Õppus YMIR tõi ajateenijad realistlikku lahinguolukorda
lk 7
Loe lähemalt lk 2
Luurepataljoni ajateenijatele oli aprill märgiline. Kuu teine nädal möödus maastikul Wolfpacki õppusel harjutades, mis oli nende senise teenistuse üheks olulisimaks vaheetapiks.
„Otsime üles ja paneme hambasse!“
Luurajad lihvisid oskuseid õppusel Wolfpack
Foto: n-srs Triinu Liis Mullaste
Esmaspäev, 4. mai 2026
„Otsime üles ja paneme hambasse!“ Luurajad lihvisid oskuseid õppusel Wolfpack
Luurepataljoni ajateenijatele oli aprill märgiline. Kuu teine nädal möödus maastikul Wolfpacki õppusel harjutades, mis oli nende senise teenistuse üheks olulisimaks vaheetapiks.
n-srs Siim Martti Kubensky
Õppus toimus kujuteldavas olukorras, kus vastane oli teinud kahel – Kirde- ja Kagu-Eesti –suunal äkkrünnakud. Luureüksuste ülesanne oli pealtnäha lihtne: võõrale maale sisse tunginud vastase juhtimis- ja tagalaosised tuli üles leida ning seejärel hävitada kaudtuletoetuse või varitsuse abil. „Otsime üles ja paneme hambasse!“ oli luurajatele maastikule minnes antud kokkuvõttev ja sütitav suunis.
Pool päeva rekkemeestega
Sõdurilehel avanes kaamerameeskonnaga harukordne võimalus näha ja olla osaline luurepataljoni tegemistest, viibides esmalt 12 tundi rekkejao koosseisus.
Nädal oli ajateenijatele kurnav ning sellele viitasid ajateenijatega suheldes märkused unenappuse kohta. Kui eelviimase päeva hommikul rekkejao ülemaga kohtusime, teatas ta, et sai möödunud ööl und vaid 2,5 tundi. Sellest hoolimata tuli ülesanne täita ehk oma vastutusalas vastane asukohastada ning see kaudtuletellimuse abil hävitada.
Saime kinnitust, et rekkesõduri elu võib olla üsna üksluine, sest vastase asukohastamine ei käi üldjuhul nipsust. Sealjuures ei tohi kordagi ülesande täitmise ajal valvsust kaotada. Tihti tuleb kõndida tunde, säilitades helidistsipliin.
Tuleb keskenduda igale sammule, et liikumine ei teeks ebavajalikku lärmi. Valdav enamik suhtlusest käib käemärkide abil, mistõttu võib ette tulla olukordi, kus pole pool päeva ühtegi sõna lausunud. Eespool kirjeldatu nõuab kõrgetasemelist enesevalitsust, sest vastasel juhul on tõenäoline, et luuraja paljastab end.
Kui tavainimesele võib vastase tehnika silmamine seostuda ohu ja paanikaga, siis luurajale on see justkui preemia – läbitud meetrid on lõpuks vilja kandnud.
Avaneb võimalus kaudtuld tellida ning oma vaevarikka töö eest väärtuslik tasu teenida. Käivitub mällu talletunud muster, mille järel kõlab mõtte-
line pauk. Täpne tuletellimus ajendab kuldsed sõnad: „Vastane hävitatud.“ Hetkeks võib näole manada rahuloleva naeratuse, kuid seejärel rutiin jätkub.
Snaiprid – erilistest erilisemad
Rekkerühmad ei ole aga sugugi ainsad, kes vastasele peavalu valmistavad. Kohtume õppuse viimasel päeval snaipritega, kes on hoolimata pikast ajast maastikul rõõmsa meele säilitanud. Nad ootavad kannatlikult käsku, et seejärel viimast korda õppuse käigus tööle asuda.
