Ajakiri Sõdur on tellitav tellimiskeskkonnas https://tellimine.ee/est/sodur.
Samuti saab ajakirja tellida Omniva postkontoris, postipunktis või kirjakandja vahendusel. Tellimishind: 12 kuud 16,30 eurot
Väljaandja küberväejuhatuse strateegilise kommunikatsiooni keskus
Toimetus Juhkentali 58, Tallinn 15007 sodur@mil.ee
Peatoimetaja Heiki Suurkask heiki.suurkask@mil.ee / 717 2432
Toimetaja n-ltn Antero Noor
Keeletoimetaja Diina Kazakova
Kujundaja lvo Sokka
Trükitud Joon trükikojas
Kaanefoto Hanno Kull ISSN 1406-3379
ISSN: 2674-2624 (veeb) 28
Foto: Tõnu Noorits
Tšehhi kaitseväe
juhataja külastas Eestit
Kolmapäeval, 15. aprillil lõppes Tšehhi kaitse väe juhataja kindral Karel Řehka (pildil) kahepäevane visiit Eestisse, mille jooksul ta kohtus Eesti kaitseväe juhataja kindralleitnant Andrus Meriloga. «Kohtumine kinnitab, et Eesti ja Tšehhi kaitseväed teevad tihedat koostööd nii NATO raamistikus kui ka kahepoolselt, arendades ühiselt kaitsevõimet ja jagades väärtuslikke kogemusi,» ütles Eesti kaitseväe juhataja kindralleitnant Andrus Merilo visiidi järel. Kohtumiste käigus anti ülevaade siinse regiooni julgeolekuolukorrast ning Eesti kaitseväe tegevustest. Kindral Řehka andis omakorda sissevaate arengutesse Tšehhi kaitseväes. Lisaks tutvus Tšehhi kaitseväe juhataja Ämari lennubaasi, erioperatsioonide väejuhatuse ja 1. jalaväebrigaadi tegevuse ning Tapa linnakuga.
Algas vastuvõtt
Kaitseväe Akadeemia õppekavadele
Alates 13. aprillist saab kandideerida Kaitseväe Akadeemia rakenduskõrgharidusõppe maa, mere ja õhuväe erialadele õppima.
Vastava õppekava läbimise korral antakse kursuse lõpetanule bakalaureusekraad sõjateaduses ning nooremleitnandi auaste. Sisseastumisdokumente saab esitada kuni 29. juunini. 2026.–2027. õppeaastal on maa, mere ja õhuväe õppekavadele kandideerimiseks avatud kokku 200 õppekohta. Õpingute kestus on kolm aastat.
Kaitseväe Akadeemia pidas kadetiballi
Kaitseväe Akadeemia tähistas 3. aprillil Tartus eestikeelse ohvitseride hariduse 107. aastapäeva traditsioonilise kadetiballiga. «Ohvitseridena anname oma panuse ühtsuse moodustamiseks. Üks osa sellest on ühtsuse loomine omavahel ja mis oleks parem kui kadetiballi korraldamine,» ütles Kaitseväe Akadeemia ülem kommodoor Johan-Elias Seljamaa kadetiballil oma avakõnes. Kaitseväe Akadeemia traditsiooniline kadetiball on kõige pidulikum sündmus õppeaasta vältel, millest võtsid osa nii kadetid, õppejõud, töötajad, kaitseväe kõrgem juhtkond kui ka liitlaskadetid Läti ja Leedu sõjakoolist. Kadetiballiks valmistumisel läbivad kadetid lisaks akadeemilistele õpingutele ka etiketikoolituse ning tantsukursuse.
Ballil lõi meeleolu Big Band Tartu ning õhtu ametlikku osa jäi lõpetama ansambel Raju.
«Kaitseväe Akadeemia kui ainus sõjakool Eestis õpetab ennekõike sõjaväelist planeerimist ja inimeste juhtimist praktilise õppe kaudu. Omandatud haridus annab elukestvad oskused ja teadmised, mis on hinnatud nii riigi kui erasektoris,» ütles Kaitseväe Akadeemia ülem kommodoor JohanElias Seljamaa.
Akadeemias õppivatele kadettidele on tagatud igakuine palk alates 1150 eurot, tasuta elamiskoht akadeemia ühiselamus Tartu kesklinnas ning arsti ja hambaravi. Kooli lõpetajad saavad õpingute lõpus bakalaureusekraadi sõjateaduses ja nooremleitnandi auastme ning neid ootab ees kindel karjäär kaitseväes.
Sisseastumiskatsed toimuvad Tartus Kaitseväe Akadeemias 13.–15. juulil. Katsetel tuleb sooritada vaimse võimekuse test ning läbida kutsesobivusvestlus, mille tulemuste põhjal kujuneb kandideerijate paremusjärjestus. Õppurid võetakse vastu paremusjärjestuse alusel vastavalt õppekohtade arvule.
Sisseastumisdokumente saab Kaitseväe Akadeemia rakenduskõrgharidusõppesse esitada infosüsteemi SAIS kaudu alates 13. aprillist kuni 29. juunini. Täpsem informatsioon sisseastumistingimuste ja katsete kohta on leitav Kaitseväe Akadeemia kodulehelt.
Lõppes küberväejuhatuse info- ja kommunikatsioonitehnoloogia keskuse (IKTKe) kahenädalane välilaager Kloogal ja Paunkülas, kus üksused harjutasid erialaste teenistusülesannete täitmist väljaspool harjumuspärast töökeskkonda.
Välilaagris harjutati sõja- ja rahuaja teenistusülesannete täitmist, sealhulgas püstitati töökohad ja seirevõi-
me alternatiivsel taristul ning tagati ööpäevaringne kaitseministeeriumi valitsusala info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT) toetus. Sõjaline väljaõpe hõlmas lisaks võitlusele hoonestatud alal ka laskeosavustesti sooritamist automaatrelvadega ning lahingupaari ja pooljao lahinglaskmisi, kus osales kogu IKTKe suvise kutse isikkoosseis.
Foto: Triinu Liis Mullaste / kaitsevägi
Scoutsrännakuga tähistati pataljoni 25. aastapäeva
Neljapäeval, 2. aprillil kogunes kaitseväe keskpolügooni Läsna linnakusse üle 2000 kaitseväelase, kaitseliitlase, liitlassõduri, jõustruktuuride esindaja ja tsiviilisiku, et ühiselt läbida 30-kilomeetrine Scoutsrännak.
Järjekorras 23. Scoutsrännaku läbimiseks oli osalejatel aega kaheksa tundi. Võistlushimulisemad osalejad said end proovile panna kahes eraldi võistlusklassis: vorm nr 1 (teenistusrelv ja 10 kg seljakott) või vorm nr 2 (15 kg seljakott). Võistluskategoorias vorm nr 1 saavutas esimese koha kaitseväelane leitnant Sander Linnus, kelle võiduajaks tuli 2.40.31. Teisele ja kolmandale kohale tulid Prantsusmaa sõjaväelased Lucas ja Artem vastavalt aegadega 2.47.15 ja 2.52.52. Naiste vorm nr 1 võistlusklassi võitjaks tuli Luise Puu, kes läbis raja ajaga 3.54.00. Kohe tema järel ületas finišijoone teiseks tulnud Egle Villik, kelle ajaks tuli 3.54.47. Kolmanda koha saavutas naiste arvestuses Katriin Ever ajaga 3.59.00. Juba kuuendat korda oli Scoutsrännakul võimalik osaleda ka võistkondlikus arvestuses, mille võitis teist aastat järjest kaitseliidu Lõuna maakaitseringkonna esindus. Võistkondliku teise koha sai küberväejuhatuse võistkond ja pronksmedalid viisid koju Scoutspataljoni võistlejad.
Fotod: Elizabeth Lindjärv / kaitsevägi
Kaitseväe Akadeemia kadetivande andmine Tartu Toomkiriku varemetes 23. septembril 2025.
Foto: KVA
Ajakiri Sõdur ja Sõdurileht võtsid ette ühise teekonna
Võrru, et intervjueerida Kuperjanovi jalaväepataljoni
ülemat kolonelleitnant Lauri Teppot. 2025. aastal Eesti aasta ohvitseriks valitud Lauri Teppo on ka Sõduri lugejatele vana tuttav, ilmus ju esimene pikem intervjuu temaga juba üheksa aastat tagasi.
Kuperjanovlased endale hinnaalandust ei luba
Heiki Suurkask peatoimetaja
Kolonelleitnant Lauri Teppo ütleb, et ainukene asi, miks relvajõudu on Eesti riigil vaja, on võita eesolev vabadussõda. Seetõttu väidab ta, et meie areng on suunatud senisest karmima, aga ka kõrgetasemelisema väljaõppe poole.
Mida teie jaoks tähendas 2025. aasta ohvitseriks valimine?
Ma arvan, et minu jaoks on sellel kaks peamist tähendust. Esiteks on see kahtlemata tunnustus minu perekonnale, abikaasale ja lastele, et nad on mind selle elukutse vältel toetanud ning hoolimata kõigist ebamugavustest jätkavad minu toetamist. Teiseks on see märkimisväärne tunnustus ka neile üksustele ja meeskondadele, kus ma viimase aasta jooksul olen teeninud – Eesti diviisi staap ja Kuperjanovi jalaväepataljon. Mõlemad on väga sidusad ja ühendrelvaliigi lähenemist hindavad meeskonnad. Nende kahe pooluse selline tunnustamine ongi peamine tähendus.
Kuperjanovi pataljon on üks mainekamaid üksusi Eestis. Kas selle juhtimine on ka kuidagi erilisem vastutus?
Minu jaoks teeb selle eriliseks see, et ma olen kolmandal ringil siin väeosas. Mul on siin selle pataljoniga rohkem
Lauri Teppo
▶ Kaitseväes teeninud alates 2003. aastast, mil ta läbis ajateenistuse Tapa väljaõppekeskuses.
▶ Teeninud mitmesugustel ametikohtadel Scoutspataljonis, Kuperjanovi jalaväepataljonis, Kaitseväe Akadeemias ja diviisi staabis.
▶ Enne 2025. a Kuperjanovi jalaväepataljoni ülema ametikohale asumist teenis kolonelleitnant Teppo diviisi staabi planeerimisjaoskonna ülemana.
▶ 2025. aastal valiti kaitseväe aasta ohvitseriks.
▶ Esimene pikem intervjuu Teppoga ilmus juba Sõduris nr 4/2017.
ajalugu kui enamikul mu alluvatest. Siit ma alustasin 2007. aastal oma ohvitserikarjääri pärast põhikursuse lõpetamist luurekompanii rühmaülemana. Siin olen ma teeninud jalaväekompanii ülemana aastail 2015–2017. Ja nüüd olen siin tagasi pataljoniülemana. Sellel on minu jaoks suur sümboolne tähendus, et just siin, selles väeosas on mulle usaldatud pataljoniülema roll.
Peale selle ei saa me üle ega ümber vaadata ka asjaolust, et Kuperjanovi pataljon on KaguEesti suurim sõjaväeüksus. Me oleme Võrumaal ja
Kolonelleitnant Teppo Võrus Julius Kuperjanovi monumendi ees. Foto: Otto Wilhelm Miil / kaitsevägi
tegelikult ka kogu LõunaEestis suur tööandja ja enamik teises brigaadis ajateenistust läbivaid sõdureid teeb seda just Kuperjanovi pataljonis.
Kuperjanovi jalaväepataljon on ka väga suures mõttes kaitseväe jalajälg siin KaguEestis, see muudab selle pataljoni eriilmelisemaks. Aga mis puudutab elitaarsust, siis ma ei kutsu meid eliidiks, aga ma usun siiralt ja minu meeskond pingutab iga päev selle nimel, et me oleksime head väljaõpet pakkuv ja ühte hoidva meeskonnaga väeosa nii tegevväelastele kui ka ajateenijatele.
Brigaadikindral Eero Rebo on aastaid tagasi öelnud, et LõunaEesti maastik sõdib meie poolel. Kas teie nõustute sellega?
Eestis sõdib kogu maastik meie poolel. Eesti oma metsade ja jõgede iseloomuga soosib kaitset väga tugevalt. KaguEesti maastikul on mõned eripärad, et mida piirile lähemal, seda soodsam on seal kaitsta. Kui me vaatame ajaloolisi näiteid, siis sealt leiame samuti ainest selle tõestuseks.
Aga terve meie KaguEesti maastik soosib ühendrelvaliigi lahingutegevust kaitse perspektiivist ainult siis, kui me suudame keskenduda võitlusele olulistel maastikel ja samal ajal hävitada piisaval hulgal vaenlast. Ma tahaks öelda, et kõige olulisem tegur selle juures pole üldsegi mitte maastik ise, vaid üksused, kes seal võitlevad.
Hästi välja õpetatud, agressiivne ja moodsa varustusega jalaväeüksus suudab võidelda igasugusel maastikul. Mõnel edukamalt, mõnel vähem edukamalt. Üksus ja selle juhid on tähtsam faktor kui see maastik.
Eelmises Sõduris nentis erioperatsioonide väejuhatuse ülem, et droonidega on Ukrainas stepialadel parem tegutseda kui meil Eestis. Kas metsad segavad droonidega tegutsemist?
Tõsi on, et avatud maastikul on nii droonide kui ka soomustehnikaga lihtsam tegutseda ja väärtuslikud omadused avanevad droonidel paremini. Mets takistab küllaltki palju seda nii suvel kui talvel, näiteks märg kuusemets varjab termosignatuuri. Aga ka suvisel ajal okaspuude võrad hajutavad ja võimaldavad peita nii
visuaalse vaatluse kui termovaatluse eest.
Hästi välja õpetatud, agressiivne ja moodsa varustusega jalaväeüksus suudab võidelda igasugusel maastikul.
Siiski tuleb droonide mõju kohale ka metsasel maastikul. See küll väheneb, aga mõju on seotud sellega, et lahinguväli muutub läbipaistvamaks. Sihtmärke avastatakse kergemini ja see mõju tekib kahtlemata ka metsamaastikul. Siinkohal tahan öelda ka seda, et mets ei ole lahingutegevuse ajal püsiv.
Kui me räägime pikaajalisest sõjategevusest, siis suure tõenäosusega kujuneb see maastik mingis osas üm
ne pataljoni teiste allüksustega. Ma ei taha küll täpset arvu nimetada, aga meil on kolmekohaline arv droonipiloote, kes on saanud eri tüüpi platvormide väljaõppe.
Ma usun, et droon üksi ei ole oluline faktor, vaid tähtis on mitmesuguste relvasüsteemide ja relvaliikide omavaheline kombinatsioon. Nii nagu me vanasti olime harjunud sellega, et me paneme kokku mängima jalaväeüksuse, tankiüksuse ja kaudtule ja pioneeritoetuse, siis nüüd on lisandunud sinna uudsed relvaliigid.
Need on droonid, elektrooniline sõjapidamine ja edu võtmeks on nende omavaheline koostoimimine lahinguväljal ühtse juhtimise all, mitte iga süsteem eraldi.
Drooniõpe Kuperjanovi jalaväepataljonis.
Fotod: Ardi Hallismaa / kaitsevägi
ber. Metsad võivad hävineda, vastane võib neid taotluslikult maha või siis hõredamaks põletada. Seetõttu ei saa metsa püsivale kaitseomadusele pikaajalise konflikti vältel lõpuni loota.
Ma saan aru, et Võrus on nüüd põhjalikult keskendutud ka drooniõppe edendamisele. Mis seis siin drooniõppega on ja mida selle parandamiseks veel teha annab? Meil on tõepoolest käivitunud võrdlemisi suures mahus droonipilootide väljaõpetamine ja nende integreerimi
Meil on käivitunud suures
mahus droonipilootide väljaõpetamine ja nende integreerimine pataljoni teiste allüksustega.
Teine vajalik õpikogemus võibolla on see, et droonid on terviksüsteem. Üks droon ei too edu lahinguväljal ja väide, et 500 dollarise FPVdrooniga on võimalik hävitada tanki, ei vasta tõele.
Vastavat sihtmärki hävitab laskemoon, mis on droonide küljes, aga selleks, et kogu seda laskemoona kohale viia, on vaja terviksüsteemi ehk logistikat, juhtimist, sideühendusi, väljaõpet, remonti ja hooldust. Samuti on vaja droonimeeskondade julgestust lahinguväljal vastase jalaväe vastu. Neid aspekte võiks veelgi loetleda.
Seetõttu võib öelda, et meie väikese eduloo taga on just nimelt terviklähenemine, et me oleme käsitlenud seda terviksüsteemina ja loonud omale tervikvõimed, mis kätkevad endas kõiki eespool mainitud aspekte.
Meie edasine tegevus väljendub kolmeosalises programmis.
Esiteks edundada seda, mis me oleme saavutanud, jätkata droonipilootide väljaõppega, võttes arvesse praeguse väljaõppetsükli kogemusi. Teiseks peame edasi arenema tehnilistes nüanssides.
Need on erisugused antennid, eri sageduste kasutamine ja pilootide väljaõppe korraldamise oskused. Kolmandaks peame minu arvates rohkem ajaga kaasas käima, mitte vaatama selle poole, mis praegu toimub, vaid püüdma leida need tehnilised vahendid, mis aitavad meid tulevikus, olgu siis kahe või nelja aasta perspektiivis. Ehk kui praegu kipub peamine relv lahinguväljal olema kas FPVdroon
Murtud Saabas on edukalt läbitud. Foto: Kaur Kantsik / kaitsevägi
või multirootortüüpi droon, näiteks Mavic, siis me peaksime vaatama tulevikku ja püüdma identifitseerida, et mis on need järgmised süsteemid, mis toovad meile asümmeetrilise eelise Vene vägede ees.
Kas meil on siin Lõuna-Eestis nüüd piisavalt tulejõudu, kui vaenlane peaks ründama?
Meie vägi, ma mõtlen seda ilma igasuguse kahtluseta, on ajaloo ühes paremas seisus. Eeskätt sellepärast, et meil on meie rahvaarvu ja riigi võimaluste kohta päris suur väljaõpetatud reservüksuste hulk. Teiseks oleme hästi varustatud relvastuse ja laskemoonaga. Ja kolmandaks on meil võrdlemisi suur hulk inimesi, kes on üldreservis ja potentsiaalselt on võimalik neid üksusi suure sõja korral täiendada.
Alati võiks olla meil rohkem vahendeid või paremaid vahendeid ning rohkem laskemoona ja inimesi. Aga mida me peame paremale tasemele tõstma ja tõhustama, et muutuda surmavamaks Vene väe vastu, on need uudsed aspektid, mis lahinguväljale on ilmunud. Näiteks küsimused, et mil viisil me suudame läbi tungida Vene vägede elektroonilise sõjapidamise kihist, mis teadupärast Ukraina näidete põhjal on üsna kaugele arenenud valdkond.
Ma ei muretse selle pärast, kui on vastamisi Eesti sõdur versus Vene sõdur, et me alla jääks. Meie reservvägi sõdib hästi, siis kui on vaja, ma olen selles täiesti veendunud. Samuti olen ma täiesti kindel selles, et liitlased on meiega, mul ei ole vähimatki põhjust selles kahelda.
Iga päev ma näen sellele kinnitust Ameerika Ühendriikide pataljoniülema silmis, kes on siinsamas Võrus. Aga me peame edasi arenema ja tugevamaks saama modernsel lahinguväljal tegutsevate Vene süsteemide hävitamisel.
Kui palju peab üks jalaväepataljon sõltuma soomusest?
Rohkem soomust on alati parem. Kui ma saaks, siis ma ümbritseks kõik oma võitlejad mingit sorti kaitsekihiga, et vältida nende vigasaamist või hukkumist. Nüüd, mis puudutab seda jalaväepataljoni lahingutegevust, siis me peame väga selgelt aru saama, et jalavägi sõdib jalastunult.
Kuperjanovi jalaväepataljoni ja USA 6-9 CAV koostööõppus.
Foto: Jaanika Ojakõiv / kaitsevägi
Kui ma saaks, siis ma ümbritseks kõik oma võitlejad mingit sorti kaitsekihiga, et vältida nende vigasaamist või hukkumist.
See oli enne nii, see on praegu nii ja see on käegakatsutavas tulevikus samamoodi. See esitab meile mõned nõudmised. Esiteks üldfüüsiline vorm, sest füüsiline suutlikkus on alustala, millele sõdurid tuginevad. Ilma selleta ei saa. Ükski masin, olgu see droon või soomuk, ei hakka asendama üldfüüsilist vormi ja suutlikkust.
Teiseks peab teine jalaväebrigaad aru saama soomustransportööride rollist lahinguväljal. See on lahingumasin, mis toob jalaväe lahingukontakti lähedusse, aga mitte lahingukontakti keskele ja pakub seal erinevat toetust.
Tuleb aru saada, et soomustransportöör ei ole fundamentaalne vaja
allüksuse kursus. Mitte sõduri baaskursus ega nooremallohvitseri kursus, vaid see osa, kus õpitakse tegutsema jao, rühma ja kompaniina. Seal, kus üksused kasvavad kokku oma ülematega, seal, kus sõdurid kasvavad kokku oma õige lahingupaarilisega ja kus allüksus sooritab neid ülesandeid, mida me eeldame temast ka sõja ajal. See osa jääb kindlasti samaks.
Teine asi, mille puhul me võime arvata, et see samaks jääb, on üldise füüsilise vormi vajadus. Sitkus, füüsiline suutlikkus ja sellega seotud treening ei kao mitte kuhugi. Jalaväeüksuse võime jalgsi liikuda oma varustuse ja relvastusega ei kao ära, see jääb alles.
Sitkus, füüsiline suutlikkus ja sellega seotud treening ei kao mitte kuhugi. Jalaväeüksuse võime jalgsi liikuda varustuse ja relvastusega ei kao ära.
dus, vaid see on abistav, tugevdav vahend jalaväe jaoks. Kõige õigem oleks öelda, et jalavägi ei saa sõltuda oma tegevuses soomustransportööridest, vaid ta toetub neile.
Praegu on nominaalselt kolm pataljoni, mis kõik kannavad Kuperjanovi nime. Kas sellest segadust ei teki?
Mingeid arusaamatusi pärast nimede vahetust, mis toimus paar aastat tagasi, ei ole märgata olnud. Võibolla alguses oli sellega väikene segadus, aga praegu enam küll mitte. Iga pataljon on nii nagu ta peabki olema veidi oma näo ja oma teoga.
Kõigi kolme Kuperjanovi jalaväepataljoni ajateenijad, tulevased reservväelased saavad väljaõppe siin Võrus ja kannavad meie väeosa embleemi ühtemoodi. Seetõttu ma arvan, et sellel küll mingisuguseid negatiivseid mõjusid enam ei ole.
Kuidas ajateenistus Kuperjanovi jalaväepataljonis edasi areneb? Ma tahaksin öelda, et ajateenistus kogu Eesti armees muutub veidi. See muutub teistsuguseks oma ülesehituse poolest lahinguvalve rakendamise tõttu kaitseväe juhataja käsul.
