Sõdur 5/26

EESTI SÕJANDUSAJAKIRI AASTAST 1919

NR 5 (151) 2026

Tipptasemel relvastus seab suurtükiväele suure vastutuse lk 6–25

Venemaa on hakanud Ukraina sõjas pinda kaotama lk 34–45

Hind 3 € ISSN 1406-3379

Ründavate küber­ operatsioonide põhimõtted lk 46–51

Kuidas Läti kolm aastat maailmasõja rindejoonel elas lk 58–65

Sisukord

sisukord 4 Lühiuudised

6

6 Suurtükiväerügemendi ülema intervjuu ja rügemendi tutvustus 18 Liikursuurtükid K9 ja CAESAR, raketiheitjad HIMARS ja Chunmoo 26 Kaitseväe uus visuaalne identiteet 28 Heidutus ja Balti kaitsevöönd 32 Kohalike tugev kaasabi kaitsevööndi rajamisel 36 Ukraina sõja vahekokkuvõte 46 Ründavate küberoperatsioonide põhimõtted, 1. osa

Foto: Mairon Leier

52 Eesti meeskond katsetas õppusel REPMUS mehitamata meresüsteeme 58 Pooleks rebitud Läti esimeses ilmasõjas 66 Uued raamatud

26 Foto: Leevi Lillemäe / ERR

58 Foto: Scapix

Ajakiri Sõdur on tellitav ExpressPosti tellimiskeskkonnas https://tellimine.ee/est/sodur.

42

Väljaandja küberväejuhatuse strateegilise kommunikatsiooni keskus Toimetus Juhkentali 58, Tallinn 15007 sodur@mil.ee Peatoimetaja Heiki Suurkask heiki.suurkask@mil.ee / 717 2432 Keeletoimetaja Diina Kazakova Kujundaja lvo Sokka Trükitud Joon trükikojas Kaanefoto Rasmus Allik ISSN 1406-3379

Samuti saab ajakirja tellida Omniva postkontoris, postipunktis või kirjakandja vahendusel.

Tellimishind: 12 kuud 16,30 eurot.

SÕDUR oktoober 2026 3

Foto: Jan-Kristjan Tamm

Uudised

1. jalaväebrigaadi tegevväelased täiustasid oma sõdurioskusi Lõppes diviisi 1. jalaväebrigaadi tegev­väelaste täiendväljaõppe nä­ dal, mille jooksul pea 150 kaitseväe­ last brigaadi eri allüksustest täiendas oma sõduri baasoskusi. «Tuletasime meelde praktilisi oskusi, mida me ise sõdureid õpetades ja juhtides ei ole ammu praktiseerinud, võtsime juurde ka mõned uued oskused, mille olulisust on meile näidanud Venemaa täiemahuline agressioon Ukrainas,» ütles 1. jalaväebrigaadi ülem kolonel Tarmo Kundla. Viie päeva jooksul tuletati meelde näiteks taktikalise esmaabi andmist ja kannatanu evakueerimist, tegut­ semist miiniväljale sattumisel ning püstikaeviku rajamist. Droonivasta­ ses õppeblokis harjutati mehitamata õhusõidukite hävitamist simulaatoril, soojusjälje minimeerimise võtteid ning tegutsemist vahetu drooni­ ohu korral. Üks põhiteemasid oli ka taktikaliste laskeoskuste arendami­ ne. Väljaõppest võttis osa pea 150 tegevväelast diviisi 1. jalaväebrigaadi staabist ja brigaadi allüksustest.

K9 relvasüsteemi kasutajaklubi liikmesriigid kohtusid esimest korda Eestis 2.–4. septembrini toimus Tartus Hanwha Aerospace K9 relvasüstee­ mi kasutajaklubi iga-aastane koh­ tumine, mille eesmärk oli arutada praktilisi kogemusi liikursuurtüki hooldusest, taktikalisest kasutami­ sest ning laskemoona arendusest. Esimest korda Eestis toimunud kohtumise kahel esimesel päeval Tartus Eesti Rahva Muuseumis ning Kaitseväe Akadeemias arutleti nii esitluste kui ka töögruppide vormis relvasüsteemi kasutajakogemuste ja võimalike tulevikulahenduste üle. Kohtumise kolmandal päeval külastati Tapa sõjaväelinnakut, kus toimusid mitmesugused demonst­ ratsioonid.

4 oktoober 2026 SÕDUR

Kaitseväe õigusvahemees kohtus Tapal naisajateenijatega Kaitseväe õigusvahemees Kristiina Val­ gi-Kopti kohtus Tapa linnaku üksustes teenivate naisajateenijatega, et rääkida nende teenistusest, edusammudest ning kaardistada võimalikud kitsaskohad. «Sellised kohtumised, kus osalevadki ainult naissoost ajateenijad, on uus for­ maat. Tundub, et see töötab väga hästi ning neiud julgevad avatult rääkida oma teenistuse eri aspektidest ja eripäradest, mis aitab meil parimal viisil selgitada välja nii edusammud kui ka valdkonnad,

kus saame midagi paremaks muuta,» rääkis kohtumisest õigusvahemees Valgi-Kopti. Õigusvahemehe tõdemusel saavad neiud ajateenistuses hästi hakkama ning kohati aitavad nende sihikindlus ja kesk­ misest suurem motivatsioon saavutada meessoost relvavendadest isegi pare­ maid tulemusi. Kokku omandab riigi­ kaitseoskusi ajateenistuses erinevates kaitseväe struktuuriüksustes 38 naist, neist 15 teenivad 1. jalaväebrigaadis.

Uudised Foto: kaitsevägi

Scoutspataljon harjutas õppusel Jörmungandr tehnoloogiliste uuenduste rakendamist linnalahingus Tartus toimus Kaitseväe Akadeemia väekaitseõppus

L

Foto: kaitsevägi

Foto: Jan-Christofer Sarapik / kaitsevägi

ätis Skrunda harjutusväljal lõppes Scoutspataljoni õppuse Jörmungandr aktiivsete lahingute etapp. Tänavusel õppusel keskenduti tehnoloogiliste uuenduste integreerimisele lahingutegevusse, et säilitada üksuse lahinguvõime. Scoutspataljoni ülem kolonelleitnant Madis Koosa sõnul on õppuse üks tähtsamaid eesmärke õpetada kõigile õppusel osalejatele, kuidas rakendada tehnilisi vahendeid modernse lahinguvälja ohtude minimeerimiseks. Õppuse Jörmungandr esimestel päevadel keskenduti jao- ja rühmataseme tegevustele, millele järgnesid erinevad situatsiooniharjutused. Õppus kulmineerus kolmepäevase kompaniigrupi taseme lahingutegevusega, kus kõik pataljoni manööverüksused said harjutada nii kaitsvaid kui ka ründavaid tegevusi.

Tartus Kaitseväe Akadeemia ta­ ristute lähedal toimus 5. oktoobril väekaitseõppus koos politsei- ja piirivalveameti ja kiirabi üksustega, et harjutada valmisolekut hübriidoh­ tudeks. Erinevad tegevused leidsid aset nii öisel kui ka päevasel ajal Kaitseväe Akadeemia kolme taristu – Riia 12, Raatuse 110 ja Ringtee 19 – terri­ tooriumitel ja lähiümbruses, mistõt­ tu võis piirkonnas näha tegutsemas tavapärasest rohkem relvastatud kaitseväelasi, politsei- või meediku­ vormis teenistujaid või tsiviilriietes isikuid, kes on märgistatud vastavate eraldusmärkidega. Harjutuste käigus kasutati ka paukpadruneid ning teisi imitatsioonivahendeid. Õppuse eesmärk oli hinnata Kaitseväe Akadeemia valmisolekut hübriidohtudeks ja tegutsemist kriisi­olukorras, kui vahetu sõjali­ ne oht riigile puudub. Realistliku olukorra kujundamiseks korraldati tegevusi partnerasutuste ja mänguli­ se vastutegevusega.

Kaitseväe keskpolügoonil toimunud õnnetuses sai viga viis kaitseväelast Kaitseväe keskpolügoonil juhtus 7. septembril 120 mm miini­pilduja moona õppelaskmiste käigus õnne­ tus, kus sai kannatada viis Scouts­ pataljoni tegevväelast. «120 mm miinipilduja moona õppelaskmisel tekkis relva sees ülerõhk, mis põhjustas relvaraua purunemise. Relva lähedal olnud viis tegevväelast said vigastada. Üks neist raskemalt,» ütles Scouts­ pataljoni ülem kolonelleitnant Madis Koosa. Kaitsevägi soovib kannatanutele kiiret paranemist.

SÕDUR oktoober 2026 5

Fookus

Suurtükiväerüge­ mendi ülem kolonel Marko Tomentšuk. Foto: Mairon Leier / kaitsevägi

Tipptasem suurtüki

6 oktoober 2026 SÕDUR

Fookus

Suurtükiväge on peetud äärmiselt tehniliseks väeliigiks, mille otsustav mõju kajastub ka tänapäeva lahingukolletes üle maailma.

mel relvastus annab iväele suurema vastutuse Heiki Suurkask peatoimetaja

E

esti diviisi koosseisu kuuluva suurtükiväerügemendi alla koonduvad kogu diviisi tasandi tuletoetusvõimed, sealhulgas viimastel aastatel soetatud liikursuurtükid, raketisuurtükivägi ning varitsev õhuründemoon. Ajakirja Sõdur küsimustele vastas suurtükiväerügemendi ülem kolonel Marko Tomentšuk. Suurtükiväepataljonist sai 2025. aastal suurtükiväerügement. Milliseid muudatusi see kaasa tõi?

Suurtükiväepataljoni muutumine rügemendiks ei olnud pelgalt organisatsiooniline ümbernimetamine, vaid tulenes diviisi suurtükiväe kiirest arengust ja ülesannete mahu kasvust. Eesti kaitsevägi on viimastel aastatel hankinud ning hangib ka edaspidi uusi tuletoetus- ja süvalöögivõimeid, alates liikursuurtükkidest K9 ja CAESAR ning raketisuurtükiväe relvasüsteemidest HIMARS ja Chunmoo kuni varitseva õhuründemoonani. Tänapäeva julgeolekuolukorras on oluline teha võimearenduses läbimõeldud otsuseid ning tagada, et soetatud relvasüsteemid jõuaksid võimalikult kiiresti üksustesse ja oleksid seal tõhusalt kasutatavad. Rügemendi üks olulisimaid ülesandeid on anda kaitseväe juhtkonnale ja riigi kaitseinvesteeringute keskusele erialast nõu suurtükiväe relvasüsteemide ja laskemoona valikul ning korraldada

Marko Tomentšuk Kolonel alates 2025. aastast. Kaitseväes teeninud ala­ tes 1997. aastast, mil ta läbis ajateenistuse Viru jalaväe­ pataljonis. Ajateenistuse käigus omandas ta jalaväe eriala ning reservi arvati ta reservrühma­ ülemana. Suurtükiväe erialase ettevalmistuse on ta saanud Soome suurtükiväekoolis. Oma teenistuse käigus on läbinud kõik juhtimistasandid alates rühmaülemast, patareija pataljoniülemast kuni rüge­ mendiülemani. Enne rügemendi ülemaks saamist kogus teenis­ tuskogemust kaitseliidu pea­ staabis ning täiendas end Balti kaitsekolledžis. Rügemendi­ülem alates 1. augustist 2025. Autasustatud kaitseväe teenetemärgiga kaitsealaste teenete eest, kaitseliidu Val­ geristi II klassi teenetemärgi ja kaitseväe teeneteristiga eesku­ juliku teenistuse eest, kaitseväe pikaajalise teenistuse medali ja maaväe ohvitseri Kuldristiga.

suurtükiväe erialast väljaõpet nende võimete kasutuselevõtuks. Selleks on kaitseväe suurtükiväe spetsialistid koondatud rügemendiülema tsentraalse juhtimise alla. See võimaldab võimearenduse ja väljaõppega seotud tegevusi kavandada ning ellu viia terviklikult, kaasates suurtükiväe parimaid spetsialiste. Samuti vastutab suurtükiväerügement diviisi

suurtükiväepataljonide lahinguvalmiduse eest. Nimelt kuulub diviisi sõjaaja koosseisu kolm suurtüki­pataljoni: 101. liikursuurtükipataljon, 102. liikursuurtükipataljon ning 103. süvatulepataljon. Ka seda ülesannet on tsentraalse juhtimise kaudu võimalik senisest ühtsemalt ja tõhusamalt korraldada. Seega on rügemendi loomise eesmärk tagada suurtükiväe terviklik ja süsteemne areng kaitseväes, hõlmates kogu võimearenduse protsessi, alates vajaduspõhistest hangetest ja tõhusast väljaõppest kuni üksuste komplekteerimise ning lahinguvalmiduse saavutamiseni. Kaitseväe juhataja kontseptsioon on, et võimalik agressor peab olema purustatud juba enne meie piiri ületamist. Mulle tundub, et selles on suur osa just kaudtulevõimel. Milliseid kohustusi seab kaitseväe juhataja kontseptsioon suurtüki­ väele seab?

Kaitseväe juhataja kontseptsioon seab suurtükiväele selge ülesande: peame olema valmis mõjutama vastast võimalikult varakult ja võimalikult suures sügavuses, enne kui ta jõuab meie üksustega vahetusse kontakti. See tähendab, et lisaks tavapärasele lähituletoetusele suureneb suurtükiväe roll vastase sügavuses paiknevate oluliste sihtmärkide mõjutamisel. Selle ülesande täitmisel ei piisa aga üksnes suure laskekaugusega relvasüsteemidest. Relvasüsteemi maksimaalne laskekaugus ei tähenda

SÕDUR oktoober 2026 7

Fookus

automaatselt, et meil on võime sellel kaugusel vastast tõhusalt mõjutada. Selleks peab toimima kogu ahel sihtmärgi avastamisest ja tuvastamisest kuni otsustamise ning mõjutamiseni. Seetõttu peavad koos kaudtulevahenditega arenema ka meie luure- ja seirevõime, mehitamata süsteemid, side- ja juhtimislahendused ning protsessid, mis võimaldavad informatsiooni kiiresti tuleüksusteni viia. Samavõrd oluline on suurtükiväeüksuste liikuvus ja ellujäämisvõime. Tänapäeva lahinguväljal, kus vastane kasutab laialdaselt droone ja erinevaid sensoreid ning suudab kiiresti vastutuld anda, peab tuleüksus suutma tegutseda hajutatult, täita tuleülesande kiiresti ja seejärel positsiooni vahetada. Samuti on eluliselt tähtis tulepositsioonide varjamine ja kindlustamine.

Koos kaudtulevahenditega peavad arenema ka meie luure- ja seirevõime, mehitamata süsteemid, side- ja juhtimislahendused. Seega ei tähenda kaitseväe juhataja kontseptsioon suurtükiväe jaoks üksnes vajadust lasta kaugemale. Meie ülesanne on arendada terviklikku tuletoetus- ja süvalöögivõimet, kus relvasüsteemid, laskemoon, sihtmärgistamine, juhtimine, väljaõpe ja koostöö teiste kaitseväe üksuste ning liitlastega moodustavad ühe toimiva terviku. 2020. aastast on meil K9-d, 2025. aastast CAESAR-id ja HIMARS-id ning tellimisel on Chunmoo mit­ mikraketiheitjad. Kas me võime oma suurtükiväe relvastusega juba rahul olla?

Julgen väita, et Eesti diviis ei pea oma suurtükiväe võimet kindlasti häbenema. Meil on kasutusel väga moodsad ja võimekad relvasüsteemid ning ka nende süsteemide hulk, mille Eesti riik on oma kaitsjatele hankinud või hankimas, on meie riigi suurust arvestades muljetavaldav. K9, CAESAR, HIMARS, erisugused varitseva õhuründe platvormid ja tulevikus lisanduv Chunmoo annavad meile eri

8 oktoober 2026 SÕDUR

Lahinglaskmised liikursuurtükkidest K9 Kõu 24. mail 2026.

ulatuse ja otstarbega tulevahendid, mis võimaldavad mõjutada vastast nii taktikalises kui ka operatsioonilises sügavuses. Samas ei tähenda moodsate relvasüsteemide olemasolu seda, et suurtükiväe arendamisega võib nüüd rahule jääda. Relvasüsteem on ainult üks osa terviklikust võimest. Selle kõrval peavad arenema laskemoonavarud, sihtmärgistamine, juhtimis- ja sidesüsteemid, logistika, hooldus ning eelkõige inimesed, kes neid süsteeme kasutavad. Seega võime tehtud otsuste ja saavutatud tasemega rahul olla, kuid loorberitele puhkama jääda ei saa. Suurtükiväe arendamine on pidev protsess ning meie ülesanne on

tagada, et hangitud relvasüsteemide potentsiaal oleks täielikult ära kasutatud ja vastaks ka tulevikus meie kaitse vajadustele. Hiljuti toimus Eestis liikursuurtükki­ de K9 kasutajariikide konverents. Kas siit võib järeldada, et meie ja teised kasutajad oleme nende suurtükkidega rahul või kõlas ka kriitikat?

Pean tunnistama, et ajal, mil liikursuurtükkide hankimine Eestis päevakorda tuli ja ma ise selles protsessis osalesin, olin K9 relvasüsteemi suhtes üsna skeptiline. Mulle tundus see tehniliselt keeruka süsteemina ning muret tegi see, kas ja kui hästi suudame selle

Fookus

tilisi kogemusi, tuua välja kitsaskohti ning otsida ühiselt võimalusi süsteemi, selle kasutamise ja väljaõppe edasiseks arendamiseks. Ükski relvasüsteem ei ole täiuslik ning kasutajate tagasiside ja kogemuste vahetamine aitabki seda aja jooksul paremaks muuta. Räägime nüüd ajateenijate väljaõp­ pest. Kuidas see suurtükiväes kujundatud on ja kuidas see areneb?

Foto: Marina Loštšina / kaitsevägi

kasutamise ajateenijatele ajateenistuse jooksul selgeks õpetada. Praeguse kogemuse põhjal tuleb mul tunnistada, et see kartus ei olnud põhjendatud. Kuue aasta jooksul, mil me neid relvasüsteeme kasutanud oleme, täheldasime, et ajateenijad suudavad K9 kasutamise ajateenistuse jooksul väga heal tasemel omandada. Veelgi olulisem on see, et reservõppekogunemisele naastes suudavad nad relvasüsteemi jätkuvalt oskuslikult kasutada. Praktikas piisab suhteliselt lühikesest meeldetuletus­ õppest, et meeskonnad oleksid taas võimelised relvasüsteemiga tegutsema ja oma sõjaaja ülesandeid täitma. Minu jaoks on see üks tugevamaid kinnitusi, et K9 oli Eesti jaoks õige valik.

Ükski relvasüsteem ei ole täiuslik ning kasutajate tagasiside ja kogemuste vahetamine aitabki seda aja jooksul paremaks muuta. Ka K9 kasutajariikide konverents näitas, kui väärtuslik on sama relvasüsteemi kasutavate riikide vaheline koostöö. Selliste kohtumiste eesmärk ei ole üksnes kinnitada, et ollakse relvasüsteemiga rahul, vaid jagada prak-

Nii nagu kaitsevägi tervikuna, läheb ka suurtükivägi üle uuele ajateenijate väljaõppesüsteemile, mille kohaselt hakkavad kõik ajateenijad teenima kaksteist kuud. Suurtükiväe jaoks annab pikem teenistusaeg võimaluse muuta väljaõpe senisest terviklikumaks ning pöörata rohkem tähelepanu üksuste kokkutöötamisele. Esimese kuue kuu jooksul on eesmärk õpetada ajateenijast välja sõdur, kes valdab oma eriala ja relvasüsteemi ning on valmis tegutsema oma sõjaaja üksuse koosseisus. See ei tähenda veel väljaõppe lõppu, kuid selleks hetkeks peab sõdur olema saavutanud taseme, mis võimaldab tal vähemasti oma põhi­ülesandeid lahinguväljal täita. Teenistuse teises pooles keskendutakse järjest enam allüksuse väljaõppele ja kokkutöötamisele. Kui esimeses etapis on suurem rõhk üksiksõduri ja meeskonna oskustel, siis edasi liigume järjest keerukamate allüksuse tasandi ülesannete juurde. Eesmärk on, et ajateenistuse lõpuks ei oleks meil lihtsalt hulk hästi väljaõpetatud sõdureid, vaid kokkuharjutatud sõjaaja üksus, mille liikmed teavad oma ülesandeid, valdavad relvasüsteeme ning oskavad ühtse meeskonnana tegutseda. Just see ongi pikema ajateenistuse suurim väärtus suurtükiväe jaoks – meil tekib rohkem aega mitte ainult relvasüsteemide kasutamise õpetamiseks, vaid eelkõige selleks, et õpetada üksus tervikuna sõdima. Meil on nüüd uued relvad ja veel eriti Lõuna-Korea relvad. Kas laskemoona kättesaadavusega on probleeme? Kas me saame kätte seda laskemoona, mida meil tegelikult vaja on?

Laskemoona kättesaadavus on tänapäeva julgeolekuolukorras kindlasti keerulisem ja sellega tuleb pidevalt tegeleda. Ukraina sõda on oluliselt

SÕDUR oktoober 2026 9

Fookus

suurendanud nõudlust nii suurtükiväe laskemoona kui ka rakettide järele ning see on omakorda pannud surve alla tootmisvõimsused ja pikendanud tarneaegu. Seetõttu ei ole laskemoona hankimine enam üksnes relvasüsteemi soetamisele järgnev tegevus, vaid see peab olema võimearenduse lahutamatu osa. Meile on oluline ka see, et uute relvasüsteemide kasutuselevõtt ei tekitaks põhjendamatut sõltuvust ühest tarnijast. Võimaluse korral peame kasutama erinevaid tarnekanaleid ning võtma kasutusele laskemoona, mis vastab meie relvasüsteemide nõuetele ja võimaldab täita meile seatud ülesandeid. Küsimus ei ole seejuures ainult laskemoona koguses. Erinevate sihtmärkide ja ülesannete jaoks on vaja erisuguste omadustega laskemoona ning seetõttu peame laskemoona valikul lähtuma eelkõige sellest, millist mõju me lahinguväljal saavutada soovime. Loomulikult tuleb arvestada ka sellega, et Eesti maksumaksja raha ei ole piiramatu. Me peame kasutama igat kaitsekulutusteks eraldatud eurot võimalikult targalt. Eesmärk ei ole lihtsalt palju laskemoona kokku osta, vaid hankida sellist laskemoona ja sellises koguses, mida meil oma sõjaaja ülesannete täitmiseks tegelikult vaja on. See tähendab pidevat tasakaalu koguse, kvaliteedi, hinna ja tarnekindluse vahel. Seetõttu on laskemoona puhul oluline pikaajaline vaade. Relvasüsteemi hankides peame juba algusest peale mõtlema selle laskemoonale, väljaõppevajadusele ja tarnekindlusele kogu süsteemi kasutusaja jooksul. Nii saame olla kindlad, et moodne relvasüsteem ei ole meil lihtsalt olemas, vaid saame seda vajaduse korral ka reaalselt kasutada. Kui rahul on kaitsevägi praegu oma harjutusväljade ja lahinglaskmiste tingimustega?

Tuleb arvestada, et Eesti on geograafiliselt väike riik ning meie võimalused harjutusväljade pidevaks laiendamiseks või uute alade loomiseks on paratamatult piiratud. Suurtükiväelasena sooviks loomulikult alati suuremaid alasid ja rohkem võimalusi, eriti arvestades meie relvasüsteemide arengut, kuid siin tuleb olla realistlik.

10 oktoober 2026 SÕDUR

Relvasüsteemi hankides peame juba algusest peale mõtlema selle laskemoonale, väljaõppevajadusele ja tarnekindlusele kogu süsteemi kasutusaja jooksul. Praegu on meie käsutuses kaitseväe keskpolügoon, võimalused harjutada Viivikonna piirkonnas ning mõnede õppuste raames ka merele laskmise võimalus. Nende võimaluste kombineerimisel suudame korraldada ajateenijate ja reservväelaste väljaõppeks

vajalikud laskmised ning saavutada väljaõppele seatud eesmärgid. Suurem küsimus on pigem harjutusväljade järjest kasvav koormus. Kaitseväe üksuste väljaõppe maht ja intensiivsus on kasvanud ning samu alasid vajavad korraga paljud üksused. See nõuab väga head planeerimist ja koordineerimist, et olemasolevaid võimalusi tõhusamalt kasutada. Loomulikult annaksid suuremad ja mitmekesisemad harjutusalad meile lisavõimalusi, kuid praegustes tingimustes suudame siiski vajaliku väljaõppe korraldada. Meie ülesanne on kasutada olemasolevaid harjutusvõimalusi niivõrd hästi, et nii ajateenijad kui ka reservväelased saaksid oma sõjaaja ülesannete täitmiseks vajaliku väljaõppe. Mida Ukraina sõda on meile õpetanud?

Fookus Planeerimistegevus suurtükiväerügemendi patrull­ rännaku eel 28. aprillil 2026. Foto: Triinu Liis Mullaste / kaitsevägi

Ma ei ütleks, et Ukraina sõda on meile kõiges midagi täiesti uut õpetanud. Pigem on see kinnitanud mitmeid põhimõtteid, millest oleme oma riigikaitse ja suurtükiväe arendamisel juba varem lähtunud. Küll aga annab Ukraina sõda meile pidevalt uusi praktilisi õpikogemusi selle kohta, milline on tänapäevane suure intensiivsusega lahinguväli ja kui kiiresti see muutub. Üks olulisimaid õpikogemusi on see, et suurtükivägi on jätkuvalt lahinguväljal väga oluline mõjutamisvahend. Samas ei piisa ainult heast ja kaugele laskvast relvasüsteemist. Peame olema suutelised vastase kiiresti avastama, saadud sihtmärgiinfot operatiivselt töötlema ja edastama selleks, et soovitud kaudtule mõju võimalikult kiirelt sihtmärki toimetada. Mida kiiremini ja paremini toimib kogu ahel sensorist mõjutajani, seda tõhusamalt suudame oma relvasüsteemide võimalusi ära kasutada. Ukraina sõda on väga selgelt näidanud ka jätkusuutlikkuse tähtsust. Suure intensiivsusega konfliktis ei määra edu ainult relvasüsteemide tehnilised näitajad. Sama olulised on laskemoona ja varustuse olemasolu, toimiv logistika ja hooldus, väljaõpetatud inimesed ning võime hoida üksusi lahinguvõimelisena pikema aja jooksul. Kõige olulisem õpikogemus on aga ehk kohanemisvõime. Tänapäeva lahinguväli muutub erakordselt kiiresti. Vastane õpib ja kohandab oma tegevust ning tehnoloogia areneb pidevalt. See tähendab, et ka meie ei saa jääda kinni ühte kindlasse tegutsemisviisi. Peame Ukraina kogemust järjepidevalt analüüsima ning olema valmis selle põhjal muutma oma väljaõpet, taktikat ja tehnilisi lahendusi. Minu kui suurtükiväerügemendi ülema ülesanne on teha kõik selleks, et need tuvastatud õpikogemused saaks meie suurtükivõimearenduses rakendatud. Soome on meie väga suur toetaja olnud ja tema abil on suurtükivägi üldse Eestis käima saadud. Aga kuidas me praegust rahvusvahelist koostööd hindame?

