Koos suutsime katastroofi ära

KOOS SUUTSIME katastroofi ära hoida

Küsisime Regionaalhaigla COVID-staabi liikmetelt, missugune on olnud töö kriisiperioodil, millised olid kõige murrangulisemad ja raskemad hetked, mis andis põhjust rõõmustamiseks ning millise kogemustepagasi saab kaasa võtta edaspidiseks.

Küsitles: Stina Eilsen

Fotod: Regionaalhaigla

PROF PEEP TALVING, Regionaalhaigla ja Põhja staabi juht Ohtu pandeemia levikuks ka Ees tis tunnetasime jaanuari keskpaigas, 24. jaanuaril oli meil esimese ettevalmistav kohtumine EMOs. Oleme varsti neli kuud teinud uskumatult pingelist tööd terve haigla tegevuse ümberkorralda miseks, säilitades ka kõik aegkriitilised raviteekonnad ja multimodaalse vähiravi. Minu tööpäevad on kestnud kella 6–22, millele lisandusid öötunnid mõtisklustele alateadvuses,

ükski nädalavahetus pole olnud puhkeaeg. Olen Teadlaste Nõukoja liikmena nõus taja valitsusele, juhtisin nii Põhja meditsiinistaapi kui ka Regio naalhaigla staapi, mis tähendab äärmiselt suurt ühiskondlikku ja meditsiinilist vastutust ehk pidevat töist kõrgepinget. Vaade tulevikku on praegu positiivne, aga teiste maade kogemused pii rangute leevendamisel näitavad juhtude kasvu ehk R0 tõusu. Valv sust kaotada ei tohi! COVID-19 ohu kasvades saime 

kõik hädavajalikud otsused teha väga operatiivselt, et haigla arenevaks pandeemiaks ette valmistada. Selles protsessis oli meile toeks viimaste aastate kogemus kriisiplaanide ettevalmistusel ja pädeva töörühma olemasolu. Pandeemia areng Eestis ajen das kõiki panustama, arusaamatusi ei tekkinud ning terve haigla töötas heas sünkroonis. Palju raskem protsess on kriisist väljumine n-ö uues normaalsu ses. Uus normaalsus tähendab, et I kvartalis tekkinud mitte-COVID-19 tervishoiu defitsiit tuleb suve jooksul tasa teha, mis omakorda tähendab, et ooda tud puhkuste perioodil tuleb kõigil panustada 130% ja seda tingimustes, kus haiglas on mustad ja puhtad teekonnad ning lisatööjõudu pole kuskilt tulemas. Eesti tervishoid võiks täitmata ametkohtadele võtta kohe tuhat õde, keda paraku tööturul pole. Lisaks on proovikiviks COVID-haigete ravikorraldus (eraldi ventilatsiooni, lüüsi, isolatsioonivõimekuse, meditsii nitehnika ja motiveeritud personaliga) olukorras, kus pandeemia enam ei ohusta riiki ja rahvast, kõik soo vivad naasta nn vana normaalsuse juurde, mida aga ei pruugi kunagi tulla.

Suurim rõõm selles protsessis on ilmselt tulem, et suutsime koos hoida ära katastroofi, mis oli vahe tult meie ukse ees ja ohustas meie väikese rahva tervist, riigi majandust ja heaolu. Nagu kirjutas meditsiinieetika ekspert ajakirjas New England Journal of Medicine: „Ma olen iga päev valmis vastu võtma krii tikat, et valmistusime selleks pandeemiaks üle.“ Arusaadavalt oleks vastupidine võinud tuua Põhja-Itaalia-sarnase katastroofi ka meie reaalsusesse.

Meie panus kriisi lahendamises oli suur nii riigi- kui ka regiooniüleselt, kuna juhtisime Regionaalhaiglast Põhja meditsiinistaapi kokku kümne haiglaga, Regio naalhaigla staapi ning hädaolukorra meditsiinijuhi kaudu juhtis Regionaalhaigla meeskond ka Terviseameti kriisistaapi. Suur rõõm oli ka haiglameeskonna esindus lik koostöö ja pühendumus kriisi lahendamisele.

