Aastapäevakogumik "Jutustan oma loo" by Riin Massur

Jutustan oma loo ...

Puhja Kool 2017- 2022 ANNO 1686

Mõtestades minevikku loome paremat tulevikku. (Peep Vain)

Puhja hariduselu 335. aastapäevaks

Sissejuhatus Alates 2002. aastast on Puhja hariduselu ümaratel tähtpäevadel ilmunud raamat, mis võtab kokku siinse kooli viie aasta tegemised. Neli eelnevat raamatut sarjast “Tähest täheni” on andnud inspiratsiooni käesoleva kogumiku koostamiseks. 2022. aasta on meie koolile märgiline. Lisaks hariduselu 335. aastapäevale täitub Puhja Koolil põhikoolina tegutsemise viies aasta. Kogumikuga “Jutustan oma loo…” soovime sõnas ja pildis võtta kokku Puhja Kooli tegemised 2017.-2022. aastal. Lugude jutustamine on üks iidsemaid ja võimsamaid õppimise viise. Lood seovad meid ja annavad meile identiteedi. Just seetõttu on käesolevasse kogumikku koondatud Puhja Kooli viimase viie aasta õnnehetked koos lugudega, mida on kirjutanud meie koolijuht ja tänased Puhja Kooli töötajad. Meie lugude teekonnal saad osa meie kooli loost. Mõnusat lugemist!

1.09.2017 nimetati Puhja Gümnaasium ümber Puhja Kooliks

VISIOON Meie koolis saavad targemaks ja õnnelikumaks kõik õppijad MISSIOON Innovaatiline kool on õppiva kogukonna süda SLOGAN Õppides õnnelikuks! VÄÄRTUSED Austus Meie koolis hinnatakse opilaste saavutusi, opetajate uuendusi ja vanemate puhendumist. Inimestevaheline suhtlus on viisakas, seda iseloomustab ausus, hoolimine ja huumor.

Õpihuvi

Meie koolis on vaartuseks isiksus, kes loob, uurib, avastab, roomustab, toetab teisi. Looming on see, mis arendab opilast voi opetajat. Vaartuseks ei ole ainult teadmine ja oskamine, vaid teadmise, oskamise ja arusaamise uhtsus.

Leidlikkus Tulevik on tana. Motleme loovalt, lahendame ulesandeid ja olukordi isikuparasel moel. Me ei opeta elukaugeid teadmisi, vaid seoste loomise oskust tuleviku tarbeks. Loovust rakendades leiame paindliku opitee igale oma oppijale.

Vastutus Inimesed meie koolis otsustavad selles valdkonnas, kus nad tegutsevad ja pohimotteliselt vastutavad selle eest, mis nende tegevusega kaasneb. Õppijatel on vaimne valmisolek vastutada oma too eest, olgu selleks siis oppimine voi opetamine.

Koostöö

Õpime ja opetame koolikultuuris, mis sisaldab vastastikust toetust, puudu areneda ja tugevat motiveeritust. Koostool pohinev tegevus tostab uksikisiku teadmiste taset, andes talle ligipaasu teiste inimeste sotsiaalsele kapitalile.

2017/2018

Uus algus

2017/2018 

Õpilasi: 208 Tootajaid: 42



14 klassikomplekti



26 huviringi



opilasesinduse president Kati-Eliise Tobre



hoolekogu esimees Veljo Raide

Õnnehetked Alustajad ja lõpetajad 



I klassi astus 35 opilast, klassijuhatajad Kadri Raudsepp (I k klass), Imbi Tanilsoo (I i klass) Puhja Kooli I lennu lopetas 24 opilast, klassijuhatajad Silja Lipping ja Ene Vaar Parim pohikooli lopetaja - Markus Maal

Uuendused ja algatused        

    

uus sumboolika - logo, lipp, kooli silt, tunnistus (kujundus Thea Ilusmets) kooli infokiri „Trimester“ (detsember 2017) liitumine Liikuma Kutsuva Kooli programmiga (jaanuar 2018) Eesti Vabariigi aastapaev -uus traditsioon - koolipere pidulik uhislouna, 5. vaheaeg (talvevaheaeg) veebruari lopus vanemate uleskutse „Kingi koolile raamat “ liikumiskampaania „Liigume sajaga“ PRIA oppekaigud 1.-5. klassi opilastele 360 kraadi tagasiside opetajatele vaikuseminutite metoodika rakendamine Puhja Kooli meistrivoistlused kergejoustikus Puhja Kooli tanuuritus Puhja Kooli „Aastaraamat“

Aasta tähtsündmused

spordinadal „Leia oma rutm“  XXI Kavilda matkamang  sportlik isadepaevaohtu  IV karjaaripaev  luulepaev „Mina ja maa“  II kadrilaat  III talispordilaager Piiril  maakondlik isamaaline luulefestival „See maa“  Eesti Vabariigi 100. aastapaev - teemanadal „Hakkame sattima“, oma kooli erimark, aktusel esinesid Ivo Linna ja Antti Kammiste  Puhja hariduselu 331. aastapaev - oueaktus ja jooksuvoistlus  Puhja Laul 2018 

Õnnehetked Tunnustused Silja Lipping - Tartumaa aasta õpetaja 2017 Puhja Kooli mudilaskoor ja lastekoor - Puhja valla aasta tegija 2017 Kersti Aadusoo - Puhja valla aasta inimene 2017 Riin Saadjärv - Puhja Kooli hea õpetaja tunnustus “Õpilaste lemmik 2017”

Kooli juhtkonna tunnustused vabariigi aastapäeval Lea Järv - isamaaliste urituste korraldamise eest Triinu Vakmann - sudamega tehtud too ja tanuvaarsete algatuste eest koolielus Mirjam Elessawi - julguse eest otsida oma juuri Eestis

Rebeka Käpa - initsiatiivi ja vastutuse votmise eest koolielus Argo Reinhold - suurim muutuja

Õpilaste silmapaistvad saavutused Johan Lääne - Eesti Meister Nutispordis (juhendaja Merle Lint) Linde Leetberg, Anna Leemet, Irmeli Rokka - I koht maakondlikul võistlusmangul „Targad ja osavad“ (juhendaja Lea Jarv) Getter-Liis Kukk, Saara-Lee Raide, Elis Vozijan ja Keitlin Kärmas - I koht maakondlikul 5. klasside esmaabi voistlusel „Karvik“ (juhendaja Ülle Narska) 4.-5. klassi tutarlapsed on Eesti Meistrid jalgpallis (juhendaja Andres Bokarev) Markus Villako - Eesti meister judos

Koolijuhi lood Jätkame põhikoolide liigas

Mitu head aastat oli Puhjas kõneks kooli tulevik. Teemad vaieldi justkui läbi, soikusid siis vahepeal ja tõstatusid mõne aja pärast uuesti. Sellest sügisest alustab kool Puhjas oma tegevust põhikoolina. Üleminekuperiood on läbitud ja Puhja Kool astub uude õppeaastasse täiesti uute ambitsioonidega. Iga kooli helesinine unistus on oma õpilaste võimetest maksimumi välja pigistamine. Teised asjad on ka tähtsad, aga see kõik muu peab olema ikkagi osavalt rakendunud õpilase potentsiaali maksimeerimise teenistusse. Üritame oma koolis leida seda head tasakaalu õpilaste sotsiaalsete oskuste, loovuse ja hea ainetundmise vahel. Retsepti selleks paraku ei ole, edu võti on hea koolikeskkond, hea õpetaja. Öeldakse, et kaader otsustab kõik. Õpetajaamet on tegelikult päris keeruline valik eluks. Meil on oma mineviku ja traditsioonidega raske kohaneda sellega, et õpetajaks olemine ei tohiks olla ainus võimalus ja ühesuunaline karjääritee. Õpetajaks ei tulda enam, et olla selles ametis määramatu aja. Töötajate liikumine tööturul ja uute õpetajate liitumine on tänane uus normaalsus. Nagu kõik teisedki elukutsed, on õpetajaametki reformide tuultes. Oleme oma tänases koolis julgustanud erinevate elualade inimesi kooli tulema ja ennast metoodikates täiendama. See on võimaldanud tuua kooli ühtlasi rohkem praktilist teadmist ja lähenemist. On toonud meie kooli noori õpetajaid ja muutnud kooli tööturul ahvatlevamaks. Meil on ka päriselt tahtmine muutuda. Lapsevanematelt ja kogukonnalt ootame oma muutuda tahtmisele toetuseks usaldust koolijuhi ja õpetajate vastu. Me ei tahaks liigselt normeerida ja standardiseerida vaid pigem tahaksime toimetada piisava vabaduse piires, mis annaks meie oma Puhja Koolile võimaluse olla tõeliselt omanäoline. Meie põhikool on paarikümne lapse võrra sel sügisel suurem kui lõppenud õppeaastal, ulatudes nüüd jälle õpilaste arvu poolest üle kahesaja. Õpilasi on juurde tulnud, juba kahe esimese klassi õpilaste arv ulatub seekord kaugelt üle kolmekümne. Õppimine ei saa ega peagi olema alati lihtne. Sageli nõuab see pingutust ning enese kokkuvõtmist. Küll aga saab õppimine olla põnev ja arendav, kui sellel on selge siht ning väljund. Ja see siht ning väljund peab olema mõistetav ka õpilasele, mitte ainult õpetajatele või lapsevanemale. Ootame asjaosalisi vaatama, kaasa mõtlema ja mõistma. Lugu on ilmunud Elva valla infolehes nr 12, 25.08.2017

Õpetajatelgi on esimene koolipäev

208 õpilast ja 42 töötajat alustas esimese septembri Puhja Kooli aktust rahvast pilgeni täis võimlas. Ruumi istumiseks jäi niipalju napiks, et istekohti tuli lisaks hankida. Oli esimesse klassi astujaid ju koguni 35 ning nende koolitee algust tuli tunnistama lisaks kooliperele rohkelt sugulasi-tuttavaid. Haridusministril on tuline õigus, kui ta oma kooliaastat sissejuhatavas sõnavõtus ütles, et kuigi 1. septembri päevakangelased on absoluutselt alati 1. klassi koolijütsid, siis vähem olulised ei ole need inimesed, kes nende väikeste inimeste kooliteed pika aja vältel kujundama hakkavad, ehk siis õpetajad. On ju kõnekas, et sellest, kes on klassi ees, sõltub väga oluliselt, milline inimene klassi uksest kunagi kaugemas tulevikus välja astub. Meeskonna loomine on alati ükskõik mis valdkonna juhi ülesanne. Oleme õpikogukondade raames teist aastat tegelemas oma kooli kultuuriruumi loomisega. Oleme saanud toetust ja abi Tartu Ülikooli Haridusuuenduskeskuselt, kelle arvates võiks just Puhja Kool olla õpetajaks õppijate praktikakool ja eksperimenteerija. Praeguses etapis oleme koos oma meeskonnaga otsustanud, et peamine väärtus, millele toetume on professionaalsus. Samuti teame, millised on meie kooli mängureeglid. Lihtsamalt öeldes, me õpime igapäevaselt seda uut kultuuri, milles me toimetada tahame. Meie selleaastased neli uut õpetajat on esimesed kokkupuuted õpikogukondadega juba saanud, loodetavasti nägid nad kuidas õpetajate eripärad koos mängima hakkavad ja sünergia esile toovad. On teada, et umbes 25% koolilastest vajab ühel hetkel õppimises tuge – kas logopeedi, eripedagoogi või sotsiaalpedagoogi abi. Hea on tõdeda, et Puhja koolis on 2017/2018 õppeaastal need tugispetsialistid olemas: 2 eripedagoogi, logopeed ja sotsiaalpedagoog moodustavad õpilaste ja õpetajate jaoks tõsiseltvõetava tagala raskuste ilmnemisel või suisa nende ennetamisel. Palju sõltub koolis lähimatest kaasamõtlejatest kellega visioone ellu viima hakkad. Juhtimismeeskonda kuuluvad sel õppeaastal direktor, õppejuht, haridustehnoloog ja loovjuht. Arvame tulevat sisukas ja koostööaldis juhtimisaasta. Kui tänane lugu tundub õpetajakeskne, siis mõelgem sellele, et just selle ameti pidaja soovist õpetada sõltub õpilaste heaolu. Lugu on ilmunud Elva valla infolehes nr 13, 8.09.2017

Kas kõlab kakofoonia või eufoonia*?

Hariduses ringleb ohtralt erinevaid koostöövõimalusi ja projekte, millest tihtipeale kiusatus kinni hakata. Soov ja surve muutuda on koolidele tekitanud ettekujutuse, et kõikides asjades justkui peaks kaasa lööma, et iga hinna eest võimalikult erinevaid tegevusi nö maale tuua. Praktiline elu näitab, et ilma tegevusplaanita ja konkreetse eesmärgita võib kauni meloodia asemel tulla kakofoonia. Kuidas sellist kolekõla vältida? Meie näide on elust enesest. Puhja Kool oli 2016 aastal tegemas läbi olulist organisatsioonilist muudatust gümnaasiumist põhikooliks ja eks me vaatasime ekstra tähelepanelikult ringi, mis võiks meie kooli mainele ning arengule kaasa aidata. Tõenäoliselt soosis aktiivset ringivaatamist ka värske ja tegutseda tahtev uus juhtimismeeskond. Meile ajaliselt ja vajadustele sobivalt, otsis Tartu Ülikooli Haridusuuenduskeskus endale projektipartnereid, et keerulistes oludes olevaid koole toetada ja jõustada. Tundusime partnerina perspektiivikad ja lõime HUKi juhi Anzori Barkalajaga koostööks käed. Ometi jäi kripeldama väike kahtluseuss, et akadeemiline ülikool toob maakooli küll kindlasti teaduspõhisust, kuid mida õpetajad selle teadusega oma reaalses töös peale hakkavad? Meie kahtlused osutusid tõeks. Ootus, et õpetajad ülikooliga koostöös hakkavad koheselt kaasaegset õpikäsitust maksimaalselt rakendama ning sellest lähtuvalt oma rolli mõtestama, oli ühekorraga ikkagi liialt suur suutäis. Mitte valmisoleku mõttes, aga teadmiste ja süsteemi hoomamise mõttes igal juhul. Pigem ajas teaduspõhine lähenemine koolipere ärevusse ja tekitas automaatselt organisatsioonilise segaduse. Teoreetiliselt teavad kooliinimesed une pealt, et tänaste haridussuundumuste kohaselt on õpetaja reflekteeriv praktik ning aktiivne õppija, kes mõtestab oma ametialast tegevust, teab ise oma arenguvajadusi ning kavandab enesetäiendusi. Päriselus saime aga kiiresti aru, et vajame praktilisi näpunäiteid ja koolitusi paralleelselt haridusuuendajate poolt maale toodava ideoloogiaga. Vaatasime abiotsivalt ringi ning avastasime enda jaoks võimalusena SA Innove poolt pakutavad üldhariduskoolide ja kutseõppeasutuste ümberkorraldamist või alustamist toetavad meeskonnakoolitused. Taotlesime SA Innove kaudu rahastamist Tartu Ülikoolist tellitud õppekavale Professionaalse õpikogukonna juhtimine. Taotlusega kaasa saadud 5000 eurot võimaldab läbi viia õppeaastas 5 õppetsüklit ja Tartu Hansa Kooli avatud õpperuumi külastuse õpetajatele, eesmärgiga soodustada muutunud õpikäsituse rakendamist ja toetada õpetajate liidrioskusi ja professionaalset arengut, kasutades õpikogukonna meetodit. Lihtsamalt öeldes, tegid meie õpetajad läbi professionaalse arengu tsükli: selgitasid välja enda jaoks olulise arengueesmärgi (või eesmärgid), reflekteerisid, kaasasid kolleege ja moodustasid õpikogukonnad. Et siis jätkuvalt loodud õpikogukondades õppida ja koos tegutsemisega tõhusama kooli poole liikuda. Paralleelselt toetas taolist õppimist Tartu Ülikooli Haridusuuendusekeskus coachingutega kooli juhtkonnale. Eks tore on siinkohal ka tõdeda, et meid märgati kaugemalgi kui kodukohas ning Tartu Õpikogukondade Foorumi korraldajad kutsusid 22.03.2017 Tartusse just meie kooli, et saaksime oma õpetajate õppimise kogemust jagada. Töö inimestega lausa nõuab seda, et saaksime üksteist kellegagi võrrelda. Koolitustetsükli seis lausa nõudis võrdlusmaterjali. Eestimaa paljudest koolidest valisime välja Randvere Kooli, mis pidi meie õpikogukondi toetama kujundava hindamise praktiliste ideedega ning Järveküla Kooli, mis on lihtsalt kõige uuem Eesti kool ja seda uut õpikeskkonda kahtlemata peab nägema. Kolleegilt-kolleegile õppimist toetas projekt Õppimist toetava hindamise rakendamine uuenenud õpikeskkonnas 2184 euroga. Õpiüritusel osalenute tagasisidest võib arvata, et raha on kulutatud õigeks otstarbeks. Tänaseks päevaks oleme nii kaugel, et jätkame Tartu Ülikooli Haridusuuenduskeskusega teist projektiaastat. Meie senist kogemust on käinud vaatamas-kuulamas Pärnumaa koolijuhid ja Audru Kooli meeskond. Just hiljuti tuli koostööst anda vaheülevaade Euroopa ülikoolide hindajatest komisjoni ees. Ootame nüüd koos ülikooliga kirjalikku raportit selle kohta, kuidas teadusinimeste arvates meil läinud on. Ootamise aja kasulikult sisustamiseks oleme sama projekti tegevuse raames sisenemas Tartu Ülikooli praktikakoolide võrgustikku, et reaalselt ka kaasa aidata heade õpetajate koolitamisele kõrgkoolides. Niisama hõlpsalt, kui kirjapildis välja paistab, see praktikakooliks olemine kindlasti ei lähe. Peame arvestama vaheetappide ja tagasilöökidega. Takistuste silumiseks alustame sügisest 2017 kõige eelnevaga haakuva 360 kraadi tagasisidemeetodi ning eneseanalüüsi- ja tagasisideoskuste arendamisega Puhja Koolis. Eesmärgiks ikka seesama - õpetajatöös edu tagamine. Kui õnnestub koolis läbi viidavaid kõiki tegevusi reaalsete eesmärkidega kokku viia ja juurde pookida ainult eelnevaga tõepoolest seotuid asju, on võimalik, et saamegi enese arendus-protsessist tulevikus oodata midagi eufoonilist. Teatud mõttes on nauditav juba praegune protsess ise. * kakofoonia-kolekõla * eufoonia -kakofoonia vastand, ilukõla, heakõlalisus Lugu on ilmunud Elva valla infolehes nr 14, 22.09.2017

Koolijuhi lood Sada on alles algus Eesti sadat aastat hoitakse eriliselt fookuses koguni kolm aastat. Üritused, mis on mõeldud Eesti kõige ümmargusemat juubelit 48 kuud järjest tähistama, on kulgemas plaanipäraselt. Väiksemaid ja suuremaid sündmuseid on toimunud ja toimub linnades, maakohtades, peredes ja organisatsioonides. Kolmest aastast ürituste-tihedam oli siiski vahetu sünnipäevanädal. Puhja Koolis valmistuti riigi iseseisvuspäevaks juba päris ammu. Tõhusaks sissejuhatuseks tihedasse teemanädalasse oli nii klasside detsembrikuine projektipäev “Meie klass 100”, mille käigus valmis saja soovi peenar, saja liigutusega liikumisbingo, sada kaunimat sõna, saja jutu puu, õpilaste näoga kooli mudel, saja soovi pilvelõhkuja, sada märksõna, kui ka veebruari alguses toimunud isamaaline luulefestival. Teemanädala “Hakkame sättima” otsustasime lahendada meile koolile omases ja meie õpilastele sobivas võtmes. Alustasime hommikuid temaatiliste loengutega kooli raadiost. Rääkisime iseseisvusest, riigi sümbolitest, saja aasta sisse mahtuvatest kümnenditest ning nende tähtsamatest sündmustest, eesti keelest ja eesti toidust. Kümmekond minutit vältavad loengud juhatasid sisse koolipäeva ja häälestasid õpetajad ning õpilased sünnipäevalainele. Õpetajad olid varmad kuuldud informatsiooni käsitlema ka oma tundides, ärgitades õpilasi küsima ja kaasa mõtlema. Kesknädalal saabusid kulleriga koolimajja rinnamärgid, millel kujutatud riigi juubelilogo, integreeritud Puhja Kooli öökulllimärgiga. Märkide saabumine oli ajastatud aktusepäevaks, et koolipere saaks piduriietele lisa ka rinnaehtest. Konstrueerisime oma aktuse kokku kahest orgaaniliselt sobivast poolest - traditsioonilisest koosolemisest kõnede, tunnustamiste ning oma esinejatega ning Ivo Linna ja Antti Kammiste meeleolukast kontserdist. Tunnustame vabariigi sünnipäeval õpilasi ja õpetajaid silmapaistva tegevuse eest möödunud kalendriaastal. Õpilased saavad ise valida oma lemmikõpetaja. Auhinnad on tähtpäevale kohaselt väärikad - raamatud ja autoritööd. Juhtkonna tunnustuse ja raamatu pälvisid õpetajatest isamaaliste ürituste korraldaja Lea Järv ja õppetöösse uue kvaliteedi tooja Triinu Vakmann. Õpilastest tunnustasime aasta muutujat Argo Reinholdi, koolielu elavdajat Rebeka Käpat ning Londoni hariduselu Puhja koolielu vastu vahetanud ning siin toredasti kohanenud Mirjam Elessawit. Õpilaste lemmiku tiitli ja kunstnik Maanus Mikkeli seinataldriku sai õpetaja ja haridustehnoloog Riin Saadjärv. Meeleolu aitasid pidulikumaks teha kodutütred, solistid, mudilaskoor, luulelugejad. Tuntud muusikud panid sündmusele väärika punkti. Ootuspäraselt kõlasid Ivo Linna esituses ka tema isamaalised laulud ja tekitasid uue põlvkonnagi seas tundelaviini. Koolinädal lõppes teemapäevaga “Eesti 100”. Õpetajad jaotusid mitmekesi klasse juhendama. Õpilased esitasid üksteisele ette valmistatud lugusid, ettekandeid, laule, mitmed klassid tegid jalutuskäigu vabadussõja ausamba juurde ja süütasid seal küünlad. Vaadati kultusfilmi “Nimed marmortahvlil”, osaleti liikumisega mälumängus, arutleti ajaloosündmuste üle, jälgiti arvuti vahendusel meediat ja ajaloolisi lühifilme. Lahendati veebipõhiuseid ajalooviktoriine. Sünnipäeva puhul ei saa me kuidagi jätta rääkimata söögist. Nädala vältel pakkusime koolis õpilastele ja õpetajatele traditsioonilise eesti köögi tugevate mõjutustega roogasid. Riigipühale eelneva koolipäeva lõpetas koolipere ühine ja pidulik sünnipäevalõuna. Rahvusvärvidega kaunistatud pidulauad kandsid traditsioonilist seapraadi, vanaemade retsepti järgi valmistatud karaskit ning kamavahtu röstitud riivleivaga. Kooli jaoks ei olnud kõrghetked kaugeltki veel lõppenud - õhtusel Puhja piirkonna aktusel pälvisid kõrged tunnustused meie kooli tegijad. Ajalooõpetaja Kersti Aadusood tunnustati aasta inimese 2017 tiitliga ning meie kooli mudilas- ja lastekoor tunnistati 2017.aasta tegijaks. Valdur Mikita on öelnud, et me oleme pisikeste asjade maa. Et mastaapseid asju ei ole üleliia palju. Oma tegemistele järele mõeldes ja uusi kavandades saame oma väikesed asjad ise suureks mõelda. See on alles algus. Lugu on ilmunud infokirjas Trimester nr 2, 16.03.2018

Puhja kool - ilus sünnist saati Esimene õppeaasta põhikoolina ja esimese põhikoolilennu teelepaiskamine on märksõnad, mis igapäevatoimetuste mitmekesisuses ja ürituste paljususes jäävad seda kooliaastat igal juhul väga kujundama ning annavad 2017/2018 õppeaastale erilise tähenduse. 1.septembril 2017 alustas Puhja Kool põhikoolina oma päris esimest õppeaastat. Olime selleks valmistunud tegelikult juba terve igaviku, ehk siis kogu gümnaasiumist põhikooliks järk-järgulise üle minemise aja. Üllatusi ei olnud, põnevust aga küll. Kuna elus on tihti nii, et pealkirjast oleneb palju kui mitte kõik, siis esimese asjana vahetasime välja seinal olevad kirjad ja maantee äärsed viidad. Seina ehtiv logo ja nimi said eriti uhked. Küllap mängib oma osa selles toreduses ka tõsiasi, et roostevabast terasest öökullikujuline nimesilt pärineb kooli vilistlase Tanel Soosaare firmast ja on koolile sünnipäevakingitus uue alguse puhul. Olime omade keskel selgeks mõelnud, et meie põhikool ja selle esimene aasta saavad olema koostöised, õppija isikupära arvestavad, mitmekülgse huvitegevusega, elulähedusega õppetöös ja inimlike suhetega. Kokkuvõtteid tehes saime aru, et välja kukkuski üsna selline nagu planeeritud. Kõigest toimunust - traditsioonilistest üritustest, õppekäikudest, ekskursioonidest, võistlustest, algatustest saab lugeda Puhja Kooli infokirjadest Trimester, mis iseenesest on samuti uus algatus. Nagu ka “Kingi koolile raamat” kampaania, õpetajate enesehindamise projekt “360 kraadi tagasiside” ja silmapaistvate õpilaste ja nende vanemate kutsumine aastalõpu tänuüritusele. Tõenäoliselt oleme oma tegemistes olnud piisavalt nähtavad, vanemate rahulolu äsja laekunud küsitluse tulemuste põhjal on igal juhul enneolematult kõrge. Eraldi teemana on oluline rõhutada vähem nähtavat, ehk seda, kuidas oleme loonud mitmete projektide vahendusel eeldusi ja võimalusi kooli ning üldse hariduse arendamiseks ning populariseerimiseks kogukonnas. Näiteks osales Puhja Kool Keskkonnainvesteeringute Keskuse projektis, millest saadud 3769 euro toel käisid kõik põhikooliklassid õpet toetavatel õppekäikudel - I kooliaste loomaaias, II kooliaste tutvus elurikkusega rabas Soomaal ja kolmas kooliaste külastas põlevkivimuuseumi. Peame tunnistama, et varem ei ole õppekäigud nii orgaaniliselt õppekavadega kokku kõlanud. Kool osales ka PRIA koolikava kaasnevate haridusmeetmete toetuse taotlusvoorus ja 3142 euro eest käisid 1.-3. klassi õpilased Latika talus maaeluga tutvumas ja 5. klassi tervisekohviku tarbeks soetasime eeskujuliku köögivarustuse. Õpetajatele mõeldes valmis koolimeeskonna õpiürituse projekt, mida Innove toetas 2340 euroga, et saaksime nüüdisaegse õpikäsituse rakendamist erinevates koolides vaadelda läbi mitteeristava hindamise ja kaasava hariduse põhimõtete rakendamise vaatenurga. Tänaseks on õppeaasta suuremas osas kokku võetud ja uue aasta kalenderplaan täitunud jõudsalt erinevate sündmustega. Ootamata sügist, oleme esimese käigu teinud koolimeeskonna ühise teadmise kujundamisega kooli arengusuundadest. Ootab ju peatselt ees arengukava uuendamine ja uue valla ühena paljudest koolidest tegutsemine on samuti uus reaalsus. Oleme arendustegevuses endale toeks kutsunud koolitaja Martin Tiidelepa, kes meie Innovelt toetust saanud projektis mängib üsna olulist rolli. 9720 eurone projekt on mõeldud edendama organisatsioonikultuuri, tegevused kestavad 31.detsembrini 2018. Taustsüsteem on loodud, et alustada 2018/2019 õppeaastat umbes 215 õpilasega. Suvepuhkusele minnes on hea teada, mida sügiselt oodata. Lugu on ilmunud infokirjas Trimester nr 3, 20.06.2018

2018/2019 Muutuste tuules

2018/2019 

Õpilasi: 215 Tootajaid: 44



15 klassikomplekti



27 huviringi



opilasesinduse president Rebeka Kapa



hoolekogu esimees Veljo Raide

Õnnehetked Alustajad ja lõpetajad

I klassi astus 31 opilast, klassijuhatajad Jana Adari (I j klass) ja Maire Sepp (I m klass)  Puhja Kooli II lennu lopetas 25 opilast, klassijuhataja Kersti Aadusoo  Parim pohikooli lopetaja - Maria-Eliise Poom 

Uuendused ja algatused

arengukava koostamine - konsultant Martin Tiidelepp, opetajate opiringid Sade, Motivatsioon, Kaasamine  lepime kokku kooli vaartused - austus, opihuvi, leidlikkus, koostoo, vastutus  uus hindamissusteem - kirjeldav tagasiside I kooliastmes, numbrivaba hindamine loov- ja oskusainetes, kirjeldav tagasiside opilase kaitumisele  infokirjas „Trimester“ hakkab ilmuma iga klassi rubriik  Vunk-meeskonna loomine  8. aprillil algavad ehitustood koolikeskkonna kaasajastamiseks. Õppetooks paigutatakse klassid vanasse koolimajja, seltsimajja, noortekeskusesse ja Motoaita.  noorteuritus “The Best Kevadfest” 

Aasta tähtsündmused       

      

spordinadal „Head vana elu loppu…“ XXII Kavilda matkamang V karjaaripaev sportlik isadepaevaohtu luulepaev „Kodu, minu arm“ III kadrilaat novembris kohtumised lastekirjanike Mika Keraneni ja Ilmar Tomuskiga IV talispordilaager Piiril Playback saab taas hoo sisse Puhja hariduselu 332. aastapaeva jooksuvoistlus koos lasteaiaga „Kingi koolile raamat“ taiendab kooli lugemisvara 21 uue raamatuga rahvatantsuruhm osaleb Tartumaa tantsupeokesel „Suvevaheaeg“ mudilaskoor ja lastekoor osalevad XXVII uldlaulupeol „Minu arm“ kooli naitering toi lavale kaks etendust: „Kohkumatud lapsehoidjad“ ja „Kuri Kuningatutar“ (lavastaja Kersti Aadusoo)

Õnnehetked Tunnustused Triinu Vakmann - Elva valla aasta noor opetaja 2018 Maire Sepp - Elva valla aasta klassijuhataja nominent 2018 Merle Lint - Elva valla aasta kooliopetaja nominent 2018 Puhja Kooli tugimeeskond (Eva Kõrgmaa, Ene Väär, Ene Põldaru, Aune Summer)

- Elva valla aasta hariduse tegu nominent 2018 Madis Paju - Puhja Kooli hea opetaja tunnustus “Õpilaste lemmik 2018” Puhja Kooli karjääripäevad - Elva valla aasta tegija 2018

Kooli juhtkonna tunnustused vabariigi aastapäeval Ene Põldaru - koikide oppijate heaolu eest hoolija Anne Soosaar - missioonitundega suunanaitaja Hugo Oskar Reinomägi - klassi heade suhete korraldaja Ken-Evert Tobre - koolielu edendaja Siim Muutra - oma elu kindlameelne kujundaja

Õpilaste silmapaistvad saavutused Linde Leetberg - I koht maakondlikul inglise keel voistlusel “Spelling Bee” (juhendaja Paula Luks) Brigita Kütt - Nuti-Mati matemaatika Eesti meistrivoistlustel I koht Tartumaal, III koht vabariiklikus arvestuses (juhendaja Merle Lint) Anna Leemet - II koht maakondlikul jutukirjutamise voistlusel (juhendaja Lea Jarv) Varvara Raud - I koht Tartumaa raamatupaeva jutuvoistlusel (juhendaja Lea Jarv) Mia Erikson - I koht Tartumaa XVIII Lasteraamatupaeva kunstivoistlusel "Vaade aknast" (juhendaja Kadri Jurimaa) Karla Mets - I koht Tartumaa maakonna meistrivoistlustel 500m murdmaajooksus M14 vanuseklassis (juhendaja Tanel Õjaste) Rihho Reimo Reinhold - I koht Tartumaa maakonna meistrivoistlustel 2000m murdmaajooksus M16 vanuseklassis (juhendaja Tanel Õjaste) Linda Leemet, Hugo Oskar Reinomägi, Johan Lääne - II koht maakondlikul 2. klasside voistlusmangul “Targad ja osavad”, (juhendaja Kadri Raudsepp) Alesja Turovskaja, Herta Heinaru, Keneli Pallon ja Kärola Jõgi - II koht maakondlikul esmaabivoistlusel „Karvik“ (juhendaja Ülle Narska) Triine Uibokand ja Jan Erikson - Puhja Kooli aasta sportlased 2018 Linde Leetberg - Tartumaa parim laululaps Markus Villako - Eesti Meister judos

Koolijuhi lood Uus reaalsus Puhja Kool on põhikool teist aastat. Terve uue koolina eksisteerimise aja oleme teadnud, et kõige olulisem tegevus, mida me tahame teha, on pakkuda oma õpilastele huvitavat ja tähenduslikku haridusteed. Oleme selle nimel väga pingutanud, et mitmed uuenduslikud arendused annaksid kooliõpilastele ja ka uuendusmeelsetele õpetajatele väljakutseid õppetöös. Oleme tahtnud nende muutustega koolielu kaasajastada ja õppetööd rikastada, säilitades ka endise, mis väärtuslik või vajalik. Oleme olnud tähelepanelikud, et õpilaste eripärad ja anded saaksid rohkem arvestatud. Teame ju kõik, et õppekavas on palju sellist, mis võiks olla lõimitud erinevate ainete vahel ning mida seeläbi saaks õpilastele hoopis elukesksemalt edasi anda kui seni. Alustasime lõiminguplaanide kavandamisest, arvame, et saame osades klassides lõimitud õppe rohkema rakendamisega alustada uuel õppeaastal. Väiksemad katsetused juba käivadki. Näiteks vaheajaeelsed projektipäevad on küll see formaat, mil saame õpilasteni teadmisi tuua hoopis uue nurga alt ja teistmoodi võtmes. Sügisel oli projektipäeva teemaks karjäär, jõuludeelselt muusika ja kogukond, kevadvaheajaeelselt oleme keskendunud emakeelele. Õppetöö väljaspool koolimaja on selline õppevorm, millega märkamatult avardub silmaring ja mõningad teadmised justkui kleepuvad külge ka olulise pingutuseta. Meelelahutuse ja õppetöö piirid on hägustnud. Lõimingutega rikastatud süsteem annaks võimaluse ühelt poolt vähendada õpilase õpikoormust, teiselt poolt on koolis õpitav seeläbi justkui eluõpetus.