Eestlased lasid esimest korda mitmikraketiheitjast HIMARS juulis 2025. Foto: Maria Tammeaid / kaitsevägi

Soome rolli Eesti suurtükiväe arengus on raske üle hinnata. Soomlased olid need, kes aitasid meil omal ajal suurtükiväe üles ehitada, jagades meiega nii oma teadmisi, kogemusi kui ka

SÕDUR oktoober 2026 11

Fookus

väljaõppe põhimõtteid. See pani väga olulise aluse sellele, kus Eesti suurtükivägi praegu on. Nüüd on meie koostöö jõudnud järgmisse etappi. Kasutame ja hangime mitmeid samu või sarnaseid relvasüsteeme ning see loob järjest rohkem võimalusi teha koostööd nii väljaõppe, relvasüsteemide kasutamise kui ka võimearenduse valdkonnas. Ühised süsteemid tähendavad ka seda, et meil on järjest rohkem ühiseid teemasid, milles kogemusi vahetada ja üksteiselt õppida.

Hea rahvusvahelise koostöö tunnus – me ei ole enam ainult teadmiste vastuvõtjad, vaid suudame ka ise oma partneritele väärtust pakkuda. Mul on eriti hea meel selle üle, kuidas meie suhe Soome suurtükiväega on aastate jooksul muutunud. Kui Eesti suurtükiväe algaastatel vaatasime soomlaste poole mõnes mõttes nagu vanemate vendade poole, kellelt meil oli väga palju õppida, siis nüüdseks on sellest kujunenud märksa võrdsem partnerlus. Meil on endiselt palju, mida Soome pikaajalisest kogemusest õppida, kuid samal ajal tunnevad ka Soome kolleegid üha enam huvi meie kogemuste vastu. Viimastel kohtumistel oleme olnud juba olukorras, kus ka meil on olnud neile teadmisi ja kogemusi edasi anda. See ongi minu arvates hea rahvusvahelise koostöö tunnus – me ei ole enam ainult teadmiste vastuvõtjad, vaid suudame ka ise oma partneritele väärtust pakkuda. Sama põhimõte kehtib laiemalt koostöös teiste liitlaste ja samu relvasüsteeme kasutavate riikidega: mida rohkem suudame kogemusi vahetada, koos harjutada ja üksteiselt õppida, seda tugevam on meie ühine kaitsevõime. Kui nüüd vaadata üle Peipsi, siis Luugas asub Venemaal raketibri­ gaad oma Iskanderi rakettidega. Eestil ei ole Venemaale ballistilisi rakette vastu panna, aga kas meil on midagi ka Vene raketiväest õppida?

12 oktoober 2026 SÕDUR

Liikursuurtüki CAESAR lahinglaskmised 17. juulil 2025. Foto: Rasmus Allik / kaitsevägi

Kui vaadata Ukraina sõja kogemust, siis tuleb tunnistada, et ballistilised raketid kujutavad endast väga tõsist ohtu. Venemaa on suutnud nende kasutamist jätkata ning oma raketivõimet säilitada ka olukorras, kus tema ligipääs mitmetele tehnoloogiatele ja komponentidele on sanktsioonidega piiratud. Ballistiliste rakettide tõrjumine on tehniliselt keeruline ning selleks sobivaid vahendeid on piiratud hulgal. Ukraina sõda on näidanud, et erisuguste õhuründevahenditega võitlemiseks tuleb üles ehitada kihiline õhukaitse, kus eri süsteemid täiendavad üksteist. Ballistiliste rakettide oht on mõjuv põhjus, miks peab ka Eesti jätkuvalt investeerima õhukaitsesse ning arendama võimet kaitsta nii oma

üksusi kui ka riigi toimimiseks olulisi objekte. Tulevikus on siin suur roll ka loodaval õhukaitsebrigaadil. Samas ei tähenda Venemaa raketivõime seda, et peaksime püüdma vastase iga relvasüsteemi üks ühele kopeerida. Me peame mõistma, kuidas vastane oma raketiväge kasutab, millist mõju ta sellega saavutada soovib ning kuidas vähendada selle mõju meie enda tegevusele. See tähendab lisaks õhukaitsele ka hajutatust, varjamist ja üksuste võimet jätkata oma ülesannete täitmist vastase kaugtule tingimustes. Seega on Venemaa raketiväe üks olulisimaid õppetunde meie jaoks see, et tänapäeva sõjas tuleb arendada nii võimet vastast kaugelt mõjutada kui ka võimet kaitsta enda üksusi ja krii-

Fookus

Ukraina kogemus näitab, kui tähtsaks on muutunud hea maskeerimine, hajutatus ning oskus hinnata, millal on mõistlik liikuda ja millal on ohutum jääda varjatuks. Drooniohu vastu ei ole ühte universaalset lahendust. Tehnilised vahendid, sealhulgas elektroonilise võitluse lahendused, moodustavad sellest ainult ühe osa. Sama oluline on üksuste taktika, väljaõpe ja oskus oma tegevust ohust lähtudes kohandada. Seetõttu peab droonivastase võitluse areng käima käsikäes meie enda taktika arenguga. Droonide ajastu tähendab suurtükiväe jaoks eelkõige seda, et peame pidevalt kohanema. Me peame suutma droone enda tegevuses ära kasutada, kuid samal ajal vähendama vastase droonide võimalust meid avastada ja mõjutada. See muudab nii meie taktikalist tegevust, väljaõpet kui ka suurtükiväe võimearendust tervikuna. Kuidas suurtükivägi Eestis edasi areneb?

Kolonel Tomentšuk koos soomlastelt saadud 105 mm haubitsaga H61-37, millest Eesti suurtükiväe taastamine alguse sai. Foto: Mairon Leier / kaitsevägi

tilisi võimeid vastase samasuguse mõjutamise eest. Mida droonide ajastu suurtükiväele kaasa toob?

Veel mõni aeg tagasi lähtusime suuresti arusaamast, et suurtükiväe üks peamisi ohte on vastase vastusuurtükiväe tegevus – pärast tuleülesande täitmist võib vastane meie positsiooni tuvastada ja seda omakorda suurtükitulega mõjutada. Ukraina sõja kogemus näitab aga, et droonide massiline kasutamine on lahinguvälja selles osas suuresti muutnud. Ka meiega oma kogemusi jaganud Ukraina ohvitserid on toonud esile, et droonidest tulenev oht on muutunud suurtükiväeüksuste jaoks üheks põhilisemaks probleemiks.

Droonide ajastu tähendab suurtükiväe jaoks eelkõige seda, et peame pidevalt kohanema.

See tähendab, et peame üle vaatama ka oma senised tegutsemispõhimõtted. Kui varem lähtusime suuresti põhimõttest, et pärast tuleülesande täitmist tuleb võimalikult kiiresti positsiooni vahetada, siis droonidega kaetud lahinguväljal võib ka liikumine ise üksuse paljastada.

Aus vastus on, et suurtükiväerügement on saanud enda kanda väga suure ülesande ning selle terviklik käivitamine nõuab meilt keskendumist, pühendumist ja aega. Järgmise kolme kuni viie aasta peamine eesmärk on panna uus struktuur sisuliselt toimima ning võtta täielikult kasutusele kõik need võimed, mille arendamine on meile ülesandeks antud. Kõik algab inimestest. Me peame leidma ja välja õpetama inimesed, suurendama nende teadmisi ja kogemusi ning moodustama neist üksused, mis suudavad neile määratud ülesandeid täita. Seejärel tuleb need üksused kokku harjutada ning viia nõutud lahinguvalmiduseni. Uute relvasüsteemide kasutuselevõtt on selle arengu oluline osa, kuid nagu kogu intervjuu jooksul oleme rääkinud, ei moodusta relvasüsteem üksi veel võimet – selle taga peavad olema väljaõpetatud inimesed ja toimiv organisatsioon. Kaugemas perspektiivis areng sellega ei lõpe. Riigikaitse arengukava 2035 kohaselt kasvavad suurtükiväele seatud ülesanded ja koos nendega peab arenema ka organisatsioon. Praeguse rügemendi ülesanne on luua selleks tugev alus ning olla valmis järgmisteks arenguetappideks.

SÕDUR oktoober 2026 13

Fookus

Suurtükiväegrupist rügemendiks 1998 – suurtükiväegrupi taasloomine 1999 – esimesed suurtükiväe­ laskmised Soomes 2004 – esimesed suurtükiväe­ laskmised Eesti pinnal (Viivikonna) 2009 – rahuaegse suurtükiväe­ grupi ümbernimetamine suurtükipataljoniks 2022 – üleminek liikursuur­ tükkidele K9 Kõu 2025 – suurtükirügemendi moodustamine Suurtükiväerügement (STVRüg) on diviisiülema vahetus allu­ vuses olev rahuaja suurtükiväe kompetentsikeskus, kus kor­ raldatakse suurtükiväe erialast väljaõpet nii tegevväelastele, ajateenijatele kui ka reservväe­ lastele. Rügemendi rahuaja ülesanded: • suurtükiväe võimearendusega seotud ülesannete täitmine; • diviisi sõjaaja suurtükiväe­ üksuste (101. liikursuurtükipataljoni, 102. liikursuurtükipataljoni, 103. süvatulepataljoni) väljaõpetamine ja lahinguval­ miduse tagamine; • diviisi staabi võimendamine õppustel. Rahuaja struktuur: • STVRüg juhtkond ja staap • tulejuhtimis- ja staabipatarei • 1. liikursuurtükipatarei (K9) • 2. liikursuurtükipatarei (K9) • 3. liikursuurtükipatarei (CAESAR) • raketisuurtükipatarei • mehitamata õhuründepatarei • tagalapatarei • Suurtükiväerügemendi ülem kolonel Marko Tomentšuk • Suurtükiväerügemendi veebel vanemveebel Virkko Parts

14 oktoober 2026 SÕDUR

Enam kui veerand Eesti suurtükiväe

Suurtükiväe taasloojad. Suurtükiväegrupi tulepatarei tegevväelased Soomes Karjala brigaadis 2000. aastal enne suurtükiväegrupi ajateenijate lahinglask­ mist 105 mm haubitsatest. Kaitseväe eri väeosadest komplekteeritud miini­ pilduja eriala ohvitserid ja allohvitserid moodustasid taasloodud suurtükiväe tuumiku. Esireas vasakult: vbl Rainis Reinvart, ltn Vello Eigi, n-vbl Kaljar Püss, n-ltn Mati Meedla, lpn Marko Tomentšuk, n-ltn Merlis Jusupov. Tagareas vasakult: n-vbl Ander Asberg, kdt Vahur Kütt, n-vbl Jüri Vissarionov. Foto: Marko Tomentšuki erakogu

1998 – uus algus Taasiseseisvunud Eesti suurtükiväe taastamine algas 1990. aastate lõpus peaaegu nullist. Aastatel 1997–1998 jõudsid Soomest Eestisse 105 mm haubitsad H61-37 koos vajaliku varustusega. Eesti Vabariigi valitsuse korralduse­ ga anti 13. märtsil 1998. aastal kaitse­ ministeeriumile ülesanne formeerida Põhja üksik-jalaväepataljon, mis alates 20. märtsist 1998 nimetati ümber suurtükiväegrupiks. Loodud üksuse

alaliseks paiknemiskohaks sai Lää­ ne-Viru maakonnas Tapa sõjaväelinnak. Taasloodud suurtükiväegrupi esimeseks ülemaks sai leitnant Rein Luhaväli. Esimesed suurtükiväe te­ gevväelased komplekteeriti kaitseväe eri väeosadest pärit ohvitseridest ja allohvitseridest, kellest paljudel oli va­ rasem kogemus miinipildujaüksustes. Valmis suurtükiväeorganisatsiooni ega väljaõpetatud suurtükiväelaste kaadrit ei olnud. Koos uue üksuse loomisega tuli hakata üles ehitama

Taasloodud suurtükiväe esimesed sammud. Esimese tulepatarei juhtrühma võitle­ jad suurtükiväegrupi esimese aastapäeva pidulikul rivistusel Tapal 1999. aastal. Rühmaülem lipnik Marko Tomentšuk ja rühmavanem seersant Andre Asberg. Foto on tehtud ajal, mil alles kujunesid inimesed, allüksused ja väljaõpe, millele hakati Eesti suurtükiväge uuesti üles ehitama. Foto: Marko Tomentšuki erakogu

Fookus

sajandit taasloomist ja arengut

Eesti tulejuhtimise vahekohtunikud valmistumas suurtükiväe lahinglaskmisteks Soomes Niinisalo polügoonil 2001. aastal. Tegevust jälgib suurtükiväegrupi esimene ülem leitnant Rein Luhaväli. Fotol on ka leitnant Kaarel Mäesalu, nooremleitnant Arbo Probal, lipnik Marko Tomentšuk – kõigist kolmest said hiljem suurtükiväepataljoni ülemad. Foto: Marko Tomentšuki erakogu väljaõpet, omandama suurtükiväe eri­ alaseid teadmisi ja protseduure ning valmistama ette inimesi, kes neid teadmisi järgmistele suurtükiväelas­ tele edasi annaksid.

Valmis suurtükiväge ei olnud, see tuli üles ehitada Suurtükiväe taasloomine tähendas enamat kui üksuse formeerimist ja relvastuse vastuvõtmist. Koos relva­ süsteemide kasutuselevõtuga tuli üles ehitada toimiv suurtükiväeorganisat­ sioon ning kujundada välja selleks vajalikud teadmised, oskused ja välja­ õpe – tulejuhtimisest ja tulepositsiooni tegevusest kuni side, topogeodeesia ja logistikani. Esimestel tegevväelastel tuli omandada uusi teadmisi ja prak­ tilisi kogemusi ning hakata neid edasi andma järgmistele suurtükiväelastele. Selles oli oluline roll koostööl Soome suurtükiväelastega, kelle toel pandi alus mitmele väljaõppevaldkonnale.

1999–2004 – esimestest laskmistest oma kogemuseni Suurtükiväe ülesehitamise kõrval tuli omandatud teadmised muuta prakti­ listeks oskusteks. Kuna Eestis puudus

toona suurtükiväe laskmisteks sobiv harjutusala, toimusid esimestel aas­ tatel laskmised Soomes. 1999. aastal osalesid Eesti suurtükiväelased seal esimestel laskmistel. Algaastatel ei olnud suurtükiväe ajateenijate seas veel väljaõpetatud tulejuhte. Seetõttu täitsid laskmistel tulejuhtide ülesandeid Eesti kadetid, kes õppisid sel ajal Soomes. Nii oli võimalik koos relvameeskondade väljaõppega arendada ka tulejuhti­ mist ning kasvatada järk-järgult oma erialast kogemust. Järgnenud aastatel muutus väl­ jaõpe järjest nõudlikumaks. 2000. aastal toimusid Soomes 105 mm

haubitsapatarei lahinglaskmised ning 2001. aasta laskmistel te­ gutsesid Eesti tulejuhid juba oma ülesannetes. Iga järgnev väljaõppe­ tsükkel kasvatas kogemust, mida sai kasutada järgmiste suurtükiväelaste ettevalmistamisel. Oluline verstapost oli 2004. aastal, kui esimesed kaitseväe sõjajärgsed suurtükiväe kaudtulelaskmised Eesti pinnal toimusid Viivikonna karjääris. Tegemist ei olnud toona veel kaitse­ väe polügooniga, vaid kaevanduse territooriumiga. Viivikonnas toimunud laskmised tähistasid tähtsat sam­ mu suurtükiväe väljaõppe Eestisse toomisel.

2009–2025 – kasvasid nii ülesanded kui vastutus 1. jaanuaril 2009 sai suurtükiväe­ grupist suurtükiväepataljon. Järg­ nevatel aastatel kasvasid väljaõppe maht, tehniline keerukus ja suurtüki­ väele pandud ülesanded. Uute relvasüsteemide lisandumine ei tähendanud üksnes uue tehnika kasutuselevõttu – selleks oli vaja ini­ mesi, väljaõpet, juhtimist, logistikat ning tervet toetavat struktuuri. 24. juulil 2025 sai pataljonist suur­ tükiväerügement. Rahuajal koondub rügementi kaitseväe suurtükiväe kompetents: siin arendatakse või­ meid, korraldatakse väljaõpet ning valmistatakse ette diviisi sõjaaja suurtükiväeüksusi.

Suurtükiväerügemendi (ja eelkäijate) ülemad 1998–2004 2004–2005 2005–2007 2007–2012 2012–2015 2015–2019 2019–2022 2022–2025 2025–

kpt Rein Luhaväli kpt Enno Mõts kpt Viktor Kalnitski mjr Vahur Kütt kol-ltn Kaarel Mäesalu kol-ltn Arbo Probal kol-ltn Marko Tomentšuk kol-ltn Allan Raidma kol Marko Tomentšuk

suurtükiväegrupi ülem suurtükiväegrupi ülem suurtükiväegrupi ülem suurtükipataljoni ülem suurtükipataljoni ülem suurtükipataljoni ülem suurtükipataljoni ülem suurtükipataljoni ülem suurtükiväerügemendi ülem

SÕDUR oktoober 2026 15

Fookus

1. suurtükiväebrigaad

1. suurtükiväegrupp

1917. aasta detsembris ilmus 1. Eesti jalaväe­ polgule käskkiri nr 251, milles on kirjas: «Kõik suurtükiväelased kõikidest Eesti polkudest ja Eesti tagavarapataljo­ nist eraldada ja üle viia esimesse Eesti jalaväe­ polku. 1. Eesti jalaväepol­ gu ülemal moodustada suurtükiväelastest eriline komando. Komando eesmärk – olla kaadriks Eesti suurtükiväe formee­ rimisel.» 16. jaanuaril 1918 sai alampolkovnik Andres Larka ülemkomiteelt ette­ kirjutise nr 62 asuda seal 1. Eesti suurtükiväebri­ gaadi ülema kohustesse ja alustada brigaadi formeerimist. 1. Eesti suurtükiväebri­ gaadi tegevus jagunes kaheks: 26.12.1917– 22.02.1918 ja 24.02.1918–05.03.1918. Esimesel perioodil lõpe­

Suurtükiväe loomise alguseks loetakse 13. (uue kalendri järgi 26.) detsemb­ rit 1917, kui 1. jalaväepolgu juures alustati suurtükiväe­ laste komando formeeri­ mist. 1. suurtükiväegrupi alguseks loetakse 3. (16.) jaanuarit 1918, kui ilmus Eesti diviisi ülema päeva­ käsk nr 18 1. Eesti suurtü­ kiväebrigaadi formeerimise kohta Haapsalus ning üksuse ülemaks määrati alampolkovnik Andres Larka. Väeosa tegevuse lõpetasid enamlased 22. veebruaril 1918 (ukj). Eesti sõjaväe suurtüki­ väebrigaadiks sai väeosa Eesti Vabariigi iseseisvuse väljakuulutamise järel 24. veebruaril 1918. Sellele järgnenud Saksa oku­ patsioonivõimude käsul likvideeriti brigaad demobi­ lisatsiooniga aprilli alguses. Uuesti formeeriti üksus suurtükiväepolguna sõjami­ nistri päevakäsuga nr 2 24. novembril, kui 21. novembrist 1918 määrati ametisse polgu­ ülema kohusetäitja kapten Hugo Kauler. Viimaselt ilmus ametisse määramise päeval esimene päevakäsk 1. suurtükiväepolgule ning algas üksuse formeerimine

16 oktoober 2026 SÕDUR

tas üksuse tegevuse Eesti tööliste ja sõjaväelaste täidesaatev komitee, teisel Saksa okupatsioo­ nivõimud. 1997/1998 kinkis Soome Vabariik Ees­ tile ühe pataljoni jagu suurtükiväerelvi H61-37 koos varustusega. Väeosa taasasutati kaitseväes Vabariigi Valitsuse otsu­ sega 20.03.1998 Tapal ja kandis esialgset nimetust suurtükiväegrupp. Nüüd on selle õiguspä­ rane järglane suurtüki­ väerügement.

Tallinnas. Polgu väljapata­ reid võitlesid vabadussõjas mõlemal rindel ning Lan­ desveeri sõjas. Sõjaministri 1. juuni 1920. aasta päevakäsuga nr 379 formeeriti polk 1. välja suurtükiväedivis­ joniks (alates 20. maist 1920), kuid 1. jaanuaril 1921 nimetati see taas 1. suurtükiväepolguks. 1922. aastal nimetati polk 1. välja suurtükiväerügemendiks. Suurtükiväe ülesehituse reorganiseerimise tõttu formeeriti rügemendist sõjaministri päevakäskude­ ga alates 15. märtsist 1924 1. diviisi suurtükivägi, mis koosnes 1. suurtükiväegru­ pist Narvas (moodustati 1. suurtükiväerügemendist) ja 2. suurtükiväegrupist Rakveres (moodustati kind­ luse suurtükiväe 1. grupist). Mõlemad olid iseseisva majandusega üksused. Alates 1928. aasta sõja­ väereformist oli 1. suur­ tükiväegrupp üks kahest suurtükiväe katteväeosast ehk A-tüüpi suurtükiväe­ grupist. 1940. aasta keva­ del määrati üks patarei 6. suurtükiväegrupi koosseisu. Nüüd on õiguspärane järglane 101. liikur­ suurtükiväepataljon.

Fookus

3. suurtükiväegrupp

5. suurtükiväegrupp

2. suurtükiväepolgu ja hili­ sema II diviisi suurtükiväe alguseks loeti 21. jaanuarit 1919, kui polgu ülemaks määrati kapten Herbert Brede. Sõjavägede ülem­ juhataja 25. jaanuari 1919 päevakäsuga nr 37 asuti formeerima 2. suurtükiväe­ polku. Polgu väljapatareid võitlesid vabadussõjas lõunarindel. Sõjaministri 1. juuni 1920. aasta päevakäsuga nr 379 formeeriti polk 2. välja suur­ tükiväedivisjoniks (alates 20. maist 1920), kuid 1. jaanuaril 1921 nimetati see taas 2. suurtükiväepolguks. 1922. aastal nimetati polk 2. välja suurtükiväerügemen­ diks. Suurtükiväe ülesehitu­ se reorganiseerimise tõttu formeeriti rügemendist sõjaministri päevakäskude­ ga alates 1924. aasta 15. märtsist 2. diviisi suur­ tükivägi. Viimane koosnes kahest suurtükiväegrupist, mis olid iseseisva majandusega üksused. 1. grupp, mis asus Tartu Ropka mõisas, nime­ tati 1925. aasta 5. oktoobril 3. suurtükiväegrupiks. Esi­ algu oli grupil kolm pata­ reid, millele lisandus 1928. aastal ka neljas. Reformi kohaselt viidi 1929. aastal

III diviisi suurtükiväe alguseks loeti 14. märtsi 1919, kui sõjavägede ülemjuhataja oma päeva­ käsuga käskis formeerida 3. raske välja suurtüki­ väedivisjoni. 16. märtsil 1919 määrati suurtükiväe valitsuse ülema päevakä­ suga ametisse divisjoni ülem. Samas tähistati 5. suurtükiväegrupis üksuse aastapäevana ka 29. jaanuarit kui grupi vanima patarei formeeri­ mise päeva 1919. aastal. Ülemjuhataja 5. aprilli 1919. aasta päevakäsuga nr 128 nimetati divisjon 3. suurtükiväepolguks. Polgu väljapatareid võitlesid vabadussõjas mõlemal rindel ning Lan­ desveeri sõjas. Sõjaministri 1. juuni 1920. aasta päevakäsuga nr 379 formeeriti polk 3. välja suurtükiväe­ divisjoniks (alates 20. maist 1920). 3. diviisi likvideerimisega likvi­ deeriti 22. veebruariks 1921 nii divisjon kui ka kindluse suurtükiväe 3. grupp. 1921. aasta juunis 3. diviis taastati ning 26. novembriks 1921 formeeriti 3. suurtükiväe­

kaks patareid Võrru. Hiljem asus 1. patarei Petseris ning 3. patarei Vana-Nursis. Viimane viidi 1. aprillil 1940 täies koosseisus üle samal ajal Tallinnas formeeritud 6. suurtükiväegruppi. Alates 1928. aasta sõja­ väereformist oli 3. suur­ tükiväegrupp üks kahest suurtükiväe katteväeosast ehk A-tüüpi suurtükiväeg­ rupist. Sõjaministri 19. juu­ ni 1928 käsukirjaga nr 246 määrati 3. suurtükiväegrupi asutamise kuupäevaks 8. jaanuar 1919, mis oli grupi vanima patarei asutamise ehk rindele saatmise päev. 1919. aasta märtsis ilmu­ nud rahvaväelase univormi kirjelduse järgi kandsid suurtükiväeüksused ainult relvaliigi käiseembleemi. Mitteametlike tunnuste kohta info puudub. Nüüd on õiguspärane järglane 102. liikur­ suurtükiväepataljon.

polk uuesti. 1922. aastal nimetati polk 3. välja suurtükiväerügemendiks. Suurtükiväe reorganisee­ rimise tõttu formeeriti sõjaministri päevakäsku­ dega alates 1924. aasta 15. märtsist 3. diviisi suurtükivägi, mille koos­ seisus oli esialgu ainult 3. suurtükiväerügement Viljandis. 1925. aastal jaotati rügement 5. suurtüki­ väegrupiks ja 6. suur­ tükiväegrupiks. 1928. aasta sõjaväereformiga likvideeriti 3. diviisi suur­ tükiväe juhatus ja 6. suurtükiväegrupp. 1940. aasta veebruaris määrati 5. suurtükiväeg­ rupp äsja loodud 4. diviisi koosseisu. Asukohaks jäi endiselt Viljandi. Nüüd saab õiguspära­ seks järglaseks 103. süvatulepataljon.

