirühma kirja.

Sellele järgnes koolitusfaas. Ja mitte päris tühja koha pealt, sest tänu ajateenistusele olid juba kaitseväe taust ning nooremallohvitseri pagunid olemas.

Hea ja tugev pinnas karjääri ülesehitamiseks. Nüüdseks on Uuskülast saanud juba rühmavanem. „Ehk siis võib öelda, et ma olen nii saanud Kaitseliidult kui ka sellele omalt poolt vastu andnud,“ kinnitab ta ning toob näiteks, et on olnud abiks näiteks lõhkamiste täiendkoolitustel, aidanud nõu ja jõuga värskeid langevarjureid ning panustanud mujalegi. Nii nagu Kaitseliidus ikka vabast tahtest ja innuga – seal kus võimalik ja vajalik.

Võrreldes nüüd Kaitseliitu kaitseväega, millega Uusküla kogemused piirduvad kohustusliku ajateenistusega, toob Uusküla välja märksõna „kohustus“, mis alati ei võrdu märksõnaga „motivatsioon“. Olgu siis kasvõi välilaagrites. „Toas, pehmes voodis ja puhaste linade vahel magades on kõik inimesed hea iseloomuga ja sõbralikud,“ tõi ta näiteks keskkonna, kus just motivatsioon hakkab lugema. Ja just vabatahtlikkusest tulenev motivatsioon võib tema hinnangul olla see, mis Kaitseliidus tervikuna on suurem. Seda näeb ta kasvõi rühmavanemana – annad meestele käsu, näiteks maskeerida masinad – tehakse see joonelt ära – saadakse aru, et on parem ja ilusam vaadata. Ajateenistusest Uusküla aga taolist entusiasmi ei mäleta. Pigem oli seal nii, et mida rohkem sunniti, seda vähem taheti teha.

Samas annab Uusküla endale aru, et oluline erinevus kaitseväe ja ajateenistusega on see, et Kaitseliidu õppused toi-

2) Kaitseliidu liikme kohustuseks on: a) kaitsta Eesti iseseisvust ja põhiseaduslikku korda; b) viivitamata teavitada struktuuriüksuse juhti teost või kavatsusest, mis on suunatud Eesti iseseisvuse või põhiseadusliku korra vastu; c) järgida Kaitseliidu tegevust sätestavaid õigusakte ja neist tulenevaid kohustusi; d) täita juhi seaduslikku käsku, ja kui käsu täitmine on takistatud, sellest viivitamata koos põhjendusega käsu andjale ette kanda; e) korras hoida talle antud Kaitseliidu relva, laskemoona ja muud vara; f) teenistuskohustuse täitmisel kanda vormiriietust ja eraldusmärke või erariietel Kaitseliidu eraldusmärki; g) valmistada end ette, täiendada ennast ja olla valmis nende ülesannete täitmiseks, mida ta Kaitseliitu astudes vabatahtlikult on endale võtnud või mida talle Kaitseliit on kohustuseks teinud; i) tegevliige on kohustatud osalema Kaitseliidu korraldatud tegevuses vähemalt 48 tundi kalendriaasta jooksul. Allüksuse juhatus võib tegevliikme sellest kohustusest vabastada tema põhjendatud kirjaliku taotluse alusel.

50

TEENISTUS

 Kuperjanovi jalaväepataljoni ajateenijad.

AJATEENIJATE

teenistusvalmidus ja kogemused ajateenistuses

Kairi Kasearu STRATEEGILISE JÄTKUSUUTLIKKUSE KOMPETENTSIKESKUS FOTOD: EESTI KAITSEVÄGI

SÕDUR NR 1 (99) 2018

Vanusest sõltub ajateenija meelestatus teenistusse ja selle võimalik muutus. Kuidas on omavahel seotud ajateenijate meelestatus, valmisolek ja soov teenistusse asuda ajateenistuse alguses? Millised on nende hinnangud pärast teenistuse läbimist ehk reservi arvamisel?

TEENISTUS

A

jateenistus on selgelt määratletud periood konkreetsete väljundite ja eesmärkidega, et tagada Eesti kaitsevõime. Institutsionaalsete eesmärkide ja efektiivsuse kõrval ei saa jätta tähelepanuta ka ajateenijate individuaalseid kogemusi, rahulolu ja motiive.

Kompleksuuringu andmed näitavad, et kuigi Eestis on 38% kutsealustest asunud ajateenistusse isikliku avalduse alusel, oleks täiesti vabatahtliku ajateenistuse korral 65% praegustest ajateenijatest jätnud tulemata, kuuendik oleks arvatavasti tulnud ning ainult 11% oleks kindlasti astunud teenistusse.

Ootuspäraselt on isikliku avalduse alusel tulnute seas rohkem neid, kes tuleksid aega teenima ka siis, kui teenistus oleks täiesti vabatahtlik. Kui isikliku avalduse alusel ajateenistusse astunutest ligikaudu 40% oleksid ajateenistusse tulnud ka siis, kui see oleks olnud täiesti vabatahtlik, siis isiklikku initsiatiivi mitte ülesnäidanud ajateenijatest oleks vabatahtliku ajateenistuse korral teenistusse astunud 15%.

AJATEENISTUSE TÄHENDUS VÕIB MUUTUDA

se kogemus valmisolekut ajateenistusse vabatahtlikult astuda kõige vähem. Selgelt tuleb esile trend, et mida vanem on ajateenija, seda suurema tõenäosusega muutub tema positiivne eelhäälestatus ajateenistusse tulemisel negatiivsemaks ning valmisolek vabatahtlikkuse korras teenistusse tulla väheneb. Samuti on pigem nooremad ajateenijad need, kelle hoiak teenistuse käigus muutub positiivsemaks: kui nad alguses ei ole valmis teenistusse astuma, siis ajateenistuse läbimise järel nad pigem on (vastavalt 20% 18-19-aastastest, 13% 20-22-aastastest ning 8% 23-aastastest ja vanematest).

Kokkuvõtlikult, nooremaealised ajateenijad on ajateenistuse puhul positiivsemad, nende positiivne meelestatus on püsivam ning nende puhul on suurem šanss, et ajateenistuse läbimise kogemus pigem muudab nende arusaama ajateenistusest positiivsemaks.

TEENISTUSVALMIDUS JA AJATEENISTUSE KOGEMUS Järgnevalt kirjeldame, kuivõrd ajateenistuse alguse suurem motiveeritus, isiklik soov ja eelistus tulla ajateenistusse ka siis, kui see oleks vabatahtlik, on

SELGUB, ET AJATEENISTUS MÕJUB ERINEVALT EESTI KEELT JA VENE KEELT KÕNELEVALE AJATEENIJALE. ajateenijatest muutis oma hoiaku ajateenistuse kohta positiivseks ja 11% negatiivseks (eestlaste seas vastavalt 10% ja 7%). Hoiakute ja suhtumise suurem muutlikkus ja kogemuste suurem mõju võib olla tingitud sellest, et mitte-eestlastest noorte ettekujutus ajateenistusest ja eelhoiak ajateenistuse suhtes on ebakindlam ja hägusam. Sellist seisukohta kinnitab kaudselt fakt, et vene keelt kõnelevate ajateenijate üldine informeeritus ajateenistusest enne teenistusse asumist on 10 protsendipunkti võrra väikesem eesti keelt emakeelena rääkivatest vastajatest.

Kuigi võiks arvata, et nooremaealiste ootused võivad olla kõrged ning seega pettumus suurem, ei kinnita analüüsid sellise eelduse kehtivust. Võrreldes omavahel 18-19-aastaste, 20-22-aastaste ning 23-aastaste ja vanemate ajateenijate suhtumist teenistusse ning selle muutumist, selgub, et just kõige nooremate puhul muudab ajateenistu-

seotud ajateenistuse läbimisel saadud kogemustega. Selleks jagasime ajateenijad nelja gruppi: „püsikindlad“, „otsustuskindlad“, „leiged“ ja „avastajad“.

Selgelt tuleb esile, et positiivne eelhäälestus ja motiveeritus ajateenistusse astumisel on tugevalt seotud sellega, kuivõrd hästi ajateenistuses hakkama saadakse ning milliste emotsioonidega teenistusest lahkutakse. Näiteks „püsikindlatest“ 78% leidis, et nad omandasid ajateenistuses edasiseks eluks kasulikke teadmisi ja oskusi. „Leigetest“ oli samal arvamusel vaid 47%. Samuti on „püsikindlate“ seas tunduvalt rohkem neid, kes leiavad, et ajateenistuse läbimine suurendas nende enesekindlust ja eluviis muutus tervislikumaks. Samuti leiavad nad suurema tõenäosusega, et ajateenistuse käigus said nad uusi tuttavaid, kellega kavatsevad suhelda ka edaspidi. Seega võib öelda, et ajateenistusvalmidus, mis ilmselt tähendab isiklikumas plaanis ajateenistuse

SÕDUR NR 1 (99) 2018

Sotsiaalteadustes levinud sotsiaalse õppimise teooria kohaselt õpivad inimesed üksteiselt vaatluse, jäljendamise ja mudeldamise teel (Bandura, 1971).

Sellest tulenevalt võib eeldada, et ajateenistuse jooksul omandatud teadmiste ja positiivsete kogemuste toel võib muutuda ajateenija üldine suhtumine riigikaitsesse, iseenda rolli määratlemine riigikaitses ning teenistuse tähendus enda ja ühiskonna jaoks. Uus kogemus annab uue vaate ning võib kujundada ümber senised arvamused või ka eelarvamused ja hoiakud. Muidugi tuleb arvestada ka seda, et negatiivsed kogemused võivad anda tugeva hoobi positiivsele eelhäälestatusele. Kui ootused on kõrged, siis oht pettuda on suur.

