Sõdur 3/26

sisukord

4 Lühiuudised

6 Intervjuu Kevadtormi juhi kolonel Aron Kalmusega

16 Sõjameditsiin ehk mida me peame meeles pidama

24 Ukraina droonilöögid tabavad Moskvat

34 Mereteed ja nende sulgumise võimalus

40 Kodutütred ja Noored Kotkad kasvatavad tulevikku

46 Uusimate tehisintellekti mudelite sõjalised võimalused

52 Esmaoluliste luureteabenõuete tähtsusest

56 Verduni lahing 1916. aastal – koht, kus hukkus sadu tuhandeid mehi

66 Vanad raamatud peastaabis

56

Ajakiri Sõdur on tellitav tellimiskeskkonnas https://tellimine.ee/est/sodur. Samuti saab ajakirja tellida Omniva postkontoris, postipunktis või kirjakandja vahendusel. Tellimishind: 12 kuud 16,30 eurot

ISSN: 2674-2624 (veeb) 24

Väljaandja küberväejuhatuse strateegilise kommunikatsiooni keskus

Toimetus Juhkentali 58, Tallinn 15007 sodur@mil.ee

Peatoimetaja Heiki Suurkask heiki.suurkask@mil.ee / 717 2432

Toimetaja n-ltn Antero Noor

Keeletoimetaja Diina Kazakova

Kujundaja lvo Sokka

Trükitud Joon trükikojas

Kaanefoto Triinu-Liis Mullaste

ISSN 1406-3379

Tartus selgitati välja jõustruktuuride parimad maletajad

Kaitseväe Akadeemias toimusid 18. märtsil lahtised malevõistlused, mille eesmärk oli välja selgitada erinevate jõustruktuuride parimad malemängijad ning komplekteerida kaitseväe koondvõistkond, et osaleda riigisisestel ja rahvusvahelistel võistlustel.

Turniirist võttis osa 45 maletajat kaitseväest ja kaitseliidust. Individuaalarvestuses osutus parimaks malemängijaks kolonel (reservis) Mati Tikerpuu kaitseliidust, teise koha sai reamees Raimond Rivis 2. jalaväebrigaadi õhutõrjepataljonist ning kolmanda koha saavutas veebel Priit Kaljuläte Scoutspataljonist.

Meeskondlikus arvestuses saavutas esikoha kaitseliidu meeskond koosseisus kolonel (reservis) Mati Tikerpuu ja hr Tarmo Muld, teiseks jäi 2. jalaväebrigaadi õhutõrjepataljoni II meeskond koosseisus reamees Raimond Rivis ja nooremseersant Robin Eelma ning kolmanda koha sai 2. jalaväebrigaadi õhutõrjepataljoni I võistkond koosseisus reamees Kaur Kalevik ja reamees Rocco Kippus.

Ilmus kaitseväe aastaraamat

Esmaspäeval, 4. mail ilmus kaitseväe aastaraamat 2025, mis annab ülevaate kaitseväe tegemistest ning Eesti sõjalise kaitse arengust. «2025. aasta oli kaitseväele katsumusrohke, kogemusrikas, töine ning põnev,» ütles kaitseväe juhataja kindralleitnant Andrus Merilo. «Sõda pole Euroopast kuhugi kadunud ja julgeolekuolukord on pingeline, kuid samas oleme ka me ise iga päevaga tugevamad ja rohkem valmis. Meie tugevus peitub meie inimestes – iga kaitseväelase panus on oluline olenemata sellest, kas ta on tegevväelane, reservväelane, ajateenija või tsiviilteenistuja – ühiselt panustades tagame Eesti julgeoleku,» lisas kindralleitnant Merilo.

Kaitsevägi on andnud aastaraamatut välja aastast 2009 ning tänavune on kaitseväe 16. aastaraamat.

Kaitseväe Akadeemia

ligi 500 noorele riigikaitselaagri

Neljapäeval, 28. mail lõppes Tartumaa koolidele korraldatud kolmepäevane riigikaitselaager, kus ligi 500 õpilast omandasid Kaitseväe Akadeemia kadettide juhendamisel riigikaitseõpetuse praktilisi oskusi. Laagri korraldasid Kaitseväe Akadeemia maaväe põhikursuse teise õppeaasta kadetid koostöös koolide riigikaitseõpetajate, kaitseliitlaste, päästeameti ning meedikutega. Kolme päeva jooksul omandasid õpilased erisuguseid militaarteadmisi ning -oskusi, näiteks õpiti, kuidas jääda ellu ja valmistada toitu välitingimustes, püstitada jaotelki, liikuda varjatult, end maskeerida ning varjuda, samuti õpiti esmaabi andmist välitingimustes. Lisaks tutvustati ka eri tüüpi droone, mis kaitseväes kasutuses on. Veel said õpilased panna end proovile orienteerumises, õppida tegutsemist häire korral ning harjutada patrullimist.

Rumeenia hävitaja lasi Eesti õhuruumis alla mehitamata õhuvahendi

Venemaa suunalt sisenes 19. mai keskpäeva paiku Eesti õhuruumi tõenäoliselt Ukraina päritolu mehitamata õhuvahend. Ohule reageeris Leedus Šiauliai õhuväebaasis Balti õhuturbemissioonil teeniv Rumeenia õhuturbeüksus hävitajatel F-16, mis oli piirkon-

nas väljaõppelennul. Eesti õhuruumile lähenev mehitamata lennuvahend oli algul õhuseire jälgimise all, enne kui otsustati sekkuda. Õhuohu neutraliseerimise käigus lasti Põltsamaast lõuna suunal välja üks rakett. Droon lasti alla kell 12.14.

Foto: Cristian Cristel / Zuma Press / Scanpix

kadetid korraldasid

riigikaitselaagri

In memoriam

1.

mail suri USA-s endine kaitseväe peakaplan Michael Viise (1926–2026), kes oli peakaplani ametis aastail 1995–1998. Suure osa oma varasemast teenistusest töötas Viise Ameerika ühendatud luterliku kiriku teenistuses ja USA õhujõudude kaplanina, kus ta teenis aastatel 1955–1985. 1972. aastal ülendati ta koloneliks.

8.

mail suri endine kaitseväe peakaplan Tõnis Nõmmik (1933–2026), kes oli peakaplani ametis aastail 1998–2006. EELK titulaarpraost, varem aastaid ka Kanadas ja Lõuna-Ameerikas tegutsevaid väliseesti kogudusi teeninud Nõmmik jõudis Eesti kaitseväes välja koloneli auastmeni.

Õhuseiredivisjoni asus juhtima kolonelleitnant

Rauno Leskov

Ämari lennubaasis toimus 22. aprillil õhuväe õhuseiredivisjoni ülema vahetustseremoonia, kus major Tõnis Pärn andis divisjoni juhtimise ja üksuse lipu üle kolonelleitnant Rauno Leskovile (pildil).

«Selleks et Eesti õhuruumi terviklikkus ja suveräänsus oleks jätkuvalt tagatud, tuleb lõpule viia olemasolevate kaugmaaradarite moderniseerimine ning kiiresti need ühtsesse õhukaitsevõrku integreerida ja seejärel võtta kasutusele uued täiendavad seiresüsteemid ning droonitõrje relvasüsteemid,» ütles sel puhul õhuseiredivisjoni uus ülem kolonelleitnant Leskov.

101. liikursuurtükiväepataljoni asus juhtima kolonelleitnant

Märten Juursalu

Kaitseväe Tapa linnakus toimus 20. märtsil diviisi suurtükiväerügemendi 101. liikursuurtükiväepataljoni ülema vahetustseremoonia, kus kolonelleitnant Allan Raidma andis pataljoni juhtimise ja üksuse lipu üle kolonelleitnant Märten Juursalule (pildil).

«Kolonelleitnant Raidma teenistus on olnud täis pühendumist – ta on juhtinud pataljoni kindlakäeliselt, arendanud selle lahinguvõimet ning hoidnud kõrgel üksuse distsipliini ja professionaalsuse taset. Kolonelleitnant Juursalu varasem mitmekülgne teenistus lõi tugeva aluse pataljoni juhtimiseks ja edasiseks arendamiseks. Soovin talle jõudu ja kindlat kätt,» teatas suurtükiväerügemendi ülem kolonel Marko Tomentšuk.

Foto: Kristjan Paavo / kaitsevägi

Seekordse Kevadtormi õppuse juht kolonel Aron Kalmus kinnitab suurõppust kokku võttes, et brigaadid ja pataljonid näitasid head võitlustahet, silmapaistvat tehnoloogilist arenguhüpet, aga veel on vaja lihvida üksikvõitleja, jao ja rühma baasdrille ning lahingudistsipliine.

Kevadtorm:

silmapaistev areng tehnoloogias ja võitlusvõimes, aga baasdrillid vajavad veel harjutamist

Heiki Suurkask peatoimetaja

Kolonel Kalmus arvutab, et seekordne Kevadtorm oli tema jaoks juba seitsmeteistkümnes.

Kuidas teie seekordse Kevadtormi juhina õppuse tulemused kokku võtate?

See, mida läksime sinna tegema, sai tehtud vähemalt hindele tugev neli. Õppusel osales üle 1200 diviislase, rohkem kui 3000 liitlast kokku 17 riigist ning üle 6000 reserv väelase. Viru pataljoni ja 4. Ühendkuningriigi brigaadi piiriülene tegevus toimus samal ajal nii Eestis kui Põhja-Lätis.

27 tsiviilettevõtet Eestist ja mujalt integreeriti oma toodetega üksustega. Luure- ja löögivõimet harjutati brigaadis ja pataljonides. Üle Eesti toimus neli erinevat ja/või järjestikust õpisündmust (ingl event). Samal ajal oli vaja rakendada valvsusmeetmeid reaalse drooniohu tõrjumiseks piiriäärse idanaabri juba käitumismustriks saanud elektroonilise mõjutustegevuse keskkonnas.

Muljet avaldav oli näha motiveeritud reservväelasi, suurt hulka eri asukohtades tegutsevaid ussisõdalasi, kohati õhinapõhist, aga samas süsteemset katsetamist ühtaegu õppelahingutega, ja silmapaistvaid sooritusi ettevõtjatelt oma toimivate lahenduste rakendamisel. Suurt tunnustust vää-

rivad meie logistikud nii diviisis kui toetuse väejuhatuses, kes aitasid igati kaasa kogu asja ettevalmistamisele, üksuste siirmisele, toetamisele ning side töökorras hoidmisele.

Teisisõnu, nii komplektset harjutust mina oma teenistuse jooksul ei mäletagi ja õppuse ajal seda meeskonda juhtida oli auasi. Kui siia lisada

Kolonel Aron Kalmus

Läbis ajateenistuse Kalevi jalaväepataljonis.

Jätkas teenistust Kalevi jalaväepataljonis, aastail 2000–2002 teenis kaitseliidu peastaabis.

2004 lõpetas vanemate staabiohvitseride kursuse Soome sõjaväeakadeemias ja teenis seejärel Eesti maavägede staabis ja kaitseväe peastaabis.

2006–2007 osales välisoperatsioonil Iraagis.

2012–2015 oli 1. jalaväebrigaadi ülem.

2015–2018 täitis peastaabis J3 ülema ülesandeid.

2018–2019 oli NATO staabielemendi ülem Eestis.

2019–2022 oli Ādažis Põhjadiviisi staabiülema asetäitja operatsioonide alal.

2022–2025 teenis NATO ühendväejuhatuses Brunssumis.

2025. aastast on Eesti diviisi ülema asetäitja.

ohutustehniline faktor just võrdluses varasemate aastatega, siis algse ehmatuse järel suutsime 18. mail ennast koguda ja vahejuhtumite arvu süsteemselt vähendada ning kõik korda teha. Arvudesse panduna suutsime vahejuhtumite osas korraldada ühe ohutuima, kui mitte kõige ohutuma suurõppuse kaitseväe ajaloos – see on reservväelaste, liitlaste, kaitseliitlaste, ülemate, staapide ja toetajate tubli töö.

Kus me peaksime siis paremaks saama?

Vau-efektist välja vaadates ja selleks, et saada edaspidi neli pluss või viis miinus, on esmasel hinnangul vaja parandada kvaliteeti kolmes valdkonnas. Praegu oleme üsna heal tasemel brigaadide ja pataljonide staapide ning nende juhtimisega. Muidugi on igal üksusel oma kitsaskohad, kus on vaja midagi parandada või teistmoodi teha, aga see on loomulik ehk evolutsiooniline areng.

Esiteks on vaja tõsta taktikalist taset, st üksikvõitlejast kuni rühma ja kompanii tasemeni, ning selleks tuleb teha n-ö tiigrihüpe. Baasdrillid, lahingudistsipliin, hukukindlus on vaid üksikud näited.

Viimase aasta jooksul on toimunud küll selge positiivne areng, kuid selle rakendamine üksustes on jätkuvalt ebaühtlane. Baasoskuste ja -drillide kvaliteedi parandamine ei puuduta ainult sõdurit, vaid ka ülemaid, juhte, väljaõppekeskkonda, vahendeid ning

Kolonel

Aron Kalmus.

Foto: Ardi Hallismaa / kaitsevägi

meie ohvitseride ja allohvitseride haridussüsteemi ja mõttelaadi ning selle muutmist.

Pean oluliseks just sõdurite ja juhtide teadmisi, oskusi, lihasmälu drillide sooritamisel ja jõustamisel ülemate poolt ainsa eesmärgiga tõsta meie sõjaaja üksuste hukukindlust 21. sajandi lahinguväljal, mis on läbipaistev ja täis mitmedomeeniohte.

Teiseks, tehnoloogia rakendamine surmavuse (ingl lethality) suurendamiseks lähi- ja süvalahingus, et võita esimene lahing juba vastaspoole õuel. Kevadtorm näitas, et lähilahingu surmavuse suurendamisel liigume küll õiges suunas, aga vaja on kiirendit, et see jõuaks kõigi meie eesliinil võitlevate üksusteni.

Kolonelleitnantide Lauri Teppo, Dmitri Kondratenko ja Margus Sanderi juhitud pataljonid näitasid märgatavat kvaliteedi paranemist ja andsid kinnitust, et kontseptsioon töötab. Samas on vaja arendada luure- ja löögivõimet kõigis sõjaüksustes ning täiustada droone, vaatlust, luuret, juhtimist ja tulejõudu ning ühendada need kiirelt toimivaks tervikuks – tapmisahelaks (ingl kill chain).

Vajame seda, et suurendada eesliinil võitlevate üksuste hukukindlust ja surmavust. Paremat arusaama ja süsteemset juurutamist vajab elektroonilise sõjapidamise ja drooninduse liitmine efektiivsemaks tervikuks. Peaksime saama laiema arusaama oma ja vastasmängija elektroonilise sõjapidamise võimetest, täpsustama protseduure ja juhtimist.

Kolmandaks, side, eeskätt just hukukindluse vaatenurgast, arvestades vastasmängija elektroonilise sõjapidamise ja mõjutamise võimet. Küsimus ei ole niivõrd selles, mida me kasutame, vaid pigem, kuidas kasutame, et tagada oma üksuste operatsiooniline julgeolek ja juhtimisvõime vastase elektroonilise sõjapidamise mõjualas.

Samuti sisendasid usku meie ettevõtjad, täpsemalt nende oskusteave ja tegelikult ka nende olukorrateadlikkus Ukrainast ja nende õpituvastuste rakendamine Eesti kaitsetööstuses. Paljudel ettevõtjatel on juba praegu Ukraina kogemus oma toodete katsetamisel või tarnimisel Ukrainasse, mis tegelikult loob kindlust, et mitmed meie kaitsetööstusettevõtted on kon-

Pean oluliseks just sõdurite ja juhtide teadmisi, oskusi, lihasmälu drillide sooritamisel ja jõustamisel.

kurentsivõimelised ja suudavad pakkuda toimivaid lahendusi.

Kõige selle taustal tegid tubli soorituse tulevikuvõime ja innovatsiooni väejuhatuse (TIVJ) inimesed, kaasates ettevõtjaid õppusele.

Teie olete nüüd osalenud juba seitsmeteistkümnel Kevadtormil. Kuidas võib kokku võtta Kevadtormi arengusuunad läbi aegade? Kui me alustasime, siis tegime seda paljuski õhinapõhiselt, et harjutada pataljonid kokku ja neid hinnata. Kui

Tankitõrje. 1. jalaväebrigaadi Viru jalaväepataljoni lahinglaskmised 15.–16. mail.

tänavust Kevadtormi vaatame, kus on palju osalevaid üksusi ja õpieesmärke, võib meil tekkida küsimus, mis probleemi me Kevadtormiga püüame lahendada, sh arvestades eespool kirjeldatud parandusvajadusi baasdrillides.

Nagu ma enne juba ütlesin, on meie suuremate üksuste ja nende ülemate ja staapide tase praegu üsna hea ja üksuste üldine relvaliigipõhine koostegutsemine samuti. Pigem on küsimus oskuste lihvimises.

Samas, kui vaadata madalama taseme drillidele otsa nii üksikvõitleja-

te, jagude kui ka rühmade seisukohast, siis on meil veel arenguruumi kvaliteedis. On selge, et Kevadtormi on vaja üksuste kokkuharjutamiseks, liitlastega tegutsemiseks, heidutuseks või lihtsalt lahinguvalmiduse hindamiseks. Aga kas seda õppust on tarvis ka baasdrillideks ja lahingudistsipliini harjutamiseks?

Oleme Kevadtormiga jõudnud juba haripunkti, kus me peaksime rohkem kasutama probleemikeskset lähenemist (ingl problem-centric approach) ehk siis konkreetselt mõtestama suu-

rõppuste rolli, eesmärki, lisaks hindama algava lahinguvalve vajadusi, adudes, mis probleemi me täpsemalt edaspidi suurõppustega lahendada tahame.

Tabasin end paratamatult mõttelt, et lihviks praeguseid kitsaskohti väiksematel õppustel harjutuste ja drillidena. Seejärel, kui need probleemid on tükkhaaval lahendatud või tase saavutatud, on aeg need taas suuremasse pilti ehk suurõppuse formaati asetada.

Teisisõnu peaks esmalt tegelema kvaliteediga ja siis kvantiteediga. Siinkohal nõustun kaitseväe juhataja arusaamaga, et edaspidi teeme suurõppuste vahel pause, et end treenida, õpetada ja varustada, ning alles seejärel kutsume reservväelased kokku ja hindame saavutatut suurema õppuse raames koos liitlastega.

Kas võib olla, et Kevadtorm on juba liiga suureks kasvanud?

Fakt on see, et suurõppusi on vaja neil põhjustel, millest olen juba eespool rääkinud. Eriti rõhutaksin liitlaste vajadust ja osalust suuremate üksuste kokkuharjutamisel, sest brigaadid, pataljonid ja diviis on suured üksused ja Kevadtorm on piisavalt suur raamistik selle teostamiseks.

Loomulikult on ka lahinguvalmiduse ja heidutuse aspekt, sest me peame võimalikult kiiresti ja palju üksusi mobiliseerima, formeerimise järgse väljaõppe korraldama ja seejärel lahinguvalmidusse viima, mistõttu on suurõppusi kindlasti vaja.

Hüppame nüüd tagasi sinna, kus meil praegu king kõige rohkem pigistab ja kust saab Kevadtormi sisu paremini mõtestada ja kujundada. Eelkõige arvan, et vähem on parem ja peaksime keskenduma madalama taseme rühma ja kompanii tasemel õppustele, mis on suunatud drillidele, lihasmälu kasvatamisele, milleks ei olegi suurõppusi ilmtingimata vaja.

Kuidas Eesti kaitsetööstus end Kevadtormil näitas?

Väga hästi. Kaitsetööstus oli üks vau-efektidest minu jaoks sellel õppusel. Jättes ettevõtted nimetamata ja reklaami tegemata, oli suur pilt hea, isegi kohati väga hea. Seda võib öelda nii Eesti kui ka välismaa ettevõtete kohta.

Foto: Triinu Liis Mullaste / kaitsevägi

Silma paistsid ettevõtted, kes tegelevad elektroonilise mõjutamise, elektroonilise sõjapidamise, drooninduse ja peitesüsteemidega. Lisaks toodetele üllatas ka ettevõtjate oskusteabe kõrge tase – nad teadsid, mis praegu toimib, mis ei toimi ja osadel oli ka Ukraina vahetu kogemus olemas. Olles töötanud luurevaldkonnas ühendväejuhatuses, võin märkida, et meie ettevõtjate elektroonilise sõjapidamise oskusteave ja tooted on üsna heal tasemel.

Positiivselt üllatas ettevõtete kiire kohanemisvõime lahendada õppelahingutes esile kerkinud raskusi suhteliselt lihtsate tehniliste võtetega. Ettevõtjate baastehnoloogiline areng võrreldes mõne aasta tagusega on tänu nende oskusteabele olnud märkimisväärne. Seda kõike on hea tõdeda nii droonide lennu täpsuse, lennukauguse või kandevõime osas elektroonilises sõjapidamises.

Droonisõja õpikogemused. Mida me oleme õppinud ja juba ka rakendanud?

Esiteks oleme õppinud ja enesele teadvustanud, et tänapäeva lahinguruumis on droon lahutamatu osa ja jääb selleks ka edaspidi. Arutleda võib selle üle, milline roll on droonidel kaugemas perspektiivis, aga see on keeruline.

Me ei saa päris ummisjalu kogu armeed drooniusku pöörata, aga droonid on tulnud selleks, et jääda. Me peame sellest aru saama, neid vastavalt kasutama ja selles lahingukeskkonnas ka ellu jääma ning arenema. See puudutab nii luuret, tulejuhtimist, vaatlust, juhtimist, logistikat, pioneerindust kui ka konkreetse sihtmärgi hävitamist.

Kui nüüd tulla tagasi selle juurde, et keeruline on midagi ennustada, siis olen üsna veendunud, et maailma suured sõjatööstusettevõtted ei tooda ülikallist lahingutehnikat, varustust või laskemoona selleks, et seda saaks hävitada saja- või tuhandeeurose mõnest veebikaubamajast ostetud drooni või droonilaadse tootega. Ilmselgelt ei ole see väga kuluefektiivne, ratsionaalne ega jätkusuutlik suurtootjale. Usun, et vastumeetmed tulevad, ja praegu on juba esimesi toimivaid lahendusi näha.