SÕDUR oktoober 2026 17

Fookus

Mis on suurtükiväe ülesanne tänapäeva sõjas? Jääda ise ellu ja seejärel teha vastasele säru. Hävitada oht enne, kui see meid hävitab. Rauno Viitmann kolonelleitnant, Kaitseväe Akadeemia taktika õppetooli tuletoetuse lektor

E

estil on ajalooline kogemus ka rannikusuurtükiväega, suurte statsionaarsete rannakaitsesuurtükkidega nii Naissaarel kui ka mujal. Muutus statsionaarsetelt kindluse suurtükkidelt liikursuurtükkide ja rannakaitse raketisüsteemide kasuks toimus nii vene kui ka lääne mõttemaailmas ja sõjalistes doktriinides ligikaudu 1950.–1960. aastail. See ei tähenda seda, et me oleme unustanud, et relvasüsteeme on vaja kaitsta olenemata sellest, kas tegemist on rannikukaitse või maaväe tavapäraste relvasüsteemidega. Tänapäevaste liikursuurtükkide massilise kasutamise vajaduse tingisid 1973. aasta Yom Kippuri sõja õpituvastused nii Varssavi pakti maades kui ka NATO riikides. Ka enne K9 saabumist (2020. a) olid suurtükid Eestis olemas. Aastal 1997 otsustati, et soomlased toetavad meid suurtükiväe taasloomisel. Aastast 1998 on meil kasutuses 105 mm kaliibriga suurtükid H61-37. Nende suurtükkidega ümberkäimist õpetasime oma ajateenijatele neli aastakäiku. Sügisest 2003 oleme õppinud ja õpetanud, kuidas kasutada 155 mm Saksa päritolu suurtükke FH-70. Tollal oli see väga suur hüpe arengus. 105 mm suurtükk oli tolle aja parameetrite järgi nagu hernepüss. See aitas meil aga aru saada süsteemi komplektsusest ja kuidas õpetada kaudtule-relvasüsteemide kasutamist ajateenijatele. Aastast 2009 integreerisime oma struktuuridesse ka Soomest saadud D-30 suurtükid. Kui sellest midagi kaasa võtta, siis eeskätt seda, kuidas kogu väljaõpet organiseerida niimoodi, et meil on mitu eri süsteemi samal ajal. Veelgi olulisem oli see, et me saatsime inimesi õppima suurtükiväelaseks.

18 oktoober 2026 SÕDUR

Liikursuurtükid ja K9 Kõu Lõuna-Korea päritoluga liikursuurtükid Hangitud 36 tk, kogumaksumus 120 mln eurot Lahingukaal: 47 tonni Pikkus/laius/kõrgus: 12,28 / 3,5 / 2,75 m Mootori võimsus: 750 kW / 1000 hj (MT881Ka-500 diiselmootor) Roomikutel kiirus: 65 km/h Sõiduulatus: 360 km Poolautomaatne laadimine Automaatne suunamine Toodetud alates 1999 Lõuna-Koreas, tootja Hanwha Meeskonnas viis inimest Taktikalised näitajad Laskevalmiduse saavutamine: 30–60 sekundit Eemaldumine tulepositsioonilt: 60 sekundit Maksimaalne laskekiirus: kuus lasku minutis Pidevlaskekiirus: kaks lasku minutis Laskesektor: 360 kraadi

K9 Kõu plussid

• on lihtne õpetada, mis tähendab, et ajateenijad omandavad vajalikud teadmised ühe ajateenistustsükli jooksul; • on töökindel oma praeguses konfiguratsioonis; • on disainitud nii, et seda saab veel arendada ja lisada täiendavaid võimeid; • meeskonda kaitseb soomus.

Fookus

raketiheitjad

Laskemoon

155 mm Laskekaugus: 30–40 km Ameeriklased on märkinud, et iga 155 mm mürsu lask maksab 3000– 8000 eurot. See on arusaadav, et laskemoona hinnad on kasvanud ja neid odavamaks teha ei ole meie võimuses.

Kuidas K9 hangiti

T

agantjärele oli see väga hea otsus. Meie õnneks olime õi­ gel ajal õiges kohas. Me saime infot, et Norras toimuvad spetsiaal­ sed talvekatsed, kuna norralased valivad omale välja uut suurtükki. Kõik need katsed, mis seal tehti, kestsid kuu aega. Tegelikult sõideti selle kuu aja jooksul läbi mitu tuhat kilomeetrit, tehti laskmisi ja kõike muud, mis selle juurde käib. Katsete võitjaks osutus K9. Soomlased olid samuti kutsutud katsetele ja meie saime ka kohapeal käia. Tänu sellele tekkiski arusaam, et kui meie regioonis on sellised katsed juba tehtud, siis meil ei ole vaja enam midagi katsetada, uurida ja vaadata, millist tehnikat valida. Kõik need etapid on meie eest juba ära tehtud, eriti arvestades ka seda, et soomlased ostsid ka endale selle süsteemi. Enne kui K9 2020. a Eestisse jõu­ dis, käisime Koreas väljaõppel koos Soome tehnikutega, kes valisid seal välja juba järgmisi relvi. Kaks esimest aastat suhtlesime võime­ arenduse teemal soomlastega päris tihti. Uurisime kõiki neid tegevusi, mida nad teinud on, mis on hästi või halvasti olnud. Ka tehnilise poole pealt aitasid soomlased meid väga palju.

E

Foto: Oliver Kaur / kaitsevägi

simesed K9-d saabusid 2020. a ja need võeti kasutu­ sele peaaegu kohe. Ajateeni­ jad olid parasjagu väljaõppetsüklis. Alustasime küll kahe relvaga ja tegime nii-öelda prooviõppe, mille jooksul saadud õpituvastustega ka jätkasime. Me tegime alguses nn vähendatud mahus proovikursusi, mille põhjal ongi K9 väljaõpe välja töötatud. K9-d vajasid küll mõningast kohandamist, milleks paigaldasime relva sisse oma enda tuletoetus­ tarkvara Tooru. Äsja oli meil K9 kasutajaklubi üritus Tartus. Kui um­ bes 15 või 20 aastat tagasi olime suurtükiväe valdkonnas veel riik, kes kuulas teisi, siis nüüd on meil hästi palju ka teistele rääkida.

SÕDUR oktoober 2026 19

Fookus

CAESAR Mk1

Camion Équipé d'un Système d'Artillerie

Laskemoon

Prantsuse päritoluga liikursuurtükid Tellitud: 24 tk, maksumust pole avaldatud Lahingukaal: 17,7 tonni Pikkus/laius/kõrgus: 9,86 /2,55 / 2,7 m Mootori võimsus: 240 hj (Renault dCI 6 diiselmootor) Veermik: 6 × 6 Kiirus teedel: 100 km/h Kiirus maastikul: 50 km/h Tegevusraadius: 600 km Tootja: KNDS France alates 2004. a Meeskond: kuus inimest Integreeritud tulejuhtimissüsteem Suur mobiilsus, transporditav lennukitega

Kaliiber: 155 mm, relvaraua pikkus 52 kaliibrit Laskekiirus: kuus lasku minutis Maksimaalne laskekaugus: 40 km (tavamoonaga 30 km) CAESAR MK1 plussid ja miinused: • on ratastel, seega maanteel jõuab kiiremini ühest punktist teise • on lihtne õpetada ajateenijatele; • logistiline suur jalajälg kogu maailmas ehk on laialt kasutatav, seega ei teki raskusi varuosadega; • on ratastel, seega maastikuläbivus kannatab; • meeskond on vähem kaitstud. Foto: Shutterstock

20 oktoober 2026 SÕDUR

Fookus

Kuidas hangiti?

E

simesed CAESAR-id on Eestis jaanuarist 2025. Tolleks ajaks loodud diviis mõistis, et teatud tingimustel või olukordades on vaja relvasüsteeme, mis on operatsiooni­ taseme mobiilsuse mõistes kiiremad kui olemasolevad K9-d. Tähtis oli, et nad oleksid võimelised kiiresti liiku­ ma Eesti piires punktist A punkti B. Seetõttu tekkiski vajadus täiendava relvasüsteemi järele. Selleks ei os­ tetud juurde täiendavaid K9-id, vaid valiti teine relvasüsteem kõrvale. Suurim erinevus on see, et üks on veoauto ja teine on tank. CAESAR-i nimi prantsuse keelest (Camion Équipé d'un Système d'Artillerie) otse eesti keelde tõlgituna tähendab suurtükki, mis on auto peale pandud. Kuna see on veoauto, siis selle maas­ tiku läbivus on loomulikult palju halvem kui soomustatud süsteemil ja roomikutel. Peale selle on K9-l torn, mis tähendab seda, et ta on võime­ line tööülesannet täitma 360 kraadi. CAESAR-il on aga reaalne võime lasta üle kabiini. See tähendab, et tule avamiseks ootamatusse suunda on K9 sobivam relv.

S

iin tekibki üks huvitav para­ doks. Ootamatute ülesannete täitmiseks vasakult ja paremalt sobib K9 palju paremini. Samas operatsiooni­taseme mobiilsuse mõistes on jällegi CAESAR parem. Teisisõnu täiendavad relvad teine­ teist. Eesti teise otsa jõuab CAESAR kiiremini kui K9. CAESAR on ennast laskekatsetel väga täpse relvana näi­ danud. CAESAR-i suured plussid on relvasüsteemi lihtne kasutus ja väga hea täpsus. Mõlema relvasüsteemi puhul on peamine argument, miks me just need relvad valisime, see, et need on turuliidrid maailmas. See tähendab seda, et mõlemal relvasüsteemil on väga palju kasutajaid, neile süsteemi­ dele on toodetud hulganisti varuosi ja nendel on suur kasutajakogemus üle kogu maailma. Tänu sellele on mõle­ mad relvasüsteemid väga robustsed, lihtsalt kasutatavad ja logistiliselt on see olnud kõige mõistlikum valik. Liikursuurtükkide kasutusaeg võib olla vähemalt 30 aastat.

SÕDUR oktoober 2026 21

Fookus

HIMARS M142

High Mobility Artillery Rocket System

Erisused toru- ja raketisuurtükiväe vahel

USA-st pärit mitmikraketiheitjad Eestile hangitud kuus tükki, tellitud veel kolm, maksumus on üle 200 mln euro Lahingukaal: 16,25 tonni Pikkus/laius/kõrgus: 6,94 / 2,44 / 3,18 m Mootori võimsus: 330 (Caterpillari diiselmootor) Kiirus teedel: 84 km/h Tegevusraadius: 480 km Tootja: Lockheed Martin alates 2003. a Meeskond: kolm inimest

▶ suurem laskekaugus ▶ lõhkepea kompositsioon ja laskemeetod

T

änapäeva seisuga saab öelda, et suurtükiväes on loodud uus võime alaliik ehk raketisuurtü­ kivägi. HIMARS-id on meil kasutuses 2025. aastast. 2022. aasta Siilil olid esimest korda Eesti pinnal nii ameeriklaste M-142 HIMARS kui ka brittide M270. Esimene neist oli ratasplatvormil ja teine roomikutel. Briti süsteemil on taktikalises mõttes täiesti oma koht olemas, kuigi meie eelistame pigem ratassüsteemi selle operatsioonilise ümberpaiknemise kiiruse pärast. Peab aru saama, et see Briti süs­ teem, mis on originaalis pärit Amee­ rikast, on nii-öelda HIMARS-i isa. Tä­ napäevase MLRS-i (Multiple Launch Rocket System) disain pärineb siiski külma sõja aegsest perioodist, kui selline raketiheitja oma laskemoo­ na valiku ja kauguse ning muude parameetritega pidi seisma panema Varssavi pakti maade soomuskolon­ ne kusagil Kesk-Euroopa lagendikel. Nüüd, kui külm sõda läbi sai ja fooku­ sesse tulid pigem Afganistani ja Iraagi stiilis sõjad, tekkis vajadus kergema ja ümberpaigutatava relvasüsteemi järe­ le. Ümberpaigutamine pidi toimuma just lennukitega C-130. See ongi põhjus, miks see peab olema ratassüsteem, aga mitte enam roomiksüsteem. Soomlastel on need­ samad M270 süsteemid. Seega on riike, kes neid veel kasutavad ja kind­ lasti ei taha ma alavääristada roo­ miksüsteeme. Geograafia ja doktriin tingivad selle, milliseid süsteeme on mõistlikum hankida. Meie järeldused olid, et vajame CAESAR-iga sarnaseid ratastel süsteeme, mida saab vajadu­ se korral kiiresti ümber paigutada ja tulelööke anda.

22 oktoober 2026 SÕDUR

Laskealus võib kanda kuut GMLRS-i raketti, ühte ATACMS-i raketti või kaks täppistabamise raketti (PrSM). Maksimaalne laskekaugus on olenevalt moonast 15–500 km. Laskmiseks valmisolek saavutatakse 20 sekundiga.

Fookus Plussid ja miinused • on kerge ja soomustatud; • seda on väga palju toodetud. Laskemoona ja varuosi on turult kergem saada; • kui meil on relvasüsteemid olemas, siis juhul kui keegi meid veel parema laskemoonaga toetab, on meil olemas platvorm ja oskus, kuidas seda kasutada; • ratastel, seega maastikul tegutsemine on piiratud.

Foto: Shutterstock

SÕDUR oktoober 2026 23

Foto: Shutterstock

Fookus

Kaks laskealust 20, 6, 4 või 1 raketi jaoks Võib tulistada 130 mm, 227 mm, 239 mm ja 607 mm rakette. Maksimaalne laskekaugus on olenevalt moonast kuni 500 km.

Plussid ja miinused • suur tulejõud; • lihtsus relvasüsteemi kasutusele võtmisel ja meile vajaliku integratsiooni tegemisel; • usaldusväärne asjaajamine; • võrreldes HIMARS-iga on selle taktikaline kasutamine seotud rohkem kõvakattega teedega, sest see on oluliselt raskem.

K239 K-MLRS ehk Chunmoo 24 oktoober 2026 SÕDUR

Miks veel üks süsteem?

O

tsus osta teine relvasüsteem HIMARS-i kõrvale langetati põhjusel, et pidime suurenda­ ma oma tulejõudu just süvavõitluses.

Fookus Lõuna-Koreast pärit mitmikraketiheitjad Eestile tellitud: üheksa, saabuvad alates 2027 Maksumus üle 290 mln euro Lahingukaal: 32 tonni Pikkus/laius/kõrgus: 9 / 2,5 / 3 m Mootori võimsus: 400 hj diiselmootor Kiirus teedel: 90 km/h Tegevusraadius: 800 km Tootja Hanwha (Lõuna-Korea) 2014. aastast Meeskond: kolm inimest

Üks oluline aspekt oli see, et meil oli väga hea koostöö Hanwhaga, kes on selle relvasüsteemi tootja ja kes too­ dab ka K9-t. Teine aspekt oli kindlasti see, et me olime selle relvasüsteemi lihtsuses ja omadustes veendunud.

Kolmandaks argumendiks oli süsteemi laskemoona valik ja uued arendused. Tekkis olukord, kus meil on erineva­ te sihtmärgitüüpide jaoks võimalik kasutada erisuguseid lõhkepäid. Ehk siis HIMARS ja Chunmoo täiendavad

teineteist. Vaadates ka seda, kui palju neid relvasüsteeme on Koreas, Poolas ja kuidas mitmed riigid ümberringi on neid omale ostnud, siis tegelikult ka siin ei ole tegemist ükssarvikuga. See tekitab usaldust.

SÕDUR oktoober 2026 25

Kaitsevägi

Kaitsevägi ühtlustas oktoobris oma sotsiaalmeediakontode nimed ja visuaalse ilme. Facebookis, X-is, Instagramis, LinkedInis ja YouTube’is kannavad kaitseväe kontod edaspidi sama nimekuju ning kasutavad ühist kujunduskeelt.

Kaitseväe sotsiaalmeediakanalid said ühtse nime ja ilme

Jan Robert Janson nooremleitnant, küberväejuhatuse strateegilise kommunikatsiooni keskuse võrgumeediagrupi ülem

K

ui veel mõni aeg tagasi tahtis keegi otsida kaitseväge sotsiaalmeediast, siis sõltus otsingutulemus sellest, milline äpp parasjagu lahti tehti. Facebookis oli üks nimi, Instagramis teine ja X-is kolmas. Midagi ei olnud katki. Kanalid töötasid, sisu liikus ja jälgijaid tuli juurde. Aga iga konto oli aastate jooksul kasvanud oma rada pidi ja sellisel moel, nagu platvormil parasjagu kombeks oli. Tulemus meenutas maja, mille iga korteri on remontinud eri meister.

26 oktoober 2026 SÕDUR

Kaitseväes olles ei pane seda tähelegi, sest kõik teenistujad teavad Sõdurilehte ja et see on kaitseväe ametlik kanal. Aga kui vaatad seda kõrvalt tsiviilisiku pilguga, kes esimest korda kaitseväe kohta infot otsib, siis tekib paratamatult küsimus, kas tegu on ikka ühe ja sama asutusega.

Üks kaitsevägi korraga Kujutagem ette olukorda, kus keegi loob Facebooki lehe nimega «Kaitsevägi», paneb profiilipildiks tuttava sümboolika ja hakkab midagi postitama. Kõrvalt vaadates tundub see leht ametlikum kui kaitseväe päris leht, mis kannab nime Sõdurileht. Inimene, kes kaitseväe väljaannete ajalugu ei tunne, ei pruugi üldse aru saada, et Sõdurileht on kaitseväe enda kanal.

Rahuajal on see pigem tüütus. Kriisiajal võib see saada lausa probleemiks. Kui juhtub midagi, mis puudutab riigi julgeolekut, hakkavad inimesed otsima infot sealt, kus nad kõige kiiremini seda leiavad. Väga sageli on see tänapäeval just sotsiaalmeedia. Sel hetkel ei ole kellelgi aega uurida, milline kolmest sarnasest kontost on õige. Usutakse eelkõige seda, mis on kõige kiirem ja näeb kõige ametlikum välja. Riigiasutuste nime ja sümboolikaga mängivaid kontosid tekib aeg-ajalt kõigil suurematel platvormidel. Osa neist on lihtsalt trollimislehed, petu­ skeemid või teadlikud mõjutustegevuse katsed. Nende eesmärk ei pea olema isegi mitte suur vale. Piisab sellest, kui segadust on nii palju, et inimene ei tea enam, kumba allikat uskuda.

Kaitsevägi

nimekuju. Facebookis sai Sõduri­ lehest Kaitsevägi, mille aadress on @ kaitsevagi.edf. Instagramis, YouTube’is ja LinkedInis on kaitsevägi nüüd Kaitsevägi | Estonian Defence Forces aadressiga @kaitsevagi. X-is, mis on olnud kaitseväe peamine ingliskeelne kanal, on nimi pööratud: Estonian Defence Forces | Kaitsevägi, aga aadress on samuti @kaitsevagi. Keelte järjekord ei ole juhuslik. Seal, kus põhiline jälgijaskond on eestikeelne, tuleb kõigepealt eestikeelne nimi. X-is, kus kaitseväe sõnumeid loevad sageli liitlased, välisajakirjanikud ja rahvusvaheline üldsus, tuleb esmalt ette ingliskeelne nimi. Sisu jääb samaks, aga igal platvormil näeb lugeja esimesena nime, mida ta tõenäoliselt otsib. Nimega koos muutus ka ilme. Postitused, profiilipildid ja kaanefotod järgivad nüüd ühist kujunduskeelt: samad värvid, sama tüpograafia ja samad põhimõtted. Muide, Eesti vapi taustal olev roheline värv pärineb just Sõdurilehe sõduri värvitoonist. See on sümboolne kummardus kaitseväe sotsiaalmeedia ajaloole.

Näide kaitseväe uuest visuaalsest keelest sotsiaalmeedias. Postituse sisu on illustratiivne.

Me ei saa võltskontode tekkimist täielikult ära hoida, küll aga saame teha oma kanalid nii selgelt äratuntavaks, et vahet teha oleks võimalikult lihtne. Kui kaitsevägi on igal platvormil sama nime ja näoga, siis paistab kõik, mis sellest pildist erineb, kohe silma.

Kuusteist aastat Sõdurilehte Kui Sõdurileht 2010. aastal Face­booki loodi, oligi see alguses vaid paberkandjal ilmuva Sõdurilehe Facebooki leht. Toona ei olnud veel asjaolu, et kõik riigiasutused on sotsiaalmeedias esindatud, niivõrd iseenesestmõistetav. Ajaga sirgus Sõdurilehest sotsiaalmeedias suurim kaitseväe sõnumite levitaja ning septembri seisuga oli kanalil 40 192 jälgijat. Oktoobrist kannavad kaitseväe kontod kõigil viiel platvormil sama

Mis muutus jälgija jaoks? Kontod jäid alles, jälgijad ja kogu senine sisu samuti. Midagi ei ole vaja uuesti jälgima hakata ega ümber seadistada. Muutus vaid nimi, mida ekraanil kuvatakse, ja järk-järgult muutub ka see, kuidas postitused välja näevad. Siiski on kõigile kaitseväe tegemiste jälgijatele üks palve. Nimemuutuse järel võib tekkida kontosid, mis püüavad uut või vana nime ja ilmet ära kasutada. Kui mõni kaitseväe nime kandev konto tundub kahtlane, tasub vaadata kaitseväe kodulehte mil.ee, kus on alati kirjas ametlike kanalite loetelu. Kõik see, mida seal pole, ei ole seotud kaitseväega. Kaitseväes teatakse hästi, et segadus on vastase liitlane. See kehtib ka infoväljal. Ühtne nimi ja ilme ei tee kaitseväe sõnumeid iseenesest tõesemaks, aga need aitavad inimesel kiiremini ära tunda, kust tõene sõnum pärineb. Parim aeg oma kanalid korda teha on siis, kui midagi ei põle. Kriisiajal ei ole kellelgi aega selgitada, miks meie Facebooki leht kannab teistsugust nime. Nüüd ei peagi enam seda tegema. SÕDUR oktoober 2026 27

Heidutus

Kaitseväe pioneeri­ inspektor kolonelleit­ nant Ainar Afanasjev esitles meediale kaitsevööndi rajatisi. Fotod: Leevi Lillemäe / ERR / Scanpix

Eesti kaitsevöönd:

heidutuse taga peab olema tegelik võime Oliver Jakobson tulevikuvõime ja innovatsiooni väejuhatuse Balti kaitsevööndi väärindamise programmijuht

Ü

hel hommikul teel laste­aeda küsis mu poeg, kas kodu lähedal asuvale alajaamale maalitud kummaline jänes kirjaga «Hirrrmus ohtlik!» on kellegi isetegevus või peabki see seal olema. Selle peale jutustasin oma lapsepõlves kodu lähedal asunud elektripostist, millel oli pealuu ja palju konkreetsem hoiatus: «Ära roni, tapab!». Ajad ja hoiatused muutuvad. Surmaga ähvardamine võib esimesel korral mõjuda, ent kui ei mõju, siis kuidas edasi?

28 oktoober 2026 SÕDUR

Heidutusega on mõnevõrra sama lugu. Selle usutavus ei sõltu ainult sellest, mida vastasele näitame või ütleme. Selle taga peab olema tegelik võime: inimesed, oskused, relvasüsteemid, varud, juhtimine, informatsioon ning võime liitlastega koos tegutseda. NATO Eastern Flank Deterrence Initiative ehk EFDI tegeleb just heidutuse tehnoloogilise tugevdamisega NATO idatiival. Selle tegevuse Eesti-poolne koordineerimine on pandud tuleviku­ võime ja innovatsiooni väejuhatuse Balti kaitsevööndi väärindamise programmi ülesandeks. Venemaa sõda Ukrainas on näidanud, et sõjapidamise põhiolemus pole kuhugi kadunud. Endiselt loevad mass, tuli, kindlustused, logistika ning võime

ja kiirus oma jõudude liigutamiseks. Nende kõrvale tekkinud uued vahendid on muutnud lahinguvälja mitmekesisemaks ja -kihilisemaks. Droonid ja muud mehitamata süsteemid on lisanud uusi võimalusi nii seireks kui mõjutamiseks, sensoreid on rohkem ning informatsioon jõuab avastamisest tegutsemiseni senisest kiiremini. Samal ajal ei ole kuhugi kadunud meiegi regiooni igikestev probleem – vastase võime koondada suurt massi, kasutada ära geograafilist lähedust ja suure ulatusega tulevahendeid ning nende abil haarata initsiatiiv, surudes teisele poolele peale enda soovitud tempo ja tegevuskäik. EFDI kui heidutusalgatus lähtubki just taolisest olukorrast, keskendudes

Heidutus Foto: Argo Ingver / Delfi Meedia / Scanpix

tehnoloogiliste võimete arendamisele ja integreerimisele NATO idatiiva heidutuse ning regionaalsete kaitseplaanide elluviimise tugevdamiseks. Oluline on, et väldiksime EFDI käsitlemist uue sõjapidamiskontseptsiooni või regionaalsete kaitseplaanide alternatiivina. Sõjaliselt koondub EFDI kolme suure ülesande ümber. Vähendada vastase kaugmaa-õhutõrje, juhtimise, sensori ja tulevõrgustike mõju, et NATO ühendvägi säilitaks tegevusvabaduse. Peatada ja kulutada vastase maaväe suur hulk enne selle jõudmist NATO mehitatud põhijõududeni ning säilitada võime vajaduse korral vasturünnakule minna ja kaotatud territoorium taastada.

Need ülesanded annavad tehnoloogia arendamisele üsna konkreetse lähtekoha ehk millist sõjalist probleemi on vaja lahendada. Selle defineerimise järel saame küsida, kas vastus peitub uues võimes, olemasolevate võimete paremas kasutamises või nende ühendamises?