Kuigi teenistuse läbimise käigus muutub mõne ajateenija hoiak ajateenistuse suhtes, jääb 81% ajateenijatest kuni ajateenistuse lõpuni kindlaks oma seisukohale. 8% ajateenijate arvamused on teenistuse jooksul muutunud negatiivsemaks: varasem positiivne häälestatus ajateenistusse tulemise kohta on asendunud arvamusega, et vabatahtlikult ei oleks nad kindlasti ajateenistusse tulnud.

Samal ajal on 11% ajateenijate arvamus muutunud positiivsemaks ning ajateenistuse lõppedes leiavad nad, et oleksid ajateenistusse tulnud ka vabatahtlikult.

Üldiselt võib näha positiivse meelestatuse kasvu, kuid seda tänu sellele, et ajateenijate seas on ajateenistuse mittepooldajate proportsioon suurem.

Seetõttu tuleb ajateenistuse kogemuse mõju selgemalt esile siis, kui vaadata, kuivõrd suurelt muutuvad teenistuse alguses ajateenistuse pooldajate ja mittepooldajate hinnangud. Ilmneb, et risk muutuseks on suurem algselt ajateenistust pooldavate grupis. Algselt positiivselt meelestatud ajateenijatest 30% on teenistuse jooksul jõudnud järeldusele, et nad ei tuleks aega teenima, seevastu negatiivselt meelestatutest 16% asuksid vabatahtlikult ajateenistusse. Seega tuleb kahjuks tunnistada suuremat tõenäosust, et hoiak muutub ajateenistuse pooldajate seas ja pigem negatiivses suunas.

Andmeid detailsemalt analüüsides selgub, et ajateenistus mõjub erinevalt eesti keelt ja vene keelt kõnelevale ajateenijale. Nimelt, võrreldes eesti emakeelega ajateenijatega, mõjutab venekeelsete noorte puhul ajateenistuses saadav kogemus rohkem suhtumist teenistusse ning nende puhul erinevad hoiakud ajateenistuse alguses ja lõpus rohkem. 14% vene keelt kõnelevatest

51

52

TEENISTUS

 Staabi- ja sidepataljoni ajateenija.

AJATEENISTUST VÕIB VAADATA KUI SÕJAVÄELASE KARJÄÄRI ALGUSETAPPI EHK ESMAST TEENISTUST.

SÕDUR NR 1 (99) 2018

ja enda individuaalse rolli paremat läbimõeldust ning põhjalikumat ettevalmistust ajateenistuseks, väljendub otseselt teenistuse ladusamas kulgemises ning oskuses võtta ajateenistusest kaasa rohkem positiivseid kogemusi, teadmisi ja uusi oskusi. Nii jäi teenistusega Eesti kaitseväes rahule 86% „püsikindlatest“ ja 75% „avastajatest“, seevastu „otsustuskindlate“ seas oli rahulolevate osakaal 51% ja „leigete“ seas 46%.

Samuti on „püsikindlad“ võrreldes „leigete“ ja „otsustuskindlatega“ väljaõppega rohkem rahul. „Püsikindlad“ leiavad, et väljaõpe ajateenistuse ajal oli

sisukas ja huvitav. Enamgi veel – 77% „püsikindlatest“ hindab ajateenistuses omandatud oskuseid ja võimekust piisavaks, et osaleda kallaletungi korral kaitsetegevuses, 73% „avastajatest“ ehk nendest, kes tulid kutse alusel, kuid teenistuses olles on jõudnud järeldusele, et tuleksid ka vabatahtlikult, ning alla poole nendest ajateenijatest, kes kindlasti ei tuleks ajateenistusse. Isiklikus plaanis peavad 42% „leigetest“ ja 37% „otsustuskindlatest“ ajateenistust aja raiskamiseks, samas „püsikindlatest“ natuke üle kümnendiku. Üks põhjus, miks „püsikindlad“ ja „avastajad“ sobituvad paremini kaitse-

väkke, on nende arusaamade ja põhiväärtuste suurem kattuvus kaitseväe põhimõtetega. Näiteks „püsikindlatest“ on juba teenistuse alguses 80% seisukohal, et „kaitseväe tõhusa toimimise huvides ei saa siin rakendada kõiki reegleid ja õigusi, mis kehtivad tsiviilelus“. Samas „leigete“ seas esindavad sama arvamust 65%. „Püsikindlad“ on suurema tõenäosusega uhked selle üle, et nad on osa Eesti kaitseväest, nad peavad ajateenistuse läbimist Eesti riigi julgeoleku heaks vajalikuks (92% „püsikindlatest“ vs. 54% „leigetest“), ning nad ka ise tajuvad suurema tõenäosusega, et nende põhiväärtused sarnanevad kaitseväe omadega.

Kuigi ajateenistuse peamine eesmärk on ette valmistada reservvägi, on ajateenistus oluline kasvulava ka tegevteenistuse koosseisus täiendamisele.

Ajateenistust võib vaadata kui sõjaväelase karjääri algusetappi ehk esmast teenistust. Ajateenistuse lõpus paluti

TEENISTUS

AJATEENISTUS TOIMIB PAREMINI NENDE PUHUL, KES ON ISE MOTIVEERITUD JA VALMIS AJATEENISTUSSE TULEMA ajateenija ise tajub ajateenistusest suuremat kasu isikliku arengu jaoks (omandatud oskused ja positiivne kogemus). Teisalt on selgelt näha, et ka kaitseväe seisukohast on need ajateenijad kõige kergemini kaitseväe süsteemiga kohandatavad. Nende kasutegur on suurem – nad on valmis kallaletungi korral kaitsma riiki ja ka suurema tõenäosusega jätkama tegevväelastena.

Teiseks, ajateenistuse jooksul muutub ajateenijate teenistusvalmidus vähe, kuid eristuvad sotsiaalsed grupid, kelle šanss positiivse meelestatuse kasvatamiseks on suurem – nooremad ajateenijad ja vene keelt kõnelevad noored.

Kolmandaks, ajateenistusvalmidus on suurem nooremaealiste hulgas ning väheneb vanusega. Siinkohal on põhiline väljakutse, kuidas suurendada ajateenistusse värbamisel nende noorte hulka, kes omavad motivatsiooni ja valmisolekut ajateenistust läbida. Üks võimalus on kaaluda Norra mudelit, mille on otsustanud kasutusele võtta ka Rootsi, kus eelselektsioon toimub kogu kutseealiseks saava sünnikohordi hulgas. Vaatamata sellele, et nii Norra kui ka Rootsi ajateenistusmudelid on sooneutraalsed, saab sarnase mudeli kindlasti välja töötada ka Eestis.

SÕDUR NR 1 (99) 2018

ajateenijatel hinnata, milline on nende isiklik seisukoht tegevväelasena teenistuse jätkamisel. Küsitlusele vastanud ajateenijatest 12% tuleks ja viiendik kaaluks seda võimalust sõltuvalt tingimustest. Tegevväelase karjäär on kõige atraktiivsem „püsikindlatele“ ehk nende jaoks, kes väärtustavad ajateenistust ning kes oleksid tulnud aega teenima ka siis, kui teenistus oleks vabatahtlik (30% tuleks tegevteenistusse ning 30% kaaluks seda). Samuti „avastajate“ seas on 18% valmis tegevteenistusse astuma ning 41% kaaluks seda võimalust.

Tuginedes ülevaatele ajateenijate hoiakutest ja hinnangutest seoses ajateenistusega, saab tuua esile järgmised põhilised järeldused. Esiteks, ajateenistus toimib paremini nende puhul, kes on ise motiveeritud ja valmis ajateenistusse tulema ning kes näevad seda enda jaoks ühe osana oma elukäigus. Parem toimimine tähendab kahesuunalisust:

53

54

KAITSETÖÖSTUS

SÕDUR NR 1 (99) 2018

EESTI KAITSETÖÖSTUSE TÄHTSAMAD PROJEKTID

 Milremi UGV (unmanned ground vehicle) Themis

Ingvar Pärnamäe EESTI KAITSETÖÖSTUSE LIIDU JUHATUSE ESIMEES FOTOD: TOOTJAD

KAITSETÖÖSTUS

55

2018. aasta alguseks oli Eesti Kaitsetööstuse Liitu (EKTL) koondunud üle 110 ettevõtte, mis katavad laia spektri erinevaid tööstuslikke võimeid.

2

017. aasta oli Eesti kaitsetööstusele tervikuna hea aasta, mis tõi kaasa hulgaliselt visiite, seminare, konverentse, üritusi, messe, näitusi.

Sõlmiti uusi müügilepinguid nii Eestis kui ka eksporditurgudel. Võeti tööle uusi inimesi. Käivitati uusi algatusi.

Tehti senisest rohkem ettevõtete vahelist koordineeritud koostööd. Saadi rohkem pildile nii kodumaises kui ka rahvusvahelises meedias. Selle tulemusena on eksport järjepidevalt kasvanud, samuti käibenumbrid ning ka tööga hõivatute arv kaitsetööstuses.

Kui võrrelda Eesti kaitsetööstuse suurust näiteks Soomega, siis me olime 2016. aasta seisuga sektori käibenumbri ja sisemajanduse kogutoodangu suhtarvu järgi põhjanaabritest 3,7 korda maas. Mis ei ole tegelikult halb tulemus, arvestades et veel kümmekond

konkurentsitihedas valdkonnas tugev eksportöör ning suutnud lepingud sõlmida juba aastateks ette ära.

