Kaitseväe aastaraamat 2015

2015

aast araama t

2015

aastaraamat

1

2

Sisukord Eessõna

Riho Terras

NATO sõjalise komitee esimehe kindral Petr Paveli intervjuu

5 9

Mõtteid heidutusest

Neeme Väli

17

Venemaaga seonduvad julgeolekualased ja sõjalised arengud aastal 2015

Kaupo Rosin

23

Tagasivaade Siilile

Aron Kalmus

31

Siili välisosalejatest

Toomas Peda

39

Siil tõi reservväe kokku

41

Kevadtormi kogemus aitas korraldada NATO suurt õppust

Aivo Vahemets

47

Sõjaväelogistikud tõestasid oma oskusi ja võimekust

Kalev Koidumäe

55

2015. aasta pani õhuväelaste pulsi kiiremini lööma

Jaak Tarien

61

Aasta jooksul kordasaadetu on vundament tulevikuks

Sten Sepper

67

ÜRO pehmest jõust Liibanonis on kasu ka Eestis

Roland Murof

71

Sotsiaalmeedia sõjapidamises

Uku Arold

79

Venemaa psühholoogiline sõda

Heigo Sooman

85

Märkmeid Ukraina sõjast

Igor Kopõtin

89

Soomusmanöövervõime arendamine 1. jalaväebrigaadis

Vello-Veiko Palm

97

2. jalaväebrigaad – arengud ja proovikivid

Eero Rebo

103

„Ajateenistuses on kõik võrdsed“ ehk tütarlapse meenutused ajateenistusest

Kristel Leola

107

Langevarjurite ühisdessandid Eestis

Mihkel Haug

113

Sõjateaduse roll Eesti sõjalises võimekuses

Sten Allik

119

Väikese riigi tugevus seisneb tarkuses

Sverre Lasn

125

Kaitseväe sportlaste edulugu jätkub

Heino Märks

129

2015. aasta kronoloogia

134

3

4

Eessõna Kaitsevägi ja riigikaitse laiemalt oli 2015. aastal väga tuntavalt tähelepanu keskmes. Eesti riigi julgeolekust ning selle kindlustamisest räägitakse ning kirjutatakse jätkuvalt rohkesti, selle üle arutletakse. Oluline on siin rõhutada, et seda kõike tehakse laiemas plaanis ühtse ning aktsepteeritud arusaama pinnalt, mis mõtestab julgeolekut kui tervikut ning näeb sõjalise riigikaitse toimemehhanismidena võrdselt olulisena nii iseseisvat kaitsevõimet kui ka kollektiivkaitset. Nii võib ka tinglikult tõdeda, et läinud aasta oli meie riigikaitsemudeli kinnistamise või süvendamise aasta, sest toimetati ja pingutati nii selle nimel, et mõõta meie reservarmee toimimist, kui ka selle nimel, et liitlaste kohalolek Eestis oleks jõulisem, nähtavam ja alalisem.

Kõige toimuva taga on julgeolekupilt, mis kahe aasta jooksul on kasvanud läänemaailma tabanud üllatusest igapäevaseks fooniks ning taustsüsteemiks. Neile, kes ei soovi ega taha tekkinud olukorda võrrelda uue külma sõjaga, võib paremini sobida paralleel kliimamuutusest, sest pelgalt ühekordse halva ilmaga me Putini riigikorra agressiivset käitumist võrrelda ei saa. Võib ka otsida võrdlusainest meditsiinist, sest Venemaad valitsevat režiimi iseloomustab korduv käitumine, mis sarnaselt sundhäirega tõukab selle kandja läbi käima samu rutiine – üha uuesti ja uuesti. Olgu sellega, kuidas on, kuid kaitseväe ning riigikaitse ülesanne laiemalt on neid signaale õigesti tõlgendada ning kasvatada, arendada ja ehitada meie kaitsevõimet tugevama heidutuse ja suurema võitlusvõime eesmärgil.

Me elame üha kahanevas maailmas, mis tähendab, et meie piiridest esmapilgul kaugel toimuv mõjutab meid otseselt ja iga päev. Sarnaselt Venemaa käitumisest tekkinud fooniga peame tõdema, et plahvatusohtlikkus Euroopa südames on ka osa meie igapäevaelust. Pariisis toimunu süvendas inimestes hirmu fundamentaalse islamiterrorismi ees ning endiselt on laiemas Lähis-Idas toimuv oluline ebakindluse ja mure allikas. Ulatuslik pagulaste voog, mis Euroopa riike ja rahvaid on lõhestamas,

RIHO TERRAS kindralleitnant kaitseväe juhataja

on kindlasti üks olulisemaid ning eripärasemaid julgeolekuriske. Eesti ülesanne on kindlaks jääda oma väärtustele ning selleks, et olla paremini mõistetud, mõistma ka meie liitlaste ja sõprade muresid, sest need on väga mastaapsed ja sügavad.

NATO peakorteris ning sõjalistes staapides on pärast Walesi tippkohtumist mõistetud ja jagatakse meiega ühist arusaama ümbritsevast julgeolekupildist. On tunnistatud, et praegune heidutusmuster ei ole kooskõlas ohuhinnanguga ja me peame üheskoos selle arendamisega jõuliselt tegelema. Sellest tulenevalt vaadatakse ümber planeerimist ja kaitseplaane ning realiseeritakse heidutushoiakut. Eelmisel aastal loodi Eestisse ja Ida-Euroopa riikidesse NATO staabielemendid (NFIU), mille ülesanne on asukohariikide ning NATO vahel koostööd korraldada ning paljud liitlasriigid on neisse saatnud oma esindajad. Lisaks tuleb kindlasti märkida meie võimsaima liitlase Ameerika Ühendriikide investeeringuid Eestisse, et tagada laialdane koostöö nii maal kui ka õhus. 2016. aastal toimuva NATO Varssavi tippkohtumise eel on meie ootused seotud eelkõige heidutushoiaku tugevdamisega, mis tähendab liitlaste laiemat kaasatust NATO idatiiva kindlustamisel ehk siis rohkem ja kiiremini reageerivat jõudu.

Liitlaste pingutused meie toetamisel olid 2015. aastal sisulised ja enamikele Eesti inimestest selgesti nähtavad ja arusaadavad. Ämari lennubaasist pidevalt toimuv lennutegevus, 29 laeva kaasanud 5

EESSÕNA

õppus BALTOPS Läänemerel ja maaväe üksuste väljaõppetegevus on olnud selgelt aktiivsem võrreldes eelnevate aastatega. Erilisi jõupingutusi on teinud kõik ohvitserid, allohvitserid ja sõdurid, kes on oma planeeritud tegevuste kõrvalt taganud liitlastega tulemusliku ning sujuva koostöö. Hispaanias Scoutspataljoni juhitud Balti pataljoni osalemine NATO suurõppusel Trident Juncture on ehk Eesti avalikus ruumis vähem tähelepanu saanud, kuid oli tegelikult väga julge ning mahukas ettevõtmine. Tagasivaates võime tõdeda, et tegu oli väga erilise ja pikalt ettevalmistatud kaitseväe kõigi aegade suurima logistilise operatsiooniga, kus me näitasime, et kui tahame, siis suudame võrdväärselt suurte riikidega vägesid liigutada.

2015. a esimene poolaasta oli väga tugevalt mõjutatud kaitseväe suurõppuse Siil ettevalmistusest ning läbiviimisest. Kõik asjassepuutuvad teavad väga hästi, et õppusest saadud teadmiste ja kogemuste koondamine ja analüüs kestis praktiliselt aasta lõpuni. Suurõppuse moto oli „Iga okas loeb“. Seda tuleb mõista just iga üksiku okka teravuse ning vastupidavuse võtmes – tugevad oleme siis, kui meid on palju ning kui igaüks on sarnaselt kaasvõitlejaga sama hästi välja õpetatud, relvastatud ja varustatud. Õppuselt saime kinnituse, et valitud riigikaitsemudel toimib ja on kestlik. Me ise uskusime seda, kuid kuna keegi ei olnud veel näinud jalaväebrigaadi täies koosseisus ja varustatuses, oli seda ettevõtmist vaja just Eesti inimestele ja ka skeptikutele. 26 tunniga formeeritud ja kolme päevaga täielikult lahinguvalmidusse seatud kahe brigaadi ja Kaitseliidu lahinguüksused näitasid, et eestlased tahavad oma riiki kaitsta ja on võimelised seda tegema. Seisin pärast kordaläinud õppust lõpurivistusel ja see oli ülev tunne. Kaitsevägi näitas ka ühiskonnale, et paljude aastate jooksul investeeritud sajad miljonid eurod on läinud asja ette. Tulemuseks on jõud ja tahe ning kindlustunne inimestele, et oleme valmis vastu seisma mistahes ründele. Kogesime ka õppuse ajal ühiskonna laialdast toetust meie ettevõtmistele – alates riigipeast, kes õppust külastades kohtus ka oma reservohvitserist pojaga, kuni memmeni, kes särasilmselt jälgis binokliga liitlaste lahingutanki manöövreid Erra asulas Virumaal, toetati õppust üksmeelselt ja südamega. Peame seda hindama ja tulevikuski oma tööd hinge ja südamega tegema.

6

Mul on veel selle üle väga hea meel, et ka Eesti tööandjad asusid Siili taha, toetades oma tegevusega õppust ja seal osalenud reservväelasi. Üks märkimist väärt näidetest oli AS Tallinna Lennujaam, kes oma töötajatele reservõppekogunemisest tingitud palgaerinevuse kompenseeris. Rahvaväele on kogukonna toetus äärmiselt oluline, sest see näitab, et me oleme täitnud inimeste ootusi.

Teame, et kaitsevägi panustab uue ja moodsa soomusmanöövervõime arendamisse rohkesti energiat ja raha. Peame täielikult võtma kasutusse 2015. aasta lõpul juurutatud kolmanda põlvkonna tankitõrjesüsteemi Javelin. Kevadtorm 2016 ei ole plaanitud nii suure õppusena kui Siil, sest vajame ka veidi hingetõmbeaega, et analüüsida suurõppuse kogemust, kuid selge on see, et Siili juurde tuleme veel tagasi.

Kaitseväe jaoks on üks olulisemaid märgusõnu valmidus. Meie valmisolekust sõltub väga palju ning paljuski on meie endi teha see, kui hästi me oma ülesandeiks valmis oleme. 2015. aasta on näidanud, et oleme küll, kuid olgem realistid – maailm ei seisa paigal. Nii ka meie, me liigume edasi.

7

8

NATO sõjalise komitee esimehe kindral Petr Paveli intervjuu 26. juunil 2015 asus NATO sõjalise komitee uue esimehena ametisse Tšehhi kaitsejõudude juhataja kindral Petr Pavel, kes vahetas välja kolm ja pool aastat sellel ametipostil töötanud kindral Knud Bartelsi.

NATO on küllaltki vana organisatsioon ning on läbinud palju muutusi. Ühe niisuguse muutuse tulemusena olete teie esimene sõjalise komitee esimees, kes valitud ametisse uuematest liikmesriikidest, mis organisatsiooni algusaastatel kuulusid vastasleeri. See on selge ja märgiline muutus.

Kui suur on see muutus ja kas teil on teist leeri näinuna mõni lisaeelis?

Minu jaoks on toimunu olnud imeline areng ning küsin endalt tihti, kas teine pool oleks võtnud vastu vastasleeris olnud riike. Kas oleks oldud nii avatud, et kõigest viisteist aastat pärast liitumist oleks valitud nende esindaja sõjalise komitee esimeheks? See on märkimisväärne areng, mis räägib kõnekalt NATO-st kui institutsioonist ja väärtustest, millel ta põhineb.

Teisest küljest ei näe ma, et mu päritolu ühenduse idaosast oleks eriline eelis päevakajalisemate probleemide, eriti Venemaaga toimuva mõistmisel. Minu teadmised Vene sõjaväest pärinevad kolmekümne aasta tagant ja tõenäoliselt ei ole toonased leitnandid ja kaptenid enam teenistuses ...

Praegune Vene sõjavägi erineb palju sellest, mida mina tundsin, aga loomulikult annab mu varasem kogemus teatavad teadmised vene mõtteviisi kohta.

Püüan rohkem näha praeguseid probleeme ka nende silmade läbi, et paremini mõista põhjuseid Venemaa otsuste taga.

Praegu on meil 28 liikmesriiki ja kutse on saanud veel üks – Montenegro. NATO-s on otsuste tegemisel vaja üksmeelt, seega peab olema konsensus 28, õige pea 29 riigi vahel. Sõjalisest

vaatenurgast on see väga keeruline. Kas sedavõrd paljude riikide NATO-sse kuulumine ja püüe võtta arvesse kõikide huvisid muudab otsustamise keeruliseks ja kas peaksime otsustamisprotsessi kuidagi muutma? Ütleksin, et üksmeele saavutamine on alati ja kõikidel tasanditel keeruline, olgu see siis sõjaline, poliitiline, majanduslik või diplomaatiline tasand. Kõikjal, kus on suveräänsed osapooled oma huvidega, on üksmeelt keeruline saavutada, kuid meie organisatsioon rajaneb kultuuril, kus olulistes küsimustes leitakse üksmeel ning sellisena on see harjunud suuremate ja olulisemate eesmärkide nimel vaidlema ja kompromisse tegema. Alliansi algusaastatel suutsid riigid saavutada üksmeele kaheteistkümne ja hiljem, pärast mitut laienemislainet, üha suurema arvu osaliste vahel, mis nüüdseks on kasvanud kahekümne kaheksani. Olen veendunud, et NATO suudab konsensuse saavutada ka siis, kui ühenduse liikmete arv taas suureneb.

Oluline on hoida ühise eesmärgi kultuuri, ühiste väärtuste kultuuri, mis põhineb võimel saavutada üksmeel. See annab meie otsustele suurema legitiimsuse, kuna tegu on kogu ühenduse suveräänse ja vaba otsusega. Protseduuriliselt on see loomulikult keeruline ning selle ühtlustamine ja sujuvamaks muutmine nõuab suuri pingutusi. Oleme otsustamisprotsessis juba teinud ja teeme ka edaspidi arvukalt muudatusi ning anname endast parima, et muuta see võimalikult sujuvaks ka liitlaste arvu kasvades.

NATO viljeleb jätkuvalt avatud uste poliitikat – tal on palju partnereid, kellest mõni soovib liikmeks saada ja mõni mitte, mõni on paremini valmis ning mõnel on rohkem probleeme. Eesti tunneb suurt huvi oma piirkonna naabrite vastu.

Tegu on küll pisut spekulatsiooniga, kuid millal 9

N A T O S Õ J A L I S E KO M I T E E E S I M E H E K I N D R A L P E T R P AV E L I I N T E R VJ U U

teie arvates võiksid Soome ja Rootsi NATO liikmeks saada?

Kõigepealt soovin öelda, et viitame küllaltki sageli avatud uste poliitikale ja mõnikord kasutatakse terminit laienemine. Mina näen laienemist kui midagi väga aktiivset, mis võib nii mõnegi arvates tähendada seda, et NATO otsib ja veenab laienemise püüdluses aktiivselt riike liikmeks astuma. Omaenda riigi kogemusest pean ütlema, et NATO ei laiene, vaid muutub suuremaks mõlema poole tahtel. Igal riigil on suveräänne õigus otsustada (seda tagab ÜRO enesemääramist sätestav harta), on vabadus valida, kuhu ta soovib kuuluda ja missuguseid suhteid hoida. Seega on alati tegu rahva poolt NATO-le avaldatud vaba ja suveräänse tahtega. NATO huvi uus kandidaat vastu võtta peab olema üksmeelne ja seeläbi on tegu kahepoolse protsessiga. Ka Soome ja Rootsi puhul on tegu nende rahvaste ja valitsuste suveräänse otsusega. Mainitud kaks riiki kuuluvad NATO väärtuslikemate partnerite kategooriasse, neil on suur koostöövõime ja tehniliselt on nad liitlastega peaaegu samal tasemel, aga loomulikult on NATO liikmeks astumise või mitteastumise otsus poliitiline.

Soome ja Rootsi on väga stabiilsed riigid, kuid meil on ka partnerriike (Georgia, Ukraina), kus olukord ei ole kaugeltki rahulik. Need riigid on olnud konfliktide keskmes ja osa nende territooriumist on okupeeritud. Kui NATO-l on mõlemaga partnerlusprogramm, siis kuidas saaks NATO neid riike abistada ja toetada saavutamaks praegusest stabiilsem olukord?

NATO on korduvalt nii poliitilisel kui ka sõjalisel tasandil väljendanud, et seisab Ukraina ja Georgia selja taga, ning nii see ka jääb. Praktilises mõttes ei anna partnerlus NATO-le loomulikult mandaati sõjaliseks tegevuseks, et toetada neid püüdlustes territoriaalset terviklikkust saavutada või taastada, kuid teisest küljest saab NATO seista kindlalt nende kõrval ja väljendada poliitilisel tasandil igal võimalusel oma toetust, samuti aidata sõjalisest seisukohast luua kaitsevõimekust, parandada nende valmisoleku taset, aidata neil väljaõppe, nõuannete ja ka materiaalse toetuse abil oma standardeid tõsta. NATO-l on nii Georgia kui ka Ukrainaga eriline suhe. Mõlema riigi puhul on väga konkreetsed ja üksikasjalikud tegevuskavad, mida 10

jälgitakse ja arendatakse pidevalt mõlema poole vajaduste järgi, nii et ilmselt just niiviisi jääb NATO nende kahe partneri kõrvale. NATO toetab neid püüdlustes taastada territoriaalne terviklikkus ja riiklik suveräänsus.

Viimase kahekümne aasta jooksul on NATO valdavalt tegelenud kriisireageerimisoperatsioonidega. Kui edukas on NATO teie hinnangul olnud oma vastutusalast väljaspool tegutsedes?

Väljaspool alliansi territooriumit toimuvad operatsioonid olid suureks probleemiks külma sõja järel, siis kui NATO otsis oma identiteeti. Tegelikult on see üpris loogiline. NATO tuumfunktsioon on kollektiivkaitse, just sellel põhjusel NATO loodigi. Ühendusel on veel kaks põhiülesannet. Üks neist on kriisiohjamine ja teine julgeolekukoostöö. Aegadel, mil kollektiivkaitse jäi külma sõja järgsel ajal pisut tagaplaanile, tõusis tähtsaimaks kriisiohjamine.

Selle operatsioonide valdkonna loogika oli üpris selge ja on arusaadav ka tänapäeval – tegelegem kriisidega nende toimumiskohas ja ärme laseme kriisil meie juurde tulla ning kasvada kollektiivse kaitse küsimuseks. See on odavam ja vähendab ka inimkaotuste arvu nii kriisi tekkeriikides kui ka meie endi koduriikides.

NATO on nende kahe aastakümne jooksul olnud tihedalt seotud mitme kriisipiirkonnaga peamiselt Afganistanis, Iraagis ja Balkanil. Need operatsioonid on andnud NATO-le ja tema liikmesriikidele palju väärtuslikke õppetunde. Võtaksin kokku vaid mõne neist. Esimene ja ilmselt kõige olulisem oli koostegutsemisvõime ja mitte ainult ühenduse sees, vaid ka paljude partneritega eri tasanditel. See oli partnerluse üks esimesi õppetunde.

Teine oluline õppetund oli see, et ei ole olemas imporditud või pealesunnitud kauakestvaid lahendusi.

Kui soovime kriisipiirkondades saavutada kestvaid tulemusi, tuleb tugineda kohalikele lahendustele ja kohalikele jõududele. See toob mind küsimuseni, mida nüüd üha enam arutatakse – kohalike vägede kaitsevõimekuse kasvatamine, olgu see Afganistanis, Lähis-Idas või Põhja-Aafrikas. Arvan, et see on õige tee.

Kolmas õppetund, mis on minu hinnangul üks olulisimaid, on ajafaktor. Ühtegi lahendust ei saa saavutada mõne kuuga. Põhilahingu suudame ilmselt võita paari kuu või isegi nädalaga, kuid pü-

Tõnu NOORITS, Neeme VÄLI

26. juunil 2015 toimunud pidulikul tseremoonial andis kindral Knut Bartels oma ametiposti üle NATO sõjalise komitee uueks esimeheks valitud Tšehhi kaitsejõudude juhatajale kindral Petr Pavelile. sivaks tulemuseks peab kaasamine alati olema tunduvalt pikaajalisem ning tarvis on palju strateegilist kannatlikkust ja vahendeid, loomaks vastupidavaid lahendusi.

Kõikidest jõupingutustest hoolimata ei ole kriis Süürias, Iraagis ja Liibüas ikka veel lõppenud, vaid näeme terrorismi kasvu – Daesh pärineb peamiselt nendest piirkondadest ja ka tegutseb seal. Mainisite strateegilist kannatlikkust ja loomulikult lisavahendeid soodustavat kliimat.

Nüüdseks on kriis laienenud ja jõudnud nii pagulaskriisi kui ka terrorirünnakute kujul Pariisi ning mujale Euroopasse. Mida võiks NATO veel Süürias teha, et aidata probleemi selles piirkonnas lahendada ning missugune võiks olla NATO panus koduses Euroopas kohalike julgeolekuprobleemide lahendamisele?

Igal kriisil pole sõjalist lahendust. Õigupoolest on üpris sageli – kui mitte alati – mistahes kriisi lahendus mitmetasandiline ja paljude soodustavate asjaoludega ning kaasatud peab olema palju asjaosalisi. Sõjavägi saab anda vaid mõne tööriista lahenduseks vajaminevasse üldisesse tööriistakasti.

Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika olukord on palju keeruli-

sem, sest sealset kriisi mõjutavad paljud tegurid. Pagulastevool on neist vaid üks ja Euroopa elanikele kõige nähtavam. Neis piirkondades tegutseb arvukalt kohalikke, sageli vastandlike huvidega grupeeringuid, ja lisaks ka palju välismaiseid mängureid, kellele need alad ja seal toimuv huvi pakuvad. Lisaks eelnevale seisame silmitsi religioosse lõhega sunnide ja šiiitide, eri vähemuste vahel ning seetõttu on need piirkonnad olnud alati keerulised paigad.

Niisuguse kriisi lahendamiseks on tarvis tõeliselt kõikehõlmavat lähenemist, palju head tahet ja ohtralt ruumi järeleandmistele ja kompromissidele.

Meil on platvorm, tänu sellele saavad kõik need osalised omavahel suhelda – pean siin silmas Viini ja Genfi protsesse. Toimuvad kõrgetasemelised kohtumised näiteks Ameerika Ühendriikide ja Venemaa välisministrite vahel. Samuti laiendatud formaat, mis hõlmab ka Daeshi-vastast koalitsiooni, ning toimuvad kõnelused NATO, EL-i, ÜRO ja Aafrika Liidu vahel. Kõikidel nimetatud pooltel on kriisi lahendamises oma roll. NATO on institutsioon, mis kriiside lahendamises otseselt ei osale ega ole Daeshi-vastase koalitsiooni liige – seda on NATO riigid.

Allianss panustab institutsioonina võimekuse 11

N A T O S Õ J A L I S E KO M I T E E E S I M E H E K I N D R A L P E T R P AV E L I I N T E R VJ U U

21. novembril 2015 osales NATO sõjalise komitee esimees Halifaxis rahvusvahelisel julgeolekufoorumil.

loomisse Iraagis, Jordaanias ja ka Põhja-Aafrikas Tuneesias, just selles rollis näen NATO-t saavutamas suuremaid tulemusi. Oleme märke sellest näinud ka hiljutisel ministrite tippkohtumisel siin Brüsselis, kus NATO liikmesriikide välisministrid väljendasid organisatsiooni tahet panustada rohkem probleemi tekkepõhjustega tegelemisse, seda ilmselt kaitsevõimekuse laiendamise teel, kuid seda küsimust tuleb veel arutada.

Pärast Walesi tippkohtumist langetatud otsuseid on NATO üha enam tegelenud kollektiivkaitsega ja pööranud tähelepanu sellele, mis varasema kahekümne aasta jooksul unarusse jäetud.

Oleme jõudnud olukorda, kus oht tuleneb lisaks mitteriiklikele organisatsioonidele ka teatud riikidelt. Ma viitan Venemaa Föderatsioonile ja selle tegevusele. Samuti on oht nüüd NATO piiridele lähedal, kui vaatame idasse või lõunasse. Esmalt Krimm – kuidas hindate praegust julgeolekuolukorda Musta mere piirkonnas?

Põhjus, miks NATO on läinud kriisiohjamiselt üle kollektiivkaitsele, peitub maailma üldise julgeolekuolukorra dramaatilises muutumises. Selle on põhjustanud taastunud Venemaa püüdlused olla 12

tunnustatud olulise tegijana, kahjuks koos märkimisväärse sõjalise võimekuse kasvatamisega ja sõjalistel vahenditel tugineva suureneva agressiivsusega.

Võime isegi öelda, et sõjaväest on tehtud tänapäeva Venemaa välispoliitika põhivahend. Need on põhjused, mis on viinud sündmusteni Georgias, Ukrainas, Krimmis ja Ida-Ukrainas.

Oleme olnud tunnistajad laiaulatuslikele, nii ulatuselt kui ka osavõtjate arvult enneolematutele õppustele ning loomulikult tekitavad need sündmused palju muret mitte ainult Venemaa piiririikides, vaid ka kõikides teistes NATO liikmesriikides. Peame sellele reageerima, keskendudes lisaks kollektiivkaitsele ka iseenda ja oma vägede valmisolekule seista vastu Venemaa igasugusele vaenulikule tegevusele. Selles suhtes on sõjalise jõu koondamine Krimmi vaid üks kohtadest, kus Venemaa nüüd oma sõjalist võimekust loob ja suurendab. Venemaa suudab Krimmi paigutatud relvasüsteemidega kontrollida kogu Musta mere regiooni ning niisugune olukord põhjustab täiesti mõistetavalt muret kõikides piirkonna naaberriikides alates Türgist, sealt edasi Bulgaarias, Rumeenias ja mööda Balti riike Vene piiri pidi põhja poole. Niisugustele arengutele peame

Tõnu NOORITS, Neeme VÄLI

Argipäev – kindral Petr Pavel töölaua taga 7. jaanuaril 2016 kell 9.59.

vastama oma ettevalmistuse ja valmisoleku seisukohalt väga veenvate meetmetega.

Pärast Walesi tippkohtumist on paljusid meetmeid juba rakendatud, paljud on veel töös ja valmistatakse ette Varssavi tippkohtumise ajaks. Me ei räägi ainult kõrgvalmidusega vägedest, vaid ka sellistest struktuuriüksustest nagu NATO staabielemendid, mille eesmärk on hõlbustada kriisiolukorras vägede võimalikku juurdetoomist idapoolsetele liitlastele. Samuti räägime õppuste arvu ja ulatuse suurendamisest ja paljudest muudest pikaajalistest meetmetest, mille eesmärk on toetada NATO kaitsehoiakut.

Türgi on lõunas asuv NATO liige, keda sealse piirkonna julgeolekuolukord vahetult mõjutab.

Lisaks valitsevale terrorismiohule toimus seal ka intsident, kus Türgi õhujõud tulistasid alla Vene sõjalennuki. Mida teeb NATO oma liitlase kaitseks?

Olukord Türgis on praegu väga kriitiline, seda

mitte ainult geograafia tõttu, vaid ka otsese konflikti kaasatuse tõttu, kuna võitlejad liiguvad Süüriasse üle Türgi piiri. See on äärmiselt keerukas piirkond.

Türgi on mitu korda esitanud NATO-le palveid osaleda rohkem, sekkuda rohkem. NATO ei vastanud mitte ainult deklaratiivselt, toetades Türgit kui liitlast ja seistes kindlalt tema kõrval, vaid vastas ka konkreetse julgustuspaketi väljatöötamisega.

Sellesse kuuluvad õhu-, maismaa- ja merevahendid. Õhus on peamiselt tegu lennupõhise eelhoiatus- ja juhtimissüsteemiga (AWACS) ja õhuturbega, maapinnal asuvad arvukad tugirajatised. Ida-Vahemerel on suurendatud nii merepatrull-lennukite kui ka aluste kohalolu ning täidetakse ülesandeid, näiteks külastatakse sadamaid, et näidata NATO kohalolekut regioonis. Samuti on piirkonnas arvukalt vaatlusvahendeid vahejuhtumite vältimiseks.

NATO on Türgi toetamiseks ette võtnud hulga meetmeid ja loomulikult on üks olulisimaid võimaliku vahejuhtumi vältimiseks rakendatud abinõud.

13

N A T O S Õ J A L I S E KO M I T E E E S I M E H E K I N D R A L P E T R P AV E L I I N T E R VJ U U

11.–13. septembrini 2015 toimus Istanbulis NATO sõjalise komitee konverents.

Üks Venemaa retoorika sambaid on tuumarelvastus. Kasutatakse strateegiliste pommitajate demonstratiivseid ülelende. Uuendatud julgeolekustrateegia loeb NATO tegevust ohuks Venemaale. Kui tõsiselt peaks NATO seda võtma?

On väga kahetsusväärne, et 21. sajandil kasutab üks riik tuumasõnavara teiste riikide ähvardamiseks. Viimased kaks aastakümmet on NATO sellise terminoloogia kasutamist vältinud. Ent seistes silmitsi Venemaa niisuguse narratiiviga, ei jää meil muud võimalust kui võtta seda ka omalt poolt väga tõsiselt ning esmalt analüüsida põhjalikult Venemaa uusi strateegilisi dokumente ja kogu tuumasõnavara kasutust Venemaa tipp-poliitikute kõnedes ning samal ajal võtta omalt poolt kasutusele meetmed selle võimaliku ohuga silmitsi seismiseks. Seda võetakse ülitõsiselt ja NATO rakendab ka proportsionaalselt vastavaid meetmeid, samas olukorda mitte eskaleerides.

Kas saate öelda midagi kaitseplaanide kohta?

Ilmselt saate aru, et kaitseplaanide paljastamine ei ole parim asi, mida üks sõjaväelane teha võib. Võin vaid öelda, et NATO-l on väljatöötatud kõikvõimalikud plaanid alates erakorralistest ja lõ14

petades alaliste kaitseplaanidega. Kõiki neid plaane vaadatakse pidevalt läbi ja kohandatakse julgeolekuolukorrast olenevalt. See peegeldab ka praegust olukorda, kus kõiki plaane nüüdisajastatakse, mõne puhul saab see tehtud Varssavi tippkohtumiseks ja mõne puhul hiljem.

Ja viimane küsimus… Eesti on üks vähestest NATO liikmesriikidest kus on kohustuslik ajateenistus, mida toetab küllaltki suur osa elanikkonnast. Üks niisuguse süsteemi eelistest on asjaolu, et see tagab küllaltki suure reservväe. Suurem osa NATO liikmesriikidest kasutab palgaarmeesid.

Kas kollektiivkaitse ja ulatuslike operatsioonide stsenaariumi valguses on teie hinnangul NATO-l piisavalt vägesid, et tagada oma ambitsioonidele vastav vägede hulk?

Avalikkusel võib olla vaid murdosakest NATO vägedest, õppustest ja olekust näinuna arusaam, et NATO-l ei ole piisavalt valmisolekus vägesid. Loomulikult on 28 liitlase peale suur hulk eri valmisolekuastmes vägesid, need on NATO kaitseplaneerimise alusel üles ehitatud nii, et nad suudaksid NATO ambitsioone täita. Alliansil on piisaval hulgal vägesid, et katta kõik võimalikud stsenaariumid. Palga-

Tõnu NOORITS, Neeme VÄLI

Sõjalise komitee esimees kindral Petr Pavel ja peasekretär Jens Stoltenberg NATO kaitsevägede juhatajate töökohtumisel Brüsselis 21. jaanuaril 2016. armee ja kohustusliku ajateenistuse küsimus on olnud arutlusel paljudes riikides. Mu enda koduriik loobus ajateenistusest alles 10 aastat tagasi ning mõlemal süsteemil on oma head ja vead. Tšehhi kaitsejõudude ülemana seisin korduvalt silmitsi avalikkuse teatud osa murega, et riigikaitse ja rahvastik on teineteisest võõrdunud. Loomulikult hoiab niisugust sidet väga hästi alles ajateenistus. Lisaks Eestile saan nimetada näiteks Norrat, millel on väga hea kogemus väga motiveeritud noortega, kes pakuvad end vabatahtlikult kodumaa teenistusse, luues

samal ajal reservväge. Palgaarmeed kasutavad riigid peavad reservväe looma aga muude vahendite abil. Eri riigid maadlevad üldjoontes samade probleemidega, kuid üldiselt võin öelda, et NATO käsutuses oleva armee suurus on mis tahes operatsiooni jaoks piisav.

Aitäh!

Küsitlesid Tõnu Noorits, Neeme Väli.

15

16

Mõtteid heidutusest Si vis pacem, para bellum

Tõenäoliselt algas heidutuse kui põhimõtte või ka strateegia ajalugu sellest hetkest, kui inimesed leiutasid sõja. Päises toodud väljavõte Vegetiusele omistatud tekstist on kõigile hästi tuttav.1 Sun Zi aegumatust raamatust „Sõja seadused“ leiame tõdemuse, et parim on vastane alistada ilma võitluseta. 2 Clausewitz leidis, et sõda on oma tahte pealesurumine vastasele eesmärgiga teha ta võitlusvõimetuks.

Kusjuures meie tahte täitmine peab vastasele näima soodsam teistest valikutest.3 Need sõjandusklassikute mõtted sobivad suurepäraselt ka tänapäeva ning on vahetult seotud heidutuse olemusega. Parim viis oma eesmärkide saavutamiseks on võimaliku vastase mõjutamine selliselt, et temapoolne jõu kasutamine kaotab mõtte.

Heidutuse sisu ongi vastase veenmine, et rünnak ei vii soovitud eesmärgini ja iga temapoolne agressiivne samm toob kaasa kahju, mis mitmekordselt ületab eeldatava kasu.

Klassikaliselt jagatakse heidutust karistavaks (deterrence by punishment) ja tõkestavaks (deterrence by denial). Esimese puhul kaasneb ründega vältimatu ja purustav vastulöök, teise puhul ei anna jõu kasutamine soovitud tagajärge. Oluline on mõista, et mõlemad variandid tuginevad veenmisel ehk heidutusefekt peab olema nii usutav, et vastane ei kahtle selle tagatiseks olevate meetmete toimimises praktikas. Kui vastane sellest hoolimata siiski ründab, on heidutus läbi kukkunud ja seda ka juhul, kui ründe tagajärjed on vastasele jätkuvalt ebasoodsad. Huvitaval kombel on just usutavus see, mida heidutuse puhul kõige sagedamini küsimärgi alla seatakse ja see teeb usutavusest heidutuse olulisima elemendi.

1

Tegelikult on tekst pisut teistsugune: Igitur qui desiderat pacem, praeparet bellum. Epitomae Rei Militaris, Publius Flavius Vegetius Renatus.

2 Hence to win one hundred victories in one hundred battles is not the acme of skill. To subdue the enemy without fighting is the supreme excellence. Sellepärast, sajast lahingust saja võitmine ei ole oskuste tipp. Ülim oskus on alistada vastane ilma lahinguta. (autori tõlge) ISBN 7-80021-512-1/E·409, Peking 1993.

3 Vom Kriege, esimese raamatu esimene peatükk. ISBN 3-42782019-X, Bonn 1991.

<

NEEME VÄLI kindralmajor NATO rahvusvahelise sõjalise staabi ülema asetäitja, poliitika ja võimete osakonna direktor

Heidutus ja NATO Vegetiuse sõnastatud printsiibi võib pea sõna-sõnalt välja lugeda Põhja-Atlandi lepingu artiklist kolm.

Heidutus on olnud NATO olemuse alus organisatsiooni loomisest peale. Detailsemalt saab heidutusest lugeda sõjalise komitee 16. jaanuari 1968 dokumendist MC 14/3.4 Dokument sätestab, et alliansi territooriumi kaitse tugineb usutaval heidutusel.

Usutava heidutuse peamine tagatis on liitlaste relvajõud, mis on suutelised läbi viima kõiki vajalikke tegevusi, alates varjatud operatsioonidest kuni täiemahulise tuumasõjani. Vägede võimekus pidi külma sõja aegse vastase Varssavi lepingu organisatsiooni viima järeldusele, et nendepoolse rünnaku puhul on edu saavutamise tõenäosus väga väike ning rünnak toob kaasa eksistentsiaalsed riskid neile endale.

Heidutus kui kontseptsioon tugines kolmele printsiibile. Esiteks, nähtav resoluutsus kaitsta ennast iga agressiooni vastu. Teiseks, liitlaste kindlakstehtav võime vastata efektiivselt igale võimalikule ründele. Ja kolmandaks, paindlikkus vastumeetmete rakendamisel, et vastane poleks võimeline neid omapoolsete sammudega ennetama.

Külma sõja aegsest heidutusest rääkides ei pääse mööda ka tuumarelva rollist. Kui konventsionaalse 4

www.nato.int/archives/strategy.htm

30. mail peatus Muuga sadamas Saksa allveelaev U34, mis saabus toetama NATO 2. mereväegrupi operatsioone Läänemerel.

17

MÕTTEID HEIDUTUSEST

Hetk poliitika ja võimete osakonna direktori kabinetinõupidamiselt: vasakult mereväekapten Oyvin Larsen Norrast, kindralmajor Neeme Väli Eestist ja kolonel Jaroslav Rybak Poolast. heidutuse puhul võib veel mängida mõttega, et hoolimata konfliktiga kaasnevatest tagajärgedest võib ühiskond (riik) siiski jätkata funktsioneerimist, siis tuumarelva isegi piiratud kasutamise puhul eeldati vältimatut eskalatsiooni, mille tagajärjel muutus küsitavaks elu jätkumise võimalused Maal. Tuumavõimeid arendati mõlemal poolel selliselt, et ka ennetava tuumalöögi korral oldi suutelised andma piisavalt purustavat vastulööki (second strike capability). Selleks loodi täiendavalt muudele meetmetele näiteks nn tuumatriaad, paigutades tuumarelvad lisaks maismaale ka lennukitele ja laevadele.

Tuumaarsenali arendamise tagajärg on tuntud lühendina MAD.5 Paul Bracken nendib tagasivaates külmale sõjale, et kuigi tuumasõda ei toimunud, kasutati tuumarelva iga päev.6 Seda just nimelt tuumarelvaga kaasneva tugeva heidutussõnumi konteks-

tis. Tuumarelvaga seondub ka laiendatud heidutus (extended deterrence). NATO liikmesriikidest on tuumarelvad kolmel – USA-l, Ühendkuningriigil ja Prantsusmaal. Eksistentsiaalse ohu puhul antakse need alliansi käsutusse ja nii laieneb tuumaheidutus kõikidele liikmesriikidele, sealhulgas ka Eestile.