Mida kohvrisse panna? Üks osa EFDI-st on hulk määratletud heidutusvõimeid (deterrence capabilities). Seda ei tasu võtta ostu-, vaid pigem meeldetuletusnimekirjana, mis kõik võiks enne reisile minekut kohvris olemas olla. Nagu nimekirjadega ikka, siis tasub seegi aeg-ajalt üle kontrollida. Kas midagi olulist jäi välja või

oli koostaja mõne asja pakkimisel liiga innukas? Kontrollija roll on ka meie kanda. EFDI võimeportfell ei pretendeeri absoluutsele tõele ega vabasta riike kohustusest hinnata, mida neil tegelikult vaja on, mida mitte ja mis võib nimekirjast sootuks puududa. Palju olulisem kui üksikute võimete loetelu on nende omavaheline sõltuvus. Väga hea sensor, autonoomne süsteem või efektor annab piiratud väärtuse, kui selle toodetud informatsioon ei jõua õigel ajal sinna, kus seda saab kasutada. EFDI tehnoloogilise poole saab seega kokku võtta kolme praktilise probleemina: andmete liikumine, otsustamise kiirus ja mastaap. Sensorid, autonoomsed süsteemid ja efektorid loovad väärtust siis, kui informatsioon liigub nende ja liitlaste vahel turvaliselt ning piisavalt kiiresti. Kiirest andmevahetusest pole omakorda kasu, kui otsustusõigused, juhtimisstruktuurid või protseduurid liiguvad operatsioonilisest keskkonnast aeglasemalt. Lõpuks peab tehnoloogiat olema piisavalt – üks väga hea sensor või droon ei tekita veel massi.

Eesti ei alusta nullist EFDI rakendamine ei tähenda Eestis täiesti uue tegevussuuna avamist. Me arendame niigi oma heidutust ja kaitset: otsime efektiivsemaid sensoreid, turvame andmevahetust, arendame droonivastast võimet ning võtame kasutusele mehitamata süsteeme. Oluline, et tehnoloogia oleks piisavalt küps, kasutamiskõlblik ja liidestatav. EFDI annab võimaluse vaadata neid tegevusi ühes suuremas tervikus ning siduda Eesti võimearendus paremini liitlaste omaga. Nii nagu mitmel suurel rahvusvahelisel algatusel on ka EFDI-l olnud kasvuraskusi. Liigsetesse detailidesse minemata oli algne haare sedavõrd lai, et kohati tundus, nagu tahetakse korraga kogu maailma ära parandada. Eestil on olnud EFDI praktilisemaks muutmisel oma roll. Vahetult enne Digital Shield 2.0 õppust sai senisest EFDL-ist EFDI ning siin kasutati uut nime esimest korda. Õppust külastanud LANDCOM-i ja USAREUR-AF-i juhtkonna liikmed vaatasid muuhulgas üle piirilinna SÕDUR oktoober 2026 29

Heidutus

Narva, kohtusid kaitseväe juhtkonnaga ning osalesid aruteludel kaitseministeeriumi haldusalas. Sellest sündis esimene EFDI regionaalne ümarlaud, mis toimus taas Tallinnas tulevikuvõime ja innovatsiooni väejuhatuse vedamisel. USA armee ja LANDCOM-i kõrval osalesid üritusel Eesti, Läti ja Leedu ning järgmisel korral ka Poola. Tähelepanu keskmes oli eeskätt ühise andmevahetus­ k ihi ehk data backbone'i arendamine. Eesti liitumine Saksa-Hollandi 1. korpusega (1GNC) on toonud EFDI rakendamisse veel ühe olulise partneri, Bundeswehri, kes on näidanud üles valmisolekut võtta muude ülesannete kõrvalt ka EFDI rakendamisel NATO idatiival eestvedavam roll. Eestile annab edu, kui suudame EFDI süsteemis kanda korraga kolme mütsi: kasutaja, panustaja ja kujundaja oma. Ning meie ees seisab ülesanne siduda seni eraldi toimunud tegevused – tehnoloogilised katsetused, andmevahetus, regionaalne koostöö, kaitsevööndi väärindamine ja erinevate võimete arendamine – ühtseks operatsiooniliseks arhitektuuriks.

Andmed on loodud liikumiseks EFDI andmevahetuse selgroo ehk data backbone'i efektse nime taga on iseenesest lihtne probleem – NATO riigid kasutavad eri tootjate, eri põlvkondade ja erisuguste nõuete järgi ehitatud sensoreid, juhtimissüsteeme ja efektoreid. Iga süsteem võib eraldi väga hästi töötada, ent mis juhtub, kui ühe süsteemi informatsiooni vajab hoopis teine? Data backbone'i mõte ei ole panna kogu NATO-t kasutama ühte suurt infosüsteemi. Riigid säilitavad oma süsteemid ja kontrolli enda andmete üle. Vaja on arhitektuuri, standardeid ja liideseid, mis võimaldavad kokku­ lepitud andmetel eri süsteemide ja riikide vahel turvaliselt ning operatsiooniliselt vajaliku kiirusega liikuda. Tehniline lahendus on vaid pool rehkendusest. Niipea kui andmed peavad liikuma eri süsteemide, organisatsioonide ja riikide vahel, lisanduvad peavalu tekitavad küsimused, kelle andmed need on, kes võib neid näha, millise salastatuse juures, kellele võib neid edasi anda ja millistel tingi30 oktoober 2026 SÕDUR

Draakonihambad ja muud tõkked Eesti idapiiril.

mustel. Kahjuks liiguvad elektronid palju kiiremini kui nende liikumiseks vajalikud kooskõlastused. Kui Eesti sensorilt pärinevat informatsiooni vajab ühe liitlase juhtimissüsteem ning selle põhjal peaks suutma tegutseda kolmanda riigi efektor, ei piisa töötavast liidesest. Paigas peavad olema ka andmevahetuse, turvalisuse, vastutuse ja otsustusõiguse reeglid. Seetõttu pole ka data backbone'il ühte omanikku. Riigid vastutavad oma andmete, julgeolekureeglite, hangete ja riikliku integratsiooni eest. NATO-l on roll ühiste nõuete, standardite ja interoperatiivsuse loomisel. Operatsioonilised juhtimistasandid peavad määratlema vajaliku mõju ja otsustustempo ning tööstus pakkuma lahendusi, mida saab ühendada, kohandada ja piisavas mahus kasutada.

EFDI rakendamine eeldab sõjalise vajaduse, võimearenduse, tehnilise teostuse ning julgeoleku- ja andmereeglite kokkuviimist. Selle regionaalne mõõde teeb ülesande veel keerulisemaks: vastase sensorile, droonile või raketile ei ole Eesti-Läti piir tehniliselt kuigi huvitav nähtus, aga meie infosüsteemide jaoks on see märksa olulisem. Eestis kogutud informatsiooni võib vajada Lätis tegutsev üksus ning Eestisse saabuv liitlasüksus tuleb oma juhtimis-, luure- ja muude süsteemidega. Iga piiriületuse või rotatsiooni puhul integratsiooni nullist alustada pole mõistlik. Kõik liitlased ei pea selleks kasutama samu seadmeid või infosüsteeme. Piisab, kui ühised standardid, liidesed ja andmevahetuse põhimõtted võimal-

Heidutus

giale, mille esitlus lubab revolutsiooni. Katsetada tasub seal, kus tulemus aitab lahendada meie või liitlaste tegelikku probleemi.

Foto: Anni Õnneleid / Delfi Meedia / Scanpix

Foto: Argo Ingver / Delfi Meedia / Scanpix

Foto: Leevi Lillemäe / ERR / Scanpix

Foto: Maria Tammeaid / kaitsevägi

davad erinevatel süsteemidel vajaduse korral koos töötada. Sama loogika kehtib kogemuste kohta. Kui Läti, Leedu, Poola või Saksamaa on samasuguse probleemiga juba tegelenud, siis tasub jagada tulemusi ning ennekõike ebaõnnestumistest saadud õpikogemusi.

hind ning tööstuse võime lahendust vajaduse korral kiiresti toota, asendada ja kohandada. Siinkohal muutub katsetamine EFDI jaoks praktiliseks tööriistaks. Eestis oleme seda teinud nii Digital Shield 2.0 kui 2026. aasta Kevadtormi raames, sidudes uusi lahendusi olemasolevate süsteemide ja üksustega. Väikeriigina saame anda oma osa, olles kiired ja paindlikud, tuues sõjalise vajaduse, tehnoloogia arendaja ja kasutaja kiiresti ühe laua taha ning seeläbi olla lisaks lõpptoodete kasutajale ka nende kujundaja. Katsetamisele peab aga eelnema küsimus, millele me katse käigus vastust otsime. Harjutusväljad, üksused, taristu ja inimeste aeg on piiratud ressurss. Me ei pea ja ei saagi olla tasuta katsekeskkond igale uuele tehnoloo-

Parimad lahendused selguvad katsete käigus Tänapäeva kaitsetööstuse turg ei kannata sugugi tehnoloogiapuuduse all. Tõsi, kõiki probleeme korraga lahendavat robotarmeed seal ei pakuta, ent valik võtab silme eest kirjuks. Ahvatlustele ei saa siiski kohe järele anda ning iga uue lahenduse puhul tuleb hinnata, kas see vastab tegelikule sõjalisele vajadusele, on piisavalt küps ja töötab keskkonnas, mille jaoks seda vajame. Sama tähtsad on mastaap,

Kaitsevöönd ei mahu ühe joone peale Eesti kaitsevöönd on üks konkreetne koht, kus EFDI senine jutt tehnoloogiast, integratsioonist ja regionaalsest koostööst muutub praktiliseks. Füüsiline ja tehnoloogiline pool arenevad samal ajal, kuid nende geograafia ei kattu. Vajalik informatsioon võib tulla Eesti sensorist, liitlase radarist või kosmosest ja selle kasutaja võib paikneda teises riigis ning mõjutusvahend omakorda hoopis mujal. Seetõttu ei tähenda kaitsevööndi väärindamine iga füüsilise rajatise külge uue tehnoloogilise vidina riputamist. Selle ülesanne on vaadata kaitsevööndit osana laiemast süsteemist ning leida kohad, kus tehnoloogia saab füüsilist kaitsevõimet kõige mõjusamalt toetada. Valikud jäävad Eestile EFDI-ga ei kaasne eraldi NATO rahalist toetust ega ka kohustust hankida kõiki selle võimeportfellis nimetatud süsteeme. Võimete arendamine, hankimine ja ülalpidamine jääb suuresti riikide vastutuseks. Seetõttu tuleb ka Eestis otsustada, millised võimed peavad meil endal olemas olema, millistes saame tugineda liitlastele ning millal meil tasub arendusega varakult kaasa minna. EFDI ei lahenda Eesti eest ühtegi probleemi ega tee neid valikuid meie eest. Ta annab võimaluse kasutada liitlaste kogemust, kujundada ühiseid lahendusi ja standardeid ning jõuda tehnoloogiat katsetades kiiremini selleni, mis meie vajadustele päriselt vastab. Võime kogu piiri täis panna nii pealuuga «Ära roni, tapab!» kui hambaid välgutava jänese «Hirrrmus ohtlik!» silte. Küllap hoiaks seegi mõne eemal. Usutava heidutuse jaoks peab sildi taga aga midagi olema: inimesed peavad oskama, süsteemid töötama, informatsioon liikuma, vajalikud vahendid olemas olema ning liitlastega peame suutma koos tegutseda. Siis võib jänes taas sõbralik olla. SÕDUR oktoober 2026 31

Heidutus

Eesti eri piirkondadesse planeeritud riiklikud suurprojektid on lähiminevikus tihti ületanud uudisekünnise erimeelsuste tõttu kohalike inimestega. Kas võtavad need enda alla liiga suure ala, muudavad harjumuspärast vaadet või maastikuprofiili, hõlmavad keskkonnariske või muret võimalike tervisemõjude pärast – arvamusi on erinevaid ja arvajaid on palju.

Kogukonna

on oluline nii harjutusväljade kui ka kaitserajatiste juures

Sander Mändoja kapten, 2. jalaväebrigaadi staap

R

iigikaitse valdkonnas on markantseim näide Nursipalu harjutusväli, millega seotud kaebusi kohtuveskid juba aastaid on jahvatanud ja jätkavad kardetavasti ka edaspidi. Seda enam on rõõm näha, kuidas teise Kagu-Eestisse ulatuva mahuka taristuprojekti – Balti kaitsevöönd ja sellega seotud kaitserajatised – arendamisel on kohalik kogukond võtnud mõnes mõttes isegi juhtrolli ja väga jõuliselt töödele õla alla pannud. Kindlasti on see üks viimase aja tsiviil-militaarkoostöö edulugusid kaitseministeeriumi haldusalas ning väärib detailsemat sisse­vaadet. Võib loota, et see annab aluse sama harmooniliseks koostööks tulevikus mujalgi. Mitmekihilise ja sügavusse ulatuva kaitsevööndi ehitus on nii mastaabilt kui sisult väga keerukas taristuprojekt. See hõlmab nii tehnilist planeerimist (sh punkrite tehniliste nõuete määramist ja valideerimist), suuremahulisi hankeid kui ka logistilisi ülesandeid. Suurim erinevus n-ö tavapärasest ehitusprojektist on ilmselt kaitsevööndi geograafiline ulatus, mis katab õigupoolest kogu idapiiri, ulatudes valmisehitatuna mõnes lõigus kümneid kilomeetreid sisemaale. See tähendab, et märkimisväärne osa kaitserajatistest tuleb rajada eramaadele, loomulikult saades selleks

32 oktoober 2026 SÕDUR

Setumaa talumehed Janis Kangru, Kaupo Kann, Margus Timmo alustasid Eesti-Vene kontrolljoone lähistel tanki­ tõrjekraavide kaevamisega. Foto: Angelina Pjatkovskaja / Õhtuleht / Scanpix

enne omaniku kooskõlastuse. Sellist projekti ei ole võimalik edukalt ellu viia ilma kohaliku omavalitsuse toeta. Setomaa vallavanem Raul Kudre kinnitab, et tõkestusrajatiste ehitamisest saadakse aru ning see on vajalik. «Valla seisukoht on, et tuleb rajada! Kindlustada esimesest meetrist Eesti

julgeolek. Kaitseväe koostöö kohalikega on hea ning üksteist arvestav,» ütles vallavanem. Lisaks valla toele on tulnud appi ka kogukondlikud organisatsioonid ning eraisikud. Tegusaid Setomaa inimesi koondav MTÜ Setomaa Liit on võtnud enda peale eramaadele planeeritud kraavide tarbeks maaoma-

Heidutus

toetus

nikega kokkulepete sõlmimise. Setomaa Liidu juhatuse esimees Margus Timmo põhjendab seda pragmaatilise vajadusega oma kodu kaitsta, mis on setodele kui piirirahvale ajalooliselt omane. «Setomaa on aegade hämarusest peale olnud piiriala, mille kaudu on sõjakäikudele nii mindud kui tul-

dud. See kogemus on meie DNA-sse oma jälje jätnud. Setomaale omased kindlustalud pole sündinud mitte sellest, et inimestele oleks kangesti meeldinud oma kodu­õu hoonete ja tugeva väravaga piirata, vaid sellise taluarhitektuuri tingis elu ise. Kindlustalu õu oli kindlustatud

varjupaik nii oma perele kui loomadele ja muule varale. Sestap on Balti kaitsevöönd meie jaoks otsekui kindlustalu edasiarendus kogu Setomaa ulatuses,» ütleb Margus Timmo. Viimastel andmetel on tõkestuskraavi kaevamiseks saadud nõusolek ligi 50 erakätes olevale kinnistule. Samuti on eri asukohtadesse ladustatud betoonist tõkestusvahendeid ja kaitsetugipunktide ehitusmaterjale. Mis on Setomaa Liidu edu saladus? Mingit erilist nippi tegelikult polegi, pigem on asi usalduses ja kogukonnasidemetes, mis on kohalike vahel paratamatult tihedamad kui mujalt tulnud riigiametnikuga. Mõni on kohe nõus, teist tuleb mitu korda veenda ja selgitustööd teha, kõigiga ei õnnestugi ühele meelele jõuda. Margus Timmo sõnul suhtuvad kohalikud üldjuhul projekti ikkagi positiivselt. «Kui suhelda inimestega, kes päriselt kohapeal elavad, siis on suhtumine olnud pigem toetav. On öeldud, et seda oleks pidanud juba ammu tegema. Samas on näha, et selle aasta jooksul on inimesed vapramaks muutunud. Nähakse, et Eesti teeb riigikaitsel oma töö ära ja setod oskavad seda hinnata, olla tänulikud ja vajalikul hetkel ka mehe eest väljas,» ütleb ta. Seda seisukohta jagab ka Raul Kudre: «Kogukonnas on erinevaid inimesi, aga kaitserajatiste rajamisse suhtutakse positiivselt ja arusaavalt. Piiriäärsed inimesed teavad, et teisel pool piiri on etteaimamatu naaber, kuid siiski ollakse rahulikud.» Piirirahvana saab enamik setosid hästi aru, miks kaitserajatisi tarvis on ning miks peab neid just nüüd jõudsalt ehitama. Teisalt on igati ootuspärane, et tankitõrjekraavile või betoontõketele ohverdatud meetrid maaomanikule ka õiglaselt kompenseeritud saaksid. Praegusel ajal on Setomaa Liit sõlminud ise rendilepingud ning tasunud isegi kraavi rajanud ekskavaatorijuhtide palga. Arusaadavalt ei ole see siiski jätkusuutlik lahendus ning ootus riigile on, et viimane võtaks need kohustused üle. Seda enam, et lisaks tõkestuskraavide ehitamise jätkamisele on lähiaastatel plaanis Kagu-Eestisse paigaldada üle poole tuhande punkri. Aga isegi kui riik projekti tehnilise teostamise ja rahastusega seotud ko-

SÕDUR oktoober 2026 33

Heidutus

▶ ▶ ▶ ▶

Tõkestuskraavi on rajatud üle 22 kilomeetri Draakonihambaid on paigaldatud üle 2500 tk Kogukonnaliikmete töötunde on kokku üle 2500 Erakinnistute arv, millele on rajatud tõkestus­ kraav, on üle 50

Liitlaste pioneeritehnika aitab kaitsevööndit rajada. Foto: kaitsevägi

hustused on üle võtnud, ei tähenda see loobumist koostööst kohaliku kogukonnaga. Kaasamine ja konstruktiivsed arutelud jätkuvad, sest kohalikke olusid tunnevad alati paremini need, kes seal iga päev toimetavad. Kindlasti on kaitseväe enda nägemuse kõrval punkrite asukohti valides võimalik arvestada ka kogukonna esindajate soovitustega. Riigikaitselise väljundi kõrval on Balti kaitsevööndil ka selge regionaalpoliitiline mõõde. Ühelt poolt on see silmaga nähtav ja käega katsutav märk sellest, et Eesti riigi kaitse tõepoolest algab esimesest meetrist. Inimesed saavad ise veenduda, et ettevalmistused ei käi ainult paberil või abstraktsetes plaanides, vaid päriselt maastikul. Ühtlasi on see heidutussõnum Venemaale, et oleks selge, et igasugune sissetung kujuneb kiiresti väga raskeks. Laiahaardeliselt annab kaitsevööndi ra-

34 oktoober 2026 SÕDUR

Aare Hõrn ja Rein Kooser takseerivad kevadel valminud lõiku Marinova te

jamine kinnitust ka kohalikele ettevõtetele ja inimestele: Kagu-Eesti piir on kindel ja siin on turvaline olla. Ärevas maailmas ettearvamatu naabri kõrval elades on selline sõnum väga vajalik ning kohalike poolt oodatud. Kohalikust vaatest on Margus Timmo küll nõus, et Balti kaitsevööndi rajamine suurendab Setomaa elanike turvatunnet, kuid leiab, et riik peaks piirialadele mõtlema laiemalt, kui vaid sõjalise riigikaitse raamides. «Erakonnad on kõik seda meelt, et piirialal peaks püsivalt elama Eestile lojaalsed inimesed. Seni on seda räägitud eelkõige piirivalve kontekstis, kuid nüüd on Eesti piiri kaitsel ka sõjaline dimensioon. Me ootame juba pikisilmi, et viimaks leitaks üles meetmed, kuidas muuta elu piirialal ligitõmbavaks. Mida rohkem on piirkonnas noori, elujõulisi peresid, seda tihedam on elanike võr-

gustik ja seda turvalisem on siin elu,» ütleb Setomaa Liidu juhatuse esimees. Setomaa vallavanema Raul Kudre hinnangul peaks riik kindlasti näitama oma kohalolekut piirkonnas ning kogukonnaga arvestamist. «Kui ehitame siia piiritaristu või kaitserajatisi, siis mis on see, mida peaks vastu andma kogukonnale? Kas mõni lasteaia asfalteeritud plats, mõni tee või mänguväljak. Kindlasti on veel palju, mida polegi vaja rahas mõõta.» Vallavanem rõhutas ka vajadust lahendada Balti kaitsevööndi rajamisega esile kerkinud seadusandlikud küsimused: näiteks maaomaniku vabastamine kaitsevööndi alla jääva maa maamaksust ning PRIA toetuste säilitamine kaitserajatiste alla jäävale maale. Nagu Setomaa Liit on juba tõestanud, pakub sellise mastaabiga projekt teenistust kohalikele ettevõtjatele ning

Heidutus Foto: Argo Ingver / Delfi / Scanpix

Mis on Balti kaitsevöönd? Balti kaitsevöönd on Eesti, Läti ja Leedu ühisalgatus, et tagada riikide sõjaline kaitse alates esimesest meetrist ja ehitada selleks lisaks tavapärastele piiri­ tõketele piiriäärsetele aladele sõjalised kaitserajatised. Kait­ serajatiste eesmärk on vältida sõjalist konflikti piirkonnas.

ee ääres. Eelmisel aastal oli samal kohal veel põld.

Foto: Arp Müller / ERR / Scanpix

töötajatele. Arusaadavalt tuleb riigi tellitud töödes täpselt järgida nii riigihangete seadust kui muid regulatsioone, kuid näiteks kaevetööde tegemisel tundub igati loogiline, et ekskavaatorijuhti saab tellida kõrvalkülast, mitte tingimata Võrus või Tartus asuvast suurettevõttest. Seni valminud ligi 22 kilomeetrit tõrjekraave on kinnituseks, et kohalike oskused ei jää isegi kaitseväe pioneeridele alla. Sarnase näite võib tuua tõkestusvahendite ladustamisplatside ettevalmistamise kohta. Kuna kõiki tõkestusvahendeid (lõiketraat, metalltõkked) ei ole rahuajal võimalik maastikule paigaldada, siis hoiustatakse neid sobivates asukohtades lukustatud konteinerites. Konteinereid ei ole aga võimalik maha panna lihtsalt keset metsa, vaid vajalikul määral ette valmistatud asu-

kohtadesse, kust oleks neid kiiresti võimalik juba positsioonide vahetusse lähedusse liigutada. Praegu on ladustamisalade ettevalmistustel (pinnase tasandamine ja täitmine, võsa raadamine) samuti olnud suur abi ettevõtlikest Setomaa inimestest, kes on teinud mitmelgi pool vajaliku ära oma kulude ja kirjadega. Ka selliste tööde puhul, mis ei nõua tingimata eritehnikat ega -nõudeid, peab senisest rohkem leidma võimalusi, kuidas just kohalik ettevõtja või teenusepakkuja saaks oma kompetentsiga projektis kaasa lüüa ning selle eest ka õiglast tasu saada. Balti kaitsevöönd ei ole läbitungimatu sein, mis kõik ida poolt tuleva täielikult seiskaks. Küll aga näitab selle rajamine Venemaale, et oleme valmis igaks olukorraks, k.a sõjalise sissetungi tõrjumiseks. Heidutus saab

Eesti puhul on kaitsevöönd kui tõkestuse ja välikindlustuse kompleksmeede, mis muuhulgas hõlmab endas: • kaitsetugipunkte (sh kuni 600 jaopunkrit kaitseväe ja kaitseliidu üksustele); • ladustamisalasid (kindlustus­ elementide, mh nn draakoni­ hammaste ja tõkestustraadi rahuaegseks hoiustamiseks, et need sõjalise ohu korral tugi­ punktidesse paigutada). Allikas: https://www.kaitseinvesteeringud. ee/balti-kaitsevoond/

olla mõjus vaid siis, kui vastane näeb, et sõnadega kaasnevad ka teod. Balti kaitsevööndi Kagu-Eesti lõigu puhul on heidutuse kordistajaks fakt, et väga palju seni tehtust on sündinud kogukonnaliikmete tööna. Ühiskonna ühtsus ja valmisolek oma iseseisvust kaitsta – kokkuvõtvalt kaitsetahe – on kindlasti argument, mida Venemaa võimalikku eskalatsiooni planeerides sihtmärgi tugevusena arvestaks. Kindel on ka see, et kui heidutus ei tööta, siis aitavad rahuajal ettevalmistatud kaitserajatised kaitseväel koos liitlastega agressori sissetungi tõkestada. Kõige olulisem on praegu see, et riik ja kohalik kogukond liiguks edasi tihedas koostöös, ühendades kaitseplaneerimise ja rahalised vahendid Setomaa inimeste koostöövalmiduse ning parima teadlikkusega kohalikest oludest.

SÕDUR oktoober 2026 35

Ukraina sõda

Viienda täiemahulise sõjasügise algus Ukrainas on murettekitav, aga ka lootustandev. Maismaarindel on Ukraina mitmes lõigus suutnud korraldada edukaid vasturünnakuid ja eriti oluline on Vene ründeplatsdarmi likvideerimine Donetski oblasti põhjaosas Lõmani juures. See nurjab Venemaa põhieesmärgi – Donbassi viimase kaitsevööndi vallutamise lähemal aastal.

Uue sõjasügise algus Ukrainas Urmas Salo erukapten

V

ene vägede edasitung Dobropillja all, Kostjantõnivkas, Zaporižžja oblastis või mujal on suhteliselt väike ja Ukraina väed sooritavad pidevalt vasturünnakuid. Samas on Ukraina kauglöögid Vene naftatööstuse pihta suurendanud bensiinikriisi ja riigieelarve puudujääki. Ilmselt polnud ka riigiduuma valimiste tegelikud tulemused Venemaa diktaatorile nii head, nagu näidatakse. Kokkuvõttes on surve alla sattunud diktaator võtnud tarvitusele oma lemmikvahendid – valepropaganda ja terrori eskalatsiooni. Kuna Ukrainal pole juba mitu kuud piisavalt raketitõrjerakette Vene ballistika vastu ja raskusi on ka Venemaa poolt massiliselt kasutusele võetud reaktiivdroonide tõrjumisega, siis püüavad Vene sõjaroimarid neid tegureid maksimaalselt ära kasutada. Massiliste ja lainetena ööpäev läbi kestvate drooni- ja raketilöökidega püütakse muuta elu Ukraina linnades, eelkõige Kiievis talumatuks. Jõhkralt rahvusvahelist sõjaõigust rikkudes on asutud lisaks energia- ja raudteetaristule massiliselt ründama kaubanduskeskusi, toiduladusid, ap-

36 oktoober 2026 SÕDUR

teegi- ja humanitaarabiladusid, andmesidekeskusi, koole, teadusasutusi, elamurajoone ja nüüd ka sildasid. Transpordikaose, külma, nälja ja pimedusega soovib Putin kätte maksta Ukraina rahvale. Terrorit saadab Vene sõja- ja valepropaganda terrorilöökide õigustamiseks ja rindeolukorra ilustamiseks. Võltsitud videotega ja valedega püüavad Vene kindralstaabi propagandistid rahvast lollitada. Isegi Vene sõjablogijad irvitavad selle üle. Samas paistab, et ehkki rindele on Vene vägede suurte kaotuste tõttu vaja kiiresti uut kahuriliha, siis Putin püüab avalikust suurest reservväelaste mobilisatsioonist hoiduda ja teha seda järk-järgult.