Mis kindlasti ei muutu, on see, et kõige olulisem osa ajateenistusest on
Mis areneb edasi? Ma arvan, et on kolm valdkonda. Esiteks, mingis mõttes tagasipöördumine vanade ja heade järeleproovitud drillide juurde, kaevumine, maskeerimine, lahingutegevus pimedal ajal ehk kõik see, mis tegelikult on aastakümneid ja aastasadu olnud jalaväelase lahutamatuks kaaslaseks. Me ei ole ehk viimase kümne aasta jooksul eriti palju sellele tähelepanu pööranud, aga see tuleb tagasi Ukraina sõja õpikogemuste tõttu. Teiseks tuleb juurde üks oluline osa, mis on seotud droonivastase tegevuse ja võitlusega, alustades üksikvõitleja tasemelt ja lõpetades pataljoni vaatega. Sellele me hakkame kindlasti rohkem tähelepanu pöörama. Kolmandaks tulevad juurde tehnilisemad erialad ja üksused. Näiteks drooni remont, hooldus või ka andmesidevahenditega ümberkäimine, seega mingis ulatuses muutuvad erialad tehnilisemaks. Aga ma rõhutan, et kõige selle keskmes on endiselt välja õpetatud sitke ja agressiivne võitleja, kes suudab väga keerukal lahinguväljal vaenlast lüüa ja võita. Selle eelduseks on see, et ta on vaimselt ja füüsiliselt heas vormis ja nagu öeldakse, et terves kehas on terve vaim. Kätekõverdused, 3,2 kilomeetri
jooks ja kõhulihaste treenimine ei kao mitte kuhugi, pigem teeme neid rohkem kui varem.
Te olete siin Võrus Taara linnakus. Kas selle linnaku taristu on piisav edukaks tegevuseks?
Taara linnaku taristu üle oleks patt nuriseda. See maja, kus me praegu oleme, saab, kui ma ei eksi, augustikuus sada aastat vanaks. On vähe kasarmuid Eestis, mis on sellises vanuses endiselt kasutuses kui see hoone siin.
Mis on ühel sõjaväeüksusel vaja lisaks linnakule ja kasarmutele, on head harjutusväljakud ja need on meil siin KaguEestis olemas. Õnneks ei ole Nursi ja Reedo harjutusväljak meist kaugel, sinna on võrdlemisi lühike maa. Kannatab ka jalgsi minna, mida näiteks sõduri baaskursuse ajal meil sõdurid ka teevad.
Seetõttu ei saa harjutusväljakute üle väga nuriseda. Kindlasti oleks meil tarvis laiendatud võimalusi tulevikus, kus näiteks korraldada kompanii tasemel lahinglaskmise harjutusi või võimaldada meie Ameerika Ühendriikide relvavendadel oma relvasüsteemide, Abramsi lahingutankide laskeharjutusi teha siin KaguEestis.
Aga Taara linnaku taristu kohta mul kriitikat ei ole. See on seni, kuni siin paikneb Kuperjanovi jalaväepataljon ja mõned teise brigaadi allüksused, meile täiesti sobilik.
Kas Nursipalu laiendamise teemal on pinged kohaliku elanikkonnaga vaibunud?
Arusaadavalt on see saanud palju tähelepanu viimastel aastatel. Nursipalu on eluliselt oluline nii teisele brigaadile kui ka Kuperjanovi jalaväepataljonile. Üksuse väärtust defineerib tema võitlusvõime ja üks selle osa on väljaõpe, mida ei ole võimalik korraldada mujal kui meie harjutusväljakutel. Eeskätt pean siin silmas lahinglaskmisi.
Me oleme saavutanud paremat vastukaja kohaliku elanikkonna seas Nursipalu teemal ning samuti oleme harjutusvälja hetkevõimalusi õppinud paremini kasutama. Aga selge on see, et Nursipalu arendus peab jätkuma edasi, et sellega tehtud plaanid läheksid täide ja meil tekiksid täisvõima
lused kõigi vajaminevate harjutuste korraldamiseks siin. Näiteks eespool mainitud jalaväekompanii tasemel lahinglaskmised või suuremate relvasüsteemide kasutamine.
Kuidas Kuperjanovi pataljon / pataljonid edasi arenevad?
Me areneme mingis mõttes nagu kogu Eesti kaitsevägi ja osalt ka omanäoliselt. Selgitan oma mõttekäiku. Meie areng nõuab meilt suuremat lahinguvalmidust tulevikus, mida ka kaitseväe juhataja on korduvalt öelnud. Ja see ei ole mitte tühipaljas sõnakõlks.
Ainukene asi, miks relvajõudu on Eesti riigil vaja, on võita eesolev vabadussõda. Muuks meid vaja ei ole. Selleks et me oleksime selleks võiduks valmis ja võimelised selle võidu koju kätte tooma, peab meil olema hästi varustatud ja välja õpetatud ning võitlustahteline vägi. Seda saab saavutada ainult intensiivse ja raske väljaõppe kaudu. Teist võimalust ei ole.
Kui meie meeskond ületab väljaõppe ajal raskusi, saab hakkama keeruliste lahinguülesannete täitmisega taktikaharjutustel ja lahinglaskmistel, siis ainult sel juhul on meil alust uskuda, et me saame ka sõjaväljal hakkama
Kuperjanovi jalaväepataljoni ülemad
1918–1919 ltn Julius Kuperjanov 1919–1921 kol-ltn Jaan Unt 1921–1930 kol-ltn Vilhelm Kohal 1930–1939 kol-ltn Eduard-Ervin Liibus
1939–1940 kol-ltn Eduard Marguste 1992–1992 kpt Johannes Kert 1992–1994 hr Viljard Tuisk 1994–1996 mjr Aarne Ermus 1996–2000 kpt Peeter Hoppe 2000–2001 kpt Aivar Voronov 2001–2002 mjr Raivo Lumiste 2003–2004 kpt Urmas Vahter 2004–2007 mjr Eero Rebo 2007–2010 mjr Toomas Möls 2010–2013 kol-ltn Maidu Allikas 2013–2016 kol-ltn Hando Tõevere 2016–2019 kol-ltn Toomas Tõniste 2019–2022 mjr/ kol-ltn Indrek Sarap 2022–2025 kol-ltn Jaan Kessel 2025– kol-ltn Lauri Teppo
Sõjaaja ülemad
2. Kuperjanovi jalaväepataljon 2024 kol-ltn Indrek Sarap 2024– kol-ltn Dmitri Kondratenko
3. Kuperjanovi jalaväepataljon 2024– kol-ltn Marko Pungar
Kuperjanovi jalaväepataljoni õppus Good Company 31. märtsil 2026.
Fotod: Hanno Kull / kaitsevägi
ja suudame Vene vägesid tagasi lüüa. Seetõttu ma julgen väita, et meie areng on suunatud senisest karmima, aga ka kõrgetasemelisema väljaõppe poole. Teisalt me kindlasti hoiame seda, mis on meile kallis – meie rügemendi ajalugu, meie esiisade kangelastegude pärandit vabadussõjast. Kuperjanovi partisanide salga identiteet ühest küljest ja edasiareng väljaõppes teisest küljest – nii me hoiame seda, mis on teinud meist Kuperjanovi pataljoni. Need kaks poolust moodustavadki teadatuntud Kuperjanovi jalaväepataljoni – hea väljaõppega, sitke ja agressiivse jalaväeüksuse.
Kuperjanovi jalaväepataljon on 2. jalaväebrigaadi allüksus, kus korraldatakse sõjaväelist väljaõpet. Teenistuse saab läbida jalaväekompaniides, staabi- ja tagalakompaniis või lahingutoetuskompaniis.
Ülesanded
• õpetada välja ja komplekteerida sõjaaja üksused vastavalt formeerimisülesandele;
• valmistada väljaõppeplaani kohaselt õppeaasta jooksul ette ajateenijatest sõjaaja allüksused: kaks-kolm jalaväekompaniid, staabi- ja tagalakompanii ning lahingutoetuskompanii. Ajateenijate arv ja allüksuste koosseis kinnitatakse iga-aastase väljaõppeplaaniga;
• korraldada väljaõppeplaani kohaselt õppekogunemised pataljoni baasil moodustatavate üksuste ja neisse kuuluvate reservväelastega;
• hoida ja hooldada pataljoni rahu- ja sõjaaja, samuti formeeritavate üksuste tehnikat, relvastust, laskemoona, riide- ja muud varustust.
Ajalugu
Kuperjanovi partisanide pataljoni sünnipäev on 23. detsember 1918, mil leitnant Julius Kuperjanov oli jõudnud oma väikese, 37-mehelise salgaga vabadussõja keerises Puurmanni mõisani ja sai tollaselt 2. diviisi ülemalt kolonel Ernst Limbergilt loa moodustada eriline partisanide salk. Lühikese ajaga suurenes võitlejate hulk 600-ni ja hilisemast Kuperjanovi pataljonist kujunes üks vabadussõja vapramaid väeosi.
Jõudes 30. jaanuaril 1919 Paju mõisa alla, kohtas pataljon seal tõsist vastupanu ja oli sunnitud peatuma. Leitnant Kuperjanov ei tahtnud sellega leppida ja viis järgmisel hommikul pataljoni pealetungile. Selles lahingus saadud haavadesse suri Julius Kuperjanov 2. veebruaril 1919. aastal Tartus. Pärast J. Kuperjanovi surma nimetas vägede ülemjuhataja kindral Laidoner pataljoni Kuperjanovi partisanide pataljoniks.
1919. aasta 25. mail, Landeswehri sõja kõige kriitilisemal hetkel, paiskas pataljon tagasi sakslaste eduka läbimurde Läti Võnnu (Cēsis) polgu positsioonidel Rauna jõel ja sellega algas Landeswehri taganemine. Pataljoni II maailmasõja eelse tegevuse lõpuks võib pidada 21. juunit 1940, mil koliti kasarmutest välja Tartus Riia tänaval paiknevatesse õhtugümnaasiumi ruumidesse. Umbes poolteist kuud hiljem transporditi pataljon Tartust Otepää rajooni ning sealt Venemaale.
Taasasutamine
Kuperjanovi üksik-jalaväe pataljon taasasutati 18. märtsil 1992 Võrus Meegomäel. Pataljoniülemaks määrati kapten (hilisem kindralleitnant) Johannes Kert (1959–2021), kes oli samas kohas toimunud allohvitseride kursuse ülem. 1992. aasta jõulureedel anti väeosale pidulikult üle lipp, mille kangast ehib surnupealuu selle all ristatud säärekontidega – väeosa ajalooline sümboolika. Alates 2009. aasta 1. jaanuarist kannab pataljon Kuperjanovi jalaväepataljoni nime ning alates 2014. aastast kuulub Kuperjanovi jalaväepataljon 2. jalaväebrigaadi koosseisu ja koolitab väljaõppekeskusena brigaadile kolme jalaväepataljoni, mis kõik kannavad Kuperjanovi nime.
Vapp ja kiriembleem
6. jaanuaril 1919 kehtestas Julius Kuperjanov partisanide tunnuseks Vene surmapataljonide eeskujul tema enese kujundatud kiriembleemi ja mütsimärgi. Selleks oli hõbedane kolp ristatud kontide kohal. Käisemärgina paiknes see mustal hõbetikandiga kilbil. Esimesed käiseembleemid õmbles leitnant Kuperjanovi naine Alice.
Truubi läbimine õppusel
Murtud Saabas 2025.
Foto: Kaur Kantsik / kaitsevägi
Pataljoni lipp
Tänapäevase lipu annetas üksusele Võru Katariina kirikus 23. detsembril 1992 toonane peaminister Mart Laar. Lipu väeosapoolne külg on musta värvi, selle ülemises vasakus nurgas asub Tartu linna vapp, mis viitab pataljoni vabadussõja järgsele asukohale. Lipu keskel on pealuu ja säärekondid, mis on võetud partisanide käiseembleemilt. Pealuu kohale on kirjutatud väeosa ajalooline nimi ja säärekontide alla pataljoni loomise daatum.
Pataljoniülema kella laskmine. Fotod: Jaanika Ojakõiv / kaitsevägi
Olmetingimused
Kuperjanovi jalaväepataljon asub Taara linnakus Võrus, kus tegutsevad veel staabi- ja sidekompanii ning tagalapataljon. Ajateenijad elavad 20. sajandi aegsetes kasarmutes, mis on renoveeritud.
Pärast väljaõpet saavad ajateenijad kasutada kasarmus olevaid saunaruume. Vabal ajal saavad sõdurid külastada raamatukogu ning sõdurikodu, kus saab mängida lauamänge, vaadata filme, osta head-paremat jpm. Samuti on linnakus meditsiinikeskus, siselasketiir, söökla ning palju sportimisvõimalusi: jõusaal, korv-, võrk- ja jalgpalliväljak, takistusriba ning spordihoone. Aeg-ajalt külastatakse üheskoos spordivõistlusi, muuseume, kardikeskuseid jm, mis on ajateenijatele tasuta.
Traditsioonid
Pataljoni aastapäev on 23. detsembril. Pataljon tähistab traditsiooniliselt igal aastal väeosa loomise aastapäeva.
Paju lahingu aastapäev on 31. jaanuaril. Pataljon on iga aasta esindatud Paju monumendi juures antud lahingu mälestustseremoonial.
Julius Kuperjanovi surma-aastapäev on 2. veebruaril. Sel päeval toimub Paju lahingus haavata saanud pataljoni looja surma-aastapäeva mälestusüritus.
Pataljoni taasloomise aastapäev on 18. märtsil. Selle päeva raames korraldatakse võimalusel pidulik jalutuskäik Võru linnas ning avatakse väeosa väravad kuperjanovlastele ja kõigile huvilistele.
Tsiviilkoostöö
Väeosa isikkoosseisu võib kohata paraadidel, spordivõistlustel ja mujal. Lisaks väljaõppele pööratakse tähelepanu noorte silmaringi laiendamisele, nii sisustatakse teenistusest vaba aega võimalusel kultuurilise tegevuse ja eneseharimisega.
Kuperjanovi jalaväepataljon teeb tihedat koostööd riigikaitseõpetajate, koolide ja lasteaedadega. Peamiselt käivad lapsed ja noored külas Taara linnakus, et tutvuda sõdurite elu- ja olmetingimustega. Samuti käivad ajateenijad sageli koolides ja lasteaedades ajateenistust ning sõdurivarustust tutvustamas. Kord aastas, kui tähistatakse Kuperjanovi jalaväepataljoni taasloomise aastapäeva, toimub ka avatud uste päev kõigile huvilistele.
Kiirrännaku võistlus Murtud Saabas mais. Umbes 20-kilomeetrisel rännakurajal selgitatakse välja kiireim ja kõige rohkem kokkuhoidev rühm pataljonis.
Pataljoniülema triatlon. Augusti algul kutsub Kuperjanovi JVP ülem oma alluvaid ja ka külalisi väljastpoolt mõõtu võtma triatlonivõistlusel. Trass algab rattasõiduga Võrust Haanjasse. Sealt jooks Vihtla maalilise järve kaldale ning viimase alana ujumine üle järve ja tagasi.
Julius Kuperjanovi sünniaastapäev on 11. oktoober. Pataljon on esindatud väeosa looja sünniaastapäeva tseremoonial Raadi kalmistul.
Traditsiooniline laskevõistlus pataljoniülema kella pihta toimub novembris, kus osalevad pataljoni tegevväelased, kes üritavad tabada kinnitatud teenistusrelvaga pataljoniülema kella.
Kindral Martin Herem ja major Hegert Horn Afganistani missioonil Resolute Support . Foto: kaitsevägi
Käsundusohvitser, aide-de-camp, military assistant, military advisor – mis peitub nende taga ja mida nad teevad? Kaitseväel ei ole praeguse seisuga nende ametikohtade selgelt eristatavaid definitsioone ning iga sellel teenistuskohal olev ohvitser saab kaasa mõelda, mismoodi neid ametikohti ja nende ülesandeid defineerida.
Kes on käsundusohvitser?
Olev Aarma diviisi ülema strateegilise kommunikatsiooni nõunik
Väga lihtsustatult öeldes on selle teenistuskoha põhiülesanded teha tausta ja ettevalmistustööd, et aidata ülemal otsuseid teha ning võimaldada tehtud otsuste täitmise järelevalvet. Küsitletud kolme ohvitseri vastused näitavad selle teenistuskoha tegelikku mitmetahulisust, ülesannete rohkust ning ülimat huvitavust.
Praegu kehtib kirjutamata reegel, et käsundusohvitseri ametikohale suunatakse need ohvitserid, kelle edasine teenistus on seotud väljaõppega USA sõjalistes haridusasutustes ning kelles nähakse perspektiivi tulevaste tippjuhtide teenistuskohale liikumiseks.
Intervjueerisin kolme kaitseväelast, kes teenivad praegusel ajal või on läbinud teenistuse sõjaväelise abina: major Toomas Rein, major Martin Abram, major Hegert Horn.
Taust ja karjäärivalik
Mitte ühelgi küsitletud käsundusohvitseridest ei olnud selget soovi või suunda asuda sellele ametikohale, suures osas «asjad kujunesid nii».
Major Rein: «Kogu minu varasem teenistus on olnud (üksik)kompaniis, pataljonis, brigaadis ning seotud taktika, operatsioonide ja väljaõppega. Teadsin, et selline ametikoht on ole
mas, ning eks ta tõenäoliselt selline «kindrali abi» koht on, kes aitab jõuda kindralil vajalikesse kohtadesse ning veendub, et ettevalmistused oleks tehtud ja kõik sujuks.»
Major Horn: «Olin tööl kaitseväe peastaabis, kui minule helistas pioneeripataljoni ülem kolonelleitnant Afanasjev ja küsis, kas ma oleksin huvitatud. Kuna ta ise oli olnud peastaabi ülema kindralmajor Martin Heremi käsundusohvitser, siis oli temal selge ettekujutus pakutavast ametikohast. Teadsin, et see amet on väga pingeline ja aega enda asjade jaoks (pere, hobid jm) ei ole.»
Major Abram: «Käsundusohvitser oli enne diviisi loomist minule täiesti tundmatu jõud. Loomulikult teadsin kirjanduse kaudu käsundusohvitseride olemasolust ning ilmselt aimasin midagi, kui nägin presidendi käsundust tööpostil.
Kuna polnud varasemat kokkupuudet, siis pean tunnistama, et isegi ei mõelnud käsundusohvitseri rolli või tööülesannete peale. Diviisi ülem kindralmajor VeikoVello Palm käis Scoutspataljoni õppusel Okas ja nägin, et koos diviisiülemaga liigub kaasas keegi, keda nimetatakse käsundusohvitseriks.»
Mida ta tegema peab?
Käsundusohvitseri ülesanded olenevad konkreetse juhi vajadustest, aga ka olemasolevast personalist. Nii võib ta näiteks tegeleda reisikorralduse, välissuhtluse või külaliste vastuvõtuga. Igal ametikohal ei ole juhil oma administratsioonis inimesi, kes katavad kõiki vajalikke suundi, mistõttu peab neid ülesandeid täitma just ülema käsundusohvitser.
Major Rein: «Kõige lihtsam ja minimaalsem tegevus on see, et kalender peab olema korras ja organiseeritud, kohtumised kooskõlastatud, liikumised ja muu administratiivne pool kontrollitud ja joone peal. Samuti on vaja kuulata, õppida ja üritada ka ise kaasa mõelda ning olla filter kindrali jutule soovijate vahel.
Näiteks, kas see, millega soovitakse jutule tulla, vajab ikka kindrali otsust
Major Toomas Rein. Foto: kaitsevägi
või mitte. Lisaülesanne on ka juba kokkulepitud kohtumise eel vaadata materjalid üle ja vajaduse korral saata parandamiseks/täiendamiseks.»
Major Horn: «Kas mind miski üllatas? Arvan, et väga midagi ei üllatanudki. Pigem oli imestust, et kas see on ka minu ülesanne või et nende asjadega tuleb ka tegeleda. Üks pidev tulekahju kustutamine ja graafiku dekonfliktimine. Kui sain plaani valmis, siis tuli jälle mingi uus üritus, reis, koosolek ja pidin kogu plaani uuesti tegema. Ja nii see käis päevast päeva.»
Major Abram: «Käsundusohvitser ehk MA (military assistant või military advisor). Minu enda tõlgendus sellele ametikohale oleks midagi assistant ’i ja advisor ’i vahepealset. Selle ameti eesmärk on minu arusaama järgi toetada ülemat tema juhtimise elluviimises.
Toetamine seisneb kolmes liinis: a) ajaplaneerimine; b) suhtlemine staabiga ning nii staabile ülemate otsuste selgitamine kui ka vastupidi staabi kaalutlustest ülemale ettekandmine; c) suhtlemine allüksustega ning nende murede edastamine ülemale ning vastupidi ülema juhiste ja kaalutluskohtade selgitamine allüksuste ülematele.»
Mida teenistus andis?
Major Rein: «Juba selle mõne kuuga olen väga palju õppinud strateegiatasandi juhtimisprotsessidest ning kuidas sellisel tasandil küsimusi ja probleeme lahendatakse.
Samuti sain aru, et ühe kindrali tööd on väga keeruline päriselt hoomata. Lühidalt öeldes on aukartustäratav, kui suur vastutus on tippjuhtkonnal. Õppimiseks on see väga kasulik koht. Räägitakse ka kontaktvõrgustiku tekkimisest, kuna on palju suhtlust ja käimisi, aga selle lühikese ajaga ei ole veel seda niisugusel kujul tekkinud.»
Major Horn: «Tegemist on ju «unistuste» ametikohaga. Üle 100 päeva aastas viibid välismaal. Peale selle Eestisisesed lähetused, õppused ja muud tegemised. Koju väga asja polegi. Aga siiski on see põnev ametikoht. Saab palju näha, veelgi rohkem kuulda ja mõista, kuidas asjad omavahel seotud on.
Üldiselt andis see väga palju kogemust juurde. Saan palju paremini asjadest aru. Tänu sellele ametiko
hale on mul koolis palju kergem. Oskan asjadest rääkida, mida mulle õpetatakse.
Kui täpsemalt kirjeldada, siis nägin asju kaitseväe kõrgeimal tasemel ja kuidas otsuseid tehti, nägin kaitseministeeriumi ja natukene ka välisministeeriumi tööd, kuidas on võimalik kiiresti kaitseväge arendada, kuidas rahvusvahelisel tasandil asju aetakse ning sain kohtumiste ja telefonikõnede korraldamise kogemuse nii pikas plaanis kui ka nii, et öeldakse «mul on vaja viieminutine telefonikõne Kirdekorpuse ülemaga teha, organiseeri».»
Major Abram: «Ma ütleksin, et kõige paremini õpetas mulle ajaplaneerimist õppus Siil 2025, kui iga päev algas uute üllatustega: kes tuleb ülemaga kohtuma, kes ei tule, kes tuleb kuhu ja millega ning kuidas mõned külastused ja kohtumised ühildada ning teised jällegi üksteisest lahku lüüa.
Major Martin Abram. Foto: Maria Tammeaid / kaitsevägi
Kui samal ajal olid allüksused vastasega kontaktis, siis mina olin kontaktis telefoni, Signali, epostkasti ning erinevate inimestega. Samuti andis hea kogemuse Kirdekorpuse õppus Griffin Lightning, kus diviis oli peamine väljaõpetatav üksus, mis tähendas ka täielikku lahingurütmi, ning avastasin käsundusohvitseri võimalikud sõjaaja ülesanded.
Sõjaajal muutub minu arvates veelgi olulisemaks see, et enne kirjeldatud kolm tegevusliini sulanduvad mingiks ajaks kokku (näiteks ülema lahinguvälja külastuse ajal).»
Vajalikud isikuomadused
Major Rein: «Avatus suhtlemisel, distsiplineeritud aktiivsus ning armastus kaitseväe kui organisatsiooni vastu (et ei oleks lihtsalt «koht, kus tööl käia»). Kasuks tuleb ka avar silmaring ja lugemus.
annab see ülemale võimaluse küsida temalt nõu või detailsemat infot mingi täpsema teema kohta (pioneerindus, luure, soomusjalavägi vms).»
