Kaitseväe aastaraamat 2017

2017 aastaraamat

aastaraamat

2017 aastaraamat

1

SISUKORD 4.

EESSÕNA Riho Terras

8.

VENEMAAGA SEONDUVAD JULGEOLEKUPOLIITILISED JA SÕJALISED ARENGUD AASTAL 2017 Kaupo Rosin

18. ESIMENE AASTA LIITLASTE LAHINGUGRUPI KOHALOLEKUT Giles Harris 22. ESIMESENA SISSE, VIIMASENA VÄLJA EHK eFP MAALETOOMISE LOGISTIKA Toomas Susi 28. ERIVÄGEDE BALTI KOOSTÖÖ Jaak Ustal 32. BALTIKUMIS PAIKNEVAD NATO LIITLASÜKSUSED VENEMAA FÖDERATSIOONI PROPAGANDAMEEDIAS Indrek Halilov 36. SÕJA- KA KATASTROOFIMEDITSIINI KESKUS OSANA LAIAPINDSEST RIIGIKAITSEST Ahti Varblane 40. SOOMUSKOOLI JA SOOMUSMANÖÖVERVÕIME VÄLJAARENDAMINE Jaan Kessel 46. SÕDURI BAASKURSUSE UUTMISEST VÄLJAÕPPETSÜKLI MUUTMISENI Ivo Peets 52. AJATEENIJAD SCOUTSPATALJONIS Kevin Valkenklau 58. EI SAA ME LÄBI LÄTITA! Eero Rebo 62. LIIGIRIKKUSEST KAITSEVÄE HARJUTUSVÄLJADEL Diane Salimaa 66. AJUTINE LENNUVÄLI PIIBE MAANTEEL Riivo Valge 70. MEREVÄE PANUS TURVALISUST TARBIVATELE ELANIKELE KODUMAAL Jüri Saska

Kaitseväe aastaraamat ka veebis: https://issuu.com/kaitsevagi In english https://issuu.com/kaitsevagi

2

SISUKORD 74.

IGA JALATÄIS MAAD… Meelis Kiili

78.

LÄÄNE-EESTI JA SAARED ON KAITSTUD Tõnu Miil

82.

OLEME SIILIKS VALMIS Jaak Mee

88.

AJALOO SUURIM KEVADTORM TÕI EESTISSE NII LIITLASI KUI KA SOOMUSTEHNIKAT Simmo Saar

92.

KÕUEMÜRIN LÄHENEB Kaarel Mäesalu

96.

LISAÕPPEKOGUNEMISE OKAS 2017 ÕPPETUNNID Simmo Saar

100. KAITSEMINISTEERIUMI VALITSEMISALA KÜBERRUUMI OPERATSIOONIDE LAHTIMÕTESTAMINE Andres Hairk 104. TARGA JÕU LAHTIMÕTESTAMISE AASTA Uku Arold 108. KÜBERHARJUTUSVÄLJAK 2011-2018 Uko Valtenberg 114.

INVICTUS GAMES 2017 Taavi Laasik

118.

KAITSEVÄE SPORDIAASTA 2017 Eero Salmann

128. EESTI KAITSETÖÖSTUSE KOOSTÖÖ KAITSEVÄEGA 2017. AASTAL Ingvar Pärnamäe 132. MILREM TOOB LAHINGUVÄLJALE TARGAD ROBOTID Gert D. Hankewitz 136. KATE JA VARJE LÄBI UAV SILMADE Villiko Nurmoja 140. KAITSEVÄE ORKESTRI ROLL SÕJAVÄEMUUSIKA ARENDAMISEL Peeter Saan

3

4

EESSÕNA kindral Riho Terras kaitseväe juhataja

Sel aastal tähistab Eesti kaitsevägi, nagu ka Eesti Vabariik, oma sajandat juubelit. Riik ja tema kaitsevägi on teinud läbi sarnased tuleproovid, talunud samu saatuselööke ja rõõmustanud koos rahvaga. Eesti kaitsevägi on loodud selleks, et kaitsta meie riiki mistahes vastase eest. Teeme seda oma iseseisva kaitsevõime ja liitlaste toel läbimõeldult ja -harjutatult.

Me elame rahutus, paljusid piire kompavas maailmas, milles turbulentne julgeolekukeskkond ja kerkivad vastasseisud on muutunud sedavõrd igapäevaseks, et me oma tööde ja tegemiste juures ei tavatse sellele enam täit tähelepanu pööratagi. Kriisikolded pulbitsevad, lahendused tunduvad olevat kaugel, osapooled lähtuvad vaid neile kasulikest erihuvidest.

Sestap on rahu tagamine ning stabiilsuse loomine koos liitlastega jätkuvalt osa Eesti julgeoleku- ja kaitsepoliitikast. Olgu siis otseselt sõjaväljal, diplomaatia käänulistes koridorides või kaudsemalt humanitaar- ja meditsiiniabiga.

Süürias on kodusõda kestnud seitse pikka aastat, mis on elu nõudnud enam kui 400 000 inimeselt. Kaasaja kõige mastaapsem humanitaarkatastroof on kodudest eemale peletanud miljoneid ning täna ei ole näha perspektiivi nende peatseks tagasipöördumiseks. Meie jaoks on murettekitav olukord, kus põrkuvad liitlaste huvid, ning otsese konflikti võimalikkus USA ja Venemaa vahel Süüria territooriumil on igapäevaselt laual.

Põhja-Korea plaane ei ole kerge mõista. Ähvardused ja raketikatsetused vahelduvad rahusobitava diplomaatiaga. Oma inimeste vastu kuritegelikult käituva režiimiga kauplemine ei ole pikas perspektiivis väärtuspõhine ning toob ühel või teisel moel muu maailma ja Põhja-Korea vastasseisu taas lauale. Meie julgeoleku jaoks on selgelt häiriv ja ohtlik igasugune relvakonflikt Korea poolsaarel, sest see on mõõtmeilt ning mõjudelt ulatuslik ja ei oma pelgalt piirkondlikke järelmeid.

Kriis Ukrainas kestab. Ei ole näha läbimurret, et nn vabariigid Ida-Ukrainas oma võimust ja territooriumist loobuks. Ukraina ei saa lubada, et lisaks Krimmile mõni teine osa riigist võõrvõimu alla läheks. Venemaa on omakorda keerulises diplomaatilises umbsõlmes, kus loosungiga „Krõm naš“ ei ole võimalik taastada normaalseid poliitilisi ja majanduslikke suhteid demokraatliku maailmaga. Sõjategevus käib ja isegi selle katkemisel on taas üks pika perspektiiviga külmutatud konflikt juures.

Venemaa hoiab NATO nägemist ja kuulmist teravana. Õppus ZAPAD 2017 näitas just sellist tegutsemismustrit, mida me oleme viimasel ajal täheldanud - valed on lõimunud pooltõega, pettemanöövrid reaalsete tegevusskeemidega, varjatud ähvardused kinnitusega, et lääs on russofoobne ja hindab asju valesti.

Tõde paraku on aga selles, et me ei hinda asju valesti ja Venemaa harjutas selle õppuse käigus NATO riikide ründamist.

Kui aastaraamat leiab lugeja, siis on Venemaa presidendiks valitud taas Vladimir Putin. Millised on tema edasised sammud? Loomulikult ei tea me seda.

Vähemalt niikaua, kui juunis-juulis toimuvad jalgpalli maailmameistrivõistlu-

5

sed on oodata rahulikku aega, sest nendest võistlustest soovib Putin kujundada riigi mainekampaania. Samas on Putin oma valimiseelses kõnes 1. märtsil 2018 vibutanud demokraatliku maailma poole sõrmega, rõhutades, et arendatakse välja täiesti uued võimed tuumarelva sihtmärgini toimetamisel. Tuleb endale väga selgelt aru anda, et Venemaal, kelle majandust võib võrrelda Hollandi või äärmisel juhul Itaaliaga, pole muud vahendit lääne hirmutamiseks kui tuumarelv. Ja sellega ta opereerib, et saada tagasi koht laua taha, olla taas globaalne mängur.

Tulles laiema julgeolekupildi juurest kaitseväe tegemiste juurde, võime tõdeda, et eelmine aasta oli Eesti kaitseväe arengus taas märkimisväärne. Kindlasti oli suurimaks sammuks eFP lahingugrupi saabumine ja nende lõimumine 1. jalaväebrigaadiga. See on väga selge sõnum nii meile endile kui ka võimalikule vastasele: NATO on ühtne, me tegutseme ühiselt ja tagame koos oma julgeoleku. See on parim heidutus mistahes vastase kavatsuste tõrjumiseks.

NATO lahingugrupi saabumine Balti riikidesse ja Poolasse oli otsene NATO Varssavi kohtumise tulemus. Me kirjeldasime ohupilti meie piirkonnas ning NATO andis selge ja ühese vastuse ja tegutses sellest lähtuvalt - liitlased tulid meie turvalisust tsementeerima. Ees ootab NATO tippkohtumine Brüsselis.

Ja me näeme ja ootame ka sellelt kohtumiselt järgmisi samme, et tõsta kaitstuse kvaliteeti veelgi.

Pikemas perspektiivis mõjutab kaitseväe arengut riigikaitse arengukava kinnitamine, mis määratleb meie jaoks ära mitmed tähelepanuväärsed eesmärgid, nagu liikursuurtükkide ja käsitulirelvade ost, jõuline laskemoona hange, küberväejuhatuse loomine, ajateenijate arvu kasv 4000 sõdurini aastas, maakaitse arendamine ja jalaväe ning suurtükiväepataljoni loomine 2. jalaväebrigaadi juurde, mis jõuliselt kasvatab brigaadi võitlusvõimet.

Eelmisel aastal toimus taas välkõppus „Okas“, mis osutus edukaks. Sel korral kutsuti 24-tunnise etteteatamisega reservõppekogunemisele 1. jalaväebrigaadi Viru pataljoni reservväelased. Kokku osales sellel õppusel 524 reservväelast. Suur tänu neile teenistuse eest! „Okas“ tõestas taas reservväe vajalikkust ja valmisolekut vajadusel meie riiki ja rahvast kaitsta.

Me jätkame koos liitlastega erinevatel missioonidel osalemist. Siirdume tagasi rühma suuruste üksustega Afganistani ja eeldatavasti Malisse. See on meie panus koostöösse liitlastega, oleme alati valmis osalema, kui meil on jõudu ja tekib vastav poliitiline tahe. Liitlassuhe tähendab ka seda, et nemad on valmis osalema Eesti julgeoleku tagamisel. Seda näitab üha süvenev koostöö Prantsusmaaga ning jätkuvalt tugev läbikäimine Ühendkuningriigi ja Taaniga.

Lõpetuseks tahan veel rõhutada ühte mulle eriti südamelähedast sündmust: meie sõdurite osalemist Invictus mängudel Kanadas. Olles seal ise kohal ja nähes meie sportlaste indu ja tahet, tuleb neid vaid tänada. Nad on parimas vormis meie ideaalide kandjad ja hoidjad. Ja meie peame neid igati toetama ning ergutama.

6

7

8

VENEMAAGA SEONDUVAD JULGEOLEKUPOLIITILISED JA SÕJALISED ARENGUD AASTAL 2017 kolonel Kaupo Rosin luurekeskuse ülem

Vene Föderatsiooni (VF) julgeolekupoliitika põhiolemus ja selle elluviimiseks kasutatavad instrumendid püsisid suures plaanis muutumatutena ka 2017. aastal. VF-i strateegilise vastasena käsitleti endiselt nii NATO liikmesriike tervikuna kui Ameerika Ühendriike (USA-d) eraldivõetuna.

Julgeolekupoliitiliste instrumentidena kasutati endiselt nii varjatud kui ka otsest sõjalist sekkumist (seda viimast vaatamata rahvusvahelise õiguse normide võimalikule rikkumisele), mõjutustegevust ning infooperatsioone. Siseriiklikult arendati ja suunati endiselt enim ressursse relvajõudude ja sisejulgeoleku arendamiseks.

VF-I JULGEOLEKUPOLIITIKA: EUROOPA, USA JA „KAUGVÄLISMAA“ Kuid seejuures intensiivistusid möödunud aasta vältel märkimisväärselt spetsiifiliselt USA vastu suunatud VF-i infooperatsioonid ja propagandarünnakud.

Nii muutusid aasta teisel poolel pea rutiinseks VF-i tippjuhtkonna ja võimueliidi avaldused, mille kohaselt peab USA Süürias VF-i relvajõudude vastu sisuliselt varisõda, toetab ja tagab otseselt VF-i üksuste vastu suunatud äärmusislamistlike võitlejate sõjalisi rünnakuid – ning kannab sestap ka kaasvastutust VF-i relvajõudude võitlejate hukkumise ja haavatasaamise eest.

Mainitud propagandanarratiivi raamistiku moodustab esiteks VF-i tippjuhtkonna frustratsioon, mille allikaks on Ameerika Ühendriikide administratsiooni kindlaks jäämine transatlantilistele väärtustele ning jätkuv pühendumine oma NATO liitlaste julgeoleku tagamisele.

Teiseks suutsid Süürias tegutsevad relvastatud opositsioonirühmitused VF-i relvajõudude vastu sooritada mitmeid edukaid ja laia meediakajastust pälvinud rünnakuid, mille käigus hukkus VF-i relvajõudude kõrgemaid ohvitsere ja vanemohvitsere. Kolmandaks tunnetas VF-i poliitiline eliit vajadust konsolideerida siseriiklikku auditooriumit 2018. aasta märtsis toimunud Vene presidendivalimiste eel, kasutades selleks narratiivi intensiivistunud vastasseisust USA kui globaalse suurvõimuga.

Kui 2016. aastal korraldasid VF-i eriteenistused Montenegros läbikukkunud riigipöördekatse, mille eesmärk oli Montenegro siseriikliku olukorra destabiliseerimine enne riigi oodatavat liitumist NATOga, siis mullu informeerisid alliansi liikmesriikide julgeolekuteenistused avalikkust VF-i püüetest sekkuda näiteks Prantsusmaa presidendivalimistesse ning mõjutada lääneriikide avalikku

9

arvamust seoses Hispaania autonoomses piirkonnas Kataloonias korraldatud ebaseadusliku iseseisvusreferendumiga.

Lisaks väärib äramärkimist VF-i välis- ja julgeolekupoliitika kasvanud aktiivsus Põhja-Aafrikas ja Aafrikas. VF jätkas suuremat osa Liibüa idaosast kontrolliva marssal Khalifa Haftari üksuste toetamist, mh Egiptuse territooriumil asuvatest baasidest; samal ajal sõlmiti VF-i ja Egiptuse vahel mitmeid mahukaid majanduskoostöölepinguid ning valmistati ette kahepoolne leping, mis jõustumise järel võimaldaks VF-i õhu- ja kosmoseväe lennukitel kasutada Egiptuse relvajõudude õhuväebaase.

2017. aasta lõpus saavutas VF aga ÜRO nõusoleku tarnida Kesk-Aafrika Vabariigi (KAV) julgeolekujõududele abina kergerelvastust – automaate, snaipripüsse, granaadiheitjaid jmt.1 Koos relvaabiga saabusid KAV-i territooriumile ka VF-i nõunikud, kes alustasid KAV-i julgeolekujõudude väljaõpet.

Lisaks õpetavad VF-i instruktorid KAV-i julgeolekujõudude liikmeid välja ka naaberriigi Sudaani territooriumile rajatud baasis. Eelnevalt, 2017. aasta novembris, oli rahvusvahelise kriminaalkohtu poolt sõjakuritegudes ja genotsiidis süüdistatavana tagaotsitav Sudaani president Omar al-Bashir külastanud Venemaad ning pidanud VF-i tippjuhtkonnaga läbirääkimisi kahepoolse sõjalise koostöö tihendamise ning Sudaani territooriumile VF-i sõjaväebaasi rajamise üle.

KAV-s tegutsevate VF-i instruktorite puhul on ametlikult tegemist nn erasõjafirmade ehk eraõiguslike juriidiliste isikute personaliga. Tegelikkuses kontrollivad taoliste ettevõtete – näiteks nn Wagneri grupi – tegevust olulisel määral VF-i eriteenistused ja erasõjafirmade omanikud on VF-i tippjuhtkonna lähedasi sidemeid omavad isikud.

On tähenduslik, et nii Liibüa, Saheli piirkond kui ka KAV on mitme Euroopa Liidu ning NATO liikmesriigi välis- ja julgeolekupoliitikas olulisel kohal.

Moskva diplomaatia ja strateegilise kommunikatsiooni üks järjepidev eesmärk on seejuures olnud VF-i kujutamine „konstruktiivse partnerina“, kelle kaasamine on vältimatu lahendamaks olulisi rahvusvahelisi julgeolekuprobleeme.

Samas rikub VF jätkuvalt tervet hulka rahvusvahelise õiguse akte – sh ÜRO põhikirja ja Helsingi leppeid – ning VF-i relvajõude ja relvajõudude juhtkonda on alust kahtlustada sõjakuritegude sooritamises.

VF-I JA VALGEVENE SÕJALINE- JA JULGEOLEKUKOOSTÖÖ Vaatamata ajutise iseloomuga pingetele kahepoolsetes suhetes säilis VF-i ja Valgevene koostöö sõjalises ning julgeolekupoliitilises vallas väga tihedana ka möödunud aastal. Isegi VF-Valgevene majandusvastuolude ja vaidluste haripunktis 2017. aasta esimesel poolel ei maininud kummagi riigi juhtkond võimalust julgeolekukoostöö piiramiseks. Viimati mainitu seisvat VF-i ja Valgevene kõneisikute sõnul kõrgemal kõigist vastuoludest.

Samal ajal asuti koostama uut versiooni VF-Valgevene ühtsest sõjalisest doktriinist. Doktriini eelmine versioon kehtis alates 2001. aastast ja oli mõeldud VF-Valgevene liitriigi moodustamise perioodiks, uus doktriin peaks aga arvesse võtma nii VF-i enda 2014. aasta lõpus heakskiidetud kui ka Valgevene 2016. aastal jõustunud sõjalisi doktriine.

Avalike allikate kohaselt tarnis Venemaa KAV julgeolekujõududele kokku 5200 automaati, 900 püstolit, 840 kuulipildujat, 140 snaipripüssi, 270 RPG-tüüpi granaadiheitjat ning 20 õhutõrjekahurit.

1

10

Lisaks võeti vastu seadusemuudatused ja lepingud, mis esiteks muudavad kiiremaks VF-Valgevene ühtse regionaalse õhukaitsesüsteemi käivitamise kriisiolukorras ning teiseks loovad võimaluse eelpaigutada Valgevene territooriumile VF-i relvajõudude tehnikat ning relvastust „vahetu agressiooniohu perioodil“.2 Möödunud aastal sõlmiti VF-i ja Valgevene vahel ka olulist kaalu omav relvatehing: 2017. aasta juunis allkirjastati lennundusnäitusel Le Bourget-2017 leping kogumaksumusega 600 miljonit USA dollarit, mille kohaselt tarnib VF Minskile 12 mitmeotstarbelist hävitajat Su-30SM. Lennukiostu rahastab Valgevene, seejuures VF-i antava laenu abil.

Praegu on Valgevene õhujõududel kasutada kokku 37 hävituslennukit MiG-29, kuid neist vaid 12 masinat ehk ühe eskadrilli jagu on moderniseeritud tasemeni MiG-29BM. Su-30SM tarnelepingu kontekstiks on osaliselt aastaid väldanud Moskva ja Minski vaidlus selle üle, millisel viisil tuleks tagada Valgevene õhukaitse.

Moskva on aastaid avaldanud Minskile survet selleks, et viimane lubaks paigutada Valgevene territooriumile kuni polgu suuruse VF-i õhu-kosmoseväe üksuse (kaks kuni neli eskadrilli ehk 24-48 lennukit).

Valgevene president Aljaksandr Lukašenka on olnud aga seisukohal, et Valgevene õhuvägi suudab ise tagada oma riigi õhukaitse juhul, kui VF nõustub tarnima kaasaegset relvastust. Esimest korda teataski Valgevene soovist soetada hävituslennukeid Su-30SM aastal 2012.

ZAPAD-2017 2017. aasta üks kõige olulisem VF-ga seotud sõjaline sündmus oli operatiiv-strateegiline õppus Zapad-2017. Moskva ametliku versiooni kohaselt toimus Zapad-2017 ajavahemikus 14.-20. septembrini VF-i ja Valgevene territooriumil ja oli oma iseloomult rangelt kaitseotstarbeline ning keskendus terrorismivastasele võitlusele. VF-i esitatud ametliku narratiivi kohaselt võttis õppusest osa 12 700 VF-i ja Valgevene relvajõudude sõjaväelast ning õppuse tegevus toimus valdavalt Valgevene territooriumil.

Tegelikkus erines VF-i ametlikust versioonist märkimisväärselt.

Esiteks ei olnud Zapad-2017 kaitseotstarbeline ning õppuse fookuseks ei olnud terrorismivastane võitlus. Vastupidi, selle õppuse ajal harjutati Balti riikide ja teiste NATO liitlaste vastu suunatud laiaulatuslikku, konventsionaalset sõjalist rünnakut.

Seejuures ei piirdunud VF-i relvajõud valmistumisega piirkondlikuks konfliktiks Läänemere regioonis – treeniti NATO liitlasriikide sihtmärkide ründamist pea kogu Euroopa sõjateatri ulatuses, kasutades selleks muuhulgas kauglennuväge ja täppisrelvastust.

Märkimisväärne oli tähelepanu, mida õppustel pöörati vastase – ehk siis NATO liitlasvägede – juhtimis- ning sidesüsteemide mahasurumisele elektroonilise sõjapidamise vahenditega. Samal ajal harjutasid ka VF-i relvajõudude

Vahetu agressiooniohu periood – see mõiste pole otseselt defineeritud, kuid arvestades rõhuasetust hübriidsõjapidamisele VF-i sõjalises mõtlemises, peetakse selle all ilmselt silmas kahe riigi vahel kujunenud olukorda, kus nende suhted teravnevad niivõrd, et sellega võib kaasneda jõukasutus. Samas ei pruugi toimuda riikide üldist ettevalmistust sõjaks, strateegilist hargnemist ega sõjakuulutust.

Ohu periood – traditsioonilise VF-i sõjalise mõtlemise kohaselt periood, mis eelneb sõjategevuse puhkemisele. See võib olla erineva kestusega, sel ajal teravnevad rahvusvahelised suhted ja pinged potentsiaalsete vastaste vahel äärmuseni. Sel perioodil tõstetakse vägede lahinguvalmidust, toimub strateegiline hargnemine ja majandus viiakse sõjaaja režiimile.

2

11

oma üksused tegutsemist olukorras, kus elektroonilise sõjapidamise abil häiritakse nende sidet ning juhtimist.

Seejuures toimusid Zapad-2017 üldises raamistikus üle riigi ka mobilisatsiooniõppused, varasemast suuremas mahus tsiviilkaitseõppused, harjutati koostööd relvajõudude ja tsiviilametkondade vahel kriisiolukorras ning testiti majanduse valmisolekut toetada relvajõude sõjaolukorras. Samaaegselt pandi varasemast suuremat rõhku üksuste siirmisele Venemaa lääneossa riigi teistest piirkondadest, kasutades üksuste liikumise varjamiseks kosmoses paiknevate luurevahendite eest muuhulgas aerosoolkatet.

Kõik ülalpoolne viitab valmistumisele täiemahuliseks sõjaks konventsionaalse vastasega.

Teiseks toimus Zapad-2017 suurel geograafilisel alal, mis ulatus Mustast merest lõunas kuni Koola poolsaare ja Barentsi mereni põhjas. Valgevenes toimus küll terve rida väljaõppelisi tegevusi, kuid õppuse raskuskese nii osalenud üksuste kui ka stsenaariumi kontekstis paiknes mujal.

Kolmandaks, Valgevenes õppustel osalenud sõjaväelaste arv jäi küll avalikult deklareeritu piiresse, kuid tegelikkuses osales õppusel Zapad-2017 tervikuna mitu korda suurem isikkoosseis. Avalikes allikates ilmunud hinnangute kohaselt võttis õppustest tervikuna osa 40 000 kuni 70 000 sõjaväelast.

Neljandaks ei olnud Zapad-2017 toimumine vastupidiselt VF-i ametlikele väidetele piiritletud ligi nädalase ajavahemikuga 14.-20. septembrini, mil oli õppuste n-ö aktiivne faas ning toimusid VF-i kõrgeimale sõjalisele ja poliitilisele juhtkonnale mõeldud näidisesinemised. Mainitud ligi nädalasele perioodile eelnes ja järgnes terve seeria sisuliselt ühtseks tervikuks lõimitud väljaõppeüritusi.

Näiteks tõusis 2017. aasta juuli ja augusti vältel Läänemerel märkimisväärselt VF-i mereväe sõjaline võimekus – meie regiooni saabus märkimisväärne hulk VF-i mereväe aluseid Põhjalaevastikust, Musta mere laevastikust ning Kaspia flotillist. Nende aluste Läänemerele saabumise põhjuseks oli osalemine 30. juulil Peterburis toimunud VF-i mereväeparaadil.

Paraadile järgnenud päeval korraldati Peterburi pidustustel Soome lahes osalenud aluste ja VF-i relvajõudude Lääne sõjaväeringkonna ja mereväe ühisõppus, millesse kaasati nii Vene õhukosmoseväe kui ka armeelennuväe lennukid, kopterid ning õhutõrjerelvasüsteemid. Samaaegselt korraldati õhu- ja meredessandid kokku kolmele Eesti ranniku läheduses asuvale Soome lahe saarele: Suur-Tütarsaarele, Hoglandile ja Lavassaarele.

Vähem kui kahe nädala pärast, 09.-11. augustil toimusid Eesti lähinaabruses Pihkva oblastis Strugi Krasnõje polügoonil ja Kislovo maandumisväljal 76. ründedessantdiviisi polgutaseme taktikaõppused. VF-i õhudessantvägede ülema kindralpolkovnik Andrei Serdjukovi isiklikul juhtimisel toimunud õppustel harjutati vastase kontrolli all oleva lennuvälja hõivamist õhudessantoperatsiooniga.

Terve rida Zapad-2017 ettevalmistavasse raamistikku kuuluvaid õppuseid toimus ka Valgevenes, mitmel juhul oli seejuures tegemist esimeste omalaadsete ettevõtmistega. Nii korraldati 2017. aasta maikuus esmakordne VF-i relvajõudude ja Valgevene elektroonilise sõjapidamise üksuste ühisõppus, juunis toimus aga esimene omataoline VF-i ja Valgevene pioneeriüksuste ühisõppus Dnepr-2017.

12

21.-25. augustini toimunud esimesel omalaadsel VF-i ja Valgevene juhtimisja lahinguteenindusstruktuuride õppusel harjutati magistraalvälitorujuhtme paigaldamist ning suure hulga tehnika üheaegse tankimise punktide loomist.

Viimati mainituga oli seotud ka 23.-25. augustini toimunud kahe riigi ühine õhuväeõppus, kus harjutati muuhulgas ka maanteede kasutamist lennukite maandumiseks ja õhkutõusmiseks.

KAITSEKULUTUSED JA RELVAHANKED Võrreldes rekordiliste kaitse-eelarvetega aastatel 2015-2016 VF-i nominaalsed sõjalised kulutused mullu mõnevõrra vähenesid ning moodustasid 3,037 triljonit rubla (ca 45,67 miljardit eurot). Ametlike ja avalike sõjaliste kulutuste vähenemine peaks aastateks 2018-2020 koostatud föderaaleelarve kohaselt jätkuma ka tänavu ning järgmisel aastal.

Kuid siin tuleb silmas pidada järgmisi asjaolusid.

Esiteks on tegemist vaid avalike ja nominaalsete sõjaliste kulutuste vähenemisega. VF-i riigieelarves on aga salastatud sõjaliste kulutuste osakaal aasta-aastalt kasvanud ning see tendents püsib. Nii arvestavad kirjastusgrupi Jane`s analüütikud, et kui liita eelarve avalikule osale juurde ka eelarve salastatud kulutused, siis kulud relvajõududele ja õiguskaitseorganitele 2017. aastaga võrreldes kasvavad tänavu 260 miljardi rubla võrra ning moodustavad koos salastatud eelarveridadega kokku 5,096 triljonit rubla.

Teiseks on VF-i valitsusel vajadusel õigus suunata täiendavalt kuni 10 protsenti kogu föderaaleelarve kogumahust kaitse- ja julgeolekuvaldkonna rahastamiseks. Selleks on vaja vaid valitsuse otsust, parlamendi eelarvemuudatuste heakskiitmist pole tarvis.

Kolmandaks jätkas VF-i sõjaline võimekus kasvamist 2017. aastal ning kasvab ka sellel aastal vaatamata eelarve nominaalsele vähendamisele. Tõsi, sõjalised võimed ei kasva seejuures küll nii kiiresti, kui näevad ette VF-i ametlikud väearendus- ja hankeplaanid.

Nii said VF-i relvajõud 2017. aastal ametlikel andmetel kokku 2055 ühikut uut ja moderniseeritud tehnikat.

Maaväele tarniti jätkuvalt tankide T-72 ning T-80 moderniseeritud versioone, aasta jooksul jätkusid ka uue tanki T-14 Armata katsetused. 2017. aasta lõpuks ei olnud aga uut veel üheski üksuses relvastusse võetud. Kui võtta arvesse ka jätkuvat tankide T-72 ja T-80 moderniseerimist, siis võib järeldada, et lähiaastatel Armata-de massilist saabumist VF-i relvajõududesse oodata ei ole.

Aasta jooksul anti vägedele ametlikult üle ka kaks brigaadikomplekti operatiivtaktikalisi raketikomplekse Iskander-M. Seega oli 2018. aasta alguseks kompleksidega Iskander-M ümber relvastamata veel ainult kaks VF-i relvajõudude raketibrigaadi, neist üks asukohaga Kaliningradis. 2018. aasta esimesel poolel saab Kaliningradis paiknev raketibrigaad enda kasutusse eelpool nimetatud relvasüsteemid.

Jätkus ka individuaalvarustuse komplekti Ratnik juurutamine vägedes. Sellega koos plaanitav üleminek uutele käsitulirelvadele on aga siiani toimumata.

VF-i mereväele tarniti aasta jooksul üle 30 erineva otstarbega aluse. Nende

13

14

seast on tähelepanuväärseimad Stereguštši-klassi korvett Soveršennõi ning Admiral Grigorovitši-klassi fregatt Admiral Makarov. 2017. aasta 30. novembril anti mereväele üle jäälõhkuja Ilja Muromets. Ülejäänud alused on puksiirid, kaatrid ja abilaevad. Sellesse aastasse lükkus aga näiteks oma klassi esimese aluse fregati Admiral Gorškov ning suure dessantlaeva Ivan Greni üleandmine. Õhu- ja kosmosekaitsevägi sai 2017. aastal riigikaitsetellimusega kokku 49 erinevat lennukit: 17 hävitajat Su-30SM; 16 taktikalist pommitajat Su-34; 10 hävitajat Su-35S, 6 õppereaktiivhävitajat Jak-130. Seda oli mõnevõrra vähem, kui varasematel aastatel: 2014. aastal saadi 101 ühikut lennutehnikat, aastal 2015 – 89 lennukit ning aastal 2016 – 70 lennukit.

2017. aasta tarnemahtude vähenemist võrreldes eelnevate aastatega selgitasid VF-i ametiisikud 2015.-2016. aastate jooksul täidetud tellimustega lennukite MiG-29SMT ja MiG-29KR/KUBR tarnimiseks ning samuti Su-30M2 tarnete lõppemisega. Lisaks on vähendatud ka õppelennukite Jak-130 tellimusi.

ARENGUD VÄELIIKIDES 2017. aasta jooksul jätkus VF-i relvajõudude Lääne sõjaväeringkonnas 20. üldvägede armee komplekteerimine. Armee ülema sõnul on peamised takistavad tegurid kehvad olmetingimused ja väiksem palk võrreldes mitmete teiste regioonidega.

Maaväes tervikuna on taas kasutusele võetud varem suhteliselt vähe rakendust leidnud rasked suurtükisüsteemid 2S4 Tjulpan, 2S5 Giatsint ja 2S7 Pion.

Lisaks varem toimunud 45. raske suurtükiväebrigaadi (Lääne sõjaväeringkond) loomisele on uued allüksused formeeritud ka Lõuna sõjaväeringkonnas ja Kesk-sõjaväeringkondades. Väidetavalt on see tingitud viimase aja konfliktidest (eelkõige Ukraina) saadud kogemustest. Teisalt tuleb silmas pidada, et need relvasüsteemid on algselt konstrueeritud tuumamoonaga laskmiseks ning tuumamürsud on jätkuvalt olemas. Õhudessantvägedes (ÕDV) toimus aasta jooksul neli suurt õppust (märtsis Krimmis, juulis ja augustis Pihkvas, oktoobris Uljanovskis), mille jooksul harjutasid erinevad ÕDV koondised omavahelist koostööd. Õppuste ametlik stsenaarium keskendus valdavalt lennuväljade hõivamisele. ÕDV lähima aja eesmärk on saavutada võimekus dessanteerida korraga täiskoosseisuline dessantpolk koos tehnikaga. ÕDV staabi hinnangul praegu selline võime puudub.

Aasta lõpuks olid formeeritud ka tankiroodud kõikides ÕDV ründedessantkoondistes, sealhulgas Pihkvas paiknevas 76. ründedessantdiviisis. Varem on VF-i relvajõudude juhtkond teatanud kavast moodustada kõigis ründedessantkoondistes tankipataljonid – tankiroodude loomine on üks samm selle eesmärgi täitmiseks. Õhu- ja kosmosekaitseväes on asutud likvideerima vajakajäämisi lendurkoosseisus: kui 2017. aasta oktoobris teatas VF-i kaitseminister Sergei Šoigu, et relvajõududes on puudu 1300 pilooti, siis lähiaastatel on kavas pilootide arvukust kasvatada 3200 inimeseni. Võrdluseks: 2016. aastal teenis VF-i õhu- ja kosmosekaitseväes keskmiselt 2300 pilooti. Nende kavade valguses on viimastel aastatel hüppeliselt kasvanud ka vastuvõtt lennukoolidesse.

Samal ajal on VF-i relvajõudude pilootide keskmine lennutundide arv tõusnud NATO liikmesriikidega arvestatavale tasemele – 2016. aastal kogusid VF-i relvajõudude piloodid aastas keskmiselt 120 lennutundi inimese kohta.

15

Möödunud aastal jätkus ka VF-i õhu- ja kosmosekaitseväe üksuste tugevdamine riigi lääneosas uute hävituslennukitega. Nii sai Peterburi lähistel Bessovetsis paiknev 159. hävituslennuväe polk eelmisel aastal 14 hävitajat Su-35S. Kui arvestada ka ajutiselt Süüria operatsioonist osa võtvaid masinaid ning varasemaid tarneid, siis paikneb Bessovetsis praeguseks neid moodsaid hävitajaid kahe eskadrilli jagu (24 lennukit).