Tõe huvides tuleb märkida, et Prantsusmaa tuumapoliitika NATO-s erineb USA ja Ühendkuningriigi omast. Prantsusmaa ei osale alliansi tuumaplaneerimises, kuid sellegi poolest annavad nad oma panuse laiendatud heidutusse. Prantsusmaa panuse jätkumist rõhutas Hollande riigi tuumapoliitika põhimõtete kõnes7 2015. a veebruaris, mida president vastavalt traditsioonile peab üks kord oma valitsemisaja jooksul.

5

7

6

Mutually Assured Destruction The Second Nuclear Age, lk 60. ISBN 978-0-8050-9430-5, New York 2012.

18

www.elysee.fr/declarations/article/discours-sur-la-dissuasionnucleaire-deplacement-aupres-des-forces-aeriennes-strategiquesistres-3

Neeme VÄLI

30. aprillil 2015 näitasid lahinglaskmistel kaitseväe keskpolügoonil oma tulejõudu Ameerika Ühendriikide tankid M1A2 Abrams.

Heidutus muutunud julgeolekukeskkonnas Berliini müüri langemisega saabunud külma sõja lõpp tõi kaasa võidujooksu rahudividendide realiseerimiseks. NATO jaoks algas välisoperatsioonide ajastu, kus vastane oli alati sõjaliselt nõrgem. Isegi Georgia–Venemaa sõda tundus pigem mööduva tööõnnetuse kui tugevneva Venemaa uue, julgeolekupoliitilise modus operandi’na. Heidutus oli jätkuvalt alliansi strateegia osa. Kehtiv, NATO 2010. aasta tippkohtumisel kinnitatud strateegiline kontseptsioon8 pühendab sellele terve peatüki. Paraku tundus paljudele, et võimalik riikidevaheline vastasseis on jäädavalt minevik ja seoses sellega on heidutus kui põhimõte oma olulisuse minetanud. Strateegilise kontseptsiooni paragrahv seitse sätestab, et euro-atlantilises ruumis

valitseb rahu. Nüüd, pärast Krimmi annekteerimist ja terrorirünnakuid Pariisis, tundub see avaldus ülemäära optimistliku, et mitte öelda mugava enesepettusena. Allianss peab ennast kohandama, et olla jätkuvalt relevantne ning esimesed sammud selleks tehti eelmisel aastal Walesis. Walesi tippkohtumisel vastu võetud deklaratsioonis9 tõdetakse, et julgeolekukeskkond on muutunud ja muutused on pikaajalised. Deklaratsioonist leiame viited heidutusele, seda näiteks ka seoses meetmetega, mida rakendatakse valmiduse tegevuskava10 raamides. Siiski märkab tähelepanelikum lugeja, et heidutuse osas piirdub tippkohtumise deklaratsioon pelgalt strateegilise kontseptsiooni teksti peaaegu sõnasõnalise kopeerimisega. Kuigi liitlaste praktiliste sammude tagajärjed on juba praegu nähtavad, kas või Eestis alaliselt asuvate liitlasüksuste ja õhuturbes osalevate lennukite 9

8

w w w.nato.int/nato_ static _ f l2014/a ssets/pdf/pdf_ publications/20120214_strategic-concept-2010-eng.pdf

www.nato.int/cps/en/natohq/official_texts_112964.htm?selectedLocale=en 10 Readiness Action Plan (RAP)

19

MÕTTEID HEIDUTUSEST

4. november 2015. (vasakult paremale) Hispaania kaitseminister Pedro Morenes, NATO peasekretär Jens Stoltenberg ja NATO sõjalise komitee esimees kindral Petr Pavel jälgivad õppuse Trident Juncture demolahingut San Gregorio harjutusalal Hispaanias. suurenenud arvu näol, võtab heidutuse ümbermõtestamine ja kohandamine muutunud olukorrale siiski rohkem aega.

Miks on heidutust vaja kohandada? Põhjuseid on palju, toon siinkohal vaid mõne näite. 2013. a oktoobris NATO transformatsioonistaabi koostatud tuleviku-uuring11 ennustas, et jõudude tasakaal maailmas on muutumas ja ühe globaalse võimukeskuse asemele tuleb mitu regionaalset, kes kõik üritavad oma mõjuala laiendada. Huvitav on märkida, et Venemaa värske julgeolekustrateegia12 tulevikusuundumusi kirjeldav tekst on kohati peaaegu nagu NATO dokumendist kopeeritud. Samuti ennustati, et ka mitteriiklike struktuuride tegevused mõjutavad meie julgeolekut järjest tugevamini. Islamiradikaalide organisatsiooni Daeshi13 terroriteod võivad 11

www.act.nato.int/images/stories/events/2012/fc_ipr/sfa_security_ implications.pdf 12 http://static.kremlin.ru/media/events/files/ru/l8iXkR8XLAtxeilX7JK3XXy6Y0AsHD5v.pdf 13 Al-Dawla al-Islamiya al-Iraq al-Sham

20

Eestist vaadatuna tunduda kaugetena, aga paljuski selle tegevusest tingitud migratsioonilaine on juba jõudnud meieni ning põhjustanud muuhulgas tõsise ühiskondliku debati. Olgu sallivusega kuidas on, aga julgeoleku vaatenurgast kerkib küsimus, kas terrorismi peamise tööriistana kasutavaid fanaatikuid on võimalik heidutada. Kas näiteks teadmine, et igaüks neist võib olla järgmine täppisõhulöögi sihtmärk hoolimata ajast ja kohast mõjutab organisatsiooniga liitujaid või hoopis motiveerib neid, kes jumala juurde kiirustavad? Kas meil õnnestuks ära hoida enesetapurünnakuid delegitimeeriva heidutuse (deterrence by delegitimization) abil, kui potentsiaalseid ründajaid veenda, et enesetapp on ka islamiusu järgi pühadust teotav tegu?

Järgmine küsimuste ring on seotud hübriidsõjapidamisega, mille olemust kirjeldas põhjalikult juba eelmine aastaraamat. Vaadates Ukrainas toimuvat torkab silma Venemaa-poolne laialdane mittesõjaliste vahendite kasutamine. Ühest küljest

Neeme VÄLI

Maist kuni septembrini valvasid Eesti, Läti ja Leedu taevast Ämaris paiknenud Ühendkuningriigi hävitajad Eurofighter Typhoon. on eesmärk hoida konflikti võimalikult kaua vähese intensiivsusega, et see ei kasvaks kohe klassikaliseks sõjategevuseks, sest viimase puhul on väga raske varjata oma osalemist konfliktis. Teisest küljest tähendab see ka seda, et sihtmärk pole ainult relvajõud, vaid ühiskond tervikuna kõigi oma valdkondadega. Järelikult on taolise rünnaku puhul oluline mitte ainult oma relvajõudude lahinguvõime, vaid ka ühiskonna kui terviku vastupanuvõime, mis peab samuti olema osa heidutusest (deterrence by resilience). Meie jaoks ammu avastatud laiapindne riigikaitse on NATO-le üsna uus teema ja mittesõjaliste aspektide osas vaadatakse enamasti Euroopa Liidu poole. Kahe organisatsiooni julgeolekualane koostöö on küll hoogustunud, kuid seni kahjuks enamasti mitteformaalsel tasandil. Partnerlust reguleeriva Berliini kokkuleppe raamid on ajale selgelt jalgu jäänud, ilma nende laiendamise või uue õigusliku aluseta jääb formaalne koostöö kiratsema.

Loomulikult on heidutusega seotud probleemide ring laiem siintoodust. Alliansi kohandami-

ne jätkub ja Eestile on oluline aktiivselt panustada heidutusega seotud aruteludesse. Regionaalses kontekstis peaksime saavutama olukorra, kus NATO-le väljakutse esitamine on Venemaa strateegilistest kaalutlustest välja lülitatud kui saavutamatu eesmärk.

Sõjalise jõu kasutamise võtmes ei ole ükski Balti riik eraldi ega ka Balti regioon tervikuna Venemaale strateegiline prioriteet. Küll aga võib Venemaal tekkida kiusatus diskrediteerida olemasolevat julgeolekuarhitektuuri eesmärgiga demonstreerida selle nõrkust ja ühtlasi ka enda tugevust. Venemaa uus julgeolekustrateegia nimetab NATO-t otseselt ohuks ning sellest leiab piisavalt viiteid Venemaa ambitsioonile olla globaalne suurvõim ja domineerida oma lähinaabruses olevate riikide üle. Seega on heidutus meie jaoks väga oluline teema ja Eestile algab see kõigepealt sellest, et me ei tohi olla alliansi nõrgim lüli. Kindlasti tuleb heidutus kõneks järgmisel, 2016. a juulis Varssavis toimuval NATO tippkohtumisel. Aga sellest ehk juba järgmises aastaraamatus.

21

22

Venemaaga seonduvad julgeolekualased ja sõjalised arengud aastal 2015 KAUPO ROSIN

Venemaa Föderatsiooniga (VF) seonduvatest julgeoleku- ning sõjalistest arengutest väärivad 2015. aasta kontekstis esiletõstmist kolm kaalukamat suundumust.

Esiteks jäi muutumatuks Venemaa juhtkonna strateegiline kurss, mille sisu on välispoliitilises plaanis teadlik vastandumine Läänele ning sõjalise võimekuse eelisarendamine võrreldes teiste riigielu valdkondadega. On tähelepanuväärne, et aasta viimasel päeval, 31. detsembril president Vladimir Putini ukaasiga jõustatud Venemaa uus julgeolekustrateegia nimetab NATO-t ja USA-d otsesõnu Venemaa peamisteks julgeolekuohtudeks.

Teiseks jätkas VF möödunud aastal Ukraina-vastast sõda vaatamata Venemaad ennast tabanud tõsistele majandusraskustele ning rahvusvaheliste sanktsioonide üha tuntavamale mõjule.

Moskva poliitikakujundajad ei ole seni olnud valmis sisulisteks järeleandmisteks või kompromissiks isegi olukorras, kus seistakse silmitsi märkimisväärse rahvusvahelise mittesõjalise survega.

Kolmas tähelepanuväärne sündmus on VF otsus sekkuda avalikult ja sõjaliselt Süüria kodusõtta Bashar al-Assadi režiimi poolel. Selle otsuse valguses tuleb tõdeda, et muutumatuks on jäänud ka Moskva poliitikakujundajate valmisolek kasutada konventsionaalset sõjalist jõudu oma välispoliitiliste eesmärkide saavutamiseks. Seda ka juhul, kui sõjalise jõu kasutamise raamistikku võib hinnata avantüristlikuks; on olemas reaalne oht sõjaliseks kokkupõrkeks NATO liikmesriigiga (meenutagem Türgi õhupiiri rikkumistele kaasuvaid asjaolusid) ning üheks Moskva piirkondlikuks sõjaliseks liitlaseks on rahvusvaheline terroristlik organisatsioon (Hezbollah).

kolonelleitnant kaitseväe luurekeskuse ülem

VF relvajõududega seonduvad arengud Vaatamata üha süvenevatele majandusraskustele olid sõjalised kulutused VF juhtkonna jaoks eelmisel aastal endiselt prioriteet. Föderaaleelarve esialgses versioonis eraldati sõjalisteks kulutusteks ca 3,3 triljonit rubla ehk pea kolmandiku võrra enam kui aastal 2014.1 Mainitud summat hiljem, aasta esimestel kuudel küll kärbiti. Kuid kui teisi föderaaleelarve valdkondi tabas majandusraskuste tõttu 10-protsendiline „lõige“, siis sõjalisi kulutusi vähendati vaid viis protsenti ehk ca 150 miljardi rubla võrra.

Rohkem kui pool Vene sõjalisest eelarvest kulub seejuures relvastuse- ja tehnikahangetele. Käimasoleva laialdase ümberrelvastumisprogrammi senine ametlik eesmärk on olnud 70-protsendilise uue või moderniseeritud tehnika-relvastuse osakaalu saavutamine aastaks 2020. See eesmärk jäi amet1

Vene eelarveliste kulutuste esitamine näiteks USA dollarites võib selguse loomise asemel külvata sootuks segadust – seda seetõttu, et rubla vahetuskurss on alates 2014. aasta lõpukuudest drastiliselt muutunud. Kui 2015. aasta föderaaleelarve esimese versiooni koostamise ajal näiteks oktoobris 2014 oli 3,3 triljonit rubla võrdväärne umbkaudu 82,5 miljardi USA dollariga (USD), siis 2015. aasta lõpukuudel oli asjaomane dollariekvivalent vaid 50–55 miljardit dollarit. Möödunud aasta viimastel päevadel, mil rubla-dollari vahetuskurss oli vajunud tasemele 72-73 rubla dollari eest, oleks VF algse sõjalise eelarve suuruseks olnud dollariväärtuses arvestuslikult aga „vaid“ ca 45-46 miljardit USD-i.

< Vene piloodid suundumas lahinglennule Hmeimimi õhuväebaasis Süürias 22. oktoobril 2015.

23

VENEMAAGA SEONDUVAD JULGEOLEKUALASED JA SÕJALISED ARENGUD AASTAL 2015

Vaatamata tõsistele majandusraskustele ja rahvusvahelistele sanktsioonidele jätkas Venemaa 2015. aastal Ukraina-vastast sõda. likult muutumatuks ka 2015. aastal. Kuid Ukraina ja Lääne poolt VF suhtes kehtestatud sanktsioonid, pingestunud eelarveolukord ja tehnoloogilised raskused sundisid varasemaid plaane mõnevõrra siiski korrigeerima. Nii lükati edasi kolme seni plaanis olnud Grigorovitš-klassi fregati ning kolme Gorškov-klassi fregati ehitus, kuna nendele alustele mõeldud jõuseadmete importimine osutus sanktsioonide tõttu keerukaks; õhuvägi saab selle kümnendi vältel vaid 12 uue põlvkonna hävituslennukit T-50 (tuntud ka kui PAK FA) algselt planeeritud 60 masina asemel jne.

Kuid kärbetele vaatamata kasvas VF relvajõudude lahinguvõime siiski jätkuvalt, sest puudujäägid uue relvastuse välja töötamise, tootmise ja kasutuselevõtu osas kompenseeritakse olemasolevate relvasüsteemide moderniseerimise ja parendatud relvade tootmisega.

Seejuures säilis muutumatuna tuumatriaadi prioriteetne roll VF relvajõudude arendamisel ning 24

lahinguvalmiduse tagamisel. Nii jätkas strateegiline raketivägi mandritevaheliste ballistiliste rakettide õppelaskudega, strateegiline lennuvägi aga jätkas intensiivset lendamist rahvusvahelises õhuruumis.

See on VF viis signaliseerida välismaailmale, et Moskva näol on tegu arvestatava sõjalise jõuga ka globaalses mastaabis. Samal ajal intensiivistati ka VF tuumaallveelaevade patrulle maailmameredel.

Maaväe osas väärib märkimist 1. tankiarmee formeerimine Lääne sõjaväeringkonnas. Tegu on konventsionaalse sõja tingimustes toimuvate ründeoperatsioonide läbiviimiseks mõeldud väekoondisega, mille loomine ja paigutus iseloomustab VF kõrgema juhtkonna julgeolekukäsitlust. Balti riikide kontekstis tasub osundada ka kaugulatusega õhutõrjeraketisüsteemide S-400 paigutamist Peterburi lähistele.

Kolme Balti riigi lähipiirkonnas toimus ka osa VF relvajõudude suvise väljaõppeperioodi kontrollõppustest augustis ja septembris. Need suure-

Kaupo ROSIN

Langenud Moskva-meelsete nimetud hauad Donetski lähistel.

mastaabilised õppused olid: – Vzaimodeistvije 2015 – Bojevoje Sodružestvo 2015 – Štšit Sojuza 2015 – Tsentr 2015 Õppused toimusid küll geograafiliselt eri paikades, kuid ajaliselt kattusid omavahel osaliselt. Siiski võib õppusi vaadelda osadena tervikust, seda eriti arvestades strateegilist juhtimistasandit. Õppuste stsenaariumitel oli sarnaseid jooni: iga järgneva õppusega kasvas mastaap ja mängiti läbi mittekonventsionaalselt alanud konflikti areng täiemahuliseks rahvusvaheliseks konfliktiks. Õppustele olid kaasatud osalejad kollektiivse julgeolekulepingu organisatsiooni (KJLO) liikmesriikidest. Venemaa püüab sellega näidata välismaailmale valmisolekut kaitsta oma mõju oma satelliitriikides.

Ukraina konflikt 2015. aasta algas Ukraina idaosas möllavas sõjas ränkade lahingutega. Kuni 21. jaanuarini kestsid intensiivsed lahingud Ukraina valitsusvägede vastupanu sümboliks muutunud Donetski lennujaama hoonete ümber. 21. jaanuaril õnnestus VF relvajõudude regulaarüksuste toel rünnanud separatistidel rusudeks muutunud lennujaamahooned lõpuks vallutada. Paralleelselt sündmustega Donetski lennujaama juures toimusid lahingud ka pea kogu Ida-Ukrainat läbival rindejoonel, alates jaanuari lõpust muutus seejuures uueks tulipunktiks Debaltseve raudteesõlme ümbritsev maaala.

Lahingud Debaltseve ümber jätkusid ka pärast nn Minsk-2 lepete sõlmimist, mille kohaselt oleks vaherahu kogu Ida-Ukrainas pidanud jõustuma alates 15. veebruarist. VF regulaarüksuste ja separatistide tugeva surve alla jäänud ning ümberpiiratud Ukraina üksused said 18. veebruaril Ukrai25

VENEMAAGA SEONDUVAD JULGEOLEKUALASED JA SÕJALISED ARENGUD AASTAL 2015

na presidendilt Petro Porošenkolt käsu taganeda.

20. veebruariks oli Debaltseve lahing lõppenud, Ukraina üksused kaotusi kandes piiramisrõngast välja murdnud ning Debaltseve ise – oluline transpordisõlm, mis võimaldas taastada raudteeühenduse separatistide valduses olevate Luganski ja Donetski oblastite piirkondade vahel – koos ümbritseva maastikuga VF relvajõudude ning separatistide üksuste kontrolli all.

Donetski ja Debaltseve ümber toimunud lahingud jäid eelmise aasta viimasteks suurteks lahinguoperatsioonideks Ida-Ukrainas. Ülejäänud aasta vältel jätkus aga VF ja separatistide pidev sõjaline ning asümmeetriline surve Ukraina relvajõududele ja riigile tervikuna. Tooni andsid aeg-ajalt raugev ja seejärel taas intensiivistuv kaudtuli Ukraina positsioonide ning rindejoone lähistel asuvate asulate pihta. Üle rindejoone tungisid VF ja separatistide luure-diversioonigrupid, kes kas ründasid Ukraina üksuste positsioone või mineerisid nende vahetusse tagalasse jäävaid tagalaalasid. Ukraina linnu tabas pea terve aasta väldanud pommiplahvatuste seeria, mille puhul inimohvrite arv jäi küll minimaalseks.

Samal ajal vahistas Ukraina julgeolekuteenistus SBU aasta jooksul Ukraina suuremates linnades mitu diversiooniakti planeerinud diversioonigruppi.

VF jätkas samal ajal Ida-Ukrainas juba 2014. aasta lõpus alustatud kampaaniat, mille eesmärk oli tuua separatistide erinevad relvaüksused ühtse juhtimise alla. Selle käigus sunniti Ukraina territooriumilt kas lahkuma või hävitati füüsiliselt „allumatud“ separatistide välikomandörid. Aasta lõpuks olid separatistide erinevad üksused Luganski ja Donetski „rahvavabariikide“ aladel koondatud kahte armeekorpusesse, mille juhtimine oli juba otseselt allutatud VF relvajõudude kaadriohvitseridele.

Rahvusvaheliste läbirääkimiste tulemusena lepiti 29. augustil küll kokku juba nn reaalse relvarahu jõustamises, kuid tegelikult jätkusid separatistide ja neid toetavate VF relvajõudude rünnakud Ukraina positsioonidele ka pärast seda.

Alates Minsk-2 lepete sõlmimisest 15. veebruaril 2015 kaotasid Ukraina relvajõud ja teised julgeolekujõud kokku 383 inimest langenutena ning 1686 inimest haavatutena. Alates nn reaalse relvarahu jõustamisest augusti lõpus olid Ukraina poole kaotusteks 52 langenut ning 261 haavatut.

26

21. oktoobril 2015 ründasid Süürias baseeruvad Vene sõjalennukid mässuliste positsioone Harastas, Damaskuses.

Sekkumine Süürias Samaaegselt käimasoleva Ukraina-vastase sõjalise operatsiooniga käivitas VF 2015. aasta augustis-septembris sõjalise operatsiooni otseseks sekkumiseks Süüria konflikti. Sekkumise tõenäoliseks ajendiks sai Bashar al-Assadi režiimi positsioonide märkimisväärne nõrgenemine 2015. aasta esimesel poolel.

Mässuliste edusammud olid tekitanud olukorra, mille puhul ilma aktiivse, ka kvalitatiivselt uuel tasemel toimuva välise sekkumiseta oleks al-Assadi režiimi langemine olnud tõenäoliselt vaid aja küsimus.

Pärast viis ja pool kuud kestnud lahingoperatsioone andis Vene president Vladimir Putin 14. märtsil 2016 käsu alustada Süürias paikneva Vene relvajõudude „peamise osa“ tagasitoomist kodumaale. Samas osundas Putin, et Süüria Vahemererannikul asuvad Vene sõjaväebaasid Tartusis ja Hmeimimis jätkavad oma tavapärast tegevust. Vene vägede operatsioonid al-Assadi režiimi toetamiseks

Kaupo ROSIN

17. novembril sooritasid ajutiselt Mozdokis baseeruvad strateegilised pommitajad Tu-22M3 õhurünnaku sihtmärkidele Süüria idaosas. jätkusid ka pärast Putini korraldust. Lisaks on Vene relvajõududel olemas võimalus ja võimekus siirata lühikese ettehoiatusajaga Süüriasse lisaüksuseid juhul, kui riigi kõrgeim juhtkond peaks vastava korralduse andma. Kokkuvõttes võib tõdeda, et vaatamata president Putini korraldusele vägede osaliseks väljaviimiseks pole Vene relvajõudude Süüria-suunaline võimekus tegelikult kahanenud.

Putin põhjendas oma korraldust seejuures asjaoluga, et Vene relvajõudude esialgsed eesmärgid Süürias on saavutatud. Teatud määral vastab see tõele. Esiteks on oht al-Assadi režiimi kokkuvarisemiseks mässuliste sõjalise surve all kõrvaldatud.

Teiseks on Damaskuse positsioon tugevnenud piisavalt selleks, et pidada USA-juhitud koalitsiooni ja mässulistega läbirääkimisi lähtudes vähemalt võrdväärselt, kui mitte jõupositsioonilt.

Kuid Vene juhtkonna otsusel sekkuda avalikult Süüria kodusõtta oli olemas ka oluliselt laiem taustsüsteem ning motiivid, mis ei seondunud ot-

seselt ja vahetult Damaskuse peremehe käekäiguga.

Regionaalsel tasandil nägi Moskva tõenäoliselt ka võimalust taastada oma keskne positsioon Lähis-Ida regioonis üldisemalt. Süüria konfliktis osalemisega on Moskva näidanud, et ta suudab endiselt mõjutada sündmuste arengut Lähis-Idas ning tõestanud, et Moskva ei hülga oma praeguseid ja tulevasi liitlasi kriisiolukordades.

Kõige olulisemaks peab Moskva aga tõenäoliselt kasu, mis on kerkinud Süüria sõjalisest operatsioonist globaalsel tasandil. Süüria operatsioon on osaliselt aidanud Venemaal välja tulla Ukraina kriisi järgsest isolatsioonist ja avanud ukse taastamaks Moskva positsiooni maailmapoliitikas. Eesmärk on jätta mulje, et Ukraina konflikt on lahenemas või jahtumas ning selle asemel keskendutakse koostööle rahvusvahelise kogukonnaga Süüria sõja lahendamisel ning terrorismiga võitlemisel. Süüria konfliktile diplomaatilise lahenduse otsimisel on Venemaa püüdnud saada „kosjasobitajaks“, kellega 27

VENEMAAGA SEONDUVAD JULGEOLEKUALASED JA SÕJALISED ARENGUD AASTAL 2015

Kontroll Süüria territooriumi üle seisuga 23.12.2015

Türgi Hasakah

Aleppo Ar Raqqah Idlib

Latakia

Deir ez-Zor Hama

Tartous

SÜÜ RIA

Homs

Iraak n

Kaardilegend

Damaskus Quneitra Deraa

Al-Assadi režiimi kontrolli all olev maa-ala Hezbollah`kontrolli all olev maa-ala Jabhat al-Nusra kontrolli all olev maa-ala Süüria mõõduka opositsiooni kontrolli all olev maa-ala Daeshi kontrolli all olev maa-ala

As Suwayda

Alad, mida kontrollivad nii Daesh, Jabhat al-Nusra kui ka mõõdukas opositsioon Süüria kurdide kontrolli all olev maa-ala

Jor daania tahavad ja peavad läbi rääkima kõik konflikti osapooled.

Moskva näitab end avatuna erinevatele lahendustele Süüria konflikti lahendamisel seni, kuni lahendus sünnib läbi diplomaatilise protsessi. Vaatamata näiliselt diplomaatilisele lahendusele suunatud hoiakule on suure tõenäosusega Moskva tegelik eesmärk aga olukord, kus igasugune „diplomaatiline“ lahendus saab sündida vaid Damaskuse ja Moskva tingimustel – läbirääkimiste pidamisel on peamine faktor Süürias valitsevat jõudude tasakaalu muutev reaalne VF ja Iraani sõjaline jõud. Sõjaline sekkumine ei ole seejuures suunatud terroristliku Daeshi vastu võitlemisele, vaid igasuguse al-Assadi režiimi vastustava opositsiooni tasalülitamisele.

Venemaa Föderatsioon lõikab sõjalistest operatsioonidest Süürias ka praktilist kasu – konfliktis saavad Vene relvajõud katsetada uusima lahingutehnika toimimist reaalses lahinguolukorras. Selle 28

10 mi 20 km

eesmärgi olulisusest annavad tunnustust Venemaa poolt aasta viimasel paaril kuul korraldatud kaugpommitajate ning tiibrakettide löögid Süüriasse.

Lisaks Süüria kodusõja kasutamisele relvapolügoonina on suure maa tagant antud täppislöögid ja kaugpommitajate operatsioonid väga tõenäoliselt olnud kantud ka soovist demonstreerida VF sõjalist võimekust USA-le ja NATO-le – tegu on olnud strateegilise sõnumiga heidutamaks lääneriikide juhtkonda silmas pidades võimalikku Vene–NATO sõjalist vastasseisu. Sest nimelt NATO ja USA, mitte aga Daesh või rahvusvaheline terrorism, on VF julgeolekustrateegia kohaselt Moskva silmis peamised julgeolekuohud.

Kaupo ROSIN

Türgi Türgi F-16

Süüria

VF 2015. aasta suvise väljaõppeperioodi kontrollõppuste lühiülevaade

Vene SU-24

24. novembril 2015 tulistas Türgi hävitaja F-16 Süüria – Türgi piiril alla Türgi õhupiiri rikkunud Vene pommitaja SU24. Türgi väitel hoiatati eelnevalt vene piloote kümnel korral viie minuti vältel. Radaripildil on hästi jälgitav mõlema lennuki liikumismarsruut.

Vene õhutõrjesüsteemi S-400 tõrjeulatus Süürias ja lähipiirkonnas Georgia Istanbul

Türgi

Ankara

4

12

5

11

3

Adana

Aleppo

1

Vahemeri

6

2

Beirut Haifa

7 Amman

Aleksandria Alexandria

Egiptus

8

Deir ez-Zour 10

Damascus

Tel Aviv

Mosul

Ar-Raqqa

Syria

9

Jordaania

Ramadi

Iraak

Kaardilegend Vene ja al-Assadi režiimi õhuväebaasid USA ja koalitsiooni õhuväebaasid

By Daniel Urchick Base M ap Co p yright @ Free Vec tor M aps.com

Bassel al-Assadi nim. lennujaam 2 Shayrati õhuväebaas, Süüria 3 İncirliki õhuväebaas, Türgi 4 Erkileti rahvusvaheline lennujaam, Türgi 5 Konya õhuväebaas, Türgi 6 Akrotiri, Suurbritannia õhuväebaas, Küpros 1

7 Kuningas Husseini õhuväebaas, Jordaania

Muwaffaq Salti õhuväebaas, Jordaania Prints Hassani õhuväebaas, Jordaania 10 Al-Assadi õhuväebaas, Iraak 11 Diyarbakiri õhuväebaas, Türgi 12 Malatya Erhaç`i õhuväebaas, Türgi 8

9

Aktiivne faas: 25.–28. august. Osalejad: VF, Armeenia, Kasahstan, Kõrgõzstan, Tadžikistan, Valgevene. Õppuste fookuses oli erivägede ja kiirreageerimisjõudude tegevus. Osalesid ka õhuväe üksused.

Bojevoje sodružestvo 2015 Aktiivne faas: 7.–10. september. Osalejad: VF, Armeenia, Kasahstan, Kõrgõzstan, Tadžikistan, Usbekistan, Valgevene. Tegu oli iga-aastase õhuvägede õppusega, mis toimus VF ja Kasahstani territooriumitel. Harjutati lahinglaskmisi hävitus-, ründe- ja pommituslennuväe platvormidelt õhk-õhk- ja õhk-maa-relvadega. Harjutati ka ühiseid lahinglaskmisi õhutõrjerelvadest.

Bagdad

Saudi A rabia Rahvusvahelise koalitsiooni õhuväebaasid

Kairo Cairo

Vzaimodeistvije 2015

Štšit Sojuza 2015 Aktiivne faas: 10.–16. september. Osalejad VF ja Valgevene. Õppusel osalesid õhu-, maa- ja mereväe üksused. Ametliku info kohaselt võideldi ebaseaduslike relvaformeeringute vastu liitriigi territooriumil.

Tsentr 2015 Aktiivne faas: 14.–20. september. Osalejad: VF ja Kasahstan. Õppuse ametlik stsenaarium oli sarnane Štšit Sojuzaga. Õppusele olid kaasatud eri väeliigid. Palju spekuleeriti osalejate arvuga, mis analüütikute hinnangul võis küündida kuni 100 000-ni, sealhulgas reservväelased.

29

30

Tagasivaade Siilile Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud... Selline lause iseloomustab suurepäraselt hetke, mil 1. jalaväebrigaad liitus suurõppuse Siil planeerimisega. Kuigi kaitsevägi tervikuna oli juba varakult end Siili-lainele häälestanud, polnud 1. jalaväebrigaadi jaoks Siil sugugi ainus prioriteet.

Nimelt veedab kaitseväe peamine manööverüksus kolmandiku aastast kas õppustel või õppusi planeerides. 2014. aasta augustis rakendus aga lisaks eelmainitule veel uus riigikaitse arengukava, mille kohaselt läksid 1. jalaväebrigaadi koosseisu ka endise Kirde kaitseringkonna Tapa ja Jõhvi linnakutes paiknenud üksused ning lisaks siirdus Taara linnakust Tapale luurekompanii, andes niimoodi 1. jalaväebrigaadi rahuaegsesse struktuuri juurde neli pataljoni ja kaks kompaniid. Nii üksuste kui ka tegevväelaste kolimisega seonduv oli meie jaoks suuremahuline logistiline ja personali nõustamisalane operatsioon, millesse tuli panustada pea kõigil 1. jalaväebrigaadi ja Kirde kaitseringkonna teenistujatel.

Samuti saabus 2014. aasta aprilli lõpus Eestisse esimene Ühendriikide kompaniisuurune üksus. Nende vastuvõtmise, majutamise ja väljaõppesse integreerimise ülesande sai samuti 1. jalaväebrigaad. Kõik eelmainitud katsumused pidime lahendama olemasolevate ressursside ja inimestega, koormates veel juba niigi tööga hõivatud ohvitsere, allohvitsere ja töötajaid.

Ninanips kriitikutele Siili õnnestumises mängisid olulist rolli kaks tegurit: meie reservväelaste kaitsetahe ja kaitseväe suutlikkus reservväelased läbi formeerimispunktide oma üksustesse suunata. Kui alati on leidunud reservarmee suhtes kriitilisi inimesi, siis Siil näitas neile väga selgelt koha kätte: nii mõnegi kriitiku arvamus, et reservväelaste huvi on kasin, ei vastanud tõele.

Loomulikult oli neid, kes õppusele tulla ei saanud ning 1. jalaväebrigaadi toonase ülemana on

ARON KALMUS kolonel kaitseväe peastaabi operatiivosakonna ülem 1. jalaväebrigaadi ülem 2012–2015

mul nende inimeste põhjendustest väga hea ülevaade. Enamjaolt sooviti õppekogunemine vahele jätta õpingute tõttu, sest kolm kuni viis aastat tagasi ajateenistuse läbinud noormehed olid oma haridusteega jõudmas finišisse ning soovisid edukalt oma nähtud vaeva ja omandatud teadmised kehtivaks diplomiks muuta. Kuna Eesti on avatud maailmale, on suurenenud ka välismaal õppivate tudengite hulk. Nii näiteks taotles õppekogunemisest vabastust Iirimaal õppiv tuumafüüsika doktorant... ja selle ta loomulikult ka sai.

Reservväelaste kõrge tase Siili (nagu ka teiste õppekogunemiste) puhul paistis silma meie reservväelaste professionaalsus. Näiteks polnud viimased aastad Austraalias veetnud kokk unustanud seda, kuidas oma kaaslastele kvaliteetset lõunasööki teha, samuti olid väga kõrgel tasemel meie tehniliste erialade esindajad. Suurtükiväepataljon polnud pärast taasiseseisvumist kordagi korraldanud pataljonitasemel lahinglaskmisi, ent Siilil tegid meie reservväelased selle teoks. Pioneerid polnud unustanud ajateenistuses õpitut ning meie õhutõrjujad mäletasid endiselt, kuidas õhutõrjekahuri või raketikompleksiga ümber käia.

Nähtu annab taaskord tunnistust meie reservarmee baas- ja erialaõppe kvaliteedist. Reservväe31

TAGASIVAADE SIILILE

Suurtükiväelased Siilil tegutsemas. 12. mai 2015.

laste teenistust Siili ajal kaedes jõudsin ülemana tihti tõdemuseni, et elukutselised üksused on reservüksustest teatud määral professionaalsemad vaid pideva kokkuharjutamise tõttu.

E-tiiger peab jõudma ka linnakutesse Kindlasti andis Siil meile mõned väärtuslikud õppetunnid, mida ja kuidas paremini teha. Näiteks selgus, et muus osas kõrgeid hüppeid teinud e-tiiger on kõhtupidi linnaku aia peale kinni jäänud: formeerimispunktides isiku tuvastamine ning tema terviseandmete kontrollimine võiks ja peaks olema tänapäevasem. Loomulikult peame olema valmis töötama paberi ja pliiatsiga, kuid efektiivsuse ja reservväelase aja säästmise ning üksuse lahinguvalmiduse saavutamise huvides peaksime formeerimist senisest enam digilahendustega toetama.

32

Täpsemalt tuleks mõtiskleda, analüüsida ja seejärel ka praktilisemaid lahendeid leida kontakti hoidmiseks meie reservväelastega. On kahetsusväärne, et ligi viissada reservväelase kutset tuli tagasi, kuna reservväelase elukoha andmed ei vastanud tegelikkusele. Inimesed on elukohta vahetanud, välismaale kolinud jne. Kuna Eestis sissekirjutuse nõuet kui sellist ei eksisteeri ning vaba kodanike liikumine ei ole erand ega privileeg, siis seisame ka tulevikus korraldatavate õppekogunemiste korral selliste katsumuste ees. Teisalt on meil igaühel oma panga- või ID-kaart, e-posti aadress või Facebooki konto, seega tänapäeva tehnoloogia valguses võimalusi ja vahendeid olukorra parandamiseks justkui oleks.

Samuti ei tea me sageli, mis meie reservväelastest pärast ajateenistuse lõppu saanud on. Kui laskuri ametikohal teeninud reservväelane on vahepeal õppinud näiteks meedikuks, ei jõua info sellest meieni ning nii rakendamegi teda edaspidi ikka ja jälle laskurina. Mis siis, et samas on meil meediku-

Aron KALMUS

1. jalaväebrigaadi ülem kolonelleitnant Aron Kalmus suurõppuse Siil lõpurivistusel Tapal 13. mail 2015.

test puudus ning inimene võiks kaitseväele hoopis teisel ja paremal moel kasulik olla.

Kindlasti peame mõtlema ka sellele, mil moel saab reservväelane end kaitseväes või Kaitseliidus toimuvaga kursis hoida. On meil ju näiteks ILIAS-e õppekeskkond, e-riigi keskkond ja muud e-võimalused, mida saaksime kasutada oma aktiivsete reservväelaste e-õppe korraldamisel.

Siilist saab normaalsus

Olgugi, et Siil kinnitas valitud suuna õigsust, ei jää mullune Siil viimaseks. Organisatsiooni n-ö enesekontroll ja sõnum ühiskonnale Siili-taoliste suurõppuste kaudu on oluline nii kaitseväele endale kui ka julgeolekukeskkonda arvestades hädavajalik avalikkusele. Samuti ootab oma kontrollõppust nii Kaitseliit kui ka laiapindne riigikaitse käsitlus tervikuna.

Seega saame kindlasti veel üksteisele õlale patsutada ja öelda: Siilil näeme!

Tegelikult ei olnud meil korraldusliku poole pealt kahtlustki, et Siil õnnestub. Oleme ju aastaid reservväelaste õppekogunemisi ja Kevadtorme korraldanud. Seekord olid lihtsalt mastaap ja sellega kaasnev või antav sõnum suuremad. Siil andis 1. jalaväebrigaadi meeskonnale kinnituse, et jõustunud riigikaitse arengukava ja reformi kontekstis võetud arengusuund töötab ka praktikas.

33

TAGASIVAADE SIILILE

Reservväelased saabuvad Siili formeerimisele.

4. mai 2015.

Riidelaos – kas saapad sobivad? 4. mai 2015.

Õppusel osalejad relvastuvad. 4. mai 2015.

Formeeritud üksused suunduvad paiknemisaladele.

4. mai 2015.

Linnalahingu õppuse käigus vabastati Võrtsjärve-äärne Rannu alevik vastase haardest. 7. mai 2015.

34

Aron KALMUS

Kaitseliit osales Siili esimeses faasis, mis toimus 4.–8. maini. Pildil on Kaitseliidu Kirde maakaitseringkonna kaitseliitlased pärast võidukat lõpulahingut 8. mail 2015.