Major Horn: «Tegelikult oli põnev, lõbus ja sain väga palju uusi teadmisi, kogemusi ja kontakte juurde.»
Käsundusohvitseri töö pole mingil juhul üksluine. Fotod: kaitsevägi
Samuti on tähtis koostöö kindrali ja teda toetava staabi osakondade ning vajaduse korral ka struktuuriüksustega. Sealjuures tuleb kasuks ka inimeste tundmaõppimine. Viimaseks on vältimatu ka soov aru saada, kuidas toimib või peaks toimima sellise tasandi staabitöö ning kuidas käib kindralite tasandi otsuste ettevalmistamine.»
Major Abram: «Käsundusohvitser annab ülemale iga päev paindlikkuse koguda infot, kasutamata staabi väärtuslikku ressurssi, ning jagada põhipingutust ning teiseseid pingutusi. Näiteks suve lõpus toimunud LANDCOMi väljaõppeseminar, kus oli tarvis Eesti kaitseväe esindatust, kui samal ajal toimusid mitmed muud tähtsad üritused, sain ma sealt vajaliku info siiski kokku korjata.
Samuti arvan, et kui käsundusohvitser on saanud juba piisava kogemuse ka mingis kitsamas valdkonnas,
Major Rein: «Minu kui ohvitseri perspektiivist on see väga hea õppimise koht, et olla tulevikus vastutusrikastel ametikohtadel parem ülem oma alluvatele ning parem alluv oma ülematele, vahet ei ole, mis tasandil ma tulevikus teenin.»
Major Abram: «Ma arvan, et kokkuvõttes olen suutnud kõikides tegevusliinides ära teha nii palju, kui oskan, ning et sellest on kasu olnud ka ülemale. Üldiselt on minu hinnang, et see on käsundusohvitserile endale kasulikum kogemus kui ülemale (ega ülem ülemaks niisama pole saanud).
Eelkõige on see mööda Eestit ringi liikudes ning nii diviisi kui ka teiste väeliikide esindajatega suheldes avardanud silmaringi. Mitmesugustel konverentsidel tutvudes teiste riikide samaväärsete ametis olijatega on kindlasti andnud parema ülevaate ka teiste riikide tegutsemismustritest. Samuti on selgeks saanud nii diviisi kui ka teiste üksuste toimimismehhanismid nii rahvuslikul tasandil kui ka NATO liinis.»
Suur sõda Iraani vastu
Isfahanis asuvat rajatist on tabanud rünnak 14. märtsil 2026.
Foto: Akasbashi / SIPA / Scanpix
28. veebruaril 2026
ründasid USA ja Iisrael järjekordselt Iraani. Sõda, mille juuri tasub otsida juba 1979. aastal toimunud islamirevolutsioonist ja 1981. aastani Teherani USA saatkonnas kestnud pantvangidraamast, on ikka erinevate ajavahemike tagant uueks kokkupõrkeks paisunud.
Heiki Suurkask peatoimetaja
Kuu aega pärast järjekordse sõjalise kokkupõrke valla pääsemist arutab maailm endiselt, kas sellega ka midagi tegelikult saavutatud on. Kui sõjategevuse eesmärk oli tappa Iraani kõrgeim usujuht suurajatolla Ali Khamenei (1939–2026), siis oli tegemist õnnestumisega. Iraani usujuht hukkus esimese päeva rünnakutes.
Kui sõjategevuse eesmärk oli režiimivahetus Iraanis, siis seni me edu täheldada ei saa. Khamenei poja Mojtaba Hosseini Khamenei (snd 1969) määramine riigi uueks usujuhiks viitab sellele, et režiim riigis on varasemast veelgi kättemaksuhimulisem ja mingeid poliitilisi reforme, mis teeks lõpu teisitimõtlejate massilistele hukkamistele Iraanis, ei ole veel ka aprillis märgata.
Kui eesmärk oli lõpetada võimalik tuumarelvaprogramm Iraanis, siis seda Iraani võimet on juba ühtejärge nõrgestatud nii atentaatidega 2012. aastal, Iisraeli ja USA löökidega 2025. aastal kui ka USA ja Iisraeli õhulöökidega märtsis 2026. Alates sellest, kui Iisrael paljastas 2002. aastal võimaliku Iraani tuumarelvaprogrammi olemasolu, pole Iraan endiselt tuumarelva välja töötada suutnud. Iraani suurimad uraani rikastamise keskused ja hulk muidki rajatisi on õhulöökide järel ilmselgelt rivist väljas, aga Iraani tahe tuumarelva luua võib olla hoopis kasvanud.
Kui USA ja Iisraeli siht oli nõrgestada Iraani sõjalist võimet korraldada rünnakuid, siis on seekordse sõjategevusega tabatud tuhandeid objekte üle Iraani, mille tagajärjel on Iraan kandnud suuri kaotusi, ennekõike taristus ja tehnikas. Arvestades purustatud objektide arvu, on aga inimohvreid isegi üllatavalt vähe.
Kui Iraan tahtis aga tõestada, et kesk ja pikamaa ballistilisi rakette välja töötades suudab ta oma peavaenlasi – Iisraeli ja USAd – kohkuma panna, on seekordses sõjas tugevalt kannatanud Iraani maine, sest Iisraeli õhutõrjevõime õhust lähtuvaid ohte tõrjuda on osutunud tunduvalt edukamaks kui Iraani raketitööstuse võime objekte Iisraelis tabada. Ainus, milles Iraan on olnud edukas, on oma naaberriikide nafta ja gaasiekspordi halvamine rünnakutega, mis paraku tabasid tegelikult neid, kellel selle sõjaga otsest seost ei olnud.
Isegi kui Moskva on teinud suuri pingutusi selleks, et USAs Venemaale sõbralikku administratsiooni leida, ei saa pärast Venezuela diktaatori Nicolas Maduro vangistamist 3. jaanuaril ja Iraani usujuhi tapmist 28. veebruaril ka Vladimir Putin ja tema allesjäänud liitlased end päris turvaliselt tunda. USA president Donald Trumpi algatatud rünnakud on tabanud just Putini lähimaid liitlasi.
Sõjategevuse algus
Seekordne sõda USA ja Iraani vahel ei alanud ju tegelikult 28. veebruaril 2026. Iraanis 1979. aastal võimule tulnud teokraatlik režiim kuulutas ameeriklastele sõja juba esimestel päevadel, kui islamirevolutsiooni toetav
Sõda on alanud õhulöögiga Teherani pihta 28. veebruaril.
Foto: Tasnim / ZUMA Press / Scanpix
üliõpilasliikumine 4. novembril 1979 murdis sisse USA saatkonna hoonesse Teheranis ja võttis seal olnud 66 ameeriklast pantvangi. USA erioperatsioon Eagle Claw (Kotkaküünis) nende pantvangide vabastamiseks 24.–25. aprillil 1980 ebaõnnestus ja selle käigus hukkus kaheksa USA sõjaväelast. 444 päeva kestnud pantvangikriisi lõpetas alles Alžiiri lepingute allakirjutamine 1981. aastal, kus USA leppis Iraani nõudmistega ja viimased 52 pantvangi said koju. Suhteid normaliseerida polnud võimalik, kuna Iraani islamirežiim jätkas ameeriklaste ja Iisraelivastaste ähvardustega ning diplo
maatilisi suhteid USA ja Iraani vahel pole olnud 7. aprillist 1980. Eriti teravaks läks kriis Pärsia lahel aastal 1988, kuna Iraan oli hakanud mineerima naftatransiidiks olulist veeala. USA karistas Iraani selle eest 18. aprillil 1988 toimunud rünnakuga, mille käigus uputas kaks Iraani naftapuurtorni ning viis Iraani sõjalaeva või kaatrit. USA sekkumine aitas lõpetada ka sõja Iraagi ja Iraani vahel. Õnnetuseks tulistas USA sõjalaev nende pingete tulipunktis 3. juulil 1988 alla ka Iraani reisilennuki 290 inimesega pardal.
Kui enamik revolutsioone ajaloos on aidanud kukutada võimult jõhk
Vantori 7. märtsi satelliitpilt mullu puruks lastud Natanzi tuumarajatises uusi purustusi ei näita.
raid ja despootlikke valitsejaid, siis Iraani islamirevolutsioon 1979. aastal tõi hoopis võimule fanaatikutest koosneva liikumise, mis suutis võimul püsida vaid järjest vägivaldsemat võimu kehtestades. Probleemid inimõigustega Iraanis süvenesid ja see muutis võimatuks ka pingelõdvenduse Iraani ja USA vahel.
Konflikt ei taandunud ka suurajatolla Ruhollah Khomeini surmaga 1989. aastal. 1995. aastast on olnud jõus ka USA määratud täielik nafta ja kaubaveo keeld Iraanile, mis on sundinud Iraani aegajalt ka pingelõdvendust otsima, näiteks 1998. aastal Iraani presidendi Mohammad
Foto: Vantor / AP / Scanpix
Iraani usujuht Ali Khamenei on maha kantud.
Foto: Aaron Schwartz / Reuters / Scanpix
Khatami «tsivilisatsioonide dialoogi» otsinguteni USA suunal. Aga suhteid parandada ei õnnestunud. Olukorda ei parandanud ka see, kui president George W. Bush 2002. aastal arvas Iraani nn kurjuse teljel olevate riikide hulka.
Iisrael kahtlustas juba 2002. aastal Iraani tuumaprogrammi varjatud taotlustes tuumarelva jaoks vajaliku uraani rikastamiseks ja neid pingutusi kiirustas takka ka aastail 2005–2013 presidendiks olnud Mahmoud Ahmadinejadi võimuaeg. Olles tugev tuumaprogrammi toetaja, teravdas Ahmadinejad riigi suhteid lääne suunal. Just tema ajal üritas Iraan ise maailma veenda, et sealne tuumaprogramm on palju paremal järjel, kui see tegelikult oli. Olgugi et 1989. a käivitatud Iraani salajane tuumarelvaprogramm AMAD oli ametlikult lõpetatud 2003. aastal, kasvas eriti Iisraelis veendumus, et Iraan jätkab jõupingutusi uraani rikastamiseks relvaks kõlbliku tasemeni.
Neid kahtlusi ei kustutanud ka 2015. aastal saavutatud kokkulepe, mis pani piirangud Iraani tuumaprogrammile. Fordow uraani rikastamise keskust, mis pidi 2016. aastast tegevuse lõpetama, kaitsti hoopis S 300 raketisüsteemiga ning 2023. a pidi ka rahvusvaheline aatomienergia agentuur nentima, et Iraan on ilmselt suuteline rikastama uraani 60% tasemeni. Tuumarelvaks sobivat uraani peab aga rikastama 90% tasemeni, milleks Iraan selgelt veel suuteline ei ole.
Iraan ise on langenud oma enda propaganda küüsi, üritades jätta maailmale muljet, et ta suudab Iisraeli ja USAga sammu pidada. 2026. aasta sõjategevus on paraku tõestanud pigem Iraani suutmatust selles osas. Ballistiliste rakettide arendamine, milleks juba 1980ndatel alustati koostööd PõhjaKorea ja Hiinaga, oli just peamine põhjus, miks president Bushnoorem Iraani nn kurjuse telje riikide hulka arvas. Nõukogude rakettide Scud põhjal töötati välja raketid Shahab1 (1985. a, lennukaugusega 330 km), Shahab2 (1997. a, 500 km) ja hiljem Sejjil (2012. a, 2000 km) ja Khorramshahr 4 (2023. a, 2000 km).
Nii nagu NSV Liidus ja Venemaalgi kombeks, on ka Iraan eelistanud ennekõike ründerelvi, vastas olevad
Iraani kättemaks on tabanud Kuveidi rahvusvahelist lennujaama.
Foto: AFP / Scanpix
Iisrael ja lääneriigid aga pigem kaitserelvi. Kuigi 2026. aasta sõjas on Iraan kasutanud suures koguses rakette ja droone naaberriikide karistamiseks USAsõbraliku poliitika eest, on nende rakettide tabavus ootamatultki nõrk.
Mobiilselt stardiplatvormilt teele saadetud rakettidega Khorramshahr 4 suudeti küll tekitada purustusi Ben Gurioni lennuväljal 5. märtsil ja Tel Avivis 17.–18. märtsil, aga kaugeltki mitte selliseid, et rääkida nende rakettide suurest edust. Propagandamasin ülistas need raketid paremaks, kui need tegelikult olid.
Trump alustas
Palju on kriitikat, et USA president Donald Trump polnud pikemalt asju läbi mõelnud, kui 28. veebruaril Iraanivastast sõjategevust alustas.
«Iraani režiim on 47 aastat skandeerinud surma Ameerikale ning pidanud lõputut verevalamise ja massimõrvade kampaaniat, mille sihtmärgiks on Ameerika Ühendriigid, meie väed ja süütud inimesed paljudes riikides. /…/
Donald Trump teatas sõjategevuse algusest 1. märtsi pressikonverentsil. Foto: Daniel Torok / AFP / Scanpix
Järjekordne Iraani rajatis sai pihta. Kaader Teherani liiklusvideost 2. märtsil.
Foto: IMAGO / SNA / Scanpix Plahvatus Isfahanis 31. märtsil.
Iraan on maailma terrorismi peamine toetajariik ja tappis hiljuti tänavatel kümneid tuhandeid oma kodanikke, kui nad protesteerisid. /…/ Ameerika Ühendriikide, eriti minu administratsiooni poliitika on alati olnud, et see terroristlik režiim ei saa kunagi omada tuumarelva. /…/ Aga Iraan keeldus, nagu ta on seda teinud aastakümneid ja aastakümneid,» deklareeris Trump. Eks selles avalduses oli ka üksjagu tõtt. 28. veebruaril tabasid ühendatud õhulöögid Iisraelist ja USA platvormidelt regioonis Iraani, surma sai kümneid Iraani juhtkonda kuuluvaid isikuid eesotsas usujuht Ali Khameneiga. Iraan vastas viivitamata oma rünnakutega Iisraeli ja USA sõjaväebaaside vastu. Iraani meedia esitles ennekõike vaid oma tsiviilohvreid, sh tütarlastekoolis Minabis. Aga oli ilmne, et tugevamini kannatas siiski militaarne taristu.
Päev hiljem hukkus kuus ameeriklast Iraani rünnakus Kuveidis asuvale Port Shuaiba baasile, samas kui kolm USA hävitajat lasi kogemata alla Kuveidi enda õhutõrje. Iraan, kelle rün
nakud Iisraeli vastu edu ei toonud, asus aga rohkem ründama hoopis konkureerivate naaberriikide nafta ja gaasitankereid.
Ajakirjandus esitles mõistagi seda õudu, mida pidid tundma Iraani enda elanikud rünnakute hoogustudes. Kuid Iraani tugevaim relv rünnakute vastu polnud mitte õhutõrje ja suutlikkus vastulööke anda, vaid ennekõike propaganda, mida on ka mitmes riigis uskuma jäädud.
Ikka ja jälle ilmub teateid, kuidas Iraani raketid olevat läbistamas Iisraeli, USA ja USA liitlaste kaitsekilpe, esitledes paraku üksikuid juhtumeid reegli pähe.
Sõtta kaasati Iraani usu ja mõttekaaslased, 2. märtsist Hizbullah Liibanonis ja 28. märtsist hutid Jeemenis, kes omakorda asusid rünnakuid korraldama. Iisrael sai seega põhjuse uuesti tampida maatasa ka Hizbullah' rajatisi Liibanonis.
18. märtsist asus Iisrael juba Iraani energiataristut ründama, ennekõike gaasivälju. Kuigi Iraani merevägi purustati peaaegu täielikult, püsis
Foto: Reuters / Scanpix
ka Hormuzi väin rünnakuohu tõttu tankeritele suletuna, põhjustades suurema kriisi maailma kütuseturul. Juba esimese kümne päevaga oli tabamuse saanud ligi 60 Iraani sõjalaeva, mistõttu oli Iraan kaotanud peaaegu kogu oma laevastiku. Aga ega sellest varemgi ameeriklastele vastast ei olnud. Rünnakud harvendasid tugevalt ka Iraani õhuväe pigem vananenud lennuki ja helikopteriparki.
Iisraeli ajaleht Haaretz teatas, et seekordse sõjategevuse 25 esimese päeva jooksul tulistas Iraan Iisraeli suunas 470 raketti. Iisraeli relvajõud lugesid kokku vaid üheksa otsetabamust, samas kui kahju on tekitanud ennekõike Iraani rakettide kobarlõhkepead, mis põhjustavad valimatuid purustusi, külvates rohkem terrorit ja hirmu kui tegelikult sihtmärke tabades. Iisrael väidab, et on suutnud lennust alla võtta 90% Iraani rakettidest.
Araabia Ühendemiraadid kinnitavad, et nende LõunaKoreast hangitud uus õhutõrjesüsteem CheongungII (MSAM) on näidanud 96% tabamist Iraani rakettide vastu. 2. märtsi seisu
ga olid nad registreerinud 165 Iraani raketti, mis nende pihta tulistati, millest 152 lasti alla ja 13 kukkus merre ning sihtmärke ei tabanud ükski. Iraani 541 droonist olid nad alla lasknud 506 ja sihtmärgini jõudis 35. Jordaania teatas 28. veebruaril, et nemad tulistasid alla 13 raketti ja 36 drooni (mis olid ilmselt suunatud pigem Iisraeli vastu). 1. märtsiks oli Kuveit alla tulistanud 97 Iraagi raketti ja 283 drooni, Katar 65 Iraani raketti ja 12 drooni, 2. märtsiks Bahrein 61 raketti ja 34 drooni. Rünnaku all olid samuti Iraak, Omaan ja Saudi Araabia. Järgnenud päevadel on Iraani rünnakud küll vähemaks jäänud, aga kuu aega hiljemgi polnud lakanud. Samas olid rünnakud NATO liikme
Türgi vastu pigem sümboolsed. 30. märtsil teatas Türgi alles neljandast raketist, mis nende suunas lendas ja mis alla lasti.
USA jääb sellistes, peamiselt õhus toimuvates sõdades kergesti peale. Samas ei pruugi säärane kauem kestev tegevus aga lõpuni jätkusuutlik olla.
Alles 21. märtsil suutis Iraan tekitada purustusi Iisraeli Aradi ja Dimona linnades, mille lähistel asub Iisraeli tuumauuringute keskus, kus on varem tuumarelvi välja töötatud ja võibolla ka valmis saadud.
Ka siin tuli välja Iraani propaganda, sest taheti ju näidata maailmale, et Iraan pole ainus tuumaambitsioonidega riik regioonis. Pärast seda, kui Mordechai Vanunu 1986. aastal Dimona tuumaprogrammi paljastas, pole küll palju uuemat infot, mis tema sõnu kinnitaks. Isegi kui Iisrael oleks aastail 1966–1967 esimese tuumarelva valmis saanud, oleks see nüüdseks juba ammu vananenud.
Iraan on küll saanud esitleda väiksemat edulugu Shahedi droonidega, mille abil on Venemaa Ukrainas terrorit külvanud, aga nüüd ründab USA ise juba Iraani sarnaste droonidega FLM 136 ehk Lucas. Probleemiks pole mitte see, et odavad Shahedi droonid oleks eriti edukad USA sõjaväebaase rünnates, vaid see, et selliseid droone tuleb alla tulistada miljoneid
maksvate rakettidega. Ühtäkki oleme olukorras, kus Ukraina oskus Shahedi droone tõrjuda on vajalik ka seni tõrksale liitlasele ookeani tagant.
Raadio Vaba Euroopa teatas 31. märtsil, et USA ja Iisrael on selle sõja jooksul tabanud 10 000 sihtmärki Iraani territooriumil, väidetavalt põrmustades Iraani raketi ja tuumavõime.
Reutersi 27. märtsi raporti kohaselt oli USA ja Iisrael suutnud oma rünnakutega hävitada umbes kolmandiku Iraani raketivarudest. Iraani välja tulistatud rakettide hulk on aga järjest vähenenud. Pikemat sõjategevust Iraan selgelt enam välja ei veaks. 28. veebruarist kuni 27. märtsini oli Iraanis asuvaid objekte rünnatud 2009 korda ja Iraan ise oli rünnanud oma vastaseid 1007 korda. Nagu näha on aga Iraani vastaste õhutõrje suutnud Iraani rakettidest ligi üheksa
kümnendikku alla lasta. Iraani õhutõrje efektiivsusest pole eriti teateid, küll aga teatas USA juba 10. märtsil, et Iraani õhutõrje ei ohusta USA õhuväge ja USA hävitajad võivad tegutseda Iraani õhuruumis suhteliselt karistamatult. Iisrael teatas 3. märtsil, et umbes 80% Iraani õhutõrjesüsteemidest ja 60% raketistardiseadmetest on hävitatud.
Iraani vastastelgi tuleb piir vastu. Ukraina väljaanne Defence Express nentis 3. märtsil, et ligi 400 Iraani raketti suunati sõja esimestel päevadel riikide vastu, mis on varustatud Patriot PAC 2 või PAC 3 patareidega, ja nende rakettide allatulistamiseks kulus ligi 800 Patrioti raketti.
Lockheed Martin suutis aga mullu toota kokku ainult 620 sellist tõrjeraketti. 400 raketi tõrjumine läinuks seega maksma USA siseturu hindades 2 miljardit, eksporthindades lau
Sõjategevus laienes ka Iisraeli ja Hizbullah' tulevahetuseks Liibanonis. Foto: Marwan Naamani / Dpa / Scanpix
Iisraeli peaminister Benjamin Netanyahu on telefoni teel saanud häid uudiseid.
Foto: Maayan Toaf / Israel Gpo via ZUMA Press / Scanpix
sa 4,8 miljardit dollarit. Washington Post teatas, et USA on välja tulistanud 850 Tomahawkraketti, kuigi juurde toodetakse neid vaid mõnisada igal aastal.
Niisiis, nagu varemgi, jääb USA sellistes, peamiselt õhus toimuvates sõdades kergesti peale. Samas ei pruugi säärane kauem kestev tegevus aga lõpuni jätkusuutlik olla. Maavägesid Iraani saata oleks olnud Trumpi jaoks probleemne, sest oli ju tema see president, kes alustas vägede väljatoomist Afganistanist.
Leppida seniste võitudega oleks küll võimalik, aga Iraanist lähtuv oht on ju endiselt olemas. Kui ka Iraani muu ründevõime peaks kaduma, suudaks see riik Hormuzi väina suletuna või ka terrori all hoides maailmale püsivat peavalu tekitada.
Iraani ballistiline rakett tabas
Iisraeli valduses olevat ala Golanis, kuid ei plahvatanud.
Foto: Atef Safadi / EPA / Scanpix
Sõjategevuse esimene kuu
USA ja Iisraeli rünnatud rajatised Iraanis
Iraani rünnatud sihtmärgid naaberriikides
Ameeriklasi kummitab endiselt mineviku hirm Vietnamitaoliste pikale veninud sõdade ees, mis riigi enda vastupanuvõime löögi alla seaks. Iraagis suudeti küll sõjalise sissetungiga 2003. aastal murda Saddam Husseini režiim, mida nüüd enam peaaegu keegi taga ei nuta, aga tulemuseks oli ju veelgi suurem oht ISIS ena.
Demokraatlikku revolutsiooni Iraanis, mis võiks selle riigi poliitilist kurssi muuta, aga välise sõjalise sekkumisega esile kutsuda pole võimalik. Kui selline revolutsioon puhkekski, leiaks fanaatilisem element Iraani struktuurides vaid tugevama argumendi «välisagentidest» demokraatianõudlejate vastu.