Kurskis paiknev 14. hävituslennuväepolk täienes eskadrilli ehk 12 hävitaja Su-30SM võrra, selle aasta lõpuks peaks Kurskisse sarnaseid masinaid lisanduma veel ühe eskadrilli ulatuses.

Eelmisel aastal alustati moodsate hävituslennukite Su-30SM tarneid ka Kaliningradi oblastis asuvatele üksustele.

Samaaegselt jätkus õhutõrjevõimekuse tugevdamine Läänemere piirkonnas: Peterburi piirkonnas Zelenogorskis (1488. õhutõrjepolk) asus lahinguvalvesse järjekordne kaugmaa õhutõrjeraketisüsteemide S-400 divisjon (pataljon), samal ajal jõudsid lõpule ka ettevalmistused veel ühe S-400 divisjoni paigutamiseks Kaliningradi.

VF-i mereväes oli 2017 esimene aasta, mille jooksul Läänemerel viibisid terve väljaõppeaasta vältel kaks tiibrakettidega Kalibr relvastatud Bujan-M klassi korvetti. Balti laevastik korraldas ka esimese kaugretke Vahemerele ja Punasele merele kahe Stereguštši-klassi korvetiga. Tegemist oli operatsiooniga, mis korraldati ennekõike selleks, et saada kogemusi rannikumeres kasutamiseks mõeldud laevaklassi kasutamisel kaugretekel ja avameretingimustes.

Suvel tõusis aga Läänemerel VF-i meresõja võimekus hüppeliselt seoses 30. juulil Peterburis korraldatud mereväeparaadiga. Tegemist on üritusega, mida VF kavatseb nüüdsest korraldada igal aastal.

NATO lõunatiiva kontekstis on märkimisväärne asjaolu, et VF-i merevägi on loonud sisuliselt alalise kohaloleku Vahemerel: kaks ametlikult Musta mere laevastiku koosseisu kuuluvat Kilo II klassi diiselallveelaeva paiknevad Süüria rannikul asuvates tugipunktides, neile lisandub ka pealveealuste kontingent.

VF-I OSALUS SÕJALISTES KONFLIKTIDES Süürias suutsid Bashar al-Assadi režiimile lojaalsed väed VF-i relvajõudude massiivsel toetusel oluliselt laiendada oma kontrolli riigi territooriumi üle: opositsioonijõudude relvagrupeeringud olid aasta lõpuks pideva surve all taandunud piiratud pindalaga enklaavidesse ning varem märkimisväärseid alasid kontrollinud terroriorganisatsioon Da’ish tõrjutud riigi äärealade kõrbepiirkondadesse. VF-i toetuse all tuleb seejuures silmas pidada nii õhutoetust, nõustamist kui ka sõjaliste operatsioonide planeerimist.

VF-i sõjalised operatsioonid Süürias on seejuures kaasa toonud süüdistused sõjakuritegude sooritamises: nii sooritasid VF-i õhuväelased ÜRO uurijate hinnangul tõenäoliselt sõjakuriteo, rünnates mullu 13. novembril Kirde-Süürias Atarebi asulas paiknevat turgu (hukkus 84 inimest, nende seas viis last).

Kokkuvõttes kinnistus olukord, mille puhul Al-Assadi režiimil on VF-i ja Iraani toetusel võimalik opositsioon kas sõjaliste vahenditega hävitada või dikteerida konfliktilahenduse lähtetingimused jõupositsioonilt.

16

Samas kasvasid aasta teisel poolel ka Süürias tegutseva VF-i kontingendi kaotused. 19. septembril sattusid Hama provintsis mässuliste intensiivse rünnaku alla 29 VF-i sõjaväepolitseinikku. 22. septembril sai samuti Hama provintsis raskelt haavata 61. merejalaväebrigaadi (Põhjalaevastik) ülem polkovnik Valeri Fedjanin, kes hiljem suri.

23. septembril hukkus Deir ez-Zori piirkonnas kindralleitnant Valeri Assapov, kui al-Assadi režiimivägede juhtimispunkti tabas miinipilduja tulelöök.

Kindral Assapov oli al-Assadi režiimivägede juures tegutseva VF-i sõjaliste nõunike grupi ülem, juhtis isiklikult Deir ez-Zori piirkonna hõivamiseks korraldatavaid lahinguoperatsioone ning on seni kõrgeima auastmega Süürias hukkunud VF-i sõjaväelane.

Oktoobris lasti alla Hmeimimi õhuväebaasist startinud VF-i relvajõudude hävitaja – hukkus kaks meeskonnaliiget – ning vana-aastaõhtul ehk 31. detsembril tabas sama õhuväebaasi mässuliste miinipildujatulelöök, milles hukkus samuti kaks VF-i sõjaväelast. Kinnitamata andmetel muutis miinipildujatuli mitu VF-i lennukit kasutamiskõlbmatuks.

VF-i juhtkond reageeris kaotustele tipptasemel avalike süüdistustega USA aadressil, kes Moskva väitel mahitab ning abistab Da’ishi terroriste rünnakute korraldamisel.

VF-i sõjalised operatsioonid on aktiivselt jätkunud ka pärast president Vladimir Putini visiiti Süüriasse, mille käigus Putin teatas taas VF-i väekontingendi lahkumise algusest. VF-i sõjaline kohalolek Süürias on kindlustunud ja märkimisväärne, ning võimaldab õhuväe, kaugõhutõrje, raketikomplekside Iskander-M, rannikukaitse raketikomplekside ning mereväealuste koostoimes mõjutada piirkondlikku operatsioonikeskkonda.

Ukrainas jätkus 2017. aasta vältel madala intensiivsusega, kuid reaalne lahingutegevus – aasta jooksul langes kokku 194 Ukraina võitlejat, haavata sai kokku 1111 võitlejat. Donbassis jätkas seejuures VF-i sõjaväeluure GRU erinevate uudsete taktikate, sh elektroonilise võitluse valdkonda kuuluvate taktikate, kasutamist Ukraina üksuste vastu.

Samal ajal jätkas VF-i Ukraina mõjutamist ka hübriidsõja instrumentidega, püüdes saavutada venemeelsete poliitjõudude võimuletulekut nii regionaalsel kui ka üleriigilisel tasandil. Pärast Vene päriolu sotsiaalvõrgustike keelustamist Ukraina territooriumil kolis mõjutustegevus piltlikult väljendudes „tänavale ja kirikusse“: aktiviseerus protestiliikumine Kiievis ning süvenes konflikt Ukraina õigeusukiriku Moskva ja Konstantinoopoli patriarhaatidele alluvate „tiibade“ vahel.

Hübriidsõja arsenali saab liigitada ka juunis ja juulis Ukraina ametkondade ja infrastruktuuri vastu toimunud suurema küberrünnaku.

17

18

ESIMENE AASTA LIITLASTE LAHINGUGRUPI KOHALOLEKUT kolonel Giles Harris Eelpaigutatud liitlaste kontingendi ülem

Vaadates tagasi möödunud aastale, alates sellest kui ma 2017. aasta jaanuaris saabusin, mõtisklen ma, kui tühi oli sel hetkel operatsiooni CABRIT ja NATO suurendatud kohalolekut (Enhanced Forward Presence, eFP) kujutav lõuend.

Me keskendusime põhiliselt sellele, et tuua oma sõdurid ja masinad siia. Kaks asja, millele me eelmise aasta veebruaris ja märtsis keskendusime, olid esiteks vastuvõtmine, formeerimine, edasiliikumine ja lõimimine (reception, staging, onward movement and integration, RSOM) ning teiseks, meediaoperatsioonid.

Mõlema puhul sõltusime täielikult alati kannatlikust NATO staabielemendist ja oma eestlastest võõrustajatest, kes tegid suurepärast tööd.

Edaspidi oli kogu rõhk lõimimisel. Me kasvasime kolmelt-neljalt inimeselt 1200-pealise üksuseni ning ootamatult tekkis tõepoolest tunne nagu kogu maailma pilk oleks olnud suunatud meile, või vähemalt NATO ja Eesti pilk, ning võib-olla mõned silmapaarid veel lisaks. Ühendkuningriigi jalaväerügemendi võitlejad ja Prantsuse maaväe kontingent näitasid enda võimekust lõimudes nii lahingugrupiga kui ka laiemas pildis Eesti kaitseväe 1. jalaväebrigaadiga ja see kulmineerus õppustega Kevadtorm ja Sabre Strike.

Tallinnas keskendus meeskond samal ajal strateegilisele kommunikatsioonile, valmistudes järgmiseks rotatsiooniks ning kasvatades võrgustikku, mis võimaldaks meil toetada eestlasi ning aidata NATO-l saada eFP pikas perspektiivis tööle.

Kui ma mõtlen 2017. aasta suvele, siis tuleb silme ette pärast Kevadtormi õppust kogunenud Eesti 1. jalaväebrigaad üheskoos Ühendkuningriigi lahingugrupi ja Prantsuse soomuskompaniiga, jättes mulje nagu see oleks aastaid nii olnud, mis on suurepärane saavutus nii brigaadi kui ka lahingugrupi jaoks. See on midagi, millega on pärast seda saanud suurepäraselt hakkama ka Taani üksused.

Kui olukord hilissuvel rahulikumaks muutus, võtsime kõik hingetõmbepausi ning rõhuasetus kandus sellele, et mõista, millised oleksid kriisi korral nõudmised lahingugrupile. Järgnenud kuue kuu jooksul püüdsime mõista, millised võiksid olla võimalikud reaalsed probleemid ning suhtlesime sel teemal riiklike käsuliinidega.

Me pidime edasi arendama ka üksuse struktuuri ehk milline peaks lahingugrupp olema ning langetama otsuseid väljaõppekava kohta. Tegemist oli olulise nõupidamisperioodiga veendumaks, et kõik Eesti lahingugruppi panustavad riigid oleksid rahul viisiga, kuidas me vajadusel Eestit ja Balti riike kaitseksime ning kuidas selleks valmistuksime. See kestis kuni möödunud aasta lõpuni ning sellega loodi eFP jaoks 2018. aastaks kindel alus.

Käesolev aasta on alanud plaanide täiustamisega, tehes samal ajal ettevalmistusi nende plaanide katsetamiseks õppuste käigus. Me tunneme end lahingugrupiga brigaadis kindlalt ning oleme rahul enda osalusega tegevusplaanis. Nüüd

19

peame veenduma, et ka kõrgemal tasandil oleksid asjad hästi õlitatud, et saaksime lahingugrupi õigel ajal ja õiges kohas lahingusse saata, varustatult kõigi õigustega, et täita oma rolli Eesti kaitsel. Lisaks sellele soovime edasi arendada meie siinsetele inimestele suunatud pikaajalist väljaõppeprogrammi ning sotsiaalseid võimalusi. See on käesoleval aastal esiplaanil.

Lisaks eFP ülesseadmise korraldamisele Eestis oleme aktiivselt osalenud ka NATO käsuliini toetamisel olukorras, kus eelpaigutatud väed siinses regioonis on saanud uueks normaalsuseks. Ma usun, et me mängime NATO hea koostööpartnerina selle võimaldamisel olulist rolli, tagades neile kogu vajamineva teabe ja toe, et tegemist oleks nõuetekohase ja teostatava piirkondliku kavaga. See töö on praegugi käimas, kuid meie saabumisest möödunud tempoka aasta jooksul on tehtud hüppelisi edusamme.

Minu arvates on tõhus suhtlemine olnud võtmetähtsusega. Ma vaatan tagasi möödunud aastale, kus meid oli vaid käputäis ning tegemist oli valdavalt peost suhu elu ning igapäevase „tulekahjude kustutamisega“, sööstes ühelt kõrgetasemeliselt kohtumiselt, konverentsilt või infotunnilt järgmisesse.

Me oleksime nagu rambivalgusesse sattunud, ilma et tekst oleks peas. Nüüd, aasta hiljem, saame suunata pilgu silmapiirile märksa suurema kindlusega selles, mida üritame saavutada. Meil on suurepärane strateegilise kommunikatsiooni võrgustik, mis edeneb iga kuuga (näiteks tunneme heameelt hiljuti saabunud Islandi strateegilise kommunikatsiooni spetsialisti üle).

Oleme avastanud, et eestlased janunevad NATO, riigikaitse ja turvalisusega seotud info järele tunduvalt rohkem, kui oleme Ühendkuningriigis harjunud. Ma loodan, et oleme möödunud aasta jooksul muutunud üha uuenduslikemaks ja innovaatilisemaks ning saavutanud eestlastega isiklikul tasandil tugevama side, mis on olnud väga julgustav.

Ma ei tahaks alahinnata ka kogemusi, mida lahingugrupp on omandanud Tapal ja keskpolügoonil ning tegelikult üle kogu Eesti aset leidnud harjutuste käigus. Meil on olnud rohkem uudseid väljaõppevõimalusi, kui oleks olnud kus tahes mujal.

Me oleme võtnud kasutusele fraasi „Külm džungel“, mis kujutab endast uut tüüpi väljaõpet, mida pole kuskil mujal olnud võimalik omandada. See on andnud meile suurepärase võimaluse ka erinevate väeliikide ühendharjutusteks.

Eestis on õppustel osalenud hävituslennukid Typhoon ja tulemas on ka Wildcat helikopterid.

Ma arvan, et see on juba üksnes iga sõduri individuaalse kogemuse seisukohast olnud äärmiselt väärtuslik. Lisaks on sel hulgaliselt häid külgi ka Ühendkuningriigi maaväele tervikuna. See hõlmab muidugi nii eestlastelt õppimist kui ka meie endi õppetundide meenutamist, näiteks sõidukite transpordiga raudtee ja maantee kaudu läbi Euroopa. Operatsiooni seisukohalt vaadates on meie siirmine Ühendkuningriigi maaväe väljaõppe taseme tõstmisel olnud ülikasulik.

Kokkuvõttes on meil olnud ääretult lõbus ja ma usun, et on ka edaspidi. Esiti ei olnud sugugi mitte nii lõbus, me tegime kõvasti tööd! Me teadsime, et on

20

oluline naeratada, kuid meil ei olnud eriti aega tegeleda millegi muu kui sisseelamisega. Nüüd, kus oleme kõigi mainitud asjadega ühele poole saanud, oleme olukorras, kus saame oma siinoleku normaliseerida. Me oleme siin veetnud nii suve kui ka talve ja kohalikke tingimusi tundma õppinud. Järgmisel suvel ja talvel on juba rohkem NATO sõdureid üle riigi liikumas, nii teenistuses kui ka vabal ajal.

Me oleme Eestile ja eestlastele meie vastuvõtu ja meile osaks saanud toetuse eest väga tänulikud. Tehtud jõupingutused on olnud tõsiselt muljetavaldavad.

2018. aasta on tänu Eesti iseseisvumise 100. aastapäevale olnud juba väga eriline ja me oleme uhked, et oleme osa sellest pärandist, ning ootame huviga veel üht aastat koos meie eestlastest koostööpartneritega uuel NATO missioonil.

EESTI LÄTI

Eesti mitmerahvuseline lahingugrupp paikneb Tapal, juhtriigiks on Suurbritannia, osalevad selles ka Island ja Taani, eelmisel aastal Prantsusmaa.

LEEDU

POOLA

LIITLASTE LAHINGUGRUPP EESTIS Enhanced Forward Presence (eFP, ee suurendatud kohalolek) kujutab endast NATO liitlasväeüksuste kohalolekut pataljoni lahingugruppidega Eestis, Lätis, Leedus ja Poolas.

Läti mitmerahvuseline lahingugrupp paikneb Ādažis, juhtriigiks on Kanada, osalevad Albaania, Hispaania, Itaalia, Poola, Slovakkia, Sloveenia, eelmisel aastal Tšehhi Vabariik.

Leedu mitmerahvuseline lahingugrupp paikneb Ruklas, juhtriigiks on Saksamaa, osalevad Holland, Horvaatia, Norra, Prantsusmaa, eelmisel aastal ka Belgia, Luksemburg ja Tšehhi Vabariik.

2016. aasta juunis otsustasid 28 NATO liitlasriigi juhid Varssavi tippkohtumisel muutunud julgeolekukeskkonna tõttu paigutada alliansi lahingugrupid Eestisse, Lätti, Leetu ja Poolasse.

2017. aasta kevadel Eestisse saabunud ja Tapal, kaitseväe 1. jalaväebrigaadi koosseisus tegutseva liitlaste pataljoni lahingugrupi suurus on ligi 1200 kaitseväelast.

Iseseisvat lahinguvõimet omaval maaväe pataljoni lahingugrupil on olemas kogu soomusüksusele iseloomulik tehnika ning relvastus: lahingutankid, jalaväe lahingumasinad, liikursuurtükid, tankitõrje- ja õhutõrjerelvad, pioneerisoomukid ja mitmesugused muud toetussoomukid (side, meditsiin, logistika). Ühendkuningriik panustab rohkem kui 800 kaitseväelasega, kelle käsutuses on muuhulgas tankid Challenger 2, jalaväe lahingumasinad Warrior ning liikursuurtükid AS90.

Prantsusmaa panuseks lahingugruppi oli mullu 300 kaitseväelasega üksus, mille relvastuses olid tankid Leclerc, jalaväe lahingumasinad VBCI ja soomukid VAB. Taani kaitseväelaste kasutuses on näiteks jalaväe lahingumasinad CV9035.

Islandist on Eestis üks strateegilise kommunikatsiooni spetsialist.

Poola mitmerahvuseline lahingugrupp paikneb Orzyszis, juhtriigiks on USA, osalevad Horvaatia, Rumeenia ja Suurbritannia.

21

22

ESIMESENA SISSE, VIIMASENA VÄLJA EHK eFP MAALETOOMISE LOGISTIKA kolonel Toomas Susi toetuse väejuhatuse ülem

Tugevad arengud ja kerged muutused on saanud viimastel aastatel lahutamatuks osaks toetuse väejuhatuse (TVJ) tegevusest ja identiteedist. 2017. aasta ei olnud erand ning väejuhatus tõestas end taas paindliku ja tugeva partnerina kogu kaitseväe ja Eesti liitlaste kontekstis. Lisaks kõigele muule oleme järjest süveneva tõsidusega võtmas oma osa eFP (enhanced Forward Presence ehk NATO liitlaste suurendatud kohaloleku) maaletoomises, mis tähendab igapäevast tööd liitlaste toetamisel kogu nende siinviibimise ajal. See on vastutusrikas ülesanne, mis on pannud meid proovile ning andnud võimaluse tugevaks arenguks.

TVJ on rikas oma väe- ja allüksuste poolest, mis kõik mängivad olulisi rolle Eesti kaitseväe lahinguvõimekuse arendamises ja tagamises ning häid tulemusi on möödunud aastast ette näidata neil kõigil. Me kõik oleme teadlikud, et NATO liitlaste kohalolu on üks oluline julgeolekufaktor kogu regioonile, rääkimata Eestist. Seetõttu ei ole üllatav, et nii kohalikul kui ka globaalsel tasandil pööratakse palju tähelepanu liitlasüksuste siia toomisele ja siin olemisele. Me oleme oma tegevusega tähelepanu all. Võtame siis lühidalt kokku, mida tähendab logistilises plaanis eFP toetuse tagamine ja kuidas see meil õnnestub.

eFP MAALE TOOMINE Üks oluline teema on viimastel aastatel olnud eFP üksustele kohaliku toetuse tagamine, mis võimaldab meie julgeolekule tugevalt kaasa aitavate liitlaste toomist Eestisse. Selle juures on kandev roll toetuse väejuhatuse liikumis- ja veoteenistusel (LVT), kellele on usaldatud suur vastutus ning pingeline töö üksuste liigutamisel praktikas. Paljuski toetub meie riigi tänane julgeolek ja valmidus seista vastu ähvardavale ohule just meie valmisolekul võtta vastu liitlaseid ja tagada ühist heidutust.

Alates 2014. aastast, mil olukord meie regiooni julgeolekuareenil drastiliselt ja kiires tempos muutuma hakkas, on toetuse väejuhatus terviku ja LVT allüksusena vaadanud liitlastele uue pilguga, mis puudutab nii koos liitlaste väeüksustega läbiviidavaid õppuseid kui ka NATO üksuste pideva kohalolu tagamist. Mõne aasta jooksul oleme läbi teinud väga suure arengu; mitte ainult julgeoleku kasvatamisel, vaid ka seesmise arengu meie oma võimekuses liitlaseid siia tuua, neid vastu võtta ja nende eest siin hoolitseda.

Kui rääkida LVT ülesannetest, siis tihti viidatakse terminile „militaarlogistika“ ning sinnapaika jutt jääbki, nagu kõik edasine oleks iseenesestmõistetav.

Seda muidugi mitte – LVT tegevus katab küll militaarlogistika vajadused, ent nende tegevus on oluliselt komplekssem, tegevuste mõju oluliselt kaugeleulatuvam, seda enam kui keskenduda LVT tegevusele eFP võtmes. Kui lühidalt kokku

23

võtta, siis on LVT vastutusalas täna liitlaste vastuvõtmine, transpordialane toetus ja julgeolek ning väljasaatmine.

Iga Eestisse tuleva üksuse, olgu selleks siis eFP raames siia pikemaks kohale jääv liitlasüksus või mõneks kindlaks koostööharjutuseks ajutiselt tulev üksus, aga iseenesest mõistagi ka nende pidevalt liikvel oleva varustuse ja tehnika vedude puhul on LVT selleks asendamatuks hammasrattaks kogu süsteemis, mis kõik õiget pidi käima keerab. Iga liikumine hõlmab planeerimist ja operatsiooni elluviimiseks vajalikku taustatööd - kes, miks, kuhu, millal ja kuidas. Planeerimislaual on liikumise logistika plaanid, julgeolek nii riiki sisenedes, riigis liikumisel, laadimiskohtades ja hiljem taas piiri ületades. LVT on alati esimesena kohal ja lahkub viimasena.

LIITLASTE TOOMINE PRAKTIKAS Kuidas siis näeb välja ühe üksuse „maaletoomine“? Siinkohal tasub hetkeks mõtteist läbi lasta iga roteeruva liitlaskontingendi mastaap – isikkoosseis, tehnika ja varustus. Kogu planeerimisprotsess võtab ca kuu, et ettevalmistustöödega ühele poole saada. Suuri operatsioone valmistatakse isegi 4-5 kuud ette, et panna paika kõigi tegevuste ajakava ning võimaldada mõlemal poolel oma tegevused paberil läbi mängida – „Mis siis kui“ on selle mängu nimeks (ehk Course of Action, COA, nagu liitlased seda tunnevad). Kõik drillid mõeldakse ja harjutatakse paberil ja kaardil läbi, vajadusel korratakse harjutust ka maastikul, sest „esietendusel“ ei tohi enam midagi valesti minna või juhuse hooleks jääda. See ei tähenda küll iga päev pingsat tööd, kuna mitmetel tegevustel on oma ooteajad, kuid annab ajaraami, millega tasub asjade ladusa laabumise nimel arvestada. Lisaks on alati toimumas mitme operatsiooni planeerimine paralleelselt. Ideaaltingimustes võib planeerimisega alustada juba paar aastat enne üksuse saabumist.

Järgmine samm on hakata planeeritut tasapisi ellu viima. Jah, liitlasüksust ei paista veel kusagil, aga omajagu aega võtavad sellised ettevalmistused nagu nt õppustel liikumiste raames maaomanikega sõlmitavad kokkulepped taristu või maastiku kasutamiseks, maanteeametiga rasketehnika veo marsruutide kooskõlastamised, mis peab tagama, et ükski sild ega maanteetruup või kruusatee raskete lahingumasinate all kokku ei vajuks. Mõistagi on vaja organiseerida nii tehnika kui ka isikkoosseisu veod piirilt sihtpunkti, milleks kasutatakse tihtipeale ka tsiviilpartnerite mobiliseerimist ülesande täitmisel – laevad, rongid või veokid treileritega tehnikale, bussid inimeste veoks, konteinerkontorid logistikutele ja üksuste ülematele tööruumideks üleandmispunktides jpm.

OHUTUSE TAGAMINE LIITLASTE LIIGUTAMISEL Väga olulised koostööpartnerid üksuste liigutamisel on LVT-le ka tsiviil- ja sõjaväepolitsei, mille üksustega koostöös saadetakse tihti konvoisid ning kes aitavad tagada igakülgset ohutust, sh liikluses, ja kontrolli ümbritseva keskkonna üle. Kui nüüd kellelegi tundub naljakas, et miks peaksid kümnete tonnide raskused lahingumasinad ning hambuni relvastatud sõjaväekolonnid muretsema nt liiklusohutuse pärast, siis … ega ei peagi, aga tsiviilelanik on siin

24

juba nõrgem pool, kelle hüvanguks tuleb politseil tihti üksuste kolonnide liikumiseks teed-tänavad ajutiselt sulgeda ning ristmikel vaba läbipääs tagada. Või kujutage ette, millise segaduse võib kaasa tuua olukord, kus ühte liitlaste lahingumasinate kolonni hakkavad lugematud valgusfoorid armutult jupitama – neid soomukitega linnadesse ära eksinud kalleid külalisi ei jõuaks enam keegi kokku otsida, rääkimata sellest, millise mulje võiks taoline koordineerimatus meid abistama tulnud liitlastele jätta. Niisiis, ka liikluspolitsei pakub liitlaste ohutu liigutamise juures olulist tuge.

Lisaks tasub äramärkimist veel üks oluline nüanss, miks on vaja politsei kaasamist läbisõidul asulatest. Meie vastasvõistkond on alati olnud meisterlik provokaator ning võimalusel kasutatakse julgelt ära kõik võimalused kutsuda esile segaseid ning ohtlikke olukordi, õhutada rahvustevahelist viha. Kujutage ette, kui keeruline oleks lahendada ilma politseid kaasamata rahumeelselt provokatiivseid olukordi, kus nt väike kamp inimesi peaks hakkama liitlaste kolonni liikumist takistama või masinatele ronima. Jah, relvastatud sõjaväelased ei karda ju iseenesest provokaatoreid, kuid millise mulje jätaks olukord avalikkusele või millise mõjuga propagandatööriista võib saada vastasvõistkond ootamatult eskaleerunud olukorrast, kus „pahaaimamatut ja rahumeelset elanikkonda ründasid NATO väed“! Sellise stsenaariumi vältimiseks on suurim abi just politsei kohalolust.

VASTUVÕTMINE PIIRIL Kui liitlasväed riigi piirile jõuavad, et end meie LVT hoolde anda, ei ole kõik veel sugugi õnnelikult läbi. Tihtipeale tulevad suuremad kontingendid kohale osade kaupa, liigutades enda ees oma tehnikat kas laevade või rongidega. Paar päeva enne varustuse saabumist hakkavad piiri lähedusse üleandmispunktidesse saabuma nii meie kui ka liitlaste esindajad, kes kogu varustuse ja isikkoosseisu üle annavad ja vastu võtavad. Logistikud, autojuhid, laadijad, julgestajad jpt. Stsenaariumi kohaselt algab selles punktis tegevus juba oluliselt varem, kui luuratakse välja sobiv üleandmispunkt, tutvutakse sadama või raudteejaamaga, seatakse üles valve ning julgestatakse perimeeter. Rahuaja tingimustes tähendab see tihti ka läbirääkimisi maaomanike või sadama juhtkonnaga, kuna reeglina suletakse liitlaste vastuvõtu ajaks ala kõigile kõrvalistele isikutele. Kogu selle personali jaoks, kes vastuvõtupunkti kokku tuleb, on aga vaja varustust ja töökohti, sestap korraldatakse kohale üksuste ülemate ja logistikute jaoks konteinerkontorid, samuti mobiilsed tualett- ja pesuruumid, toitlustus ja pudelivesi, vajadusel kütus tehnikale jpm pisiasju.

Selle kõige juures on oluline osata ennast lisaks vastuvõtja rollile ka tulija asemele mõelda – mida võiks „mul“ vaja minna, kui ma oma üksustega võõral maal maabun? Liitlaste kontingendid on küll reeglina oma soovid juba varasemalt esitanud, kuid aeg-ajalt on ikka juhtunud, et isegi kui kütuseveokeid ei ole piirile küsitud ja ootamatult selgub, et kogu kolonnist paaril masinal ei ole piisavalt kütust teekonna jätkamiseks. Kui LVT ei oleks tagavaraks paigutanud lähedusse kütuseveokit, takistaks kasvõi ühe masina seismajäämine kogu konvoi liikumist, mis omakorda lööks graafiku sassi ka järgmistel konvoidel ning kogu see segadus hakkaks endaga pahandusi koguma nagu mäest alla veerev lumepall.

25

26

VAJALIK TOETUS VÕI LIITLASTE HELLITAMINE? Aga ikkagi, tekib tahtmine küsida, kas me võtame vastu liitlaste professionaalseid lahingüksusi või kooliekskursioone? Toidupakid, pudelivesi, välikäimlad ja pesuruumid loodusesse jpm – kas professionaalsed võitlejad ei peaks ise endaga hakkama saama? Tegelikult saavad kõik nii liitlaste kui ka vastuvõtjate võitlejad iseendaga suurepäraselt hakkama – kui toit või vesi saab otsa, jalutavad ja otsivad poe, vajadusel sõidavad autot bensiinijaama tankima ning ilma igasuguse kahtluseta leiavad ka metsa all koha, kus vajalikud ihulised hädad ära õiendada.

Sõdur on leidlik ja ta ei jää hätta. Kes aga hätta jääb, on LVT koordinaator, kes dirigendina kogu seda operatsiooni igal ajahetkel liikumises peab hoidma.

Kui üksuste ülemad on metsas omi asju õiendamas, kui autojuhid on ise tankima sõitnud või logistikud läinud pudelivett otsima, siis ei ole võimalik kogu üksust enam vajalikul ajahetkel kiiresti liikuma saada ning operatsioon ei ole enam kontrolli all – siin peitubki tõeline põhjus, miks peavad kõik “mugavus funktsioonid” üleandmispunktis kaetud olema. See, et me oma koordineerituse ja operatiivvõimekusega oma liitlastele muljet avaldame, on juba lisaboonus, mis tõstab nende usku meisse kui professionaalsesse partnerisse.

Nii ongi lõpuks arusaadav, et suuremaid operatsioone tasub kuude kaupa ette planeerida, et kõigega arvestatud oleks, et midagi valesti ei läheks. Muidugi on võimalik ootamatutes olukordades korraldada üksuste vastuvõtmist või ümberpaiknemist ka loetud päevadega, omamata võimalust pikaks ettevalmistuseks, ning selliste olukordade puhuks on ka treenitud ning tagavaraplaane tehtud, kuid rahuaja tingimustes on alati mõistlik tagada piisav ettevalmistusaeg, et viia ülesanded ellu eeskujuliku kvaliteediga.

KOKKUVÕTTEKS LVT on võtnud täna kandva rolli meie liitlaste logistika korraldamisel, seda siis mõistagi lisaks meie oma üksuste liikumise ja julgestamise korraldamisele nii kodumaal kui ka võõrsil, sh missioonipiirkondades. Maailmaareenil peetakse Eesti üheks oluliseks eeliseks suurriikide ees just meie väiksusest tulenevat paindlikkust ja kiiret reageerimisvõimet, vajadust läheneda ülesannetele innovaatilisel ja pragmaatilisel moel – sama kehtib ka meie LVT kohta, mille tegevus on nii omade kui ka liitlaste seas kõrgelt hinnatud. Kõik meie LVT inimesed suudavad korraldada operatsioone nii sadamates, raudteejaamades, lennujaamades kui ka suvalises maastikupunktis, planeerides kõik vajalikud tegevused sõltuvalt antud tingimustest, samas kui suurte riikide vastavad üksused on reeglina spetsialiseerunud kindlale valdkonnale. See ei ole meie puudujääk või märk vähesest võimekusest – vastupidi, see on tunnistus sellest, kuidas me suudame rohkem ja järjest paremini.

Rohkem ja järjest paremini suutmine on tegelikult märksõnad, mis kehtivad kogu toetuse väejuhatuse kõigi üksuste kohta. Oleme väljakutsed vastu võtnud ning muutnud nõrkused tugevusteks. Vajadusel saame hakkama kuitahes komplekssete ülesannetega, sest meie isikkoosseis on pidevas arengus ja me kanname endas teadmist oma potentsiaalist ja vastutusest. Meist sõltub – seda ütleb ka deviis TVJ lipul.

27

28

ERIVÄGEDE BALTI KOOSTÖÖ Jaak Ustal erioperatsioonide väejuhatus

Eesti, Läti ja Leedu kaitsealane koostöö pärast taasiseseisvumist on olnud küllaltki aktiivne ning on väljakujunenud erinevad koostööformaadid – BALDEFCOL, BALTNET, BALTRON, regulaarsed staabikohtumised ja kaitseväe juhtkondade töökohtumised jne. Sellised koostöövormid on ühest küljest vajalikud ja teisalt ka mõneti paratamatud. Kõik Balti riigid on eraldiseisvalt vaadates väga väikesed ja loomulikult on ka ressursid seepärast üpris piiratud.

Mõeldes erinevatele ohustsenaariumitele, on selge, et asume potentsiaalse vastase jaoks ühes operatsiooniruumis.

Viimaste aastate jooksul on nii Eesti kui ka Läti ja Leedu eriväed teinud läbi suure arengu. Osaletud on järjest enam erinevates rahvusvahelistes projektides, kuid mis veelgi olulisem - riigi kaitseplaanides kasvab järjest enam erivägede roll. Seda nii kriisi, konflikti või sõja varasemates arengujärkudes (ehk paljuski hübriidsõja korral), konventsionaalse sõja etappides kui ka võimalikus edaspidises vastupanuvõitluses. Eriväed peavad tegutsema kogu konfliktispektri ulatuses, rahuaegsest siseministeeriumi üksuste ja luure toetamisest kuni võimaliku okupatsiooni lõpetamiseni.

Seega on paratamatu, et sarnaselt teiste valdkondadega on tõusnud järjest enam üles koostöö Balti riikide erivägede vahel. Kuid siin on oluline, et koostöö initsiatiiv erivägede vahel on tulnud suuresti altpoolt ehk töötasandilt, kus on seda vajadust selgelt nähtud, mitte kõrgemalt nn poliitiliselt tasandilt. Koostöö on hakanud vaikselt arenema erinevatest harjutustest, õppustest ja erinevate valdkondade (varustus, relvastus, luure, side jne) töökohtumistelt.

Sealt on järjest edasi liigutud, üksteise õppustel osalemine on muutunud üha tihedamaks, regulaarseks on saanud ülemate ja erialaspetsialistide kohtumised. 2017. aastast osalevad eriväed Balti ühisstaabielemendi (Baltic Combined Joint Staff Element - B-CJSE) töös, moodustades seal eraldi sektsiooni. Eriväelased on sellesse formaati toonud natukene teistmoodi mõttelaadi ja lauale on toodud mitmeid erinevaid initsiatiive.

