Kaitseväe lugu – Balti pataljoni algus

Autor: Alan Christopher Sheppard

Soovin pühendada selle loo teenistusülesannete täitmisel langenud Martin Tiigi mälestusele. Ta oli Iraagi missiooni väljaõppemeeskonna liige, kelle sõprusest ja professionaalsusest nii juhi kui ka instruktorina ma valusalt puudust tunnen.

Balti pataljoni projekti eesmärk 1990. aastate alguses oli aidata kolme Balti riigi relvajõudude integreerumist lääne sõjaväelise väljaõppesüsteemiga. Et sõjavägede pädevus ja meelelaad oleks ühtemoodi juhul, kui nad tulevikus peaksid hakkama koos töötama. Nüüd, kui oleme NATO-s, on see teema enam kui asjakohane. See projekt lükati käima taanlaste initsiatiivil, mille eest tuleb neid tunnustada.

Tagantjärele tarkusena võib öelda, et ei olnud õige seda projekti ainult pataljoni tasemel ellu viia. Kuigi seda otsesõnu välja ei öeldud, siis tegelikult sooviti, et selline väljaõppe süsteem imbuks kogu kaitseväkke, rikastades seda. Soovi sõnastamata jätmine oli viga, mis lõppkokkuvõttes hakkas kogu projekti mürgitama.

Lääne sõjavägede tegutsemine Baltikumis kohe pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist oli poliitiliselt väga tundlik teema ja see võis mõjutada otsust, et soovi ei tahetud otse välja öelda. Kui oleks jäänud mulje, et lääne sõjaväed nii jultunult kohalikke kaitsevägesid abistavad, siis sellel oleks võinud olla traagilised poliitilised tagajärjed.

Kui ma esimest korda Paldiskisse saabusin ja Briti sõjaväevormis Dappo poe ees seisin, lähenes mulle üks vähestest kohalikest venelastest, kes inglise keelt rääkis (hiljem selgus, et ta oli ühe allveelaeva ohtvitseri inglise keele õpetajast abikaasa). Ta ütles mulle: „Me teadsime, et te, ameeriklased tulete.” Vastasin talle kõige solvunumal häälel, et olen inglane.

Süstemaatiliselt ei võitnud Eesti kaitsevägi sellest projektist midagi. Mittesüstemaatiliselt võitis väga palju, sest eri auastmetes kaitseväelased, kes Balti pataljonis väljaõppe said, liikusid sealt edasi teistesse üksustesse. See mõju peegeldub siiani kaitseväelaste väljaõppes ja oskustes. On oluline kõigil tasanditel aru saada, kust need oskused pärit on. See väljaõpe tuleks süstemaatiliselt tervikuks organiseerida või aja jooksul see mõju lihtsalt lahustub.

Praegu on siin Briti lahingugrupp, kes tihti treenib koos Scoutspataljoniga. Võib-olla saaksid nad süstemaatiliselt abistada kaitseväe peastaabi väljaõppeosakonda. Sellele teemale peaksid mõlemad osalised pöörama tähelepanu kõige kõrgemal tasemel.

Süstemaatiline mõju jäi paljuski saavutamata, sest Balti pataljon ja selle hilisem järeltulija Eestis – rahuoperatsioonide keskus – oli ülejäänud kaitseväe väljaõppeprogrammist lahutatud. See ühendamatus polnud kellegi süü, sest erinevad pooled proovisid saavutada oma seisukohast vaid parimat kaitseväele. Rahuoperatsioonide keskuse nimi saatis küll Eestist väljapoole sõnumi, mida sellega taheti saavutada, aga kaitseväe sees tõlgendati seda valesti, sest levinud oli arvamus, et rahuvalvajad ei sõdi.

Igas Balti riigis läheneti sellele probleemile veidi erinevalt. Eestis nähti rahuoperatsioonide keskust kui asjatut raiskamist, sest sellele kulus suur osa kaitse-eelarvest. Niisugust seisukohta võimendas arusaam, et üksusel on piiratud sõjapidamise võime agressiooni korral.

See arusaam ei oleks saanud tõest kaugemal olla. Ülejäänud kaitsevägi korraldas väljaõpet piiratud vahenditega, kuid rahuoperatsioonide keskus valmistas ette uusi sõdureid, kes pidid üksusega liitumiseks läbima 15-nädalase sõduri baaskursuse (MTC ehk Military Training Course). See kursus oli kogu väljaõppe tuum, mille tõttu said sõdurid hiljem palju kiita, kui nad teiste riikide relvajõududega koos hakkasid tegutsema.