Samal ajal kui snaiprid ootavad ülesannet, räägime ühega neist erialapõhist juttu. Ta selgitab meile snaipri põhitõdesid, milleks on kontrollitud liikumine metsas, varjatus ning päästikutöö. Anonüümne snaiper selgitab viimase tähtsust põhjalikumalt: „Laskmise puhul on ülioluline, kui rahulikult sa sõrmega päästikut tõmbad. Näiteks 500 meetri peal võib kiire tõmme lasku mõjutada.“
Snaiprist vestluskaaslane tõdeb, et tema ametikoht jätab veidi erilise mulje. Seda kinnitab ka välimus ehk tavapärasest suurem relv ning varjamist soodustav spetsiaalne kuub. „Luurajate tunnuslause on „näha, jäädes nähtamatuks“. Täpselt sama on snaipriga, kes näeb vastast ja teeb oma asjad ära, aga teda selle jooksul ei nähta. Sellepärast ongi eriline tunne,“ selgitab snaiper töö olemust.
Salapärane luure elektroonikamaailmas
Veel nähtamatumad on aga elektroonilise võitluse pidajad, kelle põhiline ülesanne on seirata elektromagnetilist spektrumit. „See tähendab, et näeme seda, mida paljas silm ei näe,“ selgitab elektroonilise võitluse rühmaülem lihtsustatult. Nad koguvad ja analüüsivad luureinfot erinevatelt kiirgajatelt, alates raadiojaamadest kuni droonideni, ning edastavad selle kõrgemale üksusele. Lisaks seirele on nad võimelised ka vastast ise elektrooniliselt
ründama, surudes kiirgajaid maha. „Omade manöövri ajal saame vastase raadiotesse lasta Eesti hümni just siis, kui neil on raadioid koordineerimiseks enim vaja,“ näitlikustab elektroonilise võitluse rühmaülem.
Katsumustest tugevana välja
Ajateenijast kompaniiülema abi sõnas, et Wolfpack tähistab luurajate senise teenistuse kõige põnevamat aega, sest see õppus on kaalukas sündmus. „Meeste motivatsioon on laes ja oskused on tipptasemel. Nad on suutelised hakkama saama ka väga rasketes tingimustes,“ kiidab lipnik kaasvõitlejaid.
Kompaniiülema abi lisas, et nälg, kurnatus ja unepuudus saavad ajapikku harjumuspärasteks kaaslasteks, kuid õppuse eesmärk ongi raskete tingimuste kiuste olla eeldatud tasemel. „Väljaõpe on olnud raske ja katsumusrohke, kuid see on olnud ka hea viis, et iseenda piire kombata. Peab olema raske!“ leiab ta.
Foto: n-srs Triinu Liis Mullaste
Foto: n-srs Triinu Liis Mullaste
Snaiprid ootavad kannatlikult, et enda ülesannet täita.
Droonid annavad võimaluse jälgida vastast märkamatult kilomeetrite kauguselt.
Püstakust püstakusse.
Kuidas Viru jalaväepataljon liiva täis paneelmajades
kaks nädalat järjest karmi võitlust pidas
lpn Joonatan Johanson
Aprillikuus harjutas Viru jalaväepataljon Lääne-Lätis. Pataljoniülem Margus Sander tõdes, et kahenädalane laager, kus muu hulgas tehti koostööd Fortes 2026 raames alas harjutanud Läti üksusega, muutis pataljoni lahinguvalmidust kardinaalselt paremaks.
6.–19. aprillil toimunud õppus kandis humoorikat ja lätipärast nime Virus Kevads, millest võttis osa ligi 450 kaitseväelast. Margus Sandri sõnul oli tegemist väljaõppega, mis meenutas võimalikult palju iga päev Jõhvi linnakus baseeruva üksuse sõjaaja ülesannet. Samuti nentis ta, et harjutus võimaldas välja õpetada eri taseme ülemaid linnalahingu keskkonnas.
Intensiivne väljaõpe tõi tulemusi
Sandri sõnul oli see ajateenijatele senise väljaõppe kõige intensiivsem osa. Siiski võis ta heameelega tõdeda, et kahe nädala jooksul toimunud areng oli märkimisväärne ning oli põhjust rõõmu tunda.
Harjutus toimus läbi erinevate õpperadade. Mida aeg edasi, seda rohkem lisandus uusi elemente, mis valmistasid harjutavatele üksustele üha rohkem katsumusi. Märkimata
ei saa jätta, et traditsioonilistele jalaväelastele pakkusid lahingutegevuses toetust pioneerid, miinipildujad, luurajad ning muud üksused.