Liitlased tegutsesid õppusel koos 2. jalaväebrigaadi pataljoniga 1. jalaväebrigaadi vastu. 11. mai 2015.

President Toomas Hendrik Ilves kohtus poja Luukas Kristjaniga, kes täitis õppusel õhutõrje raketipatarei ülema asetäitja kohuseid. 9. mai 2015.

9. mail 2015 kohtus Siili külastanud vabariigi president lisaks Eesti üksustele ka õppusel osalenud liitlastega.

1. jalaväebrigaadi intensiivne lahingtegevus Aseri– Sonda–Tudu joonel 11. mail 2015.

35

TAGASIVAADE SIILILE

Suurtükiväelased lahinglaskmistel Läsnal kaitseväe keskpolügoonil 12. mail 2015.

Ameerika Ühendriikide tankirühm tegutses õppusel rahvusvahelise üksuse koosseisus 1. jalaväebrigaadi vastu.

10. mai 2015.

Kaitseväe keskpolügoonil Läsnal demonstreeriti 12. mail Siili demopäeva külalistele suurtükiväe tulejõudu.

Siili teises, kokkuharjutamise faasis jagus pinget ja tihedaid töötunde ka meedikutele. 11. mai 2015.

Poola hävitus-pommituslennukite SU-22 lahingpaar siirdub Ämari lennubaasist harjutuslennule. 11. mai 2015.

36

Aron KALMUS

Esimest korda taastatud kaitseväe ajaloos oli rivis üle 4000 kaitseväelase – 13. mail 2015 toimus Tapal Siili lõpurivistus 1. jalaväebrigaadile.

Siinne pildivalik hõlmab vaid murdosa Siil 2015 käsitlevast materjalist. Rikkaliku pildivaliku leiad www.mil.ee/et/mil-fotod albumist Siil 2015, kus on 1026 kaitseväe teavituskeskuse fotot mullusest õppusest. Ulatusliku videomaterjali leiad Youtube’st – www.youtube.com, kus märgusõnadele „õppus Siil 2015“ vastab 387 kirjet.

Mõned lingid: www.youtube.com/watch?v=obitztSfwp0 www.youtube.com/watch?v=VWLG0ix9ark

Järgmisel Siilil näeme! 15. mai 2015.

14. ja 15. mail toimus 1. jalaväebrigaadis varustuse hooldus ja üksuste lahku formeerimine.

37

38

Siili välisosalejatest Kuigi Siil 2015 näol oli teadaolevalt tegu suurima rahvusliku mobilisatsiooniõppusega Läänemere regioonis viimase 20 aasta jooksul, ei saa mööda minna faktist, et osalesid ka seitsme liitlasriigi kaitseväelased. Ekslikult arvasid paljud, et selle mastaapse õppuse tingis Venemaa 2014. aasta veebruaris alustatud vaenutegevus Ukrainas: Krimmi annekteerimine ja ebastabiilsuse süvendamine riigi idaosas. Tuleb siiski öelda, et suure mobilisatsiooniõppuse toimumine 2015. aastal otsustati juba 2012. aastal ning et üldise Euroopa julgeolekuolukorra halvenemine ei tulnud, vähemalt kaitseväele, erilise üllatusena.

Liitlaste arv kõikus erinevate õppuse etappide lõikes 700 ümber. Kaasatud olid nii kerged jalaväeüksused, tankid kui ka erinevad lennu- ja õhutõrjevahendid. Suurimad panustajad olid ameeriklased jalaväekompanii ja tankirühmaga ning Ämaris viibis ka neli ründelennukit A-10 Thunderbolt. Teine suurem osaleja oli Ühendkuningriik, kes osales kerge jalaväekompanii ning kahe õppehävitajaga Hawk. Kolmas suur panustaja oli Poola oma nelja SU-22 hävitaja ja õhutõrjesüsteemiga SA-8 Geko.

Saksamaa osales õhutõrjepatareiga Ozelot. Belgia oli traditsiooniliselt kohal õhutõrje raketirühmaga, mille relvastus on Eestiski kasutusel olev lühimaa õhutõrjesüsteem MISTRAL ning kuhu oli integreeritud ka sihtmärkide üleslennutamise meeskond.

Oma ülesandeid täitsid edukalt veel Läti psühholoogiliste operatsioonide meeskond ja õhuväe staapi integreeritud Hollandi staabiohvitserid. Leedu seekord ei osalenud, küll aga saatis koostöös Lätiga oma vaatlejad jälgima meie formeerimismeeskondade tööd. Peab ütlema, et ei Lätis ega Leedus ole sarnast õppust varem läbi viinud ning seetõttu tuldi just meie kogemustest õppima. Külalistele avaldas muljet meie üksuste ettevalmistuse tase, varustatus, tehnikapark, aga ka see, kuidas üksuste formeerimine ilma suuremate tõrgeteta ellu viidi. Samuti jäi Läti ja Leedu vaatlejatele silma meie reservväelaste hea motiveeritus ja tahe isiklikult õppuse õnnestumisele kaasa aidata.

TOOMAS PEDA kolonelleitnant kaitseväe peastaabi analüüsi- ja planeerimisosakond

Kuna juba õppuse planeerimise algetapil sai selgeks, et osalejate arv tõuseb üle 13 000 (tegelikkuses pea 14 000), siis vastavalt relvastuskontrolli reguleeriva Viini dokumendi sätetele kutsus kaitsevägi õppuste aktiivset faasi jälgima kõigi OSCE liikmesriikide vaatlejad. Vaatlejad 16 riigist tunnustasid kaitseväge avatuse ja läbipaistvuse eest ning nentisid oma lõppraportis, et õppused vastasid väljakuulutatud eesmärkidele ja et meie tegevused ei kujutanud ohtu teistele riikidele.

Mitte ainult liitlased, vaid ka Venemaa näitas Siili vastu üles kõrgendatud huvi. Selleks saatsid idanaabrid lisaks kutsutud vaatlejatele veel Viini dokumendi usaldusmeetmete alusel kolmepäevase etteteatamisega neljaliikmelise inspektorite grupi meie tegevusi jälgima. Tõsi küll, nad saabusid Eestisse päeval, mil õppuse aktiivne faas oli läbi saamas, kuid sellest hoolimata anti neile põhjalik ülevaade toimunust.

Suure õppuse Siil õnnestumine andis liitlastele kindla signaali, et Eesti üksused on koostöövõimelised ja saavad hästi hakkama nii maa- kui ka õhuoperatsioonide juhtimisega. Seda tõestab ilmekalt teadmine, et 2015. aasta novembri lõpuks on 2016 Kevadtormil osalemisest teada andnud üheksa riiki koos kokku üle 1100 kaitseväelasega. Esmakordselt kaaluvad 2016. aasta Kevadtormil osalemist ka Soome ja Rootsi kaitsevägede esindajad.

< Ründelennuki A-10 Thunderbolt hooldusmeeskond tööhoos Ämari lennubaasis 8. mail 2015.

39

40

Siil tõi reservväe kokku Kaitseväe seni suurim reservõppekogunemine Siil tõi kokku ligi 7000 Eesti reservväelast kogu maailmast. Kaugemalt saabujad olid näiteks Lõuna-Aafrika vabariigist ja Kanadast. Siili okkakasuka moodustanud reservväelased on tsiviilelus väga erinevatel ühiskondlikel positsioonidel. Kolm neist vastasid meie küsimustele.

Ülo Isberg: Ameeriklastele avaldas muljet meie võitlejate visadus Ravimifirma Globalpharma juhatuse liige major Ülo Isberg osales õppusel Siil CIMIC-ohvitserina.

Olin õppusel USA üksuste juurde määratud CIMIC-u (tsiviil-militaarkoostöö) ohvitser. USA üksused koosnesid neljast Abramsi tankist ja 60-st Humvee soomusmasinast. Suurem osa Humveedest tegutses eraldi, olles meiega vaid raadiokontaktis.

Meie juures olnud Humveed tegutsesid luureüksusena. Mina ja seersant Hannes Reinomägi koos oma maastikuautoga olime liidendatud tankiüksuse juurde. Meie ülesanne oli hinnata ameeriklaste liikumisplaanide sobivust reaalsetes oludes, s.o veenduda, et kõik plaanitavad alad oleksid läbitavad ja liikumised kooskõlastatud kinnivara- ja maaomanikega. Kogu õppuse vältel olime valmis olukorra kiireteks muutusteks ja uuteks kooskõlastusteks.

Samuti kuulus meie ülesannete hulka võimalike maastiku- ja teedekahjustuste fikseerimine ja läbirääkimised omanikega kahjude likvideerimise osas.

Millist rolli täitis nende ülesannete täitmisel sinu päritolu – Kanadas sündinud eestlane?

Kindlasti tuli kasuks minu kui Kanada eestlase sünnipärane inglise keele oskus. Tundus, et ameeriklased pahatihti unustasid, et olen Eesti sõdur ja nad käsitlesid mind ühena omadest, avades kõik oma mured ja oletused ning muutes sellega koostöö märgatavalt efektiivsemaks. <

Omaks võeti ka seersant Reinomägi, keda kutsuti Hannese asemel ameerikapäraselt Hankiks.

Kahtlemata kergendas minu Põhja-Ameerika päritolu ülesande täitmist, kuid õppuse puhul tervikuna oli üks eesmärk professionaalse ja sujuva koostöö arendamine liitlastega ning seda ma ka kõigi eestlaste ja ameeriklaste kontaktide puhul nägin – USA ja Eesti üksuste koostöö toimis hästi.

See oli esimene kord, kui tankid ja Humveed osalesid Eesti kaitseväe õppusel. Kui hästi nad meie maastikul toimisid ja kuidas Eesti üksused nende vastu tegutsesid?

Humveede meeskonnad teenivad praegu Saksamaal ja on sarnase maastikuga tuttavad, kuigi neil puudus eelnev kogemus tegutsemiseks metsades ja väikestel avatud aladel. Tankimeeskonnad lendasid õppusele USA lõunapiirkonnast ja nemad olid harjutanud suurtel tasandikualadel, seega oli Eesti maastik neile midagi täiesti uut. Arvan, et nii eestlased kui ka ameeriklased õppisid Siili käigus palju. Õppuse käigus hävitati mõlemalt poolt palju liikuvat lahingutehnikat. Abramsi tankid olid õppuse algusest peale pideva rünnaku all, iga paari kilomeetri järel olime vastakuti uue ründegrupiga ja eestlased tegutsesid äärmiselt efektiivselt. Õnneks olid hävitatud tankid rivist väljas vaid lühikest aega ja liitusid uuesti õppusega, andes ka teistele üksustele võimaluse tegutseda nende vastu. Viimane päev oli eriti raevukas – Eesti Paside rünnak jättis õppuse lõpuks rivvi vaid ühe Abramsi.

Tankid ja Humveed pole Eestis just igapäevane nähtus. Milliseid emotsioone tekitas kohalikele elanikele nende nägemine?

Kõikjal kuhu läksime, tulid kohalikud tanke ja kummalisi soomusmasinaid vaatama. Tuleb mainida, et meie töö CIMIC-ohvitserina oli väga kerge, sest enamik eestlasi toetas meie sealviibimist. Kord peatusime olukorra hindamiseks nelja Abramsiga põllu serval oleval künkal ja läksime eemaltpaistvasse majapidamisse nende maal viibimiseks luba küsima. Sattusime aga maaomaniku vanaema 85.

Taaskohtumine Siilil: USA armee Euroopa kontingendi ülem kindralleitnant Ben Hodges ja major Ülo Isberg Kanadast. 12. mai 2015.

41

SIIL T Õ I R E SERV VÄE KO K KU

Major Ülo Isberg oli õppusel Siil USA üksuste juurde määratud CIMIC ohvitser.

sünnipäevale, kes oli ülirõõmus, et USA tankid tulid tema sünnipäevale. Kutsusime vanaema tanke vaatama ja tegime palju pilte. Kindlasti oli see tal üks mälestustväärivamaid sünnipäevi. Teisel puhul rünnati meid väikese küla serval otse lasteaiakooli taga. Märgates, et mõned lapsed jälgisid lahingut kooli värava tagant, haarasime maast mõned raskekuulipilduja hülsid ja viisime neile suveniirideks.

Kümne minuti jooksul kogunesid kogu kooli õpilased koos vanematega lahingut vaatama. Õnneks oli pikk lahing ja hülsse jagus kõigile.

Mida ameeriklased arvasid õppusest ja Eesti kaitseväest?

Ameeriklased, kellega koos töötasin, ütlesid, et see oli suurepärane õppus, mille käigus neil oli võimalus uuel maastikul harjutada erinevates taktikalistes olukordades. Eesti kaitseväe puhul avaldas neile muljet eriti meie võitlejate visadus ning, nagu üks tankist tunnustavalt mainis: „Nad, põrgulised, võitlevad hästi ja lõpuni, ei anna kunagi alla.“ Oma esimesel välismissiooni Iraagis töötasin ma meediaohvitserina USA koloneli alluvuses, hiljem Afganistanis oli ta brigaadikindral ja siis oli meil 42

võimalus taas koostööd teha, nüüd on ta USA armee Euroopa kontingendi ülem – kindralleitnant Ben Hodges. Ta külastas õppust Siil ja mul oli võimalus talle toimuvast rääkida. Hodgesit huvitas väga meie üksuste koostöö ja sellest rääkides ei lahkunud naeratus hetkekski ta näolt. Ta ütles, et see on alles algus ja selliste õppustega nagu Siil, kus saame koos harjutada, õppides teineteise edust ja vigadest, suudame üles ehitada ühtekuuluva ja koostoimiva jõu ning kui kunagi peaks rasked ajad tulema, saaksime liitlastega ühise jõuna vaenlase vastu astuda. Sellise võimekusega ei peaks Eesti kunagi ühtegi vaenlast kartma.

Hendri Parrol: Reservõppekogunemisel näed, et kaitsevägi areneb Tsiviilelus müügimehena töötav nooremseersant Hendri Parrol osales õppusel Siil 2. jalaväebrigaadi jalaväekompanii miinipildujarühma arvestusmeeskonna ülemana.

Ivar JÕESAAR, Tõnu NOORITS

Hendri Parroli arvates oli vahva ajateenistuses õpitud oskusi meelde tuletada ja end proovile panna.

Et viibisin ajateenistuses aastatel 2013-2014 ning juba ajateenistuse ajal andsid tegevväelased mõista, et 2015. aastal toimuvale reservõppekogunemisele kutsutakse ka meid, siis ei tulnud kutse saamine üllatusena. Võtsin selle heal meelel vastu.

Oli vahva aastase pausi järel õpitud oskusi meelde tuletada ning end proovile panna. Huvitav oli näha, kuidas kogu formeerimisprotsess välja kujuneb ning kui palju minu ajateenistuskaaslasi kogunemisele jõuab. Nagu ikka, on kõik üle Eesti laiali, kes õpib, kes töötab. Seega omavahel me väga tihti kokku ei saa. Küll aga muljetatakse ühiselt sotsiaalmeediakeskkonnas, hoides ühiselt silma peal vanas väeosas toimuval ja üksteise tegemistel.

Töö tulemuslikkus miinipildujate rühma arvestusmeeskonnas eeldab kiirust ja head koostööd. Kui kiiresti sai meeskond õppusel õige sõduritunde kätte?

Ajateenistuses saime esimeste Eesti ajateenijatena väljaõppe USA 81 mm miinipildujatel M252, seetõttu oli see väljaõpe uus ja huvitav mitte ainult ajateenijatele, vaid ka tegevväelastele. Ning meie ajateenistuseaegse tegevväelasest rühmaülema leit-

nant Karl-Erik Kirschbaumi jaoks oli eeskujuliku soorituse võimalikult KIIRESTI tegemine ülimalt oluline. Seetõttu saime lõppkokkuvõttes üllatavalt hea vilumuse selles, mida oma relvadega tegema pidime.

Lühike paus ajateenistuse ja reservõppekogunemise vahel õnneks suurt kahju neile õpitud oskustele ei teinud. Kiire arutelu koos oma üksusega teooria üle ja ajateenistuse jooksul käe sisse kulunud liigutused tulid välja pea sama kiiresti kui ajateenistuses.

Reservõppekogunemiselt tulijate kõige suurem pettumus on tavaliselt see, kui ei saa korralikult lahingut pidada ja pauku teha. Kas teil õnnestus oma torud soojaks lasta?

Miinipildujaüksusele omaselt pidime meie ka seekord piirduma eesliinist tahapoole hoidmisega ning minul isiklikult ei õnnestunud seekord ühtegi lasku sooritada ei automaadist ega ka miinipildujast.

Hoolimata sellest said kõik manöövrid korralikult kaasa tehtud. Kindlasti oleks kõigile motiveerivalt mõjunud, kui oleks saanud oma erialaseid oskuseid täielikult uuesti proovile panna.

43

SIIL T Õ I R E SERV VÄE KO K KU

Osa reservi arvatud ajateenijatest jätkab oma sõdurioskuste täiendamist Kaitseliidus. Millest on ära tunda, et see või teine kamraad on ka õppuste vahelisel ajal käinud metsas oma laigulisi tuulutamas?

Paljud õppusekaaslased olid juba enne ajateenistust Kaitseliidu liikmed. Võimalik, et mõni liitus ka pärast ajateenistust. Eks kaitseliitlaseks olemise tunneb ka selle järgi ära, kellel kuidas miski meeles on. Esimene asi, mis paljudel tsiviilis ära ununeb, on relva lahtivõtmine ja kokkupanek. Need, kes vahepeal Kaitseliiduga õppustel käinud, ei ole seda oskust unustanud.

Kaitseliit on reservväelase võimalus oma oskuste alalhoidmiseks. Soovitan tähelepanu pöörata sellele, kuidas reservväelasi pärast ajateenistust Kaitseliiduga liituma motiveerida ja sealse väljaõppega siduda nii, et ajateenistuses omandatud oskused ei ununeks ning pidev enesetäiendamine riigikaitse alal jätkuks. Kindlasti tuleks leida viis Kaitseliidu üksuste võimalikult motiveerivaks ja mitmekesiseks väljaõppeks koostöös kaitseväega.

Riigikaitse ja kaitsevägi on pidevas arengus.

Kas reservõppekogunemise ajal jäi silma ka midagi sellist, mida teie ajateenistuses olles veel ei olnud?

Hea oli näha, et ajateenistuseaegses väeosas olid lõpuni jõudnud meie ajal alustatud laiendused.

Kindlasti oli üllatus ka see, et paljude jaoks kardetult ei pidanud me leppima õppusel vanema või vähema varustusega kui seda ajateenistuse ajal oli. Näiteks sidevahendite osas oli märgata tubli edasiminekut.

Arvan, et kõigile õppekogunemisele tulijatele oli positiivne näha, et kaitsevägi jätkab oma arengut, mis võib-olla igapäevaelus kõigile silma ei hakka.

Siili-aegsetest mälestustest jäävad ilmselt meelde ka ülipikk järjekord ja lõputu ootamine formeerimisel. Kindlasti tasub väljaõppe läbiviijatel suuremat rõhku panna õppuse paremale ja sisukamale ajaplaneerimisele. Palju oli lühikesi tegevuseta hetki, kus tuli niisama istuda ja oodata, samas puhata/magada ei lastud või ei olnud see võimalik.

Ajateenistuse ajal võimaldati väljaõppeajal piisavalt ka puhkeaega, kuigi alati ei olnud võimalik seda piisavalt efektiivselt ära kasutada.

44

Alo Aasma: Regionaalpoliitikal on ka riigikaitseline aspekt Järva maavanem ja Kaitseliidu Järva maleva malevapealiku abi Alo Aasma osales õppusel Siil jaoülemana.

See oli minu esimene ametlik õppus, esimene ehtne RÕK (reservõppekogunemine). Metsas oma Kaitseliidu üksusega on saadud küll ja veel harjutada, kuid Siil pani ikka omajagu vastutustunnet. Andis võimaluse näha ja kogeda, mis toimub rühma ja kompanii tasemest ka ülevalpool.

Maavalitsusele tähendab selline õppus ennekõike selgitustööd, miks kõike seda on vaja teha.

Tuleb ikka ja jälle selgitada, et ennetus ja heidutus on meie vahedaimad relvad.

Sellistel õppustel tunnevad end kõige kodusemalt need reservväelased, kes moel või teisel puutuvad riigikaitseküsimustega kokku ka mittetöiselt. Kuidas te sõnastaksite enda kui kodaniku suhte Eesti riigikaitsega?

Selles suhtes olen ma ilmselt üsna eeskujulik kodanik. Eelmist aastat pole kokku löönud, kuid üle-eelmisel pühendasin Kaitseliidule ja riigikaitsele kokku 860 tundi. Seda nii lumes, poris, rivis kui ka rahvusvahelistel langevarjurite võistlustel Eestit esindades.

Olen patrioot ja kannan oma pintsaku ning sama moodi mantli õlavarrel sinimustvalget. Rõhutan oma sõnavõttudes tihti, et hümni laulmine ja lipu heiskamine on vähim, mis iga kodanik oma riigile teha saab, kuid see on alusmüür, millele sinimustvalge Eesti on ehitatud. Kui sõdur on rindel ja peab sööstma vaenlase suunas, seades ohtu oma suurima vara, oma elu ja tuleviku, siis on tal palju kergem seda teha teadmises, et ta pole üksi.

Et tema taga on tema küla, alev, linn, maakond ja kogu riik, kes vähemalt sinimustvalget heiskab ning hümni laulab.

Väljaspool tööaega olete ka Kaitseliidu Järva maleva malevapealiku abi. Milline oli teie roll õppusel Siil?

Siilil tahtsin ma olla koos oma meestega n-ö eesliinil, mitte asjatada kusagil staabis. Olin õppusel jaoülem ning pidime 26 tundi vihmas passides varitsust korraldama. Kuuldavasti olla kaitseväe juhataja paari niiti tõmmanud ning pärast seda meie 26 tundi

Ivar JÕESAAR, Tõnu NOORITS

Järva maavanemale ja aktiivsele kaitseliitlasele Alo Aasmale oli Siil esimene ametlik reservõppekogunemine.

kestnud non-stop-valmisolekut varitsus korraldada, kuhu vaenlane ei jõudnudki, saime viimases faasis ikka ehtsa lahingukogemuse ka. Mis seal salata, isegi varuelusid oli vaja kasutada. Nii et lõpp läks väga intensiivseks.

Kaitseliidus jätkub rakendust kõigile ning sageli tuuakse oma tsiviiltöö ja -oskused üksusesse kaasa. Kuidas leiavad kõige paremat ärakasutamist riigiametniku teadmised?

Meil jäi DAF meeletus vihmasajus sildade peale kinni. Kaks kiiret kõnet läbi maavanema ja vallavanema ning metsaveotraktor tuli ja sikutas meid välja. Lisaks on alati suureks abiks kogemus ja oskus inimesi juhtida. Enda puhul olen veel märganud, et on tekkinud oskus näha mitu käiku ette.

See võimaldab toimetada mitte üksnes operatiivselt või taktikaliselt, vaid suudan samal ajal hoida silme eest ka n-ö strateegilist pilti.

Teistpidi vaadates on õppustel saadud kogemused andnud mulle oskuse mängida peas läbi olukordi, mis võivad ette tulla. Õpetanud, kuidas kriisiolukorras käituda ja kas või näiteks kommunikatsiooni juhtida. Siis, kui vesi päriselt ahjus on, pole enam

aega harjutada, sest olukord ikka hoopis teine.

Töökohad ning olme-eelised meelitavad Eesti rahvastikku üha enam ühte põhjaranniku tõmbekeskusesse kokku. Kuidas saavad võimaliku kriisi korral hakkama maapiirkonnad, kust noorem ja hakkajam põlvkond on ära kolinud?

See on üpris masendav, et riigis tõsiseltvõetavat regionaalpoliitikat ei ole. Ja kui te poleks küsinud, ma poleks julgenud arvata, et keegi selle peale riigikaitselisest aspektist vaadanudki oleks. See on küll paras võllanali, kuid Kaitseliit on sisuliselt ainuke üleriigiline organisatsioon, mis on säilitanud ka oma maakondlikud formaadid ja kohaloleku, sealhulgas juhtimis- ja otsustuspädevuse. Kaitseliit saab aru, et seda piiri, kustmaalt riigi tekk inimesi katab, ei saa tõmmata ainult üle Tallinna, Tartu, Narva ja Pärnu, vaid see peab ulatuma üle kogu maa ja rahva.

Maksud on kõigil võrdsed, rindel oleme kõik võrdsed, kuid riigi pakutavad teenused…

Küsisid Ivar Jõesaar, Tõnu Noorits.

45

46

Kevadtormi kogemus aitas korraldada NATO suurt õppust NATO viimase kümnendi suurim õppus Trident Juncture 2015 toimus mullu 21. oktoobrist kuni 6. novembrini Hispaanias, Portugalis ja Itaalias 16 eri piirkonnas ning Atlandi ookeanil ja Vahemeres alliansi 27 liikmesriigi osavõtul. Õppus oli mastaapne: osales rohkem kui 36 000 inimest, 140 õhusõidukit ja 60 laeva, nende hulgas ka üle 500 Eesti kaitseväelase ja mereväe miinijahtija Admiral Cowan.

Lisaks olid kohal ka NATO partnerriigid Austraalia, Austria, Bosnia, Makedoonia, Rootsi, Soome ja Ukraina ning kaasatud mitu suurt rahvusvahelist organisatsiooni – Euroopa Liit, Aafrika Liit, OSCE ja rahvusvaheline Punase Risti komitee. Õppuse eesmärk oli kontrollida 2014. a NATO Walesi tippkohtumise otsuste põhjal loodud väga kõrge valmidusega ühendsihtjõu (very high readiness joint task force) valmisolekut.

Eestlastele andis Trident Juncture võimaluse viia läbi üks suurimaid logistilisi operatsioone kaitseväe ajaloos, harjutada koostööd liitlastega ning osaleda pataljonisuuruse üksusega NATO reageerimisväe koosseisus.

Enamik õppusel Trident Juncture osalenud Eesti kaitseväelastest kuulus Balti pataljoni koosseisu. Kolme Balti riigi ühine jalaväepataljon, mille juhtüksus oli meie Scoutspataljon ja mis koosnes neljast manööverüksusest – kaks Eestist, üks Lätist, üks Leedust – ning riikide ühisest logistikaelemendist, tegutses Hispaania brigaadi koosseisus. Kokku kuulus sellesse väeüksusesse ligi tuhat Balti riikide kaitseväelast ning 250 ühikut tehnikat. Eesti kontingendi pataljonis moodustasid Scoutspataljoni võitlejad, kes osalesid õppusel oma soomukitega Sisu XA-188.

Lisaks scoutidele, staabiohvitseridele ning logistikaelemendi kaitseväelastele osales õppusel Trident Juncture ka Eesti mereväe miinijahtija Admiral Cowan koos ligikaudu 40-liikmelise meeskonnaga, mis tegutses NATO 1. miinitõrjegrupi koosseisus Vahemerel.

AIVO VAHEMETS leitnant mereväe teabeohvitser

Õppuse isikkoosseis viidi Eestist Hispaaniasse õhutranspordiga, kaitseväe 150 sõidukit ja 40 merekonteinerit varustuse ja tehnikaga liikusid aga õppuse piirkonda ja tagasi mereteed pidi kaubalaevaga.

Trident Juncture’il osalemise logistilist poolt korraldas kaitseväe toetuse väejuhatus ja nende jaoks oli see ajaloo suurim transpordioperatsioon.

Balti pataljoni põhiüksused harjutasid Hispaanias Zaragoza linna lähedal asuval San Gregorio harjutusalal. Esimestel õppusepäevadel tehti maastikuluuret ning harjutati sõitu mägistel ja vihmast libedatel teedel, seejärel alustati üksusesisese väljaõppega ning harjutati erinevate lahinguülesannete täitmist harjutusala lagedal ja mägisel maastikul.

Samaaegselt eestlastega tegutsesid harjutusalal ka Läti, Leedu, Hispaania ja Ameerika Ühendriikide üksused.

San Gregorio harjutusväljal paiknev keeruline Casas Altase linnalahinguala võimaldas Balti pataljoni sõduritel harjutada linnalahingu taktikat üksikvõitleja tasemest kuni rühma tasemeni välja.

Kuna linnalahingu spetsiifika erineb oluliselt meile nii tavapärasest metsalahingust, tuli selle lahinguliigi harjutamine scoutide võitlusvõime arendamisele kindlasti kasuks.

Pärast linnalahingu harjutust sai Balti pataljon võimaluse pidada kaitselahingut tankide ja soomukite vastu. Vastast etendas Hispaania mehhaniseeritud üksus jalaväelahingumasinate ja tankidega Leo47

K E V A DT O R M I KO G E M U S A I T A S KO R R A L D A D A N A T O S U U R T Õ P P U S T

Õppusel osalenud Eesti kontingendi baaslaager asus Zaragoza linna lähedal San Gregorio harjutusalal. 20. oktoober 2015.

pard 2A5. Tugevama üksuse vastu tegutsemiseks oli pataljonil lisaks oma tankitõrjerelvadele, MILAN-i ja Javelini raketisüsteemidele kasutada ka Ühendriikidelt õhutuletoetuseks saadud ründehelikopter Apache.

Kaitselahingu lõppedes algas pataljonil brigaadi väljaõppefaas, kus Hispaania brigaadi koosseisus harjutati katkematu mitmepäevase rünnakuoperatsiooni käigus erinevate lahinguülesannete täitmist kuni Trident Juncture 2015 lõpuni välja.

Balti pataljoni ülema kolonelleitnant Andrus Merilo sõnul jäädi õppusega igati rahule, sest oli võimalus harjutada väga palju taktikalisi tegevusi oma liitlasüksustega ja kasutada vahendeid, mida Eestis kasutada ei saa. Kolonelleitnant Merilo pidas silmas eeskätt õhutoetus- ja kaudtulevahendeid, aga ka erinevaid manöövreid toetavaid elemente, mille liitlaste üksused olid pataljonile allutanud. Üksustevaheline kommunikatsioon sujus, üksteisest saadi aru ja standardprotseduurid kat48

tusid. Seega suudetakse koos kõigi liitlasüksustega ülesandeid efektiivselt täita.

NATO peasekretär Jens Stoltenberg ütles Trident Juncture 2015 lõppedes, et sellised õppused näitavad NATO tugevust ning kinnitavad, et alliansi võimekused on reaalsed ja valmis tegutsemiseks. „Ehkki meie eesmärk oli väljaõpe ja harjutada, saadame me selge sõnumi kõigile meie rahvastele ja ka võimalikele vastastele. NATO ei otsi konfrontatsiooni, kuid me oleme valmis kaitsma kõiki oma liitlasriike,“ lisas Stoltenberg.

Brigaadikindral Sirel: Kevadtormi kogemus aitas korraldada NATO suurt õppust NATO Brunssumi ühendväejuhatuse väljaõppeosakonna ülem brigaadikindral Indrek Sireli sõnul aitas Eestist saadud Kevadtormi korraldamise koge-

Aivo VAHEMETS

Mereväe miinijahtija Admiral Cowani komandör vanemleitnant Tanel Leetna (seljaga) kätlemas Norra mereväe miinijahtija Hinnoy komandöriga 28. oktoobril 2015 Hispaanias Cartagena sadamas. mus teda NATO õppuse Trident Juncture ligikaudu poolteist aastat kestnud ettevalmistamisel ja läbiviimisel. Õppuse tulemustega jäi ta rahule ja kinnitas, et pärast Afganistani operatsiooni lõppu tulebki alliansil suurte õppuste läbiviimisele keskenduda, säilitamaks ja arendamaks liitlaste koostöövõimet.

Brigaadikindral Indrek Sireli sõnul on Eestis igaaastane 3000–4000 osalejaga traditsiooniline Kevadtormi õppus andnud talle ja kõigile teistele Eesti kaitseväelastele väärt kogemuse, mis tuleb kasuks ka NATO juhtorganites teenides. See hõlmab oskusi nii selles, kuidas korraldada õppuste etappe ja juhtorganeid, kui ka võimet reageerida õppusel ette tulevatele ootamatustele. „Tänu sellele tundsin ennast kindlalt ja jäin ka oma meeskonna tööga rahule. Kindlasti saab selle kirja panna minu sõjaväelise karjääri tippsaavutusena,“ ütles brigaadikindral Sirel, kelle ülesanne oli NATO Brunssumi ühendväejuhatuses Trident Juncture’i planeerimine ning õppuse staabi korraldus- ja

Merevägi osales õppusel Trident Juncture miinijahtijaga Admiral Cowan Suurel õppusel Trident Junture osalenud Eesti mereväe miinijahtija Admiral Cowan baseerus Cartagena sadamas ja osales koos teiste NATO 1. miinitõrjegrupi laevadega õppuse merelises operatsioonifaasis.

Admiral Cowani põhiülesanne sellel õppusel oli Hispaania rannikul Rota sadama lähedal asunud operatsiooniala miinidest puhastamine, et vabastada tee suurtele dessantlaevadele. „Meie põhiülesanne siin õppusel on miinijahtimine, et teha suurtele laevadele meredessandi tegemiseks tee miinideks vabaks,“ rääkis miinijahtija Admiral Cowani komandör vanemleitnant Tanel Leetna.

49

K E V A DT O R M I KO G E M U S A I T A S KO R R A L D A D A N A T O S U U R T Õ P P U S T

4. november 2015 kell 17.12. Ühispilt NATO peasekretäri Jens Stoltenbergiga San Gregorio harjutusalal.

Kaitseminister: Eesti sõdureid on suisa uhke vaadata siin NATO suurt õppust Trident Juncture külastanud Eesti kaitseminister Hannes Hanso jälgis Hispaanias San Gregorio harjutusalal läbi viidud näidislahingut ja kohtus seejärel õppusel osalevate Eesti sõduritega. Kaitseministri sõnul annab suurõppus Eesti kaitseväelastele võimaluse oma kogemuste ja oskuste arendamiseks ning harjutamiseks nii Balti pataljoni siseselt kui ka koos teiste NATO liitlaste ja partneritega. Oluline ja vajalik on kaitseväele ka saadud logistikaalane kogemus. „Me ei saa julgeolekut ainult tarbida, vaid peame ka ise panustama,“ ütles kaitseminister Hanso. „Kui liitlasvägede kohalolek Eestis on meile oluline, siis tuleb anda ka omapoolne panus ja näidata kõikidele NATO liikmesriikidele, kaasaarvatud Lõuna-Euroopa riikidele, et ka nende katsumused on meile tähtsad.“

50

kontrollelemendi juhtimine. „Kogusime informatsiooni, kuidas kulgeb õppe-eesmärkide saavutamine. Pöörasime tähelepanu, et koostöö oleks võimalikult mitmeriigiline ja riigid saaksid oma eesmärgid täidetud,“ lisas ta.

Kevadtormilt ammutatud kogemuste rakendamist oli tema sõnul märgata ka Trident Juncture’il osalenud ja Balti pataljoni kuulunud Scoutspataljoni kaitseväelaste tegutsemises, näiteks kui väljaõppe tihendamiseks organiseeris pataljoni ülem kiiresti oma üksustele nii vastaseid mänginud jõud kui ka vahekohtunikud. Nii võib öelda, et üle kümneaastane kogemus kompanii, pataljoni ja brigaadi tasemel õppuste korraldamisel, kuhu on kaasatud eri väeliigid, on kasuks tulnud ja kulub Eesti kaitseväelastele ära, ükskõik kuhu teenima minnakse.

Trident Juncture oli viimase kümne aasta suurim NATO õppus ja brigaadikindral Sireli sõnul tuleb sarnaste õppuste korraldamist kindlasti jätkata.

Sõjaline operatsioon Afganistanis oli aastaid koht,

Aivo VAHEMETS

1. november 2015. (vasakult paremale) Kindralmajorid Luis Nunes da Fonseca ja Dean J. Milner, kindral Hans-Lothar Domröse ja brigaadikindral Indrek Sirel jälgivad õppuse kulgu Santa Margerida sõjaväebaasis Portugalis. mis pani eri riikide kaitsevägesid koos tegutsema, kuid kuna see on nüüd suuremas mahus lõppenud ja operatsioonide tempo vähenenud, peab suurte väliharjutuste osakaal kasvama. Väljaõpe on ainukene vorm, mille abil tagatakse võime vajaduse korral ühiselt tegutseda. Trident Juncture’ilt saadud kogemuste analüüs saab aluseks ka põhjalikuma NATO väliõppuste (LIVEX) korraldamise juhtdokumendi koostamisele, mis praegu hõlmab vaid paari lehekülge. „Staabiharjutusi võib teha lõpmatuseni, aga mitte miski ei asenda reaalset tegutsemist maastikul. Ma arvan, et tänavune õppus tekitas isu nende korraldamisega jätkata,“ ütles brigaadikindral Sirel.

Trident Juncture’i esmaanalüüsid kinnitavad õppuse eesmärkide saavutamist nii strateegilisel kui ka operatiivsel tasemel. Allianss tõestas oma võimekust koondada suurt väeüksust ja korraldada nende ühisoperatsioone. NATO reageerimisvägi läbis hindamise ja on võimeline ülesandeid täitma.

Põhjalikum hindamisprotsess õppetundide ja järelduste tegemiseks alles käib ning loodetavasti parandavad need protseduure.

Brigaadikindral Sirel külastas õppuste käigus korduvalt ka San Gregorio harjutusala, kus tegutses Scoutspataljoni juhitud Balti pataljon. Ehkki pataljoni hindamine ei kuulunud Indrek Sireli ülesannete hulka, hoidis ta eestlastel silma peal ja tundis ka kohapeal nende käekäigu vastu huvi. Hinnangud Balti pataljonile olid positiivsed, väljaõppeüritused viidi läbi kõrgel tasemel ja püstitatud eesmärgid said täidetud. Märgiti pataljoni initsiatiivi väljaõppekava täiendamisel ning sidealases töös. Õppust külastanud kaitseväe juhataja asetäitja brigaadikindral Artur Tiganiku arvates oli kaitseväe osalemine Trident Juncture’il väga oluline nii väljaõppe kui ka kogemuse poolest. See oli esimene kord, kui nii suur hulk inimesi, varustust ja tehnikat Eestist nii kaugele toodi. „Oluline on ka sõnum meie liitlastele, et mitte ainult nemad ei tule meie 51

K E V A DT O R M I KO G E M U S A I T A S KO R R A L D A D A N A T O S U U R T Õ P P U S T

San Gregorio harjutusväljal paiknev keeruline Casas Altase linnalahinguala võimaldas Balti pataljoni sõduritel harjutada linnalahingu taktikat erinevatel tasemetel. 24. oktoober 2015.