Võib oletada, et sellisel kujul droonid domineerima kindlasti ei jää, küll

aga droonide ökosüsteem on selgelt see, mis ka tuleviku lahinguväljal eksisteerib ning areneb, täiendatuna ja toetatuna tehisintellekti ja autonoomsusega. Tänapäeval on see sihitamise, luure ja vaatluse poolde kaldu, aga ma usun, et näiteks logistika, pioneeri eriala, side, evakuatsioon jne toob uusi võimalusi droonide rakendamiseks lahinguväljal.

Droonide rakendamine tulevikus on ilmselgelt palju suurem kui tänapäeval ja seda me näeme juba ka Ukraina lahinguväljal. Arvestades, et see lahinguväli on küllastatud meie idanaabri elektroonilise võitluse vahendi-

test, näeme samas, et nii lühimaa- kui pikamaadroonid suudavad juba nüüd edukalt sellest vastase elektroonilise võitluse kilbist ja õhutõrjemullist läbi murda ning sihtmärke tabada või mõjutada ja vaatlust teostada.

Mil määral on rakendatud Ukraina sõja õpikogemusi Kevadtormil? Märkimisväärsel määral, kuid siiski peame Ukraina õpikogemusi vaatama läbi kaitseväe filtri, sest see, mis seal praegu toimub, ei pruugi alati olla kaitseväe vaatest kopeeritav.

Tuleb arvestada asjaoludega, et sõda on kestnud üle nelja aasta, rin-

Kaitseväe Akadeemia kadetikompanii 21. mail õppusel Kevadtorm 2026.

dejoon on pikem kui 1200 kilomeetrit ning tegu on suuresti kaevikusõjaga, kus manööver lahinguväljal suuremate formatsioonidega on kadunud ja tehnoloogia areng on olnud kiire.

See aga ei tähenda, et nii on ka tulevikus, kui välja arvata tehnoloogiline areng, sest see kiireneb ilmselt veelgi. Teine, millega peame arvestama, on fakt, et Ukraina armee korraldab väljaõpet ja mobiliseerib üksusi sõjaaja tingimustes ja sõjaaja seaduste raamistikus ning need ei ole päris üks ühele võrreldavad Eesti kaitseväe ja NATO süsteemiga laiemalt.

Küll aga, tulles küsimuse juurde

Õhk-maa-,

õhk-õhk-lahing või vastase

õhukaitse hävitamine on teemad, kus saame oma Ukraina sõpru järele aidata.

tagasi, siis diviisi ülem on väga selgelt püstitanud kuus õpivaldkonda, mis omakorda jagunevad kokku kuueteistkümneks alaküsimuseks. Need alaküsimused on peaasjalikult just Ukraina sõja vahetud õpituvastused, mis on läbinud diviisi õpituvastuste esmase filtri ja rakendatavad diviisi väljaõppes, taktikas, tehnikas ja hangetes.

Peamised õpituvastuste kategooriad on hukukindlus, droonindus, elektrooniline sõjapidamine, moondamine, maskeerimine jne. Eelmainitud kategooriad olid ka Kevadtormi fookuses, kus lisaks tavalisele NATO hindamisele hinnati õpituvastuste rakendamist.

Peale selle olid õppusel kohal ka Ukraina lahingukogemustega eksperdid, kes andsid täiendavat tagasisidet õpituvastuste rakendamisele, sh võrreldes aastataguse olukorraga, mida ka ajakirjandus palju kajastas. Suurt tähelepanu pälvis ka droonide kasutamine, milles on toimunud suur kvalitatiivne areng ja hüpe.

Kas seega on Ukrainal ka NATO-lt midagi õppida, mitte ainult NATO-l Ukrainalt?

Kindlasti, kui me näiteks vaatame diviisi-korpuse tasandi staapide võimeid, protseduure jne, siis ukrainlased teevad alles esimesi samme. Üksuste tegevuste ja vahendite standardiseerimine laiemalt, mis võimaldab liitlaste ja võimete kiiret integreerimist, on tänapäeval samuti NATO eelis.

Lisaks õhk-maa-, õhk-õhk-lahing või vastase õhukaitse hävitamine on teemad, kus saame oma Ukraina sõpru järele aidata. Tõsi, siinkohal peame meeles pidama, et viimati mainitud on otseses sõltuvuses võimetega, mida Ukrainal praegu kasutada ei ole või on väga piiratud mahus. NATO-s on need elementaarsed ühendrelvaliigi põhilised protseduurid ja võimed juba olemas ja me oleme neid pikalt harjutanud.

Kui Kevadtormi vaadata, siis kas meie relvastus ja tehnika vastavad tänapäevase sõjapidamise vajadustele?

Seda vastust alustaksin küsimuse täpsustamisega viisil, et kuidas meie relvastus ja varustus vastab tuleviku sõjapidamise vajadustele. Praegused

Foto: Triinu Liis Mullaste / kaitsevägi

vajadused ja nende otsused on juba paljuski tehtud ja neid saame vähem mõjutada.

Samuti tuleks vältida tulevaste probleemide lahendamist praeguse loogika alusel, sh arvestades, et lahinguruum ja võimed muutuvad ajas ja ruumis ning tehnoloogia areng toimib kiirendina tulevikku vaadates ja seda näeme reaalajas ka Ukraina lahinguväljal.

Algse küsimuse juurde tagasi tulles on vastus suures pildis jaatav. Oleme üsna heas seisus ja teinud häid otsuseid. Kevadtorm näitas, et oleme praegusel ajal valmis. Kindlasti on valdkondi, kus peame midagi ümber hindama või vähemalt parandama, et olla veel paremini valmis ka tulevikus.

Hea on tõdeda, et viimase aasta jooksul oleme teinud suure arenguhüppe hukukindluse, elektroonilise sõjapidamise, sumava jõu, tapmisahela, lähi- ja süvalahingu ning tehisaru rakendamises sõjapidamises. Samas saame eelmainitud elementidele veel peale vaadata ja kogetu põhjal parandada nii protseduure, tõhusust kui koostegutsemist.

Lihtsustatult öeldes, kas, kus ja mis efekti vajame võime saavutamiseks. Kus vajame tipptasemel tehnoloogilisi lahendusi ja süsteeme? Kus saame tipptehnoloogiat kompenseerida suurema hulga piisavalt hea relvastuse, varustuse ja laskemoonaga, et olla surmavad lahinguväljal, teades, et Putini sõjaline Exceli tabel on pikem kui meie oma? Meie eelis on siin leidlikkus, nutikus ja liitlased.

Samas on selge, et mingites ühikutes peab meil lihtsalt olema rohkem tuima rauda, mürske, droone jne selleks, et vastast hävitada, kui ta otsustab NATO kollektiivkaitse või Eesti riigikaitse proovile panna.

Teine aspekt, mille üle arutlen, on asjaolu, kas ja miks peab meil igaks juhuks varustust ja võimeid olema. Äkki peaksime teatud kriitiliste varustuselementide nimekirjad üle vaatama, kehtestama miinimumstandardid varustustabelites ja päriselt määrama ainult nendele, kellel seda vaja on ning ülejäänu välja viskama.

Selles osas, kui palju peab meil uhiuusi transpordivahendeid olema ja kui palju me saame kasutada alternatiive, näiteks tsiviiltransporti

Lahinguruum ja võimed muutuvad ajas ja ruumis ning tehnoloogia areng toimib kiirendina tulevikku vaadates.

koormistena, saame oma protseduure täpsustada. Võib arutleda ka selle üle, kas droonindus on tuleviku üks transpordivahendi liik.

Kui vaadata laia maailma, siis juba praegu kasutatakse droone transpordivahendina suurkettides ja kullerfirmades ja selliste droonide kandevõime ja lennukaugus suurenevad aastast aastasse. Kas samamoodi saame haavatuid rindelt ära viia ja vett, laskemoona, varustust või akusid rindele viia, kasutades näiteks autonoomseid

Tegevus drooniga. Luurekompanii koostegevusõpe kaitseväe keskpolügoonil.

süsteeme? Osiseid eelmainitutest katsetasime ka Kevadtormil.

Arutleda võiks ka «parim enne» hangete üle laiemalt, et vältida analooge mitteomavat või katsejärgus oleva varustuse soetamist, mille hilisem jätkusuutlikkus või integreerimine võib olla väga suure küsimärgi all. Mis roll on kaitseväel kui tootearendajal või katsetajal ja mis järgus tooteid üleüldse katsetame?

Taas saime oma viimasele küsimusele vastuse leidmisega palju lähemale Kevadtormi ajal, kus katsetused olid

juba varem vajaduspõhiselt paika pandud ning palju väärtuslikku infot kogutud. Osade puhul saaks juba nüüd suure tõenäosusega öelda, et need on toimivad lahendused nii tänapäeva kui ka tuleviku lahinguväljal.

Tuleviku lahinguvälja seisukohast on oluline roll ka meie Kaitseväe Akadeemial (KVA) uurimistööde teemade valikul, mis peaks olema ilmselgelt suunatud nutipõhisele ja tulevikku vaatavatele lahendustele. KVA koostöö TIVJ-iga õige suuna valikul on määrava tähtsusega.

Lõpetuseks mõtiskledes teemal, kus vajame isegi mitte tiigri-, vaid kolmikhüpet, on tehisaru rakendamine diviisis ja kaitsevaldkonnas laiemalt. Tean, et esmased sammud on astutud ja ülesanded püstitatud, mis on muidugi positiivne, aga samas sammumine ajal, kui nii tsiviil- kui ka sõjaline keskkond meie ümber juba jookseb, on kõigile mõistetavalt ebapiisav. Põhiasjad, nagu arusaam, mis see tehisaru on, mis võimalusi ja ohte see kätkeb ja kuidas seda süsteemselt rakendada, vajavad kiiremat lahendust.

Praegu haldame kaitseväena u 3% SKT-st vahendeid, varustust ja tehnikat oma rahuaja isikkoosseisuga. Lähiaastatel peame sama personaliga haldama 5% SKT-st ehk hallata tuleb rohkem asju, olgu selleks relvastus, varustus, vahendid vms. Kui siia lisada uus väljaõppe korraldus, järjest suurenevad andmemahud ja -baasid, planeerimine ja ressursihaldus, siis ilmselgelt seisame teatud valikute ees: kuidas teha seda kõike sama suurusjärgu inimvaraga?

Kõlab ehk loosungina, kuid mõtet see ei muuda: me oleme väike riik ja peaksime vähendama tuima käsitööd tehisaru rakendades seal, kus vajalik ja võimalik, ning selleks on praegu palju võimalusi ja praktilisi lahendusi. Kokkuvõtvalt oleme ju ka praegu pärast järjekordset Kevadtormi palju paremad ja mis peamine, oluliselt arenenud ja õppinud, mida kinnitasid ka meie liitlased ja Ukraina eksperdid oma tagasisides.

Mis meie isikkoosseisu väljaõppes veel arendamist vajab, lähtudes Kevadtormi kogemusest?

Me ei tohiks väga palju viriseda, sest meie sõjaaja üksused ja reservväelased on üsna heal tasemel ja üha paremini relvastatud ning varustatud, mis aja jooksul läheb veelgi paremaks. Kindlasti on meil ka kitsaskohti, kus peame veel arenema. Mõned neist on sümptomaatilised, nagu näiteks «üks vana uus asi», millele oleme viimastel aastatel vähem tähelepanu pööranud või kui oleme, siis taotletav tulem ei ole realiseerunud päris selliseks, nagu oleme soovinud või vajanud. Need on väljaõppe simulaatorid – laservestid. Paraku on just simulaatorid need, mis sõjalise väljaõppe põhialustele tuginedes toovad kuluefektiivse tulemi

Foto: Otto Wilhelm Miil / kaitsevägi

ja olulise kvaliteedi ning kvantiteedi paranemise väljaõppes ja näiteks ka Kevadtormil.

Kasutades simulaatoreid, saame paremini ettevalmistatud sõduri, üksuse või relvameeskonna ning samal ajal vähendame instruktorite koormust, rääkimata vahekohtu vajadustest. Samuti parda-, rinna- või rajakaamerate ning droonide sihipärasem ja laialdasem rakendamine parandaksid oluliselt ohutustehnika jõustamist, järelevalvet ning vähendaksid tulekontrollijate jms laskepersonali vajadust nt lahinglaskmistel.

Sõduri, lahingupaari ja kuni kompaniitasandi drillides saame olla paremad ja tugevdada lihasmälu. Täpsuse huvides olgu öeldud, et meil on ka väga häid üksusi, kes teevad neid asju hästi. Samas lahingudrillide ja distsipliinide järjepidev harjutamine ja integreerimine ning jõustamine õppesse tervikuna, sh kasutades ettevalmistatud õpperadasid, simulaatoreid, on see, mida saame parandada, et jääda ellu läbipaistval lahinguväljal ja võita esimene lahing oma riigi kaitsel. Ülemate ja veeblite roll baasdrillide jõustamisel ja lihasmälu kasvatamisel on baasoskuste a ja o.

Kas see peaks olema lahutamatu osa ülemate ja veeblite hindamissüsteemis? Lihtsustatult öeldes, kui meie suudame ülemate ja veeblitena käsuahela kaudu jätkusuutlikult drille ja lahingudistsipliine õpetada ja jõustada, siis on hästi. Aga kui me seda rahuaja tingimustes teha ei suuda, siis suure tõenäosusega ülema tahte ja autoriteedi jõustamine kriisi- ja sõjaajal on küsitav ja fataalsete tagajärgedega meie väele. Kõlab ehk liiga karmilt, aga nii lihtne see ju tegelikult ongi.

Veelgi enam, tulemi mõõtmine «põllul» on väga lihtne: lähed–vaatad–näed, kas sõdur ja üksus järgivad drille ja distsipliine või ei, misjärel on hinnang üheselt mõistetavalt selge. Ehk on see mõttekoht, kas peaks muutma ülemate hindamissüsteemi, edutamist, õpetamist ja mentorlust. Kas muuta seda mõttelaadi ja rakendada muutused ka tulevaste ohvitseride ja allohvitseride väljaõppes ja valikus nii tegev- kui reservteenistuses?

Hoopis teisel teemal, kus saame ehk asju nutikamalt lahendada, oleme korduvalt demonstreerinud oma võimet

Ülemate ja veeblite roll

baasdrillide

jõustamisel ja lihasmälu kasvatamisel on baasoskuste a ja o.

formeerida üksusi kiiresti ja nõuetekohaselt, mis on väga hea, sest suures pildis asjad ju toimivad. Lihvida tasuks nutikust formeerimise korraldamisel.

Siinkohal liigselt detailidesse laskumata toon ühe lihtsa näite: ei ole ju väga keeruline rahuaja tingimustes ja ka kriisiolukorras lokaalse wifi olemasolul panna formeerimispunkti seina peale QR-koodid, mille abil saab alla laadida mõni äpp, mida skaneerides või avades saad ligipääsu paariminutisele videole sellest, kuidas pakkida oma kolm-üks rakmeid, seljakotti või millised on drooniohu baasdrillid.

FPV- ja dropperdroonide väljaõpe 14. mail. Foto: Hanno Kull / kaitsevägi

Mis on ohutustehnika või operatsiooni julgeoleku põhireeglid, kuidas seada relva võtta normaaljooksule jne, selmet oodata formeerimispunktis oma toiminguid.

Lõpetuseks küsin, mis on Kevadtormi tulevik?

Diviisi vaatenurgast Kevadtorm oli, on ja jääb, pigem täpsustub sisu, formaat ja aeg. Laiemalt peaksime küsima, millist probleemi, ülesannet või eesmärki me Kevadtormiga tulevikus lahendada tahame, sealhulgas arvestades muutustega meie ajateenistuses, väljaõppes ja lahinguvalves.

Samas peame meeles pidama, et Kevadtorm ei ole ainult diviis, vaid kaitseväe juhataja hinnang ja juhised on need, mis kujundavad õppuse sisu ja tuleviku laiemalt. Kui Kevadtorm on selleks, et lihvida, hinnata üksuste ja staapide tegutsemist sõjas koos liitlastega, siis peaks õppus keskenduma just sellele ja peaks olema loodud ka vastav keskkond.

Teisisõnu «olukord peal» algusest lõpuni ehk kiire formeerimine ja seejärel asuda lahingusse. Eeltingimus on, et kõik need madalama taseme asjad on pähe õpitud ja selged. Teine suund, kuhu kindlasti tasub vaadata, on vastupidine ehk kuidas me sõtta jõuame. Põhirõhk on siin just formeerimisel ja järgneval väljaõppel, et anda meie reservväelastele kiiresti edasi need uued õpituvastused ja ümberõpe uuele relvastusele ja varustusele. Tähtis on ka probleemikeskne lähenemine, kus on vaja kõrvaldada puudused, mis on seotud konkreetse reservväelase-spetsialisti-üksusega, ja keskenduda just neile. Meile garanteeritud SKT protsendid on usaldus ja pannes suure summa õppuseks, keerates samal ajal segamini üsna märkimisväärse hulga teid ja põlde, siis peab kõigel sellel olema ka selge eesmärk, fookus ja tulemus või vajadus.

Siinkohal teen suure kummarduse maa omanike ees nii Eestis kui Põhja-Lätis, kes andsid oma positiivse suhtumisega olulise panuse õppuse õnnestumiseks. Tulles tagasi muutuste juurde ja arvestades muutustega väljaõppes ning ajateenistuses tervikuna, ootab Kevadtormi paratamatult ees uuenduskuur, ikka selleks, et oma riiki veel paremini hoida ja kui vile käib, siis ka kaitsta nii praegu kui tulevikus.

Lõppes kaitseväe aasta suurim õppus

Kevadtorm 2026

Esmaspäeval, 1. juunil lõppes kaitseväe selle aasta suurim õppus Kevadtorm 2026, millest võttis tipphetkel osa üle 12 000 Eesti ja liitlasriikide võitlejat. Õppus andis võimaluse eri riikide kaitseväelastel ühiselt harjutada Eesti kaitsmist nii Eestimaa pinnal kui ka esimest korda Kirde-Lätis. Peamised väljaõpetatavad üksused olid diviisi 2. jalaväebrigaad ja kaitseliidu Lõuna maakaitseringkond.

Juba 20. korda toimunud õppuse Kevadtorm seekordne põhiline eesmärk oli harjutada Eesti diviisi ja liitlaste koostöös kaitsvate operatsioonide planeerimist ning elluviimist konventsionaalse sõja tingimustes. Samal ajal tõhustati Eesti ja liitlasriikide üksuste vahelist koostööd, kaasates ka teised väeliigid ning väejuhatused. Lisaks pöörati erilist tähelepanu liitlasvägede kiirele ja suuremahulisele siirmisele Eestisse. Näiteks siirdi Eestisse Ühendkuningriigi 4. brigaad ja seda täiendav Prantsuse üksus. Samuti pöörati tähelepanu liitlasüksuste vastuvõtmisele ning integreerimisele Eesti diviisi koosseisu, saavutades viivitamatu lahinguvalmiduse. Kevadtorm 2026 algas diviisi juhtimispunktiõppusega, millele järgnes üksuste formeerimine ning reservväelastele mõeldud sõjaliste ja erialaste oskuste värskendamine ning väljaõppe ühtlustamine õppuse teisel nädalal. Õppuse haripunktiks olid 18.–22. maini toi-

munud õppelahingud ja manöövrid maastikul Eestimaa pinnal ja esimest korda ka Kirde-Lätis. Sellele järgnesid Eesti ja liitlasriikide üksuste lahinglaskeharjutused kaitseväe keskpolügoonil ajavahemikus 23. maist kuni 1. juunini.

Õppust Kevadtorm 2026 planeeris ja juhtis Eesti diviisi staap ning õppusest võtsid osa nii maa-, õhu- kui mereväe üksused, sealhulgas 1. ja 2. jalaväebrigaad, toetuse väejuhatus, küberväejuhatus, õhuvägi, merevägi kui ka teised kaitseväe ja kaitseliidu üksused. Liitlas- ja partnerriikidest osalesid õppusel Ameerika Ühendriikide, Itaalia, Kanada, Leedu, Läti, Madalmaade, Poola, Portugali, Prantsusmaa, Rootsi, Rumeenia, Saksamaa, Soome, Taani, Tšehhi, Ukraina ja Ühendkuningriigi relvajõudude esindajad.

Kevadtorm 2026 on kaitseväe aasta suurim õppus, mille käigus harjutatakse sõjaliste operatsioonide planeerimist ja elluviimist ning tõhustatakse koostööd Eesti ja liitlasriikide üksuste vahel. Õppusel osalevad nii tegevväelased, ajateenijad, reservväelased, kaitseliitlased kui ka liitlas- ja partnerriikide sõdurid.

Esimene õppus Kevadtorm korraldati 2003. aastal ning tegu on järjekorras 20. Kevadtormi nime kandva õppusega. Aastatel 2015, 2018, 2022 ja 2025 toimus õppuse Kevadtorm asemel õppus Siil.

Tõika radarposti reservväelaste väljaõpe 11. mail.

Foto: Siim Verner Teder / kaitsevägi

KVA sõja- ja katastroofimeditsiinikeskuse koostööharjutus Varblaserünnak 24.–28. märtsil 2025.

Sõjameditsiin

ehk mida me peame tänapäeva

lahinguväljal meeles pidama

Siim Rinken

kapten, sõja- ja katastroofimeditsiinikeskus, lektorite grupi ülem-arst

Sõjameditsiin on arenenud koos sõdadega ning vaid mõni aasta tagasi ainuõigeks peetud tegutsemisviis võib järgmisel hetkel olla juba lootusetult vananenud. Areng ja ajalugu käivad mööda spiraali ja seega on oluline aru saada, kust oleme tulnud ning millised on meie kaalutlused ja eesmärgid praegu.

Sõjameditsiini kui eraldiseisva eriala arengu peamiseks perioodiks võib pidada 19. sajandit ja aega enne esimest maailmasõda. Selle perioodi kuulsaimad nimed on Dominique Jean Larrey (Prantsusmaa), Florence Nightingale (Ühendkuningriik) ja Nikolai Pirogov (Venemaa).

Keskmisele eestlasele on neist ilmselt kõige tuntum dr Pirogov, sest iga tudengi n-ö püha paik on Tartus asuv Pirogovi park. Pirogovi peetakse välikirurgia rajajaks, ta oli üks esimesi arste, kes kasutas narkoosiks eetrit, võttis kasutusele kipslahase ning arendas sanitaarteenistust.

Sanitaarreformi eestvedajaks peetakse maailmas siiski Florence Nightingale’i, keda nimetatakse ka tänapäeva õenduse ristiemaks ja rajajaks. Tema töö Krimmi sõjas (1853–56) on andnud talle ka hüüdnime «Naine lambiga».