Selleks et saavutada võimalikult realistlik sõjakeskkond, kasutati SAAB simulatsioonisüsteeme, mille abil saadi põhjalik ülevaade käsi- ja kaudtulerelvade mõjust ning maastikul toimunud manöövritest.
Sõdurileht alustas õppuse kajastamist ajal, kui ees ootasid viimased otsustavad lahingud. Uurisime muljeid nii ülematelt kui sõduritelt, kel kõigil oli silmis väsimus. Eelkõige paistis aga silma kindel tahe laager edukalt lõpetada, mida oli näha ka hiljem toimunud lahingutes.
Siinkirjutaja juhitud kaamerameeskond liikus algul koos A-kompaniiga, kelle ülesanne oli üheskoos lätlastega sooritada rünnak B-kompanii vastu. Filmides võib linnalahing tunduda kui üks kiire ja agressiivne protsess, – mida ta ka kahtlemata on –, kuid majade puhastamisele eelneb pikk lähenemine, sest uisapäisa tegutsedes kaovad elud.
Mõne tunni möödudes algas pealetung linnakule ning pärast kogu päeva kestnud lahinguid olid A-kompanii ja Läti mereväe alluvuses tegutsev kompaniisuurune üksus kõik kästud majad hõivanud.
Seejärel toimus B-kompanii vasturünnak ning aktiivne lahingutegevus läks mõneks tunniks pausile. Järgmisel hommikul mängureeglid muutusid ning kaitsvaks pooleks said hoopis lätlased. Päikesetõusu ajal alustas A-kompanii ülejäänud pataljoni toel rünnakut. Pärast edukat rünnakut sai laagri taktikaline osa läbi ning alustati laagrit kokkuvõtvate toimetustega.
Samal ajal kui ründavad üksused paneelmaju hõivata püüdsid, tegutses kaitsev pool aktiivse tõkestamisega, mis on linnalahingu lahutamatu osa. Majades võis näha efektiivselt töötanud barrikaade, mis koosnesid näiteks rehvidest, liivakottidest, puitplaatidest ning paljust muust.
Linnalahing on isemoodi loom
Militaarekspertide hinnangul on võitlus hoonestatud alal tavapärasest metsas sõdimisest täiesti erinev. Kui üldiselt kehtib sõjanduses 3/1 reegel, siis linnalahingus sõltub ründava üksuse täpse ülekaalu vajadus linnaruumi ülesehitusest. Kohapealsete instruktorite hinnangul oli Mežaine polügoonil, Škrunda-1 territooriumil üles ehitatud paneelmajade kompleksi „turvaliseks“ hõivamiseks vaja vähemalt kaheksakordset ülekaalu.
Sander rääkis Sõdurilehele, et linnalahingu ohud on mitmetahulised.
„Üksustel on väga keeruline hoonestatud alal liikuda, sest seda tuleb teha nii maa all, peal, hoonetes sees kui ka katustel. Nendele ohtudele on vaja pidevalt reageerida ja neid ennetada,“ märkis ta.
See tähendab, et kaitsel on linnalahingus tohutu eelis, mis võiks hüpoteetilises sõjaolukorras ka meie kasuks mängida.
Kui üldiselt kehtib sõjanduses 3/1 reegel, siis linnalahingus sõltub ründava üksuse täpse ülekaalu vajadus linnaruumi ülesehitusest.
Sander jätkas: „Kaitsel on siin väga
suur eelis, sest selle abil saab kujundada ala vastavalt enda vajadustele, et kaitset võimalikult efektiivseks ja ründavale poolele ebamugavaks muuta.“ Laager õpetas ajateenijatele, kuivõrd karm võitlus on linnalahing. Sandri sõnul on hoonestatud ala ründamine äärmiselt ressursimahukas ning tihtipeale ebaefektiivne. „Nagu on näidanud Ukraina sõda, et on linnasid, mis pole siiani langenud,“ tõi ta näite Ukrainast.