Eelkõige tasuks siin välja tuua piiriüleste operatsioonide kontseptsiooni.

B-CJSE, samuti ülemate kohtumise formaadis on otsustatud, et parema koostöö arendamiseks on erinevatele valdkondadele (side, luure, varustus ja logistika) määratud juhtriik. Näiteks Eesti, kui juhtriik side alal, koordineerib sidealaseid harjutusi, väljaõpet, erinevaid protseduure ja arendusi jne. Seda kõike selleks, et oleksime vajadusel erinevates olukordades võimelised sidealaselt koos tegutsema, et meie protseduurid ja tehniline pool ühtiksid üksteisega.

Kõige nähtavamaks koostööprojektiks on kujunenud kahtlemata ühise väeüksuse moodustamine NRF-i jaoks. Alates 2017. aastast on NRF-i koosseisus olemas ühine Balti sihtgrupp (Special Forces Task Group). Sihtgruppi kuuluvad staap, sihtüksused (Special Operations Task Unit) kõigist kolmest riigist ja erinevad toetuselemendid.

Balti sihtgrupi juhtimine käib rotatsiooni korras. 2017. aasta juhtriik oli Leedu, praegu, 2018. aastal on juhtriik Läti ja järgneval, 2019. aastal saab juhtriigiks

29

30

Eesti. Juhtriik peab suuremal määral mehitama staabi ja toetuselemendid, samuti läbi viima sertifitseerimiseks vajalikud õppused. Ühise NRF-i arendamise käigus on tulnud välja terve rida ideid, kuidas koostööd veelgi tõhustada. Üks huvitav idee, mis on algselt tulnud NATO erivägede peakorterist (NSHQ), on muuta erivägede moodustatavad NRF üksused regioonipõhisteks. Ehk siis Balti riikide ühine valmisolekuüksus tegutseks vaid siinses regioonis. Sellise variandi suuremateks plussideks oleks siirmiskulude märkimisväärne vähendamine ja operatsioonipiirkonna hea tundmine.

Sisuliselt tähendaks see seda, et meie piirkonnas oleks pidevalt olemas siinset operatsiooniala hästi tundev erivägede koondüksus. Kindlasti tuleks üksusele liita juurde või tugevdada erinevaid võimekusi, näiteks erinevaid luuredistsipliine ja lahingutoetuselemente.

Samuti mõelda, kuidas saaksid edaspidi üksusesse panustada meie lähimad välisliitlased. Siinjuures on näiteks väga huvitav jälgida Poola erivägede arengut ja üha suuremat koostööhuvi Balti riikide erivägede vastu. Tuleviku vaadates võiks praeguste arengute järgi ideaalis Balti riikide ühisest sihtgrupist välja kasvada regionaalse suunitlusega NATO erioperatsioonide osaväe juhatus (Special Operation Component Command – SOCC), millel oleks oluline roll nii NATO üldises väeloomes kui ka Balti riikide iseseisva kaitsevõime arendamisel.

Kuigi Eesti, Läti ja Leedu eriväed on enda senises arengus liikunud mõnevõrra erinevaid radu ja rõhuasetused on olnud mõneti erinevad, siis tulevikuvisioonides on hakatud järjest enam nägema ühist regionaalset koostööpilti.

Siin tuleb erivägede mõnetine erinevus isegi kasuks, kuna üksteise käest on võimalik omandada kogemusi, milles partnerid on paremad. Muudab ju risttreening eriüksused tugevaks meeskonna tasandil, miks see ei võiks siis samamoodi olla regionaalsel tasandil.

31

32

BALTIKUMIS PAIKNEVAD NATO LIITLASÜKSUSED VENEMAA FÖDERATSIOONI PROPAGANDAMEEDIAS nooremseersant Indrek Halilov kaitseväe peastaabi analüütik

NATO liitlasüksused on Eestis olnud juba aasta aega ja on sobiv hetk heita pilk möödunud 2017. aastale, et tuua välja, milline on olnud Venemaa propagandameedia reaktsioon.

Idanaabri propagandas kõlasid jätkuvalt väited, et Baltikumi majandus on halvas seisus, riigid eksisteerivad tänu Euroopa Liidu dotatsioonidele ja Nõukogude Liidu koosseisus oli elu Eestis arenev ja tulevik helge. Lisaks neile, Venemaa meedia juba „sissetöötatud“ narratiividele, võis idanaabri meediast üha rohkem leida infokampaaniaid, mis olid suunatud riigikaitsega seotud teemadele.

Selle üks põhjus on 2017. aasta kevadel Baltikumi saabunud NATO liitlasüksused, kes sattusid koheselt Venemaa propagandameedia hambusse. Esimesed suuremad Venemaa infooperatsioonid käivitusid juba enne sõdurite saabumist Baltikumi ja olid suunatud Leetu ja Lätti siirduvate liitlasüksuste vastu. Möödunud aastast võib välja tuua kolm suuremat teemat, mis on seotud NATO liitlasüksuste saabumisega piirkonda ja millega Eestit koos teiste Balti riikidega prooviti Venemaa meedias rünnata.

Esmalt tekitas suure vastukaja liitlasüksuste saabumine 2017. aasta märtsis-aprillis. Sellega püüti eeskätt naeruvääristada luureasutuste antud hoiatusi, et Venemaa juhitud agendid võiks riiki saabuvaid sõdureid „mesilõksudega“ (ilusad naised, kes töötavad võõrriigi heaks ja püüavad ohvreid erineval viisil kompromiteerida) meelitada. Soovides hoiatusi eriti jabura ja naeruväärsena näidata, käis telekanali NTV reporter väidetavalt ühes Tallinna striptiisibaaris ja intervjueeris töötajat, kes teatas, et tema ootab NATO sõdureid hea meelega enda juurde. „Mesilõksude“ teema kerkis uuesti üles ka 2018. aasta alguses, kui Eestisse roteerus Taani üksus. Siis kajastati mitmetes Venemaa propagandakanalites ilmunud artiklites ironiseerivalt õpetust, kuidas ära tunda Moskva naisagenti.

Juhendi järgi peaks NATO sõdur oma välimust hindama kümne punkti süsteemis ja kui tulemuseks on näiteks viis, siis tuleks olla kahtlustav, kui läheneb naine, kelle välimus on üheksa või kümme.

Selline ironiseeriv ja naeruvääristav stiil on Venemaa propagandameediale küllaltki omane ja selle üks peamine eesmärk on näidata, kui üleolevalt suhtutakse Eestist ja Baltikumist tulnud hoiatustesse.

Teine suurem Eesti vastane infokampaania Venemaa meedias algas õppuse Kevadtorm 2017 ajal. Pidevalt rõhutati, kui palju õnnetusi õppusel on juhtunud ja võimendati mitmeid vahejuhtumeid. Hea näide on intsident, kus Eesti

33

ajateenijad sõitsid mööda üldkasutatavat teed, mis asub eramaal ja see ärritas maaomanikku, kes tegi oma relvast mõned hoiatuslasud.

Venemaa ühe suurima vaatajaskonnaga riiklik telekanal Rossija1 kirjeldas juhtumit, kui tavapärast suhtlust kohalike elanike ja liitlasvägede sõdurite vahel. Teleuudises väideti, et NATO rasketehnika tungis eramaale, ohustas lihtsa Eesti talumehe õue peal mängivaid lapsi – seetõttu pidi peremees oma perekonna ja õiguste kaitseks relva haarama.

See juhtum on ilmekas näide, kuidas Venemaa propaganda kasutab ära iga võimalust, et diskrediteerida NATO liitlaste tegevust Eestis, luues neist muljet, kui peremehetsevatest karistamatutest kurjategijatest. Aasta jooksul võis leida mitmeid uudiseid, mis võtsid kokku „kuritegusid“, mida liitlasvägede sõdurid Baltikumis on korda saatnud.

Eesti on siiani Balti riikidest sel teemal kõige vähem tähelepanu saanud.

Selle üks põhjus on asjaolu, et Venemaa eriteenistuste edu ootus Eestis korraldatud provokatsiooni järele on tunduvalt madalam, kui teistes Balti riikides. Eesti on Baltikumist kõige rohkem panustanud vaenuliku propaganda paljastamisele. Nii on näiteks loodud paljuski kodanikuinitsiatiivile tuginev blogikeskkond „Propastop“, mille Venemaa propagandavalede paljastusi kajastavad regulaarselt ka Eesti juhtivad päevalehed.

Kolmas suurem Baltikumi ja Eesti vastaste propagandauudiste laine oli seotud õppusega Zapad 2017. Venemaa meedias kerkisid õppuse ajal tugevalt esile propagandanarratiivid, mis rõhutasid lääne hüsteerilisust ja kaksikmoraali – ühelt poolt omakasupüüdlikud ja russofoobsed Baltikum, Poola ja Ukraina, kes külvavat Zapadi-hirmu, et saada enda territooriumile rohkem liitlasüksusi, majanduslikku kasu ja lihtsalt poliitilist krediiti. Teisalt aga variserlikud NATO ja USA, kes korraldavat tegelikult ise palju rohkem ja märksa mastaapsemaid õppusi Euroopa idaregioonis ning on suurendamas Venemaa piirialadel aktiivselt ka oma kohalolekut.

Venemaa inforuumis toimus liikumine väga selgelt selles suunas, et Zapadi-paanika on vaid käputäie russofoobsete riikide hüsteeria. Näiteks Kaliningradis toimunud „rahvusvahelise diskussiooniklubi“ „Калининградский блог-пост“ Zapadi-teemalisel arutelul sõnastati toimuv nii: „Ukraina, Poola ja Baltikumi reaktsioonid õppusele Zapad on psühholoogilise sõja akt. Selle sõja peakorterid asuvad Washingtonis, Brüsselis ja Riias. Viimases asub ka NATO strateegilise kommunikatsiooni oivakeskus, kes seda psühholoogilist sõda praegu eest veab.“ Ja sellise infokampaania peaeesmärk on vaid üks – varjata NATO sõjalise kohaloleku laienemist ida suunas.

Otseselt Eesti konteksti oli võrreldes teiste Balti riikidega Zapadi propagandanarratiivides pigem tagasihoidlikult kasutatud. Pisut köitis Venemaa meedia tähelepanu kaitseminister Jüri Luige Zapadi-teemaline kommentaar ajalehele Vedomosti, ennekõike tema märkus selle kohta, et õppusel võib tegelikult osaleda ligikaudu 100 000 või isegi rohkem sõdurit. See märkus täheldati mõningates kanalites üles kui järjekordne näide sellest, millise ulatuse on võtnud lääneriike Zapadiga seoses tabanud hüsteeria.

Liitlaste ja NATO-ga seonduv pälvib üha enam Venemaa propagandameedia tähelepanu ja ei ole põhjust arvata, et infooperatsioonide hulk Baltiku-

34

mi suunal väheneks. Kajastuste arvu kasv on eelkõige seotud NATO õppuste arvu kasvuga piirkonnas ja mida tugevamad liitlassuhted ning koostöö, seda rohkem püüab Venemaa propaganda seda õõnestada ja lõhkuda, võimendades väiksemaidki ettetulevaid probleeme.

35

36

SÕJA- JA KATASTROOFIMEDITSIINI KESKUS OSANA LAIAPINDSEST RIIGIKAITSEST kolonelleitnant Ahti Varblane, SKMK ülemarst major Indrek Olveti, SKMK arst-lektor

Eesti riigikaitse on laiapindne. See tähendab, et lisaks kaitseväele peab Eesti kaitseks valmis olema kogu Eesti ühiskond, iga Eesti kodanik.1 „Üks positiivne näide militaar- ja tsiviilsektori koostööst on kaitseministeeriumi toetus sõja- ja katastroofiaegse meditsiini õpetamiseks kõrgemates meditsiinikoolides ja ülikoolides arstidele, õdedele, ämmaemandatele,“ kirjutati rahvusvahelise kaitseuuringute keskuse 2014. aasta raportis „Avar julgeolek ja riigikaitse“. 2 Selleks hetkeks oli nimetatud õpe kestnud kaks aastat ning sõja- ja katastroofimeditsiini keskuse loomisest oli möödunud üks aasta.

Sõja- ja katastroofimeditsiini keskus (SKMK), mis loodi kaitseväe juhataja käskkirjaga 2013. aastal, on kaitseväe ühendatud õppeasutuste (KVÜÕA) koosseisu kuuluv struktuuriüksus, mis vastutab sõja- ja katastroofimeditsiini alase täiendväljaõppe organiseerimise eest nii kaitseväe- kui ka tsiviilmeedikutele. Lisaks viiakse läbi sõjameditsiinilist väljaõpet KVÜÕA kursustel, kõrgema sõjakooli ning lahingukooli õppuritele. Lisaks kaitseväelastele koolitatakse SKMK-s ka Tartu Ülikooli (TÜ) meditsiiniteaduste valdkonna ning Tallinna ja Tartu tervishoiukõrgkoolide tudengeid. Kokku toimus KVÜÕA SKMK-s 2017. aastal 58 kursust 1231 osalejale. Õppejõududeks on nii SKMK tegevväelastest arstid-õed kui ka lepingulised tsiviilmeedikud. Paljudel õppejõududel on kogemus erinevatelt sõjalistelt ja rahuvalve missioonidelt. Suurem osa õppejõududest omab töökogemust kas tsiviilhaiglast (Tartu Ülikooli Kliinikum (TÜK)/Põhja-Eesti Regionaalhaigla (PERH)) või kiirabist. Samuti on paljud tsiviilõppejõud aktiivsed reservohvitserid või -allohvitserid.

Tudengite koolitusega alustati SKMK-s 2012. aastal ning see on üks osa laiapindsest riigikaitsest. Selline koolitus on praeguseks hetkeks kohustuslik nii TÜ kui ka tervishoiukõrgkoolide tudengitele. Tudengite seas on kursus kõrgelt hinnatud ning tagasisides rõhutatakse alati peamisi positiivseid aspekte: läbiviidava õppe süstemaatilisust, õppejõudude kõrget professionaalset taset ja keskendumist praktilistele aspektidele.

Paljud SKMK õppejõud – nii tegevväelased kui ka tsiviilarstid/-õed - on läbinud edukalt erinevate rahvusvaheliste kursuste instruktoriõppe ning omavad õigust nendel kursustel õpetada. Neid kursusi viiakse läbi SKMK-s või koostöös erialaseltside ning tsiviilhaiglatega (TÜK, PERH). SKMK toetab nii õppejõudude kui ka varustusega koostöös Eesti Kirurgide Assotsiatsiooniga läbiviidavaid rahvusvaheliselt sertifitseeritud kursuseid – ATLS (Advanced Trauma Life Support), DSTC (Definitive Surgical Trauma Care) ja (ASSET) (Advanced Surgical Skills for Exposure in Trauma). Lisaks omab SKMK litsentsi läbi viia rahvusvaheliselt sertifitseeritud kursust BATLS (Battlefield Advanced Trauma

1 Kaitseministeeriumi kodulehekülg http://www.kmin.ee/et/eesmargid-tegevused/laiapindne-riigikaitse (20.02.2018).

2 Jermalavičius, Tomas; Pernik; Piret; Hurt, Martin; Breitenbauch, Henrik ja Järvenpää, Pauli.

Avar julgeolek ja riigikaitse. Avaliku sektori ja ühiskonna kaasamise proovikivid. Rahvusvaheline Kaitseuuringute Keskus, Tallinn, 2014 veebruar. Lk 60.

37

Life Support). Hetkel on taotlemisel litsentsid milMIMMS (Military Major Incident Medical Management Support) ja International TCCC (Tactical Combat Casualty Care) kursuste läbiviimise õiguste omandamiseks.

Eelpool nimetatud litsentseeritud kursuste õppuriteks on nii kaitseväe kui ka tsiviilhaiglate ja -kiirabide arstid, õed, parameedikud. Nende kursuste korraldamise üks oluline eesmärk on tsiviil- ja militaarmeedikute väljaõppe ühtlustamine, mis on vajalik tsiviil- ja militaarstruktuuride efektiivseks ning edukaks koostööks võimalike kriiside korral. Rahvusvaheliselt tunnustatud meditsiiniõppe läbiviimine Eesti tervishoiutöötajatele on ka väga oluline vastuvõtva riigi toetuse ühe komponendina, kuna need vastavad NATO-s kehtestatud meditsiiniabi standarditele. Seega on rahvusvaheliselt litsentseeritud kursuste korraldamine või nende läbiviimise toetamine üks oluline osa laiapindse riigikaitse eestvedamisel ja tagamisel. Samuti lihtsustab rahvusvaheliselt sertifitseeritud kursuste läbimine oluliselt Eesti meedikute osalemise korraldamist rahvusvahelistel sõjalistel või rahuvalve missioonidel koos liitlasüksustega.

Et tagada tsiviilmeditsiini struktuuride efektiivne töökorraldus ning juhtimine võimalike kriiside korral koos selleks vajalike ühtsete teadmistega, alustati 2017. aastal SKMK-s tsiviilmeditsiiniasutuste kesk- ja tippastmejuhtide katastroofimeditsiinialase täiendkoolitusega, millega on plaanis jätkata ka edaspidi. 2017. aastal osales Eesti ROLE 2 BASIC meditsiiniüksus Saksamaa Liitvabariigis toimunud NATO suurimal meditsiiniõppusel Vigorous Warrior (VW). Üksuse personal oli komplekteeritud nii SKMK kui ka teiste KV üksuste tegev- ja reservväelastest ning õppejõududest. Esmakordselt kasutati õppusel SKMK ja Eesti erafirmade koostöös loodud välihaigla konteinerlahendust, millega tagati üksuse suur mobiilsus ning kiire ümberpaiknemisvõimekus. Õppuse käigus andsid Eesti meditsiiniüksusele kõrge hinnangu nii õppuse juhtkond kui ka liitlased. Tulevikus on kavas osaleda 2019. aastal Rumeenias toimuval VW õppusel.

38

39

40

SOOMUSKOOLI JA SOOMUSMANÖÖVERVÕIME VÄLJAARENDAMINE major Jaan Kessel 1. jalaväebrigaadi Scoutspataljoni soomuskooli ülem

Soomusmanöövervõime on võimete kogum, millest siinkohal vaatleme lähemalt, mida tähendab sellest kogumist ühe osa ehk soomuspataljoni loomine.

Väljaarendamine kõlab protsessina, millel on enamasti selge algus ja lõpp.

Käesoleval hetkel on algus tehtud ja lõppu ei paista veel. Lõputuid võimalusi ja valikuid kõnealuses valdkonnas tekib tehnoloogia arenguga üha juurde.

Oluline on leida võimaluste ja vajaduste vahel balanss, et tehtud valikud oleks jõukohased ka kümnendeid hiljem.

Olles enda jaoks püstitanud eesmärgi soomuspataljon välja arendada, omame selget numbrites ja tähtedes kirjeldatud ettekujutust, milline ta olema peab, selleks et vastata meie soovidele ja vajadustele. Loetledes üles vajalikud tegevused tulemini jõudmiseks ning need tegevused piiritledes omavahel lõiminud ressurssidega nagu aeg, inimesed, tehnika, taristu, keskkond, joonistub välja kogu projekti mastaapsus.

Lihtsuse huvides katmaks kogu teemade spektrit, millega inimesed selle võimearenduse raames tegelevad, on kirjeldada võimearendust kasutades DOTMLPFI (Doctrine, Organization, Training, Materiel, Leadership, Personnel, Facilities, Interoperability) mudelit.

DOKTRIIN Mõtestatud tegevuseks peab olema alus ning selge arusaam, miks ja kuidas midagi tehakse. See arusaam peab ulatuma strateegilisest tasandist kõige madalama taktikalise tasandini välja. Lisaks võimekirjeldusele on tulnud luua kogum juhenditest, eeskirjadest, mis reguleeriks igapäevast väljaõpet, hooldust ja ohutust nende tegevuste läbiviimisel, täiendada olemasolevaid regulatsioone.

Alus nende koostamisel on olnud eri riikide pikaajaline väljaõppe ja hoolduse kogemus soomustehnika kasutamisel. Koostajate vahetu kogemus erinevatel kursustel osaledes andis hea ettekujutuse nende teadmiste reaalsest rakendumisest sealses keskkonnas. Kasutades soomustehnikat iga päev, tekkis arusaam, mis on tegelikult oluline loomaks eeldused pikaajaliseks tehnika kasutusel hoidmiseks. Omandatud teadmised ja kogemused tuli omakorda sobitada nendesse raamidesse, mida meie enda võimalused ette kirjutavad.

Tänaseks on olemas selgelt kirjeldatud tulem – soomuspataljon. Oluline on kõikide osapoolte kommunikatsioon, mõistmaks, kas tulemini jõudmiseks koostatud dokumentatsioon rakendub reaalses elus viisil, mis toetab jätkusuutlikku arengut või peame midagi ümber hindama või selgemalt väljendama.

41

ORGANISATSIOON Struktureeritud organisatsioonina ei tohiks olla meile võõrad ettevõtmised, kus funktsiooni põhiselt on rollid ühise eesmärgi saavutamiseks organisatsiooni siseselt jaotunud. Soomusmanöövervõime ajaline mastaapsus esitab meile, kui toimivale organisatsioonile tõsise väljakutse. Olemasolevasse mudelisse on vaja integreerida täiesti uus valdkond, milles orienteerumiseks peab väga hästi teemat valdama.

Tõik, et tihtipeale võime tekitada organisatsioonina seeläbi asendamatuid inimesi, kelle roteerumine või teenistusest lahkumine halvab ajutiselt ositi või tervikuna kogu progressi, on märk puudulikust kommunikatsioonist. Informatsiooni jagamine, oma rolli mõistmine ja välja kandmine tervikus on võtmetähtsusega. Teatepulka ühel või teisel põhjusel üle võttes tuleb tagada võimearenduse stabiilne lõpptulemist tekkinud areng, mitte üritada alustada uut partiid. Mis ei tähenda, et keelatud oleks tehtud vigade tunnistamine ja saadud kogemustest ning teadmistest lähtuvalt protsessi parendamine.

TREENING Ettevalmistused selle valdkonna katmiseks on olnud pikaajalised. Spetsialiste väljaõppe läbiviimiseks ja üksuste tehniliseks toetamiseks on koolitatud Soomes, lõviosa Hollandis. Väljaõppe alaselt vajame me täna mõnetist välist toetust vaid väga kitsastes valdkondades üksikute spetsialistide täiendamiseks. Üksuste mehitamiseks ja tehniliseks toetamiseks vajalikku koosseisu suudame me välja õpetada ise, kasutades selleks oma Eesti instruktoreid. Otsene koostöö ja kogemuste vahetamine väljaõppealaselt käib meie liitlaste ja partneritega. Seda laadi suhtlus aitab tihtipeale ennetada probleeme, milleni aastaid enne meid alustanud liitlased on jõudnud. Oluline on väljaõppelt saadud kogemuste talletamine ja uuenenud kogemuste varalt väljaõppekavade täiendamine.

Vahetust kokkupuutest soomusüksustega on kaitsevägi tervikuna saanud arvestatava kogemuse. Osalemine õppustel ja harjutustel koos soomustehnikaga nii meie enda kui ka liitlaste üksustega, teineteisega koos ja üksteise vastu, on manööverüksuste ülemate ettekujutust tänaseks oluliselt selgemaks teinud, kuidas on vaja oma üksuse ressursse rakendada, et soomusüksuste vastu võidelda.

VAHENDID Kui läheneda vahenditele, mis on vajalikud soomuspataljonile lahinguks, on need mustvalgelt kirjas varustusnimekirjades. Oluline on tagada nende õigeaegne tarne lõppkasutajani.

Kui vaadata vahendeid, mida on võimalik soetada väljaõppe paremaks, efektiivsemaks, realistlikumaks läbiviimiseks, muutub spekter värvilisemaks. See on koht, kus on mõistlik hinnata enda väljaõppe kogemuste najalt ja liitlaste tagasisidele tuginedes erinevate vahendite kasutamist, et otsustada, millised vahendid on tegelikult vajalikud, et säästa tehnika ressurssi, saavutades samal ajal soovitud tulem.

42

Senised valikud väljaõppevahendite osas on end igati õigustanud. Kasutusel on Steel Beasts simulatsiooni süsteem, individuaalsete oskuste lihvimisest masina juhtkangidega kuni allüksuse koostegevuse treeninguni välja.

Eestis toodetud õppepadrunid, -mürsud ja -granaadid on kasutusel laadimisharjutustel.

Vahetu tagasiside laskeharjutustel tänu tõusvatele masina sihtmärgisüsteemidele, sunnib laskjat pingutama. Kogu allüksus näeb vahetult, milline oli tema soorituse tulem. „Sai peaaegu pihta“ lahinguväljal ei loe.

Materjali spektris kahvatuvad kõik toonid, kui jõuame lahingutehnika varuosadeni. Ühest küljest seetõttu, et varustuskataloogid on äärmiselt mahukad, teisalt seetõttu, et oleme eestlased. Nii nagu tänapäeva teenindused ei vaheta reeglina piduri kolvi mansette, vaid terve supordi, on ka lahingutehnika varustuskataloogid reeglina tervikdetaili põhised.

Hingestatud mehaanikute käsi ei tõuse välja vahetama lekkiva tihendi pärast tervet õõtshooba koos teeratta rummuga. Õigete varuosade leidmine sedalaadi, tänapäeva mõistes kellassepatööks on pisut keerulisem, kui kataloogijärgse varuosakoodi tellimusblanketile kirjutamine. Taaskord saab kinnitust vana tõde, et mida ühetaolisemana hoiame oma tehnikapargi, seda tõenäolisem on, et suudame seda oma soovidele ja nõuetele vastavalt tagada.

JUHTIMINE Mis vahe on jalaväe rühmaülemal ja soomusrühmaülemal? Üks peab langetama otsuseid 4, teine 40 kilomeetrit tunnis. Varem üle kahe aastakümne puhtalt jalaväeüksuseks manööverüksuste seas olles, on nüüd äärmiselt oluline tänaste ja homsete juhtide kasvatus soomuspataljoni tarvis. Oleme käivitanud ohvitseride ja allohvitseride soomuseriala kursused kaitseväe ühendatud õppeasutustes, tagamaks järelkasvu tänastele ülematele, kes täna kasvavad paljuski koos oma allüksusega.

Vahetu kogemus taktikaharjutustel maastikul, liitlaste soomustehnika kasutamise taktika jälgimine ja enda tegevuse efektiivsuse aus hindamine kasvatab tänaseid ülemaid, leidmaks parima viisi rakendada olemasolev ressurss ülesande täitmisel koduses keskkonnas.

INIMRESSURSS See on kõige väärtuslikum ressurss, mille tarneaegu oleme püüdnud lühendada avalikkusele suunatud ürituste ja värbamise kaudu. See tegevus peab olema järjepidev, et üksuste mehitamine ei oleks sarnane töötava mootori nukkvõlli vahetusega. Ei kõla innovaatilisena tõdemus, et meie vajadused kõrgelt motiveeritud tööjõu järele on kasvanud.

Personalialased nõuded kirjutab ette kasutusel oleva tehnika keerukus, samaaegselt lihtsate tööriistade nagu kangi, labida ja mutrivõtme kasutusoskusega, mis ei ole tänapäevases urbaniseerunud ühiskonnas enam nii enesest mõistetav, kui mõned kümnendid tagasi. Manööversõja põhimõtete rakendamisoskuste kõrval peab ohvitser aru saama ka sellest, mis viitab kütusefiltri

43

44

ummistumisele, mida see endaga kaasa toob ja kuidas seda viga kõrvaldada, et üldse oma üksused lahingusse viia.

Sobilike spetsialistide koolitamine on pikaajaline ja kulukas. Tehtud investeering toob ennast tagasi, kui oleme teinud eos õiged valikud. Numbrite ja nimede taga tabelis on päris inimesed, kelle huvid peavad ühtima organisatsiooni huvidega selleks, et meil oleks mõistlik neisse investeerida.

TARISTU Loomaks tingimusi allüksuste väljaõppeks ja tehnika hoiustamiseks/hooldamiseks on käimas mastaapsed projektid, millest võidavad kõik üksused. Täiendavad pesulad on parandanud tehnika hooldusvõimalusi.

Lähiharjutusala arenduse tulemusena laienevad väljaõppe võimalused kõigile 1. jalaväebrigaadi üksustele. Keskpolügooni ja Soodla harjutusalade arendusest võidab kaitsevägi tervikuna.

Loodav õppesõiduplats aitab tõsta tehnika säästlikult masinajuhtide väljaõppe kvaliteeti.

Täna kasutusel olevad hooldusõppe garaažid ja varjualused tagavad üksustele vajalikud tingimused allüksuste tehnika ja varustuse hoolduseks ning remondiks.

KOOSTEGEVUS Pataljoni siseselt on koostegevus võimet jälgitud erinevatel õppustel. Põhjapanevaid hinnanguid on vara anda, tulenevalt allüksuse käimasolevast väljaõppe tsüklist. Kindlasti on veel nurki, mida lihvida, aga areng aastataguse ajaga, mil allüksus esmakordselt garaaži sisenes, on märgatav. Kasvatustöö selles vallas ei ole plangu värvimine, et tulem on enne nähtav, kui värv kuivanud.

Tuntav positiivne mõju on liitlaste kohalolul, mis on andnud laialdaselt võimalusi koostöö valmiduse testimiseks teiste üksustega. Lisaks hea võrdlusaluse enda arengule.

Kuhu asetub sellel pildil soomuskool? 1. jalaväebrigaadi Scoutspataljoni koosseisu 2015. aasta oktoobris loodud soomuskooli eesmärk on soomusmanöövervõime arendamine fookusega üles ehitada ja välja õpetada brigaadi lahinguruumis toimiv soomusjalaväepataljoni lahingugrupp koos vajalike lahingutoetus ja -teenindusüksustega, kogudes väljaõppe läbiviimisel saadud kogemusi samaaegselt üksuste edaspidiseks arengu suunamiseks ning taktikaliselt efektiivsemaks muutmiseks.

Koondades enda alla soomuseriala spetsialistid on soomuskool andnud oma sisendi seal, kus seda on vajatud. Peamine fookus täna on tehnika väljaõpe ja sellega seonduv arendustegevus. Milliseks kujuneb soomuskooli roll tulevikus on täna vara öelda, esmalt tuleb meil kaitseväena toimiv soomusjalaväepataljoni lahingugrupp koos vajalike lahingutoetus ja –teenindusüksustega valmis ehitada.

45

46

SÕDURI BAASKURSUSE UUTMISEST VÄLJAÕPPETSÜKLI MUUTMISENI kapten Ivo Peets Kalevi jalaväepataljoni staabi operatiivsektsiooni ülem

Praegu kehtiv sõduri baaskursuse õppekava (SBK) on muutumatuna püsinud peaaegu poolteist kümnendit. Kuigi dokumendina muutumatu, on selle maht ja sisu olnud sagedaseks arutlusteemaks kõigis ajateenijate väljaõppega tegelevates väeosades. Probleemi olemasolu kinnitasid 2015. aastal kaitstud KVÜÕA lõputööd, mis uurisid kuidas rakendatakse kaitseväes kehtivaid õppekavasid.

Nendest selgus, et kuigi väeosad tegid kõigis kinnitatud õppekavades muudatusi, olid sisult ja ajaliselt suurimad muutused SBK õppekavas. Paralleelselt toimus 1. jalaväebrigaadi (JVBr) ajateenijate üleminek kergejalaväelasele ettenähtud koolituselt mehhaniseeritud jalaväelt nõutavale väljaõppele, mis pani niigi erinevate õppeteemadega küllastatud väljaõppe veel suurema pinge alla.

Tekkis põhjendatud küsimus, kas ajateenijate väljaõppetsüklis õpetame ikka ainult neid asju, mis on üliolulised põhiülesande täitmiseks. Küsimusele vastuse leidmisest kujunes seega 1. JVBr mehhaniseeritud pataljonide jaoks oluline vajadus: tuleb alustada ajateenija väljaõppetsükli ülevaatamisega. Esimene samm selleks oli olemasoleva sõduri baaskursuse õppekava muutmisvõimaluste leidmine. Selle artikli eesmärk ongi anda ülevaade arengutest, mis on viinud olemasoleva sõduri õppekava ümberhindamisele ja põhjendatud muutusteni ajateenijate väljaõppetsüklis.

MIKS IKKAGI SEE MUUTUS JA MIDA OLEME ÕPPINUD? Selleks et selgelt eristuksid probleemid, mis on viinud ulatuslike ja oluliste erinevusteni SBK õppekava rakendamisel erinevates väeosades, tuli esmalt koondada aastate jooksul omandatud kogemused ühtseks tervikuks. See info koguti viimase viie kuni kümne aasta SBK temaatiliste plaanide, väljaõppe kokkuvõtete ja omavahel seotud väljaõppekavade uurimisega, millele lisandusid vestlused erinevatel aegadel väljaõpet läbiviinud erinevate tasandite ülematega. Väeosadest saime enim asjakohast materjali logistika-, vahi-, Viru ja Kuperjanovi pataljonist. Esimeses kahes pataljonis oli väga suurt tööd tehtud õppematerjalide kaasajastamisel, jäädes enamjaolt siiski olemasoleva õppekava raamidesse.

Viru pataljonis oli väeosa siseseks kasutamiseks koostatud sõduri baaskursuse õppekava, mille arendamine oli aastate jooksul olnud pidev protsess ja sisaldas muutusi, mis näitas, et võrreldes kehtiva õppekavaga oli oluliselt suurendatud tundide mahtu, mis keskendusid sõduri lahinguväljakesksetele oskustele. Andmetele lisas kvaliteeti väga hästi süstematiseeritud, ligi kümmet aastat hõlmav sõduri baaskursuse eksamitulemuste andmebaas. See andmebaas, koos olemasolevate temaatiliste plaanidega võimaldas hinnata, kuidas erinevad muutused õppekavas mõjutasid lõpptulemust.

47

Erinevalt Viru pataljonist, ei olnud Kuperjanovi pataljonis koostatud eraldi rakendatavat õppekava, kuid seevastu oli koostatud väga põhjalik juhis kursuse ja eksamite korraldamiseks. Eksamid erinesid kehtivas õppekavas kinnitatust, võimaldades paremini kontrollida olulisemate sõduri lahinguvälja oskuste omandamist. Kuperjanovi pataljonis erines uuritud aastate arvestuses SBK õppekava kestvus kuuest nädalast kuni kümne nädalani. Põhjendus, miks SBK-d lühendada, oli ajalises võidus, mis saavutati sõduriga nõrgemalt seotud erialaste teemade käsitlemises jätkukursuste raames koos teiste asjakohaste või haakuvate teemadega. Analoogilist lähenemisviisi õppekava täitmisele oli piiratud mahus kasutatud ka näiteks staabi- ja sidepataljonis. Lisaks mainitud väeosadele uuriti ka teiste kaitseväe ja Kaitseliidu üksuste väljaõppeplaane.

