Kaitseväe meditsiiniüksused harjutasid omavahelist koostööd õppusel Varblaserünnak
lk 4-5
Viru jalaväepataljon suurendas lahinglaskmistel ründevõimet
lk 6
SANGPOMMI
REPORTAAŽ: Lugu eneseületusest kaitseväe meistrivõistlustel
lk 6
Viiekordne maailmameister major Margit
Vaarma: 90% medalitest kuulub minu perele
lk 7
Milline on tee ajateenijast ohvitseriks ning milliseid omadusi juhilt tegelikult oodatakse? Sellest räägib Sõdurilehele antud intervjuus kolonelleitnant ja aasta ohvitser Lauri Teppo.
Ajateenistus on paljude noorte jaoks esimene kokkupuude sõjaväelise juhtimise, vastutuse ja meeskonnatööga.
Milline on tee ajateenijast ohvitseriks ning milliseid omadusi juhilt tegelikult oodatakse?
n-srs Jaan Rajando
Kuidas sai noorkotkast ja ajateenijast kolonelleitnant ja aasta ohvitser?
Minu teekond viis mind pärast ajateenistust, mille ma läbisin pioneeripataljonis, ühte asutusse, mille praegune nimi on K aitse väe A kadeemia. Kuna ma ei tundnud, et sooviksin ennast siduda sidevaldkonnaga, siis valisin jalaväe eriala. Viimasel aastal ehk kolmanda aasta keskel tegi toonane leitnant [Rainek] Kuura mulle pakkumise siirduda teenima rühmaülemana luurekompaniisse. Nii ma algselt Kuperjanovi jalaväepataljoni jõudsingi.
Pärast seda on mind teenistus viinud Scoutspataljoni, 1. jalaväebrigaadi ja Kuperjanovisse tagasi. Selle teekonna vältel on kolm sellist mõtet, mida ma ajateenijatele ja teistele lugejatele edasi annaksin.
Esimene mõte on nagu laulusalmis: „Ajab oma rida iga õige mees“ – jääge kindlaks sellele, mida te teha tahate. Kui soovite siduda ennast kaitseväega, siis tehke seda. Proovige ja kui teile meeldib, siis jääge endale kindlaks. Või kui soovite midagi muud oma elus teha, siis tehke see valik ja asuge seda proovima. Muul moel te teada ei saa, kas see teile tegelikult meeldib. Teiseks on sõjaväeteenistus ülilahe kogemus kõigile. Loomulikult tuleb siin ette madalseisu ja pisaraid, aga
tervikuna on see äge kogemus. Siin on vahelduvad olukorrad ja uued inimesed. Kui olete keskmisest uudishimulikum ning teile meeldib ennast proovile panna nii füüsiliselt kui ka kõiges muus, näiteks suhtlusvõi tehnilistes oskustes, siis on see teile mõeldud. Kolmandaks, mida ma tahaksin meile kõigile südamele panna või meelde tuletada, on see, et Eesti võib ju tunduda pisike, aga nüüd, kus ma olen maailmas ringi rännanud, veidi rohkem näiteks näinud nii teisi Euroopa Liidu riike kui ka Ameerika Ühendriike, võin ma täie veendumusega öelda, et meie riigis pole viga midagi elada. Päris hea on siin võrreldes muude paikadega
maailmas. See on kindlasti väärt, et selle eest seistakse, vajaduse korral ka relv käes.
Teilt kui ülemalt on siis hea küsida: kes sobib juhiks? Kui teil on ajateenijad, siis mis omadusi te otsite, kui hakkate määrama näiteks jaoülemaid?
Kui ma noorena mõtlesin, et juhtimine on ainult kaasasündinud omadus, siis tegelikult vanemaks saades olen näinud, et see on endas arendatav ja õpitav.