Foto: rms Hanno Kull
Foto: rms Hanno Kull
Foto: rms Hanno Kull
Foto: rms Hanno Kull
Sõdurid majja sisenemas
Kui 10-kilogrammine kott ja automaatrelv tahavad sind mitmetunnise jooksu järel maa alla suruda, hakkab pihta vaimne lahing oma mõtete ja tunnetega. Kuidas jätkata, kui valutaluvuse piir on käes?
Kuidas Scoutsrännakust sai võitlus iseendaga
n-srs siim Martti Kubensky
Läsnas oli 2. aprillil kaunis hommik. Päike paistis ning kuigi õhutemperatuur oli vaid kergelt plusspoolel, siis ilmastik soosis õues viibiimist. Stardikoridori oli kogunenud poolteist tuhat julget hinge, et astuda vastu katsumusele iseendaga. Samm sammu haaval ja nii 30 kilomeetrit järjest.
Ma ei osanud tolle päeva eel ootuseid seada, sest ajateenijana puudus mul varasem võistluskogemus. Olin
kurikuulsast Scoutsrännakust varem kuulnud vaid (hirmu)lugusid: kuidas energia valearvestusel võib kergesti ära vajuda ning kuidas rada imeb sinust kogu elujõu ja -vaimu. „Mingil ajal teel olles hakkad sa igat sekundit vihkama,“ heidutati mind. Pinget lisas asjaolu, et kuulusin küberväejuhatuse meeskonda, kes tahtis saavutada kollektiivse esikoha. Seetõttu tekitas 30-kilomeetrine distants minus aukartust. Ma polnud kunagi varem niivõrd pikka
vahemaad jooksnud, rääkimata samal ajal vormi, saabaste, 10-kilogrammise koti ning relva kandmisest. Et rännak mööduks võimalikult valutult, hakkasin kevade saabudes jooksumeetreid koguma. Nädal enne võistluspäeva soovitas küberväejuhatuse spordiinstruktor Sander Laht teha pikem ring, mis valmistaks keha pingutuseks ette. „Siis võib rajal lihtsam olla, aga võib-olla ka mitte!“ naljatles ta. Nõu kuulda võttes sörkisin
võistlusele eelnenud nädalavahetusel poolmaratoni pikkuse distantsi ning leidsin, et minimaalne põhi on võistluseks laotud.
Pinge läheneb haripunktile
Jõudsime võistluspaika kolmveerandtund enne starti. Minu üllatuseks oli selleks ajaks juba parkla sõidukeid täis ning autod ootasid pikas rivis, et neid suunataks üksikutesse vabadesse
kohtadesse. Kui senimaani valitses hinges rahu, siis võistlusnumbri kättesaamisega puges naha vahele ootusärevus. Väike osa minust mõtles, et miks ma vabatahtlikult sellise enesepiinamise ette võtsin, kuid ülejäänu pulbitses kärsitusest luua mälestus pikkadeks aastateks, kui mitte kogu eluks. Meie võistkonna stardieelne protseduur oli asjatundlik. Vohmisime parklas kehasse magneesiumi, energiageele ja soola, et ennetada jõetust
Foto: n-srs Triinu Liis Mullaste
Iga aasta osaleb Scoutsrännakul üle tuhande inimese.
ning vedelikukaotusega kaasnevaid lihaskrampe. See tekitas elukutselise spordimehe tunde ja ühtlasi andis kollanokale mõista, et järgmised tunnid tulevad füüsiliselt ülinõudlikud. Lisaks pistsime hulga lubatud abivahendeid püksitaskusse, et võistluse ajal energiavarusid kiiresti taastoota.
Läksime!
Et meeskondliku võistluse arvestuses mitte midagi juhuse hooleks jätta, soovitasid kogenumad sihtida lõpptulemuseks aega, mis on kolmest ja poolest tunnist kiirem. Seetõttu võtsin eesmärgiks liikuda kogu distantsi vältel tempos 6,5 minutit kilomeetri kohta, jõudes nii finišisse ajaga 3 tundi ja 15 minutit. Stardipaugu kõlades oli keha adrenaliinist tulvil.