Eesti suursaadik Hispaanias Rasmus Lumi külastas NATO õppusel Triden Juncture osalevaid Eesti kaitseväelasi, tutvus Balti pataljoni tegevusalaga ning logistikaelemendiga. Eesti saatkonna töötajad andsid olulise panuse kaitseväe ettevalmistustel osalemiseks suurel õppusel Hispaanias. „Suursaadik ja tegelikult kogu saatkond on aidanud selle õppuse ettevalmistamisele märkimisväärselt kaasa. Ilma nende abita oleks olnud väga raske kõigi teenuste tagamist korraldada,“ ütles Eesti rahvusliku toetuselemendi ülem kapten Magnus-Valdemar Saar.

Juba eelmisel aastal alanud ettevalmistuste käigus otsiti kapten Saare sõnul abi mitmest kohast, kuid enim saadi abi saatkonnast. „Suursaadiku külaskäik on meie tagasihoidlik viis tänada saatkonda koostöö ja abivalmi suhtumise eest,“ lisas kapten Saar. Zaragoza läheda asunud Eesti rahvuslik toetuselement tagas õppusel Trident Jucture osalevate kaitseväelaste tagalatoetuse. Koos eestlastega paiknesid samas laagris ka Läti ja Leedu toetuselemendid.

52

juurde harjutama ja meile appi, vaid ka meie oleme võimelised vajadusel oma liitlaskohustusi täitma ja neid aitama,“ märkis brigaadikindral Tiganik.

Brigaadikindral Artur Tiganik: Väga uhke on! 36 000 inimest on siia tulnud. Võimas harjutus – soomustehnika, sõdurid, lennukid, helikopterid, et see kõik koos tööle panna, on raske ülesanne. Ja see toimib. Vahet ei ole, mis üksused, vahet ei ole, mis riigist nad on. Nad suhtlevad omavahel. Muidugi oli ka raskusi – keelelised probleemid, sidealased probleemid, aga siiamaani on nad selle kõik lahendanud ja võitlevad.

Keemilise, bioloogilise või radioktiivse rünnaku tõrje harjutamine õppusel Trident Juncture. 26. oktoober 2015.

<

Saatkond aitas kaitseväge õppuse ettevalmistamisel

53

54

Sõjaväelogistikud tõestasid oma oskusi ja võimekust 2015. aasta oli toetuse väejuhatusele (TVJ) ja selle teenistujatele parimas mõttes oma oskuste ja võimekuse tõestamise aasta. Lõviosa tähelepanust ja pingutusest sai endale loomulikult suur õppus Siil 2015, siinviibivate liitlasüksuste toetamine ning TVJ üksuste alalistest asukohtadest ümberpaiknemine, kuid oluline oli samal ajal ka katkematult täita oma igapäevaseid ülesandeid teiste kaitseväe üksuste vajaduste tagamisel.

Suur õppus Siil TVJ jaoks algas Siil lahinguüksustest tükk aega varem ning kestab tegelikult veel siiani. Õppuse logistiline tagamine nõudis pikka ettevalmistust – tuli välja arvestada kõikvõimalike ressursside kulu, teha vajalikud hanked, täiendada üksusi kõikvõimalike materjalidega ning teha vedusid, samuti tuli täita oma õppuse stsenaariumi kohaseid ülesandeid. Siilil osalenud liitlasriikide üksustele vastuvõtva riigi toetuse pakkumine oli samuti TVJ üks ülesanne.

Kui lahinguüksused said õppuse lõpusignaali järel taas oma rutiini sukelduda, algas meie jaoks vastutusrikas õppuse järelfaas – kogu kasutatud varustuse, relvastuse ja tehnika hooldus, remont, konserveerimine ja ladustamine ning kokkuvõtete tegemine. Ainuüksi maismaasõidukeid konserveeritakse ligi 900 ühikut. Kaitseväe jaoks on tegu mitmes mõttes uue protsessiga – esiteks pole kunagi varem sellises mahus niisuguseid asju tehtud, teiseks kasutatakse uuendusliku lähenemisena tehnika konserveerimise juures renditööjõudu. Enne konserveerimist ja ladustamist hooldatakse ja remonditakse kõik sõidukid, seega peaks kokkuvõttes paranema masinapargi kasutusaeg ja valmisolek.

Siilil oli ca 13 000 osavõtjat ning sarnaste mastaapidega polnud me varem kokku puutunud. Siiski sujus õppus TVJ jaoks suuremate probleemideta. Üks on igal juhul kindel – Siili korraldamine on viinud

KALEV KOIDUMÄE kolonelleitnant toetuse väejuhatuse ülem

toetuse väejuhatuse ja kaitseväe uuele tasemele ning andnud väärtuslikke kogemusi tuleviku tarbeks.

Vastuvõtva riigi toetus liitlastele Üks oluline ülesanne TVJ-le on Eestit külastavate liitlaste üksustele vastuvõtva riigi toetuse (host nation support või lühidalt HNS) tagamine.

2015. aasta kevadel Eestit väisanud Hollandi kontingendi abil saime väärtuslikke kogemusi jalaväe lahingumasinatega üksuste vastuvõtmisel ja toetamisel. Suveperioodil tegid keskpolügoonil erinevaid ehitustöid TVJ-le allutatud USA 15. inseneripataljoni kompaniid 120 pioneeriga, kelle varustusse kuulus ca 100 ühikut erinevat pioneeri rasketehnikat ning just TVJ ülesanne oli nende igakülgne toetamine üksuste Eestis viibimise ajal. Suuremahulise projektina rajasid pioneerid keskpolügoonile 4,5 km pikkuse tankitee.

Kõikide Eestisse saabuvate liitlaste üksuste ja tehnika transporti koordineerib ja korraldab TVJ liikumise- ja veoteenistus. Saime seeläbi ka esimesed kogemused rasketehnika raudteeoperatsioonidest – sel aastal viidi raudteel läbi kaheksa USA rasketehnikaga seotud operatsiooni, lisaks tegeleti eskortülesannetega, sadamaoperatsioonide ja isikkoosseisu transpordiga.

55

SÕJAVÄELOGISTIKUD TÕESTASID OMA OSKUSI JA VÕIMEKUST

NATO õppusel Trident Juncture 2015 osaleva Eesti kontingendi tehnika laadimine transportlaevale Paldiski Põhjasadamas 9. septembril 2015.

Võib öelda, et TVJ on esimene, kes meie liitlased vastu võtab, ja viimane, kes ära saadab. Sinna vahepeale jääb veel üksuste kohapealse viibimise toetamine – nii majutuse, toitlustuse kui ka erinevate vajaminevate materjalide ja ressurssidega täiendamine.

Oma üksuste kolimine Oma struktuuriüksuste kolimine ja uutes asupaikades sisseseadmine oli kahtlemata TVJ jaoks üks 2015. aasta märgusõna. Asukohta vahetasid logistikapataljon, logistikakool, tervisekeskuse meditsiini väljaõppekeskus, osa liikumis- ja veoteenistusest ning väejuhatuse staap. Ühe kõige pikema ootuse lõpetas logistikapataljoni kolimine, kelle lahkumisest Tallinna Marja tänava linnakust oli erinevatel tasanditel juttu olnud juba üle kümne aasta. Pikk ooteaeg sai väärilise 56

tasu täiesti uute kasarmutega kaasnevate moodsate töö- ja teenistustingimuste näol Ämari lennubaasi territooriumil. Logistikapataljoni ajateenijatele on loodud ühed kaitseväe nüüdisaegsemad elutingimused ja väljaõppevõimalused. Boonusena saavad nad erinevalt teistest Eesti ajateenijatest oma silma ja kõrvaga vahetult tajuda Eesti liitlaste panust meie riigi õhukaitsesse – seda Ämaris baseeruvate NATO hävitajate näol. Ämarisse kolisid Marja linnakust ka logistikakool ja varem Rahumäel paiknenud meditsiini väljaõppekeskus, kes jagavad koos logistikapataljoni staabiga ühte kahest uuest kasarmust. Nii logistikakooli kui ka meditsiini väljaõppekeskuse jaoks tähendas kolimine igapäevatöö tingimustes kahtlemata suurt hüpet edasi ning võimaldab rohkem väljaõppe kvaliteedile keskenduda. Samalt territooriumilt kolis ära seal osaliselt paiknenud liikumis- ja veoteenistus, mis asub nüüd täies koosseisus Suur-Sõjamäel.

Kalev KOIDUMÄE

Logistikapataljoni uus kasarmu Ämari lennubaasi territooriumil.

Nende kolimiste lõppedes kirjutati kaitseväe ajalukku pikalt pataljonile ja koolile koduks olnud Marja tänava territoorium, mis anti üle riigi kinnisvara aktsiaseltsile.

Oluline on märkida, et kolimised Ämarisse toimusid TVJ jaoks ühel kõige kiiremal perioodil kevadel, märtsis-aprillis – vahetult enne suurt õppust Siil. Iseenesest mõistetav, et toimiva ja pidevalt tegevuses oleva üksuse täies mahus ümberpaiknemine ei ole lihtsamate killast ülesanne, kuid pingelisest graafikust hoolimata võivad sõjaväelogistikud seista sirge seljaga, sest ükski õppustega, teiste üksuste või liitlaste tagamisega seotud ülesanne ümberpaiknemisest mõjutatud ei saanud ning kõik tegevused said läbi viidud plaanipäraselt.

Lisaks eelmainitutele koondati väejuhatuse materjaliteenistuse riide- ja erivarustuse toetusgrupp kolmest asukohapunktist – Suur-Sõjamäelt, Jõgevalt, Tartust – kokku uude laokompleksi.

Rohkem kui 6000 ruutmeetril paikneval pinnal on

loodud nüüdisaegsed ladustamistingimused, mis tagavad materjalide nõuetekohase ladustamise ja see pikendab nende eluiga, ühtlasi tsentraliseerib ja muudab see efektiivsemaks materjalide käitlemisprotsessi.

Sel aastal viidi ellu ka riigikaitse arengukavast tulenenud plaan väejuhatuse staabi ümberpaiknemiseks Tallinnast Pärnu linna piirile Eametsa, endise lennubaasi kinnistule, kus asub mõni aasta tagasi renoveeritud staabihoone. Pärast kolimist toimunud kohtumised Pärnu linnapea ja maavanemaga sisendasid positiivsust – meie üksuse saabumist tervitati igati ning avaldati lootust, et tulevikus areneb osapoolte vahel välja edukas koostöö. Väejuhatuse staabi ümberpaiknemist tunnustati omavalitsuste poolt märgina Pärnumaa olulisusest riigikaitse seisukohalt, samuti usutakse, et see samm sisendab kogukonnale veel enam turvatunnet.

57

SÕJAVÄELOGISTIKUD TÕESTASID OMA OSKUSI JA VÕIMEKUST

Toetuse väejuhatuse relvatöökojas hooldatakse ja remonditakse Siilil kasutatud relvi.

Kaitseväe ajaloo suurim transpordioperatsioon Ehk ühe selle aasta silmapaistvama saavutusena viisime läbi kaitseväe ajaloo suurima transpordioperatsiooni, kui korraldasime NATO sügisesele suurele õppusele Trident Juncture pataljonisuuruse üksuse tehnika ja isikkoosseisu siirmise ja naasmise.

Kuigi õppuse kogumastaabis – ca 35 000 osavõtjat – ei pruugi pataljon väga suure üksusena tunduda, oli ca 1000 inimese ja nende tehnika ning varustuse liigutamine meie jaoks suur ja esmakordne ettevõtmine. Varasematest välismissioonidest on kahtlemata kogunenud head vajalikku teavet, aga seekordse operatsiooni mastaap ja eripärad nõudsid ka paljude uute praktikate väljatöötamist.

Hispaaniasse ja tagasi transporditi tellitud tšarterlaevaga ca 250 ühikut tehnikat, lisaks üle 70 merekonteineri varustusega. Pataljoni isikkoosseisu 58

transport tagati 12 tšarterlennuga. Kohapeal toetas Balti pataljoni TVJ kokku pandud rahvuslik toetuselement ligemale 50 inimesega.

Igal juhul oli see meile väärtuslik kogemus, mis kinnitas, et oleme võimelised ise planeerima ja organiseerima ka kompaniist suurema üksuse liigutamist pikemate vahemaade taha.

Proovikivid on ka uuel aastal Jalaväe lahingumasinate saabumisega kaasnevad TVJ-le uued ülesanded ja proovikivid soomusmanöövervõime tagamisega – alates tehnika Eestisse transportimisest, selle elutsükli tagamisest ja vajalike harjutusalade ning taristu ettevalmistamisest.

Prioriteet on jätkuvalt liitlastele vastuvõtva riigi toetuse tagamine, näiteks suuremahulise õppuse Saber Strike raames.

Riigikaitse investeeringute keskuse loomisega

Kalev KOIDUMÄE

TVJ 2015. a numbrites: ■ ■ ■

Relvatöökoja tehnik, veebel Mati Evart raskekuulipildujat hooldamas. 20. november 2015. toimuvad ettevalmistused kaitseväe hanketeenistuse ja haldusteenistuse kinnisvarajaoskonna ülesannete üleandmiseks loodavale ametile. Meie jaoks on kõige olulisem see, et üleminekuperioodil oleks kaitseväel vajalikud teenused ja materjalid katkematult olemas.

Uuel aastal jätkub väejuhatuse struktuuriüksuste ümberpaiknemised ja taristu arendamine – Rahumäe linnakust lahkub kaitseväe tervisekeskus ning materjaliteenistusele valmib uus laskemoonadepoo, mis tähendab meile tänapäevase laskemoona käitlemise võimekuse loomist.

Proovikividest ja uutest ülesannetest hoolimata võivad kõik olla kindlad, et järeleandmisi ei hakka toetuse väejuhatus oma igapäevategevuste juures tegema ning kaitsevägi on materjalide ja teenustega varustatud!

isikkoosseis koos ajateenijatega – üle 1000 inimese hanketeenistusel kokku 377 hankemenetlust. 215 hanget, 162 minikonkurssi haldusteenistuse haldusalas on 82 territooriumi. Kaitseväe kasutatavaid hooneid 508

Detsembri alguse seisuga: ■ Toitlustamine: – Toitlustatakse 8 toitlustuskompleksis. 2015. aastal on valmistatud ca: – 675 000 hommikusööki – 760 000 praadi – 730 000 suppi – 650 000 õhtusööki – kuivtoidupakke on väljastatud üle 200 000 ■ Varustuse käitlemine: – üksustele väljastatud pea 1,3 miljonit ühikut varustust – vastu võetud enam kui 760 000 ühikut varustust – riidevarustusest TVJ-is parandatud üle 3000 elemendi ■ Erasektoris: – parandatud enam kui 13 500 riidevarustuse elementi – hooldatud pea 7000 paari jalanõusid – pestud pesumajades kokku enam kui 185 000 kg pesu ■

Liikumis- ja veoteenistus: – ca 5000 tonni jagu kaitseväe varustuse, tehnika ja kaupade vedu rahvusvaheliselt – ca 2500 reisija vedu rahvusvaheliselt

■

Kaitseväe orkester: – üle 200 esinemise/tseremoonia

■

Logistikakool: – 19 kursust, üle 500 osaleja

59

60

2015. aasta pani õhuväelaste pulsi kiiremini lööma Nüüdseks juba üle-eelmine, 2014. aasta oli õhuväele murranguline: kõik ülesanded, milleks olime aastaid valmistunud, tuli täita varem ja suuremas mahus, kui keegi oodata oskas. Pärast sellist suurt aastat ei osanud me 2015. aasta alguses enam midagi uut ja suuremat lähiajal oodata. Uskusime, et kui senise kibekiire tempoga hakkama saame, oleme hästi teinud. Eksisime! 2015. aasta pani õhuväelaste pulsid veel kiiremini lööma ning tegevuste maht kõigis valdkondades jätkas kiiret kasvu. Kuigi väljapoole paistavad õhuväe tegemistest silma peamiselt Ämarist opereerivad liitlaste lennuvahendid, siis selle silmailu käigus hoidmiseks pidi kogu Eesti õhuväe üle 400-liikmeline meeskond uusi ja põnevaid proovikive ületama. Õhuseiredivisjonile langes senisest suurem koormus õppuste ja õhuoperatsioonide juhtimisel, õhutulejuhid said pea kogu aasta vältel polügoonil liitlaste lennukite lahinglaskmisi juhtida ning lennubaasi meeskond tagas seninägematu hulga lende, paljude juba nähtud, aga ka veel seni nägemata lennuvahendite omi.

2015. aasta sündmuste keskpunktiks sai Tapal, kaitseväe keskpolügoonil paiknev õhk–maa laskeala. Juba rohkem kui viis aastat arendamisel olnud laskeala koos sihtmärkide süsteemi, vaatlustornide, tulejuhtimispunktide ja toimivate protseduuridega, kasutati 2015. aasta jooksul tihedalt. Nii kaitseväe suure õppuste Siil ja Sabre Strike, kui ka USA õhuväe kolme pikema väljaõppesiirde käigus visati laskealale eri tüüpi lennukitelt õppe- ja lahingumoona.

Varasematel aastatel on meie õhuväe tulejuhid pidanud kvalifikatsiooni hoidmiseks otsima välisriikides harvu võimalusi lahingulennukite tule juhtimiseks, 2015. a jooksul käisid Eestis õppustel kogemusi omandamas üle kümne riigi tulejuhid.

Kui USA president Barack Obama 3. septembril 2014 Tallinna külastades lubas suurendada USA õhuväe üksuste kohalolekut piirkonnas ning märkis, et Ämari lennubaas oleks hea kodubaas rahvusvahelistele õppustele, sai juba mõni kuu varem ala<

JAAK TARIEN kolonel õhuväe ülem

nud planeerimine kindla fookuse ning 2015. a tõi ka reaalsed tulemused. 20. märtsil maandusid Ämaris neliteist F-16 hävitajat. 510. eskadrill „The Buzzards“ oli oma Aviano kodubaasist Itaalias saabunud Ämarisse ajaloolisele esimesele, kuu aega vältavale õppusele. Nagu juba eespool mainitud, oli nende väljaõppe keskpunkt Tapa õhk–maa polügoon. Eesti ornitoloogiaühingu 2015. aasta linnu viu nime kandev eskadrill oli kaasa võtnud kogu oma aasta väljaõppe lahingumoona ehk hulga 500-naelaseid pomme Mk-82, lisaks veel kordades rohkem lõhkeaineta õppemoona, seal hulgas ka täppisrelvi. Viud käisid harjutamas ka õhuvõitlust Soome ja Rootsi õhuvägede hävitajatega. Lendudelt Ämarisse naasnud ameerika piloodid läksid kohe järelbriifingule – videokonverentsil arutati toimunu soome ja rootsi kolleegidega üksikasjalikult läbi. Kasu oli suur kõikidele pooltele. Soome ja Rootsi lähedus ning nende õhuvägede soov ühisharjutusi korraldada on väga oluline lisaväärtus Ämari harjutuskeskusele.

Järgmised USA õhuväe harjutussiirded tõid Ämarisse väljaõppele nimekad rindepommitajad Fairchild A-10 Thunderbolt II-d hüüdnimega Hog. Augustis-septembris olid siin Missouri rahvuskaardi kaheksa A-10-t ning septembri lõpus saabusid meile Georgia osariigi Moody õhuväebaasist 12 Hogi. Ämari lennubaasi meeskonna pakutav toetus ning suurepärane õhk–maa polügoon osutusid nii headeks, et Moody õhuväebaasi 74. eskadrill jäi

Eesti õhuväe tulejuhtide ja ründelennukite A-10 Thunderbolt II koostööharjutus kaitseväe keskpolügoonil 28. oktoobril 2015.

61

2 0 1 5 . A A S T A P A N I Õ H U VÄ E L A S T E P U L S I K I I R E M I N I L Ö Ö M A

USA õhuväe 510. eskadrilli hävitaja F-16 pommitab kaitseväe keskpolügooni õhk-maa laskeala. 25. märts 2015.

Eestisse algselt kavandatud kahe kuu asemel neljaks ning Ämari muutus selleks ajaks eskadrilli tugibaasiks Euroopas. Lennuki A-10 iseloomust tulenevalt oli tegevuse keskpunkt muidugi ikka Tapa õhk–maa polügoon, meie tulejuhid ning arvukalt tulejuhte paljudest liitlasriikidest.

Liitlaste üksuste pea alalise viibimisega Äma62

ris on kaasnenud ka üks inimlik traditsioon – teha head. 2014.-2015. a jooksul on Eesti, Ameerika Ühendriikide, Hispaania, Saksa, Ühendkuningriigi ja Taani õhuväelaste osavõtul toimunud üle kümne heategevusprojekti. Nädalavahetuse talgutena on korda tehtud Ämari lähikonna koolide-lasteaedade rajatisi, puhastatud ja korrastatud staadione ning

Jaak TARIEN

„Tere tulemast!“ – 2. juuni pärastlõunal maandus esimest korda Ämari õhubaasis NATO eelhoiatus- ja juhtimissüsteemi AWACS luurelennuk Boeing E-3 Sentry. matkaradu, tehtud haljastusöid kirikuaias, veedetud aega lastekodulastega, annetatud neile spordivarustust ja veel palju muudki.

Lisaks harjutussiirete sarjale toob president Obama suunis Ämarisse ka lisainvesteeringuid.

USA kaitse-eelarves on praegu ette nähtud 25 miljonit dollarit Ämari taristu laiendamiseks. Praegune Ämari lennubaasi taristu tundus veel kaks aastat tagasi mõnele ehk liigagi suur. Nüüdseks on kõigile väga selge, et baas vajab laiendamist ja heade liitlaste abiga saavad esimesed rajatised, mis õppuste tõhusamaks läbiviimiseks esmavajalikud, juba 2016.2017. a jooksul ehitatud.

Kaitseväe 2015. a tähtsündmus, suurõppus Siil, oli ka õhuväele suurim ning mitmekülgseim väljaõppevõimalus. Lisaks NATO Balti õhuturbemissioonil olevatele ja Eesti õhuväe enda lennukitele saabus Siilile lisalennukeid veel Poolast, USA-st ja Suurbritanniast. Saksa ja Poola õhuvägi saatis siia õhutõrjeüksused, mis harjutasid Ämari

lennubaasi kaitset õhurünnakute vastu. Väga tiheda õhutegevuse haldamiseks käivitasime õhuoperatsioonide keskuse (AOC – air operations centre), mis planeeris ja haldas kümneid lende päevas. Siilil viis õhuseiredivisjon kaks radarsüsteemi oma tavapositsioonidelt ära maastikule, harjutamaks tegevust kriisi ja sõjaaja tingimustes. Info kogumine, selle reaalajas töötlemine ning edastamine, planeerimine ja juhtimine – need kõik on võtmetähtsusega ülesanded Eesti õhuväele nii rahu, kriisi kui ka sõja ajal. Ammu on möödas ajad, kui piloot lendas oma põlvel oleva kaardi alusel lahinguülesandeid täitma.

Liitlaste võime pakkuda Eestile lahingutoetust õhuruumis sõltub Eesti õhuväe võimest varustada neid missiooniks vajaliku info ja muu olulise toetusega.

Just info kogumise, töötlemise ja õhuoperatsioonide juhtimisega tegeleval õhuseiredivisjonil on seljataga tegus aasta. Tihti jäävad nemad nähtamatuteks sõduriteks, valju ja efektse lahingulennunduse varju, aga valdkonnaga veidigi tuttavad inimesed 63

2 0 1 5 . A A S T A P A N I Õ H U VÄ E L A S T E P U L S I K I I R E M I N I L Ö Ö M A

teavad inglisekeelse lühendi C2 olulisust tänapäeva õhusõjas (C2 – command and control – eesti keeles lihtsalt juhtimine). 2015. a alguses avati Tõikamäel viies õhuväe radarpost. Kolmest keskmaaradarist, Ämaris paiknevast lähiradarist ja passiivseiresüsteemist koosnevat radarkattemudelit soovitas Eestile juba 2000. aastal NATO analüüsimeeskond. Koos Soomega ühishankes soetatud Thales-Raytheon GM403 radari käivitamine Tõikamäel oli pika ja visa arendustöö kroon. Uus radar annab Ämaris paiknevale õhuoperatsioonide juhtimiskeskusele (ÕJK) NATO nõudeid täitva radarkatte kogu Eesti ja ümbritsevast õhuruumist. ÕJK on toiminud osana NATO ühtsest õhukaitsesüsteemist alates Eesti NATO-ga liitumise päevast. Tihe liitlaste õhuõppuste graafik ning Ämaris alaliselt paiknevad NATO õhuturbemissiooni hävitajad on 2014.-2015. a jooksul ÕJK koormust mitmekordistanud. Loomulikult annab oma panuse ka Venemaa Föderatsiooni sagenenud lennutegevus Läänemere piirkonnas.

Eesti riigipiiri rikkumiste arv õhuruumis õnneks sel aastal vähenes. Oluliselt on aga sagenenud nn pimelennud ehk VF militaarõhusõidukite lennud rahvusvaheliste vete kohal, tsiviillennuliiklusega samas õhuruumis, kasutamata enda nähtavakstegemiseks transponderit või tulemata sidesse piirkonna eest vastutava tsiviillennujuhiga. VF näitas oma hoolimatust inimeludesse, varustades Ida-Ukraina terroriste õhutõrjesüsteemidega, mis päädis 2014. aasta 17. juulil 298 inimese surmaga, kui tulistati alla Malaisia lennufirma lend MH17. Loodetavasti ei lõpe pimesikumäng Läänemere kohal millegi traagilisega, kuid mõõduka ohuga situatsioonidest on lennuliiklusjuhid eri riikidest ümber Läänemere juba avalikkusele teada andnud. Oma roll võimalike riskide maandamises on siin jällegi õhuseiredivisjoni ÕJK-l. Kui õhuväe militaarradarid tuvastavad pimelennu, siis annavad ÕJK spetsialistid tekkinud ohusituatsioonist kohe teada ka Lennuliiklusteenistuse AS-i tsiviillennujuhtidele, kes saavad piirkonnas viibivad reisilennukid ümber suunata.

Kirss aasta 2015 sündmuste tordil oli õhuväe jaoks maailmas ainsa viienda põlvkonna hävitajate, Locheed F-22 Raptorite külaskäik Ämari lennubaasi 4. septembril. Need lennukid on endiselt saladuselooriga kaetud ning maanduvaid ainult väga hoolikalt valitud kohtades. See on suur kompliment 64

Eesti õhuväele, meie inimestele nii lennubaasis kui ka õhuseiredivisjonis, et kogu Euroopas külastatud kolmest baasist oli üks ka Ämari.

Liitlaste toetus Eestile ja tänapäeva sõjas olulisima, õhukomponendi, sage viibimine Eestis annab meile turvatunde, kuid me ei tohi tõsta pilku ärevalt julgeolekusituatsioonilt maailmas. Olulised sündmused on toimunud Süürias ja teistel ISIS-e hõivatud aladel. Siirdades õhulahingugrupi väga lühikese ajaga Süüriasse, näitas VF, et õhukomponent on endiselt tänapäeva sõjategevuse A ja O. Kodubaasidest väga kaugel paikneva üksusega on suudetud mitme kuu vältel säilitada üsna kiire operatsioonide tempo, rünnates keskmiselt üle 50 sihtmärgi ööpäevas.

Mida suudaks VF õhuvägi siis teha oma kodubaaside läheduses? Eesti peab siit väga selged järeldused tegema ja koos liitlastega detailselt läbi mõtlema, kuidas hoida kontrolli Eesti ja meie Balti naabrite õhuruumides ka kriisi ja sõja ajal. Maapeal võitlev sõdur või tank on vaenlasele väga lihtne sihtmärk, kui vastane saab õhuruumis kartmatult tegutseda.

Tänapäevane õhutõrjesüsteem on kallis, kaotused ilma selleta on veel kallimad.

Ka liitlaste õhuoperatsioonid on kestnud ISIS-e kontrollitavatel aladel juba pikemat aega. Kui tihti on tõstatunud debatt, kas ISIS-t on võimalik võita ilma maavägedeta, siis õhukomponendi kohta seda arutelu ei kuule – kõigile on selge, et ilma arvestatava panuseta õhuväe poolt seda vastast ei võideta.

Liitlaste õhulöögid terroristide sihtmärkide pihta on olnud väga tõhusad ja aidanud Iraagi valitsusvägedele tagasi vallutada mitu olulist tugipunkti.

Kindlasti liitlaste õhulöögid ISIS-e terroristide pihta jätkuvad.

Meie oma õhuväe tulevikust rääkides ei saa üle ega ümber meie lennunduse praegusest haprast seisust. Ollakse juba harjunud mõttega, et lahingulennundus on väikese Eesti jaoks liiga kallis ja seda teevad meie eest liitlased. Veidi vähem mõistetakse, miks Eesti õhuvägi lendab õppehävitajate, helikopterite ja kergetranspordilennukitega. Ilma oma lennundusalase oskusteabeta ei saaks meie õhuvägi teha koostööd ka liitlaste lahingulennuüksustega. Ämari lennubaas ei oleks olnud valmis võõrustama liitlaste üksuseid, kuna inimestel puuduksid pädevused kütust käidelda, juhtida lennukeid ruleerimisalal või lähiõhuruumis, tagada vajalik päästevõime, len-

Jaak TARIEN

Hävitajate F-22 Raptor visiit Ämari lennubaasi 2. septembril 2015 kinnitas liitlastele, et Ameerika Ühendriikidele on tähtis Euroopa julgeolek. nundusmeditsiin jpm. Ilma meie oma lennunduseta ei oleks võimalik välja koolitada ja pädevatena hoida ÕJK spetsialiste, kes liitlaste lennukeid suunavad ja sihitavad. Ilma lennunduskogemuseta ÕV staabis ei saaks me planeerida liitlaste õppuseid Eestis ega ka selleks vajalikku õhuruumi. Lihtsalt öeldes, meie lennunduskomponent annab meile elementaarse kirjaoskuse, olemaks võimelised suhtlema, plaane kirjutama ja liitlaste õhuvägedega koostööd tegema.

Loen ise jätkuvalt Eesti õhuväe tuleviku jaoks optimaalseimaks USA Euroopa ÕV kõrgetasemelise töögrupi poolt 2009. aastal loodud kontseptsiooni kolme Balti riigi õhuvägede koostööks kergete ründe-rekkelennukite (LAAR – light attack, armed reconnaisance) opereerimisel, kirjutasin sellest veidi pikemalt 2014. a aastaraamatus.

Kakskümmend aastat on lühike aeg. Selle ajaga on Eesti õhuvägi saanud mõnekümneliikmelisest lennuklubi-laadsest sõpruskonnast tõsiseltvõetavaks sõjaliseks organisatsiooniks, mis täidab koos liitlastega pidevalt riigikaitselisi ülesandeid. 2014.2015. aastad tõid maailma julgeolekuolukorda ärevad ajad, kuid Eesti õhuväe valmisolek võimaldas

liitlastel kiiresti reageerida ning meie riigi julgeoleku tagamiseks piisavad heidutusmeetmed rakendada. NATO õhuturbemissioon ning USA ja teiste liitlaste väljaõppesiirded jäävad Ämarisse nähtavaks lähitulevikuks. Meie õhuvägi täiustab oma radareid, lennuväljatehnikat, sidesüsteeme ning taristut, olemaks veel parem partner liitlastele. Meie lennundus on liim, mis hoiab meie õhuväge koos, see peab saama senisest kindlama arengusuuna. Meie kahekümneaastase eduloo võtmetegija on olnud Eesti õhuväelane. Lihtne Eesti inimene ja patrioot, hästi haritud ning pädeva väljaõppega, tunneb nii oma tööd kui näeb ka laia julgeolekupilti maailmas, on valmis meie riigi kaitseks ööpäeva läbi tööd tegema radarpostidel, lennubaasis, juhtimiskeskustes Ämaris, Uedemis, Ramsteinis või välismissioonidel. Mul on au olla selle tööka meeskonna liige.

65

66

Aasta jooksul kordasaadetu on vundament tulevikuks Möödunud 2015. aasta oli Eesti mereväele edukas tulevikku vaatav aasta, mille jooksul korda saadetu jääb ilmestama nii möödunud perioodi kui ka vundamendiks mereväe edasiste plaanide teostumisel.

Mereväe üheks suuremaks õnnestumiseks 2015. aastal võib pidada mais toimunud miinitõrjeoperatsiooni Open Spirit, millest kujunes ajaloo edukaim miinitõrjeoperatsiooni Balti riikides. 15. kuni 29. maini kestnud rahvusvahelisel miinitõrjeoperatsioonil võõrustas Eesti tänavu kokku üle 700 mereväelase 14 riigist. Operatsioonil osales 18 laeva ja 7 tuukrimeeskonda.

2015. aastal täitus kakskümmend aastat rahvusvahelisest miinitõrjekoostööst Balti riikides.

Esimesena ulatasid Balti riikidele oma abistava käe Rootsi mereväelased, kes 1995. aastal Paldiskis koostöös Eesti mereväega esimese ühise miinitõrjeoperatsiooni läbi viisid.

Miinitõrjeoperatsiooni Open Spirit 15 ettevalmistamise ja läbiviimisega oli seotud pea terve Eesti mereväe isikkoosseis. Operatsioonil osalesid lisaks miinituukritele kolm mereväe laeva – miinijahtijad Admiral Cowan, Sakala ning tuukri- ja toetuslaev Tasuja. Lisaks ligikaudu sajale Eesti mereväelasele võttis miinitõrjeoperatsioonist osa ka kümmekond Tallinna maleva meredivisjoni kaitseliitlast, kes andsid oma panuse staabiohvitseridena operatsioonistaabis, laevaohvitseridena mereväe laevadel ning läviohvitseridena liitlaste laevadel.

Miinitõrjeoperatsioon Open Spirit on osutunud igakordseks katsumuseks ka mereväebaasi meeskonnale. Laevade ja tuukrimeeskondade edukas võõrustamine ja nende toetamine operatsiooni vältel on üks märkimisväärne osa saavutatud tulemist. Kahtlemata peame tunnustama ka meie koostööpartnerite head tööd – veeteede amet, toetuse väejuhatus, laevaagendid, sadamad ja lennujaamad ning läviohvitserid Kaitseliidu meredivisjonist.

Kokkuvõttes kaeti operatsiooni käigus üle 500 ruutkilomeetri Eesti mereala, leiti 210 lõhke-

STEN SEPPER mereväekapten mereväe ülem

keha ja hävitati neist 66. Selle kõige saavutamiseks identifitseeriti merepõhjas 2000 kontakti. Lisaks leitud ja kahjutuks tehtud lõhkekehadele on operatsiooni oluliseks tulemiks ka põhjalikud merepõhjaandmed, mis tõstavad Eesti mereväe olukorrateadlikkust ja võimaldavad vajadusel kiiresti andmeid kontrollida.

On tähelepanuväärne, et esimest korda juhtus miinitõrjeoperatsiooni Open Spirit täielikult Eesti merevägi. Saime olulisi õppetunde oma igapäevatöö arendamiseks ja kõike seda on aeg korrata juba 2018. aastal, kui Open Spirit toimub taas Eesti vetes.

Juba kümme aastat on Eesti merevägi panustanud NATO 1. alalise miinitõrjegrupi töösse. Miinijahtija Admiral Cowan osales 2015. aasta augustist detsembrini miinitõrjegrupi töös ja sai selle aja jooksul osaleda kahel suuremal õppusel – Northern Coasts ning Trident Juncture. NATO kümnendi suuremasse õppusesse Trident Juncture panustas merevägi lisaks miinijahtijale Admiral Cowan ka miinituukrite ja staabiohvitseridega. Miinijahtijaga panustame grupi töösse edaspidigi, kuid mereväe ambitsioonid ulatuvad kaugemale. Esimest korda ajaloos asub 2016. aastal NATO 1. miinitõrjegrupi etteotsa Eesti mereväe ohvitser ja järgneval aastal võtab kogu grupi juhtimise üle Eesti mereväelastest koosnev staap. Sellise ülesande andmine Eesti mereväele on usalduse märk NATO merelise väejuhatuse poolt, mis on väljateenitud liitlaskohus67

A A S T A J O O KS U L KO R D A S A A D E T U O N V U N D A M E N T T U L E V I K U KS

Mereväe ülem mereväekapten Sten Sepper, Ühendkuningriigi ettevõtte Thales müügijuht Håkan Ahlström, kaitseministeeriumi hangete osakonna juhataja Nele Loorents ja Thalesi tegevjuht Philip Jones miinijahtija Ugandi pardal Sandown-klassi võimeuuenduse lepingute allkirjastamisel. 24. november 2015.

tuste täitmise eest ja senise eeskujuliku tööga grupis.

Kahtlemata on see ka märkimisväärne ja oluline proovikivi väikesearvulisele mereväe isikkoosseisule, millega hakkamasaamises ei julge ma kahelda.

Lähitulevikku vaadates tuleb väga olulise sündmusena esile tuua Sandown-klassi võimeuuenduses lepinguni jõudmise Ühendkuningriigi ettevõtte Thales ja kaitseministeeriumi vahel 2015. aasta novembris, millega materialiseerub kauaoodatud ja pikalt kavandatud miinijahtijate uuendusprogramm.

Programmis on ette nähtud miinijahtimissonarite vahetus uute modernsete sonarite vastu koos lahingjuhtimissüsteemi nüüdisajastamisega. Lisaks vahetatakse välja muid laevasüsteeme eesmärgiga tagada Sandown-klassi võime täita talle pandud ülesandeid laevade kasuliku allesjäänud eluea jooksul. Ühtlasi uuendatakse programmi raames ka miinisõja infokeskuse tark- ja riistvara. Esimene laev on planeeri68

tud uuendusse 2018. ja järgmised 2019. aastal.

Eesti mereväe vedada on 2016. aasta mais Tallinnas toimuv Euroopa mereväe ülemate konverents (CHENS), millel osalevad 26 riigi merevägede ülemad ning vaatlejad NATO, Euroopa ja Ühendriikide staapide esindusest. See on kohtumine, mis on eriti sobilik Eesti merekultuuri aastale.

Esiletoomist väärivad kindlasti veel mitmed teisedki nii väiksema kui ka suurema tähtsusega sündmused möödunud aastast. Merevägi sai juurde kuus sõjakooli lõpetanud mereväeohvitseri, kelle koolitamisel ja väljaõpetamisel on märkimisväärne panus ka mereväe ohvitseridel ja allohvitseridel.

Tuukrigrupp viis esmakordselt Eestis oma jõududega läbi laevatuukri kursused. Miinijahtija Sakala viis sügisel läbi eelmääratud laevateede kontrolli – iga-aastane traditsiooniline töökohustus, mis palju tähelepanu ei pälvi, kuid on esmatähtis olukorra-

Sten SEPPER

Mees üle parda! – väljaõppeharjutus EML tuukri- ja toetuslaeval Tasuja 20. oktoobril 2015.

teadlikkuse tagamiseks Eesti-suguses mereriigis.