2. Energialahendused relvasüsteemidele ja militaarsõidukitele (sh superkondensaatoritel baseeruvad lahendused). Selles valdkonnas on jätkunud erinevad rahvusvahelised katsetused uudsete energialahenduste väljatöötamiseks.

3. Juhtimis- ja sidesüsteemide lahendused (sh piirikaitsesüsteemid, mereseiresüsteemid, taktikalised sidesüsteemid, turvalised sidelahendused, krüptograafialahendused, elektroonilise võitluse seadmed). Kõige olulisem projekt selles valdkonnas on Eesti idapiiri arendamine, kuhu Eesti riik koos EL-iga investeerib kümneid miljoneid eurosid ning mis hõlmab endas erinevaid sensoreid, jälgimissüsteeme ning ka droone,

KÕIGE OLULISEM PROJEKT SELLES VALDKONNAS ON EESTI IDAPIIRI ARENDAMINE, KUHU EESTI RIIK KOOS EL-IGA INVESTEERIB KÜMNEID MILJONEID EUROSID aastat tagasi oli Eesti kaitsetööstus vaid mõne üksiku ettevõtte veider hobi ning sellist statistikat ei olnud üldse mõtet teha. Siiski on Eesti ambitsiooniks jõuda lähitulevikus Soomele järele kaitsetööstuse rolli osas riigi majanduses.

OLULISEMAD TEEMAD

SÕDUR NR 1 (99) 2018

Laias laastus võib Eesti kaitsetööstuse jagada järgnevatesse suurematesse kategooriatesse, kus Eesti ettevõtetel on unikaalset ekspertiisi ning kus toimub kogu aeg põnevaid asju.

1. Isikuvarustus (sh riidevarustus, rakmed, taskud, kuulivestid, killuvestid, saapad, saapakatted, kotid, seljakotid, telgid, vormitunnused) on valdkond, kus areng ei lõpe mitte kunagi. Alati on vormil kusagil mingi tasku vales kohas või mingi kangas ei hinga piisavalt. EKTL-is on riideja erivarustuse töörühm, mis on üks aktiivseimalt koos käiv töörühm. Isikuvarustuse valdkonnast tuli 2017. aastal ka aasta kaitsetööstusettevõte – Samelin – mis toodab militaarjalatseid ja sõdurisaapaid ning on seejuures väga

mis paigaldatakse Eesti piiri valvama.

4. Küberkaitse (sh rünnete tõkestamise ja avastamise süsteemid, küberväljaõppevahendid, küberhügieenitestid, küberharjutusväljakud, blockchain-tehnoloogia) valdkonnas jätkub erinevate küberkaitselahenduste kasutuselevõtt ja kiire areng globaalselt. Eestis arendati edasi küberharjutusvälja ning juurutati küberhügieeni edendavaid lahendusi küberjulgeoleku tõstmiseks. ELi eesistumise ajal korraldati esmakordselt ajaloos ELi ministritele küberkaitsealane strateegiline õppus, mis on Eesti kaitsetööstuse välja arendatud. Rahvusvaheliselt on küberkaitse selgelt Eesti üks tuntumatest kaubamärkidest, mis pikka tutvustamist ei vaja ning seetõttu on Eestil selles valdkonnas võimalusi ka edaspidi küllaga.

5. Laevaehitus (sh patrull-kaatrid, multiotstarbelised laevad). 2017. aastal anti üle kaks väikest patrull-laeva politsei- ja piirivalveametile (PPA-le).

Käesoleval aastal lisandub üks suurem ligi 50-meetrine multifunktsionaalne laev.

56

KAITSETÖÖSTUS

6. Lasertehnoloogiad (sh droonidevastased seadmed). 2017. aasta tõi esimese prototüübi droonidevastaseks võitluseks. Sel aastal jätkub selle arendamine tooteks.

7. Meditsiin (sh sõja- ja katastroofimeditsiin, meditsiinikonteinerid, innovatiivsed lahased). 2017. aas-

 Bristol Trusti õppekäsigranaat CN69

guste kindlustuselementide erinevad katsetused ja testimised.

9. Robootika (sh UAV-d2, automaatsed droonipesad, UGV-d3). Droonide maailmas tõi 2017. aasta pilti automatiseeritud droonipesa, mis tänaseks on juba paigaldatud ka Eestis esimestele positsioonidele. Lisaks tuli turule

EESTIS ARENDATI EDASI KÜBERHARJUTUSVÄLJA NING JUURUTATI KÜBERHÜGIEENI EDENDAVAID LAHENDUSI KÜBERJULGEOLEKU TÕSTMISEKS.

SÕDUR NR 1 (99) 2018

tal osaleti NATO õppusel Vigorous Warrior ning saadi modulaarse välishaiglaga häid tulemusi. Sel aastal on plaanis jätkata välihaigla täiendamist turvaliste IT-süsteemidega. Lisaks sellele investeeritakse innovatiivsetesse projektidesse nagu nt paremate välitingimustes kasutatavate lahaste väljatöötamisse.

8. Pioneerivarustus ja ABK-kaitse1 varustus (sh mobiilsed pommikeldrid, laskepesad, ABK-kaitseriietus). Siin jätkusid 2017. aastal näiteks mitmesu2

ABK-kaitse varustus – aatomi-, bioloo-

gilise- ja keemiakaitse varustus

uue disainiga droone ning nendega koos uusi ja võimsaid vaatlusvahendeid, millest tugevamad näevad 15 km kaugusele. UGV-d jätkasid erinevates testprogrammides osalemist nii PõhjaAmeerikas, Euroopas kui Lähis-Idas.

Teste ja demonstratsioone korraldati ka Eestis. 2017. a lõpus suutis UGV juba etteantud punkte läbides autonoomselt teatud vahemaa läbi sõita.

10. Sõidukite hooldus ja remont (sh rivitehnika ja soomustehnika hooldus). Kaitsevägi remondib ja hooldab 2

UAV – Unmanned Aerial Vehicle

3

UGV – Unmanned Ground Vehicle

üha aktiivsemalt oma militaartehnikat Eesti ettevõtetes – siiani on need olnud SISU XA-seeria soomukid ning erinevad raskeveokid. Lähiaja kõige olulisemad projektid Eesti kaitsetööstuse jaoks on siin CV-90 jalaväe lahingumasina hooldus- ja remondihange, samuti Norrast toodud CV-90 kerede ümberehituse hange. Ettevalmistused käivad Lõuna-Koreast hangitavate K-9 liikursuurtükkide elutsükli toetuse pakkumiseks. Kõik need hanked võimaldavad targa tegutsemise korral luua Eestis arvestatava võime keerukaid militaarsõidukeid ümber ehitada, remontida ja hooldada.

11. Relvastus, relvastuse tarvikud, relvade hooldus ja remont (sh külgmiinid, relvade lisatarvikud, relvasüsteemide kaitsekatted). Relvastuse valdkonna arengut on kõige rohkem takistanud Eesti seadused. Teadupoolest keelab praegune relvaseadus ettevõttel enda territooriumil teatud kaliibrist suuremate relvade, samuti laskemoona ja lõhkeaine käitlemise. Selle seadusega piiratakse seda, et Eestis toodetaks erineva kaliibriga laskemoona, miine või näiteks automaatrelvi. Oskusteave ja ettevõtete valmisolek on täna täiesti olemas. Tänapäeval juba disainitakse Eestis neid tooteid. Kuid lõplik komponentide kokkupanek toimub näiteks Soomes või Poolas. Loodetavasti võtab Riigikogu kaitsetööstust soosivad seadusemuudatused vastu veel enne 2018. a suve.

12. Väljaõppevahendid ja imitaatorid (sh treeninggranaadid, -miinid, automaatsed märklaua süsteemid, tagasilöögisüsteemid, laskesimulaatorid, UAV simulaatorid). Eesti kaitsetööstus on toetanud väljaõpet mitmetel õppustel, et teha neid realistlikumaks ning samal ajal kaitseväe jaoks odavamaks.

MUUD KAITSETÖÖSTUSE OLULISED TEEMAD Eesti kaitsetööstuses on olulised kõik need teemad, mis aitavad meie ettevõtetel kasvada. Ettevõtete kasv tuleb kas uute innovatiivsete toodete väljamõtlemisest, mingi toote/teenuse mahamüümisest (sh ekspordist) või selle toote/ teenuse hilisemast elutsüklitoetusest.

Lisaks on vaja soodsaid üldisemaid kasvutingimusi – olgu selleks tööstust soosiv ettevõtluskeskkond, finantseerimisvõimaluste leidmine või näiteks koostöö efektiivsus riigi ja ettevõtete vahel. Teemasid on siin mitmeid: 1) Seaduste muutmine. Jätkuvalt

 Threod Systemsi Stream UAV

niisama lihtne, vaid eeldab paljuski juba olemasolevate võrgustike maksimaalset ärakasutamist meie ettevõtete hüvanguks.

7) 2018. aasta septembris plaanime koostöös kaitseväe ühendatud õppeasutuste ja kaitseministeeriumiga Garage 48 militaarversiooni korralda-

57

edasiarendamist ning kaitsetööstuse lõimimist riigikaitse integreeritud osaks. Üha rohkem oleme kaitsetööstuse arenguga seal maal, et ettevõtted saavad ise rahulikult hakkama ettevõtlusega ning uute ärivõimaluste leidmisega. Riigilt on vaja tõsist tuge

2017. AASTAL OLI PROMINENTSEIMAKS VÄLISINVESTEERINGU NÄITEKS MILREM LCM 60% OSALUSE MÜÜMINE SOOME SUURIMALE KAITSETÖÖSTUSETTEVÕTTELE PATRIALE. mist Tartus, mis keskenduks täielikult kaitseteemadele. Selle ürituse mõte oleks tuua uusi tegijaid kaitsetööstusesse, eriti noorte hulgast ning teisalt pakkuda juba tegutsevatele kaitsetööstusettevõtetele võimalust ideekorjeks.