Samm oli kerge, aga kaaslased manitsesid stardi eel, et 30 kilomeetrit on pikk distants ning esmane lennukas hoog võib petlikuks osutuda, makstes nii hiljem kätte. Esimestel meetritel oli möödujaid vasakult-paremalt, kuid hoidusin nende tempo vastuvõtmisest,
et vältida sportlaste keeles „haamri“ saamist.
Esimese viiendiku jooksust suutsin laias laastus seatud graafikust kinni pidada – jäin sellest maha vaid mõnekümne sekundiga. Ka enesetunne oli võrdlemisi hea hoolimata tavapäratust ning sportimiseks üsna ebamugavast võistlusriietusest.
Häirivaim tegur oli kaelas rippunud relv, mille asendit üritasin jooksu vältel aeg-ajalt muuta. Paraku mul ei õnnestunudki seda enda jaoks mugavalt keha külge sättida, mistõttu lõin juba üsna võistluse alguses käega ning leppisin sellega, et relv peabki tülikas olema.
Esimesed rasked hetked hakkasid ilmnema pärast seitsmendat kilomeetrit. Tempo langes varasemaga võrreldes märgatavalt, kuid seda endale teadvustades jooksin järgmise kilomeetri taas endisel kiirusel. Pärast üheksandat kilomeetrit sain aru, et esialgu seatud tempo ei ole jätkusuutlik ning liikumiskiiruses tuleb teha järeleandmisi. Kui kolmandik distantsist oli läbitud, jäin graafikust kahe minutiga maha ning kuni poole
vahemaa täitumiseni lisandus veel omakorda kaks minutit.
Võistluse keskpunkti tähistas 15 kilomeetri märk, kuigi oleksin tahtnud, et see märgistaks hoopis finišit. Järsku oli liikumine muutunud väga raskeks ja enesetunne oli ideaalsest kaugel. Kui teadvustasin, et pool distantsist vajab veel läbimist, muutus pilt hägusaks. Tollal sain aru, et olin juba stardis enda võimeid üle hinnanud ning valinud liiga optimistliku tempo. Toibusin nõrkusehetkest kõndides ja vett tarbides, aga jooksusammu taastamine käis väga visalt.
Olukord on kriitiline
Ei möödunud palju, kui tekkis öökimisvajadus, aga tegelikult ei tulnudki organismist midagi välja. Üritasin rännaku teise poole läbida viie kilomeetri kaupa ning lubada selle täitumisel endale väikese, jalutamiseks mõeldud toibumispausi. Paraku tuli tõdeda, et jalg oli selleks hetkeks juba liiga raske. Kippusin kõndima iga kord, kui kell randmel teatas järjekordse kilomeetri läbimisest. Ühel hetkel loobusin selle vaatamisest, sest numbritele pilgu heitmine mõjus demoraliseerivalt. Ülipikana näiva sirge läbimise järel näitas kell, et lisandunud on heal juhul vaid paarsada meetrit. „Kuidas see võimalik on?“ vandusin omaette.
Viis kilomeetrit enne finišit lõppes joogivaru. Peale selle olid jalad niivõrd kanged, et pidin seisma jääma ning lihaseid venitama. Võtsin istet teeäärsel kivikünkal ning venitusharjutuste ajal koondasin mõtteid, et teha viimane pingutus. Keha andis signaale, et jätkata on üliraske.
Olin vaimses võitluses iseendaga jooksnud tupikusse. Möödunud kaasvõitlejad, nähes mind kivistikul mornilt istumas, ergutasid võitlust jätkama. Vastasin naeratusega, aga ei suutnud neile sappa võtta, sest jalad ei tahtnud enam ülejäänud kehaga koostööd teha.
Jätkasin venitusharjutusi ega tahtnud mõeldagi, et senised 25 kilomeetrit said läbitud asjata. Veensin end, et kui vaja, siis kasvõi rooman üle finišijoone.
Ei anna ära!