Rahvusvahelises koostöös osaleb merevägi 2015. aastast ühe staabiohvitseriga Euroopa Liidu Sophia missioonil Vahemeres.

Tulevikku vaadates ootavad mereväge ees suured katsumused. Hoolimata mitmest kinnisvara arendusest Miinisadamas ei ole mereväe töötingimused oluliselt paranenud. Seega on hädavajalik liikuda edasi Kompassi-nimelise staabihoone ehitusega Miinisadamas. Hoones on planeeritud modernsed tingimused mereväe koolile, operatsioonikeskusele koos sidekeskusega ning määratud jaoskondadele mereväebaasist ja laevastikust.

Eeltoodud kokkuvõttes on esile toodud nähtavamad saavutused 2015 aastast. Mereväelaste igapäevatöös on veelgi esiletõstmist väärivaid kordaminekuid, mille eest tänan kõiki mereväelasi ja kaasvõitlejaid ning soovin edu edasises töös.

Mere kutsel – mere kaitsel!

69

70

ÜRO pehmest jõust Liibanonis on kasu ka Eestis Kui 2014. aasta algus viis Eesti kaitseväelased Euroopa Liidu missioonile Kesk-Aafrika vabariiki (EUFOR RCA), siis 2015. aasta taaselustas kaitseväe jaoks ligi 20 aasta taguse ÜRO rahuvalvemissiooni (UNIFIL) Liibanonis. Iga missioonipiirkond on erinev ja toob lisaks uutele ohtudele kaasa ka uued kogemused.

USA kunagise asekaitseministri Joseph Nye pehme jõu käsitlust, mille kohaselt saab eesmärke ja poolehoidu ning soovitud käitumist saavutada meeldivuse ja positiivsete eeskujudega kõrvuti n-ö kõva jõuga (majanduslikud sanktsioonid ja relvajõud), mõju lääneriikide viimaste kümnendite julgeolekupoliitikale on raske alahinnata.

Nye näeb ka ÜRO rahuvalvemissioone pigem esimese e pehme jõuna1, mitte kõva jõuna, seda vaatamata sõjaliste vahendite olemasolule. Kuigi sinikiivrite pehme jõu mõju on ebaõnnestunud missioonide ja viimasel ajal järjest enam esile kerkinud väärkohtlemisjuhtumite tõttu oluliselt kahjustada saanud, on ÜRO praegu Euroopa Liidu ja Ameerika Ühendriikide kõrval siiski ilmselt suurim pehme jõu projitseerija maailmas. Seda eelkõige ühiskonda kaasavate algatustega, mida nii rahuvalveväed kui ka organisatsiooni mitmed agentuurid üle maailma ellu viivad.

Liibanonis, kus kogu aeg sõjategevust ei toimu, kuid ohud on sellegipoolest olemas, sõltub sinikiivrite edu suuresti pehme jõu kasutamisest, mis on omakorda seotud nii ÜRO missioonide humanitaarse tausta kui ka maailmaorganisatsiooni laiemate eesmärkidega nagu tervishoid, sh AIDS-i/ HIV-i vastane võitlus, naiste võrdne kohtlemine (nii üksustes kui ka missioonipiirkondades laiemalt), puhta joogivee kättesaadavus, keskkonnateenused ja haridus, mille arendamine on ka paljude UNIFIL-i tsiviil-sõjalise koostöö algatuste (Civil-Military Cooperation e CIMIC) sisu. Nii saame rääkida 1

Nye, Jr., Joseph. S. „Soft Power: The Means to Success in World Politics“ Public Affairs Books, New York 2004 p. 146

ROLAND MUROF nooremleitnant UNIFIL-i Eesti kontingendi teabeohvitser

relvajõudude pehmest kasutamisest.

Miks on see Eestile oluline ja milliseid kogemusi me Liibanonist saame, mis lisaks Lähis-Idas rahu tagamisele tuleksid kasuks ka kodumaal?

Relvajõud toimivas riigis Vaatamata sellele, et Liibanon on naaberriik Iisraeliga ametlikult endiselt sõjas, riigis on pea konstantne valitsuskriis, nõrk majandus ja terrorirühmitused, on Liibanon siiski toimiv riik – oma institutsioonide, valitsusasutuste, kehtivate seaduste ja kohalike elanikega, kelle suhtumine ÜRO vägedesse võib kohati väga erineda.

Pehme jõuga sõdimisel on Liibanonis kaks põhilist eesmärki: ühelt poolt arendada valdkondi, kus Liibanoni riik ise ei suuda piisavalt oma kohustusi täita ning näidata, et parem elu on võimalik. Teisalt aga aitavad tervishoiu ja hariduse ning teiste oluliste valdkondade edendamiseks elluviidavad tsiviilprojektid võita kohalike poolehoidu ÜRO vägedele, mis on oluline hakkamasaamise tegur.

Erinevate usukogukondade eelistuste ja meelsuste vahel vahet tegemine nõuab igalt sõdurilt väga head olukorrateadlikkust ja suhtlemisoskust, mis on sama tähtsad kui taktikaline väljaõpe ja kogemused.

Kõik see erineb oluliselt Afganistanist ja Iraagist ning seab relvajõudude kasutamisele mitu pii-

< Eesti lipp heisati ÜRO rahuvalvemissioonil Liibanonis 27. mail 2015.

71

ÜRO PEHMEST JÕUST LIIBANONIS ON KASU KA EESTIS

Pehme jõud: meditsiinialasele väljaõppele paneb ÜRO Liibanonis erilist rõhku ning teadmisi jagatakse nii üksustele kui ka kohalikele. rangut, millega tuleb arvestada nii üksuse ülemal kui ka igal üksikvõitlejal. Ka Eestis, kus kevadised suured õppused viiakse suures osas läbi eramaadel, peab iga sõdur mõtlema, kuidas suhtuvad kaitseväe tegevusse kohalikud elanikud. Kohalike toetus on kaitseväele vajalik nii rahu- kui ka sõjaajal ja Liibanon annab siin olulise oskuse mõista paremini neid, s.o riigi kodanikke, kelle jaoks relvajõud ju tegelikult eksisteerivad.

Koostöö põhjanaabrite reservväelastega Eesti jalaväerühm ja staabiohvitserid kuuluvad Soome kontingendi koosseisu – Liibanon on esimene sõjaline operatsioon, kus Eesti ja Soome koostööd teevad. Et rahu Liibanonis on õhkõrn, siis on vaatamata missiooni pehmele iseloomule oma kindel roll ka tavapärasel jalaväelase väljaõppel. Oluline 72

osa missiooni ettevalmistavast spetsiifilisest väljaõppest toimub Soomes Pori brigaadis, kus koolituse saavad ka Soome rahuvalveüksused. Ühine väljaõpe ja teenistus annab nii eestlastele kui ka soomlastele teadmised üksteise relvastusest ja taktikalistest protseduuridest.

Kui sõdur märkab, et suuri erinevusi polegi, siis on ka selles omaette väärtus, mis näitab, et oleme suuremate takistusteta võimelised mõne kuuga ühise üksuse moodustama.

Pea kaks kolmandikku missioonil viibivatest soomlastest on iga eluala reservväelased – kokkadest tuletõrjujateni välja. Neil kõigil on Soome ühiskonnas roll nii oma põhitööd tehes kui ka reservväelastena. Teenistus Liibanonis võimaldab reservväelase väljaõppe taset hoida ja kaasab neid kaitseväe tegevusse ka pärast ajateenistust. Laiapindse riigikaitsemudeli jaoks on siin õppida ka Eestil.

Roland MUROF

Veebel Trummil ja seersantidel Lagerestil ning Heinsarel on Liibanoniga oma side – nad teenisid siin esimest korda aastatel 1996–1997.

13 aastat missioonikogemust Ligi 40 eestlasele annab UNIFIL-i Soome–Iiri pataljoni töös osalemine võimaluse panustada rahupüüdlustele maailma ühes keerulisimas piirkonnas, millest Süüria konflikt jääb loetud kilomeetrite kaugusele. Süürias toimuv mõjutab vaatamata kaugusele nii põgenikekriisi kui ka kasvava terroriohuga meie elu siin Euroopas.

Kolmel Scoutspataljoni sõduril on oma side Liibanoniga aastatest 1996-1997, kui nad teenisid Süüria ja Iisraeliga piirnevatel aladel Liibanonis esimest korda. Veebel Alari Trummi, vanemseersant Hardi Heinsare ja seersant Ingvar Lagerestiga vesteldes märkad erinevust – nad näevad maailma teistmoodi kui nende nooremad kaasvõitlejad.

Selles on rohkem arusaamist nii Liibanonis kui ka mujal toimuvast. See arusaamine tuleb isiklikest kokkupuudetest, mis neil kokku 13 missioonidel

veedetud aastaga kogunenud on.

Afganistanis, Iraagis, Kosovos, Bosnias teeninutena ei tasu kahelda nende kõva jõu kasutamise oskustes. Isiklikest kokkupuudetest kohalikega oskavad nad näha ja mõista paremini ka neid, kelle heaks nad tegelikult teenistuses on. See teeb neist omamoodi diplomaadid, kelle tegevusest sõltub nii ÜRO kui ka eestlaste maine. See maine on osa pehmest jõust, mis aitab saavutada mõnikord rohkemgi kui kõva jõud.

Nye nimetas kõva ja pehme jõu koosmõju targaks jõuks2. Oma kogemuste ja oskustega on Alari, Hardi ning Ingvar tark jõud, millest on kasu nii Liibanonis kui ka Eestis.

2

Nye, Jr., Joseph. S. „Think Again: Soft Power“ Foreign Policy, February 23, 2006. Available on the Internet: http:// foreignpolicy.com/2006/02/23/think-again-soft-power/ 31.01.2016

73

ÜRO PEHMEST JÕUST LIIBANONIS ON KASU KA EESTIS

Kuigi olukord Liibanonis on näiliselt rahulik, tuleb Eesti rahuvalvajatel patrullida Iisraeli ja Liibanoni eraldaval sinisel joonel, et vältida sündmuste eskaleerumist Lähis-Ida ühes keerulisemas piirkonnas. 30. mai 2015.

Kolonelleitnant Kari Kaakinen, Soome–Iiri pataljoni ülem Kuidas on kulgenud Eesti üksuse liidendamine Soome kontingendiga ÜRO rahuvalvemissioonil Liibanonis?

Kui 2015. aasta veebruaris meie kaitseministeeriumi kantsler Arto Räty ütles, et Eesti jalaväerühmast saab osa Soome kontingendist UNIFIL-i missioonil, 74

siis meie esmane hinnang oli, et üksus on heal juhul liitumisvalmis novembris. Meile öeldi, et see juhtub siiski 2015. a mais, mispeale muutusin ma pisut murelikuks, sest siirmiseni oli siis aega ainult kolm kuud.

Juba üksi üksuste kokku harjutamine võtab aega, lisaks oli vaja läbi viia missioonispetsiifiline väljaõpe. Kuid peagi sai mulle selgeks, et meil ei teki mingeid probleeme taktikalisel tasemel ega ka peastaabi tasandil. Ainus mure, mis siis veel jäi, oli ÜRO, mis teadupärast ei ole väga paindlik organisatsioon. Kuid ka New Yorgis lahenesid asjad kuidagi, sest lisaks seisukohtadele oli kõigil, kes meid aitasid, ka oma nõuanded, kuidas asju kiirendada.

Mäletan, kui olime kevadel Säkyläs Pori brigaadi juures väljaõppel ja üksustel soovitati jälgida kindlat marsruuti. Eestlaste patrulli ülem keelas selle ära, sest teel võib olla varitsus. Siis sain aru, et meil on tegu professionaalsete sõduritega, kes mõtlevad teistmoodi kui võib-olla ülejäänud üksused, keda ÜRO missioonidele üldse saadetakse.

Roland MUROF

Eesti jalaväerühm ESTPLA-19 pärast laskeharjutust UNIFIL-i peakorteri juures Naquoras 9. juunil 2015.

Major Harri Öblom, Soome– Iiri pataljoni A-kompanii ülem (kuni 2015. a november) Millised olid teie alluvuses teenivate eestlaste ja soomlaste rühmade peamised erinevused?

Erinevate riikide üksuste vahel on alati omad taktikalised erinevused. Pealegi, professionaalsed üksused töötavad välja oma töömeetodid, et olla

võimalikult efektiivsed.

Me järgime samu käske ja instruktsioone ning suuri erinevusi üksuste vahel ei ole. Minu jaoks on olulised pigem n-ö vaiksed kogemused, mis ilmnevad ainult siis, kui me koos töötame. Selles osas saame alati üksteiselt õppida.

Millised olid teie ootused eestlaste üksusele ja millisena näete neid nüüd, kus olete nendega juba üksjagu koos töötanud?

Ma teadsin, et eestlaste üksus on professionaalne ja neil on arvestatavad kogemused. Minu ainus mure oli keelebarjäär ja see, kuidas suudan kõik oma korraldused täpselt nendeni viia. Kogemused näitavad, et tegelikult pole meil olnud mingeid probleeme.

Kõigil kolmel rühmal on sarnased ülesanded ja ma tean, et ma võin eestlaste üksusele iga päev kindel olla.

Küsis Roland Murof 75

ÜRO PEHMEST JÕUST LIIBANONIS ON KASU KA EESTIS

Et vaenupooled kasutavad pimeduse varju laskemoona ja relvade ümber paigutamiseks, siis viiakse ligi 2/3 patrulle Lõuna-Liibanonis läbi öösel. 16. juuli 2015.

Nooremleitnant Priit Lillemets, ESTPLA-20 rühmaülem Millised on erinevused Afganistani operatsiooniga?

Keskkond Liibanonis on märksa rahulikum kui Afganistanis – puudub vastane. Samas peab kogu aeg valvas olema, sest oht võib kerkida mõlemalt konflikti osapoolelt: nii Israeli kui ka Liibanoni poole pealt. Patrullide ja operatsioonide osas on rühmaülemal Liibanonis vähem võimalusi oma tahet teostada, sest patrullide ajad ning marsruudid on staap juba ette andnud ja määranud.

76

Seega kui Afganistanis tegutseti enamjaolt rühmasuuruse üksusega, siis Liibanonis võib väita, et tegutsetakse hoopis nelja jaoga – kolm jalaväejagu pluss juhtkond, kes moodustab neljanda jao.

Suurt rolli Liibanoni missioonil mängivad kohalikud – neilt saab enamiku infost ning nendega läbisaamine on siinjuures võtmetähtsusega.

Kuidas laabub koostöö soomlastega?

Soomlastega on väga hea ja lihtne koostööd teha, sest tegu on ikkagi vennasrahvaga ning seetõttu mõistetakse teineteist hästi.

Mis on UNIFIL-i missiooni kõige olulisem kogemus allüksuse ülemale?

Koostöö teistest rahvustest üksustega. Ülemana saab näha, kuidas teised rahvused oma väljaõpet planeerivad ja läbi viivad, millised on nende drillid erinevate situatsioonide lahendamisel ning millised on juhtimispõhimõtted. Loomulikult saab missiooni jooksul väga head keelepraktikat, mis, arvestades tihedat koostööd liitlasüksustega Eestis, tuleb igati kasuks.

Küsis Arvo Jõesalu

EESTI SINIKIIVRID Koostaja Rein Vaabel 436 lk, kõvad kaaned Kirjastus Otto Wilhelm

Kakskümmend aastat maailmarahu teenistuses Kolonelleitnant Rein Vaabeli nelja aasta töö tulemusena sai kirjastuse Otto Wilhelm kaasabil parajasti ÜRO 70. aastapäevaks kaante vahele Eesti rahuvalvajate 20 tegevusaastat kokkuvõttev teos. Raamat annab tervikliku pildi rahutagamisteenistuse iseloomust ja eripärast ning täiendab suurepäraselt ajaja missiooniteenijate mälestusraamatute rida. „Eesti sinikiivritel“ on mitu mõõdet. Esiteks jäädvustab see asjaosaliste meenutuste kaudu 20 aasta tagust perioodi Eesti kaitseväe ajaloos, mil alustati rahvusvahelist koostööd teiste Euroopa riikide kaitsestruktuuridega ning raputati end puhtaks Nõukogude armee taagast. Sellesse aega jääb BALTBAT-i loomine, esimesed koolitused Läänes, ESTPLA-1 ja ESTPLA-2 lähetamine DANBAT-i koosseisus Horvaatiasse ja esimeste sõjaliste vaatlejate läkitamine missioonile UNTSO. Teiseks annab raamat lihtsa ja selge, kaartidega illustreeritud ülevaate kriisipiirkondadest, kus Eesti sinikiivritel on tulnud tegutseda. Lahti on kirjutatud kriis endises Jugoslaavias ja missioon UNPROFOR, Iisraeli–Liibanoni konflikt ja missioon UNIFIL, Araabia–Iisraeli konflikt ja Süüria kodusõda koos missioonidega UNTSO ja UNSMIS ning Mali kodusõda ja MINUSMA. Kolmas väärtus on muidugi sõjameeste mälestused. Mehi, kes on koostajale kasutada andnud oma kirjavahetust, märkmeid, fotosid ja artikleid ning kirjutanud spetsiaalselt raamatu jaoks oma mälestusi, on paarkümmend, nende seas Raul Öpik, Tõnis Asson, Paul Vaha, Toomas Boltowsky, Janari Jaanso, Inno Miller, Alar Laneman, Andres Soome,

Madis Morel, Indrek Sarap. Lugudest saab kokku värvikirev ja muljetavaldav üldpilt. Pajatatakse lausa uskumatuid seiklusi, ollakse kriitilised maailmaorganisatsiooni bürokraatia suhtes ning tunnistatakse, et kodust kaasa võetud mustvalge ettekujutusega ei ole kohapeal midagi peale hakata. Kokkuvõttes tulevad rahuvalveteenistusest unikaalse elu- ja teenistuskogemusega tagasi nii staabiohvitser, rühmaülem kui ka reavõitleja.

Raamat annab asjatundliku ja põneva pildi ÜRO teenistuse eripärast ning seda tasub kindlasti soovitada ka noorte lugemislauale, kes on huvitatud oma tulevikust rahvusvahelises teenistuses. Kogumiku lisas leidub kõigi Eesti sinikiivrite nimekiri raamatu ilmumise seisuga. Kaanepildil on ESTPLA-19 võitlejad, kes raamatu ilmumise ajal veel Liibanonis teenisid.

Raamatu ostja annetab 2 eurot Eesti vigastatud võitlejate ühingule.

77

78

Sotsiaalmeedia sõjapidamises Siili-aastal koputas kaitseväe uksele korduvalt sotsiaalmeedia. Mullused kogemused viitavad võimalustele, kuidas internetisuhtlust riigikaitse hüvanguks laiemalt kasutada saab, aga ka riskidele, mida selle kasutamine endaga kaasa toob. Kaitsevägi on sotsiaalmeedia võimalusi kasutanud mitu aastat: tuntud on 12 000 kiitjaga Sõdurilehe Facebooki leht ja Eesti rahvaarvuga võrdse vaatamisnumbriga Youtube’i kanal. Suurim ettevõtmine selles valdkonnas oli eelmisel aastal õppuse Siil 2015 keskne infovahetuse ja meeleolu loomise kanal Facebookis, mille sisu lõime koostöös õppusele kutsututega.

Maikuus harjutusväljale jõudnutelt saadud tagasiside kohaselt märgati õppuse reklaame enim just sotsiaalmeediast. Neist populaarsemaid vaatas ligi 200 000 inimest. Sellesama Facebooki lehe kaudu sai igaüks ka õppust puudutavatele küsimustele vastuseid ning juhtnööre. Tulevikus ootab enam kui pool küsitletud reservväelastest põhjalikku infot õppekogunemise kohta eeskätt muidugi õppuse kutsest, aga seejärel just internetist.

Seega pakub sotsiaalmeedia kaitseväele võimalust jagada suurele hulgale inimestele teavet ja suuniseid, kuid sellega tema võimalused ei piirdu.

Nii kaitsejõud, eriteenistused, mässajad kui ka aktivistid rakendavad oma eesmärkide saavutamiseks üha ulatuslikumalt interaktiivset suhtlusmeediat ning selle lai levik on teinud võimalikuks sotsiaalmeedia muutmise relvasüsteemiks.

Sotsiaalmeedial on mitu omadust, mis teevad ta ühelt poolt võimsaks, teisalt aga sellega toimetamise keerukaks ja riskantseks.

Võimu ja hävingu potentsiaal Kõigepealt võimsusest. Sotsiaalmeedia tundub küll isiklik, aga on tegelikult avalik. Igaüks eelistab vestelda inimestega, kes temast aru saavad. Veelgi meeldivam on vestelda inimestega, keda juba tuntakse ning kes on mitmes küsimuses ka sama meelt. Need

UKU AROLD major kaitseväe peastaabi strateegilise kommunikatsiooni osakond

inimlikud tõdemused peegelduvad ka sotsiaalmeedia enesekorralduse viisis. Inimesed koonduvad arutelugruppidesse, kus üksteisele kaasa kiidetakse.

Arutlejad mõistavad iga uue sõnumi puhul varasemat mõttevahetuse käiku ja oskavad seda konteksti asetada. Samas on ahvatlev mõnd teise inimese ärksamat sõnavõttu jagada ka vestluses mitteosalevate tuttavatega. Ilma täpsema konteksti selgituseta jagatud sõnumi saanud uued inimesed võivad seda omakorda tõlgendada ja edasi jagada. Võrgustike uurijad on välja toonud, et allika mõju kandub üle kuni kolmanda järgu tuttavateni (minu sõbra tuttava tuttav ütles). Kui võtta tagasihoidlikult ühe inimese internetisõprade arvuks 20, siis üks sõnum on mõjusam tänu levikuviisile 20×20×20 = 8000 inimeseni jõudes. Järgneva leviku puhul ei tunne saaja tõenäoliselt enam sõnumi algallikaga seotust ning see on tema jaoks anonüümne sõnum, mille mõjustav väärtus ei sõltu saatjast. Kui keegi edastusahelas oli aga äratuntavalt kaitseväelane, võidakse seda käsitleda kaitseväe ametliku seisukohana.

Siit algavad riskid. Ka kõige usaldusväärsemate inimeste seas võib leiduda keegi, kes arvab, et põnevat seisukohta edasi saates ei tee ta kellelegi kurja või keegi, kes unustab avalikus internetipunktis oma kontolt välja logida või keegi, kelle konto andmed kaaperdatakse näiteks ebaturvalise WiFi-võrgu kasutamise ajal. Nii nagu relva käsitsemisel tuleb alati eeldada, et see on laetud, peab ka sotsiaalmeediasse 79

SOTSIAALMEEDIA SÕJAPIDAMISES

Erinevaid mõjusid esile kutsunud õhuväe ülema kolonel Jaak Tarieni Facebooki postitus. Kuvatõmmis.

postitades alati eeldama, et kirjutatu-joonistatu võib üldrahvaliku või koguni rahvusvahelise arutelu objektiks saada. Seda peab arvestama tundlikku teavet kaitstes ja sõnu seades ega maksa unustada ka igapäevases vahetus suhtluses kehtivaid viisakusreegleid. Üks näide sotsiaalmeedia mitmekülgsete kavandamata mõjude kohta oli reaktsioon õhuväe ülema isiklikul Facebooki kontol avaldatud murekirjale. Kolonel Jaak Tarien on aktiivne sotsiaalmeedia kasutaja ning tema isiklikud vahetud muljed keeruka ja kõrgtehnoloogilise väeliigi tegemistest on õhuväge rahvale pikka aega aidanud omasemaks teha.

Oktoobri lõpul avaldatud hingestatud kirjutisega said siinsed diplomaadid selge sõnumi, et kaitsevägi ei salli liitlassõdurite nöökimist. Sama tähtis oli postituse positiivne mõju siinsete liitlasüksuste moraalile. Paraku haarasid postituse piltlikumatest näidetest kinni võõrriigi propagandaorganisatsioonid ning oma ühiskondliku manipulatsiooni püüdlustes kasutasid postituse kohe ära ka erinevad Eesti poliitiliste aktivistide meeskonnad. Mõnest Eesti ja liitlasriigi meediakanalist jäi koguni väärmulje 80

nagu oleks liitlassõdurite kiusamine keskmise Eesti inimese igapäevapraktika.

Lisaks ohule saada valesti mõistetud kasutavad elektroonilisi vahetu suhtlemise kanaleid ära ka elukutselised luurajad ning desinformatsiooni levitavad propagandistid. Mõlemat tüüpi tegelastega õnnestus kaitseväelastel eelmisel aastal kokku puutuda nii reaalses elus kui ka harjutustegevuses.

Siil 2015 formeerimisfaasis postitati andmekaevega kogutud elektroonilistele aadressidele küsimused, mille abil prooviti pahaaimamatuid kaitseväelasi provotseerida reetma killukesi formeerimiskorraldusest. Õppuse Facebooki lehel levitas varem vaid Nõukogude Liidu tähtpäevadel aktiivsust ilmutanud libakonto detailset valeinfot kaitseväe ja tsiviilisikute konfliktidest. Selliste riskidega oli kaitsevägi arvestanud ning me reageerisime adekvaatselt.

Tänapäeval harjumuspärane taskutelefoni abil globaalsesse infokeskkonda lülitatus näitas aga hambaid mitmele maastikul harjutavale üksusele.

Siil 2015 mängukeskuse simuleeritud SMS-idega teabe õngitsemisel haaras konksu nii mõnigi reservväelane, kes uskus, et üksikvõitleja varustuse täiskomplekti õnnelikuks omanikuks on võimalik saada mobiililoteriil isiklikke teenistusalaseid andmeid teatades. Mobiiliussina puges allüksuste kuulujutuveskisse demoraliseeriv kahtlus teenistustasu õigeaegse kättesaamise kohta. End reedeti ka reklaami peale taksoga „teadagi mida“ tellides või reklaamitegija läbisõimamiseks tagasi helistades.

Selline uurimine ei tulenenud mängukeskuse lustlikust meelelaadist, vaid peegeldas reaalseid lahingulisi õppetunde, mis Ukraina relvajõududele konfliktis Putini režiimiga viimase aasta jooksul osaks oli saanud. Infokeskkonna ohud on sama reaalsed kui ohud õhust ning varje ja kaitse on ellujäämiseks sama olulised.

Sotsiaalmeedia lahinguplaanis Kuidas infokeskkond (sh sotsiaalmeedia) tänapäevast sõjapidamist mõjutab ning kuidas relvajõud selle toimimisloogikat oma eelisteks püüavad pöörata, on põnevate uuringute aineseks erinevates riigikaitselistes akadeemilistes asutustes. Meie kandis avaldasid selleteemalisi uuringuid NATO küber-

Uku AROLD

Sotsiaalmeedia sõjapidamise tegevuste ja mõjude raamistik

t 4FJSBNJOF t ,PHVNJOF t 5ÚÚUMFNJOF

LUURE

KAITSE t "WBTUBNJOF t ­SB IPJENJOF t +VMHFTUBNJOF t 5VSWBNJOF

SIHTMÄRGISTAMINE

Sotsiaalmeedia kasutamine relvasüsteemina (tegevused ja mõjud)

INFORMEERIMINE JA MÕJUTAMINE

“OPERATSIOONID”

t ,VKVOEBNJOF t *OGPSNFFSJNJOF t .ÜKVUBNJOF t .BOJQVMFFSJNJOF t .VMKF FLTJUBNJOF t 1BMKBTUBNJOF t ,BIBOEBNJOF t &EFOEBNJOF t 1FUNJOF t 4VOEJNJOF t )FJEVUBNJOF t .PCJMJTFFSJNJOF t 7FFONJOF

t 5BLJTUBNJOF t -BHVOEBNJOF t 7ÊÊSUVTF WÊIFOEBNJOF t -ÊCJQÊÊTV SBKBNJOF t )ÊWJUBNJOF

JUHTIMINE t 7ÜJNBMEBNJOF t ,PPSEJOFFSJNJOF LPPTLÜMBTUBNJOF t 4àOLSPOJTFFSJNJOF TBNBLÜMBTUBNJOF

kaitse oivakeskus Tallinnas ja NATO strateegilise kommunikatsiooni oivakeskus Riias.

2015. aastal said Riigikaitse Raamatukogu sarjas kättesaadavaks kaks sõjateaduslikku teost, mis sotsiaalmeedia rolli hübriidsõdade ajastul mõtestada aitavad. David Kilculleni „Juhupartisanid. Väikesed sõjad keset suurt sõda“ kõneleb mässutõrjest ning Lääne relvajõudude kohatisest oskamatusest operatsioonipiirkondades endale liitlasi leida. Partisanisõda pidavad mässajad on oma strateegia üles ehitanud juhupartisani tsüklile ja rünnakuid kavandatakse võimalikult suure kommunikatsioonilise mõjuga. Iga tegevus saadab sõnumit – mitte varitsus, vaid relvastatud propaganda kirjeldab enimkasutatud taktikat. Võõrriigi vägesid üritatakse provotseerida võimalikult suurt kaaskahju tekitavatele rünnakuviisidele, mida saab edukalt nii kohapealses kui ka rahvusvahelises propagandas ära kasutada. Nii radikaliseeruvadki kohaliku elanikkonna osad, kes mässajatega ühinevad. Rahvusvaheline toetus neile, kelle suhtes tajutakse ülekohut, kasvab. See väljendub terrorirühmituste uutes värvatutes, rahalises abis ja logistika-, luurening propagandatoetuses. Ühe ja sama tegevusega viiakse läbi nii lähi-, süva- kui ka tagalaoperatsioone. Seda võimaldab kõikjale ulatuv tasuta ligipääse-

Allikas: Thomas E. Nissen. Sotsiaalmeedia kasutamine relvasüsteemina. Tänapäeva konfliktide omadused. lk 83

tav infokeskkond.

Thomas E. Nisseni „Sotsiaalmeedia kasutamine relvasüsteemina. Tänapäeva konfliktide omadused“ ilmus 2015. a. oktoobris. Sotsiaalmeedia abil korraldatavad sõjalised tegevused jagunevad Nisseni järgi kuueks: juhtimine, luure, sihtmärgistamine, kaitse, informeerimine/mõjutamine ja operatsioonid. Nende kaudu on võimalik eri viisil vastaseid ja muid konfliktiosalisi mõjutada. Mõjud ei piirdu vaid sihtrühmadele uue arusaamise loomisega, vaid mõjutatud võib saada ka tahe või tegelik sõjaline võimekus. Selle eeldus on, et sõdu ei pea tänapäeval enam pelgalt relvajõud, vaid terved riigid kõigi oma vahenditega, erinevad kaasuvad inimrühmad ja rahvusvahelised organisatsioonid ning koalitsioonid. Sotsiaalmeedia vahendusel on nende tegevust võimalik nii koordineerida kui ka eksitada või nende sidusust lagundada.

Järeldused kaitseväele Sotsiaalmeedia puudutab laiu inimhulki nii rahus, sõjas kui ka nende vahele jäävatel segastel aegadel.

See on delikaatne keskkond ning seal toimetamist peab kaitsevägi järjekindlalt õppima. Oluline samm 81

SOTSIAALMEEDIA SÕJAPIDAMISES

NATO CCD COE (2015) Strategic Communications and Social Media in the Russia Ukraine Conflict (Chapter 12).

Cyber War in Perspective: Russian Aggression against Ukraine. ccdcoe.org/sites/default/files/multimedia/pdf/CyberWarinPerspective_Lange_Svetoka_12.pdf

NATO SC COE (2016) Daesh information campaign and its influence. stratcomcoe.org/daesh-information-campaignand-its-influence-1

selle suunas on mullusest kõigile kaitseväelastele kohustuslik küberhügieeni kursus. Kaitsevaldkonna üleselt on olulisemad arengud riigivälistele sihtgruppidele suunatud kaitseministeeriumi Twitteri-konto käivitamine ning ettevalmistused sotsiaalmeediaga lõimitud keskse riigikaitseportaali käivitamiseks.

Eesti on valinud sotsiaalmeedia infokonkurentsis toimetulekuks inimeste harimise ja ise selge sõnumi edastamise tee. See erineb mitme muu riigi

praktikast. Putini režiim on populaarsemad blogid allutanud meediale kehtivale ekstremismi-regulatsioonile, mis võimaldab puuduva õigusriigi tingimustes keda tahes meelevaldselt represseerida.

Prantsusmaa, mis kaheldamatult on õigusriik, julgeolekustas mulluse Pariisi terrorilaine tagajärjel paljud eluvaldkonnad ja neil on nüüd kriminaalkorras karistatav terrorirühmituse Facebooki-postituste meeldivaks märgistamine (nn laikimine). Eesti puhul tähendaks sellise meetme rakendamine DNR-i

82

Uku AROLD

sed ning kodanikuühendused. Kui kaitseressursside amet ja Sõdurilehe Facebooki konto haldajad saavutaks sellise suhtlemismeisterlikkuse nagu veebikonstaablid, oleks ajateenistuseks või õppekogunemiseks valmistujatel suurem selgus ja kaitseväel parem pilt ootustest ning hirmudest. Eesti seaduste järgi saab kohtukutset inimesele kätte toimetada sotsiaalmeedia kontaktide kaudu, mobilisatsioonikutset veel mitte. Teeme Ära tüüpi paindlik, ent hallatav organiseerumisviis võiks olla hea mudel vabatahtlike hädaolukordade lahendamisse kaasamisel või sõjaliselt asjakohaste maastiku iseärasuste kaardistamisel maakaitseüksuste väljaõppe osana.

Väikeriigi kaitsevägi ei saa endale lubada üleeilses päevas elamist ei rahuaegses administreerimises, käimasolevas infokonfliktis ega täiemahulises sõjas. Globaalne infokeskkond ning selle kasutamine sõjaliseks otstarbeks on meile vägagi kohale jõudnud ning tema kohati otsustav roll tähtsustub üha.

NATO SC COE (2015) Internet Trolling as a hybrid warfare tool: the case of Latvia. stratcomcoe.org/internet-trolling-hybrid-warfare-tool-case-latvia-0

Ülevaate koostamisel kasutasin kaitseväe sotsiaalmeedia kontode teavet, vestlusi asjaosalistega, õppuse Siil 2015 infooperatsioonide ja osalejate tagasiside kokkuvõtteid, Tallinnas ja Riias paiknevate NATO oivakeskuste 2015. a uuringuid nende kodulehekülgedelt. Lisaks artiklis mainitud Thomas E. Nisseni ja David Kilculleni raamatutele on tänapäeva globaliseerunud infokeskkonna omaduste tutvustamisel tuginetud andmetele, mis on võetud Nicolas A. Christakise ja James H. Fowleri raamatust „Connected: The Surprising Power of Our Social Networks and How They Shape Our Lives -- How Your Friends’ Friends’ Friends Affect Everything You Feel, Think, and Do“ ja Philip Seibi raamatust „Real-Time Diplomacy. Politics and Power in the Social Media Era“.

või LNR-i mõne propagandakanali loo laikijatele või sümboolika kasutajatele vanglakaristuse või avalikus ametis teenimise keeldu hõlmava kriminaaltrahvi määramist. Kaitseväelaste puhul säärane käitumine harilikult probleemiks ei ole, aga üldiseltki on meie ühiskonnas mõtte- ja arvamusvabadus kõrgemalt hinnatud kui rumaluste nuhtlemise soov.

Sotsiaalmeedia võimaluste kasutamisel annavad kaitseväele eeskuju e-Eestis ka teised riigiasutu83

84

Venemaa psühholoogiline sõda Et idanaabrite meedia Eesti suhtes kõige sõbralikum ei ole, on teada juba ammu. Viimasel ajal on aga üha enam hakatud rääkima Eesti ja laiemalt Lääne suunal meedia kaudu tehtava õõnestustegevuse sihipärasusest ja süsteemsusest. On hästi teada, et Venemaal on eraldatud rohkelt ressursse ja rajatud meediakanaleid selleks, et toimetada oma sõnumid kätte maailma avalikkusele, aga ka konkreetselt Eesti elanikele, ent samas suurt rolli täidab Venemaa enda sisemaine ajakirjandus. Kokkuvõtvalt on sellist meediasurvet nimetatud ka hübriidsõjaks, täpsemini peetud kõrvu muusuguse mõjutusega üheks hübriidsõja aspektiks. Venemaa propaganda mõjukust ei tasu üle dramatiseerida, aga kindlasti tuleb sellest teadlik olla, seda jälgida ja tundma õppida.

Mõjutustegevust lühidalt iseloomustada ei ole lihtne, sest tegu on kihilise ja selgete kontuurideta nähtusega. Esmajoones avaldub see meediakajastuste vaenulikkusena: Eestit süüdistatakse, laimatakse, probleeme võimendatakse, kohati kasutatakse lausvalet ja lugusid, mille side reaalsusega on parimal juhul unenäoline. Näiteks omistab 24. novembri Rossiskaja Gazeta Kaitseliidu ülemale brigaadikindral Meelis Kiilile üleskutse, et „igal endast lugupidav Eesti talumees peaks soetama koju granaadiheitja või vähemalt kuulipilduja“.

Rääkides Eesti kaitseväe asjadest, on Venemaa propagandaväljaanded olnud üsna tundlikud NATO tegevusele, olgu siis kõne all relvastuse eelpaigutus või ühisõppused. Rõhutatud on Ameerika sõdurite ja sõjatehnika viibimist Venemaa piirist loetud kilomeetrite kaugusel. Samuti on pingsat huvi pakkunud NATO hävitajate ja ründelennukite saabumine Ämari õhuväebaasi. Seoses Ukraina sõjaga tõusis möödunud aastal teravalt ja kõige kõrgemal tasemel üles tuumaähvarduse teema ja sellest ajendatud jutud kolmanda maailmasõja võimalikkusest. Siinjuures on tänuväärse panuse andnud ka Lääne ajakirjandus, sest kõige vahedamad kujundid on Venemaa meediatöötajad noppinud just sealt –

HEIGO SOOMAN kaitseväe peastaabi strateegilise kommunikatsiooni osakond

võimalik, et mingit laadi infopesu käigus. Balti riikide puhul rõhutatakse, et konflikt Venemaa ja NATO vahel teeks Balti riikidest peamise sõjatandri. Üldisematel teemadel on Venemaa Eestit traditsiooniliselt süüdistanud fašistlike meeleolude kultiveerimises. Möödunud aastal haagiti selle teema juurde pagulaskriisi kõrvalnähuna rassism, mille jaoks on küll ka Eesti ise kasutuskõlblikku materjali välja andnud. Veidi intrigeerival moel said jutud eestlaste loomuomasest rassismist seostatud venekeelse elanikkonna diskrimineerimise süüdistustega. Kõige üldisemalt aga kujutatakse Eestit ja teisi Balti riike nõukogude aja „hiilgusega“ võrreldes läbikukkunud ja perspektiivitute riikidena, kust inimesed välja rändavad, et otsida lihttööd teenindajatena, ning kus diskrimineeritakse vähemusrahvuseid ja puudub ajakirjandusvabadus.