Järgnevalt oli vaja korraldada olemasoleva õppekava alusel nii-öelda etalonkursus, mis planeeriti ja viidi läbi sama sisu ja mahuga nagu õppekavas oli ettenähtud, et hinnata sarnases keskkonnas sisse viidud muutuste võimalikku mõju. Seejärel loodi kursuse sees kaks kontrollgruppi, kus ühes sooritati valitud teemade õpe rühma koosseisus, hoides instruktori-ajateenijate suhet 1:30, teises grupis aga instruktor-ajateenijate suhe 1:10. Eesmärk oli kontrollida, kuivõrd muutub teema omandamiseks vajamineva õppeaja maht instruktorite ja ajateenijate suhtest. Etalonkursuse läbimisel selgus, et olemasolevas õppekavas ettenähtud väljaõppe maht on sõdurile heal tasemel oluliste oskuste omandamiseks lahinguväljal tegutsemiseks ebapiisav. Probleem süvenes, kui nende teemade õpetamisel oli instruktorite-ajateenijate suhe suurem kui 1:10.

Probleemiks oli ka instruktorite nõrk erialane pädevus nt pioneeriõppes, meditsiinis jt teemadel, mida toodi välja ka varasemalt läbiviidud kursuste tagasisides. Selliste teemade puhul ilmnes, et vähekogenud instruktor ei jõudnud väljaõpet korraldada nõutud tasemel. Puudus ka aeg tekkinud kitsaskohtade likvideerimiseks. Pikemalt olen kirjutanud nendest ja teistest nüanssidest ajakirjas Sõdur 2016. aastal ilmunud artiklites.

PÕHJENDATUD MUUTUSTEST ÕPPEKAVAS, PÕHJENDATUD MUUTUSTENI VÄLJAÕPPETSÜKLIS Õppekava loomisel koostati sõduri funktsioonide kirjeldus, kus arvestati eelpool nimetatud kokkuvõtteid ning rakendusi praktikas. Selle alusel koostati õppekava, mis jaotati kiireima võitlusvõime saavutamise mooduseid arvestades kaheks osaks. Esimese osa moodustasid ainult need oskused ja tegevused, mis olid seotud kaitseväes üldlevinud varustuse ja relvastuse kasutamisega.

Teise osa aga erialase varustuse ja relvastusega seotud oskused ja tegevused, mis olid peaasjalikult iseloomulikud 1. JVBr ja laiemalt jalaväeüksustele. Uue õppekava koostamise alus oli selle jäämine oma mahult koos piisava paindlikkusega kehtiva õppekava raamidesse, et katta nii jalaväe- kui ka erialaüksuste vajadused. Selliselt moodustas õppekava kõigi õppetsüklis järgnevate kursustega ühtse terviku. Samas oli võimalik seda rakendada ka eraldiseisva, ainult sõduri alusoskustele keskenduva kursusena.

Praktikas tähendas selle õppekava rakendamine, et märgatavalt paranesid sõdurite lahinguväljal tegutsemiseks vajalikud oskused, sest rõhuasetus oli

48

lahinguväljal tegutsemiseks vajalike oskuste omandamisel, jättes tagaplaanile teemad, mille käsitlemine võis toimuda hilisematel kursustel. Tingimused olid loodud ettepanekuks, et kursust lühendada nende teemade arvelt, mis ei ole seotud sõduri individuaalsete oskuste ja tema lahinguvarustusega. Õhku kerkis põhjendatud küsimus, kuidas langetada kaitseväe seisukohalt oluline otsus – millised teemad ära jätta või ajaliselt õppetsüklis ümber paigutada.

Sellele küsimusele vastuse saamiseks moodustati kaitseväe peastaabi operatiivosakonna jalaväeinspektuuri juhtimisel tüüpametikohtade töögrupp.

Tüüpametikohad aitavad lisaks võimekirjeldusele täpsustada, millistele ametikohtadele on vaja reservväelasi koolitada, et meie üksused oleksid suutelised võimekirjelduses määratud ülesandeid täitma. Esimese tüüpametikohana loodi laskuri tüüpametikoht. See sisaldab endas väga piiratud, kuid üliolulist ühisosa nendest ülesannetest, mida peab lahinguväljal olema suuteline täitma iga sõdur. See tähendab, et laskuri ametikoha nõuete täitmine on eeltingimus kõigiks järgnevateks ametikohtadeks ettevalmistumisel. Võrreldes loodud laskuri tüüpametikohta kehtiva SBK ja 1. JVBr koostatud õppekavaga, leiti, et olemasolevad õppekavad katavad ära peaaegu kõik laskurile olulised ülesanded. Välja jäävad vaid ülesanded, mis on seotud erialase varustuse ja relvastusega.

Seega kinnitas süsteemne analüüs väljaõppega tegelevate üksuste praktilist kogemust, et põhjendatud on jätta käsitlemata teatud hulga kitsalt erialaseid teemasid, mis ei ole kõigi struktuuriüksuste ühisosa. Selle õppetunni arvestamine on oluline, et rakendada kaitseväe üleselt õppekava, mis keskendub ainult nendele teemadele, on mahult lühem ning annab õppetsükli perspektiivis struktuuriüksustele suurema paindlikkuse oma üksuste parimaks koolitamiseks.

MUUTUSED VÄLJAÕPPETSÜKLIS Tuvastatud õppetundide rakendamine peab toimuma lisaks sõduri baaskursuse uutmisele ka väljaõppetsükli muutumises, et võimaldada struktuuriüksustele suurim vabadus oma ülesanneteks valmistumisel, kuid säilitades kaitseväe ülese koostöö võimekuse rangelt ühtsetel alustel ja põhimõtetel korraldatud baaskursuste abil. Kehtivat väljaõppetsüklit järgides on täiskoosseisus allüksuse kokku töötamist võimalik alustada alates märtsist, kui kõik erialased kursused on lõppenud. See jätab aga üksuste koostöö harjutamiseks aega vähem kui kolm kuud.

Oluliselt on piiratud jaanuari täiendkutse ajateenijate rakendamine nende eesmärgipäraseks kasutamiseks isikkoosseisu täiendusena, sest tingimusi loovad kursused ei ole läbitud (autojuhtide kursus, nooremallohvitseride kursus jne). Täielikult on arvestamata jäänud keskkonna mõjud väljaõppe korraldamisel, kui talv seab sellele olulised piirangud, kuid pakub ka ainulaadsed võimalused selliste nüansside omandamiseks, mida ei ole võimalik imiteerida teistel aastaaegadel. Väljaõppetsükli muutmisel tuleb lahendada kolm peamist tuvastatud probleemi: (1) parimate tingimuste loomine juhtivkoosseisu koolitamiseks; (2) soodsaimate tingimuste loomine allüksuse kursuse korraldamiseks; (3) tingimuste loomine täiendkutse parimaks rakendamiseks. Väljaõppetsüklit korrigeerides on nendele probleemidele võimalik leida sobivaim kompromiss

49

50

olemasolevate kursuste ajalist raami muutes, millest suurima muutuse toob kaasa SBK lühendamine.

See võimaldaks nooremallohvitseride ja autojuhtide kursusega alustada augusti keskpaigast, mis väliskeskkonda arvestades oleks tunduvalt soodsam, võimaldades nüansirohkema ja intensiivsema väliõppe korraldamist. Nooremallohvitseride erialakursuse maht muutub paindlikumaks, võimaldades üksustel spetsiifilist erialaõppe sisu ja selleks vajaliku mahu otstarbekamat kasutamist. Nooremallohvitseride erialakursuse maht on piiratud ainult nendel ametikohadel, kelle teenistus eeldab rühmaülema baaskursuse läbimist.

Põhikutse läbiviimise tingimused muutuvad soodsamaks, sest nooremallohvitserid on uue kutse saabumise hetkeks läbinud baaskursuse ja autojuhtidel on olemas esmased kategooriad, muutes võimalused avaramaks, võimaldades lõimida eel- ja põhikutse kursuste väljaõpet. Nooremallohvitseride erialakursuse ja põhikutse sõduri baaskursuse lõpetamine on viidud ajaliselt nädalaga nihkesse, mis võimaldab iga kursuse lõpuks parima lõpptulemuse saavutada, koos võimalusega kaasata eelkutse nooremallohvitsere oma tulevaste sõdurite kontrollimise tõhustamisse. Nende kursuste lõpetamise järel on struktuuriüksustes võimalik juba moodustada allüksuse kursusel väljaõppesse minevad üksused, andes täiendava ajalise paindlikkuse üksuste kokku töötamiseks.

Sellist õppetsüklit järgides on kalendriaasta lõpuks kõik allüksused komplekteeritud erialase- ja juhtivkoosseisuga. Kuna uuel kalendriaastal üksuse koosseisu uut isikkoosseisu enam ei lisandu, avarduvad võimalused treenida rohkem reservrühma- ja jaoülemaid, et luua parimad tingimused meie reservüksuste juhtimiseks. Selliselt saame ennetada puudujääke, mida on tuvastatud minevikus korraldatud reserv- ja lisaõppekogunemistel.

KOKKUVÕTE Eelnevate uuringutega tuvastatud ja esitatud võimalused väljaõppetsükli ja teiste baaskursuste muutmiseks loovad eeldused paremini sünkroniseeritud ja korraldatud väljaõppetsükli rakendamiseks. Selle rakendamist koos uuendatud õppekavadega ei tohi võtta kui midagi revolutsioonilist, mis pretendeerib täielikule uudsusele. Tegu pole isegi mitte reformiga, vaid pigem loogilise evolutsiooniga, mis rakendab kaitseväeüleselt aastate jooksul kogunenud parimad praktikad. Et meie sõdurid on saanud välismissioonidel ja kodustel harjutustel liitlaste tunnustuse osaliseks, tähendab vaid seda, et varasemalt korraldatud kursused ja nende korraldus on olnud õigetel alustel. Muutused tuleb aga rakendada selleks, et tagada ühtsed alused väljaõppe korraldamisel, saavutada püsivalt parim lahinguvalmidus ja luua struktuuriüksustele tingimused, et oma väljaõpet tõhusamalt korraldada.

51

52

AJATEENIJAD SCOUTSPATALJONIS seersant Kevin Valkenklau Scoutspataljon

Scoutspataljon on olnud peaaegu alati mehitatud ainult tegevväelastega. Kuid on tulnud ette teenistusaastaid, kus pataljoni koosseisu on kuulunud ka ajateenijad. Aastal 2009, kui pataljoni põhifookuses olid Afganistani missioonid, tekkis ajateenijatel esimene võimalus läbida ajateenistus Scoutspataljonis. Pärast vahepealset pausi võeti 2017. aasta sügisel tervelt ühe kompanii jagu ajateenijaid Scoutspataljoni A-kompaniisse.

RKAK 2013-2022 raames võeti vastu otsus luua kaitseväe soomusmanöövervõimekust ning esimeseks etapiks sai Scoutspataljoni üleviimine soomustransportööridelt PASI-XA188/XA180 jalaväelahingumasinatele, milleks osutusid Hollandi päritolu CV9035.

Hollandis kuus kuud kestnud väljaõpe andis ülevaate Eesti kaitseväelastele, mida jalaväelahingumasin endast kujutab, kuidas sellega ümber käia ning mis uue võimekuse see üksusele annab. Kui esimesed CV90-d jõudsid Eestisse, jagasid kolleegidele enda teadmisi juba Eesti CV spetsialistid. Võrreldes teiste üksuste struktuuridega on jalaväelahingumasina rühmas neli jagu. CV jaos on üheksa liiget, kellest kolm moodustab CV meeskonna (komandör, sihtur, juht) ning jalastuvas koosseisus on kuus jalaväelast. Rühmas on 4 CV-d. Juhtsoomuki meeskonna komandör on rühmaülem, kes juhib rühma soomukeid. Rühmaülema abi juhib soomukitest jalastuvat jalaväge. 2017. aasta sügisest on Scoutspataljoni A-kompanii CV üksuse jalastuvas koosseisus ajateenijad, kelle jaoülem on tegevväelane.

A-kompanii CV jalastuva koosseisu sõdurite teekond kaitseväes algas suvise kutsega. Scoutspataljonis ajateenistust läbivad sõdurid on kõik 11 kuud teenivad ajateenijad. Sõduri baaskursus (SBK) sai läbitud Kalevi või Viru jalaväepataljonis ning edasist teenistust suunduti läbima Scoutspataljoni. Ajateenijaid värvati vabatahtlikkuse alusel, kuid tuli ette ka väeosade poolseid suunamisi.

Algas kolm kuud kestev ühtlustamine ehk jalaväekursus üksikvõitleja ja jaotasandil. Pärast talvist puhkust siirdusid ajateenijad kuulipilduri, granaadiheituri, laskursanitari jm eriala kursustele. Kuid mis eristab ScP-i ajateenijat teiste väeosade ajateenijatest?

Võib juba arvata, et ajateenija elu Scoutspataljonis ei ole päris selline, mida kogevad ajateenijad teistes väeosades. Eks igas üksuses ole oma iseärasused, aga Scoutspataljonis on erinevusi vaata et rohkemgi. Esimese asjana kerkib esile varustus, mida sõdurid kasutavad.

Kõik ajateenijad kannavad Scoutspataljoni embleemi, seega on neile väljastatud Scoutspataljoni sõdurile ettenähtud varustus. Lisaks SBK ajal saadud varustusele said sõdurid juurde lahinguvesti koos taskutega, kuulivesti ballistilised plaadid, teenistusrelva Galil koos lisatarvikutega (punatäppsihik, lisakäepide, 3-kordne suurendus sihikule), patrullkoti, Rootsi päritolu gaasimaskid, ametikohtadest tuleneva lisavarustuse – näiteks laskur-sanitari meditsiinikott; täpsuslaskuritel on teenistusrelvaks USA päritolu 7,62-kaliibriline täpsuspüss M14; jaoülemal ja pooljaoülemal sidelahendus soomukitega suhtlemiseks.

53

Scoutspataljoni pataljoniveebel staabiveebel Meelis Piirsalu sõnul ei ole vahet, kas teenistuja on tegevväelane või ajateenija. Võitlejad, kes kannavad Scoutspataljoni embleemi, on siinkohal võrdsed. Uurides ajateenijate tagasisidet varustuse kohta, on vastus ühine – mugavam. Lahinguvestiga on parem tegutseda, kuna see annab lahinguvarustuse komplekteerimisel vabamad käed ja rohkem võimalusi.

Kui lasti esimest korda relva punatäpp sihikutega, siis oli see harjumatu, kuid tänaseks on aru saadud, kui suur eelis see relva käsitsemisel on. Jalaväe lahingumasinad on Eesti kaitseväele uus kogemus. Katsetatakse erinevaid mooduseid, mis oleksid kõige efektiivsemad üksuse varustuse pakkimisel soomukitele. Kellel CV90-ga kogemust, see teab, et masinas on võrreldes PASI-ga tunduvalt vähem ruumi. CV meeskonna võitlejad on õppinud oma varustuse asetust planeerima nõnda, et esmavajalik oleks käepärast. Näiteks välivarustuse komplekt ei ole CV peal töötavatel scoutidel nii käepärast kui vanasti. Viru jalaväepataljonis SBK-d läbinud ning edasist ajateenistuskohustust Scoutspataljonis teeniv kapral Viigipuu mainis: “Suur erinevus endise teenistuskäiguga on kindlasti, et enamuse ajast on välivarustus masinatel. Kui Jõhvis käisime pidevalt välivarustuse komplektiga jalgsi, siis jalaväelahingumasinaga tegutsedes tuleb seda ette väga harva.”

Kui tavaliselt saavad 11 kuud teenivad ajateenijad kas autojuhtideks või pärast nooremallohvitseri kursust (NAK-i) nooremallohvitserideks, siis Scoutspataljonis ajateenistust läbivad teenistujad neid teekondi traditsioonilisel teel valida ei saa. Pärast SBK-d algab jalaväeõpe ning drillimine kestab terve teenistuse. Alustatakse üksiksõduri oskustest ning lõpetatakse harjutustega pataljoni koosseisus. Teenistuse kulminatsioon on kindlasti kevadel toimuv kaitseväe suurõppus.

Arvukate harjutuste ja õppustega nii Eestis kui ka välismaal, saavutatakse tase, mis võimaldab reservväelastel olla osa Scoutspataljoni soomusüksuse reservist. Väliõppuseid on A-kompanii scoudil samuti rohkem kui teistel ajateenijatel. Juba esimesel kuul käisid võitlejad pataljoni laskelaagris Lätis. Järgmiseks suuremaks õppuseks kujunes “Talvelaager 2018”, kus harjutati tegevust kuni rühma tasemeni ning ees on ootamas mitmed laskelaagrid kevadel, lisaks pataljoni laskelaager Lätis ning Siil 2018.

Kuigi sügisel ei saanud soovijad minna NAK-i, tuleb pataljoni juhtkond tublimatele vastu. Sõdurid, kes on üles näidanud eeskujulike teenistusülesannete täitmist, jäänud silma juhtimisomadustega, omavad keskharidust ning kellel on soov jätkata pärast 11 kuud ajateenistust Scoutspataljonis tegevväelasena, võimaldatakse ühineda kevadel jaanuarikutse NAK-iga, et juba suvel alustada teenistusülesandeid jaoülemana uutele kutsealustele Scoutspataljonis.

Ajateenijad ise väidavad, et teenistus on üsnagi vaheldusrikas. Võrreldes SBK-ga, on praktilist drillimist maastikul palju. Igav siinkohal ei hakka, kuna tunniplaan oma teemadega üsna kirju. Harjutatakse läbi palju taktikalisi ülesandeid ning erinevaid stsenaariume, kuid seejuures arvestades jalaväelahingumasina omapärasid. Kuna CV90 on ilma jalaväeta haavatavam, siis on masin suur osa sõdurite väljaõppest ning jalaväe roll on pigem toetada masina ülesandeid, mitte vastupidi.

54

Alates jaoülema ametist on A-kompanii ülemateks Scoutspataljoni tegevväelased. Pooljaoülema ametit täidab siiski ajateenija. Jaoülemad ning rühmavanemad arvavad, et väljaõpe ajateenijatega on kindlasti uus väljakutse, kuna seekord pole kutsealustel veel sellist kogemust kui varasematel aastatel, mil alluvateks tulid võitlejad, kellel oli vähemalt 8-11 kuud teenistuskogemust.

Tuleb lisada, et sõdurid tulid erinevatest väeosadest ning läbitud SBK tase oli erinev. Ajateenijad toonitasid siinkohal, et teoreetiliselt oli nende teenistuse algus Scoutspataljonis teine SBK, kuna esialgu pidi tegelema oskuste ühtlustamisega, oli see siis relvakäsitsemine või muu üksiksõduri oskus. Lahenduseks oleks võinud siinkohal olla uute kutsealuste suunamine Scoutspataljoni esimesest päevast, et alustada kohe väljaõpet määratud jaoülemate alluvuses. Üldiselt toimub teistes väeosades ajateenijate väljaõpe rühma koosseisus, kus üks või kaks instruktorit õpetavad umbes 30 sõdurit, kellest kõik ei pruugi pärast SBK-d jätkata teenistust samade instruktorite alluvuses. Scoutspataljonis saaks iga tegevväelasest jaoülem korraldada väljaõpet enda 5-mehelisele jaole, suutes selle käigus tegeleda iga sõduriga individuaalselt. Kui ajateenijad õpiksid juba esimestel teenistusnädalatel CV lahingumasinat, siis jõuaksid nad SBK lõpus paremale tasemele.

A-kompanii ülem major Madis Koosa kommenteerib kokkuvõtvalt: “Kompanii on täidetud ning tase pole esialgu võrreldav teiste Scoutspataljoni allüksustega, kuna teenistuskogemust on ajateenijatel vähem, kuid usun, et Siiliks on tase ühtlasem.” Mõttekohana ei saa muidugi mainimata jätta jao struktuuri uudsust, soomukist jalastub ainult kuus võitlejat. See paneb allüksuse olukorda, kus juba ühe teenistuskaaslase vabastamine teenistusest, näiteks tervislikel põhjustel, avaldab olulist mõju ülejäänud jaoliikmete teenistusülesannete täitmisele.

Scoutspataljoni võitleja igapäeva rütm on ühesugune. Kui pole väliõppusi, siis kestab teenistuspäev kaheksast viieni. Päev sisustatakse tunniplaani alusel, kas siis õpitakse juurde uusi oskuseid, korratakse ning lihvitakse juba õpitut või toimub varustuse hooldamine.

Kui päeva lõppedes saavad tegevväelased minna koju, siis ajateenijatel igapäevaselt seda võimalust ei ole. Küll aga on tehtud erandeid, kus sõduritele on antud võimalus käia igal õhtul väljaloal ning eeskujulikumatele ka võimalust käia kodus tihedamalt kui nädalavahetustel. Alates esimesest Scoutspataljonis viibitud nädalavahetusest lubati ajateenijad väljaloale. Üldiselt võivad sõdurid arvestada enamustel nädalavahetustel väljaloaga, kuid erandi alla käivad võitlejad, kelle tervislik seisund seda ei võimalda või kellele on ülematelt etteheiteid distsipliini kohta. Lisaks esineb muidugi üksusel pikemaid õppusi, kuhu jääb sisse ka nädalavahetus. Tavaliselt antakse siis lisapuhkepäevi, mis rakenduvad ka Scoutspataljoni ajateenijatele. Kui tegevväelased peavad täitma korrapidamiskohustusi, siis võrreldes teiste üksustega ei pea Scoutspataljoni ajateenijad osalema toimkonna teenistusülesannete täitmises.

Ajateenijate jaoks on meelepärane, et võrreldes SBK-s kogetud toimkonnakohustustega, ei pea nad toimkonna pärast arvestama ühegi lühema nädalavahetusega. Pataljoniülema tahe on, et säiliks võitlejate füüsiline vorm ning siin langeb vastutus sõduritele endile. Olemas on kõik sportimisvõimalused, mida

55

56

kaitsevägi selleks pakub: jõusaal, jooksurajad, spordisaalid, erinevad grupitreeningud väeosas. Samas igapäevane hommikuvõimlemine on siiski ajateenijatele kohustuslik.

SBK lõpus Scoutspataljoni kokku koondatud ajateenijatelt nõudis harjumist suurem inimeste arv ühes magala eluruumis. Kui varem oldi harjunud kümne inimesega toas, siis Scoutspataljonis on ühes kasarmu eluruumis 16 inimest.

Süüa saavad sõdurid nagu ka teised struktuuriüksuste ajateenijad – kolm korda päevas, lisaks veel vahepalad. Väliõppustel tagatakse kas kuivtoidupakk ning võimalusel ka katlatoit. Siinkohal on kommenteerinud Scoutspataljoni ajateenija reamees Mattis toitumist väliõppusel: “Ise peab olema tark, et leida aega sooja toidu tegemiseks.” Üldine põhimõte pataljonis on, et ajateenijaid pärast tsentraalse SBK lõppu ja määramisest ScP-ni koheldakse võrdväärsena iga teise scoudiga. Pataljoniülema sõnul on seda väga raske saavutada, kuna tegemist on kahepoolse protsessiga: tegevväelane peab leppima ja hakkama saama noore mehega, kes alles õpib ja ei pruugi osata end ise motiveerida, ajateenijad seevastu, et teenida välja elukutseliste usaldus, peavad oluliselt rohkem pingutama võrreldes muude väeosade ajateenijatega.

Arvestades, et Scoutspataljon on ühe erandiga (2009-2010) koosnenud tegevväelastest, siis ajateenijatega tegelemine on pataljonile uus ja värskendav kogemus. See on esitanud väljakutse paljudele ülematele, eelkõige A-kompanii tegevväelastele. Tööülesanded on küll samad, kuid senine harjumuspärane metoodika tegevväelastest sõduritega pole ajateenijate puhul üks ühele.

Ajateenijad ise võtavad kokku oma teenistust nõnda: „Muidugi tuleb teenistuses ette hetki, mil pole kõik meelepärane, aga me oleme siiski militaarses organisatsioonis. Kindlasti on võrreldes teiste üksustega rohkem privileege – erinevused varustuses, eelkõige lahinguvarustuses; väljaõppe iseärasused seoses jalaväelahingumasinaga CV9035, mis annab teenistusele hoopis teistsuguse suuna; rohkem vaba aega. Siiamaani teenistus meeldib ja on olnud põnev.“

57

58

EI SAA ME LÄBI LÄTITA! kolonel Eero Rebo, 2. jalaväebrigaadi ülem

Riigikaitse küsimustes teevad meie lõunanaabritega tihedat koostööd nii kaitseministeerium, kaitseväe peastaap kui ka väe- ja relvaliigid. Ka otse üksuste vahel on mitmedki projektid käimas. Kuna iga kingsepp jäägu oma liistude juurde, siis keskendun järgnevalt 2. jalaväebrigaadi ja lõunanaabrite koostööle.

Aga esmalt mõned sõnad sellest, kuidas Läti riigikaitsel tervikuna läheb.

ARENGUD LÄTI RIIGIKAITSES Ukraina konflikti algusest on Lätis suurendatud riigikaitse eelarvet ning sihikul on 2% saavutamine SKP-st. Paranenud rahastamine on võimaldanud lõunanaabritel algatada terve rea ambitsioonikaid projekte.

Läti maavägi, mis koosneb ühest brigaadist ja kätkeb endas kahte manööverpataljoni, lahingutoetuspataljoni, tagalapataljoni ning staabikompanii, paiknemiskohaga Adažis, on saanud 123 Briti päritoluga kergemat roomikmasinat CVR(T) erinevates versioonides (Scimitar, Sultan, Spartan). Samuti on soetatud 47 Austria päritolu liikurhaubitsat M109A5Ö, mis lähevad peamiselt Läti maaväe 1. brigaadi lahingutoetuspataljoni, kuid neid jagub ka meie Kaitseliidu sarnase vabatahtlike organisatsiooni Zemessardze relvastusse.

Arenev relvastus eeldab ka uusi lähenemisi väljaõppes: kui siiani oli Zemessardze sõduri baaskursuse korraldanud nädalavahetusel, siis nüüdsest korraldatakse organisatsiooniga liitunutele pikem ja intensiivsem kursus. See on suur edasiminek ning tagab kindlasti parema väljaõppe. Seda enam, et siinpool piiri Kaitseliiduga liitujate hulgas on ka neid, kes toovad ajateenistuse jooksul omandatud teadmised, vilumused ja oskused enestega kaasa, kuid ajateenistuse taastamisest Lätis, erinevalt Leedust, veel tõsiselt (vähemalt poliitikute poolt) ei räägita.

Seoses uue ja ühtlasi keerulisema relvastuse ning tehnika lisandumisega värvatakse Zemessardze ridadesse ka mõnisada elukutselist võitlejat, kes asuvad teenistusse peamiselt lahingutoetusüksustes Ida-Lätis.

Zemessardze on oluliselt ümber korraldanud oma struktuuri. Kui varasemalt baseerus territoriaalne juhtimine kolmel ringkonnal, siis esmalt nimetati ringkonnad ümber brigaadideks ning 2017. aasta lõpul moodustati lisaks ühe brigaadi juhtimiselement. Seega paikneb Zemessardze 1. brigaadi juhtkond Riias, 2. brigaad, mis täna asub veel Riias, kolib taristu valmides ümber Valmierasse, 3. brigaad paikneb Rezeknes ja 4. brigaadi juhtimine toimub Liepajast.

Võrreldes varasemate ringkondadega on oluliselt muutunud ka territoriaalne jaotus ning hoogsalt on käimas struktuuride kaasajastamine.

Loomulikult vajavad erinevad arengud ka taristu arendamist. Seda enam, et nii Eestisse kui ka Lätti on saabunud eFP (enhanced Forward Presence – liitlaste suurendatud kohalolek Balti riikides ja Poolas) raames liitlaste lahingugrupp, mille juhtriigiks on Kanada. Osalt eFP-ga seoses, kuid loomulikult ka oma arengute toetamiseks on Adažis käimas ehitustööd baasi majutuse ja töökohtade laiendamiseks ning harjutusväljade oluliseks parendamiseks.

59

Ka arenev Zemessardze, mis paikneb üle Läti, on erinevates piirkondades laiendamas oma baase ja harjutusvälju. Probleemid ja kohati kitsarinnaline vastasseis, vähemalt Zemessardze harjutusväljade laiendamisele, on samasugune kui siinpool riigipiiri.

PIIRIÜLENE KOOSTÖÖ ZEMERSSARDZEGA 2. jalaväebrigaadi koostöö fookus on Zemessardze 2. (vastutab Põhja-Läti) ja 3. (katab Ida-Lätit) brigaadidel. Eesmärk on saavutada lisaks olukorrateadlikkusele harjumuslik koostöö meie ja Läti piiriäärsete brigaadide ja teiste üksuste vahel. Tegevustele annab sihtpunkti plaan ühiselt osaleda suurõppusel Siil 2018, kus saame praktikas läbi harjutada konfliktiaegse piiriülese koordinatsiooni ja koostöö. Zemessardze üksused sõdiksid seejuures endiselt Läti pinnal.

2. jalaväebrigaad ja Zemessardze on ka varasemalt osalenud üksteise õppustel. Näiteks oleme läbi viinud eraldi sideharjutusi, et esmalt tuvastada kitsaskohad ja hiljem need koos kõrvaldada. Samuti on oluline staabiõppustel saadud arusaam, kuidas me sõdime. Praktikas oleme ajateenijate osavõtul saanud oma taktikat ja varustust näidata kahel 2017. aastal Lätis toimunud õppusel (lähemalt leitnant Triin Metsa artiklis ajakirjas Sõdur nr 5/2017).

Sel aastal käib töö, et kaasata Läti Zemessardze 2. brigaadi 2. jalaväebrigaadi väljaõppetsüklisse: KVÜÕA matkekeskus katsetab praktikas läbi CAX-i (Combined Arms Exercise – Erinevate relvaliikide koos tegutsemist treeniv õppus) raames eraldi asukohapunkti rajamise Lätti, mis saab loodetavasti mudeliks ka järgnevatele harjutustele.

Zemessardze ringkondadest ümberkorraldatud brigaadide etteotsa on lätlased määranud kogenud vanemohvitserid, kes on erinevate ametikohtade ja sõjalise hariduse kaudu omandanud võime nende ees seisvate keeruliste ülesannetega hakkama saada. Juhtide kogemused, pädevus ja aktiivsus aitavad mõnevõrra korvata äsja loodud brigaadi juhtkonna ja staapide vähest mehitatust. Zemessardze õppustelt on silma hakanud laiapindne koostöö Läti piirivalvega. Mitmelgi puhul on olnud kaasatud nii kohalikud omavalitsused kui ka teistegi ametkondade teenistujad peale piirivalvurite.

Läti maaväe 1. brigaadiga ehk siis Läti elukutseliste kaitseväelastega puutume tihedalt kokku Taani diviisi väljaõppetsüklis. Lisaks sellele harjutas üks nende jalaväekompanii viimasel Kevadtormil 2. jalaväebrigaadi kooseisus ning jättis igati professionaalse mulje.

Kokkuvõttes on koostöö Läti kaitsejõudude (eeskätt Zemessardze) ja 2. jalaväebrigaadi vahel viimastel aastatel järjest tihenenud. Teisiti ei olekski mõeldav, sest jagame ühist maismaapiiri ning võimaliku konflikti korral (aga ka näiteks looduskatastroofi puhul) vajab piiriüleste operatsioonide korraldamine siseriikliku tasemega võrreldes rohkem koordineerimist.

Selleks, et kriisiaja tegevusi lihtsustada, käivadki meie praegused ajateenijad, tulevased reservväelased õppustel Lätis, et näidata enda varustust ja oskusi, kuid ka selleks, et tugevdada kahe naaberriigi kaitseväelaste vahel valitsevat relvavendlust. Vaadates lõunanaabritega koostöö edendamist õppetsüklina,

60

võib tinglikult öelda, et vaheeksami sooritame õppusel Siil 2018: siis saame koos Läti kolleegidega omavahelist koostööd täiendavalt analüüsida ja tuvastada parendamist vajavad valdkonnad.

Kindlasti on tervitatav nähtus täiendavate ressursside suunamine Zemessardze käsutusse. Lisandunud materiaalsed ja inimressursid 2. jalaväebrigaadi vastutusalast lõunas annavad ka meile kindlustunnet, et võimalik vastane ei saa meist lihtsalt mööduda ja meid ära lõigata, vaid talle avaldatakse jõulist vastupanu.

61

62

LIIGIRIKKUSEST KAITSEVÄE HARJUTUSVÄLJADEL Diane Salimaa riigi kaitseinvesteeringute keskuse keskkonnajuht

Elurikkus hõlmab looduse mitmekesisust kõikidel selle tasanditel: geeni, raku, liigi, populatsiooni ja ökosüsteemi tasandil. Enamasti mõeldakse elurikkuse all liigilist mitmekesisust. Eestis on liigirikkus suur, kuna asume mitme loodusvööndi piiril. Seetõttu on üpriski loogiline järeldada, et ka kaitseväe harjutusväljade elusloodus võib olla mitmekesine. Harjutusväljade liigirikkus on väga varieeruv ja kohati võib see olla piirkonna üldisest liigirikkusest suurem.

Harjutusväljade liigirikkuse põhjuseks on peetud asjaolu, et alad on pikka aega olnud tavakasutuse jaoks suletud. Seetõttu liigid, kes inimeste liikumise suhtes tundlikud on, saavad kinnistel aladel mugavalt eksisteerida. Näiteks metsise kaitse tegevuskava peab inimese tekitatud häiringut metsise jaoks keskmise mõjuga ohuteguriks – Eestis on selle põhjus näiteks pesitsusperioodil tehtavad metsatööd, samuti teadlikult või kogemata metsise mängualale sattunud inimesed.

Kaitseväe harjutusväljade arendusplaanide elluviimise eel uuritakse põhjalikult alal leiduvaid kaitsealuseid liike. See tähendab, et eksperdid uurivad näiteks kaitsealuste taimede kasvukohti looduses, vajaduse korral loendavad liikide isendeid ja tutvuvad lindude ja loomade käitumisega.

Eksperdihinnangute ja keskkonnamõju hindamiste tulemusena määratakse nõuded, kuidas jätkata seireid pärast seda, kui harjutusvälja väljaõppeehitised ja muud rajatised on valmis. Näiteks Eesti seitsmest harjutusväljast kolmel seiratakse riikliku keskkonnaseire raames metsise mängusid – kokku kaheksat mängu.

Seire annab hea ülevaate liikide ja nende seisundi kohta harjutusväljadel ning senised tulemused on olnud üldjoontes sarnased muu Eesti suundumusega.

Võimalikuks ohuteguriks on viimastel aastatel peetud ka loodus(linnuvaatlus)turismi ning loodusfotograafia hoogsat arengut Eestis. Kaitseväe harjutusväljadel on need tegevused olnud aastaid piiratud, kuna harjutusväljad on õppuste ajal ohutuse tagamiseks suletud. Harjutusväljade kasutuseeskirjades on näidatud liikumispiiranguga alad ja perioodid, et vältida nii mõnegi kaitsealuse liigi häirimist. Tänu sellele on harjutusväljadel pesitsevad kaitsealused linnuliigid häirimistundlikul perioodil ka praegugi üleliigsete silmapaaride eest kaitstud. Ökosüsteemid toimivad liikide omavaheliste ja nende elukeskkonna suhtel.