USA otsib tuge liitlastelt NATOs, kes võiks aidata sõda venitada nii kaua, kui Teheranis tahaks keegi ka poliitilisi reforme lubama hakata, aga rahukõnelusteni on veel väga pikk tee minna. Seni on aga löögi all ka USANATO suhted.
Sellistes oludes jõuti Pakistani vahendusel kahenädalase vaherahuni 8. aprillil. Iraan lasi vabaks pantvange, keda ta juba aastaid kinni pidanud on. Vaherahu püsivus sõltub aga nii sellest, kas Iraan on valmis lõpetama Hormuzi väinas laevaliikluse takistamist, kas USA on valmis leevendama Iraanivastaseid sanktsioone ja ka sellest, kas rahu püsib Iisraeli ja Liibanonis tegutseva Hizbullah’ vahel. Konflikt Iraani ja lääneriikide vahel kestab kindlasti edasi.
IRAAK IRAAN
OMAAN
SAUDI ARAABIA
Venemaa agressioonisõjas Ukraina vastu käib viies sõja-aasta ja praegu paistab Ukraina sõjaline olukord parem, kui oli 2025. aastal. Ukraina väed on Dnipropetrovski oblastis sooritamas edukat vastupealetungi ja see mõjutab ka olukorda teistes rindelõikudes. Venemaa peab oma kevadsuvise pealetungi plaane ilmselt korrigeerima.
Naftasuitsune kevad Venemaa agressioonisõjas Ukraina vastu
Urmas Salo erukapten
Kuna USA ja Iisraeli sõjaline operatsioon Iraagi vastu on naftahindade tõusuga andnud Venemaale soodsa võimaluse teenida naftamüügist suuremaid tulusid, on Ukraina alustanud efektiivset droonirünnakute kampaaniat Venemaa naftasadamate vastu Läänemerel. Maismaarindel määrab sõjategevuse tulemuse droonisõja vahendite ja taktika areng ning droonioperaatorite
ja droonitõrjujate meisterlikkus. Tagala kaitsel droonide eest on oluline püüdurdroonide arendamine.
Ukraina kaugmaalöögid
Ukraina on viimastel kuudel jätkanud oma kaugmaadrooni ja raketilöökide andmist Venemaa naftatööstusettevõtete ja sadamaterminalide pihta, et vähendada Venemaa sissetulekuid nafta
ekspordist. USA ja Iisraeli veebruari lõpus alustatud Iraanivastane sõjaline operatsioon tekitas kriisi naftaturul ning naftabarreli hinnad tõusid 60–70 dollarilt isegi 115 dollarini.
Ukraina 59. brigaadi sõdurid õhutõrjekahuriga Zu-23-2 rünnakul Pavlohradi lähistel.
Foto: Roman Pilipey / AFP / Scanpix
See tähendas, et Venemaa, kes on suuteline eksportima 5 miljonit barrelit naftat päevas, võis sellega teenida u 300 miljoni dollari asemel isegi 575 miljonit päevas. Pealegi lubas president Trump Venemaal ühe kuu naftat müüa.
Ukraina mehitamata jõud valmistasid kiiresti ette kaugmaalöögid droonidega Venemaa Leningradi oblastis asuvate Läänemere naftasadamate ja terminalide pihta. 22.–23. märtsi ööst kuni 30.–31. märtsi ööni sooritatud massilised droonirünnakud Primorski, UstLuga naftaterminalide pihta olid väga mõjusad.
Venemaa on suuteline eksportima
5 miljonit barrelit naftat päevas, sellega võib teenida isegi 575 miljonit dollarit.
UstLugat rünnati isegi viiel ööl. Naftahoidlad süttisid ja kahjustada said ka terminalide laadimisseadmed. Mõlemas sadamas hävitati või kahjustati vähemalt kaheksa naftatanki. Venemaa kaotas mingiks ajaks u 40% oma naftaekspordivõimest ning pole selge, kui kaua võtab aega terminalide seadmete remont.
Kuna nende sadamate kaudu eksporditi u 1,6–2 miljonit barrelit toornaftat päevas, siis Venemaa kaotab iga päevaga 185–230 miljonit dollarit. Nii nõrgestati oluliselt Venemaa sõjamajandust. Paraku sattusid mõned droonid ilmselt segamise tõttu ka Eesti õhuruumi.
Selle kohta, milliseid ründedroone Ukraina rünnakutel kasutas, täpsemat infot ei ole, kuid nende seas olid ründedroonid Ljutõi, mis leiti Eestist.
Ukraina võimed kasvavad Kauglöökide jaoks on Ukraina konstruktorid arendanud lisaks droonidele ka oma rakette ja 2025. aastast on need juba kasutusel. Laevavastaste tiibrakettide Neptun baasil loodi nn pikamaa Neptun. Loodi ka võimsam tiibrakett FP5 Flamingo lennukaugusega 3000 km ja lõhkepeaga 1100 kg. Nendega on Ukraina alates 2025. a sügisest rünnanud Venemaa sõjalisi ja sõjatööstusobjekte.
2025. aastal ründas Ukraina oma kaugmaadroonide ja rakettidega Ve
Teine satelliitpilt samast terminalist kaks päeva varem.
Foto: Planet Labs PBC / Reuters / Scanpix
Ust-Luuga sadama naftaterminaal leekides 29. märtsil 2026. Foto: Vantor / Reuters / Scanpix
nemaal kokku 700 sihtmärki. 2024. aastal korraldati ründedroonidega 130 kaugmaaoperatsiooni, rünnati 377 sihtmärki. Ukraina edukate kaugmaadroonilöökide üheks teguriks on ilmselt Vene õhutõrje nõrkus. Mujalt Venemaalt on enamik õhutõrjest ära viidud rindelähedasse piirkonda, et korvata kaotusi.
Ukraina droonioperaatorid on rinde lähitagalas okupeeritud oblastites ja Krimmis keskmaadroonilöökidega hävitanud Oryxi andmeil 2025. aastal kokku 77 Vene õhukaitsesüsteemi ja 23 radarjaama. Ukraina mehitamata jõudude juhi Robert Brovdi teatel on talvel ja 2026. a kevade algul hävitatud 80 õhukaitsesüsteemi.
Märtsis hävitati kolme nädalaga 28 õhutõrjeseadet, sh kompleksid S 400, S 300V, TorM1, PantsirS1/ S2, BukM3 ning Tunguska. Võimalik, et osa neist olid maketid. Hävitatud on ka radareid ja elektroonilise võitluse süsteeme. 4.–5. märtsi ööl rünnati Mustal merel platvormi, kus asus elektroonilise võitluse ja õhukaitse post.
Venemaa uued rekordid 2025. aastast kasvasid Vene raketirünnakud ja kaugmaadroonirünnakud Ukraina linnade pihta. Igal ööl lendab sadu ründe ja pettedroone ning sooritatakse rünnakuid lausa 400–800 drooniga korraga.
Vene terroristlikud relvajõud püüdsid talvel sihikindlalt hävitada Ukraina elutähtsat taristut, elektri ja gaasijaamu ning alajaamu, soojus ja veevarustuse sõlmi.
Peaaegu kõik Ukraina soojuselektrijaamad on korduvalt purustatud ja tuumajaamade töö on ohustatud. Rünnati ka transpordisõlmi, tööstusettevõtteid, ladusid, koole ja elumaju. Soovitud tulemusi aga Venemaa ei saavutanud, elanikud ei põgenenud Kiievist ja teistest linnadest, ehkki oli pidevalt elektrikatkestusi. Ukraina sõjatööstus suutis jätkata tootmist ja isegi suurendada tootmismahtu.
Veebruaris 2026 püstitasid Vene raketiterroristid uue rekordi, lastes kuus Ukraina pihta 297 raketti. Sooritati seitse suuremat öist kombineeritud rünnakut lisaks väiksematele.
Kuigi ligi pooled ehk 53,5% neist rakettidest tegi Ukraina õhukaitse
Venemaa tööstusja taristu löögi all
Viimase kahe sõjakuu olulisimad Ukraina kaugmaarünnakud Venemaa tööstus- ja energiaobjektide pihta olid järgmised:
1) 6.–7. veebruaril rünnakud Belgorodi soojuselektrijaama pihta ja HIMARS-i rünnak Brjanski oblastis Klintsõ energiataristu pihta;
2) 8.–9. veebruari öösel droonirünnak Doni-äärse Rostovi juures asuva konteineritest droonilao pihta, hävitati u 6000 FPVdrooni;
3) 10.–11. veebruari öösel rünnak naftatöötlemistehase pihta Volgogradis;
4) 11.–12. veebruari öösel rünnak tiibrakettidega Flamingo Vene raketi- ja suurtükiväe arsenali pihta Kotlubani lähedal Volgogradi oblastis, mille tagajärjel tekkisid plahvatused ja tulekahju. Samuti droonirünnak 1750 km Ukrainast asuva Uhta naftatöötlemistehase pihta Komi oblastis ning Mitšurinski tehase Progress pihta Tambovi oblastis, mis valmistab kontrollisüsteeme lennukitele ja rakettidele;
5) 14.–15. veebruari öösel rünnak naftaterminali pihta Volna lähedal Krasnodari oblastis;
6) 20.–21. veebruari öösel rünnak tiibrakettidega Flamingo Votkinski masinaehitustehase pihta Udmurtias, kus valmistatakse Vene ballistilisi rakette;
7) 1.–2. märtsi ööl droonirünnak Vene sõjalaevade pihta Novorossiiski sadamas, milles vigastati mitme sõjalaeva radareid ja elektroonilise võitluse süsteeme ning ühe fregati rakettide laskeseadet;
8) 4.–5. märtsi ööl rünnati Saraatovi oblastis naftatöötlemistehast, millele järgnesid plahvatused ja , tulekahju;
9) 6.–7. märtsi öösel rünnak Redkinski uurimistehase pihta Tveri oblastis, mis valmistab komponente raketikütuste jaoks;
10) 9.–10. märtsi öösel rünnak seitsme tiibraketiga Storm Shadow Kremninõ EI elektroonikatehase pihta Brjanskis, mis toodab mikroelektroonikat tiibrakettidele. Põhitootmishoone sai raskelt kahjustada;
11) 17. märtsil rünnak Staraja Russas Novgorodi oblastis asuva 123. lennukiremonditehase pihta, vigastati AWACS radarlennukit A-50;
12) 18.–19. märtsi öösel rünnak Stavropoli krais Nevinnomõskis asuva Azoti keemiatehase pihta, mis toodab väetiseid, mida kasutatakse lõhkeainete valmistamiseks. Samuti rünnati Krimmis Sevastoopolis keskust Graniit, kus hooldatakse ja remonditakse õhutõrjekomplekse ja radareid;
13) 20.–21. märtsi öösel rünnak Saraatovi naftatöötlemistehase pihta. Samuti rünnati keemiatehaseid Samaara oblastis Toljattis;
14) 22. märtsi hommikul droonirünnak Rosnefti naftatöötlemistehase pihta Ufas;
15) 22.–23. märtsi öösel droonirünnak Primorskis asuva Transnefti sadama pihta Leningradi oblastis, mille tagajärjel süttisid naftatankid. Samuti rünnak Bašneft-Ufaneftehimi naftatöötlemistehase pihta Baškortostanis, u 1400 km Ukraina piirist. Tehas töötleb 6–8 miljonit tonni naftat aastas; 16) 27. märtsi öösel rünnak Kiriši naftatöötlemistehase pihta Leningradi oblastis.
Primorski (Koivisto) sadama naftaterminal 23. märtsil 2026. Foto: Planet Labs PBC / AFP / Scanpix
kahjutuks, suudeti ballistilistest rakettidest hävitada vaid kolmandik. See tähendab, et Vene väed ründasid rakettidega energiataristuobjekte kogu Ukraina territooriumil, mitte ainult Kiievi piirkonnas, kus on tugevam raketikaitse.
Lisaks omamaistele Iskanderidele kasutas Venemaa ka PõhjaKorea ballistilisi rakette KN23 ja rindeoblastite linnade pihta õhutõrjeraketikomplekside S 300 rakette 5V55. Kõik see näitab, et sanktsioonid ei toimi ja Venemaa suudab hankida oma rakettide arendamiseks ja tootmiseks vajalikku elektroonikat.
Sanktsioonid ei toimi ja Venemaa suudab hankida oma rakettide arendamiseks ja tootmiseks vajalikku elektroonikat.
Rakettidega koos lennutati Venemaalt Ukraina pihta veebruaris 5060 kaugmaaründedrooni Geran2 ja BM35 Italmas ning pettedrooni Gerbera või Parodia. Ukraina õhukaitse ja droonitõrje tegi neist väidetavasti kahjutuks 4522 ehk 89%. Jaanuaris kasutati ründedroone vähem (4333) ja neist tehti kahjutuks 3713 ehk 86%.
BM35 Italmas on Venemaa uus ründedroon, mis on Shahedist ehk Geranist väiksem, kuid välimuselt sarnane. Tegevuskaugus on u 200 km ja lõhkepea 50 kg. Droonil on ees kaks bensiinimootorit. Selle drooni uurimisel on leitud 41 välisriikides valmistatud komponenti, põhiliselt Hiinast, aga ka Šveitsist, USAst ja Taivanist pärit osi.
Droonil on videosüsteem ette suunatud kaameraga. Esimest korda kasutati seda 2025. a septembris Sumõ ründamisel. Jaanuaris 2026 leiti Italmasi droon Starlinki terminaliga, see oli mõeldud Ukraina õhutõrjekomplekside Patriot või raketiheitjate HIMARS ründamiseks.
Venemaa on suurendanud oma Shahed ehk Geran droonide kasutamist taktika ja operatsioonitasandil, rünnates nendega rinde lähedal, isegi kuni 20 km rindejoonest, st surmatsoonis. Põhjuseks on nende droonide suurem lõhkelaeng võrreldes FPVdroonidega,
Vene BM-35 Italmas droon. Foto: Military Informant
mistõttu saab nendega rünnata tugevamini kaitstud rajatisi. Sagenenud on ka Vene droonirünnakud raudteetaristu vastu. Rünnatud on reisironge. Märtsi esimestel päevadel rünnati kokku 18 korda Ukraina raudteetaristut, 41 raudteeobjekti, sh autoparklaid.
Ukraina allikail hävitati Kiievis ja ümbruskonnas veebruaris 70% Vene ründe ja pettedroone Ukraina püüdurdroonidega. Märtsis on püüdurdroone veel aktiivsemalt kasutatud. Näiteks ühe mehhaniseeritud brigaadi droonitõrjujad hävitasid märtsi algul püüdurdroonidega Sting ühe ööga 17 Geranit.
Uue rekordilise peaaegu ööpäevase droonirünnaku Ukraina pihta sooritasid Vene terroristid 23.–24. märtsil. Rünnak algas 23. märtsi õhtul kell 18 ja jätkus järgmisel hommikul kella üheksast kuni kella 18. Kokku ligi 1000 drooni ja raketti ründasid Ukraina linnu ja asulaid, esimeses seerias lasti 392 drooni ja 34 raketti, neist seitse ballistilist ja 27 tiibraketti. Teises päevases seerias ründas 556 drooni.
Märtsi esimestel päevadel rünnati kokku 18 korda Ukraina raudteetaristut, 41 raudteeobjekti, sh autoparklaid.
Ukraina õhu ja droonitõrje tegi kahjutuks 25 tiibraketti ja 797 drooni. Vene ballistilised raketid tabasid sihtmärke Zaporižžja ja Poltava oblastis. Ukraina sõjaväeluure avastas rünnaku ööl Krimmis liikumas rannakaitse raketikomplekside BastionM kolonni ning andis ennetava vastulöögi, hävitati üks laskeseade ja kaks hüperhelikiirusega raketti Tsirkon.
Mis oli sellise jõudemonstratsiooni eesmärk? Kas see oli vastus Ukraina kaugmaarünnakutele või pandi proovile Ukraina droonitõrje suutlikkus. Päevases rünnakus sai eriti kannatada Lvivi linn, droonid tabasid elumaju ja UNESCO maailmapärandi nimekirjas olevat kaitsealust kloostrit.
Seega vajab Ukraina õhutõrjekompleksidele Patriot rohkem raketitõrjerakette.
USA ja Iisraeli sõda Iraani vastu võib aga tekitada Ukraina õhukaitsele
Ukraina suurtükiväeüksus Dnipropetrovski oblastis.
Foto: Stringer / Reuters / Scanpix
Vene drooniväelane komplekteerimas Molnija-2 drooni.
Foto: Sergey Bobylev / IMAGO / SNA / Scanpix
valusaid probleeme, sest võivad väheneda Patrioti jaoks raketitõrjerakettide PAC3 MSE tarned. Ukraina on nelja sõjaaasta jooksul saanud kokku u 600 PAC3 CRI ja MSE, kuid LähisIdas kulutasid USA ja tema liitlased 11 päevaga kokku 800 raketti Patriot ja THAAD. USA kontsern LockheedMartin tootis 2025. aastal kokku vaid 620 PAC3 raketti.
Droonisõja areng
Sõjategevuse igapäevase tulemuse maismaarindel määravad droonioperaatorid koos droonidega ning seda näitavad ka ISW igapäevased ülevaated. Eri hinnangutel u 60–70% Vene vägede kaotustest tekitavad droonid ja ülejäänud põhiliselt suurtükivägi.
Venemaa on Ukrainast 2025. aastal droonide tootmisel ette jõudnud ja neil on ülekaal kiudoptilise kaabliga droonides ja ka nn varitsevas ründemoonas.
Ukraina tootis 2025. aastal u 4 miljonit drooni, aga Venemaa veelgi rohkem. Enamik neist on FPVdroonid. Venemaa kopeeris sõjapidamiseks
Ukraina Vampir ehk Baba Jaga tüüpi raske pommitusdrooni ja kasutab neid juba rohkem. Ukrainlased on aga oma kaugmaaründedroonide arendamisel kasutanud eeskujuna Shahede.
Venemaa jääb maha droonide retranslaatorite tootmisega ja seega on Starlinki väljalülitamine registreerimata Vene terminalide jaoks vähendanud Vene droonide tegevusulatust ja häirinud sidepidamist.
Ukraina eeskujul loodi 2025. aastal Venemaal ka mehitamata süsteemide väed ning 2026. a algul oli nende koosseisus 80 000 inimest, kuid aasta lõpuks on plaanis koosseisu suurendada ligi kaks korda ehk 165 000 ni. 2030. aastaks on plaanis aga koosseisu suurendada 200 000 ni.
Ka kõigis brigaadides ja diviisides luuakse mehitamata õhusõidukite üksused, nt igas õhudessantdiviisis peab olema mehitamata süsteemide pataljon. Ukraina luure andmeil on mehitamata süsteemide pataljone formeeritud juba 117, kuid neid võib olla ka rohkem, isegi 190 pataljoni. 20. märtsil õnnestus Ukraina droonioperaatoril kiudoptilise kaabliga FPVdrooniga hävitada Vene ründekopter Ka52. Kopter kukkus alla
Novopavlivkast kirdes. Droon tabas kopteri all olevat mittejuhitavate rakettide laskeseadet. See oli kolmas taoline juhus sõjas, varem lasti drooniga alla Mi28 ja Mi8.
Ukraina drooniüksused on nii nagu Vene omad hakanud suuremat tähelepanu pöörama vaenlase logistika segamisele. Ukraina droonioperaatorid ründasid märtsis droonidega Kostjantõnivka piirkonnast ligi 55 km kaugusel Donetski linna juures asuval maanteel liikuvat Vene transporti. Ukraina rünnakud Vene droonide ladude vastu veebruaris nõrgestasid Vene FPVdroonide kasutamist Ukraina vägede vastu u 18%.
Ukraina tagala kaitse jaoks on ilmselt kõige olulisem 2025. aastal toi
munud hüpe püüdurdroonide arendamisel. Neid toodavad juba suures koguses mitmed firmad. Oluline roll on Euroopa NATO riikide rahalisel toetusel. Märtsi seisuga olid seeriatootmises püüdurdroonid Sting, Bullet, P1Sun, Techno Taras ja TarasP ning Air Baby. Seeriatootmiseks oli valmis ka droon Octopus100. Ukraina territoriaalkaitsele telliti uued püüdurdroonid Strila ja kaitsejõududele on loodud uus kiire püüdurdroon Jedi Shahedide ja luuredroonide püüdmiseks. Nende kiirus on umbes 350 km ning tegevusulatus Strilal 10 km ja Jedil kuni 40 km. Ukraina firmad on valmis tarnima oma püüdurdroone ka USAle ja tema liitlastele LähisIdas.
Kass päevitab Odessa oblastis Oleksandrivkas purustatud majas.
Ukraina droonifirma SkyFall suudab toota kuus kuni 50 000 odavat püüdurdrooni P1Sun ja on valmis neist 5000–10 000 eksportima. Ukraina toodab ise suurema osa oma droonidest, ettevõtted asuvad ka mõnes LääneEuroopa riigis. Püütakse vähendada sõltuvust Hiinas toodetud osadest ja 2025. a langes Hiina osakaal komplekteerimisel 38% ni. Mõned Ukraina firmad toodavad droone juba ilma Hiina komponentideta.
Sõjategevus rinde lõunaosas
Venemaa on maismaarindel linnade ja asulate vallutamiseks püüdnud endiselt kasutada nn läbi rinde sisseimbumise taktikat, kuid vahepeal sooritatakse ka väiksemaid rünnakuid mehhaniseeritud või motoriseeritud rühmade või roodudega. Talvel püüdsid Vene väed nagu sügiselgi kasutada halba ilma oma rünnakute sooritamiseks.
Et raskendada Ukraina droonioperaatorite tööd, püütakse rünnata ka hajutatult korraga mitmest suunast ehk mööda eri teid ja radu. Avatud väljadel pealetungil saadetakse kahurilihana ette endistest vangidest allüksused. Veebruari alguses alanud Ukraina vastupealetung lõunas on mingil määral nurjanud Vene kevadsuvise pealetungi alguse.
Vene väejuhatus oli sunnitud osa vägesid Donetski oblastist paiskama üle lõuna poole Dnipropetrovski ja Zaporižžja oblastisse. Märtsi algul paisati Huljaipole piirkonda 40. merejalaväebrigaadi osasid. Vene väed olid sunnitud kasutusele võtma operatiivsed reservid, mis olid määratud kevadsuviseks pealetungiks lõunas.
Vene väed on küll mõnes piirkonnas, nt Donetski oblasti põhjaosas ja Zaporižžja oblastis edasi tunginud, kuid kui arvestada Ukraina vägede poolt vabastatud alasid, siis on Vene väed hõivanud veebruaris vaid mõnikümmend ruutkilomeetrit rohkem. ISW 10. märtsi andmeil vabastasid Ukraina väed vastupealetungi käigus Huljaipole ja Oleksandrivka suunal 279 km² ja Vene väed hõivasid samal ajal 115 km². Ukraina väejuhatuse andmeil on nad vabastanud aga üle 400 km², erinevus on tingitud nn halli ala arvestamisest.
Jaanuari lõpus Oleksandrivka piirkonda üle viidud Ukraina des
santründepataljoni võitlejad imbusid veebruaris lumesaju ja udu kattevarjus Vene vägede positsioonide vahelt läbi ja ründasid Vene droonioperaatoreid ning piirasid osa Vene vägesid ümber. Ukraina vastupealetungi on soodustanud Vene vägede kasutatud registreerimata Starlinki terminalide väljalülitamine veebruari algul Elon Muski firma poolt. Veebruaris piirasid Vene võimud ka Telegram kanali kasutamist. Seega on Vene rindeväeosadel kadunud korralik side ja juhtimine ning nii ei saa Ukraina vägede tagalat rünnata ka osa Vene droonioperaatoreid.