Minu suurim kogemus selles kriisis on kindlasti Regionaalhaigla ja Põhja meditsiinistaapide juhtimine. Otsida parimaid kompromisse kliinilise meeskonna ja administratiivse juhtimise vahel, kus vajadused ja vahendid peavad olema võimalikult heas tasakaalus, andis suure kogemus. Teine suur kogemus oli juhtida Põhja meditsiinistaapi, st vahendada ja toetada kümne haigla juhte ühise eesmärgi nimel. Arvan, et saime ras kete otsustega väga hästi hakkama. Lisaks sain aru, kui vajalik on proaktiivne sise- ja väliskommunikatsioon, et õige teave läheks jooksvalt ja operatiivselt sihtrüh madeni.

ARKADI POPOV,

kiirabi tegevuste juht Kõige intensiivsem, vaheldusrikkam, põnevam ja hullu meelsem kogemus minu elus! Isegi ei osanud oodata, et elu võib nii huvitav olla. See on sarnane adrenaliinirohke sõiduga Saksamaa kiirteel, kus puudub kiirusepiirang. Täpselt see, mida oli vaja, et ärgata.

Regionaalhaigla staabis töötades sujus kõik väga hästi. Ilmselt kõige raskem oli osalemine pikkadel koosolekutel. Selle aja jooksul rõõmustasin kõige rohkem töö intensiivsuse ja elu aktiivsuse üle. Lisaks ei pidanud poes käima, kuna selleks polnud nagunii aega. Sellest perioodist õppisin, et otsuseid on vaja langetada kiiresti ning pärast ei tohi kahetseda, sest vastasel juhul võivad otsused jääda langetamata, mis kriisi ajal on sada korda hullem kui ebaõnnestunud otsused.

LILIAN LÄÄTS,

kiirabi tegevuste juht Töö kriisiperioodil erines päris palju tavarütmist. Tööpäevad olid kolmneli tundi pikemad kui varem harju nud olin. Õnneks ei olnud sellest lugu, sest elasin selle perioodi üksi ja keegi peale koduloomade mind kodus nukralt ootama ei pidanud. Lisaks muutusid tööülesanded seo ses drPopovi suunamisega tähtsamatele jahimaadele. Väsitav periood, aga selline tegutsemine ja kiire probleemide lahendamine pakub ka palju pisikesi töövõite ja heaolutunnet. Valvetest saamata jäänud adrenaliin tuli mujalt.

Kõige raskem hetk polnud seotud tööga. See oli siis, kui

lapsed „maale“ ära kolisid ja ma ei teadnud, millal neid jälle näen. Õnneks see probleem lahenes, kui staabi liikmena valvamisest loobusin ja sain nädalavahetustel laste juures käia. Tööl oli üksikuid keerulisemaid hetki. Rõõm oli näha, kuidas kõik ühiselt selle vaenlasega võitlesid. Meie keskuses oli küll tööd rohkem, aga info liikus väga operatiivselt ja kõik aitasid kõiki. Kriis paneb inimesed proovile ja pikk kriis näitab nende tõelist palet – õnneks enamik meie töötajaid suutsid valmistada positiivse üllatuse. Staabis oli meeskond lihtsalt suu repärane. Kogu see kriis oli väga oluline kogemus. Ma loodan, et selle aja jooksul õpitut ei pea niipea kasutu sele võtma.

MAIT ALTMETS, infektsiooniekspert Minu roll oli pakkuda staabile infektsioonhaiguste ja infektsioonikontrolli alast teavet. Töö oli tavapärasest intensiivsem, aga ka huvitavam. Haiglas ma kõige raskemat või murrangulisemat hetke ei tajunud, sest olukord oli ohjatav. Isiklikus plaanis oli raskeid hetki küll – kas olla perest eemal, kas võin olla lastele või lapseootel abikaasale ohuks jms. Usun, et teadmatust ja hirmu oli meil kõigil.

Kõige suuremat rõõmu on teinud see, et oleme suut nud vältida haiglasiseselt patsientide haigestumist ning ka haigestu nud töötajate arv on olnud väike.