8) Eesti kaitsetööstust on võimalik traditsiooniliselt leida Eesti rahvusliku stendiga mitmelt messilt – sel aastal veebruaris UMEX 2018 messil Abu Dhabis ja juunis Eurosatory 2018 messil Pariisis.

KOKKUVÕTTEKS Kaitsetööstuse ja riigi partnerlus riigikaitse arendamisel vajab jätkuvat

Eesti siseselt üldise ettevõtetele soodsa keskkonna kujundamisel, mis laseks ettevõtetel siin suureks ja elujõuliseks kasvada (seadused, arengukavad, riigikaitse plaanid, ettevõtluse toetamise mehhanismid), ning välisturgudel riigi diplomaatilise jõu kasutamisel Eesti majandushuvide sihikindlal edendamisel, mis tooks 80% ulatuses ekspordist sõltuva riigi majandusse uut tulu.

Oma pitseri asetab kogu teemale ka muutuv Euroopa Liit, mis enda uute mehhanismidega eeldab senisest palju tihedamat koostööd riigi ja kaitsetööstuse vahel riigikaitseliste võimete planeerimisel kui kunagi varem.

SÕDUR NR 1 (99) 2018

on teemaks kaitsetööstuse arengut kõige takistavam relvaseadus. Kaitsetööstus on kaasa rääkinud ka teistel teemadel, nt küberjulgeolekustrateegia ja kaitseministeeriumi valitsemisala hankepoliitika.

2) Krediidiasutuste poolne finantseerimine. Siin on viimase aastaga nii palju arenguid olnud, et Eestis tegutsevatele pankadele on n-ö ring peale tehtud, kaardistatud probleemid kaitsetööstuse finantseerimisel ning loodud töised otsekontaktid nende pankadega, kes lubavad paindlikumaid lahendusi kaitsetööstuse jaoks ning ei välista juba eos kaitsetööstust kui sektorit laenu andmisel, mis siiski on mitmelgi juhul tõsiseks kaitsetööstuse kasvu takistavaks probleemiks.

3) Välisinvesteeringud kaitsetööstusesse. Välisinvestorite huvi Eesti kaitsetööstuse vastu on selgelt suurenenud. 2017. aastal oli prominentseimaks välisinvesteeringu näiteks Milrem LCM 60% osaluse müümine Soome suurimale kaitsetööstusettevõttele Patria.

4) Kaitseministeeriumi arendustegevuse toetus, mis tõi 2017. aastal juurde 7 uut projekti lisaks juba olnud 14-le. See on jätkuvalt üks olulisemaid initsiatiive uute ideede ja toodete turule toomiseks ning on seetõttu tähtis, et jätkuks kavandatud mahus ka järgnevatel aastatel. Küllaltki suur osa tänastest Eesti kaitsetööstuse edulugudest on saanud sellest programmist tuge.

5) Euroopa Liidu kiired arengud, sh Eesti eesistumise ajal. Arengud on toimunud nii kiiresti, et näiteks eelmise aasta veebruaris kaitsetööstusest siinsamas ajakirjas Sõdur kirjutades, polnud need veel nii tähelepanuväärsed, et oleksin nendest üldse poole sõnagagi maininud kui potentsiaalsest teemast, millega 2017. aastal tõsisemalt tegeleda.

Ometi on toimunud selles valdkonnas tõeline revolutsioon Euroopa Kaitsefondi jt teemadega. Kõik see näitab, et ka nii suur keha, nagu EL, on vajadusel võimeline vahetult tegema väga põhimõttelisi ja kiireid muudatusi. Eesti kaitsetööstuse huvi on selgelt tuleviku ELi kaitsevõimete väljaarendamises osaleda võrdväärse partnerina, kuid see eeldab senisest veelgi tõhusamat riigi ja ettevõtete vahelist koordinatsiooni.

6) Meie ettevõtted üle-euroopalistes konsortsiumides – mõned ettevõtted olid 2017. aastal ka edukad ning see on oluline viis eksporditurgude laiendamisel ka edaspidi. Samas ei ole nendesse konsortsiumidesse saamine

KAITSETÖÖSTUS

58

AJALUGU

KUI TIIVAD OLID PUUST

JA MEHED RAUAST ehk kui Eestis ehitati lennukeid…

SÕDUR NR 1 (99) 2018

Avaldame detailsema kirjelduse, kuidas tublid meistrimehed Post, Org ja Neudorff (Tooma) 1930. aastatel Eesti lennuväe tellimusel siin kodumaiseid lennukeid ehitasid.

E

simesed Eestis ehitatud lennukid – kuus litsentsi alusel toodetud reisilennukit Sablatnig P.III – valmisid 1923. a eralennuseltsi „Aeronaut“ tellimusel ja korraldusel. 1930ndail aastail algas treening- ning sportlennukite ehitus õhuasjanduse ühingute initsiatiivil. Kuid nende samade ühingute organiseerimine ning neile lennukite hankimine toimus omakorda lennuväe huvides.

Ülesanne eralennu organisatsioonide arendamiseks, mis tegeleksid lennunduse propagandaga, valmistaks ette purija mootorlendureid ning kus sõjaväe reservlendurid saaksid sooritada lennutreeningut, läks teedeministeeriumile.

15. mail 1929. a sai lennunduse ja jõuvankrite inspektor Alfred Elbrecht ministrilt korralduse kutsuda 24. maiks kokku koosolek Eesti sise- ja välis-

 Numbrit 162 kandev lennuk PTO-4 oli Eesti õhuväes kasutusel 1939-1940

AJALUGU

1932. a. korraldatud esimese eralendurite kursuse läbiviimiseks renditi lennuk Sakalamaa õhuasjanduse ühingu liikmelt Heinrich Ungern-Sternbergilt, kes oli eelmisel aastal ostnud Saksamaalt Klemm L 25 sportlennuki. Samal aastal hakati otsima võimalust ka omale võimalikult soodsalt mõnda lennuvahendit soetada. Laual olid erinevad variandid: kasutatud lennukite ost Ernst Damm’e käest, uute lennukite ost Leichtflugzeugbau Klemm GmbH käest (mida vahendas Heinrich Ungern-Sternberg), aga samuti võimalus lennukid ise kohapeal valmis ehitada. Viimane variant tundus

1 Suomen Ilmapuolustusliitto, vt näit. ht-

2 Juursoo, Raul. Eesti lennuklubid aas-

I. Laidoneri Muuseum. Lk 63-64.

tps://fi.wikipedia.org/wiki/Suomen_Il-

tail 1930-1940, nende roll riigikaitses.

3 Esmaspäev nr 52, 27. detsember 1932, lk 2.

mapuolustusliitto (5.02.2018).

Laidoneri Muuseumi Aastaraamat 2001,

Toomas Türk LENNUNDUSAJALOOLANE FOTOD: RAHVUSARHIIV,

AUTORI ERAKOGU.

SÕDUR NR 1 (99) 2018

lennuühendusi korraldava Eesti lennuseltsi loomise asjus, milles anti talle ka ülesanne kokku seada „lennunduse asjaarmastajate-seltsi põhikirja kava“.

Eesti õhuasjanduse liidu ja Tallinna õhuasjanduse ühingu põhikirja projektid valmisid sama aasta novembriks. Nende koostamisel kasutati eeskujuna Soome õhukaitse liidu1 organisatsiooni ja põhikirja, kus üleriigiline liit koosnes piirkondlikest iseseisvatest seltsidest. Tallinna õhuasjanduse ühing moodustati 1930. a sügisel.2 Ühingul puudusid esialgu nii lennukid kui ka raha nende muretsemiseks.

eriti sobiv seetõttu, et võrreldes uute lennukite välismaalt tellimisega oleks hind märgatavalt soodsamaks kujunenud. Kasutatud lennukite ost tundus aga liiga riskantne olevat, kuna Damm’e Saksamaalt ostetud lennukite ajalugu oli teadmata.

Tolle aja ajakirjanduse andmeil oli ka ise ehitamise puhuks variante mitu: Poola Aeroklubi olevat pakkunud tasuta Sido kerge sportlennuki jooniseid, kuid seda ilma omapoolse tehnilise toe ning oskusteabeta. Ungern-Sternberg vahendas Klemmi pakkumist sama L 25 lennuki litsentsi alusel kohapeal ehitamiseks, kui tehasest valmislennukit osta ei soovitud.

Viimane variant tundus ühingule sobivat seetõttu, et 1932. a oli Tallinna tehnikumi lõpetanud Roman Neudorffi (1935. a eestistatud nimeks Rein Tooma) diplomiprojektiks olnud kodumaistest materjalidest sportlennuki projekteerimine, kus ta oli aluseks võtnud sama Klemmi lennuki. Seega olid joonised ja tugevusarvutused kodumaiste puitmaterjalide kasutamiseks juba tehtud.

Sellise diplomiprojekti ülesande andis ning oli juhendajaks tehnikumi õppejõud Johannes Teimann (1935. a Taimsalu), kes Vabadussõja ajal ja järel oli lennuväe tehnikajaoskonna ülemaks ning 1920. a kinnitati ka merelenduri kutses.

Ka lennukite ehitamisel kaaluti õpilaste tööjõu kasutamist. 1932. a detsembris pöördus Tallinna ÕÜ haridus- ja sotsiaalministri poole sooviavaldusega, et Riigi tööstuskoolis lubataks soodustingimustel ühingule kaks sportlennukit ehitada. Ühing lubas omalt poolt tarnida joonised, mootorid ja materjalid.3 See kava siiski käiku ei läinud, kuid leiti teine võimalus.