Ukrainlaste hinnangul on Vene vägede side võimalused vaid 50–60% varasemast
Starlinki omast.
Vene väejuhatus on püüdnud oma vahenditega satelliitsidet tagada, kuid see pole nii kindel ja seda enam, et ukrainlased ründavad Vene sidemaste, kui neid avastavad. Ukrainlaste hinnangul on Vene vägede side võimalused vaid 50–60% varasemast Starlinki omast. Kõrgendikele või kõrgematele hoonetele pannakse antennid ja retranslaatorid, et suurendada Vene droonide tegevuskaugust. Ukraina vägedele on need esmaseks sihtmärgiks. Üks brigaad on veebruaris ja märtsi esimese nädalaga hävitanud 62 sellist seadet.
Kõige edukam on Ukraina vastupealetung olnud Dnipropetrovski oblasti kaguosas. Sügisel sinna sisse imbunud Vene väed ei suutnud luua tugipunkte püsivaks kaitseks. Peaaegu kogu oblasti okupeeritud osa on vabastatud või hall tsoon puhastatud sinna imbunud vaenlastest. Väejuhatuse teatel on vabastamata kolm ja puhastamata kaks asulat.
Ukraina vägedel õnnestus vastupealetungiga suruda tagasi Vene 36. armee üksused, need olid sunnitud kaitsele asuma. Ukraina dessantründeüksused tungivad edasi väikeste ründesalkadena ja kasutavad ka soomustehnikat.
Neil õnnestus isegi soomustehnikaga tungida ühte asulasse, ilmselt Novogeorgijevkasse ja seal jalavägi maandada. See on haruldane saavutus
droonisõja tingimustes. Vene vägedel õnnestus see viimati novembris tänu udusele ilmale.
Edu tagas Ukraina mehhaniseeritud allüksuste ja droonioperaatorite, droonitõrje hea koostöö, samal ajal kui Vene vägede side on nõrgestatud. Vene luuredroonidelt luureinfo jõud
mine juhtimispunkti venis või oli häiritud ning Vene droonioperaatorid ei jõudnud reageerida ja Ukraina mehhaniseeritud allüksust hävitada.
Lõuna pool Zaporižžja oblastis Huljaipole suunal on jätkunud Vene 5. armee aeglane edasitung läände. Ukraina 1. üksikründepolk sooritab vasturün
Ukraina väed on veebruaris ja märtsis sooritanud vasturünnakuid ka Zaporižžja oblasti lääneosas, kus Orihhivi ja Zaporižžja suunal tegutsevad Vene 58. armee väeosad. Zaporižžjast lõunas ja kagus on Ukraina väed rünnanud Ritšne–Prõmorske ja Novojakolivka suunas.
Võitlused Donetski oblastis
Vene vägede kevadsuvise pealetungi üks esmane eesmärk Donetski oblastis on Lõmani vallutamine. Selle saavutamine võimaldaks põhja poolt rünnata Ukraina kindlustusvööndi põhjatiival asuvat Slovjanskit. Kuna otserünnakud pole edu toonud, siis püüavad
Vene väed haarata linna ümber loode poolt ja lõunast.
17.–21. märtsi vahel sooritasid Vene väed Borova ja Lõmani rindel mitmeid mehhaniseeritud või motoriseeritud allüksustega rünnakuid.
Kloogal baseerunud 144. motolaskurdiviisi allüksus. Rumala pealetungikäsu oma alluvatele andis diviisikomandör kindralmajor Dmitri Mihhailov. Väiksemaid mehhaniseeritud või motoriseeritud rühma rünnakuid on Vene väed sooritanud veebruaris ja märtsis ka Pokrovski piirkonnas, kuid samuti erilise eduta. Veidi suurem motoriseeritud rünnak toimus 18.–19. märtsil Pokrovskist läänes Pavlohradi maanteel, kui Vene väed püüdsid kasutada udust ilma.
Droonide ja miinidega hävitati lisaks 14 sõidukile 120 Vene sõjaväelast. Ukrainlased on märtsis intensiivselt FPVdroone kasutades rünnanud Vene logistikateid Pokrovski suunal ning kuni 15 km ulatuses on Vene vägede logistika peaaegu olematu.
Foto: Nicolas Cleuet / Le Pictorium Agency / ZUMA Press / Scanpix
Kõige suurem Vene tugevdatud mehhaniseeritudmotoriseeritud pataljoni lahingugrupi rünnak sooritati Lõmanist loodes Šandrõholove suunas 19. märtsil. Rünnakul osales u 500 meest koos ligi 30 lahingusoomuki ning u 100 mootorratta, bagi ja ATVga. Rünnak sooritati hajutatult mitme ründekiiluna. Paraku lõppes see sama katastroofiliselt nagu ka sarnased Vene rünnakud varem.
Ukraina 3. armeekorpuses saadi juba Vene vägede ettevalmistuste põhjal aru, et selline rünnak võib toimuda ning valmistuti selle vastu. Luuredroonidega avastati Vene sõjatehnika koondamised ning mineeriti vajalikud suunad. Vene ründegrupid aeti tulerõngasse ja hävitati droonidega, ehkki neil olid toetuseks FPV droonid.
Kestab võitlus Kostjantõnivka pärast. Vene sõdurid on kuni kolmemeheliste gruppidena sisse imbunud linna kaguossa. Vene väed on märtsis visanud linna pihta ka 70 liugpommi. Ukraina maismaarindel on enamvähem patiseis, mõnes rindelõigus tungivad Vene väed aeglaselt edasi ja mõnes on vastupealetungil Ukraina väed. Vene vägede sideprobleemid on suurendanud Ukraina vägede edu võimalusi. Aktiivsem lahingutegevus võib alata kevadrohelusega.
Vene väejuhatus peab arvestades Ukraina vastupealetungi lõunas kaaluma, kas tal on kevadsuviseks pealetungiks jõudu nii Donetski kui ka Zaporižžja suunal või ainult ühel neist.
Kuna Vene väed ei suuda korvata oma kaotusi rindel, oleks suuremaks pealetungiks Putinil ilmselt vaja osalist mobilisatsiooni, kuid pole selge, kas ta julgeb seda ellu viia.
Ukraina tuletõrjujad sõjas Zaporižžja oblastis.
Foto: Ukraina tuletõrje / ABACA / Scanpix
nakut Huljaipolest põhjas ja on tunginud Vene positsioonide vahele. Vene väejuhatus tahab oblasti lõunaosas vallutada Orihhivi ja selleks püütakse tungida peale läänest Stepnohirski ja idast Huljaipole suunast, et linn ümber haarata. Ukraina kaitseliin on rajatud rohkem lõuna suunas. Iskanderi löögi tulemused Harkivis 2. jaanuaril 2026.
Piirkonnas oli kaitsel Ukraina 66. mehhaniseeritud brigaad ja vaenlaste hävitamisel paistis silma nende droonipataljon Mara. Umbes 500 mehelise Vene pataljoni lahingugrupi kaotused olid 400 meest, teistel andmetel aga 100–300 meest. Ukrainlased hävitasid kolm tanki, 11 jalaväe lahingumasinat ja soomustransportööri ning u 80 mootorsõidukit, sh ATVd, bagid ja mootorrattad. Hävitati ka 160 Vene drooni.
On tähelepanuväärne, et enesetapjalikku rünnakut sooritas kuni 1994. aastani Eestis Tallinnas, Keilas ja
Ukraina suudab paremini vastu pidada tänu juhtimise reformimisele rindel ja droonisõja vahendite kiirele arendamisele.
Sõjakogemus näitab, et mehhaniseeritud üksused suudavad pealetunge sooritada vaid siis, kui on taktikatasandil saavutatud täielik õhuülekaal, see tähendab, et vaenlase luure ja ründedroonide tegevus ning juhtimine ja side on maha surutud.
Esmatähtis on mehhaniseeritud allüksuste koostöö luuredroonide, ründedroonide, droonitõrje ning elektroonilise võitluse ja muidugi ka suurtükiväe allüksustega.
Eesti kaitseväe
logistikaohvitserina tuleb hamletilikult tõdeda, et meie jaoks on aeg liigestest lahti. Pean silmas olukorda, kus me juba teame, et vanaviisi jätkata ei saa, kuid uusi lahendusi ei oska veel kasutusele võtta.
Kuldar-Valdo Karula major, Eesti diviisi staabiohvitser
Lugu on kokku pandud autori ja teiste kaitseväe ohvitseride vestluste põhjal Ukraina ohvitseridega, et jagada mõtteainet ja leida kaasamõtlemist uute katsumuste ületamisel. Tuleb kohe lisada, et sõda on kestnud kaua ning rinne on pikk, mistõttu võib arusaamisi ja praktikaid olla palju rohkem, kui see artikkel suudab katta.
Viimase miili logistikaks nimetatakse varude või materjalide tarnimist viimasest jaotuskeskusest lõpptarbijani. Tõlkides seda jalaväelasele arusaadavasse keelde, on see pataljoni tagalarühma ja kaevikute vaheline teekond.
VenemaaUkraina sõda on olnud kiirendiks mitmesugustele tehnoloogilistele arengutele. Lahinguväljale on tekkinud uus mõõde mehitamata sõidukite kujul, millest arusaamine nõuab mõtteviisi muutust. Kui jätta välja suured Bayraktartüüpi ründedroonid, mida kasutati vähesel (kuigi kuulsusrikkal) moel 2022. aastal, siis üsna pea said luureks ja vaatlustegevuseks populaarseks kvadrokopterdroonid. Varsti levis nende kasutamine dropper ’itena, et vastasele midagi kaela pillata.
Nende kõrgelt lendavate ja raskelt avastatavate aparaatide mõjutamiseks kasutatakse käsitulirelvade tuld, kuid kuna need on raadio teel juhitavad, siis põhimeetod on raadioeetri mahasurumine. See sunnib drooni lahkuma või alla kukkuma.
Seejärel tulid kasutusele FPVdroonid, mis oma odavuse ja täpsuse tõttu osutusid väga tõhusaks just soomustehnika vastu. Nendegi vastane tege
Viimase miili
õpikogemused Ukrainast
Pokrovski all rindele saadetud Ukraina sõdurid on leidnud sobivama sõiduki, 31. märts 2026.
logistika
vus on üsna sarnane varem mainituga. Tavalise tulirelva asemele sobib paremini sileraudne haavlipüss, kuid aina olulisemaks on muutunud elektroonilise võitluse vahendite kasutamine, et nt logistiliste operatsioonide elluviimiseks taevas «puhtaks teha».
Mahasurumise vastu võeti kasutusele fiiberoptilise kaabliga droonid, et vastaspoole elektroonilise võitluse vahenditest mööda hiilida. Nimelt muudab juuspeen kaabliühendus operaatori ning masina vahel selle sisuliselt segamiskindlaks.
Õnnestunud arendus leidis kasutust mõlemal poolel. Praeguseks suudavad need lennata juba 80 kilomeetri kaugusele. Head lahendust nende tõrjumiseks polegi. Ukrainlaste sõnul aitab vaid droonimeeskonna leidmine ja hävitamine.
Ukraina tagalaohvitserid kinnitavad, et nende kõige suurem logistiline probleem on Venemaa fiiberoptilise kaabliga FPV-droonid.
Praegu on olukord selline, kus Ukraina tagalaohvitserid kinnitavad kui ühest suust, et nende kõige suurem logistiline probleem on Venemaa fiiberoptilise kaabliga FPVdroonid. Et selgitada probleemi olemust, võtame appi joonise ning proovime selle Eesti konteksti üle kanda.
Seni oleme ennast kinnisel maastikul tundnud juba rindejoonest mõnisada meetrit tagapool suhteliselt ohutult. Õppustel on siiani kuni selle jooneni üsna tavapärane näha täiendamist soomukite või veoautoga. Samal põhimõttel on lahendatud ka haavatute evakuatsioon.
Tänapäeva tehniliste vahendite tõttu on olukord selline, kus igasugune liikumine on üsna lihtsasti avastatav rindejoonest kümne kilomeetri sügavusse jälgivate vaatlusdroonide abil ning avastamise korral järgneb selle pihta rünnak võimalusel mitme drooniga.
Selle kümne kilomeetri läbimist peetakse mõlema poole jaoks ohtlikumaks, kui eesliini positsioonidel viibimist. Seda näidet illustreerib olukord, kus poolteist aastat tagasi roteerisid
Foto: Reuters / Scanpix
ukrainlased oma sõdureid kaevikutest üsna sageli. Nüüd aga viibitakse positsioonidel kuni 90 päeva.
Milliseid ohte võib kohata selle kümne kilomeetri sees? Kõige tuntumad on muidugi rünnakud erisuguste droonidega. See eeldab liikumise avastamist ning kiiret lööki. Peakohal asuv vaatlusdroon leiab sihtmärgi, mis edastatakse FPVdrooni piloodile, kes valib sobiva laskemoonaga laetud ründedrooni ning asub sihtmärki töötlema. Vajadusel korratakse tuleülesannet.
Teiseks on mineerimine mehitamata õhusõidukisüsteemidelt, kusjuures eelkõige mineeritakse liikumisradu. Isetehtud lõhkeseadeid arendatakse ja valmistatakse üksuste enda töökodades. 3Dprinditakse uusi korpuseid, mida on mehitamata õhusõidukisüsteemidel lihtsam kanda, ja katsetatakse tõhusamaid laenguid. Hiljem transporditakse need võimalikele logistikateedele ja ka positsioonide ümber.
Kolmandaks on droonivaritsused.
FPVdroon lennutatakse sobivale positsioonile, mootorid lülitatakse välja, kuid tööle jääb vaatlusseade. Sobiva sihtmärgi ilmumisel masin aktiveeritakse ja rünnatakse. Sellise meetodi eelised on:
1) drooni lennuaeg on suhteliselt lühike, sõltudes akust, välistemperatuurist jm, kuid niimoodi võib see oodata tunde;
2) fiiberoptiline kaabel võimaldab edastada kvaliteetset pilti ja juhtida drooni ka paikades, kus raadiolained võivad olla maastiku või segajate tõttu häiritud, näiteks hoonestatud aladel;
3) selliselt asetsevat drooni on raske avastada detektorite abil ning aeg stardi ja tabamuse vahel võib olla väga lühike.
Vaatame kolme uuenduslikumat viisi, mis on kasutusele võetud, et viimase miili varustusoperatsioone lihtsamaks teha.
Varustamine
Kiirelt sisse – kiirelt välja põhimõte.
Eelistatult kasutatakse lahingumasinaid, sest need pakuvad soomuskaitset, head maastikuläbivust ja neis on ruumi kaubaveoks. Nende puudumi
sel tuleb kasutada pehmeid sõidukeid. Lihtsustatult toimub operatsioon selliselt, kus varustus viiakse sõidukiga otse kaevikusse.
Sellele eelneb korralik ettevalmistus: lahingumasin koormatakse ja teekond valmistatakse ette (valitakse välja marsruut, mille mehitamata õhusõidukisüsteemid on enne üle kontrollinud), masina meeskonda valitakse kogenud juht ning kaardilugejaks (komandöriks) piirkonda hästi tundev sõdur.
Liikumine on kõikide pooltega kooskõlastatud ning teised relvaliigid (kaudtuli, pioneerid) ja vahendid (naastemasin) on valmis toetama. Segajate abil surutakse raadioeeter maha ning lahingumasin liigub välja. Objektil laaditakse kaup kiirelt maha
ning uus koorem ja reisijad peale. Kohapeal ei olda kauem kui kaks minutit. Tagasisõiduks on alati varuks teine marsruut, sest esimene võib olla juba mineeritud või varitsusega kaetud.
Droonid
Teine ja kasvav suundumus on varustamine raskete droonidega. Pataljonide ning brigaadide juures on allüksused, mis tegutsevad suurte põllumajandusdroonidega (Vampire, Nemesis) ning lisaks vastase pommitamisele pakuvad ka pakikulleri teenust. Piiranguks on kandevõime, mis päevpäevalt suureneb.
Õigupoolest toimib manöövriskeem, kus kompanii varustusallohvitser pakendab saadetava kauba sobivasse kaalu ning viib saadetised
Roomikutel Themise robot võib aidata vähendada kaotusi elavjõus.
raske mehitamata õhusõidukisüsteemi rühmale, kes selle omakorda veab positsioonidele.
Ukrainlaste sõnade järgi on tegemist praegusel ajal kõige turvalisema eesliini varustamise viisiga. Peamiselt toimub see öösel või halbades ilmastikuoludes, sest suured droonid on head sihtmärgid.
Lisaks mehitamata õhusõidukitele kasutatakse varustuse ümberpaigutamiseks mehitamata maismaadroone (UGV). See on arenev ja paljulubav suund, mille suurim eelis on kandevõime, mis lihtsustab raskerelvade laskemoona või muude raskemate elementide (nt vesi) transportimist.
Praegu on veel probleeme nende juhtimisega. Masinatel on küll eesja tagakaamerad, kuid tihti tuleb
Drooniohtu aitab vähendada ka transpordikoridoride katmine võrguga või muidu maskeerimine.
Droonide kompekteerimine ja monteerimine toimub üksuste enda juures.
seda teha peakohal lendava drooni pildi järgi. Nii võib juhtuda eksimusi marsruudi valikul ning UGV jääb lihtsalt maastikule kinni. Selleks on omakorda vaja algatada täiendav päästeoperatsioon.
Hukukindluse tagamine Logistikasüsteemi hukukindlus tagatakse varude hajutamise ja peitmise teel ning valmistades oma sõidukeid ette kaitseks droonide vastu.
Sõidukil, millega minnakse eesliinile varustama, peavad olema raadio teel juhitavate mehitamata õhusõidukisüsteemide vastased elektroonilise võitluse vahendid (REB –радиоэлектронная борьба). Kui kandevõime lubab, siis kaetakse sõiduk võrkudega, et ründedrooni tabamuse
korral ei jõuaks plahvatus sõiduki korpuseni (u 50 cm). Võrkude paigaldamisel tuleb jälgida, et sõiduk säilitaks funktsionaalsuse ja meeskond suudaks jalastuda ning kaupa laadida.
Sõidukid, mis pole kasutusel, on peidetud ja maskeeritud ning pargitud juba olemasolevatesse hoonetesse või maastikule, kus need on kaetud võrguga. Võrk peab olema paigaldatud 360 o ümber sõiduki, sest selle avastanud ründedroon hakkab sõiduki ümber tiirutama seni, kuni leiab augu, millest läbi pääsedes ründab sõidukit. Samas on olnud juhtumeid, kus leitud sõidukit katvat võrku rünnatakse droonidega seni, kuni võrku on tekkinud auk ja avaneb võimalus sõiduki enda ründamiseks.
Hukukindlus tagatakse varude hajutamise ja peitmise teel ning valmistades oma sõidukeid ette kaitseks droonide vastu.
Kui jutt juba võrkude peale läks, siis neid kasutatakse ka logistikateede kaitsmiseks droonide eest. Ohtlikumas piirkonnas rajavad neid sõjaväe pioneeriüksused, kaugemal juba eraettevõtted. Välja on arendatud modulaarsed süsteemid, mis võimaldavad selliseid koridore rajada lihtsalt ja kiiresti. Sellised teed annavad osalise kaitse, kuid vastane on õppinud droonidega varitsema nende koridoride alguses ja lõpus või leiab sissepääsud ning ründab seal sees lennates.
Üksuste tagaala võib olla hajutatud ning jagatud eri alade vahel. Kuna rindeäärses alas on palju «vaba kinnisvara», siis on kasutusele võetud töökojad, tööstuskompleksid ja muud ladustamiseks ja tehnika kasutamiseks sobivad paigad.
Andmevahetus laohoidjaga käib suhtlusrakenduste kaudu. Laohoidja komplekteerib kauba saabunud tellimuse põhjal ja sellele tullakse pimedas järele. Öösel kehtib komandanditund, mis võiks vähendada võõraste silmapaaride hulka.
Ukrainlaste kogemus ütleb, et varustusoperatsioonilt tagasi pöörduv sõiduk ei tohi sõita otsejoones oma alalisele paiknemisalale, vaid sellele peab eelnema mingisugune pettete
Fotod: erakogu
Eesti kaitseväe viimane miil
A ešelon
laoseis
pataljoni staap
veooperatsiooni teatis
lahinguešelon
varustuse taotlus
rühm rühm
A2 ešelon
staabi- ja tagalakompanii
tagalarühm baasvaru
gevus. Näiteks rebasehaak või ajutine viibimine kusagil mujal.
Sellega vähendatakse sõiduki jälitamise võimalust drooni või pahatahtliku inimese poolt ning hiljem mõjutatakse juba parkimisala droonide või kaudtulega.
Transport ja tehnika
Eesliini läheduses tehnikat peaaegu ei ole ning seda hoitakse peidetuna kümneid kilomeetreid tagapool. Kogu sõidukipark, mis koosneb tabelvarustuses olevatest sõidukitest, annetustest ning trofeedest, on väga kirju, mistõttu tekib raskusi varuosadega. Nende tellimine ja kättesaamine võib võtta kuid.
Rindest tagapool liigeldakse maasturitega. Varustamist rindele tehakse võimaluse korral roomiksõidukitega, mis peavad paremini vastu distantsilt teedele paigutatud jalaväevastastele miinidele. Kõik eesliinil tegutsevad
15–20 km
(logistilised) sõidukid on varustatud drooni detektorite, elektroonilise võitluse vahendite ning Starlinki ja dubleeritud raadiosidega. Ilma droonivastaste võrkudeta sõitmine on võrdne enesetapuga.
Sõidukite evakuatsiooni rindelähedasel alal üldjuhul ei toimu, sest kui sõiduk on korra juba pihta saanud, siis rünnatakse seda droonidega seni, kuni see on hävinenud. On olnud juhuseid, kus sõiduk jäetakse sihilikult hävitamata, et varitseda seda evakueerima tulnud naastemeeskonda.
Tankimine toimub rindest eemal varem kokku lepitud punktides. Roomik tehnika ei liigu tankurite juurde, vaid selleks kasutatakse kütusevaate, mida transporditakse maasturitega ning hiljem pumbatakse käsipumbaga sõidukite paakidesse.
Tankureid peetakse nii hinnaliseks, et ühe Ukraina ohvitseri sõnul on tankurimeeskonnal õigus otseko
kompanii
ala, mis on vastase droonidega kaetud
rühm
he tankimisoperatsioon lõpetada, kui tankima tulnud ei pea kinni kokkulepitud protseduuridest.
Elekter ja toit
Eesliini kaevikutes valmistatakse toitu peamiselt gaasipriimustel kuivtoitu soojendades. Üks keerulisim logistiline ülesanne on vee transportimine. Lisaks tavapärasele tarbimisele kasutatakse seda positsioonidel tekkivate tulekahjude kustutamiseks. Pudelivett saab kohale toimetada ka droonidega. Tänapäeval on rindel kasvanud nõudlus elektri järele. Seda vajavad nii droonide akud, raadiojaamad kui arvutid. Selleks kasutatakse kaevikutesse veetud generaatoreid, mida tuleb varustada kütusega. Akujaamu paigutatakse droonidega tagala ja kaevikute vahel. Vahetamise eelduseks on topeltkoguse akujaamade olemasolu. Võimaluse korral ühendatakse kaevikud elektrivõrku, tagades nii kõige stabiil
A1 ešelon
sema elektriühenduse. See nõuab muidugi korralikku ettevalmistust ning juba olemasolevate ühenduskohtade olemasolu.