Sain hea õppetunni, kuidas töötada pide valt muutuvates oludes. Edaspidi tuleb saadud teadmisi rakendada, et haigla oleks infektsioonhaigete jaoks paremini valmis: töö tajate koolitamine, infrastruktuuri loomine (isolatsioonipalatid) jms.

PILLE MUKK, Põhja meditsiinistaabi arstlike tegevuste juht Tavarütmist erines sel ajal kõik. Oligi vaid üks uus rütm, mis tähendas 24/7 seotust füüsiliselt ja vaimselt. Isiklik elu ja erialane pulmonoloogia jäid tagaplaanile. Kõige raskem oli vahetult enne riikliku eriolukorra kehtestamist, kui ei olnud kindel, et see sünnib, kuid vajadus oli juba karjuv. Ajaliselt oli kõige raskem nädalalõpp ree dest esmaspäevani, kui Saaremaal hool dekodus diagnoositi suur puhang. Adrenaliinipuhang oli sel nädalavahe tusel kõikehõlmav ja raskesti talutav. Tuli leida ise ventiil, mida järele anda.

Esmane tagasiside regiooni haiglatelt Põhja medit siinistaabi juhtrollile oli samuti esialgu veidi äraootav ja pigem tajuti juhtuma hakkavat võimaliku sekkumi sena. Selles aitasid vahetud kontaktid ja pidev suhtlemine. Haiglateülene koostöö regioonis tegi rõõmu. Oma majas meeskonda kuuluvatele inimeste, aga ka kõigi teiste Regionaalhaigla töötajate vahelise koostöö toimimises ei olnud mul kahtlust ja see sai ka kinni tust. Rõõmustanud on ka see, et ehk tänu kiirele ja intensiivsele tegutsemisele majas hoidsime ära maja sisesed puhangud personali ja patsientide hulgas. Sellest perioodist võtan kaasa praktilise kogemuse efektiivsest juhtimisest ja ka päriselt asjade ära tegemisest.

HELIS POKKER, arstlike tegevuste juht Minu ülesanne oli haiglas koostöös meie kliinikute juhatajatega korraldada ja koordi neerida kogu arstlikku tegevust. Paljuski kattus mu töö ka kriisieelse perioo diga, kuid suure erinevuse tingis kriisisituatsioon ise, mis kõiki tavarütmist välja viis. Lühikese aja vältel tuli ümber korral dada kõik ravitööga seotud tegevused, luua täiesti uued osakonnad COVID-19-haigete ravi miseks, lisaks erakorraliste ja aegkriitiliste haigustega patsientide ravi, kellel ei olnud kaasuvana COVID-19-viirust. Tööpäevad kujunesid 12–13-tunnisteks, lisa tuli võtta ka nädalavahetustest – operatiivstaabi koosolekud kaks korda päevas, info jagamised juhtidele, igapäe vaselt 50–60 e-kirja, mis vastust ootasid, hulgaliselt väljatöötatud juhiseid uues situatsioonis töö korral damiseks ja ohutuse tagamiseks nii haigla töötajatele kui ka patsientidele. Minu mees- ja naiskonnaks olid meie tublid kliinikute juhatajad ning staabi liikmetest kliiniliste üksuste juhid, kes olid igal hetkel valmis panustama, et kiirelt lahendid leida. Ütlemata suu reks abiks oli dr Markko Pärtelpoja liitumine staabiga arstlike tegevuste tugijuhina. Minu suur tänu kõigile pühendumise ja tehtud töö eest!

Raskemaid hetki tuli selle aja jooksul ikka ette, nii haiglas kui ka väljaspool. Rasked hetked olid kohe kriisi alguses isikukaitsevahendite defitsiidi tõttu, kui kustus lootus riiklike varude avanemisel isikukaitse vahenditele hädavajalikku lisa saada. Neid varusid, mida haiglad väga vajasid, lihtsalt ei olnud. Aga aidata patsiente ilma ennast kaitsmata ei ole võimalik. Suure tööga ning kõiki võimalikke ja esiotsa võimatuna tun duvaid lahendusi kasutades said isikukaitsevahendite varud taastatud ja personal kaitstud.

Kohe kriisiperioodi alguses tuli langetada ka kee ruline otsus COVIDO osakondade asukoha leidmiseks.