Elukeskkonna ja liikide suhte rikkumise korral satuvad väljasuremisohtu paljud liigid. Kui üks liik kaob, mõjutab see omakorda (kas positiivselt või negatiivselt) temaga seotud liike. See on peen tasakaalusüsteem, kus igaühel on täita oma ülesanne.

Pikalt mõtlemata peab suurem osa inimestest kaitseväe tegevust looduses negatiivse keskkonnamõjuga tegevuseks. Oluline on mõista, et kaitseväe tegevusest ei jää maha vaid must ja tühi maa. Tõsi, kaitseväe väljaõpe jätab maastikule jälje, kuid samas loob kaitsevägi oma tegevusega eriilmelisi elupaiku mit-

63

64

metele liikidele. Seetõttu tuleb militaaralade liigirikkuse puhul rääkida ka nn häiringuliikidest. Tegemist on selliste taime- ja loomaliikidega, kelle elutegevus eeldab tavamõistes häiringut. Üks selline liigirikkusele kasulik häiring on näiteks põleng. Ulatuslikud metsa- ja maastikupõlengud on sajandeid olnud kas looduslikud või inimtegevuse tagajärjel tavapärased nähtused. Päästetehnika ja -valmiduse arenguga on looduslike ja juhuslike põlengute ulatus vähenenud. See on omakorda tekitanud olukorra, kus põlengutest ja põlenud puidust sõltuvad liigid on sobivate elutingimuste puudumise või vähenemise tõttu sattunud ebasoodsasse olukorda.

Elupaikade ja elurikkuse taastamise eesmärgil on viimasel paarikümnel aastal maailmas alustatud uuesti kontrollitud põletamist. Soomes ja Rootsis on FSC (Forest Stewardship Council) metsamajandamise standardiga kohustatud metsaomanikke hooldama metsa kontrollitud põletamise abil, et tekitada juurde elupaiku tulest sõltuvatele liikidele. Harjutusväljade sihtmärgialadel esineb vahel juhuslikke põlenguid, kuid kontrollitud põletamine aitaks peale eriilmeliste elupaikade loomise ohjeldada ka sihtmärgialadel kasvavat taimestikku. Näiteks Lätis Adaži polügoonil alustati kontrollitud põletamistega juba 10 aastat tagasi.

Häiringuid vajavad liigid on asunud militaaraladele või osutunud neil edukateks, kuna seal läbiviidavad tegevused pakuvad neile kaunikesti sobivaid elupaiku – roomikujälg pinnases võib olla mõne haruldase taimeliigi kasvukoht või isegi kahepaiksete kudemisveekogu. Juhuslikud põlengud võivad ligi meelitada haruldasi putukaliike, liivikutel ja luitealadel sõitmine ja sedasi nende avatuna hoidmine loob elupaiku ja liikumiskoridore kivisisalikele ja kõredele.

Looduslike elutingimuste halvenemise ja elupaikade kadumise tõttu on sellised liigid võetud looduskaitse alla ning harjutusväljal asuv liigi elupaik võib olla väga oluline tegur, et liik jääks Eestis püsima.

Samas tuleb meil mõista, et kõikidele liikidele ei sobi tingimused, mida harjutusväljad pakuvad. Seetõttu peame oma tegevuse korraldamisel selle asjaoluga arvestama ja nii palju kui võimalik oma tegevusi ajaliselt või ruumiliselt vastavalt planeerima.

Kaitseväe ülesanne ei ole otseselt küll edendada looduskaitset, kuid mõistva käitumise ja heaperemeheliku suhtumisega saame tagada oma territooriumil leiduvate asukate heaolu ja luua soodsad tingimused liikide püsimajäämiseks.

65

66

AJUTINE LENNUVÄLI PIIBE MAANTEEL kolonel Riivo Valge õhuväe ülema kohusetäitja

Viimastel aastatel on meie liitlase USA ründelennukid A-10 korduvalt maandunud Piibe maantee laiendusel. Seda omal moel rahvaürituseks muutunud sündmust on käinud väisamas juba tuhanded Eesti inimesed. Ometi ei ole tegemist meelelahutuse, vaid tõsise sõjalise väliharjutusega, mis külma sõja aegadest on taaskord oluliseks manöövriks saamas. On mitmeid põhjuseid, miks militaarpiloodid peaksid vajadusel olema valmis maanduma niisugustes kohtades. Piibe maantee laienduse puhul võime me rääkida ettevalmistamata lennuväljast. Oma mõõtmetelt – pikkuselt ja laiuselt – ning pinnakatte tugevuselt vastab ta üldiselt lennuvälja nõuetele. Mis seda maanteelõiku päris lennuväljast eristab, on eelkõige (lennu)liiklusala märgistuse, statsionaarsete maandumis-, navigatsiooni- ja sidevahendite puudumine ning see, et maanteed ei hoita puhtana lennuvälja nõuete kohaselt. Võib küsida, et miks peaks selliseid ettevalmistamata lennuvälju üldse vaja olema? Vastuseid on sellele küsimusele vähemalt kolm.

Paikse loomu tõttu on statsionaarsed militaarlennuväljad sõja- ja kriisiolukorras kergesti haavatavad. Kuna nende asukohad on teada, siis saab vastane suhteliselt kergesti kahjustada nii lennuvälja taristut kui ka nendel paiknevaid lennuvahendeid. Klassikaline näide sellest on 1967. aasta nn kuuepäevane sõda, kui Iisraeli õhuvägi hävitas praktiliselt enamuse Egiptuse hävituslennukitest, mis olid korralikult pargitud oma põhilistes lennubaasides ja mis ei jõudnudki võitluseks õhku tõusta. Seega aitab lennuvahendite hajutamine vähendada nende hävimise ohtu äkkrünnaku puhul. See aga omakorda eeldab suure hulga lennuväljade kasutamist. Üks võimalus suurendada lennuväljade hulka on kasutada ära sobivaid maanteelõike lennuväljadena või endisi ning praegusi väiksemaid lennuvälju.

Teine põhjus, miks nii piloodid kui ka lennumasinad peavad olema võimelised maanduma Piibe maantee sugustel n-ö ettevalmistamata lennuväljadel, on see, et õhukite tehniliste rikete või tabamuste tõttu võib tekkida vajadus maandada vigastatud lennuvahend võimalikult kiiresti. Kriisi- ja sõjaolukorras esineb neid situatsioone tõenäoliselt sagedamini kui rahu ajal.

Kolmas oluline põhjus on see, et sõja- ja kriisiolukorras on otstarbekas omada sõjategevuse piirkonna lähedal improviseeritud lennuvälju, kuhu saab vajadusel eelladustatud kütust ja laskemoona. See võimaldaks õhukitel – nii lennukitel kui ka kopteritel – kiiremini ümber relvastuda ja tankida, vajadusel teha lennumasinatele lihtsamat hooldust ning ka väsinud piloodid välja vahetada puhanute vastu. Sellised ettenihutatud improviseeritud lennuväljad võimaldavad sõjaliste operatsioonide korraldamisel nii aja kui ka kütuse kokkuhoidu ning muudavad teatud olukorras õhukite kasutamise tunduvalt efektiivsemaks.

Piibe maantee väliharjutuste puhul lennukid vaid maandusid, parkisid ja tõusid taas õhku. Kui neid oleks tangitud ja uuesti relvastatud, nendele oleks tehtud tehniline ülevaatus ning kui piloodid oleks välja vahetatud, siis oleks Piibe maantee laiendi puhul tegemist rohkem kui pelgalt ettevalmistamata lennuväljaga. Kui

67

68

siia oleks toodud ka mobiilne sidekeskus, elementaarsed navigatsioonivahendid, siis saab rääkida juba nn eesmisest operatsioonibaasist (Forward Operating Base, FOB). Selliseid ajutisi tugibaase on võimalik vastavalt olukorrale rajada mitte ainult maanteelaienditele, vaid ka näiteks endistele nõukogude militaarlennuväljadele või kasvõi toimivatele tsiviillennuväljadele. Nii näiteks on Eesti õhuvägi erinevate õppuste ajaks rajanud eesmisi operatsioonibaase nii Tartu ja Pärnu lennuväljadele kui ka Tapa endisele militaarlennuväljale.

Selliseid improviseeritud lennuvälju või operatsioonibaase on võimalik kriisi korral suhteliselt lihtsa vaevaga kiiresti üles seada suuremal hulgal nii üle Balti ja Skandinaavia regioonide kui ka üle kogu Euroopa. Võimaliku vastase osaks jääb pidevalt mõistatada, millised on Eesti ja meie liitlaste võimalused ning milliseid asukohti improviseeritud baaside ja lennuväljadena kasutatakse ja milliseid mitte. Õhuoperatsioonid Piibe maanteel on olnud heaks treeninguks nii USA pilootidele kui ka Eesti õhuväelastele, kuid see on ka hea näide riigi ülesest kaitsekoostööst. Et Piibe maantee ajutiseks lennuväljaks muuta, on panustamise ja erinevate kooskõlastustega kaasa löönud lennuamet, politsei- ja piirivalveamet, päästeamet ja mitmed teised riigifirmad ning organisatsioonid. Ilma nende toetava tegevuseta poleks selliseid improviseeritud lennuvälju rajada saanud. Maanteel maandumiste laiem sõjaline eesmärk on demonstreerida ka NATO vägede oskust ja suutlikkust taolisi operatsioone korraldada.

Kus, kuna ja kui palju selliseid improviseeritud lennuvälju veel ellu äratatakse, jääb aga laiemale üldsusele varjatuks. Oma võimalike tegevuskavade varjamine on samuti osa sõjalisest ettevalmistusest.

69

70

MEREVÄE PANUS TURVALISUST TARBIVATELE ELANIKELE KODUMAAL mereväekapten Jüri Saska mereväe ülem

2017. aastal oli Eesti mereväe tegevusel eelkõige rahvusvaheline mastaap, mida ilmestab tõsiasi, et NATO 1. alalist miinitõrjegruppi juhtis Eesti mereväeohvitser koos tema staabis töötanud eestlastest kolleegidega. Esmakordselt Eesti kaitseväe ajaloos oli NATO väestruktuuri kuuluvat üksust juhtimas Eesti ohvitser. Üksuse ülemana juhtis kaptenleitnant Johan-Elias Seljamaa NATO 1. alalist miinitõrjeüksust 2016. aasta 22. juunist kuni 2017. aasta 29. juunini.

Lisaks määrati 2017. aastal üksuse staabilaevaks Eesti mereväe laev Wambola, mis tähendas sõjalaevale üksuse lipulaeva kohustuste täitmist. Ühena neljast NATO merelise väejuhatuse alluvuses olevast laevade grupist on miinitõrjegrupp valmidusüksus, mis pakub miinitõrjealast kompetentsi ning mille allianss võib lühikese etteteatamisajaga saata erinevatesse maailma paikadesse. Tänaseks on Eesti merevägi osalenud NATO 1. alalise miinitõrjegrupi tegevuses üle kümne aasta, panustades iga poolaasta vältel üksuse koosseisu ühe sõjalaevaga.

2017. aastal vältas mereväes planeerimine 2018. aasta maikuus Eestis toimuvaks miinitõrjeõppuseks Open Spirit, mille jooksul kavatsetakse ajalooliste lõhkekehade kahjutuks tegemisse kaasata kuni 800 kaitseväelast ligi 15 erinevast liitlas- ja partnerriigist. Eesti mereteedel paiknevate maailmasõdade-aegsete lõhkekehade otsimiseks, identifitseerimiseks ja demineerimiseks on kooskõlastusel mitmete sihtüksuste koosseisus olevate tuukrimeeskondade ning pea 20 erineva sõjalaeva osalus. 2017. aastal Irbe väinas peetud ja Läti mereväe juhitud Open Spirit’il identifitseeriti kokku 56 ajaloolist veealust lõhkekeha, nendest 34 Eesti mereväelaste poolt.

Liitlaste huvi Eestis korraldatava miinitõrjealase tegevuse vastu võib tõlgendada meie merekeskkonna abil, kuhu on maailmasõdade jooksul veesatud hulgaliselt meremiine; mitmetele allikatele tuginedes võib neid Soome lahes olla kuni 80 000. Lisaks veel torpeedod, lennukipommid ja laskemoon. Merepõhjas paiknevate lõhkekehade mõõtmed võivad ulatuda mõnekümnest sentimeetrist paari meetrini. Miinitõrjega mereteedel luuakse võimalus rakendada erialast kompetentsi rahuajal, valmistudes samaaegselt tegevuseks kriisiolukordades.

Lisaks kaitseväelise koostöö edendamisel saavutatule on kaudne võitja kindlasti ka tsiviilelanik. Eesti mereteedel on erilise tähelepanu all alad, kus toimub aktiivne majandustegevus. Enim kontrollitud on suuremad kalastusalad ning peamised laevateed.

2017. aasta lõpuks kontrollis merevägi üle Balticconnectori ehk Soome-Eesti gaasivõrke ühendava 150-kilomeetrise maagaasitoru planeeritava trassi, millest 80 kilomeetrit paikneb mere põhjas ja mis ehitatakse valmis aastaks 2020.

Merevägi identifitseeris ning tegi kahjutuks ligi kümme ajaloolist lõhkekeha.

71

72

Hea näide tehtud töödest on Saksa päritolu EMC II tüüpi ankurmiin, mis paiknes Naissaarest 12 meremiili kaugusel läänes. Teise maailmasõja ajal veesatud lõhkekeha oli merepõhjas 56 meetri piiril. Ligikaudu pool miini 450-kilogrammisest massist moodustas lõhkeaine. Tavapärasele majandustegevusele ja laevaliiklusele ei kujuta valdavalt üle 50-meetrise sügavusega lõhkekehad ohtu, kuid gaasitrassi ohutuma rajamise toetamiseks tuli avastatud lõhkekehad prioriteediks võtta. Tulenevalt miinitõrjetegevuste iseloomust merel, kasutatavatest saadaolevatest tehnilistest lahendustest ning veemassi kui tegevuskeskkonna eripäradest, ei saa kunagi anda 100-protsendilist garantiid, et tulevikus juba kontrollitud aladel mingeid vahejuhtumeid ei toimuks. Selletõttu on merevägi väljendanud valmidust reageerida ka ehitusprotsessi jooksul.

2017. aastal identifitseeriti erinevatel otsingutel Eesti mereteedelt 52 erinevat lõhkekeha. Alates Eesti mereväe taasloomisest 1993. aastal on meie vetest kokku leitud ja kahjutuks tehtud üle 1200 lõhkekeha.

Traditsiooniks on kujunenud mereväe miinituukrite jäälaager Saaremaa Karujärvel, mida ümbritsev puhkeala on suvitajate seas populaarne supluse ja lõõgastumise koht. Nõukogude ajal lennuväe harjutuspolügoonina kasutatud järvest ja selle lähedusest leidub veel tänaselgi päeval lõhkemata lennukipomme.

2017. aasta veebruaris korraldatud veealustel otsingutel osalesid kaheksa miinituukrit ning mereväe allveearst. Demineerimisoperatsiooni viidi läbi tihedas koostöös päästeametiga, kust osales kuus spetsialisti. Karujärvel 2009. aastast väldanud koostöö tulemusel on veepõhjast välja toodud ja kahjutuks tehtud üle poolesaja lõhkekeha. Miinituukrid korraldavad jäälaagreid igal talvel, sest nende väljaõpe peab looma eeldused reageerida igas olukorras, sõltumata muutuvatest teguritest.

2018. aasta toob mereväe jaoks miinijahtijate võimeuuendusprojekti aktiivse arenemisjärgu, mis loob eeldused veelgi tulemuslikumaks tööks. Lisaks tehnikale ning sõjalisele väljaõppele on mereväe tulemusrikka tegevuse taga toimiv siseriiklik koostöö politsei- ja piirivalveameti, veeteede ameti, keskkonnaameti ja keskkonnainspektsiooniga. Tähtsal kohal on ka infovahetus kohalike omavalitsuste ja ettevõtjatega. Alati on rõõmu toov, kui saame tegutseda kedagi segamata, panustades sealjuures ühiskonna heaolusse. Tänan hea töö eest kõiki mereväelasi, toetajaid ja kaasamõtlejaid!

Mere kutsel - mere kaitsel!

73

74

IGA JALATÄIS MAAD… kindralmajor Meelis Kiili Kaitseliidu ülem

Kaitseliit on kogu Eestit kattev turvavaip, mis on juba praegu kohal kõikides Eesti piirkondades. Kuid mitte ainult seetõttu pole Kaitseliit territoriaalkaitses keskses rollis.

Definitsiooni kohaselt on maakaitse1 relvastatud rahva kaitsesüsteem 2 , mille eesmärk on riigi territoriaalse terviklikkuse ja inimeste julgeoleku tagamine3 rakendades selleks kõiki laiapindse riigikaitse põhimõtteid õigusaktidega määratud ulatuses.

Teatavasti põhineb Kaitseliidu liikmelisus vabatahtlikkusel. See tähendab, et me koondame inimesi, kes meie iseseisvust on valmis kaitsma vabast tahtest.

Meie põhiseadus annab meile õiguse riiki kaitsta. Just õiguse ja mitte kohustuse, mis on palju võimsam moraalne argument. Loogika on lihtne ja vabale ühiskonnale omane, et kõik inimesed on võrdsed – seega ei ole kellelgi õigust ära võtta minu õigust riiki ja rahvast kaitsta.

Kaitseliidu vabatahtlikkus väljendub kolme V kaudu – need on meie liikmed, keda nende panustamise järgi saab liigitada võitlejateks, võimaldajateks ja võimendajateks. Oluline on rõhutada, et kõik V-d, kõik kaitseliitlased on võrdselt tähtsad. Lihtne on eristada võitlejaid ja võimaldajaid, ühed võitlevad ja teised võimaldavad neil võidelda, aga võimendajateks on sisuliselt kõik kaitseliitlased.

Teisisõnu on tegemist laia tegevusspektri ja mitmekihilise lõimitud kooslusega, mistõttu tuleb Kaitseliitu käsitleda ruumiliselt – mitmedimensiooniliselt.

Esiteks, geograafiline dimensioon ehk pole olemas sellist omavalitsust, kus Kaitseliit ei oleks esindatud. Teiseks, funktsionaalne ehk kõikide elukutsete kandjad on Kaitseliidus esindatud, meil on arste, poliitikuid, metsamehi, insenere, kraanajuhte jne. Seega täiskasvanud inimeste organisatsioon. Kolmandaks on psühholoogiline dimensioon – teadmine ja tunnetus, et inimesed saavad loota organiseeritud ja kvaliteetsele toetusele mistahes kriisisituatsioonis.

Võimendatakse oma sotsiaalsete ja professionaalsete võrgustike kaudu. Selle mõte on sisendada ühiskonnale tegude abil teadmine, et meie riigi kaitsmine on võimalik. Just võrgustik on Kaitseliidu tugevuse põhiosa. 26 000 inimest, kes on sidustatud üksteisega Kaitseliidu kaudu. Kõikidel neil inimestel on oma sotsiaalne ja ametialane võrgustik, mis katab sisuliselt kogu ühiskonda ja selle sihipärane suunamine riigikaitsesse on omakorda jõupingutuste kordistaja ja heidutuse looja.

Laiemas mõttes on kogu meie riigikaitse põhieesmärk hoida meie põhiseaduslikku korda ja rahu. Aga rahu peame hoidma ainult meie, mitte kellegi teise tingimustel nagu juhtus 1939. ja 1940. aastal. Et seda ei juhtuks, oleme valmis sõdima nii konventsionaalselt kui ka asümmeetriliselt kolme V kontekstis, kasutades absoluutselt kõiki võimalusi. Teades ja tundes vastast ning mõistes konflikti olemust nagu kirjeldab Joonis 1, on võimalik hoida initsiatiivi ja suruda vastasele peale oma tahet, rakendades selleks laia riigikaitse põhimõtet ja ametkondade ülest koostööd. See tagab ühiskonna toimimise meie enda põhiseaduslikel alustel.

Vastavalt riigikaitse arengukavale on maakaitse ja territoriaalkaitse sünonüümid, RKAK p 6.1 footnote nr. 3 2 Ants Laaneots, Territoriaalkaitse – relvastatud rahva strateegia. Kaitse Kodu 2000, nr 5, lk 5; http://www.kaitseliit.ee/files/kaitseliit/img/files/KK2000_nr_5_lk_5-11.pdf 3 Kaitseliidu seadus, 1. peatükk, § 4.

1

75

76

Maakaitsel on oluline ametkonnaülene koostöö vastutusalal ja kohalike olude tundmine ning detsentraliseeritud juhtimispõhimõtete rakendamine. Loogiline samm on siinkohal maakaitseringkondade rakendamine rahuaegse struktuurina. See seab eeltingimused sellele, et maakaitse kohaldatakse tõhusalt kooskõlas kaitsetegevuse operatiivkavaga. Küll nõuab see samm Kaitseliidu seaduse muutmist ja Kaitseliidu keskkogu on selle ettepaneku ka kinnitanud ning vastav eelnõu on kaitseministeeriumisse edastatud.

Maakaitse tähendab, et Eestit kaitstakse kõikjal – nii maismaal, õhuruumis kui ka meie territoriaalvetes. Iga meie ruutmillimeeter on püha ja me oleme valmis seda kaitsma.

Just Kaitseliidu liikmete potentsiaali täielikult kasutades saame rääkida tegelikult ka vabatahtlike panusest veeterritooriumi kaitsmisse. Selleks otstarbeks oleme eeskätt koostöös luurekeskuse, mereväe ning politsei- ja piirivalveametiga välja töötanud rannikukaitsekontseptsiooni, mis võtab arvesse kõiki Eesti võimalusi. Järgmise sammuna hakkame seda laiapindselt ellu viima.

Iga meie ruumi ruutmillimeeter ja iga meie inimene loeb – nii mõeldes ja tegutsedes oleme võitmatud.

77

78

LÄÄNE-EESTI JA SAARED ON KAITSTUD kolonelleitnant Tõnu Miil eelmine Lääne MKR ülem ja Kaitseliidu Pärnumaa maleva pealik

Orkaan on iga aasta detsembri esimesel nädalavahetusel korraldatav Lääne maakaitseringkonna (LäMKR) üksuste ühisõppus, kus Kaitseliidu Pärnumaa, Saaremaa ja Lääne maleva allüksused harjutavad ühtse juhtimise all koos tegutsemist. Igal aastal korraldab õppust üks maakaitseringkonna malevatest ja 1.-3. detsembrini toimunud, järjekorras 12nda Orkaani peakorraldajaks oli Kaitseliidu Saaremaa malev. Lisaks Saaremaale leidis 2017. aasta Orkaani tegevus aset veel Pärnumaal. Õppus Orkaan 12 oli taktikalise tasandi sisekaitseõppus, mille põhieesmärk oli LäMKR ja politsei- ja piirivalveameti (PPA) vahelise koostöö arendamine ning erinevate allüksuste funktsioonide saavutamiseks vajaliku väljaõppe korraldamine (objektikaitse, patrullimine, VCP väljaehitamine ja tegevus nendes).

Harjutati LäMKR, Lääne lahingugrupi lahingukompaniide ning PPA operatsioonide juhtimiskeskuse koostööd mittekonventsionaalse ja konventsionaalse sõjapidamise tingimustes.

Olulised teemad õppusel: 1. Staabi juhtimisprotseduurid (kaasa arvatud formeerimine); 2. Info vahetamine struktuuriüksuste staapide, allüksuste, koostööpartnerite ja liitlasüksuste vahel side- ja infosüsteemide kaudu ning allüksuste ja koostööpartnerite omavaheline sidepidamine; 3. Allüksuste sisekaitseliste ülesannete täitmine mittekonventsionaalse ja konventsionaalse sõjapidamise tingimustes; 4. Allüksuste tegutsemine vastase poolt hõivatud territooriumil. Õppusel kasutati mittekonventsionaalse sõjapidamise stsenaariume. Vaenulikud jõud imbusid vastutusalasse jao ja rühmasuuruste allüksustega, ülesandega takistada piirikontrolli ja valmistada ette sillapea vastase regulaarüksuste sisenemiseks EV territooriumile. Sõbralikud üksused toetasid PPA-d EV riigipiiri täiendaval kontrollimisel (autode kontrollpunktide (VCP) rajamine ja tegutsemine VCP-des rahuajatingimustes PPA juhtimisel) ning vastase regulaarüksuste saabumisel läksid üle konventsionaalsele sõjategevusele (maa-ala kontroll, maa-ala kaitse). Õppusel oli kaks aktiivset faasi: 1. faas – allüksuste formeerimine, rännak paiknemisaladele, VCP-de ette valmistamine, ala kontroll, vastutegevuse infiltreerumine õppuse alale ning häirivad tegevused VCP-des; 2. faas – konventsionaalne tegevuse algus, vastutusalade kontroll tugipunktides, kaitse ja viivitus, vastutegevuse ettevalmistatud rünnak. Õppuse Saaremaa osa toimus Kilemägede alal, Leisi vallas. Eesmärk oli rünnaku- ja kaitseoperatsioonide korraldamine poolkinnisel ja kinnisel maasti-

79

kul vastavalt Saaremaa kaitseplaanidele. Samaaegselt viidi Kuressaares ja selle ümbruses läbi sisekaitseline harjutus koos politsei- ja piirivalveametiga tagamaks siseturvalisust kriisi olukorras.

Põhiosa Saaremaal osalenud isikkoosseisust moodustasid Kaitseliidu Saaremaa, Pärnumaa ja Läänemaa malevate kaitseliitlased. Lisaks osalesid õppusel soomukeid kasutav ajateenijatega mehitatud jalaväerühm Kalevi jalaväepataljonist, õhuvägi ning Kaitseliidu küberkaitseüksus ja Rapla maleva võitlejad.

Kokku ca 600 meest ja naist.

Pärnumaal, Häädemeeste ja Saarde valla territooriumil oli koos ligikaudu 500 riigikaitsjat Pärnumaa malevast, Läti vabatahtlikust riigikaitseorganisatsioonist Zemessardze ja politsei- ja piirivalveametist. Õppuse Pärnumaa osa eesmärk oli harjutada stsenaariume, mis olid seotud sisejulgeoleku tagamise, hübriidsõja ja elanikkonnakaitsega. Õppusesse kaasati politseiüksused, et varasemalt üheskoos läbi viidud staabiharjutused maastikul proovile panna. Tahtsime koostöö viia järgmisele tasandile ning katsetada reaalsusele võimalikult lähedastes tingimustes politsei, Läti vabatahtlike ja Kaitseliidu koostööd. Oluline oli välja selgitada, kuidas vahelduvad juhtrollid erinevates kriisi etappides.

Häädemeeste valda märgiti õppuse tarvis maha mänguline riigipiir ja vabatahtlikud riigikaitsjad asusid koos politseijõududega seda kontrollima. Vastasjõude mängisid Läti vabatahtliku riigikaitseorganisatsiooni Zemessardze ja Kaitseliidu liikmed. Ülesande sisu oli proovida kontrollpunktidest läbi pääseda ja ühtlasi häirida piiri kontrollivate üksuste tööd.

3. detsembril korraldati Häädemeeste asulas massirahutuse vastase tegevuse õpe, kus Kaitseliidu korrakaitseüksus ja politsei regionaalne tugiüksus said harjutada võimalikku koostööd massi ohjamiseks. Vastutegevuses lõid kaasa lisaks kaitseliitlastele ja naiskodukaitsjatele ka Läti infooperatsioonide üksuse liikmed.

Orkaan Pärnumaal lõppes konventsionaalse sõjategevusega Urissaare ja Massiaru aladel. Kaitseliidu Pärnumaa maleva üksused asusid staabi kaitsele ja Läti vabatahtliku riigikaitseorganisatsiooni Zemessardze üksuste ülesanne oli kaitsekeskus hävitada. Üks Orkaan 12 eesmärk oli selgeks saada, kuidas antakse vastutus PPA-lt üle KL või KV üksustele ning kuidas muutub juhtimine. Selle kohta on kindlasti vajalik edasine koordinatsioon ning ülesannete selge püstitus ja instruktaažid nii PPA kui ka KL ja KV üksustele. Oluline on just teada, kellel on millised õigused ja kohustused rahuaja tingimustes tegutsemiseks ning kuidas see muutub minnes üle sõjaajale.

Teine väga oluline õppetund oli side- ja juhtimissüsteemide testimine PPA, Läti vabatahtlike üksuste ja KL vahel ning sealt välja tulnud probleemide kaardistamine ja kokkulepped edasisteks tegevusteks. Kolmandaks ja kõige olulisemaks pean seda õppust just selle pärast, et esimest korda läksime koos sellise stsenaariumiga PPA ja KL ning KV üksustega nn põllule. Tänu sellele saime asjad palju selgemaks teha just üksuste isikkoosseisule ning PPA üksused said paremini aru, kuidas KV ja KL tegutseb sellistes olukordades.

80

MARYLANDI OSARIIGI RAHVUSKAARDI, KAITSELIIDU JA ÕHUVÄE ÜHISÕPPUS Kaitseliidu Saaremaa malev, Eesti õhuvägi ja Ameerika Ühendriikide Marylandi osariigi Rahvuskaart korraldasid 16.-17.08.2017 Saaremaal üheskoos õppuse HEATWAVE. Õppusel osales 8 USA lennukit A-10 Thunderbolt, toetuslennuk MC-130 ründelennukite tankimiseks ning 16 mootorpaati, mis olid mehitatud vabatahtlike merepäästjatega ning Kaitseliidu Saaremaa, Pärnumaa, Harju ja Tallinna maleva liikmetega. Õppusel osales üle 60 inimese. Lisaks oli kaasatud koostööpartneritena veel Tallinna ja Kuressaare lennujaam, politseija piirivalveamet, päästeamet, AS Saarte Liinid ja Kuressaare linnavalitsus. Õppuse stsenaarium nägi ette, et Riia lahes tegutsev vaenulik element kavatseb hõivata merelt Kuressaare ning selle lähiümbruse sadamad ja sõlmpunktid.

Olukorra pidid lahendama Saaremaa üksused, keda toetasid kaheksa ründelennukit A-10 ja toetuslennuk. Õppus sujus plaanipäraselt. Kaitseliidu paadimeeskondade grupid (2-4 paati grupis), kes mängisid sellel õppusel nn pahalasi, manööverdasid taktikaliselt mööda merd ning lähenesid Kuressaare ümbruse sadamatele. Ründelennukid said vastavasisulise info ja saabusid alasse, teostasid luure ning asusid paadigruppe ründama vastavalt nende taktikale, takistades paatidel seeläbi randuda sadamates või lautrikohtades. Paatide meeskonnad said samal ajal sooritada õhurünnaku vastaseid drille ning arusaama, milline näeb välja õhurünnak ja mida teha, kui sind atakeerib üks võimas ründelennuk koos oma relvastuses oleva arsenaliga.

Kokkuvõttena saab õppuse igati kordaläinuks lugeda. Positiivse hinnangu võib anda erinevate ametkondade omavahelisele heale koostööle, mis tagas õppuse ladusa kulgemise. Kindlasti oli õppus kasulik Kaitseliidu täna arendama hakatud rannikukaitse üksuste ettevalmistamiseks, seal osalevale isikkoosseisule ja ka planeerijatele. Saaremaa rahvale oli õppus HEATWAVE heaks võimaluseks näha meie liitlaste õhusõidukeid, nende tegevust ja Kaitseliidu tegemisi natuke teise, aga samuti olulise nurga alt. Suured tänud korraldajatele ja osalejatele.

81

82

OLEME SIILIKS VALMIS kolonel Jaak Mee Kaitseliidu peastaabi operatiiv- ja planeerimisosakonna ülem

Õppus Siil 2018 keskendub sel korral maakaitsele ja Kaitseliidule (KL) laiemalt ning see saab olema suurim õppus alates selle organisatsiooni taasloomisest 28 aastat tagasi. Viimastel aastatel on järjest enam tähtsustatud kogu Eestit katvat turvavaipa, mille elluviimise eest Kaitseliit vastutab. Selle täitmiseks nägi Riigikaitse arengukava (RKAK) 2013-2022 ette maakaitsestaabi ja nelja maakaitseringkonna ja sinna kuuluvate nelja lahingugrupi loomist.

Sellest ajast alates on Kaitseliidus tehtud ümberkorraldusi uue struktuuri rakendamiseks, selle mehitamiseks, varustamiseks, väljaõpetamiseks ja lahinguvalmiduse saavutamiseks. Siil 2018 on meie küpsuseksam, kuhu tuleb välja kogu Kaitseliit ja mis peab näitama kui kaugele me oma ülesande täitmisega oleme jõudnud ja kas uus Kaitseliit on parem.

MIDA TÄHENDAB SIIL 2018 KAITSELIIDULE? Uue põlvkonna Kaitseliidu edendamise suund on lähtunud Eesti julgeolekupoliitika sihist arendada välja kiiresti reageerivaid ja paindlikke üksuseid, mis on täielikult mehitatud KL liikmetega ja mis oleks varustatud ja väljaõpetatud võrdväärselt teiste kaitseväe sõjaajaüksustega. Selleks kaasajastati 2013. aastal Kaitseliidu seadust ja kinnitati 2015. aastal uus maakaitse struktuur. Enne struktuurimuudatust oli igal maleval ülesanne formeerida üks pataljon.

Võib ette kujutada, kuidas tuleb sellega toime malev, kellel on liikmeid alla 500, kellest kõik ei ole sõjaaja üksustesse kasutatavad. Nende formeerimiseks malevatel KL vabatahtlikke ei jätkunud ja seetõttu kasutati üksuste komplekteerimiseks üldreservi ja kaitseliitlasi.

Selliselt kokkupandud segaüksuste väljaõpet viidi peamiselt läbi reservõppekogunemistega, mille efektiivsus oli madal, kuna kohale tuli 50-60% koosseisust ja igale sama üksuse õppusele tulid välja erinevad reservväelased. Kaitseliidul ei olnud isegi minimaalselt hädavajalikku varustust 15 pataljoni jaoks. Uue maakaitse struktuuri järgi juhib maakaitset Kaitseliidu ülem ja Eesti territoorium jagati juhtimise lihtsustamiseks neljaks maakaitseringkonnaks. Igasse maakaitseringkonda loodi ühe pataljoni suurune lahingugrupp ja vastavalt KL seadusele moodustatakse need Kaitseliidu tegevliikmetest. Ümberkorralduste eesmärk oli luua püsivama koosseisuga komplekteeritud üksused, mida saab järjepidevalt ja aina paraneva tasemega välja õpetada ning kaasaegselt varustada. Õppus Siil 2018 on olnud meile paaril viimasel aastal verstapostiks muutuste läbiviimisel, kus me oleme ambitsiooniks seadnud olla uue struktuuriga lahinguvalmis, ja mis peaks näitama, kuhu me moderniseerimisega tegelikult jõudnud oleme. Samuti on see meile hea aeg testida, kas tehtud uuendused on KL struktuuri paremaks muutnud. Viimased õppused annavad lootust, et õppusele Siil 2018 on oodata vähemalt 80% kinnitatud maakaitsekoosseisust ja üksused on arvestatava tänapäevase lahinguvõimega.