Juhtimise profiile on erinevaid. Toon mõne näite. Jalaväepataljoni staabirühma ülema juhtimine on suures osas korraldamine ja organiseerimine. Tema peab tegema vähem otsuseid kriitilistes olukordades ajasurve all. Jalaväerühma ülem seevastu peab langetama kiireid otsuseid pingelistes ja infovaestes olukordades ning seda tihti vastase tule all. Või siis näiteks miinipilduja rühmaülem, kellelt nõutakse rohkem kalkuleerimise ja arvestamise oskust.
Juhtimise profiilid on veidi erinevad kõigil ametikohtadel. Selle tõttu on minu soovitus ja nägemus, et tuleb selgitada inimestele, millised need profiilid või ametikohad on, ja siis lasta neil ise valida. Meie oleme rühmad komplekteerinud nii, et ajateenijad on ise saanud valida, milline lipnik, rühmavanem, jaoülemad lähevad ühte rühma kokku. Nii tehes saavutame selle, et paremini läbi saavad inimesed kuuluvad ühte meeskonda.
Just ajateenijate ametikohtade määramisel usun siiralt sellesse, et tuleb usaldada nende enda kainet meelt ja lasta neil võimalikult palju valikuid ise teha, sest tulemus on minu kogemuse järgi parem. Ülematel on rohkem autoriteeti ja meeskonnad on sidusamad.
Kuidas ajateenijad ajas muutunud on?
Kui päris ausalt öelda, siis tunnistan, et ajateenijad on pehmeloomulisemaks muutunud. Mäletan, et kui astusin luurekompaniisse nooremleitnandina, siis minu sõduri baaskursuse (SBK) rühmast umbes seitse meest ei teinud üldfüüsilist testi (ÜFT) ära. Praegu seevastu ajateenistusse tulles ainult seitse teeb ÜFT-i ära.
Aga mis ei ole muutunud, on minu arvates saavutusvajadus. Kui noor mees või naine tuleb siia aega teenima, tahab ta midagi saavutada. Eeskätt tahavad seda need, kes asuvad teenima ülematena. See saavutusvajadus, mis sunnib pingutama, on neis kõigis olemas. Me ei tohi seda rikkuda mingisuguse nüri, tuima ja ebahuvitava tegevusega. Peame seda saavutusvajadust lõkkele puhuma ja laskma neil proovida erisuguseid ülesandeid ja olukordi lahendada.
Teine asi, mis minu arvates ei ole muutunud, on see, et tuleb anda vastutust kõigile ühtemoodi. Minu silmis ei ole vahet, kas tegevväelane või ajateenija, ainult tööajas on erinevus. Ma vaatan kõiki täpselt sama pilguga – olgu see ajateenijast lipnik või tegevväelasest nooremleitnant. Nende vastutus rühma eest on minu silmis samasugune.
Ma ei pea siin silmas seda, et me karistame kedagi, kui ta eksib. Pean silmas omanikutunnet oma valdkonna või üksuse üle. Inimene võtab selle reeglina omaks ja hakkab seda edasi vedama, arendama ning tal on konkreetne vastutustunne selle eest. Kui me seda vastutust ei anna, siis on tulemus tavaliselt kehvem. Viimasena võib esile tuua selle, et sõdur on sõdur ja poisid jäävad poisteks. Seda vaba aega õhtul on võitlejal vaja samamoodi nagu oli 10 või 30 aastat tagasi. Väljaloast ilmajäämine teeb endiselt kõigil meele morniks. Tuleb ikka ette, et kellelgi läheb pidu pikemaks ja hilinetakse väljaloalt tulles. Need asjad ajas ei muutu.
Kui on keegi noor mees või naine, kes tahaks ka sellist juhikogemust saada, siis mida te talle soovitate?
Tulge, proovige järele. Tulge ajateenistusse ja vaadake, kas saate päriselt juhtimisega hakkama. Siin pakutakse 12 kuu vältel tasuta juhtimiskoolitust, mille käigus saab ennast ja ka enda ümber olevaid inimesi tundma õppida. Saate teada, kas te päriselt tahate seda teha. Meil on ka näiteid sellest, kuidas noormees tahab nii väga juhiks saada, aga lõpuks tahab hoopis spetsialist olla.