Meditsiin
Nagu igas sõjas on praegugi meditsiinivaldkond, mis teeb läbi tohutut muutust. Mõnikord on üsna raske sellega leppida. Alustades kas või mõtteviisist, et Punane Rist ei paku mingisugust kaitset ning välihaiglad on Vene vägedele kõrge prioriteediga sihtmärk, mida leidmise korral ei jäeta ründamata. Eesliini meditsiinist võib esile tuua mõned punktid, mis lähevad kokku «viimase miiliga». Nagu varustuse vedu on ka haavatute evakueerimine muutunud erakordselt ohtlikuks. Üldjuhul planeeritakse selle jaoks eraldi operatsioon. Seetõttu peab olema valmis selleks, et kannatanu võib oma evakueerimist oodata kaevikutes päevi või isegi nädalaid. Enamasti sõltub see soodsatest ilmastikuoludest, mis võimaldavad evakuatsioonimeeskonnal võimalikult väikese riskiga kannatanule järele tulla. Suur osa evakuatsioonist toimub käsitsi (kuni 10 km) sõidukile üleandmiskohani.
Haavatu pikalt hoidmine eesliinil on lisanud parameedikute õppesse uusi teemasid, nagu stabiliseerimine ja žguttide konventeerimine, et säilitada jäsemeid. Ette on tulnud olukordi, kus parema väljaõppega meedik juhendab üle videolingi parameedikut tegema protseduure, milleks tal korralik ettevalmistus puudub, selleks et päästa kannatanu elu.
Muudatused on tulnud sõdurite IFAKi (individual first aid kit), kuhu on lisatud žgutte (neli kuni kuus tükki), aga näiteks ka varustust, mis aitab sõduril vastu pidada ja vältida nt alajahtumist (termotekk, keemilised soojenduspadjad).
Evakuatsiooniks on kasutatud mehitamata maismaasõidukeid. Peamised puudused praegu on sõidukitel puuduv vedrustus, mis teeb sõidu kannatanu jaoks väga piinarikkaks. Mehitamata maismaasõidukid on veel üsna kohmakad ning võivad jääda maastikule kinni.
Pikisilmi oodatakse piisavalt suure kandevõimega mehitamata õhusõidukisüsteeme, mis suudaksid transportida haavatut. Praegu kasutatakse
Ladustamiseks rindetsoonis sobib kasutada ka täiesti tavalisi garaažibokse.
Seda garaažikooperatiivi Zaporižžjas tabas 2024. aastal droonirünnak.
Võitlejad täiendavad komplekti oma äranägemise järgi. IFAKi varustus on jagatud üldiselt kahe pauna vahel. Žgutid/ sidemed on paigutatud laiali nii vööle, vestile kui ka vormi taskutesse, mille asukoht on üksuses kokku lepitud. Žgutile ja sidemele peab olema ligipääs mõlema käega.
neid haavatu varustamiseks hallis alas, transportides talle ravimeid või alajahtumise vältimiseks termoteki.
Järeldused
Kokkuvõtteks võib alati öelda, et Ukraina maastik ja olud ei pruugi sarnaneda Eesti omadega, aga vastane on meil ühine. Erinevad mehitamata sõidukid on tulnud lahinguväljale, et jääda ning muutudes aina keerulisemaks ja autonoomsemaks. Ei tasu ennast hellitada mõttega, et jätkame vanamoodi.
On lihtsad asjad, mida saab juba harjutama hakata. Olgu selleks haavatute evakuatsioon käsitsi, öine sõit ja droonidega varustamine või ajurünnak, kuidas toimetada oma üksuse kaevikutesse elekter ja küttepuud. Isegi kui inimene peab vastu, siis elektroonika vajab töötamiseks soojemat keskkonda. Usun siiralt, et Eesti sõdurid suudavad kaevikus täita oma ülesande, kuid selleks, et suudaksime neid varustada piisava hulga elektri ja laskemoonaga, peame veel palju tööd tegema.
Saun kui salarelv
Eesti ettevõte viib Ukraina rindele liikuvaid saunu
HUUM-i sauna interjöör.
Foto: Siim Karnö
Kui räägitakse Ukraina abistamisest, mõeldakse tavaliselt relvadele, droonidele või meditsiinivarustusele. Aga Eesti ettevõtte HUUM ja MTÜ Saunad Ukrainasse eestvedajad teavad, et saunalgi on sõjas oma roll. Seda on kinnitanud ka Ukraina sõdurid.
Siim Karnö
ajakirjanik
HUUM on Ukrainat toetanud alates
sõja algusest. Esimene abisaadetis Ukraina territoriaalkaitse peastaabile jõudis veebruaris 2022. Samal ajal liikus märkimisväärne osa LõunaEestist kogutud abist just HUUMi logistika kaudu. Saunade rajamise mõte ei sündinud aga Eestis, vaid rindel,” räägib firma HUUM tegevjuht Siim Nellis.
Idee tuli rindelt
«Ukraina sõdurid andsid märku, et pesemisvõimalused on väga piiratud. Eestisse tõi idee kaitseliitlane Ilmar Raag, kes arvas, et Nellis ja tema saunaahjusid tootev ettevõte võiksid olla sobivad projekti eestvedajad. Nii sündiski koostöös kaitseliidu Toompea malevkonna ja HUUMiga algatus
MTÜ Saunad Ukrainasse. Mulle sobis see idee kohe. Olen hariduselt vesiehitiste insener, kolmanda põlvkonna saunaküttekehade looja ning olnud kaitseliitlane juba 16. eluaastast. Sellise probleemi lahendamine tundus igati loogiline ettevõtmine,» jutustab Nellis kindlameelselt.
Projekti käivitamisel seati eesmär
giks viia Ukraina rindele vähemalt kümme sauna ja pesumajakompleksi või tegutseda Ukraina võiduni. Kümme ongi nüüdseks täidetud. Aga soov on siiski jätkata kuni võiduni,» pajatab Siim.
Liikuv saun ja pesumaja
Projekti käigus on saunakompleksid tublisti arenenud. Esimene lahendus koosnes Eesti kaitseväelt saadud kolmest veokist, kuid antud tagasiside põhjal mindi hiljem üle poolhaagise süsteemile. Praegune kompleks koosneb põhiveokist ehk sadulautost koos soojustatud poolhaagisega ning tu
giautost, milleks on tavaliselt kastiauto või mikrobuss.
Põhiveokis asuvad ruumikas saun kahe puuküttega kerisega, neli dušši, kaks 3 kW soojaveeboilerit ning pesumaja nelja tööstusliku pesumasina ja kuivatiga. «Kogu süsteem töötab vajaduse korral autonoomselt. Selleks on kompleksis 40 kW generaator, veepaagid ja pumbasüsteemid. Samas saab selle kiirete liidetega ühendada ka kohaliku vee ja elektrivõrguga. Sõjaolukorras on paindlikkus ülitähtis,» rõhutab Nellis.
«Saun päästab elusid!»
Kõige rohkem rõõmu valmistab Siimule teadmine, et projektist on päriselt abi. Mehe sõnul on maailmas ilmselt vähe kohti, kus on koos vesiehituse, saunakultuuri ja militaarlogistika teadmised. «Saame rindele viia omamoodi soomeugri salarelva – sauna,» ütleb mees muigega. «Toetame niimoodi Ukrainat maailmas üsna ainulaadsel viisil.»
Eriti eredalt on meelde jäänud tagasiside ühelt Ukraina üksuse juhilt: «Saun päästab elusid!» «Taoline tagasiside sulatab ju südame,» räägib Siim. «Naaberüksuste juhid olid küsinud, miks nende võitlejad tulevad lahingusse tagasi nii suure motivatsiooni ja energiaga. Vastus oli lihtne – saun. See
HUUMi juht Siim Nellis ja vabatahtlik
Brit Mesipuu uusima sauna juures.
Fotod: Siim Karnö
aitab sõduritel taastuda nii füüsiliselt kui vaimselt, puhastada nii keha kui riided ning kas või hetkekski sõjaolukorrast välja astuda.»
Teekond rindele pole kerge «Ühe sauna valmimine ja kohalejõudmine on pikk protsess. Kõigepealt leitakse sobiv sõiduk, millest saab ehitada sauna ja pesumaja. Seejärel paigaldatakse sinna leili ja duširuumid, pesumasinad, kuivatid ning autonoomsuse tagamiseks generaator. Seejärel algab logistiliselt keerukas teekond Ukrainasse. Kompleksiga sõidab kaasa tugiauto vee ja kütusega. Mitmed neist on projekti jaoks andnud Peipsiääre valla kogukonna liikmed.»
Põhiveokis asuvad ruumikas saun kahe kerisega, neli dušši, kaks 3 kW soojaveeboilerit ning pesumaja nelja tööstusliku pesumasina ja kuivatiga.
Nellis rõhutab, et koostöö on projekti üks suurimaid tugevusi. «Abi on tulnud ka välismaalt. Hiljuti võttis projektiga ühendust Soome vabatahtlike organisatsioon, kes kogub rindele pesuvahendeid. Kuna saunade järele on suur nõudlus, tuleb teha valikuid. Tavaliselt saadetakse kompleksid aktiivselt rindel tegutsevatele üksustele ning otsuseid tehakse koostöös Eesti saatkonnaga Kiievis,» räägib HUUMi tegevjuht.
«Suurimad takistused on olnud annetuste vähenemine ja bürokraatia. Annetusi on viimasel ajal vähem tulnud ja mitme sauna ehitamisel on HUUM ise pidanud suurema osa kuludest katma. Teine probleem on piiriületus. Kui väikse abisaadetisega on lihtsam, siis suurte veokitega muutub protsess keeruliseks. On tulnud ette olukordi, kus keset ööd tuleb dokumente ümber vormistada ja uusi allkirju hankida,» kirjeldab Nellis.
Emotsionaalsed kohtumised
«Sõdurite reaktsioon on olnud peaaegu alati väga emotsionaalne. Üks suur ja turske sõdur kallistas tugevasti meie vabatahtlikku naisterahvast ja tänas pisarsilmil, et saab lõpuks üle poole
Juba kümnenda ehk uusima sauna teele saatmine.
Sauna üleandjad ja vastuvõtjad Ukrainas.
Eestlased koos Ukraina sõduritega saunas.
Brit koos Ukraina sõduriga, kel tulid sauna vastu võttes lausa pisarad silma.
HUUMi meeskond.
Fotod: autori kogust
MTÜ Slava Ukraini, kaitseliidu Toompea malevkond ja OÜ HUUM algatasid ühisprojekti «Eesti saun Ukrainasse» eesmärgiga viia Ukraina armeele selline tagalateenistuse kompleks, mis võimaldab ühe pataljoni igal võitlejal kord nädalas käia soojas saunas ja pesta puhtaks oma vormirõivad. Ühel laupäeval köeti saun soojaks ja Tartu Postimees sai asjaosalistega seda proovimas käia.
Foto: Kristjan Teedema / Tartu Postimees
aasta sooja veega pesta,» meenutab Nellis.
«Sauna kohale viimisel on alati kaks eriti pingelist ja emotsionaalset hetke: kui veok saab üle piiri ning kui see lõpuks üksusele üle antakse. Teisel hetkel lisandub ukrainlaste lõputu tänu. Sageli lubatakse, et kui Eestil kunagi abi vaja läheb, tulevad nad appi.» Ukrainas on ette tulnud ka ohtlikke olukordi.
Kõige meeldejäävam oli Nellise sõnul olukord, kui satuti Kiievisse suure droonirünnaku ajal. «Pidime jooksma hotelli varjendisse ja kahel korral tundsime lööklaineid. Seekord oli õhuhäire tõesti põhjendatud,» meenutab ta. «Samuti jättis sügava jälje hinge kohtumine Eesti sõduriga, keda tunti hüüdnimega Olli. Temagi kirjeldas meiega esimesel kohtumisel praktiliselt olematuid pesemisvõimalusi. Hiljem langes ta lahingus.»
Projekti süda
MTÜ Saunad Ukrainasse vabatahtlik turundaja Brit Mesipuu ütleb, et kogu projekt püsib suuresti vabatahtlike najal. «Pole lihtne leida inimesi, kes on valmis võtma nädala palgata puhkust ja sõitma sõjas olevale riigile appi. Aga meie tugivõrgustik on pühendunud,» räägib naine.
«Lähedasedki peavad olema valmis lubama oma pereliikme sõjapiirkonda. Aastate jooksul on projektile kaasa aidanud mitmed inimesed: kes on pununud sõidukite varjamiseks võrke, kes aidanud ehitada saunu, andnud ehitusmaterjale või leidnud toetajaid,» räägib Brit.
Temalt küsitakse sageli, miks tegeleda saunadega, mitte näiteks droonidega. «Droonid ja tehnika on väga vajalikud, aga lõpuks on inimene nende taga see, kes peab vastu pidama,» ütleb naine.
Mis saab edasi?
Kuigi esialgne eesmärk – kümme sauna – on täidetud, ei plaani meeskond tegevust lõpetada. Kui leidub toetajaid, jätkatakse uute komplekside ehitamist. Praegu katsetatakse rindel ka lihtsamat telksauna lahendust: kiiresti püstitatav soojustatud telk, kerge keris ja välidušš. «Kui ressursse jagub, viime saunu rindele edasi,» ütleb Nellis. «Kuni võiduni!»
President Alar Karis ja kaitseväe luurekeskuse
ülem kolonel Ants Kiviselg avasid 4. novembril 2025 luurekeskuses
mälestustahvlid kommunistliku terrori tagajärjel hukkunud omaaegse sõjavägede staabi II osakonna töötajatele. Mustast graniidist mälestustahvlitele on graveeritud 56 ohvitseri ja allohvitseri nimed.
luurekeskus
Luurekeskus koos kaitseväe peastaabi luureosakonnaga (J2) on sõjaeelse II osakonna pärandi kandjad, seega lasub meil vastutus ja kohustus oma teise maailmasõja eelseid kolleege austada ja mälestada. Komme mälestada sõjasündmusi ja hukkunud sõdureid on ajaloos tagasiulatuv juba pronksiaega, kuid just 20. sajand tõi endaga vajaduse jäädvustada totalitaarsete riikide poolt mõrvatud inimeste mälestust. II osakonna töötajate mälestustahvlid kuuluvad sarnasesse kategooriasse, nagu näiteks Stenbocki maja välisküljel asuvad tahvlid samuti kommunistliku terrori tagajärjel hukkunud vabariigi valitsuse liikmetele. Nii ühtede kui teiste tahvlite kujunduses on järgitud sarnaseid printsiipe: sarnane tahvlite pealistekst ning seejärel inimeste nimed, millele lisanduvad Vabaduse risti kavaleridel VR liik ja järk ning sünni ja surmaaasta. Nii ühel kui teisel puhul on pealistekstis kasutatud sõna «hukkunud» sõna «mõrvatud» asemel, kuna esimene on laiem mõiste ning hõlmab nii neid inimesi, kes on surnud vangis
Meie ei unusta –mälestustahvlid luurekeskuse seinal
tuses kui ise endalt elu võtnud, teades missugune saatus teda nõukogude võimu kätte saabudes ootab. Viimase juhtumi kategooriasse kuulub vabariigi valitsuse liikmete tahvlitel peaminister Otto Strandman ja II osakonna töötajate tahvlitel ohvitseri asetäitja Hugo Maasik.
Mälestustahvlite koostamise esimeseks etapiks oli nimekirja kokkupanek. Siin tuli esimesena läbi vaadata
uurija Ülle Krafti koostatud Eesti sõjamuuseumi elektrooniline andmekogu «Eesti ohvitserid 1918–1940», et näha, kelle ametlikus teenistuskäigus üldse leidub viide töötamisele sõjaväeluures. Seda nimekirja tuli seejärel võrrelda Rahvusarhiivis säilitatava peastaabi tööd puudutava võrdlemisi mahuka dokumentatsiooniga (päevakäsud, koosseisutabelid jmt).
Küllalt sageli puudub ühe või teise
ohvitseri teenistuslehel otsene viide sõjaväeluures töötamisele ja selle asemel on märgitud lihtsalt «staabi käskudetäitja ohvitser» (tänapäevases terminoloogias lihtsalt staabiohvitser).
Töö käigus kujunesid välja printsiibid, mis mis aitasid täpsustada, kelle nimed lähevad tahvlile.
1. Tahvlitele on märgitud need Eesti sõjaväeluurajad, kes töötasid otseselt sõjavägede staabi (peastaabi,
kindralstaabi) II osakonna teenistuses, sh vabadussõjaaegses teadete kogumise osakonnas (vastuluure) või maakuulamise osakonnas (luure) ning kes surid Nõukogude Liidu korraldatud kommunistliku terrori tagajärjel (hukati, surid vangistuses või sooritasid enne arreteerimist enesetapu).
2. Lisaks II osakonna töötajatele on tahvlil ka Eesti sõjaväelised esin
Luurekeskuse ülem kolonel Ants Kiviselg ja president Alar Karis eemaldamas katet mälestustahvlitelt.
Foto: Ardi Hallismaa / kaitsevägi
dajad (atašeed, sideohvitserid), kes allusid sisulist tööliini pidi II osakonnale, täites oma välisteenistuse ajal luureohvitseri rolli. II osakonna ja sõjaväeliste esindajate omavahelise vahekorra kohta vt Jaak Pihlaku väljaannet «Eesti sõjaväe atašeed 1918–1940» (Tartu, 1995).
Märkus: tahvlitel ei ole märgitud kindralmajor August Traksmaad, kes aastail 1936–37 oli Eesti saadik Moskvas. Kindral Traksmaa hukkas nõukogude võim 1942. aastal, kuid tema välisteenistus toimus välisministeeriumi lähetusel.
3. Tahvlitel ei ole märgitud operatiivtaktikalise tasandi luuretöötajaid, nagu ringkondade, diviiside, rügementide luureohvitsere, taktikaliste luureüksuste, näiteks ratsaluurekomando liikmeid ega lendurvaatlejaid.
4. Tahvlitel ei ole märgitud sõjaväeluure värvatud agente, sest esiteks me ei tea nende nimesid ja teiseks ei olnud nad staabi ametlikus koosseisus.
5. Tahvlitel ei ole märgitud vabadussõjaaegseid mobiliseerituid, kes täitsid teadete kogumise osakonna teenistuses teatud tööülesandeid (näiteks kirjutajad, käskjalad), välja arvatud juhul, kui nad jäid pärast sõja lõppu edasi tööle II osakonda ametniku või üleajateenijana. Näiteks Rudolf Reimere (Kreimann), kes mobiliseeriti vabadussõja ajal rahvaväkke, kuid kes jäi sekretärina II osakonna teenistusse kogu sõdadevaheliseks perioodiks.
6. Tahvlitel on märgitud lisaks ohvitseridele ka II osakonna teenistuses olnud ametnikud ja allohvitserid (peamiselt Djaoskonna ehk raadioluure mehed).
Auastmete puhul on märgitud viimane auaste, mitte tingimata see auaste, mis neil oli kas teenides II osakonnas või atašeena. Vabaduse Risti kavaleride puhul on neile annetatud VR liik ja järk kirjutatud nime osana. Nimede kirjutamisel on kasutatud viimast nimekuju ehk harilikult eestindatud kujul. Eesnimede puhul on läbivalt kasutatud sidekriipsu, nagu Eesti toonane nimeseadus ette nägi. Tahvlitel märgitute surmaaastad on kontrollitud elektroonilise andmebaasi «Eesti kommunismiohvrid
1940–1991» (www.memoriaal.ee) järgi. Kapten Paul Parmingu märgitud surmaaasta on erandlik. Tema oli lähetatud sideohvitseriks Briti ekspeditsiooniväe juurde PõhjaVenemaal Arhangelskis, kus ta sattus enamlaste kätte vangi, viidi Moskvasse ja teadaolevalt lasti 1921. aasta suvel maha.
Mälestustahvlid kujundas Mart Kivisild ja need valmistasid Tallinnas Liiva kalmistul asuvast firmast Kiviraidur OÜ meistrid. Tahvlitele kan
tud nimekirjade koostajad tänavad lisaks kujundajale ja kiviraiduritele ajaloolasi Toomas Hiiot, Meelis Maripuud, Ülle Krafti ja Jaak Pihlakut ning kaitseväelast nooremleitnant Marko Martinit kaasamõtlemise eest. Võimalikud eksimused või ebatäpsused on ainuüksi koostajate süü. Luurekeskus palub kõigil, kelle perekonnaliikmed on tahvlil märgitud või kellel on teavet Eesti sõjaväeluurajate saatuse kohta, võtta ühendust aadressil lpinfo@mil.ee.
Mälestustahvel on valmis saanud. Foto: tootja
Kommunistliku terrori tagajärjel hukkunud sõjavägede staabi II osakonna töötajatele
Kolonel Herbert-Feliks Grabbi 1896–1942
Kolonel Jaan Junkur VR I/3 1887–1942
Kolonel Vilhelm-Richard Kohal 1887–1942
Kolonel Jaan Kurvits VR II/3 1893–1942
Kolonel Karl-Johann Laurits VR II/2, II/3 1892–1941
Sõjaväeametniku asetäitja Gustav Veiding 1893–1945
Vanemseersant Arnold Eessalu 1904–1944
Vanemseersant Evald Hiie 1907–1941
Seersant August Ainre 1903–1942
Nooremseersant August Kalme 1913–1943
Nooremseersant Eduard Kesler 1915–1942
Nooremseersant Heino Lääne 1915–1942
Nooremseersant Voldemar Lübik 1906–1942
Nooremseersant Albert Raat 1916–1945
Nooremseersant Aksel Reiska 1914–1942
Nooremseersant Enn Taidur 1914–1945
Üleajateenija Friedrich Marley 1908–1943
Pärast Poola kampaania lõppu oktoobri alguseks 1939 oli olukord Euroopas selline: sõdivaid riike oli kolm; ühelt poolt Suurbritannia ja Prantsusmaa, teiselt poolt Suur-Saksamaa.
Euroopa sõjas 1940–1941
Hanno Ojalo sõjaajaloolane
Holland, Belgia, Itaalia ja teised Euroopa riigid olid endiselt erapooletud ja ootasid, mis edasi saab. Kuna läänerindel oli suhteline vaikus, siis kujunes peagi kõige aktiivsemaks sõjatandriks hoopis NSV Liidu kallaletungiga Soomele alanud talvesõda, mis kestis kolm ja pool kuud. Peale selle toimus ka meresõda sõdivate riikide vahel meredel ja ookeanidel.
Algul püüdis siiski Adolf Hitler sõda lõpetada. Oma esinemisel Saksamaa Reichstagis 6. oktoobril 1939 tegi ta ettepaneku Suurbritanniale ja Prantsusmaale rahu sõlmida. Mõlemad riigid, kes ei usaldanud Saksamaa juhti enam karvavõrdki, keeldusid sellest ettepanekust.
Talvesõda aastatel 1939–1940 23. augustil 1939 sõlmiti Moskvas NSV Liidu välisasjade rahvakomissari Vjatšeslav Molotovi ja Saksamaa välisministri Joachim von Ribbentropi allkirjastatud MolotoviRibbentropi pakt, mille salaprotokolli kohaselt kuulusid kahe suurriigi vahel jaota
tud Euroopa väikeriigid NSV Liidu ja Saksamaa mõjupiirkonda. Saksamaa kohustus mitte sekkuma NSV Liidu elluviidavasse poliitikasse. Soome kuulus MolotoviRibbentropi pakti salajase lisaprotokolli kohaselt Nõukogude huvisfääri. Sügisel alanud riikidevahelised läbirääkimised Soome territooriumi loovutamiseks ja Hanko mereväebaasi rentimiseks venisid ja seejärel katkesid. Nõukogude Liit alustas 1939. aasta 30. novembril sõda Soome vastu, mida tuntakse talvesõja nime all. 14. detsembril heideti NSV Liit seetõttu agressorina välja Rahvasteliidust.