Tegelikult hõlmab maakaitsestruktuur ainult osa Kaitseliidu relvastatud liikmetest ja Kaitseliit on palju enam kui pelgalt sõjaline organisatsioon. Meil

83

pole põhjust jätta ühtegi oma vabatahtlikku sellisest õppusest kõrvale. Näiteks osaleb Naiskodukaitse väga paljudes Kaitseliidu sõjalistes ja mittesõjalistes toetavates rollides ja õppusel Siil 2018 on enamus Naiskodukaitsest kohal.

Kaitseliidu ülesanded ja tegevused, mille arendamine ei ole RKAKis sätestatud, on lahti kirjutatud 2017. aastal kinnitatud Kaitseliidu arengukavas (KLAK 2030), mis sätestab oma peaeesmärgi - aastaks 2030 on Kaitseliit vabatahtlik riigikaitseorganisatsioon, kus on välja kujunenud selgelt eristuvad võitlejad, võimendajad ning võimaldajad (VVV-kontseptsioon) ja millest tekib liitmõju, mis võimaldab kaasata vabatahtlikke vastavalt nende kompetentsile, et toetada laiapindset riigikaitset kogu riigi ulatuses.

Riigikaitse laia käsitluse, terve ühiskonna ja kõikide vabatahtlike kaasatuse seisukohalt ning KLi raskuskeskme hoidmiseks tuleb KLis rakendada VVV-kontseptsiooni.

Kaitseliit valmistab ette kaitseväe sõjaaja üksustesse kuuluvad tegevliikmed ehk võitlejad ja nende baasil moodustatavad lahinguüksused, mida me ametlikult nimetame maakaitseüksusteks. Võimaldajad on lahinguüksuste tegevust tagavad ja toetavad tegevliikmed ning nende baasil on Kaitseliidu ülem moodustanud KLi üksused.

Võimendajad on KLi liikmed, kes oma igapäevatöö, tsiviilerialase kompetentsi ja ekspertteabega panustavad võitlejate ja võimaldajate tegevusse, mis kasvatab lahinguüksuste võitlusvõimet ja toetusüksuste tõhusust. Kõik VVV-d on planeeritud õppusel Siil 2018 välja tuua ja see peaks kokku olema ligi 10 000 kaitseliitlast. Lisaks oleme kaasanud oma tegemistesse ka meie igapäevased partnerid teistest riigistruktuuridest, kellest kindlasti suurimat rolli õppusel mängib politsei- ja piirvalveamet (PPA).

PPA on organisatsioon, kellega me igapäevaselt töötame või harjutame koos ja kes on olnud selle õppuse planeerimisel sisuliselt orgaaniline osa. Seega saab õppus Siil 2018 olema tõeliselt laiapõhjaline riigikaitseõppus, kus Kaitseliit saab harjutada koostööd kõigi oma partneritega üle kogu Eesti ja kuhu me hõlmame terve oma organisatsiooni, et näidata KL mitmetahulisust.

MIDA KL HARJUTAB ÕPPUSEL SIIL 2018? Õppuse aktiivse osa võime jagada kolme etappi: 4. maini kestva etapi jooksul toetab KL kaitseväe formeerimist ja moodustab oma üksused, 5.-7. maini harjutatakse KL üksuste tegevust kriisi ajal koostöös tsiviilpartneritega, viiakse läbi lahinglaskmised ja koostööõpe maakaitseüksustele. Õppuse kolmas etapp kestab 8.-12. maini ja siis hinnatakse 43LGr (43. lahingugrupi) lahinguvalmidust ja harjutatakse koostööd 2. jalaväebrigaadiga ning ülejäänud osa maakaitsest korraldab staapidega kaardiharjutuse.

Esimese etapi jooksul harjutatakse läbi väga kriitilist osa lahinguvõime saavutamisel ehk formeerimist. Selle ülesande täitmisel on võtmetähtsusega kiirus, sest formeerijad peavad kõigist varem valmis olema, et neid toetada. Teine oluline osa on formeerimise turvalisuse tagamine, sest selle läbikukkumine muudab kõik ülejäänu võimatuks. Siil 2018 näitab, kas meie ambitsioonikad formeerimisplaanid on teostatavad ja kas võitlejad on selleks võtmeülesandeks korralikult valmistunud.

84

Teine etapp on Kaitseliidu jaoks kõige mahukam ja seal tuleb KLil enim pingutada. Teise etapi käigus harjutame tegevust kriisiolukorras või situatsioonis, kus julgeolekuriskid on eskaleerunud, aga päris sõda veel ei ole. Selles etapis Kaitseliit julgestab riigikaitselisi objekte Kaitseliidu üksustega ja aitab politseil tagada siseturvalisust.

Kaitseliidu peamine ülesanne sel perioodil on kaitseväe ja Kaitseliidu taristu valvamine ja vajadusel kaitsmine. Koostöös politseiga korraldatakse operatsioone riigi toimepidavust tagavate infrastruktuuriobjektide kaitsmiseks või nende kontrolli alla tagasivõtmist terroristidelt. Kaitseliit aitab PPA-l tugevdada Euroopa Liidu välispiiri valvet ja vajadusel kaitsta piiri sissetungijate eest ning taastada sisepiiri valve. Üle Eesti on planeeritud selles etapis panna lukku mitmed linnad ja viia läbi ühispatrulle ning sellest saab õppuse ning reaalpolitseioperatsiooni kombinatsioon. Mitmes kohas üle Eesti on planeeritud koos politseiga teha massirahutuste kontrollimisega seotud tegevusi.

Naiskodukaitse korraldab koostöös siseministeeriumi allasutustega esmakordselt laiamahulise evakuatsiooniõppuse. Kaitseliit on sellel operatsioonil toetav organisatsioon, kuna Naiskodukaitse korraldab evakuatsiooni vastuvõtupunkti tööd, täites mitmeid toetavaid ülesandeid. Lisaks viib Naiskodukaitse läbi väiksemad evakuatsiooniõppused peaaegu kõigis malevates, ühelt poolt pakkudes kaitseliitlastele lastehoiu teenust ja koondades kaitseliidu õppuse põhitegevusega mitteseotud liikmeid, et tagada neile sihipärane tegevus ja teiselt poolt harjutada evakueeritavate vastuvõtmisega seotud toiminguid.

Kuna Kaitseliit on välja töötanud rannikukaitsekontseptsiooni ja on alustatud rannikukaitseüksuste arendamisega, siis korraldatakse nii saartel kui ka põhjarannikul rannikukaitse operatsioone. See etapp on suur väljakutse maakaitse juhtumiselementidele: maakaitsestaap ja neli maakaitseringkonna staapi, kes peavad juhtima väga laia spektrit operatsioone üle kogu riigi ning tegema seda tihedas koostöös teiste riigistruktuuridega.

Selles etapis on planeeritud korraldada eraldi laskmised äsja loodud 120 mm miinipildujapatareile ja lahinglaskmised kõigile JAVELIN-iga relvastatud Kaitseliidu tankitõrjeüksustele. JAVELIN-i laskmised viiakse läbi koos teiste lahingugrupi üksustega taktikalises situatsioonis. Lisaks harjutab hulk Kaitseliidu üksusi oma vastutusalades hajutatud sõjategevust väiksemate üksuste koosseisus.

Kaitseliidu lahingugrupid teevad oma koostööharjutusi jalaväebrigaadidega või oma kavade alusel vastavalt asukohale. Teises etapis on väljas ka kõik Kaitseliidu formeeritavad võitlusgrupid, kes tegutsevad EOVJ alluvuses, tehes vajalikku vastutegevust Kaitseliidu üksustele ja samas harjutades neile omaseid operatsioone.

Kolmas etapp saab olema Kaitseliidule üsna sarnane iga-aastase õppusega Kevadtorm. Sel aastal on meil fookuses 43LGr ja õppus peab meile näitama selle üksuse lahinguvalmidust. Selles etapis on planeeritud jätkuna eelmisest osast kaardiharjutus, kus osalevad maakaitsestaap ja maakaitseringkondade staabid ning kes nüüd orienteeruvad rohkem sõjaliste tegevuste juhtimisele.

Kolmandas etapis on väljas ka hinnatavad KL baasil formeeritavad võitlusgrupid, kes muuseas harjutavad koostööd ja koordineerimist kohalike malevatega.

85

86

Nagu alguses mainitud, peaks kogu õppus meile andma ülevaate sellest, kuidas Kaitseliidu moderniseerimine ja laiapõhjalise riigikaitse kontseptsiooni rakendamine läheb ning nagu iga õppus, peaks ka see meile näitama, kus on need kitsaskohad, kuhu tuleks järgnevatel aastatel oma auru panna, et saada veelgi paremaks. Siit loodame saada ka kinnitust, kas valitud suund on õige või on vaja seda muuta. Seega on oluline, et kõik kaitseliitlased kohale tuleks ning annaks endast parima, sest seekord tõesti iga okas loeb.

87

88

AJALOO SUURIM KEVADTORM TÕI EESTISSE NII LIITLASI KUI KA SOOMUSTEHNIKAT leitnant Simmo Saar kaitseväe peastaabi strateegilise kommunikatsiooni osakond

Kevadel viieteistkümnendat korda peetud õppus Kevadtorm paistis silma nii osalejate suure arvu kui ka liitlasüksuste ja soomustehnika rohkuse poolest.

Kokku osales Kevadtormil ligi 9000 kaitseväelast, reservväelast ja kaitseliitlast ning liitlas- ja partnersõdurit. Lisaks eestlastele ja Tapal paiknevatele brittidele, prantslastele, taanlastele ja ameeriklastele võtsid Kevadtormist osa kaitseväelased Kanadast, Saksamaalt, Hollandist, Poolast, Soomest, Rootsist, Lätist, Leedust, Ukrainast ja Gruusiast. Taevas võis näha USA, Poola ja Hispaania lennuvahendeid.

LIITLASED NII SINISEL KUI PUNASEL POOLEL Ka sel aastal oli Kevadtorm lõpueksamiks juulis ja oktoobris teenistust alustanud ajateenijatele, kuid lisaks ajateenijate jalaväepataljonide hindamisele oli üks 2017. aasta Kevadtormi märksõna NATO lahingugrupi osalemine – alles 20. aprillil Tapal tervitustseremoonial osalenud britid, prantslased ja taanlased said oma esimesed õppuseristsed just 8. mail alanud Kevadtormil. See, et Eestisse saabunud liitlasüksus ja 1. jalaväebrigaad suutsid lühikese ajaga end edukalt Kevadtormi integreerida, andis tunnistust nii õnnestunud planeerimisest kui ka sellest, et meie ja liitlaste üksused suudavad pärast siirmist kiiresti koos tegutsema asuda.

Kui üldiselt oleme liitlasi harjunud seostama 1. jalaväebrigaadiga, siis sel aastal pakkus õppus 2. jalaväebrigaadile hea võimaluse teha koostööd Saksamaa, Ameerika Ühendriikide, Läti, Leedu ja Poola kompaniisuuruste üksustega.

2. brigaadiga harjutasid oma erialast tegevust ka Soome ja Hollandi pioneerid.

PALJU ERINEVAT TEHNIKAT Kuigi põhifookus oli Kevadtormi puhul tavapäraselt suunatud maaväe tegevusele, oli oma roll täita ka mereväel ning õhuväel – kokku võis Kevadtormi ajal Eesti taevas näha nii maaväe tegevust toetavaid Poola ründelennukeid Su-22 kui ka Hispaania õhuväe hävitajaid F-18. Ameerika Ühendriigid saatsid Kevadtormile helikopterid AH-64 Apache ning UH-60 Black Hawk.

Maastikul toimetas õppuste ajal ringi kokku 20 tanki, millest kaheksa Leopard 2-tüüpi tanki kuulusid Saksa kaitseväele, kes tõid õppuste ajaks Eestisse ka 12 jalaväe lahingumasinat Marder. Lisaks 2. jalaväebrigaadi koosseisus õppusel osalenud sakslaste soomusmasinatele võtsid 1. jalaväebrigaadi koosseisus Kevadtormist osa brittide tankid Challenger 2 ja prantslaste tankid Leclerc.

1. jalaväebrigaad ja Scoutspataljon rakendasid õppusel esmakordselt üksust, mis oli relvastatud uute jalaväe lahingumasinatega CV9035. Kuigi 2016. aastal

89

90

olid Kevadtormil ka Hollandi kaitseväelaste samatüübilised jalaväe lahingumasinad, andis 2017. aasta Kevadtorm kaitseväele vahetuma kogemuse – seekord kasutasid neid ju Scoutspataljoni enda kaitseväelased.

„KERGED“ JA „RASKED“ LAHINGUD KUI SUURENEVA ÕPPUSE PARATAMATUS 2017. aasta Kevadtormi eripära oli õppelahingute jagamine nn kergeteks ja rasketeks lahinguteks. Sellise jaotuse tingis suur rasketehnika osakaal – nii peeti kergemate üksuste õppelahinguid Ida-Virumaal Kiviõli-Virunurme ja Mõedaka-Roela joonte vahel 18. maist 21. maini, rasketehnika läks vastamisi 22. maist 24. maini kaitseväe keskpolügoonil.

Tänu sellisele jagamisele õnnestus suurest rasketehnika osakaalust hoolimata vältida tsiviiltaristu ehk teede ja eramaade kahjustamist.

KEVADTORM ON KASVANUD ENAM KUI NELI KORDA Arvestades viimaste aastate arenguid nii kaitseväe relvastuses kui ka koostöös liitlastega, on muudatused õppuse korralduses arusaadavad. Alustati 2003. aastal Kevadtormi ju veidi enam kui 2000 kaitseväelasega, mis jääb arvuliselt 2017. aastale juba enam kui neli korda alla. Ning 2000 liitlase asemel osalesid 2003. aastal väliskülalistena Kevadtormil vaatlejad Ühendkuningriigist, Rootsist ja Taanist.

2014. aastal nimetati Kevadtormi ka NATO õppuseks Steadfast Javelin – tolleks ajaks oli Kevadtormil pea 6000 osalejat, nende hulgas liitlased Ameerika Ühendriikidest, Ühendkuningriigist ning Lätist ja Leedust.

2018. aastal ootab kaitseväge ja Kaitseliitu ees aga suurõppus Siil 2018, millel osaleb enam kui 13 000 kaitseväelast, kaitseliitlast, reservväelast ja liitlasning partnerriikide sõdurit 13 riigist. Õppusel hinnatakse nii kaitseväe üksuste lahinguvalmidust kui ka harjutatakse Kaitseliidu ja kaitseväe üksuste lahinguülesannete täitmist ja koostööd.

91

92

KÕUEMÜRIN LÄHENEB kolonelleitnant Kaarel Mäesalu suurtükiväeinspektor

Vastavalt riigikaitse arengukavale perioodiks 2017 – 2026 (edaspidi RKAK 2017 – 2026) on otsustatud luua 1. jalaväebrigaadi alluvusse liikursuurtükkidel põhinev suurtükiväepataljon. Tänaseks on sõelale jäänud Lõuna-Korea maaväe kasutuses olev liikursuurtükk K9 Thunder, mida eestipäraselt ristiti Kõu’ks. Ühiskonnas on Kõu hankimine tekitanud palju diskussioone ja arvamusi jaguneb peamiselt kolmeks – ühed pooldavad valikut, teised laidavad maha ja leiavad, et sama raha eest võiks hankida palju rohkem odavamaid relvasüsteeme ning kolmandad leiavad, et kogu liikursuurtükkide hange on mõttetu ja tuleks keskenduda rohkem keskmaa õhutõrje ja tankide hankimisele.

Kuna RKAK 2017 – 2026 otsused on tehtud, siis käesolev artikkel keskendub peamiselt K9 Kõu ja uue liikursuurtükiväe võimearengu kirjeldusele.

Liikursuurtükkide hankega astume oma suurtükiväes järgmise väga olulise arengusammu. Kuna suurtükiväe rakendamisel omame juba enam kui 20 aastast kogemust, siis loomulikult teame täpselt, mida ja milleks me hangime.

Kuna tegemist on väga olulise ja suure hankega kogu taasiseseisvunud Eesti suurtükiväe ajaloo jooksul, siis pole mõtet raisata raha lühinägelikult, vaid pigem panustada pikemaajalisele jätkusuutlikkusele. K9 Kõu, hoolimata faktist, et ta tuleb meile juba 10-aastase kasutusajalooga, on kindlasti parim, mida me olemasoleva ressursi eest saame.

K9 Kõu on suurtükk, mida võib samale reale asetada sakslaste PzH2000, venelaste 2S19M1 või M2 ja 2S33 ning brittide AS90-ga (kui sellele on asetatud pikem raud). K9 Kõu arendamisel võeti aluseks ameeriklaste M109, kuid anti talle paremad omadused, milleks on relvasüsteemi suurem korpus, mis võimaldaks 155/52 kaliibri pikkusega raua rakendamist, automaatne ja seega kiirem laadimissüsteem, tänapäevane asukoha määramise süsteem, relvasüsteemi tööd reguleeriv elektrooniline juhtimissüsteem, võimsam mootor jm.

Peamine erinevus maailma parimaks peetavast PzH2000 on selle kasutamise lihtsus, mis võimaldab ajateenijatest meeskonnale kiirelt õpetada relvasüsteemi. See oli ka üks olulisemaid nõudeid Lõuna-Korea maaväel, kuna ka seal sarnaselt Eestile rakendatakse kohustuslikku ajateenistust, mis on nende kaitseväe peamine isikkoosseisuga komplekteerimise viis. Lisaks on Kõu elutsükli kulud tunduvalt väiksemad kui ülitehnoloogilise PzH2000 ülalpidamine.

Eestisse on kavas hankida esmalt 12 relvasüsteemi, mis on miinimumvajadus ühe jalaväebrigaadi tuletoetuse tagamiseks. Liikursuurtükkidega varustatakse 1. jalaväebrigaad, kuna mehhaniseeritus nõuab ka kiiremat tulepositsiooni tegevust, et tagada vajalik tuletoetus kiirelt muutuvates lahinguolukordades. Esimesed Kõud saabuvad Eesti pinnale 2021. aastal. Tähtaeg tuleneb vajadusest valmistada Eesti jaoks ette uut tüüpi relvasüsteemidele vajalikud tingimused, milleks on taristu K9-te hoiustamiseks ja ekspluateerimiseks, isikkoosseisu komplekteerimine ja ettevalmistamine, väljaõpe ning vajalike remondi- ja hooldustingimuste ettevalmistamine.

93

Kõude jaoks ehitatakse peamiselt kolme tüüpi hooned – hooldus- ja õppegaraaž, kus toimub K9-te väljaõppeaegne hoiustamine, väljaõpe ning kasutaja taseme hooldus ja remont, hoiuhall, kus hoiustatakse konserveeritult vahetult väljaõppes mitteolevaid relvi ja toetussoomukeid ning remondihall, kus teostatakse I ja III liini ennetavat ja erakorralist remonti. Remondihall ei saa olema mitte ainult K9-tele mõeldud ehitis, vaid sinna on plaanis koondada kogu miinipildujate ja suurtükkide III liini remont, mistõttu peaks oluliselt paranema kogu KV kasutuses oleva kaudtulerelvastuse remonditingimused.

Loomulikult ei hakata K9-d remontima kogu remondi ja hoolduse ampluaa ulatuses, vaid teatud tööd III liinil ja sealt kõrgemale on plaanis teha lepingupartnerite abil ja kui vähegi võimalik, siis pigem kaasata kodumaised ettevõtted. Põhja-Euroopa mastaabis on Hanwha Land Systems’il esmalt plaanis luua Soome baasil regionaalne hooldus- ja remondikeskus ning varuosade ladu.

Nagu eelpool mainitud on lõppeesmärk luua liikursuurtükipataljon, mille väljaõpe hakkab toimuma Tapal. See tuleneb paljuski ka vajalike väljaõppe tingimuste olemasolust sealses piirkonnas, kuna Kõud saavad ära kasutada kõiki neid väljaõppe tingimusi, mida ka CV90-te jaoks luuakse. Nõuded lähiharjutusaladele, tankodroomile, ühendusteedele kaitseväe keskpolügooniga ning maastikulistele tingimustele seal on samad, mis jalaväesoomukitele. Lisaks saame edukalt ära kasutada ka kõiki neid tingimusi, mida kaitseväe keskpolügoon pakub meie tänastele järelveetavatele haubitsatele.

Liikursuurtükkide nõuded on isegi väiksemad, kuna neile pole vaja tulepositsioonidele erilisi tingimusi, sest oma maastikuläbivusega ning relva pardal olevate navigatsioonisüsteemidega võimaldavad need hoida relvameeskonda pidevalt kursis oma täpse asukohaga. Lisaks on relvasüsteemi laskmine kombineerituna uue laskemoonaga ka piisavalt ohutu, et piltlikult öeldes lasta Tapa sõjaväelinnakust polügoonil olevale sihtmärgialale ilma, et kogu lennutrajektoori alla jääv ala tuleks ohutuse mõttes sulgeda. Sellist tulistamisviisi rakendatakse kõikides riikides, kus liikursuurtükid on kasutuses.

Väljaõpe ajateenijatele algab 2023. aasta sügisest. Enne seda toimub tegevväelaste väljaõpe ning kogu väljaõppe ja doktrinaalse dokumentatsiooni ettevalmistamine. See „puhvertsoon“ võimaldab tegevväelastel relvasüsteemiga piisavalt tutvuda ning ühtlasi leida selle kasutusomapärasid Eesti tingimustes.

Loomulikult teeme ka tihedat koostööd soomlaste, brittide ja ameeriklastega, kellel on pikaaegsed kogemused just liikursuurtükkide rakendamisel ning kes saavad seetõttu anda meile palju väärtuslikku nõu.

Selliselt saame korralikult ette valmistuda enne ajateenijate väljaõppe algust, mida oleme varem teinud näiteks saksa suurtükkide FH-70/A1 kiirustava kasutusele võtmisega. Samas ega selline ettevalmistustöö ei saa kerge olema, kuna samaaegselt peame jätkama olemasolevate suurtükiüksuste ettevalmistamisega ja üheski tegevuses ei saa me väljaõppe taset langetada.

Nagu alguses mainisin, siis liikursuurtükkide rakendamine on järgmine oluline samm meie suurtükiväe arengus. Tänaseks on meie suurtükiväelased ja logistikud piisavalt professionaalsed ja kogenud, et aru saada, millist relvasüsteemi meile täpselt vaja läheb. Olulisimaid kriteeriume on tänapäevane liikursuurtükk pika laskekauguse, hea maastikuläbivuse ning iseseisva posit-

94

sioneerimisega. Lisaks peab relvasüsteem olema rakendatav meie reservil põhinevas kaitseväes, kus väljaõppe aeg on piiratud ning meeskonnad peavad relvasüsteemi kasutamist omandama kiirelt ja efektiivselt.

Tähtsusetud ei ole logistiliselt ka madalad elutsükli kulud ja vajadus rakendada relvasüsteemi kaitseväes võimalikult kaua. Kõigile neile kriteeriumidele on Kõu vastanud ning tänu soomlaste ja hiljuti ka norrakate otsustele on meil tekkimas korralik kasutajate ring, mis ilmselt tulevikus võib veelgi suureneda (K9-t on juba tootmas ja kasutamas türklased ning poolakad kasutavad K9 alusvankrit oma KRAB liikursuurtükkidel). See tähendab, et varuosade nõudlus on suurem, mis tagab nende kättesaadavuse vähemalt niikaua, kuni Kõud on Eestit kaitsmas.

95

96

LISAÕPPEKOGUNEMISE OKAS 2017 ÕPPETUNNID leitnant Simmo Saar kaitseväe peastaabi strateegilise kommunikatsiooni osakond

2016. aastal võttis riigikogu vastu riigikaitse seaduse muudatuse, millega anti valitsusele õigus reservväelasi 24-tunnise etteteatamisega õppekogunemisele kutsuda. Tänaseks on seda võimalust kasutatud kahel korral, viimati kutsus valitsus oma otsusega 2017. aasta detsembris teenistusse 669 Viru jalaväepataljoni reservväelast. Mõlemad kutsumised – nii 2016. aasta kui ka 2017. aasta õppused Okas - õnnestusid ning reservüksused saavutasid oma lahinguvõime, andes muuhulgas kaitseväele ka palju väärtuslikku infot.

2016. aasta detsembris kutsus valitsus teenistusse 303 reservväelast Kaitseliidu Võrumaa maleva 433. lahingukompaniist ning 2014. aastal pärast Kevadtormi reservi arvatud 10. staabi- ja sidepataljoni staabikompaniist. Kokku suudeti kaks kompaniid mehitada 88% ulatuses, mis kriisiolukorras tagaks nende lahinguvõimelisuse. 2. detsembril 2016 teenistusse kutsutud reservväelased said koju 4. detsembril, lühikese aja jooksul suudeti kohaletulnutele organiseerida ka laskmised teenistusrelvadest.

2017. aasta 6. detsembril kutsus valitsus ööpäevase etteteatamisega teenistusse pataljonisuuruse üksuse. 669 reservväelast pidid Jõhvi linnakusse jõudma 7. detsembri kella üheksaks. Kokku võttis lisaõppekogunemisest Okas 2017 osa 524 reservväelast, kes saadeti koju 10. detsembri pealelõunal.

Väljaõpet alustasid 1. jalaväebrigaadi Viru pataljoni reservväelased Sirgala harjutusalal 8. detsembril, mil lisaks käsirelvade sisselaskmisele tuletati meelde jao kiirrünnakut. Pioneerid, tankitõrjujad ja miinipildurid alustasid sel päeval erialarelvade kordusõpet, järgmisel päeval korraldati ka 120 mm miinipildujate lahinglaskmised. Lisaõppekogunemisest Okas 2017 võttis osa terve kaitseväe juhtimisstruktuur, merevägi, 1. jalaväebrigaadi Scoutspataljon, NATO Eestis paiknev lahingugrupp ning Ämaris paiknevad Belgia õhuväe õhuturbehävitajad.

MIS LÄKS HÄSTI? Kindlasti on Eesti saanud kinnituse veendumusele, et reservväelane tahab ja suudab kiirelt teenistusse tulla. 2017. aastal peetud lisaõppekogunemine näitas, et pataljon suudetakse formeerida lühikese aja jooksul ning kaks ööpäeva pärast valitsuse kutset suudab värskelt kogunenud üksus liikuda linnakust välja ning asuda täitma kaitseväe juhtkonna korraldusi.

Veendusime, et Eesti ajakirjandus toetab kaitseväge teavitustöö tegemisel ning et kutse jõuab reservväelasteni. Nägime ka seda, et pataljoni formeerimismeeskonnad suudavad võimaliku kriisi puhul reservväelastele kiiresti varustuse välja anda.

Nägime taaskord, sarnaselt tavalistele reservõppekogunemistele, et ajateenistuse läbinud reservülemad suudavad kiiresti end taaskord kaitseväe-lainele häälestada ning efektiivselt oma alluvaid juhtida. Mis omakorda on tõestus

97

98

ajateenistusel põhineva riigikaitsemudeli toimimisest, sest ajateenistuses omandatu annab reservväelasele piisavad oskused kodumaa kaitsmiseks.

MIDA VÕIKS TEHA PAREMINI? Kuigi üldpilt on hea, pole see pea kunagi täiuslik. Ka viimase lisaõppekogunemise puhul tõstis just üksus esile tõsiasja, et pataljon oli valmis reservväelasi vastu võtma juba 6. detsembri pealelõunal, kuid enamus kutsutuid tulid teenistusse nõutud kellaajal ehk siis 7. detsembri hommikul kell 9. Pataljoni juhtkonna soov oli, et järgmisel korral võiks reservväelasi kutsuda selliselt, et nad ilmuksid teenistusse mitte kutses toodud kellaajaks, vaid nii kiiresti kui võimalik. See aitaks hajutada formeerimismeeskondade töökoormust ning kindlustaks saabunud reservväelastele parema teeninduskvaliteedi ja lühema ooteaja. Samas tuleb antud soovi puhul arvestada tõsiasja, et ööpäevane etteteatamisaeg on vajalik kutsutute töö- ja eraelu korraldamiseks ning neid, kes suudavad üksusesse ilmuda mõnetunnise etteteatamisajaga, on ilmselt siiski väga väike arv.

2017. aasta lisaõppekogunemise puhul jäi silma ka tõsiasi, et reservväelaste kutsumise aeg ja ühistranspordi graafikud ei kattunud, sest 7. detsembri hommikul kella üheksaks polnud võimalik Jõhvi jõuda ei bussi ega rongiga. Mis seadis reservisti valiku ette – kas minna Jõhvi 6. detsembri õhtul või kasutada tulekuks enda transpordivahendit.

Kuid kõik need on siiski vaid detailid, mis suurt pilti rikkuda ei suuda. Kaitsevägi ja reservväelased on vajadusel „H-hetkeks“ valmis.

99

100

KAITSEMINISTEERIUMI VALITSEMISALA KÜBERRUUMI OPERATSIOONIDE LAHTIMÕTESTAMINE kolonel Andres Hairk kaitseväe peastaabi side- ja juhtimissüsteemide osakonna ülem

Kui Arno e-kooli sisse logis, oli virtuaalõppe sessioon juba alanud. See parafraseering Oskar Lutsu „Kevade“ sissejuhatusest kõlab igale eestlasele tuttavlikult. Võrreldes „Kevade“ toimumisajaga on kooliskäimise eesmärk ja tarkuse omandamiseks vajalikud tegevused laias laastus samad, kuid kasutatavad vahendid, meetodid ja ka terminid on muutunud. Selline kujundlik näide võiks aidata selgitada kaitseministeeriumi valitsemisala (KM VA) käsitlust operatsioonide läbiviimisest küberruumis. Eesmärk on jätkuvalt sama – juhtimise toetamine ja informatsiooni kaitsmine, kuid tehnika areng on muutnud põhjalikult seda, kuidas nimetatu saavutatakse. Siderelvaliik on KV rajamisest saadik loonud sideühendusi, infosüsteeme informatsiooni vahetamiseks ning käitlemiseks ja korraldanud selle kaitsmist. Info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT) vahendite kiire areng ja ühtsesse võrku liitmine on avardanud informatsiooni käitlemise võimalusi. Hüppeliselt on tõusnud infovahetuse kiirused ja mahud ning laienenud info kättesaadavuse geograafiline haare. Tehnoloogia areng parandab jätkuvalt juhtimiseks vajaliku info kvaliteeti, luues sellega võimalused otsustamise protsessi efektiivsuse tõstmiseks.

Samas on see toonud kaasa müriaadi uusi väljakutseid informatsiooni ja juhtimise järjepidevuse kaitsmiseks. Edukalt on demonstreeritud inimeste tunnetusliku mõttemaailma ja meid ümbritseva „asjade maailma“ manipuleerimist küberruumi kaudu. Ameerika Ühendriikide presidendi valimised ja Ukraina elektrivõrgu katkestused on viimased sellise manipulatsiooni näited lähiminevikust. Igapäeva praktiliste õppetundide abil ja partnerriikide eeskujul on jõutud arusaamisele, et ainult passiivse kaitsetegevuse meetmetega küberruumis ei ole võimalik oma informatsiooni kaitsta. Täiendavalt on vaja rakendada aktiivseid meetmeid (ründavaid tegevusi) kaitsetegevuse toetamiseks. Küberrünne on uus KM VA väevõime, mille loomise eest hakkab vastutama 1. augustil 2018. a loodav küberväejuhatus (KüVJ). IKT areng ning hoogustunud tegevus küberruumis on tekitanud segaduse kasutatavates mõistetes, mis on hädavajalikud küberruumi lahtimõtestamiseks. Terminoloogia korrastamine ei ole kahjuks suutnud sammu pidada valdkonna kiire arenguga. Järgnev ülevaade tutvustab, kuidas võiks KM valitsemisalas defineerida küberruumi, mis on küberruumi operatsioonide eesmärgid riigi sõjaliseks kaitseks, kuidas küberoperatsioonid toetavad teiste operatsioonide korraldamist ning mis on KüVJ kui küberoperatsioonide peamise võimekandja rõhuasetus lähitulevikus.

101

KÜBERRUUMI DEFINEERIMINE

Valitsemisalas hetkel veel puuduvad heakskiidetud mõisted, aga plaan on juhinduda peatselt valmivast NATO terminoloogiast, seega tuleb leppida autori pakutuga. Ruum (Domain) sõjalises tähenduses – on huvi ja mõjuala, kus toimuvad tegevused oma ülesannete täitmiseks ja/või vastase mõjutamiseks soovitud eesmärgi saavutamiseks. Küberruum (Cyber Domain) – on inimtekkeline, globaalne ja pidevas muutumises olev keskkond, mis sisaldab omavahel ühendatud ja eraldiseisvaid IKT seadmeid, mis töötlevad, vahetavad ja salvestavad informatsiooni. Lahtimõtestamise hõlbustamiseks võib küberruumi tinglikult jagada omavahel sõltuvuses olevateks kihtideks. Riistvaraline kiht ehk füüsiline kiht sisaldab omavahel ühenduses olevaid IKT seadmeid nagu kasutaja arvuteid, ruutereid, servereid, andmekeskuseid, sideühendusi – moodustades globaalse võrgu. Riistvaralise kihi abil on võimalik mõjutada inimesi ümbritsevat „asjade maailma“ ja seda nii heas kui halvas. Loogiline kiht sisaldab infot, operatsioonisüsteeme, aplikatsioone ja protokolle – ehk tarkvara, mis võimaldab riistvaralise kihi kontrollimist ja informatsiooni vahetamist. Selle kihi abil on võimalik manipuleerida informatsiooni mõjutades kuidas inimesed esitatud informatsiooni mõistavad. Virtuaalse identiteedi kiht moodustub kasutajakontodest, sotsiaalmeedia kontodest, e-kirja aadressidest jms, mis seob inimese füüsilise identiteedi küberruumiga. Kokkuvõtlikult saab öelda: inimesed ühenduvad küberruumiga virtuaalse identiteedi kihi kaudu, loogiline kiht lubab informatsiooni sisestada, seda esitleda ja vahetada ning võimaldab kontrollida riistvaralist kihti. Viimane omakorda annab küberruumile globaalse haarde.

OPERATSIOONID KÜBERRUUMIS Riigikaitse arengukava 2017-2026 alusel loodava KüVJ põhiülesanne on operatsioonide läbiviimine küberruumis KM VA juhtimistoetuse korraldamiseks ja kaitseväe ülesannete toetamiseks. KüVJ vastutusala piirneb KM VA küberruumiga, mis on kontrollitult ühendatud globaalse küberruumiga. KM VA küberoperatsioonid on kindlaksmääratud eesmärgiga koordineeritud tegevuste jada küberruumis oma tegevusvabaduse säilitamiseks ja vastase mõjutamiseks.