Seega esimene samm on ajateenistus ja seejärel tuleb minna sõjakooli. See haridus, mis praegu Kaitseväe Akadeemias antakse, on minu arvates märkimisväärne. Kui on huvi selles vallas tõesti edasi tegutseda, ükskõik kas kaitseväes või mõnes teises riigiasutuses, siis kindlasti on sõjakool ehk Kaitseväe Akadeemia see koht, mis teid ootab.
Vaata, mis sünnib Kuperjanovi poiste pingutustest kolonelleitnant Teppo käe all:
Jalaväelased ei ole üksikuna töötavad organid, vaid pigem suurema keha lülid, mis ühtses koostöös võivad korda saata nii mõndagi.
Kuperjanovi jalaväepataljoni ajateenijad Võrumaal toimunud õppusel Good Company. Harjutati agressiivset maa-ala kaitset ja koostööd liitlastega. Kümnepäevasel õppusel osales üle 800 kaitseväelase ning realistliku lahingukeskkonna loomiseks kasutati mehitamata lennuvahendeid.
Kuperjanovi jvp võistlusel The Best Infantry Squad Competition 26. Üksuse ajateenijad osalesid Leedus rahvusvahelisel jalaväevõistlusel. Eesti võistkond saavutas tihedas konkurentsis liitlaste arvestuses viienda koha.
Kuldlabidakene
Õppusel Kuldlabidakene harjutasid ajateenijad ja tegevväelased talvistes tingimustes kaitserajatiste rajamist ning nendes tegutsemist. Õppus keskendus ka drooniohu ennetamisele ja tõrjumisele tänapäevasel lahinguväljal.
Märtsi viimasel nädalal toimus Tartus Kaitseväe Akadeemia sõja- ja katastroofimeditsiinikeskuse korraldatud iga-aastane koostööharjutus Varblaserünnak.
n-srs Siim
Õppusel kontrolliti ja parandati meedikute ja meditsiiniüksuste omavahelist koostööd, täiendati reservväelaste teadmisi ja oskusi, harjutati meeskonnatööd traumahaige kohtlemisel ning anti viimane lihv meedikute erialasele väljaõppele enne tänavust Kevadtormi.
„Koostööharjutusega parandati osalevate üksuste oskust ja võimet tegutseda diviisi struktuuris ühtse toimiva meditsiinisüsteemina,“ ütles harjutuse juht kapten Valter Voomets. „Samuti oli meil võimalik leida ja lahendada esile tulnud kitsaskohti arenevas taktikalises meditsiinisüsteemis ning teha täiendusi tegevuseeskirjadele vastavalt õpituvastustele.“
Kuigi õppuse käigus mängiti läbi kõik vigastanule abi andmise tasemed alates haavatute kogumispunktist kuni ROLE 2 välihaiglani, siis nädalase harjutuse ajal oli rõhk patsiendi kohtlemisel ROLE 1 ehk pataljoni tasemel.
„Ajateenijad, kes on varem läbinud parameediku erialakursuse ning meditsiinirühma või -kompanii allüksuse kursuse, said nüüd võimaluse ühtse meeskonnana teha koostööd reserv- ja tegevväelastest arstide ja õdedega. Reservmeedikutele oli õppus heaks võimaluseks harjutada traumahaigetele abi osutamist piiratud ressursside tingimustes tavapärasest erinevas keskkonnas ja meeskonnas,“ lisas kapten Voomets.
Õppuritele realistlikuma kogemuse andmiseks grimeeriti vigastatutele tõetruud haavad ning nad riietati vanadesse vormidesse, mille meedikud said kannatanule abi andmisel lahti lõigata. Õppusel aitasid vigastatu rolli täita ja kogemust jagada kaitseväe missioonil haavata saanud veteranid.