Kooli arendamise idee suurem eesmärk on õpetajatöö ümbermõtestamine. Sealhulgas tähelepanu pööramine ka sellele, et tundides ei kuluks aeg millelegi muule kui õppimisele. Koos õpetajate, lapsevanemate, kooli ja õpilasesinduse esindajatega saime perioodil september kuni detsember 2018 kokku leppida Puhja Kooli väärtused uueks arengukava perioodiks: austus, õpihuvi, leidlikkus, vastutus, koostöö Pole põhjust arvata, et väärtused tekivad ja kaovad uue arengukavaga ikka uuesti ja uuesti. Koos oluliste koostööpartneritega vaatasime üle oma eelmise kavandatud perioodi ja sõnastasime olulised märksõnad lihtsalt täpsemaks ja kergemini mõistetavaks täpselt nende tegevuste järgi, mida oleme eelneval kolmel õppeaastal oluliseks pidanud. Vaimne ja füüsiline õpperuum on omavahel tihedalt seotud. See, millises füüsilises ruumis õppijad aastate kaupa viibivad, mõjutab nii nende suhteid, tegevusi, kui ka meeleolu. Peatselt algav Puhja Kooli füüsilise keskkonna uuendamine annab võimaluse organiseerida õpikeskkonda nii, et õppija tunneb ennast võimalikult hästi. Johannes Käis on juba sada aastat tagasi avaldanud mõtte, et vaimne ja füüsiline õpikeskkond on omavahel seotud: „... lapsi tuleb õpetada mitte niipalju tõsiasju teadma, kui neid otsima ja leidma. Õpilane ei jää selle juures päältvaatajaks ja -kuulajaks, vaid peab ise tegelikult, aktiivselt otsima teadmisi, osalt uuesti üles leidma tõsiasju, mida teadus kogus kokku oma pikal arenemisteel. Kasvataja osa on kõiges selles, et sündsat õhkkonda ja meelsust laste ühiselu jaoks luua.“ (Käis, 1996). On vist ikka tõsi, et uus on hästi unustatud vana! Lugu on ilmunud infokirjas Trimester nr 5, märtsis 2018

Eesmärgid on koolil mitte inimestel Asjade tähtsuse järgi ritta seadmine võib olla ebamugav muutus, mis nõuab pingutust, aega ja enesemobiliseerimist, kuid soov oma tööd paremaks korraldada peab algama inimestest endist. Koolil ja üldse haridusel on ühiskonnas väga palju konkureerivaid ülesandeid, mis igapäevaselt võistlevad tähelepanu saamise eest. Osa neist ülesannetest võivad olla üldsõnalist laadi, osa aga kindlasti konkreetsed. Nende järjekorda seadmine ja sihipäraste valikute tegemine võib kujuneda tänases koolis üsna keeruliseks väljakutseks. Kui me räägime oma kooli muutumisest ja vajadusest muutuda, siis see ei ole lihtsalt mõtteharjutus. Kooli arendamine, oma identiteedi ja näo kujundamine on kooli päris olemus ja igapäevane töö. Kool ei saa kunagi valmis. Arendustööd kooliga võib kujutada tinglikult projektitööna - projektidega seonduvate probleemide lahendamise oskusest ning süsteemi viimisest sõltub kõik. Protsessis peavad osalema kõik Puhja Kooli pikaajaline arendustöö on seotud kogukonna ja sellega, milliseid väärtusi me olulisteks peame. Oluline on protsess, mille kestel kõik osalised - lapsevanemad, koolipidajad, õpilased ja õpetajad saaksid öelda, et jah, need on meie väärtused. Mitte kooli väärtused ega eesmärgid. Eesmärgid on inimeste omad. 2018. aasta kevad-talvel kirjutati projekt „Koolimeeskonna ühise teadmise kujundamine kooli arengusuundadest uues reaalsuses“, et viia läbi muutustele suunatud tegevusi ja saavutada oma tegevusega kolm tulemust: 1. õppimise ja õpetamise efektiivsuse ning heaolu suurendamine; 2. ennastjuhtivate õppijate kasvatamine õpetajate enesetõhususe kasvu kaudu, kõigi kooli osaliste eesmärgistamise, koostöise planeerimise ning tagasiside- ja refleksioonioskuste arendamine; 3. õppijate ja õpetajate eesmärkidest ning kooli väärtustest lähtuv uus arengukava. Uue reaalsuse all pidasime silmas haridusasutuse jaoks selliseid põhjapanevaid muutusi nagu ümberkujundamist põhikooliks, valdade ühinemist Elva suurvallaks ning õpikäsituse viimist uuele, õppijakesksele alusele. Ühised koolituspäevad on olulised. Protsess algas 2018. aasta juunis ja sisaldas endas juhtkonna supervisioone, juhtrühma planeerimiskoosolekuid ja õpetajate koolituspäevi. Kokku paarkümmend kohtumist ja neli täispikka koolituspäeva kuni 2018. aasta detsembri lõpuni. Kesksel kohal olid teemad, mis kõikidele tähtsad ja tegevused, mis puudutavad päriselt igaühte. Pöördelise tähtsusega momendid olid ühised koolituspäevad, milles osalesid peale kooli meeskonna ka lastevanemate esindajad ja koolipidajate esindajad. Vanematest olid meiega teekonnal Karita Rokka ja Veljo Raide, koolipidajat esindasid Marika Saar ja Triin Kaaver. Tõde, mis lapsevanemad koostööpäevadel osalemisest leidsid, väärib üle kordamist: “Just inimesed, kellega meie lapsed koolis kohtuvad, mõjutavad neid kujunema isiksusteks, kes oma eluga toime tulevad. Nende inimeste tundmine ja teadmine, kuidas asjad käivad, kasvatavad vanemates usaldust kooli vastu.” Koolipidajatest osalejad kommenteerisid, et on oluline tunda oma piirkonna kooli siseelu ja näha meeskondi reaalselt isuga töötamas. Eriti mõjus tundus nende arvates olevat asjaolu, et protsess käis sama jalga valla arendajate eesmärkidega. Jõudsime oma projektitöös tõdemuseni, et meie koolis peakski olema piltlikult öeldes selg õppetööd kavandades märg. Tundides seevastu on võhmal õpilased, kes innukalt kaasa töötavad. Ja õppetöö kavandamine ei tähenda kaugeltki ainult tundideks ettevalmistust. See tähendab sisuliselt terviklikku lähenemist õppeprotsessile, kus tunni juhtideks võib korraga olla ka mitu õpetajat ja käsitlusel lõimitud õppeained, õppijateks erinevate klasside õpilased. Tulemuseks (ka) uus arengukava Oma kooli tegevusi justkui tagurpidi kaardistades jõudsime väljundipõhise õppekava ja üldpädevusteni ja sealt omakorda arengukavani. Projekti tulemus on hulk viljakaid töötunde, mis aitasid inimestel omavahel paremini tuttavaks saada ja tööalaseid suhteid arendada. Samuti on valmimas kooli uus arengukava, 4. klassi õppeaineid siduv lõiminguplaan ja selginenud rida plaane tulevikuks. Sisuarendus peaks ühte jalga käima ka koolihoone füüsilise vormiga. Sobiv ruum toetaks paljusid õppimisviise ning arvestaks ka neid funktsioone, mis pole otseselt õppekavaga seotud. Ainult nii saame kooliruumi kaasata meie tulevikustsenaariumitesse. Lugu on ilmunud Elva valla infolehes nr 45, 8.02.2019

2019/2020 Eriline ja maagiline

2019/2020 

Õpilasi: 220

Tootajaid: 43, kevadeks 34



15 klassikomplekti



24 huviringi



opilasesinduse president Maris Karu



hoolekogu esimees Veljo Raide

Õnnehetked Alustajad ja lõpetajad   

I klassi astus 30 opilast, klassijuhataja Lea Jarv Puhja Kooli II lennu lopetas 14 opilast, klassijuhataja Maris Pukk Parim pohikooli lopetaja - Robin Massur

Uuendused ja algatused

uus arengukava 2019-2023  uleskutse „Jutustan oma loo… “  infokirjas „Trimester“ ilmuvad koolijuhi koned tahtpaevadel, opetajate lood rubriigis „Saame tuttavaks“, lopuklassi klassijuhataja aktusekone  oppekava uuendamine  detsembris loppevad ehitustood  jaanuaris alustame uuendatud koolihoones  uus paevakava - 1 pikk tund ja lounapaus 50 minutit  opetajate luuleminutid emakeelenadala hommikul  koroonaviirususest tingitud eriolukord toob kaasa distantsoppe (digihupe ja veebitunnid)  virtuaalne opetajate tuba ja liikumisgrupp „Õpsid, oue“  pohikooli lopuaktusel osalevad ainult lopetajad koos vanematega ja opetajad 

Aasta tähtsündmused

spordinadal „Aeg liikuda“  XXIII Kavilda matkamang  VI karjaaripaev  sportlik isadepaevaohtu  IV kadrilaat  V talispordilaager Piiril  sobrapaeva playback  kooli naitering toi laval etenduse „Hoolivus ees, onnetus taga“ (lavastaja Kersti Aadusoo)  Eesti Vabariigi 102. aastapaev - aktus seltsimajas ja pidulik uhislouna uues fuajees  Puhja hariduselu 333. aastapaeva tahistame virtuaalselt - tervituskone, viktoriin, fotod sunnipaevakookidest ja tervitustest  parlipaeval tulevad kooli klassid hajutatult kolmel paeval 

Õnnehetked Tunnustused Riin Saadjärv - Tartumaa aasta opetaja 2019 Paula Luks - Elva valla aasta noor opetaja 2019 Ruth Luts - Elva valla aasta klassijuhataja nominent 2019 Janno Reinomägi - Elva valla aasta taustajoud nominent 2019 Puhja Kooli Aastaraamat - Elva valla aasta hariduse tegu nominent 2019 Maris Pukk - Puhja Kooli hea õpetaja tunnustus “Õpilaste lemmik 2019”

Kooli juhtkonna tunnustused vabariigi aastapäeval Jana Adari - ohinaga tehtud too ja tanuvaarsete algatuste eest Aili Tamm - opilaste ja opetajate toetamise eest Jaan Leetberg - hoolivuse ja sudamlikkuse eest koolielu rikastamisel Keneli Pallon - initsiatiivi ja vastutuse votmise eest Pille-Riin Maal - selgete visioonide eest oma tuleviku kujundamisel

Õpilaste silmapaistvad saavutused Kristo Kumari - Tartumaa meister Nutispordis

Brigita Kütt - Tartumaa meister Nutispordis Johan Lääne - Tartumaa meister Nutispordis Marit Kütt, Mario Kütt, Denis Judin, Laura Neeme (5. klassi voistkond ) - III koht maakondlikul ajaloo viktoriinil Rahvastepallis saavutasid maakondlikel voistlustel 4.-5. klassi tudrukud II koha ja poisid III koha (juhendaja Tanel Õjaste)

Koolijuhi lood Tarkusepäev 2019

Kooliaasta algatuseks on hea visata õhku küsimus: Mis on üldse koolielu? Kas see on kitsalt liikumine mööda tunniplaani? Et laps läheb etteantud rada pidi kooli ja teeb seda, mida tunniplaan ette näeb? Või on see justkui väga paljudest pisikestest tükkidest koosnev pusle, mis saavutab terviklikkuse alles siis, kui iga tükk oma kindla koha on leidnud. Tõsi, iga infokild on osake suuremast süsteemist, mis loob värvika elu koolimaja seinte vahele. Ja ka väljaspoole selle seinu. Me näeme koolielu värve kõik erinevalt. Vastavalt oma seotusele, ettevalmistusele, vanusele, kogetule. Oleme oma koolis palju mõelnud sellele, et kui kool on vähem õpilase töökoht ja rohkem meie kõigi ühine kogemus, siis kindlustaks see ju ikkagi hea hariduse aga pehmendaks meie koolisüsteemi rangeid näojooni. Meie siinpool koolimaja seinu usume, et kool on põnevam ja vähem hirmutavam, kui algusest peale on kool ka ema-isa, partnerite ja mitte ainult õpetajate ja laste vaheline asi. Muidugi huvitab vanemaid see, kuidas lapsel koolis läheb, täna peame edasiminekuks koostöös aga seda, kui vanemaid huvitaks kuidas ka koolil läheb. Ja samas milline aja ja energia kokkuhoid, kui töötame üksteisega koos, mitte üksteise vastu! Kujutame korraks kõik sellesuunalist kultuurimuutust ette ja alustame juba täna, mil Puhja Kool stardib uue arengukava perioodi loomise õhinas. Vanemate, partnerite ja kooli ühine suhtlus keerleb väärtuste ümber. Kooli roll on rääkida väärtustest, mida oma töös järgitakse. Teeme sellega nüüd algust. Meie koolis hinnatakse õpilaste saavutusi, õpetajate uuendusi ja vanemate pühendumist. Inimestevaheline suhtlus on viisakas, seda iseloomustab ausus, hoolimine ja huumor. Nimetame seda väärtust austuseks. Meie koolis on väärtuseks isiksus, kes loob, uurib, avastab, rõõmustab, toetab teisi. Vaid looming on see, mis arendab õpilast või õpetajat. Väärtuseks ei ole ainult teadmine ja oskamine, vaid teadmise, oskamise ja arusaamise ühtsus. Nimetame seda õpihuviks. Tulevik on täna. Mõtleme loovalt, lahendame ülesandeid ja olukordi isikupärasel moel. Me ei õpeta elukaugeid teadmisi vaid seoste loomise oskust tuleviku tarbeks. Loovust rakendades leiame paindliku õpitee igale oma õppijale. Väärtuseks on leidlikkus.

Inimesed meie koolis otsustavad selles valdkonnas, kus nad tegutsevad ja põhimõtteliselt vastutavad selle eest, mis nende tegevusega kaasneb. Õppijatel on vaimne valmisolek vastutada oma töö eest, olgu selleks siis õppimine või õpetamine. Vastutus on väärtus. Õpime ja õpetame koolikultuuris, mis sisaldab vastastikust toetust, püüdu areneda ja tugevat motiveeritust. Koostööl põhinev tegevus tõstab üksikisiku teadmiste taset, andes talle ligipääsu teiste inimeste sotsiaalsele kapitalile. Väärtuseks on koostöö. Austus, õpihuvi, leidlikkus, vastutus ja koostöö. Neid meie kooli väärtusi silmas pidades, mis oleks kui me kõik:  usuks, et õpilased saavad õppida oma tempos, üksteist toetades ja õpetades;  kasutaks õppepäeva aktiivseks mõtlemiseks, mitte tegevusteks, mida saab teha ka õpetajata (lugeda, vaadata filme jms);  oleksime kindlad, et rakendame ainekeskse teadmise asemel pigem probleemist lähtuvat tarkust;  teaksime, et meil pole õpetaja soleerivat rolli õppeainete suulise ettekandjana;  ei arvaks, et vaid kooliseinte vahel saab targaks;  lubaks õpetajal olla partner, mentor, õppimise saatja ja kaaslane;  arvestaks rohkem, et maailm ei tähenda vaid silmast silma suhtlemist, vaid sama palju ka digitaalset identiteeti;  suunaks ainete sisu kõrval pilgu inimeseks kasvamise poole;  võimaldaks õpilastel osaleda igapäevase koolielu korraldamises;  paneks õpilased oma õppimise eest paremini vastutama, kaasates neid eesmärkide püstitamisse;  harjutaks end üha enam hinnete puudumisega ja ehitaks hindamise kindlamalt üles õppijast arenguvajadustest lähtuvalt. Sai päris pikk loetelu asjadest mida me moel või teisel juba teeme. Kinnitan, et meie kool ei hakka kunagi olema pingutuste ja kohustustevaba. Küll saab taustsüsteem koos selles olevate inimestega garanteerida, et kohustus ei oleks niivõrd peale surutud kui et vabatahtlik ja mõtestatud. Lugu on ilmunud infokirjas Trimester nr 7, detsembris 2019

Terves kehas terve vaim, ehk kuidas me uuendatud koolihoones elame

2019. aasta aprillis alanud koolihoone uuendamine sai lõpu aastavahetuseks. Pea 9 kuud kestnud remont oma väljakolimise, ajutistel pindadel pesitsemise ja sissekolimisega oli koolirahvale paras proovikivi ning nõudis absoluutselt iga tiimiliikme maksimaalset pingutust. Kelle huvidest lähtuvalt organiseeriti kooli- ja klassiruum? Tänased noored on päris kindlasti teistsugused kui aastakümned tagasi. Meie kooliõpilaste vajadused ja ootused erinevad eelmise põlvkonna omadest. Põhikool oma kohustuslikkusega ja loendamatute reeglitega võib noorele õppijale tunduda vangistav ning tüütu. Kui ka koolihoone oma askeetlikkuses seda tunnet toetab, on koolirõõmu raske üleval hoida. Oleme üritanud luua kooliruumi õppija arengust lähtuvalt, tema toetamiseks. Sooja ja hoolivat keskkonda, mis ei sõltu mitte niivõrd materiaalsete vahendite rohkusest kui inimeste oskusest ja tahtest luua koht, kus tahetakse olla ja koos tegutseda. Ja uus ruumilahendus toetab seda oluliselt. Kui palju on õppijal võimalik lähtuda õppimisel oma vajadustest? 2016. aastal kooli füüsilise keskkonna plaane projektiks vormides, mõtlesime esmajärjekorras õpilasele. Tema isikupärale, vajadusele olla koolipäeval ja õppimissituatsioonis nii omaette kui ka meeskonnas. Võimalusele eralduda kui olla sündmuste keskpunktis. Samuti õppetöö organiseerimisele suuremas seltskonnas, väiksemas rühmas ja lausa individuaalselt. Klassiruumide liigendatavad vaheseinad, mõned pisemad klassiruumid, tugimeeskondade kabinetid, koridoride istumiskohad ning raamatukogu loovad selleks lahendusi. Milliseid väärtusi peegeldavad kooli stendid ja seinad? Väärtustest kõnelevad meie sündmused. Need on aastaplaani sätitud väärtustest lähtuvalt. Stendidel nähtav ja kergesti leitav. Kõik koolis toimuv peaks ideaalis toetama austust, leidlikkust, õpihuvi, vastutust ja koostööd. Seinte rääkima panemine on meie järgmine suur väljakutse. Mõtted ja ideed on osaliselt töös, osad ideede tasandil. Mõnes klassiruumis on see töö toimunud juba üsna jõudsalt. Samuti võiksid toitu saada muudki meeled- unistame ka sellest, et I korruse fuajee saaks helilahenduse ja saaksime muusikat ja filmi õppimise huvides rohkem ära kasutada. Unistus on ka kooli “läbipaistvamaks” muutmine tummade ukselehtede asendamine klaasiga on loodetavasti lähituleviku muusika. Millised võimalused on õpilastel tegutsemiseks vahetunnis? Alustasime jaanuaris oluliselt muutunud päevaplaaniga. Nihutasime õppetundide hommikust algusaega hilisemaks ja tekitasime päeva keskele pika lõuna-pausi. Harjumatult struktureeritud päev tekitas kindlasti eelarvamusi ja küsitavusi. Soovimata olla paindumatud, tegime kompromisse, aga jätsime päevakava muutmise idee ikkagi ellu. Pika lõunapausi ajal saab iga õpilane vähemalt 20 minutit olla õues, sama kaua süüa ja veel ühe pea sama pika tsükli lugeda, suhelda või teha muid päevaplaanis pakutavaid liikumistegevusi. Siiani on sotsiaalministri määruses sätestatud, et kõige pikem paus koolis on lõunapaus. Määruse säte vähendab laste liikumisvõimaluste toetamist ja seetõttu on tänaseks algatatud määruse muudatus tuginevalt Haridusja Teadusministeeriumi ettepanekule ja praktilisele vajadusele võimaldada koolidele suuremat paindlikkust laste juhendatud liikumise ja õues käimise edendamiseks. On lihtsalt hea meel, et tuginesime ühiskonnas toimuvatele muudatustele ja ootustele operatiivselt ning tegime selle muudatuse juba enne, kui seadus sellele vajadusele järele jõuab. Kas ja kus on võimalik õpilastel õpetajaga suhelda väljaspool tundi? Tunniväline suhtlus loob eelduse üksteist paremini tundma õppida. Võiks ju olla, et usalduslik suhe omakorda võimaldab ka tundides reeglitega paremini toime tulla. Igal juhul on sellisteks suhete loomiseks vaja aega. Hommikune pikem aeg õppetunni eel on hea võimalus suhete soojendamiseks, samuti lõunane paus õues või lugemisaladel soosib suhtlemist. Juba lühike aeg on näidanud, et muudatused päevaplaanis on andnud suhete tekkimisele võimaluse. Mida räägivad kooli väärtustest WC ja söökla? On asju, mida aetakse üksi ja asju, millega tegeletakse rõõmsasti koos. Ilmselgelt on oluline fakt, et Puhja Koolis on alates jaanuarist individuaalsed wc-d. Planeering toetas privaatseid ruume, kuhu kambakesi ei ole asja. Laste, lapsevanemate ja õpetajate uurimustest kogutud arusaamade kohaselt sisaldab hea tulevikukool keskset ruumi, millel on vestibüüli, auditooriumi, söögiruumi, kohtumispaiga ja garderoobi funktsioonid ning hea ühendus raamatukoguga. Kas ei tundu meie kooli moodi? Just meie fuajee universaalsus muudab koolihoone esinduslikuks ja loob hommikuti ja lõunatunnil mõnusa koosolemise õhkkonna. Kas ja kuidas väärtustatakse koolis iseseisvust ja teisitimõtlemist? Nüüdisaegne õpikäsitus ootab ennastjuhtivaid õppijaid. See tähendab, et iseseisvust, otsustuskindlust eksida ja uuesti alustada tuleb julgustada. Oleme õpetajatena samuti õppijad. Õpime samu asju, mida õpilasedki. Ainult teeme seda kiiremini, oleme samm ees. Eelisolukorras on õpetajad, kes on juba tavalistest raamidest välja murdnud ja mõtlevad teisiti, katsetavad ja muudavad. Lugu on ilmunud infokirjas Trimester nr 8, märtsis 2020

Koolijuhi lood Mängime kooli Igal mängul peaksid olema reeglid paigas enne, kui mäng algab. Mida teha aga olukorras, kus elu ise on reeglid üleöö kehtestanud? Kui ei ole jäänud aega eesmärkide seadmiseks, õppimis- ja õpetamisviiside paikapanemiseks ega kokkulepitu ülekordamiseks? Kirjeldatud olukorras olid kõik Puhja Kooli (teistegi koolide) õpetajad, õpilased ja lapsevanemad 16. märtsil 2020, kui koroonaviiruse käsul koolielu kodudesse üle kolis. Plaanide tegemiseks jäid napid paar tööpäeva. Koolist õnnestus õpilastega kaasa pakkida vaid esmased õppevahendid ja teha õpetajatega koostöös välkotsus, et jätkame õppetööga kehtiva tunniplaani alusel. Ja kasutame vähemalt alguses tuttavaid ja õpitud-harjutatud keskkondi. Ja siis olimegi juba kõik oma kodukontorites. Koos oma hirmude, ärevuse, lootuse ja optimismiga. Kes korteris, kes majas. Üksi või hulgakesi. Ainult iseendaga arvestades või jagades korraga kahte-kolme või isegi nelja rolli. Inimene on sotsiaalne olend ja hirmul on teadagi suured silmad. Esimese asjana pidime kõrvaldama oletatavaid suhtlustõkkeid. Õpetajatele lõime virtuaalse õpetajate toa ja vanematega leppisime kokku iganädalase veebipõhise infotunni. Küsisime vanematelt ja lastelt algul tihedamalt, seejärel hõredamalt edenemise ja murede kohta, kuulasime neid ja tegime järeldusi. Veebikeskkonnad võimaldasid kergesti edasi pidada õpetajate iganädalaseid töökoosolekuid. Rutiin omavahel asju arutada ning infot vahetada ei katkenud. Õpetajatööks koolis on suuresti uute teadmiste ja oskuste õpetamine. Aga mitte ainult. Õpetajapoolne tugi koolis on ka aidata lapsel õppida iseennast juhtima, silmaringi avardama ja sotsiaalselt arenema. Füüsilise vahemaa tagant asjade korraldamine nõudis koheselt hoopis teistsugust lähenemist. Sai selgeks, et edukamad on need õpetajad, kel säilus tihe kontakt õppija ja lapsevanemaga. Sest nüüd oli just viimase ülesanne õppijat kodus motiveerida, julgustada ja hoida suhtlust. Lapsevanem on koduse õpikeskkonna looja, õpetaja loob omalt poolt virtuaalse ruumi ja toetab last tagasisidet andes. Olime kodudest õppimise harjutusi teinud e-õppe raames, aga jumet hakkas digilahenduste kasutamine siiski võtma alles sundolukorras. Polegi üllatav, et teadmised saavadki oskusteks alles siis, kui neid tõepoolest igapäevaselt treenida. Ja ma ei pea digivaldkonna arenguhüppe tegijatena silmas kaugeltki mitte ainult õpetajaid. Oma õppetunnid on õpilastel ja vanematelgi. Haridustehnoloogiline tugi sai seega oma tõelised tuleristsed. Alates teisest õppenädalast saime aru, et isegi natukene rohkem veebitunde teeks tuju paremaks. Oli aeg distantsõppe tite-kingadest välja astuda ja koos õpilastega ulgumerele seilama minna. Ja paralleelselt kasutusele võtta kaugtöös efektiivsemaid vahendeid kui traditsiooniline õpik - töövihik. Pikaks veninud distantsõppe jooksul avastasime, et on hulk õpilasi, kellele distantsõpe sobib. Nad on olnud vastutustundlikud ja ennast juhtivad. Õppimine on olnud neilegi raske, aga tulemusrikas ja loodetavasti ka põnev. Vastukaaluks on 10-15% õpilasi, kes mingitel erinevatel põhjustel kodus olles osales õppes vähe või peaaegu üldse mitte. Füüsilise õpiruumi ärajäämisel ei aidanud tihti neil puhkudel ka õpetaja püüe leida motivatsiooni ja koostöö võimalusi. Nende õpilastega oleme jätkanud piirangute leevendudes koosõpet koolimajas. Rea õppetundide kõrval, mida eriolukord meile on andnud, on üks väärtuslikumaid kindlasti teadmine, kuivõrd oluline on tagasiside ja kui tähtis personaalsus. Ja uhke tasub olla ka selle üle, et toimisime meeskonnana. Koroonaajastu kestab ja õhus on endiselt pinget. Sellele vaatamata püüame võimalikult normaalselt oma töö-, era- ja koolielu elada, harjuda uute õppimisviisidega ning võtta neist parimad tuleviku tarbeks kaasa. Loome uusi mängureegleid. Lugu on ilmunud infokirjas Trimester nr 9, juunis 2020