Iroonia peitub selles, et mida rohkem tunnustust missioonidel teenivad sõdurid said, seda vähem nägi kaitseväe juhtkond vajadust rahuoperatsioonide keskuse järele. Jäi vale mulje, et see tunnustus on saavutatud kaitseväe igapäevase treeninguga.

Balti pataljon oleks pidanud saavutama parema vastastikuse mõistmise kaitseväe juhtkonnaga. Et see, mida Eesti kompaniile õpetati, kajastuks ka ülejäänud kaitseväe väljaõppes. Miinimumprogrammina oleks tulnud kaasata rohkem lääne instruktoreid ja lisada Balti pataljoni instruktorid kaitseväe peastaabi väljaõppe osakonda.

On olemas isegi edukas näide sellise koostöö viljakusest Eesti enda ajaloost. Vabadussõjas toetas kuninglik merevägi relvade ja varustusega vastloodud rahvaväge. Just Läänemerel olnud laevadelt pärit Briti merejalaväelased õpetasid Eesti sõdureid kasutama neid relvi.

Kui Iraagis teenivad ESTPLA rühmad hakkasid palju tunnustust saama, tulid ameeriklased nende väljaõpet vaatama. Nad uurisid ka seda, kes ülejäänud kaitseväest selle väljaõppega tutvumas on käinud. Nende suureks hämmastuseks vastasin, et keegi pole käinud. Ameeriklaste sõnul oleks nad soovinud, et sarnast väljaõpet oleks tehtud ka mujal kaitseväes, sest see oli tublisti parem kui teistes kaitseväe üksustes nähtu.

Samal ajal võis ajalehtedest lugeda, kuidas kaitsevägi on koolitanud välja nii professionaalsed sõdurid ilma ühegi viiteta rahuoperatsioonide keskusele. Kõik see viis lõpuks rahuoperatsioonide keskuse ja seal asuva väljaõppekeskuse laialisaatmiseni.

Ma julgen seda kõike väita, sest olen olnud siin 25 aastat ja seotud kõigega, millest eespool rääkisin. Olen pidevalt proovinud kindlustada, et meie eesmärgid siin õnnestuksid. Seda kahel põhjusel. Oma lojaalsuse tõttu kuninglikule merejalaväele ja Eesti sõdurile. Eesti sõdurid on suurepärased mehed ja naised, kellest korrektse väljaõppega saavad maailma parimad sõdurid. See artikkel võiks huvi pakkuda ka siinolevatele eelpaigutaud NATO vägedele. Mina olin siin kõige esimesena.

Ma olen endine Briti kuningliku merejalaväe commando ja teenisin vanemrelvainstruktorina. 1994. aastal teenisin merejalaväe treeningukeskuses ohvitseride ja allohvitseride väljaõppe osakonnas. Minu ülem saatis mind vabatahtlikuna tööintervjuule koodnimetusega Balti pataljoni projekt Lätis. Mis on Läti – oli minu esimene mõte. Asja veidi uurides, sain teada, et see oli osa lagunenud Nõukogude Liidust – see tekitas minus väga palju huvi.

Selleks ajaks olin merejalaväes teeninud juba 20 aastat: nii jalaväekompaniis kui ka hiljem instruktorina treeningukeskuses, mille ülesanne on õpetada ja alal hoida jalaväe oskusi kogu relvaliigis. See treeningukeskus on väga kõrgelt hinnatud ja seal on ka Briti maaväe treeningukeskuse (Small Arms School Corps) esindajad, et tagada kogu relvajõudude ühtselt kõrge väljaõppe tase ja järjepidevus.

Olen teeninud merejalaväes Arktikast Antarktikani ning osalenud sõjalistel operatsioonidel Põhja-Iirimaal ja Falklandil. Selleks, et hea sõdur olla, ei pea sõjas käima. Küll aga tõestab see väljaõppe efektiivsust (või ebaefektiivsust), annab kogemusi ja tekitab instruktorile arusaama, milline on oluline osa väljaõppest, mida teistele edasi anda.