Pea nädal aega kestval õppusel osales kokku enam kui 160 ajateenijat, tegevväelast, reservväelast ning Ameerika Ühendriikide meditsiiniüksuse meedikut. Eestit esindasid kaitseliidu Järva, Tartu ja Tallinna malevad, 1. jalaväebrigaadi lahinguteeninduspataljon, 2. jalaväebrigaadi staabi- ja sidekompanii ning toetuse väejuhatus.
Nuku abil õpitakse elupäästvaid esmaabivõtteid.
lpn Joonatan Johanson
Kaitseväe keskpolügoonil toimusid 15.–20. märtsini Viru jalaväepataljoni lahinglaskmised, kus kaks mehhaniseeritud jalaväekompaniid harjutasid lahinglaskmistel allüksuste valmidust täita jao ja rühma lahinguülesandeid. Laskelaager oli üheks eelduseks, et jalaväerühmad saaksid tulevikus osaleda kompanii tasemel lahinglaskmistel. Õppus algas jao lahinglaskmistega, mille käigus harjutati vastasega kontakti sattumist, efektiivse tulega vastase mahasurumist ja rünnaku sooritamist vastase positsioonidele.
Harjutuste käigus hinnati jaoülema käsu andmist, jao ettevalmistust ja lahingulist juhtimist. Rühma tasemel harjutati koostööd lahingut toetavate soomukitega, et vastane ühiselt maha suruda ja rühma manöövrit kasutades hävitada. Harjutuste käigus hinnati rühmaülemate sooritust ning anti neile vahetut tagasisidet.
Viru jalaväepataljoni A mehhaniseeritud jalaväekompanii 2. rühma jaoülem nooremseersant Kevin Fetisovi sõnul
said nad laagris väga hea kogemuse, sest jao tasemel polnud nad mitte kunagi varem lahingumoonaga ründavaid tegevusi sooritanud. „Koostöö sõduritega oli edukas ja õppisime siit kõik palju,“ sõnas Fetisov ning lisas, et varem harjutatud drillid on andnud hea põhja õpitu praktikas rakendamisel.
B mehhaniseeritud jalaväekompanii 3. rühma ülem lipnik Mihhail Ženovits märkis, et kui alguses tundus teravmoonaga varustatud jagusid lahingurajal juhtida päris hirmutav, siis said nad väga head tagasisidet, mis andis enesekindlust. „Kõik said aru, et tuleb vaeva näha ja käsku kuulata, ning jaod suutsid hästi liikuda ja neile etteantud manöövreid korralikult sooritada,” nentis Ženevits. Harjutusel kasutati mitmeid eri relvasüsteeme, seejuures automaatrelvi R-20 Rahe, tankitõrjegranaadiheitjaid Carl Gustav M4 ja kergekuulipildujaid Negev NG-7. Samuti olid kasutusel 40 mm relvaalused granaadiheitjad ning jalaväe lahingumasinatel Pasi XA-188EST toetasid rühmalaskmisi raskekuulipildujad Browning MG42-d.
Sangpommiga tutvusin esimest korda lähemalt Instagrami videotest. Teate neid alfa sigma grindset videoid, kus mingi mees näitab, et ainult ühe sangpommiga on võimalik vormi saada.
Proovisin Filtri tee linnaku jõusaalis videotes näidatud harjutusi ja kohutavalt raske oli.
kpr Ats Mattias Tamm
Juba paari seeria järel olin omadega täiesti läbi ning pilt tahtis taskusse minna. Uskumatu, aga kaitseväes on inimesi, kes suudavad üle 200 korra seda sama sangpommi üles ja alla tõsta.
Mõni nädal enne kaitseväe meistrivõistlusi toimus meil strateegilise kommunikatsiooni keskuse ajateenijatega sangpommi grupitrenn, mida korraldas küberväejuhatuse veebel isiklikult. Ta valmistab treeningu kavad ette tehisintellekti (AI) abil.