Kõikide nimetatud teemade käsitlemisel torkab aga traditsioonilise kommunikatsiooniõpetuse taustal silma levitatavate sõnumite vastuolulisus.

Ka Eesti kaitseväge puudutavates aasimistes leiab ühel ja samal teemal vastukäivaid argumente. Nii on NATO tegevust Balti riikides peetud suureks ohuks, millele Venemaa on sunnitud vastama kõige resoluutsemal viisil, teisalt ei loobuta kinnitustest, et NATO kontingendi kohalolule vaatamata oleks Balti riikide hõivamine soovi korral päevade küsimus. Eestit kujutatakse kord iseseisvuseta ripatsina Lääne organisatsioonide russofoobsete plaanide

< Tätoveering Ukraina paremäärmusliku vabatahtlike pataljoni Azov võitleja peas. Kiiev, 14. august 2015.

85

VENEMAA PSÜHHOLOOGILINE SÕDA

Eesti ja Venemaa suhted RIA Novosti karikaturisti pilgu läbi. küljes, teisalt jälle leitakse, et Eesti ja teised Balti riigid ise püüavad hoida üleval teemat agressiivsest Venemaast, sest muidu ei pakuks nad enam maailmale mingisugust huvi.

Venemaa mõjutustegevuse analüüsimisel on olnud pöördemomendiks 2014. aasta lõpus ilmunud Peter Pomerantsevi ja Michael Weissi raport „Ebatõelisuse oht“1, milles esitati ideed, et Venemaa propagandas ei soovita edastada mingit konkreetset sõnumit ega veenda kedagi oma väidete õigsuses, piisab, kui Lääne auditoorium hakkaks kahtlema ka peavoolu meedias, omaenda valitsuse seisukohtades ja oma riigi tõsiseltvõetavuses. Ühtlasi on Venemaa meedial sel viisil olnud võimalik end Lääne jaoks kujutada kui uuriva ajakirjanduse lipulaeva, kes ei piirdu tavapäraste käibetõdedega, vaid hoopis sukeldub sügavamale ja „küsib rohkem“, nagu kõlab telekanali RT tunnuslause. Venemaa propaganda ükskõiksusest sõnumite täpse sisu vastu annab tunnistust ka möödunud aasta esimeses pooles avaldatud netitrolli ülestunnistus2, mille kohaselt töötavad trollid kolmeliikmeliste tiimidena, mille üks liige teistele aktiivselt vastu väitleb, soovitavalt küll nii, et tema väited kõlama ei jääks. Seega on hübriidsõja tingimustes vastuväited sageli sõnumi loomulik osa ning katsed vastaspoolest valefaktide aktiivse kummutamise teel võitu saada, võivad ise muutuda propaganda osaks ja täita Venemaa kommunikatiivseid eesmärke.

Eelöeldu põhjal tundub, et Eesti suunal on ka hübriidsõja doktriin ise osa õõnestustegevusest en1

www.interpretermag.com/wp-content/uploads/2014/11/Th e_Menace_of_Unreality_Final.pdf 2 www.r ferl .org/content/how-to-guide-russian-trolling-trolls/26919999.html

86

Blogi Propastop tegeleb Eesti-vastase propaganda paljastamisega. dast. Just seetõttu on tähtis hübriidsõja ideed mitte liiga sõna-sõnalt võtta. Nii nagu arusaam sellest, et Lääne ja Venemaa vahel võib välja kujuneda uus külm sõda, on peamiselt Venemaa auditooriumile suunatud sõnum, millega püütakse jätta muljet, et Venemaa on sõjaline ja poliitiline suurvõim. Kindel on aga see, et üks mis tahes vaenuliku riigi võimaliku õõnestustegevuse eesmärk on ikka riikliku inforuumi lõhkumine ja usaldamatuse külvamine.

Meie jaoks tähendab see, et kui jätaksime hirmust Venemaa meedia vastulöökide ees rääkimata jutud, mis on meile endale avalikus debatis olulised, viiksime tegelikkuses ellu sellesama mõjutustegevuse sihte.

Heigo SOOMAN

Ukraina kunstniku Darja Martšenko 2015. aastal valminud teos „Sõja nägu“, mille valmistamiseks kulus 5000 separatistide territooriumilt korjatud padrunikesta.

87

88

Märkmeid Ukraina sõjast Maidani revolutsiooni järgsel perioodil olen viis korda Ukrainas käinud. Külastasin mitut regiooni, kohtusin paljude inimestega, nende hulgas Ukraina armee ohvitseride, sõdurite, vabatahtlike ja lihtinimestega. Tänu Ukraina vabatahtlike pataljonide abile said teoks minu väljasõidud terrorivastase operatsiooni tsooni (ATO) juunis ja oktoobris 2015.

Nähtu põhjal panin kirja mõningad märkmed, need puudutavad põhiselt maaväe relvaliikide taktikalisi, sõjapoliitilisi ja infosõja aspekte.

IGOR KOPÕTIN nooremleitnant, magister kaitseväe ühendatud õppeasutused

Strateegiline väljund Carl von Clausewitzi tees, et sõda ei ole kunagi isoleeritud akt, käib ka Ukraina konflikti kohta, kus on selgelt eristatav majanduslik, poliitiline, sotsiaalne ja kultuuriline dimensioon. Lisaks langeb see kokku Gerassimovi doktriiniga, milles Vene kindralstaap sätestas, et tulevases relvakonfliktis on mittesõjalised meetmed sõjalistest võimsamad ja efektiivsemad. Majanduslikult survestas Venemaa Ukrainat energeetika vallas, poliitikas toetati opositsioonilisi jõude, ühiskonda üritati lõhestada sotsiaalsel ja rahvuslikul pinnal. Seda kõike tehti ühe eesmärgi nimel – murda ukrainlaste kaitsetahe ja võitlusvaim.

Ukraina armee 1991. aastal Nõukogude armee väeosade ukrainastamise teel loodud Ukraina rahvusarmee kannatas pideva reformimise protsessi all, mistõttu langes armee lahinguvõime mitmekordselt. Lahingutehnika müüdi aastatega välismaale või tassiti laiali kohapeal, sõjalist väljaõpet ei toimunud, armee maine oli ühiskonnas halb. Kutsealused hoidsid teenistusest kõrvale või ostsid end sellest vabaks, ohvitseride ja isikkoosseisu seas levisid aga joomarlus, korruptsioon, riigireetmine ja vargused. Võimalikku sõjalist konflikti peeti ebatõenäoliseks, relvajõududel puudus doktriin ja ühine arusaam tulevase konflikti iseloomust. Venemaad käsitles Ukraina sõjaväe juhtkond liitlasena ja enamik vägesid oli koondatud läänepiirile.

Vabatahtlikud pataljonid Esimesed vabatahtlikud relvagrupid tekkisid Maidani omakaitse liikmetest, seejärel formeeriti erinevate poliitiliste parteide ja ühiskondlike aktivistide relvagrupid. Vaid käsitulirelvadega relvastatud ja puudulikult varustatud vabatahtlikud pataljonid suutsid konflikti algul edukalt vastu seista separatistide relvaformeeringutele Ida-Ukrainas, andes riigile aega mobilisatsiooni läbiviimiseks sisemaal ja regulaararmee üksuste koondamiseks konfliktipiirkonda.

Minski kokkulepete alusel allutati 2015. a kevadel vabatahtlikud üksused poolsunniviisiliselt riiklikele jõustruktuuridele ja viidi konfliktipiirkonnast välja.

Praegu on määratlemata Ukraina vabatahtlike üksuste tulevik ja nende kasutamine riiklikes huvides.

Formaalselt riiklikesse jõustruktuuridesse integreerituna säilitavad nad oma lahinguvõime, täiendavad relvastust ja varustust ning õpetavad välja isikkoosseisu. Muret tekitab aga vabatahtlike jätkuv ebalojaalsus riigivõimule ning nende mõjutatavus poliitiliste ja ühiskondlike gruppide poolt.

Vastane Algselt mõne spordiklubi baasil, elukohajärgselt või välismaistest vabatahtlikest formeeritud üksused said varustuse Venemaalt ja esialgse relvastuse Krimmis Ukraina sõjaväekontingendilt ära võetud relvade ja soomustehnika näol. Valdavalt tegutsesid 89

MÄRKMEID UKRAINA SÕJAST

Aidari pataljoni võitleja protestimas pataljoni laialisaatmisotsuse vastu Ukraina kaitseministeeriumi väravas Kiievis 2. veebruaril 2015. paindliku struktuuriga konkreetse lahinguülesande täitmisele orienteeritud pataljonisuurused grupid. Pataljoni suurus võis olla 300–500 võitlejat, see omakorda jagunes operatiivtaktikalisteks ja lahingutoetuse gruppideks (suurtükid, tankid). Operatiivtaktikalised grupid olid jao-, rühma- või roodusuurused ja neile liidendati raskerelvad. Üksuste juhid olid isehakanud, kuid karismaatilised välikomandörid, kelle hulgas oli nii Ukraina ja Vene sõjaväeteenistuse taustaga mehi kui ka poolkriminaalset elementi. Üksuste juhtimist toetasid Venemaalt saadetud GRU1 ja VDV ohvitseride grupid. Kui esialgu saatis Venemaa Föderatsioon oma sõjaväelasi väikeste gruppidena, siis Ilovaiski lahingust alates 2014. a augustis saadeti Donbassi piirkonda juba pataljonisuurused üksused koos tabelrelvastuse ja 1

GRU – Venemaa Föderatsiooni sõjaväeluure (Glavnoje razvedõvatelnoje upravlenije); VDV – Venemaa Föderatsiooni õhudessantväed (Vozdušno-desantnõje voijska); FSB – Venemaa Föderatsiooni föderaalne julgeolekuteenistus (Federalnaja sluzba besopasnosti)

90

-varustusega. Üldjuhul kasutati Vene sõjaväelasi relvaspetsialistidena, kohalikke separatiste kulutati aga lihtsõduritena. Ukrainlaste tagalas tegutsesid aktiivselt FSB koordineeritud terroristlikud grupid, kelle sihtmärgid olid riigi strateegilised kommunikatsioonisõlmed – sillad, teetruubid, raudteed.

Sõjategevuse iseloom Sõjategevuse iseloom taktikalisel tasandil vaheldus, oli kohati dünaamiline, kohati aga positsiooniline, olles seotud konkreetsete maastikupunktidega. Lahinguruum oli nii avamaastik kui ka asustatud alad (linn, alev, aedlinn). Pidevat rindejoont polnud, väeüksused kontrollisid maastiku võtmepunkte, mille vahel tehti manöövreid.

Juhtimine Kui ATO ja lahingusektori juhtkond tegi üldist planeerimist, siis pataljoni lahingutegevust juhiti tihti kohapeal, mil pataljoniülem ja rooduülemad olid oma

Igor KOPÕTIN

OSCE vaatleja jälgib 5. oktoobril 2015 Luganski piirkonnas Ukraina tankide tagasitõmbumist kontakttsoonist Nizne küla lähistel. allüksuste lahingurivistuses. Lahingu juhtimiseks kasutati raadiosidet (kuni 5 km), mobiiltelefone ja käskjalgu, traatsidet ega motolaskureid ei kasutanud. Mõned üksused kasutasid lahingujuhtimiseks ja kaudtule tellimiseks vabatahtlike abiga soetatud lahinguvälja juhtimissüsteemi tarkvara (Battlefield Command and Control System). Lahingu juhtimisel kasutati lisaks sõjaväe topograafilistele kaartidele ka Google Mapsi väljaprinditud kaarte või mehitamata õhusõidukite tehtud aerofotosid. Otsuste tegemisel välditi üldjuhul käsubürokraatiat.

Jalaväe taktika Roodu ja pataljoni tasandil sõditi tihti vana Nõukogude armee lahingumäärustiku reeglite järgi, kuid rühma ja jao tasandil rakendati aina rohkem NATO põhimõtteid ja püsitoiminguid. Nii põhineb jalaväe tegevus lahingupaari või -kolmiku kasutamisel.

Allüksuste struktuuri muudeti ülesandest lähtuvalt, pideva rindejoone puudumisel osutus efektiivseks

mobiilsete luure-diversioonigruppide kasutamine kuni 20 km ulatuses vastase kaitse sügavusse. Kaitsel keskenduti võtmepunktide hoidmisele (asulad, teesõlmed) ning pealetungilahingus toetati kergejalaväge (vabatahtlikud) tankidega.

Teedele paigutatud kontrollpostid mehitati rühmasuuruste üksustega ja neid tugevdati soomustehnika või tankidega. Kontrollpostidel oli ringkaitse põhimõttel ehitatud kaevikute süsteem ja oma tankitõrjevõimekus.

Vastane seadis üldjuhul oma varitsused üles teede äärsetes metsaribades, kus kasutati nii jalaväerelvi AGS-17 kui ka laskurite taha paigutatud lahingumasinaid või tanke. Kolonnide suunamiseks kasutati palke ja langetati puid, markeriteks okste külge riputatud kilekotte.

Jalaväe relvastus Jalaväe relvadest olid konfliktipiirkonnas kõige rohkem levinud Kalašnikovi-tüüpi käsitulirelvad kaliib91

MÄRKMEID UKRAINA SÕJAST

Grupp patriootiliselt meelestatud võitlejaid terrorismivastase operatsiooni tsoonis suvel 2015.

riga 7,62 ja 5,45 mm. Oli ka üksikuid Teise maailmasõja aegseid relvi nagu näiteks raskekuulipilduja Maxim M1910, kuulipilduja DP-27 ja vintpüss Mossin M1891/30. Väga populaarsed olid vintrauaalused granaadiheitjad, käsigranaadid ning jalaväe tuletoetusrelvana automaatgranaadiheitjad. Toetusrelvadena kasutati kõige tihedamini granaadiheitjaid Muhha, tankitõrjesüsteeme Fagott ja Konkurss, 82 mm miinipildujaid ja õhutõrjekahureid ZU-23-2, mis osutusid väga efektiivseks maasihtmärkide hävitamisel. Separatistidel olid uuemad Venemaa relvad, nende seas 100. seeria Kalašnikovi automaadid ja 12,7 mm raskekuulipildujad Kord.

Tankid ja soomustehnika kasutamine Ukraina kasutas konfliktipiirkonnas enamasti T-64-tüüpi tanke, separatistid T-72 vanemaid mudeleid. Soomukitest olid levinud nii nõukogude pä92

ritolu soomusmasinad BTR-80, BRDM-2, BMP-1 ja BMP-2 kui ka uuemad Ukrainas toodetud BTR-4, BMM ja Spartani soomukid. Tanke kasutati jalaväe toetuseks kaitses ja rünnakul, objektide kaitsel, patrullis, kolonnide kaitsel ja tankitõrjerelvana. Soomukeid kasutati nii laskurite transportimisel kui ka tuletoetuseks.

Tankitõrje Tankitõrjes kasutati tankitõrjerelvi Fagott ja Konkurss, mis näitasid häid tulemusi ka kindlustatud positsioonide ja tulepunktide hävitamisel. Vastase soomustehnika hävitamiseks eelistati lasta vähemalt kahelt positsioonilt korraga, sihtides torni ja rataste vahele ülemise roomiku kohale. Kasutati ka Teise maailmasõja aegseid optilise sihikuga 14,5 mm Degtjarjovi tankitõrjepüsse PTRD, millega suudeti hävitada vastase tehnikat kuni 1500 m kauguselt. Mõlemad pooled kasutasid massiliselt 100 mm tankitõrjekahureid MT-12 Rapiir.

Igor KOPÕTIN

Separatistid tulistamas reaktiivmiinipildujatest Grad Gorlivkas Donetski oblastis 18. veebruaril 2015.

Suurtükiväe tegevus Ukraina sõda on äärmiselt kaudtulekeskne. Põhiliselt kasutati 82/120 mm miinipildujaid, 122/152 mm haubitsaid, reaktiivmiinipildujaid Grad ja liikursuurtükke, aga vahel ka Uragane ja Smertše. Sõltuvalt sektorist ja lahingu iseloomust suurtükiväe ülesanded erinesid, kuid kõige levinum oli suurtükiväeduell positsioonisõja oludes, kus eelkõige üritati maha suruda vastase suurtükid ja alles seejärel anda tuld teiste sihtmärkide pihta. Märkimist väärib, et sõja viimasel etapil põhjustas üle 90% vastaspoolte kaotustest just kaudtuli. Tihti olid suurtükiväe positsioonid paigutatud elurajoonidesse, kasutati ka kiiresti positsioone vahetanud üksikuid BM-21 Grad-süsteeme ja veoautodele paigutatud miinipildujaid. Tulejuhtidena leidsid rakendust separatistidele kaasa tundnud kohalikud, kes, olles läbinud vaenlase juurest kiirkoolituse ja naasnud üle rindejoone koju, juhtisid tuld, kasutades selleks

valdavalt mobiilsidet. Efektiivselt kasutati ka mehitamata õhusõidukeid ja üksikmiinipildujate avastamiseks tarkvaraga ühendatud helipüüdureid.

Pioneeritegevus Mõlemad konfliktipooled rajasid täisprofiilis kaevikud, tulepunktid, majutuspunkrid, laskemoonapunkrid ja jooksukraavid. Asulates ehitati vaatluspunktid, tulepositsioonid ja meditsiinipunktid majadesse. Tõkestamisel ehitati mullast tankitõrjetõkkeid, õhiti maantee- ja raudteesillad. Miiniolukord oli konfliktipiirkonnas üsna stabiilne. Kasutati enamasti MON suundmiine, POMZ-tüüpi ringtoimelisi statsionaarseid miine, TM-tüüpi tankitõrjemiine ja fugasse kaevandustest võetud nõrgendatud toimega brisantlõhkeainega. Esines peibutusmiine ja demineerimisvastaselt paigaldatud miine. Tankimiinide kasutamisel oli vastase tegevus standardne.

93

MÄRKMEID UKRAINA SÕJAST

Ukraina sõda on äärmiselt kaudtulekeskne, palju kasutatakse 122 mm haubitsaid.

Välimeditsiin Konflikti alguseks ei olnud Ukraina armee meditsiiniteenistus võimeline oma ülesandeid täitma. Välimeditsiini õpetamist mobiliseeritutele ja esmaabi osutamist eesliinil korraldasid vabatahtlikud. Esialgu veeti haavatuid soomustamata transpordil või hääletati tagalasse sõitnud juhuslike sõjaväeautodele. Selline kaos põhjustas lisakaotusi haavatute evakueerimise ajal ja ka haavatute teadmata kadumist.

Lahingukogemuste saades hakati haavatuid enne abi osutamist pildistama ja markeerima, evakueerimisel kasutati eelistatult soomustatud transporti. Sõja viimasel etapil avati igas sektoris välihospidal ja intensiivistati koostööd rindelähedaste tsiviilhaiglatega, kus osutati abi mõlema sõdiva poole võitlejatele.

Statistika järgi oli üle 70% haavadest kuulidest ja kildudest põhjustatud, järgnesid traumad, põletused, stress ja segahaavad. 60% haavadest olid seotud jäsemetega ja üle 60% haavatutest olid mobiliseeri94

tud. Need numbrid peegeldavad lahingute iseloomu ja ka Ukraina armee väljaõpet. Haavade iseloom sõltus oluliselt lahingute iseloomust, see omakorda erines lahingusektorite järgi.

Tsiviil-sõjaline koostöö Ukraina vägede koondumisel piirkonda tekkisid raskused kohalike elanikega läbisaamisel. Suurem osa kohalikke toetab jätkuvalt separatiste ning edastab neile luureinformatsiooni Ukraina vägede kohta. Sõjaliste operatsioonide läbiviimist raskendas asjaolu, et suuremat osa elanikkonnast ei suudetud evakueerida. Kohalikud elanikud viibivad lahingupiirkonnas alaliselt alates 10 kilomeetrist kontaktjoonest ning ületavad seda iga päev. Vastane kasutas Ukraina-vastaselt meelestatud kohalikke elanikke oma operatsioonide läbiviimisel ka elava kilbina.

Igor KOPÕTIN

Tuvid ja Ukraina rahvusvärvides Lenin Kramatorskis 11. veebruaril 2015.

Info- ja psühholoogilised operatsioonid Kõik vastase sõjalised operatsioonid toimusid võimsa meediatoetuse saatel, sõnumite edastamisel kasutati lisaks Venemaa infokanalitele ka kohalikke Ukraina kanaleid. Ukraina-vastase tegevuse aluseks kasutati kunstlikult loodud ja meedias võimendatud ajaloonarratiivi – „Ukrainlased pole mingi rahvus, vaid vene rahvuse osa“, mille järgi on Ukraina ajalooliselt ebaõnnestunud riik ning sisuliselt kuulub Venemaale. Tihti sattusid Ukraina sõdurid Vene mõjutustegevuse või infooperatsioonide ohvriks langenud pereliikmete või sõprade surve alla.

Kuna Ukraina armees kommunikatsioon ei töötanud, kasutas vastane olukorda ja külvas paanikat erinevate kuulujuttude levitamisega ajalehtede, televisiooni, interneti ja sotsiaalvõrkude kaudu. Kõik ATO-sse roteerunud uued Ukraina sõdurid said perioodiliselt separatistidelt ähvardava sisuga SMS-e ning esines ka juhtumeid, kus rindel olnud sõdurite omakseid ähvardati telefoni teel.

Kokkuvõte Ukraina relvakonflikt näitab hübriidsõja efektiivsust ja paljastas Venemaa uute meetmete kasutamist oma strateegiliste ja taktikaliste eesmärkide saavutamiseks. Kuna asume Ukrainaga ühes kultuuriruumis ja meil on ühine naaber – Venemaa Föderatsioon, tuleb meil sellest sõjast kindlasti õppida.

Seda enam, et sealne relvakonflikt erineb suuresti meie kaitseväe poolt Iraagis ja Afganistanis kogetust. Ukraina konflikt näitas ka seda, et kogu riigi sõjalise okupeerimise asemel võidakse rakendada meie vastu meie oma ühiskonna lahkhelisid ja vastuolusid ning seda selliselt, et riik võib langeda kaosesse. Tänapäeval pole oluline tankitõrjeraketi laskekaugus, vaid eeskätt selle operaatori meelsus ja kaitsetahe. Usun, et Ukraina konflikti analüüs ja sellest tehtavad järeldused suudavad teha meie riigikaitse efektiivsemaks.

95

96

Soomusmanöövervõime arendamine 1. jalaväebrigaadis Küsimustele vastab 1. jalaväebrigaadi ülem kolonelleitnant Veiko-Vello Palm Palun selgitage, mida soomusmanöövervõime endast kujutab ning miks selle arendamine Eesti kaitseväele vajalik on.

Lahinguväljal tegutseva üksuse edu tagavad kolm komponenti: tulejõud, manöövervõime ning kaitstus. Ka kergejalaväe üksustel on olemas tulejõud ning manöövervõime, kuid samas on nad puudulikult kaitstud nii vastase otse- kui ka kaudtulerelvade eest. See tähendab, et manöövrite sooritamine võtab tunduvalt rohkem aega, kuna kaitstust saab tagada kas üksuste hajutamise või välikindlustamise teel. Soomuskaitsega üksused seevastu vajavad tegevuse ettevalmistamiseks vähem aega ja seetõttu suudavad lahinguväljal tegutseda ka märgatavalt agressiivsemalt.

Nüüdisaegsete lahingute rütm on kiire ning ülesandeid on vaja lahendada ka brigaadi raames võimalikult väikse ajakuluga. Ajakriitiline on näiteks vastase välja tõrjumine positsioonidelt, mis looksid neile eelise edaspidistes lahingutes. Samuti kui reke avastab lahinguväljalt sobivad sihtmärgid, ei ole aega põhjalikeks ettevalmistusteks, vaid tuleb kiirete vasturünnakutega tegutseda kohe ja ära kasutada soodsat, sageli üürikest, ajaakent. Selleks ongi vaja parandada ning täiustada eelmainitud kolme komponenti: tulejõudu, manöövervõimet ja kaitstust. Lahingsoomukite CV9035 kasutuselevõtt on Eesti kaitseväele selles kontekstis suur samm edasi.

Soomusüksused on olnud maaväe lahingutegevuse tähtsad elemendid juba alates Teisest maailmasõjast. Traditsiooniliselt on soomusüksuste silmapaistvaimad esindajad olnud tankid, mis – olles küll väga võimekad relvasüsteemid – ei ole siiski ainukesed masinad, mis soomusüksuse võivad moo-

VELLO-VEIKO PALM kolonelleitnant 1. jalaväebrigaadi ülem

dustada. Alati ei ole vaja tanki võimast pearelva või ülitugevat soomust, piisab lihtsalt suurest tulejõust ja heast soomuskaitsest ning seetõttu on moodne jalaväe lahingumasin paljudes olukordades isegi universaalsem kui tank. Tankiüksuse manöövrikiirus väheneb tunduvalt, kui seda ei saada sarnase mobiilsusega soomustatud jalavägi. Olemasolevad PASI-tüüpi soomustransportöörid suudavad tanke toetada vaid väga piiratud määral, seega usun, et moodsatest jalaväe lahingumasinatest alustamine oli õige otsus.

Tunnistan, et soomusmanöövervõime on mõneti ebamäärane ja laialivalguv mõiste, kuid samas on selle tähendus 1. jalaväebrigaadi jaoks vägagi konkreetne. See on brigaad, mille alla kuulub üks mehhaniseeritud, jalaväe lahingumasinatega relvastatud ja vajalike toetusmasinatega varustatud pataljon, kaks soomustransportööridel liikuvat jalaväepataljoni, brigaadiga liidetud Kaitseliidu kergejalaväe üksused, mida kasutatakse tähtsate maastikukohtade hoidmiseks ning manööverelementi toetavad üksused. Viimaste hulka kuuluvad nii rekeüksused (tulevikus varustatud UAV-ga), suurtükiüksused (tulevikus relvastatud liikursuurtükkidega), õhutõrje-, pioneeri- ning tagalaüksused.

Brigaadiülemana ja hingelt tankistina loodan, et tulevikus kuulub 1. jalaväebrigaadi koosseisu ka oma tankiüksus. Jalaväe lahingumasinate tugevdamine 97

S O O M U S M A N Ö Ö V ER V Õ I M E A R E N D A M I N E 1 . J A L A V Ä E B R I G A A D I S

Lahingusoomukid CV9035 Eesti vabariigi 97. aastapäeva paraadil Peetri platsil Narvas 24. veebruaril 2015, toona veel Hollandi värvides. tankidega võimaldab lahinguväljal käituda veelgi agressiivsemalt ja otsustavamalt.

Kui võimekas CV9035 võrreldes oma analoogidega tegelikult lahinguväljal on?

Võib öelda, et tänapäeva jalaväe lahingumasinate seas on CV9035 moodsaim: tema mobiilsus ja maastikuläbivus on parem kui enamustel soomusmasinatel, sealhulgas ka lahingutankidel. Samuti on lisasoomusega CV9035 kaitstus võrreldav vanema põlvkonna tankidega. Lahingumasinal on võimsad jälgimisseadmed ja moodne automaatne sihtimissüsteem koos otsingu-hävitus (hunter-killer) võimega, mis võimaldab ka liikuval soomukil ilma probleemideta tabada kilomeetrite kaugusel asuvat liikuvat sihtmärki. Pearelva muudab äärmiselt tõhusaks programmeeritav laskemoon (KETF – Kinetic Energy Time Fuze), mida saab plahvatama panna kas kontaktil sihtmärgiga, enne sihtmärki või pärast sihtmärgi läbistamist. See on ohtlik ükskõik millisele vastase sihtmärgile: isegi kui laskemoon ei 98

läbista sihtmärgi soomuskaitset, viib ta rivist välja vaatlusseadmed, sihikud ja antennid, mis paiknevad tänapäeva soomusmasinatel enamasti väljaspool kere. Lahingumasina aktiivne kaitsesüsteem annab meeskonnale kohe märku, kui masin on sihikule võetud, jättes aega ohule reageerida.

Lahinguväljal toetavad lahingumasinatega relvastatud Scoutspataljoni brigaadi kaudtule- ja tankitõrjeüksused ning liitlaste õhuväeüksused.

Seejuures on suur tähtsus olukorrateadlikkusel, mis kindlustab hea ülevaate lahinguruumist; brigaadi kontekstis tagaksid selle erinevad sensorsüsteemid, sealhulgas UAV-d.

Lahingsoomukite vastupidavusest rääkides võiks mainida, et kuna tegu on kõrgtehnoloogilise relvasüsteemiga, siis peame ka sellega vastavalt ümber käima. Hirmu, et keeruline tehnika võib alt vedada, ei ole põhjust tunda, kuna kõik süsteemid on dubleeritud ja töötavad seni, kuni on olemas inimene, kes neid juhib. Sellele vaatamata peab tehnika hool-

Vello-Veiko PALM

14. märtsil 2015 saabus Tapale Ameerika Ühendriikide maaväe tankirühm tankidega M1A2 Abrams. Kaitseväelaste huvi saabunud raske soomustehnika vastu oli suur. dusele ja korrashoiule suurt tähelepanu pöörama.

Milliseid funktsioone hakkavad täitma Norrast hangitud platvormidele ehitatavad toetussoomukid?

Norrast hangitud CV90 kered kohandatakse ümber erinevate toetussoomukite funktsioonide täitmiseks. Suuremaid töid nõuavad miinipildujasoomukid, tulejuhtimissoomukid, haavatute transportimiseks kannatanu evakuatsioonisoomukid, samuti juhtimispunktisoomukid. Erinevate relvameeskondade ja laskemoona transportimiseks mõeldud soomukid vajavad vaid vähemat kohandamist.

Fakt, et nii Hollandist hangitud lahingmasinad kui ka Norrast hangitud toetussoomukid on mõlemad sama tüüpi ehk CV90 platvormil, lihtsustab tunduvalt väljaõppe läbiviimist, sest ei mehhaanikud ega juhid ei vaja tegutsemiseks lisaõpet. Tulenevalt varuosade ristkasutuse võimalusest lihtsustub samuti soomukite logistiline toetus nii rahu- kui ka

sõjaaja tingimustes.

Kui ruttu ning millistes etappides läheb Scoutspataljon üle motoriseeritud üksuseks, mis on varustatud SISU XA-188 soomustransportööridega, mehhaniseeritud üksuseks, mis on varustatud 2016. aasta sügisel Eestisse jõudvate lahingumasinatega CV9035? Üleminek tegelikult juba käib. Praegusel hetkel oleme ettevalmistuse etapis, koolitades spetsialiste ja luues tingimusi ülemineku sujuvaks jätkumiseks. Scoutspataljoni ümberrelvastamine toimub allüksuste ehk kompaniide kaupa ning esimesega alustame juba selle aasta lõpus. Kõigepealt koolitatakse lahingumasinate spetsialistid ja meeskonnad ning seejärel alustatakse jalaväeüksuste väljaõpetamisega. Eelmise aasta kevadel Soomes CV9030 koolituse läbinud instruktorid viibivad praegu väljaõppel Hollandis ning on selle aasta lõpuks valmis oma teadmisi teistele edasi andma.

Soomusüksustega lähemalt kokkupuutunud 99

S O O M U S M A N Ö Ö V ER V Õ I M E A R E N D A M I N E 1 . J A L A V Ä E B R I G A A D I S

Aasta lõpul Eestis viibinud Ameerika Ühendriikide 155 mm kaliibriga liikursuurtükid Paladin M109A6 sooritasid lahinglaskmisi kaitseväe keskpolügoonil. 27. november 2015. kaitseväelasi on meil tegelikult juba praegu mitu, sest Eesti kaitseväe ohvitseridele ja allohvitseridele on välismaal juba aastaid antud vastavat väljaõpet.

Näiteks oleme nii mina kui ka praegune Scoutspataljoni ülem kolonelleitnant Andrus Merilo mõlemad lõpetanud Soome soomuskooli. Vähemalt neli kaitseväelast on lõpetanud sarnased kursused Ameerika Ühendriikides.

Paralleelselt lahingusoomukitele üleminekuga toimub ka Scoutspataljoni ümberpaiknemine Paldiskist Tapale. Kolimise põhjus on paremad väljaõppetingimused ning keskpolügooni lähedus. Kaitseväe keskpolügooni planeeritud laiendustegevuste lõppemisel on seal võimalik läbi viia enamikke CV9035 laskeharjutusi.

Soomusmanöövervõimega seotud väljaõppe läbiviimiseks on 1. jalaväebrigaadi koosseisu loodud ka eraldi struktuuriüksus, mis kannab nime soomuskool.

Millised muud arendustegevused peale soo100

mukite soetamise ja isikkoosseisu väljaõppe on 1. jalaväebrigaadil seoses soomusmanöövervõime arendamisega lähiaastatel plaanis?

Lahingsoomukite eduka kasutuselevõtu eelduseks on olemasoleva infrastruktuuri parandamine ja täiendamine. Taristu puhul on oluline mainida, et kogu loodav tervik toetab ka raskemate masinate kasutamist, parandades ühtlasi ülejäänud brigaadi väeüksuste ning liitlaste väljaõppetingimusi.

Esimeste objektidena valmivad sel aastal masinate hoolduseks ja väljaõppe läbiviimiseks mõeldud garaažid. Scoutspataljoni kolimist toetavad ka 2017. aastal ja hiljem valmivad uued kasarmud ning Tapa linnaku äärele planeeritava lähiharjutusala rajamine. Tapa linnakut hakkab tulevikus kaitseväe keskpolügooniga ühendama otsetee, mis tähendab esiteks lühemat sõiduaega ja väiksemat kütusekulu ning teisalt võtab see ära koormust kohalikelt teedelt. Osana Tapa linnaku arendustöödest rajatakse vanasse linnakusse viiv raudteelõik, mida saavad

Vello-Veiko PALM

Mullu Eestis viibinud Ameerika Ühendriikide tankiüksused osalesid suurõppusel Siil ning tegelesid taktikalise ja laskealase väljaõppega kaitseväe keskpolügoonil. 14. november 2015. kasutada ka liitlasüksused oma rasketehnika kohaletoimetamiseks.

Küsimusi esitas reamees Sander Mändoja.

101

102

2. jalaväebrigaad – arengud ja proovikivid Vastavalt riigikaitse arengukavale 2013–2022 reorganiseeriti 1. augustil 2014 Lõuna kaitseringkond ümber 2. jalaväebrigaadiks. Tegu pole pelgalt nimevahetusega, vaid uue ning kasvanud ambitsiooniga kaitseväes, mille eesmärk on välja arendada kiirelt kasutatav, täielikult mehitatud, relvastatud ja varustatud üksus, mida saaks vastase ootamatu sissetungi korral kohe rakendada.

Jalaväebrigaadi struktuurile üleminek andis meile võimaluse tugevdada erinevate relvaliikide vahelist koostööd. Brigaad koosneb jalaväe-, suurtükiväe-, õhutõrje-, pioneeri-, luure-, tankitõrje-, side- ja tagalaüksustest ning staabist, mis moodustavad üksteist lahinguväljal toetava orgaanilise terviku. See on struktuur, mis loodud sõdima erinevates lahinguliikides ja -oludes ning on vastasele suurem peavalu kui samad üksused eraldivõetuna.

Seni on kaitseväe mõlemad jalaväebrigaadid olnud üsna sarnase väljaõppe ja võimaliku lahingulise kasutamisega, kuid nüüd arendab 1. jalaväebrigaad jõudsalt välja soomusmanöövri võimet ja on sisuliselt muutumas mehhaniseeritud formatsiooniks.

Lähtuvalt sellest on 2. jalaväebrigaad silmitsi uute katsumustega, sest mehhaniseeritud ja kergejalaväe kasutamine ning nende toetus lahinguväljal erineb üksteisest oluliselt. Varem oleme lahingutoetuse ja tagala osas tuginenud kolleegide kogemustele, kuid nüüd on tekkinud olulised erinevused, mis nõuavad 2. jalaväebrigaadi tegevväelastelt oluliselt suuremat panustamist võimearenduse protsessidesse. Üks olulisem katsumus meie brigaadil on süvendada koostöövõimekust liitlastega. Siinkohal ei pea ma silmas kamraadide vahelist head läbisaamist, vaid staabitöö ja taktikaliste protseduuride, sidelahenduste ja muude tehniliste aspektide osas ühtsete arusaamade ja ladusa koostegevuse saavutamist. Kõlab küll lihtsalt, kuid tegelikult on raskesti saavutatav ning kord juba omandatud oskuste ja koostöö hoidmine nõuab nende sagedast kasutamist ja järjepidevat harjutamist. Koostöö on väga

EERO REBO kolonel 2. jalaväebrigaadi ülem

oluline, kuna potentsiaalne tulevikukonflikt eeldab kaitseväelt liitlastega koos tegutsemist, ühiseid tegevuskavasid ja arusaamu. Praeguseks on 1. jalaväebrigaadil toimiv koostöö Taani diviisiga, mille raames kaasatakse brigaadi nende väljaõppeharjutustele. Ka 2. jalaväebrigaad vajab oma juhtimisvõime ja koostegevuse arendamiseks samalaadset koostöös liitlastega toimuvat süsteemset väljaõppevõimalust.

2. jalaväebrigaad pole veel täielikult kõige lahingupidamiseks tarvilikuga varustatud. Meie igapäevase väljaõppe kitsaskoht on harjutusväljade ja eriti lahinglaskmispaikade puudus. Konkureerime koos teiste kaitseväe, Kaitseliidu ja liitlaste üksustega valdavalt Põhja-Eestis asuvatele väljaõppevõimalustele. Pikalt on olnud arutelu Nursipalu harjutusvälja väljaehitamise üle, see annaks olulist kokkuhoidu transpordikuludelt ja väljaõppele kuluvalt ajalt ning võimaldaks tõhustada ajateenijate väljaõpet kohapeal.

Lisaks materiaalsele ja ajalisele kokkuhoiule annaks väljaehitatud Nursipalu kompleks tulevikus võimaluse harjutada tiirulaskmiste kõrval ka lahinglaskmisi – eelkõige liikumist ja tuld, võimaldaks kasutada relvastuses olevaid miinipildujaid, tankitõrje granaadiheitjaid ning seal oleks ka koht käsigranaatide heitmiseks ja kuni 10 kg laengute lõhkamiseks. Kõik see võimaldaks suure osa ajateenijate väljaõppest läbi viia Võru lähedal ning toetaks reservõppekogunemiste kõrval ka KVÜÕA ja

< Sõduri baaskursuse lõpueksam Kuperjanovi jalaväepataljonis 26. augustil 2015.