Falklandi sõjas osalesin kord patrullis, et koguda infot vaenlase pataljoni positsioonide kohta. Nende tunnimees oli ilmselgelt puuduliku väljaõppega ja halvasti instrueeritud ning selle tõttu sai kuus vaenlase sõdurit surma (nende inimkaotuste raporti püüdis kinni meie elektroonilise luure üksus). Patrullis kogutud info põhjal sooritas 42. pataljon mõni päev hiljem väga eduka rünnaku. Selle kogemuse najal olen pannud suurt rõhku tunnimeeste kohustuste ja baasoskuste õpetamisele.

„Väljaõpe ei lõpe kunagi,” ütles isa mulle enne teenistusse astumist – ta oli teise maailmasõja veteran. See on väga õige. Ometi mõtlevad meist paljud, et „minul ei ole vaja seda väljaõpet või ei ole mul kunagi vaja seda kasutada või selles paremaks saada”.

Kokku teenisin merejalaväes 24 aastat ja peale selle olen nüüd teeninud 21 aastat Eesti kaitseväe vormis. Ma olen teeninud lahingukoolis, sõjakoolis, maaväe staabis, vahipataljonis, mereväe baasis, rahuoperatsioonide keskuses, Kalevi pataljonis, luurepataljonis ja nüüd kaitseliidus. Lahingukoolis teenisin Briti vormis. Järgnevalt kirjeldan oma teenistust Balti pataljonis.

Pärast edukat tööintervjuud olin 14-mehelises meeskonnas, mis koosnes viiemehelisest staabielemendist ja kolmest kolmemehelisest väljaõppe meeskonnast. Meeskonnad määrati välja õpetama Ādažis 30-mehelisi rühmi igast Balti riigist. Minule määrati Eesti rühm ja see saatuse keerdkäik mõjutas kogu minu edasist elu. Minu jaoks algasid ettevalmistused 1994. aasta augustis ja samal ajal algas ka Balti kompanii võitlejate inglise keele õpe.

Meie ülesanne oli välja õpetada iga rühm tegutsema iseseisva jalaväeüksusena. Seejärel koolitada nad instruktoriteks (koolitada koolitajaid), kes teevad vabatahtlikest moodustatava kompanii väljaõppe. Misjärel oleksid nad määratud formeeritavas kompaniis ülemate-vanemate ametikohtadele.

Pärast eesmärkide sõnastamist alustasime oma väljaõppe ülesannete ja standardite koostamist. See oli enne arvutite ajastut ja tegime seda paberil, kattes plaankonspektidega kõik vajalikud valdkonnad. Neid pabereid kogunes tollal mitu kastitäit, aga tänapäeval mahuks see kõik ühele CD-le.

Plaankonspektid, mis põhinesid UK lahingueeskirjadel, puudutasid näiteks üksikvõitleja oskusi, relva käsitsemist ja rühma taktikat. Lahingueeskirjad tuginesid läbiproovitud ja katsetatud meetoditele, jättes alati ruumi uuele juhul, kui peaksime midagi väljaõppe või operatsioonide käigus avastama. Hiljem sain aru, et mitmel sõjaväel selliseid eeskirju ei olegi olemas ja seetõttu puuduvad neil ka ühtsed standardid ning kontroll väljaõppe üle.

Need, kes väljaõppega tegelevad, peavad suutma õpetada. Nendel, kes väljaõpet kontrollivad, peavad olema valdkonna kohta põhjalikud teadmised, et vajaduse korral parandada vigu. Vastasel juhul pole vahet, kui head need juhendid on, sest nende mõju on minimaalne. Erwin Rommel ütles enne teise maailmasõja puhkemist, et Briti armeel on maailma parimad lahingueeskirjad, aga jumal tänatud, et nende ohvitserid ei loe neid.

Kuninglik merevägi koos merejalaväega sai juhendite lugemise olulisuse selgeks kibedate õppetundide kaudu ja sestsaati keskendub religioosselt väljaõppele ning standardi säilitamisele. Samal ajal õpib pidevalt kogemustest, et vajaduse korral juhenditesse täiendused sisse viia.

Võib tunduda naljakas, aga britid võtsid üle paljud teise maailmasõja-aegsed saksa üksikvõitleja oskuste väljaõppemeetodid. Nagu ka see, et kopeerisime nende väikeüksuse juhtimispõhimõtete käsitlusviisi.