Traumakirurgia revolutsioon 20. sajandi alguses toimunud maailmasõjad aitasid kaasa hüppelisele traumakirurgia arengule. Tegemist oli hiiglasliku «hakklihamasinaga», mille käigus arendati võtteid ja tegutsemisviise, mis on kasutusel ka tänapäeva lahinguväljal. Üks markantne näide

Meditsiin on pakkunud sõdurile kindlustunnet, et kui temaga peaks midagi juhtuma, siis kohe tema selja taga on abi, mis lapib ta kokku ja aitab tal koju naasta.

on verepankade loomine ja massiivse vereülekande rakendamine. Teise maailmasõja ajal suutsid liitlased toota aastas üle kümne miljoni kuivkülmutatud vereplasma doosi.

See arv ainuüksi ehk ei ütlegi midagi, aga tänapäeval suudavad liitlased toota vaid 100 000 ühikut kuivkülmutatud vereplasma doosi ehk 100 korda vähem kui 80 aastat tagasi. Lisaks verepreparaatide laialdasele kasutusele võtmisele maailmasõdade ajal arenes traumakirurgia välja iseseisvaks erialaks ning arenes edasi ka meditsiiniline logistika.

Vietnami sõda võib pidada meditsiinilise evakuatsiooni sünniks helikopteritel. Ameeriklased said järjest enam aru, et kiire evakuatsiooni abil on patsiendil rohkem võimalusi ellu jääda, ning otsustasid kannatanuid transportida ka helikopteritega.

Kahjuks osutus helikopterite kasutamine nende meeskondadele hukatuslikuks, sest vastane ei austanud punase ristiga märgistatud helikoptereid kui kaitse all olevaid liikumisvahendeid ja ründasid ka meditsiinilisi abistajaid. Sellest hoolimata suudeti helikopteritega evakueerides drastiliselt vähendada kannatanute suremust võrreldes maailmasõdade perioodiga. Traumakirurgia kuldaeg Järgmine oluline ja suur samm lahinguvälja meditsiini arengus toimus 21. sajandi alguses Iraagi ja Afganistani sõdade ajal. Digitaliseerimise ja andmeanalüüsi tulemusel saadi aru, et enamik välditavatest surmadest on põhjustatud katastroofilisest verejooksust jäsemetest. Seetõttu hakati arendama taktikalist lahingukannatanu abistamise (Tactical Combat Casualty Care ehk TCCC) metoodikat.

Järjest enam juurutati algoritmipõhist patsiendi kohtlemist ja cABCDE

Foto: Mari-Liis Päären / kaitsevägi

(MARCH) süvistati meie teadvusesse. Lühend cABCDE tähistab järgmisi märksõnu: c – väline massiivne verejooks (catastrophic haemorrhage control ), A – avatud hingamisteed (airways), B – hingamine ja ventilatsioon (breathing), C – vereringe (circulation), D – neuroloogiline leid (disability) ja E – väliskeskkond, jäsemed jm (exposure). Lühend MARCH tähistab selliseid märksõnu nagu massiivne verejooks (massive hemorrhage), hingamisteed (airways), hingamine (respiration), vereringe (circulation) ja pea ja alajahtumine (head & hypothermia).

Põhimõte, et tegeleda tuleb eelkõige surma põhjustavate vigastustega, on ka talupojamõistusega tuletatav. See oli aga esimest korda, kui hakati seda põhimõtet süstemaatiliselt rakendama (kõigepealt peatada verejooks, siis tagada avatud hingamisteed, seejärel ventileerida kopse, et hapnik jõuaks kopsudesse ja sealt verre, ning alles seejärel tegeleda vajaduse korral veeni kanüleerimisega).

Töötati välja «kuldse tunni» kontseptsioon ja NATO 10-1-2 põhimõte, kus patsient peab saama kümne minuti jooksul elupäästvat esmaabi lahingupaariliselt, ühe tunni jooksul esmase arstiabini ja kahe tunni jooksul esmase kirurgilise abini. Patsientide kiire evakueerimise tulemusel jõudis palju kannatanuid kirurgideni, mis aitas kaasa ka kirurgiliste võtete arendamiseni.

Selle tulemusena sündis vigastusi kontrolliv kirurgia (damage control surgery ehk DCS). DCS põhimõtteks on patsiendi esmane stabiliseerimine esimese operatsiooni käigus ning hiljem lõplik kirurgiline ravi pärast mitmendat operatsiooni. Ekspeditsioonisõja tingimustes suudeti saavutada meditsiinilises mõttes olukord, mida on tulevikus ilmselt peaaegu võimatu korrata – elu kaotas keskmiselt üks sõdur kümne haavatud sõduri kohta. Võrdluseks: Ukrainas on praegu samasugune suhe 1 : 3 nagu ka teise maailmasõja ajal.

Konventsionaalne hübriidsõda

Sõda Ukrainas on kestnud aastast 2014 ja eskaleerus 2022. aastal täiemahuliseks sõjaks kahe suure jõu vahel. Meditsiini seisukohalt muutus tähtsaks arusaamine, et samamoodi nagu sajandi alguses Lähis-Idas

enam toimetada polnud võimalik. Kummalgi poolel pole olnud sõjalist jõudu, et sõduri viga saamise korral panna sõda pausile, evakueerida kannatanuid ning seejärel jätkata ülesande täitmist.

Oluliseks on saanud varjatus ja varjestatus, sest iga liigutust lahinguväljal jälgivad droonid taevas ning tihtipeale lisaks jälgimisele viskavad ka lõhkeseadmeid alla. Seepärast on pikenenud evakuatsiooniajad ja suurenenud haavatute suremus. On mitmeid põhimõtteid, mida me peame tänapäeva lahinguväljal meeles pidama, ja ei saa kaasa võtta kogemusi Iraagist ja Afganistanist.

Vaatame neid ükshaaval. Esiteks olid Iraagis ja Afganistanis peamised

vigastuste põhjustajad isevalmistatud lõhkekehad, mis suurendasid märgatavalt igasuguste plahvatusest tingitud vigastuste ja jäsemete kahjustuste osakaalu. Võrreldes varasemate sõdadega oli Iraagis ja Afganistanis märksa vähem tulistamisest tekkinud vigastusi. Esmased andmed, mida ukrainlased seni jaganud on, näitavad, et praeguses sõjas on vigastusi põhjustanud enamasti droonidelt heidetud lõhkekehad ja kaudtule tagajärjel tekkinud plahvatused.

Seetõttu saavad enim viga pea, kael ja ülakeha. Kõige keerulisem on ravida just näopiirkonna vigastusi. Käsitulirelvadest põhjustatud vigastusi on tänapäeva lahinguväljal umbes 5% kõigist vigastustest või isegi vähem.

Sõjameditsiin Ukraina rindetsoonis.

Fotod: Maria Senovilla, Jevhen Titov, Maria Senovilla / EPA/ Abacapress / Scanpix

Teiseks on pikenenud evakuatsiooniajad. Sajandi algul juurdunud põhimõtted enam ei toimi, sest rindel on esimesed 10–40 km niinimetatud elektroonika vaba ala. See ala on mõlemal poolel kontrolli all droonidega ja seetõttu viibib kannatanute evakueerimine arstini ja kirurgideni.

Probleemi lahendamiseks on proovitud kasutusele võtta terminit «Golden day» ehk «kuldne päev» evakueerimiseks, aga ka kirurgiameeskondade rindele lähemale saatmist. Esimese lahenduse puhul ei arvesta kahjuks loodus meie võimaluste ja soovidega ning patsiendi jaoks on kriitilise tähtsusega ikkagi just esimesed tunnid.

Sellepärast peaksime termini «kuldne päev» kasutamisest hoidu-

ma. Eesmised kirurgiameeskonnad annavad võimaluse saada kirurgilist abi õigel ajal, kuid peab arvestama, et ka pärast kirurgilisi protseduure tuleb patsiendid evakueerida tagalasse.

Kolmandaks on isiklik ja üksuse meditsiiniline varustatus. Sõda Ukrainas on näidanud, et iga sõduri ettevalmistuses on väga tähtis ka esmaabi andmise oskus. Ukraina paremad üksused nõuavad sanitari taseme (combat lifesaver ehk CLS) õppe läbimist kõigilt oma sõduritelt, sest kui sanitariga peaks midagi juhtuma, siis osatakse vähemalt tema varustust sihtotstarbepäraselt kasutada.

Arvestades väljaõppe mahtu ja uute sõdurite värbamist ning mobiliseerimist, on kasutusele võetud innovaatili-

si lahendusi, nagu näiteks mobiiliäpid. Mängulises keskkonnas aitavad need kinnistada esmase lahingu kannatanu kohtlemise algoritme ning peale selle saab äppide abil jälgida üksuste lahinguvalmidust ja stressi taset. Kindlasti tuleb ära mainida ka isikliku esmaabivahendite komplektis oleva varustuse taseme ja hulga. Näiteks on inimesel neli jäset ja viga võivad saada kõik korraga.

Neljandaks on digitaaliseerimine. Ukrainlased võtavad aina rohkem kasutusele digitaalseid lahendusi patsiendi andmete dokumenteerimiseks ning teekonna jälgimiseks kõigil meditsiinitasemetel. Lisaks patsiendi asukoha kergemaks määramiseks aitab see koguda andmeid raviteekonna analüüsimiseks. On lootust, et sõja lõppedes luuakse suur andmebaas, mille analüüsimisel saab välja tuua olulisimad aspektid, mida seni pole suudetud avastada.

Sõjameditsiini areng on seni käinud samas taktis nagu üldine sõjaline areng. Sõjameditsiin saab areneda vaid sõjas ning seepärast on ka igasugused pidepunktid just sõdadega piiratud. Raske on näha, et meditsiini kvaliteeti oleks võimalik veelgi parandada võrreldes Iraagi ja Afganistani sõdadega, kuid see ei ole ka olukord, milleks me praegu valmistuma peame. Sõda Ukrainas on näidanud konventsionaalse sõja brutaalsust ja halastamatust ning peame arvestama palju rohkem ohtudega taevast ehk droonidega.

Meie ootus sõjameditsiinile ei tohi olla sama esteetiline nagu tsiviilmeditsiinile rahu ajal, kuid me peame looma võimalusi ja võimestama oma meedikuid, et tervishoiuteenuse tase ei langeks sõja ajal võrreldes praegusega.

Allikad

▸ Nadira Frescaline, Andrew Beckett, Michael C Reade «Call to enhance civilian and military blood preparedness», The Lancet, 14.03.2026

▸ Philip J Belmont Jr, Brendan J McCriskin, Ryan N Sieg, Robert Burks, Andrew J Schoenfeld «Combat wounds in Iraq and Afghanistan from 2005 to 2009», National Library of Medicine, PubMed, J Trauma Acute Care Surg. July 2012.

▸ Joshua Dilday, S. Webster, J. Holcomb, E. Barnard, T. Hodgetts «Golden day’ is a myth: rethinking medical timelines and risk in large scale combat operations», Medical College of Wisconsin, Scopus 2026.

Kaitseväe Akadeemia sõja- ja katastroofimeditsiinikeskus (SKMK) tegeleb sõja- ja katastroofimeditsiini valdkonna väljaõppe ning teadus- ja arendustegevusega. Keskuse eesmärk on pakkuda võimalikult tänapäevast, praktilise suunitlusega ning ühtlustatud väljaõpet nii kaitseväes kui ka tsiviilmeditsiinis harva esinevate kriiside lahendamiseks ja vigastustega tegelemiseks.

Kaitseväe Akadeemia

sõja- ja katastroofimeditsiinikeskuse uuendused

Neve Vendt sõja- ja katastroofimeditsiinikeskuse juhataja

Eelmine aasta oli meile suur samm arengus, sest alates 10. oktoobrist 2025 on SKMK-l oma maja Raatusel Tartus. Oma maja ootasime pea kümme aastat ning vajadus uute ruumide järele ei olnud seotud mitte ainult tänapäevase õppega, vaid et lahendada ka kriitilist ruumipuudust.

Keskuse õpetatavate kursuslaste arv on viieteistkümne aastaga kasvanud üle kümne korra: aastal 2010 oli SKMK-s 17 kursust kokku 250 osalejaga, 2015. aastal vastavalt 49 ja 1250, 2024. aastal tegime 113 kursust kokku üle 3000 osalejale, kellest pooled olid tegevväelased. Järgnevatel aastatel kasvab õppurite arv veelgi, sest tervishoiutöötajate koolituste arv suureneb järgmistel aastatel 200 õppuri võrra.

Keskus koolitab ajateenijaid ja tegevväelasi parameedikuteks ning iga aasta korraldab ühtse õppekava alusel kohustuslikku sõja- ja katastroofimeditsiini kursust 750 arsti- või õetudengile. Eesti on eeskujuks paljudele NATO liikmesriikidele oma meditsiinipersonali reservväelaste koolitamisel, st oleme üks väheseid riike, kus kõigile tervishoiutöötajatele on sõja- ja katastroofimeditsiini kursus kohustuslik õppekava osa. Samuti tee-

me täienduskoolitusi, mis on suunatud nii tegevväelastele kui ka reservis olevatele meditsiinitöötajatele, nt sõjameditsiini baaskursused, erakorralise haige kohtlemine.

Eelneval kahel aastal ja 2025. aastal oleme koolitanud ja koolitame instruktoreid mitte ainult Kaitseväe Akadeemiale, vaid ka tervishoiuasutustele ja nende koolituskeskustele. 2023. aastal alustasime koostöös terviseametiga oma kursuse «traumahaige esmane käsitlus Eestis» ning aasta jooksul koolitasime hulgaliselt instruktoreid.

Nüüdseks õpetavad sama õppekava alusel kursust mitmed koolituskeskused üle Eesti. Loodud kursuse eesmärk on parandada tervishoiutöötajate oskusi traumahaige kohtlemisel, kasutades Eestis olemasolevat varustust. Selle kursuse abil saab kannatanu ühtsetel alustel esmast abi nii kiirabi etapis kui ka erakorralise meditsiini osakonnas olenemata reageerivast brigaadist või haiglast, kuhu kannatanu satub.

Väljaõppe tipptase

Oleme ainus sertifitseeritud keskus Eestis, kellel on luba teha rahvusvahelist suurõnnetuse lahendamise koolitust nii haiglaeelses kui ka haigla etapis MIMMS (Major Incident Management and Support) ja HMIMMS (Major Incident Management and Support in Hospital).

Selle võimaluse saime tänu tihedale koostööle Suurbritannia relvajõudu-

Hetki 18. sõja- ja katastroofimeditsiini konverentsilt

de ja ALSG (Advanced Life Support Group) keskusega. Tänu neile oleme loonud instruktorite baasi, kes on rahvusvaheliselt aktsepteeritud koolitaja litsentsiga ja võimelised instruktoreid õpetama täiskasvanud õppurite õpetamistehnikaid arvestades. Meie instruktorid ei õpeta mitte ainult Eestis, vaid ka liitlasriikides ning meie rahvusvahelisel kursusel osalevad kaitseväelased naaberriikidest.

Meie instruktorid ei õpeta mitte ainult Eestis, vaid ka liitlasriikides ning meie rahvusvahelisel kursusel osalevad kaitseväelased naaberriikidest.

Keskusega toetame ka kaitseliitu, et nende parameedikud saaksid reservõppekogunemisel uuendada oma esmaabi andmise oskuseid ja korrastada olemasolevat varustust. Enne reservõppekogunemist koolitasime kokku viiskümmend kaitseliidu instruktorit ning ühtlustasime parameedikute õppekava kaitseväes ja kaitseliidus. Selgus, et aastatega olid õpiväljundid kaitseväe ja kaitseliidu parameediku õppekavas nii mõneski ainemahus eristunud.

Üheks eriliseks kursuseks SKMK-s on teenistuskoerte juhtidele mõeldud lahingukannatanu esmaabi kursus ehk K9 TCCC (Tactical Combat Casualty Care).

Kursuse eesmärk on anda õppuritele teoreetilised teadmised kannatanute algoritmipõhisest abistamisest ning seejärel rakendada teadmisi ka praktikas, kasutades mitmesuguseid elupäästvaid esmaabivõtteid, nt veeni punkteerimine, verejooksu sulgemine, hingamisteede avamine ja ventilatsioon. Harjutuste ajal on suur roll ka lahinguväljal olles ohutuse tagamisel ja koeraga suhtlemisel.

Koerte lahingumeditsiin Koerajuhtide arv kaitseliidus kasvab ning seetõttu on tekkinud suurem vajadus spetsiaalse esmaabikursuse järele, mis on mõeldud teenistuskoerte abistamiseks lahinguväljal. Selle kursuse eestvedaja ja vastutaja SKMK-s on toetus- ja arendustegevuse jaoskonna ülem kapten Hele-Reet Lille.

Tartus ERM-is 4.–5. detsembril 2025.

Fotod: Mari-Liis Päären / kaitsevägi

Kaitseväes on kinnitatud K9 meditsiinikomplekt, mis kohustab meid õpetama koerajuhtidele selle kasutamist. Tänu koostööle Saksamaal paiknevate USA relvajõudude üksustega on meil aga õnnestunud tuua kursus Eestisse juba kahel korral.

Kursuse peainstruktor Ameerika Ühendriikide armee veterinaar kapten Sarah Rebecca Alpert koos kahe instruktoriga olid kursuse õppevahenditeks võtnud kaasa nukud Diesel Dog, mis on välimuselt ja anatoomiliselt väga realistlikud ning suudavad teha häält, liigutada ja simuleerida igasuguseid tervisehädasid, mis annab osalejatele võimalikult tõetruu olukorra abistamisele.

SKMK uues majas on läbi kolme korruse õppekorpus – sõja- ja katastroofimeditsiinikeskus, milles on

kokku 20 suuremat ja väiksemat klassiruumi, kaks simulatsiooniruumi, simulatsioonihall ja auditoorium 198 osalejale koos otse sünkroontõlke võimalusega.

Simulatsiooniruumides asub operaator või mängujuht kõrvaltoas ning kuulab, jälgib ja muudab õpilaste tegevusest lähtudes mängu kulgu simulaatoritel. Nendesse kahte simulatsiooniruumi on planeeritud luua erakorraliste kriitiliste haigete vastuvõturuum või intensiivravipalat.

Kõige innovaatilisem on keskuses 800 m 2 simulatsiooni hall, milles on lisaks heli ja valguslahendusele ka vihma, tuule ja suitsu kasutamise võimalus. Hallis saab olenemata kellaajast ja ilmast simuleerida olukorrale vastavat keskkonda, nt öises vihmases metsas kannatanule abiandmist kuni

simuleeritud raviala moodustumiseni Role 1-s või välihaiglas.

SKMK majas on lisaks õpperuumidele kaitseväe moodsaimad meditsiinitarvikute ja ravimite laopinnad ning uudseima sisustusega üld- ja eriarstikeskus, mis alustas tegevust veebruaris 2026.

Eriarstiabi arendamine

Tartu eriarstikeskuses on planeeritud lisaks seni Tartus olnud esmatasandi arstiabile (perearsti või erakorralise meditsiini arsti vastuvõtud) ka eraldi õe ja erialaarstide (psühhiaater, ortopeed, spordimeditsiin ja taastusravi, uroloog-androloog, kirurg, sisearst, hambaravi) vastuvõtud.

Keskuses töötavad psühholoog, füsioterapeut, massöör ja tegevusterapeut, sotsiaaltöötaja jt erialade

Kaitseväe Akadeemia sõja- ja katastroofimeditsiinikeskuses Tartus toimunud teenistuskoerte lahingumeditsiini kursus, kus koerajuhid õppisid andma esmaabi lahinguväljal vigastada saanud neljajalgsetele kaaslastele.

Foto: Mari-Liis Päären / Kaitsevägi

spetsialistid. Seli taastusravi keskus sulges oma uksed 1. novembril, mille töö jätkub siin Tartus uuenenult nii spordimeditsiini- kui ka taastusravikeskusena.

Spordimeditsiini- ja taastusraviarsti Liis Mikkoneni soov on keskuses tegeleda taastusravi, ennetus- ja spordimeditsiiniga, et vähendada ajateenijatel ja tegevteenistujatel sporditraumasid või väsimusest tekkivaid vigastusi. Veel on keskuses uudseima koormustesti tegemise võimalus. Loodud on 36 voodikohaga palatikorpus, kus on peagi võimalik saada ööpäevaringset õe pädevusega tervishoiuteenust.

Kui esmatasandi teenust pakub keskus peamiselt Kaitseväe Akadeemiale, siis eriarstikeskus on plaanitud abi andma kogu Lõuna-Eesti ja Ida-Virumaa kaitseväe üksustele.

Kui esmatasandi teenust pakub keskus peamiselt Kaitseväe Akadeemiale, siis eriarstikeskus on plaanitud arsti jt erialade konsultatsioone ja abi andma kogu Lõuna-Eesti ja Ida-Virumaa kaitseväe üksustele.

2026. aasta juunis toimub Eestis kaitseväe meditsiiniüksuste suurim koostööõppus liitlastega Vigoros Warrior 2026, mille põhiorganisaator on NATO militaarmeditsiini teadmuskeksus (NATO MilMedCEO). Õppus toimub eri liitlasriikides üle aasta ning Eesti meditsiiniüksused on õppusest osa võtnud oma Role2 välihaiglaga.

Sellel aastal on õppusele oodata kuni 2000 osalejat ning õppuse eesmärk on planeerida ja käsitleda meditsiinioperatsioone, harjutada kannatanute abistamist ja evakuatsiooni mitte ainult Eestis, vaid ka rahvusvahelisel tasandil.

Kaitseväe Akadeemia sõja- ja katastroofimeditsiinikeskus on pidevas muutuses ja arengus ning muutustega aitab meil kohaneda pidev töö noortega (tudengid ja ajateenijad), kelle silmad alati säravad ja on põnevuse ootel. Need säravad silmad aitavad meilgi olla uuendusmeelsed ja särasilmsed ning valmis uuteks ülesanneteks.

Tartus toimus iga-aastane kaitseväe meditsiiniüksuste koostööharjutus Varblaserünnak. Foto: Kristjan Paavo / kaitsevägi

Suitsupilv Moskva idaosa kohal pärast Ukraina droonilööki 17. mail.

Foto: Andre Ballin / DPA / Scanpix

Venemaa Ukraina-vastase täiemahulise agressioonisõja viiendal aastal paistavad ohjad järjest rohkem minevat Ukraina kätte.