AI on kusjuures nii tugev atleet, et talle peab tihti ütlema, et ta kavad rahulikumaks teeks. Treeneriga sangpommi harjutada oli juba päris tore, kuigi see koormab randmeid korralikult. Trenni järel küsis veebel minult,
kas mul oleks soovi ka meistrivõistlustel osaleda. Kuna pommiga ma tõenäoliselt kunagi rohkem elus kokku ei puutu, aga see tundus huvitav, siis ütlesingi jah. äev enne meistrivõistlusi pandi mind kaalule koos teiste küberväelastega. Sattusin alla 78 kg kaalukategooriasse, kus oli kokku 17 osalejat. Minu üksuse kaasvõitlejatel vedas natuke rohkem ja nad sattusid võistlema väiksema arvu konkurentidega. Näiteks ühel oli ainult kaks konkurenti. eale trennide hakkasin kohandama ka igapäevast rutiini võistlusteks valmistumisel. Näiteks nädal aega enne võistlust ei käinud ma saunas, sest nii muutuvad lihased loiuks. Samuti hakkasin hommikuti külma duši all käima. Kuigi see võib tunduda ebameeldiv, siis pärast hommikuvõimlemist on külm vesi tegelikult päris mõnus. Soovitan kõigile ommikusöök söödud, kõndisime võistluspäeval Tallinna spordihalli, kus sain kahe halva üllatuse osaliseks. Esiteks kuulsin, et minu kaalukategoorias võistleb ajateenija, kes oli just tulnud tõstmise meistrivõistlustelt. Ta rebis sangpommiga Eesti rekordi, misjärel kõndis areenilt maha ning ütles minu kuuldes järgmistele võistlejatele, et tal jäi ajast puudu, muidu oleks eiseks, kuna enne kaalumist oli toimunud väike valearvestus, oli küberväejuhatusest kolm inimest minu kaalukategoorias. Maksimaalne lubatud arv oli aga kaks, mistõttu kaotasin koha võistkonnas. Mõtlesin, et pole hullu, sest individuaalselt sain ikkagi osaleda ning soov paremad tulemused teha oli sellevõrra suurem. Pidin näitama, et vale inimene võeti meeskonnast maha.
Meistrivõistlustel peavad mehed kahte sangpommi tõukama ning ühte rebima. Kuna minu nimekirjast eemaldamise tõttu oli üsna palju segadust, sain teada alles seitse minutit enne soorituse algust, et lähen tõukama. Läksin areenile ja hakkasin pihta. Tõukamist olin ma varem üsna vähe harjutanud, seega tehnika oli päris kehv.
Võistlusel on lubatud vöö, kuhu peale saab puhkehetkel oma küünarnukki toetada, ent kuna sooritus tuli nii spontaanselt, ei jõudnud ma endale seda kusagilt hankida. Tõukasin 44 korda. Jõudu oli paar tükki veel välja suruda, aga viimasel korral kadus kätest stabiilsus ning need vajusid ära. Sattusin tulemusega oma kaaluklassis umbes keskele, nii et seis polnud halb, kuid võiduvõimalus oli juba läinud –esikolmik tõukas minu tulemuse vähemalt kaks korda üle.
Mõnetunnise pausi järel, kus käed said puhata ja sain tuttavatega teistest üksustest jutustada, oli aeg uuesti sangpomm kätte võtta – seekord rebimiseks. Proovisin enne võistlemist esimest korda elus talki, et vähendada käte libisemist. Nii oli juba päris professionaali tunne.