Maagiline 333 Eestikeelse hariduse sünniajaks loetaks Puhja piirkonnas aastat 1686. Seega saame Puhja Koolis sellel, 2019/2020 õppeaastal, tähistada uhket 333. hariduselu aastapäeva. Ilmselgelt on talurahvakool küll meie esivanem, aga 333. aastane on siiski meie piirkonna kirjaoskus, mitte konkreetselt meie kool. Aga kuna kirjaoskust, tarkust, vaimsust seostatakse ikka kooliga, on koolile antud austav ülesanne selle olulise daatumiga seotud sündmuste eestvedamine. Puhja Kooli sünnipäeva tähistamine toimub igal õppeaastal aprillikuus. Nii nagu inimeste puhul tähistame me vahel oma sünnipäevi suurelt, vahel tagasihoidlikumalt ja mõnikord ikka päris vaikselt, on ka kooli sünnipäev iga kord natukene erinev. Seda õppeaastat alustades ei kujutanud küll keegi ette, et saame jaanuaris vastuuendatud koolimajas õppetööd läbi viia lühikesed kaks kuud ja oleme seejärel sunnitud kurja viiruse tõttu minema kodudes toimuvale ja kodudest juhitavale õppetööle. Praeguses eriolukorras tundub võib-olla isegi kohatu, aga ma olen uhke ja õnnelik meie kõikide õpipartnerite üle, kelleks on õpilased, õpetajad, lapsevanemad. Meie seas ei ole kannatajaid selles protsessis. Me oleme meeskond. Ja suures plaanis päris toredasti toimiv meeskond. Meeskonnana on tulnud leida toimivaid ja vahel lustakaid lahendusi kuidas hoida elus olulisi traditsioone. Traditsioonid liidavad, annavad koolile oma näo, pakuvad tegutsemisrõõmu ja loovad ühtsustunnet. Neid ei saa ära jätta ka meie tänases päevas. Tavarütmis edasi kulgedes oli meil plaan kutsuda sünnipäevanädalal kooli külalisi - kogukonnaliikmeid, vilistlasi, endiseid õpetajaid. Uksed oleksid olnud avatud, õpilased valmistaksid torte, toimuks ühislaulmine, tordisöömine, aktus… Täna oleme teinud vastupidi - läheme sünnipäevaga igaühe koju. Ootame kodudest sünnipäevateemalisi fotosid, videotervitusi, kaarte, plakateid, luuletusi, laule…. Oleme loonud kooli sotsiaaalmeedia lehele sündmuse, kuhu vähemalt osa saadetust jooksvalt lisandub….. Ja ka koolilaulugi laulame koos. Ainult et igaüks oma kodus. Sünnipäevapeo õnnestumine sõltub rohkem kui kunagi varem igaühest personaalselt. Mul on tõeliselt hea meel, et me ei ole lasknud sellel kriisil raisku minna - oleme õppinud, arenenud ja saanud lähedasemaks. Õpetajate kõnepruugis on sõnal “oma” väga eriline tähendus. Räägitakse oma õpilastest, oma klassist, oma lapsevanematest….. Sõnaga “oma” ei märgita mitte kuuluvust vaid emotsiooni. Sellega märgitakse lähedust, enda siseringi lubamist, tähtsust, olulisust, tunnet. Meil on siin peol täna oma õpilased, oma töötajad, oma lapsevanemad. Seega selline kitsas kodune pidu. Kriitikavaba kui võimalik, heatahtlik, teisi vaatav ja kuulav ning tunnustav. Selline mõnus. PALJU ÕNNE SÜNNIPÄEVAKS MEILE KÕIGILE! Olge terved! Lugu on ilmunud infokirjas Trimester nr 9, juunis 2020

2020/2021

Õpime õppima

2020/2021 

Õpilasi: 222 Tootajaid: 25



14 klassikomplekti



15 huviringi



opilasesinduse president Maris Karu



hoolekogu esimees Veljo Raide

Õnnehetked Alustajad ja lõpetajad   

I klassi astus 25 opilast, klassijuhataja Kadri Raudsepp Puhja Kooli IV lennu lopetas 23 opilast, klassijuhataja Ülle Narska Parim pohikooli lopetaja - Piller-Riin Maal

Uuendused ja algatused

hajutatud tarkusepaev - aktusel 1. klassi opilased ja vanemad, 9. klass ja opetajad  paevakava uuendus - pikad ja luhikesed tunnid (70/45 minutit), lounapaus 60 minutit  tunniplaanis uus tund „Õpime oppima“ opioskuste opetamiseks  karjaaripaevast saab ettevotlus– ja karjaarinadal  kooli sisehoovi tehakse liuvali  osalemine rahvusvahelisel ouesoppepaeval  oueaktused parlipaeval  esimene opilasmalev 

Aasta tähtsündmused

spordinadal „Liikudes voidad alati“  XXIV Kavilda matkamang  Halloweeni stiilipaev ja seiklusmatk  maesuusanadal 5.-9. klassile Kuutsemael ja Kutiorus  opilased osalevad Puhja lumelinna ehitamisel Puhja pargis  KIK-i ja Pria oppekaigud  Eesti Vabariigi 103. sunnipaeval toimub oueaktus Puhja pargis vabadussoja ausamba juures, esineb Tonis Lukas, pidulik lounasook hajutatult kooli fuajees  Hariduselu 334. aastapaeva tahistame virtuaalse aktusega, kus tervitusteks said sona koolijuht ja klasside esindused ning liikumiskampaaniaga 334, milles raames koguti kokku 880 kilomeetrit  kodututred tahistavad 30. sunnipaeva  IV lennu lopuetendus „Kordumatu kooliaasta“ (autor ja lavastaja Kersti Aadusoo)  kergejoustiku meistrivoistlused 2021 

Õnnehetked Tunnustused Liikuma Kutsuva Kooli vapikool 2020 Päivi Märjamaa - Tartumaa aasta oppeasutuse juht 2020 Eva Kõrgmaa - Tartumaa aasta tugispetsialist 2020 Maris Pukk - Elva valla aasta nooropetaja 2020 Jana Adari - Elva valla aasta klassijuhataja nominent 2020 Evelyn Eensoo - Elva valla aasta pohikooli opetaja nominent 2020 Kersti Aadusoo - Elva valla aasta huvihariduse opetaja nominent 2020 Eva Kõrgmaa - Elva valla aasta tugispetsialisti nominent 2020 Jaanika Reminnõi - Elva valla aasta taustajoud nominent 2020 Õppepäeva disainimine - Elva valla aasta hariduse tegu 2020 Ülle Närska - aasta ettevotlik opetaja silmapaistev nominent 2020 Lea Järv - Puhja Kooli hea opetaja tunnustus “Õpilaste lemmik 2020”

Kooli juhtkonna tunnustused vabariigi aastapäeval Evelyn Eensoo - enesearengupreemia Kadri Raudsepp - õppijat toetav arengupartner Riin Saadjärv - õpilaste ja õpetajate toetaja, abivajajate märkaja Märt Aan - meeskonna hing Ragnar Hendrikson - initsiatiivi võtmise eest koolielus

Õpilaste silmapaistvad saavutused Karla Mets, Sten Kivaste, Kristjan Puškin, Rihho Reimo Reinhold, Anete Vozijan, Elis Vozijan, Triine, Uibokand, Mia Erikson - I koht maakondlikul Mesikapa teatejooksul (juhendaja Tanel Õjaste) Anna Leemet, Linde Leetberg, Emma-Gudrun Reinomägi ja Saskia Heinaru I koht vabariiklikul kodututarde ja noorkotkaste matkamangul (juhendaja Ülle Narska) Brigita Kütt - Eesti meister Nutispordis (juhendaja Merle Lint) Johan Lääne - Eesti meister Nutispordis (juhendaja Merle Lint) Alesja Turovskaja - II koht maakonna inimesopetuse olumpiaadil (juhendaja Ülle Narska) Linde Leetberg, Irmeli Rokka, Anna Leemet, Karolin Nurk - II koht veebipohisel esmaabivoistlusel Karvik 5. klassi voistkonnale (juhendaja Ülle Narska)

Koolijuhi lood Tarkusepäev 2020 Kool on tõsine asi ja antav haridus selles tõsine... Ometi õpime me kõik läbi nalja, mängu ja huumori hoopis rohkem kui surmtõsiselt. Täna tuleb esimese koolipäeva algatuseks rääkida siiski just tõsistest ja olulistest asjadest. Oleme sümbolite usku. Tarkusepäeva tavad on püsinud sarnastena meil väga pikka aega - vanemad koolikaaslased jälgivad pingiridadest kooliuusikute saali sammumist. Kogu koolipere ja külalised on pidulikult riietatud. Peetakse kõnesid ja kingitakse lilli. Esimesse klassi tulijad uudistavad nähtavatelt aukohtadelt koolikaaslasi. Keerutavad, sosistavad naabriga, kõigutavad jalgu, lehvitavad saali vanematele... Kõik on nii põnev ja uus. Aktuse kulminatsiooniks on alati kujunenud käepigistusega üle antud õpilase esimene oma kooliraamat ja mälestusese - aabits. Täna on kõik pisut teisiti. Saime aru, et sümbolitest kramplikult kinni hoidmine ei tohi takistada tegemast mõistlikke otsuseid. Täna peame mõistlikuks distantsi pidamist, mitte kätlemist ja saali lubamist vaid pisikesel osal 1. septembri peategelastest -meie 1. ja 9. klassi, 1. klassi õpilaste vanemad ja õpetajad. Selle õppeaasta planeerimine on võtnud tohutult palju energiat, sest olukorrad ja jutud on muutlikud. Ja vaatamata juttude paljususele, pole täit selgust kuidas õppetöö ikkagi päriselt käima hakkab. Õpilastest rääkides saame me ju aru, et kontaktidel eakaaslastega on väga oluline roll. Teatud mõttes annavadki reaalsed suhted võrreldamatuid eeliseid - koos olla, rääkida, kuulata... Pole parata, osa asju lihtsalt on arvuti teel tuimemad kui päriselus. Hea tasakaalu säilitamiseks vajame oma noorte partnerite - õpilaste vastutustunnet. Võtmeküsimusteks on: Kuidas olla sotsiaalne aga siiski vastutustundlik? Olla lähedal, aga samas hoida distantsi? Üritame oma koolis leida seda head tasakaalu reaalsuse ja ideaali vahel. Retsepti selleks paraku ei ole. Täna on meie õpilastele igahommikune varajane tõusmine ja kooliminek, igapäevane õppimine lihtsalt üldistus. 1. klass ei tea ja 9. on unustanud mis on kooliharjumus, ammugi koolitüdimus või kooliväsimus. Praegu on loodetavasti peamine emotsioon rõõm. Rõõmu kestmise loob iga õpilane ise - koostöös õpetajate, kooli töötajate ja vanematega. Usun, et soov kooli tulla säilib kaua aega. Meie kooli korraldamine tänases muutuvas situatsioonis tähendab lapsevanematelt ja kogukonnalt teatud usalduskrediidi saamist koolijuhi ja õpetajate vastu. Kooli pidajalt oleme heakskiidu ja toetuse oma suundadele juba saanud. Me ei garanteeri, et oleme eksimatud, aga me ei tahaks liigselt raamidesse pigistada vaid pigem tahaksime toimetada piisava vabaduse piires, mis annaks meile võimaluse olla ettevaatlikud ja vastutustundelised, säilitades ka piiratud tingimustes oma suuna ja näo. Haridustegelane ja eesti esimene haridusminister Peeter Põld ei öelnud mitte ilmaasjata, et perekond on haridussüsteemi osa. Täna seda nii otse enam ei öelda. Distantsõppe periood on siiski näidanud, et lapsevanematel on koolielus üha olulisem roll. Kevadine distantsõppeperiood on õpetajatele õpetanud, et tunniplaan ei olegi see kõige tähtsam plaan. Tunniplaan on abivahend, kuid palju olulisem on keskenduda õpitulemustele laiemalt. Ja see on see kõige suurem õpetajate roll. Õpetajad annavad sihid ja suunad, kuhu on vaja liikuda. Olgu õppimise kohaks siis kodu, õu, või kooliklass. Õpetajaks tullakse tänasesse kooli väga erinevatelt elualadelt. Õpitakse ümber ja lisaks. Oleme oma tänases koolis julgustanud erinevate elualade inimesi kooli tulema ja ennast metoodikates täiendama. Määranud neile mentoreid ja jõustanud nõuga. See on võimaldanud tuua kooli ühtlasi rohkem praktilist teadmist ja lähenemist. On toonud meie kooli noori õpetajaid, teistel elualadel tegutsejaid, muutnud meie kooli tööturul ahvatlevamaks. 1.septembri peakangelane on läbi aegade olnud kool. Tarkusepäeval loome piduliku meeleolu, ülistame õppimist ja õpetamist, laulame oode kooliteele. Üks asi on küll ilmselge - kool on palju enamat kui õppimine ja õppimine on palju enam kui lihtsalt koolis käimine. Lugu on ilmunud infokirjas Trimester nr 10, detsembris 2020

Initsiatiiv olgu rutiin

Tiina Saar-Veelmaa on öelnud, et igas endast lugupidavas organisatsioonis võiks olla loomeinkubaator, mis oma initsiatiiviga ettevõtte põhitegevusele särtsu juurde annab. Koolis võiks taoliseks seltskonnaks, kes on uute võimaluste jahil, et õpilased suhtuksid õppetöösse huvi ja rõõmuga, olla eelkõige iga kooli juhtkond. Puhja kooli loomegrupp on seadnud eesmärgiks õnneliku õppija ning mitmeid aastaid otsinud, kavandanud ja järk-järgult teostanud uuenduslikke ideid. Oleme loonud kooliruumi õppija arengust lähtuvalt, tema toetamiseks. Hooliva keskkonna, mis ei sõltu mitte niivõrd materiaalsete vahendite rohkusest kui inimeste oskusest ja tahtest luua koht, kus tahetakse olla ja koos tegutseda. Uus ruumilahendus toetab seda oluliselt. Õppija individuaalsus ja rahulolu endiselt fookuses, oleme etapiti disainimas koolipäeva, mille ülesehitus on õppija jaoks tõhusam ja edukam. Alustasime jaanuaris oluliselt muutunud päevaplaaniga. Nihutasime õppetundide hommikust algusaega hilisemaks ja tekitasime päeva keskele pika lõunapausi. Pika lõunapausi ajal saab iga õpilane vähemalt 20 minutit olla õues, sama kaua süüa ja veel ühe pea sama pika tsükli lugeda, suhelda või teha muid päevaplaanis pakutavaid liikumistegevusi. On lihtsalt hea meel, et tuginesime ühiskonnas toimuvatele muudatustele ja ootustele operatiivselt ning tegime selle muudatuse juba enne, kui seadus sellele vajadusele järele jõuab. Alates 2020. aasta algusest on osa meie kooli õppetunde pikemad kui 45 minutit. Pikemad tunnid on andnud võimaluse ainesisusse rohkem süvenemiseks, planeerimiseks suuremat vabadust ja kodutööde ning kaasas kantavate asjade vähenemist. Oleme kavandanud peale sügisvaheaega pikemaid tunde lülitada tunniplaani veelgi rohkem. Pikem, 70-minutiline tund, ei ole summa kahest lühikesest tunnist. Pikemale tunnile üleminek nõuab õpetajalt hoopis uut lähenemist oma õppeainele ja ainesisule. Ja võib pakkuda ka õpilasele hoopis vaheldusrikkamat tegevust kui senine lühikestest, erineva aine tundidest koosnev koolipäev. Oleme proovinud tunniplaani pikematest plokkidest üles ehitada nii, et koolipäev reaalselt ei pikene ja arvestab oluliselt perioode, mil õpilaste töövõime ja akadeemiline tööjõudlus on kõige suurem. Samas lõunapausi oleme just edasi lükanud, et see langeks kokku töövõime loomuliku langusega kella 12-13 ajal. Kõikide klasside tunniplaan on oma olemuselt unikaalne, pausid on oma rütmis ilma segava koolikellata. Liikumispausid on tegevustesse integreeritult koolipäeva iseenesestmõistetav osa. Uuenenud koolirütm annab võimaluse pärastlõunasel ajal integreerida koolipäeva juhendatud õppimise aja. Aja, mil võimalus saada konsultatsioone, tegeleda ainega süvendatult, õppida õppima, vajadusel teha ära kodutööd. Katseperiood põhjalikumalt disainitud koolipäevaga algab 26. oktoobrist 2020. Kalendriaasta lõpus teeme kokkuvõtteid. Oleme oma õpetajate koolitusplaani üles ehitanud nii, et aasta lõpus kaardistatud kitsaskohad planeerime jaanuari koolituseks koos Grete Arroga täpselt meie kooli vajadustele vastavaks temaatikaks. Koolitus võiks anda juba proovitud struktuurile täiendavat, teaduspõhist sisu. Kokkuvõtteks. Nüüdisaegne õpikäsitus ootab ennastjuhtivaid õppijaid. See tähendab, et iseseisvust, otsustuskindlust eksida ja uuesti alustada tuleb julgustada. Oleme koolis kõik õppijad. Õpime samu asju, mida õpilasedki. Ainult teeme seda täiskasvanutena kiiremini, oleme samm ees. Eelisolukorras on koolid ja õpetajad, kes on juba tavalistest raamidest välja murdnud ja mõtlevad teisiti, katsetavad ja muudavad. Lugu on ilmunud infokirjas Trimester nr 10, detsembris 2020

Kool on alati noor

Puhja hariduselu saab aprillis 334 aastat vanaks. Hariduselu järeltulija või jätkaja on Puhja Kool. Seega võime öelda, et peame sel aastal kooli 334. sünnipäeva. Kool võib olla ükskõik kui vana, koolipere on alati noor arenev, õppiv ja tulevikku vaatav. See ongi hariduse juures nii kütkestav. Mis see kool siis üldse on? Maja? Inimesed? Pigem on kool kõik see, mida me teeme koos. Ilma põrkumata, üksteisest aru saades. Nii, et meie väärtused toetaksid koos tegemisi. Iga kooli sisemine kultuur loob kindlad väärtusalused. Meie isiklikud väärtused ei pea olema samad, aga nad ei tohiks koolikultuuri aluseks olevatele väärtustele vastanduda. Ei tohiks vastanduda austusele, õpihuvile, leidlikkusele, koostööle ja vastutusele. Rohkem kui kunagi varem on kaugõpe välja toonud selle, et õpilasi austades saavad õpetajad vastu austust. Kes palju küsib, saab targemaks. Tahame end arendada, saada uusi teadmisi ja häid tulemusi. Oleme uudishimulikud ja avatud uuele. On olemas õpihuvi. Leidlikkus on andnud võimaluse kohaneda olukor dadega, lahendada olukor di ja ülesandeid uuel moel. Kolimine veebi lausa nõuab ka koolilt asjade nutikamat lahendamist. Üksinda on keeruline midagi suurt ära teha. Koostöö aluseks on parima tulemuseni viiv meeskonnatöö. Vastutuse võtmine on teadmine, et tegudel või tegemata jätmisel on tagajär jed. Pr aegune õppimine või õppimata jätmine peegeldab tagajärgi eriti hästi. Kõiki asju me täna siiski teha ei saa. Juba teist aastat peavad paljud sündmused toimuma meie mõtetes. Või osaliselt virtuaalselt kui võimalik. Need sündmused, mis meid varem rohkem ühtseks sidunud, tuleb hoida südames ja meeles. Seni kuni uuesti kohtume. Mida ma meile sünnipäeva puhul soovin? Ikka midagi head! Et kõik me saaksime kooli õige pea! Lugu on ilmunud infokirjas Trimester nr 12, juunis 2021

2021/2022

#õppides õnnelikuks

2021/2022 

Õpilasi: 223 + 8

Tootajaid: 33



12 klassikomplekti



24 huviringi



opilasesinduse president Keneli Pallon



hoolekogu esimees Sulev Laane

Õnnehetked Alustajad ja lõpetajad  



I klassi astus 19 opilast, klassijuhataja Jana Adari Puhja Kooli V lennu lopetamise lainel on 20 opilast, klassijuhataja Ruth Luts Parim pohikooli lopetaja oppeedukuse pohjal - Keitlin Karmas

Uuendused ja algatused

opihuvilaagrid - Rakett 69, Joulumae olumpiamangud  novembrist koolipere kiirtestimine 2 korda nadalas  uute mangujuhtide koolitamineja aktiivsete vahetundide labiviimine  I joulupidu valitingimustes kooli siseoues  opetajad kannavad vabariigi aastapaeval kodukoha mustreid ja varve Puhja kihelkonna esmamainimise 625. aastapaeva auks  martsist opivad meie koolis opilased Ükrainast 

Aasta tähtsündmused

spordinadal „Vaktsineeri end laiskuse vastu“  XXV Kavilda matkamang  Üku Suviste kontsert  II karjaari– ja ettevotlusnadal  opetajate paev  Halloweeni stiilipaev  ouesoppepaev „Õuesoppes on sugise hongu“  joulukampsunipaev  joulumeeleolupaev  maesuusapaevad Kuutsemael 4.-8. klassile  stiilne sobrapaev  oppekaigud (KIK, Pria)  Eesti Vabariigi 104. sunnipaeval on oueaktus ja pidulik uhislouna  emakeelenadalat veab eest 8. klass, hommikul opilaste luuleminutid, kohtumine kirjanik Aidi Vallikuga  hariduselu 335. aastapaeva nadal: ajalooline tagasivaade, kohtumine sumboolika autoritega, vilistlaspaev, noortepidu, kontsertaktus, liikumispaev, vastuvott tootajatele ja koostoopartneritele 

Õnnehetked Tunnustused Riin Massur - Tartumaa aasta õppeasutuse juht 2021 3xÕ ehk õnneliku õppija õpitee Puhja Koolis - Tartumaa aasta haridusteo Tunnustus 2021 Aune Summer - Elva valla aasta tugispetsialist 2021 Aliis Siniroht - Elva valla aasta noorõpetaja nominent 2021 Kadri Raudsepp - Elva valla aasta klassijuhataja nominent 2021 Silja Lipping - Elva valla aasta kooliõpetaja nominent 2021 Puhja kooli kodutütred - Elva valla aasta hariduse sõbra nominent 2021 Meelika Reinomägi, Karmen Toompere - Elva valla aasta huvihariduse õpetaja nominendid 2021 Siivi Ebral - Elva valla aasta taustajõud nominent 2021 Aliis Siniroht - Puhja Kooli hea õpetaja tunnustus “Õpilaste lemmik 2021”

Kooli juhtkonna tunnustused vabariigi aastapäeval Mari Siirmets - oma töö mõtestamise ja uuele tasandile viimise eest Kadri Jürimaa - kunstiande avastamise ja arendamise eest Puhja Kooli õpilastes Virve Vend - alustava õpetaja kohanemise meistriklassi eest Kert Päevloo - tõhusa töö eest eelkõige iseendaga Linde Leetberg - hoolivuse, väärtuste kandmise ja töökuse eest Alesja Turovskaja - tahtekindluse, sisemise motivatsiooni, ennastjuhtivuse ja empaatia eest Puhja Kooli mängujuhid - aktiivsete vahetundide läbiviimise eest

Õpilaste silmapaistvad saavutused Lauren Leemets, Kerttu Külter, Kert Päevloo - II koht maakondlikul oppemangul “Targad ja osavad” (juhendaja Kadri Raudsepp) Anna Leemet, Linde Leetberg, Kevin Hoolemaa, Irmeli Rokka, Karolin Nurk III koht maakondlikul voistlusel “Õpioskuste talgud” (juhendaja Eva Korgmaa) Anna Leemet, Linde Leetberg, Elis Vozijan, Anet Arrak, Karla Mets, Radek, Kobzar, Miguel Krainev, Fred Kallas - I koht maakondlikul Mesikapa teatejooksul (juhendaja Tanel Õjaste) Ronan Lääne - Tartumaa meister Nutispordis Johan Lääne - Tartumaa meister Nutispordis, II koht maakondlikul matemaatika olumpiaadil (juhendaja Merle Lint) Nikita Gretšin, Ats Paavel - hobemedal Tartumaa Nutispordi meistrivoistlustel

Koolijuhi lood Tarkusepäev 2021 „Eesti rahvas on hariduse-usku. Me tõesti täiesti siiralt usume, et parim, mida vanemad saavad oma lastele pärandada, on hea haridus. Mitte maad, majad, metsad või pangaarve“ (Ilves 2015). Nii kõneles President Ilves meie vabariigi aastapäeva aktusel 2015. aastal. Mida me siis hariduse usku rahvana ikkagi täpsemalt väärtustame? Kas on üheselt selge mida me hariduse all mõtleme?

Tihti satuvad artiklites või jutuajamistes ühte mõttesse ja lausesse kokku haridus ja kool. Et haridus justkui olekski kool ja vastupidi. Sotsiaalteadlased on avaldanud, et haridus kuulub rohkem ikka kultuuri juurde. Inimestestes seevastu on väga kinnistunud mõte, et haridus ei saa olla kultuur. Hoolimata sellest, et just hariduse toel ja kaudu kultuurini jõutakse. Mis asju siis üldse koolis aetakse ja mida siin koolis antakse kui haridus on hoopis õppe, kasvatuse ja kogemuse kooslus? Koolis toimuvat ei saa tulevikku vaatava käsitluse järgi kuidagi nimetada õppimiseks või õpetamiseks. Koolis on keskpunktis hoopistükkis nii lihtne asi nagu õpilase areng. Väärtuslikust õppeajast palju ei tohiks kuluda kontrollimisele, hindamisele ja märkuste kirjutamisele vaid tuleb targalt keskenduda nendele baasteadmistele, mis aitavad seostada, mõelda, mõtestada. Ka tulevikus ja oma võimetes orienteeruda. Lihtsamalt öeldes on õpetajate ja vanemate roll ühesugune - lasta lapsel avastada, aidata küsimustega mitte vastustega, mitte nende eest midagi ära teha mida nad ise on suutelised tegema, võimaldada tegutsemist ja proovimist, lasta otsustada ja alles seejärel vastutada, aidata hoida korda, avastada andeid, luua suhteid ning kõige selle juures lasta igal olla kordumatu. Omavalitsuse roll on pidada kooli. Ta ei saa haridust rahastada vaid saab rahastada konkreetset kooli ja õigustatult oodata, et anname õppekava edasi hästi ning saadame õppekava läbinu lilleõie ja tunnistusega järgmisele haridusastmele. Täna on kõik olulised hariduse kaasosalised aktusele kogunenud - õpilased, õpetajad, lapsevanemad, kooli pidaja esindaja. On hea, et saime rääkida sellest, et elukestvalt tuleb kõikidel inimestel õppida teadmisi ja oskusi. Direktori aktusekõne 1. septembril 2021

Seame ajale järjehoidja* Oleme 2021/2022 aastal elanud Puhja hariduselu 335. aastapäeva rütmis. Aga mitte ainult. Hariduselu aastapäevale sekundeerib julgelt Puhja Kooli uhke, esimene viisaastak. Selle piduliku komplekti ootamine on kõditanud kujutlusvõimet ja ootus on olnud ehk isegi pingelisem kui sündmus ise. Nii ootus kui ka sündmuse tähistamine võivad olla suure stressi allikad. Kõik sõltub sellest, mis tähenduse sa neile annad. See võib olla tüütu kohustus või hirmutav õudus. See võib olla võimalus oluliste isikute kohtumisteks või võimalus pühitsemiseks. Valikut on. Ja meie võimuses oli seda tähendust muuta nii, et see toidaks, kannaks, võimaldaks ja rõõmustaks. Isegi kui kõik on maailmas teisiti kui tavaliselt. Et see meie koos tähistamine looks mälestust, asetaks meie tegemistele järjekordse vaimse järjehoidja. Ma mõtlen täna, et viieaastasel Puhja Koolil on au olla killukene 335-aastasest ajaloost. Sellest ajaloost, mille igal arenguetapil on räägitud kooliuuendusest. Uuenemise ja muutumise teema tundub koolis igavikuline.

Viie aasta tagusel ajal oli Eesti personaliseeritud õppe teekonnal. Väljakutseks üldhariduses eesti keele kui õppekeele teema, õpetajaameti väärtustamine, koolivõrgu küsimused, tehnoloogia kasutamine õppetegevuses, kaasav haridus. Kui meie aukartustäratava ajalooga noor põhikool alustas 2017. aasta sügisel suure tahte ja hapra lootusega, et uue kooli tegemisest saab edulugu, ei saanud me kuidagi olla vähimat kui koostöised, õppija isikupära arvestavad, mitmekülgse huvitegevusega, elulähedased õppetöös ja kindlasti inimlike suhetega. Maraton algas tegelikult sprindiga. Alustasime kohe arengukava uuendamise protsessi, võtsime ette mitteeristava hindamise ja käitumise-hoolsuse tagasiside, alustasime 360 kraadi metoodika kasutamise protsessi, kolisime koolimajast ajutisele pinnale ja osalesime aktiivselt koolikeskkonna uuendamise protsessis. Viis aastat tagasi ulatus kooliaasta esimest korda sügavale suvesse. Meie ühinesime liikuma kutsuva kooliga ja muutsime omakorda oluliselt oma päevaplaani. Pikemaks venisid õppetunnid ja pikkuses kasvas ka söögi- ja liikumisvahetund. Uus päevaplaan teenis mitut head eesmärki. Võime seda väita ka tagantjärele tarkusena. Õpetajameisterlikkus ja inimlikud suhted on saanud hoopis teise tähenduse kriisides, milleta pole me viie aasta jooksul samuti jäänud. Viiruse survel veebi kolinud õpe tegi kiiresti ja ühemõtteliselt selgeks, et tunni edu ei sõltu kriidist ja tahvlist või projektorist, vaid sinu suhtumisest, teadmistest, auditooriumi tunnetusest ning püstitatud ülesannetest. Ilmar Tomuski digipöörane kool teostus reaalsuseks, kirjanduslikud liialdused kahvatusid päriselu kõrval. Ühest kriisist tegelikult väljumata oleme tahtmatult sattunud järgmisesse. Ka meie kooli on jõudnud uued õpilased sõjakoldest. Koos sõjateemaga on kooli tulnud ka sõja erineva mõistmisega seotud küsimused erinevat etnilist päritolu õpilaste puhul. Eriarvamused on samas alati olemas olnud, Ukraina laste tulek koolisüsteemi on muutnud arvamused ja kogemused palju vahetumaks. Teatud mõttes on maskid langenud. Seda nii otseses kui kaudses mõttes. Kool saab hakkama nende hoiakuerinevustega. Aga kulutab ennast lisaks siiski väga jõudsalt. On olnud pöörane aeg kannatlikkuse harjutamiseks. Piduri ja gaasi vajutamine ja lahtilaskmine, kohaltvõtt. See on selline pidev timmimine. Rehvi- ja käiguvahetus ja paralleelselt ka teadmine, et miski ei ole saanud läbi. Kohe algab andmetöötlus ja analüüs ning uueks kannatlikuks pingutuseks valmistumine. Iga jumala päev selle viie aasta jooksul oleme tundnud, et läheb nii väga hästi kui ka vaevaliselt. Oleme teinud hüppe 186-õpilaseliselt koolilt 231-õpilaseliseks kooliks. Koolil on suund ja siht, koht kogukonnas, vallas. Tunneme päriselt usalduskrediiti, mida vanemad oma lapsi kooli valides meile annavad. Siiski viskleme loomevaevades, kuidas tuua kooli enam mobiilsust, rohkem suhestumist teiste eluvaldkondadega. Aga ka see teema on igavikuline. Staarkoolijuht Hendrik Agur ütles ühes telesaates, et kool on suur energia vahetamise ja jagamise koht, ja seda õhkkonda peab oskama tajuda, tunnetada, hoida ja arendada. Tõepoolest, kool on elu, mida tuleb armastada sama palju kui iseennast. Head Puhja Kooli sõbrad, olen tänulik, et nii paljud teist on jupi oma elust pühendanud haridusele ja Puhja koolile. Seda nii ajaloo mõttes kui ka oleviku oluliste tugisammastena. Täna on meie praeguse koolimeeskonnaga tähistamas endised kolleegid Puhja Keskkoolist, Puhja Gümnaasiumist, ka Puhja Koolist. On endised ja praegused koolipidajad. Hoolekogu ja muud partnerid. Kõik meie kooli sõbrad. Tänan teid kõiki Ave Alavainu luuletusega. On hea, on hea, nii imeliselt hea. Miks hõiskab hing - ma isegi ei tea. Kõik mured pagendand on päeva selgus ja südames on Päikse enda helgus. Las lendab sajand see! Ka teine! Kolmas! Ma praegu õnnelik. Ja kõik on korras. Võib-olla homme kuskil nurga taga ma nutan oma tänast kergust taga, kuid praegu see ei loe - las kõik minna! Mu rõõm on nõnda suur, et võiksin surra. Või armastada - ükskõik, keda teist. Või andestada - kolmandale meist Või… ah, ei tea, ei tea, ei tea on hea, on hea, nii imeliselt hea…

* Kingime oma meeskonnale, endistele töötajatele ja kooli partneritele järjehoidja. Sümboolselt on see mõeldud sammu pidamiseks kooli puudutava asjakohase teabega. Järjehoidja on muidu ka väärt tööriist iga raamatusõbra arsenalis.