Operatsioonid jagunevad: (1) IKT teenuste operatsioonidega tagatakse struktuuriüksustele turvaline informatsioonivahetus, toetades sellega ühtse ajakohase olukorrateadlikkuse saavutamist; (2) küberkaitseoperatsioonide eesmärk on KM VA küberruumis tegutsemisvabaduse ja IKT teenuste terviklikkuse, käideldavuse ja salastatuse kaitsmine – toetades KM VA juhtimise järjepidevust ning tõstes selle hukukindlust; (3) küberründe operatsioonide (uue loodava ründeliigi) eesmärk on mõjutada vastast küberruumi kaudu oma tegutsemisvabaduse kaitseks, ennetades või nurjates rünnakuid. Olenemata küberründe võime loomisest on KM VA küberoperatsioonide rõhuasetus suunatud juhtimise toetusele ja informatsiooni kaitsmisele.

Lisaks põhiülesandele toetab KüVJ muude kaitseväe ülesannete ja operatsioonide läbiviimist küberruumi kaudu. Kui vaadelda küberruumi operatsioone ühendoperatsioonide (maa, õhk ja meri) lahingufunktsioonide raamistikust1

1 Lahingufunktsioonid ühendoperatsioonide raamistikus on: juhtimine, luure, tuli ja manööver, väekaitse, infooperatsioonid ja tsiviil-militaarkoostöö.

102

lähtudes, siis operatsioonid küberruumis toetavad kõikide lahingufunktsioonide juhtimist ja digitaalse informatsiooni kaitsmist. Lisaks eelnevale on võimalik küberruumi abil saavutada erinevaid efekte lahingufunktsioonide toetamiseks, andes ülematele täiendava tööriista ülesannete täitmiseks. Luuretegevus küberruumi kaudu avardab informatsiooni kogumise võimalusi ja kiirendab info töötlemist ning esitamist. Küberründe operatsioonid annavad ülematele täiendava mittekineetilise võimaluse vastase vahetuks mõjutamiseks nii küberruumis kui ka reaalses maailmas küberruumi kaudu. Alates digitaalsete seadmete manipuleerimisest vastase IKT loogilises ja riistvaralises kihis, relvasüsteemide häirimisega küberruumis ja lõpetades objektide hävitamisega füüsilises „asjade maailmas“. Tsiviil-militaarkoostöös on võimalik tsiviilühiskonna teavitamine. Informeerimine küberruumi kaudu laiendab tõese informatsiooni kättesaadavuse võimalusi ja samuti hõlbustab ühiskonna kaitsmist valeinformatsiooni levitamise eest. Küberruumi globaalsusest tulenevalt on hädavajalik nii siseriiklik kui ka rahvusvaheline koostöö küberruumi parema olukorrateadlikkuse saavutamiseks, võimalike ohtude ennetamiseks ja rünnetele reageerimiseks. Samuti on võimalik toetada tsiviil IKT infrastruktuuri töös hoidmist ja kaitsmist KM VA kübervõimega, kui selleks peaks tekkima vajadus. Infooperatsioonide seisukohast vaadates on küberruumi loogilise ja virtuaalse identiteedikihi kaudu võimalik manipuleerida informatsiooni mõjutades sihtrühma (näiteks vastase isikkoosseis) mõtlemist meile soodsas suunas ning vastupidiselt kaitstes oma mõttemaailma vale või kallutatud informatsiooni ja sellest tulenevate mõjude eest. Edukad küberoperatsioonid toetavad suuremal või vähemal määral kõiki ühendoperatsioonide lahingufunktsioone.

Samas ebaõnnestumised võivad avaldada negatiivset mõju ja seda eelkõige operatsioonide juhtimisele. Küberoperatsioonide ettevalmistamisel ja läbiviimisel on kriitiline koordineerida tegevusi teiste väeliikide ning relvaliikidega sünergia saavutamiseks ja negatiivsete mõjude vältimiseks.

Lähiaastate võtmeülesanded KüVJ põhiülesande täitmisel on: 1. KM VA IKT teenuste elutsükli juurutamisega korraldada teenuste disainimist, juurutamist ja töös hoidmist nii, et need maksimaalselt toetaksid kasutajate vajadusi.

2. Koostöös partneritega olukorrateadlikkuse tõstmine potentsiaalsete vastaste küberründe ja elektroonilise sõjapidamise võimetest (taktika, tehnika, protseduurid) oma küberruumi kaitsmiseks ja kontrollimiseks.

3. Koostöös partneritega KM VA IKT teenuste tehniline testimine ja kaitsetegevuse harjutamine küberrünnetega oma IKT teenuste vastupidavuse ning hukukindluse tõstmiseks.

4. Väeliigi tasemekoolituse ja täiendväljaõppe tõhustamine ning IKT innovatsiooniliste lahenduste juurutamine valmistudes küberruumist tulenevateks võimalusteks ja väljakutseteks. Tulemaks toime olukorraga „kui tehisintellekt Arnole ekslikult 9. klassi teadmiste paketi laadis, oli teistel juba 10. klassi teadmised salvestatud“.

103

104

TARGA JÕU TÄHTSUSTAMISE AASTA major Uku Arold kaitseväe peastaabi strateegilise kommunikatsiooni osakond

2017. aasta möödus infooperatsioonide tähe all. Liitlaste väegrupi pärale jõudmine ja tegevus on kindlasti osa kaitsevalmidusest, aga nii NATO kui ka idanaabri vaatepunktist seisneb kõigepealt ikkagi sõnumi edastamises.

Sõnum on selge – liitlased on ühtsed, kallale tulla ei tasu. Eesti elanikkond on julgustava sõnumi kätte saanud. Juba 2014. aastal USA hävitajate ja jalaväekompanii kohalejõudmine viis uuringute järgi veerandi Eesti kaitstavuses kahtlejatest üle kindlameelsete leeri. Ka Venemaa Föderatsioon on sõnumi kätte saanud ja selle sisukuses veendunud, seetõttu saadavad eFP üksusi demoniseerivad desinformatsioonirünnakud.

NATO lahingugruppide paigutamine ohustatud riikidesse on näide NATO targast jõust. Tark jõud on mõiste, mis iseloomustab meeldimise kaudu mõjujõu ehk pehme jõu kombineerimist füüsilise hävituspotentsiaali ehk kõva jõuga.

Kumbki neist ei ole üksteisest olulisem. Pehme jõu mõju on pikaajalisem, kõva jõu mõju aga kiirem. Nagu psühholoogiliste operatsioonide üksuste uljas moto mitmetel NATO sõjalistel operatsioonidel on kõlanud „Kasuta psühholoogilist mõjutustegevust, sest füüsilised haavad kaovad ruttu!“. Pelga jõuga ei ole võimalik poolehoidu ega austust välja teenida. Seetõttu on pehme jõu vahendid režiimivahetustes, mässudes, aga ka nõrgemate konfliktiosaliste kogu sõjapidamises kesksel kohal.

Mittelineaarset sõjapidamist jutlustav Venemaa Föderatsiooni tänapäevane sõjaline põhivoolu mõtteviis lähtub arusaamisest, et konventsionaalse sõjapidamisega NATOst jagu saada ei ole kuidagi võimalik. Seetõttu proovitakse kõiki vahendeid kasutades oponente niivõrd nõrgestada, et Venemaa välispoliitiliste eesmärkidega kooskõlas tegutsemine tundub neile endile kõigist halbadest valikutest kõige mõistlikumana.

Mittesõjalised mõjutusvahendid tabavad ühiskondade erinevaid haavatavusi ning nende pikaajaline mõju on kohati mõjusam ja ohtlikum kui suurtükid ja sõjaväelennukid. Venemaa käsitleb juba 1990ndatest infosõda massihävitusrelvana.

Pehmet jõudu ei saa poest osta. Mittesõjalisi sihtmärke rahvusvahelise humanitaarõigusega kooskõlas mõjutavaid meetodeid ja vahendeid saab muidugi arendada. Ohustatud väikeriikidele on see kohustuslik. Toetus põhiseaduslikule võimule ning positsioon rahvusvahelistes suhetes saavutatakse riigivõimu väljateenitud sümpaatse kuvandi järgi, mitte vastavalt politsei või tuumalöögiga hirmutades.

NATO jaoks oli 2017. aasta oluline – kogu NATO sõjalisele struktuurile kehtestati lõpuks üheselt mõistetav strateegilise kommunikatsiooni töökorraldus.

Strateegiline kommunikatsioon põimib ühtseks mõjusaks sõnumiks psühholoogilised operatsioonid, meediasuhtluse ning infooperatsioonide kaudu ette võetavad teod ja sõnad.

Kaitseväe juhataja kinnitas 2017. aastal ajaloo esimese Eesti infooperatsioonide kontseptsiooni. Kaitsevägi määratleb infooperatsioone kui mõtteviisi ja

105

106

protseduure otsuste tegemisel infokeskkonna kaudu oma üksuste, elanikkonna ja selle osade ning vastase peal kaalutletud mõjude arvestamiseks ja esile kutsumiseks ning selleks vajalike võimete ja tegevuste koos- ja samakõlastamiseks. Kontseptsioon määrab ära arendustegevuse vastutajad, üldise tööjaotuse ning annab praktilisi juhiseid iga tasandi ülematele, staapidele ning ka üksikvõitlejatele. Üksikvõitleja roll on eriti oluline, sest vahetu ning vahendatud luure- ja mõjutustegevus otsib nõrgimat lüli. Tänu tehnoloogia odavusele võib ka praegusel suhteliselt rahulikul ajal kasarmus, metsas või väljaloal pihta saada. Samas iga võitleja suhtlusoskusest tsiviilelanikega sõltub toetus kaitseväele ja põhiseaduslikule riigivõimule tervikuna. Kõige suurem väljakutse on kontseptsiooni rakendamisel kaitseväe jaoks oma võimete targa jõuna kasutamine planeerimisel ja otsuste tegemisel.

Kuna infokeskkonna mõjud ei tunne riigipiire, peab arvestama taktikalise tasandi tegude tagajärgedega kõrgemate tasandite plaanidele.

Peab arvestama ka mõjuga mitte anonüümsele vaenulikule sõjamasinale, vaid omavahel eri viisil seotud inimvõrgustikele, vaenuvägede komandörid, igaüks isemoodi, sealhulgas. Infooperatsioonide valdkonnas on igikestvaid õpikulahendusi vähe. Iga olukord ja teema nõuab lahtise peaga ohvitsere, kes tõhusaid loomingulisi lahendusi leida suudavad. Intensiivsete konfliktide õppetunde uurisid mullu mitmed kaitseväe struktuuriüksused. Ukraina vastaste infooperatsioonide kohta avaldas KVÜÕA uurimisgrupp ka mitu põhjalikku ülevaadet.

Inforünnakute ohu on ära tundnud ning kaitsemeetmeid kavandavad ka suurettevõtted. Facebook kuulutas aprillis välja oma tegevuskava tõrjumaks kodanikuühiskonnavaenulikke manipulatsioone, mille kaudu püütakse geopoliitilistes mängudes poliitilisi seisukohti mõjutada ning inimesi tülli ajada. Osa sellistest manipulatsioonidest on täppismõjutustegevus valeuudistega sotsiaalmeedias, mida aitavad käigus hoida robotid.

Euroopa Liit on vääruudiste levikut murega jälginud ning väikestviisi ka neid tõrjunud. 2017. aastal suurendati selleks ettenähtud meeskondi. Kõrgetasemelisim tähelepanu tuli novembris Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Juncker’i eestvõttel libauudiste teemalise ekspertrühma käivitamisega.

Loomulikult ei vaata vaenuliku mõjutustegevuse korraldajad ja teadlikud osalised oma tegevusvabaduse piiramist vaikides pealt. Strateegilise kommunikatsiooni valdkonda püütakse diskrediteerida libaühendusi luues, meedias kahtlusi ja valet külvates, trolle mõjutustegevuse uurijatele turja saates. Seda tegevust võis näha nii Brüsselis kui ka Prahas, nii Podgoricas kui ka Stockholmis, nii Helsingis kui ka Tallinnas.

On demokraatia paradoks, et sõnavabadust saab kasutada ka demokraatia vastu. Ühiskonnad peavad endas kasvatama tarkust ning riigiasutused reaalset võimet infokeskkonna kaudu toimuvat õõnestustegevust ära tunda ja vähemalt tagajärgi leevendada.

Eesti strateegilise kommunikatsiooni ja psühholoogilise kaitse arenguid ning teed targa jõu kasutamise oskuste suunas seati 2017. aastal mitmetele riigiasutustele värskendatud julgeolekupoliitika aluste ning uue riigikaitse arengukavaga.

Tark jõud on tähtis.

107

108

KÜBERHARJUTUSVÄLJAK 2011- 2018 major Uko Valtenberg staabi- ja sidepataljoni ülema abi

Küberjulgeolek on kõige kiiremini arenev julgeolekuala, mis on seotud pea kõigi meie riigi ja ühiskonnaelu valdkondadega. Eesti jaoks on väga oluline pidada sammu arengutega selles vallas ja seetõttu algatati tänu Johannes Kerdi (kindralleitnant reservis) initsiatiivile 2011. aasta juunis Eesti kaitseväe küberharjutusväljaku (Cyber Range, varasem küberlabor, nüüdne küberharjutusväljak) projekt. Eesti küberharjutusväljaku eesmärk on arendada, luua ja tagada küberkaitsealased võimekused, mis toetavad Eesti küberjulgeoleku arengut ja tagavad võime toetada nii Eesti kui ka rahvusvahelisi õppusi, koolitusi ning teisi küberkaitsealaseid projekte.

MIDA KÜBERHARJUTUSVÄLJAK ENDAST KUJUTAB? Küberharjutusväljak on riist- ja tarkvaraline kooslus, millele annavad hinge sellel tegutsevad ja seda kasutavad inimesed. Tegemist on virtuaalse harjutusväljaga, mis võimaldab ehitada ja simuleerida info- ja telekommunikatsioonisüsteeme koos vajalike võrguühendustega ning kus saab katsetada, harjutada või läbi mängida olukordi, mida ei ole mõistlik läbi mängida päris info- ja telekommunikatsiooni teenuste ja süsteemide peal. Sarnaselt kaitseväe lahinglaskmistele, mida viiakse läbi kaitseväe keskpolügoonil ja mitte linnatänavatel, ei harjutata ka küberlahingut IKT võrgus, millest sõltuvad kaitseväele ning kogu riigile vajalikud kriitilised teenused.

Eestis on küberharjutusväljaku ümber tekkinud kogukond ettevõtetest, organisatsioonidest ja inimestest, kes tegelevad igapäevaselt küberkaitsega, omades tahet kaitsta ka Eesti e-eluviisi. E-eluviisiks nimetame tinglikult kõiki IKT teenuseid ja lahendusi, mis muudavad meie igapäevaelu lihtsamaks. Sellised lahendused on näiteks e-pangandus, elektrooniline identiteet, maksude deklareerimine, elektrinäitude kauglugemine jne.

Et küberruumis konkreetseid riigipiire ei ole, on küberjulgeoleku tagamiseks eriti oluline rahvusaheline koostöö. Seda koostööd aitab hõlbustada Eesti kui küberteadliku riigi maine. Maailma mastaabis oleme selles valdkonnas üks eestvedajatest. Selle maine hoidmiseks ning parandamiseks tuleb riigil valida selged fookused ning ühtlustada sõnumid, sest kõikidesse koostöövormidesse kaasumiseks Eestil ressursse pole. Alates 2011. aastast on üheks selliseks fookuseks olnud Eesti kaitseväe küberharjutusväljak, mille toel on alates 2013. aastast edukalt ellu viidud mitu rahvusvahelist küberkaitseõppust.

Küberkaitse on juba saanud osaks NATO ja ELi poliitikast ning on integreeritud osa nende organisatsioonide lähenemisest õppustele ja rahvusvahelisele koostööle. Märkimisväärselt on kasvanud erinevate riikide huvi küberturbe alaste õppuste vastu ja tihti tullakse tutvuma Eesti küberturbe korraldusega. Samal ajal on juba sõlmitud või väljatöötamisel mitmed riikidevahelised koostöökokkulepped küberjulgeoleku vallas. Paljud riigid ja ka erafirmad on hakanud

109

endale ehitama küberharjutusväljakuid ning korraldama õppuseid meie eeskujul. Tänaseks on küberharjutusväljaku arendustest ja tegemistest tuult tiibadesse saanud vähemalt neli Eesti ettevõtet, mis pakuvad oma teenuseid edukalt ka väljaspool Eestit.

Vaadates tagasi viimase seitsme aasta tööle, on Eesti kaitseväe küberharjutusväljaku tagatud toetus rahvusvaheliste õppuste ja riigisiseste koolitusprojektide korraldamisel olnud edukas. Seetõttu on jätkuvalt nii rahvusvahelisel kui ka riiklikul tasandil suur huvi küberharjutusväljaku harjutuste ja koolituste korraldamise toetamise vastu.

KÜBERHARJUTUSVÄLJAKU KASUTUS KÜBERÕPPUSTE TOETAMISEL Kaitseväe küberharjutusväljakut on rakendatud kõige ulatuslikumalt kahe rahvusvahelise küberõppuse toetamisel tehnilise keskkonnaga – NATO Cooperative Cyber Defence Centre of Excellence (CCD COE) õppusel Locked Shields (LS) ja NATO küberõppusel Cyber Coalition (CC). Mõlemad õppused on tehnilise kübersuunitlusega, kus õppuste planeerimine ja elluviimine sõltub küberharjutusväljaku võimekusest. Neist kahest õppusest on tehnilise keerukuse ja intensiivsuse poolest olulisem Locked Shields. Lihtsamalt öeldes on tegemist õppusega, kus üks osapool kaitseb ennast küberharjutusväljakul häkkerite sooritatud küberrünnete vastu.

Riigisiseselt on küberharjutusväljakul ka oluline roll järelkasvu kasvatamisel küberolümpia abil, mis esimest korda korraldati aastal 2015. Tänaseks on küberolümpiast saanud üritus nimega Kübernaaskel, mida korraldatakse koostöös kaitseministeeriumi ja TTÜga, ning mille tehnilist keskkonda arendab ja toetab kaitseväe küberharjutusväljak koos oma meeskonna ja koostööpartneritega.

Samuti leiab küberharjutusväljak rakendust bilateraalsetes koostöövormides riikidega, kellega Eestil ei ole otseseid koostöö alaseid suhteid. See on võimalik tänu sellele, et küberruumi puhul on kaugus ja asukoht vähetähtsad ning puuduvad riigipiirid. Tulenevalt Eesti kaitseväe küberharjutusväljaku mainest, tunnevad meie vastu huvi sõbralikud, läänelike maailmavaadetega Aasia riigid ja ka riigid teistest maailmajagudest, millega meil tavasõjapidamise mõistes ühised huvialad puuduvad. Koostöö raames pakub küberharjutusväljak osalust mitmetel koolitustel ja harjutustel, mida täiendatakse ja arendatakse vastavalt välispartnerite koolitusvajadusi silmas pidades.

Viimase seitsme aasta jooksul on küberharjutusväljak jõudnud olukorrani, kus iga aasta korraldatakse kolmteist või enamgi üritust, mis vajavad kas tehnilist tuge või arendust. See tähendab, et küberharjutusväljak ja selle meeskond töötab täisvõimsusel ning kahekordselt on ületatud varem püstitatud eesmärgid.

KURSUSED Viimaste aastate jooksul on CCD COE oma tehnilised kursused üle viinud küberharjutusväljaku taristule ja toimub selle pidev hooldamine, arendamine ja uuendamine, pidades silmas just nende harjutuste ja koolituste vajadusi.

110

Samadel koolitustel ja harjutustel osalevad ka kaitseväe spetsialistid. Küberharjutusväljakul majutatakse ja arendatakse ka TTÜ küberkaitse magistriõppekava aine „Infosüsteemide häkkimisründed ja kaitse“ praktilise harjutamise keskkonda, kus tudengid omandavad kogemusi rünnakute tõrjumise ja korraldamise seisukohast.

Küberharjutusväljaku ja selle toimuvate kursuste vastu on huvi üles näidanud ka paljud teised haridusasutused, kuid esialgu piirdub küberharjutusväljak CCD COE ja TTÜ korraldavate kursuste toetamisega, sest küberharjutusväljaku ressursid on piiratud ning meeskond pole täna piisavalt suur, et kõikide soove rahuldada. Töö olukorra parandamiseks käib.

TARKVARA ARENDUS JA TESTIMINE Küberharjutusväljaku taristut on võimalik kasutada tarkvara testimiseks, simuleerides nii erinevate kasutajate kui ka seadmete käitumist. Lisaks tarkvara testimisele on võimalik küberharjutusväljaku komponentide abil testida ka riistvara (peamiselt koormustestid). Siiani on seda tehtud peamiselt õppuste kontekstis. Testimise teeb keeruliseks küberharjutusväljaku tihe ajagraafik ja kasutuse piirangud, mis tulenevad kaitseväe organisatsiooni spetsiifikast.

NATO KÜBERHARJUTUSVÄLJAK 2013. aasta oli küberharjutusväljaku esimene suurim proovikivi, sest esmakordselt korraldab kaks suurimat küberkaitse alast õppust Locked Shields kevadel ja Cyber Coalition sügisel. Cyber Coalition oli konkreetselt NATO õppus, mille õppuse aktiivse faasi juhtimiselemendi Eestisse toomise projektiga alustati 2012. aasta sügisel ning mida toetas kaitseministeeriumi ametnik Liina Areng. Tänu Cyber Coalition õppuse edukale läbiviimisele tekkis NATO-l huvi Eesti kaitseväe küberharjutusväljaku vastu. Seda huvi aitasid 2014. aastal võimendada toonane NATO Eesti alalise esinduse suursaadik Lauri Lepik, esinduses töötav riigiametnik Kusti Salm ning kaitseminsteeriumis töötav kapten Andri Rebane.

Tänu NATO Eesti alalise esinduse saadiku ja teiste kaitseministeeriumi ametnike tööle oleme täna jõudnud sinnamaani, et NATO on sõlminud Eestiga koostööleppe, mille järgselt ehitab NATO oma küberharjutusväljaku Eesti kaitseväe küberharjutusväljaku peale ning panustab täiendavate võimete arendamisse NATO vajadusi silmas pidades. Alates 2016. aastast juhib Eesti kaitseministeerium NATO küberharjutusväljaku arendusprojekti, kuhu on kaasatud spetsialistid Eestist ja välismaalt ning alates 2017. aasta lõpust andis NATO sellele projektile heakskiidu ning esimesed NATO küberharjutusväljaku hanked kuulutati välja juba 2018. aasta alguses.

NATO huvi on küberkaitset käsitlev element sisse viia võimalikult paljudesse õppustesse. Õppustesse nagu Coalition Warrior Interoperability eXploration, eXperimentation and eXamination eXercise (CWIX), Cyber Endeavour jne.

Lisaks koostööle NATOga on küberharjutusväljaku üks töösuund jätkuvalt Euroopa Kaitseagentuur (EDA), mis kaasab ka liitlaseid, kes ei ole erinevatel põhjustel NATO liikmed nagu näiteks Austria, Rootsi, Šveits, Soome jne.

111

112

KÜBERHARJUTUSVÄLJAKU SAAVUTUSED • 2012 Küberharjutusväljak on tegevuseks valmis • 2012 Analüüs kaitseministeeriumile NATO küberkaitse õppuse Cyber Coalition toomiseks Eestisse • 2013 NATO CCD COE õppus Locked Shields (viiakse tänaseni läbi küberharjutusväljakul) • 2013 NATO õppus Cyber Coalition (viiakse tänaseni läbi küberharjutusväljakul) • 2013 Osalemine EDA küberharjutusväljaku projektis (osaleme projektis tänaseni) • 2013 Keskkond TTÜ küberkaitse magistrantide praktiliseks harjutamiseks (viiakse tänaseni läbi küberharjutusväljakul) • 2014 Koostöölepe NATOga (Eesti küberharjutusväljaku baasil ehitatakse NATO küberharjutusväljak) • 2014 Bilateraalsed koostöölepped erinevate liitlasriikidega (tänase seisuga on eraldi kokkulepped vähemalt kümne välisriigiga) • 2015 Küberolümpia projekti käivitamine (tänaseni viikase läbi küberharjutusväljakul koostöös TTÜga) • 2015 CCD COE koolituskeskkondade üle toomine kaitseväe küberharjutusväljaku keskkonda • 2015 NATO küberharjutusväljaku projekti käivitamine • 2016 Eesti Kaitseliidu küberkaitse üksuse küberharjutusväljaku taristu ületoomine kaitseväe küberharjutusväljaku meeskonna hoole alla • 2016 Küberkaitse õppus Baltic Ghost õppuse raames koostöös EUCOM-iga • 2017 NATO SWIX õppuse toetamine (viiakse tänaseni läbi küberharjutusväljakul) • 2017 NATO heakskiit NATO küberharjutusväljaku arendamiseks (projekti ja eelarve kinnitamine) • 2018 NATO küberharjutusväljaku hangete korraldamine • 2018 Kaitseväe küberharjutusväljaku uue taristu ja kontori remont Kõikide saavutuste varjus on toimunud pidev küberharjutusväljaku arendamine, sest harjutuste mahud ja kvaliteet on aastate jooksul hüppeliselt kasvanud. Aastate käigus on leitud uusi koostööpartnereid, kellega on ellu viidud kõrgel tasemel küberkaitsekoolitusi ja -harjutusi ning loodan, et koostöö ühise eesmärgi nimel jätkub. Turvalisemat e-Eestit meile kõigile!

113

114

INVICTUS GAMES 2017 nooremleitnant Taavi Laasik kaitseväe peastaabi pressijaoskond

2017. aasta septembris Kanadas Torontos toimunud kolmandad võitmatute mängud olid Eesti vigastatud kaitseväelastele igati edukad ning tõestasid suurepäraselt mängude loomise eesmärki.

MÄNGUD KUI MOTIVATSIOONIALLIKAS Eestist sõitis Kanadasse 15-liikmeline veteranide võistkond, keda toetasid kohapeal lisaks kaasa sõitnud pereliikmetele ka Toronto Eesti kogukonna väliseestlased. Võitmatute mängud on muutunud Eesti vigastatud veteranide jaoks üheks aasta tähtsündmuseks, milleks nii toetav personal kui ka võistlejad hakkavad valmistuma mitmeid kuid varem. Kaitseväe toetusteenuste keskuse juhtimisel toimuvad vigastatud veteranidele erinevad treeninglaagrid ning spordiüritused, samuti tegelevad veteranid ise süstemaatiliselt oma oskuste arendamisega.

Toetusteenuste keskuse korraldatavad veteranide suve- ja talvepäevad on muutunud üha sportlikumaks, kus on kasvanud erinevate treeningute osakaal. Teadmisi jagama on kaasatud tunnustatud Eesti treenerid ja spetsialistid. Siiski ei ole need laagrid, nagu ka Invictus Games, puhtalt spordiüritused. Väga tähtsal kohal on mõlemal juhul ka perega veedetav kvaliteetaeg. Kõik eelnevalt kirjeldatu on Invictus Games loomise üheks eesmärgiks – et veteranid oleksid aktiivsemad, tegeleksid rohkem enda kehalise ja vaimse arendamise ja rehabilitatsiooniga.

Vähemtähtis pole see, et neil oleks selle tarbeks kindel ja atraktiivne eesmärk ja perekonna tugisüsteem. Võib öelda, et võitmatute mängud on Eesti veteranide rehabilitatsiooniprogrammi arenemist väga tugevalt mõjutanud.

INVICTUS GAMES KANADAS – SUUR JA TEISTMOODI SPORT Suurbritannia prints Harry 2014. aastal ellu kutsutud rahvusvaheline vigastatud veteranide spordivõistlus võiks Torontos peetud mängude põhjal auga välja kanda vigastatud veteranide olümpiamängude tiitlit – nädal aega kestnud programm, 7 erinevat võistluspaika, 12 medaliala ja üle 550 võistleja 17-st erinevast riigist.

Osalejate jaoks olid loodud parimad tingimused – võistluste keskus ja osalejate majutus asus Toronto südalinnas, transport üle linna asuvatesse võistluspaikadesse toimus politseieskordi saatel. Kõikidest aladest toimusid otseülekanded nii internetis kui ka erinevates suurtes telekanalites ning ava- ja lõputseremoonial astusid üles mitmed staarid eesotsas Bryan Adamsi ja Bruce Springsteeniga – tegu oli igas mõttes suurte mängudega.

Kuid erinevalt mõnest teisest suurest spordivõistlusest, kus põhirõhk on vastaste alistamisel, on Invictus Games’i osalejate peamiseks eesmärgiks peaasjalikult eneseületuse saavutamine. Võistlusmoment oli Kanadas peetud mängudel loomulikult igati olemas ja näha sai väga haaravaid heitlusi, aga eriliseks muutis mängud see, et nii mõnegi veterani jaoks oli suurimaks võiduks võimalus ja võimekus Torontos oma riiki esindada ning mõnel alal kaasa lüüa. Üks parim

115

116

näide sellest oli Kanada mängudel nägemispuudega meeste 1500 m jooks, kus esikolmik finišeeris pealtvaatajate marulisel kaasaelamisel kõrvuti kätest kinni hoides ning lihtsalt distantsi läbimisest siirast rõõmu tundis. Ka võis juhtuda, et üks inimene osales mängudel neljal erineval spordialal – sest ta sai, tahtis ja suutis. Need näited iseloomustavad tegelikult hästi mängude sisu ja võistlejate motivatsiooni: võtta võimalikust maksimum ning tõestada oma võimeid – eelkõige iseendale.

Eestlased võtsid mängudelt kokku 8 poodiumikohta ning mitmeid neljandaid ja viiendaid kohti. Kaks kuldmedalit võitis sisesõudmises vanemseersant Janno Lepik ning samal alal pronksi veebel Ergo Mets. Kettaheites võitsid hõbeda ja pronksi vastavalt veebel Egerd Erreline ja veebel Jaune Engel ning kaks pronksi ja ühe hõbemedali võitis ujumises nooremveebel Martin Piisang. Medalitest enam olid ilmselt väärt aga mängudelt saadud positiivsed emotsioonid, ühes peredega veedetud aeg ning võitlus- ja saatuskaaslastega kohtumine ja omavahel mõõtu võtmine. Võitmatute mängud Kanadas olid eestlastele meeldejäävad, edukad ning loodetavasti ka innustavad. Üha kasvav Eesti vigastatud veteranide huvi Invictus Games’i vastu annab lootust, et 2018. aastal on Eesti võistkonda soovijaid rohkem kui võistkonnas kohti. Tugevam tiimisisene konkurents on igati tervitatav ning innustaks nii vanasid tegijaid kui ka uusi alustajaid. Loodetavasti on tulevased mängud üha rohkematele meie vigastatud veteranidele motivaatoriks ennast eesmärgipäraselt arendada ja proovile panna.

Võitmatute mängud ehk Invictus Games on Ühendkuningriigi prints Harry 2014. aastal ellu kutsutud spordivõistlused teenistuskohustuste täitmisel viga saanud sõduritele. Invictus tähendab ladina keeles võitmatut.

2017. aastal peeti mänge 23.-30. septembrini Kanadas Torontos. Neil osales kokku üle 550 võistleja 17 riigist, Eesti võistkonda kuulus 12 meest ja 3 naist.

Lisaks Eestile osalesid mängudel Afganistan, Austraalia, Kanada, Taani, Prantsusmaa, Gruusia, Saksamaa, Iraak, Itaalia, Jordaania, Holland, Uus-Meremaa, Rumeenia, Ukraina, Suurbritannia ning Ameerika Ühendriigid.

Varasemalt on mänge peetud 2014. aastal Londonis ja 2016. aastal USA-s Orlandos. 2018. aasta mängud toimuvad Austraalias Sydneys.

117

118

KAITSEVÄE SPORDIAASTA 2017 leitnant Eero Salmann staabi- ja sidepataljoni teavituskeskuse ülema abi

Kaitseväe spordirühma tegevväelastele oli 2017. aasta tulemuste poolest väga hea aasta! Rahvusvahelistelt tiitlivõistlustelt võideti kokku viis medalit. Kapral Heiki Nabi, kes valiti ka kaitseväe aasta parimaks sportlaseks, võitis hõbemedali Kreeka-Rooma maadluse maailmameistrivõistlustel. Kaspar Taimsoo ja Tõnu Endrekson saavutasid kolmanda koha sõudmise maailmameistrivõistlustel paarisaerulise neljapaadi koosseisus. Laskmise Euroopa meistrivõistlustel võitis Peeter Olesk hõbe- ja pronksmedali ning Anžela Voronova naiskondliku pronksmedali. Lisaks saavutasid orienteerujad Timo ja Lauri Sild kodusel orienteerumise maailmameistrivõistlusel teatejooksus neljanda koha.

2017. AASTA KAITSEVÄE TEGEVVÄELASTE TIITLIVÕISTLUSTE MEDALID SPORDIALADE KAUPA MAAILMAMEISTRIVÕISTLUSED

KULD

HÕBE

PRONKS

Kreeka-Rooma maadlus 1 Sõudmine

1

EUROOPA MEISTRIVÕISTLUSED Laskmine

1

2

1

1

CISM MAAILMAMEISTRIVÕISTLUSED Orienteerumine

2

Kreeka-Rooma maadlus

1

CISM REGIONAALSED MEISTRIVÕISTLUSED Orienteerumine

1

Laskmine

1 1

Sõjaväe viievõistlus

1

2

INVICTUS GAMES Sisesõudmine

2

1

Kettaheide

1

1

Ujumine

2

1

EESTI MEISTRIVÕISTLUSED Kreeka-Rooma maadlus

1

Sõudmine

2

Laskmine (püstol, vabapüss, jahilaskmine)

10

2

2

Orienteerumine

5

2

1

Kergejõustik (kettaheide, pikamaajooks)

3

1

Laskesuusatamine

3

4

2

Poks

1 18

14

KOKKU

31

119

120

Ülemaailmse Sõjaväespordi Nõukogu (CISM) maailmameistrivõistlustelt võitsid spordirühma tegevväelased 2017. aastal viis medalit. Väga edukas aasta oli orienteerujatele. Kapral Timo Sild võitis kaks individuaalset maailmameistritiitlit. Võistkondlikult, kuhu kuulusid lisaks veel kapral Lauri Sild ja kapral Sander Vaher, võideti hõbemedal teateorienteerumises ja pronksmedal meeskonnavõistluses. Sõjaväe Kreeka-Rooma maadluse maailmameistrivõistlustel võitis kapral Heiki Nabi pronksmedali. Sõjaväe viievõistluse maailmameistrivõistlustel saavutas vanemseersant Roman Hvalõnski laskmise alavõidu ning tuli põhjamaade meistrivõistlustel hõbemedalile.