Majanduskriisi mõjude leevendamiseks korraldati Eestis riigi finantseeritud hädaabitöid. Töökorralduse erifondi rahade jagamiseks oli loodud ministeeriumite vaheline komisjon, mille 15. veebruaril 1933 toimunud istungile esitas omapoolse taotluse ka Tallinna ÕÜ. Sooviti saada 9861 krooni kahe Klemm-tüüpi lennuki ehitamiseks. Komisjoni ette oli taotlust kaitsma kutsutud kaitseministeeriumi esindajana sõjaväelendur ja insener Voldemar Post, kes tutvustas valitud lennukikonstruktsiooni ning võimalusi ehitada lennukid töötatööliste abiga ning peamiselt kodumaisest materjalist. Komisjon toetaski taotlust tingimusel, et raha kulutatakse tööbörsilt

59

60

 PN-3 tüüpi lennuk tagant-…

AJALUGU

palgatud töölistele palkade maksmiseks ning kodumaiste materjalide ostmiseks.4 1933. a veebruari lõpus allkirjastas Tallinna ÕÜ lepingu hoopis saksa lenduri ning lennukikonstruktori Antonius Raabiga kahe õppe-treeninglennuki Raab-Katzenstein KL 1 „Schwalbe II“ ehitamiseks. Puudub info, millal täpselt ja kuidas tehti otsus ehitatavat lennukitüüpi vahetada, kuid üsna selge on, miks seda tehti. Raab pakkus oma lennukite ehitamisel lisaks joonistele ning litsentsile ka oskusteavet ning tehnilist järelvalvet. Tööd algasid aprilli alguses.

sügisest ning ilmselt olnud Raabi agendiks selle lepingu sõlmimisel. Töölised, tipphetkel 34 meest, palgati tööbörsilt.

Eesti-poolse tööde ülevaatajana võeti palgale Neudorff. Lennukite ehitamiseks kulus kokku kaks ja pool kuud. Need valmisid vahetult enne jaanipäeva, X üldlaulupeo ajaks.

Ehitatud lennukid olid kahekohalised, juhistega mõlemas kabiinis. Jõuallikaks oli valitud 120 hj Tšehhoslovakkia Walter NZ-120 tähtmootor. Schwalbe’d olid rohkem sobilikud vigurlennu õppimiseks ja harjutamiseks kui algväljaõp-

RAAB PAKKUS OMA LENNUKITE EHITAMISEL LISAKS JOONISTELE NING LITSENTSILE KA OSKUSTEAVET NING TEHNILIST JÄRELVALVET.

SÕDUR NR 1 (99) 2018

Tallinna ÕÜ oli rentinud Dvigateli tehasest kaks ruumi, kus lennukid ehitati. Ühes neist keevitati õhukese-seinalistest terastorudest kokku lennukite kereraamid, teises valmisid tiivad ning tehti muud puutööd. Raab saatis ehitust juhtima diplomeeritud inseneri Eugen Arnsi, kellega koos oli tulnud ka väljaõppinud keevitaja Fritz Budack. Kolmanda Raabi esindajana oli ehitusega seotud I maailmasõja aegne hävituslendur Paul Knopf, kes oli Eestis viibinud juba eelmise aasta 4 ERA f. 2075 n. 1 s. 270 l. 22.

peks. Seetõttu ei leidnud need ka kasutamist Tallinna ÕÜ korraldatud lendurite kursustel, küll aga reservlendurite treeninguil ning esinesid paljudel lennupäevadel. Kahe lennuki ehitamine läks kokku maksma 15 400 krooni, millest ühing tasus vaid mootorite maksumuse – 4200 krooni. Riiklikku toetust suurendati kahel korral, sellest kaeti ka mitmesuguste töövahendite ostuhind ning mootorite transpordikulud. Siiski kujunes hind kolmandiku võrra soodsamaks analoogsete lennukite välismaalt ostmisel maksta tulnud hinnast.

Esimeste lennukite edukas valmimine andis julgust oma jõududega lennukiehitust jätkata. Sama aasta augustis esitas õhuasjanduse ühenduste katusorganisatsioon Õhu- ja Gaasikaitse Liit (ÕGL) ministeeriumite vahelisele komisjonile taotluse lennukite ehitamise toetuse saamiseks. Sooviti ehitada kokku neli lennukit ning selleks saada 45 000 krooni toetust.

Kava kohaselt pidi ehitatama kaks kodumaal konstrueeritud lennukit – ÕGL1 ja ÕGL-2, konstruktoriteks Voldemar Post, Otto Org ja Roman Neudorff – ning kolmas Poolast saadud jooniste alusel õppelennuk RWD-8. Neljanda lennuki kohta pidi otsus tehtama kolme lennuki valmimise järel, millist tüüpi see ehitada.

Lennukid pidid saama ÕGLi liikmete, kohalike õhuasjanduse ühingute omanduseks, kes oleks pidanud maksma 1000 krooni lennuki kohta omaosalust.

PEETRI TEHASE HOONETES Komisjoni otsus oli positiivne ning ÕGL alustas ettevalmistustega – Eesti Panga käest renditi Soo tänaval endise Peetri laevatehase hoonetes (tänapäeval Tööstuse tänav ja tehas rohkem tuntud Noblessneri nime all) 400 ruutmeetrit pinda tulevase töökoja jaoks ning asuti seda sisustama. Töökoda kujutas endast suuremat saali, mis oli jagatud kaheks osaks, ning selle kõrval asuvat kahte väiksemat ruumi. Saalis oli taas üks pool lukkseppade ja keevitajate käes, kes pidid koostama terastorudest lennukikerede

 … ja eestvaates

1934. a jaanuaris esitas ÕGL teedeministeeriumile lennukite ehituse eelarve, mille järgi kavatseti ehitada järgmised lennukid: kolm ÕGL-1 tüüpi (prototüüp ja kaks seerialennukit), kaks ÕGL-2 (prototüüp ning üks seerialennuk) ning üks Poola õppe-treeninglennuk RWD-8. Esimeses järjekorras plaaniti ehitada ÕGL-1 ja ÕGL-2 prototüübid ning RWD-8. Nende valmimise järel seerialennukid.8 Lennukid jagati oma olemuselt kahte liiki ning kuigi

61

prototüüp, mis registreeriti kui ES-ENN, augustis valmis ÕGL-1 prototüüp ESPON (ristimisel sai ta liignime „Kai“) ning septembris RWD-8, mis sai registritunnuseks ES-RWD. ÕGL-2 oli kerge 2-kohaline vabalt kandvate tiibadega monoplaan, mis oli väga sarnane Klemm L 25 sportlennukiga. Lennuki projekt oligi ilmselt edasiarendus Neudorff ’i diplomiprojektist Tallinna tehnikumis, millele võib viidata ka lennuki registritunnus (ENN nagu

KUNA POBJOY R MOOTORID OLID VARUSTATUD REDUKTORIGA, SIIS OLI LENNUK VÄGA ÖKONOOMNE. õppe-, treening- ja sport- esines kõigi nimetustes, siis nende järjestamisega üritati vahet sisse teha.

Kõik lennukid olid topeltjuhistega, seega sobilikud õppelennukiks. ÕGL-2 ja RWD-8 pidid olema eelkõige sobilikud algväljaõppeks, harilikuks lennuks ja suure kütusevaru tõttu pikemate distantside läbimiseks. ÕGL-1 oli tugevama konstruktsiooni ning väiksema tiivakoormusega ning sobis paremini vigurlennu õppimiseks ning harjutamiseks.

Esimesena valmis 1934. a mais ÕGL-2

5 Päevaleht nr 313, 16. november 1933, lk 3.

7 ERA f. 2075 n. 1 s. 270 l. 53-54.

6 ERA f.1003 n. 1 s.44 l. 22.

8 ERA f. 1002 n. 1 s. 43, l. 20-21, 24.

N nagu Neudorff). Erinevalt kooliprojektist oli ÕGL-2 saanud saksa Hirth mootori asemel jõuallikaks veidi võimsama (75 hobujõudu 70 vastu) 7-silindrilise inglise Pobjoy R tähtmootori, lennuki konstruktsioonis oli ka muid muudatusi. See oli puitkonstruktsioonis, kere kaetud vineeriga, tiivad vineeri ja osaliselt riidega.

Kuna Pobjoy R mootorid olid varustatud reduktoriga, siis oli lennuk väga ökonoomne. 10. juunil 1934 püstitas V. Post ES-ENN-ul Eesti ja Baltimaade lennukestuse rekordi – 14 tundi ja 32 minutit – läbides selle aja jooksul Eesti ja Lätimaa kohal kokku ligi 1950 km. ES-ENN anti

SÕDUR NR 1 (99) 2018

raamistiku, ning teisel poolel töötasid puusepad ja tislerid puitosadega. Olemas oli ka pooletonnise tõstejõuga vints mootorite tõstmiseks. Üks väiksematest tubadest anti joonestajatele ning teine jäi administratsioonile. Tehas avati pidulikult 15. novembril 1933.5 Novembri lõpus sai ÕGL kätte 2000 krooni abiraha ning detsembris veel ülejäänud 3000. See võimaldas palgata tehasesse esimesed töölised. Töökoja juhatajaks määrati Neudorff, töölisteks palgati enamuses samal aastal Riigi tööstuskooli lõpetanud noored lukksepad ja puusepad, kes ei olnud tööd leidnud. Tegelikud ehitustööd algasid detsembris.