Venemaa terrorilöökide eskalatsioon Ukraina vastu Venemaa on suvel täiustanud oma õhuründevahendite arsenali ja muutnud taktikat. Kuna Ukrainal ei jätku juulist raketitõrjerakette Patriot PAC-3 isegi Kiievi õhukaitseks, pole Venemaal vajadust suurteks kombineeritud rünnakuteks droonide ja rakettidega. Selle asemel rünnatakse iga päev saja kuni paarisaja ründedrooniga Ukraina linnu ja rünnakud ei toimu enam öösiti, vaid vahel ka ööpäev läbi mitmes laines. Paaripäevaste vahedega lastakse Ukraina linnade pihta ka kümmekond

6. oktoobril tabas Vene droon Kiievi Põhjasilda, tekitades augu ühele sõi­ dureale. Ekraanitõmmis videost. Foto: Reuters / Scanpix

Ukraina sõda SÕDUR oktoober 2026 37

Ukraina sõda

Odessa loomade varjupaiga juhataja Olha Šõlimina hoiab kassi pärast seda, kui Vene droon varjupaika tabas. 29. septembri Vene õhurünnakul Odes­ sale tabas droon loomade varjupaika Armastavad Südamed. Hukkusid kümme kassi ja kolm koera. Varjupaiga juhil õn­ nestus päästa viis kassi ja üks koer. Foto: Nina Liašonok / Ukrinform / ZUMA Press / Scanpix

38 oktoober 2026 SÕDUR

Ukraina sõda

ballistilist või tiibraketti ehk laevavastast raketti, vahel ka rohkem. Aina enam kasutavad Vene sõjaväe terroristid reaktiivmootoriga ründedroone Geran-4 ja Geran-5 või rakett-droone (nt Banderol), mida ei suuda alla lasta mobiilsed õhutõrjesalgad. Reaktiivdroonid on kiiremad, nende kiirus on üle 500–600 km/h ja võivad lennata ka 5–7 km kõrgusel. Kaugmaa-ründedroonide tootmine Venemaal Alabugas korraldati 2026. aasta suvel ümber ja tavaliste kolbmootoriga droonide kõrval toodetakse nüüd kallemaid reaktiivmootoriga droone. Augustis oli Vene ründedroonide seas reaktiivdroone 2800 ehk 56% ja septembris 75%. Seega peaks Ukraina kasutama tõrjeks õhutõrjerakette või kiiremaid reaktiivpüüdurdroone. Praegu kasutatakse põhiliselt hävituslennukite F-16 ja Mira­ge 2000 õhk-õhk-rakette või automaatkahureid. Kalleid õhutõrjerakette ja lennuväe rakette pole aga ökonoomne kulutada u 70 000– 100 000 dollarit maksvate reaktiivdroonide vastu. Ka hävituslennukite mootoriressurss on kallis. Juba suvel ilmusid Ukrainal suurendatud kiirusega püüdurdroonide mudelid (nt P1 Sun Jetkiller), kuid efektiivsemad reaktiivpüüdurdroonide esimesed mudelid (nt Alexa Spatium) valmisid alles augustis. Neid on katsetatud, kuid seeriatootmine ja kasutuselevõtt on siiski veninud. Loomisel on ka odavate õhutõrjerakettide mudelid. Suurem osa Venemaa kasutatavaid ballistilisi rakette Iskander-M või KN-23 ja nende asendusena kasutatavaid õhutõrjerakette või laevavastaseid rakette läbib alates juulist Ukraina õhukaitse. Euroopa riikidel pole suuri Patriot PAC-3 tagavarasid, et aidata Ukrainat, kuid lahendusi otsitakse. President Trump aga Ukrainat Iraani sõja tõttu ei aita. Agressor on järjest jõhkramalt rikkunud sõjapidamise reegleid ja terrorilööke rakettide, droonide ja juhitavate lennupommidega antakse järjest rohkem tsiviiltaristu ja elurajoonide pihta. Eesmärk on tekitada võimalikult suuremat kahju, terroriseerida tsiviil­ elanikke ja muuta elu nii Kiievis kui ka teistes linnades talumatuks.

11-aastase poisi matused pärast seda, kui vene Iskander-M rakett purustas nende kodu ja hävitas terve perekonna Krõvõi Rihi lähistel. Foto: Dmytro Smolienko / Ukrinform / SIPA / Scanpix

Juuli lõpust võeti sihikule kaubanduskeskused ja toidukaupade laod. Juulis ja augustis rünnati droonidega kaubanduskeskusi Tšernihivis ja Krivõi Rihis. Samuti asuti hävitama apteekide ja humanitaarabiladusid. Ehkki Ukraina postiside Nova Pošta terminale ründasid Vene terroristid juba ammu enne Ukraina Wildberriese vastaseid lööke, siis pärast seda ründasid Vene väed ka teiste Ukraina logistikafirmade, nt Rozetka ja Epicenter, ladusid. 7. augusti andmeil oli 2026. aastal rünnatud Naftogazi 287 rajatist Ukrainas. Kasvanud on rünnakud raudteetaristu, sh rongide vedurite pihta, seejuures kasutatakse kiireid reaktiivdroone. Jõhkrad terrorilöögid on suunatud meditsiiniasutuste, koolide ja teadusinstituutide vastu. 28. septembril rünnati Kiievis lõuna paiku droonidega teaduste akadeemia hoonet, hukkus kaks inimest. Rünnatakse nii Ukraina sõjatööstust kui ka muid tööstusettevõtteid ja nende ladusid. Augustis-septembris purustati raketi- ja droonirünnakutega veel töötanud metallurgiatehased Krivõi Rihis, Zaporižžjas ja mujal, seejuures hukkus või sai viga osa töö-

lisi. Hiljuti alustati uut kampaaniat Ukraina elektrijaamade ja energia­ taristu hävitamiseks. Septembri lõpus asusid Vene väed ründedroonidega ründama Kiievi sildu, et häirida transporti. Palju elanikke elab idakaldal ja käib tööl paremkaldal, mistõttu on liiklus juba ummikus. Kõigepealt rünnati korduvalt Lõunasilda ja seejärel ka Põhjasilda, esimene suleti ajutiselt liikluseks. Droonide lõhkepead ei suuda küll sildu täielikult purustada, kuid vigastused siiski häirivad transporti. Ukraina väed peavad olema valmis ajutiste pontoonsildade rajamiseks. Sildade kaitseks paigutatakse kuulipildujatega turellid. Ukraina sõjaväeluure andmeil on Venemaa suurendanud suvel rakettide igakuist tootmist 10–20%. Juulis toodeti 65 ballistilist raketti Iskander-M, 40 õhutõrjekompleksi S-400 täiendatud õhutõrjeraketti RM-48U ja 87 tiibraketti Kh-101. Tsirkonide ja Oniksite aastaplaan täideti juuli lõpuks, vastavalt 33 ja 60 raketti. Uuemaid reaktiivmootoriga kaugmaa­droone Geran-4 ja Geran-5 toodetakse kuus juba 3000 tk. Juunis ja juulis oli Ukraina drooni­ tõrje efektiivsus suur, 92–95% isegi massirünnakute puhul. Augustis see vähenes u 80%-ni Vene reaktiivmootoriga droonide suurema kasutamise tõttu. Augustis suutsid Ukraina õhutõrje ja lennuvägi teha kahjutuks 90–95% kolbmootoriga droonidest ja reaktiivdroonidest alla 60%.

Üldine olukord maismaarindel Maismaarindel püüdis Vene väejuhatus pärast kevadise kampaania nurjumist iga hinna eest saavutada edu suvel, kuid hoolimata kasvanud kaotustest ikkagi suurema eduta. Aktiivsem igapäevane ründetegevus on suunatud Pokrovski, Dobropillja, Kostjantõnivka, Kramatorski, Slovjanski ja Huljaipole ehk Orihhivi suunale, ehkki väiksemaid rünnakuid sooritatakse ka Sumõ oblastis ja Harkivi oblasti põhjaosas ja Kupjanski suunal. Ainuke Vene vägede saavutus on tungimine Kostjantõnivkasse, kus lahingud jätkuvad. Sinna ja Dobropillja suunale koondati vaenlase suurem väegrupeering, sh ka kolmandik RuSÕDUR oktoober 2026 39

Ukraina sõda

bikoni keskuse droonipiloote. Dobropilljat pole Vene väed suutnud ümber haarata, kuid lahinguid on peetud mitme asula, nt Biletske pärast. Samuti püüdsid Vene väed tungida kirdesse Družkivka suunas, kuid Azovi korpus ja selle toetuseks saadetud ründeüksused lõid need vasturünnakuga tagasi. Läbi rinde sisseimbumise taktika ei kindlusta avatud maastikul suurt edu, kuid on muutunud kaotusterohkeks. Venemaa edasitung on alates kevadest takerdunud. ISW andmetel vallutasid Vene väed augustis 90,25 km² ja septembris 175,5 km², aga kuna Ukraina vabastas okupantidest 256,3 km², siis seega jäi reaalselt 80,8 km² Ukraina kasuks. Arvestades ka alasid, kuhu Vene väed on sisse imbunud, on need maa-alad veidi suuremad. Ka aprillis ja mais Vene väed kaotasid rohkem kui vallutasid. Võrdluseks tuleb märkida, et aasta tagasi 2025. aastal vallutasid Vene väed augustis 505,6 km² ja septembris 330,6 km². Seega on Vene ründeüksuste edukus oluliselt kahanenud ja Ukraina vägede kaitsevõime kasvanud. Vene väed vallutasid augustis iga päev keskmiselt 2,9 km². 2026. aastal on järjest lennukamalt arenenud Venemaa sõja võidukas propaganda. Vene kaitseministeeriumi teatel on Vene väed 2026. aasta 19. septembriks hõivanud kokku 5300 km² Ukraina territooriumist ja 220 asulat. Sellega on kahtlemata ületatud Hitleri Saksamaa propagandaministri Goebbelsi saavutused. ISW andmeil on Vene väed sel aastal hõivanud kokku vaid 148 km² ja 40 asulat ehk pindalalt umbes 36 korda vähem. Ka läbi rinde sisseimbumist arvestades on Venemaa saavutused väiksemad, u 719 km². Samal ajal on Ukraina väed sel aastal vabastanud 972,6 km² okupeeritud aladest ja 60 asulat ehk 20 võrra rohkem kui agressor. Seega on Venemaa alates tänavu kevadest rohkem kaotanud kui võitnud.

Vene vägede hõivatud alad ja kaotused Ukraina kaitsejõudude efektiivsus Vene agressorite hävitamisel aina kasvab. 2026. a augustis kaotasid agressori väed Ukraina kindralstaabi andmeil 40 oktoober 2026 SÕDUR

President Volodõmõr Zelenskõi külastas 21. üksiku mehitamata süsteemide polgu «Kraken» staapi 30. septembril. Foto: president.gov.ua

Ukraina sõdurid omapärase sõiduvahendiga Družkivka all septembris 2026. Foto: Ukraina armee / Reuters / Scanpix Kuu Vene vallutus Juuni 30,0 km² Juuli 37,85 km² August 90,35 km² September –80,8 km²

Vene vallutus ja sisseimbumine 30,5 km² 121,6 km² 123,5 km² –175,2 km²

Venemaa kaotused (meest) 39 290 42 860 42 020 46 320

Ukraina sõda Elu Družkivkas. Foto: Anatolõi Stepanov / Reuters / Scanpix

Vene rakett tabas lasteaeda Harkivis. Foto: Sergei Kozlov / EPA / Scanpix

42 020 sõjaväelast ja septembris juba 46 320 sõjaväelast. Ühe Ukraina ruutkilomeetri vallutamiseks kulus juulis 1132 ja augustis 465 meest. Aasta tagasi kaotasid nad juunis 32 680 sõjaväelast ehk iga ruutkilomeetri kohta vaid 68 meest. Kaotustes on kasvanud korvamatute kaotuste osakaal ja Venemaa pole suuteline selliseid kaotusi uute palgasõdurite värbamisega korvama. Ukraina kindralstaabi andmeil on Venemaa kaotused sõja algusest 2026. a septembri lõpuni ligi 1,534 miljonit, millest veidi alla poole moodustavad langenud. Droonilahingute intensiivsust näitab see, et nt 21. augusti andmeil lasid Vene väed Družkivka ja kahe selle logistikatee pihta 1500–2000 raadio­ juhitavat FPV-drooni ööpäevas ja Dobropillja suunas u 1200 FPV-droo-

ni ööpäevas, arvestamata fiiberoptilise kaabliga FPV-droone. Vene kindralstaap eesotsas propagandakindrali Valeri Gerassimoviga jätkab Venemaa juhtkonna toitmist virtuaalsete võitudega rindel. Väidetavasti hõivasid Vene väed juulis Kostjantõnivka ja veel 30 asulat ning liiguvad kõigis rindelõikudes iga päev edasi keskmiselt 18,5 km päevas. Kostjantõnivka vallutamisest teatati juba 3. juulil ja avaldati videoid, nagu võitleksid Vene väed juba loode pool asuvas Oleksijevo-Družkivkas. Tegelikult olid videod tehtud Kostjantõnivkas. Ehkki augusti lõpus olid Vene väed hõivanud 72% Kostjantõnivkast või sellele alale sisse imbunud, jätkavad Ukraina võitlejad võitlust linnas, põhiliselt põhjaosas. 1. septembril teatas Putin Vene vägede lähenemisest Slovjanskile, Kra-

matorskile ja Družkivkale 1,5–4 km kaugusele ning Ukraina 5000-mehelise väegrupi ümberpiiramisest Piskõ– Radkivski lähedal Oskili idakaldal. Ilmselt on need haige inimese luulud. Korduvalt on Vene kindralstaabi teatel ka Dobropillja kolmest küljest ümber haaratud, kuid tegemist on vaid üksikute gruppide sisseimbumisega, mis ukrainlaste poolt peagi hävitatakse. Uus ülemjuhataja kindral Drapatõi on Ukraina vägede juhtimise Donetski oblastis ümber korraldanud. 26. augustil kinnitas need muudatused ka president Zelenskõi. 3. armeekorpuse ülem brigaadikindral Andrij Biletski vastutab Lõmani ja Kramatorski–Kostjantõnivka suuna kaitsmise eest ning talle on allutatud ka 11. ja 19. armeekorpus. 1. rahvuskaardi Azovi korpuse ülem brigaadikindral Denis Prokopenko vastutab Dobropillja sektori ja oblasti lõunapoolse osa kaitse eest.

Miks Lõmanist ei saanud Krasnõi Limani? Kui uskuda Vene diktaatorit ja tema kindraleid, siis «vabastasid» Vene Lääne väegrupi väed Krasnõi Limani ehk ukrainapäraselt Lõmani juba selle aasta juuli algul ja augusti lõpus tungisid sellest lääne pool asuvasse Svjatogorski ehk Svjatohirski. Ka septembri lõpupoole, nt 19. septembril on Vene propaganda levitanud täiesti absurdset juttu nende linnade vallutamisest. Väidetavasti käib neis viimaste Ukraina üksuste hävitamine. Tegelikult olid septembri algul Vene väed 13 km kaugusel Svjatohirskist ja 19. septembril juba 25 km kaugusel. Alates 10. septembrist sellelt rindelõigult tulevad uudised näitavad, et Vene vägedele jäävad need linnad vaid virtuaalseteks võitudeks, Svjatohirski videod on filmitud mujal või tehtud AI abiga. Vene sõduritel õnnestus Lõmani linnaserva sisse imbuda, kuid vastupealetungi käigus nad peagi likvideeritakse. Tegelikult on Ukraina 3. armeekorpuse väed juba ligi neli kuud arendanud selles rindelõigus vastupealetungi ja likvideerinud Lõmani põhja poolt ähvardanud ründeplatsdarmi. Seal paiknenud Vene 20. armee väegrupeering pidi koos idast ja kagust pealetungiva 25. armeega valluSÕDUR oktoober 2026 41

Ukraina sõda

tama Lõmani ja Svjatohirski ning seejärel haarama Slovjanskit põhja poolt tungides seljataha. Koostöös idast pealetungivate vägedega ja Dobropillja suunalt ehk edelast ründavate vägedega oleks nii haaratud Slovjansk ja Kramatorsk piiramisrõngasse. Nõnda lootis Vene väejuhatus vallutada lihtsamini Donetski oblasti kindlustusvööndi viimased linnad. Paraku läks Lõmani all Vene vägedel kehvasti, nagu ka 2014. ja 2022. aastal. Lõmanisse tungisid Vene separatistid juba 2014. aasta aprillis, kuid juunis linn puhastati neist. Vene väed vallutasid Lõmani 2022. aasta 27. mail ja Ukraina väed vabastasid selle pärast ligi kuu aega kestnud vastupealetungioperatsiooni 1. oktoobril. Uuesti jõudsid Luhanski oblastist pealetungivad Vene väed Lõmani piirkonda 2025. a algul. 2025. a jaanuaris ületasid Vene väed Lõmanist kirdes Balka Žuravka ja Ternõ vahel Žerebetsi jõe ja tungisid edasi läände Kolodjazi ja loode suunas. Aprillis-mais hõivasid nad Nove, Katerõnivka ja Lõpove külad Lõmanist põhja Harkivi oblastisse viiva maantee lähedal, samuti põhja pool Novomõhhailivka. Edasi laiendasid nad platsdarmi lõuna ja põhja poole. Juulis vallutasid Vene väed Ridkodubi, kuid nad löödi esialgu Ukraina vastupealetungiga Karpivka ja augustis ka Novomõhhailivka juurest tagasi. Augustis 2025 jätkasid Vene väed pealetungi Lõmanist idas, hõivasid lõplikult Jampolivka ja ründasid Torsket ning üle Žerebetsi jõe tungides Zaritšnesse. Kuu lõpus õnnestus neil aga vallutada enamiku Kolodjazist ja tungida Zelena Dolinast Šandrõholovesse. Detsembris vallutasid Vene väed lõplikult need asulad ja ka üle Netriusi jõe asuva Serednie ning ründasid Šandrõholovest veidi lõuna pool asuvat Novoselivkat. Kokkuvõttes kulus Vene vägedel platsdarmi vallutamiseks ligi aasta ja edasi püüdsid nad seda laiendada. 2026. a jaanuaris jätkus Vene vägede edasitung või sisseimbumine metsade kaudu Šandrõholovest lõunasse Drobõševe ja edelasse Jarova ja Svjatohirski suunas. Idas nad hõivasid jaanuaris Zaritšne ja ründasid ka sellest läänes Stavkit. Kagu poolt Jampili suunalt lähe-

42 oktoober 2026 SÕDUR

Saksamaa liidukantsler Friedrich Merz koos Ukraina presidendiga asetamas küünalt Ukraina

nesid Vene üksused Lõmani servale. Märtsis jätkasid Vene väed pealetungi Lõmanile kolmest suunast: kagust ja idast 25. armee üksused ning põhjast 20. armee üksused. 19. märtsil sooritas Šandrõholove piirkonnast lõuna või kagu poole rünnaku Vene 20. armee 144. motolaskurdiviisi ilmselt 254. motolaskurpolgu pataljonisuurune mehhaniseeritud-motoriseeritud üksus. Kokku oli umbes 500 meest mõnekümne lahingusoomuki ja üle 100 mootorratta, bagi ja ATV-ga.

Rünnak sooritati seitsmes suunas. Ukraina väed hävitasid kolm tanki, 11 jalaväe lahingumasinat ja soomustransportööri ning 80 mootorsõidukit. Elavjõu kaotus oli väidetavasti 405 meest. Tuleb märkida, et 144. kaardiväe motolaskurdiviis baseerus 1994. a augustini Eestis Tallinnas, Keilas ja Kloogal ning selle staabiülem aastail 1987–1993 ja ülem aastatel 1993– 1994 oli polkovnik Valeri Gerassimov. Just tema on korduvalt kandnud Putinile ette suurest edust rindelõigus, sh Lõmani ja Svjatohirski vallutamisest.

Ukraina sõda Azovi korpuse veteran. Foto: Efrem Lukatsky / AP / Scanpix

Droonitõrjevõrk Družkivka lähistel. Foto: Irõna Rõbakova / AFP / Scanpix

sõdurite mälestusmüürile. Foto: president.gov.ua

President Zelenskõi teatel planeeriti vastupealetungioperatsiooni Lõmani piirkonnas juba 2025. aastal, kuid tollal jäeti see ära. Puudus vajalik ettevalmistus selle operatsiooni elluviimiseks.

Operatsioon Vivaldi Operatsioon Vivaldi oli koostatud ja ette valmistatud nagu muusikaline meistriteos. Vajalikul hetkel asusid nii Vene vägede ees kui seljataga tegutsema Ukraina pillid – droonid, suurtü-

Vene löök tabas logistikakeskust Zaporižžjas. Foto: Darõna Naumova / EPA / Scanpix

kivägi ja robotsõidukitel relvad, mis demonstreerisid okupantidele nii oma häälekõla kui ka tulejõudu. Vahepeal lasti ka tugevat elektroonilist «muusikat», mis muutis okupandid kurdiks ja pimedaks. Üle kolme kuu hoidsid ukrainlased oma vastupealetungi ettevalmistusi ja I etapi tegevusi saladuses. Vene logistika vastaste rünnakute ja Ukraina salkade läbi rinde sisseimbumise tegelikke eesmärke ja ulatust varjati. Ajakirjanike ja sõjablogijatega oli vaikimise kokkulepe. Sellele aita-

sid kaasa platsdarmil tegutseva Vene 20. armee juhtkonna ja alluvate üksuste komandöride võltsettekanded edust. Ebaedu ja kaotusi, tegelikku olukorda püüti varjata. Ehkki mõned Vene sõjablogijad märkasid Ukraina vägede aktiivsust piirkonnas juba mai lõpus ja juunis ning püüdsid sellest hoiatada, siis ametlik propaganda vaigistas nad. Mai lõpus sooritasid Ukraina väed väikese mehhaniseeritud rünnaku. Juba augusti keskel oli ukrainlastel edu, nad liikusid edasi ja tungisid lõuna poolt Kolodjazi põhjaossa. Samas oli edukas ka Ukraina vägede rünnak põhja poolt. Vene väed olid kohati ümber piiratud. Ukraina võitlejad kasutasid ka väikseid ründegruppe soomustehnikaga. Alles augusti lõpul – septembri algul ilmus Vene sõjablogijate paaniline info Ukraina vastupealetungi edust laiema avalikkuse ette. Vastupealetungil osalesid lisaks 3. armeekorpuse vägedele ka dessantründevägede 8. korpusse kuuluv 68. aeromobiilne brigaad ning piirivalve allüksused. 3. armeekorpuse üksustest paistsid silma 66. mehhaniseeritud brigaad ja 3. üksik-ründebrigaad. Vene 20. armee jõud olid nõrgaks jäänud, täiendust ei saadetud, sest teisi rindelõike peeti tähtsamaks. Paanika tekkides saatis Vene väejuhatus piirkonda juurde ründeüksusi ja reserve, kuid olukorda ei suudetud päästa. Ka Rubikoni drooniallüksus jäi Ukraina omadele alla. 15. septembril esines Ukraina 3. armeekorpuse ülem brigaadikindral Andrij Biletski ametliku avaldusega operatsioonist Vivaldi. Kuna Vivaldi üheks tuntumaks muusikateoseks on neli aastaaega, siis ka see vastupealetungioperatsioon on neljaetapiline. Millal algas esimene etapp, pole selge, suvine tegevus võis olla ettevalmistav etapp. Vene sõjavangide jutu järgi katkes nende pataljoni varustamine juba poolteist kuud tagasi ja seega võis esimene etapp alata juulis. Peagi ehk 20. septembril teatati operatsiooni teisest etapist ja 28. septembril kolmandast. Kuna ukrainlased on operatsiooni kajastamisel tagasihoidlikud olnud, siis saab sellest rohkem infot Vene sõjablogijatelt. Väidetavasti on Ukraina luureüksused või võitlussalgad tunginud isegi üle Žerebetsi jõe Jampoliv-

SÕDUR oktoober 2026 43

Ukraina sõda

ka juures, ehkki 3. korpuse esindajad pole seda kinnitanud. Operatsiooni Vivaldi oluliseks koostisosaks oli Ukraina 3. armeekorpuse korraldatud keskmaalöökide kampaania Vene logistika ja kütusega varustamise tõkestamiseks. Keskmaalöökide kampaania logistika vastu toimus kahes astmes: kõigepealt kuni 50 km sügavuseni, mida seejärel suurendati 120 kilomeetrini rindejoonest. Löökide andmiseks kasutati keskmaa-ründedroone Hornet. Nende löökidega hävitati ka torujuhe, mille läbi tarniti kütust Venemaalt Luhanski oblastisse. Venemaa pidi 144. motolaskurdiviisi varustamisüksused üle viima Voroneži oblastisse. Kaugele Venemaale või metsadesse tuli laiali hajutada ka kütuse- ja laskemoonalaod, sidesõlmed, komandopunktid, transport. Ukraina löögid tabasid tankur­ autosid ja kütuseladusid ning okupeeritud alasid. Kampaania korraldati koostöös mehitamata jõududega. Okupantidel polnud kütust, ei saanud hoida töös generaatoreid, et laadida droonide akusid või elektroonilise võitluse vahendeid. Polnud ka piisavalt laskemoona. Vene sõjaväelased jäid platsdarmil ilma toidu ja joogiveeta. Sõjavangid rääkisid, kuidas nad poolteist kuud pidid sööma puukoort ja jooma looduslikku vett. Kaugel tagalas asuvat juhtkonda alluvate saatus ei huvitanud, enne raadioside katkemist anti käsk hoida ringkaitset. Operatsiooni Vivaldi I etapp oli lahinguvälja isoleerimine ja selle käigus likvideeriti ka Vene vägede läbi rinde sisseimbumise tulemused. See etapp võis kesta isegi kolm kuud. Õhukaitseja raadioelektroonilise võitluse vahenditega loodi justkui kuppel lahingutegevuse rajooni üle. Seejärel hävitati droonide ja suurtükiväe abil vaenlase komandopunktid, sidesõlmed, logistika, sillad ja reservide asukohad. 3. armeekorpuse väed kasutasid Vene positsioonide ründamiseks maismaa löögi robotkomplekse NC 13 kuulipildujate või kahe granaadiheitjaga Bullspike. Need saadeti Vene tagalasse transpordidroonidega. Robotsõidukeid juhtisid kaugelt varjendist operaatorid ja nende relvadega rünnati

44 oktoober 2026 SÕDUR

Humanitaarabipunkt Tšernihivis.