Sellest mõttest juhindudes ajasin end umbes kümneminutilise pausi järel püsti ning surusin hambad ristis finiši poole. Kui raja ääres seisnud võitluskaaslane teatas, et jäänud on viimane kilomeeter, olin leidnud uue hingamise. Rühkisin jooksusammul viimasest tõusust üles ja ootasin languse järel pikisilmi finišijoont, mida aga ei paistnud kusagil. Viimane kilomeeter tundus olevat lõpmata pikk. Kui nägin metsa vahelt väljudes enda ees tuttavat parklat, sain aru, et nüüd on tõesti jäänud vaid paarsada meetrit. Viimaseid jõuvarusid välja pigistades kulgesin üle finišijoone, misjärel heitsin meeletult raskeks saanud koti seljast ning vajusin esimesele ettejuhtunud murulapile hinge tõmbama. Olin esialgu pettunud, sest lõpuks jäi paari minutiga alistamata ka nelja tunni piir. Diplomi ja medali kaela saamise järel hakkasin esimese asjana otsima kraanikaussi, kust saaks veetäiendust. Sellega sai hetkeks taastunud energia taas otsa ning jäin pudeliga vastu seina lebama, meenutades samal ajal viimastel tundidel juhtunut. Arvasin, et tulemus ei luba üksusel isegi medalimängu sekkuda, kuid üllataval kombel kuulus meile kaitseliidu Lõuna maakaitseringkonna järel ja Scoutspataljoni ees hõbemedal. Tore oli koju naasta kaitseväe meistrisärgiga, kuid medali muutis valusaks tõsiasi, et meeskondlikust võidust jäi lahutama vaid 11 minutit. Hiljem võistlusele tagasi vaadates jäi napp allajäämine hinge kriipima ning pani endamisi arutlema, kust saanuks need minutid kärpida. See omakorda tekitas isu uuel aastal taas starti minna, olles tulevikus juba kogemuse võrra targem.
Foto: n-srs Triinu Liis Mullaste
Foto: n-srs Triinu Liis Mullaste
Foto: n-srs Triinu Liis Mullaste
Õnnelik osaleja
Eestis paiknevad liitlased panevad ennast rännakul proovile.
RAHE ON RASKE
„Rahe on raske ja rihm soonib õlga, kuid ühised pingutused ja raskused tõid kindlustunde, et vajaduse korral saame tegutseda ühtse üksusena.”
Rabasaarel toimunud taktikalaager viis küberväejuhatuse välja oma tavapärasest töökeskkonnast ning andis võimaluse vahelduseks kogeda taas elu jalaväelasena.
„Suhtusime väljaõppesse, nagu see oleks suur seiklus, ning julgustasime ka oma poisse nii mõtlema. Küllap see aitaski jõuda selleni, et laagri lõpus meid autasustati, et olime suutnud jagudega
aks korda aastas toimuv linnalahingulaager on võrreldes teiste õppustega omanäolisem. Pea nädalane õppus kulmineerub kahepäevase eriolukordade ja lahingute seeriaga. Harjutatakse erinevaid taktikalisi võtteid, sealhulgas varjumist, esmaabi, liikumist ja eeskätt hoonete hõivamist ja kaitsmist. Oma osa mängisid paljud tänapäeva sõjapidamise elemendid. See tähendas, et kõige muu kõrvalt tuli sõduritel rinda pista veel näiteks droonide ja snaipritega. K indlasti lisas väljaõppele hulganisti iseloomu Rabasaare harjutusala ise. Kohale on nimi hästi pandud. Keset raba ja mahajäetud hoonete vahel oli vaja teha koostööd väga kitsastes ja kohati heitlikes tingimustes. Linnalahingu intensiivse ning üpriski halastamatu loomu tõttu andsid eksimused kohe tunda ning seega muutusid isiklik pingutus ja selge suhtlus eriti oluliseks. R ahe on raske ja rihm soonib õlga, kuid ühised pingutused ja raskused tõid kindlustunde, et vajaduse korral saame tegutseda ühtse üksusena.
tegutseda teatud standardite kohaselt. Oli ka madalseise ja hetki, kus mehed pidid üksteist pidevalt toetama ja innustama. Vee- ja unepuuduses on lihtne kaotada usku, eriti siis, kui tegemist ei ole ju päris olukorraga. Selline seisund on sõjas vältimatu ning küllap tasubki seda seisundit tundma õppida ja see lõpuks ka võita.”