Droonid Moskva pihta ehk kurnamissõja eskalatsioon

Venemaa «võiduparaadi»järel

Urmas Salo erukapten

Ukraina «Madjari linnud» vähendavad oma kaugmaalendudega ehk «sanktsioonidega» edukalt Venemaa sissetulekuid naftamüügist ja sõjatööstuse võimet. Ukraina väed sooritasid Dnipropetrovski oblastis eduka vastupealetungi ja on peatanud Vene vägede edasitungi ka teistes rindelõikudes.

Ainult mõnes lõigus on Vene väed suutnud suurte ohvrite hinnaga veidi edasi tungida. Ukraina väed suudavad rindel põhiliselt droonidega hävitada rohkem Vene palgasõdureid, kui diktaator suudab juurde värvata. Lõunarindel on Ukraina keskmaadroonidega halvatud Vene armee logistika. Ka nn «võiduparaad» Moskvas näitas Vene diktaatori haledat seisu.

Tupikusse sattunud Venemaa diktaator on kasutusele võtnud sõja eskaleerimise – uued massilised raketi- ja droonilöögid Ukraina pealinna pihta ning propagandaraketi Orešnik kasutamine. Samuti tuumašantaaž – raketikatsetus ja tuumaõppused koos Valgevenega.

Häbiväärne paraad Moskvas Punasel väljakul

Venemaa ei võtnud vastu Ukraina president Zelenskõi tehtud ettepanekut kolmepäevaseks vaherahuks alates 6. maist ja vastas sellele eelmisel õhtul alustatud terroristlike drooni- ja liugpommirünnakutega Ukraina linnade pihta. Droonid ja üksikud raketid

tabasid Zaporižžjat ja Dniprod ning liugpommid Kramatorskit. Kokku hukkus sellel õhtul ja ööl Ukrainas 21 ja vigastada sai 82 tsiviilelanikku.

Venemaa kaitseministeerium pakkus vaherahu 8.–9. maiks. Järgmisel ööl ründasid Vene väed Ukrainat 102 kaugmaadrooniga. 7. mail ähvardasid Venemaa esindajad Ukrainat massiliste raketilöökidega Kiievi pihta, kui Ukraina ei järgi vaherahu. Ähvardati kasutada keskmaarakette Orešnik ja välismaa diplomaatilistel esindajatel soovitati lahkuda Kiievist.

Ööl vastu 8. maid ründasid Vene väed Ukrainat 67 kaugmaadrooniga, aga droonirünnakud jätkusid ka järgneval õhtul. Lõpuks tehti 8. mail USA president Trumpi vahendusel vaherahu 9.–11. maiks, mis algas keskööl vastu 9. maid. Ühtlasi lubati vahetada 1000 sõjavangi.

President Zelenskõi andis 8. mail ametliku loa paraadi korraldamiseks Punasel väljakul ja määras oma käskkirjas ära ka koordinaadid, mis alal võis paraad alates kella 10 hommikul Moskvas ohutult toimuda. «Madjari linnud» tõesti paraadile ei lennanud. Samas oli Moskva õhukaitset märgatavalt tugevdatud. Venemaa diktaator ei saanud paraadil uhkustada oma sõjatehnikaga, sest rindele seda ammu enam ei jätku ja paraadi aega hoiti kokku.

Paraadi videos püüti esile tõsta Venemaa uusi «kangelasi», kuid ei saa unustada, et enamik neid ordenite ja medalitega ehitud kangelasi on Ukrainas silma paistnud sõjakuritegudega. Putini kõne järgi innustab suure

isamaasõja võit praeguseid kangelasi nn sõjalises erioperatsioonis. Jääb küsimus, kas sõjakuritegudeks? Samuti on arusaamatu, mis võidu on saavutanud Vene armee Ukrainas, mille üle on põhjust uhkust tunda.

Võiduparaadi järel toimunud pressikonverentsil väljendas Putin valmisolekut kohtumiseks Ukraina presidendiga kas Moskvas või mujal. Diktaatori eestkõnelejad Dmitri Peskov ja Sergei Lavrov mainisid jällegi seda, et rahu saavutamiseks tuleb Ukrainal täita Venemaa nõudmised. Selle all mõeldi eelkõige Donbassi täielikku loovutamist Venemaale.

Venemaa terrorilöökide eskalatsioon

Siiski juba paar päeva pärast oma propagandistlikke rahumeelseid avaldusi näitas Venemaa diktaator oma tegelikku palet.

13.–14. mail sooritati Ukraina pihta sõja ulatuslikum drooni-raketirünnak ligi 1500 ründedrooni ja 56 raketiga. 13. mail terve ööpäev lendas Ukraina pihta 892 drooni ja neist tehti kahjutuks 821. Pealöök oli suunatud Lääne-Ukraina vastu, esimest korda rünnati massiliselt Taga-Karpaatiat, sh Ivano-Frankivskit ja Užgorodi, mis näitab Vene juhtkonna reageeringut valimistulemustele Ungaris. Rünnati energeetika- ja raudteetaristut, kuid pihta said ka elumajad. Kriitilist taristut tabasid droonid ka mujal.

Ööl vastu 14. maid rünnak jätkus 675 drooni ja 56 raketiga. Neist tegid Ukraina õhukaitse ja droonitõrje kahjutuks 652 drooni ja 12 ballistilist ning 29 tiibraketti. Põhiliselt tsiviiltaristut tabasid lisaks droonidele kolm raketti Kinžal, kuus ballistilist raketti Iskander ja kuus tiibraketti Kh-101. Pealöök oli suunatud Kiievi linna ja oblasti pihta, kuid droonid lendasid ka kõikjale mujale Ukrainasse. Droonid ja raketid tabasid Kiievis lisaks veevarustusele ja energiataristule elumaju, kaubanduskeskust, ärihoonet, aga ka ühte droonifirma tootmishoonet.

Üheksakorruselise elumaja üht blokki tabas strateegiliselt pommitajalt lastud tiibrakett Kh-101 ja majaosa varises kokku. Hukkus 24 inimest, sh kolm last, 12-, 15- ja 17-aastased tüdrukud, viimased olid õed. Rohkem rünnati ka Harkivit ja Krementšuk-

ki. Rekordrünnak oli ilmselt Putini kättemaks paraadiga seotud alanduse eest. Oli positiivne, et Ungari uus peaminister Peter Magyar näitas oma protestiavaldusega, et Ungari pole enam Venemaa salaliitlane.

Eelmise suurima ööpäevase droonirünnaku sooritasid Vene terroristid 23.–24. märtsil, kui kokku ligi 1000 drooni tabas Ukraina linnu ja asulaid. Uue kombineeritud massilise raketi-droonirünnaku Ukraina pihta sooritasid Vene armee terroristid ööl vastu 24. maid. Kuna Ukraina oli saanud luureinfot nii oma luurelt kui USA-lt ja Euroopa liitlastelt, siis hoiatas president Zelenskõi 23. mail võimaliku raketi-droonirünnaku eest, sh keskmaaraketi Orešnik kasutamise eest.

Hoiatusele järgneski öösel Venemaa uus massiline rünnak 90 raketi ja 600 kaugmaadrooniga, mis olid põhiliselt suunatud Kiievi vastu. Kiievist 60 km lõunas asuva Bila Tserkva pihta lasti aga keskmaarakett Orešnik, mille kokku kuuest lõhkepeast eraldunud 36 kineetilist lahingupead tabasid garaažikooperatiivi lennuvälja lähedal. Isegi Vene sõjablogijad kritiseerisid seda mõttetut rünnakut kuni 50 miljonit dollarit maksva raketiga.

Kiievi olulised asutused rünnaku all

Kiiev sai siiski tõsiselt kannatada, sest 16 raketti, sh ilmselt viis hüperhelikiirusega Kinžali ja Tsirkoni ja ligi kümme ballistilist raketti Iskander-M ning 51 drooni tabasid erinevaid objekte. Ukraina õhujõudude teatel tehti 11 ballistilist raketti, 44 tiibraketti ja 549 drooni kahjutuks ning lisaks 19 raketti ei tabanud sihtmärke.

Raketid ja droonid tabasid mitmeid riigi- ja kultuuriasutusi, sh vigastasid välisministeeriumi ja valitsushoonet, rahvuslikku kunstimuuseumit, Kiievi ooperit, Dünamo staadionit. Väidetavasti said pihta ka siseministeeriumi või julgeolekuhoone ja maavägede staap ning üks elektroonikatehas. Hävis Tšernobõli muuseum ja Lukjanivski turg ning kannatada sai ka üks metroojaam.

Mõningail allikail lasi Venemaa ka teise raketi Orešnik, mis kukkus alla okupeeritud Donetski lähedal – videopildil oli jäädvustatud kineetiliste lahingupeade löök.

Ukraina tuletõrjujad Kiievi ostukeskuse hiiglasliku reklaamplakati ees 24. mail. Foto: Ori Aviram / MEI / SIPA / Scanpix

Terroristliku massirünnaku õigustamiseks kasutas Venemaa ära tsiviilohvreid kaasa toonud Ukraina droonide lööki Starobilski pedagoogilise kolledži ühiselamu pihta okupeeritud Luhanski oblastis ööl vastu 22. maid. Vene esindajad süüdistasid Ukrainat laste tapmises, ehkki 21 hukkunut olid 18–21-aastased.

Kiievi tuletõrje kustutamas

Vene droonilöögist süttinud jäätmejaama 16. aprillil.

Foto: Serhii Okunev / AFP / Scanpix

Välisriikide diplomaadid ja ajakirjanikud 15. mail purustatud elumaja juures Kiievis. Foto: Tetiana Dzhafarova / AFP / Scanpix

Ukraina õhukaitse efektiivsus

Ründevahendite arv / Ukraina õhukaitse tegi kahjutuks Aeg Kaugmaadroonid Ballistilised

Tegelikult saab Venemaa sellistes ohvrites süüdistada vaid iseennast. Ukraina algse teate järgi kasutati seda objekti sõjalisel otstarbel, Rubikoni keskuse poolt. Võimalik, et Ukraina luure sai valeandmeid või toimus ikkagi tudengite drooniõpe, mida püütakse varjata.

Ukraina ametlikel andmeil paistab, et nende droonitõrje ja õhutõrje on üldiselt tasemel, kuid probleemiks on ballistilised raketid, mille tõrjumiseks ei jätku USA õhutõrjekomplekside Patriot vastavaid rakette. USA–Iisraeli sõda Iraani vastu kulutas nende varud. Aprillis suudeti teha kahjutuks 89% mehitamata õhuründevahendeist ja ka enamiku tiibrakettidest (88%), aga ballistilisi rakette suudeti tõrjuda vaid 18%.

See näitab ka seda, et rünnati rohkem objekte, mida ei kaitse õhutõrjekompleksid Patriot. Mais droonitõrje efektiivsus suurenes isegi üle 90%, sh massirünnakute puhul. Tuleb arvestada, et Vene terroristid kasutavad järjest enam kiireid turboreaktiivmootoriga droone Geran-3 või Geran-4, mida on raske püüdurdroonidega hävitada. Kahjuks ei suudetud viimaste Vene massirünnakute ajal tõrjuda ka kõiki tiibrakette.

Venemaa terrorilöökides on hukkunud tuhandeid 2026. aasta jaanuarist maini on püüdurdroonide abil hävitatud Vene kaugmaadroonide arv kahekordistunud. Samal ajal on kasvanud Vene ründedroonide kasutamine 35%. Ukraina droonivõime kiires arendamises on oma panus uuel kaitseministril Mõkailo Fedorovil.

Tavaliselt lasid Vene sõjaväe terroristid mais igal ööl Ukraina pihta 100–250 kaugmaadrooni ja vahel ka mõne raketi. Põhiline sihtmärk oli kriitiline taristu.

8. mail teatas Ukraina-vastaste sõjakuritegude uurimise prokurör, et Vene terrorilöökides on täiemahulise sõja algusest hukkunud u 17 400 tsiviilelanikku, sh 400 last ning vigastada saanud 43 000 tsiviilisikut, sh 2400 last. Vene terrorilöökides on purustatud või kahjustatud u 86 000 elumaja, 5000 õppeasutust, 1400 meditsiiniasutust, 900 kultuuriasutust ning 330 religioosset hoonet.

Peaaegu iga päev või üle päeviti tuleb teade «Madjari lindude» järjekordsest rünnakust mõne Vene naftatöötlemistehase, sadama naftaterminali, naftapumbajaama või naftahoidla pihta.

Urmas Salo erukapten

Robert Magyar Brovdi juhitavad Ukraina mehitamata jõud on viimastel kuudel jätkanud oma kaugmaa-droonilööke Venemaa naftataristu vastu, et vähendada Venemaa sissetulekuid nafta ekspordist ning agressori kütusevarusid.

Mitmed naftatöötlemistehased on suletud remondiks või töötavad osalise koormusega. Juhul, kui naftat ei saa eksportida ega töödelda või isegi edasi pumbata ja hoidlasse panna, tuleks Venemaal mõni naftapuurauk sulgeda. Põhja-Siberis asuvaid puurauke ei ole aga lihtne ajutiselt sulgeda. Võimalik, et Ukraina võtab peagi ette ka mõne kaugmaarünnaku naftapuuraukude vastu.

Viimase kahe kuuga on olulisimaid objekte rünnatud isegi korduvalt, nt Tuapse naftatehast ja terminali viis korda. Märtsi lõpus ründas Ukraina Läänemere naftasadamaid ja aprillis võttis ette Musta mere äärsed. Märtsis toimus kokku 18 rünnakut ja aprillis 26 rünnakut Venemaa naftataristu pihta.

Peaaegu kõik naftatöötlemistehased Venemaa Euroopa osas on pihta saanud. Osa on rivist väljas ja mõned töötavad osaliselt. Reutersi andmeil sai Venemaal kokku kannatada u 30% bensiinitootmisest ja 25% diiselkütuse tootmisest.

Ukraina on kaugmaadroonidega rünnanud pidevalt ka muid sõjalisi objekte Venemaal ja okupeeritud Krimmis. 1. mail ründas Ukraina droonidega Šagoli lennuvälja Tšeljabinski oblastis (u 1676 km kaugusel Ukraina piiridest) ja vigastas hävitajaid Su-57 ja hävituspommitajaid Su-34. 7.–8. mai õhtul-öösel Tšetšeenias 42. motolas-

Venemaa sõjamajanduse pihta Ukraina kaugmaalöögid

Ukraina droonirünnakus Rjazani naftatöötlemistehasele 15. mail on tabamuse saanud ka

kaugmaalöögid

väidetav korrusmaja. Foto: kohalikud võimud / Reuters / Scanpix

kurdiviisi linnakut Hankalas Groznõi juures ning radarite arenduskeskust Rostovis Doni ääres. Anti löök ka Moskva oblastis Naro-Fominskis asuva sõjaväe logistikakeskuse pihta. Ööl vastu 27. maid ründas Ukraina Storm Shadowitega Taganrogi ja Voroneži Baltimori lennuväebaase. Ööl vastu 30. maid hävitati droonidega kaks Vene mereväe luure- ja sidelennukit Tu-142 Taganrogi lennuväljal. 16.–17. mai ööl andsid Ukraina mehitamata jõud massilise droonilöögi Moskva piirkonna pihta. Vene kaitseministeeriumi andmeil lasti Venemaa õhuruumis sel ööl alla kokku 1054 drooni, neist 120 Moskva oblastis. Võimalik, et oli ka mõni tiibrakett Flamingo või Neptun.

Rünnakud Moskvale Moskva oblastis rünnati pealinnast loodes ja kagus asuvat naftatöötlemistaristut ja sõjatööstust. Ukraina droonid ründasid naftatöötlemistehast Moskva kaguserval Kapotnaja rajoonis, naftapumbajaamu Solnetšnogorskis ja Volodarskis, firma Angstrem pooljuhtide tehast ja ilmselt veel mingit elektroonikatehast Elma tehnoloogiapargis Zelenogradis, pealinnast loodes. Solnetšnogorskis põles neli suurt naftamahutit RVS-5000.

Seega ei saa uskuda Vene propagandat, et 90–95% ründedroonidest lasti alla. Ehkki Moskva piirkonna õhukaitset oli võidupühaks tugevdatud, murdsid Ukraina droonid neljakordse kaitsevööndi kolmest vööndist läbi. Ukraina droonid või nende tükid ehk Vene õhutõrjevahendid tabasid ka elumaju, nt Himkis. Rünnaku tõttu olid suletud Moskva lennujaamad.

Ukraina mehitamata jõud kasutasid kaugmaalöökideks droone RS-1, FP-1 ja Bars-SM. Vene ultranatsionalistlikes sõjablogijates tekitas Ukraina löök nördimust Vene õhukaitse nõrkuse üle, kuid kutsuti üles andma vastuseks taktikalist tuumalööki Ukraina pihta. FP-1 on strateegiline kaugmaadroon, mis on loodud Ukraina ja Tšehhi ühistööna. Ukrainas toodab seda firma Fire Point. Lennukaugus on u 1600 km ja lahingupea kaal 60–120 kg. Drooni hind on u 58 000 dollarit.

Ukraina edukad kaugmaalöögid Vene naftatööstuse ja ka muu sõjatööstuse pihta näitavad, et Venemaa

Ukraina rünnakud naftataristu vastu

1. mai Tuapse naftatöötlemistehas ja sadama terminal Krasnodari krais, naftapumbajaam Permis

3. mai Primorski naftaterminal ja sadam Leningradi oblastis

5. mai Kiriši naftatöötlemistehas Leningradi oblastis, mis töötleb 20 miljonit tonni naftat aastas, katkestas töö

7.–8. mai Permi naftatöötlemistehas 1500 km kaugusel katkestas töö

8. mai Jaroslavli naftatöötlemistehas, mis töötleb 15 miljonit tonni naftat aastas

13. mai Pihta said Taimani naftaterminal Volnas Krasnodari krais, Jaroslavli naftatöötlemistehas ja Nurlino naftapumbajaam Ufas

15. mai Rjazani naftatöötlemistehas, tehnoloogilised seadmed on rivist väljas

17. mai Moskva naftatöötlemistehas katkestas korraks töö. Kaks naftapumbajaama Moskva lähedal

19. mai Jaroslavl-3 naftapumbajaam Semibratovos

18. ja 20. mai Kstovo naftatöötlemistehas Nižni Novgorodi oblastis osaliselt ei tööta

21. mai Sõzrani naftatöötlemistehase töö Samaara oblastis peatatud remondiks

22. mai Jaroslavli naftatöötlemistehas

23. mai Metafraxi keemiatehas 1700 km kaugusel Permi oblastis, Šeskhari naftaterminal Novorossiiskis ja Grušova naftadepoo Krasnodari krais

24. mai Tamanneftegazi naftaterminal Volnas Krasnodari krais ja naftapumba- ja jaotusjaam Vtorovos Vladimiri oblastis

25. mai Beletsi naftadepoo Unetšis Brjanski oblastis

27. mai Tuapse naftatöötlemistehas Krasnodari krais, viies rünnak

29. mai Jaroslavl-3 naftapumbajaam ja Volgogradi naftatöötlemistehas, mis sai tugevasti kahjustada

30. mai naftakompanii rajatis Armaviris

31. mai Saraatovi naftatöötlemistehas ja Lazarevo naftapumbajaam Kirovi oblastis

õhutõrje on nõrgestatud, sest Ukraina väed on järjest rohkem hävitanud Vene õhutõrjekomplekse ja radareid okupeeritud aladel ja rinde tagalas.

Õhutõrjekomplekside defitsiiti regioonides suurendas Moskva paraad. Kahtlemata on väga oluline ka droonide kasutamise taktika, Ukraina väed on õppinud Vene õhukaitsest läbi murdma.

Samas on Venemaa majanduslik seis kehv, kuna sõjakulud ületavad laekuvaid tulusid ning eelarve on miinuses. Esimese kvartaliga oli Ukraina välisluure andmeil Vene föderaalse riigieelarve miinus umbes 4,6 triljonit rubla ehk 61 miljardit dollarit. Samas oli kogu aasta defitsiidiks planeeritud 3,8 triljonit rubla ehk 50 miljardit dollarit.

Vene kindralstaap eesotsas

armeekindral Valeri

Gerassimoviga esitab Venemaa juhtkonnale regulaarselt valeandmeid.

Iga päev kulutab Venemaa sõjaks umbes miljard dollarit ja Ukraina umbes 450 miljonit. Samal ajal kasvab Venemaal inflatsioon, mis tekitab maksevõlgasid. Ehkki USA–Iisraeli sõda Iraani vastu on naftahindasid tõstnud ja seega Venemaa sissetulekuid suurendanud, on Ukraina pidevad droonirünnakud Vene naftatööstuse ja eksporditaristu vastu tulude kasvu piiranud.

Ukraina mehitamata vägi planeerib droonide tootmist arendades suurendada veel sel aastal kaugmaalööke Venemaa naftataristu pihta. See on ainuke mõjus vahend Venemaa nõrgestamiseks ja sõja lõpetamiseks.

Sõjategevus maismaarindel Maismaarindel on aasta algusest Venemaa edasitungi tempo järjest aeglustunud ning praeguseks sisuliselt takerdunud. Aprillis kaotasid Vene väed ISW andmeil 116 km². Mais on Vene väed vallutanud 12 km², kuid ukrainlased on ISW andmeil vasturünnakutega 165 km 2 rohkem vabastanud. Läbi rinde sisseimbumist arvestades on Vene väed kohati veidi edasi liikunud.

Sihtmärgist mööda juhitud droon on tabanud korrusmaja Moskvas 17. mail.

Foto: Maksim Šipenkov / EPA / Scanpix

Vene kindralstaap eesotsas armeekindral Valeri Gerassimoviga esitab Venemaa juhtkonnale regulaarselt valeandmeid. Väidetavasti hõivasid Vene väed sel aastal 21. aprilliks 1700 km² ja 80 asulat. Seega suurendavad Vene kindralid oma saavutusi kolm korda. Kõik teated Ukraina linnade, nt Lõmani ja Novopavlivka, suurema osa hõivamisest on propagandavaled, nagu oli detsembris Kupjanski linna vallutamine.

Venemaa on maismaarindel linnade ja asulate vallutamiseks püüdnud jätkuvalt kasutada sõdurite väikeste gruppide nn läbi rinde sisseimbumise taktikat. Ehkki järjest kasvav rohelus võimaldab paremini maskeeruda, siis droonide massiline kasutamine rindel piirab igasugust jalaväe aktiivsust ja takistab edasi liikunud gruppide varustamist.

Venemaa kulutab sõjaks iga päev umbes miljard dollarit ja Ukraina umbes 450 miljonit.