Paraku ei võimalda meie haigla suurim palatikorpus (B-torn) õhklevinakkuse korral ohutult ühegi nakkuspalati rajamist. Ei sobinud ka Hiiu ravikor puse hooned. Seega ei jäänud muud üle, kui teha raske otsus kohandada COVID-patsientidele ümber kaks kardioloogiaosakonda, mis asuvad intensiivravi osakonna ja X-korpuse liftide läheduses. Lihtsamaks tegi selle otsuse meie kardioloogide mõistev suhtu mine.

Pikaajalise kriisi puhul tuleb ette ka kolleegide emotsionaalset murdumist – ka seda on raske näha ja tunnetada.

Rõõmustasin meie haigla suurepäraste kollee gide üle! Alates klienditeenindusest, tugiteenistustest, arstidest, õdedest, hooldajatest, turvameestest, vabatahtlikest naiskodukaitsjatest operatiivstaabi liikmeteni. Probleemidele ja keerulistele olukor dadele lahendusi otsides sain sageli vastuseks: „Me leiame lahenduse, kas üht- või teistpidi, aga leiame!“ See oli erakordne ühtse meeskonnana toimimine. Suur-suur aitäh teile kõigile! Südame tegid soojaks ka meie toetajad väljaspool haiglat. See andis jõudu ja teadmise, et meie pingutustele elatakse kaasa, soovitakse aidata, märgatakse ning hinnatakse.

Kriis õpetas, et kiiresti muutuvates olukordades ja sageli täpselt teadmata, mis ees ootamas on, tuleb teha kiireid otsuseid hetkel olemasoleva info taus talt. Arstidena oleme selliste olukordadega oma töös sageli kokku puutunud. Meditsiin on meeskonnatöö, kus soleerimisel ei ole kohta. Seda kinnitas kriisisi tuatsioonist saadud kogemus veel kord.

MARKKO PÄRTELPOEG,

arstlike tegevuste tugijuht Olles nüüd n-ö tagasi reaalsuses ehk tava elu esimestes päevades, kuulsin sõpradelt palju südantliigu tavat. Inimestele karantiin alguses üldjoontes ei meeldi nud ja oli hirm, kuid tänaseks on paljud sel lest perioodist endale midagi toredat kaasa võt nud – kes leidnud ennast, kes oma perekonna või kellegi teise lähedase jms. Loen üles, mis siis need kaks kuud COVID-staabis tõid: hulgaliselt kogemusi, eredaid emotsioone ja suures hulgas tööd ning ka väga palju kauaks meelde jäävat, eriti sellest aspektist, kuidas supermeeskond töötab ja toimib. Mulle isiklikult teeb kõige suuremat rõõmu ja mis on ka vast kõige olulisem kogemus, et sain võimaluse töötada koos dr Helis Pokkeriga. Kogu protsessi raskeim hetk oli end poole päevaga kurssi viia sel lega, mis toimub ja kuidas meeskond toimib. Töö oli peadpööritavalt intensiivne, kuid hetkekski ei kadunud lootus, et me võidame selle kriisi.

SERGEI KAGALO,

intensiivravi tegevuste juhi asetäitja Töö oli pinge line ja intensiivne, nagu kõigil teis telgi staabi liikmetel. Tööpäev kestis päriselt kuni 16 tundi, öösel siiski magasin ja kogusin jõuvarusid järg miseks päevaks.

Koosolekud ja arutelud haig las – terve päev alguses kuni kella 18-ni, mõnikord ka kauem. Ja siis kodus edasi – jooksvad küsimused, kirjadele vastamine, juhendite koostamine, lugemine jms. Oli üks pikk päev, mis algas esmaspäeval ja lõp pes reedel. Nädalavahetus oli veidi rahulikum.

Kõige raskemat hetke ei oska välja tuua, aga hir mud oli just need, mille üle tundsin rõõmu, kui need teoks ei saanud. Et analüütikute mustad stsenaariu mid ei läinud täide, et jätkus intensiivravikohti kõikidele vajajatele ja et jätkus isikukaitsevahendeid.