n-srs Kaspar Liiv
„Julgen öelda, et tulime ilusasti toime ning tunnen poiste üle uhkust. Seda eriti seetõttu, et meie ei harjuta selliseid asju iga päev. See laager oli tavapärasest palju intensiivsem. Kaitseliidu luurerühma instruktorite hoolsa käe ja valvsa
silma all saime üksjagu teada ning ka kogeda. Mul on ainult head sõnad instruktorite kohta. Olen tänulik, et nad meile oma tarkusi lahkelt jagasid, ning kiidan ka lahinguteeninduspataljoni meditsiinikompaniid antud õpetuste eest. Laager oli ülimalt hea vaheldus kõigele ning usun, et see jääb mulle veel pikalt meelde. Kui kunagi tulekski mingi säärane olukord, siis saaksime hakkama.”
rms Joonatan Jõgiaas
„Tegu oli üpriski teistsuguse laagriga, ent mul on hea meel, et sain lõpuks teha midagi sellist enda üksusega. Olen veetnud nende inimestega
varsti aasta koos teenistuses ning olen rõõmus, et selline sündmus oli koos veedetud aja kulminatsiooniks. Samuti meeldis mulle olukordade liigirikkus, näiteks võitlus diversantide vastu või ka droonirünnak. Ilmselgelt oli paljudele suurimaks katsumuseks öine tegevus. Magamatus ja väsimus nõudsid suuremat tahtejõudu ning telkmantli all oli tahes-tahtmata siiski natuke tuuline. Samuti ei pääsenud me ka ööpikkusest rännakust suure seljakotiga, mis on juba täiesti lugu omaette. Samas tuleb just rasketes tingimustes kõige paremini esile üksuse ühtsus – igaüks leiab enda rolli ning tegutseb selle nimel, et ülesanne saaks täidetud.”
Linnalahingu hooned Rabasaares
Foto: kaitsevägi
Õppus YMIR tõi ajateenijad realistlikku lahinguolukorda
kpr
Ats Mattias Tamm
Kui laupäeva, 18. aprilli varahommikul teiste üksuste ajateenijad veel magusat und nautisid, algas kuperjanovlaste päev juba enne päikesetõusu. Suur hulk erksates vestides instruktoreid pakkisid end Läsna linnakus autodele, et sõita toetama rünnakuks valmistuvaid Kuperjanovi jalaväepataljoni ajateenijaid. Sel õppusel oli valvsaid silmi eriti vaja, sest järgnev lahingutegevus toimus teravmoonaga ning kaeviku ründamist simuleeriti võimalikult tõetruult.
Saanud loa rünnakuks, alustati pealetungi. Kaevikuliinile sissepääsuks tehti koostööd pioneeridega. Kattegrupi toetusel liikusid varjatult üksikud sõdurid blokeeritud sissepääsu juurde ning paigaldasid sinna lõhkeseadeldise, mis mõni minut hiljem suure plahvatusega ründerühmale sissepääsu kaevikuliini avas.
Algas täielik rahmeldamine. Koordineeritult oli vaja kogu kaevikuliin vastasest – papist sihtmärgid, mille külge olid kinnitatud õhupallid – puhtaks teha. „Kaevikurull ise kiirendab pulssi rohkem, kui ta muidu oleks,” sõnas jaoülem nooremseersant Marti Sten Idarand, kelle jagu oli üks esimestest, kes kaevikuliini liikus ning seda puhastama hakkas. „Oluline on päriselt vintrauda jälgida nii tagumistel kui eesmistel meestel, et kõik oleks ka päris moonaga ohutu. Kui kunagi on vaja päriselt teravmoona kasutada, siis peame selleks valmis olema,” ütles ta. Veidi üle tunniga puhastati kaevikuliin, misjärel oli vaja hakata sama kae-
vikuliini kaitsma. Tehti kiire moona tasajaotamine ning pandi püsti kaitsepositsioonid. Ilmselgelt ei ole võimalik ühtegi inimest paigutada laskesektorisse vastutegevust kehastama, kuid ka tühja ei lastud. Sihtmärkideks kasutati mehhanisme, mis ise tõusid ning langesid, jäljendades vastase tegevust. Lahingumasinate tõrjumiseks kasutati ka tankitõrjerelvi.