Foto: Maksõm Kishka / Reuters / Scanpix

Ukraina president kohtus 3. korpuse võitlejatega.

Vene vägede positsioone ja varjendeid. Okupandid arvasid, et neid ründab ründegrupp. Operatsiooni Vivaldi I etapi tulemusel vabastati septembri algupoolel Vene vägedest või läbi rinde sisseimbunud gruppidest platsdarmi lääneosa Netriuse jõest läänes – Šandrõholovest lõuna, edela, lääne või loode pool paiknenud Serednie, Novoselivka, Jarova, Oleksandrivka ja Korovii Jar. Platsdarmi idaosas vabastasid Ukraina väed Kolodjazi. Kokku puhastati 75 km² ala sisseimbumisest ja 10 km² Serednie juures vabastati.

Foto: president.gov.ua

20. septembri teatel vabastati II etapi käigus Drobiševo, Šandrõholove ja Derilove. Kokku hävitati 800 okupanti, puhastati 125 km² ja vabastati 50 km². Vaenlaste kaotuseks arvestati kokku 3000 meest. 28. septembril teatas brigaadikindral Biletski, et III etapi käigus vabastasid Ukraina väed platsdarmi põhjaosas Nove, Ridkodubi, Katerinivka, Karpivka ja Novomõhhailivka. Kõige olulisem oli platsdarmi keskel kõrgendikul asuva Nove vallutamine, seal oli Vene vägede kindlustatud komandopunkt. Kaitse läbimurdmiseks kasutasid Ukraina väed vanu

Ukraina sõda

jata ka Vene pealetungi ida poolt Slovjanski suunas. Ukraina väesalgad on septembri lõpus sooritanud vasturünnakuid Lõmanist kagus Dibrova ning Ozerne ja Jampõli juures ja tunginud üle Siverskõi Donetsi jõest. Sealt on võimalik rünnata tiivalt Vene vägesid, mis püüavad vallutada Slovjanskist idas asuvat Mõkolajivkat. Samuti sooritasid Ukraina väed ka Slovjanski poolt vasturünnaku ja puhastasid poole Roi-Oleksandrivka kaitsevööndist.

Vene liugpommilöök on tabanud elamurajooni Harkivis. Foto: Sergei Kozlov / EPA / Scanpix

Trolliliiklus ei seisku, kuigi on vaja parandada kontaktliine ja Venemaa tekitatud auku Kiievi sillal. Foto: Stringer / EPA / Scanpix

soomustransportööre BTR-60, mis olid robotiseeritud ja nende peale oli laaditud lõhkeainet. Nende abil purustati vaenlase tugevamad kindlustused. Pearolli mängis kolmandal etapil 3. üksik-ründebrigaad, aga selles osalesid ka piirivalve allüksused. Vabastati 51 km² maad ja seega kokku vastupealetungil 176 km². Vene vägede kaotused olid 2000 meest ja veel 250 võeti vangi. Vene väed andsid end vangi tervete allüksustena eesotsas ohvitseridega ning nende seas olid ka droonipiloodid ja suurtükiväelased. Kokkuvõttes olid

Vene vägede kaotused kolme etapi tulemusel 5000 meest. Vene 20. armee ülem kindral võeti oma kohalt septembris maha. Ukraina president külastas 30. septembril koos kaitseminister Jevgeni Hmara ja ülemjuhataja Mõhailo Drapatõiga 66. vürst Mstislav Horobrõi nimelise mehhaniseeritud brigaadi komandopunkti ja autasustas sõjaväelasi, kes olid osalenud platsdarmi lääneosa vabastamisel. Samas toimus kohtumine korpuse, brigaadide ja pataljonide ülematega. Ukraina vägede tungimine Lõmani juurest itta ja lõunasse ähvardab nur-

Sõja perspektiivid Putini eesmärk on muutumatu – iseseisva Ukraina riigi hävitamine ja selle muutmine Venemaa marionetiks. Ehkki pidevast edust rindel kannavad Putinile ette alluvad väejuhid, pole millegipärast läbimurret ega suuri vallutusi näha, mistõttu on diktaator oma strateegiat muutnud. Ta püüab sügisel-talvel Ukrainat maksimaalselt nõrgestada drooni- ja raketilöökdega linnade, eelkõige Kiievi pihta. Ilmselt seetõttu ei kiirusta Putin ka suure mobilisatsiooniga. Sellise sõja jätkamiseks on ka Venemaale soodne rahvusvaheline olukord. Juba seitse kuud kestab USA–Iisraeli sõda Iraani vastu ja selle lõppu pole näha. USA president Trump püüab endiselt saavutada mingit kokkulepet Venemaaga ega toeta piisavalt Ukrainat. Ukrainale on olukord rindel tänu droonide efektiivsele kasutamisele hea võrreldes eelmise aastaga. Edukas vastupealetung Lõmani all parandab ka olukorda Slovjanski rindel. Lääneriikide abi korral saaks ta jätkata okupeeritud alade vabastamist. Venemaa jõhker terroristlik raketi-droonikampaania paneb Ukraina sügisel-talvel siiski keerulisse olukorda, vaja on kiiresti leida lahendused raketi- ja droonitõrje tugevdamiseks. Venemaad saaks sundida terrorilöökide piiramisele vaid tugevate vastulöökidega, et ka Venemaa elanikud tunneksid tõelist sõjatalve. Ukrainal on võimalik anda efektiivseid vastulööke Venemaa sõjatööstuse, nafta- ja energiataristu pihta, kuid selleks on vaja veel rohkem lääneriikide toetust, et toota ja arendada ründevahendeid nii Ukrainas kui mujal Euroopas. SÕDUR oktoober 2026 45

Kübersõda

Hõbekuuli otsides? Ründavate küberoperatsioonide põhimõtted, 1. osa 24. veebruaril 2022 kell 5.02 Eesti aja järgi, hetkel enne seda, kui Vene väed ületasid Ukraina piiri, märkasid USA satelliitsideettevõtte Viasat insenerid kummalist liiklust oma KA-SAT võrgu haldussegmendis.

Urmet Tomp kolonelleitnant, küberväejuhatuse küber- ja infooperatsioonide keskuse ülema asetäitja

46 oktoober 2026 SÕDUR

M

õne tunni jooksul kadus internetiühendus kümnetel tuhandetel modemitel üle Ukraina, sealhulgas juhtimis- ja kontrollisüsteemi seadmetel, mida kasutati Ukraina kaitsel. Rünnak ei piirdunud üksnes Ukrainaga, sest kaasneva efektina jäid ilma kaugjuhtimisvõimest ligi 5800 Enercon tuuleturbiini Saksamaal ning internetita jäid kümned tuhanded tavakasutajad Prantsusmaal, Poolas, Ungaris ja mujal Euroopas. Hilisemal hinnangul oli GRU ründeüksus 74455 (APT44 ehk Sandworm) tunginud võrku ühe valesti seadistatud VPN-lüüsi kaudu, hõivanud haldusvõrgu võtmeseadmed ning kasutanud lõpuks legitiimseid halduskäske, et laadida modemite mällu andmeid kustutav kahjurprogramm nimega AcidRain. USA, Ühendkuningriik,

Euroopa Liit ja ligi kaks tosinat riiki omistasid rünnaku Venemaale ühiselt, mis oli üks suurimaid koordineeritud omistamisi küberrünnakute ajaloos. Viasati juhtum sisaldab kõiki elemente, mis iseloomustavad operatsioonitasandi küberrünnakut: täpne ajastus enne sissetungi ja sõjaliselt relevantne sihtmärk. Rünnak tekitas sõja esimestel tundidel hõõrdumist, sundis improviseerima ja raiskas väärtuslikku aega kaitse organiseerimisel. Siiski see ei halvanud Ukraina kaitset ega murdnud rahva vastupanutahet. Nädalaid varem toimusid Ukraina vastu strateegiatasandi küberründed, mille tagajärjel kustutasid pahavara WhisperGate ja HermeticWiper riiklikke andmeid enne sissetungi. Võib eeldada, et eesmärk oli halvata kogu riigi valitsussüsteem ning tekitada ek-

Kübersõda

sistentsiaalne kaos. Ent loodetud efekti ei saavutatud, sest ei suudetud takistada riigi funktsioneerimist ja sõjalise vastupanu organiseerimist. Seega saab väita, et strateegiatasandi ründavad küberoperatsioonid ei ole sõjapidamise «hõbekuul», mis suudab iseseisvalt murda vastase tahte või halvata riigi toimimise. Selle asemel on vajalik korraldada mitmeid koordineeritud ründeid pikema aja jooksul, et saavutada efekt tegevuste kumulatiivse summana. Samuti on vaja integreerida need ründetegevused sõjalisse plaani ning toetada kineetilisi, luure- ja infooperatsioone.

Foto: Shutterstock

Küberruum on saanud potentsiaalselt otsustavaks sõjapidamise domeeniks, kus ühe hästi korraldatud ründe või kampaaniaga saavutatakse strateegiline võit ilma tankide ja jalaväeta.

Kübersõja kaks koolkonda 1990. aastate alguses, kui internet oli alles laienemas väljapoole akadeemilisi ja sõjalisi võrke, kirjutasid RAND Corporationi analüütikud John Arquilla ja David Ronfeldt essee «Cyberwar is Coming!». Nende väide oli radikaalne: infoajastu sõjapidamine hakkab keskenduma mitte niivõrd relvade jõule, kuivõrd teabe kontrollile, ning «kübersõda» muutub omaette sõja­ pidamise vormiks, mis võib strateegilisi tulemusi saavutada iseseisvalt. Kaks aastakümmet hiljem võttis sarnase, ent veelgi kindlama seisukoha USA endine terrorismivastase võitluse koordinaator Richard Clarke, kelle raamat «Cyber War» (2010) hoiatas stsenaariumi eest, kus vastane suudab mõne tunniga halvata riigi elektrivõrgu, finants- ja transpordisüsteemi, mis tekitab n-ö digitaalse Pearl Harbori. Nimetatud autorid moodustavad koolkonna, mida võib nimetada kübersõja apologeetideks. Koolkonna veendumus on, et küberruum on saanud potentsiaalselt otsustavaks sõjapidamise domeeniks, kus ühe hästi korraldatud ründe või kampaaniaga saavutatakse strateegiline võit ilma tankide ja jalaväeta. See narratiiv sarnaneb tähelepanuväärselt 1920.–30. aastate õhusõja­ teooriaga, mille kuulsaim esindaja oli Itaalia kindral Giulio Douhet. Ta väitis, et tulevased sõjad võidetakse õhus ning piisavalt massiivne strateegilise pommitamise kampaania tsiviil­ elanikkonna ja tööstuse vastu murrab rahva vaimu ja tahte niivõrd kiiresti, et maapealne sõjategevus muutub tarbetuks.

Ent ajalugu näitas seda teesi liialdatuna. Saksamaa ja Jaapani pommitamine teises maailmasõjas tekitas küll ulatuslikku hävingut, kuid ei murdnud üksinda kummagi riigi sõjalist vastupanuvõimet nii kiiresti ega puhtalt, nagu Douhet ennustas. Seega tuleb kahtluse alla seada ka eksistentsiaalse küberrünnaku korraldamise võimalus. 2010. aastate alguses hakkasid teoreetikud strateegilise kübersõja narratiivile vastu vaidlema. Politoloog Thomas Rid väitis oma raamatus «Cyber War Will Not Take Place» (2013), et suurem osa sellest, mida nimetatakse kübersõjaks, on tegelikkuses luure, sabotaaž või infomanipulatsioon. Need on vahendid, mis toetavad poliitikat, kuid ei kujuta endast sõda Clausewitzi klassikalises tähenduses, sest neil puudub sõja jaoks vajalik vägi­ valdsus, instrumentaalsus ning sageli on poliitiline tahe peidetud. Lucas Kello täpsustas seda seisukohta oma raamatus «The Virtual Weapon and International Order» (2017), argumenteerides, et küberoperatsioonid asuvad rahu ja sõja vahelises hallis tsoonis ning nende mõju avaldub pigem strateegilise mõjutamise ja destabiliseerimise, mitte otsustava sõjalise võidu kaudu. Julgeolekuanalüütikud Erica Borghard ja Shawn Lonergan näitasid empiiriliselt, et küberoperatsioonidel on väga piiratud sunnivõime (coercive power) ning need sunnivad harva vastast oma käitumist muutma, kui neid ei kasutata koos teiste survevahenditega. Jon Lindsay, analüüsides Stuxneti juhtumit, mida käsitletakse sageli kui kõige ilmekamat küberrelva kasutamise näidet, jõudis järeldusele, et isegi äärmiselt keerukas, aastaid ette valmistatud operatsioon, mis kahjustas (2009. a – toim) Iraani Natanzi rikastustehase tsentrifuuge, ei murdnud Iraani tuumaprogrammi, vaid lükkas selle vaid mõneks aastaks edasi. Pealegi ka Stuxnet ei olnud üks rünnak, vaid mitmeaastane kampaania, mis kombineeris füüsilise ligipääsu, tarneahela infiltreerumist ja täpselt sihitud pahavara. Michael Fischerkeller, Richard Harknett ja Emily Goldman (2022) väitsid oma teoorias (Cyber Persistence Theory), et küberruum ei toimi otsustavate lahingute põhimõttel. Strateegiline edu ei teki üksikute sõda otsustava-

SÕDUR oktoober 2026 47

Kübersõda

te küberrünnakute kaudu, vaid pideva kohalolu ja kestva tegevuse (persistent engagement) kumulatiivse tulemusena. Ka viimased sõjalised konfliktid Ukrainas ning Iisraeli-USA ja Iraani vastasseis kinnitab pigem Ridi, Kello ja Lindsay liini kui Arquilla-Ronfeldti-Clarke’i liini. Küberoperatsioonid on neis konfliktides mänginud rolli ühendoperatsioonide kontekstis, samas strateegilises kontekstis on nende mõju pigem piiratud. See tähendab, et nende tegelikku väärtust tuleb otsida mitte ainult strateegia-, vaid ka operatsiooni- ja taktikatasandi loogikast. Kübersõja apologeetide peamine eksitus oli küberrünnaku käsitlemine iseseisva strateegilise instrumendina. Reaalsuses omandavad ründavad küberoperatsioonid sõjalise tähenduse üksnes koostoimes ja sünkroonis teiste sõjapidamise domeenidega. Ilma selle sünkroniseerimiseta on üksik küberrünnak, olgu see kui tahes tehniliselt erakordne, pigem lärmakas, ent lõpuks tähtsusetu episood.

Struktuursed põhjused Neli struktuurset põhjust selgitavad, miks küberründe efektid väljenduvad üksnes paljude operatsioonide kumulatiivse summana. Esimene põhjus: igaks operatsiooniks on vaja aeganõudvat luuret ja ettevalmistust. Küberründeoperatsioone iseloomustab selle ettevalmistavas etapis kogutav suur andmemaht, et selgitada rünnatava süsteemi võimalikke pääsupunkte. Mida kõrgemalt väärtustatud on sihtmärk, seda kaitstum see on. Üldiselt on selliseid sihtmärke vähe ning vastane teab, et nende kaitseks tuleb rakendada meetmeid, nagu mitu korda kontrollitud autentimine kuni internetist eraldamiseni. Tasub selgitada, mida üksik küberründeoperatsioon tehniliselt ja protseduuriliselt endast kujutab. 2011. aastal avaldasid Ameerika kaitsetööstusettevõtte Lockheed Martin analüütikud Eric Hutchins, Michael Cloppert ja Rohan Amin kontseptsiooni, mida hakati kutsuma küberründe jadamudeliks (cyber kill chain). Nad laenasid sõjalisest terminoloogiast mõiste «tapuahel» ning kirjeldasid etappe, mis peavad toimuma, et üks kaugrünnak sihtmärgini jõuaks ja mõju saavutaks. 48 oktoober 2026 SÕDUR

Järgnevalt kirjeldatud tegevused tuleb läbida jadamisi ükskõik millise küberründe sooritamisel. • Luure (reconnaissance). Pärast sihtmärgi valikut kaardistab ründaja sihtmärgi ning selgitab, millist tarkvara ja seadmeid kasutatakse, kes on organisatsiooni töötajad, millised on nende avalikud digijäljed ning missugused lepingulised ja tarnijasuhted eksisteerivad. Riiklike rühmituste puhul, nagu Vene Föderatsiooni APT28 ja APT29, võib see etapp kesta kuid, kui mitte aastaid. Küberoperaatorid jälgivad sihtmärgi avalikke teateid, LinkedIni profiile, skaneerivad kestvalt avatud võrguporte ja vajaduse korral uurivad ka füüsilist julgeolekukorraldust. See etapp on aeganõudev, kuid sageli tehniliselt lihtne. Enamik infot on avalikult kättesaadav (kasutades avalike allikate luure (OSINT) võimalusi),

ent parima tulemuse saavutamiseks on vaja koostada mitmel luuredistsipliinil põhinev andmepakett. Lähtudes planeeritavast kohaletoimetamise mehhanismist, võib tekkida vajadus kaardiluure või füüsilise sihtmärgi jälgimise järele. Samuti asutakse selles etapis ette valmistama pahavara ja ründetaristut. • Relvastamine (weaponization). Kogutud teabe põhjal valmistatakse ette konkreetsed tööriistad, mõeldakse läbi kohaletoimetamise mehhanism ja viimistletakse ründeks kasutatav IT-taristu. Selles etapis luuakse või hangitakse pahavara (exploit), pakendatakse see näiteks mõnes dokumendis ja koostatakse õngitsuskiri, mis on kohandatud määratud sihtmärgi jaoks. Selle sammu keerukus võib kõikuda tähelepanuväärselt: valmis, «riiulilt võetud» lunavara kohandamine võtab tunde, aga Stuxneti puhul kulus tundmatute, varem avastamata haavatavus-

Kübersõda Foto: Shutterstock

te (nn nullpäeva haavatavuste) leidmiseks ja tööstusliku juhtimissüsteemi käitumise täpseks matkimiseks aastaid spetsialiseeritud inseneritööd. Sõltuvalt ründe omistatavuse ohust tuleb leida vajalik efektiivne vahend ning puhastada see ründaja digitaalsetest markeritest. Mõnel juhul on aga selles etapis vaja lisada digitaalsed markerid, mis viitavad mõnele teisele riigile või organisatsioonile (nagu näiteks Olympic Destroyer pahavara, mis viitas APT28 asemel Põhja-Korea häkkeritele). Jalaväeterminoloogiast lähtudes on see võrreldav ründeüksuse ettevalmistamisega enne lähtejoone ületamist. Seetõttu on selle etapi õige läbimine kriitilise tähtsusega küberründe õnnestumisel. • Kohaletoimetamine (delivery). Valitud tööriist tuleb sihtmärgini toimetada õngitsuskirja, nakatatud USB-pulga, tarneahela kaudu (nagu

Viasati puhul valesti seadistatud VPN-lüüsi ärakasutamine) või kompromiteeritud veebilehe kaudu. See on tänapäeval üks kõige lihtsamaid ja kiiremaid etappe: õngitsuskirjade koostamise ja saatmise saab suuresti automatiseerida. Tehisintellekti rakendamine on seda protsessi veelgi kiirendanud ja usutavamaks muutnud, sest genereeritud sõnumid ei sisalda enam samu keelevigu ja stiiliprobleeme, mis varem õngitsuskirju reetsid. Siiski tuleb arvestada ka sihtmärgisüsteemi kaitstusega. Piiratud juurdepääsuga süsteemide puhul võib see vajada füüsilist kohaletoimetamist äraandjate (insider) abil või erioperatsiooni korraldamise teel. • Ärakasutamine (exploitation). Siin toimub tegelik sissemurdmine, kus süsteemi haavatavust ja inimeste nõrkusi kasutatakse selleks, et käivitada ründaja kood sihtsüsteemis. Tavalise IT-taris-

tu (kontoriarvutid, veebirakendused) puhul on see tänu automatiseeritud tööriistadele ja laialdaselt kättesaadavatele haavatavuste andmebaasidele suhteliselt kiire samm. Kõige keerukam on see aga tööstuslike juhtimissüsteemide (ICS/SCADA) või piiratud juurdepääsuga süsteemide vastu, kus internetiühendust pole ja ligipääs nõuab kas füüsilist kohalolekut või pikaajalist tarneahela infiltreerimist. See muutis ka näiteks Stuxneti ja Industroyer2 nii haruldaseks ja aega­ nõudvaks. Etapid 3 ja 4 käivad käsikäes, sest siin rakendatakse tegevused «ukse avamiseks», ent veel ei ole saavutatud kontrolli süsteemi üle. Tõmmates paralleele jalaväe ründetegevusega, on vastase positsioonidesse sisse murtud, ent neid ei ole veel hõivatud. Sellele sammule peab järgnema ründaja jaoks vajalike kasutajaõiguste saamine. • Paigaldamine (installation). Ründaja loob IT/OT-süsteemis püsivuse, kasutades tehnikaid, mis säilitaks ka pärast süsteemi taaskäivitust tagaukse. Sellega välditakse ligipääsu kaotust rünnaku võimaliku avastamise korral. Selles etapis on vaja hoolikat peidetust, sest liiga agressiivne tööriist käivitab küberkaitsesüsteemides kiiresti häired, liiga ettevaatlik tegutsemine aga ei pruugi anda vajalikku kontrolli. Tänapäeval eelistatakse üha enam nn IT baasressursside (living off the land) tehnikaid, milleks kasutatakse juba süsteemis olemasolevaid, legitiimseid haldustööriistu. Nende kasutamine muudab avastamise oluliselt raskemaks, sest tegevus sarnaneb igapäevase administraatoritööga. Selles etapis tuleb leida ka viisid võimalikult kiirelt IT-võrgus täiendavate nõrkade süsteemiosiste ärakasutamiseks (läbides korduvalt etappe 1–4), et kindlustada positsioonide hõivatus. • Kontrolli saavutamine (command and control, C2). Ründaja loob püsiva sideliini kompromiteeritud süsteemi ja enda IT-taristu vahele, et rakendada käske ja koguda infot. See samm on tänapäeval muutunud lihtsamaks tänu pilveteenuste ja legitiimsete kaubanduslike platvormide (nt faili­ jagamisteenused või isegi sotsiaalmeedia) ärakasutamisele käsuliikluse peitmiseks tavapärase andmeedastusvoo sisse.

SÕDUR oktoober 2026 49

Kübersõda

Tihti leiavad küberkaitsemeeskonnad pikalt süsteemis olnud vastase just selles etapis, sest toimub rutiinne ühendus mõnele tuntud pahaloomulisele veebiaadressile. Siiski hästi korraldatud, s.o mitterutiinne, võrguliiklusesse sulanduv ühendus tagab kohalolu aastateks. • Eesmärgi saavutamine (actions on objectives). Lõpuks toimub määratud efekti saavutamine, nagu andmete väljaviimine, süsteemi kustutamine (nagu AcidRaini puhul), tööstusliku protsessi häirimine (nagu Industroyer2 puhul) või teabega manipuleerimine. See viimane samm võib olla tehniliselt lihtne ja kiire, nagu näiteks failide kustutamine, ent selle mõju ulatus sõltub täielikult sellest, kui hästi olid eelnevad etapid ette valmistatud ning mis oli peamine eesmärk. Kui operatsiooni julgeolek või sõnaselge keeld seda ei nõua, tuleks positsioone hoida ning jääda süsteemi nädalateks või kuudeks, koguda luuret ja valmistuda järgmiseks tegevuseks. Kokkuvõttes on kõige keerukamad ja aeganõudvamad etapid luure ja relvastamine kõrge väärtusega hästi kaitstud sihtmärkide vastu (tööstuslikud juhtimissüsteemid, internetiühenduseta salastatud võrgud, vastase C2 võrgud), sest need nõuavad eriteadmisi, mõnikord füüsilist ligipääsu ja pikka ettevalmistusaega, mida ei saa kiirendada ilma avastamisriski suurendamata. Kõige lihtsamaks ja kiiremaks on aga muutunud kohaletoimetamise ja esmase sisenemise etapp tavalistesse IT-süsteemidesse. Tänu automatiseeritud tööriistadele, pilveteenuste ärakasutamisele ja üha enam ka tehisintellektile, mis kiirendab nii sihtmärgi kaardistamist kui ka usutava õngitsussisu loomist. See eeldab ikkagi esimese kahe etapi süsteemset läbimist ja mõningal määral ka sõjalist õnne (lootuses, et kasutaja küberhügieen on halb või IT-süsteemi ei ole vahepeal parandatud). Hilisemad mudelid on Lockheed Martini raamistikku täpsustanud. Unifitseeritud ründeahel (unified kill chain, 2017), mille töötas välja hollandi teadlane Paul Pols, laiendab Lockheed Martini lineaarset mudelit, lisades etapid külgsuunalise liikumise ja tegevustee jaoks, kui ründe käigus on hõivatud positsioonid. Küberkaitsjad kasutavad teemant-mudelit (diamond model, 2013),

50 oktoober 2026 SÕDUR

mis rõhutab nelja omavahel seotud elementi: ründajat, ohvrit, võimet ja infra­ struktuuri, aidates luureanalüütikutel mõista, miks konkreetne rühmitus konkreetset sihtmärki ründab. Eelnevat toetab MITRE ATT&CK raamistik, mis kannab süstemaatiliselt kataloogi sisse sadu konkreetseid tehnikaid ja taktikaid, mida kasutavad reaalsed ründajad ka sõjaväeliste ja riiklike rühmituste puhul. Üksainus operatsioon on järjestikuste sammude ahel, mis nõuab luuret, ettevalmistust, kannatlikkust ja sageli ka mitmesuguste võimete kombineerimist. Operatiivse ja strateegilise mõju saavutamiseks on vaja läbida mitme sihtmärgiga jadaahel, mis peab olema omavahel nii ajaliselt kui sisuliselt sünkroniseeritud teiste sõjapidamisvahenditega. Seega ei ole reaalne, et üksik küberrünnak suudaks vastase murda. Igaks üksikuks küberrünnakuks on vaja oma plaani ning nende koordineerimine suuremaks kampaaniaks nõuab head planeerimisvõimet. Teine põhjus: mõju on sageli ajutine ja taastatav. Kui ettevalmistus õnnestub ja rünnak jõuab oma eesmärgini, on tulemus enamasti ajutine. Erinevalt füüsilisest hävingust saab enamiku küberrünnakute tagajärgi, nagu andmekadu või süsteemide seiskumine, parandada tundide või päevadega, juhul kui varundus ja taastesüsteemid on olemas. Viasati modemid said suures osas asendatud ja Ukraina side taastus kiiresti. Samuti on sõjaajalugu näidanud, et rünnatava riigi elanikkond adapteerub olukorraga. Seetõttu ei saa strateegilist mõju otsida üksiku süsteemi kompromiteerimisest, vaid konstantsest kaudsest ja kumulatiivsest toimest. Siin sobib pigem analoogia mere-, mitte õhusõjast. Ameerika mereväeteoreetik Alfred Thayer Mahan kirjeldas 19. sajandi lõpus kontrolli merealade üle (command of the sea) kui vahendit, mis üksinda sõda ei võida, kuid võimaldab kontrollida kaubandusvooge, isoleerida vastast tema ressurssidest ja kurnata teda pika aja jooksul. Sama kehtib ka kriitilise digitaalse infra­ struktuuri kontrolli kohta tänapäeval. Efektide saavutamiseks küberdomeenis on vajalik konstantne surve.