Surmatsoon on mõnes rindelõigus isegi 30–35 km laiune. Paremad edasitungimise võimalused on Vene ründegruppidel ikkagi linnades ja asulates. Vene väed on kevadel küll mõnes piirkonnas veidi edasi tunginud, kuid suurt läbimurdeohtu pole. Donetski oblasti põhjaosas püüavad Vene väed vallutada Lõmanit, keskosas ründavad Kostjantõnivkat ja püüavad tungida Pokrovskist edasi.

Rinde lõunalõigus püüavad Vene väed Huljaipolest tungida edasi Orihhivi suunas. Ukraina väed jätkavad mitmes rindelõigus vasturünnakuid, aprilli lõpus oli neil edu Zaporižžja oblasti lääneosas. Mais on Vene väed suutnud veidi edasi liikuda neile kõige olulisemas rindelõigus Donetski oblastis Pokrovski ja Kostjantõnivka suunal. Väejuhatus oli sunnitud selleks juba märtsis ümber paiskama vägesid lõuna poolt. Seega nõrgestati seda rindelõiku, kus Ukraina väed saavutasid vasturünnakutega juba talvel edu. Vene väed on suutnud saada oma kontrolli alla Pokrovski ja Mirnohradi linnad, kuid lahingud nende lähistel jätkuvad. Vene vägede katsed tungida edasi Dobropillja või Družkivka suunas on Ukraina vägede poolt tõrjutud.

Purustati kaks silda

Teatud edu on Vene väed saavutanud oma taktika abil Kostjantõnivkas, ründegrupid on suutnud tungida ka kesklinna. Vene väed püüavad ka igati Ukraina üksuste logistikat ära lõigata, milleks purustati kaks silda. Vene väed haaravad linna juba kolmest küljest. Vene ründeüksuste edule aitab kaasa liugpommide massiline

Foto: Tatjana Makejeva / AFP / Scanpix

kasutamine Kostjantõnivka ja Družkivka piirkonnas, millega purustatakse kaitsjate kasutatavaid hooneid ja varjendeid.

Kupjanskis jätkasid kevadel üksikud Vene sõdurite grupid kesklinnas isoleeritult võitlust, kuid väidetavasti mai algul, enne Venemaa võidupüha, likvideeriti viimane u 20-meheline grupp linnahaigla juures. Vene vägedel õnnestus tungida veidi edasi Borova juures Harkivi oblasti põhjaosas. Ukraina sooritas 22. mail mehhaniseeritud vasturünnaku Borovast kagus. 15 soomukiga õnnestus neil tungida ligi 5 km edasi.

Vene vägedel pole võimalik saavutada sellist edu, mida ootab alluvate valedest pimestatud diktaator Putin.

Üldiselt on Venemaa kevadine pealetungikampaania nurjunud ja väejuhatus püüab suvel pealetungi aktiviseerida. Venemaal ei jätku aga suuremaks pealetungiks enam kahuriliha, sest Ukraina droonioperaatorid ja suurtükiväelased hävitavad iga kuu rohkem okupante, kui Venemaa suudab juurde värvata.

Droonide abil likvideeritud või vigastatud u 33 000–39 000-le kuus tuleb juurde arvata suurtükiväe tulelöökide läbi või miiniväljadel kaotatud mõni tuhat meest.

Seega püütakse pealetungi jätkamiseks värvata Venemaal rohkem kahuriliha, mis on üsna keeruline. Esimeses kvartalis suudeti värvata vaid 70 500 meest, ehkki tõsteti värbamistasusid 30–100%. Samas oli ette nähtud ühes kuus värvata 33 500–34 600 meest. Päevas suudeti värvata 800–930 meest, kuigi kaotused on üle 1000 päevas.

Püütakse sundida sõjaväkke astuma laenude või maksete võlglasi, lubades võlad kustutada. Samuti on tehtud tööstusettevõtetele ülesandeks osa töötajaid rindele saata. On püütud rohkem värvata ka üliõpilasi droonioperaatoriteks, kuid kuna lubadusi pole täidetud ja tegelikult on osa neistki saadetud jalaväerünnakutele, siis pole suurt edu ka seal.

Kokkuvõttes ei ole Vene kindralstaabi valepropagandast hoolimata

Ukraina mehitamata jõudude juhataja major Robert Brovdi hüüdnimega Magyar ehk Madjar, kelle droonid ehk «linnud» tekitavad Venemaale palju kahju.

Foto: Genja Savilov / AFP / Scanpix

Vene võimud vastasid propagandaüritusega 24. mail, näidates justkui Ukraina ründas süütuid koolilapsi Starobilskis. Foto: Pavel Bednjakov / AP / Scanpix

Vene vägedel võimalik saavutada sellist edu, mida ootab alluvate valedest pimestatud diktaator Putin. Sügiseks pole Vene vägedel võimalik vallutada Donetski oblastit, ehkki on võimalus vallutada suurem osa Kostjantõnivkast ja tungida Lõmani.

Suurema ülekaalu saavutamiseks vajalikku mobilisatsiooni diktaator suvel korraldada ei julge. Seetõttu püüabki Putin murda Ukraina vastupanutahet massiliste terrorilöökidega tagalasse ja linnade pihta.

Keskmaa­droonilöögid Ukraina drooniüksused on hakanud kevadel pöörama suurt tähelepanu vaenlase logistika segamisele ja seda tehakse juba 100–150 km kaugusel rinde tagalas ehk tegemist on keskmaa-ründedroonide kasutamisega.

Ukraina 1. Azovi korpuse droonipiloodid hävitasid märtsis Vene sõja-

väe transporti Donetski linna ringteel ja maanteel põhja Gorlivkasse, aprillis rünnati juba Donetski ja Mariupoli vahelisel maanteel. Samuti rünnati Vene tagala objekte Mariupolis. Maist on rünnaku all Krimmi Donetski oblastiga ühendav Mariupoli – Berdjanski – Melitopoli – Džankoi maantee ehk õieti Rostov Doni ääres – Krimmi maantee M-14, mis kulgeb piki Aasovi mere rannikut.

Seega on tõsiselt häiritud Vene vägede logistika lõunarindel Zaporižžja ja Hersoni oblastis. Donetsk ja Mariupol on u 95–116 km rindest, Melitopol üle 100 km. Ukraina 3. armeekorpuse väed ründavad mais Vene vägede logistikat Luhanski oblasti teedel.

Maanteed on täis Vene sõjaväe veoautode, kütuseveokite ja muude sõidukite vrakke, mille hulk järjest suureneb. Ukraina droonipiloodid heidavad maanteele ka miine ja seejärel on hea

troppi jäänud veokeid jahtida. Miine on hea kasutada ka öise liikluse takistamiseks. Vene okupatsioonivõimud Krimmis on sunnitud piirama bensiini müüki Krimmi tanklates.

Venemaal pole võimalik seda Krimmi viivat laia ja pikka maanteed katta droonivõrkudega, nagu on paljud rindelähedased teed kaetud Ukrainas. Mai lõpu info kohaselt on Vene väed sunnitud rindelt ära võtma droonivaatlusallüksusi ja elektroonilise võitluse vahendeid logistika kaitseks. Vene sõjaväe veoautod püüavad liikuda öösel või halva ilmaga ja igas autos on droonidetektorid.

Põhiline keskmaa-ründedroon liikuvate sõidukite vastu on Ukrainal praegu varitsev õhuründemoon Hornet, mille tegevuskaugus on kuni 150 km. Need USA-s välja töötatud ja firmas Swift Beat toodetavad mehitamata sõidukid on lennukikujulised, mille sabas on mootor ja propeller ja lõhkepea kaal u 5 kg. Varitsevat õhuründemoona saab lennutada ka õhupallidelt ja nii on võimalik tegevuskaugust suurendada väidetavasti 300 km.

Keskmaalöökideks suuremate objektide vastu kasutavad Ukraina drooniüksused kaugmaadrooni FP-1 keskmaa varianti FP-2. Selle lennukaugus on 200 km ning see võib kanda 100 kg lennukipommi OFAB-100-110-TU.

Samas on Ukraina väed sooritanud kevadel pidevalt droonide või rakettidega keskmaalööke ka Vene õhutõrjekomplekside, juhtimispunktide ja moonaladude pihta okupeeritud aladel. Ukraina maismaarindel on enam-vähem patiseis, mõnes rindelõigus tungivad Vene väed aeglaselt edasi ja mõnes on vastupealetungil Ukraina väed. Kahjuks on olukord halvenemas tagalas, mida Venemaa püüab massiliste drooni- ja raketilöökidega võimalikult rohkem kahjustada. Lisaks energeetika-, raudteetaristule ja tööstusobjektidele on linnades, eiti Kiievis, rünnakute all ka riigi- ja kultuuriasutused. Ukraina vajab rohkem Patrioti rakette.

Venemaa sundimiseks rahule on Ukrainal vaja jätkata Venemaa sõjamajanduse ja naftataristu hävitamist. Loodetavasti aitavad rindeolukorda parandada ka Ukraina keskmaarünnakud Vene logistika vastu.

Üle 90 protsendi

Eesti rahvusvahelisest kaubavahetusest liigub meritsi. See tähendab, et enamik sellest, mida riik toimimiseks vajab – kütus, toit, tööstuslikud sisendid, meditsiinivarud ja suur osa liitlasabist –, jõuab Eestisse laevadega. Kui meretransport katkeb, lakkab lõpuks ka riigi toimimine.

Foto: Majid Asgaripour

Iraani poiss kiikumas Hormuzi väina kaldal.

/ WANA / Scanpix

Kui meretee sulgub vaikuses

Gunnar Kotkas

kaptenmajor, mereväe staap

Siin avaldatav käsitlus ei esita poliitikasoovitusi ühelegi Eesti riigiasutusele, vaid vaatleb merestrateegia ja logistilise vastupidavuse küsimusi laiemas julgeolekukeskkonna kontekstis.

Kuid meretee ei pea selleks olema ametlikult suletud. Tänapäeva julgeolekukeskkond on näidanud, et meretransport võib seiskuda ka ilma klassikalise blokaadita. Piisab sellest, kui risk muutub liiga suureks. Navigatsioonihäired, droonirünnakud, miinioht, küberintsidendid sadamates või kindlustusturu reaktsioon võivad olla piisavad, et reederid peataksid liikluse.

Selline olukord ei ole enam teoreetiline stsenaarium. Musta mere puhul oleme näinud, kuidas kaubalaevandus muutub sõjalise surve vahendiks. Hormuzi väina kriis on näidanud

teist mehhanismi – meretee võib seiskuda mitte blokaadi, vaid ebakindluse tõttu. Tankerid jäävad ankrusse, kindlustusandjad tühistavad sõjariskikatte ning vedajad peatavad mereliikluse. Meretee ei ole formaalselt suletud, kuid muutub tegelikult kasutamiskõlbmatuks.

See on oluline strateegiline õppetund. Mereteede kontroll ei tähenda enam ainult sõjalaevade vastasseisu merel. Meretee võib sulguda vaikuses. Merestrateegia klassikaline mõte on lihtne. Riigid sõltuvad merest ning mereala valdamine tähendab võimet mõjutada majandust, logistikat ja sõjalist võimet.

Merestrateegilises mõtlemises eristatakse tavaliselt kahte põhimõistet: sea control ehk mereala valdamine, mis annab oma jõududele ja liitlastele vabaduse kasutada konkreetset mereala enda huvides; sea denial ehk vastase takistamine mingi mereala valdamisel. Mõlemad kontseptsioonid on olnud meresõjalise mõtte keskmes juba

üle sajandi. Sellest loogikast tuleneb ka üks tähtis järeldus, et mereväe roll ei ole üksnes vastase laevastiku hävitamine, vaid sama oluline ülesanne on hoolitseda ka selle eest, et mereteed püsiksid avatuna.

Kui meretransport on riigi majanduslik ja logistiline vereringe, siis merestrateegia keskne eesmärk on selle vereringe toimimine. Väikeriigi jaoks muutub see eriti kriitiliseks. Kui suuremad riigid võivad toetuda mitmele transpordikanalile, siis merest sõltuvatele riikidele on mereteed sageli ainus realistlik logistiline ühendus maailmaga. Seetõttu ei ole merekaubandus rannikuriikide jaoks lihtsalt majandustegevus, vaid ka strateegiline huvi.

Viimased konfliktid on näidanud, et kaubalaevandus ei ole enam neutraalne majandustegevus. See võib muutuda geopoliitilise surve instrumendiks.

Mustal merel on Venemaa agressioon Ukraina vastu toonud kaasa meremiinid, droonirünnakud ja sada-

mate blokeerimise. Kaubalaevandus on seal muutunud otseseks strateegiliseks sihtmärgiks. Mõju ei piirdu ainult sõjalise mõõtmega. Teraviljaveo häired Mustal merel on mõjutanud globaalset toiduturgu ja poliitilist stabiilsust mitmes piirkonnas.

Hormuzi väina kriis on hästi näidanud, kui kiiresti võib mereline julgeolekukeskkond liikuda ebakindlusest sisulise blokaadini. Kuigi praegu on piirkonnas olukord, mida võib juba käsitleda de facto blokaadina, ei alanud see klassikalise sõjalise sulgemisega. Esmalt suurenes riskikeskkond. Navigatsioonihäired, GNSS-signaali mõjutamine, drooni- ja raketirünnakud ning vastuoluline olukorrapilt muutsid merelise keskkonna järjest ettearvamatumaks.

Läänemeri ei ole geopoliitiline vaakum. Tegemist on suhteliselt väikese ja geograafiliselt piiratud mereruumiga.

Selle tulemusel hakkasid kindlustusmaksed kasvama, laevaomanikud marsruute ümber hindama ning osa kaubavoogudest piirkonda vältima juba enne, kui meretee reaalselt suleti. See näitab, et tänapäeva julgeolekukeskkonnas ei pruugi mereteede avatuse küsimus sõltuda ainult sõjalisest kontrollist. Üha enam määrab olukorda see, kas merd peetakse piisavalt turvaliseks, et seda üldse kasutada. Eesti kontekstis muutub see arutelu eriti oluliseks. Läänemeri ei ole geopoliitiline vaakum. Tegemist on suhteliselt väikese ja geograafiliselt piiratud mereruumiga, kus laevaliiklus on tihe ja strateegiline taristu paikneb küllaltki tihedalt üksteise läheduses.

Läänemere geograafia loob mitmeid kitsaskohti. Bornholmi ümbrus on logistiline sõlmpunkt, kus kohtuvad Taani väinade ja Läänemere keskosa mereteed. Gotlandi mereruum mõjutab Läänemere keskosa merelise kontrolli kujunemist. Eesti jaoks on aga kõige tundlikum piirkond Soome laht, kus laevaliiklus koondub suhteliselt kitsasse koridori.

Sellises keskkonnas võib isegi piiratud häiring avaldada suurt mõju kogu mereliiklusele. Navigatsioonihäired,

Kaubalaevad ootamas läbipääsu Hormuzi väinast Omaani vetes. Foto: Stringer / Reuters / Scanpix

Laevakaitsja EML Sakala pardal. 2025. a toimus Balti miinitõrjeõppus NATO 1. alalise miinitõrjegrupi koosseisus. Foto: Maria Tammeaid / kaitsevägi

teated meremiinidest sotsiaalmeedias, kriitilise taristu sabotaaž või lihtsalt riskitaju kasv võivad kiiresti mõjutada laevandusettevõtete otsuseid.

Meretransport sõltub suuresti usaldusest. Kui reederid ja kindlustusandjad usuvad, et mereruumi turvalisus on kontrolli all, liiguvad laevad edasi. Kui see usaldus kaob, võib mereliiklus peatuda isegi ilma otsese sõjalise ohuta.

Sellises keskkonnas muutub oluliseks mereolukorrateadlikkus. See tähendab võimet koguda ja analüüsida informatsiooni mereruumi kohta ehk laevaliiklusest, navigatsiooniriskidest, kriitilise taristu seisundist ja potentsiaalsetest julgeolekuohtudest.

NATO on viimastel aastatel tugevdanud merelist kohalolekut ning pööranud rohkem tähelepanu kriitilise meretaristu kaitsele.

NATO merestrateegias on mereolukorrateadlikkuse säilitamine üks keskseid eesmärke. See ei tähenda ainult sõjalist kohalolekut merel, vaid ka võimet mõista, mis mereruumis tegelikult toimub.

Läänemere piirkonnas on sellel otsene operatiivne mõõde. NATO on viimastel aastatel tugevdanud merelist kohalolekut ning pööranud rohkem tähelepanu kriitilise meretaristu kaitsele.

Üheks näiteks on NATO tegevus Baltic Sentry raames. Selle eesmärk on parandada mereruumi seiret ja tugevdada kriitilise infrastruktuuri kaitset. Baltic Sentry ei keskendu ainult sõjalisele heidutusele, vaid ka mereruumi stabiliseerimisele. See näitab, et tänapäeva merestrateegia ei tähenda ainult sõjalaevade vastasseisu. Sama oluline on mereruumi toimimise säilitamine.

Selles strateegilises raamistikus tuleb mõista ka NATO mehhanismi nimega Naval Cooperation and Guidance for Shipping ehk NCAGS. NCAGS-i juured ulatuvad külma sõja perioodi. Tollal kasutas NATO seda süsteemi nimega Naval Control of Shipping. Selle eesmärk oli kriisi või sõja korral kaubalaevanduse liikumist

Türgi fregatt TCG Orucreis (F-245) paraadsõidul läbi Bosporuse väina. Foto: Murad Sezer / Reuters / Scanpix

otseselt kontrollida, määrata marsruute ja vajadusel korraldada konvoisid. Külma sõja lõpp muutis meretranspordi keskkonda. Kaubalaevastikud muutusid rahvusvahelisemaks, erasektori roll kasvas ning otsene kontroll ei olnud enam realistlik. Seetõttu kohandati doktriini ning Naval Control of Shipping süsteemist kujunes Naval Cooperation and Guidance for Shipping.

Terminoloogiline muutus peegeldas laiemat nihet. Kontroll asendus koostööga. NCAGS ei tähenda tsiviillaevanduse juhtimist, vaid koostööd merevägede ja kaubalaevanduse vahel. Selle eesmärk on parandada infovahetust ja aidata kaubalaevandusel tegutseda ka keerulises julgeolekukeskkonnas. Selles mõttes ei ole NCAGS strateegia ise. See on tööriist, mis aitab merestrateegiat ellu viia.

Globaliseerunud merenduses on tavapärane, et reederid registreerivad oma laevad nn mugavuslipu riikides, kus regulatsioonid ja maksukoormus on soodsamad.

Eesti jaoks ei ole merestrateegia abstraktne teooria. See on praktiline küsimus riigi toimimisest. Eesti majandus sõltub suurel määral meretranspordist. Kütus, toiduained, tööstuslikud sisendid ja suur osa rahvusvahelisest kaubandusest liiguvad meritsi. Sama kehtib ka sõjalise logistika kohta.

Eesti varude keskus haldab strateegilisi reserve, mis aitavad kriisi korral toime tulla. Kuid need reservid on ajapuhver, mitte pikaajaline lahendus. Kui meretransport katkeb pikemaks ajaks, hakkavad reservid paratamatult vähenema. Seetõttu ei ole küsimus ainult varudes, vaid mereteede toimimises.

See tõstatab ka laiemalt küsimuse, milline roll võiks riikliku lipu all sõitval kaubalaevastikul olla riigi logistilise vastupidavuse tagamisel. Globaliseerunud merenduses on tavapärane, et reederid registreerivad oma laevad nn mugavuslipu riikides, kus regulatsioonid ja maksukoormus on soodsamad. Majanduslikult on see

Bandar Abbas, Iraan – rannamõnusid nauditakse ka maailma ühe sõidetavama laevatee ääres.

Foto: Majid Asgaripour / WANA / Scanpix

Saaremaal Undva ja Ninase poolsaarel toimus Eesti mereväe, kaitseliidu ja Soome liitlasüksuste ühisõppus Sunny Beach. Foto: Ardi Hallismaa / kaitsevägi

mõistetav, kuid riikliku julgeoleku vaatenurgast tekitab see olulise strateegilise küsimuse.

Kui riigil puudub märkimisväärne oma lipu all sõitev kaubalaevastik, võib kriisi ajal logistiline toimepidevus sõltuda suurel määral turuotsustest ja välisriikide jurisdiktsioonidest. Eesti reederite laevad võivad küll vedada Eesti jaoks kriitilisi kaupu, kuid kui need on registreeritud teise riigi lipu alla, ei ole riigil nende üle otsest õiguslikku kontrolli. Kriisiolukorras võivad

sellised laevad alluda teiste riikide otsustele või reederite riskihinnangule, mis võib viia nende lahkumiseni riskipiirkonnast.

Rahvusvahelises merestrateegilises arutelus on mitmed mereriigid käsitlenud oma lipu all sõitvat kaubalaevastikku osana riiklikust logistilisest ja strateegilisest vastupidavusest. Kriisi või sõja ajal ei ole kaubalaevandus pelgalt erasektori tegevus – sellest saab osa riigi logistilisest ja julgeolekusüsteemist.

17. jaanuaril 2025 saabus Baltic Sentry raames Vanasadamasse NATO Hollandi sõjalaev TROMP.

olla ühtegi otsest sõjalist rünnakut kaubalaevade vastu, aga kaubavoog võib siiski katkeda. See on hübriidsurve loogika. Eesmärk ei ole tingimata meresõda võita, vaid tekitada ebakindlust.

Eestis räägitakse palju sõjalisest, aga vähem logistilisest heidutusest. Mereriigi jaoks on aga logistiline heidutus sama tähtis. Kui vastane teab, et riigi meretransport on hästi koordineeritud, riskihinnangud on selged ja koostöömehhanismid toimivad, on hübriidsurve mõju väiksem. Kui need küsimused on lahendamata, võib mereliiklus muutuda riigi kõige haavatavamaks kohaks.

Kui Eesti majandus ja riigi toimimine sõltuvad mereteedest, siis ei saa merestrateegia piirduda üksnes mereväe võimearendusega.

Läänemere kriis ei pruugi alata sõjalaevade lahingust. See võib alata kaablite rikkest, kindlustusmaksete tõusust ja reederite kõhklusest.

Merestrateegia keskne küsimus ei ole ainult see, kas riik suudab võidelda. Sama oluline on küsimus, kas riik suudab jätkata toimimist. Mereriigi jaoks algab riigikaitse sageli just sealt – mereteede avatuse hoidmisest.