Need põhimõtted toimivad ainult juhul, kui allohvitsere ja nooremohvitsere treenitakse põhjalikult realistlikes oludes ülesandeid lahendama pannes. Sellisest treeningust on neile kasu ka karjääriredelil. Nende oskuste puudumise tagajärg on sõjaväe tippjuhtkond, keda ma kirjeldaksin terminiga „staabiohvitserid”.

Nagu juba mainisin, sai Balti pataljoni projekt alguse Taani initsiatiivist, kuid oma panuse andsid ka Norra, Rootsi ja Soome. Seda gruppi nimetan pataljoni staabiks, sest see ei puutunud kokku jalaväe väljaõppega. Samas tegi grupp väga olulist staabitööd ja koolitas välja pataljoni staabi.

Mina maandusin Lätis 1994. aasta 17. novembril, et tutvuda Ādaži keskuse ja väljaõppe aladega. Ootasime C-130 lennukis, et saaksime oma punase Land Roveriga sealt välja sõita, kui märkasin suureks imestuseks, et lennuväljal on endiselt veel Vene lennukid. See punane Land Rover jäi hiljem hästi meelde Läti politseile, kes hakkas seda igal reedel kasutama oma sularaha automaadina. Kuni me lõpuks piisavalt targaks saime, et maksmisest keelduda, kui nad paberil trahvi meile ei väljasta.

Meid paigutati endisesse Nõukogude spordihotelli, kus meile eraldati terve korrus. Pehmelt öeldes olid tingimused askeetlikud, aga me oleme õppinud keskkonnaga kohanema ja lihtsalt oma asjadega edasi minema.

Olime sattunud justkui ajamasinasse. Polnud restorane ega pubisid; inimesed jõid otse poodides ja iga pood müüs alkoholi; poed olid täis igasugust kraami, aga kunagi polnud seal seda, mida vaja oli. Tänavad olid hallid ja masendavad, aga inimesed hoidsid oma selga uhkelt sirgus ja see avaldas muljet. Sellest nüüd kirjutades adun teravalt, kui kiiresti kõik on paremuse poole muutunud viimase 25 aastaga.

Mis peamine, Ādažis oli suur harjutusala – see rõõmustas meid. See ala oli küll kaetud Nõukogude okupatsiooni prahiga; kiivrid ja gaasimaskid vedelesid igal nurgal; hooned olid kaetud Nõukogude loosungite ja Lenini piltidega.

Sõitsime igal hommikul Ādažisse vana mikrobussiga, mida hoidis koos kleeplint ja traat ning mille juht arvas, et sõidab Lamborghiniga. See tundus väga rumal viis suremiseks ja võtsime endale uue bussijuhi. Väeosa ise ja Läti ohvitserid meenutasid väga Nõukogude sõjaväge, mis on mõistetav – see oli ainuke mudel, mida nad teadsid.

Väeosa oli sõna otseses mõttes lõhutud, sest seda saboteerisid lahkuvad Vene väed. Hiljem saime teada, et nende viimane praktiline nali oli reovee juhtimine joogivee kanalisatsiooni. Pidime hoolitsema ka selle eest, et seal oleks sobivad elamistingimused meile endale ja peatselt saabuvale Balti kompaniile. Selle probleemi lahendas lõpuks minu ülem.

Kolme nädalaga olime tuvastanud kõik võimalikud treeningalad ja olime valmis kohtuma oma sõduritega. 1995. aasta jaanuaris saime kokku oma rühmadega ja väljaõpe võis alata. Kõigepealt alustasime kehalise ettevalmistuse tundide, relva ja välioskuste õppega. Neis sõdurites, kes olid teeninud Nõukogude sõjaväes, tekitas üksikvõitleja õpe hämmeldust – nad arvasid, et olid selles kogenud. Või nagu üks ohvitser mulle aastaid hiljem ütles: „Arvasime, et teadsime juba kõike, aga tegelikult ei teadnud me midagi.”

Sellele järgnes jao ja rühma väljaõpe, mida võib nimetada ka väikeüksuste taktikaks. Neid harjutusi tegime ka teravmoonaga ja iga ilmaga. Tol aastal oli väga külm talv ja väga kuum suvi – ideaalne jalaväelase väljaõppe ilm. Väljaõpe lõppes 10-päevase harjutusega, mil kolm rühma võitlesid üksteise vastu oma patrull-laagrist.