Kriisist võtan kaasa teadmise, et kõik eesliinitööta jad on väga tublid ja vaprad. Anestesioloogiakliiniku juhina tunnen uhkust selle üle, et eesliin võrdub kogu meie kliinikuga. Väga raske on üle hinnata erakorra lise meditsiini, kiirabi, intensiivravi ja anestesioloogia valdkonna kolleegide panust. Panustasid kõik – ars tid, õed, hooldajad, autojuhid, sekretärid. Tõeline ühe paadi tunne.

ALEKSEI GAIDA

JENKO, õendustegevuste juht Tuli tegeleda roh kem operatiivse juhtimise ja töökor raldusega, tööpäevad venisid kuni 12–13 tunnini, päe vad olid nagu kaleidoskoop: staabikoosolekud, toimetamine osakondades, dokumen tide koostamine, arutelud jms. Eriolukord pani õed hoopis teise olukorda: väga palju tuli õppida, hakkama saada ümberkorraldustega, orienteeruda uues olukorras. Meil tuli luua täiesti uued osakonnad, tekitada lüüsid, mõelda läbi puh tad ja mustad alad, nende ristumisteed. Puutusime esimest korda kokku täismahus isikukaitsevahendite kasutamisega ja täisvarustuses töötamisega. Kui võiks arvata, et kõik töötajad olid kohe valmis töötama isolatsioonitingimustes, seda kiirabi-, erakorralise meditsiini, intensiivravi- ja COVID-i osakondades, siis nii see paraku ei olnud. Meil tuli endi jaoks läbi mõelda igapäevane elu ning teha ka seal muudatusi ja ümberkorraldusi. Nii mõnigi kolis oma pere juu rest eemale, lahendada tuli lastehoiu- ja kooliteemad, 

tuli mõelda oma riskirühma kuuluvate vanemate peale. Olukord oli erakordne meile kõigile, kuid enamus adus, et peame andma endast kõik, et olla oma teadmiste ja oskustega just tööl.

Tulime kriisiga toime tänu madalale hospitalisee ritute ja intensiivravi vajavate patsientide arvule ning kriis osutus meile praktiliseks õppuseks, samas saime teada ka kriitilise piiri, millest edasi võib olukord õen duses muutuda katastroofiks – see piir oli meil praktiliselt käes. Kriisiaeg näitas, kuidas me suudame ennast mobiliseerida, moodustada meeskonnad ning võib kindlalt väita: saime suurepäraselt hakkama.

Nägin, kui raske oli osal õdedest lülituda ümber uuele töölõigule. On tunduvalt turvalisem, kui tervishoiutöö taja tunneb „vaenlast“. Siis on võimalik õigesti reageerida, teada, kuidas ennast kaitsta ja patsienti aidata. Kindlasti on oma meeskonna tundmine pool võidust, hea on teada, et sulle tullakse appi ning vajaduse korral saad ka ise appi minna. Kriis ei ole veel läbi, me ei tea, millist nägu ta meile veel näitab, kindlasti on vara kok kuvõtteid teha. Üks on kindel: viirus tuli, et elada meie kõrval ning peame õppima elama koos temaga. Kõige olulisem on kindel teadmine, et meil on meeskond, kel lega võib minna luurele.

KATRE ZIREL,

õendustegevuste juhi asendusliige Töö oli pingeline, staabikoosolekud olid pikad ja toi musid kahel korral päevas. Koosole kute vahepeal tuli koostada juhendeid ja viia otsused töö tajateni. Kõik pidid aru saama, mis on kel legi roll, mis on lubatud ja mis keelatud. Kõige keerulisem oli minu jaoks kahe töötaja haigestumine ja seejärel nen dega kokku puutunud töötajate isolatsiooni jätmine. Tuli tagada valvetöö ja koosseisude mehitatus.

Ma rõõmustasin ja muretsesin kõige rohkem oma töötajate pärast. Hästi palju jõudu andsid hommikused vestlused õdedega, kus nad justkui lohutasid mind, öel des: „Ära muretse! Meiega on kõik hästi, hakkame juba ära harjuma!“ Pingelises olukorras aitab huumor. Tuleb välja, et asju saab öelda kas läbi lillede või läbi kuuseo kaste.