Aitäh! Päivi Märjamaa aprill 2022

Jutustan oma loo….

Puhja Kooli meeskond 2022

Töötab Puhja koolis alates

staaž

Maire Sepp

1979

Ruth Luts

1980

Silja Lipping

1981

Kersti Aadusoo

1983

Lea Järv

1984

Elle Salo

1984

Ülle Närska

1988

Aili Tamm

1990

Anne Soosaar

1991

Ülle Aruoja

1994

Riin Massur

1998

Päivi Märjamaa

1998

Merle Lint

2005

Riin Saadjärv

2012

Eva Kõrgmaa

2015

Tanel Ojaste

2016

Ene Põldaru

2016

Kadri Raudsepp

2017

Kadri Jürimaa

2017

Aune Summer

2017

Mari Siirmets

2018

Evelyn Eensoo

2018

Jana Adari

2018

Madis Paju

2018

Ants Prii

2018

Maris Pukk

2018

Anneli Korela

2019

Janno Reinomägi

2020

Aliis Siniroht

2020

Riina Muug

2021

Virve Vend

2021

Päivi Märjamaa direktor Olen sündinud Tartus ja suurema osa oma elust selles linnas ka elanud ning õppinud. Nagu kõiki inimesi, on mind ja minu valikuid mõjutanud minu perekond - minu vanemad, vennad ja vanaemad. Nad on kõik andnud mulle palju vabadust ja ise otsustamist. Lubanud mul soovitud asju proovida ja olla ebaõnne puhul õnnetu. Nad on mind tuntavalt armastanud ja see on teinud mind ehk selliseks nagu ma täna olen. Olen Tartu 10. Keskkooli vilistlane (praegune Mart Reiniku Kool). Kooli astudes sain endale 42 klassikaaslast, mis oli minu kui lasteaias mitte käinud lapse jaoks päris suur sotsiaalne muudatus. Korraga oli mu ümber palju rahvast, lärmi, arvamusi, oskuseid. Kõike korraga ja väga intensiivselt. Kooliajast on meeles ikkagi eelkõige sõbrad, sündmused ja meeleolukad üritused - matkad, klassiõhtud, laulu-ja tantsupeod. Samuti pikad ekskursioonid Moskvasse, Peterburi ja Saksamaale... Võtsin osa kõigest millest osa võtta sai - koorilaul, klaveriklass, rahvatants, ülekoolilised võimlemis- ja muusikapeod. Tegin kõvasti sporti, peamiselt peotantsu, kergejõustikku ja suusatamist, matkasin palju. Minu kooliaeg kulges nii, et ei olnud hoiatusi, käskkirju, vanemate koolikutsumisi ega halbu hindeid. Õnneks mitte ka tuupimist ega hilisemas elus jälgi jätvaid koolitraumasid. Ometi libisesin ma oma kooliajast kuidagi nii läbi, et keskkooli lõppedes ei olnud mul aimugi, mida oma eluga edasi teha. Ja kui väga plaane ei ole, saabki teekond olema suhteliselt üllatusterohke. Üks asi oli kindel, et ülikooli kavatsesin ma igal juhul astuda. Klassikaaslastega plaane arutades tundusid huvitavad ja perspektiivikad arsti- ja õigusteadus. Samas terve klassiga ühte teaduskonda astuda näis tobe, seega langes valik hoopis bioloogia kasuks. On tõsi, et olen terve oma elu loodust huvitavaks ja ispireerivaks pidanud. Samas polnud mul bioloogia teaduskonda astudes ühtki sügavuti minevat huvi ei zooloogia, botaanika, ökoloogia ega ka muude selle teaduse harude vastu. Astusin teoreetilist bioloogiat tudeerima teadmisega, et minust ei saa mitte kunagi õpetajat. Bioloogide seltskond oli ülikoolis eriti värvikas. Valdavalt elati Narva maantee ühikates ning minust kui kodus elavast üliõpilasest kippus ühiselamu seltsielu alguses pisut mööda minema. Esimese ülikooliaastaga sai selgeks, et nii kahju kui mul toredatest kursusekaaslastest lahkuda ka poleks, ei kutsu väga tugevalt mind ei füüsikaline kolloidkeemia ega ka kõrgem matemaatika. Keemia praktikumidest rääkimata.

Tegin kannapöörde ja astusin aasta pärast uuesti ülikooli, erialaks seekord eripedagoogika. Minu üliõpilaselu kestis pausidega kokku ikka enam kui viis aastat. Olen Alma Materist saanud laiapõhjalise humanitaarse hariduse ja kindlustunde, et saan erinevates eluvaldkondades hakkama. Hoopis omaette teema on aga see, et eneselegi ootamatult astusin ülikoolist välja õpetajakutsega. Olen veendunud, et elu on kombinatsioon paljudest komponentidest. Üks nendest võiks olla õnn. Õigel ajal õigesse kohta sattumine ei ole alati enda teha, aga olla valmis antud võimalusi ära kasutama, selleks saab ennast ette valmistada küll. Minu esimene töökoht oli Puhja Gümnaasium. Küsisin tööd tollaselt koolijuhilt aegunud ajalehekuulutuse peale, telefoni teel. Ilmnes, et välja kuulutatud logopeedi ametikoht on endiselt täitmata ja olin oma katselise telefonikõnega eneselegi ootamatult tööle võetud. Logopeedi ja eripedagoogi ametit pidasin Puhja Gümnaasiumis kümme aastat. Algus oli raske. Tugisüsteem kui selline oli olematu, enamus kollege juba vanad olijad. Tööelu esimene aasta kulges uju või upu põhimõtet järgides. Õnneks sain üsna tööelu alguses pakkumise olla ühele toredale klassile klassijuhatajaks. Olen nendele kaheksale aastale klassijuhatajana ülimalt tänulik. Võib-olla just sellepärast jäin ma kooli pidama. Mul oli võimalus peesitada andekate noorte saavutatud edu paistel, korraldada koos üritusi, arutada elu üle ja lõpuks nad koolist ka laia ilma lendu lasta. Olen siiani tundlik nende käekäigu üle. Olen rõõmus edu ja kurb ebaõnne puhul. Kümne aasta pärast tulid samas töökohas vanade ülesannete asemel tööks koolikorralduslik juhtimine ja õppejuhi tööülesanded. Tundsin kuidas ma ametialaselt kasvan, kuidas mulle ikkagi meeldib olla tööl just koolis. Minu parim nõuandja on olnud ikka mu enda süda. Kui juhus mängis kätte võimaluse Puhja kooli päriselt juhtida, olin juba ennast ette valmistanud selleks karjääripöördeks. Täna olen selles ametis ja selles koolis õhinas ja õnnelik. Ma ei mõtle kogu aeg pingsalt sellele, mida ma peaksin endast siia maha jätma. Vaid pigem sellele, mida põnevat võiks elu mulle järgmisena kaasa tuua. Minu elu on minu tööst üsna läbi põimitud. Olen selgeks mõelnud mõtte, et teen tööd siis kui ma seda tahan teha. Ehk siis ei piira ennast kellaaegade ja nädalapäevadega asjade puhul, mille tegemise piirideks ei ole kabinet, koolimaja ja koolipäev. Ometi mahub minu ellu palju muudki. Näiteks hobid, sõbrad, elukaaslane, tütar ja lapselaps. Viimasega oleme head sõbrad. Veedame koos üsna palju aega, käime koos reisimaski. Mind laevad emotsionaalselt veel raamatud, reisid ja teatrietendused. Aiatööd seevastu ei meeldi, aga meeldib tulemus kui need tööd tehtud saavad. Hobi korras vaatlen loodust, kõnnin koertega ja püüan kala. Ja muidugi peab nalja ka saama. Muidu ei tee ma mitte ühtegi asja.

Riin Massur õppejuht Puhja on minu kodupaigaks teisest eluaastast kui töö mu vanemad siia tõi. Ema asus värskelt avatud lasteaeda muusikaõpetajaks ja isa sovhoosi peainseneriks. Olen siin üles kasvanud, lasteaias ja koolis käinud. Minu unistuseks oli saada lauljaks või õpetajaks, mida ka oma lapsepõlves mängitud mängudest eredalt mäletan. Puhja Keskkooli 1. klassi astusin 1984. aastal. Sammusin 11 aastat kooliteed, mille koos venna ja emaga üle kooli staadioni sügavalt sisse tallasime. Minu klassijuhatajad Valve Kade, Milvi Haavandi ja Lehte Vihand olid Puhja kooli legendaarsed ja pikaaegsed õpetajad, kellele mõeldes meenuvad vahvad seigad siiani. Olin usin ja aktiivne õppija, võtsin osa kõigist koolis toimuvatest üritustest. Tantsisin rahva- ja võistlustantsu, laulsin kooris ja solistina, olin innukas ürituste organiseerija. Puhja Keskkooli XXXVI lennu lõpetajana proovisin õppima hakata sotsiaalteadusi ja majandust, kuid elul olid omad plaanid. Nii juhtuski, et 1995. aasta augustiks oli ainus meeltmööda õppimisvõimalus kodust kaugel Kehtnas, kust kolm aastat hiljem naasesin kodukohta käsitöö ja kodunduse õpetaja kutsega ning rahvatantsurühmast armsaks saanud tantsupartneri Ristoga. 1998. aasta suvel sain tööpakkumise direktorilt Heiki Rokkalt, kelle juhtimisel oli vahepeal Puhja Keskkoolist saanud Puhja Gümnaasium. Algajal ja särasilmsel käsitööõpetajal oli rohkelt rõõme - koostöö õpilastega sujus kenasti, sain sisustada erinevaid klassiruume ja katsetada põnevaid tehnikaid, rahvusvaheline koostööprojekt avardas silmaringi, kevadnäituste korraldamine ja õpilasvõistlustel osalemine andsid kasulikke kogemusi. Üsna ootamatult lisandusid kolmandal tööaastal tunniplaani esimesed inglise keele tunnid. Õpetajatööga paralleelselt asusin õppima kasvatusteadusi Tartu Ülikoolis. Kaugõppes õppimine töö kõrvalt kestis üsna pikalt, sest soovisin omandada ka inglise keele õpetaja lisaeriala. Oma osa mängis ka poja Robini sündimine 2003. aastal. Tasapisi jõudsin äratundmisele, et inglise keele õpetamine köidab mind järjest enam. Panustasin enesearengusse kogu oma vaba aja ja vahel ka unetunnid. Viimased käsitöö ja kodunduse tunnid andsin 2010. aastal, mil sündis minu tütar Rosann. Inglise keele õpetajana pakkus põnevust uute õpetamisviiside katsetamine ja rakendamine, ka digimaailma avastamine. Rõõmuhetki tõid õpilastega maakondlikel võistlustel osalemine, vastukaaluks olid pingelised tasemetööd ja lõpueksamid. Õpetajaameti tipphetked kulmineerusid 2015. aastal, kui minu esimesed õpilased riigieksamil säravaid tulemusi saavutasid ning Tartumaa aasta õpetaja tunnustus mulle osaks sai. Klassijuhatajana olen Puhja Gümnaasiumist teele saatnud kaks lendu – XVII lend 2013. aastal ja XX lend 2016. aastal. Klassijuhatajatöö võimaldab olla kooliga tihedamas seoses, kogeda palju üllatavaid ja meeldejäävaid hetki, aga on samas ka vastutusrikas ja ootamatusi täis. Minu kahe lennu õpilased olid üllatavalt sarnased - haridust väärtustavad, isepäised, enesekindlad ja suurte ambitsioonidega eredad isiksused. Neile mõeldes olen südamest tänulik, sest inimesena sain selles rollis paljude õpetlike kogemuste ja emotsionaalsete hetkede võrra rikkamaks. Oma viimast lendu teele saates tundsin, et on paras hetk end veel proovile panna ja uusi väljakutseid vastu võtta. Just seepärast kandideerisin Puhja kooli õppejuhi ametikohale. 2016. aasta augustis ametisse asudes mõistsin selgelt suurt vastutust ja tundsin omajagu ärevust. Seisin silmitsi õige suurte väljakutsega - hariduselu 330. aastapäeva korraldamine, gümnaasiumi ümberkorraldamine põhikooliks, koolile uue sihiseade loomine, pindala optimeerimise projekt. Äge energiast pakatav juhtimistiim jõustas ja nõustas. Sellel aastal saab täis 24 tööaastat Puhja koolis. Mind on siin hoidnud avatus uuendustele ja initsiatiivile, samuti inspireeriv ja toetav meeskond. Olen tundnud, et minu töödel ja tegemistel on mõju, sest olen saanud siin ellu viia mitmeid ideid. Kooli infokirja ja aastaraamatu välja andmine, Liikuma Kutsuva Kooli programmi ja õpiringide eestvedamine, uute traditsioonide algatamine ja vanade elushoidmine on minu jaoks olulised õnnehetked. Just need tegemised on andnud võimaluse nautida sünergilisi hetki meeskonnatöös ja jätta jälgi Puhja kooli haridusellu. Pikk töökogemus Puhja koolis on korduvalt kinnitanud, et tööõnn saab osaks neile, kes teevad asju kire ja pühendumisega ning on paindlikud muutuste osas. Olen südamest tänulik usalduse ja võimaluste eest, mis mulle siin koolis on avanenud. Vaatan sooja tundega tagasi ja uudishimulikult tulevikku. Usun siiralt, et õppides ja õpetades saab olla õnnelik!

Riin Saadjärv haridustehnoloog, informaatika, digiõpetuse ja inglise keele õpetaja Põhikoolis õppides oleksin reageerinud mõttele minust kui õpetajast umbusu ja uskumatusega. Täpselt samamoodi, nagu reageerisid vabariigi aastapäeva aktusel minu praegused õpilased mõttele, et neist võiks kunagi õpetaja saada. Ometigi töötan nüüd õpetajana ning tunnen, et selles töös tulevad kasuks kõik ise õppides ning eelmistel ametites töötades saadud kogemused ja teadmised. Minu koolitee algas siinsamas Puhja koolis, kus minu klassijuhatajaks sai kooli kõige ilusam ja sõbralikum õpetaja. Arvan, et temalt olen ma õppinud, kuidas ei maksa iga väikese asja peale närvi minna ning et väikestel sõbralikel tegudel on suur mõju. Pärast põhikooli lõppu alustasin ma gümnaasiumiõpinguid ühes väga suures linnakoolis. Minu teekond seal oli kõike muud kui lihtne, kui tänu sellele kogemusele jõudis minuni teadmine, et mitte kedagi ei saa tegelikult õpetada siis, kui ta ise oma õppimise eest vastutust ei võta. Erinevad ametikohad, kus enne õpetajaks saamist töötasin, andsid tänuväärselt palju võimalusi veelkord mõista, kuidas hakkama saamine või mittesaamine on meie enda otsus ja see, et me teeme vigu, et näita mitte ebaõnnestumist, vaid julgust katsetada. Olen töötanud ettekandjana Kariibi mere kruiisilaeval, ärikonsultandina eraettevõttes ning osalenud rahvusvahelistes projektides, mis keskendusid võrdsete võimaluste loomisele endistes Nõukogude Liidu maades. Iga kord uues ametis alustades olen tundnud hirmu ja ebakindlust, kuid mõistnud, et täiuslikkuse asemel on lõpuks kõige olulisem pealehakkamine ning soov olla igal päeval natuke targem. Seega olen oma töös õpetajana proovinud luua olukorra, kus õpilased tunnevad ennast piisavalt hästi selleks, et oma mõtteid ja seisukohti jagada ilma, et neid takistaks hirm milleski eksida. Minu ülikooliõpingud toetavad igati klišeed “õppida ei ole kunagi liiga hilja”. Soovin, et igas minu õpilases kujuneks arusaam õppimisest kui pidevast protsessist, mis ei pea lõppema täiskasvanuks saades. Bakalaureusekraad ajaloos andis mulle võimaluse õppida argumenteerima, toetudes faktidele ning vältides emotsioone. Õpingud hariduskorralduse ning informaatikaõpetaja erialal on näidanud, millist võimalust peidab endas avatud suhtumine uuendustesse ning teadmine, et alati saab teha paremini, kui säilib huvi ja armastus valdkonna vastu, milles tegutsed. Töö ja muude tegemiste kõrvalt õppimine on õpetanud ka, et meil kõigil on ööpäevas täpselt sama palju tunde ning väide “mul ei ole aega seda või teist teha” näitab vaid vajadust õppida oma käsutuses olevaid tunde paremini planeerima, mitte tegelikku ajapuudust. Seega proovin ka õpilasi suunata austama nii enda kui kaaslaste aega, et võtta igast õppimise võimalusest maksimum. Õpetajatöö kõige mõnusam osa on minu arvates võimalus iga päev õpilastega koos tegutseda. Minu õpilased on maailma parimad! Nad on nutikad, uutest teadmistes huvitatud ja hea huumorisoonega, valmis toetama nii teisi õpilasi kui ka oma õpetajat (näiteks kui olen jälle unustanud veebitunni). Saan nendelt igal päeval midagi uut õppida. Loodan, et suudan ka neisse süstida minu enda jaoks kõige olulisemat teadmist: ainukesed piirid sinu unistustele ja soovidele asuvad sinu enda sees. Kõik on võimalik, kui selle saavutamise nimel ise vastutus võtta.

Eva Kõrgmaa tugiõppe koordinaator “Õpetajat minust kindlasti ei saa!” - on üsna levinud lause, mida mitmed ja mitmed õpetajad enda lapsepõlvest mäletavad. Sama on ka minuga. Unistasin loomaarsti ametist, näitlejatööst ja paljudest teistest lastele atraktiivsetest ametitest. Praegu kooliaega meenutades arvan, et vähemalt üks õpetaja märkas minus tulevast eripedagoogi või vähemalt inimest, kellele meeldib teisi aidata ning teiste jaoks toeks olla. Nimelt tegi põhikoolis matemaatika õpetaja Siiri Peets mulle ettepaneku anda järelaitamistunde ühele paar klassi nooremale õpilasele. Ma võtsin selle pakkumise vastu ning nii ma kohtusingi tundidejärgselt ühe väiksema tüdrukuga, kes minu toel matemaatikas edusamme hakkas kogema. Usun nüüd, et toeks oli see nii mulle kui talle. Oma lühikese elu jooksul oman ma üsna suurt töökogemuse tausta. Alustasin 12-aastaselt tanklas saali-, kohviku ja tualettruumide koristamisega. Suvisel ajal käisin jahtklubisse appi kohvikusse müüma ja veesõidukeid laenutama. Samuti olen tegelenud marjade ja seente korjamisega kokkuostu viimiseks, aidanud maal laudas loomi talitada, põllutöid teha jne. See loetelu võiks jätkuda väga paljude talu- ja aiapidamistöödega, mida ma tegelikult päris töö tegemiseks ei nimetaks. See oli loomulik elu osa, et vanemaid ja vanavanemaid maal aidati ning lapsi kaasati vastutama igapäevategevuste eest. Gümnaasiumi õpingute ajal töötasin suviti nii lihatööstuses kui ka paelavabrikus puhkuste asendajana. Mõlemad töökohad olid liinitööd, mis tõid mulle küll sissetuleku ja avardasid silmaringi, kuid ei olnud päris sellised, mis mind pikemas plaanis köidaksid. Gümnaasiumis ja ülikooli algusaastatel töötasin igapäevaselt veekeskuse kohvikus, kus sain teha tööd nii abikokana kui saali teenindaja/müüjana. See oli töö, mida pikkade lahtiolekuaegade tõttu sai kooli kõrvalt teha, seega sellel perioodil mulle töö sobis ja meeldis. Tööpäevad algasid koolipäevadel tundide järgselt ning nädalavahetusel sain teha pikki päevi 7-st kuni 22-ni. Koolitee tõi mu ellu mitmeid suure südamega inimesi, kellele mõtlen alati hea sõna ja tänutundega. Usun, et nad omavad suurt rolli minu kujunemises eripedagoogiks ja just selliseks inimeseks, kes ma praegu olen. Gümnaasiumi lõpus tuli teha erialavalik. Olin enda jaoks saanud selgeks, et mind huvitavad sotsiaalteadused, psühholoogia ja endiselt natukene ka loomaarsti elukutse. Avanes võimalus osaleda töövarjupäeval ning ma valisin jälgitavaks erialaks logopeed/eripedagoogi. Sain end logopeedi ja eripedagoogi tööga natukene kurssi viia ühes Tartu erikoolis. Sealne kogemus sai ilmselt eriala valikul määravaks. Kohtusin imeliste ja soojade inimestega, kes andsid endast laste toetamiseks 100% ja rohkemgi veel. Tundsin, et olen jõudnud eriala valiku osas justkui koju. Viisin end veel võimalikult täpselt kurssi erialade ainekavadega ning tegin sisseastumiskatsed nii sotsiaaltöö kui ka eripedagoogika erialale. Eripedagoogika ainekava sisu ja ka minu kokkupuuted erinevate erivajadustega inimestega olid laialdasemad, seetõttu otsustasin minna seda eriala õppima.

Ülikooli alguses jätkasin töötamist kohvikus, kuid üha enam tundsin soovi ja vajadust panustada erialase töökogemuse saamisele, seega hakkasin otsima uusi väljakutseid. Ülikooli ajal sain võimaluse alustada tööd juba natukene tuttavaks saanud erikoolis pikapäevarühma õpetajana. Seal oli minu ülesanne viia läbi õppetööjärgset tegevust, sisustada laste vaba aega ning toetada neid koduste tööde lahendamisel. Tasapisi tekkis tööülesandeid juurde. Minust sai ka abiõpetaja, vajadusel õpetajate asendaja ning lõpuks päris õpetaja. Selles koolis sooritasin ma mitmeid praktikad ning viisin läbi ka magistritööks vajalikud uuringud. Ma olen aga püsimatu ning otsin pidevalt lisaväljakutseid. Osaliselt kindlasti ka majandusliku poole pärast, kuid suuresti ka huvi ja silmaringi laiendamise pärast. Seega töötasin ma samaaegselt ka asenduskodus öövalvetes, tegutsesin riskiperede perenõustajana ning erivajadustega laste lapsehoidjana. Neid kõiki asju ei teinud ma loomulikult täiskoormusega, sest ööpäevas ei ole lihtsalt nii palju tunde. Samaaegselt jätkasin ka ülikooliõpingutega ning kuna vahepeal oli sündinud ka esimene laps, siis kuskilt tuli aega ka tema jaoks leida. Olen ääretult tänulik õppejõududele, kes lubasid magava imikuga õppetöös osaleda ja lasid mul tõestada, et kõik on võimalik. Teise lapse sündides võtsin ma aja maha ja jäin koju. Lõpetasin rahulikult magistritöö ja tegin plaani pühenduda valdavalt ühele töökohale ning vähesel määral panustada tööalaselt lisategevustele nii, et jääks aega ka iseendale. 2014. aasta sügisel märkasin, et Puhja Gümnaasium otsib eripedagoogi. Mulle just ideaalses asukohas, kuid ajastus oli vale. Olin küll kooli lõpetanud, kuid teine laps oli alles aastane, seega matsin selle plaani maha. Süda ei andnud aga rahu ning kui talvel selgus, et eripedagoogi otsingud käivad endiselt, otsustasin siiski kandideerida. Siin ma nüüd olen! Alustasin Puhja Gümnaasiumis 2015. aasta talvel ning tänaseks olen siin töötanud 7 aastat. Olen väikese aja jooksul näinud mitmete õpetajate liikumisi, juhi vahetust, koolikorralduse muudatusi. Praeguseks on Puhja Gümnaasiumist saanud Puhja Kool, kus ma olen ise läbi teinud suure erialase arengu. Minu silmaring on oluliselt laienenud ja usun, et tänu kollektiivile, õpilastele, vanematele ning teistele koostööpartneritele on minust saanud parem inimene. Oma töös pean ma oluliselt kõikide osapoolte huvide arvestamist ning oskust end teiste kingadesse panna. 2020. aasta sügisel tunnustati mind aasta tugispetsialisti tiitliga. Olen selle üle uhke! Täpsemalt olen uhke oma meeskonna üle. Seda tunnustust ei oleks teieta, kallid kolleegid, õpilased, lapsevanemad ja teised koostööpartnerid. Alustasin siin eripedagoogina ning nende aastate jooksul on minust saanud tugiõppe koordinaator. On selge, et igas koolis on vähemal või suuremal määral tuge vajavaid õpilasi ning nendega seonduvaid tegevusi tuleb kuidagi korraldada ning planeerida, seega tuge vajavate õpilastega töö tegemisest sündiski ametinimetus tugiõppe koordinaator. Leian, et eripedagoogina on seda tööd teha kõige tõhusam. Mul on piisavalt teadmisi erinevatest erivajadustest, olen kursis seadusandlusega ning oskan planeerida erinevaid õpilasi ning peresid toetavaid tegevusi. Oleme aastate jooksul komplekteerinud toimiva tugimeeskonna, kuhu lisaks minule kuuluvad veel eripedagoog Aune, logopeed Ene ja sotsiaalpedagoog Mari. Meil on välja töötatud toetamise süsteem alates toe pakkumisest natukene lisatuge vajavatele lastele kuni olulisel määral tuge vajavate lasteni välja. Peame oluliseks õpetajate ja vanemate kaasamist ning ei kõhkle küsida nõu väljastpoolt oma maja. Oluline on nii vanematel kui õpetajatel panustada laste arendamisesse. Väärtustame teiste koolide kogemusi ja häid praktikaid ning hoiame end pidevate uuendustega kursis. “Kui mul ei ole punast, ma kasutan sinist.” (Pablo Picasso)

Ülle Närska loovjuht, inimese –ja ühiskonnaõpetuse, ettevõtlikkuse õpetaja Olen kasvanud maalapsena agronoomist isa ja zootehnikust ema peres. Lapsena armastasin loodust, kooli mängida, ei käinud lasteaias, vaid hoidjatädid kantseldasid mind ja minu venda. Armastasin seigelda ja laulda, esinesin toonase külanõukogu lapse nimepäevade üritustel laululapsena. Olin tihti haige ning ilmselt sealt on pärit ka tervise väärtustamine. Käisin esimesed 3 kooliaastat Erumäe 8-klassilises koolis, kus õppisin liitklassis. Klassis oli ainult 6 õpilast ning iga päev oli vaja klassi ees esineda- lugeda, tahvlile kirjutada. Ei tulnud kõne allagi, et õpetaja ei märka, kui kodused tööd tegemata on. Puhja Keskkooli klassis oli 31 õpilast, olin klassi komsomolisekretär ning kogusin liikmemakse. Olen läbinud naeruteraapia õpetajakoolituse ja seetõttu läbi elanud avaliku elu keskmes oleva inimese rolli, sest kõik ajakirjad ja telekanalid näitasid- kirjutasid 15 aastat tagasi sellest palju. Olen läbi viinud üle 500 naeruteraapia koolituse. Naerul on oma roll minu elus, see on parim tasuta kättesaadav relv, sisemine sörkjooks pingete vastu. Üheminutiline kestev naer vastab 45-minutilisele lõõgastusele. Nii et saame olla iseenda sõbrad või vaenlased, kui tusatujul võimust lubame võtta. Järgin Gunnar Aarma poolt välja öeldud sõnumit, et 70% siin elus sõltub mõtlemisest. Milliseid mõtteid endil lubame mõelda, milliseid mitte? Vaimset tasakaalu aitab hoida mediteerimine, tänulikkuse palved, vaikuses olemine, erinevad tervendavad palved ja meelerahu harjutused. Väärtustan meie Puhja Kooli ajalugu, minevik elab minu mõtetes ja meeltes mitte niivõrd materiaalsetes asjades. Pooldan edasiminekut ja arengut. Olen algatanud ja järjepidevalt vedanud mitmeid kooli traditsioonilisi ettevõtmisi, tänasel päeval mitmeid neist igapäevaste töökohustustena. Olen jäänud Puhja Kooli patrioodiks sel põhjusel, et olen näinud tööelu laiemas perspektiivis ka teisi ametikohustusi täites - mul on võimalik olnud lisatööd teha Tartu vanglas suhtlemisõpetuse õpetajana, Punases Ristis esmaabi lektorina, Kaitseliidu Peastaabis kodutütarde koolitusjuhina, Tervise Arengu Instituudis koolide tervisenõukogusid nõustades, ikka mõtetes ja tegudes Puhja Kooli juurde jäädes. Selleks, et kaasaegseid noori arendada ja suunata, on vaja ise reisida ja ennast arendada ning väljaspool kooli seinu vaatleja rollis koolielu näha. Siit algab sallivus ning mõistmine, et lihtsuses peitubki elu võlu. Elu on mäng, kus kehtivad reeglid ning nendest reeglitest tuleb kinni pidada. Üha muutuvas maailmas on olulisel kohal paindlikkus, kiire kohanemisvõime muutustega, uued oskused, mis vajavad arendamist. Usun, et ettevõtlikkuse arendamine õpilasi kaasates ja usaldades on õige tee. Õppimine läbi oma vigade, katsetuste ja kogemuste, nuttes ja naerdes. Oma lapsi olen suunanud iseseisvuse rada sammuma kodutütarde organisatsiooni toel. Olen koolis järjepidevuse kandjaks, nö lüliks vana ja uue vahel ning mitte ei taha leppida mõttega, et ainult vana koolimaja on meie ajalugu. Ikka inimesed ja inimlikkus on maailmas olulisel kohal. Seepärast olen juhendatavateks õppeaineteks valinud inimeseõpetuse ja ühiskonnaõpetuse aine, igapäevase toimetuleku oskuse iseenda ja teistega.