Erinevalt füüsilisest hävingust saab enamiku küberrünnakute tagajärgi, nagu andmekadu või süsteemide seiskumine, parandada tundide või päevadega, juhul kui varundus ja taastesüsteemid on olemas.

Kübersõda Foto: Shutterstock Joonis: Gemini AI

Küberründe jadamudel

Hübriidsõja tingimustes, kus vastaspooled hoiavad teadlikult ametlikku eitatavust ja püüavad vältida avaliku sõjaseisukorra väljakuulutamist, on strateegilise mõju saavutamine veelgi kaudsem ning toetub tihedalt kahe valdkonna – infooperatsioonide ja küberoperatsioonide – koostoimele. Kuna valdav enamik tänapäeva infovoost liigub digitaalsete kanalite kaudu, eeldab tõhus infooperatsioon enamasti eelnevat küberoperatsiooni: meediaväljaande, riikliku inforakenduse või mõjuka sotsiaalmeediakonto ülevõtmine on sõnumi kohaletoimetamise eeltingimus nii nagu tapaahela kolmas etapp (kohaletoimetamine) on eeltingimuseks kõigile järgnevatele. 2026. aasta veebruaris Iraani riikliku palvusrakenduse ja riikliku televisiooni

ülevõtmine propagandasõnumite edastamiseks illustreerib seda suurepäraselt. Ilma küberdomeeni eelneva kontrollita ei jõua infooperatsioon oma sihtrühmani, mistõttu küberoperatsioon toimib siin infosõja «transpordivahendina», mitte omaette eesmärgina. Kolmas põhjus: suurema mõjuga operatsioonid on haruldased ja tehniliselt keerulised. Isegi kui ettevalmistus ja ajastus õnnestuvad, ei suuda enamik operatsioone tekitada tõeliselt suure mõjuga intsidenti, v.a juhul, kui see intsident julgeolekustatakse poliitilisel tasemel. Kõige silmapaistvamad ründed, nagu tööstuslike juhtimissüsteemide (ICS/SCADA) väljalülitamine või piiratud juurdepääsuga võrkudesse tungimine, eeldavad detailseid teadmisi

konkreetsest tehnilisest keskkonnast ja nii mõnigi kord ka füüsilist ligipääsu, mistõttu ei saa neid masstoota ega suunata sama efektiivsusega paljude sihtmärkide vastu korraga. Neljas põhjus: küberdomeen ei eksisteeri kunagi vaakumis. Neljas ja kõige olulisem põhjus on see, et ükski operatsioon ei toimu isoleeritult. Vastane õpib ja kohaneb pärast igat rünnakut. See, mis töötas Viasati vastu 2022. aasta veebruaris, ei töötaks enam sama moodi praegusel ajal. Seega ei saa strateegilist eesmärki saavutada ühe suure löögiga, vaid ainult pideva, adaptiivse ja mitmekihilise operatsioonide vooga, mis on sünkroniseeritud teiste sõjapidamisvahenditega. Järgneb

SÕDUR oktoober 2026 51

Õppus

Eesti meeskond katsetas õppusel REPMUS

mehitamata meresüsteeme Lauri Kummel nooremleitnant (reservis), mereväe tehnoloogiajuht tulevikuvõime ja innovatsiooni väejuhatus

K

ell kaheksa hommikul algas Portugalis Sesimbras järjekordne õppusepäev. Hommikune infotund annab ülevaate mereala kasutamisest ja eri meeskondade ajaakendest. Sellele järgnevad missioonide planeerimine, mehitamata allveesõidukite ettevalmistamine ja sonariandmete analüüs. Õhtuks tuleb otsustada, mida järgmisel päeval muuta ja millist uut võimalust kasutada. Sellises rütmis töötas Eesti seitsme­ liikmeline meeskond 31. augustist 25. septembrini Portugalis Sesimbra ja Tróia piirkonnas peetud NATO kat-

52 oktoober 2026 SÕDUR

setusõppusel REPMUS 2026. Eesti osales esimest korda oma meeskonna ja süsteemidega: kuus liiget tulid mereväest ning asejuhina osales nooremleitnant (reservis) Lauri Kummel tulevikuvõime ja innovatsiooni väejuhatusest (TIVJ).

Vaatlejast osalejaks Eesti mereväe esindajad osalesid REPMUS-el 2025. aastal vaatlejatena. See andis esmase ülevaate õppuse ülesehitusest ja võimaldas valmistada ette oma mehitamata allveesõidukite

meeskonna osalemise. Eesti-poolse õppuse juhi kaptenmajor Märt Uuemaa sõnul tuli enne Portugali jõudmist läbi mõelda varustus, tarkvara, logistika ja töökorraldus merel. Uuemaa rõhutas, et REPMUS ei ole kord aastas toimuv droonide demonstratsioon. Õppus on seotud NATO mehitamata meresüsteemide arendamisega. Mereväe tuukrigrupi sonarimeeskonna liikmed on kahel viimasel aastal osalenud SeeByte’i ja REMUS-e kasutajarühmade kohtumistel, kus jagatakse kasutuskogemusi ning valmistatakse ette õppusel katsetatavaid

Õppus

REPMUS ehk Robotic Experimentation and Prototyping using Maritime Unmanned Systems ühendab mereväelased, NATO organisatsioonid, teadusasutused ja kaitsetööstuse. Õppusel ei vaadata uusi seadmeid messiboksis, vaid pannakse need merel täitma sõjalisi ülesandeid. Eesti tegevus keskendus veealusele miinitõrjele, sadamakaitsele, veealuste objektide tuvastamisele ja identifitseerimisele ning eri süsteemide ühendamisele.

Foto NATO õppuselt REPMUS 22 (Robotic Experimentation and Prototyping with Mariti­ me Unmanned Systems) neli aastat tagasi. Foto: Patricia De Melo Moreira / AFP / Scanpix

stsenaariume. Portugalis saadud tulemused jõuavad omakorda arendusse. «Kui tahame mõjutada seda, kuidas tulevased süsteemid ja standardid arenevad, peame osalema ka nende katsetamises,» ütles Uuemaa. Vaatlejana saab küll teada, mida teised teevad, kuid oma süsteemiga merel töötades selguvad nõuded ja piirangud, mida esitluselt ei näe. Eesti seadis õppuseks kolm eesmärki: proovida UUV-meeskonna tegutsemist koos liitlastega, hinnata turu-uuringutest välja valitud tehnoloogiaid ning luua otsekontaktid

mere­ vägede, ettevõtete ja teadusasutustega, kes arendavad Eestile vajalikke lahendusi.

Seitse inimest ja selge tööjaotus Kaptenmajor Märt Uuemaa juhtis Eesti kontingenti ning sidus meeskonna tegevuse õppuse suurema juhtimisstruktuuriga. Ta vahendas infot Saksamaa juhitud staabi ja Eesti meeskonna vahel, analüüsis teistes fookusvaldkondades toimuvat ning kavandas järgmiste päevade tegevusi. Asejuht Lauri Kummel esindas TIVJ-i ning

keskendus sellele, kuidas siduda mereväe vajadused tehnoloogia katsetamise ja edasise võimearendusega. Mereväe UUV-meeskonda kuulusid meeskonnaülem, kolm operaatorit ja andmespetsialist. Nende ülesanne oli hoida tegevuses autonoomseid allveesõidukeid REMUS 300, planeerida missioone ning töödelda ja analüüsida sonariandmeid. Selline tööjaotus võimaldas operaatoritel keskenduda süsteemide ettevalmistamisele ja merel tegutsemisele, samal ajal kui juhtkond hoidis sidet staabiga ning otsis uusi katsetamisvõimalusi.

SÕDUR oktoober 2026 53

Õppus

Mereala kasutati kindlate ajaakende kaupa ning hommikul kokku lepitud plaani tuli vahel juba sama päeva jooksul kohandada. Süsteem pidi töötama koos inimeste, sidevahendite ja protseduuridega olukorras, mida ei saanud lõpuni ette lavastada.

Sonarite võrdlus miinitõrjes Eesti põhitegevus oli seotud miinitõrje ja sadamakaitsega. REMUS 300 allveesõidukitega tehti muu hulgas Rootsi mereväe SPYTE metoodikal põhinev katse. Selle eesmärk oli hinnata kontrollitud tingimustes, kui hästi suudavad sonar ja selle seadistus teadaolevaid objekte avastada ning klassifitseerida. Sama platvormiga võrreldi külgvaatesonari ja sünteetilise apertuuriga sonari ehk SAS-i tulemusi. Võrdlus näitas, et tehnilise kirjelduse põhjal ei saa otsustada, kui hästi sensor konkreetses ülesandes töötab. Tulemust mõjutavad merekeskkond, seadistus, operaatori tegevus, missiooni planeerimine ja andmete töötlemine. Miinitõrjes loeb kogu ahel: ala tuleb läbi otsida, võimalik objekt avastada, saadud kontakt klassifitseerida ning seejärel identifitseerida ja vajaduse korral neutraliseerida. Tuukrigrupi ülema kaptenmajor Indrek Paju hinnangul ei pea EODega MCM-ülesanne algama inimese saatmisest vee alla. Võimalikult suur osa objekti leidmisest, tuvastamisest ja neutraliseerimise ettevalmistamisest peaks toimuma mehitamata süsteemidega. See vähendab sukelduja riski ja võimaldab kasutada inimese aega seal, kus tema otsustusvõime ja oskused on tõesti vajalikud. «Tuukritel ei ole siiski põhjust muretseda, sest iga olukord vee all on erinev ja vahel suudab keerulise ülesande lahendada just tuuker. Tuuker ja ROV ei konkureeri, vaid toetavad teineteist,» ütles Paju. Mehitamata süsteem võib uurida ala, koguda sonaripildi või viia kaamera objektini. Tuuker sekkub siis, kui olukord nõuab inimese paindlikkust, käelist osavust või kohapealset hinnangut. Õppusel katsetati mitme ettevõtte lahendusi. Paju tõi esile Lobster Roboticsi allveeroboti, mis suutis lisaks pildimaterjali kogumisele koostada 54 oktoober 2026 SÕDUR

Õppus

lühikese ajaga objektist kahe- või kolmemõõtmelise mudeli ja edastada see operaatorile. Selline väljund võib anda enne tuukri vette saatmist palju täpsema ülevaate objekti kujust, asendist ja ümbrusest.

Eesti meeskond ja allveesõiduk Remus 300.

Foto: Janter Suun / kaitsevägi

Õppusest osavõtjad Portugali Troia baasis.

Mehitamata pealveesõidukid on valmis tegevuseks merel. Fotod: Jhon Parsons / US Navy / DVIDS

Ühendatud süsteemid annavad operatiivse väärtuse Õppuse üks olulisimaid järeldusi oli, et tulemus ei sõltu ainult ühe roboti kiirusest või ühe sensori täpsusest. Üks süsteem võib sobida hästi ala sonariga kaardistamiseks, teine objekti visuaalseks identifitseerimiseks ja kolmas selle neutraliseerimiseks. Operatiivne väärtus tekib siis, kui nende vahel liigub info kiiresti ning kogu tegevus toimib ühe protsessina. Paju sõnul näitas REPMUS, kui palju saab õigete vahenditega lühendada aega kahtlase objekti esmasest avastamisest kuni selle identifitseerimise ja kahjutuks tegemiseni. Kui iga etapi vahel tuleb andmeid käsitsi ümber tõsta, eri kaardivaateid võrrelda või uue süsteemi jaoks eraldi tööprotsess luua, kaob osa mehitamata tehnoloogia eelisest. Ühe katse ajal patrullis merel mehitamata pealveesõiduk, mis oli STANAG 4817 kaudu ühendatud ühisesse missioonivõrku. Operaator märkis juhtimissüsteemis seireala, tehisintellektil põhinev moodul valis sobiva ja lähedal asuva USV ning saatis sellele digitaalse ülesande. Uuemaa sõnul näitas katse eelkõige standardiseeritud ühenduse väärtust: uut juhtimisloogikat sai proovida ilma iga sõiduki jaoks eraldi integratsiooni ehitamata. Standardi rakendamise tase on süsteemiti siiski erinev. Mõni platvorm suudab edastada ainult oma asukoha, kuid mitte sensori leitud kontakte ega vastu võtta digitaalset ülesannet. Merevägi vajab tootjast võimalikult vähe sõltuvat juhtimisarhitektuuri, mis annab ülemale ühise pildi merel toimuvast ja kasutada olevatest vahenditest. Side seab merel piirid Eri riikide süsteemide koostegutsemine oli parem, kui Eesti meeskond enne õppust eeldas, kuid merel ilmnesid kiiresti side piirangud. Suur andmemaht, reaalajalähedane juhtimine ja pidev videopilt eeldavad toimivat SÕDUR oktoober 2026 55

Õppus

sidekanalit. Merel tuleb arvestada leviala, ribalaiuse, häirete ja ühenduse katkestustega. Süsteem peab suutma täita ülesannet ka piiratud side korral ning anda kogutud teabe edasi kujul, mida teised juhtimissüsteemid kasutada saavad. Ka ühtne juhtimisvaade, mille kaudu ülem näeks ja käsutaks eri tootjate süsteeme, ei ole veel lõplikult valmis. REPMUS aitab neid piiranguid suurel skaalal esile tuua ja kontrollida, millised lahendused töötavad väljaspool tootja enda katsekeskkonda.

Tehnoloogia vajab uut tegutsemisviisi «Kõige lihtsam on osta uus mehitamata süsteem. Palju keerulisem on aru saada, millist taktikalist probleemi sellega lahendatakse ja kuidas tehnoloogia senist tegutsemisviisi muudab,» ütles Uuemaa. Tema sõnul võib ka hea süsteem jääda eraldiseisvaks tööriistaks, kui enne soetamist pole määratud selle ülesannet ning läbi mõeldud väljaõpet, protseduure ja juhtimist. Operaatorid peavad olema valmis oma töövõtteid muutma. Mehitamata platvormi kasutamine üksnes mehitatud aluse senise tegevuse kopeerimiseks ei pruugi anda loodetud tulemust. Suurem kasu tekib siis, kui uus vahend lubab ülesande teistmoodi üles ehitada, vähendada inimeste viibimist ohualas või katta sama ajaga suurema mereala. Uuemaa näeb seetõttu vajadust püsiva mehitamata süsteemide katsetusmeeskonna järele. Selles peaksid töötama inimesed, kes tunnevad meresõjapidamist, oskavad sõnastada taktikalise probleemi ja suudavad samal ajal uusi lahendusi kiiresti proovida. Katsetamine ei lõppe tehnilise hinnanguga. Selle tulemus peab jõudma väljaõppesse, standardsetesse tegutsemisviisidesse ja võimearenduse otsustesse. Katsetusest mereväe kiirendini REPMUS-el nähtud meretehnoloogiate tulevik ei tähenda ainult suuremat autonoomiat ühes platvormis. Olulisem on see, et õhu-, pealvee- ja allveesüsteemid vahetaksid standarditud kujul andmeid, täiendaksid ühist 56 oktoober 2026 SÕDUR

Portugali merejalaväelased demonstreerivad maabumisoskusi.

Robotkoer saabus mehitamata pealveesõidukil. Fotod: Jhon Parsons / US Navy / DVIDS

olukorrapilti ning saaksid ülesandeid sama juhtimisvõrgu kaudu. Eesti-suguse väikeriigi eelis ei tule platvormide hulgast, vaid oskusest valida selge kasutusjuht ja ühendada sobivad lahendused olemasolevate võimetega. Oluline on liikuda tehnoloogia vaatamisest võimalikult kiiresti päris sõjalise võime arendamise ja kasutuselevõtuni. Tulevikuvõime ja innovat-

siooni väejuhatuse ülesanne on aidata mereväel varakult eristada Eesti vajadustele vastavaid lahendusi nendest, mis vajavad veel arendamist või ei anna soovitud kiiret tulemust. Kummel tegeleb tulevikuvõime ja innovatsiooni väejuhatuses ka mereväe kiirendi rajamisega. Loodava kiirendi eesmärk on luua püsiv tee mereväe vajaduse sõnastamisest la-

Õppus Lauri Kummel. Foto: Janter Suun / kaitsevägi

henduse katsetamise, hindamise ja kasutuselevõtuni. See võimaldaks tuua mereväelased, tehnoloogia arendajad ja Eesti kaitsetööstuse sama probleemi juurde enne suuremate valikute tegemist. Katsetuse tulemus peab olema mõõdetav: kas lahendus vähendab riski, kiirendab ülesande täitmist, parandab olukorrateadlikkust või võimaldab senist

tegutsemisviisi muuta. REPMUS-el kogutud teadmised annavad kiirendile konkreetseid kasutusjuhte ja võrdlusmaterjali edasisteks katsetusteks. Kui 2026. aastal oli põhitähelepanu all miinitõrje ja sadamakaitse, siis järgmine loogiline samm on Uuemaa sõnul mehitamata süsteemide kasutamine püsiva mereseire toetamiseks. Selleks tuleb ühendada mehitamata

õhu- ja pealveesõidukid ning nende sensorid tervikuks, mis täiendab mereväe olukorrateadlikkust. Tuukrigrupi vajadustest lähtudes on vaja edasi katsetada mehitamata õhusüsteeme, miinide kahjutustamise võimega kaugjuhitavaid allveeroboteid, kasutajasõbralikke magnetomeetreid ja tuukrite navigatsioonisüsteeme. Osa lahendusi on turul olemas, kuid nende sobivust Eesti tingimustesse ei saa hinnata brošüüri järgi. Need tuleb panna tegutsema koos olemasolevate süsteemide ja inimestega. Eesti meeskonna kohalolu Portugalis ei piirdunud merekatsetustega. Õppuse avatseremoonial heiskasid Märt Uuemaa ja Lauri Kummel koos teiste riikide juhtide ja asejuhtidega Eesti lipu. Meeskond külastas ka Eesti suursaatkonda Lissabonis, kus kaitseväelasi võttis vastu suursaadik Katrin Kivi. Kohtumine andis võimaluse tutvustada Eesti esmakordset osalemist ning REPMUS-el nähtud meretehnoloogiate arengusuundi. Eestil ei ole praegu Portugali katvat kaitseatašeed, mistõttu oli kohtumine tähtis ka kaitsevaldkonna kontaktide hoidmiseks. Uuemaa hinnangul on Portugal tulevikku vaatav partner: REPMUS-e kõrval arendatakse seal ka maapealsete mehitamata süsteemidega seotud katsetusi. Lauri Kummeli kutsel külastasid õppust ka politsei- ja piirivalveameti (PPA) arendusekspert politseileitnant Armin Puust ja Mustvee kordoni juht politseikolonelleitnant Jalmar Ernits. Nad tutvusid mehitamata mere- ja autonoomsete süsteemidega ning arutasid nende võimalikku kasutamist piirivalves, mereseires ja merelise julgeoleku toetamisel. Paljud õppusel katsetatud sensorid, sidevahendid ja autonoomsed platvormid on kasutatavad nii sõjalistes kui ka tsiviilülesannetes. Eesti esimene osalemine oma meeskonnaga näitas, et väikeriik ei pea REPMUS-el kaasa lööma suure hulga platvormidega. Väärtus tekkis selgelt valitud ülesannetest, oma süsteemide kasutamisest ja võimalusest võrrelda neid teiste lahendustega. Uuemaa sõnul tasub Eestil osalemist jätkata, et järgmised valikud põhineksid teadmisel, kuidas süsteem merel töötab, millega see ühendub ja millist väljaõpet selle kasutamine nõuab.

SÕDUR oktoober 2026 57

Ajalugu

Kui palju me teame oma lõunanaabri Läti ajaloo rasketest perioodidest? Üks selliseid oli esimene maailmasõda, mis räsis meie lõunanaabreid palju raskemalt kui Eestit.

Pooleks rebitud Läti esimeses ilmasõjas Hanno Ojalo sõjaajaloolane

V

äga mitmes valdkonnas erines Läti saatus maailmasõja ajal Eesti omast. Ilukirjanduslikus vormis, kuid igati realistlikult kirjeldab seda kõike hiljuti eesti keeles ilmunud Aleksandrs Grinsi raamat «Hingetuisk» (1934), mida on võrreldud Albert Kivika raamatuga «Nimed marmortahvlil». Ka enne esimese maailmasõja algust oli Läti Eestist tunduvalt erinev. Rahvaarv ja tööstussektor olid kiiresti kasvanud. Elanikkond oli kasvanud 2,6 miljonini, sellest oli lätlasi vaid 1,4 miljonit, baltisakslasi 155 000, venelasi ja valgevenelasi 370 000 ja juute 175 000. Vähemusrahvuste osakaal oli Lätis tunduvalt suurem ja mõjukam kui Eestis. Pärast vabadussõja lõppu elas Lätis vaid 1,6 miljonit inimest (neist lätlasi 1,2 miljonit). Rahvastikukaotustele andis tugeva tõuke see, et Läti oli sisuliselt kaks aastat maailmasõja rindejoonel.

Esimese maailmasõja algus Sõja algul mobiliseeriti 20 000–25 000 lätlast Vene tsaariarmeesse ning mobilisatsioonid jätkusid ka järgnevatel aastatel. Aprillis 1915 tungisid Saksa väed Kuramaale ning lähenesid Jelgavale, mille vallutamise hoidsid ära Läti vabatahtlikest moodustatud väeosad. Põhilised lahingud toimusid Riia ja Jelgava vahel. 7. mail vallutasid Saksa väed Liepaja ning Läti lääneosa vallutamise järel kujunes rindejoon Läti aladel piki Venta jõge. 58 oktoober 2026 SÕDUR

Juulis alanud uuel pealetungil forsseerisid Saksa väed 14. juulil Venta jõe ja vallutasid 17. juulil Dobele, 18. juulil Tukumsi ja Ventspilsi ning 1. augustiks 1915 olid Saksa vägede kontrolli all Kuramaa ja Zemgale. Saksa-Vene rindejoon oli peatunud Riia vahetus läheduses, nii et suurest linnast lõuna pool Daugava läänepoolsel kaldal kujunes Vene vägedele väike sillapea. Muidu jooksis rinne piki Daugava jõge kuni Daugavpilsini, mida Vene väed samuti enda käes hoida suutsid. Nii oli Läti territoorium nüüd ligemale kaheks aastaks (1915–1917) pooleks jagatud: lõunapoolne osa oli Saksa vägede poolt okupeeritud, põhjapoolses osas peremehetses Vene sõjavägi. Lisaks sõjategevusele kannatasid lätlased ka mõlema sõjaväe rekvisitsioonide ja vägivalla tõttu. Pärast veebruarirevolutsiooni 1917. aastal ja kogu Läti okupeerimist Saksamaa poolt suurenes majanduslik laos ja sõjaväelaste vägivaldne röövtegevus veelgi, kurnates ja vaesustades Läti elanikkonda.

Läti põgenikud Peale sõjategevuse oli Lätis probleeme ka põgenikega. Saksa vägede pealetung ja Vene vägede taganemine Kuramaalt 1915. aasta suvel tõi lisaks lahingutele ja purustustele kaasa tohutu põgenikelaine. Seda õhutasid ka Vene võimud oma sakslastevastase propagandaga ja ametliku evakuatsiooni korraldamisega. Elanikke sunniti sakslaste eest põgenema ka võimude otseste ähvarduste ja sunniga. Samuti kasutati mingil määral «põletatud maa» taktikat – vaenlasele ei tohtinud jätta midagi väärtuslikku, ko-

Saksa sõdurid aitavad talunikel eva­ kueeruda Jekabpilsi lähistelt 1917. a.