Kuid lennukitehase tulevik polnud sugugi pilvitu. Esialgse kava järgi tuli eraldatud toetuse eest osta ka lennukitele mootorid. Kuna mootorite eest tasu maksmine läks vastuollu erifondi reeglitega, siis oktoobris toimunud komisjoni koosolekul vähendati toetussummat mootorite hinna ehk 1/3 võrra – 30 000 krooni peale, kuid ehitatavate lennukite arv jäeti samaks. Kuna ühingutel ei olnud võimalik nii kiiresti nii suurt summat kokku korjata, siis tegi ÕGL kompromissettepaneku – 45 000 krooni eest ehitatakse kuus lennukit ja sellest summast kaetakse vaid pool mootorite ostuhinnast.6 13. detsembril toimunud erifondi komitee koosolekul toetati häältega 4:1 seda ettepanekut.7

AJALUGU

 PTO-4 lennuk nr 161 (kasutusel 1938-1940) õhus ja maa peal

62

samal aastal üle Rakvere õhuasjanduse ühingule. ÕGL-1 oli samuti 2-kohaline, kuid biplaan. Prototüübi registritunnus viitab, et seekord oli tegu konstruktorite Post, Org ja Neudorff ühisloominguga – PON. Lennuki kere oli keevitatud terastorudest, tiivatalad männipuidust, tiivad ja kere kaetud vineeri ning linase riidega.

Jõuallikaks oli 105 hj tähtmootor Genet Major. Sama mootoriga olid ka lennuväe Avro Avian treeninglennukid. Tänu suuremale tiivapindalale ning võimsamale mootorile oli see lennuk ÕGL-2-st parema tõusukiiruse ning manööverdus-

alates oli sealses lennuväes peamiseks õppelennukiks. Selle jõuallikaks oli õhkjahutusega ridamootor Gipsy Major, mida oma konstruktsiooni eripära tõttu kutsuti ka rippuvate silindritega mootoriks. Mootori karter oli üleval ning silindrid selle all, pööratud asendis. See suurendas küll mootori õlikulu, kuid tagas piloodile hea vaate ettepoole ja alla, mis oli eriti oluline maandumisel. Lennukit toodeti Poolas kuni 1939. a üle 550 eksemplari, olles seega ka kõige arvukamaks enne II maailmasõda Poolas ehitatud lennukiks. Eestiski leidis ES-RWD kasutamist peamiselt õppelennukina

TEISENA SAI MAI ESIMESTEL PÄEVADEL LENNUKORDA ES-LDM, MIS LÄKS SAKALAMAA ÕÜ-LE NING RISTITI „LENDAVAKS MULGIKS“.

SÕDUR NR 1 (99) 2018

võimega. Nii sai ES-PON Eesti rekordi omanikuks selililennus – 9. augustil 1934 lendas Eduard Reissar sellel 9 minutit 30 sekundit selili. ES-PONi sai omale Tartu lennuühing.

RWD-8 oli ülatiivaline monoplaan, mis oli 1933. a võitnud Poola lennuväe õppelennukite konkursi ning 1934. a

mootorlennu kursustel ning purilennukite puksiirlennukina. Algul pidi lennuk minema Sakalamaa õhuasjanduse ühingule, kuid viimane loobus RWD-st, eelistades kodumaist ÕGL-1 lennukit.

Nii jäi ES-RWD Tallinna õhuasjanduse ühingule.

Järgmisena alustati töökojas kahe

ÕGL-1 seerialennuki ehitamist, nende lõpetamiseks taotleti 1934/35 eelarveaasta abirahadest veel 15 000 krooni, mis ka eraldati. Lennukid valmisid 1935. a veebruaris ja mais. Neist esimesena valminud lennuk müüdi Läti firmale LKOD (Liepaja Kara Ostas Darbnīca – Liepaja sõjasadama töökoda) koos jooniste ja õigusega lennukit Lätis toota. Teisena sai mai esimestel päevadel lennukorda ESLDM, mis läks Sakalamaa ÕÜ-le ning ristiti „Lendavaks Mulgiks“. Lätti müüdud lennuki asemel otsustati ehitada veel üks ÕGL-2-tüüpi lennuk, kuna esiteks olid need odavamad ehitada ning teiseks sai nüüd alustada korraga kahe seda tüüpi lennuki ehitust.

Kuid 1935. a jaanuaris teedeministeeriumi tehtud vaherevisjoni tulemusel selgus, et lennukite valmistamisel olid suured ülekulud ning raha oli kulutatud ka sõlmitud lepingut rikkudes.9 Nii olid mootorid ostetud täielikult riigilt saadud raha eest ning omapoolne 50%line osalus jäetud maksmata. Lennukite ehitamiseks koostatud eelarve järgi pidi ÕGL-1 prototüübi ehitus minema maksma 9707,5 krooni (selle ehitamiseks kuluvate töötundide arv pidi olema 9000), ÕGL-2 prototüübi maksumuseks arves9 ERA f. 1002 n. 1 s. 44 l. 49-51.

63

LENNUKITE SAATUS

10 ERA f. 100 n.1 s.43 l. 24.

11 ERA f. 1002 n. 1 s. 44 l. 50.

12 ERA f. 1002 n.1 s. 44 l. 52-53.

13 Samas, l. 54-57.

4. aprilli aktis oli ÕGL-1 tüüpi seerialennuki valmimiseks arvestatud otsesteks kuludeks 14 984,29 krooni, hilisemas aktis ei ole lennukite maksumust eri tüüpide kaupa eraldi arvestatud, iga valminud lennuki maksumuseks tüübist sõltumata on seal 17 505 krooni. Tööd kahe viimase ÕGL-2 lennuki juures jäid venima.

ES-EPP ristiti alles 1936. a septembris. Lennukeist viimane (hiljem ES-AIN nimeks saanu) aga jäigi ilma mootorita ning see anti 1936. a novembris koos likvideeritava ÕGLi töökojaga teedeministeeriumile üle. Lisaks mainitud lennukeile valmis neil aastail ÕGLi töökojas veel bussikere NMKÜ ekskursioonibussile ning purilennuk. Viimane neist osade tööliste vaba-aja projektina väljaspool ametlikke tellimusi.

TREENINGLENNUKID LENNUVÄELE Häid treeninglennukeid läks vaja ka lennuväel. 1934. a suvel palgati Neudorff tööle lennubaasi aviotöökoja vaneminseneri kohusetäitjana. 1935. a augustis alustati samas ettevalmistustega nelja PON-1a treeninglennuki ehitamiseks.

Tegemist oli sama ÕGL-1 lennukiga, mida lennuväes nimetati konstruktorite nimede esitähtede järgi. Indeks a tähendas, et sõjaväele ehitatud lennukid said

SÕDUR NR 1 (99) 2018

tati 8150 krooni (8000 töötundi), ÕGL-1 seerialennukite maksumuseks 8957,5 krooni (5000 töötundi kumbki), ÕGL-2 seerialennuki maksumuseks 7400 krooni (4000 töötundi) ning RWD-8 maksumuseks 8967,5 krooni (5000 töötundi).10 Kontrollaktis toodud andmete põhjal oli ÕGL-1 prototüübi ehituseks kulunud 19 186 töötundi, ÕGL-2 prototüübi ehituseks 13 957, ÕGL-1 seerialennukitel 11 809 (kumbki) ning RWD-8 ehituseks 8639 töötundi.11 Ülekulu põhjustasid ka eelarves ettenähtust kallimad materjalid ning kõrgem töötasu. Viimane oli tingitud majanduskriisi leevenemisest – tööbörsilt enam oskustöölisi palgata ei olnud võimalik ning ka lennukitehasest lahkusid paremad töölised, kui neile kõrgemat palka ei makstud. Siiski riigi käest enam lisaraha ei saadud ja hea oli, et osa toetust tagasi ei nõutud.

4. aprillil koostati akt Lätile müüdud ÕGL-1 tüübist lennuki12 ning 9. mail ülejäänud nelja lennuki vastuvõtmise kohta13, milledega loeti erifondist saadud raha kulutatuks ning aruanded esitatuks.

Nõukogude Liidu täiendava väekontingendi sisenemisel tuli vabastada kõik Eesti lennuväljad. Lennukid koondati sõjaväe Jägala lennuväljale, kus suurel osal neist tuli talvituda lageda taeva all. Eesti lennuväe baasil formeeriti 22. laskurkorpuse üksik lennueskadrill, mis koosnes kolmest suurtükitule korrigeerijate ning kahes sidelennulülist.

Korpuse eskadrilli läksid viis Henschel Hs 126 ja seitse Hawker Hart kerget luure- ja pommituslennukit, milledest komplekteeriti ilmselt suurtükitule korrigeerimiseks mõeldud lülid. Sidelennukeiks olid kolm PON-1a ja kolm PTO-4 lennukit ning 2-mootoriline Avro Anson. 1941. a suvelahingute ajal hävitasid taganevad punaväed kõik Jägala lennuväljale jäänud 22. eskadrilli lennukid. 1940. a sügisel loodi Eesti NSV OSOAVIAHIM ning selle koosseisus OSOAVIAHIMi Aeroklubi, mis sai lisaks endistele Eesti Aeroklubi lennukitele ka mitmeid lennuväe omasid, kokku 20 lennukit. Kahjuks pole teada, milline see lennukipark täpselt oli, aga saadud sõjaväelennukite seas oli ka paar Bristol Bulldogi. Kindlasti kuulus saadud lennukite hulka neli endist Aeroklubi PTO-4 lennukit. Kahjuks pole säilinud infot OSOAVIAHIMi Aeroklubi tegemistest, teada on vaid, et nad kasutasid Nehatu lennuvälja Tallinna lähistel.