Koos tervisemeeskonnaga oleme algatanud maakondlikule tasemele arendatud esmaabimängu „Karvik“, I kooliastme loodus- ja keskkonnateemalise mängu „Koolipingist õue”, oma koolis playbacki, karjääripäevad, seiklusmängud, kohtumised põnevate inimeste ja elukutsete esindajatega. Minu käe all on lõpetanud edukas Puhja Gümnaasiumi 12. lend 2008. aastal. Olen olnud klassijuhatajaks kahele põhikooli lennule ja mu viimane lend ütleb, et nad on Ülle tibud. 2021. aasta sügisest olen klassijuhataja 28 neljanda klassi õpilasele. Kohuse- ja vastutustunne elus on väga olulised. Olen paljudesse tegevustesse nii pühendunud, et unustan ennast vahel tööle. Tean, et aja planeerimine on oluline ning seetõttu leian ma õhtuti igas päevas aja, et kirja panna mõtted, mille üle tänulik olla. Aasta lõpus teen kokkuvõtte oma kalendriaastast ning olulisel kohal igapäevatöös on õpetada õpilastele eesmärkide seadmist nii ainetunnis kui klassijuhataja töös. Sisemine tasakaal ja teadvelolek aitab probleemidele lahendusi tuua, negatiivseid emotsioone ümber sõnastada ning hetke nautida. Loovjuhi ametikohale asudes otsisin kontakte huvitavate ringijuhendajatega, kes võiksid panustada meie kooli huvitegevusse. Tänaseks on meil 22 erinevat huviringi ning olen veendunud, et huvi ei saa tekkida, kui võimalust valdkonnaga tutvuda ei ole. Kõik õpilased peaksid leidma ühe huviringi või koolivälise tegevuse, millega süvendatult tegeleda. Mina laulsin ja esinesin juba 3-aastase lapsena NSVL aegses külanõukogus, kus toimusid laste nimepäeva üritused, tänapäeval lusikapäevad. Olen terve elu laulnud. Kooli ajal laulsin lastekooris ja kooliõpilaste ansamblis, kõrgkooli ajal Tallinna Pedagoogilise Instituudi naiskooris, tänasel päeval Puhja naiskooris „Läte“ ja kirikukooris „Dionysius“. Laul on seega saatnud kogu mu elu. Noorena armastasin improviseerida klaveril, tänasel päeval naudin Maria-Elise klaverimängu. Kooli ajal ei meeldinud mulle kohustuslike normidega kehalise kasvatuse tunnid ja õpetaja tundus liiga kuri. Tänasel päeval naudin liikumist, aga mitte mingil juhul jooksmist. Mäletan, et ei saanud kuidagi kõrgushüppega hakkama ja nii paigaldas isa kõrgushüppe tellingu ning harjutasin päevade kaupa nutt kurgus seni, kui vajaliku kõrguse ületasin. Tol ajal küll ainult selleks, et üksik 3 tunnistust ära ei rikuks. Alles hiljem taipasin, et teadmised on olulised, mitte hinne, mis sageli tegelikke teadmisi ei kajastanud. Armastan tööd aktiivsete ja teotahteliste noortega ning usun, et minu kogemused võivad kasuks tulla isegi tänapäeva noortele. Paljud 30 aastat tagasi algatatud projektid on tänasel päeval veidi modernsemal kujul taas aktuaalsed. Esimesed viis aastat algklasside õpetajana Puhja Keskkoolis andsid ürituste korraldamise julguse: organiseerisin algklassidele ühisüritusi, peamiselt rahvakalendri tähtpäevadega seonduvaid: mardipäeva, kadripäeva, jõulupidu, jüripäeva, emadepäeva, lavastasin oma algklassiga mitmeid näidendeid, näiteks “Sööbik ja pisik”. Tegin koostööd Soome koolidega, õpetasin soome keelt kodutütardele, käisime Soomes Survival laagris. Viimased viis aastat õpetan ettevõtlikkuse ainet oma koolis, mis pikemas perspektiivis võiks toetada õpilase iseseisvust, meeskonnatööoskusi, teotahtelisust ning arendada julgust oma ideid ellu rakendama. Õpilasesinduse eestvedaja ja kodutütarde rühmavanemana on mul igati võimalus noorte tegemistesse kaasatud olla ja kaasata- see hoiab meele erksana ja toob naeratuse näole. Püüan hoida traditsioone - n.ö hoian vanast kinni- kuid olen uutele võimalustele ja väljakutsetele avatud. Armastan oma tööd - see ongi mu hobi! Väärtused, mida kannan: elukestev õpe, ennastjuhtiva õppija väärtustamine, kodanikuharidus, noorsootöö, tervislike eluviiside edendamine.

Kersti Aadusoo ajalooõpetaja, näiteringi juhendaja Olen sündinud Tartus pere esimese lapsena. Mul on suurepärased, armastavad, hoolitsevad, mõistvad ja toetavad vanemad ning imetore õde. Vanemad olid eeskujuks nii töökuse, kohuse- ja vastutustunde, põhjalikkuse, empaatiavõime kui ka muusikalembuse ning kunstiandega. Meie peres on alati väärtustatud haridust ja kultuuri. Kodus olid au sees raamatud ja seetõttu armastasin juba lapsepõlves palju lugeda. Ema initsiatiivil käisime kogu perega sageli teatris, kontsertidel ja muuseumides. Ema rõhutas pidevalt kõrghariduse ja laia silmaringi omandamise olulisust. Samas andis ta eeskuju, kuidas maitsekalt riietuda ning oma välimuse eest hoolt kanda. Ajaloohuvi olen pärinud isalt. Juba varajases lapsepõlves uurisin koos isaga gloobust ning ajaloo- ja kunstiraamatuid. Hiljem kuulasin huviga tema lapsepõlvemeenutusi II maailmasõja aegsest Saksa ja Nõukogude okupatsioonist. Soov saada õpetajaks tekkis kohe, kui läksin 1. klassi. Mängisin vahetpidamata kooli. Polnud siis ime, et vanaema arvates olin õpetajaks sündinud. Kui koolis algasid ajalootunnid, mõistsin, et tahan saada just ajalooõpetajaks. Mul oli Tartu 7. Keskkoolis väga hea ajalooõpetaja, kes paelus mind huvitavalt jutustades. Tema eeskuju oli innustav. Koolilapsena õppisin ka pisut klaverimängu. Keskkoolis jätkasin õpinguid ajaloo eriklassis, kuhu juba siis tuli sooritada sisseastumiskatsed. Teatud tunde käis meile andmas Tartu Ülikooli õppejõud dotsent Hillar Palamets, kes võlus õpilasi emotsionaalse ja väljendusrikka materjali esituse, aktuaalsete teemade käsitlemise ning kalligraafilise käekirjaga. Pärast keskkooli lõpetamist jätkasin õpinguid Tartu Ülikooli ajalooteaduskonna ajaloo- osakonnas, mille lõpetasin 1983. aastal ajaloolase, ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja kvalifikatsiooniga. Alma Materi aastate vaimsus, kokkupuude erudeeritud õppejõudude ja isamaaliselt meelestatud kursusekaaslastega lõi olulise akadeemilise baasi tulevaseks eluks ja tööks. Nautisin ka esmaspäevaseid meditsiiniloenguid ja praktikume, mida tolle ajastu üliõpilased pidid kohustuslikus korras läbima, et sõja olukorras osata anda esmatasandi arstiabi. Kui mul ei oleks olnud kindlat soovi saada õpetajaks, oleksin ilmselt õppinud arstiks. Kõrgkooli aastad muutis eriliseks osalemine Tartu Ülikooli Akadeemilises Naiskooris, kus laulsin kokku 10 aastat. Tänu naiskoorile sain käia kontsertreisidel Soomes, Ungaris ja Saksa Liitvabariigis, mis nõukogude võimu aegsetes piiratud oludes oli erakordne võimalus. Pärast Tartu Ülikooli lõpetamist 1983. aasta kevadel suunati mind tööle Puhja Keskkooli ajalooõpetajaks. Koolis töötas palju väärikaid õpetajaid, kes tundsid ja õpetasid oma ainet hästi ning olid eeskujuks. Noori õpetajaid oli vähe. Kollektiiv oli ühtne, kõik said omavahel hästi läbi, valitses sõbralik ja lugupidav õhkkond. Kooli üritustel esinesime õpetajatega meeleolukate show-programmidega, mille ettevalmistamine pakkus toredat vaheldust.

Juba esimesel tööaastal sain ka klassijuhatajaks. Selles ametis pean suurimaks eeskujuks oma põhikooli klassijuhatajat, kes oli ühtlasi eesti keele õpetaja. Tegemist oli väärika daamiga, kes pööras suurt tähelepanu noorte käitumiskultuuri kujundamisele. Kirjutasin temast kunagi isegi kirjandi. Mul endal on Puhjas töötamise vältel olnud viis toredat lendu: Puhja Keskkooli XXIX (1988. a) lend, Puhja Gümnaasiumi I (1997. a), XI (2007. a) ja XVI (2012. a) lend ning Puhja Kooli II lend (2019. a). Kõigist neist on jäänud soe ja helge tunne südamesse. Eredalt on meeles, kuidas oma esimese lennuga saime lõpupilti teha sinimustvalge lipuga. Laulva revolutsiooni aastad olid üldse erilised. Mäletan, kuidas võisin esimest korda õpilastele rääkida Eesti Vabariigi sünnist ja Vabadussõjast. Osalesin Balti ketis. Nutsin liigutuspisaraid, kui Gaudeamusel laulsime sinimustvalgete lippude lehvides “Põhjamaad” ja staadionile moodustus rahvatantsijatest meie rahvuslipp. Aastate vältel olen õpetanud 5.-12. klassile ajalugu ja mõned aastad gümnaasiumile filosoofiat. Viimasel kümnendil lisandus kooli õppekavasse pärimuskultuur, mida õpetan praegu 4.-5. klassile. Kuna praeguses koolis on üha rohkem neid õpilasi, kes vajavad individuaalset õpet, olen väikeklassides õpetanud ajalugu, eesti keelt ja kirjandust.

Aegade jooksul on mul olnud õnn õpetada paljusid toredaid noori, kellega koos sai läbi viidud jõuluballe, kevadballi, ekskursioone Eestisse ja välismaalegi. Rõõmu on pakkunud õpilased, kes esindasid kooli väärikalt nii üleriigilistel ajaloo-olümpiaadidel kui Tartu maakonna 5. klasside ajaloo viktoriinidel. Palju olen juhendanud uurimis- ja loovtöid põhikoolis ning gümnaasiumis. Noortega töötamine pakub pidevalt uusi väljakutseid, on loominguline ja mitmekülgne. Tänu internetile on koolitöö palju muutunud. Kes oleks osanud arvata, et annan kunagi veebitunde, teen arvutis esitlusi või kannan hindeid eKooli ja Stuudiumisse. Viimased 4 aastat olen õpetanud ajalugu ka Konguta Kooli 5. ja 6. klassi õpilastele. Kongutas on väike, kuid armas ja lapsesõbralik kool ning seal töötamine on toredaks vahelduseks. Minu süda on aga alati kuulunud Puhja koolile. Lisaks ajaloo õpetamisele olen oma töös oluliseks pidanud üldinimlike väärtuste (töökuse, kohuse- ja vastutustunde, aususe, hoolivuse, sõbralikkuse, sallivuse, empaatiavõime, kaasinimestest lugupidamise) kujundamist, huvi tekitamist poliitilises elus toimuva vastu, ettevalmistust elus toimetulekuks, edendanud õpilastes isamaa-armastust, austust esivanemate, emakeele, hariduse ja kultuuri vastu. Viimastel aastatel on üha tähtsamale kohale tõusnud iseseisva töö ja funktsionaalse lugemisoskuse, meeskonnatöö, analüüsivõime ning kriitilise mõtlemise kujundamine. Tahan ka, et lapsed tunneksid kaarti. Pärimuskultuuri tundides tutvustan õpilastele Puhja ja kohaliku hariduselu ajalugu ning korraldan neile õppekäike kodukohas. Legende siinsetest paikadest õnnestus tutvustada ka ETV Maahommiku saates. Üsna pea pärast Puhja tööletulekut sain ametiühingu liinis ülesandeks pidada kolleegidele juubelikõnesid. See on olnud väga ajamahukas, ent ka huvitav lisakohustus, mida olen siiani täitnud kooli ametiühingu usaldusisikuna. Tänu sellele olen lugenud läbi palju luulekogusid, saanud kõnede koostamise ja esitamise praktilisi kogemusi, mistõttu julgesin vastu võtta tööpakkumise Tartu Maavalitsuse, praeguse Tartu Linnavalitsuse perekonnaseisuametisse abielude sõlmimise peaspetsialisti ametikohale. Rohkem kui 15 aasta jooksul olen registreerinud paljude endiste õpilaste ja ka osade kolleegide abielusid. See on töö, mis pakub alati siirast rõõmu. Algusest peale olen osalenud Puhja kultuurielus. Kümme aastat tantsisin kohalikus naisrahvatantsurühmas Rukkilill. Olin Puhja Seltsimaja sügisballi ning esimese Puhja Gümnaasiumi jõuluballi perenaine. Olen laulnud Puhja naisansamblis, segakooris ja naiskooris Läte. Eriti huvitavaid väljakutseid pakkus osalemine seltsimaja ja kooli näiteringides. Tänu lavakogemusele olen viimastel aastatel juhendanud ise õpilaste näiteringi ja kirjutanud ka ühe näidendi (“Kordumatu kooliaasta”). Töö eest Puhja koolis olen pälvinud mitmeid tunnustusi. Nendest olulisemad on kindlasti Tartu maakonna aasta õpetaja tiitel 2006. aastal ja Puhja valla aasta inimene 2017. aastal. Minu raamaturiiulis on tähtsal kohal Puhja kooli tunnustusavaldused - õppetöö eest saadud 20 tänu-öökulli ja huvitegevuse eest saadud kaks au-tõru. Neid vaadates saan aru, et seljataha on jäänud tõesti edukad, sisukad ja toimekad aastakümned.

Jana Adari klassiõpetaja, teadusringi juhendaja Mul on võimalus viia oma unistused ellu ja see teebki elu põnevaks /P. Coelho/. Töötan Puhja Koolis klassiõpetajana alates 2018. aastast. Kooli jõudsin läbi Noored Kooli programmi, mis andis mulle võimaluse samaaegselt omandada nii õpetajaharidust kui ka alustada töötamist koolis. Viimased aastakümned võib võtta kokku märksõnadega ettevõtja/ema ja riigiametnik/ema, vanaema. Kõikide muude tegemiste kõrval on olnud olulisel kohal eneseareng. Vajadusest lähtuvalt olen õppinud seda, mis on sel eluhetkel olnud kõige tähenduslikum, nagu näiteks ettevõtjana ettevõtlust ja agronoomiat; riigiametnikuna linna- ja tööstusmaastike planeerimist ning maaelu hindajana keskkonnatehnoloogiat. Suuresti mõjutas erialade valikuid ka vabatahtliku töö suur osakaal minu elus - nimelt olen olnud aastast 2003 Eesti Looduse Fondi toetajaliige, osalenud aktiivselt talgutegevuses. Sama kaua olnud ka Eesti Rohelise Liikumise liige: 2009-2010 ERL-i juhatuse esimees, 2010– 2011 revisjonikomisjoni liige. 2012. aastast Eesti Looduseuurijate Seltsi liige. 2016. aastal hakkasin mõtlema sellele, mida ma päriselt teha tahan. Senine töö ei pakkunud enam piisavalt väljakutseid. Otsustasin seetõttu võtta nn aja maha ning minna pikemale retkele - elades ja töötades Inglismaal, Šotimaal ning Iirimaal. Kohaliku kultuuri ja eluolu tundmaõppimiseks ühinesin kohalike laulukooridega (Rushmoor Choir, Errol Parish Church Choir) ning võtsin osa erinevatest kohalikest üritustest. Kodust eemal oli hea asju suuremas perspektiivis näha ja nii sündis plaan minna kooli õpetajaks. Esimene mõte ei olnud küll põhikool, vaid hoopis kutsekool, kus plaanisin õpetada mõnda oma erialadest. Nii alustasingi 2017. aastal Tartu Ülikoolis kutsepedagoogika kursusega, kus uus valdkond paelus mind sedavõrd, et niipea kui avanes NK programmi kandideerimisvoor, haarasin võimalusest kinni. Seni ei ole ma oma otsust kahetsenud. Tunnen iga päev, et olen täpselt seal kus pean. Minu visioon õpetajana on viia õpilasteni arusaam, et maailm on üks tervik ning nemad on osa tervikust. Nad on uudishimulikud, õppimist väärtustavad ning hoolivad. Mida need sõnad minu jaoks tähendavad?  Uudishimulikud... vaatavad maailma avatud silmadega, märkavad seda mis nende ümber toimub ning väärtustavad loodust ja inimesi. Julgevad küsida ja katsetada.  Õppimist väärtustavad …. avatud uutele teadmistele. Teavad, et eesmärkide saavutamiseks tuleb pingutada.  Hoolivad... tolerantsed ja sallivad, nii kaasõpilaste kui meid ümbritseva maailma suhtes. Märkavad abivajajat ning sekkuvad kui see osutub vajalikuks. Koostöö õpilastega, soov nende silmaringi laiendada ja avatud oleks uutesse võimalustesse on toonud minu (ja seega ka kooli) ellu sellised põnevad võimalused nagu Unicorn Squadi teadusring, Rakett69 teaduslaager ja Euroopa õpetajate kogukond eTwinning. Koolis töötamine on olnud intensiivne ja väljakutseid esitav teekond. Alustades olin veidi naiivne ja kannatamatu, kuid ühine tee oma õpilastega on mind tohutult arendanud, ma olen järjekindlam, tolerantsem, kannatlikum jne. Seda nimekirja võiks jätkata veel ja veel. Olen oma esimestele õpilastele ääretult tänulik - nad on sel teekonnal olnud minu koostööpartnerid ja inspireerijad.

Evelyn Eensoo

loodusainete õpetaja, KIK-i projektijuht Minu koolitee algas 1991. aastal Konguta Algkoolis. Kuulun selle kooli esimesse lendu. Esimese aasta õppisime lasteaias, sest koolimaja polnud veel valmis. Mul oli au hoida klassiõega linti, mis kooli avamise puhul läbi lõigati. Mäletan, et sain jutuajamise pärast pahandada. Mulle meeldis koolis käia. Algkoolis mõtlesin lasteraamatute illustraatori ja õpetaja elukutse peale. Mulle meeldisid Ülle Meistri joonistused aabitsas. Õpetajatööga tegin esimesi katsetusi oma nooremate õdede peal. Peamised töövahendid olid mul väike tahvel ja kriidid. Õpetasin neile eesti keelt ja matemaatikat. Kirjutasin neile käsitsi valmis väikesed emakeele õpikud. Hiljem lõpetasime kõik 3 õde Konguta Kooli ainult viitega. Õdedega võrreldes olen alati olnud natuke metsa poole. Looduses viibimine ja looduse uurimine on kuulunud minu ellu. Lapsena rajasin aeda isikliku lillepeenra, mida hoolega rohisin. Mul oli oma nn metsatukk, kus võisin endale päevas tundide kaupa tegevust leida. Unistasin zooloogiks saamisest. Kujutasin ette, kuidas metsikus looduses koaalasid ja lumeleoparde uurin. Lugesin palju seiklusjutte. Klassikaaslased lugesid Sipsikut, aga mina lugesin Saladuslikku saart. Kui koolis mängu “Lind, loom ja puu” mängisime, tulin tavaliselt võitjaks. Tõestuseks, et ninasarviklind on olemas, tõin õpetajale raamatu kooli kaasa. Kuid algkooli minu õpetajaks ja zooloogiks saamise soov esialgu jäigi. Gümnaasiumi lõpuni õppisin Elvas ja mul tekkis huvi hoopis arstiteaduse vastu. Lugesin palju inimese anatoomia, füsioloogia ja toitumise kohta. Gümnaasiumi lõpus hakkasin arstiks saamises kahtlema. Ülikooli pabereid viies panin esimeseks eelistuseks ikkagi bioloogia. Bioloogiat õppides oli mul huvi just loomadega seotud kursuste vastu. Bakalaureusetöö tegin ilvese toitumiseelistustest. Ja taas seisin valikute ees: kas magistriõppes jätkata ilveste uurimisega või valida ikka kindel amet ja õppida õpetajaks. Tegin valiku õppida bioloogiaõpetajaks. Lapsehoolduspuhkuse asendajana alustasin korraga tööd kahes koolis: Krootuse Põhikoolis ja Puurmani Gümnaasiumis. Üks kool oli kodust 15 km, teine 70 km. Imestan siiani, et nii suure hooga peale hakkasin. Tööpäevad olid pikad- palju tunde ja palju sõitmist. Oli väga huvitav, kuid samas pingeline aeg. Mõne aasta pärast sain tööle Saverna Põhikooli, kuid seegi koht oli kodust kaugel. Pärast lapse sündi, sain tööle väikesesse Unipiha Algkooli, kus kokku õppis vaid 15 õpilast. Kool, kus ühine hommikuring, võimlemine, õuesõpe ja liitklassis õpetamine olid päeva loomulikud ja tähtsad osad. Lisaks täiendasin end Tartu Ülikoolis klassiõpetaja erialal ja sain kogemuse ja võimaluse osaleda Comeniuse projektis Storyline. Pärast nelja aastat asusin tööle Eesti Maaülikooli. Valmistasin loomaarstiõppe üliõpilastele õppematerjale ja olin anatoomiamuuseumi giid. Muuseumi jaoks panin kokku kaks uut skeletti-mägra ja krokodilli. Sain olla abiks raamatute koostamisel, sest minu töötamise ajal täitus 170 aastat loomaarstiõppe algusest Eestis. Maaülikoolis töötades tundsin, et kontoritöö ja pidev arvutiekraani jälgimine pole siiski minu jaoks. Ühel päeval märkasin Puhja Kooli töökuulutust. Puhja Kool näis mulle alguses väga suure koolina, kuid see oli mu kodust vaid 8 km kaugusel. Osutusin valituks. Olen selle väljakutse üle õnnelik. Puhja Koolis on põnev töötada ja areneda. Juhtkond ja õpetajad on sõbralikud, abivalmis ja koostöised. Mis mulle õpilase juures meeldib? Kui õpilane rõõmustab, et tuleb minu tund. Kui õpilane tunneb huvi, mis me täna tunnis teeme. Kui õpilane oskab teha head nalja ja saab ise naljast aru. Kui õpilane küsib küsimusi. Kui õpilane on valmis pingutama ja tööd täiendama. Kui õpilane ei õpi ainult hinnete pärast. Alati on põnev kui õpilane tahab tunnis näidata enda tehtud putuka videot, jagada fotosid oma sibula kasvatusest või lemmikloomadest. Toob kooli näidismaterjale, näiteks käbisid või samblikke. Kingib kevadel õpetajale lilleseemneid. Äge on kui õpilased tulevad loodusteemaliste küsimustega tunnivälisel ajal. Mida õpilased õpetajatest mõtlevad? Õpetaja elab üksi ja meest ja lapsi tal pole. Õpetajat peetaksegi tihti vaid õpetajaks, ega ta ju muud polegi elus teinud kui ainult koolitööd. Mina võin enda kohta öelda, et olen olnud nagu hunt Kriimsilm üheksa ametiga. Olen kõikide võimaluste eest väga tänulik, sest iga tegevus on mulle midagi uut õpetanud ja võimaldanud mul õpetajana mitmekülgselt areneda. Õpetajatöö on väga mitmetahuline. Õpetajatöö eeliseks ja samas väljakutseks on see, et ükski päev pole teisega sarnane. Iga päev on võimalik ise õppida teisi õpetades. Areneda ja ennast avastada saame kõik, samm-haaval ja igaüks oma tempos. Õpetaja saab seejuures olla suunamudija.

Lea Järv klassiõpetaja, sõnakunsti ringi juhendaja “Kooliõpetaja Laur lehvitas hellal pilgul lahkujaile ja pöördus tagasi, et alustada järgmise põlvkonnaga otsast peale. Enam see mudel paraku ei tööta. Tänapäeva haridus peaks andma nii tänapäeva keerulise ja rahutu maailma kaardi kui ka kompassi, mille abil selles maailmas teed leida. Haridus peab võimaldama igal inimesel lahendada ise oma probleeme, teha iseseisvalt otsuseid ning nende eest vastutada. Igal oma eluhetkel, kõikides tegevustes oleme ühtaegu õppijad ja ka õpetajad.” (Doris Kareva) Erakordselt üksmeelselt valitseb siin ilmas veendumus, et käimas on suur muutus. Jah, vana elu me tagasi ei saa ja peame muutustega kohanema, kuid ajalugu jääb. Seda teevad inimesed päevast päeva.

Mõeldes selle loo kirjutamisele kirgastub tugev emotsioon ajaloost: minu õnnelik ja turvaline lapsepõlv, imeline kooliaeg, legendaarsed õpetajad ja põnevad sündmused. See on paljuski tegelikult mõjutanud ja inspireerinud minu õpetajaks saamist ja olemist. Esmakordselt jagan päris sellist emotsiooni oma lugejatega. Aga nii sel hetkel tunnen, et on justkui aus. Oma loo erinevatel etappidel peatun minu jaoks olulistel hetkedel ja inimestel. Kodu, kus olen sündinud ja üles kasvanud koos oma õe, ema, isa, vanaema ja vanaisaga, asub Piusa jõe ja Vastseliina piiskopilinnuse lähedal, Setomaal. Elasin talus ja tööd tehti palju, ikka enne kukke ja koitu ning hilisõhtuni. Kooliteed alustasin küla algkoolis. Õpitee jätkus Meremäe Keskkooli 3. klassis. Mulle meeldis suures koolis väga. Meie klassis oli põhikooli lõpuni 31 õpilast, keskkoolis 19. Minu lemmiktunnid olid ajalugu ja kirjandus. Nautisin kõiki sporditegevusi, kuid enam meeldis siiski korvpall ja suusatamine.

Ei saa kuidagi meenutamata mööda minna kooli üritustest, mis olid ülipõnevad: matkad, lõkkeõhtud, ekskursioonid, kõnevõistlused, teatri-ja kontserdikülastused (ka väljaspool Eestit), esinemised jm. Mõned meenutused. 6. klassis 3-päevane matk Peipsi äärde telkides ööbimisega (vaene klassijuhataja!). Lugu teatrikäigust Vanemuisesse etendusele “Äi, äiu poiss kui karu.” Päeva alustasime matkaga Kütiorus, teatririided vahetasime klassijuhataja kodus Tartus. Etenduselt koju jõudsime südaööl ja loomulikult ei viinud buss kedagi treppi. Igaüks läks oma teed. Mulle tulid tavaliselt vanemad poolele teele vastu.

Meenub ka üks eriline 9. mai võidupüha päev, kui vabadussõjas langenud võitlejate Meeksi mälestussamba juurde oli kutsutud sõdurite vanemad erinevatest liiduvabariikidest. 10. klassi õpilasena esinesin venekeelse montaažiga. Selle järelkaja ja tunne on võimas siiani. Koolibändid ei olnud tol ajal ka mingi ime. Nii ka meil ja lausa 2 bändi. Igareedesed tantsuõhtud keskkooliõpilastele on meenutamist väärt. Kõigi nende sündmuste juures nägin tohutut õpetajate entusiasmi, rõõmu ja tahet. Lapsena jäi see mulle meelde. Aga see õpetajalugu. Mul ei olnud kindlat soovi saada õpetajaks. Meeldis meditsiin, sest minu ema töötas Meremäe haiglas patronaažõena. Õpetaja ametist olin ikkagi aeg-ajalt ka rääkinud ja siis selgus tõde. Mu esimene õpetaja soovitas mu rahuliku meele tõttu õppida õpetajaks. Pärast keskkooli lõpetamist asusingi õppima Tartu Pedagoogilisse Kooli (Tartu Ülikooli Õpetajate Seminar). Pärast lõpetamist suunati Kirivere Põhikooli algklasside õpetajaks. Sain 1. klassi 32 õpilasega. 20-aastase julge tüdrukuna võtsin palju ette. Õppetundide kõrval hakkasin lavastama erinevaid kavasid õpilastele esinemiseks. Kohe alustasin tantsimist Pilistvere kultuurimaja liikumisrühmas ja võtsin vastu kutse laulda bändis solistina. Alustasin ka õpinguid Tallinna Pedagoogilises Ülikoolis algklasside metoodika ja pedagoogika erialal. Pärast ülikooli lõpetamist õppisin samas koolis ka rütmikaõpetajaks. 4 aastat aktiivset tegutsemist andsid kogemusi ja avardasid maailma. Kõik see toetas ja julgustas mind töötama õpetajana ja rassima veel mitmetes valdkondades. Edasiminek oli vajalik ja tegelikult põhjusega tulla Põltsamaa külje alt lähemale kodukohale. Esimesest töökohast on jäänud väga helged ja soojad mälestused. 1984. aastal sattusin Puhja. Üsna kohe sain tööd algklasside õpetajana. Alustasin tantsimist segarahvatantsurühmas “Opsal” ja laulsin mõnda aega ka laulukooris. Rajasin pere ja algas uus eluetapp. Mu abikaasa on õppinud Puhja koolis, pojad gümnaasiumi vilistlased. Töötanud mõnda aega õpetajana, võtsin vastu ettepaneku alustada tööd huvijuhina. 15 aastat huvitegevust - see on olnud kohtumised ja võimalused, ideed ja eneseteostus, väärtused ja vabadus, lõputu jõud ja energia, tuhanded rõõmuallikad ja ülevad hetked. Sajad koolitused, kursused, ise koolitajana tegutsedes, luues uusi algatusi koolis, maakonnas ja piirkonnas, organiseerides ja lavastades suurüritusi, õpetas nägema laiemat pilti nii oma valdkonna juhtimises kui õpetamises. Olin andnud endast palju ja otsustasin taas jätkata rahulikumalt, klassiõpetajana. Nüüdseks olen töötanud väärikas 335-aastases koolis peaaegu 38 aastat. Mis on kool ja õpetamine minu jaoks? Minu kreedo: „Kui midagi teha, siis südamega“ ja õpilase isikut peab austama ja olema siiras. Ükski päev selles töös ei kordu. Missioon on mitmetahuline. Minu ülesanne on maailmapildi avardamine läbi erinevate tegevuste, otsida uusi ideid koolielu huvitavamaks muutmisel. Õpetada nägema, et maailmas on asjad seotud. Soovin, et mu õpilased on õpihimulised, erksa tunde-ja mõttemaailmaga ümbritsevat mõistvad. Kasvatustöös pean oluliseks väärtuste kujundamist, isamaalist meelsust. Lõpetuseks. Tuhat korda tänu kõigile, kellega olen saanud teha ja teen põnevaid ettevõtmisi. Olen alati rõõmuga mõelnud kõikidele õpilastele, õpetajatele ja koostööpartneritele, kellega olen koos tegutsenud. Siiras rõõm, et mu õpetajaks olemise teel mõtete ja ideedega alati kaasas olete. Ja ikka peab edasi minema ning süda olgu mureta. Julget ajas muutumist, aga killukesi ajaloost ja kooliõpetaja Lauri hellal pilgul lehvitust ei maksa siiski unustada.