Saksa sõdurite teeleasumine Nemu­ nase jõel Kuramaa suunas 1915. a. Fotod: Picture Alliance / SZ Photo / Scanpix

Ajalugu

hati muutus see hoonete põletamiseks ja viljapõldude hävitamiseks. Kariloomad tuli ära viia, vilja- ja kartulisaak tuli kas koristada ja tagalasse viia, selle võimatuse korral aga hävitada. Õnneks ei tehtud seda mitte igal pool. Venemaale evakueeriti (eriti Riiast) hulgaliselt tehaseid, vabrikuid ja asutusi koos personaliga. Sakslastele ei tahetud jätta ka tööjõudu, käsu kohaselt tuli evakueerida ka kõik 18–45-aastased mehed. Läti elanikkonna jaoks kujunes see tohutuks tragöödiaks. Tekkisid sajad tuhanded põgenikud, kellest paljud hukkusid põgenemise käigus kurna-

tusest ja haigustest (raugad, lapsed) ja hilisemates Vene kodusõja segadustes võõrsil. Esimese maailmasõja käigus umbes 700 000–800 000 inimest põgenes ja evakueerus Lätist, enamik neist Venemaale. Tõsi, kõik ei olnud lätlased (neid oli põgenikest ehk pool), oli ka palju venelasi. Osa lätlastest ei suundunud kohe Venemaale, vaid peatus Vidzemes või Latgales. Kuna kõigile elupaiku ja tööd ei jagunud, oldi sunnitud edasi liikuma kas Venemaale või ka Eestisse. Enamik põgenikke tuli Kurzemest, kus enne sõda elas 800 000 inimest, Saksa okupatsioonivõimude korralda-

tud rahvaloenduse tulemusel aga oli alles jäänud vaid 230 000. Esialgu loodeti, et evakuatsioon on ajutine ja sõjaolukorra muutumisel saavad põgenikud kodukohta tagasi pöörduda, kuid «ajutine» olukord venis aastatepikkuseks. Venemaale jõudnud Läti põgenike olukord oli traagiline, riik ei suutnud neid kindlustada peavarju ega toiduga. Levisid nakkushaigused. Riigiduuma lätlastest saadikud organiseerisid põgenike komiteesid, kogusid annetusi ja suutsid kuidagimoodi oma kaasmaalasi toetada. Hiljem oli enamlastel nende meeleheitel

SÕDUR oktoober 2026 59

Ajalugu

inimeste hulgast kerge punakaartlasi ja punaväelasi värvata. Erinevad rahvuslikud põgenikekomiteed ühendati Petrogradis asuvaks põgenike abistamise keskkomiteeks, mis omandas hiljem teatud määral lätlaste esinduskogu tunnused ja selles olid aktiivselt tegevad mitmed Läti poliitikud (Janis Čakste, Vilis Olavs, Arvids Bergs). Läti põgenikest jõudis pärast Vene kodusõda kodumaale tagasi ametlikel andmetel 300 000 (neist 200 000 olid lätlased), seega enam-vähem pooled. Paljud olid Venemaal hukkunud, teine osa aga sinna elama jäänud või ei suutnud pikka tagasireisi ette võtta. Igal juhul elas lätlasi enne esimest maailmasõda Lätis 1,4 miljonit ja samapalju ka 1930. aastal.

Läti kütid Läti kütipolgud olid lätlaste rahvuslikud väeosad, mis moodustati 1915. aastal Lätis ja mujal Vene impeeriumis elanud vabatahtlikest ja mobiliseeritud Läti sõjaväelastest Venemaa sõjaväe koosseisus. Enamiku isikkoosseisust moodustasid lätlased, aga neis oli ka venelasi, eestlasi ja koguni vähesel määral baltisakslasi – olid nad ju kõik Vene tsaari alamad. Kokku oli lätlasi kütipolkudes kuni 75%.

Liepajale lähenev Saksa kuulipildurite üksus läbimas Skatre küla. Fotod: Picture Alliance / SZ Photo / Scanpix

Struktuur

1. Läti kütibrigaad ülem kindralmajor Augusts Misinš • 1. Läti Daugavgrīva kütipolk • 2. Läti Riia kütipolk • 3. Läti Kurzeme kütipolk • 4. Läti Vidzeme kütipolk 2. Läti kütibrigaad ülem polkovnik Andrejs Auzanš • 5. Läti Zemgale kütipolk • 6. Läti Tukumsi kütipolk • 7. Läti Bauska kütipolk • 8. Läti Valmiera kütipolk Läti kütivägede tagavarapolk paiknes esialgu Valmieras, alates 1917. aasta suvest Tartus, Ülejõe linnaosa kasarmutes ja Elvas. Kokku võis Läti kütte esimeses maailmasõjas olla 45 000– 50 000, maksimumkoosseis te­ gutses 1916. aasta lõpus: 25 000 meest rindel ja 15 000 tagavara­ polgus.

60 oktoober 2026 SÕDUR

Sakslaste sissesõit Liepajasse 1915. a.

Rahvas uudistab Saksa torpeedo­ paate Liepaja sadamas 1915. a.

4. Vidzeme kütipataljoni 2. rood. Dateerimata.

Foto: Wikipedia

Ajalugu

Kuramaa, Liivimaa ja Eestimaa kubermangud 20. sajandi alguses

Rindejoon 1915. a.

Saksa ratsavägi Daugavpilsi all 1915. a.

Läti vabatahtlikest koosnevate rahvusväeosade moodustamise loa andis pärast pikka vastupuiklemist Venemaa keisririigi sõjavägede kõrgem ülem­ juhataja suurvürst Nikolai Nikolajevitš 29. mail 1915. aastal. 15. juulil 1915 kinnitati Läti vabatahtlike pataljonide põhimäärus ning moodustati ka ühiskondlik organisatsioon vabatahtlike väeosa moodustamiseks, mida juhtisid Liivimaa kubermangust Venemaa keisririigi riigiduumasse valitud Janis Goldmanis ja Janis Zalitis. Luba anti lootuses, et sellised väeosad võitlevad paremini sakslaste vastu oma kodumaad kaitstes. Lätlastes tekkiski arusaadavalt kindel soov kaitsta Lätit sakslaste vastu, aidata põgenikel tagasi pöörduda Kuramaale ja maksta sakslastele kätte nende tekitatud kurja eest. Väga paljud vabatahtlikud Läti kütipataljonides olidki Kuramaa põgenike hulgast. Üheks põhjuseks võis kindlasti olla ka episood aprillis 1915, kui toimus sakslaste ratsaväereid Vene vägede tagalasse Jelgava piirkonnas. Suure kiiruga moodustati Riias (täpsemalt Daugavgriva kindluses) asunud lätlastest maakaitseväelastest kaks pataljoni ja saadeti need sakslasi peatama. Halvasti relvastatud ja väljaõpetatud Läti üksused suutsidki sakslaste edasiliikumise peatada. 1915. aastal kogunes Läti vabatahtlike pataljonidesse üle 6000 võitleja, kellest moodustati kolm Läti küti­ pataljoni, 1916. aasta mobilisatsiooni järel suurenenud isikkoosseisu põhjal moodustati 1916. aasta 4. novembrist juba Läti kütipolgud, mis jaotati kahte brigaadi. Läti rahvusväeosade isikkoosseisus oli 1916. aasta lõpus 38 000 alamväelast ja 1000 ohvitseri. Valmieras asunud Läti tagavarapolgus oli 10 000–15 000 väljaõppel olevat sõdurit. Vabatahtlikke oli nende hulgas kokku 8000 meest. Läti küttidel lubati erandkorras õppustel ja igapäevases suhtluses kasutada läti keelt ja kanda spetsiaalseid Läti kütiüksuse rinnamärke, tõlkida venekeelseid määrustikke läti keelde, õhtusel loendusel lauldi pärast Vene tsaaririigi hümni ka Läti rahvushümni jms. 1916. aasta detsembris ühendati Läti kütibrigaadid Läti kütidiviisiks, mille ülem oli kindralmajor Augusts

SÕDUR oktoober 2026 61

Ajalugu

Misinš. Kuid Riia all toimunud jõululahingutes kandis diviis suuri kaotusi ja ei tegutsenud 1917. aastal ühise väeosana, vaid eraldatud polkudena eri rindelõikudes. Tuleb märkida, et mitte kõik lätlased ei sõdinud kütipolkudes, neid jätkus ka teistesse Vene väeosadesse. Läti kütid sõdisid aastatel 1915–1917 põhiliselt Riia rindel, kandes raskeid kaotusi. Kõige rängemateks kujunesid lätlastele nn jõululahingud, mis toimusid jaanuaris 1917. Vene väejuhatuse planeeritud ootamatu pealetungi käigus ei õnnestunud pärast esmast edu seda edasi arendada ja varsti taastasid Saksa väed endised positsioonid. Läti kütid kaotasid neis lahingutes 2000 meest surmasaanute ja veel rohkem haavatutena. Need olid väikese rahva jaoks tohutud kaotused. Jõululahingute ebaõnnestumine tekitas Läti küttides kibestust ja viha Vene väejuhatuse vastu ja võis olla üheks põhjuseks nende hilisemas bolševiseerumises.

Revolutsiooni mõju Lätile 1917. aasta veebruaris toimus Petrogradis veebruarirevolutsioon, mis algatas Venemaal segaduste ajajärgu ning tõi kaasa poliitilise võitluse ja anarhia kogu riigis, majandusliku laose ja sõjaväe laostumise. Venemaal Ajutise Valitsuse ning tööliste ja soldatite nõukogude vahel tekkinud kaksikvõimuolukorras moodustati Petrogradi nõukogu poolt 27. veebruaril 1917 välja antud käskkirja nr 1 alusel Venemaa armees ja selle rindel asuvates sõjaväeosades soldatite poolt valitavad kollegiaalsed võimuorganid – soldatite nõukogud. 1917. aasta kevadel moodustati Lätis asuvates 12. armee väeosades (Läti ja Siberi kütivägede korpuses) soldatite nõukogud, mille esindajad kogunesid 9. märtsil Riiga, kus valiti ning moodustati esimene 12. armee soldatite saadikute nõukogu täitevkomitee. Selle koosseisus ei olnud mitte ainult alamväelaste saadikutest vasak­ äärmuslike parteide pooldajad, vaid ka allohvitseride ja ohvitseride esindajad. Nõukogu järgis esseeride-menševike poliitilist suunda: toetas Venemaa Ajutist Valitsust ning käimasoleva esimese maailmasõja jätkamist. 1917. aasta märtsis toimunud Läti kütipol62 oktoober 2026 SÕDUR

Elu okupeeritud Liepajas.

Daugavpilsi all on sakslased sohu eksinud, 1915. a.

Ajalugu Saksa miiniveeskaja Venta jõel 1916. a.

Saksa aurulaev Liepaja reidil.

Saksa mereväe orkester marssimas läbi Liepaja kohalike uulitsapoiste saatel 1916. a. Fotod: Picture Alliance / SZ Photo / Scanpix

Vene kuulipildurid 1915. a Kuramaal 150 mm kahuriga. Foto: Alamy / Scanpix

Vene sõdurid marsil 1915. a, asukoht teadmata. Foto: Eesti ajaloomuuseum / muis.ee

kude saadikute nõupidamisel moodustati 27.–29. märtsil Läti kütipolkude ühendatud nõukogu täitevkomitee. 1917. aasta mais Riias toimunud Läti kütipolkude saadikute nõukogu kongressil võtsid saadikud vastu Läti sotsiaaldemokraatliku liikumise keskkomitee ettevalmistatud resolutsiooni, milles nõuti võimu üleandmist tööliste, talupoegade ja soldatite nõukogudele ja avaldati rahulolematust Venemaa Ajutise Valitsusega. Veebruarirevolutsioonile järgnenud kaos mõjutas ka Riia rindel asunud Vene vägesid, kes ei olnud enam motiveeritud sõdima. Läti kütivägesid puudutas see vähem ja kui Saksa väed 3. septembril 1917 Riia vallutasid, võitlesid lätlased taas visalt. See võimaldas Vene 12. armee peajõududel vältida sissepiiramist ja Riiast välja taganeda. Läti kütid kandsid taas suuri kaotusi – kokku üle 6000 mehe surmasaanute, haavatute ja vangilangenutena.

Saksa okupatsioon Saksa väed olid sõja käigus okupeerinud Kuramaa ja seejärel Riia. Saksamaa keisririigi ja Nõukogude Venemaa vaheliste Brest-Litovski rahuläbirääkimiste nurjumise järel 18. veebruaril 1918 alustasid Saksa väed uuesti pealetungi ja hõivasid paari päeva jooksul praktiliselt ilma vastupanuta kogu ülejäänud Läti territooriumi (olulisimad linnad: Cesise, Valmiera, Valka, Daugavpilsi, Rezekne, Ludza) 1917. aastal olid Venemaa 12. armee koosseisus olevad Läti kütiväeosad suuremalt jaolt meelestatud bolševistlikult ning 1918. aasta kevadel alanud Saksa keisririigi vägede pealetungiga taganesid Läti väeosad koos Vene väeosadega Venemaale. Ei saa väita, et Läti kütid läksid Venemaale eelkõige enamlike vaadete tõttu. Siin oli oma osa ka sakslaste vihkamises ja soovimatus sattuda vaenlase kätte sõjavangidena. Samuti peab lisama, et juba enne Venemaale taganemist oli pea pool Läti küttidest väeosadest lahkunud ja koju naasnud, osa neist olid rahvuslikult meelestatud, teine osa aga kasutas lihtsalt juhust, et sõdimisest loobuda. Samuti lahkus osa Läti küttidest juba Venemaal punastest väeosadest ja moodustas kaks uut Läti kütipolku, mis lahkusid Venemaalt koos TšehSÕDUR oktoober 2026 63

Ajalugu

hoslovakkia korpusega 1920. aastal. Venemaal värvati punaste küttide väeosadesse uusi sõdureid Läti põgenike hulgast. Venemaal astus suur osa küttidest Punaarmeesse, kus moodustati Läti nõukogude kütidiviis. Punased kütid sõdisid Vene kodusõjas Uuralimaal, Ukrainas, Krimmis, samuti Lätis ja Eestiski, kandes raskeid kaotusi. Huvitav on märkida, et pärast rahulepingu sõlmimist Nõukogude Venemaa ja Läti Vabariigi vahel juulis 1920 pöördus 80–90% Läti küttidest kodumaale tagasi.

Teekond iseseisvuse poole Venemaa keisririigis oli tänapäeva Läti ala jagatud kolme kubermangu vahel: Kuramaa, Liivimaa ja Latgale Vitebski kubermangus. 1917. aasta veebruarirevolutsiooni järel eraldati Põhja-Liivimaa (Lõuna-Eesti) ja liideti Eestimaa kubermanguga. 1917. aasta kevadel toimus Vitebski kubermangu Latgale lätlaste kongress, kus kuulutati, et Latgale, Vidzeme ja Kuramaa lätlased on üks rahvus ning Latgale tuleb ühendada lätlaste muude asualadega. Ühtlasi valiti Latgale Ajutine Maanõukogu, mis pidi kohapeal võimu üle võtma. Okupeerimata Liivimaa kubermangu Vidzeme Ajutine Maanõukogu kutsus 1917. aasta suvel tähtsamate ühiskondlike organisatsioonide esindajad suurele konverentsile Läti autonoomia arutamiseks, mille vastu võetud deklaratsioonis märgiti: «Läti rahval, nagu kõigil teistel rahvastel, on õigus täielikule enesemääramisele.» Riia okupeerimine sakslaste poolt 1917. aasta septembris lõpetas Lätimaa autonoomiapüüdlused, kuna esialgu seadsid lätlastest poliitikud 1917. aastal sihiks Läti alade ühendamise föderatiivse Venemaa (demokraatliku vabariigi) koosseisu kuuluvaks autonoomseks osariigiks. Hoolimata enamlaste aktiivsest vastutegevusest arenes lätlaste liikumine iseseisva riigi poole edasi. 1917. aasta 29. novembril toimus Valkas Läti rahvusnõukogu esimene istungjärk, kuhu olid kutsutud kõigi Ajutiste Maanõukogude, Läti sõdureid ja põgenikke ühendavate organisatsioonide ning poliitiliste erakondade esindajad. Läti enamlaste organisatsioonide 64 oktoober 2026 SÕDUR

keskkomitee ning enamlaste kontrolli all olnud Liivimaa Maanõukogu keeldusid sellel osalemast. Valkas otsustati, et rahvusnõukogu peamised ülesanded on kokku kutsuda Läti Asutav Kogu, koostada autonoomiaseaduse eelnõu, ühendada lätlaste asualad (Kurzeme, Vidzeme, Latgale) ning jagada informatsiooni välisriikidele. Rahvusnõukogu kuulutas ühtlasi ennast 2. detsembril 1917 kuni Läti Asutava Kogu kokkuastumiseni ainsaks ja täieõiguslikuks lätlaste ja Läti elanike kõrgeimaks esindajaks. Rahvusnõukogu juhatuse alluvusse loodi kaheksa ametkonda, mis pidid baseeruma Valkas, ainult välisamet otsustati avada Petrogradis, teiste riikide

saatkondadele lähemal. 1. jaanuaril 1918 keelustasid Läti enamlased rahvusnõukogu tegevuse. Saksamaa poolt okupeeritud Lätis moodustati Saksa okupatsiooni ajal Riias põrandaalune demokraatlik blokk, mis ühendas sinna jäänud lätlastest poliitikuid eri erakondadest. See ühendus seadis samuti sihiks iseseisvuse saavutamise, pöördudes 1918. aasta oktoobris vastava taotlusega Saksamaa riigikantsleri poole. 1918. aasta novembris, kui Saksamaa oli läänerindel otsustavalt lüüa saanud ja valmistus alistuma, alustasid rahvusnõukogu ja Riia demokraatlik blokk läbirääkimisi tegevuse koordineerimiseks. Läti tulevase riikliku korralduse kohta ei suudetud kokkulepet saavuta-

Ajalugu Turg Riias 1917. a.

Keiser Wilhelm II poeg Eitel Friedrich (keskel) külastamas saksa vägesid Lätis.

Saksa sõdurid on leidnud hea vaate­ platvormi Riias 1917. a. Fotod: Picture Alliance / SZ Photo / Scanpix

Läti iseseisvuse väljakuulutamine 18. novembril 1918. Foto: Wikipedia

Punaste vene sõdurite maiparaad Riias 1917. a. Fotod: AKG-Images / Scanpix

da (sotsiaaldemokraadid tahtsid sotsialistlikku riiki, teistele erakondadele ei olnud see vastuvõetav), aga 17. novembril toimunud koosolekul lepiti kokku moodustada rahvanõukogu nime kandev ajutine parlament. 1918. aasta 18. novembril kuulutas rahvusnõukogu kui Läti kõrgeim võimukandja Riias pidulikult välja Läti riigi. Istungit juhatas Gustavs Zemgals, kes oli juhtinud rahvusnõukogu läbirääkimisi demokraatliku blokiga. Ametisse nimetati Ajutine Valitsus, mille juhiks sai Karlis Ulmanis.

Balti hertsogiriik Samal ajal olid Läti ja Eesti baltisakslased ametis Balti hertsogiriigi loomisega. Pärast tsaar Nikolai II troonist

loobumist ja Vene keisririigi likvideerimist lugesid Balti kubermangude rüütelkonnad end õigustatuks valima uut valitsejat ja selleks Saksa keisririigi võimudega ühendusse astuma. Saksa keisririigi väed olid 1917. aasta septembriks vallutanud pool Lätit ja oktoobris Saaremaa ja Hiiumaa. Saksa vägede kontrolli all olevatel territooriumidel oli kehtestatud Saksa okupatsioonivõim. 13. detsembril 1917 tegi Eestimaa ja 30. detsembril 1917 Liivimaa rüütelkond otsuse eralduda uuest Nõukogude Venemaast. Eraldumisliikumist püüdsid Eesti enamlased likvideerida terroriga. Samasuguse otsuse iseseisvumiseks ja Venemaast eraldumiseks olid Liivimaa Saksamaa poolt okupeeritud osa, Kuramaa ja Saaremaa rüütelkonna esindajad teinud juba varem. Sõltumatuse deklaratsioon anti keisrisaadiku Heinrich von Stryki poolt Saksa välisministeeriumi kaudu üle Nõukogude Venemaa esindajale Stockholmis 28. jaanuaril 1918. 5. veebruaril 1918 esitasid rüütelkondade esindajad Berliinis Saksa keisrile Wilhelm II-le palve Eesti ja Läti (täpsemalt Eestimaa, Liivimaa ja Kuramaa kubermangud) Saksamaa kaitse alla võtta. Plaanide kohaselt kavatseti moodustada Balti kubermangudest Preisi kuninga kaudu Saksa keisririigiga ühendatud monarhistlik-konstitutsiooniline riik, mille valitsejaks pidi saama Mecklenburgi hertsog Adolf Friedrich. Balti hertsogiriik oli kavandatud seisusliku riigina nii nagu teised tol ajal Saksa keisririigi koosseisus olevad osad. Üldist hääleõigust ei saanud kehtestada ka rahvastiku ülekaalukat osa moodustavate eestlaste ja lätlaste eeldatava ebalojaalsuse tõttu loodavale riigile. Hertsogiriiki pidid kuuluma ka varem Baltimaade koosseisu mitte kuulunud Latgale ja Setumaa. Baltisakslaste plaanid ei täitunud eelkõige Saksa keisririigi kaotuse tõttu esimeses maailmasõjas. Läti püsis esimese maailmasõja ajal Saksa vägede poolt okupeerituna kuni 1918. aasta novembrirevolutsioonini ja Saksamaa kapituleerumiseni Compiegne'i vaherahuga 11. novembril 1918.

SÕDUR oktoober 2026 65

Raamatud

Anthony Tucker-Jones Salajane sõda: spioonid, valed ja eksitamise kunst teises maailmasõjas Sinisukk, 2026

Jo Wright Aitab s*tast juhtimisest. Seitse sammu coaching’u kultuuri ülesehitamiseks Äripäev, 2026

Kirill Shamiev Imperfect Equilibrium. CivilMilitary Relations in Russian Defence Policymaking Hurst Publishers, 2026

Andrei Soldatov, Irina Borogan Our dear friends in Moscow: the inside story of a broken generation PublicAffairs, 2025

Illya Sekirin Rise of the Machines. Drone Warfare in the Russia-Ukraine War: Tactics, Operations, Strategy Helion & Company, 2026

Teise maailmasõja kulgu ei kujundanud üksnes lahinguväljad, vaid ka varjus tegutsenud luureagentide ja koodimurdjate töö. Ilma nende salajaste meeskondade panuseta poleks paljud otsustavad sõjalised läbimurded olnud võimalikud. Raamat viib lugeja luuremaailma telgitagustesse – alates Bletchley Parki koodimurdjatest, kes aitasid murda Saksa salakoode, kuni agentideni, kes riskisid oma eluga vaenlase territooriumil tegutsedes. Paljud neist hoidsid oma sõjaaegset rolli saladuses elu lõpuni. Raamat käsitleb mitmeid luureoperatsioone, sealhulgas legendaarseid operatsioone Mincemeat ja Fortitude, mis mängisid olulist osa Normandia dessandi õnnestumisel. Samuti tutvustatakse luureteenistuste juhte, agente ning nende poolt paljastatud saladusi.

Ettevõttel võib olla suur potentsiaal, kuid kui juhi tähelepanu kulub pidevale kontrollimisele ja igapäevaste «tulekahjude» kustutamisele, jääb sageli tagaplaanile see, mis on päriselt oluline – inimeste arendamine ja meeskonna tugevuste maksimaalne rakendamine. Jo Wrighti praktiline raamat on teekaardiks juhtidele, kes soovivad kujundada usaldusel põhinevat ja tulemustele suunatud juhtimiskultuuri. See aitab areneda juhiks, kes ei keskendu üksnes protsesside juhtimisele, vaid toetab inimeste arengut, julgustab neid võtma vastutust ning loob keskkonna, kus nii töötajad kui ka organisatsioon võivad saavutada parimaid tulemusi. Raamatu autor on näinud nii traditsiooniliste juhtimisviiside kitsaskohti, aga ka seda, kui palju coaching’u põhimõtete järgimine võib meeskondade tulemusi ja töö­ rahulolu parandada.

Miks on Venemaa sõjaväel olnud raske tänapäevase sõja­ pidamise katsumustega kohaneda? Hoolimata aastaid kestnud püüdlustest parandada oma sõjalist võimet paljastas Venemaa 2022. aastal Ukrainasse suunatud täiemahuline sissetung valusalt selle oskuste, distsipliini ja varustuse puudujäägid. Kirill Shamiev uurib Venemaa kehva sõjalise valmisoleku poliitilisi põhjuseid Ukraina-vastaseks sõjaks. Ta näitab, kuidas näiliselt kuulekas sõjavägi on korduvalt takistanud tsiviilvõimu algatatud reforme, kasutades ära nõrku järelevalve­ mehhanisme. Kremli püüdlused koondada kontroll enda kätte ning muuta relvajõud isiklikult president Vladimir Putinile alluvaks kahjustasid institutsionaalset õppimist ja kinnistasid konservatiivse tsiviil-sõjaväelise status quo.

Raamat jutustab loo vene noorte rühmast, kes kuulusid idealistlikku põlvkonda ja jõudsid täisikka Moskvas 20. sajandi lõpus – ajal, mil kommunistlik ajastu kokku varises ning nende ees seisis tulevik, mis oli täis võimalusi, aga ka ebakindlust. Kodumaal varitses Venemaa piiril Tšetšeenias kodusõda ning terrorism jõudis Moskvasse. Samal ajal hakkas uus Venemaa valitsus vaiksemalt eemalduma leppimisest Ameerika Ühendriikide ja läänega. Vladimir Putini teise presidendiaja alguseks oli riik omaks võtnud teatava etnonatsionalismi ning liikus sõja poole nii kodu- kui ka välismaal. Venemaa muutumine rebib selle sõpruskonna lõhki. Mõned põgenevad, teistest saavad üha agressiivsemaks muutuva riigi sünge tegevuse käsutäitjad. Keskpunkt ei pea vastu.

«Rise of the machines» on vahetu ja rindel põhinev ülevaade mehitamata süsteemide arengust Vene-Ukraina sõja ajal. Raamat jälgib selle tehnoloogia kiiret esiletõusu autori enda teekonna kaudu – alates vabatahtlikuna sõdima asumisest kuni Ukraina kõrgema sõjalise juhtkonna nõustamiseni drooni­ üksuste kasutuselevõtu küsimustes. «Rise of the machines» kirjeldab sõja­pidamise «kõige rohkem arenenud mängija» – drooni – esiletõusu. See on vahetu ülevaade mehitamata tehnoloogiate arengust Vene-Ukraina sõja ajal, tutvustades muu hulgas autori nõuandeid Ukraina kõrgemale sõjalisele juhtkonnale ning uurides, kuidas riigid saavad kindlustada endale konkurentsieelise tuleviku lahinguväljadel. Need, kes pole valmis droonisõda aktsepteerima, kasutusele võtma ja sellega kohanema, võivad jääda lahinguväljal lootusetult maha.

66 oktoober 2026 SÕDUR

TEENISTUS, MILLEST VÕIDAVAD KÕIK. Vaata võimalusi kra.ee

Sõjaväepolitsei vajab Sinu asjatundlikkust ja vaprust. Vali karjäär kaitseväes - võidad Sina, võidab Eesti.

mil.ee