AGRIS PEEDU, tugitegevuste juht ja staabijuhi asendaja Tavarütmi kriisiperioodil ei olnud, oli hoopiski kaksik tööelu. Ühest küljest staap ja sellest tulenevad ülesanded, kuid ega juhatuse esimehe ülesanded kuhugi kadunud, sh haigekassa rahastuse teema, eelarve jm, nendega tuli ka COVID-i tingimustes edasi toimetada. Minu jaoks oli kindlasti kõige veidram olukord, kui pidin hommikuti teavitama Terviseameti staapi meie haiglas COVID-haigusesse surnud patsientidest.

Rõõmustasin siis ja ka praegu selle üle, et eriolukorra ajal oli kõi kidega nii majas kui ka partneritega väljast poolt väga heatahtlik, konstruktiivne ja lahen dusi otsiv koostöö. See jättis suurepärase tunde. Meie inimestega on võimalik kõik kii relt, kuid samas põhjalikult ja hästi korraldada ning kõik probleemid lahendada.

VASSILI NOVAK, EMO tegevuste juht Tavarütmiga võrreldes kulus palju aega staabi koosolekutel osalemiseks. Kiiresti oli vaja kirjutada uued tööju hendid COVID-eriolukorra jaoks.

Kõige raskemaid külgi välja tuua ei oska, sest see oli meeskonna töö, otsused olid kaalutud, alati otsiti kompromisse. Rõõmustasin, et personal toetas meie otsuseid. Paanikasse sattusid ainult üks arst ja üks õde. Nemad saatsime haiguslehele, puhkusele. Töögraafikud said täidetud ning töö laabus.

Pikalt valmistasime haigla kriisiplaani, tegime õppuseid, seminare. Nüüd on kõikidel tänu COVID-pandeemiale arusaam asjast päriselt olemas. See kogemus tõstis oluliselt meie valmisoleku taset edaspidiseks ning kergendas meie õppeplaane. Tekkis reaalne kogemus kriisi juhtimise suhtes.

KRISTIINA PÕLD, EMO tegevuste juhi asendusliige Kliinilisest tööst tuli sel leks perioodiks loobuda, sest staabikoosolekutel ja tegevusjuhiste koos tamisel osalemine võttis suure osa tööajast. Tööpäevad venised 12-tunniseks ning esi mesel neljal eriolukorranädalal sai töötatud ilma puhkepäevadeta, sest lisaks staabitööle tuli korraldada EMO triaažitelgi

tööd nii mustas kui ka puhtas tsoonis. Lisaks oli tarvis kogu aeg graafikuid ümber teha ning asen dusi leida haigestunutele või karantiinis olijatele. Murranguline hetk oli 13. märtsi õhtu, mil otsusta sime panna püsti triaažitelgi ning hakata EMO-sse saabuvaid patsiente selekteerima.

Kõige enam rõõmustasin EMO meeskonna üle. See, millise entusiasmiga ning kui kiiresti keerulise olukorraga kohaneti, oli ootamatu. Mul pole peagi kümneaastase juhatamise töö jooksul olnud hel gemat aega kui praegu. Tundsin iga rakuga, kuidas EMO meeskond mind toetab ning aitab. Veider küll, aga see kriis andis mulle uue hingamise ning tõi läbipõlemisest välja. Lõpuks sai teha tööd, mil lel oli tõeliselt mõtet.

KRISTO ERIKSON, intensiivravi tegevuste juht

Vastutasin intensiivravi töö eest meie haiglas, erinevused tekkisid tööpäeva kestustes ja kliinilise töö vähene mises. Lisaks juhiste arendamisele haigla sees lisandus eetilise juhendi tegemine (koos töös Regionaalhaigla eetikarühma ning Tartu

Ülikooli ja Tartu Ülikooli

Kliinikumiga). Lisaks loengute ja vebinari tegemine. Samal ajal proovi sime jätkata ka keskuse arenguprojektidega.

Kõige ärevam hetk tekkis siis, kui intensiivra vis oli 12 COVID-patsienti. Sellel hetkel oli tunne, et teiste maadega võrreldav laine jõuab meieni. Raske oli ka ettevalmistustööde lõpus, kui veel patsiente polnud, kuid esimese patsiendi saabumise järel see tunne kadus. Oli näha, et keskuse töötajad võtsid uued töökorraldused kiiresti omaks ja harjusid nen dega.