Märtsis 2025 toimus Balti miinitõrjeõppus NATO 1. alalise miinitõrjegrupi koosseisus.

Riik, kellel on oma lipu all toimiv kaubalaevastik, suudab paremini säilitada kontrolli kaubavoogude üle, seada prioriteete kriitiliste kaupade veole ning vajaduse korral siduda tsiviilne logistika riigikaitse vajadustega.

Merestrateegilises kirjanduses käsitletakse oma lipu all sõitvat kaubalaevastikku sageli mitte ainult majandusliku, vaid ka logistilise vastupidavuse ja riikliku suveräänsuse küsimusena.

Kujutame ette hüpoteetilist olukorda, kus Läänemerel tekib kriis.

Fotod: Maria Tammeaid / kaitsevägi

Kahjustatakse merekaablit või torujuhet ning samal ajal levivad teated tundmatutest mehitamata süsteemidest laevaliikluse läheduses. Navigatsioonihäired ja infomüra tekitavad ebakindlust.

Mõne tunni jooksul võivad esimesed tankerid muuta kurssi. Sadamates tekib ebakindlus ning turud reageerivad. Kui laevandusettevõtted ei ole kindlad mereruumi turvalisuses, võivad nad otsustada liikluse ajutiselt peatada. Sellises olukorras ei pruugi

Mereriigi julgeolek ei ole seotud ainult sõjalaevade, vaid ka kaubalaevadega. Kui Eesti majandus ja riigi toimimine sõltuvad mereteedest, siis ei saa merestrateegia piirduda üksnes mereväe võimearendusega. See peab hõlmama ka kaubavoogude kaitset, mereruumi usaldusväärsuse hoidmist ning küsimust, kelle lipu all sõidavad need laevad, mis meie majandust tegelikult üleval hoiavad.

Riik, kelle logistiline vereringe sõltub täielikult turuotsustest ja välisriikide jurisdiktsioonidest, on kriisiolukorras paratamatult haavatavam. Seetõttu ei ole merestrateegia ainult sõjaline kontseptsioon, vaid riiklik valik selle kohta, kas Eesti suudab ka kriisi ajal säilitada kontrolli oma kaubavoogude üle. Kui meretee sulgub vaikuses, ei ole küsimus ainult mereliikluses, vaid riigi võimes edasi toimida.

Kodutütred ja Noored Kotkad

kasvatavad põlvkonda, kellele võib usaldada Eesti tuleviku

Kerstin Käärik kaitseliidu noorteorganisatsioonide turundus- ja kommunikatsioonispetsialist

On reede õhtu. Kaubanduskeskused sumisevad nädalavahetuse melust, telefoniekraanid neelavad tähelepanu ja linnatänavad täituvad kiirustavate inimestega. Samal ajal liigub kusagil Eesti metsade vahel grupp noori, seljakotid õlgadel ja taskulambid pimedust lõikamas. Nad otsivad kaardi järgi kontrollpunkti, soojendavad priimusel vett või arutavad omavahel, kuidas järgmine ülesanne kõige paremini lahendada. Mõni neist õpib andma esmaabi, teine valmistub laskmisvõistluseks, kolmas juhendab juba nooremaid kaaslasi. Nad ei tee seda kohustusest ega hinde pärast. Nad teevad seda, sest siin on midagi päris. Midagi, mida ei saa kogeda virtuaalmaailmas ega ekraani kaudu. Miski, mis paneb noore tundma, et ta kuulub kuhugi, et temast sõltub midagi ja ta on võimeline enamaks, kui ta seni on ise uskunud. Need noored on kodutütred ja noorkotkad. Organisatsioonid, mille mõju ei piirdu ammu enam ainult laagrite, matkade või riigikaitseliste teadmistega. Kogukond, kus kujunevad väärtused, sünnivad sõprused ja kasvab iseloom. Kohad, kus noor

Kodutütred ja noorkotkad

Mini Põrgupõhja retkel 2026.

Foto: Kerstin Käärik / kaitseliit

inimene õpib tundma iseennast, oma kaaslasi ja oma riigi tähtsust.

Tänapäeva maailmas, kus noorte elu muutub üha kiiremaks ja killustatumaks, on sellistel organisatsioonidel eriline väärtus. Üha rohkem räägitakse noorte vaimsest tervisest, vähesest liikumisest, üksildusest ja kogukonnatunde kadumisest.

Otsitakse võimalusi, kuidas kasvatada noortes vastupidavust, ettevõtlikkust ja oskust päriselus toime tulla. Kaitseliidu noorteorganisatsioonid on seda kõike teinud juba pea sajandi vältel. Mitte kampaania korras ega ühiskondliku suundumuse tõttu, vaid seepärast, et neil väärtustel on alati olnud tähendus.

Kahe organisatsiooni peale kuulub praegu üle Eesti rohkem kui 8000 noort ja vabatahtlikku juhti.

Noorte Kotkaste organisatsioon tähistas hiljuti oma 96. aastapäeva ning sama väärika verstapostini jõuavad peagi ka Kodutütred. Kahe organisatsiooni peale kuulub praegu üle Eesti rohkem kui 8000 noort ja vabatahtlikku juhti. See on märkimisväärne arv, kuid veel olulisem on mõju, mida need organisatsioonid iga päev loovad. Siin kasvavad noored, kes oskavad võtta vastutust, teha koostööd ja jääda keerulistes olukordades rahulikuks. Noored, kes ei karda pingutada, kelle jaoks sõna «kaaslane» ei ole tühi väljend ning kes mõistavad, et vabadus ja turvalisus ei püsi iseenesest.

Sageli nähakse Kodutütreid ja Noori Kotkaid eelkõige riigikaitselise suunitlusega organisatsioonidena. Tegelikkuses on nende mõju palju laiem ja sügavam. Need organisatsioonid õpetavad eluks vajalikke oskusi viisil, mis noori päriselt kõnetab.

Mitte ainult klassiruumis loengut kuulates, vaid kogemuse kaudu. Seigeldes laagrites, matkates, läbides erinevaid õppusi, võistlusi ja muid toredaid ettevõtmisi. Just seal, metsarajal või vihmases telklaagris, sünnib teadmine, et inimene on võimeline palju enamaks, kui ta esialgu arvab.

Väljaõpe keskendub kuuele suuremale valdkonnale: matkatarkused,

riigikaitse, ohutus ja turvalisus, Eesti ajalugu, kodanikuõpetus ning kehaline areng. Need ei ole lihtsalt peatükid õppekavas, vaid oskused, mida noored päriselt kasutavad.

Kodutütred ja noorkotkad õpivad looduses liikuma, kaarti lugema, laagrites toime tulema, esmaabi andma ja keerulistes olukordades otsuseid langetama. Samal ajal arendatakse suht-

lemisoskust, juhtimisvõimet ja enesekindlust. Nad õpivad märkama, et juhiks olemine ei tähenda käskimist, vaid vastutust. See tähendab oskust kuulata, toetada ja vajaduse korral ise eeskuju näidata.

Kaitseliidu noorteorganisatsioonide tegevuses on oluline koht seiklusel, meeskonnavaimul ja looduses hakkamasaamisel. Tugevaks inimeseks on

Noorkotkas läbimas takistusriba Mini-Ernal 2025. Foto: Kerstin Käärik / kaitseliit

üleelamislaagris.

keeruline kasvada mugavas keskkonnas. Meie noored panevad end iga ilmaga proovile, olgu selleks käre pakane või lõõskav päikene.

Pärast pikka matkapäeva on vaja veel leida jõuvarusid või koos kaaslastega minna vastu keerulisele katsumusele patrullvõistlusel. Just sellistes olukordades sünnib vastupidavus, mida läheb hiljem vaja nii tööl, pereelus kui

ka kriisides. Need kogemused õpetavad noorele, et raskused ei ole midagi, mille eest põgeneda, vaid midagi, millest läbi minna.

Kaitseliidu noorteorganisatsioonide üks suurimaid tugevusi on see, et siin ei kasvatata ainult oskusi, vaid ka iseloomu. Tänapäeva maailm pakub noorele väga palju võimalusi, kuid samal ajal ka palju ebakindlust. Sot-

siaalmeedia loob pideva võrdlemise kultuuri, kus edu mõõdetakse hetkede, filtrite ja laikide kaudu.

Kodutütarde ja Noorte Kotkaste maailm toimib teisiti, siin loeb pingutus, päris vastutus ja tõeline usaldus. Kui kaaslane sõltub sinust metsarajal või võistlusel, ei ole oluline, kuidas sa paistad ekraanil, loeb vaid see, kas sinu peale saab loota.

Väljaõpe on üles ehitatud kuuele järgule. See annab noore arengule selge suuna ning õpetab samm-sammult uusi teadmisi ja oskusi omandama. Mida kõrgem järk, seda suuremad on nõudmised ja vastutus. Selline süsteem õpetab noort eesmärke seadma ning nende nimel järjepidevalt pingutama.

Noored saavad läbida erikatseid, mis võimaldavad süvendada teadmisi just selles valdkonnas, mis neid kõige enam kõnetab.

See on oskus, mille väärtus tänapäeva kiiresti muutuvas maailmas aina kasvab. Tulemusi saavutatakse järjepidevuse, harjutamise ja tahtega edasi minna ka siis, kui mugavam oleks pooleli jätta.

Lisaks järkudele saavad noored läbida erikatseid, mis võimaldavad süvendada teadmisi just selles valdkonnas, mis neid kõige enam kõnetab. Kodutütardel on võimalik valida 28 ning noorkotkastel 36 erikatse vahel.

Nende seas on näiteks matkaja, laskuri, meediku ja luuraja katsed, kuid hiljuti on lisandunud ka täiesti uued suunad, nagu droonioperaatori, FPV-operaatori ja droonitehniku erikatsed. See näitab hästi, kuidas ligi sajandivanused organisatsioonid suudavad ajaga kaasas käia ning noori ka tulevikuülesanneteks ette valmistada.

Tänapäevane riigikaitse ei tähenda enam ainult füüsilist vastupidavust, vaid ka tehnoloogilist taiplikkust, kiiret õppimisvõimet ja oskust kohaneda muutuvate olukordadega.

Kõige väärtuslikum ei ole siiski ükski märk vormil ega diplom seinal, vaid see, milliseks inimeseks noor nende aastate jooksul kasvab. Kodutütred ja Noored Kotkad õpetavad märkama, hoolima ja vastutama. Õpetavad, et

Tüdrukud põllul, retkel Ernake 2025.

Foto: Silver Jaanson / kaitseliit

Tegevus

Foto: kaitseliit

meeskond liigub edasi ainult siis, kui nõrgemaid aidatakse ka järele ja kedagi maha ei jäeta. Julgus ei tähenda hirmu puudumist, vaid oskust tegutseda ka siis, kui on raske.

Need väärtused sünnivad sageli kõige lihtsamates hetkedes. Ühises lõkkeõhtus pärast pikka matkapäeva. Hetkes, kui vanem noor aitab nooremal seljakotti pakkida või julgustab teda edasi liikuma.

Vaikuses, kus keegi ütleb väsinud kaaslasele, et ta saab hakkama. Just sellistes olukordades tekib kogukonnatunne, mida tänapäeva maailmas sageli napib. Paljud organisatsioonist läbi käinud noored ütlevad aastaid hiljem, et kõige väärtuslikum ei olnud mitte mõni konkreetne oskus, vaid inimesed. Sõprused, mis kestavad tänaseni. Juhid, kes uskusid neisse rohkem, kui nad ise endasse uskusid. Tunne, et oled osa millestki suuremast.

Paljud organisatsioonist läbi käinud noored ütlevad aastaid hiljem, et kõige väärtuslikum ei olnud mitte mõni konkreetne oskus, vaid inimesed.

Lõpuks jõuamegi nende organisatsioonide kõige olulisema alustalani – vabatahtlike noortejuhtideni. Mitte ükski laager, matk või väljaõpe ei sünni iseenesest. Kõige taga on inimesed, kes annavad oma aega, energiat ja teadmisi selleks, et noortel oleks võimalus kasvada.

Noortejuht ei ole lihtsalt inimene, kes korraldab tegevusi või täidab kalendrit. Ta on mentor, eeskuju ja suunaja. Sageli inimene, kes märkab noore potentsiaali enne, kui noor ise seda näeb.

Aasta Noorte Kotkaste noortejuht, Ahti Valdmets jagab oma mõtteid noortejuhina: «Valisin selle teekonna, sest kodukohas puudus aktiivne rühm ja vajalik järelkasv kaitseliidule, kuid suurimaks tõukeks sai minu enda lapse soov liituda organisatsiooniga, kuhu kunagi ise kuulusin.

Praegu tegutsen noortega igal võimalusel nii koolis, noortekeskuses kui ka Noorte Kotkaste rühmajuhina, sest usun, et meie ühise tuleviku kujunda-

mine saab alguse just teadlikust noorsootööst ja kasvatusest. See roll on andnud mulle uskumatult palju rõõmu ja soojust, pakkudes samas sügavat arusaama sellest, kui kiiresti võib lapse maailmapilt õige suunamise abil muutuda.

Noortejuhi tee on minu jaoks võimalus anda edasi väärtusi, mis kestavad põlvkondi, ning näha vahetult, kuidas uue põlvkonna sihid ja enese-

kindlus vaid mõne aastaga uue suuna võtavad.»

Tänapäeva Eestis vajavad Kodutütred ja Noored Kotkad rohkem kui kunagi varem uusi noortejuhte. Inimesi, kes tahavad päriselt panustada noorte arengusse ja Eesti tulevikku. Neid, kes mõistavad, et riigikaitse ei alga relvast, vaid inimesest.

Sellest, kuidas noor oskab kriisis tegutseda, kaaslast aidata ja vastutust

Kaader noorteorganisatsioonide tutvustusvideost Ernake 2025.

Suurlaager Spekter 2024.

Foto: Mikk Otsar / kaitseliit

Noorkotkad üleelamislaagris 2025. Foto: kaitseliit

võtta. Sellest, kas tal on olemas sisemine kindlus ja väärtused, millele toetuda. Noortejuhiks ei pea sündima. Organisatsioon pakub väljaõpet, koolitusi, tuge ja tugevat võrgustikku üle Eesti.

Kõige tähtsam ei ole varasem kogemus, vaid soov anda oma panus ja valmisolek olla noore jaoks olemas.

Sageli piisab ühest juhist, ühest õigel ajal öeldud lausest või ühest usalda-

Kodutütar Mini Põrgupõhja retkel 2026. Foto: kaitseliit

tud vastutusest, et noore elu muutuks. Mõnikord ei mäleta noor aastaid hiljem enam kõiki laagreid või võistlusi, kuid ta mäletab inimest, kes temasse uskus.

Kodutütarde aasta parim noortejuht Piret Algo jagab oma mõtteid, miks on ta sellise tee endale valinud: «16 aastat tagasi tegin otsuse hakata vabatahtlikuks noortejuhiks ja ei ole seda otsust iial kahetsenud. Olen töö-

tanud läbi aastate eri valdkondades, aga sellist rahulolu, nagu annab vabatahtlik töö, pole kuskilt saanud. Noorte säravad silmad ja tagasiside, mida kogen, on väärt rohkem kui miski muu. Just see paneb uuesti ja uuesti tegutsema, planeerima laagreid ja väljaõpet. Selle töö juures on parim see, et seda saab teha igaüks, kellel on tahe teha midagi olulist meie ühiskonna heaks, valides ise aja, koha ja tempo.

Noorte säravad silmad ja tagasiside, mida kogen, on väärt rohkem kui miski muu.

Noored on meie tulevik ja meil kõigil on võimalus selles tulevikus kaasa rääkida. Võrreldes ajaga, kui mina alustasin, on väga palju muutunud. Meil on suurepärased inimesed, kes on loonud väga head ja lihtsad õppematerjalid, mis võimaldavadki vabatahtlikuks tulla ka inimesel, kes pole selle valdkonnaga varem kokku puutunud. Peale selle tugimeeskond, kes toetab ja ei jäta sellel teekonnal kedagi üksi. Vabatahtliku töö on enam kui lihtsalt töö. Selle tulemust näed kohe noorte säravates silmades.»

Vabatahtlikuks noortejuhiks olemine ei ole lihtsalt hobi. See on võimalus mõjutada Eesti tulevikku palju otsesemalt, kui sageli arvatakse. Iga noor, kes õpib siin vastutust, koostööd ja hoolimist, kannab neid väärtusi edasi oma peresse, tööellu ja kogukonda. Iga noor, kes õpib kriisis rahulikuks jääma ja teisi aitama, muudab tugevamaks kogu ühiskonda. See mõju ei sünni kiiresti ega lärmakalt, vaid vaikselt ja järjepidevalt, aastate jooksul. Kodutütred ja Noored Kotkad ei kasvata täiuslikke noori. Nad kasvatavad noori, kes oskavad elus hakkama saada.

Neid, kes ei kohku raskuste ees, kes oskavad teha koostööd ja kelle jaoks sõnadel «Eesti», «vastutus» ja «kaaslane» on päris tähendus. Peaaegu sada aastat pärast nende organisatsioonide loomist on maailm muutunud tundmatuseni, kuid vajadus tugevate väärtustega, hoolivate ja tegutsemisvõimeliste noorte järele ei ole kadunud. Vastupidi. Võib-olla pole seda kunagi varem nii palju vaja olnud kui praegu.

Foto: Randel Pomber

Selle aasta aprillis toimus otsustav muutus selles, kuidas poliitikakujundajad, sõjaväed ja avalikkus tajuvad tehisintellekti (AI). Muutuse ajendiks polnud läbimurre lahinguväljal, vaid kainestav arusaam, mis selgus maineka The Economisti ajakirja 16. aprilli kaaneloos «Ameerika ärkab nähes AI ohtlikku jõudu».

Uusimate tehisintellekti mudelite

sõjalised võimalused

Aldo Toomepuu küberkaitseekspert (USA)

Tõukeks sai tehisintellektiettevõtte Anthropici 7. aprillil avaldatud Claude Mythos Preview – tipptasemel tehisintellekti mudel, mis avastas tuhandeid seni teadmata kriitilisi turvaauke suurtes operatsioonisüsteemides ja veebibrauserites, kuid korraldas kontrollitud simulatsioonides ka keerukaid, mitmeetapilisi küberrünnakuid.

Need süsteemid on ületanud kriitilise läve. Uusima põlvkonna tehisintellekti mudelid ei ole enam pelgalt tööriistad – need suudavad iseseisvalt arutleda, planeerida, avastada haavatavusi ja tegutseda minimaalse inimsekkumisega. Nii nagu elekter ja arvutid kujundasid ümber sõjalise võimu 20. sajandil, on tehisintellekt nüüd üldots-

tarbeline sõjatehnoloogia, mis mõjutab nii logistikat, luuret, juhtimist, küberoperatsioone kui ka kineetilist sõjapidamist.

Tehisintellektist saab strateegiline oht

Viimased arengud on sundinud valitsusi loobuma varasematest eeldustest. Ajakiri The Economist tõi esile murrangulise hetke: USA poliitikakujundajad, kes varem kaldusid laissez-faire käsitlusviisi poole, tunnistavad nüüd, et tehisintellekti kiire areng ohustab rahvuslikku julgeolekut sama palju (või rohkem), kui pakub eeliseid.

Pööre tulenes kahest tegurist: tehisintellekti võime kasvab kiiremini kui regulatiivsed raamistikud ning sõjalised ja julgeolekurakendused ei ole enam valik, vaid paratamatus. Claude Mythos Preview demonstreeris hüpet autonoomsete, mitmeetapiliste küber-

Fotod: Shutterstock

operatsioonide poole. See näitas, et tippmudelid suudavad tuvastada tarkvaravigu, genereerida kasutuse koodi ja viia ellu terve rünnakutsükli minimaalse inimsekkumisega.

Sõjaväe jaoks on see kahetine reaalsus: tohutu võimalus koos tõsise hoiatusega. Kõige võimsamad AI mudelid tulevad erasektorist (Anthropic, OpenAI ja Google). See tekitab paradoksi: sõjavägi vajab neid, kuid ei saa neid täielikult kontrollida. USA, Hiina ja Venemaa võistlevad autonoomsete süsteemide arendamises, kus rõhk on kiirusel enne ohutust. Riskid hõlmavad inimkontrolli kadu, eskalatsiooni ja küberebastabiilsust.

Ukraina: maailma kõige arenenum elav labor

Venemaa sõda Ukraina vastu on muutunud tehisintellekti sõjapidamise katsepolügooniks. Eriti aastail 2025–2026 on Ukraina kujunenud autonoomsete süsteemide katsekeskkonnaks. Sõdurite puudus sunnib kasutama rohkem droone ja tehisintellekti. Ukraina analüüsib AI abil kümneid tuhandeid videoid kuus ning tuvastab sihtmärke reaalajas. Algatus «Test in Ukraine» kutsub relvatootjaid katsetama süsteeme pärislahingus.

Ukraina sõda näitab, kuidas AI-sõda tegelikult välja näeb – see on pidev tehnoloogiline võidujooks, kus iga uuendus kutsub esile vastumeetme.

Samas on piiranguid: kaamera halb kvaliteet, raskused liikuvate sihtmärkidega ja suured kulud. Saksamaa on lubanud toota tuhandeid autonoomseid ründedroone Ukrainale.

Uusimate tehisintellekti mudelite ilmumine tähistab fundamentaalset muutust sõjapidamises. Ukraina sõda näitab, kuidas AI-sõda tegelikult välja näeb – see on pidev tehnoloogiline võidujooks, kus iga uuendus kutsub esile vastumeetme.

The Economist hoiatab selgelt: maailm on sisenenud uude strateegilisse ajastusse, kus tehisintellekt ei ole enam lihtsalt sõjariist, vaid selle keskne element. Enam ei ole kahtlust, et tehisintellekt kujundab sõjalist võimu.

Tehisintellekt kui üldotstarbeline sõjatehnoloogia

Teadlased on tehisintellekti juba ammu kirjeldanud kui üldotstarbelist tehnoloogiat – sarnaselt elektri või aurumasinaga: laialdaselt rakendatav, pidevalt arenev ja eri valdkondadesse sügavalt mõjuv. Sõjapidamises ei ole tehisintellekt üksik relv, vaid võimendav kiht, mis tugevdab peaaegu igat sõjalist funktsiooni.