1941. a sõjasuvel peideti OSOAVIAHIMi Aeroklubi PTO-4 lennukid lahtivõetult ära, nii et neil õnnestus rinde üleminek üle elada. Sama aasta sügisel saabus Tallinna varem Aeroklubis mootorja purilennuga tegelenud Gerhard Buschmann, kes oli enne sõda Saksamaale ümber asunud ja teenis nüüd sõjaväeluures Abwehris. Buschmanni initsiatiivil loodi nende nelja endise Aeroklubi lennukiga Eesti lennuüksus.

Kui üksus sai omale korralikumad lahinglennukid, siis kasutati PTO-4 lennukeid edasi lendurite treeninguks ning sidelennukitena. 1943. a augustis/septembris loodi Liepajas Eesti ja Läti lennuüksuste tarbeks lennukool ning siis anti PTO-4 lennukid lennukoolile. 1944. a kevadel jõudsid need lennukid tagasi Eestisse – kui Pärnus loodi eestlaste jaoks eraldi lennukool.

Lennukooli evakueerimisel 1944. a septembris viidi PTO-4 lennukid Frankfurti Oderi äärde. Sealsel lennuväljal need ilmselt sõja lõpus ka hävisid.

 Numbreid 154-156 kandsid PON 1-a lennukid (kasutusel 1936-1940)

64

ARVESTUSTE KOHASELT OLEKS 1000 HJ MOOTORI JA PEITTELIKUGA LENNUK SAAVUTANUD ÜLE 500 KM/H.

SÕDUR NR 1 (99) 2018

teise mootori – Gipsy Major 4-silindrilise õhkjahutusega ridamootori, samasuguse nagu ES-RWD. Mootori vahetus võeti ette lennukite käitlemisel saadud kogemuse alusel – ÕGL-1 Genet Major mootorid kippusid ülekuumenema ning neil esines ka muid probleeme, ES-RWD Gipsy Major toimis probleemideta.

Lennuväes numbrid 154 kuni 157 saanud lennukid valmisid 1936. a sügiseks ning võeti divisjonides nr 1 ja nr 2 kasutusele treeninglennukitena. Ühe lennuki hinnaks kujunes 23 370,81 krooni.14 Juba PON-1a lennukite ehitamise ajal alustati ettevalmistustega moodsama treeninglennuki PN-3 (PN nagu Post-Neudorff ) ehitamiseks. Vastav nõusolek saadi kaitseministeeriumi nõukogult 15. juunil 1935.15 Seekord sooviti ehitada võimsamat, n-ö ülemineku lennukit, millel piloodid saaks teha samu lennuharjutusi mis lahinglennukilgi. Projekti järgi pidi lennukil olema muutuvsammuga propeller, 1000 hj mootor ja peittelik, kuid kokkuhoiu tõttu sai prototüüp 570 hj Kestrel II mootori (oli ostetud varumootoriks Hawker Hart pommituslennukitele) ning jäiga teliku.

Lennuki ehitusega alustati 1937. a jaanuaris ning see valmis 1938. a detsembris. Kahekohaline topeltjuhistega monoplaan läbis lennukatsed 1939. a juuliks.

Katsetuste ajal ja ka veel nende järel võeti lennuki juures ette mitmeid parandusi ning täiendusi. Kogu projekti maksumus kujunes lõpuks 143 335-krooniseks, mis sisaldas küll ka jooniste, šabloonide, katsekandepinna ja lennuki mudeli ehituskulusid. Puhtalt lennuki maksumuseks kujunes 104 922,8 krooni ja hilisemad täiendused lisasid sellele veel u 5000 krooni.16 Konstruktorite meelest oli lennuk igati õnnestunud, saavutas lennukatsetustel ligi 400 km/h maksimaalkiiruse ning näitas ka muidu häid lennuomadusi. Arvestuste kohaselt oleks 1000 hj mootori ja peittelikuga lennuk saavutanud üle 500 km/h. Konstruktorid olid valmis sama lennuki baasil arendama ka 1-kohalise hävituslennuki, 2-kohalise luurelennuki ning isegi 2-mootorilise ja 2-kohalise luure- ja pommituslennuki, kuid lennuvägi nende arenduste vastu huvi ei tundnud.

1937. a hakkas lennuvägi planeerima

14 ERA f. 627 n. 1 s. 803 l. 4.

16 Samas, l. 35.

15 ERA f. 526 n. 1 s. 345 l. 33.

 PTO lennuk, konstruktorid Voldemar Post, Rein Tooma ja Otto Org

uut moderniseerimist. Uute õppelennukite valikul lähtuti eeldusest, et lähima 5-6 aastaga vahetatakse kõik lennukid monoplaanide vastu ning lendurite paremaks valmendamiseks tuleb hankida ka monoplaan õppelennukid. Eesti delegatsioon külastas 1937. a juulis Inglismaal lennukitehaseid ning pidas esimesi eelläbirääkimisi lennukite ostmiseks. Sama aasta novembris saatis õhukaitse ülem Richard Tomberg sõjaministrile kirja õppelennukite vajaduse kohta, milles teavitas, et inglased on nõus müüma litsentsi Miles Magister lennukite tootmiseks ning lisatud oli litsentsipakkumine. Samuti oli kirjale lisatud pakkumine PTO-4 õppe-treeninglennukite ehitamiseks.

Tomberg pakkus välja kava, et 1. juuliks 1938 tuleks ehitada kaks PTO-4tüüpi lennukit ning samaks ajaks osta ka vähemalt üks Miles Magister, teha nende vahel võrdluskatsed ning nende võitjat siis tootma hakata. Lennuväe lähema aja vajadust monoplaan-õppelennukitele hinnati 24 lennuki suuruseks. 1938. a jaanuaris kiideti sõjanõukogus pakutud kava heaks.

Post-Tooma-Org PTO-4 oli vabaltkandvate tiibadega monoplaan, mille jõuallikaks oli taas valitud Gipsy Major I. Lennuki kere ning tiivad olid männipuidust sõrestik-konstruktsioonis, kaetud kasevineeri ja kangaga. Maandumiskiiruse vähendamiseks ning järsema lauglemisnurga saavutamiseks olid tiivad varustatud harkklappidega. Ka stabilisaator ei olnud muudetava nurgaga, vaid lennus seadistatavate klappidega. Telik oli jäik,

65

Miles Magister oli ostes maksnud 32 000 krooni, litsentsitasude maksmise tõttu oleks ise ehitamisel hind tulnud veel kallim. PTO4 seerialennuki ehituskuludeks koos litsentsitasudega arvestati 29 500 krooni18 (hiljem Aeroklubi töökojas ehitatud lennukite omahinnaks kujunes 25 000 krooni.)

Telliti esialgu 12 PTO-4 õppelennukit.

Lennukite ehitus pidi algama lennubaasi Aviotehases 1940. a aprillis ning lennukid pidid valmima novembrist 1940 kuni aprillini 1941. Lennukitele eraldati ka numbrid lennuväe registrist – 189 - 200.

Aprillis algaski töö, mis aga katkes 1940. a suvesündmuste tõttu. Lennuväebaasi likvideerimisel koostatud aruannete järgi oli selleks ajaks tehtud peamiselt mitmesuguseid ettevalmistavaid töid ning valmistatud lennukite väiksemaid detaile.

1939. a märtsis oli valminud veel ka PTO-4a kinnise kabiiniga prototüüp (lennuväe registris nr 162). Prototüüpide ehituskulud kujunesid järgmiseks: lahtise kabiiniga nr 161 – 35 484,72 krooni, kinnise kabiiniga nr 162 – 41 718,6 krooni.19 1936. a suleti ÕGL-i Peetri tehases asunud töökoda. Suurem osa seal olnud sisustusest leiti olevat kõlbmatu ning likvideeriti koos töökojaga, mõned väärtuslikumad tööriistad toodi üle Ülemiste lennuväljal avatud seitsme töötajaga lennukite töökotta. Samas töökojas ehitati lõpuni ka viimane ÕGL-2-tüüpi lennuk, mis sai endale veidi võimsama mootori

17 PTO-4 konstruktsiooni kirjeldus, mõõtmed

18 ERA f. 1354 n. 1. s. 2299 l. 4-8.

20 ERA f. 1002 n. 1 s. 251.

ja ülevaatejoonised ERA f. 526 n. 1. s. 141.

19 ERA f. 627 n. 1 s. 803 l. 4.

SÕDUR NR 1 (99) 2018

kaetud voolujoonelise kattega, rattad piduritega. Talvel võis rattad asendada suuskadega. Mõlemas kabiinis olid kõik lennuki juhtimiseks vajalikud seadmed ja näitabinõud. Lennuk oli konstrueeritud vigurlennu harjutamiseks sobilikuks – 9-kordse tugevusvaruga ning selililennuks sobiva tiivaprofiiliga, ka mootori kütuse- ning õlisüsteem oli kohandatud pikaajaliseks selililennuks. Konstruktorid pakkusid välja võimaluse ehitada lennuk nii kinnise kui ka lahtise kabiiniga.17 15. märtsil 1938 sõlmiti lennukikonstruktorite esindaja R. Vienbergiga leping PTO-4 ehitamiseks litsentsi ja jooniste ostmiseks. 23. märtsil sõlmiti leping kahe Miles Magister'i ostuks ja 1. juunil 1938 saabus üks neist Tallinna, teise ostmisest hiljem loobuti. PTO-4 prototüübi (nr 161) esmalend toimus 19. oktoobril 1938, katsetusteks anti ta üle 5. novembril 1938. Võrdlevate katsete protokoll valmis 15. juunil 1939.