Rebimises on võimalik soorituse ajal ühe korra kätt vahetada. Alustasin vasaku käega, mõeldes, et siis on soorituse lõpus võimalik tugevama käega parim võimalik tulemus välja suruda. Üsna kiiresti sain aga aru, et talgi kasutamine oli viga. Sangpomm hõõrus liiga palju ning väsitas korralikult. Vahetasin juba umbes 50 korduse pealt kätt ning mõtlesin, et ju siis saangi umbes 100 rebimist kirja. Kuid ükshaaval hakkas minu kõrvalt teisi võistlejaid ära kukkuma ning kasvas soov teiste tulemusi üle teha. Niisiis surusin edasi, kuni lõpuks sai kümme minutit täis ning ekraan minu ees näitas 155 kordust. Tulemus polnud küll parimate tasemel, ent siiski üsna hea, arvestades, et ma pole kunagi eriline jõumees olnud. Veelgi enam –sangpommi võtsin esimest korda kätte umbes kuu enne võistlust. Tulemus kahjuks ametlikult kirja ei läinud, sest võistlesin individuaalselt. Sellest olulisem on rahulolu iseendaga, et andsin maksimumi ning olin keskmisest paremal kohal. Kaitseväe spordivõistlused annavad teenistuses ainulaadse võimaluse proovida spordialasid, millega varem ei pruugi olla kokku puutunudki.
lpn
Staažika ohvitseri Vaarma medalikapist võib leida rohkesti autasusid. Tema sõnul ei oska ta enam kokkugi lugeda, kui palju medaleid tal täpselt on. „Keha on piimhapet täis, sul on vastik ja mõtled, et miks ma seda teen? Ja siis kustub kogu see halb emotsioon tänu heale tulemusele,“ kirjeldas mitmekordne sisesõudmise maailmameister major Margit Vaarma kuldmedali saamisega kaasnevat naudingut. Vaarma erakordne elustiil sai alguse juba mitukümmend aastat tagasi, kui
ta otsustas tol ajal naisterahvale ebaharilikult ajateenistusse astuda ning seda väga isemoodi põhjusel.
Teenistuslik taust
„Minu vend läks ajateenistusse ja see paistis kuidagi nii lihtne. Ütlesin talle, et ma lähen teen ka siis ära. Vend ütles, et „teed sa jah“, kuid mul jäi see mõte pähe ketrama.“
Kuigi alguses ei tahetud Vaarmat ajateenistusse võtta, siis anti talle soovitus: tuleb sooritada sõjakooli katsed, sest siis on riigil kohustus ta ajateenistusse
võtta. Edasine on ajalugu. Vaarma läbis ajateenistuse 2002. aastal toonases üksik-sidepataljonis, läbides nooremallohvitseride kursuse ja aspirantuuri. 2003. aastal alustas ta õpinguid sõjakoolis pioneeri erialal. Vaarma teenis aastatel 2007–2010, 2013–2017 ja 2019–2024 pioneeripataljonis. Alates 2024. aastast töötab ta varustuspataljonis.
Teekond tippvormi
Kaitseväelaseks saades polnud Vaarma sportlik vorm teab mis eriline. „Ma ei jaksanud joosta,“ selgitas ta. Vaarma
sõnul oli ajateenistuse algus tema jaoks väga keeruline ning tihti käis peast läbi mõte: „Mida ma siin teen?“ Ajapikku läks asi aga paremaks. „Ma ei andnud alla,“ nentis ta. Kui esimesel korral sooritas Vaarma kaitseväe kehaliste võimete kontrolltesti (KVKT) 180 punktile, siis juba järgmisel korral oli see 300 punkti ehk maksimaalne tulemus. Allapoole pole skoor enam langenud. Kuna kaitsevägi toetab aktiivselt sportimist, sai major külge tõsise võistluspisiku, võttes mõõtu näiteks murdmaasuusatamises, sõjaväe viievõistluses ja sangpommispordis. Lisaks sisesõud-
mise naiste kaitseväe rekordile püstitas Vaarma tänavu naiste arvestuses kaitseväe rekordi ka sangpommispordis, milleks on 207 kordust.
Miks just sõudmine?