Kadri Jürimaa käsitöö- ja kunstiõpetaja

Mäletan üht naljakat mõtet, kui olin 6. klassis. Olin selleks ajaks käinud koolis kuus aastat ja kuus aastat on vaja veel käia. Kooli lõpuni jäänud aeg tundus jube pikk. Kuid keskkooli viimased kuus aastat läksid väga kiiresti. Keskkoolis oli meie klassijuhatajaks alates 6. klassist õpetaja Karin, kes oli ka ühtlasi saksa keele õpetaja. Nägin, kuidas ta oma ainet õpetas, ta oli väga heasüdamlik ja tema tekitas meis huvi saksa keele vastu. Ta oli rõõmsameelne ja temaga sai paljustki kõneleda. Kuid nägin ka, kui palju vaeva meie õpetaja vahel nägi, et klassis korda hoida. Meil oli hästi elav klass, klassis oli igasugu krutskimehi, kellel meeldis teatrit teha ja niisama muidu naljajutte veeretada. Klassis oli vahvaid tegelasi, kes püüdsid õpetajat alatihti põhiteemalt kõrvale juhtida, et ta kõneleks meiega elulistel teemadel, selle asemel et õpetaks meile ainet. Vahel see meil ka õnnestus. Õpetaja Karini töö tundus mulle tollal kohutavalt raske, ja mõte tollest ajast, et minust ei saa kunagi õpetajat, on siiani selgelt mälusopis. Seetõttu polnud mu esimene valik ka koheselt Tartu Ülikool vaid Tartu Kutsehariduskeskus individuaalõmbleja eriala ja seejärel Tallinna Kergetööstustehnikum rõivaala korraldaja eriala (nüüd Tallinna Tehnikakõrgkoolis moetööstuse eriala). Töötades mõnda aega erinevates kohtades, oli soov ühel hetkel ise tegutseda. Vaja läks töökohta, kus sai tegeleda meelepärase tööga ja kus sai ise reguleerida oma tööaega. Tundsin, et suudan ja tahan olla iseenda tööandja. Selleks läksin Tartu Mainori kõrgkooli koolitusele, et panna paika äriplaan ja taotleda toetust iseenda ettevõtte loomiseks ja vajalike seadmete soetamiseks. Sain toetust ja lõin enda väikese õmblustöökoja. Õmblesin palju kleite ja tegin parandustöid ligi 10 aastat, kuid tundsin, et tahan enda ümber inimesi ja muutust (kas laieneda või teha täielik muutus) ning seetõttu hakkasin otsima teist teed. Laieneda polnud kahjuks võimalik (samas piirkonnas suuremaid ruume kahjuks polnud) ning seetõttu tegin elus kannapöörde ja vahetasin kurssi. 35-aastaselt 2017. aastal tundsin, et aeg on küps Tartu Ülikooli jaoks. Läksin taas õppima ja samal ajal kandideerisin käsitöö- ja kunstiõpetaja ametikohale Puhja Kooli. 2022. aasta kevadeks täitub Puhja Koolis viies tööaasta, mis tundub ühest küljest küllaltki pikk aeg, kuid see on möödunud justkui hetkega. Uskumatu, kui kiiresti võib aeg koolis töötades lennata. Oma teekonnal olen aeg ajalt ikka maalinud. Maalimine teeb sinuga justkui restarti, puhastab mõtted ja taastab su esialgsed seaded. Minu sees on pidev väike rahutus, mis ilmselt lükkab mind tegudele. Täna, vaadates tagasi oma senistele keerdkäikudele, saab öelda, et on olnud põnev. Olles keskkooli ajal küllaltki tegus, aga tagasihoidlik, siis saan öelda, et muutes oma mõtteviisi, et tuleb olla julge ja kõneleda paljude inimestega, aitab elus palju uksi avada. Enda ümber tuleks endaga ühtmoodi mõtlevaid inimesi koondada, hoida positiivset meelt ja suhtumist ellu, kuna rõõm peab säilima igas päevas igal eluetapil.

Silja Lipping vene keele õpetaja Olen sündinud Tartumaal, Tammistus. See on üsna väike koht ja praegu taastab see küla vaikselt oma tähtsust, õnneks. Juba ammu ei ole seal kooli ega poodi, aga inimesed on. Seal on minu vanematekodu ja ma veedan kõik oma tööst vaba aja just seal. Minu vanemad olid mõlemad õpetajad kohalikus Tammistu 8-klassilises koolis ja seda just siis, kui seal õppis veel 70-80 õpilast. Ema oli muusikaõpetaja ja isa oli geograafia õpetaja. Minu lapsepõlv mööduski põhiliselt koolis, ekskursioonidel, matkadel ja kooli erinevatel üritustel. 1965. aastal astusin esimesse klassi ja lõpetasin põhikooli 1973. aastal. See aeg oli imeline, sest see väike kool andis meile hea hariduse ja valmistas meid igati ette tulevaseks eluks. Tegime sporti, toimusid viktoriinid, võistlused ja toredad üritused, kontserdid, pioneerilaagrid Saare järve ääres. Kuidagi palju aega oli tookord tegeleda erinevate asjadega. Ka minu lapsepõlvemängud olid seotud kooliga ja oli igati loogiline, et minust sai õpetaja. Aga miks just vene keele õpetaja? Kui õppisin 8. klassis, tookord siis põhikooli viimases klassis, anti koolile üks tuusik üleliidulisse pioneerilaagrisse “Artek”, mis asus Krimmis Musta mere ääres. Ja 1972. aasta septembris olin just mina see, kes sinna saadeti. Olin siis kooli pioneerimaleva nõukogu esimees. Suhtluskeeleks oli “Artekis” loomulikult vene keel. Sain seal tuttavaks ja sõpradeks paljude õpilastega erinevatest liiduvabariikidest ja hiljem olin pikalt nendega kirjavahetuses ja sain praktiseerida vene keelt. Tõlkisin kõik kirjad sõnastiku abiga vene keelde või siis vastupidi. See kogemus ja teadmised, mida kirjavahetusest sain, andsid mulle julguse ja ka soovi kandideerida Tartusse keskkooli. Pärast 8.klassi lõpetamist oli seega igati loomulik, et läksin Tartu 10. Keskkooli vene keele eriklassi õppima. Arvukad vene keele tunnid valmistasid mind ette selleks, et saaksin edasi õppima minna Tartu Riiklikku Ülikooli vene filoloogia erialale. Pärast ülikooli lõpetamist suunati mind Puhja Keskkooli vene keele õpetajaks ja siin olen töötanud juba 40 aastat. Selle aja jooksul on koolil olnud kolm nime. Tulin Puhja Keskkooli, siis õpetasin Puhja Gümnaasiumis ja lõpuks nüüd Puhja Koolis. Siin koolis on käinud ka kõik minu 4 tütart ja saanud hea hariduse. Neil on siit koolist vaid head mälestused. Õpetaja töö kõrvalt olen olnud kogu aeg ka klassijuhataja. Minu esimene lend, Puhja Keskkooli XXXVII lend, lõpetas 1996 aastal. Teine lend, juba Puhja Gümnaasiumi VIII lend, lõpetas 2004. aastal. Kõik ülejäänud olid põhikooli lennud 2009, 2016 ja 2018 aastal. Viimane neist oli aga juba Puhja Kooli I lend. Nii tore ja südantsoojendav on nendega kokku saada ja meenutada möödunud aegu. Klassijuhataja töö on raske, kuid pakub õpetajale palju väljakutseid ja põnevust. Ka praegu olen ma klassijuhataja 7. klassile. Kui Eesti Vabariik taasiseseisvus, arvati, et vene keelt enam keegi õppida ei soovi (õnneks seda ei juhtunud) ja nii saadeti vene keele õpetajad ümberõppele. Ma tegin läbi saksa keele lisakursuse Tartu Ülikooli juures. Seejärel õpetasin vene keele õpetamise kõrval ka 3 aastat saksa keelt gümnaasiumis C-keelena. Olen õpetanud ka eesti keeles - vabaainet gümnaasiumis-Vene kultuurilugu. Õpetasin vaid ühe aasta, kuid ettevalmistus nendeks tundideks sundis mind lugema tohutus koguses materjali ja seda süstematiseerima ja õpilastele edasi andma. Oli väga väga huvitav ja arendav. Kuid kool ja töö pole ainus minu elus. Tähtsal kohal on kahtlemata olnud muusika. Olen laulnud erinevates ansamblites, koorides ja mänginud ka kitarri ja mandoliini ja laulnud bändides. Mitmeid aastaid esinesime Tammistu Kultuurimaja bändiga paljudes teistes kultuurimajades üle Eesti. Ülikooli ajal laulsin Tartu Ülikooli naiskooris, mis oli omamoodi elamus. Osalesin sel ajal ka ülikooli naiskoori lauljana Vanemuise teatri etenduses - V.Tormise “Naistelaulud”. See on esimene ja viimane kord kutselise teatri laval esineda. Mul tohutult vedas, et olin just koorist valitute seas. Mõned aastad laulsin ka solistina Eesti Põllumajandusülikooli veterinaaria teaduskonna bändis. Praegu laulan Puhja Seltsimaja naiskooris Läte. Ja ega tantski pole minust mööda läinud, tantsisin pikka aega ka Puhja Seltsimaja naisrahvatantsurühmas “Rukkilill”. Mul on väga hea meel,et olen valinud õpetaja ameti. Olen saanud end igati sellel erialal tööalaselt teostada. Ja missugused kolleegid on mul olnud läbi aastate…. ja missuguseid õpilasi…

Anneli Korela matemaatikaõpetaja

Olen kahe noormehe ja ühe neiu ema, toreda mehe abikaasa ning kahe vahva poisipõnni vanaema. Minu lapsepõlv on möödunud Peipsi järve ääres Mustvees, kus minu ema ja tädid olid koolis õpetajad. Seega olen koolielu sees üles kasvanud. Õppinud olen kohalikus koolis ja siis jätkanud keskkooli õpinguid tollases Tartu 5.Keskkoolis keemia eriklassis. Ülikooli läksin aga matemaatikat õppima ja lõpetasin pedagoogina. Esimesed tööaastad olid Mõdriku Tehnikumis õpetajana, sealt sain ka esimesed õpetaja ristsed ja kogemused, mis ongi mind läbi edasise elu saatnud. Miks olen ikka koolis? Olen aktiivselt tegelenud ka kõige muuga– organiseerisin ettevõtmisi ja üritusi noorteühingus, tegin arendustööd linnavalitsuses, pidasin lillepoodi, valmistasin ja müüsin hamburgereid ja jäätist. Eks ikka maast madalast koolielus aktiivselt osalemine on see, mis kooli juurde tagasi on toonud ja tõmmanud. Sain oma kogemusi äri vallast jagada õpilastele majanduse tundide kaudu ja otsides edasisi võimalusi leidsin end õppealajuhataja tööd tegemas. Töö, mis andis mulle võimaluse koolitööd seestpoolt organiseerida ja pakkus mulle suurt töörõõmu. Tulles siia kooli matemaatika õpetajaks, saan jätkata hariduspõllu kündmist. Arvan, et minus on veel heatahtlikkust, sõbralikkust, nõudlikkust, mõistmist, abivalmidust, ratsionaalsust ja inimlikkust töötada noorte inimestega ja jagada ning õpetada neile oma ainealaseid teadmisi kui ka teisi inimeseks olemise külgi. Juba aastaid tagasi küsisin selle kooli direktorilt, et kui kolin Rõhule, siis tulen teie kooli matemaatika õpetajaks. Ja siin ma nüüd olen, et töötada ja õppida koos teiega. Kui vahepeal hariduspõllust puhata tahan, siis võtan päris põllu ette ja vaatan, kas mustikad juba sinetavad, tomatid punetavad ja kurgid on valmis.

Rõõmsameelset hariduselu jätkumist siin! Teie An4

Merle Lint matemaatikaõpetaja M A T A

Õ P S M E R L E L I N T

Matemaatika meeldis mulle juba õpilasena ja meeldib ka õpetajana. Ausust pean väga oluliseks. Taibukad, töökad, teotahtlised ja teistega arvestavad õpilased ja mõnusad kolleegid teevad rõõmu. Akordionistide ansamblis Parvepoisid Varapiigad mängisin basskitarri. Esinemisi oli Võrust Tallinnani, Hiiumaast Jõhvini. Esinema jõudsime ka Taani ja Lätimaale. Seda aega aitab meenutada meie helikassett "Valsid, polkad" Õpetajaks õppisin Tallinna Ed.Vilde nimelises Pedagoogilises Instituudis (praegune Tallinna Ülikool). Puhja Keskkoolis õppisin 11 aastat, Puhja Gümnaasiumis ja Puhja Koolis õpetan 17+? aastat. On olnud rõõm olla kolleegiks mitmele enda õpetajale. Sõpru ja sõbrannasid pole palju. Loodan, et vaenlasi on veel vähem. Matkarajad koos toredate õpilastega on viinud paljudesse kaunitesse Eestimaa paikadesse, aga ka Karpaatidesse, Krimmi, Koola poolsaarele ja Kõsõlkumi kõrbesse. Koos sõpradega on olnud meeldejäävamad matkad Kuriilidele, Dolomiitidesse ja Norra mägedesse. Elu parimad aastad möödusid Varal, kus töötasin 22 aastat kehalise kasvatuse ja matemaatika õpetajana, juhendasin mitmeid spordiringe ja matkaringi, olin klassijuhataja viiele eriilmelisele klassile. Koos toredate naabrite ja huvitavate ettevõtmistega möödusid aastad kiiresti. Reisile minna ja reisil olla on tore, aga veel parem on koju tagasi tulla. Kunagi unistasin teisele mandrile reisimisest. Aafrikas on käidud, Austraaliasse tahaks ka. Lemmikloomaks on olnud koerad Muki, Kämbu ja Junts, kassid Kurri, Kiti ja Miki. Ema on kõige olulisem inimene minu elus. Loodust naudin nii kodus kui kaugemal. Eriti meeldivad saared: Island, Madeira, Teneriffe, loomulikult ka Kihnu. Indiacamänguga alustasin Vara võistkonnas kohe pärast selle toreda spordiala Eestisse jõudmist. Osalesime Eesti meistrivõistlustel, käisime turniiril Saksamaal. Eesti klubide ühisvõistkonna koosseisus õnnestus mängida ka Jaapanis. Nutispordis on minu õpilased võitnud kuus Eesti meistritiitlit ja võistkondlikult Eesti karika võistlused, arvukalt medaleid Tartumaa meistrivõistlustelt. Minu parim tulemus on Eesti MV pronks ja Tartumaa täiskasvanute võistkonnas kolm Eesti karikavõistluste võitu. Tartu Maratonil olen suusatanud alates 1982 aastast, tänaseks juba 30 korda. Tartu Rattaralli finišijoone olen ületanud 27 (2 viimast virtuaalselt) korda. Tartu Ratta- ja Maastikumaratoni rajad pole mulle samuti võõrad.

Ruth Luts muusika- ja klaveriklassi õpetaja

Minu lapsepõlvemaa on Võrumaa. Sündisin Missos, väikeses alevis, mis asub Eesti kaguservas, vaid mõned kilomeetrid Läti ja Venemaa piirist. Alevist kolme kilomeetri kaugusel oli minu kodu, kus kasvasin koos vanema vennaga. Koduuksest metsani olid loetud sammud ja kõik metsa hääled ja lõhnad sain koguda endasse kodutrepil istudes. Peale venna olid minu mängukaaslasteks naabrilapsed, lasteaialaps ei ole ma olnud. Olin hoitud ja armastatud oma turvalises kodus ema- isa hoole all ja ehk ka pisut ära hellitatud. Aga tööd tuli teha tublisti. Kõiki töid, mida maaelu nõudis. Olen käinud karjas ja lüpsnud lehma, vikatiga heina niitnud, põllu- ja heinatöödest rääkimata. Ei meenu, et oleksin lapsepõlves õpetajaametist unistanud. Küll mängisime naabrilastega “külmapühade” ajal tihti kooli ja kuna olin kõige noorem, ei antud mulle õpetajarolli just väga sageli. Kui selleks võimalus avanes, olin õnnelik ja eriti meeldis mulle punase pliiatsiga tööde parandamine ja hindamine. Muusika on mind saatnud nii kaua kui ennast mäletan. Minu ema laulis kirikukooris ja temaga koos käisin kirikus ja kooriproovides. Esimesed laulud laulsingi Misso abikirikus enne kooli. Eriti hästi mäletan laulu “Ma olen väike karjane”. Ka koolis laulsin mõned aastad igal koolipeol, kuid pärast häälemurret minu solistikarjäär lõppes ja olin lihtsalt tubli koorilaulja. Koolitee algas 1964. aastal Misso Keskkoolis. Suure austusega mõtlen oma kodukoolile, kus olid oma ametile pühendunud ja väga hoolivad õpetajad. Kindlasti olen nii mõndagi nendelt kaasa võtnud ja kasutanud ka oma töös. Misso koolis oli märkimisväärselt palju meesõpetajaid ja alates 5. klassist olen õppinud enamjaolt meesõpetajate käe all. Väikses maakoolis oli tegutsemiseks palju erinevaid võimalusi. Mina tegin hea meelega sporti ja võtsin osa erinevatest maakondlikest võistlustest, laulsin kooris, tantsisin rahvatantsu ja mängisin klaverit kooli instrumentaalansamblis. Käisime tihti matkamas, toimusid erinevad spordivõistlused, meelde on jäänud karnevalid, ekskursioonid ja meeleolukad nääripeod. Meenuvad ka teatrikülastused Vanemuise teatrisse. Meeles on veel õpetajate humoorikad esinemised igal koolipeol, need tekitasid õpilastes alati elevust. Tõsisem suhe muusikaga algas kui 3. klassis asusin õppima klaverit Võru Lastemuusikakoolis. Võru linn oli 45 km kaugusel ja siiani on meeles väsitavad bussisõidud kaks korda nädalas Lõuna- Eesti mägistel teedel. Tihti olen mõelnud, kuidas ma vastu pidasin, sest pikk bussisõit röövis palju aega ja energiat. Naljaga pooleks võib öelda, et ju saatusel oli minuga oma plaan. Muusikakooli ja keskkooli lõpetamine langes samale aastale ja tuli teha otsus haridustee jätkamiseks. Klaveriõpetaja julgustavad sõnad, et võiksin edasi õppida muusikat, hajutasid minu kõhklused muusikutee valimisel.

Tegin edukalt sisseastumiseksamid muusikapedagoogika erialale Tallinna Riiklikus Konservatooriumis ja algas minu tudengipõli. Seega, läbi muusika, valisin õpetajaameti. Algus oli raske ja tuli kõvasti vaeva näha, sest otse lastemuusikakoolist kõrgkooli minek ei olnud päris tavapärane tee. Õpingud Tallinnas olid igas mõttes minule kui maatüdrukule maailmapilti avardavad. Kontserdid ja teatrietendused, mis kooliajal olid suursündmuseks, muutusid regulaarseks ja oluliseks osaks peale õpingute. Laulmine Tallinna Haridustöötajate Naiskooris pakkus reisimisvõimalusi ja palju esinemiskogemusi. Konservatooriumi õppejõud ei andnud edasi ainult akadeemilisi teadmisi, vaid värvikate isiksustena olid vaimsete väärtuste kandjateks ja noortele eeskujuks. Aga kõige rohkem õppisin väärtustama aega ja kuidas iseseisvalt elus hakkama saada. Õpinguaastad Tallinnas möödusid kiiresti ja tuli valida sobiv töökoht. See ei olnud raske, sest minu vanemad olid asunud Tartusse elama ja ainuke kool tolleaegses Tartu rajoonis, kuhu vajati muusikaõpetajat, oli Puhja Keskkool. Nii sattusingi Puhja ja elanud siin juba 42 aastat. Lõin siin pere, Puhjas on sündinud ja koolis käinud minu kolm poega ja tütar. Minu abikaasa on põline puhjakas, tema mõlemad vanemad on olnud siin koolis õpetajad, isa ka kooli direktor. Puhjast on saanud ka minu kodu. Alustasin noore ja innukana 1980. aastal. Aegade jooksul on erinevad rollid koolis teinud minu elu päris mitmekesiseks: klassitunnid, klaveritunnid, solfitunnid, koorijuht, klassijuhataja, solistideansamblite juhendaja. Kohalikus seltsimajas olen juhendanud segakoori ja peaaegu 20 aastat laulab minu käe all naiskoor “Läte”. Töö õpilastega on iga päev väljakutse. Õpid kogu aeg nendega koos, avastad midagi uut, teed olude sunnil midagi hoopis teistmoodi ja koged üllatusi igal sammul. Klaveriklassi tulevad praegu juba vilistlaste lapsed, mis tõestab, et nende vanemad ise said pillimänguga midagi olulist ellu kaasa ja nüüd oskavad seda hinnata. Töö klaverilastega on alati puhas rõõm. Õpetajana näen lapse arengut üsna lähedalt ja saan rõõmustada iga väiksemagi edusammude üle. Iga- aastased klaverikontserdid annavad mängijatele esinemisjulgust ja motiveerivad õpilasi edasi pingutama. Puhja koolis olen juhendanud kõiki kooriliike: mudilaskoori, lastekoori, poistekoori ja segakoori. Lastekoor on ka laulupeokoor ja käinud minuga ühte sammu kõigi tööaastate vältel. Alates 1985. aastast oleme osa võtnud kõigist noorte- ja üldlaulupidudest. Rõõmu on pakkunud osavõtt Luunja lastelaulupidudest, Tartu laulupidudest ja Tartumaa lastekooride laulupäevadest. Meenuvad lastekooriööd, kus õppisime nõudlikku repertuaari, et läbida ülevaatus ja jõuda laulukaare alla. Minu esimene laulupidu jääb aastasse 1969, kus osalesin lauljana Misso kooli lastekooris. Sellest ajast peale olen osalenud kõikidel üldlaulupidudel, alguses lauljana ja hiljem juba kooride juhendajana. Klassijuhatajakogemus tuli teisel tööaastal. Esimestele õpilastele olin klassijuhataja põhikoolis, mis tol ajal lõppes 8. klassiga. Kahe gümnaasiumilennuga, lõpetamisaastad 2006 ja 2017, olin koos alates 4. klassist. See on pikk aeg ja need poisid- tüdrukud jäävad minu südamesse alati. Hoian ikka silmad- kõrvad lahti, et teada, kuidas neil läheb. Peatselt lõpetavad põhikooli minu üheksandikud ja siis on nemadki vilistlased. Tööaastatesse mahub veel solistide juhendamine, suurejoonelised jõuluballid, imelised lõpunäidendid, humoorikad õpetajate etteasted, õpetajate lauluansambel ja palju muud. On, mida meenutada ja mäletada. Ja muidugi olen tänulik, et olen saanud koos töötada nii paljude suurepäraste kolleegidega. Tahan olla õpetajana aus iseenda ja õpilaste vastu. Pean tähtsaks: ole kannatlik, ole järjekindel, usu sellesse, mida õpetad ja ära kaota huumorimeelt. Kedagi ei saa muuta, aga ennast muutes muutub maailm. Koolitööst tuleb ennast aeg- ajalt välja lülitada. Mulle meeldib, mis mahub sõnade alla muusika ja teater, aga viimasel ajal valin väga hoolega, mida kuulan- vaatan ja mida mitte. Lugeda meeldib ka, juba lapsepõlvest peale ja minu eas on lausa kohustuslik lahendada ristsõnu või Sudokut. Suvel ootab mind kasvuhoone ja kõik see, mis seal kasvab, tuleb ka purki panna. Unistan, et oleks aega kudumiseks ja toredate Eestimaa paikade avastamiseks. Vanaemana tahan oma lapselapsele olemas olla kui ta mind vajab. Olen õnnelik kui minu pere on terve ja rõõmus ning minu ümber on head sõbrad.

Tanel Ojaste kehalise kasvatuse õpetaja

Olen sündinud Rakveres ja kuni 9.klassi lõpuni elasin alaliselt seal. Küll aga veetsin kõik suvekuud Otepää lähedal maakodus. Kasvasin üles spordiperekonnas. Isa oli tippsportlane (vähemalt Eesti mõistes) ja viibis palju kodust ära, eriti talveperioodidel. Spordipisiku sain tõenäoliselt kodust külge ja see, et hakkasin spordiga varakult väga aktiivselt tegelema, oli asjade loomulik käik. Mul on minust nooremad vend ja 2 õde, kes on samuti suusatamisega tegelenud. Peale 9. klassi lõpetamist siirdusime perega Otepääle elama ja X klassi läksin Otepää Audentese Spordikooli. Tahtsin saada suusatajaks. Sellel ajal oli mul tahtmist rohkem kui mõistust ja kogu sporditegemine takerdus kehva tervise taha. Millegipärast teadsin ma kohe, et tahan saada treeneriks, sest ka seeläbi on võimalus läbi sportlase saavutuste oma unistusi teoks teha. Peale gümnaasiumi lõpetamist läksin ma Tartu Ülikooli kehakultruuri teaduskonda eesmärgiga õppida treeneriks ja spordijuhiks. Võibolla see on põnev, et 2011 valiti mind suhteliselt noorelt Eesti Sprindikoonidse peatreeneriks. Töötasin sellel ametikohal ühe hooaja. Eesti meistriks ei ole ma tulnud mitte suusatamises, vaid hoopis triatlonis ja krossijooksus. Sellel ajal ma veel ette ei kujutanud, et võiksin ühel päeval hoopis koolis õpetaja olla. Kui olin juba aastaid treenerina töötanud ja oma spordiklubi juhtinud, otsisin tööalast lisaväljundit. Kuulsin ühe sõbra käest, et Puhja vald otsib spordikoordinaatorit. Kui kohale tulin ja vallavanemaga kohtusime, siis istus laua taga ka tänane Puhja Kooli direktor Päivi Märjamaa ja sealt see kuidagi hargnema hakkas. Tänaseks olen juba 7 aastat Puhja Koolis kehalise kasvatuse õpetaja olnud. Ühtepidi on koolis töötamine natuke juhus, aga teistpidi, mulle meeldib olla õpetaja. Mulle meeldib lastele õpetada liikumist ja neisse spordipisik istutada. Minu missioon õpetajana võiks olla see, et saada koolilapsed liikuma. Hetkel ma näen, et lapsed ei liigu piisavalt ja seda on näha ka kehalise tundides. Minu eesmärk on aidata igal lapsel leida mõni spordiala, mis talle sobiks ja meeldiks. Seetõttu kujundan teadlikult kehalise tunnid väga vaheldusrikkaks, et lastel oleks võimalus erinevate aladega tutvuda. Lisaks usun ise sellesse, et terves kehas terve vaim ja püüan seda ka lastele õpetada. Mul on väga palju hobisid. Tore oleks, kui leiaksin rohkem aega, et nende kõigiga tegeleda. Kuna mul on väikesed lapsed ja töökohutused nii Puhjas kui Otepääl, siis ega palju vaba aega üle ei jäägi. Lisaks õpetajatööle on mul veel juhtida Otepääl suusaklubi, kus ma ise töötan treenerina. Peale spordi harrastamise meeldib mulle ka kalal käia. Sportlikest tegevustest naudin hetkel kõige rohkem rullsuusatamist ja discgolfi. Ka sõpradega võtan aeg-ajalt midagi põnevat ette. Perega on tore koos reisida.

Madis Paju kehalise kasvatuse õpetaja Olen pärit Viljandist. Elasin sellises mõnusas linnaosas nagu seda on Paalalinn. Käisin Paalalinna Gümnaasiumis tervelt 12 aastat. Lapsepõlv möödus mul enamasti sõpradega metsas või soos onni ehitades või siis hoovis hommikust õhtuni kõiksugu erinevaid mänge mängides. Suvel oli mu päevakava selline, et kell 9-10 õue ning tagasi tuppa tulin, kui päike hakkas looja minema ehk kusagil 10 ajal õhtul. Vahel kui kõht läks tühjaks, käisime kodudes söömas. Selline lapsepõlv oli minu arvates parim, mida ma soovida võisin. Ei olnud kunagi igav, alati leidsime midagi huvitavat. Kui koolitee Viljandis sai otsa, asusime parima sõbraga õppima Tartusse. Kuna kohe esimesel aastal Tartu Ülikooli sisse saada ei õnnestunud ja et aega mitte raisku lasta, õppisin kaks eriala Tartu Kutsehariduskeskuses - toiduainete tehnoloogia ning rekreatsioonikorraldus. Mõlemad on mulle elus siiani kasuks tulnud. Siinkohal tahan öelda, et ei tasu karta õppida oskustööliseks ehk õppida mingit eriala kutseharidusasutustes. Mida mitmekülgsem sa oled, seda parem sulle eelseisvas elus. Hiljem sai ikkagi Tartu Ülikooli astutud ning lõpetatud kehakultuuri osakonnas kehalise kasvatuse ja spordi eriala. Hetkel on mul koolis töötamise kogemust 5 aastat. Võin öelda, et mulle lihtsalt väga meeldib koolis töötada. See on töö, kuhu ma tulen iga hommik väga hea meelega. Mulle meeldib õpetada lapsi, anda meile eluks vajalikke teadmisi. Kehalise seisukohalt on oluline oskus iseseisvalt sportida, eelkõige teha seda enda tervise huvides ning tunda sellest kõigest rõõmu. Minu arust õpetajatöö juures parim asi ongi see, mida sa tagasi saad ehk kui sa näed rõõmsameelseid lapsi, kes teevad sporti ja naudivad seda täiel rinnal. Ma pean õpetamise juures väga oluliseks individuaalset lähenemist. Iga inimene on erinev ning samuti on erinevad nende võimed. Seega ei saa lapsi sama joonlaua järgi mõõta ning tuleb leida iga lapse jaoks oma mõõdupuu. See on hea alus individuaalsele arengule. Teame ju, et lapsed arenevad erineva kiirusega. Tegelesin kergejõustikuga võistlusspordi tasemel 13-14 aastat, kuid nüüd on sellest saanud minu hobi. Paar korda nädalas viin läbi kergejõustiku treeninguid - erialaseid üldfüüsilisi treeninguid ning heitealasid. Paar korda aastas käin ise ka võistlemas. Eelmisel aastal õnnestus Viljandimaa meistriks tulla kettaheites. Veel on minu suurteks hobideks petank, korvpalli mängimine ning jalgrattaga sõitmine. Mitte sportlikest tegevustest on minu suurimatest hobideks või kirgedeks heade filmide vaatamine ning reisimine/matkamine. Lisaks Puhja Koolile töötan ma kergejõustiku treenerina juba 11 aastat Tartu Ülikooli Akadeemilises spordiklubis, kus treenin esmaspäevast reedeni lapsi vanuses 11-19, osalevad ka mõned üliõpilased. Kui rääkida nüüd minu hirmudest, siis kõige suurem on vist kõrgusekartus, mis on tekkinud viimaste aastate jooksul. Ega väga hea meelega ma enam suurte tornide otsa ei roni. Millest pean lugu? Alati rõõmsameelsusest ning heast huumorist. Väga hästi väljendab seda üks tsitaat: Naerata ja elu naeratab sulle vastu!