103

2. JALAVÄEBRIGAAD – ARENGUD JA PROOVIKIVID

Kaitseväe juhataja kindralleitnant Riho Terras kohtus 6. mail 2015 suurõppusel Siil osalevate 2. jalaväebrigaadi kaitseväelastega. kaitseliitlaste väljaõpet piirkonnas.

Kuigi harjutusväljade osas on üksteisemõistmist ja kohalike toetust nappinud, on laiapindse riigikaitse muudes tegevusliinides koostöö siiski hõlbus ja viljakas. Oleme teinud regulaarset koostööd tsiviilsektoriga, seda nii reaalsete olukordade lahendamisel kui ka erinevatel koostööharjutustel.

Samas on meie põhitegevus siiski sõjaks valmistumine. Tagame relvastuse, tehnika, varude valmisoleku ning plaanide olemasolu, millega seonduvalt on oluline jätkusuutlikult arendada ning alal hoida teadmisi, oskusi ning vilumusi.

Möödunud aasta suurim õppimiskoht oli kevadine suur õppus Siil 2015, millest 2. jalaväebrigaad võttis osa oma jalaväeüksustega ning mille peamine hinnatav tegevus oli üksuste formeerimine. Õppus oli meie jaoks igati edukas, eriti positiivseks saab lugeda 110% reservväelaste osalemist. Edu on kahtlemata seegi, et õppus tõi välja hulga kitsaskohti, mille kõrvaldamiseks tuleb meil teha tööd ja 104

mis sageli nõuavad ka täiendavaid kulusid. Näiteks, praegu veel ajaraamidesse mahtuv formeerimisprotsess vajab üle vaatamist, et vältida liialt pikkade järjekordade tekkimist formeerimiskeskustes ja tagada üksuste võimalikult kiire lahinguvalmiduse saavutamine.

Meie brigaad on enamasti reservväelastest koosnev üksus ja sellest lähtuvalt tuleb kõigi tasemete ülematel nendega pidevalt suhelda. Reservväelane peab olema võimalikult hästi informeeritud oma sõjaaja ülesannetest ja eesseisvatest õppekogunemistest ning une pealt teadma, kuhu tal mobilisatsiooni korral tuleb minna. Seega on meie üks prioriteet reservväelastega suhtlemine, et hoida neid kursis brigaadi arengutega ning seeläbi neid motiveerida andma suuremat isiklikku panust riigikaitsesse.

Püüame laiendada oma kaadrivaliku võimalusi ja leida reservist motiveeritud ning aktiivseid ülemaid sõjaajaüksustele. Selleks oleme kaasanud Eesti

Eero REBO

Kuperjanovi pataljoni ajateenijate väljaõppeline kaitselahing 19. novembril 2015.

reservohvitseride kogu, kelle abil loodame meie tegevusse uusi reservväelasi integreerida.

Oluline prioriteet meie jaoks on tegelemine mittekonventsionaalsete ohtudega ja enese kursis hoidmine arengutega selles vallas. Et kogu maailmas on suurenenud tavatu sõjapidamise tähtsus, tuleb ka meil arendada oma võimeid nende ohtudega toimetulekuks. 2015. a sügisel viisime sel teemal koostöös Kaitseliidu, KVÜÕA ja liitlastega läbi ulatusliku julgeolekuõppuse selgitamaks välja olemasolevaid teadmisi ja leidmaks üles kitsaskohad. Õppuse tulemina selgus, et kuigi meie võimekus tegeleda mittekonventsionaalsete ohtudega on kasvanud, tuleb teha veel palju tööd, et leida õppuse käigus ilmnenud kitsaskohtadele konstruktiivsed lahendused.

Väljaõppe seisukohalt on meile väga oluline eesseisev õppus Kevadtorm 2016, kus 2. jalaväebrigaad harjutab oma riigi kaitsmist koduväljakul – Võru, Põlva ja Tartu maakondades. Meie brigaadi

staabil on vastutusrikas ülesanne juhtida tegev- ja reservväelastest ning ajateenijatest koosnevaid, liitlaste toetatud üksuseid. Kevadisele suurele õppusele on oodata erakordselt arvukat ja võimekat vastutegevust, kus jalaväelaste kõrval tegutsevad soomusmasinad, helikopterid, lennukid ja muu sõjatehnika.

Vastutegevus, milles osalevad nii meie kaitseväelased kui ka liitlasüksused, toimub 1. jalaväebrigaadi juhtimisel. Nii Kevadtormile kui ka selle eelnevatele õppekogunemistele kutsume reservväelasi, kes ei osalenud õppusel Siil 2015.

2. jalaväebrigaad on tulevikku vaatav ja arenev kaitseväe struktuuriüksus, kellel on Lõuna-Eesti elanikkonna toetus. Ootame muutunud julgeolekukeskkonna tingimustes uuelt planeerimise perioodilt positiivseid arenguid selleks, et edukalt lahendada meie ees seisvad ülesanded.

105

106

„Ajateenistuses on kõik võrdsed“ ehk tütarlapse meenutused ajateenistusest „Miks sa üldse lähed sinna?“, „Mida see sulle annab?“, „Sa kulutad sellega lihtsalt 11 kuud, põhimõtteliselt aasta oma elust ju …“ – need olid vaid üksikud asjad, mida mu sõbrad ja tuttavad ütlesid. Siiski leidus aga ka lähedasemaid inimesi, kes olid rohkem toetavad, elasid kaasa ja mõistsid mind – nemad teadsid küsimatagi, miks ma selle teekonna ette kavatsesin võtta.

Kuus aastat kodutütrena, seejärel aasta kodutütarde rühmavanemana ja Kaitseliidu tegevliikmena andsid mulle selge sihi ja ettekujutuse oma elust. Nende aastatega oli metsast saanud mu teine kodu. Nüüd oli vaja vaid järele proovida ja veenduda, et just kaitsevägi on see koht, kus ma enda tulevikku näen.

Bussisõit Tallinnast Võrru oli pikk ja väsitav, kuid kohale jõudes olid meeled sellegi poolest väga erksad. Kõik oli uus ja kõik oli võõras. Ühel hetkel seisime neljas viirus ja politsei tuli koertega meid läbi otsima. Kontrolliti, et keegi ei oleks keelatud ainete mõju all ega ka neid kaasa võtnud. Peatselt aga, olles käinud nii auditooriumis, meditsiinikeskuses, sööklas kui ka laos, leidsin ennast Taara linnaku 4. kasarmu 2. korruse 6. magalast. Tegu oli vana laoruumiga, mis mõni aasta tagasi magalaks ümber ehitati. Täpsemalt siis nii-öelda naiste magalaks.

2014. aasta suvel asus Kuperjanovi jalaväepataljoni aega teenima kuus neidu, kõik eelkutsega.

Vastavalt seadusele on naistel õigus 90 päeva jooksul ümber mõelda ning ära minna – olla edaspidi kaitseväekohustustest prii. Seda võimalust üks neiu ka SBK lõpus kasutas.

Esimesed päevad olid üsna segadusttekitavad: keegi ei teadnud, kuhu istuda või astuda. Me kõik eeldasime, et varustuse paigutamiseks sõdurikappi on kindlad kriteeriumid, aga et need nii rangelt paika on pandud: iga asi oli omal kindlal riiulil; iga eseme jaoks oli oma nõue, kuidas midagi voltida; kõik pudelid, mis asusid enamasti hügieenivahen-

KRISTEL LEOLA nooremseersant sõjakooli kadett

dite riiulil, pidid olema suuruse järgi rivistatud (nii küljelt küljele vaadates kui ka eest taha vaadates) ja riiuli äärest ruumi esimeste asjadeni 5 cm.

Kui meie seersant õpetas, milline peaks üks korras sõdurikapp välja nägema ning kuidas voodi järgneva 11 kuu jooksul tehtud peab olema, küsis üks kaasvõitleja: „Kas sellest pilti võib teha ja voodi tegemist näiteks fi lmida?“ Selle peale hakkas aga nooremseersant naerma ja küsis, et millega küll. Telefone võib tema teada kasutada vaid vabal ajal...

Aga nagu teada, siis sõdur õpib kiiresti. Veel kiiremini peab ta tegutsema. SBK ajal ei ole aega mitte kunagi üleliia. Enamik asju tuli teha jooksusammul ning pidevalt jälgida, et ise, ja veel enam, et mõni natuke aeglasem alati õige ajal õiges kohas ja õige varustusega oleks.

Tõenäoliselt ei mõista aga vastassoost kaasteenijad kunagi seda, mis tunne on olla oma rühmast totaalselt eraldatud ning seetõttu kannatada infopuuduse tõttu. Olukordades, kus aega anti niigi vähe, et ettenähtud kohta jõuda, jõudis info selle kohta naiste magalasse nii mitmelgi korral hiljem kui viimasel minutil. Seda lihtsalt seetõttu, et meid unustati ära. „Oih... meil on ju naised ka...“ Kaasvõitlejad on valdavalt toetavad ja pakuvad abi. Mehed tulevad naistele abi pakkuma, kui on 107

TÜTARLAPSE MEENUTUSED AJATEENISTUSEST

Sõdur õpib kiiresti ja veel kiiremini peab ta tegutsema, sõltumata sellest, kas oled mees või naine.

vaja mõnda natuke raskemat kasti tõsta või midagi vedada. Kuid milleks? Arvasin toona nii ja arvan ka nüüd, et kui naisterahvas läheb aega teenima, peaks ta olema sellega arvestanud, et tuleb ette ka raskemaid hetki, just füüsiliselt, ega saa iga kell oodata, et tuleb mõni meesterahvas seda tööd tema eest tegema. Rännakud on kõigil sama pikad sama raske varustusega ning mis kõige tähtsam, lahinguväljal ei loe, kas oled mees või naine, kui on vaja kiiresti liigutada, siis on vaja kiiresti liigutada kõigil!

Samas, kui enamikele meestele antakse võimalus soovi avaldada, millises allüksuses nad oma teenistuse mööda saata soovivad, siis naistega päris nii ei ole. Esimesel päeval avaldasin soovi minna jalaväkke. Vastus oli aga lühike: „Ei, naised pääsevad ainult tagalasse!“ Julgedes midagi vastu öelda, ei lastud mul põhimõtteliselt lauset alustadagi. „Naisi ei saada me mujale, ainult tagalasse!“ öeldi taas konkreetselt ja karmilt, jätmata ühtegi läbirääkimisvõimalust.

108

Sellegi poolest elasime samadel tingimustel kõikide teiste teenistuskaaslastega. Kui kontrolliti meeste magalas puhtust ja korda, ei jäänud ka meie kontrollimata. Kui kellelgi oli voodi veidigi nõrgalt pingutatud, tõmmati see ka meil üles.

Tihti juhtus, et anti loetud sekundid aega, et rühm korrusele rivvi jõuaks. Kui selleks ajaks ei olnud vastutav ette kandnud, et kõik võitlejad on rivis, ootasime hilinejaid toenglamangus ja kätekõverdusi tehes. „Kord-distsipliin“ või „üks all, kaks üleval“ või „mina ütlen hopp, teie ütlete numbri ja teete pumba (kätekõverduse)/küki“ ei ole ilmselt mitte ühegi teenistuses viibinud inimese jaoks võõrad repliigid. Võin aga julgelt öelda, et ei mäleta ühtegi korda, kui rühm oleks oodanud mõne naisterahva liiga aeglase tegutsemise pärast.

Hommikustel ülevaatustel oli naistel tõepoolest natuke lihtsam. Kui meestel on vaja igal hommikul enne ülevaatust jälgida, et juuksed ei oleks liiga pikaks kasvanud, habe oleks aetud, kukal korda

Kristel LEOLA

Ajateenistuses on kõik võrdsed – kedagi ei huvita, millisele positsioonile sa oma eelneva eluga oled jõudnud.

tehtud, küüned lõigatud ja saapad viksitud, siis meil oli vaja täita viimased kaks nõuet. Kusjuures, naiskaitseväelastel võivad küüned olla kuni 5 mm sõrmeotstest. Sageli aga visati hommikuste ülevaatuste ajal meie üle nalja, et kellel on JÄLLE habe ajamata ja JÄLLE kukal piiramata jäänud ...

Sõduri baaskursus (SBK) oli üldiselt aga huvitav aeg. Tol ajal see võib-olla päris nii ei tundunud, aga sellest ajast on, mida meenutada. „3. rühm korrusele!“ 3. rühm on korrusel rivis. „Nüüd on teil aega 1 minut, et olla siin rivis tagasi, dressid seljas!“ 3. rühm on rivis tagasi ja nii mitmelgi võitlejal kulus selleks poole rohkem aega. „Maru aeglased olete!

Nüüd on teil 1,5 minutit. Olgu, hea päev teil – saate 2 minutit, et olla tagasi vorm 3-s“ (vorm 3 sisaldab välivormi ja lahinguvarustust – komplekteeritud rakmed, kiiver ja killuvest). Muidugi kulus ka selle jaoks ettenähtust rohkem aega. „Kuna te ikka valmis ei jõudnud, teeme paar harjutust veel. Nüüd on teil 2 minutit – 2 MINUTIT ON VÄGA PALJU –,

et olla siin tagasi hügieenivormis“ (hügieenivorm sisaldab lühikesi pükse, plätusid ja naistel ka Tsärki). Viimaks oli meil aega 10 minutit, et taas vorm 3 selga ajada, võtta maja ees rivvi, teha rivikorras tiir ümber söökla ja suitsetamiskoha ning olla tagasi korrusel. See oli üks väheseid drille, mille õigeaegselt tehtud jõudsime.

Kahjuks on nii, et eredamad mälestused SBKst ongi tihti seotud erinevate drillide ja harjutustega. 2,5 kuu jooksul toimunud metsalaagrid ei olnud nii meeldejäävad kui nooremallohvitseri baaskursuse (NAK) neli nädalast laagrit ... Saabunud olid esimesed külmad ilmad. Õhtul lähen magama, telkmantel, millest ööseks endale varjualune on tehtud, on veidi niiske. Öösel on tulnud väike miinus ning hommikuks on telkmantel jäätunud. Iga järgneva päevaga temperatuur muudkui alaneb. Kätte on jõudnud rünnakulaager. Teame, et rünnaku ajal hakkab väga soe, aga oodates enda korda, hakkab „meeldivalt jahe“. Tuleb leida sobiv riietus. Kaas109

TÜTARLAPSE MEENUTUSED AJATEENISTUSEST

Metsalaagrid on meeldejäävad… selleks, et vältida „meeldivat jahedust“, tuleb leida sobiv riietus.

võitleja, värisedes ja teed juues, vaatab mulle otsa: „Kas sa ikka veel tahad sõjakooli minna?“ Ma vaatan naeratades otsa: „Oled sa kuulnud, et ei ole halba ilma, on vaid halb riietus. Seega jah. Ilmastik mu elukutse valikut küll ei mõjuta.“ Tohutult meeldisid mulle aga rännakud. Jah, teatud hetkedel on need üsna väsitavad, kuid see ongi nende eesmärk: parandada üksikvõitleja füüsilist vormi, enesedistsipliini ja võimet ise ennast motiveerida. Lisaks annab see ka hea meeskonnatunnetuse, kus tõesti, üksus on nii nõrk kui on tema nõrgim lüli. Kõige katsumusterohkem oli minu jaoks NAK-i lõpurännak, kus vähem kui ühe ööpäeva jooksul sai kõnnitud u 90 km, koos kontrollpuntides toimunud ülesannetega. Eriti motiveeris see, kui meie, tagalakompanii ainus jagu, kõndisime mööda kõikidest jalaväekompaniide jagudest.

Samas oli see üks väheseid rännakuid, kui mitte ainus, kus ma pidin veerand kuni pool maad sörkides läbima, sest minu sammupikkus on noormeeste 110

omast lühem. Aga maha ju ka ei saanud jääda.

Ajateenistus on koht, kus kõik peavad alustama nullist. Kõik on võrdsed. Kedagi ei huvita, kas ja kes kuhu oma eluga eelnevalt jõudnud on. Võrdsed on nii gümnaasiumi lõpetanud noorukid kui ka juba paar aastat oma äriga tegelenud kodanikud.

Näiliselt eristatakse muidugi mehi ja naisi, kuid kaitseväes on auastmed ja ametikohad. Võib olla ebamugav ja alguses vastumeelnegi alluda endast mitu aastat nooremale, pisemale naisterahvale, kes tsiviilmaailmas kohtudes jätaks kindlasti ka oluliselt haprama mulje. Sellegi poolest tuleb enesehinnang alla suruda, sest käsu tähtsust ei määra käsuandja sugu.

Tuleb tunnistada, et alluvaid oli igasuguseid.

Mõned mõistsid kohe, et kui korraldus on antud, tuleb see ka täita. Teised üritasid mind algul proovile panna, saades aga lõpuks aru, et ega see olukorda lihtsamaks tee, pigem vastupidi. Oli ka neid, kellele olid tütarlapse antud käsklused vastuvõetamatud.

Kristel LEOLA

Meenutades nüüd koos teenistuskaaslastega möödunut, tuleb loomulikult väike nostalgia peale.

Kõige valulisem oli see aga ühele NAK-is käinud ja reameheks jäänud võitlejale ... Nagu on öelnud üks teine võitleja: „Tuled sõjaväkke aega teenima, mõtled küll, et selline badass ja karm koht on, aga siis saab sinu ülemuseks, rühmavanemaks, naine, kes muuseas jagab käsklusi ka naiseliku häälega! Niipalju siis badass’ist ja karmist kohast.“ Tsiviilisikutega suheldes küsiti algul päris palju, et kas noormehed üritavad neidude ees ka silma paista ja tähelepanu võita. Eks mingil määral kindlasti, kuid väga palju selleks võimalusi polnud. Ehk oli puudu ka julgusest, sest iga vale liigutuse eest sai ju karistada. Tegelikult oli see rohkem motiveerimise nime all – „motiveeriti“ edaspidi korrektsemalt ja distsiplineeritumalt käituma. Mida ajateenistuse lõpupoole, seda enam hakkasid poisid ka esinema.

Kevadistel õhtustel rivistustel oli tihti kuulda kerget vilistamist või „kss-kss“, kui mõne muu kompanii rühm meie selja tagant oma kohale marssis.

Nüüd, pool aastat hiljem meenutades teenis-

tuskaaslastega möödunut või vaadates vanu pilte, tuleb loomulikult väike nostalgia peale. Eks oli nii häid kui ka natuke halvemaid hetki, kuid mai lõpus viimast korda Kuperjanovi pataljoni pääslast väljudes olime kõik kindlasti kordades targemad, tugevamad ja loodetavasti ka paremad inimesed. Minu jaoks olid möödunud 11 kuud aga üks osa tervikust.

Tervikust, mis praegu on alles alguses – minu kaitseväelisest karjäärist.

111

112

Langevarjurite ühisdessandid Eestis Möödunud sajandi 90-ndate lõpus Eestis aktiivsemaks muutunud langevarjutegevus on kulgenud tõusude ja mõõnadega nagu ikka elus tavaks. Koostöös teiste Eestis tegutsevate langevarjuklubidega osalesid Kaitseliidu ja kaitseväe langevarjuhüppehuvilised mitmel õppusel, sooritasid demonstratsioonhüppeid paraadidel ja heategevusüritustel. Õppustel kasutati ALMAVÜ-st pärandina saadud hüppevarustust ja ka teadmised dessandi kohta pärinesid NSVL relvajõududes teeninud langevarjuritelt, demohüpeteks valmistuti aga nädalavahetustel langevarjuklubide hüppetegevuses osaledes.

Esimene ühisdessant toimus 1997. a suvel õppusel Baltic Challenge, kui meie langevarjurid hüppasid koos liitlastega lennukilt C-130 Hercules Ämari lennuväljale. Järgmine kord hüpati Herculese pardalt 2002. aastal toimunud ühisõppusel ja maanduti taas nii Ämari lennuväljale kui ka Soome lahte vette (planeeritud maandumiskoht!). 2006. aastal toimus aga esimene samm NATO mõõtmetes tänapäevase militaarlangevarjunduse suunas, kui osaleti militaarlangevarjukoolide vahelises mõõduvõtmises (Challenge Inter-Ecole de Parachutisme ehk CIEP). Sellel, traditsioonilisel võistlusel on osaletud peagi 10 aastat ning korra, 2011. aastal, on seda peetud isegi Eestis. Mainitud võistlustel osalemine andis Kaitseliidu ja kaitseväe langevarjuritele palju vajalike teadmisi, kogemusi ja kontakte ning pani aluse praegu toimuvale koostööle.

Mida aeg edasi, seda sagedamini kutsuti meie langevarjureid koostööharjutustele ja suurenes ka partneritepoolne huvi dessantharjutuste läbiviimiseks Eestis. Kuni 2015. aastani osaleti mitmel välisüritusel Euroopa riikides ja ka USA-s. Suurimad dessantõppused, kus kaitseliitlased ja kaitseväelased osalesid, on liitlaste korraldatavad rahvusvahelised hüppenädalad (International Jumpweek). Taolisi, koostööd arendavaid ja ühtlustavaid õppusi korraldavad kõik suuremad riigid. Kui Eestis sooritatakse aasta jooksul umbes 10 000 langevarjuhüpet (nii tsiviil- kui ka militaarhüppeid), siis näiteks Saksamaa õppustel saa-

vutatakse selline hüppearv tavaliselt nädalaga. USA-s toimunud kahenädalastel õppustel oli aga hommikuti rivis üle 3000 oma hüppejärjekorda ootava sõduri ning kokku sooritati sellel õppusel 15 000 hüpet.

2015. aastal jõudsid liitlaste suuremad dessantõppused ka Eestimaa pinnale. Aasta algul vaadati üle võimalikud dessantalad ja lennuväljad, selle põhjal hinnati nende sobivust harjutusalana. Järvamaal tunnistati sobivaks Kaitseliidule kuuluval Nurmsi harjutusalal asuv Koigi lennuväli – endine NSVL relvajõudude lennuväli, mida tänapäeval kasutavad peamiselt Eesti lennusportlased. Järva maleva kaitseliitlased kulutasid palju isiklikku aega Koigi lennuvälja korrastamiseks, nii nädalavahetused kui ka nädalasisesed vabad hetked kasutati langevarjurite maandumisala ohtlikest jäätmetest puhastamiseks. Koristustöödele tuli appi ka kaitseväe pioneeripataljon. Liitlased olid ka varasemalt mõned korrad dessantvarjudega Nurmsi harjutusväljakule maandunud, kuid alati eelnes sellele hüppajate pikk kohalelend Leedust või lausa Saksamaalt ning see välistas meie kaitseliitlaste võimaluse hüpetel osaleda.

Esmakordne, ulatusliku meediakajastuse saanud ühisharjutus toimus 21.–23. juulil 2015. Tapale rotatsiooni korras paigutatud USA 173. õhudessantbrigaadi Destined kompanii kasutada oli kaks Black Hawki helikopterit ning piisavalt langevarjuvarustust, et võimaldada hüppeid ka Kaitseliidu ja kaitseväe langevarjuritele.

< Ühisdessant Kaitseliidu Nurmsi harjutusalal 23. juulil 2015.

113

MIHKEL HAUG reservkapten Kaitseliidu Järva maleva langevarjuinstruktor

L A N G E VA R J U R I T E Ü H I S D E S S A N D I D E E S T I S

Eesti langevarjurite esimesed hüpped lennukilt C-130 Hercules toimusid õppusel Baltic Challenge 1997. a suvel.

Suur meediahuvi tõi harjutuse korraldusse lisaülesande hoolitseda meedia ja avaliku huviga kaasnevate isikute liikumise eest harjutusalal. Ühisõppuse päeval olid kohal nii USA saatkonna, kaitseministeeriumi kui ka Kaitseliidu peastaabi esindajad, aga samuti palju kohalikke ja ka kaugemalt tulnud huvilisi.

Esimesel harjutusel osales 116 langevarjurit, neist 86 USA-st ja 30 Eestist. Dessantharjutus viidi läbi järgneva plaani kohaselt: esmalt tutvusid kõik osalejad hüppevarustusega, siis viidi läbi kuivtreening käskluste ja protseduuride osas ning võimalikult reaalse kogemuse saamiseks kasutati selles ka varustuse makette ja pargitud õhusõidukeid. Hüpeteks ettevalmistus algab üldjuhul varajastel hommikutundidel – tavaliselt on esmane kogunemine kell 5 hommikul, kus loetakse üle isikkoosseis. Eelmise päeva kuivtreeningult puudunud isikuid hüppama ei lubatud. Siis korrati veelkord üle protseduurid.

Kõrvaltvaatajaile meenutab see tegevus indiaanifilmidest tuntud vihmatantsu või loitsu, eest114

lased hakkasidki seda vihmatantsuks kutsuma. Selline protseduur on möödapääsmatu, et tagada suure hulga eri tausta ja kogemusega hüppajate pädevus ja tegevusrutiin. Suurt tähelepanu pööratakse eriolukordadele ja maandumisharjutusele. Väiksemates üksustes on selline tegevus paindlikum, kuid suuremates üksustes, kus isikkoosseis roteerub tihedamini, tuleb hüpete ohutuse tagamiseks teha rohkem harjutusi ja ka kontroll on rangem. Eesti langevarjuritele on taolistel suurtel õppustel osalemine andnud juurde kogemusi, mida kodumaal ei ole lihtne saada juba ainuüksi isikkoosseisu vähesuse tõttu.

Suurema hulga hüppajate puhul tuleb olla arvestavam ja paindlikum ning see tagab lõpuks eesmärgikohase tulemuse. Instruktoritele on üsna tõsine katsumus hoida vähese ressursiga olukord kontrolli all – üsna tavaline on, et varustuse spetsialistide (inglise keeles rigger) ja instruktorite hulk võrreldes hüpata soovijatega on minimaalne. Kui eeltöö on tehtud korrektselt, siis kulgeb hüppetegevus nagu õlitatult.

Mihkel HAUG

Hüppajad suundumas helikopterisse UH-60 Black Hawk Koigi lennuväljal 23. juulil 2015.

„Õnn kaasa“ – jumpmasteri edusoovid hüppajale. 23. juuli 2015.

115

L A N G E VA R J U R I T E Ü H I S D E S S A N D I D E E S T I S

Langevarjurite hüppepäev võib asjatundmatule pealtvaatajale tunduda laisklemisena, paraku peab alati jälgima ilmastikuolusid ja ootama oma hüppekorda. 23. juuli 2015.

Eesti langevarjuritel on olnud võimalus hüpata nii eelmise generatsiooni langevarjudega kui ka 2008.–2010. aastatel toimunud NATO varustuse vahetuse käigus uuendatud langevarjudega, samuti on paljudel varasem hüppepraktika ka Vene dessantvägede kasutatavate langevarjudega. See info on vajalik nii arenduse kui kogemuse kohalt. Kõige suurem erinevus ja võib öelda ka, et samm edasi oli lihtsamate masshüpete korraldamisel kasutatud T-10 dessantvarjude asendamine varjudega T-11. Esmane versioon T-10 oli kasutusel alates 1950. aastast ning on teeninud lugematul hulgal langevarjureid.

Arvestades tänapäeva sõduri kaasaskantava varustuse arengut, tekkis vajadus uuenduse järele. Kuna massdessant ei ole enam reaalse sõjapidamise osa, vaid pigem ettevalmistav harjutus sõduri psühholoogilise ja füüsilise vormi kindlustamiseks, siis on ka arusaadav, miks versioone nii harva uuendatakse. Hoopis teine teema on aga väiksemate gruppide dessanteerimiseks mõeldud varustus, mida arenda116

takse pidevalt. Praegu on kasutuses kaks süsteemi, millest üks on mõeldud väikestelt kõrgustelt hüpete sooritamiseks (MC-6) ja teine juba vabalangemisega arvestades suurematest kõrgustest ülesannete täitmiseks (MC-4). Tänu erinevate varjudega hüppamise kogemustele on paljudel langevarjuritel välja kujunenud ka oma lemmikud ja vastavalt sellele komplekteeritakse ka isiklik hüppevarustus.

6.–12. detsembrini osalesid Kaitseliidu langevarjurid koos seitsme liitlasriigi ametivendadega Saksamaal langevarjuhüpete harjutusel Toy Drop Ramstein. Tegu on traditsioonilise, 1997. aastast alates toimuva varustuse dessanteerimise õppusega, mis sisaldab endas ka paraja annuse jõulumeeleolu ja heategevust. Toy Drop Ramsteini avahüppe sooritab jõuluvana ning ka kingikotid maanduvad hüppeid sooritavate langevarjuritega. Sümboolset hüpet jälgib hulgaliselt lastekodudes või suurperedes kitsikuses kasvanud lapsi. Nad on alati ülimalt rõõmsad nähes, et jõuluvana saabub lennates ning

Mihkel HAUG

Sinist taevast!

kindlasti annab kingitustele lisaväärtuse õhulend, mida kõik saavad jälgida. Avaürituse järel jätkub langevarjurite tavapärane koostööharjutus. Õppus lõppeb üritusega „Airborne ball“, kus meenutatakse ja analüüsitakse aasta jooksul kordasaadetut ning arutatakse tulevikku.

Mis siis ikkagi tõmbab neid inimesi vabatahtlikult täiesti töökorras lennuvahendist välja hüppama ja mingis mõttes ka oma eluga riskima? Selline liikumisviis pole ju inimesele loomukohane. Eeskätt on põhjuseks vaimne ja füüsiline valmisolek proovile panna end ekstreemsetes olukordades, kontrollida olukorda, muutuda täiuslikumaks ja taas kogeda seda imelist lendamise tunnet. Ütles ju XV sajandi geenius Leonardo Da Vincigi: „Kui sa oled kord maitsnud lendu, jääd maa peal käies igavesti taevasse vaatama, sest seal oled sa olnud ja sinna tahad sa naasta.“

117

Mehitamata õhusõidukid (UAV) moodustavad lahingutegevuse toetamisel terviksüsteemi. Erineva klassi UAVd täidavad võimetele vastavaid kogumisülesandeid ning toetavad erineva tasandi ülemate otsustusprotsessi parimal võimalikul viisil.

2000–5000 m

Operatsioonitasandi mehitamata õhusõidukite süsteem (UAS) Theia 20–24 h

Taktikatasandi UAS Stream

700–2000 m 6–8 h

200–700 m

Mini UAS Eos 2h

Multirootorid KX

100–300 m 30–70 min

100+ km ≈5 km

≈100 km ≈15 km

≈5 km

≈5 km

≈15 km

≈30 km

≈70 km

≈15 km ≈100 km ≈100 km

100+ km 100+ km

Logistika taristu

Mehitamata õhusõiduki väljaõppe olulisim komponent on realistlik matkekeskus, mis võimaldab treenida nii UAV operaatoreid kui ka valmistada informatsiooni tarbijad ja ülemad ette UAV sensorite kogutud teabe kasutamiseks.

Navigeerimisvaade 118

Interaktiivne 3D-matkesüsteem

Sõjateaduse roll Eesti sõjalises võimekuses Möödunud aasta oli sõjateaduses eelkõige ümberkorralduste ja tegutsemisviiside muutmise aasta.

2014. aastal formuleeritud1 kaitsealase teadus- ja arendustegevuse eesmärgid ja toimemehhanismid tõid kaasa hulga põhjalikke muudatusi, mille eesmärk on Eesti sõjalist võimekust kiirelt suurendada.

Nende ümberkorralduste elluviimine võtab aga paraku teatud aja ja tulemustes seega kohe märkimisväärselt ei kajastu.

Sõjateaduse keskpunkt on suutlikkus paremini sõdida ning selleks süstemaatiliselt ja efektiivselt valmistuda. Selleks, et olla võidukas, peame õppima tundma lahinguväljal toimuvat (operatsioonianalüüs), oskama juhtida ja välja õpetada üksuseid ning inimesi (eestvedamine), leidma tehnilisi lahendusi edu saavutamiseks lahinguväljal (tehnoloogia), suutma kasutada oma ressursse – nii inimesi, aega kui ka vahendeid – kõige mõistlikumal viisil (ressursihaldus). Meil peab olema selge arusaam sellest, kuidas riigina sõdime (riigikaitsestrateegia) ning peame tundma ja kujundama oma riigi kaitset mõjutavat keskkonda (kaitsepoliitika). Eespool sulgudes loetletud märgusõnad, kaitseministeeriumi teadus- ja arendustegevuse mõistes üldpädevused, on need kaitsealase teadus- ja arendustegevuse valdkonnad, mis peavad igakülgselt toetama võimearendust kogu selle komplektsuses.

Taoline kõiki võimearenduse vajadusi arvesse võttev käsitlus on ühelt poolt uus, teisalt aga vältimatu selleks, et suudaksime sõjateadusega toetada võimearendust just selles, mida on võiduks vaja.

Vaadeldes sõjapidamist ja selleks valmistumist tervikuna, ei ole eesmärk teha kõike korraga ja sama põhjalikult. See polekski võimalik, sest olukorras, kus ressursid on piiratud, tuleb suuremat süvenemist nõudvate teemade osas teha valikuid. Tänu üldpildi nägemisele oskame nüüd hinnata, missugustes valdkondades on meil olulised puudujäägid.

1

Kaitseministeeriumi teadus- ja arendustegevuse poliitika 2015– 2022

STEN ALLIK kolonelleitnant KVÜÕA rakendusuuringute keskuse ülem

Näitena võiks tuua operatsioonianalüüsi. Selleks, et me suudaksime hinnata lahinguväljal toimuvat, mõista erinevate tegevusvariantide plusse ja miinuseid, osata õigesti kokku panna võimekomplekte, mõista edukuse eelduseid, peame oskama operatsioonianalüüsi. Operatsioonianalüüs on võimekus lahinguvälja mudeldada, läbi mängida erinevaid situatsioone ja võimepakette, arvutada enda ja vastase tegevuste tulemusi ja tõenäosusi, analüüsida otsuste tagamaid jne. Operatsioonianalüüsi kui sõjateaduse meetodi pädev kasutamine tagab selle, et vastuvõetud otsused ja valitud lahendused on optimaalsed.

KVÜÕA on 2015. aastal astunud tubli sammu lähemale eesmärgile, mille talle seab juba eespool mainitud teadus- ja arendustegevuse poliitika – saada sõjateaduste keskuseks.2 Keskuseks, mis tõmbab kaasa, suunab, genereerib uusi ideid ning viib kokku sõjanduse ja teaduse valdkondade esindajaid otsimaks teaduspõhiseid lahendusi lahinguvälja vajadustele.

Kaitsevägi suudab teadus- ja arendustegevusest kasu saada täpselt nii palju, kui palju ta oskab oma vajadusi sõnastada, teadusmaailmale arusaa2

Austria koloneli Andreas Thalhammeri sõnade järgi on sõjateaduste eesmärk teadmise genereerimine ja avardamine relvajõudude kasutamisest ja lahingutegevuses rakendamisest teadusliku uurimistöö abil, nende teadmiste edasiandmine õppetöö kaudu, aga ka institutsionaalse raamistiku kujundamine (sees- ja väljaspool militaarseid institutsioone), milles seda organiseeritakse ja sellega tegeletakse.

< Threod Systems OÜ tegeleb mehitamata lennuvahendite ja nende juhtimiskeskuste arendamise ning tootmisega.

119

SÕJATEADUSE ROLL EESTI SÕJALISES VÕIMEKUSES

Sõjateaduste aasta 2015 – muudatused, algatused ja saavutused RESSURSIHALDUS JA EESTVEDAMINE

TEHNOLOOGIA

Inimvara kompleksuuringu ettevalmistamine koostöös TÜ (SJKK), TAI, ToTeKe ja KRA-ga

Sõjatehnoloogia kogumik koostöös TTÜ ja TÜ-ga

Kutsealuste tervisenõuete hindamine, koostöös TÜ jaTÜK

KVÜÕA-TTÜ sõjatehnoloogia katsepäevad; projektid IN4STAR (TTÜ/Euroopa Kaitseaentuur), materjalide signatuuride mõõtmine ja eriotstarbeliste materjalide projekt (TTÜ)

OPERATSIOONIANALÜÜS Projekt „Infooperatsioonid UKR konfliktis“ koostöös TÜ, SKO ja NATO strateegilise kommunikatsiooni oivakeskusega Projekt „Olukorrateadlikkus laiapõhjalise riigikaitse kontekstis“ koostöös TTÜ, SM ja PPA-ga

UUS VASTUTUS Ümberkorraldused kaitseväes – KVÜÕA keskne roll sõjateaduse tegemisel, korraldamisel ja finantseerimisel

VÕIMEARENDUS

UUS VAHEND Teadus- ja arendustegevuse lõimimine kaitseplaneerimisse tagamaks vahetu seose võimearendusega

davasse keelde panna ja lahenduste otsimisel oma oskusteavet sõjapidamisest uuringusse või projekti põimida. Kuid seda on lihtsam öelda kui teha. Selleks, et kaitsevägi oleks teadusmaailmas sõjateaduse kandja ja arvestatav partner uurimisasutustele, peab teadus kaitseväe sees elama – meie mõtlemises, otsustes ja protsessides.

2015. aastal alustas KVÜÕA-s õpinguid kolm tegevväelast, kes esmakordselt suunatakse kindlaks määratud teemadel doktoriõppesse. See on osa teaduspädevuse süstemaatilisest kasvatamisest kaitseväes, mis peab looma sõjateadustele kindla ja kaalutletud vundamendi. Oma valdkondade – sõjaväepedagoogika, lahinguvälja energeetika ja olukorrateadlikkus – kompetentsete esindajatena toetavad nad tulevikus paremate otsuste vastuvõtmist või teevad neid ise.

2015. aastal astuti oluline samm sõjateaduse lõimimiseks võimearendusega. Esmakordselt on kaitseväe juhataja 2016. aasta käsus teadus- ja arendustegevuse lisa ning kaitseministeeriumi arengukavas 2017–2020 teadus- ja arendustegevus osana väevõime arendusühikust. Esimesed sammud sellel 120

TUNNUSTUSED Jüri Bakhoff, KVÜÕA põhikursuse lõputöö, Teaduste Akadeemia teadusauhind Veiko Dieves, KVÜÕA keskastmekursuse magistritöö, Kaitsealaste magistri- ja doktoritööde konkurss, II koht Garage 48 innovatsioonitalgud – Lasketreeningu seade HitaFly, esikoht (KVÜÕA idee ja osalemine teostamises)

UUS PÄDEVUS Tegevväelaste suunamine doktoriõppesse kaitseväe jaoks olulise teemaga: olukorrateadlikkus; sõjaväepedagoogika; lahinguvälja energiaga tagamine

paljudele kaitseväelastele tundmatul alal nagu teadus- ja arendustegevus võivad olla konarlikud, kuid samas on märk sõjateaduse lõimimisest võimeplaneerimisega maha pandud ning edasi jääb teha ainult selle sisu paremaks õppimise, harjutamise ja sõjateaduse igapäevase teenistuse osaks saamise abil.