Stalini esialgne eesmärk oli kahtlemata kogu Soome kiire vallutamine ja selle võimalik ühendamine NSV Liiduga. Selleks moodustasid venelased kohe sõja algul Otto Wilhelm Kuusineni juhitud nukuvalitsuse, mis kuulutas välja nn Soome Demokraatliku Vabariigi. See eesmärk ei täitunud ja pärast rahulepingu sõlmimist saadeti nukuvalitsus vaikselt laiali. Soome väed osutasid tugevat vastupanu, mida toetasid ka Euroopa riikidest aeglaselt saabuv relvaabi ja mitmed tuhanded vabatahtlikud. Esimese pealetungi suutsid Soome väed Mannerheimi liinil peatada, tekitades Punaarmeele suuri kaotusi.
Kodu kaotanud perekond Belgias 1940. a. Foto: AP / Scanpix
Seejärel kestis lühem positsioonisõja periood, kui Punaarmee suuremat väegrupeeringut rindele koondas.
NSV Liidu õhujõud pommitasid jõhkralt Soome linnu ja enne Läänemere jäätumist korraldas Balti laevastik ka mereblokaadi.
Veebruaris 1940 alustasid venelased ligi miljoni sõduri ja tohutu hulga sõjatehnikaga uut suurrünnakut ja neil õnnestus kolmekuisest võitlusest kurnatud Soome vägesid (300 000 sõdurit) Viiburi juures tagasi tõrjuda. Oht venelaste suuremaks läbimurdeks oli õhus, kuid siis nõustus Soome lõpuks venelaste rahutingimustega ja sõjategevus lõppes.
Oma osa Stalini ootamatul leplikkusel oli ka Suurbritannia ja Prantsusmaa ähvardustel tuua Soome abivägesid, samuti lubadus alustada Süüriast õhurünnakuid Bakuu naftaleiukohtadele.
Talvesõda kestis 105 päeva ja lõppes 13. märtsil 1940 Moskva rahulepinguga. Soomel õnnestus küll säilitada iseseisvus, kuid ta pidi 12. märtsil 1940 allkirjastatud rahulepingu kohaselt loobuma maaaladest Karjala kannasel, Laadoga Karjalas ja Viena Karjalas –kokku umbes 13% kogu riigi territooriumist. Soome kaotas surmasaanutena 27 000 inimest, NSV Liit aga 168 000.
Norra ja Taani vallutamine
Saksamaa alustas 9. aprillil 1940 kindral Nikolaus von Falkenhorsti juhtimisel kahe diviisi jõududega operatsiooni Weserübung Taani ja Norra vallutamiseks. Saksamaa juhtkond põhjendas agressiooni sellega, et sakslased ennetasid inglaste sissetungi Norrasse vaid mõne päevaga. Taani alistus pärast mõnetunnist vastupanu kiiresti. Kuningas ja valitsus ei jõudnud riigist lahkuda ja edaspidi oli Taani sakslaste suhteliselt leebe okupatsioonirežiimi all.
Norras nii libedalt ei läinud, kuna sinna pidid Saksa väed tungima üle mere. 9. aprillil 1940 maabusid Norras Wehrmachti väeosad, Norrasse tungis 100 000meheline väekontingent, millele osutas vastupanu kiiruga mobiliseeritud Norra armee kuus jalaväediviisi, kellele lisandusid ka väiksemad Briti ja Prantsuse väekoondised. Siiski suutis
Saksamaa vallutada Norra lõunaosa
Naiste organisatsioon Lotta Svärd aitab toitlustada Soome sõdureid. Foto: TopFoto / Scanpix
Taani vabatahtlikud on saabunud Soome talvesõtta jaanuaris 1940. Foto: AP / Scanpix
Soome kuulipildurite rühm talvesõjas. Foto: TopFoto / Scanpix
suhteliselt kiiresti mai alguseks, vaid PõhjaNorras Narvikis kestsid visad lahingud kuni 10. juunini.
Seda eelkõige seetõttu, et maismaad mööda sakslased sinna abivägesid saata ei saanud, merel aga võimutses Briti sõjalaevastik. Inglased ja prantslased evakueerisid oma väed 8. juunil Norrast eelkõige tänu raskele sõjalisele olukorrale Prantsusmaal.
Norra kuningas ja valitsus jätkasid võitlust Saksamaa vastu eksiilis Suurbritannias, ka osa Norra vägedest evakueerus koos lääneliitlastega. Viimased Norra üksused kapituleerusid kodumaal 10. juunil 1940.
Poolte kaotused olid suhteliselt võrdsed, kuid tõsiseid kaotusi kandis Saksa merevägi. Okupeeritud Norra muudeti nüüd Saksa riigikomissariaadiks, kellele allus ajutine omavalitsus, mida juhtis vähetuntud poliitik Vidkun Quisling.
Hollandi, Belgia ja Luksemburgi vallutamine 1939. aasta sügisest kuni 1940. aasta kevadeni kogusid Suurbritannia, Prantsusmaa ja Saksamaa jõude otsustavaks kampaaniaks. Erapooletud Holland, Belgia ja Luksemburg, kes olid end neutraalseks kuulutanud, valmistusid samal ajal samuti sõjaks ning mobiliseerisid oma sõjaväed.
Suurbritannia ja Prantsusmaa strateegia oli esimese maailmasõja kogemustele tuginedes suunatud eelkõige tugevale kaitsele. SaksamaaPrantsusmaa piirile olid prantslased enne teise maailmasõja algust rajanud tugevad kaitseliinid, mida kutsuti tolleaegse kaitseministri nime järgi Maginot’ liiniks. Saksamaa oli selle vastu rajanud oma Siegfriedi kaitseliini. Ka Belgia oli 1930. aastatel rajanud oma suhteliselt lühikesele piirile Saksamaaga tugeva kaitseliini. Seega oli kaitsmata vaid Luksemburgi lühike piirilõik. Prantsusmaa kaitseplaan eeldas sakslaste pealetungi Belgia kaudu, nagu see oli toimunud 1914. aastal. Sel juhul pidid osa Prantsuse armeest ja Suurbritannia ekspeditsiooniarmee (British Expeditionary Force) suunduma Belgiasse, et koos Belgia sõjaväega seal Saksa sõjaväe pealetung seisma panna.
Saksa väejuhatus töötas välja mitmeid rünnakuplaane, lõpuks reali
Soome reservväelased on mobiliseeritud isamaa kaitsele. Foto: AP / Scanpix
Saksa okupatsiooniväe paraad Taanis 20. aprillil 1940. Foto: AP / Scanpix
seeriti plaan (nimetusega Gelb, mille autoriks oli kindral Erich von Manstein), mis nägi ette üldpealetungi
Hollandi ja Belgia kaudu. Otsustav läbimurre pidi aga toimuma Belgia lõunaosa, metsase ja mägise Ardenni piirkonna kaudu, mida vastased ei pidanud suurte jõududega pealetungiks looduslikult sobivaks.
Algab Saksa pealetung
10. mail alustas Saksamaa pealetungi läänerindel, mille eesmärk oli purustada Prantsusmaa löögiga Hollandi, Belgia ja Luksemburgi kaudu. Pealöök oli suunatud Ardennide Calais kaudu. 10. mail maabusid Saksa langevarjurite üksused mitmes Hollandi linnas ning Belgia kaitseliini olulises sõlmpunktis Eben Emaeli kindluses.
Kindral Fedor von Bocki juhitud Saksa väegrupp B ületas Hollandi ja Belgia piiri, sellest lõuna pool liikuv kindral Rudolf von Rundstedti juhitud väegrupp A (mis andis pealöögi) ületas Belgia ja Luksemburgi piiri. Kolmas väegrupp C kindral Wilhelm Ritter von Leebi juhatusel pidi murdma läbi prantslaste Maginot’ kaitseliinist või vähemalt siduma seal kaitsel olevaid Prantsuse vägesid, et need ei saaks põhja poole abivägesid saata.
Hollandi ja Belgiaga sõlmitud eelneva kokkuleppe kohaselt võisid Prantsusmaa väed Saksamaa rünnaku korral siseneda nende riikide territooriumile, et ühiselt pealetung seisma panna. Selle tulemusena jäid sakslaste pealöögisuunale (mida peeti ohutuks) vaid teisejärgulised Prantsuse väeosad.
Suurbritannia ja Prantsusmaa armeed suundusidki Belgiasse, et koos belglastega sakslaste edasitung peatada ja puhkesid tasavägised lahingud. Samal ajal 12.–13. mail ületasid sakslased PrantsuseBriti liitlasvägede selja taga mitmes lõigus Maasi (Meuse) jõe, avades edasise tee üle Ardennide mäestiku. Murrangu tõi Paul Ludwig Ewald von Kleisti juhitud tankigrupp Panzer Group Kleist, mis prantslaste kaitsest läbi murdis ning nende tagalasse tungis. Soomusüksuste edasitungi toetas tõhusalt lennuvägi. 12.–17. maini toimunud Sedani lahingus tungis Kleisti tankigrupp motoriseeritud jalaväeüksustega rin
Poolte sõjajõud läänerindel 10. mail 1940
Saksamaa
141 diviisi
3,3 miljonit sõdurit
7378 suurtükki
2445 tanki
3638 lennukit
Itaalia (Alpi rindel)
22 diviisi (300 000 sõdurit)
3000 suurtükki
Kokku 3,6 mijonit sõdurit
Liitlased
131 diviisi*
3,3 miljonit sõdurit
14 000 suurtükki
4000 tanki
2935 lennukit
Alpi rindel
5 Prantsuse diviisi
150 000 sõdurit
Kokku 3,45 miljonit sõdurit
*) sh 83 Prantsuse, 12 Briti, 22 Belgia, 8 Hollandi, 5 Poola ja 1 Tšehhoslovakkia
Saksa vägede sisenemine Pariisi 14. juunil 1940. Fotod: AP / Scanpix
Saksa suurtükiväeüksus Hollandis 21. mail 1940.
okupeeritud
dest läbi ja jõudis kiiresti edasi liikudes 20. mail Abbeville’i juures La Manche’i väina kallastele, lõigates sellega ära Belgias ja PõhjaPrantsusmaal tegutsevad liitlasväed. Hollandi valitsus alistus 14. mail, kuid Hollandi kuninganna Wilhelmina moodustas Suurbritannias eksiilvalitsuse ning Hollandi kolooniad jätkasid vastupanu. Saksa väed vallutasid Antwerpeni Belgias 18. mail. Belgia vastupanu kestis vaid kolm nädalat, Belgia sõjavägi alistus 28. mail, kuid valitsus lahkus riigist Inglismaale. Sama tegi ka Hollandi valitsus.
Saksa vägede niivõrd kiire ja peaaegu takistamatu edasitung oli sel ajal suur üllatus. Seda on seletatud Saksa tankikindralite isikliku initsiatiiviga (mis üllatas ka nende ülemusi staapides), Prantsuse väejuhatuse šokiseisundiga ja prantslaste väeüksuste puudumisega tagalas, kes oleksid suutnud rindest läbimurdnud sakslastele vastu astuda. Igal juhul tungisid Saksa tankid kindlalt edasi ja eraldasid lääneliitlaste väed kaheks eraldi osaks. Prantsuse valitsus otsustas sel ajal välja vahetada sõjaväe ülemjuhataja, mis tekitas segadust ja raskendas
vägede üldjuhtimist. Senise kindral Maurice Gamelini asemel sai 19. mail uueks ülemjuhatajaks kindral Maxime Weygand, kuid mingit paremust see prantslastele ei toonud.
Dunkerque’i evakuatsioon
Ootamatult oli lääneliitlaste rinne kaheks osaks jagatud ja Saksa väed keskendusid esmalt põhjapoolse osa purustamisele. Briti ja Prantsuse vägede abitud katsed kahte poolt taasühendada olid nõrgad ja ebaõnnestusid. Seda põhjustas segadus Prantsuse sõjaväe juhtkonnas (vahetati välja ülemjuhataja) ning vabade väeosade nappus, keda vastulöögiks kasutada.
Kui siis sakslased asusid otsustavale pealetungile ning liitlaste käes olev maaala hakkas kahanema, otsustasid inglased oma väed kodusaarele evakueerida. 26. mail algaski operatsioon Dynamo, mille käigus ei jäetud maha ka liitlasi ning rasketes oludes õnnestus suurte kaotustega toimetada üle La Manche’i väina PõhjaPrantsusmaalt Inglismaale ligi 338 000 sõjaväelast. Maha tuli jätta suurema osa rasketehnikast, autodest ja laskemoonast. Evakuatsioon kulges Luftwaffe õhurünnakute all ja liitlased kandsid tõsiseid kaotusi.
See ei tähendanud sugugi Briti vägede osaluse lõppu Prantsusmaal. Sinna jäi veel vägesid ja neid toodi isegi juurde. Suurbritannia valitsus kartis juba Prantsusmaa kokkuvarisemist ja püüdis olulist liitlast iga hinna eest sõdimisvõimelisena hoida. Samuti toodi hiljem Prantsusmaale tagasi ligi 100 000 Prantsuse sõdurit.
Prantsusmaa vallutamine ja kapitulatsioon Compiegne’is
Dunkerque’i lahingute ajal valmistusid Prantsuse väed Pariisist põhja pool Abbeville’ist kuni Maginot’ liinini 1000 km pikkusel rindel otsustavaks lahinguks, rajasid kaitseliine ja koondasid vägesid. Kuid Saksa vägedel oli arvuline ülekaal ja nende käes oli initsiatiiv.
Vastase lõplikuks purustamiseks koostati plaan Rot ning selle kohaselt algas üldpealetung. Sakslased tungisid peale 104 diviisiga, prantslastel oli vastu panna vaid 66 diviisi, lisaks veel viis Briti diviisi. Õhus oli ülekaal Luftwaffel.
Saksa ohvitserid einestamas
Pariisi restoranis 1940. aastal. Fotod: AP / Scanpix
Briti sõdurid evakueeriti Prantsusmaalt Dunkerque'ist juunis 1940.
5. juunil jätkasid Saksa väed pealetungi, väegrupi B üksused liikusid piki Atlandi ookeani kallast, kuni jõudsid 22. juunil Bordeaux’ linnani. Väegrupi A üksused liikusid samal ajal Prantsusmaa keskosa kaudu ning väegrupp
C murdis läbi Maginot’ liini. 10. juunil lahkus Prantsuse valitsus Pariisist, kuulutades selle avatud linnaks. Pariis langes 14. juunil Saksa vägede kätte. Segadust ja transpordiprobleeme süvendasid miljonid tsiviilpõgenikud, kes püüdsid sakslaste eest põgeneda. Prantsusmaa suutis invasioonile vastu panna kokku 46 päeva.
Itaalia kuulutas Prantsusmaale sõja 10. juunil, lootes viimasel hetkel sõja võitjate leeri hüpata, kuid ei suutnud Alpi mägises maastikus edasi tungida. Võib ka öelda, et Prantsuse väejuhatus ülehindas Itaalia vägede võitlusvõimet ja hoidis sealses rindelõigus liiga suurt väegruppi.
Prantsusmaa valitsus pidas olukorda lootusetuks ja otsustas alistuda. Senine peaminister Paul Reynaud astus tagasi ja uueks valitsusjuhiks sai 83 aastane esimese maailmasõja kangelane marssal Philippe Petain. Tema saatiski sakslastele vaherahuettepaneku ja kirjutas 22. juunil 1940 vaherahukokkuleppele alla Compiegne’i metsas – kohas, kus 1918. a oli Saksamaa pidanud esimese maailmasõja lõpus Antandile alistuma.
Tingimused olid rasked: 1,5–2 miljonit Prantsuse sõjaväelast viidi Saksamaale sõjavangi kuni rahulepingu sõlmimiseni ja suur osa Prantsusmaast jäi okupeerituks. AlsaceLorraine’i piirkond liideti taas Saksamaaga. Prantslastel tuli tasuda okupatsioonivägede ülalpidamiskulud. Prantsusmaa valitsus lootis, et küllap ka Suurbritannia lõpetab sõdimise ja siis sõlmitakse lõplik rahuleping, mille järel sakslased lahkuvad ja sõjavangid koju tagasi tulevad. Kuid seda ei juhtunud.
Prantsusmaal võidelnud Briti väed ei alistunud, vaid need evakueeriti üle mere kodumaale Prantsusmaa läänerannikul asuvatest sadamatest. Kokku õnnestus kahe suure operatsiooniga
Cycle ja Aerial tõsiste kaotustega seekord ära viia 200 000 meest, enamik neist inglased, aga ka osa liitlasvägedest: prantslasi, poolakaid ja tšehhe.
Sõjalises mõttes oli Prantsusmaa kampaania sakslastele hiilgav triumf
ja Prantsusmaa jaoks šokeeriv katastroof. Võrreldes esimese maailmasõja pikaajaliste, kurnavate ja kaotusrohkete lahingutega saabus tulemus 1940. aastal üllatavalt ruttu.
Prantsusmaa pärast okupeerimist
Prantsusmaa põhja, lääne ja idaosa mehitati Saksa sõjalise kontingendiga ja seal hakkas kehtima okupatsioonirežiim. Kaks kolmandikku riigist jäi Saksa okupatsioonitsooni, ülejäänud osas tegutses Saksasõbralik marssal Philippe Petaini juhitud valitsus (mis sai oma asukoha järgi hiljem nime Vichy valitsus).
Seal jäi nominaalselt kehtima Prantsuse Vabariigi võim. Vaid sõja lõpus Inglismaale põgenenud kindral Charles de Gaulle rajas eksiilis Suurbritannias vastupanuliikumise Vaba Prantsusmaa ja kutsus kaasmaalasi üles võitlust sakslaste vastu jätkama. Pärast Prantsusmaa alistumist kartis Suurbritannia valitsus eelkõige seda, et sakslased suudavad üle võtta Prantsusmaa sõjalaevastiku ja kasutada seda Suurbritannia vastu. Seetõttu ründas Briti laevastik ootamatult 1940. aasta 3. juulil Inglismaa sadamates, Egiptuses ja Alžeerias paiknevaid Prantsuse sõjalaevu.
Lahinguks inglaste ja prantslaste vahel läks Alžeeria rannikul Mers el
Saksa õhurünnakus hävinud auto Pariisis 3. juunil 1940. Foto: AP / Scanpix
Kaotused kogu kampaania jooksul
Saksamaa: 46 000 sõdurit langenute ja teadmata kadunutena, 111 000 haavatutena, 800 tanki ja 1200–1400 lennukit
Itaalia: kokku 6000 sõdurit
Prantsusmaa: 72 000 sõdurit langenute ja teadmata kadunutena, 100 000 haavatutena, 1700 tanki ja 1300 lennukit. Vangi langes kokku 1,8 miljonit sõdurit (osa neist juba pärast vaherahulepet)
Suurbritannia: 4500 sõdurit langenute ja teadmata kadunutena, 17 000 haavatutena, 48 000 vangidena, 700 tanki ja 900 lennukit
Belgia: 7500 sõdurit langenute ja teadmata kadunutena, 17 000 haavatutena, 600 000 vangidena, 306 tanki
Holland: 2000 sõdurit langenute ja teadmata kadunutena, 7000 haavatutena, 230 000 vangidena
Poola väeosad ja Tšehhoslovakkia väeosad: kokku 5500 sõdurit
Lisaks sai surma 30 000 tsiviilisikut
Kebiri mereväebaasis ja Orani sadamas ning see lõppes mitme Prantsuse sõjalaeva uputamise ja paljudele raskete vigastustega. Rünnakus hukkus umbes 1300 Prantsuse meremeest. See oli esimene kord pärast Waterloo lahingut 1815. aastal, kui inglased ja prantslased omavahel sõdisid. Loomulikult tekitas inglaste salakaval rünnak prantslastes trotsi ja vaenulikkust nende vastu.
Lahing Inglismaa pärast –õhusõda 1940–1941
Saksamaa lootus Suurbritanniaga rahu sõlmida ei täitunud ja sõda jätkus. Ühendkuningriiki toetasid sõjas Kanada, Austraalia, UusMeremaa, LõunaAafrika Liit ja kogu suur Briti Impeerium. Varjatud toetust osutas ka USA. Hitler valmistas Suurbritannia alistamiseks ette ulatuslikku meredessantoperatsiooni koondnimega
Seelöwe, mis aga jäeti ära, kuna ei suudetud saavutada ülekaalu õhus Suurbritannia kohal, samuti Briti võimsa sõjalaevastiku olemasolu tõttu.
Lahing Suurbritannia pärast (sks Luftschlacht um England, sõnasõnalt «Õhulahing Inglismaa pärast», ingl Battle of Britain) oli kampaania, milles Suurbritannia kuninglikud õhujõud (RAF) kaitsesid Suurbritanniat Saksamaa lennuväe Luftwaffe massiliste õhurünnakute eest. Sakslased ründasid Suurbritannia lennuväebaase, lennukitehaseid, sõjatehaseid, sadamaid, hiljem juba otseste terrorirünnakutega linnade (eelkõige Londoni) elanikkonda.
Inglastel aitasid vastu pidada lisaks oskuslikule õhutõrje kasutamisele ja lennuväe ennastsalgavale võitlusele ka radarid, mis andsid neile Saksa pommitajate lähenemisest varakult teada. Seda on kirjeldatud kui esimest suurt sõjalist kampaaniat, milles võitlesid täielikult õhuväed. Britid peavad lahingu kestuseks ajavahemikku 10. juulist kuni 31. oktoobrini 1940, mis kattub ulatuslike öiste rünnakute, nn Blitzi perioodiga, mis kestis 7. septembrist 1940 kuni 11. maini 1941.
Saksa ajaloolased ei aktsepteeri seda alajaotust ja käsitlevad lahingut ühtse kampaaniana, mis kestis 1940. aasta juulist kuni 1941. aasta maini, kaasa arvatud Blitz. Muidugi kestis Saksamaa õhusõda Inglismaa vastu edasi, kuid juba väiksema intensiivsusega.
Saksa õhutõrjesuurtükk Eiffeli torni jalamil 2. juulil 1940. Foto: AP / Scanpix
Õhusõja kaotused sel perioodil olid järgmised: Suurbritannia kaotas 1744 sõjalennukit sakslaste 1977 vastu, surma sai pommitamisel 23 000 tsiviilelanikku, haavata 32 000.
Põhja-Aafrika kampaania algus 1940
11. juunil 1940 alustas Itaalia sõjategevust Suurbritannia vastu Vahemerel, kuid üldjuhul domineeris merevõitlustes inglaste sõjalaevastik, kuigi neil oli raskusi oma olulise varustustee ehk GibraltarMaltaSuessi kanali kaitsmisega. Itaallased alustasid pealetungi ka PõhjaAafrikas, tungides 13. septembril 1940 oma koloonia Liibüa territooriumilt Egiptusse.
Seejuures oli Itaalial Liibüas sõjaväge 200 000 meest, Suurbritannial Egiptuses vaid 60 000. Sellest hoolimata itaallaste vallutusplaanid ei täitunud, sest neil õnnestus tungida vaid sajakonna kilomeetri kaugusele üle piiri, misjärel edasitung peatus transpordiprobleemide ja varustusraskuste tõttu.
Suurbritannia kaotas 1744 sõjalennukit sakslaste 1977 vastu, surma sai pommitamisel 23 000 tsiviilelanikku, haavata 32 000.