Peamised AI rakendused sõjapidamises on: kõikehõlmavus – integreeritav relvadesse, luureplatvormidesse, logistikaja kübersüsteemidesse; skaleeritavus – kopeeritav peaaegu nullkuluga; kiirus – tegutseb masinakiirusel, tihendades vaatle-orienteeru-otsusta-tegutse tsüklit üle inimvõimete; autonoomia – tänapäevased mudelid planeerivad ja täidavad ülesandeid minimaalse järelevalvega.

USA kaitseministeeriumi 9. jaanuari 2026. aasta tehisintellekti strateegia (Artificial Intelligence Strategy) seab eesmärgiks muuta relvajõud «AI eelkõige» põhimõttel toimivaks, keskendudes mitmele kiirprojektile, mis tagavad Ameerika sõjalise AI dominandi.

Täiustatud

tehisintellektipõhised sõjalised rakendused

1. Luure, seire ja sihtimine. Uusimad mudelid analüüsivad satelliidipilte, signaalluuret ja avatud andmeid tööstuslikus mastaabis. Süsteemid, nagu Project Maven, ning kõigi domeenide ühine juhtimine ja kontroll (CJADC2) võimaldavad reaalajas andmete sulatamist ja sihtimissoovitusi üle maa-, mere-, õhu-, kosmose- ja küberdomeeni. Strateegiline kasu on kiirem olukorrateadlikkus, analüütikute väiksem koormus ja suurem täpsus. Riskid on hallutsinatsioonid, andmete rikkumine ja liigne sõltuvus.

2. Autonoomsed relvad ja parvesõda. Tehisintellekt juhib drooniparvi, adaptiivseid juhtimissüsteeme ja laskemoona. Anduril Industriesi Fury autonoomsed õhusõidukid on jõudnud prototüübist lahingukasutusse, osaliselt vastusena Hiina AI koordineeritud drooniparvedele. Odavad droonid tegutsevad kollektiivse intelligentsina. Riskid on kontrolli kadu, juhuslik eskalatsioon ja eetilised dilemmad.

3. Küberoperatsioonid. Tippmudelid, nagu Claude Mythos, avastavad haavatavusi ja simuleerivad rünnakuid. Riskid on rünnakuvõime «demokratiseerumine» (liigne kättesaadavus) ning püsiv halli tsooni konflikt. Erasektori ja valitsuse pinged mudelite juurdepääsu osas on juba nähtavad.

4. Juhtimine ja otsustustugi. Tehisintellekt simuleerib lahinguid, soovitab strateegiaid ja prognoosib vastase käike. Risk on automatiseerimisest tulenev kallutatus.

5. Logistika. Ennustav hooldus, autonoomsed konvoid ja varude optimeerimine suurendavad valmisolekut.

6. Väljaõpe ja simulatsioon. Virtuaalsed vastased võimaldavad realistlikku ja kuluefektiivset väljaõpet.

Küsimus on selles, kas riigid, sh Eesti, suudavad selle eeliseid suurimal määral ära kasutada, vältides samal ajal ohtlikke tagajärgi. Vastus sellele küsimusele määrab globaalse – ja Eesti – julgeoleku aastakümneteks.

Järeldused Eesti riigikaitse jaoks

kiire areng sunnib Eestit kohandama kaitsehoiakut järgmiselt:

Eesti asub NATO idatiival, kus hübriidsed ja kõrgtehnoloogilised ohud, nagu droonid, küberrünnakud, elektrooniline sõjapidamine, GPS-i probleemid, on igapäevased. Tehisintellekti

1) CJADC2 ja NATO koostöö. Eesti peab aktiivselt osa võtma kõigi domeenide ühise juhtimise (combined joint all-domain command and control, CJADC2) arhitektuurist. See tähendab oma sensorite (radarid, droonid, luureandmed) integreerimist liitlaste ühisesse andmevõrku, et saavutada kiirem otsustusülemvõim. Ilma selleta jääb Eesti lüngaks suuremas võrgustikus, mis on kriitiline Balti riikide kaitsel;

2) droonid ja autonoomsed süsteemid. Eesti on droonide ja vastudroonide valdkonnas tugev tänu sellistele ettevõtetele nagu DefSec Intel Solutions, Origin Robotics BLAZE, Frankenburg Technologies ja Milrem Robotics. AI võimaldab odavaid drooniparvi ja autonoomset sihtimist, mis sobib Eesti «väikese riigi suur võime» strateegiaga. Samas tuleb kiiresti arendada vastumeetmeid odavatele droonidele;

3) küberkaitse ja AI-ohud. Eesti on küberkaitse maailmaliider (NATO küberkaitsekoostöö keskus Tallinnas). Claude Mythos-tüüpi mudelite levik suurendab ohtu: automaatsed, mitmeetapilised küberrünnakud muutuvad lihtsamaks. Eesti kaitse-

Autor Aldo Toomepuu on Florida Hillsborough' maakonna (rahvaarv suurem kui Eestis) maksuameti küberkaitse osakonna ülem.

Tema vanaisa Juhan Toomepuu oli Sõduri aktiivne kaasautor enne sõda, tema isa Jüri Toomepuu kirjutisi oleme avaldanud uuemal ajal.

Aldo Toomepuu teenis Iraagis USA esimese mobiilse jalaväediviisi koosseisus aastal 2008 ja 2010–2011.

Aastatel 2013–2014 teenis ta Afganistanis USA 10. mäediviisi koosseisus.

Aldo Toomepuud on tunnustatud kahe USA pronkstähe (Bronze Star) medaliga, USA armee Kiituse medaliga (Commendation Medal), kahe USA armee Saavutuste medaliga (Army Achievement Medal) ja kümne teenistusmedaliga.

Talle on antud langevarjuri, õhudessantlase ja ekspertjalaväelase tunnusmärgid (airborne, air assault and expert infantryman badges).

ministeeriumi tehisintellekti strateegiat tuleb kiirendada, sh digitaalse infrastruktuuri tugevdamiseks ja NATO-ga kõrgtehnoloogilise koostöö saavutamiseks; 4) üldine kaitsehoiak. Eesti kulutab üle 5% SKT-st kaitsele. AI-ajastul tähendab see prioriteetide ümbermõtestamist: rohkem investeeringuid andmeanalüüsi, autonoomsetesse süsteemidesse, elektroonilise sõjapidamise vastase ja inim-AI meeskondadesse. Väike rahvaarvu tõttu on vaja võimalikult palju automatiseerida, kuid tähtis on ka inimfaktor. Eesti e-riigi kogemus annab head eeldused AI integreerimiseks, kuid nõuab kiiret tegutsemist, et mitte maha jääda suurriikide võidujooksus.

Kasutatud kirjandus

● The Economist. «America wakes up to AI's dangerous power». April 16, 2026.

● Anthropic. «Assessing Claude Mythos Preview's cybersecurity capabilities». red. anthropic.com, April 7, 2026.

● Anthropic. «Claude Mythos Preview System Card». April 7–8, 2026.

● U.S. Department of War. «Artificial Intelligence Strategy for the Department of War: Accelerating America's Military AI Dominance». January 9, 2026.

● DefenseScoop and related reporting on Project Maven and CJADC2 integration in recent operations, including Operation Epic Fury analyses, March–April 2026.

● Anduril Industries and defense reporting on Fury autonomous air vehicle production in response to Chinese AI-coordinated drone swarms, 2025–2026.

● The New York Times and Bloomberg reporting on Anthropic's Claude Mythos Preview access restrictions, government procurement tensions, and private sector military AI dynamics, April 2026.

● The New York Times. «The Escalating Global A.I. Arms Race». April 12, 2026.

● Egozi, Arie. «Ukraine War Becomes Live Test Bed for AI-Enabled Autonomous Weapons». Autonomy Global, April 8, 2026.

● Lieber Institute, West Point. «Ukraine Symposium—The Continuing Autonomous Arms Race». Articles of War, February 19, 2025.

● Pultarova, Tereza. «How Autonomous Drone Warfare Is Emerging in Ukraine». IEEE Spectrum, April 2026.

● Egozi, Arie. «Ukraine War Becomes Live Test Bed for AI-Enabled Autonomous Weapons». Autonomy Global, April 8, 2026. [Vt viidet 9.]

● «Germany to Manufacture Thousands of Autonomous Strike Drones for Ukraine». The Defense Post, April 15, 2026.

● «Why Ukraine's AI Drones Aren't a Breakthrough Yet». Homeland Security Newswire, June 2025.

Esmaoluliste luureteabenõuete tähtsusest

Mati Parts

major, JCGSC õppur

Baltic Defence College

Esmaolulised luureteabenõuded (ELN-id) ehk priority intelligence requirements (PIR) on tõenäoliselt tuttavad kõigile, kes vähegi luuretegevuse või sõjaväelise planeerimisega kokku on puutunud. Peavad ju ELN-id olema ära märgitud taktikaliste üksuste operatsioonikäskudes ning rippuma suurelt staabi seinal nii planeerimisfaasis (näiteks sõjamängu ajal) kui operatsiooni aktiivses faasis.

Hoolimata ELN-ide rõhutatud olulisusest on kogemus näidanud, et nende tegelikku vajadust tihti ei mõisteta. Need kirjutatakse küll käsku ning riputatakse seinale, kuid sellega ka asi

pahatihti piirdub – miks nad seal seinal on, ei ole alati teadvustatud.

Järgnevalt püüan selgitada, miks esmaolulised luureteabenõuded ikkagi olulised on ja kuidas nad mõjutavad kogu luurefunktsiooni tööd. Selle mõistmine ei ole tähtis ainult luure esindajatele, vaid ka teistele, aidates paremini mõista luurejaoskonna tööd ja seada realistlikumad ootused tulemustele. Esmalt aga lühidalt laiemast taustast ja mõistetest.

Alustuseks, Sõnaveebi militaarsõnastikus on selgitatud, et üldkeeles on «info» ja «teave» sünonüümid, kuid sõjandusterminitena on vaja neid eristada. Lisame siia loetellu veel «andmed» ja püüame nende terminite tähendust luurevaldkonnas selgitada.

Andmed on n-ö sensori töötlemata toode, näiteks pilt soomukist või aero-

foto maastikust. Kui andmed on esitatud kujul, mis võimaldab nende kasutamist analüüsiks, nimetatakse neid infoks. Selleks on näiteks pilt soomukist, millele on lisatud kujutatud soomuki tüübi nimetus või aerofoto, mille juurde on märgitud ülesvõtte tegemise aeg ja koht. Analüüsitud info, millele on mingil kujul lisatud luurehinnang, on luureteave.

Järgmiseks olen märganud, et isegi kõik kaitseväelased ei tea juba mitu aastat eesti keeles olemasolevat sõna «reke», mis vastab inglise keeles sõnale reconnaissance. «Reke» ja «luure» (intelligence) on omavahel tihedalt seotud ja kohati kattuvad terminid ning varem kasutati Eestis sõna «luuret» mõlema tähistamiseks.

Näiteks on senini tihti kuulda luurerühmadest ja luurekompaniidest,

mis tegelikult on rekkeüksused. Lühidalt öeldes tähendab mõiste «reke» tegevust, mille eesmärk on koguda andmeid vastase või maastiku kohta. Samas aga termin «luure» on laiema tähendusega ja seda kasutatakse nii lahingufunktsiooni nimetamiseks kui ka tegevuse kohta, mis hõlmab «tegevuskeskkonda ja vastaspoole võimeid ja kavatsusi puudutava info kogumist ja töötlemist». (Sõnaveeb)

Erinevuse paremaks mõistmiseks toon järgmise näite. Rekkepatrull maastikul kannab ette: «Koordinaatidel ME123123 asuval ristmikul liiguvad põhja poole kümme BMP-3 lahingumasinat ja kolm T-72B3-tüüpi tanki.»

Selle info põhjal ning arvestades teadmisi maastikust ja vastasest, ütleb luureohvitser staabis: «Vastase pataljon

sooritab meie positsioonidele põhja suunast haaramismanöövrit tankirühmaga tugevdatud motolaskurrooduga, et tõenäoliselt vallutada kõrgendik koordinaatidel ME 234234 ja toetada sealt põhijõudude edasitungi lääne suunal.» Ehk reke kogub andmeid ja toodab infot, aga luure toodab analüüsitud luureteavet.

Kuidas see luure ühes taktikalises üksuses täpsemalt töötab? Minule meeldib seda selgitada kolme põhifunktsiooni abil. Need funktsioonid on esindatud kõigil tasemetel, kuid väiksemates üksustes, näiteks pataljonis võib ainult üks inimene katta kõiki, ise neid teadlikult eristamata. Esiteks on n-ö punane pool luurest. Lihtsustatult võib öelda, et siin on kolm põhilist alapunkti. Igal ajal, kaasa arvatud rahuajal, kogutakse baas-

luuret, mis tähendab üldise olukorra jälgimist ja laiaulatusliku luureinfo kogumist.

Teiseks, kui selgub täpsem ülesanne, siis kogutakse luureinfot konkreetse operatsiooni toetuseks. Kolmandaks töötatakse välja baasluure ja operatsioonipõhise luure alusel operatsiooni planeerimiseks vajalik vastase tõenäoline tegevuskava. Vastase tegevuskava on aluseks oma üksuste tegevuskava koostamisel. Need põhitegevused, nagu olukorra seire, info kogumine operatsiooni toetuseks ja lõpuks vastase eeldatava tegevuskava väljatöötamine, jätkuvad ka operatsioonide (lahingutegevuse) ajal, võibolla vaid kiirendatud korras ja muutuva prioriteediga.

Teine, n-ö sinine pool luurest tegeleb luure kogujate (vahel nimetatud

ka sensoriteks) haldamisega (collection management). Ka siin on korduvate põhitegevuste ring. Kõigepealt tuleb aru saada, milliseid kogujaid saab kasutada (sh arv ja võimed), teiseks tuleb mõista, millist informatsiooni on vaja koguda ning siis jagada ülesanded kogujatele. Tsükkel on katkematu, sest nii kogujad kui infovajadused on pidevas muutuses.

«Punast» ja «sinist» luuret ühendab kolmas põhifunktsioon – luureteabehaldus ehk LTH (intelligence requirements management, IRM). Just siin tulevad mängu ka esmaolulised luureteabenõuded. Luureteabehaldus tähendab erinevate luureteabevajaduste koondamist, edastamist «punasele» ja «sinisele» luurepoolele ning luureteabenõuetele vastamise jälgimist.

Just LTH seob luuretegevuse tervikuks ja seab prioriteedid. Lühidalt öeldes määrab LTH, millist luureteavet on vaja, misjärel selgitab «punane» luurepool, millist infot on veel vaja koguda, et saaks nõutud luureteavet koostada. Selle põhjal organiseeritakse juba «sinise» luurepoole kogumine. Kogutud info liigub «punasele» luurepoolele analüüsiks ja sealt teabenõude saatjale vastuseks või uue ülesandena «sinisele» luurepoolele info täiendamiseks.

Seega on kogu luure keskmes luureteabenõuded ning neist tähtsaimad on esmaolulised luureteabenõuded.

Nagu mainitud, siis on esmaoluline luureteabenõue lahinguplaanide kohustuslik osa, moodustades ühe poole «ülema üliolulise teabe nõuetest» (ÜÜTN) ehk commander’s critical information requirements (CCIR) ning teise poole «teabenõuetest sõbralike üksuste kohta» (TSÜK) ehk friendly force information requirements (FFIR). Tihti lisatakse juurde ka «oluline varjatav info» (OVI) ehk essential elements of friendly information (EEFI), mis ei ole küll ÜÜTN-i osa, kuid on sama oluline ja vajab ülema kinnitust. Luure vastutab ainult ELN-ide eest.

Tuleb rääkida ka sellest, millised on head ELN-id, sest nagu ikka on igas üksuses veidi erinevad praktikad ja eelistused. Minu soovitus on järgida kolme põhireeglit.

Esiteks, kui ülem ütleb, et miski on tema jaoks esmaoluline luureteabenõue, siis nii see ka on. Kuigi pea alati on luurefunktsiooni esindaja see, kes

Shutterstock

Vastase edasise tegevuse ennustamine

Luureinfo koondamine ja analüüs

Teabenõuetele vastavmise jälgimine

Luureteabenõuete koondamine

Luureteabehaldus

Teabenõuete jaotus

Baasluure tagamine

Operatsioonipõhise luureinfo kogumine

Kogumisülesannete jagamine

Luure põhitegevused

Kogujate staatuse jälgimine

Kogumisvajaduste haldus Kogujate haldus

Fotod:

esmased ELN-id sõnastab, seejärel kinnitab need alati ülem ning kui ülem soovib midagi muuta, on tal selleks täielik õigus. Luure esindaja peab aga veenduma, et ta saab ülema soovist õigesti aru ning vajaduse korral tooma esile riskid, millest tuleb edaspidi selles artiklis põhjalikumalt juttu. Teiseks, ELN peaks olema sõnastatud küsimusena, mis on seotud plaanis ette nähtud otsustuspunktiga (decision point, DP), mitte väite või fraasina, nagu «vastase põhipingutus». Sest luure kogumisplaani väljatöötamiseks on vaja teada, kas oluline on leida, kus on vastase põhipingutus või millal ta seda rakendab või hoopis, mis on vastase põhipingutuse sisu. See aitab paremini mõista otsust, mis selle teabenõudega seotud on. Näiteks, kas on vaja otsustada, millal aktiveerida reservid või kuhu need suunata?

Kui aga ELN-iga ei ole seotud ühtegi otsust, on see märk, et tegemist ei ole tõenäoliselt «vaja teada» vajadusega, vaid pigem «hea teada» teabega.

Sellise lähenemisega on üks probleem, nimelt planeeritud otsustuspunktidele keskendudes katab luure küll «teadaolevad tundmatud» (known unknowns), aga ei otsi «tundmatuid tundmatuid» (unknown unknowns). Seda on oluline just baasluure juures meeles pidada ning vajaduse korral esitada uusi luureteabenõudeid, kuid kogujate suunamine kuhugi lihtsalt igaks juhuks, ilma selge eesmärgita, ei ole hea ressursside kasutus.

Kolmandaks on hea ELN siis, kui sellele saab vastata üksuse oma kogumisvahenditega. Kui on selge, et üksuse enda käsutuses olevad kogujad ei suuda luureteabenõudele vastamiseks vajalikke indikaatoreid tuvastada, tu-

leb kasutada kõrgema taseme vahendeid või loota naabritele. Sellisel juhul jääb see küsimus ilmselt kellegi teise vastutusalasse ja luure esindaja peab üksuse ülemale kindlasti selgitama, et kogujad ei ole ise võimelised sellele küsimusele vastama ning naabrite või kõrgema üksuse jaoks ei pruugi see esmaoluline olla. Aga tuletan meelde, et eespool kirjeldatud esimene reegel kehtib alati.

Samuti peab meeles pidama, et iga ELN-iga on seotud aeg, milleks tuleb vastus anda, et jõuaks planeeritud tegevused ellu viia või meetmed rakendada. Seega ei ole luure peamine ülesanne rääkida ajaloost, vaid sellest, mis hakkab juhtuma. Vastus ELN-ile peab olema antud enne, kui konkreetne sündmus on juhtunud. Näiteks võib ELN olla järgmine: «Kuhu sooritab vastane õhudessanti meie vastutusalas?». Sellele küsimusele on lihtne vastata, kui maandumisala kohal on juba näha lennukeid ja neist välja hüppavaid langevarjureid, kuid tõenäoliselt on siis juba hilja õhutõrjereservi kaasata.

Seega peab luure toetuma teistele indikaatoritele. Näiteks lennukite ja dessantüksuste koondumine lähtepunktis viitab tõenäolise operatsiooni algusele ja vastase luureettevalmistusgruppide tegevuse tuvastamine tagalas viitab tõenäolisele maandumiskohale. Kuid indikaatorid ei anna pea kunagi täiesti kindlat vastust ning seetõttu peaks luure ELN-ile vastamist ja oma hinnangu täpsust ülemale selgitama.

Kokkuvõtteks võib öelda, et ELN on oluline, kuna see seob luuretegevuse tervikuks ning määrab suuna. ELN ei ole vajalik ainult kogujatele ülesannete seadmiseks, vaid see juhib kogu luurejaoskonna tööd. Nii peaks iga luure- ja koordineerimiskoosoleku ajal ELN-ide loetelu olema käepärast, et saaks kontrollida, kas mõni kuuldud infokild aitab neile vastust leida. Vastuse peab andma õigel ajal, sest ainult siis saab ennetada vastase tegevust ja olla eelisolukorras.

Allikas: Christopher R. Bolton, Matthew R. Prescott (2024). «Commander’s Critical Information Requirements. Crucial for Decisionmaking and Joint Synchronization» Joint Force Quarterly 113, 2nd Quarter.

Verduni lahing 1916

110 aastat tagasi toimus üks esimese maailmasõja suurimaid ja ohvriterohkemaid lahinguid läänerindel.

Hanno Ojalo ajaloolane

Verduni lahing oli Saksamaa ja Prantsusmaa vägede vaheline suurlahing esimeses maailmasõjas 1916. aastal Verduni kindluse ümbruses Prantsusmaal. See oli kogu sõja üks suurimaid maismaalahinguid. 1916. aasta alguseks oli läänerinne jõudnud tupikseisu. Ei Saksamaa ega Antant suutnud enam ette võtta ühtki pealetungi, mis poleks uppunud ründavate vägede verre. Aastal 1915 kasutusele võetud mürkgaasid polnud samuti soovitud toimet avaldanud.

Saksa sõjaväe kindralstaabis sündis idee patiseisu murdmiseks. Selle ülema (sisuliselt ülemjuhataja) kindral Erich von Falkenhayni arvates tuli rünnata läänerindel kitsas lõigus sellisel määral, et üks Antanti osalistest (eelkõige Prantsusmaa) väljuks sõjast kurnatuse tõttu. Kuna Prantsuse idapoolse kaitseliini üks tugisambaid – vana Verduni kindlus – oli prantslaste käes ja moodustas läänerindel väljaulatuva eendi, siis otsustati rünnata just seda.

Verduni kindlus kattis ühtlasi otseseid ligipääsuteid Pariisile ja eeldati, et prantslased kaitsevad seda iga hinna eest. Pealegi olid ühendusteed Saksamaaga üsna lühikesed, samuti oli sakslastel seetõttu raudteed mööda mugav pealetungi lähtepositsioonidele tuua tohutus koguses laskemoona, lisavägesid ja muud vajalikku.

Pealetungiks koondati varjatult kokku peaaegu pool miljonit meest. Rünnaku eel kaevati prantslaste eesliini lähedusse tunneleid ründavate vägede kiireks kohaletoimetamiseks. Veeti kohale kolmteist 420-millimeetrist üliraskesuurtükki (Paks Berta) Verduni ümbritsevate fortide purusta-

Gaasimaskiga Prantsuse jalaväelane 26. juulil 1916 Vaux fordis.