Mis puutub sõjateaduse muutumisse iseseisvaks ja tunnustatud teadusdistsipliiniks, siis usun, et 2015. a on teed sillutanud ka sellele, et koostöös haridus- ja teadusministeeriumiga tõstetakse sõjateadus Eesti teadus- ja infosüsteemi (ETIS) klassifikaatorites teenitult teiste teadusdistsipliinide kõrvale. See on oluline kõikidele teadlastele nii kaitseväes kui ka ülikoolides, kes saavad siis oma töid ametlikus andmebaasis õige klassifikaatori – sõjateaduse – all esitada.

2015. aastal alustati KVÜÕA-s ka mitu uut projekti. Näiteks projekt „Venemaa infooperatsioonid Ukraina konfliktis“, kus KVÜÕA koostöös Tartu Ülikooliga uurib värskeima meid vahetult mõjutava konflikti mõjutusoperatsioone. Või siis projekt „Olukorrateadlikkus laiapõhjalise riigikaitse kon-

Sten ALLIK

Kaitsetehnika arendusega tegelev AS Milrem esitles septembris 2015 Londonis toimunud suurel kaitsetehnika messil DSEI maailma esimest hübriidajamiga mehitamata roomiksõidukit. tekstis“, kus koos teiste teadusasutuste ning riiklike institutsioonidega analüüsitakse seda, mis on laiapõhjalise riigikaitse raames teadlikkus olukorrast, kuidas see tekib, kuidas vajalik teave jõuab otsustajateni ja millised on olukorrateadlikkuse eeldused.

KVÜÕA osales möödunud aastal esimest korda tehnoloogiainnovatsiooni talgutel Garage48 (üritus, kus 48 tunni jooksul püüavad kohapeal moodustatud meeskonnad välja töötada uudseid tehnilisi lahendusi), kus käidi välja hulk ideid. Üllatusena üks neist ideedest – laskeväljaõppe abiseade – võitis. Tunnustusest olulisemad olid aga talgutel saadud koostöökogemused ja kontaktid.

Lisaks mainitule tunnustati mullu ka mitut KVÜÕA õppurite tööd: põhikursuse kadeti Jüri Bakhoffi lõputöö „Aatomkihtsadestatud nanokile mõju relvaosade puhastamisele MG3 juhtpuksi näitel“ pälvis Eesti teaduste akadeemia teadusauhinna, kapten Veiko Dievese magistritöö „Suurtükiväepataljoni luurerühma vastutule sihtmärkide kinnis-

tamise võime“ aga võitis kaitseministeeriumi kaitsealaste doktori- ja magistritööde konkursil teise koha.

Teadusmaailmas on rahvusvaheline koostöö üks neist viisidest, kuidas eri uurimisasutuste vahelise sünergia kaudu tegevusvälja laiendatakse ja uurimistöö kvaliteeti tõstetakse, sama kehtib ka kaitsealases teadus- ja arendustegevuses. Praegu teeb KVÜÕA infooperatsioonide-alases projektis sisulist koostööd Riias asuva NATO strateegilise kommunikatsiooni oivakeskusega, peatselt peaks käivituma samalaadne koostöö ka NATO energiajulgeoleku oivakeskusega Leedus, mille raames keskendutakse lahinguvälja energiaga tagamisele.

Sõjateadus on rakendusteadus ja peaks olema kaitsetööstusega vahetult seotud. Kuigi 2015. aastal ettevõtete poolt ja eestvedamisel välja töötatud uued tooted – näiteks iseliikuv maismaaplatform (Milrem), külgmiin PK 14 (Eesti Arsenal), plastist laskepesad (TerraMil) või mehitamata õhusõidukite 121

SÕJATEADUSE ROLL EESTI SÕJALISES VÕIMEKUSES

Terramil OÜ plastist varjendi magamismoodulisse mahub kuni 12 inimest. Seda saab ühendada omasuguste, eri otstarbega moodulitega, mis tähendab, et maa alla võib ehitada terve turvalise ja vastupidava linnaku.

122

Sten ALLIK

Järelkasvu eest tuleb hoolt kanda – kaitsevägi, Kaitseliit ja KVÜÕA on noorte infomessil Teeviit alati vääriliselt esindatud.

(Threod) juhmoodulid – on suuremal või vähemal määral valminud tööstuse ja ülikooli koostöös, tuleb kaitsetööstuse ja sõjateaduse pikaajalise sünergia leidmisel veel tükk tööd teha. See ei ole öeldud kriitilise noodina, sest kaitsetööstuse ja sõjateaduse omavaheline suhe peegeldab Eesti tööstuses valitsevat olukorda üldiselt. Vajadus tihedamaks koostööks on kõigile osapooltele ilmselge, mistõttu usun, et lahendused kujunevad igapäevase tegevuse ja pikaajalise planeerimise käigus.

Möödunud aasta osas peaks kindlasti veel märkima tehnoloogiapädevuse koostöölepingu (osapooled kaitseministeerium, kaitsevägi, KVÜÕA, Tallinna tehnikaülikool ja Tartu Ülikool) raames alustatud uue kõiki sõjategevuses olulisi tehnoloogiavaldkondi katva sõjatehnoloogiakogumiku koostamist ning katsepäevi, kus esimest korda organiseeris KVÜÕA tehnoloogiaprojektidele eksperimentide läbiviimiseks vajalikud tingimused ning logistilise ja erialase toetuse.

Kokkuvõtteks – 2015. aasta lõi mitu eeldust selleks, et sõjateadus saaks hakata mõjutama lahinguväljal toimuvat. Lähenedes võimearendusele terviklikult, luues vajalikke sise- ja välismaiseid koostöösidemeid, lõimides teadus- ja arendustegevuse kaitseplaneerimisega, levitades ja ergutades sõjateadusega tegelemist trükisõnas ja muus meedias, leides aega igapäevaste põletavate küsimuste lahendamise kõrval ka probleemide sügavamaks analüüsimiseks ja lahenduste otsimiseks, investeerides aega, raha ja inimeste pühendumist uuringutele, eksperimentidele, katsetamistele, hinnates uut teadmist samaväärselt uue käega katsutava asjaga – see kõik on tasapisi saamas kaitseväe igapäevaste tegemiste osaks ja selle oskusliku ärakasutamise kaudu saame me paremateks sõduriteks, tõhusamad üksused ja võidukaks pooleks lahinguväljal.

123

124

Väikese riigi tugevus seisneb tarkuses Suurel riigil on võimalik suureks saada oma ressursside toel, väike riik peab olema nutikas.

Ka Eestil on olnud oma relvatehas – Kalamaja piiril asuv Arsenal, mis hoidis korras ja arendas Eesti relvastust, valmistas püstolkuulipildujaid, täpsuspüsse, soomusautosid, käsigranaate, gaasimaske, tankitõrjemiine, suurtükimoona, optilisi vahendeid, padruneid ja relvade osi. Teise maailmasõja eel moderniseeriti Arsenali sisseseade põhjalikult ja võeti eesmärgiks toota aastas 20 miljonit püssipadrunit ja 270 000 mürsku. Oma aja kohta oli Eesti relvatööstus tõhus ja eesrindlik.

Tänapäeval on Eesti sõjalise arendustöö raskuspunkt nihkunud padrunite-mürskude tootmiselt teadus- ja arendustegevusele. Teadustöö ja Eesti kaitsejõudude arengu edendamiseks on KVÜÕA-s loodud rakendusuuringute keskus, mille ülesanne on kaitsestruktuuride arengu ja riigikaitse tugevdamisega seotud probleemidele teaduslikult argumenteeritud lahendust leida.

KVÜÕA täidab Eesti vabariigis tähtsat rolli rahvusliku sõjaväelise haritlaskonna loomisel ja rakendusuuringute keskuse ülema kolonelleitnant Sten Alliku juhtimisel on sihiks võetud stimuleerida igati KVÜÕA akadeemilise personali teadusja uurimistööd, tihendada sidemeid teiste riikide organisatsioonidega, mis viivad läbi uurimistööd sõjateaduse ja sõjandusega tihedalt seotud valdkondades ja tagada rahastus riigikaitseliste teadusprojektide jaoks Eesti vabariigi kaitseministeeriumist.

Arendustöö nõuab järjepidevust ja koostööpartnereid Sõjaline arendus- ja loometegevus peaks Eestis kaasama võimalikult palju nutikaid inimesi, kelle ideed võiksid ideaalis aidata lahendada militaartehnoloogilisi probleeme. Eelmisel õppeaastal alustatud uuelaadne tehnoloogiakursus, kus probleemide kal< HitaFly tõi Garage48 riistvaratalgute peavõidu.

SVERRE LASN ajakirja Sõdur peatoimetaja

lal tegutsevad ühise kursuse raames õppeasutuste keskastme kuulajad ja Tartu Ülikooli tehnoloogiatudengid, järgib just sama põhimõtet. Ühelgi uuel teadmisel pole rakenduslikku väärtust, kui see jääb pidama vaid ühe sõjateadlase pähe või ringlema sõjateadlaste kitsasse ringi. Nii peaks iga sõjateadlane, iga ohvitser, allohvitser ja riigikaitsega seotud kodanik avaldama oma mõtteid, järeldusi ja tõstatama ka uusi probleeme.

Sõjateadusliku sõna ja mõtte avaldamise ja levitamise eest hoolitseb KVÜÕA, kelle eestvedamisel ilmub ajakiri KVÜÕA Toimetised, mis on kõrgelt noteeritud teadusajakiri. Lisaks ilmuvad uue väljaandena Occasional Papersid, mille eesmärk on avaldada raporteid ja uurimusi. Oma väikse panuse sõjateaduse populariseerimisse annavad ka sõjandusajakirjad Sõdur ja Kaitse Kodu!, mille maht ja sisu koostamiskontseptsioon ei võimalda muidugi põhjalikke uurimustöid täies mahus ära trükkida, kuid kajastust on näiteks leidnud paremad üliõpilastööd nagu 3D-printerite ja nanotehnoloogia kasutusvõimalustest kaitsetööstuses.

Matkekeskus annab arendamisele praktilise suuna Kaitsealane arendustegevus vaid teoreetilisel tasandil ei ole eriti tõhus. Nii ongi juba kümme aastat 125

VÄIK E S E R IIGI T U GE V US SEISNEB T A R KU S E S

Kaitseväe idee laskurite abiseadme osas osutus taibukaks ja 48 tunni jooksul suudeti välja töötada toimiv prototüüp.

tegutsenud kaitseväe ühendatud õppeasutuste rakendusuuringute keskuse matkekeskus, mis asub ajaloolises Puiestee tänava linnakus ja kus on võimalik arendustegevusele praktilist tagasisidet saada.

Kaitseväe väljaõppes on matkevahenditel üha suurem osatähtsus. Ükski matkesüsteem ei asenda küll täielikult tegelikku kogemust, kuid võimaldab siiski tõhusamat, kiiremat ja ohutumat väljaõpet. Keskusel on jätkuvalt erinevaid arenguülesandeid, sh tutvustada ja katsetada uusi matkesüsteeme. Nii näiteks on Nursipalus katsetatud erinevate materjalide sobivust laskemoona mõjude hindamiseks, mis on vaid osa teadus- ja arendustegevusest, millega matkekeskus teoreetilist teadustegevust toetab. Ühe efektiivse võimalusena on keskuses kasutusel ka interaktiivne 3D-matkesüsteem, mille abil saab matkida õppusi üksiksõdurist kuni kompaniitasemega.

126

Arendusvõistlus Garage48 tõi peavõidu Seda, et rakendusuuringute keskuses pole tehtud tühja tööd, näitab Tartus toimunud Garage48 riistvaratalgutelt HitaFly seadmega toodud peavõit. HitaFly on seade, mis analüüsib laskmisel tehtud vigu ja aitab laskuril oma oskusi iseseisvalt treenida.

Veebi- ja mobiililahenduste loomisele keskenduva arendusnädalavahetuse Garage48 idee sai alguse Eestist 2010. aasta aprillis ja on laienenud nüüdseks ka mujale maailma. Kolonelleitnant Alliku sõnul soovitakse osalemisega sellistel üritustel astuda kaitseväes samm lähemale seisundile, kus arendustöö on igapäevase teenistuse mõtteviis ja lahutamatu osa.

Kaitseväe ideede testimiseks käidi koos spetsialistidega nagu insenerid ja tarkvaraarendajad kõik potentsiaalsed ideed läbi, sest Garage48 vor-

Sverre LASN

HitaFly on seade, mis analüüsib laskmisel tehtud vigu ja aitab oskusi lihvida nii sõjaväelastel kui ka hobilaskuritel.

mis mõõduvõtt oma 48-tunnise tegutsemisajaga on väga lühike võistlus, mille jooksul mahukamat teostust nõudvaid ideid ei jõua lõpptulemuseni viia.

Napist ajakavast hoolimata õnnestus lisaks toimivate prototüüpide väljatöötamisele võita nii Garage48 peaauhind ja lisaks konkureeris tulejuhi abiseade ARCTOS (Advanced Rapid Compact Tactical Observation System) parima insenertehnilise lahenduse tiitlile. Garage48-t võib käsitledagi arendus- ja loometegevuse alase õppusena, kus piiratud aja jooksul tuleb lahendada ülesanne, saavutada eesmärk ning mobiliseerida selle jaoks kogu meeskonna teadmised ja energia. Lisaks saadi kogemus, kuidas sõnastada probleemi tausta, sisu ja põhjuseid inimestele, kellel pole kokkupuudet sõjaväespetsiifiliste küsimustega või kellel on see väga põgus.

Kolonelleitnant Sten Alliku sõnul astuti seeläbi samm lähemale kodanikes elavale ja igaühe initsiatiivist energiat saavale laiapõhjalisele riigikaitsele, mis tähendab, et riigikaitseliste küsimustega te-

gelemine pole ainult riigi organiseeritud valdkond, vabatahtlik ekstravagantsus ega pisikese grupi inimeste töö või hobi, vaid iga kodaniku ette kerkida võiv teema. See on põhipõhjus, mis mõlemad võistlusest osavõtnud meeskonnad väärivad erilisi tänusõnu ja tunnustust tehtu eest.

127

128

Kaitseväe sportlaste edulugu jätkub Rahvusvahelisel areenil hoolitses 2015. aastal taas parima tulemuse eest maadleja kapral Heiki Nabi, kes tuli Aserbaidžaanis Bakuus 12.–28. juunini toimunud Euroopa mängudel Kreeka-Rooma maadluses raskekaalus pronksile ja oktoobris võitis ülemaailmse sõjaväespordi nõukogu (CISM) maailmamängudel Lõuna-Koreas Mungeyongis samas kaalukategoorias kuldmedali. Heiki Nabi on juba kolmel järjestikusel aastal toonud koju kaitseväe sportlaste kõige kirkamad autasud. Sõjaväelaste maailmamängudelt Mungeyongist tõid medalid koju veel ka kaitseväe orienteerujad. Meeste teatevõistluses võitis pronksmedalid meeskond koosseisus kapral Timo Sild, kapral Lauri Sild ja kapral Sander Vaher. Kaitseliitlastest naiskond koosseisus malevlased Laura Joonas, Kirti Rebane, Annika Rihma ja Merike Vanjuk pälvis aga võistkondlikus arvestuses pronksise autasu.

Väga napilt jäi medalita kettaheitja Martin Kupper, kes kaotas pronksmedali vaid 5 sentimeetriga.

Prantsusmaal Aiguebelette’is septembrikuus toimunud sõudmise maailmameistrivõistlustel (MM) võitis Eesti neljapaat pronksmedali. Selles paadis istuvad eranditult vormis mehed ja seda mitmes mõttes – lisaks kaitseväelastele kapral Kaspar Taimsoole, kapral Tõnu Endreksonile ja kapral Andrei Jämsäle kuulub Eesti 2015. aasta edukamasse meeskonda ka politseiametnik Allar Raja. Võidetud MM-pronks tagas paatkonnale ühtlasi ka pääsu Rio de Janeiro olümpiamängudele.

Jätkuvalt on heas hoos kaitseväe spordirühma triatleedid. Aleksandr Latin tegi Bakuus toimunud Euroopa mängudel väga hea võistluse ja teenis meeste triatlonis hinnatava neljanda koha. Latin võitis veenvalt triatloni Eesti meistrivõistlused ning esines hooaja vältel rahvusvahelisel areenil silmapaistvalt. Eesti triatlonihooaja pidulikul lõpetamisel valiti ta aasta triatleediks. Triatleetide mulluse aasta säravaima võidu võttis aga Kirill Kotšega-

HEINO MÄRKS major kaitseväe peastaabi väljaõppeosakond

rov, kes 27. septembril USA-s Tennessee osariigis MK-sarja kuulunud Ironman Chattanoogal võimsa lõpuspurdiga võidu võttis ja Eestisse teise Ironmani MK-etapivõidu tõi. Esimese eestlasena võitis Ironmani MK-etapi 2014. a märtsis Uus-Meremaal kaitseväe spordirühma liige Marko Albert, kes osutus ka esimeseks Uus-Meremaal MK-etapi võitnud eurooplaseks.

Kaitseväe spordirühma liikmete mullustest tulemustest annab kokkuvõtva ülevaate tabel 1.

Taas oli edukas aasta õhuväelasele leitnant Lauri Malsroosile: 9. juunil võitis ta Portugalis Penha Garcias rattaorienteerumise Euroopa meistrivõistluste sprindivõistluse ning kaks kuud hiljem Tšehhis Liberecis lisandus tema trofeede hulka ka rattaorienteerumise MM-i pronksmedal.

Edu saatis meie kaitseväelasi ka mõttespordi rindel – staabi- ja sidepataljoni ajateenija, rahvusvaheline suurmeister reamees Aleksandr Volodin võitis 10. juulil Hollandis Amsterdamis 26. NATO male meistrivõistlustel esikoha.

11. septembril püstitas staabi- ja sidepataljoni vanemseersant Roman Hvalõnski Saksamaal Münchenis toimunud võistlusel uue Eesti rekordi sõjaväe viievõistluses 5335,9 punktiga.

Kaitseväesisene spordielu kulges mullu tavapärases rütmis – korraldati traditsioonilised kaitsejõudude meistrivõistlused kümnel spordialal. Spordivõistluste üldvõitjaks tuli staabi- ja sidepataljon

< Kirill Kotšegarov võttis USA-s Ironman Chattanoogal särava võidu.

129

K A I T SE VÄ E SP O R T L A S T E E D U L U G U J Ä T KU B

Kapral Heiki Nabi võitis Aserbaidžaanis Bakuus 12.–28. juunini toimunud Euroopa mängudel Kreeka-Rooma maadluses raskekaalus pronksmedali.

87 punktiga, teise koha pälvis 2. jalaväebrigaad 84 punktiga ja kolmanda koha sõjaväepolitsei/vahipataljon 69 punktiga. Kõigil kümnel võistlusel osalesid staabi- ja sidepataljon, 2. jalaväebrigaad, sõjaväepolitsei/vahipataljon, 1. jalaväebrigaadi pioneeripataljon ja 1. jalaväebrigaadi õhutõrjepataljon.

Kaitseväe meistrivõistluste korraldamisega said edukalt hakkama kaks võistlust korraldanud 1. jalaväebrigaad ja toetuse väejuhatus ning ühe võistluse korraldanud 2. jalaväebrigaad, staabi- ja sidepataljon, lennubaas, kaitseväe ühendatud õppeasutused, merevägi ja Kaitseliidu Võrumaa malev.

Spordiaasta kokkuvõtete tegemisel valisid kehalise kasvatuse ohvitserid ja allohvitserid ning spordiinstruktorid kaitseväe 2015. aasta parimaks sportlaseks järjekordselt kapral Heiki Nabi, kes võitis Euroopa mängudel pronksmedali ja CISM-i maailmamängudel Kreeka-Rooma maadluses kuldmedali.

Parimaks võistkonnaks kuulutati ülemaailmse sõjaväespordi nõukogu maailmamängudel orienteerumise teatejooksus pronksmedali võitnud 130

orienteerumise meeskond koosseisus kapral Timo Sild, kapral Lauri Sild ja kapral Sander Vaher.

Kaitseväe 2015. aasta aktiivseima meessportlase tiitli pälvis leitnant Ailar Asson staabi- ja sidepataljonist, aktiivseima naissportlase tiitli kadett Kärt Praks kaitseväe ühendatud õppeasutustest ja aktiivseima meesveterani tiitli nooremveebel Priit Narusk 2. jalaväebrigaadist.

Kaitseväe sportlikumaks üksuse ülemaks valiti 2015. aastal vahipataljoni ülem kolonelleitnant Kaido Sirman ja mulluseks kõige paremini korraldatud võistluseks 1. jalaväebrigaadi poolt läbi viidud kaitseväe meistrivõistlused Kreeka-Rooma maadluses.

Aasta 2016 on olümpia-aasta ja loodame, et Brasiiliasse Rio de Janeiro olümpiale kvalifitseerunud spordirühma liikmed kirjutavad oma tulemustega uue särava lehekülje kaitseväe spordilukku.

Pöidlad pihku!

Heino MÄRKS

Sõjaväelaste MM-il esines tublilt reamees Martin Kupper, kes kaotas pronksmedali vaid 5 sentimeetriga.

Kaitseväe spordirühma liikmete paremad tulemused 2015 Sportlane ja spordiala

Võistluse tüüp

Võistlusala

Tulemus

Toimumisaeg

Toimumiskoht

Kalev Ermits laskesuusatamine

EM MK-etapp MK-etapp EMV

20 km distants sprint sprint ühisstardist sõit

14. koht 20. koht 30. koht 1. koht

1.29.2015 2.14.2015 2.7.2015 3.1.2015

Otepää, Eesti Oslo, Norra Nové Mesto na Morave, Tšehhi Haanja, Eesti

Roland Lessing laskesuusatamine

MM EM MK-etapp EMV

20 km distants 20 km distants sprint 15 km distants

15. koht 10. koht 7. koht 1. koht

3.12.2015 1.29.2015 1.10.2015 3.21.2015

Kontiolahti, Soome Otepää, Eesti Oberhof, Saksamaa Otepää, Eesti

Kauri Kõiv laskesuusatamine

EM EM MK-etapp

sprint jälitussõit sprint

22. koht 31. koht 27. koht

1.31.2015 2.1.2015 3.19.2015

Otepää, Eesti Otepää, Eesti Hantõ-Mansiisk, Venemaa

Indrek Tobreluts laskesuusatamine

EM

20 km distants

42. koht

1.29.2015

Otepää, Eesti

Marko Albert triatlon

Okeaania/Aasia regiooni MV Euroopa regiooni MV Ironman Arizona

Ironman Ironman Ironman

8. koht 10. koht 11. koht

3.22.2015 7.5.2015 11.15.2015

Melbourne, Austraalia Frankfurt, Saksamaa Arizona, USA

Kirill Kotšegarov triatlon

Ironman 70.3 Ironman Chattanooga EMV EMV

poolpikk triatlon Ironman poolpikk triatlon olümpiatriatlon

7. koht 1 .koht 1. koht 2. koht

7.5.2015 9.27.2015 6.21.2015 7.25.2015

Haugesund, Norra Chattanooga, USA Valga, Eesti Tallinn, Eesti

Aleksandr Latin triatlon

MK-etapp MK-etapp MM-etapp EMV

olümpiatriatlon sprint olümpiatriatlon olümpiatriatlon

15. koht 17. koht 24. koht 1. koht

10.18.2015 3.22.2015 3.29.2015 7.25.2015

Alanya, Türgi New Plymouth, Uus-Meremaa Auckland, Uus-Meremaa Tallinn, Eesti

Lauri Sild orienteerumine

MM MM MM sõjaväelaste MM

teade lühirada tavarada teade

6. koht 13. koht 23. koht 3. koht

8.5.2015 8.4.2015 8.7.2015 10.10.2015

Inverness, Šotimaa Inverness, Šotimaa Inverness, Šotimaa Mungyeong, Korea

131

K A I T SE VÄ E SP O R T L A S T E E D U L U G U J Ä T KU B

lühirada öine tavarada

1. koht 1. koht

5.23.2015 8.15.2015

Miila, Eesti Uulu-Metsaküla, Eesti

Timo Sild orienteerumine

MM MM MM sõjaväelaste MM EMV

teade tavarada lühirada teade tavarada

6. koht 22. koht 27. koht 3 .koht 1. koht

8.5.2015 8.7.2015 8.4.2015 10.10.2015 8.29.2015

Inverness, Šotimaa Inverness, Šotimaa Inverness, Šotimaa Mungyeong, Korea Krüüdneri, Eesti

Sander Vaher orienteerumine

MM sõjaväelaste MM EMV

teade teade sprint

6. koht 3. koht 1. koht

8.5.2015 10.10.2015 8.15.2015

Inverness, Šotimaa Mungyeong, Korea Pärnu, Eesti

Heiki Nabi maadlus

EM MM sõjaväelaste MM

kuni 130 kg kuni 130 kg kuni 130 kg

3. koht 8. koht 1. koht

6.14.2015 9.8.2015 10.10.2015

Bakuu, Aserbaidžaan Las Vegas, USA Mungyeong, Korea

Martin Kupper kergejõustik

MM Euroopa talvised heitealade KV Euroopa meeskondlikud MV 1. liiga Teemantliiga Teemantliiga sõjaväelaste MM EMV

kettaheide kettaheide kettaheide kettaheide kettaheide kettaheide kettaheide

16. koht 1. koht 4. koht 4. koht 4. koht 4. koht 2. koht

8.29.2015 4.16.2015 6.21.2015 5.17.2015 5.30.2015 10.8.2015 8.8.2015

Peking, Hiina Leiria, Portugal Kreeta, Kreeka Shanghai, Hiina Eugene, USA Mungyeong, Korea Tallinn, Eesti

Ainar Karlson poks

EM Sõjaväelaste MM Gee Bee rahvusvaheline turniir EMV

kuni 81 kg kuni 81 kg kuni 81 kg kuni 81 kg

9. koht 5. koht 1. koht 1. koht

8.15.2015 10.7.2015 3.15.2015 4.5.2015

Samokov, Bulgaaria Mungyeong, Korea Helsingi, Soome Tallinn, Eesti

Raigo Roots lamades surumine

EMV Eesti KV

ipf, kuni 83 kg ipf, kuni 83 kg

5. koht 4. koht

4.18.2015 5.30.2015

Kunda, Eesti Orissaare, Eesti

Mikk Pahapill kergejõustik

Rahvusvaheline Tallinn Meeting EMV (sise)

7-võistlus 7-võistlus

3. koht 1. koht

06.–07.02.2015 06.–07.02.2015

Tallinn, Eesti Tallinn, Eesti

Anžela Voronova laskmine

EM EM EM

60 lamades 3x20 300 m lamades

18.07–01.08.2015 18.07–01.08.2015

Maribor, Sloveenia Maribor, Sloveenia

18.07–01.08.2015

Maribor, Sloveenia

EM

300 m, 3x20

sõjaväelaste MM World Cup EMV EMV EMV

3x20 3x20 õhkrelv 3x20 300 m, 60 lamades

13. koht 27. koht 14. koht/ mk 3. koht 8. koht/ mk 3. koht 5. koht 24. koht 1. koht 1. koht

18.07–01.08.2015 10.9.2015 8.13.2015 2.14.2015 6.27.2015

Maribor, Sloveenia Yeongcheon, Korea Gabala, Aserbaidžaan Narva, Eesti Elva, Eesti

1. koht

7.18.2015

Männiku, Eesti

4. koht

7.30.2015

Maribor, Sloveenia

23. koht 31. koht

7.30.2015 7.27.2015

Maribor, Sloveenia Maribor, Sloveenia

1. koht

2.14.2015

Narva, Eesti

1. koht

6.27.2015

Elva, Eesti

3. koht

9.5.2015

Aiguebelette, Prantsusmaa

3. koht

7.12.2015

Luzern, Šveits

3. koht

9.5.2015

Aiguebelette, Prantsusmaa

3. koht

7.12.2015

Luzern, Šveits

3. koht

9.5.2015

Aiguebelette, Prantsusmaa

3. koht

7.12.2015

Luzern, Šveits

Peeter Olesk

EM

laskmine

EM EM EMV EMV

Tõnu Endrekson

MM

sõudmine

MK III etapp

Kaspar Taimsoo

MM

sõudmine

MK III etapp

Andrei Jämsä

MM

sõudmine

MK III etapp

132

25 m, 20+20+20 lasku 25 m, 30+30 lasku 25 m, 60 lasku 10 m õhupüss, 60 lasku 25 m, 20+20+20 lasku paarisaeruline neljapaat paarisaeruline neljapaat paarisaeruline neljapaat paarisaeruline neljapaat paarisaeruline neljapaat paarisaeruline neljapaat

Sõjaväelaste MM-i pronksmedalimehed vennad kapral Timo ja kapral Lauri Sild.

<

EMV EMV

133

2015. aasta kronoloogia Jaanuar: Hispaania hävitajad asusid turvama Balti õhuruumi; Vahipataljon kolis Miinisadamasse; Roteerus Ühendriikide soomuskompanii; Miinijahtija Admiral Cowani meeskonda autasustati Saksa liidumaa vapikilbiga.

Veebruar: Scoutspataljon harjutas koos liitlastega talvist sõjapidamist; Hollandi lahingutehnika saabus Eestisse; Hollandlased tutvustasid eestlastele pioneeritehnikat; Kaitsevägi kinkis Narvale lumelinna; Narvas toimus Eesti Vabariigi 97. aastapäeva paraad; 1. jalaväebrigaadi tagalapataljon sai Rakvere linnalt lipu.

Märts: Eestisse saabusid Ameerika Ühendriikide tankid; Algas Eesti ja USA suurim õhuväeõppus; USA ratsaväelased sõitsid läbi Eesti Saksamaale; Logistikapataljoni kolis uutesse kasarmutesse; Ämaris maandus USA hävitajate eskadrill.

Aprill: Lätis toimus Balti pataljoni õppus; Kaitseväe ühendatud õppeasutused said EKKA kvaliteedimärgi; Hävituslennukid F16 hävitasid keskpolügoonil maasihtmärke; USA õhudessantväelased hüppasid Valgamaal langevarjuga; NATO erioperatsioone juhiti Pärnumaalt; Sõjamuuseumis avati Afganistani teemaline näitus; Abrams tankid lasid esimest korda keskpolügoonil.

Mai: Toimus kaitseväe suurõppus Siil; Suurbritannia hävitajad asusid Ämarist turva134

ma Balti riikide õhuruumi; Suurõppust Siil inspekteerisid OSCE vaatlejad ja Venemaa ning Valgevene ohvitserid; Miinitõrjeoperatsioonil Open Spirit leiti 210 lõhkekeha ja 7 laevavrakki; Tallinnasse saabusid NATO 2. Mereväegrupi ja NATO 1. alalise miinitõrjegrupi laevad; NATO allveelaev ja allveelaevastiku ülem külastasid Eestit; Eriväelased harjutasid õppustel “Dagger” ja “Flaming Sword”; USA maaväe pioneerikompanii tegi keskpolügoonil teetöid; Eesti rühm Liibanonis alustas teenistust.

Juuni: Kaitseväelased osalesid Leedus staabiõppusel Saber Knight; Scoutspataljon harjutas õppusel Saber Strike; Sõja ja katastroofimeditsiinikeskus koolitas Ukraina meditsiiniinstruktoreid; USA kompanii koos Abrams tankide ja lahingumasinatega Bradley alustas väljaõpet Eestis; Tallinnas alustas tööd NATO staabielement; Ämari lennubaasi külastas AWACS; Sakala ja Tasuja harjutasid Baltopsil meresõjapidamist hübriidsõja keskkonnas; Kaitsejõudude laskesportlased võitsid Euroopa meistrivõistlustelt praktikal-laskmises mitu kulda; Kutsealused alustasid ajateenistust.

Juuli: Türgi ohvitserid tutvusid Eestiga; Venemaa lennuki vaatluslend Eesti kohal; Ajateenija reamees Aleksandr Volodin võitis 26. NATO malemeistrivõistlused; Roteerus USA pioneeripataljoni üksus; Toetuse väejuhatus hooldas suurõppusel Siil kasutatud tehnikat: 1.JVB sai uue ülema.

2015. AASTA KRONOLOOGIA

August: Eesti kaitseväelased Liibanonis said uue teenistuskoha; Pärnus toimus rahvusvaheline merepäästeõppus Baltic Bikini 2015; Kaitsevägi sai strateegilise meditsiini evakuatsiooni võimekuse; Kaitseväelased ja tsiviilteadlased korraldasid esimese testpäeva; Saksa hävitajad asusid Ämarist turvama Balti riikide õhuruumi; Toimus strateegilise õhutranspordi ja õhudessandi ühisharjutus Nurmsi harjutusväljal; Soome ja Eesti peaministrite visiit Liibanoni.

September: NATO staabielement Tallinnas sai rahvusvaheline sõjalise peakorteri staatuse; Esimesed Javelini relvasüsteemid jõudsid Eestisse; Ämaris maandusid USA hävitajad F-22 Raptor; USA õhudessantväelased harjutasid koos 2.JVB tagalapataljoniga; 2. JVB sai uue ülema; Ameerika Ühendriikide mehitamata õhusõiduki MQ-1 Predator lend; Ühendriikide pioneerid rajasid Tapale tankitee ja puukasarmud; USA staabiülemate komitee esimees kindral Martin Dempsey Eestis; Ämaris maandus USA õhuväe transpordilennuk C-5M Super Galaxy; Toimus kolmas Ukraina meditsiiniinstruktorite kursus KVÜÕAs. Oktoober: Kaitseväe suurim transpordioperatsioon varustuse saatmiseks NATO õppusele Trident Juncture 2015; Estpla-19 sai kätte Liibanoni missioonimedalid; Toetuse väejuhatuse staap kolis Eametsa; Üle 500 eestlase osaleb NATO suurõppusel Trident Juncture 2015; Eestlaste kolmas koht Hispaania relvajõudude praktical-laskmise võistlustel; USA uue rotatsiooni lahingutehnika jõudis Tapale; Mereväe miinitõrjeoperatsioon Tallinna lahel; Eesti&USA õhuvägede harjutus; Triatlonist Kotšegarovi võit;

November: Lõppes NATO kümnendi suurim õppus Trident Juncture; Super Hot Cosmos Blues Band esines Liibanonis; Liitlasvägede vastuvõtu õppus Baltic Host 15 ja NATO kiireageerimiskorpuse (Allied Rapid Reaction Corps ehk ARRC) õppus Arrcade Fusion 15; Viru pataljoni ajateenijad alustasid Javelini õpet; Ukrainast ostetud sillasüsteemi TMM-3M esitlus; USA tankid harjutavad Eesti maastikul; Kaitseväe 97. aastapäev; 5. rahvusvaheline juhtimiskonverents KVÜÕAs; ESTPLA-20 jõudis Liibanoni; USA liikursuurtükkide Paladin M109A6 lahinglaskmised keskpolügoonil; NATO suurim küberkaitse õppus Cyber Coalition Eestis.

Detsember – Sõjakooli õppurid mälestasid 1. detsembril 1924.langenud kadette; Sõja- ja katastroofimeditsiini konverents Tartus; Ründelennukid A-10 maandusid ettevalmistamata Kiltsi lennuväljal; Avati admiral Sir Edwin Alexander-Sinclairi mälestusbüst; Kaitseväe ja politsei koostööharjutus kriisiolukordade puhuks; Eestisse jõudis esimene saadetis õhutõrjerakette Mistral3.

135

© 2016 kaitseväe peastaap

Koostaja ja toimetaja: Tõnu Noorits Keeletoimetaja: Kairi Vihman Kaanekujundus: Tõnu Noorits Kujundus: Peeter Paasmäe

Fotod: Ardi Hallismaa – lk 23, 31, 32, 34abc, 36a, 37a, 39, 47, 55, 61, 66, 67, 71, 75, 79, 85, 96, 97, 100, 103, 112, 115ab, 116, 125, 129 Tõnu Noorits – lk 5, 7, 17, 21, 30, 36e, 38, 60, 62ab, 63, 65, 78, 98, 101, 114 Siim Verner Teder – lk 4, 19, 34d, 36c, 48, 49, 50, 52, 53, 99, 123 NATO – lk 11, 12, 13, 14, 15, 18, 20, 46, 51 Sander Ilvest – lk 34e, 35bcde, 104 Kristel Leola erakogu – lk 106, 108, 109, 110, 111 Roland Murof – lk 73, 74a, 75ab, 76a Oleksander Klimenko/www.mil gov.ua – lk 24, 88, 92, 94 Ave Eerma – lk 89, 107, 119 Kristjan Kostabi – lk 124, 126, 127 Richard Kuusk – lk 8, 33, esikaas, tagakaas Juss Saska – lk 56, 69, 105 Ruto Volmre – lk 36bd, 45 Gleb Garanich/Reuters/Scanpix – lk 87, 95 Mihkel Haugi erakogu – lk 113, 117 Ülo Isbergi erakogu – lk 40, 42 Silver Mikiver – lk 58, 59 Mari Ukkonen/Soome kaitsevägi – lk 70, 74b Aivo Vahemets – lk 16, 68

Trükk: Greif OÜ 136

Andrey Borodylin/AFP/Scanpix – lk 93 Aleksander Dubrovin – lk 77 Vladimir Isachenkov/AP/Scanpix – lk 22 Arvo Jõesalu – lk 76b Kirill Kotšegarovi erakogu – lk 128 Martin Kupperi erakogu – lk 131 Taavi Laasik – lk 54 Vasily Maximov/AFP/Scanpix – lk 25 Threod Systems OÜ – lk 118 Milrem AS – lk 121 Eero Morgenson – lk 43 Heikki Nabi erakogu – lk 130 Valentyn Ogirenko/Reuters/Scanpix – lk 90 Jaanika Ojakõiv – lk 102 Karl Martin Räästas – lk 57 Simmo Saar – lk 37bc Valery Sarifulin /ITAR TASS/Scanpix – lk 26 Timo Silla erakogu – lk 133 Stringer/Reuters/Scanpix – lk 91 Sergey Supinski/AFP/Scanpix – lk 84 Terramil OÜ – lk 122 Emma Valli/Soome kaitsevägi – lk 72 Andrii Vytvytskyi – lk 35a www.key.aereo – lk 27

Kaitseväe peastaabi strateegilise kommunikatsiooni osakond