See oli ühtviisi tulutoov kogemus nii koolitajatele kui ka koolitatavatele. See oli raske töö, aga paljud neist sõduritest on mulle hiljem öelnud, et see oli parim, mida nad eales olid teinud. Nad tundsid igal nädalal, et saavad paremaks.

Sel ajal oli meil ka palju kõrgetasemelisi sõjaväelaste ja poliitikute visiite. Ühendkuningriigi välisministeeriumi teine mees käis oma delegatsiooniga (nad olid meie rahastajad). Samuti käis Ameerika Euroopa vägede neljatärnikindralist ülemjuhataja, USA riigisekretär Warren Christopher ja kuningliku merejalaväe juhataja.

Neid kõiki hämmastas sõdurite, kellest paljud olid Nõukogude sõjaväe taustaga, positiivne suhtumine ja entusiasm uude väljaõppe stiili. Neid üllatas ka see, et me saavutasime nii palju nii vähesega. Warren Christopher ütles meile, et teeme Jumala tööd. Meie meeskond oli esimene, kes treenis endise Nõukogude bloki sõdureid pärast selle lagunemist. Mina ei mõelnud kunagi neist Balti sõduritest kui endistest Nõukogude sõduritest – nad olid mehed, kes mitte omal vabal valikul olid sunnitud kohanema süsteemiga.

Sama aasta septembris oli meil Ādaži lipuplatsil pidulik rivistus koos möödamarsiga. Seal oli mitu kõrgetasemelist diplomaati kõikjalt maailmast ning kõrvuti seisid ka kolme Balti riigi presidendid. Nad vaatasid uhkusega, kuidas sõdurid neist ühtselt mööda marssisid, ning tervitasid neid vabasid Balti riikide sõdureid. Nüüd, vanema ja targemana, mõistan ma, milline privileeg oli näha Lennart Merd tol päeval.

Sõdurid olid nüüd valmis naasma oma kodumaale, et õpetada välja esimesed vabatahtlikud. Ühel instruktoril igast meeskonnast paluti nendega kaasa minna. Minu ülem palus mul vaba tahtlikult seda teha, vastasin sellele kohe jaatavalt.

Saabusin Paldiskisse oma 38. sünnipäeval, et nõuga aidata seda rühma, kes nüüd hakkas oma uut kompaniid välja õpetama. Selle kirjeldamiseks oleks vaja rohkem ruumi, kui see ühe artikliga võimalik on. See oli järjekordselt suurepärane kogemus. Oli nauding vaadata seda, kuidas eestlased väga kompetentselt õpetavad välja teisi eestlasi.

Paldiskit külastas esimese NATO laevana HMS Sandown (praegu sõidab see Eesti lipu all). Laevameeskonnaga asetasime pärjad neile Briti sõduritele, kes langesid võideldes Eesti vabadussõjas. Mul oli au tutvuda ka selle Eesti daamiga, keda Suurbritannia austas tiitliga Briti impeeriumi ordu liige (Member of the Order of the British Empire), sest ta hoolitses nende sõdurite haudade eest Nõukogude okupatsiooni ajal. Ta küll lahkus meie seast järgneval aastal, aga mul on hea meel, et kuninglikud mereväelased ja merejalaväelased said teda tehtud töö eest isiklikult tänada.

Kui ma nüüd iga aasta 11. novembril näen rohkearvulist sõjaväelaste osavõttu neil haudadel, siis tahtmatult mõtlen selle peale, et kas need inimesed tegelikult ka hindavad seda, mis juhtus siin nii esimese kui ka teise Eesti iseseisvuse algusaastatel.

Ma olen siin küll palju sõjaväelisi teadmisi edasi andnud, aga õppisin palju ka ise ja õpin ikka veel. See kogemus on õpetanud mind väärtustama, et tulen keskkonnast, kus oli nii palju rohkem. Tihti võtame asju iseenesestmõistetavana, pöörame tähelepanu tühistele asjadele ja muretseme mõttetuste pärast.

Mulle tuletati siin meelde, mida vabadus tähendab – et sa hakkad seda hindama alles siis, kui oled selle kaotanud. Ma nägin siirast rõõmu vabadusest nende inimeste silmis, kes alles hiljuti olid heitnud endalt okupatsiooniahelad. Minu jaoks oli see äratuseks liigsest rahulolust. Vabadus tundub nii igavene ja iseenesestmõistetav, mida see tegelikult ei ole.

(Järgneb)