Õppusel YMIR anti sõduritele võimalus kogeda niivõrd realistlikku tänapäevast lahingut, kui saab. Tänapäevasel lahinguväljal ei tegutse enam ainult jalavägi ja soomustehnika – lahutamatuks osaks on saanud ka droonid. „Sel aastal keskendusime läbipaistva lahinguvälja saavutamisele, milleks kaasasime lahingutegevusse mehitamata õhusõidukid, mis suurendasid tugevalt üksuste lahingujuhtimise võimet,“ selgitas 2. jalaväebrigaadi lahinglaskmiste peakorraldaja kapten
Janno Sonne.
Harjutusalal lendasid ringi FPV-droonid, mis olid kaeviku kaitsjatele lisasihtmärgiks. Üpris edukalt suudeti need aga alla lasta. Samuti rakendati sõbralikke droone, mis toetasid vastase rünnakute mahasurumist ning nõrgestasid nende kaitset. 13.–20. aprillini toimunud harjutus kinnitas, et realistlikud lahinglaskmised on oluline osa üksuste valmisoleku suurendamisel ning annavad selge pildi nii tugevustest kui ka edasistest arenguvajadustest. Õppusel osales ligi tuhat võitlejat 2. jalaväebrigaadist ning kaitseliidu Kirde, Lääne ja Põhja maakaitseringkondadest.
Kätte on jõudmas juulis ja oktoobris ajateenistusse astunute viimane tuleproov, sest juba 4. mail algab ligi kuu aega kestev suurõppus Kevadtorm 2026, kus osaleb ligikaudu 12 000 inimest.
Kui esimene Kevadtorm korraldati 2003. aastal, siis tänavune õppus kasvab teismeeast välja ning saab juubilarivääriliseks ehk 20-aastaseks. Suurharjutuse eesmärk on tugev -
dada Eesti diviisi ja liitlaste koostöös kaitsvate operatsioonide planeerimist ning elluviimist konventsionaalse sõja tingimustes.
Samal ajal tõhustatakse Eesti ja liitlasriikide üksuste vahelist koostööd, kaasates ka teised väeliigid ning väejuhatused. Suurima koormuse saavad diviisi 2. jalaväebrigaad ja kaitseliidu Lõuna maakaitseringkond.
Ajateenijate varahommikune kaevikule lähenemine.
Juuni- ja oktoobrikutse ajateenijate suur tähetund. 4. mail algab aasta suurim õppus Kevadtorm 2026
Kevadtormile planeeritud harjutustesse on lisatud ka Ukrainas toimuva Venemaa agressiooni käigus omandatud õpikogemused nii kaitsetegevuse kui ka mehitamata süsteemide kasutamise kohta. Õppus toimub suuresti Põlva, Tartu, Valga, Viljandi ja Võru maakonnas ning Kirde-Lätis. Kevadtormi osaline korraldamine Kirde-Lätis võimaldab
tugevdada piiriülest sõjalist koostööd ning harjutada ühiselt piiriregioonis tegutsemist.
Läti territooriumil korraldatavates õppelahingutes osalevad nii Eesti, Läti, Prantsusmaa kui ka Ühendkuningriigi üksused. Õppus lõpeb lastekaitsepäeval ehk 1. juunil. Muuseas tuuakse Ühendkuningriigist Eestisse 4. brigaad, mis võimaldab harjutada nii üksuse
kiiret ümberpaigutamist, sealhulgas nii saatva kui vastuvõtva riigi tegevusi, kui ka täiendava brigaadi integreerimist diviisi manöövrisse.
Kevadtormil osalevad ka Ameerika Ühendriikide, Hispaania, Kanada, Leedu, Hollandi, Poola, Portugali, Rootsi, Rumeenia, Saksamaa, Soome, Taani, Tšehhi ja Ukraina relvajõudude esindajad.