Lennuki konstruktsioonide võrdluse, hinnakalkulatsiooni ja katsetulemuste põhjal eelistati PTO-4 ehitamist. Magister'il oli kalduvus pöörisesse sattuda ning sellest väljatulemiseks tuli kasutada teatud järjestuses kindlaid toiminguid, millist oskust aga teistel lennukeil lendamisel vaja ei olnud. Samas oli Magister’il lihtsam startida-maanduda ning lennuväljal ruleerida. PTO-4 oli aga mitmeid lennutehnilisi paremusi Magister’i ees.

Lõppkokkuvõttes sai otsustavaks hind.

kui esimesed sama marki lennukid – 95 hj 7-silindrilise tähtmootori Pobjoy Niagara. Kuna sellele lennukile ostis mootori ning ehitas lõpuni teedeministeerium, siis jäigi ES-AIN lennuasjanduse inspektuuri teenistuslennukiks.

1937. a loodud Eesti Aeroklubi (EAK) pani oma arengukavas paika ambitsioonikad laienemiskavad. Teedeministeeriumilt oli saadud seitse varem õhuasjanduse ühingutele kuulunud lennukit.

1937. a koostatud EAK arengukavas peeti vajalikuks klubile järgneva nelja aasta jooksul soetada 16 õppe- ja treeninglennukit. Neist kuus pidi saama EAK lennukool, kuus Tallinna osakond, ühe teedeministeerium ning ülejäänud jaotatama loodavatele osakondadele. Töö pidi algama 1937. a detsembris, Ülemiste lennuvälja töökojas, esimene lennuk pidi valmima 1. maiks 1938. Järgmised kaheksa lennukit pidid valmima ajavahemikus 15.08.1938 kuni 1.05.1939 juba Dvigateli territooriumil sisustatud vastavas tehases.20 Tegelikkuses asjad nii libedalt ei läinud.

Veel suure osa järgmisest aastast peeti erinevaid plaane Aeroklubile uute lennukite ehitamise kohta, kuniks 11. novembril 1938 toimunud juhatuse koosolekul kiideti heaks kava ehitada Aeroklubile kuus PTO-4 tüübist õppe-treeninglennukit.

Selleks ajaks oli lennuväe aviotöökojas esimene PTO-4 juba valminud, kuid võrdluskatsed Miles Magister’iga veel läbiviimata. Siiski sai Aeroklubi kasutada prototüübi ehitamise käigus parandatud ja täiendatud jooniseid.

Lennukid ehitati Ülemiste lennuvälja töökojas, lennukitehas jäi vaid unistuseks. Esimene Aeroklubi PTO-4 valmis 1939. a juuli lõpus, selle avalik debüüt oli 30. juulil Pärnus toimunud lennupäeval. Tähise ES-EAK saanud lennuk jõudis enne ametlikku ristimist osaleda veel Kaunases toimunud kolme Baltimaa ning Soome ühistel lennuvõistlustel ja seal võita parima kodumaal konstrueeritud lennuki eriauhinna. Sama aasta sügisel valmis veel ES-EAL, mis jõudis enne Talvesõja tõttu kehtestatud lennukeeldu sooritada ka mõned lennud. Talve jooksul saadi valmis ES-EAM ja ES-EAN, mis sooritasid esmalennu 30. märtsil 1940 – esimesel päeval pärast lennukeelu tühistamist. Kevadel valmis veel ES-EAO, kuid viimane kuuest ehitatud lennukist enne 1940. a suviseid sündmusi valmis ei saanud ja selle saatus on teadmata.

66

TUTVUSTUS

• Hoffman, David E., Miljardi dollari spioon: tõepärane lugu külma sõja aegsest spionaažist ja reetmisest.

• Sinisukk, 2017

SÕDUR NR 1 (99) 2018

Oli külma sõja haripunkt ja seetõttu oli eriti ohtlik teenida luuretöötajana Nõukogude Liidus. Ühel õhtul, kui CIA Moskva büroo ülem oma autot tankis, lähenes talle võõras ja libistas tema autosse kokku volditud paberilehe. Ülem, arvates, et tegemist on KGB lõksuga, ignoreeris mehe lähenemiskatset.

Tema katsed CIA-ga kontakti luua lükati tagasi neli korda, enne kui tal õnnestus üle anda ümbrik, mille sisu USA luureagentuuri jahmatas. See mees oli Adolf Tolkatšov, kellest sai järgnevatel aastatel USA üks kõige väärtuslikumaid spioone. Luuretegevus kujutas Tolkatšovile ja tema USA agendijuhtidele suurt ohtu. Nad korraldasid salajasi kokkusaamisi parkides ja tänavanurkadel ning kasutasid s p i o o n i ka a m e ra i d , spionaažitehnikaid ja krüptilisi koode, tundes pidevalt KGB jäist hingeõhku oma kuklas – kuni šokeeriv reetmine nad kõik ohtu seadis. Tõestisündinud lool põhinev raamat tugineb varem salastatud dokumentidele ja intervjuudele asjaosalistega.

• Kitvel, Toivo , Kolm nime - üks mees.

• Külim, 2017

• Õun, Mati. Eesti Wabariigi soomusvägi 1918-1941.

• Grenader, 2017

• Hanno Ojalo, Eesti väike talvesõda 1944.

• Ammukaar, 2018

Lugu Põlvamaalt Verioralt pärit kirjanikust, kes oli sunnitud pärast 1905. a revolutsioonisündmusi emigreeruma New Yorki, kus ta muusikakriitikuna ja ulmejutustuste kirjutajana endale elatist teenis.

Tema jutustuste esmatrükid ilmusid kõrvuti Jack Londoni, John Galsworthy, Anatole France’i jtmaailmakirjanduseajalukku läinute loominguga. Poliitilise pagulasena võitles ta selle eest, et Venemaal asendataks keisririik demokraatliku föderaalriigiga. Kui puhkes Vabadussõda, siis tänu tema vahendustegevusele varustati Eesti väed 1919. a Ameerika Ühendriikidelt saadud relvastuse, riietuse ja toiduga.

Aastal 2018 saab koos Eesti Vabariigiga 100-aastaseks ka meie soomusvägi. Eesti soomusvägi sündis Vabadussõja alates soomusrongide ja soomusautodena, mis enamasti ehitati meil kohapeal. Just soomusrongid olid meie põhilöögijõuks Vabadussõjas; järgnenud rahuajal lisandusid neile ja soomusautodele ka tankid ning tanketid. Kõigist neist soomusrongidest ja meie sõjaväe soomusmasinaist, aga ka tuntuimaist soomusronglastest ja teistest soomusväelastest meie esimesel iseseisvusajal räägibki see raamat.

Raamat kuulub seeriasse, mis annab ülevaate SS-vägede Eesti Diviisi võitlustest Teises maailmasõjas.

Seeria kuues raamat annab ülevaate diviisi pealetungi- ja kaitselahingutest Narva rindel veebruarist kuni aprillini 1944. Samuti tuleb juttu sellest, kuidas Eesti ja eestlased sattusid peale kaheaastast pausi taas Teise maailmasõja sõjatandriks – NSV Liidu lennuväe õhurünnakutest Eesti linnadele, mobilisatsioonist ja nn partisanibrigaadide reididest üle Peipsi järve. Sel perioodil sai surma ligi poolteist tuhat eestlast, kusjuures pooled neist olid eraisikud tagalas.

• Larsson, Lars.

Hitleri rootslased: Rootsi vabatahtlikud Relva-SS-i.

• Grenader, 2017

Rootsi jäi Teises maailmasõjas erapooletuks, kuid sõjast ei soovinud kõrvale jääda tuhanded rootslased.

Kõige enam, üle 10 000 rootslase, eelistas Punaarmee vastu võidelda Soomes. Palju vähem rootslasi sõdis sama vaenlasega SS-i ridades. Taani ja Norra SS-vabatahtlikke tuntakse tänapäeval üpris hästi. Rootslastest kaasvõitlejad on pigem hämarusse jää-

nud. Siiski tegutsesid nad nii idarindel kui ka Loode-Euroopas.

Rootslased lõid kaasa ülimalt veristes heitlustes: operatsiooni Barbarossa algjärgus, 1941/1942. aasta talvelahingutes, Kurski, Arnhemi, Normandia, Narva lahingus, Varssavi ülestõusu mahasurumises, Tšerkassõ kotist väljamurdmises, Kuramaa kaitsmises ning Berliini tänavatel toimunud lõppheitluses.

• Zõgar, Mihhail.

Kõik Kremli mehed: tänapäeva Venemaa lühiajalugu.

• Tänapäev, 2017 Venemaa ühe viimase sõltumatu meediakanali Dožd peatoimetaja Mihhail Žõgari raamat on haarav kirjeldus Kremli siseringist, sinna kuuluvatest isikutest ja nende võimumängudest. See oli mullu kõige müüdum ja kõneldum aimeraamat Venemaal.

• Talvet, Karl-Erik, Kodu kaitsjad • Grenader, 2017 Autor esitab siin oma isikliku visiooni sõja olemuse "arengust", viies lugejad eestlaste legendaarsesse Vabadussõtta ning Ida-Ukraina sõjast inspireeritud, loodetavasti fiktiivseks jäävasse konflikti.

TP12 930 6

MISKI POLE _ VOIMATU

Sa näed, jäädes nähtamatuks. Sa kuuled, liikudes hääletult. Sa täidad ülesande, jäädes ellu. Sest Sa oled üks vähestest, kes kuulub eriväelaste sekka.

Oled Sa valmis läbima elu raskeima eksami ja treenima koos maailma parimate eriüksustega?

On Sinus vajalik terassisu, et täita Eesti ja NATO kõige keerulisemaid ülesandeid? Kui jah, siis ootame Sind katsetele, mis algavad siit www.elukutse.ee/eog

ESTSOF