Maris Pukk eesti keele ja kirjanduse õpetaja Minu õpetajaks olemise teekond pole olnud väga pikk, kuid mälestus sellest, et soovin just õpetajana töötada, on pärit ammusest ajast. Minu ema on tihti mulle meelde tuletanud hetki lapsepõlvest, kui lemmikmänguasjaks oli vanaaegne tahvel koos kriitidega ning õpilaseks tol ajal 2-aastane vend. Juba siis arvasin, et see amet on miski, mida mina tahan südamega teha, kuid eks nii mõtlevad paljud lapsed ja eriti harukordne pole kuulda 7-aastase suust, et ta tahab saada õpetajaks. Täpsemalt hakkas välja joonistuma soov põhikoolis – mäletan, et sel ajal vaatasin alt üles enda eesti keele ja kirjanduse õpetajale ja pidasin teda väga meisterlikuks. Sellest ajast on alles ka töövihikutes soove olla tulevikus õpetaja ning kirjeldusi, miks mulle just see amet sobiks. Gümnaasiumistki mäletan arenguvestlusi, kus rääkisin klassijuhatajale enda kindlast sihist. Veider oli näha teisi muretsemas edasiste õpingute pärast – minul tuli see kuidagi loomulikult ja mulle meeldis mõelda, et olen juba ammu teadnud, mida teha soovin. Loomulikult olid ka põhjused muutunud võrreldes selle ajaga, kui olin esimese kooliastme õpilane ja lihtsalt soovisin mängu mängida. Mulle meeldis mõte sellest, et panustan millessegi suuremasse, et aitan kaasa ühiskonna arengule ja üldiselt tundus kool üks tõsiselt lahe koht, kus töötada – iga päev on uus ja erinev. Kui olin ülikooli lõpetamas, siis sattus juhuslikult minu teele Noored Kooli programm ning otsustasin kandideerida. Ma lihtsalt ei jaksanud oodata ning jätkata veel õppimist ilma praktikata – tahtsin midagi juba päriselt ära teha. Ma mäletan esimest suvelaagrit, kui seisin klassi ees ja mõtlesin, et see ongi õige tunne. Nüüdseks olen juba neljandat aastat Puhja Kooli eesti keele ja kirjanduse õpetaja ning juhtunud on meeletult palju. Üheks oluliseimaks verstapostiks pean enda esimese klassi lõpetamist. Olin nii kindel, et soovin olla klassijuhataja, teadmata raskusi, millega peab silmitsi seisma. Kaks aastat möödusid kiiresti ning juba seisimegi saalis, valmis põhikooli lõpetama. Nagu oma kõneski ütlesin, siis see oli kibemagus moment. Tean, et mu esimene klass aitas mul üle kõige kasvada paremaks õpetajaks ning neid oli keeruline lahti lasta. Lisan siia tsitaadi, mis 9ndike lõpetamiseni mind saatis. Oskar Luts, ,,Kevade’’ - ,,Kooliõpetaja laugelt veereb pisar. Ta läheb klassituppa, jääb tühjade pinkide vahele seisma ja mõtleb kaua. Ära läksid! Ära läksid need, kes talle küll vahel meelehärmi sünnitasid, aga ometi nii armsad olid.’’ Kui aga päris esimesed olid läinud, ei suutnud enam näha end mitte klassijuhatajana ja saingi endale oma neljandikud. Mul polnud selle hetkeni nii väikeseid õpilasi olnud ja seetõttu tuli uuesti kohaneda väiksemate laste murede ja õnnehetkedega. Olen väga nautinud nii rõõmsate ja lõbusate, aktiivsete ja püüdlike õpilaste õpetamist. Nüüdseks oleme üksteist tundma õppinud juba poolteist aastat. Meist on saanud meeskond. Kogu töötamise ajal on mind saatnud õppimine - kas ülikoolis või programmis. Kaks aastat pingutasin Noored Kooli ridades, mille lõpetasin 2020. aasta kevadel. Jään seda aega tohutult väärtustama - sain sõbrad ja toe kogu eluks. Lisaks arendas programm mind väga palju ning tean, et tänu seal osalemisele olen just selliseks õpetajaks kasvanud. Pärast programmi olen olnud magistrantuuris ning nüüdseks on kirjutada vaid lõputöö. Mul on olnud suur rõõm olla valitud Puhja Kooli 2019. aasta lemmikõpetajaks ning Elva valla aasta noorõpetajaks. Lisaks olen 2021. aastal saanud eesti keele õpetajateks õppijate stipendiumi. Sellised tunnustused on olulised ning kinnitavad mulle, et olen õigel teel. Mulle meeldib olla aktiivne õpetaja, kes panustab nii kooli arengusse kui ka tegeleb enesearenguga. Seega võtan osa paljudest huvitavatest seminaridest ja haaran kinni pakutavatest lisavõimalusest. Mulle meeldib saada uusi nippe tundide andmiseks ja mõista paremini õpilaste tundeid ning nendega toimetulekut. Tahan olla õpetaja, kes inspireerib ja paneb õpilased pingutama ka rasketel hetkedel. Kui mul on vaba aega, siis mulle meeldib seda veeta enda sõprade ja perega. Armastan kultuuri ja loodust, meeldib hea toit ja seltskond ning väärtustan reisimist. Mulle meeldib panna end proovile ja proovida uusi asju. Küll aga õpetajaks olemist armastan üle kõige.

Kadri Raudsepp klassiõpetaja, inglise keele õpetaja Olen Kadri, õpetaja Kadri. Kui ma jätan kõrvale pisikeste inimeste arendaja rolli, siis meeldivad mulle veel lilled, kokakunst, sportlik ajaveetmine, pildistamine, lugemine, jazz ja taskuhääling. Mulle on kohutavalt olulised minu lapsed, kodu ja perekond. Ma ei saaks hakkama särasilmsete kolleegideta, kes annavad mulle lõputult võimalusi heietada kõikvõimalikel parajasti olulistel teemadel. Küllap ongi inimest hea tundma õppida läbi selle, mis talle oluline. Viisakas on siiski kirjutada pikemalt, jõudes ringiga tagasi meid ühendava Puhja koolini. Olen üdini tartlane. Tartus sündinud, koolis käinud, korraks maandunud elama Puhjas ja siis jälle ringiga tagasi linna. Päris esimene töökoht oli mul Tartu avaturul köögivilja taimede müüjana, olin siis vist 12. Olin tagasihoidlik ja häbelik laps, kelle jaoks võhivõõraste täiskasvanutega suhtlemine ning matemaatiliste tehetega toimetamine oli üüratu väljakutse. Tegutsesin selles ametis päris mitu kevadsuve. Mälestused Tartu turust ning maikuised tomatilõhnalised hommikud on siiani kallid. See kogemus õpetas mulle, et iga uue tegevuse algus võib olla kuhjatud ebakindluse, hirmu ja kobatsemise alla, kuid kõik edasised ettevõtmised on selle võrra kergemad ja edukamad. Mis sellest, et sa kardad, tee ikka. Teekond õpetaja ametini on olnud käänuline ja võiks isegi kokku võtta mõttega, et sõltumata minu enda vastuseisust olen ma nüüd päris õpetaja ehk kutsetunnistusega pedagoog. Gümnaasiumi lõpus oli minu kindel seisukoht, et õpetajat minust ei saa, sest õpilased on hirmsad. Sellele vaatamata soovitas seda ametit mulle karjäärinõustaja ning tööpakkumised pärast ülikooli vedasid mind ikka haridusvaldkonda. Olles lõpetanud majandusteaduskonna, hakkasin tööle noortega, aidates neil teha hariduse ja tulevase ametiga seotud valikuid. Esimest korda kogesin, et teise inimese mõtted, vaated elule ja väärtushinnangud võivad olla väga huvitavad. Noored inimesed on väga inspireerivad! Selles ametis sain esimest korda seista klassi ees õpetaja rollis, esineda konverentsidel mitmesajale inimesele, reisida, korraldada üritusi, hallata ja turundada veebilehte ja praktiseerida veebinõustamist. Töö karjäärispetsialistina andis võimaluse uurida põhjalikumalt, mis peitub inimloomuse taga, kuidas meie väärtushinnangud mõjutavad meie otsuseid ja edasist elu. Eriti mõjuvaks teguriks on meie valikud haridusteel, mis omakorda seotud õpioskuste ja meile omase mõtteviisiga, keskkonnaga, mis meid ümbritseb. Uudishimu on väga mõnus kaaslane ja vajalik ka õpetaja ametis. Aastaid hiljem, väikeste laste emana viis mind tee lasteaeda ning peagi leidsin end lasteaiaõpetaja rollis, sest väikeses kogukonnas oled sa nähtav ja kuuldav ning sinu võimekust panustada ei lasta raisku. Sinna juurde kuulusid ka alushariduse pedagoogi kutse saamiseks õpingud Tartu Ülikoolis. Esimest korda elus oli mu töölepingul ametinimetuseks ,,õpetaja”. Tähtajalise lepingu lõppedes kordus sama muster - elades väikeses kogukonnas, oled sa nähtav ja kuuldav ning sinu võimekust panustada ei lasta raisku, sest mind kutsuti koolimajja tööintervjuule. Olen klassiõpetaja meie armsas koolis alates 2017. aasta sügisest. Enne seda olin kooliga tuttav lapsevanema rollis olles ja kogukonna liikmena suhtunud sellesse asutusse alati aukartusega. Kuigi vastu võetud pakkumine tähendas tohutut eneseületust, uue ameti õppimist ja koheselt ka tasemeõpet, kehtis lapsepõlvest tuttav põhimõte - mis sellest, et kardad, tee ikka. Astu esimene samm, siis teine ja kolmas jne. Hirmust ja ebakindlusest on mõistlik üle saada, kui see takistab sul elamast. Olen siiani tänulik mulle antud võimaluse ja usalduse eest. Tõsi on, et aastad täiesti uues ametis ning magistriõpingud põhikooli õpetaja kutse saamiseks olid väga keerulised. Selle võrra suurem on rõõm, kui ülikool on läbi ja saab olla ,,päris” õpetaja. Õpetaja elukutse on üliäge. Ja mõnikord väga raske. Ma ei ole päris kindel, et seda tööd peaks tegema terve elu, aga alati saab teha ka organisatsiooni- või valdkonnasisest karjääri, sest haridus on ääretult paeluv valdkond. Selles ametis ei ole kunagi igav ja kuigi me valmistame oma tööpäevad hoolikalt ette, ei ole kunagi teada, mida tegelikult päev toob. Hoian meeles, et õpetaja saavutab oma professionaalse tipu alles 10. tööaasta paiku, seega parim ootab alles ees! Ma arvan, et minust poleks saanud head õpetajat kohe pärast ülikooli. Teatav elukogemus ja isiklikud lapsed lisavad enesekindlust, kannatlikkust, suure pildi nägemise oskust ja see aitab õpetajatööga kaasas käivatest raskustest üle saada. Ma soovin, et minu õpilastest kasvaksid õnnelikud täiskasvanud, kes oma väärtushinnangute ja tarkuse abil panustavad oma peresse ja meie väiksesse ühiskonda ja miks ka mitte - vallutagu maailm!

Ants Prii tehnoloogiaõpetaja puutööringi juhendaja Päritolult olen idavirukas. Varane lapsepõlv möödus kaevanduslinnas Sompas. Hilisemad tuttavad, sellest teada saanud, ütlevad, et ju on minu temperament ja julgus mõjutatud sealsest keskkonnast. Pensionile jäänud kaevurite pered kolisid sealt ära ja nii sai minu uueks elukohaks Jõgeva linn. Jõgevale olen jäänudki, siit leidsin paralleelklassi tüdrukust abikaasa ja kasvatasin lapsed. Temperamenti mul jätkus ning isa pidi päris tihti käima koolis minu paturegistrit silumas. Õppimisega sain lahedalt hakkama, kuid ega ma püsinud pudeliski paigal. Õnneks kanaliseerus minu energia sporti ning spordiga tegelen siiani. Ju oli annet ka spordi tegemiseks ning nii lõpetasingi Tallinna Spordi-inernaatkooli. Jooksin nii, et päkad välkusid. Jooksutulemustest meenutan pea 20 aastat püsinud Eesti 13-14-aastaste 1000 m rekordit 2.51,9. 1500 m isiklikuks rekordiks jäi 18-aastaselt joostud 3.54,8. Sõjaväeteenistus tõmbas suurele spordile kriipsu peale, kuid äratas õppimishimu. Asusin õppima TPI-sse (praeguse nimega TalTech) ning lõpudiplomil märgiti erialaks ökonomist. Jätkasin Jõgeval, töötasin mitmes ehitusorganisatsioonis. Ajad muutusid, muutus ka Eesti riik ja saabus iseseisvus. Tekkis eraettevõtluse aeg. Paarkümmend aastat olin tööandjaks päris paljudele inimestele. Aktiivseid inimesi kutsuti poliitikas kaasa lööma ja nii olen pidanud mitmeid juhtivaid ameteid Jõgeva Linnavalitsuses. Koolist pole kunagi pääsu olnud, sest abikaasa õppis õpetajaks. Laste koolis käimine viis mind kümneks aastaks hoolekogu esimehe kohal kaasa rääkima. 2010. aastal hakkasin ringitunnina malet õpetama, lisandusid robootika ja laskmine ning tehnoloogia õpetaja puudumisel sai ka see koht vastu võetud. Lõpetasin Tartu Ülikoolis pedagoogika kursused ja nüüd tegelengi poiste õpetamisega.

Juba huviringides tunnetasin meesõpetaja erilisust. Paljude laste isad on tööl välismaal. Lapsed vajavad mehe eeskuju ja „mehejutu“ rääkimist ning pisitasa püüangi seda lünka täita. Eks ka minu praegune teine suurem hobi või armastus on seotud õpetamisega. Olen aktiivne Kaitseliidu liige ja püüan õpetada noori mehi lahinguolukorras ellu jääma, olen laskeinstruktor. Mulle väga meeldib vanaisa roll. Oma nelja lapselapsega kohtun iga nädal, mängime, möllame ja meil on väga lõbus.

Janno Reinomägi noorsootöötaja Minu nimi on Janno Reinomägi ja töötan Puhja noortekeskuses. Elan Mõisanurmes, Puhja lähedal. Olen abielus ja peres on 3 last, koer ja kass. Kuidas ma aga siia jõudsin, selleks pean alustama päris algusest. Sündinud olen ma Tallinnas ja minu vanemad olid tavalised nõukogudeaegsed töölisklassi inimesed. Ema töötas lasteaias ja isa elektrikuna. Minu vend on minust 12 aastat vanem ja siis kui ma mäletama hakkasin oli ta juba meie juurest kolinud Kehtna kutsekooli õppima. Elasime Lasnamäe 3-toalises korteris ja nädalavahetused, koolivaheajad veetsin maal tädi juures Raplamaal. Minu koolitee möödus Lasnamäe 3. mikrorajooni Tallinna 13. Keskkoolis, mille õpilaste arv oli üle tuhande. Mäletan, et sellega kiideldi, olime maailma suurim eestikeelne kool. Kool töötas kahes vahetuses ja mina õppisin õhtuses, paralleelklassidest viimases G-klassis... Minu koolipäev algas kella 13 ajal ja lõppes 18 ajal. Mäletan, et enamus kooli WC-d oli naeltega kinni löödud. Need, mis avatud olid, polnud ammu enam tualeti moodi.

Sellest kõledast institutsioonist ma lahkusin kohe peale põhikooli ja astusin Raua tänava Tallinna 21. Keskkooli õpilaseks. Sealt ma mäletan, et esimest korda kõlbas kooli sööklas söömas käia ja WC-s oli paberit. Esimest korda uuriti minu käest arvamust koolielu kohta. Loomulikult ma ei julgenud midagi arvata, ma olin väga rahul. Kahjuks jäi see kool minu viimaseks lõpetatud haridusasutuseks. Järgmised aastad veetsin ühe semestri Tallinna Tehnikaülikoolis informaatikat nuusutades ja Sidepataljonis kaitseväes radistina. Olen marssinud ka iseseisvuspäeva paraadil korra. Minu töökarjäär algas Stockmanni kaubamajas. Minu ülesandeks oli hommikul kell 7 kogu kaup vastu võta ja üle kontrollida kõik, mis poodi toodi. Edasi jätkasin Stockmanni tehnikaosakonnas müüjana. Mäletan, et Soomest toodi kastide viisi kasutatud Nokia telefone, mida müüdi hirmsates kogustes. Esimeste mobiiltelefonide laine harjal liikusin edasi tollassesse Esmofoni, EMT edasimüüja juurde. Sain esimesed kogemused mobiilside maailmast ja ka klienditeenindusest. Sain teada, millal on mõistlik inimestega mitte vaielda ja tunda ära erinevate inimeste keemis-ja plahvatuspunkte. Lõpuks ei pakkunud see mäng enam pinget ja müügileti äärest kolisin tehnilise toe poole peale. Andsin tuge nii oma töötajatele firmas sees kui ka klientidele, nii mõnedki kuulsused ja ministrid on minu käest telefoni ostnud või muredele lahendust saanud. Kirjutasin uute telefonide tootetutvustusi, tegin esimest korda elus ka koolitusi. Ühel koolitusel jäi silma üks Tartu tüdruk, kes mind ka ära sebis ja Puhja elama meelitas. Mõned aastad veel käisin Tallinnas tööl ja nädalavahetustel Puhjas. Siis kui esimene laps Puhja Kooli astus, tulin Tartusse ka tööle ja jäin paikseks. Samal ajal liitusin Puhja rahvatantsu segarühmaga Opsal, kus taidlen siiani kaasa.

Ene Põldaru logopeed Kirjad minu noorematele minadele 6-aastasele Enele Tere, Ene! Sa lähed kohe kooli. See on väga põnev. Aga ka natuke hirmutav. Sa oled alles väike ja lähed kohta, kus kõik on sinu jaoks uus ja võõras. Suur maja, täis õpilasi ja õpetajaid, ning koolitunnid ja ootused, mille täitmist sa kunagi varem proovinudki pole. On tõesti hirmus. Aga see on okei. Sind ootavad ees kogemused ja sõbrad ning sinu ülesanne on vaid anda endast parim, et õppida, kasvada ja saada kogemusi tulevaseks eluks. 15-aastasele Enele Tere, Ene! Sa lõpetad põhikooli ja lähed edasi gümnaasiumisse. Nüüd on vaid valida, millisesse. Sulle tundub, et kõigil sinu ümber on juba selge, mis kooli ja miks nad tahavad minna. Sina ei ole endiselt kindel, kas jääda oma kooli, Tartu Descartes’i Lütseumisse, või teha esimest korda elus suurem muutus ja minna Treffnerisse. Kuigi viimasesse läksid sa sisseastumiskatsetele vaid sellepärast, et “kõik läksid”. Aga see on okei. See üsna juhuslikult tehtud otsus annab sulle sõbrad terveks eluks, baasi edasisteks õpinguteks ning teadmise, et suured ja enesegi jaoks ootamatud sammud on osa eluteest.

19-aastasele Enele Tere, Ene! Sa õpid Tartu Ülikoolis geenitehnoloogiat ja oled teisel kursusel. Sa oled biokeemia loengus, vaatad tahvlitäit valemeid ning saad kohe-kohe aru, et see ei ole see, mida sa tahad oma tulevases elus teha. Sa kaalud seda kaua ja tunned muret, mis saab edasi, kuid astud ülikoolist välja. Aga see on okei. See kogemus näitab sulle, mis on su tugevused ja nõrkused, ning annab kindlust teadmises, et otsused ei ole alati lõplikud. 25-aastasele Enele Tere, Ene! Sa lõpetasid just Tartu Ülikoolis eripedagoogika magistrantuuri. See oli nii vaimselt kui füüsiliselt üks kurnavamaid aegu su elus. Aga see on okei. Need aastad tõestasid sulle, et sa saad hakkama ülesannetega, mis tunduvad üle jõu käivad. Sa tuled edukalt toime rollides, milles sa end kunagi näinud ei ole. Ning - mis kõige olulisem - seda kõike on palju lihtsam teha, kui su ümber on toetavad ja hoolivad inimesed. 30-aastasele Enele Tere, Ene! Sa oled viis aastat Puhja koolis töötanud. Sa oled “täiskasvanu”. Aastad on näidanud sulle, et lapsena tekkinud illusioonid täiskasvanutest ja nende kõikvõimsusest ja -teadlikkusest saavad purustatud, kui sa saad ise suureks. Sa näed, et täiskasvanud ei tea alati, mida nad teevad, kuidas ja miks. Nagu ka sina. Aga see on okei. Oluline on, et sa oled valmis õppima, uurima, katsetama ja proovima, aga ka vigu tegema, abi paluma ja uuesti proovima. Kõik su valikud, nii suured kui väikesed, on viinud su elus sellesse hetkesse. Ja iga samm viib sind kuhugi edasi. Sa ei tea, kuhu, kellega ega alati isegi seda, miks sa jõuad sinna, kuhu jõuad. Leia oma sammudest, otsustest ja nende tagajärgedest üles õppetund ja see miski, mida edasiseks kaasa võtta. See vist ongi täiskasvanuks olemine. Ja see on okei. Kõigile mu õpilastele. Et te teaks, et iga samm ja iga otsus viib teid te teel edasi, kuid ükski neist ei ole lõplik.

Mari Siirmets sotsiaalpedagoog Lapsena unistatakse saada suureks, teha otsuseid ning vastutada oma elu eest ise. Hiljem, õppida õiget eriala, luua pere, olla edukas, omada ilusaid asju. Nii ka mina. Ajaga unistused muutuvad, aina enam tunnen, et oluline pole unistuseni jõudmine, vaid teekond sinna. Ka unistuste sisu on muutunud, need on aina vähem materiaalsed. See teadmine on tulnud läbi vaimse kasvamise ning pole olnud alati lihtne, kuid olen tänulik iga kogemuse üle. Olen sündinud ja kasvanud Tallinnas, olen elanud lühema või pikema perioodi nii Viljandis, Chicagos, Jyväskyläs kui ka Tartus ning need kohad on mulle armsad ja kodused. Tunnen ennast hästi nii suurlinnas kui ka Põlvamaa talus suvesid veetes. Olen õppinud suhtuma oma tegemistesse loominguliselt, tehes asju vahel spontaanselt, võttes aega, et teha mittemidagi. Ning nagu Fred Jüssi ütleb, on vahel mittemidagitegemised kõige viljakamad. Olen ööbinud talvel metsas, nautides vaikust ja lõkketuld, olen ilma kindla sihita käinud metsaradadel ning tulnud tagasi rikkana emotsioonidest ja energiast. Olen õppinud, et iga hetk ja olukord ei pea olema mugav, vahel võib olla väga ebamugav ja see võib osutuda vägagi värskendavaks nii vaimule kui kehale. Selliseks kogemuseks on näiteks taliujumine. Mul on elus vedanud inimestega, kes mind ümbritsevad, nii sõbrad, sugulased kui ka töökaaslased. Suureks rõõmuks, mureks ning parimateks kasvatajateks ning õpetuse andjateks on olnud oma lapsed. Rõõm on näha, et nüüd täiskasvanutena jagavad nad minuga samu väärtusi. Tunnen vastutust looduse ning selle eest, kuidas inimesed loodusesse suhtuvad. Püüan omalt poolt hoida loodusele jäetava jalajälje võimalikult väikese ning panustan loodushoidu. Loevad ka esmapilgul väikesed asjad nagu prügi sorteerimine, prügi üleskorjamine, kui see kuskil vedeleb, kilekottide asendamine riidekotiga ja oma söömisharjumuste muutmine. Oleme perega võtnud oma hoole alla loomi ja linde, kes on viga saanud, neid ravinud ning hiljem tagasi loodusesse viinud. Nii on meie hoole all olnud harakad, rästas, siilid, tuvi, part, kajakas, vares ning oleme aidanud ka paljusid teisi loomi. Tänu sellele olen hakanud loomi ja linde hoopis teise pilguga vaatama ning olen neist lummatud. Kiires maailmas argitoimetuste keskel ei oska ja ei leia me aega märgata, kui targad ning toredad võivad olla tavalised linnud ja loomad meie ümber. Loodus ja loomad on andnud mulle võimaluse mõista, kes ma päriselt olen ja kui vähe on minu olemusel pistmist ühiskonna klassikalise eduka inimese kuvandiga. Seda rahu ning vaimu ja hinge täitmist, mida loodus meile annab, võiks kogeda igaüks. Püüan olla nii hea inimene kui suudan. Armastan inimesi enda ümber, üritan mõelda ainult häid mõtteid ja hingan sügavalt. Olen õnnelik inimene!

Anne Soosaar muusikaõpetaja Me tuleme oma lapsepõlvest nagu kuskilt maalt - mälestuste maalt, mida meenutame üha sagedamini oma hallide juuste aegadel. (Juta Jaanus, minu eesti keele õpetaja Mustvee I Keskkoolis, ema õde). Meenutan möödunud aastaid. Need algavad sõnaga MINU: JUURED Oma elukäigule tagasi vaadates tunnetan oma emapoolse suguvõsa olulisust. Vanaisa Karl Paju (1890-1969) oli tõeline MAA SOOL. Lõpetanud Saadjärve ministeeriumikooli pedagoogikaklassi töötas ta õpetajana 34 aastat. Muusika ja eesti keele õpetaja, koolijuht, puhkpilli-, mandoliiniorkestri ning laulukooride asutaja ja juhataja.Ta kogus koos oma õpilastega rahvaluulet, osales üldlaulupidudel, oli pikka aega Kodavere kiriku organistiks. Ema Aino Mägi (varasemalt Aino Paju) õppis Tartu II progümnaasiumis, kus omandas ka hea klaverimänguoskuse. Haridustee jätkus Tartu Õpetajate Seminaris mille lõpetas 1943.aastal, töötas õpetajana Pala Koolis. 1949. aastal kaotas kutse kuna puudus paber nõukogude koolis osalemise tõttu. Järgnevad 10 aastat pühendus ta kodusena laste kasvatamisele. Ema on mulle pärandanud olulisi ja kasulikke nõuandeid eluks ja laste kasvatamiseks. Ema jätkas oma isa tööd organistina Kodavere kirikus 30 aastat kuni tervise halvenemiseni. KODUASE Peipsi lähedal Kadrinal. Majas, mis tänasel päeval kutsub puhkajaid ja pidulisi nimega Kadrina Mõis, elas meie pere toas ja köögis. Sel perioodil oli maja korteriteks jaotatud. Olen tänulik ettevõtlikule perele, kes sellest majast tõelise mõisahoone ja puhkekeskuse välja on ehitanud. KOOLITEE Punikvere Algkool: esimesed iseseisvad sammud har idusteel (ka selles mõttes, et kõndisime koos vahva 4- liikmelise kambaga jalgsi kooli ja koju). A. Haava nimeline Pala 8-klassiline kool: esimene muusikaõpetaja Enn Jurak, kes viis tunde läbi viiuli saatel. Esimene kogemus internaadis ööbida - kurb suure koduigatsuse tõttu. Ranna 8-klassiline kool: koolimajas, kus oli koolijuhiks minu vanaisa Kar l Paju, samas majas elas ja kasvas ka minu ema Aino Paju. Esimene lähem tutvus spordiga. Kehalise kasvatuse õpetaja Paul Laumets tutvustas mind treeningutel kuulitõuke, kettaheite ja odaviskega. Käisin koolidevahelistel võistlustel, rekordeid ei püstitanud. Mustvee I Keskkool: klaveritunnid õpetaja Rutt Koppeli klaveriklassis. Lemmikõppeaine matemaatika, käisin ka olümpiaadidel. Ranna koolis alustatud spordialadele lisandusid lauatennis ja võrkpall. Toredad klassikaaslased, kellega paljudest saame kokku igal aastal Mustvee linna päevadel juulikuus. Klassivend Endel, kes on sündinud samal kuupäeval nagu mina - 13. juunil 1952. Saatuse tahtel oleme abielus peagi 50 aastat. KUTSEVALIK Ema soovitas õppida muusikaõpetajaks, nii toimisingi. 1970. aastal sai minust üliõpilane E.Vilde nimelises Tallinna Pedagoogilises Instituudis muusika ja laulmise er ialal. Õpingud ja elu Tallinnas olid mulle esialgu rasked. Kasinad klaveriõpingud andsid tagasilööke, muusikateooria ka (ma ei olnud õppinud laste muusikakoolis nagu enamik minu kursusekaaslastest). Igal võimalusel kibelesin koju sõitma, sest rahakott kippus alatasa õhukeseks jääma. Kohusetunne sundis pingutama ja uut õppima. Tasapisi harjusin. Ühiselamus elades olid mulle väga olulisteks kaaslasteks Virve (Mustvee I Keskkooli klassikaaslane, kes asus õppima raamatukogunduse erialal) ja Maie, kes õppis koos minuga samal erialal. Õppisin mängima klarnetit, mandoliini, akordionit ja koorijuhtimist. Veel omandasin oskusi kinomehhaanika ja meditsiiniõe erialal. Eredad mälestused on instituudi naiskooris laulmisest ( kontserdid, üliõpilaslaulupeod, kontsertreis Gruusiasse) ja osavõtt klarnetimängijana kohustuslikest paraadidest mais ja novembris.