Foto: AKG Images / Scanpix

miseks. Esimest korda valmistuti leegiheitjate kasutamiseks. Verdunis võtsid sakslased esimest korda kasutusele Stahlhelm ’i tüüpi teraskiivrid.

Prantslaste seisukohast oli Verduni eend üsna kehvalt kaitstud. Belgia kindluste Liège’i ja Namuri kiire alistamise tõttu 1914. aasta augustis leidsid Prantsuse kindralid, et püsikindluste aeg on läbi, ja suunasid Verduni ümbritsevate fortide kahurid muudele rinnetele. Vähendati ka kindlust kaitsvaid vägesid, sest eks neid oli vaja teistesse läänerinde lõikudesse: Champagne’i ja Artois’ kanti.

Verduni linn jäi uuest 1871. aasta SaksamaaPrantsusmaa piirist kõigest 50 km kaugusele.

Verduni kaitserajatised olid enne esimest maailmasõda põhjalikult ümber ehitatud. Verduni linn jäi uuest 1871. aasta Saksamaa-Prantsusmaa piirist kõigest 50 km kaugusele ja sellest kujundati tugev kindlus, mis ümbritseti tolle aja traditsioonide kohaselt 43 tugeva fordiga. 1888. aastal tugevdati olemasolevaid rajatisi spetsiaalse betooniga.

Verduni fordid olid esimese maailmasõja puhkedes väga hea kaitsevalmidusega. 1914. aastaks ulatus kindlustatud tsoon kuni kümne kilomeetrini, mis oli mehitatud ning suurtükkidega relvastatud. Prantsuse valitsus kulutas aastatel 1874–1914 Verduni kaitserajatistele 820 miljonit franki, mis oli tol ajal hiiglaslik summa. Verdun oli väike linn: 1911. aastal elas seal 22 000 elanikku, 1921. aastal oli alles jäänud vaid 13 000. 1911. aasta elanike arv taastus alles 1962. aastal.

1916. aastal ligi kümme kuud kestnud Verduni maismaalahingus hukkunute arv oli üle 300 000 sõduri, mis jagunes umbes pooleks: ligikaudu 150 000 langenut nii sakslaste kui prantslaste poolel. Kokku sai lahingus surma, haavata ja langes vangi kokku umbes 1 250 000 inimest (sellest tuleneb ka üldlevinud uskumus, et Verduni lahingus sai surma miljon meest).

Toona tundus see olevat hirmuäratav arv ohvreid ja kahtlemata oli see üks kõigi aegade ühe suurlahingu

Verduni lahing 21. veebruarist kuni 16. detsembrini 1916

21. veebruaril 1916

6. septembril 1916

Rindejoone muutumine

6. septembril 1916 15. detsembril 1916

26. veebruaril 1916

Prantsuse ratsaväelased Verduni lähedases jões puhkehetkel. Ajakirjast National Geographic 31/1917. Foto: Wikipedia

Prantsuse armee väliköök Verduni all 1916. a. Foto: Jean-Pierre Verney Collection / AKG Images / Scanpix

«ohvrite rekord». Samas, juba samal aastal toimunud Somme’i pealetungioperatsiooni ja idarindel toimunud nn Brussilovi pealetungi käigus sai surma sama palju mehi, kuid seal vähemalt liikusid ründajad mitukümmend kilomeetrit edasi. Teises maailmasõjas ületati see «kurb rekord» nii mitmeidki kordi: Stalingradi lahingus ja mitmes idarinde suures operatsioonis.

Meeletute inimkaotuste kõrval ei suutnud sakslased siiski Verduni hõivata. Lahingu võitjateks võib pidada prantslasi, sest nad suutsid Verduni kaitsta. Samasugune mulje jäi ka sakslastele ning kuigi kindral Falkenhayn võis planeerida mitte linna vallutamist, vaid Prantsuse sõjaväe «läbijahvatamist» lahingus, ei õnnestunud tal ka see plaan.

Verduni lahing sai ühe koha peal paigal tammumise, «hakklihamasina» ja pealtnäha mõttetu kurikuulsa veresauna sümboliks.

Just Verduni lahing sai esimese maailmasõja ühe koha peal paigal tammumise, «hakklihamasina» ja pealtnäha mõttetu kurikuulsa veresauna sümboliks.

Verduni lahingud on jagatud kahte perioodi. Esimesel perioodil 21. veebruarist kuni 12. juulini 1916 toimus Saksa vägede pealetung. Juuli algul toimus pööre ja algas teine periood, mida iseloomustas algatuse minek Prantsuse vägedele, kes olid nüüd kuni 1916. aasta lõpuni pealetungivaks pooleks.

Lahingu käik

Kitsale, 15 km pikkusele rindelõigule koondasid sakslased esialgu seitse diviisi (koos vajalike reservüksustega) kahe Prantsuse diviisi vastu.

21. veebruaril 1916 alustasid sakslased pärast üheksatunnist suurtükitulega ettevalmistust (tulistati umbes miljon mürsku) pealetungi kolme armeekorpusega korraga. 23. veebruariks jõudsid nad rünnaku raskuspunktis Bois des Cauresis viie kilomeetri kaugusele, olles pöörases lahingus maha tapnud kolonel Emile Drianti juhitud kaks pataljoni.

Prantsuse sõdurid on 24. oktoobril 1916 Douamonti tagasi vallutanud. Foto: AKG Images / Scanpix

Saksa sõdurid rünnakukäsku ootamas. Foto on tehtud 3. Ypres lahingus 1917. a. Foto: TopFoto / Scanpix

Alles siis, kui väed olid tagasi surutud Samogneux, Beaumonti ja Ornesi juurde, taipas Prantsuse väejuhatus sakslaste pealetungi tegelikku ulatust ja massiivsust.

24. veebruaril taandus prantslaste 30. korpus ka teiselt kaitseliinilt, kuid äsja rindele jõudnud 20. korpus päästis nad halvimast, asudes kohe vasturünnakutele. Sel õhtul soovitas Prantsuse peastaabi ülem Edouard de Castelnau ülemjuhatajal Joseph Joffrel saata Verduni alla appi 2. armee kindral Philippe Pètaini juhtimisel.

Verduni lahing oli esimene moodne lahing, kus sõjaväe varustamine toimus veoautodega.

25. veebruaril vallutasid sakslased (24. Brandenburgi rügement) Douaumonti fordi – osalt juhuse, osalt prantslaste hooletuse tõttu. Saksa rünnak pidurdati alles Douaumonti küla lähistel 33. jalaväerügemendi ägeda vastupanu tulemusena.

Kuna sakslased olid raudteed, mille kaudu linna varustati, läbi lõiganud, tuli prantslastel leida alternatiivne lahendus. Verduni hakkas varustama 3500 veoautot, millest üks osa tõi linna kaitsjatele varustust ning teised viisid linnast haavatud või vabastatud sõdureid tagalasse. Verduni lahing oli esimene moodne lahing, kus sõjaväe varustamine toimus veoautodega.

Saanud Verduni sektori ülemaks, tegeles kindral Philippe Pétain (hilisem marssal ja veel hiljem, 1940. a Prantsusmaa reetur) kohe massilise varustuse ja vägede juurdeveoga mööda niinimetatud Püha teed (Voie Sacrée), mis oli ainuke Bar-le-Duci raudteejaamast Verduni viiv tee, mida kogu aeg korrastati ja tugevdati. Autode voor sõitis katkematult mööda teed ning jalaväeosad marssisid selle kõrval.

Siit sai aluse väljend «Verduni hakklihamasin». Mõlemad sõdivad pooled

Panoraamfoto Verduni lahinguväljast 1917. a Fort de la Chaume poolt vaadates.

Prantsuse vägi lahkumas Fort Vauxi alt 8. aprillil 1916.

Briti sõdurid laadimas Prantsusmaal laskemoona 1917. aastal. Foto: TopFoto / Scanpix

Foto: AP Photo / Scanpix

Prantsuse sõdurid Fort Vauxi all.

Foto: Scanpix

Prantsuse 75 mm suurtükipatarei

annab kogupauku Douamonti all.

Foto: Photo 12 / Alamy / Scanpix

saatsid erilise efektiivsusega taplusse aina uut kahuriliha.

Lahinguväljal aga kaotasid sakslased initsiatiivi niipea, kui oma suurtükkide tulekatte alt välja jõudsid. Kahurite rindele lähemale toomist aga takistas segipööratud lahinguväli, mille vesine talv suisa mudamereks muutis – sama nähtus kordus alatasa ka teistes läänerinde sektorites. Kui sakslased 2. märtsil lõpuks Douaumonti küla vallutasid, siis olid nad selleks neli rügementi ohverdanud.

Võimetuna otserünnakut Verdunile lõpuni viima kandis Falkenhayn raskuspunkti tiibadele, rünnates 6. märtsil lääne pool küngast, mille nimeks sai hiljem Le Mort Homme («surnud mees»), ja 8. märtsil idas Fort Vauxi. Järgnevate kuude jooksul muutusid Le Mort Homme ja naaberkünkad mitu meetrit madalamaks. 2. juunil alistus pärast pikaajalist lootusetut vastupanu Fort Vaux. Major Raynali juhitud garnison oli selleks ammendanud nii laskemoona- kui ka veevarud.

Kindral Pétain asendati 1. mail kindral Robert Nivelle’iga. Nimelt tundus Prantsuse vägede ülemjuhataja Joffrele, et Pétain on oma sõdurite vastu liiga leebe ega innusta vägesid piisavalt sageli vasturünnakuid sooritama. Nivelle oli aga juba tuntuks saanud halastamatu väejuhina.

22. juunil alustasid sakslased taas rünnakut keskelt ja nende sihiks oli Fort Souville. Tuleettevalmistus toi-

Saksa sõdurid 15. märtsil 1916 alustamas rünnakut nn surnud mehe mäele.

Foto: Hermann Rex / Wikipedia

Kuidas mõjutasid Verduni lahingu käiku teised sõjasündmused?

Raske olukord sundis Prantsuse peastaapi kevadel ja suvel 1916 paluma abi liitlastelt, et kergendada Verduni kaitsjate olukorda. Inglased abivägesid saata ei saanud, kuid nad olid nõus võtma oma vägede kaitsta ühe lõigu läänerindest, kus seni olid olnud Prantsuse väeosad. See võimaldas prantslastel vabanenud väeosad Verduni kaitsele suunata.

Venelased valmistasid ette suurpealetungi idarindel, mis algaski 4. juunil 1916. Lõpliku hoobi sakslaste pealetungikatsetele Verduni all andis Antanti liitlaste 1. juulil 1916 alanud suurpealetung Somme’i jõe piirkonnas, mis kestis kuni 18. novembrini samal aastal, kuigi ka see massiivne pealetungioperatsioon osutus nigelate tulemuste ja tohutute kaotuste tõttu võrreldavaks Verduni lahinguga.

Foto: John J. Pershing Collection / Wikipedia

mus seekord difosgeeni sisaldavate gaasimürskudega. Tollal oli prantslaste olukord üsna kriitiline, kuid nad pidasid vastu. Sakslased suutsid vallutada Thiaumonti patarei ja Fleury küla, kuid Verduni viimane kaitseliin – Souville – jäi neile siiski kättesaamatuks.

1. juulil alanud liitlaste pealetung Somme’i jõe ümbruses sundis sakslasi ära tõmbama osa oma kahurväest. Lahingutegevus jätkus siiski sügiseni, kuni Saksa väed olid lõplikult ära kurnatud, ülemjuhataja kindral Falkenhayn ametist tagandatud ning uus ülemjuhatus eesotsas Paul von Hindenburgi ja Erich Ludendorffiga oli sunnitud keskenduma teistele olulisematele rindelõikudele.

Prantslased olid suutnud kahe pealetungiga tagasi vallutada enamiku sellest maa-alast, mille vallutamiseks sakslased olid raskete kaotuste hinnaga kulutanud viis kuud.

Poole aastaga olid Saksa väed suutnud Verduni sektoris kitsas lõigus edasi liikuda vaid 5–8 km. Verduni linnani jäi enam-vähem veel samapalju minna.

21. oktoobril alustasid prantslased vastupealetungi ja pärast neli päeva kestnud suurtükitulega ettevalmistust algas umbes 7 km rindelõigul rünnak. Massiivne suurtükituli – ligi 85 «toru» ühe kilomeetri peale – avaldas soovitud mõju: 24. oktoobril võeti Douaumonti fort lõpuks tagasi ja 2. novembril taandusid sakslased ka Fort Vauxist. Nende tagasivallutamine on Prantsuse vägede jaoks suureks moraalseks võiduks, kuigi edasitung ulatus vaid kolme kilomeetrini.

Teiseks suuremaks pealetungioperatsiooniks oli prantslaste jaoks päris aasta lõpus ettevõetud rünnak, mille eesmärk oli Louvemonti massiivi, Poivre’ seljandiku, Hardaumonti ja Bezonvaux’ kõrgendike kui heade vaatluspunktide hõivamine. 11. detsembril algas suurtükitule ettevalmistus ja 15. detsembril läksid Prantsuse väed viimasele pea-

Prantsuse sõdurid on saanud uue käsu kaevikutest ründama asuda. Foto: Collection DocAnciens / Wikipedia

Sakslased annavad kahurist tuld Fort Vauxi suunas. Foto: SZ Photo / Scherl / Scanpix

Prantsuse sõdurid edasitungil. Foto: Collier's New Photographic History of the World's War / Wikipedia

Saksa sõdurid sikutavad haavatut mürsulehtrist välja.

Foto: SZ Photo / Scherl / Scanpix

letungile, mis lõi sakslased tagasi algpositsioonidele.

Seega olid prantslased suutnud kahe pealetungiga tagasi vallutada enamiku sellest maa-alast, mille vallutamiseks sakslased olid raskete kaotuste hinnaga kulutanud viis kuud.

Tulemus ja kaotused

Peaaegu kogu 1916. aasta kestnud ränkade lahingute tulemuseks Verduni all oli üle 300 000 surmasaanud sõduri mõlemal poolel. Iga päev sai surma kokku tuhat sõdurit.

Saksa pool ei saavutanud oma eesmärke. Pealetungil ei olnud mingeid tulemusi, sest Prantsuse sõjaväge ei õnnestunud välja kurnata ja sundida Prantsusmaad sõjast välja astuma. Prantslased ei jooksnud verest tühjaks, Verdun jäi vallutamata.

Verduni linna poolt asutatud mälestusmedal kirjaga «Nad ei pääse läbi!» muutus vaatamata oma mitteametlikule staatusele Prantsuse sõduritele üheks kõige auväärsemaks aumärgiks.

Prantsusmaa jaoks sai sellest võidukast lahingust vastupanu sümbol ja Verduni linna poolt asutatud tagasihoidliku välimusega mälestusmedal kirjaga «Nad ei pääse läbi!» muutus vaatamata oma mitteametlikule staatusele Prantsuse sõduritele ja ohvitseridele üheks kõige auväärsemaks aumärgiks. Kuni 70% Prantsuse väeosadest osales lühemat või pikemat aega lahingutes Verduni all ja selle medaliga autasustati mitutsada tuhandet sõdurit ja ohvitseri.

Tõsi, kaudsete tagajärgedena võib «Verduni hakklihamasina» arvele kirjutada mässud Prantsuse armees 1917. aastal, kuid Saksa luurele jäid need avastamata ja neid ei suudetud ära kasutada. Mässude otseseks põhjuseks oli kindral Nivelle’i täielikult nurjunud kevadpealetung 1917. aastal.

Kindral Philippe Pètain sai kuulsaks kui Verduni kaitsja ja see päästis hiljem ka marssaliks saanud mehe elu. Kui Prantsuse kohus ta pärast teise maailmasõja lõppu Natsi-Saksamaaga koostööd teinud Vichy valitsuse juhi-

Verduni lahingu memoriaal 2026. aastal. Foto: Shotshop GmbH / Alamy / Scanpix

Prantsuse sõdurid kaitsekraavides Fort Vauxi all.

Foto: Jean-Pierre Verney Collection / AKG Images / Scanpix

Prantsuse suurtükiväe mürsuladu

4. aprillil 1916.

Foto: AKG Images / Scanpix

na surma mõistis, andis Prantsusmaa ajutine president kindral Charles de Gaulle tõenäoliselt just Pètaini kunagise rahvuskangelase staatuse tõttu armu ja asendas surmanuhtluse eluaegse vangistusega. Pètain oli siis 89-aastane ja suri vangistuses kuue aasta pärast.

Kindral Robert Nivelle’i saatus kujunes aga hoopis teistsuguseks. Saanud pärast Verduni lahingu lõppu detsembris 1916 kindral Joseph Joffre’ asemel Prantsuse vägede peastaabi ülemaks, korraldas ta kevadel 1917. aastal täielikult nurjunud suure pealetungi Arras-Soissons-Reimsi piirkonnas ning ta kõrvaldati juhikohalt mais 1917. Seejärel oli Nivelle vähem tähtsatel ametikohtadel. 1921. aastal saadeti ta erru ja 1924. aastal Nivelle suri.

Lahingu hilisem tähendus Verduni linn sai üle maailma kuulsaks ja sellele annetati hulgaliselt erinevaid aumärke, sealhulgas Auleegioni ris-

ti, ka noor Eesti Vabariik autasustas linna Vabadusristiga. Esimeses maailmasõjas hukkunud tundmatu sõduri haud Pariisis Arc de Triomphe’i võlvi all on üks kuulsamaid mälestusmärke sõjas langenutele.

Kaheksa läänerindel hukkunud tundmatu sõduri säilmed viidi 1920. aastal Verduni, kus 123. jalaväerügemendi reamees Auguste Thien valis mälestusmärgi jaoks välja kirstu nr 6. Kuuendas kirstus puhkav nimetu sõdur viidi Pariisi ning langetati 1921. aastal Triumfikaare alla.

Prantsuse president François Hollande, Saksa kantsler Angela Merkel, Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Juncker jt Euroopa juhtivad poliitikud osalesid 2016. aas-

tal Consenvoye kalmistul toimunud Verduni lahingu 100. aastapäeva mälestustseremoonial.

Merkel ja Hollande asetasid ühiselt pärja langenute mälestuseks. «Üksnes need, kes tunnevad minevikku, saavad sellest õppida ja rajada head tulevikku,» ütles kantsler Merkel oma sõnavõtus. See mineviku õppetund peaks kõiki veenma sõdade mõttetuses, kuid see on asjatu lootus.

«Mitte kunagi enam!» kirjutas üks mälestustseremoonial viibinud prantslane külalisraamatusse. Briti lehe The Guardian juhtkirjas 29. mail 2016 kirjutati, et Verduni lahing on hoiatuseks nüüdisaegsele Euroopale. President Hollande nimetas oma kõnes Verduni «rahu pealinnaks», kuna see linn sümboliseerib Saksa-Prantsuse sõprust.

Verduni lahingute käigus tulistati välja 60 miljonit mürsku, millest osa ei lõhkenud. Need on siiani maapõues, mistõttu see piirkond on nii ohtlik, et sinna ei lubata maju ehitada ega farme rajada. Küllap on seegi üks 110 aasta taguse esimese maailmasõja vari.

Saksa suurtükiväelane tegevuses. Foto: Mary Evans/Robert Hunt Collection / Scanpix

Sõja õige koht

EESTISÕJAMUUSEUM

Tallinna piiril Viimsi mõisas

esm.ee

Raamatud kui sõjakunsti vaiksed relvad

Kristina Rallmann kaitseväe raamatukogu juhataja

Kaitseväe peastaabi raamatukogus on avatud püsiväljapanek võõrkeelsetest raamatutest, mis esimese Eesti Vabariigi ajal kuulusid kaitseväe raamatukogude fondidesse. Oletatavasti olid nad praeguse Tallinna ülikooli raamatukogu ruumidesse peidetud ning mõned aastad tagasi otsustati need anda tagasi kaitseväe raamatukogule.

Väljapanekus leidub raamatuid inglise, vene, prantsuse, rootsi ja soome keeles. Eriti silmatorkav on merendusteemaliste teoste rohkus. Tõenäoliselt pärineb suur osa neist teostest vene mereväe ohvitseride klubi raamatukogust, mis asutati Tallinnas juba 1847. aastal.

1919. aastal otsustas Eesti Vabariigi valitsus anda selle raamatukogu üle

kindralstaabi valitsusele. Nii pandi alus kaitseväe staabi raamatukogule, mis asutati 8. augustil 1919. Hiljem kujunes sellest kaitseväe keskraamatukogu, mille ülesanne oli koordineerida ja juhendada teiste kaitseväe raamatukogude tegevust.

1935. aastal avaldati ajakirjas Sõdur major Karla Liivola põhjalik ülevaade kaitseväe raamatukogudest. Artiklist selgub, et tollal tegutses kaitseväes kokku 64 suuremat ja väiksemat raamatukogu. Need jagunesid teaduslikeks ning sõdurite ehk väeosade raamatukogudeks.

Väljapanekus leidub hulgaliselt teoseid Vene-Türgi ja Vene-Jaapani sõdadest, samuti taktikast, strateegiast ja sõjaõigusest. Säilinud on ka erinevaid Vene-Jaapani sõja kaarte, mis annavad aimu tollasest sõjalisest mõtlemisest ja planeerimisest.

Kõige vanemad väljapanekus olevad raamatud pärinevad 18. sajandist. Nende hulgas on näiteks Joachim

Ernst von Beusti 1743. aastal ilmunud sõjateaduslik teos «Observationes Militares, oder Kriegs-Anmerckungen» või Preisimaa kuninga Friedrich II kogutud teoste hulka kuuluv «Hinterlassene Werke Friedrichs II Königs von Preussen. Elfter Band», mis ilmus 1788. aastal.

Kaitseväe Akadeemia on 2023. aastal andnud välja kogumiku «Rahvusliku sõjakunsti otsingul: professor Aleksei Baiov ja tema sõjateaduslik pärand». Aleksei Baiovi teoseid leidub e-kataloogi ESTER andmetel rahvusraamatukogus, Tartu ülikooli ja Tallinna ülikooli raamatukogudes ning kirjandusmuuseumi arhiivraamatukogus.

1922. aastal ilmunud käsikiri «

oli seni Eesti raamatukogudes (ESTERi raamatukogudes) leidumuseta. Nüüd on käsikiri leidnud koha kaitseväe raamatukogus.

Fotod: Ardi Hallismaa