Kõigi nende alade saavutused kahvatuvad aga võrdluses sisesõudmisega. Vaarma on nüüdseks osalenud kolmel maailmameistrivõistlusel ning võitnud veteranide vanuseklassis seitse medalit, millest viis on kuldsed. Sisesõudmise juurde jõudis Vaarma praktilisel põhjusel. Kuigi kohalik spordilegend Ants
Einsalu oli teda korduvalt sisesõudmisele kutsunud, siis esialgu jäid kutsed realiseerimata. Mingil ajal tekkis tal aga parema õla vigastus, mis ei lubanud enam sangpommi tõsta ning tuli leida alternatiiv. Sõudeergomeeter tundus mõistlik valik. Pärast mõningast harjutamist sai ergomeeter ka koju soetatud, mis aitas oluliselt aega kokku hoida.
Sisesõudmise puhul kiidab ta eelkõige ala mugavust ja vigastuste vähesust. See tähendab, et pole vaja kuhugi treeningu pärast sõita. Loo peategelase sõnul pole tal olnud ka ühtegi sõudmisega seotud traumat.
Esimese sõudehooaja järel otsustas Vaarma, et vajab arenguks asjatundlikumaid nõuandeid. Ta võttis ühendust Eesti ühe parima sisesõudetreeneri Aleksei Lipintsoviga (praegune koondise peatreener – J. J) ning alustas treenimist tema koostatud treeningukava järgi.
Läbi tule ja vee maailma parimaks
Vaarma esimene MM-tiitel 2024. aastal tuli aga väga dramaatiliselt. Kui Vaarma teadlikult võistluseks valmistuma hakkas, uskus ta, et medal võib olla reaalne saavutus. Ta tegi väga tugeva ettevalmistuse, kuid haigestus kuu aega enne MM-i neeruvaagnapõletikku. Tollal hakkasid ta peast läbi käima mõtted mittevõistlemisest, kuid õnneks nii ei läinud.
„Mõtlesin, et proovin ikkagi ära ja vaatan, kuidas on,“ nentis Vaarma. Järgnes veel üks tagasilöök – koroonaviirus. Tagantjärele võib öelda, et vedas ajastusega, sest negatiivne test saadi vaid paar päeva enne Praha poole lendamist. Järgnes esimene ala, 2000 meetri sõit. Vaarma oli konkurendiga pea terve sõidu sekund-sekundis ning viimastel meetritel isegi pisut tagapool.
„Tema keskmine hakkas kukkuma ja ma mõtlesin endamisi: „Pea vastu.“ Hakkasin lõpus kühveldama ja võitsin.“ Samal aastal tuli ka teine kuld, mis oli juba 500 meetris ning veelgi uskumatumal kombel. Tema ja veel üks võistleja lõpetasid samal ajal ning nii anti mõlemale kõige kirkam autasu.
Mulluselt MM-ilt tuli Vaarma tagasi samuti kahe kuldmedaliga, võites nii 2000 kui 500 meetri distantsid. Tänavuselt võistluselt noppis Vaarma ühe minuti võistlusel hõbeda, 5000 meetris pronksi ning 1000 meetris kulla. Kuigi Vaarma võistleb veteranide vanusegrupis, siis on tema sõiduajad ka kergkaalu üldarvestuses väga tihti esikuuikusse mahtunud.
Milliseid medaleid ta aga enda jaoks kõige tähtsamaks peab? „Need on nii erinevad. Esimene kord ma enam ei oodanudki, aga tuli (võit – J.J ) ikkagi. Teisel korral läksin teadlikult võitma ja olin hästi valmistunud,“ möönis ta, suutmata otsustada, millist medalit ta enda jaoks kõige kallimaks peab.
Perekond kui tugisammas
Vaarma tunnistas, et tema medalid kuuluvad umbes 90% perele, eelkõige abikaasale, kellega on ta nüüdseks abielus
„Mõtled, et miks ma seda teen? Ja siis kustub kogu halb emotsioon tänu heale tulemusele.“
peab elus ääretult tähtsaks prioriteetide seadmist.
olnud juba 17 aastat. „Mina olen kogu aeg kuskil ära, aga abikaasa saab palju kodus olla. Mina olen see lilleke, kes tuleb koju ja ütleb, et mul on vaja nüüd trenni minna,“ rääkis Vaarma kaaslase tohutust toest.