Rõõmustasin selle üle, et isikukaitsevahendite kasutamisega saime keskuses hakkama. Patsiendilt nakkust ei saadud. Äärmiselt hea koolitus tulevi kuks.

Olulisim kogemus oli see, et Regionaalhaigla reageeris võimalikule katastroofile kiiresti (kiire mini kui riigiametkond). Kokkuvõttes võib öelda, et alguses esmakordne koostöö staabina kandis vilja ja isegi kui on palju parandatavat, tulime hästi toime. Tulemus on see, et haigla sai esimese lainega hak kama ja me ei sattunud kordagi katastroofi äärele.

ANDRA MIGUR, kriisinõunik Riskijuhina on tõusvatele riskidele reageerimine osa minu tööst. Haigla ülemarstile, infektsiooni kontrolli talituse juhatajale, mulle kui riskijuhile ja EMO juhtidele algas tihe töö nii riski jälgimisega

kui ka ettevalmistavate meetmete rakendami sega juba jaanuaris. Veebruaris, märtsis, aprillis ja mais on kogu tegevusfoo kus olnud jäägitult COVID-i situatsiooni haldamisel. Minu roll staabis kriisi nõunikuna oli toetada staapi kriisijuhtimise võtmes. Kõigepealt aidata staap luua ja edasi toetada selle juhtimist kriisijuhtimise põhimõtetest lähtuvalt.

Tavarütmiga ei ole COVID-situatsiooni juh timine võrreldav – see on olnud pikalt äärmiselt intensiivne, ajusid ragistav ja kurnav. Aga samal ajal ka adrenaliinist ja lahenduste leidmi sest, parimast meeskonnast parimal võimalikul viisil laetud. Kui staapi tuli teadmine, et Covido-1 osakond on mehitatud, et meil ongi olemas õed, hooldajad ja arstid, kes on valmis COVID-pat sientidega tööle asuma, siis see oli küll ääretult kergendav.

Ka esimesed Põhja meditsiinistaabi kohtumi sed olid pingelisemate killast. Haiglate igapäevapraktikas ei ole kasutatud operatiivtasandil juhtide vahelist koostööd ning olukord oli uus kõikidele juhtidele. Iganädalased regiooni staa bikohtumised päädisid tõdemusega, et selline koostöövorm toimis: kriisiaegsete teadmiste ja murekohtade jagamisest, üksteisega konsulteeri misest ning otse-allikast-infovahetusest võitsid kõik. Kõige toredam on nentida, et kriisijuhti mine haiglas toimib, pikalt tehtud eeltöö kriisijuhtimise töörühmaga on rakendatav ja väärtuslik. Ja et selle meeskonnaga, mis meil olemas on, liigutab mägesid.

Et selliseks ülekoormuseks nagu Hiinas, Lõu na-Euroopas või Ühendriikides meil (vähemalt selles epideemia laines) ei läinud ja valdava osa haiglate võimekus oli suurem kui abi vajadus, saame praegu öelda, et kriisijuhtimise võtmes on olnud tegemist suurepärase õppusega. Neid õppe kohti, et järgmisteks kriisideks jälle sammu võrra ette valmistunumalt vastu minna, on palju. Alus tades staabi õiguste fikseerimisega, lõpetades sellega, et lõpetame muretsemise varem praktiliselt võimatuna tundunud töötajatele kriisiaegse laste hoiu organiseerimise teemade üle. Kõige väärtuslikum kogemus on kindlustunne, mille andsid nii kliinilised kui ka tugiüksused, kui olid kõik val mis kiirelt ümberkorraldusi sisse viima, ebamugavaid otsuseid aktsepteerima ja ühiselt tegutsema. Tänutunne absoluutselt igaühe suhtes, kes oli valmis silmagi pilgutamata tegema rohkem, mõtlema rohkem, panustama rohkem, on piiritu. Tavarutiini naasmisele kaasa võtmiseks on veen dumus, et meil on tööl terve hulk üliinimesi, kelle ööpäevas on ilmselgelt rohkem kui 24 tundi.