Eesti meistrivõistlustelt võitsid kaitseväe spordirühma liikmed kokku 43 medalit (28 kuldmedalit, 9 hõbemedalit ja 6 pronksmedalit). Eesti meistriks tuldi maadluses, sõudmises, laskmises, orienteerumises, kettaheites, laskesuusatamises, poksis ja murdmaajooksus. Kõige edukamad olid laskesportlased kapral Peeter Olesk kuue kuldmedaliga ja kapral Anžela Voronova kolme kuldmedaliga ning orienteeruja kapral Sander Vaher nelja kuldmedaliga.

Kaitseväe vigastatud veteranid osalesid 2017. aastal edukalt nii võitmatute mängudel kui ka mitmetel muudel võistlustel. Näiteks juunis CISM-i korraldatud istevõrkpalliturniiril Hollandis saavutas kaitseväe koondmeeskond teise koha ning novembris Taanis toimunud turniiril tuli samuti teiseks.

121

122

123

124

SÕJATEADUS – TUGI PIKAAJALISELE VÕIMEARENDUSELE kolonelleitnant Sten Allik Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused, rakendusuuringute keskuse ülem

Uute valdkondade uuringud, mis on vältimatud võimearenduse toetamiseks, üldine tegevusmahu kasv ning uue kompetentsi arendamine – nende märksõnadega võiks iseloomustada 2018. aastat kaitsealase teadus- ja arendustegevuse vaatepunktist. Ning kõige selle taustaks oluliselt täpsem kooskõla pikema perspektiivi võimearenduse vajadustega.

2017. a alustati mitmete uute projektidega, mis on oma valdkondades esimesed omataolised Eestis. Kõigepealt saab kohe esile tõsta sõjalaeva maksumusja kulumudeli väljaarendamise, mille käigus arendatakse koos Tartu Ülikooli majandusteaduskonnaga välja Eesti võimearenduse, kaitseplaneerimise ja ressursiarvestuse omapäradele vastav mudel sõjalaeva kogukulude hindamiseks pikas, üle 10-aastases planeerimisraamistikus. Välja töötatava mudeli põhjalt saab edasi minna teiste väevõimete maksumudelite arendamisega. Miks on see nõnda märkimisväärne? Sest see oli seni puuduv tükk neljast osast koosnevast tervikust, millele kaitsevägi oma teadus- ja arendustegevuses keskendub – operatsioonianalüüs, eestvedamine, tehnoloogia ja ressursihaldus.

Koostöös Tartu Ülikooliga algas mitte-kineetiliste operatsioonide uurimise projekt, millega kaardistatakse ja analüüsitakse seda, mis viisil püütakse infoväljas luua petlikke arusaamu sellest, mida Venemaa julgeoleku- ja sõjalises vallas teeb. Eestis on taolised infooperatsioonide alased uuringud lapsekingades vaatamata sellele, et trendika valdkonnana toodetakse sellealast ja kohati kõikuva tasemega materjale massiliselt üle maailma. Olgu meie uuring siis Eesti konteksti ja kaitseväe operatsioonilisi vajadusi arvestav süvaanalüüs sellest, kuidas näiliselt juhuslikus ja spontaanses infoväljas kulisside taga eesmärke ja seaduspärasusi märgata.

Kaitseväe teadus- ja arendusvõimekuse edasiviimisel on olnud tugev rõhk rahvusvahelisel koostööl. Põhiliselt NATO teadus- ja tehnikaorganisatsioonis (NATO Science and Technology Organisation, NATO STO) toimuv pikemaajalistele eesmärkidele suunatud koostöö, mis hõlmab sellevõrra vähem lühiajalisi efekte, on oluline meie enda piiratud võimekuse suurendamiseks. Õppimine meiega sarnaste probleemide lahendamisest, olemine osa rahvusvahelisest kaitsealasest koostöövõrgustikust ning osalemine uurimisgruppides, mis aitavad lahendada probleeme ja liituvad otseselt meie teadus- ja arendustegevuse alaste huvidega, on moodus, kuidas STO on meile rakenduslikult kasulik. Möödunud aasta oli tähelepanuväärne ka seetõttu, et Eesti juhtis esimest korda NATO STO töörühma koos Rootsi Kaitseuuringute Instituudiga (Totalförsvarets forskningsinstitut), mis analüüsis väikeriikide sõjaliste võimete lahendusi, mille abil saaks tõsta riigi ründamise künnise vaenlase jaoks võimalikult kõrgeks.

125

Endiselt, olenemata kogu tehnoloogilisest arengust, on sõjapidamise keskmes inimene – sõdur. Rauda ja tulejõudu saab Eestil olema alati vähem, kui ideaalis vaja oleks. Seda olulisem on arendada ressursse, milles võime oskustelt ja hoiakutelt olla maailma tipus – need on meie sõdurid ja nende juhid. Raha eest saab tavaliselt ebapiisava hulga piiratud omadustega asju, mille puhul me räägime tihti miinimumnõuete täitmisest. Samas väljaõppe ja juhtimise välja arendamine, mille puhul võime tagada endale piisava hulga väga hästi välja õpetatud sõjamehi, on täielikult meie võimuses. Kaitseväeteenistus, sh teenistus reservis on põhimõtteliselt elukestev õpe. Selleks, et luua parim keskkond ja tagada parim väljaõpe rahu ajal ja juhtimine sõjaajal, on vaja tunda seda inimmaterjali, mis Eesti kaitsevõimet kannab. 2016.-2017. aastate ajateenistuse tsükli põhjalt toimunud järjekordne kompleksuuringu etapp, mis koostöös Tartu Ülikooli ja Tervisearengu Instituudiga läbi viidi, andis arusaamist sellest, missugused on ajateenijate hoiakud, mis neid motiveerib, kuidas hindavad nad teenistuse käigus saadud väljaõpet, oma juhte jne. Inimvara kompleksuuring käivitati eesmärgiga anda väeüksustele ja staapidele ühelt poolt kiiret ja laiapõhjalist ülevaadet teenistuses olevatest sõduritest ning teiselt poolt luua aastatepikkuse andmekorjega võimalus mõista pikemaajalisi arenguid. Uuringu analüüs näitab, et ollakse õigel teel, samas mõtlemiskohti ja arendamist on kõvasti. Teaduspõhiste teadmiste põhjalt on oluliselt kindlam teha põhimõttelisi ja pikaajalise mõjuga otsuseid, mis sõdurite väljaõpetamist ja juhtimist paremaks muudavad.

Valdkonnapõhiselt tuleks veel ära märkida tehnoloogiaalase teadus- ja arendustegevuse toetus soomusmanöövervõime arendamisel hangete ettevalmistavas faasis, mida võib samuti esimeseks omataoliseks nimetada. Nimelt alustati CV90 kereuuringuid ja tugevusmudeldamisi, et hinnata, missugune miinipilduja lahendus vastaks kõige paremini tehnilistele piirangutele ja operatsioonilistele vajadustele.

Palju muud sai alustatud ja jätkatud – mereväe uue doktriini väljaarendamine; kaitseväe lahingu- ja olukorrateadlikkuse (KOLT) süsteemi arendamine ja katsetamine koostöös strateegilise sidekeskusega; Threodi UAV-de integreerimine Kevadtormi õppusel sõjaaja üksuste tegevusse eesmärgiga katsetada ja vastastikku kogemusi jagada, peaauhind tehnoloogia-hackathonil Garage48 jpm. Pädevusloomes peab välja tooma KVÜÕA rakendusuuringute keskuse sõjaliste operatsioonide analüütiku aastast täiendõpet operatsioonianalüüsi vallas Suurbritannias Cranfieldi ülikoolis, mis võimaldab teha esimese selletaolise sissekande Eesti sõjateaduste kroonikasse.

Kõige olulisem on aga 2017. a toimunud areng kaitseväe võimearenduse ja sõjateaduse sidususes. Väevõime loomise ja arendamise ning kaitsealase teadus- ja arendustöö ühtsuse küsimusega tegelevad kõik riigid, kus seda tähtsaks peetakse. Pikaaegsete kaitsealase teadus- ja arendustegevuse traditsioonidega sõjavägedel on protsessid paigas ja teadus-arendustegevuse sisendid-väljundid võimearendusega seotud. Samas on olemasolevate võimete säilitamise ja uute loomise aina kerkiv hind ja eelmiste dekaadide vältel vähendatud kaitse-eelarved sundinud sissejuurdunud protsesse ümber hindama. Püütakse vältida pikki otsustusahelaid ja kohmakaid ressursilahendusi, et suuta kiiremini väljakutsetele reageerida.

126

Paindlikkus tähendab ka valmidust võtta riske ja sihipärasus eeldab püsivat sidet teaduse ja lahingupidamise vahel. Selles olen positiivsel arvamusel, et sõjateadus saab Eesti riigikaitses aina enam võimearenduses kasulikuks. See kasulikkus põhineb kahel sambal – üks on (laia mõistena) sõduri arusaamine teadustulemustest ja teine on teadlaste arusaamine sõjalistest operatsioonidest.

See reegel kehtib nii teadus- ja arendustegevuse planeerimisel, teostamisel kui ka tulemuste rakendamisel ning algab sellest, kuidas me oma tulevasi juhte õpetame. Julgen väita, et siinkohal oleme õigel teel.

Ma näen, kuidas sõjateaduse kandepind ja võrgustik laieneb. Staapide oskus uuringute jaoks oma probleeme välja valida ja sõnastada ning uuringutes ekspertidega osaleda on väga palju edasi arenenud. Ülikoolides on meie püsivamatel partneritel tekkinud arvestatav kompetents militaarvallas. Ajakirja Sõjateadlane jaoks sõjandusega seotud teadusartiklite otsimise asemel on tänasel päeval tekkinud juba konkurents avaldamist väärt materjali pakkujate vahel.

Ja kaasvõitlejatega kaitsealasest teadus- ja arendustegevusest rääkides võetakse viimast loomuliku osana igapäevasest teenistusest, lahinguväljal tekkinud vajadustest või lihtsalt isiklikust professionaalsest uudishimust.

127

128

EESTI KAITSETÖÖSTUSE KOOSTÖÖ KAITSEVÄEGA 2017. AASTAL Ingvar Pärnamäe Eesti Kaitsetööstuse Liidu juhatuse esimees

2017. aasta möödus Eesti kaitsetööstuse ja kaitseväe koostöö seisukohast väga töiselt.

1) Töörühmad – Eesti Kaitsetööstuse Liidus (EKTL) tegutseb juba mitu aastat püsivalt seitse töörühma1, mis süvendatult arendavad peamiselt tehnoloogiaalast koostööd oma valdkonnas, kaasates tööstuse, riigi (lõppkasutaja) ja teadusasutuste eksperdid.

Kaitsevägi on igasse töörühma määranud oma esindajad, kes aitavad sidustada teemasid ettevõtete ja kaitseväe vahel ning see on andnud tugeva regulaarselt toimiva raamistiku tööstuse ja kaitseväe koostööle.

2) Katsetused ja testimised – Oma toodete katsetused ja testimised on iga tehnoloogiaettevõtte jaoks elulise tähtsusega küsimus. Kaitsevaldkonna tooteid ei olegi võimalik muul moel täna Eestis testida ega katsetada, kui vaid koostöös kaitseväega. Kaitsevägi saab seevastu testimistega uusi teadmisi uudsete tehnoloogiate võimalustest väljaõppeks või lahinguolukorraks.

2017. aasta kevadperioodil toimusid näiteks elementkindlustuste katsetused.

Aasta lõpus jällegi kaugjuhitavate relvasüsteemidega varustatud mehitamata maismaasõidukite testimised keskpolügoonil. Mitmete õppuste raames kaasati Eesti kaitsetööstusettevõtete toodangut.

3) Näitused – Maikuus suurõppuse “Kevadtorm 2017” raames toimus traditsiooniline õppuse VIP-päev, millel oli sarnaselt varasematele aastatele väljas ka Eesti kaitsetööstust tutvustav telk. 12 ettevõtet said tutvustada kaitseväelastele nii Eestist kui ka liitlasvägedest oma toodangut ning kuidas neid tehnoloogiaid on võimalik väljaõppe- või lahingutegevuses kasutada.

Mininäitus Eesti kaitsetööstusest toimus ka novembris kaitseväe aastapäeva pidulikul tähistamisel.

4) Üritused ja kaitsetööstuse ekspordialaste tegevuste toetamine – Aasta lõpul toimunud Eesti kaitsetööstuse aastakonverentsil “eESTi in Defence” oli kaitsevägi esindatud kõige kõrgemal tasemel. Kaitseväe juhataja kindral Riho Terras andis üle ka aasta kaitsetööstusettevõtte 2017 auhinna, mis seekord läks saapatootjale Samelin.

Kindral Terras viibis septembris ka Londonis DSEI 2017 relvastusmessil, kus 10 seal väljapanekuga osalenud Eesti ettevõtet said väga olulist kõrgetasemelist Eesti riigi tuge koostöö alustamiseks või süvendamiseks välisriikide ja –firmadega.

Ekspordialast tegevust on toetanud Eesti kaitseatašeed meie saatkondades.

Ukrainas oleme saanud veel eraldi tuge ka kõrgematelt kaitseväe ohvitseridelt sealsete raskete uste avamiseks.

5) Koostöö KVÜÕA ja Balti kaitsekolledžiga – 2017. aastal sai senisest tõsisema hoo sisse kaitsetööstuse koostöö KVÜÕA rakendusuuringute keskusega,

Imitaatorite ja väljaõppevahendite, juhtimise ja IKT, meditsiinivarustuse, pioneerivarustuse, relvastuse, riide- ja erivarustuse ja sõidukite töörühmad.

1

129

130

mis puudutas erinevate tehnoloogiate kasutamist tuleviku lahinguväljal. Eesti kaitsetööstus osales KVÜÕA sõjatehnoloogia konverentsil. Balti kaitsekolledži kõrgematele juhtimiskursustele (HCSC) sai peetud kaks pikemat loengut Eesti ja maailma kaitsetööstusest.

6) Veteranide toetamine – Eesti ettevõtted panustasid nii sinilillekampaaniasse kui ka veteranide toetamisse nende ettevõtlikkuse kasvatamise abil.

Koostöö KV TVJ tugiteenuste keskusega on olnud siinjuures väga tihe.

KOOSTÖÖ JÄTKUB PEA KÕIGIS NENDES VALDKONDADES KA EDASPIDI. Eesti kaitsevägi on suur Eesti kaitsetööstuse toetaja ning vastupidi – Eesti kaitsetööstus on suur kaitseväe toetaja. Eesti kaitsetööstus ei ole asi, mida arendatakse muuhulgas sõjaliste võimete arvelt. Pikaajalise ja sihitud koostöö juures on kaitsetööstusel lisaks majanduslikule tulule, mis aitab kaasa ka riigikaitse eelarve kasvule, oluline lisaväärtus ja võimendi Eesti sõjalistele võimetele, mis vajavad tööstuslikku tuge oma eksistentsiks. Olgu selleks varustuse remont ja hooldus. Või hoopiski tarnekindluse teemad. Või tulevikus tervete tehaste olemasolu just siin, Eesti territooriumil. Lõpuks on küsimus, et kuidas nutikamaid lahendusi ära kasutades kiirendada sõjaliste võimete väljaarendamist ja nende tagamist Eestis.

131

132

MILREM TOOB LAHINGUVÄLJALE TARGAD ROBOTID Gert D. Hankewitz Milrem Robotics, ekspordijuht

Veel mõned aastad tagasi võisid jutud isejuhtivatest autodest tunduda pigem ulmekategooriasse kuuluvate fantaasiatena. Ent juba täna on kümneid ettevõtteid, kes sellist tehnoloogiat arendavad, mis bussid ja autod ise sõitma paneb.

Paljud neist on oma loodut ka juba edukalt testinud.

Ka Eestis viidi möödunud suvel läbi testprogramm, mille käigus sõidutas isejuhtiv buss huvilisi Tallinnas Viru ringi juurest Kultuurikatla lähistele. Milrem oli selle projekti tehnoloogiapartner, vastutades busside opereerimise eest. Tõsi, bussis pidi olema küll nn reisisaatja, kuid see vajadus tulenes pigem seadusandlusest kui reaalsest vajadusest.

Kuid erinevalt linnast, kus on olemas kümneid pidepunkte nagu valgusfoorid, teekattemärgistus, majad ja teised sõidukid, ei saa avaral maastikul millegi sellisega arvestada. Ent ometi on Milrem just sellise ülesande endale võtnud – luua targad mehitamata lahingusüsteemid, mis oleksid sõdurile lahingupaariliseks.

Selle missiooni lahendamisel on kaitsevägi olnud väga hea ja usaldusväärne partner. Koos on osaletud mitmetel õppustel, sh Kevadtormil, kus Milremi mehitamata roomiksõiduk THeMIS transportis sõdurite varustust ning mõnel juhul ka sõdureid endid. Õppustelt kogutud oskusteavet rakendasid tootearendusinsenerid hiljem arvuti taga uuendusi tehes ning juunikuuks olid mõlemad osapooled koostöö vajalikkuses niivõrd veendunud, et sõlmiti leping Kaitseliidu ja ettevõtte vahel.

Lepingu järgi osaleb Milrem Kaitseliidu õppustel ning viimane annab sisendit edasiseks arenduseks.

Ent ükskõik kui väärtuslik poleks arendus kodumaal, peame endale aru andma, et Eesti turust ei piisa ning kliente tuleb leida ka välismaalt.

Milrem Roboticsi inseneride töö ei ole kindlasti meelakkumine, kuna arenduse kõrvalt tuleb suur osa aastast veeta välismessidel. Üle aasta käiakse Prantsusmaal Eurosatory messil ning Suurbritannias DSEI-l. USAs toimuv maaväele suunatud AUSA on samuti üks olulisemaid kohti, kus oma eksistentsi näidata.

Lisaks ka IDEXi ja UMEXi mess Araabia Ühendemiraatides, mis on kindlasti üks huvitavamaid turge.

Tänu messidelt leitud headele koostööpartneritele on välismaal saadud jalg ukse vahele mitmele arendusprogrammile. Näiteks Suurbritannias osaleb THeMIS Last Mile ning Army Warfighting Experiment nimelistes programmides.

Esimene, nagu nimigi ütleb, keskendub sõjatandri viimase miili teenindamisele ehk põhiülesanne on välja töötada usaldusväärne transpordisüsteem, mis viiks tagalast varustust eesliinile.

Teine keskendub sõdureid toetavate uudsete tehnoloogiate väljatöötamisele.

Selles projektis teeb Milrem koostööd Eesti droonitootja Threod Systemiga.

133

134

Koos arendatakse drooniga varustatud mehitamata sõidukit, mis suudab sõduritele ümberringi toimuvast parema ülevaate anda.

Möödunud aasta kevadel avanes harukordne võimalus korraldada ulatuslikud kõrbetestid Ühendemiraatides. Kogutud tagasiside põhjal valmis THeMISest uus versioon, mida esitletakse 2018. aasta veebruaris uuesti sealsele auditooriumile.

Samal ajal toimub ka relvasüsteemide arendustegevus. Tänu kaitseväe toele ning paindlikule seadusandlusele on Eesti Euroopas parim koht, kus viia läbi relvasüsteemide teste.

Nii kutsuski Milrem talvel külla Belgia partneri, maailma ühe suurema relvade ja relvasüsteemide tootja FN Herstali, kellega koostöös korraldati keskpolügoonil erinevaid testlaskmisi.

Milremi THeMIS varustati FN Herstali deFNder medium kaugjuhitava relvasüsteemiga ning tulistati sihtmärke nii statsionaarselt kui ka liikudes.

Kui algusesse tagasi pöörduda, siis kõik eelpool mainitud arendus- ja turundustegevused on ette võetud ühtse eesmärgi nimel – luua süsteem, mis suudab sõduritele toeks olla nii, et sõdur ise seda minimaalselt juhtima peaks.

Selles vallas tehti möödunud aasta lõpus ka võrdlemisi suur arenguhüpe, kui testiti edukalt sõiduki autonoomsust. Uus funktsioon laseb mehitamata sõidukil iseseisvalt läbida eelnevalt paika pandud punkte kaardil ilma, et operaator sõitu sekkuma peaks.

Taoline funktsionaalsus tuleks eelkõige kasuks laagri valvamisel, kus üks või kaks sõidukit tiirutavad ümber laagri ning annavad kohe märku, kui vaenlane läheneb. Kui selline süsteem varustada ka relvaga, saaks operaator kiirelt relvapuldi haarata ning vajadusel vaenlane tagasi suruda.

135

136

KATE JA VARJE LÄBI UAV SILMADE Villiko Nurmoja Threod Systems, tegevjuht

Mehitamata õhusõidukisüsteemide igapäevane kasutamine on saamas uueks reaalsuseks riigikaitse arengus. Kaitseväe üksused on saanud mehitamata õhusõidukite kasutamisest ja nende kogutud informatsioonist osa välisoperatsioonidest alates, mil puututi esmakordselt kokku valdkonna vahendite ning nende kasutusvõimalustega. Tol ajal tundus see kõik kuidagi kauge ja ähmane, mis oli omane üksnes suurriikidele.

Tänaseks on jõutud ajajärku, mil mehitamata õhusõiduki süsteem ei ole pelgalt käega katsumatu suur ja hall asi taevas, vaid vahend, mis on potentsiaalselt osa igast operatsioonist, pakkudes reaalajas videopilti vajalikele osapooltele.

Tänu koostööle liitlastega omavad tegevväelased kogemusi nii väikeste käest visatavate vahendite kui ka kilomeetrite kõrgusel lendavate suurte mehitamata õhusõidukisüsteemide kasutamisel.

Kaitseväe vahendite hulka on erinevatel aegadel kuulunud mehitamata süsteemid Swan (ELI OÜ, Eesti) ning Raven (AeroVironment, USA). Viimane anti ESTCOY-E kasutusse 2009. aastal Afganistanis, kui tegutseti USA merejalaväe 2/8 pataljoni koosseisus. Hiljem sai see tõukeks TF Helmand alluvuses teeninud ESTCOY üksuste varustamiseks Raven tüüpi lennuvahenditega.

Kasutust on leidnud ka hobivaldkonna multirootorid, et aidata üksustel tegutseda tingimustes, kus luurealane toetus on olematu või puudulik. Nii kasutati näiteks Kesk-Aafrika Vabariigi operatsioonil 2014. aastal DJI multirootorit, kuna EUFOR üksustel puudusid orgaanilised luuretoetusvahendid. Esmalt kentsaka mänguasjana tundunud vahendist sai oluline võimelünga täitja nii eestlaste kui ka prantslaste jaoks.

Mehitamata õhusõidukite kasutamine ühelt poolt lihtsustab operatsioonide elluviimist, kuid teisalt seab jäigad protseduurid ja tegevused õhutegevuse koordineerimiseks. Õhuruumi peavad üheaegselt mahtuma nii mehitatud kui ka mehitamata süsteemid, kaudtuli, raketid, õhutõrjevahendid jms. Unustamata ei saa jätta vastase vahendeid, mis tegutsevad samas piirkonnas ning töötavad aktiivselt meie eesmärkidele vastu.

Seni on kaitseväelaste mehitamata õhusõiduki süsteemide kasutuskogemus piirdunud võrdlemisi madala tehnoloogilise arenguga vastaste mõjutamiseks, kellel puuduvad kõrgtehnoloogilised luurevahendid, elektroonilise võitluse meetmed ning võimalused nende vahendite kasutamiseks. Kaitseväe üksused on harjunud vaatlema, kuid mitte olema vaatluse objektiks. Seega omavad tänased üksused piiratud kogemust, kuidas võidelda vastase mehitamata luuresüsteemide vastu ning käituda viisil, et mitte muutuda lihtsaks sihtmärgiks.

Kaameratehnoloogia areng viimase kümnendi jooksul on teinud olulise hüppe. Näeme, et mass ja mõõtmed vähenevad, kaamerad näevad järjest kaugemale, resolutsioon ja hämaras nägemise võime suurenevad, tarkvaraarenguga paraneb pildi stabiliseerimise kvaliteet, tehisintellekti ning intuitiivsuse osakaal suureneb ja sidetehnoloogia võimaldab kõrge resolutsiooniga pilti vaadata

137

138

reaalajas. Järeldus on lihtne: kui meie näeme kaugemale, siis vastane näeb meid samuti kaugemalt ning elementaarsed varjamise oskused muutuvad järjest olulisemaks.

Threod Systems on toetanud erinevaid õppuseid mitme aasta vältel eesmärgiga toetada riigi kaitsevõime arengut ning õppida kasutaja kogemusest. Peamiselt on kasutatud mini-UAV klassi kuuluvat vahendit EOS, mis hoolimata 7-kilogrammisest massist võib lennata üle 1000 meetri kõrgusel ja tuvastada sõduri käes relva. Pataljoni vahendina on mini-UAV EOS ennast õigustanud nii lennuajal kui ka sideulatuses, kattes vajalikul määral kogu pataljoni huvipiirkonna. Õppused on näidanud, et üksused ei ole harjunud ennast piisaval määral õhutegevuse eest varjama, muutudes liiga lihtsaks sihtmärgiks vastase luurevahenditele. Markantne näide on õppus Kevadtorm 2017, kus 19nda mai lahingutegevuse käigus toimunud kolmetunnise lennuaja tulemusena hävitati/ kahjustati kahe kompanii jagu soomustehnikat kaudtulega. Üks pataljoni käsugrupp hävitati kaudtulega käsuandmise käigus, tuvastati kahe vastase kompanii kaitsealad liikumisteede ja tõketest läbipääsudega. Pataljoni juhtimispunkt oli elevust täis ja sõdimine tundus nii lihtne.

Kuid sageli tekib videopildi reaalajas jälgimisel oht, et üksuste juhtimise ja luureinformatsiooni eelisena kasutamise asemel hakatakse juhtima üksikuid allüksuseid, jälitama üksikuid soomukeid või vaatama „mis mujal ka toimub“. Nii jäi ka 19. mail toimunud lahingute käigus oluline löök vastase formatsiooni purustamiseks rakendamata ning pataljoni juhtimispunkt sai väärt kogemuse, kuidas mehitamata õhusõiduki videopilti tõhusamalt lahinguvälja muutmiseks kasutada.

Sõdurite ja sõjaväeliste juhtidena peame tulema aeg-ajalt tagasi rohujuure tasandile ja mõtlema sõduri baaskursuse kõige esimese väliõppetunni peale „miks asjad on nähtavad“, sest kate ja varje (cover and concealment) loovad eelduse lahinguväljal edu saavutamiseks. Rõõm on tõdeda, et õppuste kogemused on leidnud rakendust ning kaitse mehitamata õhusõiduki silmade eest paraneb märgatavalt iga järgneva harjutuse käigus.

Kaitsetööstusettevõttena jätkab Threod Systems riigikaitse toetamist valdkonna arendamisel ning kasutuskogemuse hankimisel, et Eesti Vabariik eksisteeriks kordades kauem ja uhkemalt kui esimesed 100 aastat seda võimaldanud on.

139

140

KAITSEVÄE ORKESTRI ROLL SÕJAVÄEMUUSIKA ARENDAMISEL kolonelleitnant Peeter Saan kaitseväe orkestri ülem ja peadirigent

Muusika on alati olnud sõjaväeelu üks osa. Sõjaväemuusika kujunemislugu oma lihtsamatest vormidest sügavalt läbimõeldud ja traditsioonides kinnistunud ülesanneteni on sama pikk kui sõdade ajalugu. Armeed on marssinud tuttavate meloodiate ja rütmide saatel, kasutanud muusikat oluliste sündmuste tähistamiseks ja mitmetel teistelgi puhkudel. Sõjateaduste areng on toonud kaasa muutused relvastuses, lahingute strateegias ja taktikas, samuti vägede väljaõppes. Nende arengutega käsikäes on muutunud ka sõjaväemuusika lahingulis-rakenduslik, moraalselt motiveeriv, inspireeriv ja mobiliseeriv, aga kindlasti ka üldmeelelahutuslik roll. Tihti otseselt küll mittesõjalised, kuid olulised tegevused ongi õigustuseks, miks riigid tänapäevalgi panustavad sõjaväemuusikasse. Kuigi sõjatööstus on välja mõelnud ja sõjaväe kasutusse andnud järjest võimsamad ja efektiivsemad relvad, ei saa miski asendada sõjaväemuusika osatähtsust sõduri moraali ja ühtekuuluvustunde loomisel.

Esimesed eestikeelsed ja -meelsed sõjaväeorkestrid Eesti kapellmeistrite juhtimisel loodi juba Eesti rahvusväeosade perioodil, esimene neist 5. mail 1917.

Vabadussõja puhkedes oli selle võrra lihtsam sõjaväeorkestreid taasluua. Kogemustega dirigentidest ja muusikutest puudust ei tuntud. Rinnetel ja tagalas tegutses kogu sõja kestel kokku 30 suuremat ja väiksemat puhkpilliorkestrit. Vabadussõjas osales sõjaväemuusikuna 1583 meest!

Suurimad teened Eesti sõjaväemuusika loomisel ja arendamisel on kindlasti Peterburi konservatooriumis hariduse saanud muusikul nimega Georg Reder (VR I/3), kellest sai konservatooriumi lõpetamise järel tsaariarmee kapellmeister ja kes juba 24. novembril 1918. a liitus 1. jalaväepolguga ning määrati polgu kapellmeistriks, hiljem ka kogu kaitseväe sõjaväemuusika inspektoriks. See annab meile aluse pidada 24. novembrit Eesti kutselise sõjaväemuusika sünnipäevaks.

Sõjaväeorkestrite kui uute riiklike ja sõjaväeliste traditsioonide kujundajate rolli on raske üle hinnata. Võiduka Vabadussõja järel oli kaitsevägi pälvinud rahva sügava usalduse. Orkestrid, kelle tegevuse üks osa peabki olema suunatud väljapoole, olid taas eesliinil Eesti uute tseremooniate loomisel ja esinemistavade kinnistamisel. Väiksemates linnades ja maakohtades olid sõjaväeorkestrid tihti ainsad kutselised muusikakollektiivid ja sageli olid nad ka ainukeseks kanaliks uuema muusika tutvustamisel. Orkestrite laialdane kontserttegevus aitas propageerida Eesti heliloojate puhkpillimuusikat. Rahvakontsertide korraldamine oli orkestrite üks tähtsamaid tegevussuundi, mis aitas tugevalt kaasa rahvusliku mõttelaadi juurdumisele kultuuripildis. Sõjaväeorkestrite esinemised rahvuslikel tseremooniatel, aga kindlasti ka meelelahutuslikel üritustel tihendasid veelgi sidet rahva ja kaitseväe vahel. Omamoodi teenäitajateks Eesti puhkpillimuusika arengus said sõjaväe kapellmeistrid, kes olid reeglina ka omas žanris andekad heliloojad ja arranžeerijad. Suuremat osa 60 või 70 aastat tagasi E. Tamme, J. Niksmanni ja R. Kulli loodud kontsert- ja tseremooniamuusikast võib tänagi häbenemata esitada.

141

142

Eesti riigi okupeerimine ja rahvuslike relvajõudude likvideerimine 1940. a katkestas viiekümneks aastaks Eesti sõjaväeorkestrite eduka tegevuse ja arengu. Rahvusliku puhkpillimuusika kultuuri edendajatena kandsid repressioonidest pääsenud kutselised sõjaväedirigendid ja -muusikud omandatud kogemused siiski edasi uutesse professionaalsetesse ja harrastusorkestritesse. Paljuski tänu neile õnnestus Eesti kaitseväel 1992.–1993. a sõjaväeorkestrid suhteliselt valutult taasluua, taastada riiklikud ja sõjaväelised tseremooniad ning äratada uuesti ellu kogu Eesti sõjaväemuusika kultuur.

Pärast Eesti Vabariigi taasiseseisvumist asuti taastama Eesti kaitsejõudusid ja 1. veebruaril 1993. a (käskkiri 29.01.1993) moodustati riikliku esindusorkestrina Eesti kaitseväe orkester. Seega tähistas orkester tänavu 25. taasloomise sünnipäeva. Alates 1996. a on orkestri ülem ja kaitseväe peadirigent kolonelleitnant Peeter Saan. Tseremooniadirigentidena on ametis kolonelleitnant Indrek Toompere ja leitnant Simmu Vasar.

Orkestri põhiülesanne on kindlustada muusikaga kõik riiklikud ja sõjaväelised tseremooniad ning võtta vastu ja saata ära Eesti riigi kõrgeid külalisi. Samuti annab orkester kontserte nii väeosades kui ka kontserdisaalides. Alustanud 20 mehega, on orkestris nüüd 40 professionaalset muusikut. Hea muusikalise ettevalmistuse saanud noortel on võimalus läbida kohustuslik ajateenistus orkestri koosseisus.

Kahekümne viie tegevusaasta jooksul on orkester esinenud paljudel rahvusvahelistel festivalidel Euroopas ja Ameerikas. Orkestri “relvastuses” on vigurmarsiprogramm (tattoo) ja mitmed kontsertprogrammid nii süva- kui ka kergemast muusikast. Orkester on aastate jooksul salvestanud parima osa eesti vanemast ja kaasaegsest puhkpillimuusikast. Orkestri kontsertidel on sageli kõlanud esmaettekandes Eesti heliloojate uudislooming. Koostöös Sõjaväemuusika Sõprade Seltsiga on välja andnud 16 helikandjat.

Eesti Vabariigi ja kaitseväe 100. aastapäevaks korraldati konkurss uute rivimarsside saamiseks. 2. veebruaril 2018 kuulutati välja võitjad. I preemia pälvis üllatuslikult vanema põlve helilooja Paul Särel (sünd 1937). Tema klassikalistest kaanonitest lähtunud ja meeldejäävatel kaunitel viisidel põhinev marss „Ikka reipal sammul“ (https://www.youtube.com/watch?v=NIsnnmCuaXE) oli tõeline leid ja jääb kindlasti aastateks nii kaitseväe kui ka paljude teiste puhkpilliorkestrite repertuaari. Teist ja kolmandat preemiat jäid jagama Arvi Miido ja Hando Põldmäe.

143

Väljaandja: Kaitseväe peastaabi strateegilise kommunikatsiooni osakond Teostaja: Staabi- ja sidepataljoni teavituskeskus Koostaja ja toimetaja: Heiki Suurkask Toimetaja: Raiko Jäärats Keeletoimetaja: Diina Kazakova Makett ja kujundus: Ragne Rikkonen-Tähnas Fotod: Eesti kaitsevägi, Ardi Hallismaa, Siim Verner Teder, Hannes Ivask, Karl Adami, Tarmo Haud, Hardi Liuhka, Rene Reede, Leivo Laats, Karl-Alfred Baumeister, Martin Andreller, Karl Johanson, Hans-Toomas Saarest, Roomet Ild, Milrem, Threod, Eesti Kaitsetööstuse Liit, scanpix.ee ISSN 2613-3334 Trükk: Ellington Printing Network

144