Samuti sedastas ta, et ühildab palju trennidest laste omadega, et aega võimalikult optimaalselt ära kasutada.
Vaarma treenib tõepoolest poolprofessionaalse sportlase kohta palju.
Ta on kaitseväe B-kategooria sportlane, mis tähendab, et võiks nädalas tööajast treeningutele pühendada kümme tundi. Enamasti treenib Vaarma tööajast aga umbes neli tundi nädalas.
Ülejäänud treeningtunnid saab ta kirja õhtuti. Nädalavahetustel on Vaarmal enamasti üks puhkepäev ning teisel päeval pikem mahutreening. Lisaks kasutab ta alati välislähetustes olles õhtust vaba aega pikemateks treeninguteks.
Vorm saab alguse unest
Kvaliteetne toitumine on Vaarma jaoks väga oluline. Vaarma ütles, et kuigi enda arvates toitub ta päris hästi, siis sügisel antud vereproovi kolesterooli näitaja oli 7,5 ehk 2,5 punkti kõrgem normaalmäärast.
Tänu sellele sattus ta toitumisnõustaja vastuvõtule ning on teinud toitumises olulisi muutusi. Esikohal on kiudainete suurem tarbimine ning toidukordade ajastus treeningaegadega. Loomulikult sööb ta mõnikord hamburgerit ja tüki kooki, kuid seda ei juhtu iga päev.
Une puhul Vaarma samuti järeleandmisi ei tee. „See on ülimalt oluline, et lähen iga päev umbes üheksa ajal magama ja püüan saada seitse-kaheksa tundi und. Kui ma ei maga, siis olengi
üsna pahur ja torssis,“ märkis mitmekordne sisesõudmise maailmameister.
Usutluses soovis Vaarma edasi anda uskumust, et iga inimene, sealhulgas kaitseväelane, peaks tahtma iseenda füüsist arendada ja paremaks saada, sest see aitab kaasa mistahes muu asjaga tegeledes.
Kuigi tema elutempo on tohutult kiire ning tegevusi on palju, siis ei teinud ta saladust, et ka temal on niinimetatud laisku päevi. „Muidugi on! Me ei ole robotid. Me ju tahame alati näidata, et suudame kõike, aga keegi tegelikult ei näita kuskil sotsiaalmeedias, et tal on paha olla.“
Siiski rääkis ta, et tema laisad päevad on pigem planeeritud. „Tean, millal mul pole vaja enam pingutada, ja siis võtangi vaba päeva, et paremini taastuda.“
Liiati pole tema laiskus selline, kus ta veedaks kogu päeva voodis. Näiteks on Vaarma üks kõrvaltegevustest perega kodutalus kartuli kasvatamine. „Minu n-ö põgenemine on kanadega toimetamine või põllu rohimine. Selline füüsiline töö taastab kõige paremini,“ selgitas Vaarma maatööd kui tema jaoks omamoodi meditatiivset tegevust. Tegelikult võiks Vaarmast kirjutada terve lühikese tervisesportlase raamatu. Näiteks on ta sõitnud läbi ühel aastal kõik Eesti pikamaasuusatamise võistlussarja Estoloppeti maratonid ning võtnud edukalt osa paljudest teistest aladest. Veel usub Vaarma, et tema järgmiseks suureks kireks võiks saada nüüdseks väga populaarseks saanud Crossfit.
Siinkohal tõmbame aga loole joone alla ja jätame teid ühe proua majori mõttega, et inimesed ikka sõudeergomeetrile, jõusaali, suusarajale või kuhu iganes mujale kokku kutsuda: „Treening pole kohustus, vaid privileeg. Terves kehas terve vaim!“