18. augustil 1973.a.astal abiellusin. Lisaks tugevatele tunnetele oli see vajalik, et saada suunamine Tartumaale kuna Endel õppis veel ühe aasta EPA-s. 23. juunil 1974 sai minust diplomeeritud keskkooli ja laulmise õpetaja suunamisega Lähte Keskkooli. TÖÖAASTAD Lähte Keskkool: esimene oma pär is kodu - 2-toaline korter õpetajate majas. Esimesed sammud õpetajana olid arglikud, aga täiskoormusega töö ootas! Tuli õppida ja kohaneda. Lisaks õpetamisele olin abiklassijuhataja, akordioniõpetaja, tütarlaste ansambli juhendaja, päris klassijuhataja. 1977. aastal sündis Riin. Kodune aasta, aga asusin juhendama Avangardi kolhoosi klubi segaansamblit. Seda ansamblit käisin juhendamas veel ka Puhjas elades. Südamlik ja armas mälestus. Midagi väga olulist sündis ka: alguse sai eriline side õpilastega, kellele olin vaid aasta abiklassijuhatajaks. Tänasel päeval olen oodatud õpetaja selle klassi kokkusaamistel. 1979. a. märtsis jäi kõik pooleli. Endel võttis vastu tööpakkumise Puhjas. Puhja Lasteaed “Pääsusilm”: teine oma kodu - 4-toaline korter kortermajas. Uus õppimine, uued kogemused. Õppisin õpetama muusikalisi tegevusi koolieelses eas lastele. Tagasi vaadates tean, et omandasin vajalikke oskusi edaspidiseks õpetamiseks Puhja Kooli I kooliastmes. 1981.aastal sündis Tanel. Mõnda aega sain koos Riinu ja Taneliga ühiseid lasteaia tegemisi toimetada, oli ilus aeg. Olude sunnil tuli mul hakkama saada ka lasteaia laulu loomisega, saingi. 12-aastasest tegevusest Puhja Lasteaias jäi minust lasteaeda jälg - laul “Pääsusilm”. Puhja Keskkool - Puhja Gümnaasium - Puhja Kool: 1991. aastast alates olen olnud selle kooli muusikaõpetaja 1.- 6. klassini, käesoleval õppeaastal 1 - 4. klassini. Tähtsustan oma kolme rolli: muusikaõpetaja - pean oluliseks muusikatunni tähtsust ja vajalikkust teiste õppeainete kõrval. Tunded on inimeste elus tähtsad, muusika annab võimaluse koos laulda, kuulata, liikuda, arendada looduse poolt kaasa antud andeid, mõtlemist, fantaasiat, loovust. Klassijuhataja - 9 - aastane teekond 4. kuni 12 klassini. Olin mitmetele õpilasele muusikaõpetajaks lasteaias ja I kooliastmes. Sellest klassist sai 2005. aastal 30-liikmeline PG IX lend. Nii tugevasti kasvasime kokku, et peale lõpetamist kohtusime igal aastal veel 10 aastat. Õpetlikud ja unustamatud aastad! 3 aastat olin PG XVI lennu klassijuhatajaks 7. -9. klassis. Mudilaskoori õpetaja - nii palju rõõmu! 1994. aastal võitsime üleriigilisel mudilaskooride konkursil Tallinnas B kategoorias I koha. Mitmeid kordi on mudilaskoor laulnud I või II kategooria vääriliselt. Oleme osalenud üld- ja koolinoorte laulupidudel, mudilaskooride laulupäevadel Tartu maakonnas, kooli ja valla üritustel. Rõõmust on vähe alles. 2 koroona-aastat on jätnud kurva jälje: distantsõpe, esinemisvõimaluste puudumine, tunnid eraldi klassidega - endist kooriks olemise tunnet on väga raske taastada. Kurvastan, et hea lauluoskusega tüdrukud pole koorilaulust huvitatud. Muu muusikaline tegutsemine Puhjas: pikaajaline koostöö Puhja Seltsimajaga. Olin kontser tmeister segarahvatantsurühmas Opsal. Meenutan pusimist folkloorikavade ja akordionimänguga, ka ühiseid lustakaid pidutsemisi. Armas mälestus! Seltsimaja näiteringi muusikalavastustes olin laulude õpetajaks, laulupartiide kohandajaks vastavalt osatäitjate hääle omadustele, etendustes klaverisaatjaks. Lauluklubi - entusiastide-eestvedajate hea lauluoskus ja tahe koos laulda suutsid mind panna vankrit vedama. Õpetlikke kogemusi ja ühist laulurõõmu pole võimalik unustada. Olen oma muusikalise tegevuse eest Puhjas saanud kõrge tunnustuse - aasta inimene elutöö eest 2014. MEIE PERE - kõige olulisem, tähtsaim ja par im osa minu ja kaasa eluloos. 1984. aastal kolisime oma majja tänu Endli ettevõtlikkusele ja tegutsemisele. Minu tütar Riin ja poeg Tanel on Puhja Keskkooli /Gümnaasiumi vilistlased. Nad on saanud osa kooli jõuluballidest, lõpunäidenditest, siin sporti teinud, laulnud ja rahvatantsu tantsinud. Ei ole neil õige tee leidmine olnud ülilihtne ega muretu, aga nad on kindlalt paigas. Väärtustan, et Riin jätkab õpetajana 4. põlve minu emapoolses suguvõsas. Minu lastel läheb hästi, nad teevad oma tööd südamega ja kohusetundlikult. Riin ja Tanel on leidnud pereelu väärtustavad kaasad, olen 5 lapselapse vanaema. Mul on väga hea meel, et nad elavad mulle nii lähedal, et saan nende tuge ja toetust igapäevaselt tunda ja ka ise seda vastu anda. Mu süda on rahul.

Aliis Siniroht inglise keele õpetaja Olen pärit Raplamaalt, väiksest maakohast. Lapsena viibisin palju õues. Talitasin laudas loomi, ehitasin metsas onne, suvel ujusin jões ja talvel uisutasin varavalgest päikeseloojanguni, vahel isegi kauem. Toas olles joonistasin, kirjutasin jutte ja luuletusi, lugesin raamatuid ning mängisin õpetajat. Suur lugemishuvi tekkis alates sellest, kui õppisin lugema, olin siis kõigest kolmeaastane. Viieselt teadsin kindlalt, et tahan saada õpetajaks ja poemüüjaks, tänasel päeval on mul võimalus väita, et olen oma unistused täide viinud. Sellest lähtudes julgustan kõiki teisi ka unistama ning oma unistuste poole sihikindlalt püüdlema. Minu koolitee algas 2004. aasta 1. septembril Kabala Lasteaed-Põhikoolis. Esimesse klassi asus tol aastal õppima kaks õpilast. Koolis oli kokku vaid veidi üle 50 õpilase. Õppisin 9 aastat liitklassis, olin aktiivne õpilasesinduse liige ning klassivanem. Väikeses klassis õppides pidin alati väga hoolega jälgima, et kõik kodutööd oleksid hoolikalt tehtud, märkamatuks jääda ei olnud lihtsalt võimalik. Gümnaasiumis oli olukord pigem vastupidi. Käisin kodust 17 kilomeetri kaugusel Rapla Vesiroosi Gümnaasiumis, kus pidin kiiresti kohanema. Kõige ootamatum oli minu jaoks see, et põhikoolis olime klassis peamiselt kolmekesi ning järsku olin klassis, kus oli õpilasi 30. Minu kolm gümnaasiumiaastat möödusid pigem vaikselt ning tagasihoidlikult. 12. klassi lõpus see muutus, kui muusikatunnis pidime koostama omaloomingulise laulu ning üllatasin kogu klassi räppimisega. Järgmisel hetkel seisin oma lõpuaktusel laval, esitamas sama lugu ligikaudu 1000 inimese ees. Juba 10. klassis teadsin, et oma unistuste täitmiseks pean minema ülikooli. Kuigi Tallinn oli mulle tuttavam, tundsin, et soovin õpinguid alustada Tartus. Lõuna-Eesti ei olnud minu jaoks väga tuttav, kuid üsna kiiresti jõudsin järeldusele, et see on paik, kuhu soovin pikemaks ajaks jääda. Puhja Kooli jõudsin esialgu peamiselt elukoha tõttu, kuid mul avanes suurepärane võimalus tutvuda koolimaja, kolleegide ja õpilastega klassiõpetaja praktika käigus. Töökoha valikul sai määravaks see, et tundsin end Puhja Koolis väga hästi. Läbitud praktikad andsid palju positiivseid elamusi ning tundsin tugevat toetust kolleegidelt. Õpetamise juures pean väga oluliseks õpilaste suunamist, suhtlust ning usaldust, samuti on minu jaoks tähtis, et tunnid oleksid mitmekülgsed. Julgustan oma õpilasi alati rääkima nii muredest kui ka rõõmudest, hea meel on näha, et paljud on valmis oma mõtteid jagama. Oma tundide mitmekesistamiseks seon neid sageli oma hobidega. Kui Hunt Kriimsilmal oli palju ameteid, siis minul on palju hobisid. Alustasin laulmisega kuueaastaselt, hetkel laulan Puhja naiskooris Läte, samuti kuulan palju muusikat. Kuna mulle on lapsepõlvest saati meeldinud veeta aega looduses, käin tihti pikki maid jalutamas. Jälgin samal ajal ümbrust ning teen fotosid. Olen käinud ka erinevaid spordiüritusi pildistamas. Põhikoolis olin tuntud selle järgi, et olin meeletult halb suusataja. Ei möödunud vist talve, mil ma ei oleks künkast alla suusatades kiirabisse sattunud. Minu kõige uuemaks hobiks on mäesuusatamine, millega olen tegelenud 3 aastat. Igal aastal olen vallutamas aina uusi künkaid ja mägesid, vastumeelsus suusatamise vastu on tänaseks täielikult kadunud. Ära ei ole ununenud ka lapsepõlve lemmiktegevus - uisutamine. Minu üheks peamiseks hobiks on joonistamine. Leian end sageli joonistamas lilli ja erinevaid mustreid. Kui aega on rohkem, visandan paberile keerukamaid ideid, või vaatan pilti ning proovin selle järgi joonistada. Suurt joonistamishuvi olen märganud ka õpilaste seas. Minu moto: kui midagi teed, siis tee seda südamega.

Aune Summer eripedagoog Ma alustasin oma kooliteed 1. septembril 1993. aastal. Kuna algklassidele mõeldud koolimaja polnud veel valmis, siis esimese klassi aeg möödus lasteaia majas. Lasteaias ma käinud ei ole. Pool teisest klassist käisin “suures koolis” ehk Ülenurme Gümnaasiumis. Uus koolimaja sai valmis jõuluvaheajal. Tõrvandis lõpetasin 4. klassi ja sealt edasi olen õppinud Tartu linnas. Mulle meeldis koolis käia. Ma polnud eriti tuupuri-tüüpi, kuid hinded olid sellised “tüdruku keskmised” (neljad-viied, ka mõni kolm). Minu hea sõbranna ja pinginaaber seevastu oli selline sotsiaalsetel põhjustel kooliskäija. Ta oli väga seltsiv, mistõttu õppimine jäi tihti viimasele minutile. Mulle meeldis algklassides mõelda, et minust saab selline tore ja lahke õpetaja nagu oli mu klassiõpetaja. Veel gümnaasiumi lõpuski ei teadnud täpselt, kelleks tahan edasi õppida. Oma tugevusi ma teadsin, seega otsustasin arvude kasuks. Ka inglise keel oli üks valikutest. Pärast gümnaasiumi lõpetamist (2005. aastal) alustasin õpinguid Eesti Maaülikoolis majanduse erialal. Sealt sain bakalaureusekraadi. Edasi töötasin pool aastat raamatupidajana. Ma sisestasin töötunde, koostasin arveid, seadistasin lao haldamise programmi, helistasin võlgnikele ja tegin igasugu muud tööd. Siis saabus majanduslangus ja 2009. aasta sügisel alustasin õpinguid Tartu Ülikoolis eripedagoogika erialal. Need õpingud lõpetasin aastal 2016. Eripedagoogikani jõudsin kuidagi läbi juhuste. Kuna majanduse eriala eest maksin ise, siis teisele erialale sain riigieelarvelisele ehk tasuta kohale. Erivajadused ja puuded pole tänapäeval enam nii tabuteema, seega tundus see eriala väga huvitav. Järgmised 6 aastat olid kohati päris toredad ja väga rasked- isegi raskem kui majanduse õppimine. Naljatlemisi saan öelda, et erinevate haridusasutuste nimekirjas olen ma kokku olnud “pöörased” 27 aastat. Nende seas 1 aasta akadeemilisel puhkusel, 1 aasta lõputööd kirjutades ja 5 aastat Puhja Kooli eripedagoogina töötades. Puhja Koolis alustasin tööd 5 aastat tagasi, augustis 2017. Minult on uuritud nii koolis kui ka mujal, et miks ma nii kaugele tööle hakkasin käima. Sellel on tegelikult mitu põhjust. Esiteks, Tartus polnud väga palju selliseid tööpakkumisi tol hetkel. Teiseks, kuigi mul õpetamis-kogemusi oli vähe, võeti mind vastu. Mõned töökohad nõudsid teatud oskusi ja teadmisi, mida mul veel polnud. Kolmandaks, miks mitte? Nii kaugel see ka pole. Harjusin siin üsna ruttu, sest õpilasi oli vaja kohe õpetama ja toetama hakata. Kõige parem on õpetada/õppida siis, kui mõlemad osapooled tunnevad teineteist hästi. Esimese aasta lõpuks teadsin peaaegu kõikide õpilaste ees- ja perenimesid, kuigi ma polnud väga paljudega isegi rääkinud. Parimad komplimendid on olnud “sa oled tore ka siis, kui sa pahandad” ja “sinuga on raske õppida, sest kui sa ei tea, siis sa ei anna alla enne, kui oled vastuse saanud”. Samuti on olnud tore kuulda, et ka võimekamad õpilased peavad mind usaldusväärseks ja piisavalt pädevaks neid õpetada. Ma sündisin ühel suveööl. Mulle meeldib hämarus, aga kuumuse ja päikesepaiste lembus on minust mööda läinud. Mulle meeldib kevadine aeg, kus on umbes 15-20 kraadi sooja. Tähtkujult jään ma täpselt vähi ja lõvi piirile. Mulle on öeldud, et minust on vahel seetõttu raske aru saada. Mulle meeldib lugeda. Olen oma elu jooksul läbi lugenud vähemalt 500 raamatut: lastekirjandus, noortekirjandus, romaanid, krimkad, põnevikud, autobiograafiad jne. Kuigi ma pole kõige parem ujuja, on mulle vesi alati meeldinud. Eestis saab kahjuks üsna vähest aega veekogudes ujuda, kui just talisupleja ei ole. Samas on siin üsna ohutu ujuda, sest puuduvad suured veekiskjad. Mulle meeldib kuulata nii vanemat popmuusikat kui ka rokkmuusikat, because 80’s rock music rocks. Olen üle 10 aasta olnud tegev sellises vahvas kohas nagu Maarja Küla. Seal elavad ja töötavad inimesed, kes vajavad abi oma elu korraldamisel. Alustasin seal ülikooli ajal vabatahtlikuna ja asendajana. Kui võimalust on, siis käin hea meelega seal oma sõpru külastamas. Maarja Külale sarnases kohas elasin ja töötasin ka Austrias Linzi lähedal. See oli üks põnevamaid aegu minu elus. Esimest korda sain tunda üksi elamise võlusid ja valusid, välismaal pikemat aega olemist, lennukiga lendamist, tutvusin väga toredate inimestega, arendasin oma saksa keele oskust, sain töökogemusi ja palju sõpru. Olen käinud ühe sealse töökaaslase pulmas ning külastanud neid mitmel korral. Seal sain tuttavaks ka teiste välisvabatahtlikega Türgist, Prantsusmaalt ja Hispaaniast, kellega suhtlen siiani. Üks neist on mul ka Eestis külas käinud. Veel üks naljakas detail minu kohta- ma pole kunagi abielus ega tunnistajakaitses olnud, aga mul on hetkel juba 3. perekonnanimi.

Riina Muug loodusainete õpetaja Niipalju kui ennast mäletan, siis huvitas mind kogu aeg see kuidas miski toimib. Näiteks kingiti mulle tolle aja kohta rariteetne nukk- suur ja silmad käisid kinni-lahti. Kauaks ta mulle selline uus ja ilus ei jäänud- oli vaja kindlaks teha, kuidas silmad käivad ja mis on selle nuku sees, et ta häält teeb. Erinevate katsetega alustasin juba 3-aastaselt, kui võtsin teekannu ja proovisin järgi kui kaua läbi madratsi vesi läbi tilkuma hakkab. Tol ajal magasime vatimadratsitel reformvoodite peal. Need olid ka väga head batuudid. Kasvasime koos õega, kes on minust aasta noorem ja kahekesi sai ikka igasugu tegevusi välja mõeldud. Kõike ise ei mäletagi enam, aga kui pereringis istunud oleme, siis ema ikka neid seiku meelde tuletas ja terve perega sai siis silmad märjaks naerdud. Esimese koera sain siis, kui leidsin metsast nööriga kinniseotult segaverelise musta emase koerakese. Ta oli sinna surema jäetud. Kodus oli aga range sõnaga öeldud, et ei mingit looma. Käisin alguses teda salaja toitmas ja temaga jalutamas, kuid siis võtsin südame rindu ja tõin koju, kuuri. Käisin esimeses klassis, kuulasin ema-isa pahandamised ära, aga jäin omale kindlaks. Lõpuks lubati. Nii ongi mul elus kogu aeg mingid loomad olnud. Koolis hakkasid mulle meeldima käsitöötunnid. Seal sai kõiksugu asju meisterdada. Kui keemia ja füüsika ained algasid, siis alguses need mind ei huvitanudki. Ei tea, kas õpetajaga asi ei klappinud või oli üleminekuiga keeruline. Gümnaasiumis sattus mulle aga klassijuhatajaks füüsika õpetaja ja see andis mulle ka pisiku. Samuti oli meil väga naljakas keemia õpetaja, kes anekdoote rääkis ja paljugi keemiat sellega seostas. Koolis olen töötanud kogu elu. Kohe peale kooli asusin oma koolis tööle. Alguses asendusõpetajana, siis aineõpetajana. Olin käsitöö- ja kunstiõpetaja. Nimelt olin tugev kunstiringis osaleja ja paljud minu tööd läksid rändnäitustele. Ülikool kunsti alal jäi pooleli, kuid käsitöö on hobiks siiani. Üheksakümnendatel aastatel, kui Eesti vabaks sai, olid erinevad võimalused tegevusteks. “Elu ülikool” andis võimaluse kätt proovida ka erategevuses. Süda aga kiskus kooli poole. Kokkutulekud oma koolis, kohtumised oma õpetajatega, vestlusringid - tundsin, et paljud küsimused loodusteadustes huvitasid mind. Siis läksin ülikooli edasi neid ka õppima. Olen nüüdseks õpetajana töötanud pea 42 aastat. Sügav kummardus minu kunagisele klassijuhatajale Aino Nirgile, kes mind sellele teele juhatas.

Elle Salo väikeklassi õpetaja Asusin Puhja Keskkooli tööle 1984. aasta sügisel algklasside õpetajana. Siis olid koolis paralleelklassid. Hiljem, kui õpilasi jäi koolis vähemaks, tuli hakata tegelema teiste ülesannetega. Oma viimasele algklassile jäin klassijuhatajaks põhikooli lõpuni. Kaks aastat pärast nende lõpetamist sain uue klassi. See klass lõpetas põhikooli 2012. aastal. Palju aastaid töötasin koolis asendusõpetajana. Olen olnud pikapäevarühma õpetaja, abiõpetaja ja tugiisik ühele õpilasele. Tegelesin õpikutega ning praegu lisaks ka kooli raamatukoguga. Viimased aastad õpetan väikeklasse, kus annan põhiliselt matemaatika ja loodusainete tunde. See töö ei ole enamasti lihtne, aga igav juba ei hakka. Mulle meeldib minu töö ja Puhja kool. Siin on toredad ja sõbralikud kolleegid, kes on alati valmis aitama. Mõni oskab nõu anda, teine naljaga tuju heaks teha või lihtsalt sind kuulata, kui on vaja ennast tühjaks rääkida. Olen õnnelik, et mind ümbritsevad toetavad inimesed koolis ja eriti tänulik olen oma perele, kes mind alati ära kuulab ning vajadusel tuju tõstab.

Aili Tamm abiõpetaja Olen sündinud ja üles kasvanud Võrumaal, Eestimaa kõrgemas piirkonnas Haanja kõrgustikul ja sealtkandist on pärit ka minu vanemad. Õppisin Vastseliina Keskkoolis ja minu koolitee viis iga päev üle Eesti kõige kiirema vooluga jõe - Piusa jõe.

Oma vanematelt sain kaasa loodusearmastuse ja huvi spordi vastu. Kogu kooliaja tegelesin nii mina kui ka mu vend ja õed aktiivselt spordiga, eriti suusatamisega. Kuna suured künkad asusid praktiliselt meie maja taga, oli tavaline igapäevane jooksu- või suusatreening. Koos keskkooli lõpetamisega lõpetasin ka Võru Spordikooli suusatamise eriala. Tartu Ülikoolis asusin õppima geoloogiat. Huvitusin ka uuest spordialast- orienteerumisest. Kogu Ülikoolis õppimise ajal (ka hilisemas elus) oli mulle suureks abiks varasem spordiga tegelemine, sest sain hästi hakkama igasuvistel välipraktikatel ja talvistel suusamatkadel tõelistes mägedes Venemaal. Lisaks geoloogi elukutsele sain ülikooliajast kaasa suure huvi kivide ja kõrgete mäestike vastu (mul on oma kivide/kivististe kollektsioon!). Paar aastat peale Tartu Ülikooli lõpetamist viis elutee mind koos perega Tallinnast Valgamaale Läti piiri äärde Hargla põhikooli, kus hakkasin õpetama geograafiat ja ajalugu. Sealt algaski minu tee õpetajana. Mõne aasta pärast jõudsime perega Tartumaale Puhja alevikku. Puhja Keskkoolis hakkasin õpetama geograafiat, loodusõpetust ja hiljem ka keskkonnaõpetust. Olen Puhjas elanud 30 aastat. Minu 3 täiskasvanud poega on kõik Puhja Gümnaasiumi vilistlased. Kokkuvõtteks: Olen kahte riigikorda näinud. Mitu korda Tartu Ülikoolis käinud.

Elanud mitmes paigas Eestimaal, matkanud ja rännanud Euroopas kui ka Aasias. Teinud omal ajal päris palju sporti... Praegu jälgin kliimamuutumise märke. Kui talvel lund on siis ikka suusatan ja vahel sekka oma lõbuks luuletan. /Aili Tamm/

Maire Sepp klassiõpetaja Minu koolitee algas Tartu 10. Keskkoolis, praeguses Mart Reiniku Koolis. Kooliajal tegelesin palju spordiga, käisin korvpalli-ja kergejõustiku treeningutel, laulsin laulukooris, esinesin võimlemiskavadega kooli liikumispidudel, osalesin näiteringis. Põnevat ja harivat ajaveetmist ning tegevust pakkus mulle Tartu Loodusmaja loodussõprade ring. Pärast keskkooli lõpetamist jätkasin õpinguid Tartu Ülikoolis. Üliõpilasaastate suved veetsin ehitusmalevas ja töötasin noortelaagris kasvatajana. Minu esimene töökoht oli Puhja Keskkool. Esimestel tööaastatel oli suureks väljakutseks pärast päevatööd täita ka õhtukooli õpetaja ja klassijuhataja kohustusi. Õhtukooli õpilasteks olid meie piirkonnas töötavad noored, kes soovisid omandada keskharidust. Lisaks juhendasin koolis nn pedagoogilist rühma, mis koosnes noortest õpetajatest ja sovhoosi spetsialistidest. Rühmaliikmete ülesandeks oli korraldada ja juhendada erinevaid huviringe ning organiseerida õpilasüritusi. Samaaegselt õpetajaametiga olen mõnda aega töötanud ka Puhja raamatukogu juhatajana. Olen teinud koostööd Hea Alguse Koolituskeskusega, olnud Viljandi ja Pärnu piirkonna Hea Alguse koolide nõustaja. Klassiõpetaja töö kõrvalt läbisin Tallinna Ülikoolis keelekümbluse õppekava ja Tartu Ülikoolis eripedagoogika kursuse. Õppimine ja õpetamine on saatnud mind kogu elu. Juba lapsest peale soovisin saada õpetajaks ja mul on hea meel, et see nii on läinud. Õpetajaks kasvamine ja arenemine toimus samm-sammult. Tunnetasin usku oma võimesse - õppida isiklikest töökogemustest. Kasutasin kogemusi kui väljakutseid ja võimalusi õppida oma igapäevatööst. Esimesel tööaastal saavutasin teatud kindluse ning alles siis hakkasin märkama oma arengut õpetajana. Tundsin, et õpetajatöö ongi minu jaoks õige. Puhja Koolis olen õpetajana töötanud üle neljakümne aasta ja kordagi pole mul tulnud mõtet loobuda sellest ametist. Õpetajana olen pidanud oluliseks õppima õppimist ja õpilastele väärtusorientatsiooni andmist. Olen tähtsustanud selliste väärtushinnangute ja käitumisnormide kujundamist, mis aitavad noorel kujuneda ennast ja teisi austavaks ning elu põhiväärtusi tundvaks ja hindavaks isiksuseks. Väärtustan elukestvat õpet, avatud hoiakut, enesejuhtimise oskust, koostööoskust, valmisolekut muutustega kaasa minemist. Tean, et õpetaja on võtmeisik, õpilane on õppimise juhtija. Oluline on tegutseda koos, toetada kokkuleppeid, eesmärkide püstitamist, kasutada õpitut erinevates kontekstides, ülesannetes. Õpilased on õpetanud mulle märkamist ja mõistmist. Õpetaja õpib õpilaselt siis, kui ta ise püüab panna end tema olukorda, mõistmaks, mida ja mil viisil ta õpib või käitub. Õpetajal on suur roll õpilase koolirõõmu loomisel ja hoidmisel. Koolirõõm tekib siis, kui õpetaja tahab kooli tööle minna ja õpilane ootab rõõmuga tundi. Õpilane tuleb hea meelega kooli siis, kui tal on tunnis huvitav, õpe võimetekohane ning ta õpib seal vabatahtlikult. Ma usun, et rõõmsameelne, heatujuline ja paindliku suhtumisega õpetaja on üks koolirõõmu võtmetegureid. Kui õpilased on õnnelikud, siis on õnnelik ka õpetaja. Koolirõõm paneb õpilase ja õpetaja silmad särama ja loob hea tunde mõlemale osapoolele. Vabal ajal käin võimalikult palju looduses. Looduse imede nautimine aitab oma tunnetusmaailma paremini mõista ja selles korda luua ning vaimu erksana hoida. Mulle meeldib matkata, reisida ja tegeleda aiandusega. Kõik kunstiliigid on mind alati köitnud, sest seal peituvad inimeste tegevused, uskumused, maailmanägemus. Lapseeas on mind mõjutanud muinasjuturaamatud, mis olnud asendamatud fantaasia ja kujutlusvõime rikastamisel, vastavad igavikulistele küsimustele ning edastavad mõtet, et kõige raskematest olukordadest on võimalik võitjana väljuda. Eelistan lugeda teoseid, mis on ajaloolise taustaga ja väljendavad olemasolukultuuri ning kogu elu olen armastanud luulet. Mõjuvõimsaks vahendiks on jäänud lasteraamat, sest lastekirjanduse abil on võimalik õpilastele ja ka lastelastele palju ära seletada - liivakastisuhetest kuni ühiskonna elus toimuvate protsessideni. Suurt rõõmu pakub koosolemine perega, kallite lastega, vahvate lastelastega ja heade sõpradega.

Virve Vend eesti keele ja kirjanduse, inglise keele õpetaja Hei! Mina olen Virve. Olen pärit Jõgevalt ja käisin terve oma koolitee ka kohalikus gümnaasiumis. Kooli kõrvalt tegelesin erinevate hobidega: algkoolis mängisin võrkpalli, põhikooli ajal käisin kunstiringis ja keskkooli viimases klassis käisin Jõgeva Kunstikoolis. Ligi kümme aastat laulsin erinevates koolikoorides ja ühe korra käisin ka üldlaulupeol- miski, mida tahan kindlasti uuesti teha! Olenemata sellest, et olin koolis pigem laisk ja iseloomult üsna vaikne, oli mul kindel siht välismaale ülikooli minna. Väikelinnaelu üksluisuses ja teisme-ea rahutuses tundus see otsus mu jaoks ainuõige valik. Sarnaselt paljudele 18-aastastele ei teadnud ma, kelleks saada tahan või mida üldse edasi õppima minna. Gümnaasiumis valisin küll reaalsuuna, aga tegelikult huvitasid mind alati rohkem humanitaarteadused ja kunst. Sirvisin lõputult ülikoolide katalooge ja kitsendasin oma valikuid enamvähem välistusmeetodil. Lõpuks jäi silma Pattern Design eriala, mida õpetati ühes Taani väikelinna ülikoolis. Mõeldud-tehtud! Niisiis hariduselt olen ma hoopis rõivaste tehniline disainer. Pärast ülikooliõpinguid tegin praktikaid mitmes firmas ja töötasin ligi viis aastat ühes väikses Taani naisterõivaste brändis. Olenemata huvitavast ja vastutusrohkest tööst tundsin juba pikka aega, et vajan muutust. Tahtsin teha midagi uut ja täiesti teistsugust. Midagi, millel oleks positiivne mõju võimalikult paljudele inimestele ja mis oleks vaheldusrikkam. Olin selleks ajaks Taanis elanud peaaegu üheksa aastat ning Eestisse tagasi kolimise mõtted olid juba pikalt peas tiirelnud. Tartu on alati olnud mulle väga südamelähedane koht, seega pool aastat tagasi seadsimegi end oma elukaaslasega siin sisse. Erinevalt paljudest pedagoogidest ei saa ma öelda, et olen alati tahtnud õpetajaks saada. See idee jõudis minuni pigem üsna hiljuti, kui nägin Noored Kooli programmi reklaami. Nende väärtused ning eesmärk luua hariduslikult võrdsed võimalused kõigile noortele kõnetas mind koheselt. Mida rohkem ma programmi ja õpetajaametiga tutvusin, veendusin, et pean kandideerima. Usun õppimisse läbi praktika ja õpitu kohesse rakendamisse oma töös, seega lühikese ja intensiivse ettevalmistusajaga programm kõlas ideaalselt. Käin praegugi töö kõrvalt Tallinna Ülikooli magistriõppe loengutes ja plaanin programmi lõppedes õpetaja kutse omandada. Kolm kuud Puhja Koolis ei kõla nagu miski, aga tunnen, et olen siin juba aastaid töötanud. Seda ainult parimas mõttes- nii õpilased kui kolleegid on mind soojalt vastu võtnud ja tunnen iga päev, kuidas siin on hea ja kodune olla. Siit ka üks põhjustest, miks ma Puhjat suurele linnakoolile eelistasin. Siinne rahulikum tempo ja väiksem koolipere võimaldab alustaval õpetajal kiiresti sisse elada ja rohkem vastutust võtta. Ka juhtkonnalt nõuab see usaldust ja mõistmist- palgata kogemusteta õpetaja kes ise alles koolis käib- ning seda on siin samuti küllaga! Õpetajana tahan ma olla heatahtlik, püüdlik ja aus ning hindan ka õpilastes neidsamu omadusi. Olen alati õpilaste jaoks olemas ja hoidun hinnanguid andmast. Õpetaja on minu arvates keegi, kes suunab ja juhendab õpilasi. Kes ei anna ilmtingimata ette õigeid vastuseid, vaid aitab õpilastel need ise leida. Iga noor suudab olla ennastjuhtiv õpilane, võtta vastutuse enda õppe eest ning öelda ,,Ma ei oska!” asemel ,,Ma proovin!” Hea meelega jagaks ka seda, millega vabal ajal tegelen, aga paraku on (vähemalt esimesel paaril aastal) õpetajal väga vähe vaba aega. Kui parasjagu nädalavahetustel loengutes ei ole, teen pikki jalutuskäike Toomemäel ja veedan aega oma elukaaslasega. Vist üks esimesi asju, millest ka õpilastele enda kohta rääkisin oli see, et mul on kaks kassi: Peanut ja Zelda. Lisaks käin tihti maal vanemate juures ja kui vähegi võimalik, naudin pikki ja laisku hommikuid hea tassi kohviga. Olen loomult õhtuinimene, seega varajased hommikud koolis on endiselt asi, millega pean harjuma!

Kokkuvõtteks Lood inspireerivad, aitavad mõtestada ja taaselustada olnut. Läbi lugude kanname edasi oma väärtusi. Iga õppija, õpetaja ja toetaja on osa koolist, kus unistame õppides targemaks ja õnnelikumaks saada. Puhja Kooli lugu on unikaalne ja sai meie inimeste nägu. Esimese viie aasta õnnehetked ja lood sai tervikuks tänu meeskonnatööle. Suur tänu kõigile, kes kirjutasid ja panustasid! Koolijuhi lugude autor: Päivi Märjamaa Tarkusepäeva ja lõpuaktuse pildid: Tiina Villako (Fotomaagia OÜ) Fotogalerii pildid: Kadri Raudsepp, Ene Põldaru, Päivi Märjamaa, Janno Reinomägi, Ülle Närska, Riin Massur Portreefotod: Kadri Raudsepp Õnnehetked, lood ja fotod kogus kokku Riin Massur

Kool võib olla ükskõik kui vana, koolipere on alati noor arenev, õppiv ja tulevikku vaatav. (Päivi Märjamaa, aprill 2021)

Puhja Kool aprill 2022