9. detsembril 1940 algas Briti vägede kindral Archibald Wavelli vastupealetung (operatsioon Compass), itaallased said rängalt lüüa ja nad paisati tagasi üle piiri. Inglased (keda oli vaid 36 000 sõdurit) tungisid edasi Liibüasse, vallutasid Benghazi ja jäid peatuma alles 9. veebruaril 1941 mitmesaja kilomeetri kaugusel Egiptuse piirist ElAgheila joonel.
Saksa väejuhatus pidi taas oma liitlasele appi tulema ja saatis veebruarist kuni maini 1941 Liibüasse Aafrika korpuse (kaks diviisi) kuulsa kindral Erwin Rommeli juhtimisel. Rommel näitas end silmapaistva väejuhina ja tema juhtimise all hakkasid ka Itaalia üksused korralikult sõdima.
24. märtsil 1941 alustas Rommel vastupealetungi (operatsioon Sonnenblume) ja suutis kolme kuuga Briti väed Liibüast välja tõrjuda, inglased jäid pidama vaid Tobrukisse, mida
Saksa pommitajad Ju 87 Stuka naasmas rünnakult Inglismaa vastu. Foto: AP / Scanpix
Rommeli Aafrika korpuse varustuskonvoi jäänused pärast õhurünnakut Liibüas 1942. aastal. Foto: AP / Scanpix
kaitsesid edukalt kuni sama aasta novembrini ja seda linna sakslaseditaallased vallutada ei suutnudki. Üldiselt aga osalesid sealsel sõjatandril kõrbetingimuste tõttu suhteliselt väikesed sõjajõud.
NSV Liidu agressiivne laienemine 1940. aastal
NSV Liit jätkas samal ajal vastavalt MolotoviRibbentropi NSV Liidu mõjusfääri liigitatud piirkondade hõivamist.
15.–18. juunil okupeeris NSV Liit sõjaähvardusel Balti riigid ja anastas samal kombel 28.–29. juunil Rumeenialt Bessaraabia, kasutades selleks diplomaatilisi ja sõjalisi hirmutus
Saksa patrull Serbia külas 12. aprillil 1941. Foto: AP / Scanpix
Kindralid Italo Gariboldi ja Erwin Rommel inspekteerimas Saksa üksusi Liibüas 13. aprillil 1941.
Foto: AP / Scanpix
Luksemburgi sõjapõgenikud teel Prantsusmaale 20. mail 1940.
Foto: AP / Scanpix
gasi Albaaniasse ning appi kutsuti Saksamaa. Kreekale omakorda tulid appi Briti väed.
6. aprillil 1941 tungisid Saksa väed Bulgaaria kaudu Kreekasse, 27. aprillil vallutati pealinn Ateena ja riik okupeeriti 30. aprilliks. Kreeka jagati Itaalia, Saksa ja Bulgaaria vahel okupatsioonitsoonideks. Kreeka sõjaväe ja Briti vägede kätte jäi esialgu Kreeta saar, kuid tõhusa dessantoperatsiooniga tõrjuti Briti väed 20. maist kuni 1. juunini saarelt välja. Inglastele oli see tõsine kaotus, kuid paraku kandsid Saksa õhudessantväed raskeid kaotusi ja kuni sõja lõpuni sakslased selliseid operatsioone enam ei korraldanud.
Kreeka kampaaniaga on tihedalt seotud Jugoslaavia kuningriigi vallutamine. See riik oli otsustanud 25. märtsil 1941 liituda SaksaItaaliaJaapani kolmikpaktiga, kuid riigipöörde (millega võisid olla seotud Suurbritannia ja NSV Liit) tulemusel tuli võimule uus Saksamaale vaenulik valitsus, kes kolmikpakti siiski ei ratifitseerinud.
6. aprillil 1941 alanud rünnakuga alustasid Saksamaa, Ungari, Rumeenia, Bulgaaria ja Itaalia väed ka Jugoslaavia vallutamist. 12. aprillil 1941 langes pealinn Belgrad ning Jugoslaavia vastupanu murti juba 18. aprilliks. Jugoslaavia armee lagunes kiiresti rahvuslike vastuolude tõttu, horvaatidest koosnevad diviisid alustasid Horvaatia iseseisvuse toetuseks mässu.
vahendeid. Augustis annekteeriti
Eesti, Läti, Leedu ja Moldova NSV Liidu koosseisu.
Kolmikpakt ja Saksa-Itaalia Balkani kampaania
Kolmikpakti nime sai Saksamaa, Itaalia ja Jaapani vahel 27. septembril 1940 Berliinis sõlmitud liiduleping. Kolmikpakt oli formaalselt kaitseiseloomuga pakt. Allakirjutanud riigid lubasid maailmarahu nimel teha üksteisega mitmesugust koostööd ja kui ühele lepinguosalistest tungib kallale riik, mis lepingu allakirjutamise ajal ei osale maailmasõjas, lubasid teised lepinguosalised teda igati aidata. 20. novembril 1940 liitus paktiga Un
gari, 23. novembril Rumeenia, 24. novembril Slovakkia, 1. märtsil 1941 Bulgaaria ja 25. märtsil Jugoslaavia.
Sõda Balkani poolsaarel algas 1940. aasta oktoobris, kui Itaalia sõjavägi tungis ootamatult varem hõivatud Albaania territooriumilt Kreekale kallale. Kreeklaste ägeda vastupanu tõttu sattusid itaallased aga hätta. Peale Itaalia sõjaväe nigela võitlusvõime oli ka sõjategevuse piirkond erakordselt ebasobiv: mägine ja korralike teedeta piirkond ja lisaks nendele probleemidele toimusid lahingud ka talveperioodil.
Kreeklastele, kes kaitsesid oma kodumaad, sobisid kohalikud rasked tingimused paremini ja Kreeka armee surus jaanuariks 1941 Itaalia armee ta
Jugoslaavia kuningriik siiski ei alistunud, kuningas ja valitsus põgenesid riigist ja asusid Egiptusse. Osa Jugoslaaviast jagati Saksamaa, Itaalia, Ungari, Bulgaaria ja Rumeenia vahel, ülejäänud aladel loodi iseseisev Horvaatia riik, Serbia aladel moodustati Saksamaa võimu all olev piirkond ja Montenegro aladel Itaaliast sõltuv Montenegro riik. Serbia oli lisaks Poolale teine piirkond, kus algas aktiivne partisanisõda okupatsioonivõimude vastu, olles küll lõhenenud monarhistlike ja kommunistlike partisanigrupeeringute vahel, kes võitlesid pigem üksteise kui Saksa ja Itaalia okupatsioonijõudude vastu. Seega oli enne 22. juunil 1941. aastal alanud sõda SuurSaksamaa ja NSV Liidu vahel suurem osa Euroopast Saksamaa poolt okupeeritud, terve hulk riike tema liitlased ja ka erapooletuks jäänud riigid püüdsid Saksamaaga häid suhteid hoida.
Vaduzi loss on rajatud juba 12. sajandil. Foto: Shutterstock
Liechtensteini sõdurid 1991. a välja antud postmargil. Foto: Wikipedia
Sellest sündmusest on legende, mis saavad uusi detaile juurde pea igaühelt, kes seda omalt poolt täiendada üritavad. Kuid lugu, kuidas Liechtenstein pani kokku armee, mis 80-mehelisena sõtta marssis ja sealt 81-mehelisena koju tagasi tuli, vastab siiski faktidele.
Liechtensteini armee viimne sõjakäik
Heiki Suurkask peatoimetaja
Samas on ka põhjust protestimiseks nendel, kes toimunut linnalegendiks peavad, sest veebiavarustes on loole külge põimitud järjest absurdsemaid väiteid kuni selleni välja, et mõni väidab asja hoopis esimeses maailmasõjas aset leidnud olevat.
Tegelikult pole Liechtensteinil oma sõjaväge juba aastast 1868 ja armee kaotamise ajendiks sai nimelt riigi sõjameeste viimane sõjakäik 1866. aasta sõjas Preisimaa ja Austria vahel. Omade jaoks kuulsusrikas ei omanud nii pisikese kontingendi saatmine suurde sõtta lõpuks vähimatki mõju. Ka Itaalia armee oli lõunas juba nii tugevalt lüüa saanud, et LõunaTirooli mägiteedele patrullima saadetud liechtensteinlased tõesti tegelikku vastast tunda ei saanudki.
Suur Saksa sõda
Ometi oli nn suurel Saksa sõjal, mis 1866. aastal Preisimaa ja Austria vahel peeti, palju kaugemale ulatuvaid tagajärgi. Preisimaad ja Austriat ühendanud Saksa Liit kadus. Territoriaalsed ümberkorraldused tõid maailmakaardile PõhjaSaksamaa Liidu, alates 1871. aastast Saksamaa Keisririigi, teisalt AustriaUngari kaksikmonarhia 1868. aastast. Selle sõja tulemusel taasliideti Itaaliaga Lombardia ja Veneetsia, sammu võrra jõuti aga lähemale Preisimaa ja Prantsusmaa omavahelise kokkupõrkeni 1870. aastal. See kõik rajas teed ka esimese maailmasõjani, kus Saksamaa ja Austria jälle liidus olid.
Liechtensteini
Vürstiriik
Pealinn: Vaduz
Pindala: 160,5 km2
Rahvaarv: 41 000 (2023)
Ühelt poolt kaotas Preisimaa 1866. aasta sõjas 40 000 meest ja nendega liidus olnud Itaalia 11 000. Teiselt poolt kaotas Austria 107 000, Hannover 25 000, Baieri 20 000, Saksimaa 7000, Hessen 3500, Württemberg 2300 ja Baden 500 meest. Niisiis said Liechtensteini sõdurid mängida küll oma osa selles sõjas, aga legend sõjakäigu võiduka lõpu kohta elas edasi ennekõike liechtensteinlaste endi teadvuses. Kuigi nende pisike vürstiriik leidus ka toonastel Saksamaa kaartidel, olid nad pigem liidu või vasallisuhetes Austriaga ja väited, kuidas nende kuulsusrikas sõjakäik olevat Berliinis kellegi kulme
kergitama pannud, kuuluvad tõesti fantaasiamaailma.
Õnneks on võimalik lehitseda ka 1866. aasta ajalehti, nagu Liechtensteiner Landeszeitung, ja seal kirjapandu kinnitab sõjakäigu toimumist. Väeüksust juhtisid ülemleitnant Peter Rheinberger (1831–1893) ja veltveebel Andreas Walch (1824–1896) ja kuigi väeüksuse suurust ajalehes ei mainitagi, on nad 4. septembril 1866 pidulikult Vaduzi tagasi jõudnud. Rheinberger oli saanud 1859. aastal Liechtensteini vägede juhatajaks ja 1. septembril 1866 ülendati ta kapteniks.
Nekrutite seadus võeti Liechtensteinis vastu 4. juunil 1866, aga seda, millal armee teele asus, sealt ei ilmne. Nähtavasti on Liechtensteini ja naabruses oleva Austria Vorarlbergi maakonna mehed läinud sõtta samal ajal. Tiroolis asuvaid Austria vägesid juhtis kindralmajor Franz Kuhn von Kuhnenfeld (1817–1896), kellest mõni aasta hiljem sai ka Austria sõjaminister. Mäekuru, mida Liechtensteini mehed valvama saadeti, kandis nime Stilfser Joch (praegune Stelvio mäekuru Šveitsi ja Itaalia piiril, kõrgeima kohaga 2757 meetrit üle merepinna), paiknedes piki LõunaTirooli mägiteid marssides ligi 140 kilomeetri kaugusel Liechtensteinist. Peamiselt oli karta sealtkaudu Garibaldi vabatahtlike armee võimalikku sissetungi. Ka Šveits koondas vägesid oma piiride kaitseks Graubündenis.
1861. aastal ühendatud Itaalia kuningriigi armee sai aga varem sõjas lüüa ning kuni esimese maailmasõjani kuulus ka «itaallaste sõjakunst» pigem anekdootide hulka. Vabatahtlikke juhtiva Giuseppe Garibaldi (1807–1882) nimi süvendas hirmu, sest oli
ŠVEITS
AUSTRIA
ta ju näidanud suuri võite Sitsiilias ja LõunaItaalias. Austria vägesid võitis ta 21. juulil 1866 Bezzecca lahingus, aga sõda sai järgmisel päeval läbi.
Vürst elas Viinis
Praegune Liechtensteini Vürstiriik oli loodud 1719. aastal seniste Schellenbergi ja Vaduzi vürstkondade ühendamisel ja selle valitseja oli saanud koha Saksamaa riigivürstide seas. Algul oli vürstiriigi relvajõududes vaid 20 meest, kuid 1815. aastal Saksa Liiduga liitudes oli riik võtnud kohustuse sõjas välja panna 55 meest. Liechtensteini vürstid ise elasid aga 1938. aastani pigem Viinis.
Sakslaste-austerlaste vennatapusõjas ei tahtnud tegelikult osaleda ei vürst ega ka Liechtensteini parlament.
Sakslasteausterlaste vennatapusõjas ei tahtnud tegelikult osaleda ei vürst ega ka Liechtensteini parlament, esimest korda 1862. aastal moodustatud Landtag. Vürst Johann II saatis 25. juulil 1866 Vaduzi telegrammi selgitusega, et liiduleping kohustas teda küll sõjaväe välja panema, aga samas andis ta Viini keisrikojale teada, et Liechtensteini sõdurid osalevad sõjas vaid lõuna, s.o Itaalia suunal. Neil polnud mingit tahtmist osaleda «liitu lõhkuvate saksa vendade» omavahelises madistamises.
Sõda Preisimaa ja Austria vahel algas 14. juunil 1866 ja sai läbi juba sama aasta 22. juulil. Itaalia oli saatnud oma 220 000 meest Preisimaa toetuseks sõtta 20. juunil, kuid juba 26. juunil sai lüüa Custoza lahingus. Juulis oli sõda itaallastele pisut edukam, kuid tegeliku võidu sai Itaalia alles aasta lõpus, kui Austria loovutas Prantsuse keisri Napoleon III survel neile Lombardia ja Veneetsia. Ühel hilisemal kolooniate jagamisel oli Saksamaa riigikantsler Otto von Bismarck lausa käratanud, et «Mis maid see Itaalia juurde tahab, kas nad on veel mõne sõja kaotanud!».
Otsustavad tegevused toimusid hoopis Böömimaal (praegune Tšehhimaa), kus 3. juulil 1866 purustas 285 000meheline Preisi armee
Königgrätzi lahingus 3. juulil 1866 põrmustas Preisi armee Austria väed. Liechtensteinlasi seal ei olnud.
Repro: Georg Bleibtreu maal / Wikipedia
Ülemleitnant Peter Rheinberger
Liechtensteini armee juhatajana umbes 1860. aastal.
Foto: erakogu / Wikipedia
Königgrätzi ja Sadowa (Hradec Králové) lahingus Austria 240 000mehelise väe. Vägesid juhtisid vastavalt Preisimaa kuningas Wilhelm I (staabiülem oli Helmuth von Moltke) ja Austria poolel Ludwig von Benedek. Austria oli sunnitud rahu otsima, sest tee Viini alla oli preislastel õigupoolest lahti.
Nii sai Liechtensteiner Landeszeitung avaldada hulganisti telegramme, kuidas nende sõdurid kõigepealt oma valvepostil aega viitsid ja seejärel koduteele asusid. Teistest Saksamaa osadest tulnud uudised olid hoopis sünged, langenuid tuli matta igal pool. Ka ise oma kontingenti Tiroolis külastamas käinud vürst Johann II lahkus Liechtensteinist Viini 30. juulil, olles väidetavalt pidanud andma oma vürstiriigile suurema laenu.
Aastail 1858–1929 Liechtensteini valitsenud Johann II oli üks pikima valitsemisajaga monarhe Euroopas. Esimese konstitutsiooni andis ta riigile 1862. a, teise 1921. a, andes märgatavaid vabadusi ka tavalistele liechtensteinlastele. 1867. aastal, enne Alaska müüki Ameerika Ühendriikidele, oli Venemaa keiser Aleksander II väide
Liechtensteini armee veteranid 1896. aasta ühispildil.
Foto: Liechtensteini riigiarhiiv / Wikipedia
tavalt pakkunud Venemaa Alaska valdusi ka Liechtensteini vürstile, kuid Johann II pidas seda maalahmakat kasutuks ja keeldus ostmast. Viinis oli nende perel lausa kaks paleed ja nad olid osalised ka Austria õukonnas.
Võidukas kojutulek
11. augustil 1866 kirjutas ülemleitnant Rheinberger, et kohalikega on nad Tiroolis saavutanud väga hea kontakti, eriti kuna tööstur Gassner oli üksuse liikmetest kokku pannud
36 liikmelise orkestri ja esines sellega külades. Ka polnud nende üksuses ühtegi haigestumist, enne kui alles koduteel. Koduteele lubati Liechtensteini vägi 15. augustil. Kiiret nähtavasti ei olnud, küll aga kirus Rheinberger, kuidas toit ja jook kõikjal tee ääres järsku kalliks oli läinud ja peale selle said mehed mägiteedel külma tunda. Aga 4. septembril 1866 ületasid nad jälle koduriigi piiri ja parlamendi esimees pidas nendele Vaduzi keskväljal piduliku tervituskõne.
Kas sõtta läinud 80 meheline kontingent tõesti naasis 81mehelisena, ajalehes ei kajastunud, kuid väidetavasti on nendega koduteel liitunud üks austerlasest (või itaallasest) sideohvitser, kes nendega koos Vaduzi välja marssis. Seega oli see tõesti sõjakäik, kus kaotusi ei olnud, ainult võidukas kojutulek.
Austria jaoks tähendas see sõda aga lüüasaamist ja vajadust selgemaks teha jõuvahekordi ungarlastega riigi sees. Samuti lakkas eksisteerimast 1815. aastal loodud Saksa Liit (Der Deutsche Bund), mille koosseisu Liechtenstein suveräänse vürstiriigina kuulus. LõunaSaksa Liit jäi seekord loomata, kuigi Liechtensteini sidus jätkuvalt Austriaga 1852. aastal moodustatud tolliliit. Seega ei saa rääkida, et riik 1866. aastal päriselt iseseisvunud oleks.
Riik ilma armeeta
12. veebruaril 1868 loobus Liechtenstein oma armeest ja kuulutas välja püsiva neutraliteedi. 1893. aastal asutasid Liechtensteini armee endised sõdurid siiski veteranide ühingu, millel oli 1896. aastal 141 liiget. Selle viimane elusolev liige Andreas Kieber suri 1939. aastal 94 aastaselt.
Liechtenstein suutis säilitada ka neutraliteedi esimeses maailmasõjas.
Kuna AustriaUngari aga 1918. a lõpus lagunes, sõlmis Liechtenstein tolliliidu 1924. a Šveitsiga. Austria natsionaalsotsialistide katse 1939. aastal Liechtensteinis võimu haarata nurjus, aga 1945. aastal saabus Liechtensteini 500 venelaste rahvusliku rahvusarmee sõdurit, kes olid Wehrmachti poolel sõdinud ja kellel NSV Liidule väljaandmise asemel lubati Argentinasse lahkuda. Hinterschellenbergis on nendele ka mälestustahvel püstitatud.
Hiljem on enamasti täheldatud vahejuhtumeid, kui õppustel olnud Šveitsi üksused on kogemata Liechtensteini aladele eksinud, aga need intsidendid on lahendatud pigem huumoriga. Kuigi naaberriigid Šveits ja Austria neutraalsete riikidena ei garanteeri Liechtensteini sõjalist kaitset, pole praeguseni nähtud vajadust riigi sõjaväge taastada. Samas on 1960ndatel suurel määral tsiviilkaitset arendatud. Riigis tagab korda 125liikmeline politsei.
Metsavendluse lugu on raamatusse raiutud
Heiki Suurkask
Minul on metsavendlusega oma suhe. Olles kaotanud sugulase Hirmus Antsu käe läbi, ei saa ma tema tegusid lõpuni heaks kiita. Kuid metsavendlus ise oli vajalik ja kindlaim tõend selle kohta, et Eesti ühiskond ei olnud siiski nõus leppima ja kohanema punatankide toel kohale tarnitud võõra võimuga. Samas tuleb meeles pidada, et metsavendlus ei toonud meile vabadust. Ta küll hoidis elus vastupanu mõtet, aga vabadusvõitlus ise vajas võiduks palju tõhusamat relva, kui metsavendadel kasutada oli. Vabadusvõitluse tugevaim relv oli tõde. Tõde kõigest, mida punavõim maha salata üritas, tõde ka sellest, mida metsavennad tegid ja kuidas neid maha suruti.
Peeter Kaasiku koostatud teos «Metsavendlus: vastupanu Nõukogude okupatsioonivõimule» vastab ennekõike viimasele küsimusele. See, et raamat mahutati raamatusarja «Sõja ja rahu vahel», on pigem juhus, kuna see raamatusari ise on kuidagi auklikuks jäänud. Metsavendluse kohta saab küll hulganisti uusi fakte, aga midagi jääb endiselt ka avamata.
Metsavendlus: vastupanu
Nõukogude okupatsioonivõimule
Peeter Kaasik, koostaja Raamatusarjas «Sõja ja rahu vahel» nr VIII
Eesti Mälu Instituut ja Eesti sõjamuuseum – kindral Laidoneri muuseum, 2026
Näiteks on metsavendade isiklikke lugusid võimalik endiselt põhjalikumalt kirja panna, kuni elab veel inimesi, kes neid isiklikult mäletavad ja võivad varjumispaiku ise kätte näidata. Kõik need lood ei ole kangelastegudest, kindlasti on ka avastamata jäänud kuritegusid, mida metsavendluse varjus toime pandi, kuid tegelikult tahaks juba vabaneda sellest nõukogude propagandast, mis inimeste kõrvade vahele istutati. Õuduste aeg ehk neljakümnendad on jäänud siiski Eesti ühiskonna jaoks varjutama tervet 20. sajandit.
Raamatu positiivseimaks küljeks pean seda, et metsavendluse jaotusel on võetud aluseks Eerik Heine koostatud jaotus 1960ndatest. See ehk hüvitab veidigi seda umbusku ja ülekohtuseid kahtlustusi, mis valitsesid väliseestlaste seas Heine suhtes, kuna
nõukogude võim oli eksikombel teda koos sõjavangidest sakslastega riigist välja lasknud.
Metsavendluse lugusid on vaja jätkuvalt avada, et sellest midagi õppida. Oli ilmne, et Eesti ühiskond ei olnud enne teist maailmasõda valmistunud selliseks lõpptulemuseks, mis inimesi end varjama ja okupatsioonivägede vastu võitlema sundis. Enamik metsavendi pidi seda kõike metsas iseenda jaoks alles sõnastama hakkama. Polnud kindlaid reegleid, kelle vastu võidelda ja kuidas tsiviilelanikkonda kohelda ning ammugi puudus selgus, mismoodi sõjaliselt partisanisõja eesmärke saavutada.
Metsavendlust tervikuna peame siiski pigem kaotuseks pidama. Sõjalist võitu ei saavutatud. Aeg 1950ndate lõpuks, mil enamikul metsavendadel lubati legaalselt oma peidikutest välja tulla, oli pigem see, millest alates punavõim sai järgmised 20–30 aastat kergemalt hingata. Ka senised vastupanuvõitlejad üritasid siis juba uue võimuga kohaneda.
Ajaloo valgeid laike, mille avamise nõudmistest meie päris vabadusvõitlus 1986.–1987. aastatel lahti läks, aitab ka Peeter Kaasiku koostatud teos hästi lahti kirjutada.
